X hagi Y vastu korteriomandi ja kinnistu hageja lahusvara hulka kuulumise tuvastamise nõudes ning Y vastuhagi ühisomandi jagamise nõudes
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 22.11.2023 kohtuotsus
Kaebuse esitaja ja liik
Y 11.12.2023 apellatsioonkaebus
Kaebuse hind
3500 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja X (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Viive Kaur Kostja Y (isikukood XXXXXXXXXXX)
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Võtta Y apellatsioonkaebus Harju Maakohtu 22.11.2023 kohtuotsuse peale ringkonnakohtu menetlusse.
2.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 646 alusel otsustada asi üksnes apellatsioonkaebuse põhjal.
3.Tühistada Harju Maakohtu 22.11.2023 kohtuotsus tsiviilasjas nr 2-22-2144 osas, millega maakohus tuvastas, et korteriomand registriosa numbriga XXXXXXX asukohaga XXX, kuulub hageja lahusvara hulka ning jättis vastuhagi ühisvara jagamiseks nimetatud korteriomandi suhtes rahuldamata, samuti menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas. Saata asi tühistatud osas samale maakohtule uueks läbivaatamiseks. Ülejäänud osas on maakohtu otsus jõustunud.
4.Rahuldada Y apellatsioonkaebus osaliselt. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused
Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
1.X (hageja) esitas 09.02.2022 Harju Maakohtusse hagi Y (kostja) vastu korteriomandi ja kinnistu hageja lahusvara hulka kuulumise tuvastamise nõudes. Hageja palub tuvastada, et korteriomand registriosa numbriga XXXXXXX, asukohaga XXX (korteriomand) ja kinnistu registriosa numbriga XXXXX asukohaga SSS, kuuluvad hageja lahusvara hulka (kinnistu). Hagiavalduse kohaselt sõlmiti hageja ja kostja abielu 13.07.1990 ning lahutati 31.05.2001. Alates 1994. aasta keskpaigast, mil kostja lahkus pere juurest, lõppesid poolte abielulised suhted. Kinnisasja krundil asunud hooned omandas hageja vallasasjadena kinke teel oma emalt 04.07.1995. Hoonete aluse maa erastas hageja ostueesõigusega Harju maavaema 14.02.1997 korralduse nr 261 alusel. Erastatava maa eest pidi hageja tasuma 12 100 EVP-d ning selle tasus hageja eest W. SSS kinnistati Tallinna Linnakohtu Kinnistusameti kohtunikuabi 19.05.1997 kinnistamisotsusega. Korteriomandi ostis hageja 17.05.1995 Kiili OÜ-lt. Korteri eest tasus hageja 30 330 krooni ühismajandi tööosakutena. Tööosakud kinkis hagejale tema vanaema Q. Korter kinnistati Tallinna Linnakohtu kohtuniku 08.04.2003 kinnistamisotsusega. Kummagi nimetatud vara omandamisse kostja ei panustanud ning varad ei olnud omandatud abikaasade ühiste vahendite arvel. Kostja vastuväited
2.Kostja vaidles hagile vastu ja palus selle rahuldamata jätta. Korteriomand ja kinnistu omandati poolte abieluliste suhete kestel ühiselt. Poolte vahel olid abielulised suhted kuni 2000. a lõpuni. Pooled ei ole ühisvara jaganud. Pooled ostsid 17.05.1995 abielu kestel korteriomandi. Kostja asutas 1997. aastal ettevõtte F OÜ, mis on registreeritud poolte ühisesse korterisse ning kostja elukoht oli perega koos korteris. Kostja maksis 1996. aasta lõpus hageja raamatupidamiskursuste eest 6000 krooni. Pooled toimetasid ühtse perena. Kostja andis 1997. aastal hagejale KKK maa erastamiseks 25 000 krooni sularaha. Pooled ostsid 04.04.1997 KKK maaüksuse koos selle oluliste osadega. Kostja ei vaidle, et hagejale oli 2 (6)
04.07.1995 vallasasjana kingitud elamu, kuid kinnistamisega muutus elamu ühisvara hulka ostetud maa oluliseks osaks. Seega kuulub kinnistu poolte ühisvara hulka. Kostja on ehitanud kinnisasjale garaaži. 2000. aasta lõpus lõppesid poolte vahel abielulised suhted. Kostja tegi poolte ühises korteris kapitaalremondi ning asus laste tarbeks tegema hageja kontole regulaarseid ülekandeid. Kostja avas ka lastele pangakontod. Kostja tegi korteri ühisomanikuna korteris kolmandat korda remondi 2007. aasta augustis. Hageja ei ole tõendanud, et ta sai korteri erastamiseks vajalikud tööosakud oma vanaemalt kinkena. Samuti, et vastava tööraamatu alusel oleks üldse osakuid saadud või kasutatud neid korteri soetamiseks. Hageja poolt väidetud kinkelepingute tegemise ajal kehtinud tsiviilkoodeksi (TsK) § 260 lg 1 kohaselt pidi kinkeleping summaga üle 50 krooni olema notariaalselt tõestatud. TsK § 50 lg 2 järgi tõi seadusega nõutava notariaalse vormi järgimata jätmine endaga kaasa tehingu kehtetuse. Seega saaks hageja tõendada osakute kuulumist tema lahusvara hulka üksnes notariaalselt tõestatud vormis kinkelepinguga. Vastuhagi
3.Kostja esitas 05.10.2022 vastuhagi, milles palus ühisomandi lõpetamist selliselt, et korteriomand ja kinnistu müüakse avalikul enampakkumisel ning enampakkumise tulem jagatakse poolte vahel võrdselt. Alternatiivselt palub kostja jagada kinnisasja müügist saadud tulemi selliselt, et hageja saab 60% ning kostja 40% tulemist. Hageja vastuväited vastuhagi osas
4.Hageja vaidles vastuhagile vastu ja palus selle rahuldamata jätta. Hageja vaidleb vastu kostja väitele ühisvara olemasolu ja koosseisu osas. Isegi kui tegemist on abikaasade ühisvaraga, vaidleb hageja vastu kostja taotletavale ühisvara jagamise viisile. Korterit kasutab oma alalise elukohana poolte ühine poeg oma perega. Kinnisasjal asuv elamu on hageja alaliseks elukohaks. Kaasomandi jagamise puhul tuleb arvestada asjaoludega, kes on kaasomandis olevat vara elamiseks kasutanud ja kasutab, kes on vara hooldanud ja parendanud, kes on kandnud varaga seotud kindlustusmakseid ja kandnud muid kulusid jms. Kõik nimetatud asjaolud seonduvad vaid hagejaga. Õiglane ja põhjendatud on jätta korter ja kinnistu hageja ainuomandisse. Maakohtu otsus ja põhjendused
5.Maakohus rahuldas 22.11.2023 otsusega hagi. Vastuhagi jättis maakohus rahuldamata. Maakohus tuvastas, et korteriomand ja kinnistu kuuluvad hageja lahusvara hulka. Maakohus jättis menetluskulud kostja kanda, mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 9114,20 eurot ning märkis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb kostjal tasuda hagejale kohtuotsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
5.1.Kohus tuvastas, et abielu sõlmiti 13.07.1990 ning lahutati 31.05.2001; kohtuotsuse tegemise aja seisuga on kinnistusraamatuse kantud korteriomandi ja kinnisasja ainuomanikuna hageja.
3 (6)
5.2.Kehtiva perekonnaseaduse (PKS) § 210 lg 1 ja § 211 järgi tuleb jagada ühisvara kehtiva PKS alusel, kuid ühisvara koosseis määrata kindlaks PKS § 210 lg 2 järgi vara omandamise ajal kehtinud PKS alusel. 01.01.1995–30.06.2010 kehtinud perekonnaseaduse § 14 lg 1 järgi oli abielu kestel abikaasade omandatud vara küll abikaasade ühisvara, kuid abielusuhete lõppemise järel omandatud vara oli PKS § 15 lg 1 järgi selle abikaasa lahusvara, kes varaeseme omandas. Seega omab ühisvara koosseisu kindlaksmääramisel tähtsust abikaasade abielusuhete lõppemise aeg.
5.2.1.Kostja esitaud dokumentaalsed tõendid ei tõendanud poolte abielusuhete kestmist või lõppemise aega.
5.2.2.Tunnistajate ütluste ning hageja vande all antud seletusega luges kohus tõendatuks hageja väite, et hageja ja kostja abielulised suhted lõppesid 1994. aasta esimeses pooles. Kostja abieluliste suhete lõppemise aega tõendanud ei ole.
5.3.Maakohus tuvastas dokumentaalsete tõendite põhjal, et kinnisasja omandamine ja kinnistamine toimus peale poolte abielusuhete lõppemist; korteri müügileping sõlmiti ja kinnistati pärast poolte abielusuhete lõppemist. Kinnisasjade omandamiseks makstavad EVP kroonid ja tööosakud sai hageja kinkena. Kingitusena omandatu muutus PKS 15 lg 1 kohaselt abikaasa lahusvaraks. Seega ei ole hageja kinnisasjade omandamise eest tasunud abikaasade ühisvaraga. Kuna kinketehingud toimusid pärast abielusuhete lõppemist, ei oma tähtsust, kas kinkelepingu tegemisel on järgitud lepingu vorminõudeid või mitte. Kinnisasjade omandamine toimus pärast abielusuhete lõppemist ja võimalik kinkelepingu vorminõude rikkumine ei muuda neid tehinguid kehtetuks ega loo kostjale omandit.
5.5.Kostja ei tõendanud tema poolt kinnisasjade ostmiseks panuse andmist ega lükanud ümber hageja väited.
5.6.Kuna tuvastatud on poolte abieluliste suhete lõppemine hiljemalt 1994. aasta keskpaigaks, siis on mõlemad vaidlusalused kinnisasjad omandatud peale abieluliste suhete lõppemist ja kuuluvad hageja lahusvara hulka.
5.7.Kuna hagi kuulub rahuldamisele, siis välistab see vastuhagi rahuldamise. Apellatsioonkaebus
6.Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada osas, millega maakohus tuvastas, et korteriomand kuulub hageja lahusvara hulka ning jättis vastuhagi rahuldamata. Kostja palub teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata nõude osas tuvastada, et korteriomand kuulub hageja lahusvara hulka. Samuti palub kostja rahuldada vastuhagi osaliselt ning lõpetada poolte ühisomand korteriomandi suhtes selliselt, et see müüakse avalikul enampakkumisel ning tulem jagatakse poolte vahel võrdsetes osades.
6.1.Maakohus ei teavitanud kostjat kohtuistungi toimumisest ning ei edastanud talle kohtukutset. Samuti lõpetas maakohus eelmenetluse ja alustas asja sisulist läbivaatamist kostja kohalolekuta, selgitamata välja kostja istungilt puudumise põhjust. Kohus oli teadlik, et kostja
4 (6)
soovis abieluliste suhete olemasolu ning nende lõppemise aega tõendada enda vande all antud ütlustega.
6.2.Maakohus jättis ebaõigesti arvestamata kostja dokumentaalsete tõenditega. Kostja esitatud perekonnafotod tõendavad, et ajavahemikul 1994–1998 toimusid erinevad perekondlikud koosviibimised. See lükkab ümber hageja väite, et nimetatud ajavahemikul ei näinud hageja kostjat kordagi. Poolte vahel olid abielulised suhted kuni 2000. aasta lõpuni. Kostja andis 1997. aastal hagejale KKK maa erastamiseks 25 000 krooni ning tšekk tõendab, et kostjal oli see raha olemas. Kohus ei arvestanud ka 14.08.1997. a F OÜ asutamise notariaalset lepingut. Kohus ei arvestanud seda, et just pärast abieluliste suhete lõppemist 2000. aasta lõpus hakkas kostja maksma regulaarselt elatisraha lastele ning ka selle kohta on kostja esitanud tõendid.
6.3.Hageja tunnistajate ütlused on kallutatud ning ei ole asjakohased.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
7.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb võtta menetlusse ning maakohtu otsus tuleb vaidlustatud osas TsMS § 646, § 252 koostoimes §-ga 269 ja § 656 lg 2 teise lause alusel tühistada apellatsioonkaebuse põhjal ja saata asi tühistatud osas uueks läbivaatamiseks samale maakohtule. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt, kuna ringkonnakohus ei tee ise uut otsust, nagu paluti apellatsioonkaebuses.
8.TsMS § 651 lg 1 järgi kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Apellatsioonkaebusest nähtuvalt vaidlustab kostja maakohtu otsuse osas, milles maakohus tuvastas, et korteriomand kuulub hageja lahusvara hulka ning jättis vastuhagi ühisvara jagamiseks nimetatud korteriomandi suhtes rahuldamata. Kostja ei vaidlusta maakohtu otsust osas, milles maakohus tuvastas, et kinnistu kuulub hageja lahusvara hulka ning jättis vastuhagi ühisvara jagamiseks nimetatud kinnistu suhtes rahuldamata.
9.Ringkonnakohus võib TsMS § 646 alusel otsustada asja üksnes apellatsioonkaebuse põhjal, kui kohus leiab, et asja arutamisel esimese astme kohtus rikuti menetlusõiguse normi, mis toob ilmselgelt kaasa otsuse tühistamise apellatsioonimenetluses (TsMS § 656 lg 1). Sel juhul otsus tühistatakse ja asi saadetakse esimese astme kohtusse uueks läbivaatamiseks. Ringkonnakohus ei pea TsMS § 646 kohaldamisel küsima teiselt poolelt apellatsioonkaebuse vastust (TsMS § 641 lg 1) ega analüüsima ka apellatsioonkaebuse põhjendusi (RKTKo 24.01.2018, 2-13-56825, p 11).
10.Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohus on kostja menetlusõigusi asja lahendamisel oluliselt rikkunud. Kostja taotles enda vande all üle kuulamist TsMS § 268 alusel. Maakohus rahuldas 29.09.2023 määrusega kostja taotluse (dtl 249). Maakohus edastas 30.08.2023 kostja lepingulisele esindajale kutse 30.10.2023 istungile (dtl 253–254), mille esindaja sai 31.08.2023 e-toimiku vahendusel kätte. Kostja lepinguline esindaja teatas 20.09.2023 kohtule, et ei esinda enam kostjat (dtl 259). 30.10.2023 kohtuistungi protokollist (dtl 278–286) nähtuvalt kostja kohtuistungile ei ilmunud. Maakohus märkis, et kuna kostja toonane lepinguline esindaja sai
5 (6)
kohtukutse kätte, saab järeldada, et esindaja tõenäoliselt teavitas kostjat istungist. Maakohus lõpetas 30.10.2023 istungil eelmenetluse, kuulas üle hageja tunnistajad ning hageja vande all. Samuti määras lõpptähtajad ning otsuse kuulutamise aja. Tulenevalt TsMS §-st 252 koostoimes §-ga 269 on kohtul sarnaselt tunnistaja kohtuistungile kutsumisega ka vande all üle kuulatava poole istungile kutsumise kohustus. Maakohus 30.10.2023 kohtuistungile kostjale isiklikult kutset ei edastanud. Kui kostja ei ilmunud istungile, kus pidi toimuma tema vande all üle kuulamine, pidanuks maakohus välja selgitama kostja istungile ilmumata jätmise põhjuse ning andma talle võimaluse istungil vande all seletusi anda, lükates istungi edasi. Seda enam, et kostjal ei olnud istungi toimumise ajal lepingulist esindajat, kohtukutse oli üksnes esindajale kätte toimetatud ja kohus oli eelnevalt otsustanud kostja vande all üle kuulata. Seda tegemata jättes rikkus maakohus oluliselt menetlusõiguse normi, mis võis kaasa tuua ebaõige kohtulahendi. Ringkonnakohus ei saa rikkumist kõrvaldada ka apellatsioonimenetluses, sest kostja ei ole enda vande all üle kuulamist apellatsioonkaebuses taotlenud. Kuna ringkonnakohtul ei oleks praeguses asjas võimalik teha tühistatud osas ise uut sisulist otsust, on põhjendatud ja menetlusökonoomia kaalutlustel mõistlik teha otsus TsMS § 646 ja § 656 lg 2 teise lause alusel üksnes apellatsioonkaebuse põhjal.
11.TsMS § 173 lg 3 teise lause ja § 174 lg 6 kohaselt otsustab menetluskulude jaotuse ja rahalise kindlaksmääramise maakohus asja uuel läbivaatamisel sõltuvalt asja lahendamise tulemusest. (allkirjastatud digitaalselt)
6 (6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.