Rahuldada P.X-i apellatsioonkaebus osaliselt. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.
2-22-2144 Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus. Menetluskulude jaotuse ja rahalise suuruse määrab asja lahendav maakohus.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Menetluse käik
1.P.X (hageja) esitas 09.02.2022 Harju Maakohtule Z.G (kostja) vastu hagi, milles palus tuvastada korteriomandi ja kinnistu kuulumise hageja lahusvara hulka. Kostja esitas 05.10.2022 vastuhagi, milles palus lõpetada poolte ühisomandi müües korteriomandi ja kinnistu avalikul enampakkumisel ning jagada tulem poolte vahel võrdselt.
2.Harju Maakohus tegi 22.11.2023 otsuse, millega rahuldas hagi ja jättis vastuhagi rahuldamata. Maakohus otsustas, et korteriomand registriosa numbriga LLLLLLL, asukohaga LLL (edaspidi korteriomand) ja kinnistu registriosa numbriga SSSSSS, asukohaga SSS (edaspidi kinnistu) kuuluvad hageja lahusvara hulka.
3.Tallinna Ringkonnakohus tühistas 08.02.2024 otsusega Harju Maakohtu 22.11.2023 otsuse osas, millega maakohus tuvastas, et korteriomand kuulub hageja lahusvara hulka ning jättis vastuhagi ühisvara jagamiseks korteriomandi suhtes rahuldamata, samuti menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas ning saatis asja tühistatud osas samale maakohtule uueks läbivaatamiseks. Muus osas luges ringkonnakohus maakohtu otsuse jõustunuks. Tallinna Ringkonnakohtu otsus jõustus 14.03.2024. Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
4.Hageja palus tuvastada, et korteriomand on hageja lahusvara ning alternatiivselt jätta korteriomand hageja ainuomandisse ilma hüvitise maksmise kohustuseta kostjale. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.
5.Hagiavalduse kohaselt olid pooled abielus 13.07.1990–31.05.2001. Alates 1994. a keskpaigast kuni abielu lahutamiseni 2001. a puudusid hageja ja kostja vahel mistahes abielulised suhted, sh puudus intiimelu ehk isiklikud suhted ja majanduslikud suhted. Kuni 1998. a ei kohtunud pooled kordagi ka mitte seoses nende ühiste alaealiste laste ülalpidamise ja kasvatamise küsimustes, v.a mõned üksikud koos lastega kohtumised. Kostja lahkus poolte ühisest kodust ja neli–viis aastat ei teadnud hageja, kus või kellega kostja suhtleb ja elab. Hagejale oli vaid teada, et kostjal on uus elukaaslane ajal, mil poolte abielu oli veel lahutamata. Arvates poolte ühisest üürikorterist lahkumisest ei tasunud kostja eluruumiga seotud makseid, ei toetanud majanduslikult hagejat ega ka poolte ühiseid alaealisi lapsi. Seega poolte abielulised suhted lõppesid alates 1994. a keskpaigast. Hageja ostis korteriomandi 17.05.1995 Kiili OÜ-lt. Korteri eest tasus hageja 30 330 krooni ühismajandi tööosakutena. Tööosakud kinkis hagejale tema vanaema Q. Korter kinnistati Tallinna Linnakohtu kohtuniku 08.04.2003 kinnistamisotsusega. Vara omandamisse kostja ei panustanud ning vara ei olnud omandatud abikaasade ühiste vahendite arvelt. Korteri
2-22-2144 omandas hageja pärast abieluliste suhete lõppemist ning seega tuli ka eluruum (tollel ajal veel vallasvara) lugeda hageja lahusvaraks. Korteri ostu-müügilepingu pooleks oli OÜ Kiili, endine Rahva Võidu kolhoos. Korter oli ühismajandi vara ning selle omandamise õigus oli hagejal kui põllumajandusreformi õigustatud subjektil (põllumajandusreformi seadus (PõRS) § 3 lg 1 p 2). Kostjal puudus osa ühismajandi varas. Hageja sai korteri hagejale eraldamiseks tööosakud oma vanaemalt. Seega isegi siis, kui korter oleks ostetud ajal, millal pooltel abielulised suhted oleksid kestnud, siis ei olnud alust lugeda kolmanda isiku tööosakuid abikaasade ühisteks vahenditeks. Hageja sai oma vanaema tööosakud tasuta, sisuliselt kingitusena. Korteriomandi eest tasumine ja korteriomandi seadmine leidis aset pärast abielu lahutamist 08.04.2003. Isegi, kui korteriomand oleks olnud seatud abielu ajal, siis on kohtupraktikas väljakujunenud seisukoht, et ühele abikaasale lahusvarana kuuluva eluruumi suhtes korteriomandi seadmisel jääb korteriomand endiselt selle abikaasa lahusvaraks ega lähe abikaasade ühisvara koosseisu. Seega ka siis, kui pooled oleksid veel olnud korteriomandi seadmisel abielus, oleks ikkagi tegemist hageja lahusvaraga. Kostja vastuväited
6.Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
7.Kostja on tõendanud vastupidist perefotode ja muude tõenditega. Kostja on tõendanud kooselu toimimist ja pere ülalpidamist. Seega on tegemist poolte ühisvaraga. Hageja väidab, et erastamine toimus ainult tema ja vanaema osakutega. Hagejal endal aga nii palju osakuid ei olnud ja vanaema osakute kasutamist saab kinnitada ainult notariaalsete tõenditega.
7.1.Algselt elasid asjaosalised Kambjas, kus kostja töötas Kambja sovhoosis agronoomina ja omas Kambjas 3-toalist korterit. Arutluse all olev korter asukohaga LLL, anti 1991. a talvel kostjale Rahvavõidu kolhoosi poolt. Tegemist oli üleminekuajaga. Rahvavõidu kolhoos muutus Kiili Osaühinguks ja hilisemalt OÜ-ks Halve, kus kostja asus tööle aiandiagronoomina. Hagis välja toodud väide üürikorterist on vale, kuna sel ajahetkel veel üürikortereid ei olnud. Kostja andis 1997. a talvel hagejale 25 000 krooni kinnistu SSS maa erastamiseks, kuid erastamise väärtpaberite kolmanda isiku poolt (W) ei olnud kostja teadlik kuni hagi esitamiseni. Kuna EVP kasutamisel määratleti tasu määra 0,5 koefitsendiga, siis pettis hageja kostjalt välja sularaha 12 900 krooni.
7.2.Hagis välja toodud väide, et hageja kandis kõik korterikulud ja lisaks omandas korteri ainuisikuliselt, on samuti vale. Kõik elamiskulud olid kostja kanda kuni abielu lõpuni ja sealt edasi hüvitas kostja laste elamiskulusid ja elamispinnaga kaasnevad kulud, mida on näha ka pangaülekande väljavõtetest. Arusaadavalt abielu kestel antud rahalised vahendid hagejale ei ole dokumenteeritud, kuna tegemist oli ühise perega. Kostja on korteriomandisse väga palju panustanud, tegi korteris remonti 1991. a, 2000. a täieliku kapitaalremondi, kui lepiti kokku, et abielu tuleb lõpetada ja hageja käitub korteriga heaperemehelikult. Korteris tehti WC ja pesuruum üheks, elutoa, koridori ja köögiuksed said kaartega disainitud, sahvri ja esikukapp tehti üheks suureks panipaigaks, lisaks ripplaed, tapeedid jne. Välisuks vahetati turvaukse vastu koos väga kallite turvalukkudega. Abiks oli kostjal kaks töömeest Ivar ja Marko. Lisaks sai välja vahetatud kodutehnikat, mööblit, hagejale uus mobiiltelefon ning 2-ukseline auto (Nissan) 4-ukselise Mitsubishi vastu. Kolmas kord tegi kostja korteris remondi 2007. a augustis.
7.3.Vaidlust ei ole enam selle üle, kas kostja viibis aastatel 1994–1998 pere juures, kuna on tõestatud, et viibis. Vaidlus käib selle üle, millal täpselt lõppes paaride vahel intiimelu. Ühegi seaduse järgi ei pea kooselu sisaldama kindlasti intiimelu. Mitte ükski kõrvaline isik ei saa
2-22-2144 tõendada, kuidas toimus paari vaheline kooselu, seda teavad asjaosalised ainult ise ja on selge, et kui ühise perena toimetati, siis seda igal tasandil. Hageja tunnistaja R väidab ekslikult, et tema kooselu toimus kostjaga aastatel 2000–2005. Tegelikult algas kooselu Rga 2001. a teises pooles peale lahutust ja 30.12.2002 sündis paaril laps. Kostja vastuhagi
8.Kostja esitas 05.10.2022 vastuhagi, milles palus lõpetada poolte ühisomandi korteriomandile selliselt, et korter müüakse avalikul enampakkumisel ning müügist saadu jagatakse poolte vahel võrdselt.
9.Vastuhagi kohaselt omandati kinnistu poolte abieluliste suhete kestel ühiselt. Poolte vahel olid abielulised suhted kuni 2000. a lõpuni. Pooled ei ole ühisvara jaganud. Pooled ostsid 17.05.1995 abielu kestel korteriomandi. Kostja asutas 1997. a ettevõtte F OÜ, mis on registreeritud poolte ühisesse korterisse ning kostja elukoht oli perega koos korteris. Kostja maksis 1996. a lõpus hageja raamatupidamiskursuste eest 6000 krooni. Pooled toimetasid ühtse perena.
9.1.Kostja andis 1997. a hagejale SSS maa erastamiseks 25 000 krooni sularaha. Pooled ostsid 04.04.1997 SSS 16 maaüksuse koos selle oluliste osadega. Kostja ei vaidle, et hagejale oli 04.07.1995 vallasasjana kingitud elamu, kuid kinnistamisega muutus elamu ühisvara hulka ostetud maa oluliseks osaks. Seega kuulub kinnistu poolte ühisvara hulka. Kostja on sh ehitanud kinnisasjale garaaži.
9.2.2000. a lõpus lõppesid poolte vahel abielulised suhted. Kostja tegi poolte ühises korteris kapitaalremondi ning asus laste tarbeks tegema hageja kontole regulaarseid ülekandeid. Kostja avas lastele ka pangakontod. Kostja tegi korteri ühisomanikuna korteris kolmandat korda remondi 2007. a augustis.
9.3.Hageja ei ole tõendanud, et ta sai korteri erastamiseks vajalikud tööosakud oma vanaemalt kinkena. Samuti, et vastava tööraamatu alusel oleks üldse osakuid saadud või kasutatud neid korteri soetamiseks. Hageja saaks tõendada osakute kuulumist tema lahusvara hulka üksnes notariaalselt tõestatud vormis kinkelepinguga (tsiviilkoodeksi (TsK) § 260 lg 1 ja § 50 lg 2). Hageja vastuväited
10.Hageja vaidles vastuhagile vastu ning palus jätta selle rahuldamata. Isegi, kui tegemist on abikaasade ühisvaraga, siis vaidles hageja vastu kostja taotletavale ühisvara jagamise viisile. Korterit kasutab oma alalise elukohana poolte ühine poeg oma perega. Kaasomandi jagamise puhul tuleb arvestada asjaoludega, kes on kaasomandis olevat vara elamiseks kasutanud ja kasutab, kes on vara hooldanud ja parendanud, kes on kandnud varaga seotud kindlustusmakseid ja muid kulusid jms. Kõik nimetatud asjaolud seonduvad vaid hagejaga. Korter tuleb jätta hagejale hüvitise tasumise kohustuseta. Maakohtu otsus ja põhjendused
11.Harju Maakohus rahuldas 29.08.2025 otsusega osaliselt hageja alternatiivnõude ning osaliselt kostja vastuhagi. Maakohus jättis rahuldamata hageja põhinõude korteriomandi lahusvaraks tunnistamiseks. Maakohus lõpetas poolte ühisomandi korteriomandile registriosa numbriga LLLLLLL asukohaga LLL, jättes korteriomandi hageja ainuomandisse. Hageja
2-22-2144 kohustub tasuma kostjale omandikaotusest tuleneva hüvitise turuväärtusest. Menetluskulud jäeti kummagi poole enda kanda.
30%
korteriomandi
12.Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt tuvastas maakohus, et pooled olid abielus 13.07.1990–31.05.2001 ning abielu ajal omandatud korteriomand on kinnistusregistris registreeritud ühe abielu poole – hageja – nimele. Pooled vaidlevad selle üle, kas korteriomand on abikaasade ühisvara või ühe abikaasa lahusvara.
13.Maakohus määras poolte ühisvara koosseisu kindlaks kuni 30.06.2010 kehtinud perekonnaseaduse järgi. Nimetatud perekonnaseaduse § 15 lg 1 kohaselt on abikaasa lahusvaraks vara, mille see abikaasa on omandanud pärast abielusuhete lõppemist. Seega tuli maakohtul korteriomandi ühisvara koosseisu kuulumine või mittekuulumine otsustada selle põhjal, kas korteriomandi omandamise ajal olid poolte vahel abielulised suhted. Maakohtul ei olnud kahtlusi hageja ega hageja tunnistajate ütluste õigsuses, kuid tõlgendas olukorda teisiti. Tavapäraselt on kohtupraktikas abielu lahutamise asjades täpselt tuvastatav, millal kooselu lõppes. Käesoleval juhul nii ei ole. Hageja ja kostja ei leppinud kokku, et nende kooselu on läbi. Hageja selgitas, et kostja lahkus uksi paugutades 1994. a ja algul hageja lootis, et kooselu taastub. Kostja väidab, et abielusuhe kestis veel aastal 2000. Tunnistaja C on sündinud oktoobris 1990. Tunnistaja andis ütlusi, et LLL ajast ta enam kooselu isaga ei mäleta. Isa käis külas. Tunnistaja Ö andis ütlusi, et C jooksis vahel 1993 või 1994 LLLst omavoliliselt ära, sest kartis, et äkki isa on koju tulnud ja ta ei näe teda. Sellest nähtub, et kostja käis ja viibis oma laste ja naise elukohas. Samuti nähtub sellest, et poolte tütar ei olnud teadlik, et isa oleks ära kolinud. Menetluses ei ole tõendatud, et kostjal oleks aastatel 1994–1995 olnud muud elukohta või et tal oleks soovinud elukohta vahetada. Nimetatut tõendab ka see, et kostja oli korterisse jätkuvalt sisse registreeritud. Asjaolu, et kostja oli pikalt kodust ära, ei tähenda, et kostjal oleks olnud muu elukoht ja muud abielusuhted. Kostja selgitas, et töötas kolmes kohas. Tänapäeva hooldusõiguste asjades on tavaline, et isad on mitmeid kuid töö tõttu kodust ära. Vaieldamatult oli kostja isiklikult ja majanduslikult enim seotud kohaga, kus elasid hageja ja lapsed. Kostja kooselu ja abielusuhteid hagejaga tõendavad ka kostja esitatud fotod (dtl 52, 55, 56, 60 ja 61). Eraldivõetuna mitte, kuid asjaoludega kogumis, toetab seisukohta, et hagejal ja kostjal olid korteri omandamise ajal abielusuhted.
14.Maakohus märkis, et kuni 30.06.2010 kehtinud perekonnaseaduse § 19 lg 1 kohaselt abikaasade ühisvara jagamisel loetakse nende osad võrdseks ning lg 2 p 3 kohaselt võib kohus kalduda kõrvale abikaasade osade võrdsusest, kui ühisvara on omandatud ühe abikaasa lahusvara arvel. Maakohtu arvates esinesid alused ühisomandi jagamisel poolte võrdsusest kõrvale kaldumiseks. Poolte abielu lõppes aastal 2001. Kostja remontis korterit viimati aastal 2007. Seega on viimased 18 aastat olnud korteri hooldus ja korteriga seotud kulud ainult hageja kanda. Eeltoodust tulenevalt tuleb ühisomand korterile lõpetada osaliselt hageja taotletud viisil ehk jätta korteriomand hagejale. Hageja nõue jätta kostja ilma omandikaotusest tulenevast hüvitisest ei ole põhjendatud. Kohtu seisukoht on, et poolte panuste tõendama hakkamine käesolevas või järgnevates menetlustes ei ole mõistlik, kuna see oleks liialt keeruline ja kulukas. Eeltoodust tulenevalt määras kohus kõige menetluses tuvastatu põhjal, et hageja tasub kostjale omandikaotusest tulenevat hüvitist 30% korteri turuväärtusest.
15.Maakohus jättis menetluskulud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 164 lg 1 alusel poolte endi kanda.
2-22-2144 Apellatsioonkaebus
16.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub vaidlustatud maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldatakse. Hageja palub kõik menetluskulud, sh apellatsiooniastme menetluskulud, jätta kostja kanda ning määrata hageja menetluskulud kindlaks vastavalt hageja maakohtus 04.08.2025 esitatud menetluskulude nimekirjale ja ringkonnakohtus esitatavale menetluskulude nimekirjale.
17.Apellatsioonkaebuse kohaselt on maakohus otsuse tegemisel ebaõigesti kohaldanud PKS2010, jättes kohaldamata § 210 lg 2 ja samuti PKS1995 § 15 lg 1. Materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamine tulenes olulisest menetlusõiguse rikkumisest. Asjas kogutud tõendite igakülgse ja õige hindamise korral oleks kohus teinud tõenditel põhineva järelduse, et poolte abielusuhted lõppesid hiljemalt 1994. a keskpaigaks ning siis oleks kohus tõenäoliselt õigesti kohaldanud ka PKS1995 § 15 lg-t 1 ning tuvastanud, et korteriomand LLL, on hageja lahusvara.
18.Hageja heidab maakohtule ette seisukoha andmata jätmist TsMS § 457 lg 1 kohaldamisele ning hageja sellekohase väite tähelepanuta jätmist. Harju Maakohtu jõustunud 22.11.2023 otsusega luges kohus tuvastatuks, et hageja ja kostja abielulised suhted lõppesid hiljemalt 1994. a keskpaigaks ja seega on mõlemad vaidlusalused kinnisasjad omandatud pärast abieluliste suhete lõppemist ja kuuluvad hageja lahusvara hulka. Kohus leidis, et tunnistajate ütlused ning hageja vande all antud seletus abieluliste suhete lõppemise aja kohta on usutavad nii eraldi võetuna kui ka kogumis vaadelduna, ning tunnistajate öeldut kinnitavad ka esitatud dokumentaalsed tõendid. Kostja ei vaidlustanud kohtu põhjendatud järeldust, et kinnisasi SSS omandati pärast abielusuhete lõppemist ning seda, et poolte abielulised suhted lõppesid hiljemalt 1994. a keskpaigas. Seega tulnuks lugeda kostjale siduvaks faktiline asjaolu, et poolte abielulised suhted lõppesid hiljemalt 1994. a keskpaigaks, sest kohus on selle asjaolu jõustunud kohtuotsusega tuvastanud. Ühtegi uut asjaolu ega seda kinnitavat uut tõendit võrreldes varasemaga kostja asja uuel läbivaatamisel ei esitanud. Ei saa olla mõeldav, et SSS kinnistu puhul on tuvastatud selle kuulumine hageja lahusvara hulka, sest see omandati pärast 1994. a keskpaigas lõppenud abielusuhteid, kuid eluruum LLL on poolte ühisvara, sest see omandati (kostja väitel) enne 2000. a augustis–septembris (kohtuotsuse kohaselt 2001) abielu suhete lõppemist.
19.Nõustuda ei saa maakohtuga ka selles, et kohtul on võimalik olukorda (st faktilisi asjaolusid) asuda tõlgendama teisiti ning sisustama tunnistajate ütlusi erinevalt sellest, mida tunnistajad teadsid rääkida. Tunnistaja C-i ütluste põhjal on kohus teinud alusetu järelduse, et järelikult käis ja viibis kostja oma laste ja naise elukohas. Samuti nähtuvat kohtu arvates ütlustest, et poolte tütar ei olnud teadlik, et isa oleks ära kolinud. C oli tol ajal saanud 3aastaseks. Kui 3-aastane laps igatseb isa järele ja jookseb LLLst koju lootuses, et isa on tulnud, siis ei ole see ühelgi juhul hinnatav sellena, et kostja elas pere juures edasi. 3-aastane laps ei teadvusta veel ühe vanema alaliselt ära kolimist ja vanemate lahkuminekut. Kui isa oleks olnud edasi pere juures, siis ei oleks olnud 3-aastasel lapsel hirmu ega psühholoogilisi probleeme tulenevalt sellest, et isa enam tema elus ei figureerinud. Lisaks on kohtu järeldus otseses vastuolus tunnistaja C-i ütlustega (dtl 281), et ta ei mäleta isa juba LLL ajast ning et sellest ajast ei mäleta ta isa üldse; et 1997 läks ta kooli, isa ei olnud olemas ka kooliajal esimestest aastatest, ta käis lastel külas. Kui kohus asub tunnistajate ütlustega võrreldes teistsugusele seisukohale, siis saaks ta seda teha vaid vastupidist tõendavate tõendite alusel, milliseid asja materjalides ei ole.
20.Ekslik on maakohtu seisukoht, et menetluses on leidnud tõendamist, et kostjal oleks 1994–1995 olnud muud elukohta või ta oleks soovinud elukohta vahetada. Kui tunnistajate ja
2-22-2144 hageja vande all antud ütlustega on tõendatud, et kostja lahkus pere juurest, siis ei ole oluline, kus ta uus elukoht oli. Kostja lahkumise fakt iseenesest näitab, et kostjal oli soov mujal elada. Puudus vajadus tõendada kostja uut elukohta, sest asjas on piisavalt tõendeid kostja lahkumise ja abielusuhete lõppemise kohta hiljemalt 1994. a keskpaigas. Olenemata sellest on R kirjalike ütlustega (dtl 163) tõendatud, et tema alustas kostjaga suhtlemist 2000. a alguses ning alates 2000. a augustist elati juba koos üürikorteris Sauel ning enne seda elas kostja aastaid Bga (dtl 283). Korterisse sissekirjutus ei omanud ka 90-ndatel aastatel õiguslikku tähendust, vaid see oli eelkõige informatiivne.
21.Maakohtu märgitud asjaolud (kostja olevat olnud pikalt kodust ära, kostja töötas kolmes kohas, kostja oli isiklikult ja majanduslikult enim seotud kohaga, kus elasid hageja ja lapsed), millised kohus esitab sisuliselt järeldustena, ei tugine ühelegi tõendile. Kostja andis ütlusi, et kolmel kohal käis ta tööl 1992. a. Poolte suhted ja tegevus kuni 1994. a ei olnud vaidluse esemeks. Kohus ei saa esitada otsuses järeldusi, mis ei põhine tõenditel, sh on kohtu järeldus otseses vastuolus kostja enda ütlustega. Samuti on asjakohatu põhjendada 1990-ndate aastate alguses kohtu arvates aset leidnud tänapäevast, s.o enam kui 30 aastat hiljem esineva võimaliku elustiiliga, millised on olnud arutuse all hooldusõiguse vaidlustes. Milles seisnes hageja ja kostja isiklik ja majanduslik seotus, see kohtuotsusest ei nähtu.
22.Maakohus on ebaõigesti hinnanud ka kostja poolt tõenditena esitatud fotosid ning leidnud, et fotodel on kostja lastega või kui fotol, mis on tehtud sugulaste juures, on ka hageja, siis need tõendavad poolte abielulisi suhteid. Kostja ise on menetluses öelnud, et abielu kestis veel ka 2000. a või kuni 2000. a (21.02.2023 istungi protokoll, ajamärge 00:10:59) või augustini 2000, või et kooselu ei olnud 1994–1998, siis olevat pooleldi alanud (14.01.2025 istungi protokoll 00:41:14). Seega on kohus jätnud täielikult tähelepanuta kostja vastuolulised ütlused ning mh hindamata R kirjalikud selgitused ja tunnistaja N-i ütlused. See, miks pooled alles 2001. a perekonnaseisuametis abielu lahutasid, ei oma vaidluse eseme suhtes tähtsust. Abielu ametliku lahutamise ajahetk ei tõenda ühelgi juhul, et poolte vahel olid kuni selle ajani abielulised suhted. Lisaks näitavad esitatud fotod ainult seda, et kostja osales mingitel perekondlikel üritustel või lapsed külastasid kostjat tema töökohas või kostja käis hilisematel aastatel lapsi vaatamas. See ei tõenda aga poolte abielulisi suhteid.
23.Maakohus jättis täielikult tähelepanuta ka hageja põhjendused, et kostja ütlusi ei saa pidada usaldusväärseks, mh seonduvalt kostja tõenditega. G asutamislepinguga (dtl 69) on kostja väite kohaselt tõendatud poolte abielu, sest äriühingu aadressina olevat märgitud LLL. Tegelikkuses on aadressina näidatud AAA, Tallinn. 19.02.1997 sularaha sissemakse summas 25 000 krooni (dtl 131) maksekorraldusest nähtub, et kostja kandis nimetatud summa sularahas iseenda pangakontole. 14.01.2025 istungi protokollist nähtub ka see, et sisuliselt loobus kostja väitest, et 25 000 krooni andis ta hagejale EVP-de ostmiseks.
24.Hageja leiab, et põhjendamata ja alusetu on maakohtu seisukoht nagu olevat hageja asunud korterit hooldama ja remontima alles 2007. a ning kuni selle ajani olevat seda teinud kostja. Hageja kandis ainuisikuliselt eluruumi omandamisega (hiljem korteriomandiga) ja kasutamise ja hooldamisega seotud kõik kulud alates 1994. a keskpaigast ehk viimase 31 aasta jooksul. Kostja väidetavalt tehtud kulutusi ei ole kohus seejuures isegi mitte hinnanud. Asja juurde esitatud kostja tõendid ei kinnita, et kostja oleks kandnud mistahes korteriga seostatavaid kulusid.
25.Lisaks ei ole kohtuotsuse resolutiivosa p 3 täidetav, sest selles pole märgitud konkreetset rahasummat ja resolutsiooni sõnastus tervikuna viitab tuvastusnõudele, mis ei ole üldjuhul
2-22-2144 samuti sundtäidetav. Kohtu määratud 30% ei tugine ühelegi asjas esitatud tõendile ning maakohus ei ole ka sellise otsustuse tegemist põhjendanud.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
26.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb võtta TsMS § 638 lg 1 alusel menetlusse ja rahuldada osaliselt, maakohtu otsus tuleb menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu TsMS § 646 ja § 656 lg 1 p 5 alusel tühistada ning saata tsiviilasi samale maakohtule eelmenetluse staadiumis uueks läbivaatamiseks. Menetlusökonoomia kaalutlustel lahendab ringkonnakohus asja üksnes apellatsioonkaebuse põhjal.
27.TsMS § 646 kohaselt võib kohus otsustada asja üksnes apellatsioonkaebuse põhjal, kui leiab, et asja arutamisel esimese astme kohtus rikuti menetlusõiguse normi, mis toob ilmselgelt kaasa otsuse tühistamise apellatsioonimenetluses (TsMS § 656 lg 1). Sel juhul otsus tühistatakse ja asi saadetakse esimese astme kohtusse uueks läbivaatamiseks. TsMS § 656 lg 2 teise lause järgi on ringkonnakohtul õigus apellatsioonkaebuse põhjendustest olenemata tühistada esimese astme kohtu otsus ja saata asi uueks arutamiseks esimese astme kohtule ka teiste menetlusõiguse normide olulise rikkumise tõttu, kui rikkumist ei ole võimalik apellatsioonimenetluses kõrvaldada. See tähendab, et ringkonnakohtul ei ole kohustust küsida teiselt poolelt apellatsioonkaebuse vastust (TsMS § 641 lg 1), arutada asja kohtuistungil (TsMS § 648) ega analüüsida apellatsioonkaebuse põhjendusi (TsMS § 656 lg 1).
28.TsMS § 656 lg 1 p 5 kohaselt tühistab ringkonnakohus esimese astme kohtu otsuse apellatsioonkaebuse põhjendustest ja selles esitatud asjaoludest olenemata ja saadab asja uueks asutamiseks esimese astme kohtule, kui esimese astme kohtus ei ole otsust seaduse kohaselt olulises ulatuses põhjendatud ja ringkonnakohtul ei ole võimalik puudust kõrvaldada. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus rikkunud hageja põhinõude lahendamisel oluliselt TsMS § 436 lg-s 1 ja § 442 lg-s 8 sätestatud kohtuotsuse põhjendamise kohustust, tehes vastuolulise otsuse ning jättes asjas tähtsate asjaolude kohta selge seisukoha võtmata. Samuti on maakohus rikkunud TsMS § 442 lg-s 5 sätestatut, mille kohaselt peab resolutsioon olema selgelt arusaadav ja täidetav ka muu otsuse tekstita.
28.1.Maakohus on vaidlustatud otsuses jätnud rahuldamata hageja põhinõude korteriomandi lahusvaraks tunnistamiseks ning rahuldanud osaliselt hageja alternatiivnõude, milles hageja palus jätta korteriomandi tema ainuomandisse ilma hüvitise maksmise kohustuseta. Maakohus rahuldas osaliselt ka kostja vastuhagi. Otsuse resolutsiooni p-s 3 on maakohus kohustanud hagejat tasuma kostjale omandikaotusest tuleneva hüvitise 30% korteriomandi turuväärtusest. Ringkonnakohus leiab esmalt, et selliselt esitatud resolutsiooni ei ole võimalik täita, kuivõrd puuduvad andmed korteriomandi turuväärtuse kohta, mistõttu on maakohus rikkunud TsMS § 442 lg-s 5 sätestatut. TsMS § 442 lg 5 kohaselt peab kohus otsuse resolutsiooniga lahendama poolte nõuded viisil, mis välistaks maksimaalses ulatuses hilisemad võimalikud vaidlused kohustuse sisu või täitmise üle (RKTKo 20.06.2025, 2-22-17410, p 20). Sellele nõudele ei vasta otsus, millega kohustatakse kostjat tasuma hüvitist protsendina korteriomandi turuväärtusest ilma turuväärtust rahalise summana märkimata. Lisaks on Riigikohus korduvalt juhtinud tähelepanu sellele, et TsMS § 442 lg 5 teise lause järgi peab kohtuotsuse resolutsioon olema selgelt arusaadav ja täidetav ka lahendi ülejäänud tekstita. Täitemenetluse formaliseerituse põhimõttest tulenevalt saab sundkorras täita üksnes selget lahendit (vt nt RKTKo 10.07.2023, 2-20-9750, p 38; RKTKm 21.06.2023, 2-21-11317, p 12.3; RKTKm 04.11.2015, 3-2-1-34-15, p 24; RKTKm 16.01.2008, 3-2-1-132-07, p 11).
2-22-2144
28.2.Teiseks on maakohus arvestades poolte väiteid küll õigesti kohaldanud ühisvara koosseisu kindlaks määramisel kuni 30.06.2010 kehtinud perekonnaseaduse § 15 lg-t 1, mis seob ühisvara tekke asjaoluga, kas abielusuhted on või mitte, kuid pole otsuses põhjendanud, miks tõlgendab kohus faktilisi asjaolusid, mis puudutavad poolte abieluliste suhete lõppemise aja tuvastamist, mõlemast poolest erinevalt. Seejuures ei ole maakohus ka põhjendanud, miks jättis arvestamata hageja tõenditega poolte abieluliste suhete lõppemise aja kohta (R kirjalikud ütlused, tunnistaja N-i ütlused jne) ning tähelepanuta hageja poolt välja toodud vastuolud kostja vande all antud ütlustes võrreldes asjas kogutud tõenditega. Lisaks märgib kolleegium, et maakohus on asunud kaudselt seisukohale, et abielusuhete sisu on määratletud kooseluna, mida on käsitatud kitsas tähenduses arvestamata tegelikult toimivate abieluliste suhete muid kriteeriume, nt ühise majapidamise, isiklike mittevaraliste suhete jms olemasolu. Seega tuleb maakohtul asja uuel läbivaatamisel hinnata uuesti faktilisi asjaolusid, mis puudutavad poolte abieluliste suhete lõppemise aja tuvastamist. Kui asja uuel läbivaatamisel selgub, et korteriomand on omandatud pärast abielusuhete lõppemist, siis võib korteriomandi näol tegemist olla ühe abikaasa, s.o hageja, lahusvaraga. Hageja on mh kaebuses viidanud, et praeguses asjas on XXX kinnistu puhul tuvastatud selle kuulumine hageja lahusvara hulka, sest see omandati pärast 1994. a keskpaigas lõppenud abielusuhteid, kuid korteriomandi aadressiga LLL osas on tuvastatud selle kuulumine poolte ühisvara hulka, sest see omandati abielusuhete ajal (s.o 17.05.1995). Ringkonnakohus selgitab, et kuigi kostja ei vaidlustanud XXX kinnistu kuulumist hageja lahusvara hulka (dtl 391), ei võimalda see teha järeldusi vaidlusaluse korteriomandi kuuluvuse kohta edasises menetluses.
28.3.Kolmandaks ei ole maakohus põhjendanud sedagi, miks on praegusel juhul poolte panuste tõendamine käesolevas või järgnevates menetlustes ebamõistlik või milles seisneb selle liigne keerukus ja kulukus, sh kuidas jõudis maakohus järeldusele, et õiglaseks hüvitise suuruseks on 30% korteriomandi turuväärtusest. Kuivõrd praegusel juhul kinnisasi omandati ja ka väidetavad abikaasade osade võrdsusest kõrvalekaldumise alused tekkisid enne 01.07.2010 (arvestades mh abielu lahutamist 2001. a), tuli ühisvara jagamisel arvestada ka PKS varasemas redaktsioonis sätestatuga. Ehkki PKS § 211 lg 1 järgi kohaldatakse ka enne PKS nimetatud redaktsiooni jõustumist sõlmitud abielude puhul abikaasadevahelistele varalistele suhetele üldjuhul alates 01.07.2010 kehtivas seaduses varaühisuse kohta sätestatut, saab PKS § 210 lg 2 järgi ühisvara jagades arvestada PKS 1995-st tulenenud abikaasade osade võrdsusest kõrvalekaldumise aluseid (PKS1995 § 19 lg 2), kui vaidlusalune ese omandati ja kõrvalekaldumise alus tekkis enne 01.07.2010 (RKTKo 30.10.2024, 2-21-6200, p 23 ja seal viidatud varasem kohtupraktika). Maakohus ei ole eelviidatud Riigikohtu kujundatud praktikat arvesse võtnud ega jälgitavalt põhjendanud, millise perekonnaseaduse redaktsiooni sätted kuuluvad kohaldamisele abikaasade osade võrdsusest kõrvalekaldumise hindamisel. Ringkonnakohus märgib, et lahusvara arvel tehtud panuse hüvitamiseks PKS § 34 lg 2 alusel või abikaasade osade võrdsusest kõrvalekaldumiseks PKS1995 § 19 lg 2 p 3 alusel saab tekkida üksnes olukorras, kus lahusvara arvel tehtud panus on selgelt ja objektiivselt seostatav konkreetse ühisvarasse soetatud varaesemega. Sellist seost saab jaatada, kui mõistliku isiku arusaama kohaselt on ühisvara ese omandatud kas täielikult või osaliselt ühe abikaasa lahusvara arvel. Muuhulgas tähendab see, et tänu ühe abikaasa lahusvarast tehtud panusele säästsid või säästavad abikaasad ühisvarast tehtavaid kulutusi. Eelkirjeldatud seost peab TsMS § 230 lg 1 kohaselt tõendama abikaasa, kes on esitanud nõude lahusvara arvel tehtud panuse hüvitamiseks või taotleb PKS1995 § 19 lg 2 p 3 alusel abikaasade osade võrdsuse põhimõttest kõrvalekaldumist (RKTKo 19.06.2024, 2-17-15677, p 18.3 ja seal viidatud varasem kohtupraktika).
2-22-2144 Seega tuleb maakohtul asja uuel läbivaatamisel, kui maakohus leiab, et korteriomand kuulub poolte ühisvarasse, arvestada ka PKS1995-st tulenevaid abikaasade osade võrdsusest kõrvalekaldumise aluseid ning hinnata, kas praegusel juhul esinevad alused ühisvara jagamisel poolte võrdsusest kõrvale kaldumiseks ning millises ulatuses on poolte võrdsusest kõrvale kaldumine põhjendatud.
28.4.Viimaseks ei nähtu asja materjalidest ega maakohtu otsuse põhjendustest ka seda, et maakohus oleks korteriomandi turuväärtust pooltega arutanud või suunanud pooli astuma samme korteriomandi turuväärtuse kindlakstegemiseks. Ringkonnakohtu hinnangul ei sõltu korteriomandi turuväärtuse kindlakstegemine poolte panustest, mistõttu ei saanud maakohus asuda turuväärtuse välja selgitamise kontekstis seisukohale, et selle kindlakstegemine oleks praeguses menetluses liialt keeruline ja kulukas. Seega tuleb maakohtul asja uuel läbivaatamisel, kui maakohus leiab, et korteriomand kuulub poolte ühisvarasse, välja selgitada poolte seisukoht ka korteriomandi turuväärtuse kohta.
29.Eeltoodust tulenevalt on maakohus jätnud kohtuotsuse olulises ulatuses põhjendamata, jättes mh välja selgitama asja lahendamisel olulist tähtsust omavad asjaolud ning teinud otsuse, mille resolutsioon ei ole selge ega ka täidetav. Kirjeldatud menetluslikud rikkumised mõjutasid asja lahendamise tulemust, mida ei ole võimalik apellatsioonimenetluses kõrvaldada. Apellatsioonimenetluse eesmärk ei ole korraldada ise eelmenetlust (RKTKo 08.12.2021, 2-18-4181/75, p 19). Seetõttu tuleb maakohtu otsus tühistada ning saata asi samale maakohtule uueks läbivaatamiseks. Ringkonnakohus ei hinda menetlusökonoomia kaalutlustel hageja muid apellatsioonkaebuse väiteid.
30.Arvestades seda, et asi saadetakse maakohtule uueks läbivaatamiseks eelmenetluse staadiumis, ei otsusta ringkonnakohus apellatsioonkaebusele lisatud uue tõendi (Lisa 1) asja materjalide juurde võtmist. Hagejal on võimalik esitada vastav taotlus asja uuel läbivaatamisel maakohtus.
31.Kuna ringkonnakohus tühistab vaidlustatud maakohtu otsuse ja saadab asja maakohtule uueks läbivaatamiseks, ei määra ringkonnakohus asjas menetluskulude jaotust ega hüvitatavate menetluskulude suurust. Menetluskulude jaotus ning vajadusel ka rahaline kindlaksmääramine otsustatakse uuesti asja uuel läbivaatamisel (TsMS § 173 lg 3).
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.