Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht Tsiviilasi
04.mail 2016, Pärnu kohtumaja kantselei kaudu S. A.’i hagiavaldus MAXIMA Eesti OÜ vastu tervise kahjustamisest ja kehavigastuste tekitamisest tuleneva mittevaralise kahju hüvitamiseks
Tsiviilasja hind
3500 €
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: S. A. (isikukood xxxxxxxxxxx, elukoht xxxxx xxx xxx - xxx, xxxxx xxxx, xxxxxxxxx), Hageja esindaja riigi õigusabi korras: vandeadvokaat Marika Jaanson (e-post: [email protected]); Kostja MAXIMA Eesti OÜ (registrikood 10765896, asukoht Peterburi tee 47, Tallinn); Kostja volitatud esindaja: Anneliis Lett (e-post: [email protected])
Kohtuistung
30.03.2016, osalesid S. A., adv Jaanson, A. Lett, hageja tõlk V.Z.
RESOLUTSIOON
1.Jätta rahuldamata S. A.’i hagiavaldus MAXIMA Eesti OÜ vastu tervise kahjustamisest ja kehavigastuste tekitamisest tuleneva mittevaralise kahju hüvitamiseks.
2.Menetluskulud jätta menetlusosaliste endi kanda. S. A.ile antud riigi õigusabi tasu ja kulud jätta riigi kanda. Hüvitatavate kulude puudumise tõttu kohus menetluskulude suurust kindlaks ei määra.
3.Kanda OÜ Advokaadibüroo Aktseptus poolt 10.07.2015 maksekorraldusega Rahandsministeeriumi kontole tasutud ekspertiisitasu ettemaks 84 eurot Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi 2307.2015 õiendi alusel Rahandusministeeriumi muude tulude kontole, viitenumber 2800049696, selgitusega „Ekspertiisitasu, tsiviilasi 2-1460130“. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul arvates otsuse apellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel maakohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus esitatakse Tallinna Ringkonnakohtule. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist kohtuistungil.
Menetlusosalisel on õigus seaduses ettenähtud tingimustel ja korras taotleda apellatsioonkaebuse esitamisel nõutava riigilõivu tasumiseks menetlusabi. TsMS § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
HAGI ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUE
S. A. esitas 31.10.2014 Pärnu Maakohtule hagi Maxima Eesti AS vastu tervise kahjustamisest ja kehavigastuste tekitamisest tuleneva mittevaralise kahju hüvitamiseks, jättes kahjuhüvitise suuruse kohtu määrata. Hagiavalduse põhjenduste kohaselt S. A. kukkus Sindi Maxima kaupluses 14.02.2012. Kukkumise tulemusel murdis hageja vasaku käe (luumurd), samuti vigastas hageja oluliselt oma selga. Hageja on seisukohal, et kukkumine leidis aset kostja süül, sest Sindi Maxima kaupluse põrand oli libedast materjalist ja sulanud lumest märgunud. Kukkumise põhjustas otseselt asjaolu, et libedalt kaupluse põrandalt oli sulanud lumevesi kuivatamata. Kukkumine leidis aset vaatamata asjaolule, et hageja jalanõudel olid libisemisvastased kaitsevahendid.
Tuginedes Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määrusele (EÜ) nr 852/2004, millega sätestatakse toiduhügieeni üldnõuded ja mille kohaselt iga toidukäitleja, sh toidukaupluse pidaja on kohustatud tagama puhkuse ja korra oma kaupluse ruumides, hageja leiab, et talle õnnetuse põhjustamises ja kahju tekitamise on süüdi kostja, kes ei taganud oma kaupluses ostjate jaoks ohutuid tingimusi Sindi Maxima kaupluses. Hageja peab tõendama üksnes õiguste rikkumise fakti, mittevaralise kahju tekkimine on aga eelduslik ning seda hageja tõendama ei pea. Pärast õnnetusjuhtumit fikseeriti kiirabi poolt hageja vigastused, sh käeluumurd. Õnnetuse tulemusel tekkinud seljavigastuse tõttu on hageja tänaseks päevaks praktiliselt kaotanud iseseisva liikumise võime, ta saab pikemaid vahemaid läbida vaid abivahendi – tugiraami abil. Samuti ei saa hageja normaalselt kasutada luumurrust paranenud kätt. Seega on põhjuslik seos õnnetuse ja tervisekahjustuste vahel. Kukkumise tagajärjel tekkinud füüsiline ja hingeline valu ning kannatused hõlmavad järgnevat: hageja elukorralduse ja elurütmi sunnitud muutused (liikumispiirangud, vajadus kõrvalise abi järele, psüühikahäired (hageja kannatab juhtunu tõttu pideva depressiooni käes, samuti tasakaaluhäirete all), õnnetuse tagajärjel tekkinud tervisekahjustustega kaasnenud füüsiline valu (õnnetuses tekkinud seljatrauma on toonud kaasa pideva valuaistingu hageja seljapiirkonnas, vasakus õlas ja vasakus käes, tunda kukkumisel vigastada saanud käsi, hageja kasutab pidevalt valuvaigisteid), tekkinud tüsistused ja taastusravi protseduuride tegemise vajadus, samuti teadmatus täieliku tervenemise osas. Eriarst on soovitanud hagejale valude ja pingete leevendamiseks kompleksset rehabilitatsiooni sanatooriumis. Seoses majandusliku olukorraga ei ole hageja saanud vajalikku taastusravi tagada. Arstide sõnul ei ole hagejal põhjust loota, et hageja kunagi täielikult terveneb – suure tõenäosusega tuleb hagejal kogu järgneva elu jooksul elada kurnavat käe ja seljavalusündroomi taludes. Hageja teavitas juhtunust koheselt kostjat, sh suhtles isiklikult kostja töötaja E.E-ga , kes suunas hageja kindlustusspetsialisti M.K. poole, kellele hageja edastas ka osa kuludokumente (kindlustusasi z42120895u). Mingit tagasisidet ei ole hageja kindlustuselt saanud. Kukkumine oli salvestatud ka Maxima Sindi kaupluse turvakaamera poolt, mille lindistuse palus hageja kostjal säilitada. Kukkumist nägid Maxima Sindi kaupluse töötajad ja tunnistaja J.R.. Hageja on pöördunud kohtuväliselt kostja poole, kuid kostja on kohtuvälisest kokkuleppest keeldunud, leides, et õnnetus ei ole tingitud kostja süülisest tegevusest. Vaatamata hageja nõudele kostja ei säilitanud turvakaamera salvestust kukkumise kohta.
Hagejal on tuvastatud püsiv töövõimetus ja hageja soovib esitada kostja vastu moraalse kahju nõude. Tänaseks on selgunud, et probleemid selja ja käega on olulised ja hagejal ei ole võimalik lõplikult terveneda.
Hageja palub hagi rahuldada ja mõista ühekordse maksena AS- lt Maxima Eesti hageja kasuks kehavigastuste ja tervisekahjustuste tekitamisest tuleneva mittevaralise kahju eest õiglane hüvitis kohtu äranägemisel. S. A. kohtuistungil hindas mõistliku hüvitise summaks 6000 eurot. Pärast asja arutamise lõpetamist, 31.03.2016 kohtule esitatud avalduses S. A. leiab, et mõistlik hüvitis oleks 9000 eurot, arvestades, et kukkumisel vigastatud käsi vajab pidevat perioodilist taastusravi, tervise tõttu ei saa S. A. käia ambulatoorselt vajalikke raviteenuseid saamas ning taastusravi tema jaoks tähendab viibimist sanatooriumis või muus raviasutuses, mille eest ta peab osaliselt ise tasuma. Hageja taotleb menetluskulud jätta kostja kanda ning mõista kostjalt hageja kasuks välja kõik hageja poolt kantud menetluskulud, sh riigilõiv ja tasu õigusabi eest.
KOSTJA VASTUS
22.01.2015 kirjalikus vastuses hagile kostja ei võta hagi õigeks ega tunnista hagis tema vastu suunatud nõudeid. Kostja vaidleb hagile vastu täies ulatuses. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et S. A. kukkus 14.02.2012 Sindi MAXIMA kaupluses, mis asub aadressil Pärnu mnt 57. Kostja ei nõustu hageja kirjeldusega kukkumise täpsemate asjaolude kohta ega sellega, nagu oleks kukkumise põhjustanud kostja poolne kohustuse rikkumine. Kaupluse põrand ei olnud märg. Isegi kui põrand oleks olnud lumemärg, ei ole hageja tõendanud, et lumi oli kukkumiskohas põrandal seetõttu, et kostja seda korrapäraselt ei puhastanud. Isegi, kui põrand oleks olnud märg, tuleb arvestada asjaoluga, et lumi võis sinna sattuda ka hageja kasutatud jäänaelikute alt. Hageja kukkus jäänaelikute kasutamise tõttu (mitte hoolimata nende kasutamisest). Kostja on seisukohal, et jäänaelikute kasutamine siseruumides on ebamõistlik riskide võtmine hageja enda poolt ja nimetatud erijalatsite kasutamise tagajärjel kukkumist ei saa kostjale süüks panna. Jäänaelikute kasutamist on hageja ise kinnitanud ja selle osas puudub poolte vahel vaidlus. Metallnaelikud on kahhelpindadel väga libedad, nende alla jääb kinni lumi ja jää, mis siseruumides soojaga sulab ning lisalibisemist võib põhjustada. Keskmisele inimesele peaks ka hoiatamata olema selge, et metalljalanõud kahhelpinnal on väga libedad. Hoiatamata jätmist või sildi puudumist ei saa mingil viisil pidada kostja poolseks hoolsuskohustuse rikkumiseks. Mõistlikkuse põhimõttest lähtuvalt tulnuks kostjal ohutuse tagamiseks endal jäänaelikud poodi sisenedes jalast ära võtta, kuivõrd need olid mõeldud kasutamiseks jää ja lume peal kõndimiseks, mitte siseruumides, ka toote enda nimetus viitab sellele. Juhul kui isik kasutab selliseid jalanõusid muul moel, siis saab ta seda taha ainult omal riisikol, jäädes sealjuures vastutavaks ka selle eest, miilist mõju jäänaelikutega kõndimine võib põhjustada nt siseruumide põrandale. Hageja ei ole tõendanud ei seljavigastust ega selle seost 14.02.2012 toimunud kukkumisega. Hageja 14.02.2012 patsiendikaardist nr 12/05799 ei nähtu, et hageja vigastustega tutvunud meedikud oleksid tuvastanud mistahes seljavigastusi. Objektiivse leiuna on fikseeritud vasaku käe randme turse. Selga puutuvaid kaebusi ei esitanud hageja meedikutele ka 16.02.2012 (patsiendikaart nr 12/06118) ega 26.02.2012 (kaart nr 12/07280). 07.03.2012 toimunud läbivaatuse käigus on arst kaebusena fikseerinud valud paremas õlas ja kaelas. Tõele ei vasta hageja väited, et kukkumise tagajärjel on ta kaotanud iseseisva liikumise võime ja saab liikuda vaid tugiraami abil. Hageja on korduvalt peale kukkumist käinud Sindi MAXIMA kaupluses, seda ilma tugiraamita ja mh ka kukkumise põhjustanud jäänaelikutega, hoolimata direktor H.R. korduvatest hoiatustest. Kostja hinnangul on vale ning eksitav hageja väide, et ta kannatab kukkumise tagajärjel
depressiooni käes. Hageja esitatud 21.03.2012 Pärnu haigla ambulatoorsest epikriisist nähtub, et hageja viibib depressiooniga igal kevadel Jämejalas ja soovib sinna uuesti minna (2012.a) maikuu lõpus. Ka 21.10.2013 Pärnu haigla statsionaarsest epikriisist nähtub, et patsiendil „on diagnoositud depressiooni, varasemalt astma ja kõrgvererõhutõbi“. Hageja alaseljavaludele on esimest korda samuti viidatud alles 21.10.2013 epikriisis, mistõttu ei saa seost alaseljavalude ja 14.02.2012 kukkumise vahel pidada tõepäraseks. Puudub õigusvastase teo toimepanemine kostja poolt. Hageja kukkus põhjusel, et kandis jäänaelikuid siseruumis, mida teha ei oleks tohtinud, põhjustades sellega endale ise kukkumise ning luumurru. Eeltoodust tulenevalt ei põhjustanud kostja hagejale ei oma tegevuse ega tegevusetusega hagiavalduses etteheidetavat õigusvastast tegu VÕS § 1045 lg 1 p 2 mõttes, samuti ei esine kostjal süüd ei tahtluse, hooletuse ega raske hooletuse vormis. Isegi kui kohus peaks asjaolude uurimisel jõudma järeldusele, et kaupluse põrand siiski oli märg ja seda põhjusel, et kauplust korrapäraselt ei koristatud, tuleb lähtudes VÕS § 139 lg 1 ja 2 vähendada kahjuhüvitist nullini, jättes hagi rahuldamata, sest: (a) kahju tekkis kahjustatud isikust tulenevatel asjaoludel või ohu tagajärjel, mille eest kahjustatud isik vastutab (st kandis kaupluseruumis metallnaelikuid), ja (b) kahjustatud isik (hageja) jättis kahju tekitaja tähelepanu juhtimata ebatavaliselt suurele kahju tekkimise ohule või jättis kahju tekkimise ohu tõrjumata või jättis tegemata toimingu, mis oleks tekkinud kahju vähendanud, kui kahjustatud isikult võis seda mõistlikult oodata (st ei juhtinud naelikute kasutamisele ka kostja personali tähelepanu). Kostja tunneb hagejale siiralt kaasa libastumise ning luumurru ja sellega kaasnevate ebameeldivuste tõttu, kuid puudub alus mis tahes kahju hüvitamise nõude esitamiseks kostja vastu seoses 14.02.2012 juhtunuga. Hageja ei ole tõendanud kostja poolt õigusvastase teo toimepanemist ega kostja süüd hagejal tervisekahjustuste tekkimises. Kostja käitumist automaatselt õigusvastaseks ja süüliseks lugemiseks ei piisa etteheitest, et intsident leidis aset kostja ettevõttele kuuluvates kaupluse ruumides.
KOHTU PÕHJENDUSED
1.Tutvunud kohtule esitatud kirjalike seisukohtadega, kuulanud ära poolte selgitused eelistungil ja kohtuistungil, kuulanud kohtuistungil üle eksperdi ja tunnistajad ning uurinud objektiivselt ja igakülgselt kirjalikke tõendeid, kohus leiab, et hagi ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata.
2.Hageja taotleb kostjalt õigusvastaselt tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 1043 sätestab, et teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt tekitanud isik (kahju tekitaja) peab kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. VÕS § 1045 lg 1 p 2 kohaselt on kannatanule kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamisega kahju tekitamine õigusvastane. Samuti on hageja esindaja eelistungil viidanud hagejale kahju tekkimisele kostja seadusest tuleneva kohustuse rikkumise tõttu. VÕS § 134 lg-st 2 tulenevalt eeldatakse, et isikule kehavigastuse tekitamisega või tema tervise kahjustamisega kaasneb isikule mittevaralise kahju tekkimine. VÕS § 1050 lg 1 kohaselt kahju tekitaja ei vastuta kahju tekitamise eest, kui ta tõendab, et ei ole kahju tekitamises süüdi, kui seadusega ei ole sätestatud teisiti. VÕS § 127 lg 1 järgi on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Kahju ei kuulu hüvitamisele ulatuses, milles kahju ärahoidmine ei olnud selle kohustuse või sätte eesmärgiks, mille rikkumise tagajärjel kahju hüvitamise kohustus tekkis (VÕS § 127 lg 2). VÕS § 127 lg 4 kohaselt isik peab kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos). VÕS § 128 lg-te 1 ja 5 kohaselt kuulub hüvitamisele ka mittevaraline kahju. VÕS § 127 lg 6 näeb ette, et kui kahju tekitamine on
kindlaks tehtud, kuid kahju täpset suurust ei saa kindlaks teha, muu hulgas mittevaralise kahju tekitamise ja tulevikus tekkiva kahju korral, otsustab kahju suuruse kohus.
3.Asjas ei ole vaidluse all, et 14.02.2012 hageja S. A. kukkus Sindis, Pärnu mnt 57 asuvas kostja kaupluses Sindi Maxima ning selle tagajärjel ta sai kehavigastuse. Kostja möönab, et kehavigastuse tõttu on hagejale tekkinud ka mittevaraline kahju. Pooled vaidlevad selle üle, kas hageja kukkumine on põhjuslikus seoses kostja tegevuse või tegevusetusega, kas kostja on kahju tekkimises süüdi ja kas sellest tulenevalt kostja vastutab hagejale kukkumisega tekkinud kahju eest. Samuti on asjas vaidlus hagejale kukkumise tagajärjel tekkinud tervisekahjustuse ulatuse üle. Hagi rahuldamiseks peab kohus tuvastama hagejal kahju tekkimise, objektiivse teokoosseisu (kostja tegu või tegevusetus ja selle põhjuslik seos kahju tekkimisega), teo õigusvastasuse ja kostja süü. Kohus kontrollib hagi rahuldamise eeldusi nimetatud järjekorras. Järgnevaid eeldusi kohus kontrollib üksnes eelneva eelduse olemasolu tuvastamisel.
4.Kohtu hinnangul ei ole asjas kahtlust, et hageja on saanud 14.02.2012 kukkumise tagajärjel kehavigastuse ja tervisekahjustuse. Kohtuarstliku ekspertiisi aktiga (I kd, lk 105 – 123) on tõendatud, et kukkumise tagajärjel S. A.il tekkis vasaku kodarluu alaotsa kinnine murd koos pehmete kudede tursega randmepiirkonnas. Ekspert andis arvamuse, et käesoleval ajal S. A.il esinevad traumast põhjustatud vasaku kodarluu murru jääknähud luu deformatsiooni ja funktsioonihäirega randme-, küünar- ja õlaliigesest. Lisaks on S. A. osaliselt töövõimetu, töövõime kaotuse protsent 30%, mille põhjuseks on töövigastus (ühe silma pimedus) ja 70%, mille põhjuseks on üldhaigestumine ning kogu püsiva töövõimetuse ulatus 80%. Vasaku kodarluu murd on saadud 14.02.2012, mille paranemisprotsessis lisandusid käe immobilisatsioonist tingitud funktsioonihäire vasakus randme-, küünar- ja õlaliigeses. S. A.il kordarluu murru paranemine on toimunud tüsistustega, mistõttu paranemise aeg oli üle 4 kuu. Ekspert tuvastas, et S. A.il on 14.02.2012 toimunud kukkumise tagajärjel tekkinud püsivad tervisekahjustused ja see väljendub vasaku käe funktsiooni ja peenmotoorika häirena. Ravidokumentidest nähtuvalt ei saa olemasolevaid seljaprobleeme seostada 14.02.2012 kukkumisega, küll on aga vasaku kodarluu murd ja vasaku käe funktsiooni langus otseselt seotud 14.02.2012 toimunud kukkumisega. S. A.il olid üldhaigused diagnoositud juba enne nimetatud traumat.
5.Hageja leiab, et kukkumise on põhjustanud kostja. Hageja heidab kostjale ette hoolsuskohustuse rikkumist ehk tegevusetust: hageja väidetel on kostja rikkunud kohustust kuivatada kaupluse põrandatelt lumesulamisvesi. Kohus nõustub, et kahju õigusvastase tekitamise üldkoosseisu kuuluv tegu võib väljenduda ka tegevusetuses. Sellisel juhul on kostja vastutuse eelduseks seadusest või üldisest käibekohustusest tuleneva teatud viisil käitumise kohustuse rikkumine. Hageja hinnangul on kostja rikkunud kohustust hoida kaupluse põrandad kuivad ja puhtad. Esmalt kohus märgib, et hageja viidatud EÜ 29.04.2004 määrus nr 852/2004 toiduainete hügieeni kohta ei ole praeguses tsiviilasjas asjakohane. Selle määruse kehtestamise eesmärk on toidu ohutuse tagamine (vt määruse preambula lõige 7), mitte tagada ostjate ohutust kaupluseruumides liikumisel. VÕS § 127 lg-st 2 tulenevalt ei too kostja poolt EÜ määrusest nr 852/2004 tuleneva kohustuse võimalik rikkumine kaasa hagejale kaupluseruumis kukkumisega tekitatud kahju hüvitamise kohustust, kuivõrd rikutud sätte eesmärk ei ole vältida ostjate kukkumist ja kukkumisega ostjatele tervisekahju tekkimist. Kaubandustegevuse seaduse (KaubTS) § 4 lg 1 p 1 paneb kostjale kui kauplejale kohustuse luua nõuetele vastavad tingimused kauba või teenuse müügiks ning tagama nende nõuete täitmise. Sarnaselt EÜ määrusega nr 852/2004 on aga ka KaubTS-s sätestatud nõuded suunatud tarbijate ohutuse tagamisele müüdavate kaupade tarbimisel, mitte ostu sooritamise ohutusele. KaubTS § 15 lg-s 4 on küll antud müügisaali mõiste (müügisaal on kaupluses asuv ruum, mis on kaupleja
valduses ja kus pakutakse kaupa müügiks ning kuhu klient siseneb kauba valimiseks ja lepingu sõlmimiseks), kuid KaubTS ei sätesta müügisaali heakorra ega ohutusnõudeid.
6.Hageja ei ole välja toonud õigusakti, millest tulenevat kohustust oleks kostja rikkunud ning mis võimaldaks nõuet kvalifitseerida VÕS § 1045 lg 1 punkti 7 kaudu, mis näeb ette seadusest tulenevat kohustust rikkuv käitumisega kahju tekitamise õigusvastasuse. Kohtu hinnangul saab kostja praeguses asjas vastutada üksnes hea usu põhimõttest tuletatud üldise hoolsuskohustuse rikkumise korral. Riigikohtu tsiviilkolleegium on üldist käibekohustust sisustanud kohustusena tegutseda oma õigusi kasutades viisil, mis ei kahjusta teisi isikuid (vt Riigikohtu 17. detsembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-161-12, p 10). Üldine käibekohustus tähendab isiku kohustust teha kõik mõistlikult vajalik selleks, et teised isikud ei saaks tema tegevuse tagajärjel kahjustada. Eelviidatud otsuses on kolleegium selgitanud, et üldist käibekohustust ja selle rikkumist on vaja tuvastada kahju tekitaja vastutusele võtmiseks delikti üldkoosseisu alusel juhtudel, kui kahju põhjuseks on tegevusetus või ebapiisav tegutsemine ning kannatanu ei heida kahju tekitajale ette seaduses sätestatud kohustuse rikkumist, st deliktiõiguslikku kaitsenormi rikkumist (VÕS § 1045 lg 1 p 7). Kohus ei ole praeguses asjas tuvastanud ühegi deliktiõigusliku kaitsenormi rikkumist kostja poolt. Seega kostja vastutab hagejale tekkinud kahju eest juhul, kui kostja on rikkunud üldist käibekohustust. Riigikohus on andnud üldise käibekohustuse hindamiseks juhise, et mida raskem on ähvardav kahju, mida suurem on kahju tekkimise tõenäosus ja mida väiksem on kulu ja vaev kahju vältimiseks, seda suurem on tõenäosus, et eksisteerib käibekohustus võtta tarvitusele abinõud ohu vältimiseks või kõrvaldamiseks. Üldise käibekohustusena oodatav käitumine peab olema mõistlik.
7.Hageja väidetel kukkus ta seetõttu, et kaupluse põrand oli märg, kuna kostja jättis kaupluses lumesulamisvee kuivatamata. Kohus leiab, et see asjaolu ei ole tõendamist leidnud. Hageja väidetava libisemise ja kukkumise põhjustanud märja põranda kohta andis ütlusi tunnistaja J.R. (II kd, lk 47 – 48). Hinnates tunnistaja R. ütlusi koos teiste tõenditega, asub kohus seisukohale, et tunnistaja R. ütlused Sindi Maxima kaupluse põranda seisukorra kohta 14.02.2012 ei ole usaldusväärsed. Tunnistaja R. ütluste kohaselt oli ta poes laste osakonnas ja nägi, kuidas S. libises märja põranda peal ja kukkus; ta nägi momenti, kui kukkumine toimus; S. kukkus kosmeetika osakonnas; põrand oli seal märg; sellel hetkel sõitis koristaja seal masinaga, mis peseb põrandat. Samas tunnistaja kinnitab, et põrandat ta ei vaadanud, aga talle tundus, et põrand oli märg, kuna hageja seal kukkus. Tunnistaja nägi, et masin sõitis ja koristati põrandat; põrandal või olla pesemise vesi, kuid võis olla ka lume sulamise vesi. Tunnistaja R. mäletab, et kukkumine toimus veebruarikuus, päeva ega aastat ei mäleta. Tunnistaja ei osanud õigesti hinnata tegelikkuses neli aastat tagasi toimunud kukkumise aega – tunnistaja arvas algus, et ei olnud väga kaua aega tagasi, siis arvas, et nagu oli aasta tagasi. Täpsustava küsimuse järel tunnistaja arvas, et kukkumine võis aset leida ka rohkem kui aasta tagasi. Samuti tunnistaja R. väitis, et pärast kukkumist S. A. liikus akna poole, kuid tunnistaja ei suutnud meenutada, kas pärast kukkumist hageja tõusis püsti või mitte, mil viisil ta akna poole liikus, kas tema riided olid märjad või mitte. Tunnistaja ei mäletanud ka, milline oli sel päeval ilm, kas kaupluses olid porimatid, milliseid jalatseid hageja kandis ning kas tal olid jalatsite küljes jäänaelikud. Tunnistaja tundis hagejat isiklikult, väidetavalt nägi vahetult kukkumist pealt ning mõistis, et hageja sai kukkudes väga haiget (tunnistaja väidetel hageja oli kõveras ja oigas). Ei ole eluliselt usutav, et sellise olukorra läbielamise järel ei suuda tunnistaja meenutada ühtegi muud kukkunud isikuga ega ümbritseva olustikuga seotud detaili peale selle, et põrand oli kukkumise kohas märg, kuigi ta põrandat otseselt ei vaadanud. Tunnistaja ei mäleta samuti, kes kiirabi kutsus, ise ta hagejale appi ei läinud ega kiirabi ära ei oodanud, kuna hageja olevat öelnud, et tal tuleb poeg sinna ja et tunnistaja ära läheks. Ainus asi, mida tunnistaja R. kindlalt mäletab, on see, et põrand oli märg. Seejuures ei tea tunnistaja kindlalt kinnitada ka seda, mis põhjusel põrand märg oli. Sisuliselt tunnistaja tuletab põranda seisukorra selle järgi, et väidab end mäletavat, et hageja
kukkumise ajal sõitis põrandapesu masin ringi, tunnistaja käib seal poes iga päev ning on ka varem näinud, et kui selle masinaga pestakse põrandat, siis on põrand märg.
8.Ükski teine tunnistaja ega hageja ise ei ole kinnitanud, et 14.02.2012 hageja kukkumise ajal liikus kaupluse müügisaalis põrandapesemise masin ning et põrand oli selle tõttu märg. Hageja enda väidetel oli põrandal lumesulamise vesi ning koristaja tuli sinna alles pärast hageja kukkumist. Tunnistajana üle kuulatud R.P. (II , lk 51 – 52) ütluste kohaselt tema töötas A.i kukkumise ajal Sindi Maximas koristajana. Tunnistaja mäletab, et hageja kukkumise ajal oli talvine kuu. Tunnistaja oli köögis, kuna teeb ka personalile süüa; kuulis, et keegi kukkus ja läks müügisaali vaatama, võttis mopi igaks juhuks kaasa, et äkki on põrand märg; tunnistaja P. veendus, et põrand oli kuiv ja koristamist ei vaja ning läks ära. R. P. samuti andis ütlusi, et kaupluses oli koristamise masin, seda kasutas ainult tunnistaja hommikuti ja vajadusel päeval; A.i kukkumise ajal tunnistaja masinaga põrandat ei puhastanud; põranda kuivatamiseks võttis tunnistaja alati mopi. Samuti tunnistaja P. ütluste kohaselt ei jää masinaga pesemise järel põrand märjaks, masin kuivatab põranda täielikult. Tunnistaja R., kes küll vaidlusalusel päeval ise kaupluses ei viibinud, kuid kaupluse juhatajana ilmselgelt on kursis kaupluses kasutatavate töövõtetega, kinnitas samuti, et kui on märg ilm, siis päeval kuivatatakse põrandat tavaliselt kuiva mopiga, vajadusel võidakse koristada ka masinaga.
9.Eeltoodu alusel kohus ei arvesta kaupluse põranda seisukorda tõendava tõendina tunnistaja R. ütlusi, mis on vastuolus hageja enda väidetega ja teiste asjas kogutud tõenditega ning ei ole seetõttu tõendina usaldusväärsed. Teised asjas esitatud tõendid kogumis lükkavad ümber hageja väite, et tema kukkumise kohas oli kaupluse põrand lumesulamise veest märg. Tunnistajate R., G. ja P. ütlustega on tõendatud, et 14.02.2012 olid kaupluses sisenemisel porimatid maas. Tunnistaja R., kinnitas, et talveperioodil on kaupluses igal päeval porivaibad maas, porivaibad asuvad sissepääsu juures ja talveperioodil on neid rohkem kui üks. Ka hageja tunnistaja R. kinnitas, et on näinud kaupluses porivaipu, kuigi ei mäletanud, kas porivaibad olid ka A.i kukkumise päeval. Tunnistaja P. sõnul on talveperioodil põrandal vähemalt kolm porivaipa, vahel võib põrand olla märg pärast kolmandat porivaipa, aga mitte väga kaugele, tööstusosakond (kus hageja kukkus) on porivaipadest väga kaugel. Tunnistajate ütlused porivaipade olemasolu kohta on kooskõlas kostja ja Lindstöm OÜ vahel 27.09.2011 sõlmitud vahetusvaipade üürilepinguga (II kd, lk 25-28), mille kohaselt Lindstrm OÜ kohustus andma kliendile kasutamiseks vahetusvaibad, toimetama need kliendini, pesema, hooldama ja vajadusel parandama või asendama vaibad vastavalt lepingule. Seega ei saa tõene olla hageja väide, et porivaibad tekkisid Sindi kauplusesse alles aasta pärast hageja kukkumist.
10.Kohus leiab, et kostja üldise käibekohustuse rikkumist ei saa tuletada sellest, kui kaupluses oli üksik märg laik. Lisaks peab kostja kahju hüvitamise kohustuse tekkimiseks kohustust rikkuma süüliselt. VÕS § 104 lg 2 järgi on süü vormid hooletus, raske hooletus ja tahtlus. Hooletus on käibes vajaliku hoole järgimata jätmine, raske hooletus on käibes vajaliku hoole olulisel määral järgimata jätmine. Tahtlus on õigusvastase tagajärje soovimine võlasuhte tekkimise, täitmisel või lõpetamisel (VÕS § 104 lg 3 - 5). VÕS § 104 lg 6 sätestab, et kui isik seadusest või lepingust tulenevalt peab ilmutama üksnes niisugust hoolt, nagu ta rakendab oma asjades, vastutab ta siiski ka tahtluse ja raske hooletuse korral. Kohtu ette toodud asjaoludest ei nähtu kostja tahtlikku kohustuse rikkumist ning kostja vastutuse eeldusena saab kaalumisele tulla üksnes hooletus erinevates vormides.
11.Hageja kinnitusel kukkus ta pärast seda, kui oli soovitud kaubad müügisaalis korvi kogunud ja oma ostude eest kassas ka juba maksnud ning pöördus kiirustades müügisaali tagasi, sest oli unustanud osta vajaliku asja. Tunnistajad P. ja R. ütlustest nähtuvalt müügisaali koristaja lisaks hommikusele koristusele puhastas ja kuivatas kaupluse lahtioleku ajal müügisaali põrandat päeva jooksul vastavalt vajadusele. Hageja ei ole välja toonud, et kaupluse põrand müügisaalis oleks
üldiselt olnud märg ja koristamata, selliseid tõendeid samuti asjas ei ole. Hageja kukkumist pealt näinud tunnistaja R. ei suutnud meenutada, kas kukkumise tagajärjel olid hageja riided märgunud. Talviseid ilmaolusid ja teedel kasutatavat libedusetõrjet arvestades on tõenäoline, et porivaiba puudumise ja ebapiisava koristamise korral oleks kaupluse põrand olnud ka sopane, kuid seda ei ole hageja ega tema tunnistaja R. väitnud. Seega saab järeldada, et Sindi Maxima kaupluses järgiti tavapäraseid heakorrareegleid. Tunnistaja R. ütluste kohaselt on kaupluse kogupind 460 m2, millest müügisaal moodustab 2/3 ehk ca 300 m2. Mõistlikult ei saa oodata, et kaupluses koristaja tavaliste talviste ilmaolude korral iga külastaja järel põrandat kuivatab. Kaupluse põrandale langeb kõige suurem niiskuskoormus ja sellest tekkiv libeduse oht on suurim müügisaali sissepääsu lähedal. Kohus on lugenud tõendatuks, et 14.02.2012 kasutati sissepääsu ees porivaipu, mis peaksid takistama suurema niiskuse müügisaali laiali kandmist. Kauplusesse sisenemise järel jalatsitega laiali kantava lume/niiskuse hulk on pöördvõrdeline teekonna pikkusega. Müügisaali suurust ja hageja ning tunnistajate kirjeldatud olustikku arvestades asus hageja kukkumise koht kaupluse sissepääsust piisavalt kaugel ning jalatsitega müügisaali põrandale kanduva lume või selle sulamisel tekkiva vee hulk ei saanud selles kohas olla selline, et lisaks tavapärasele põranda vajadusepõhiselt kuivatamisele-puhastamisele tulnuks ostjate ohutuse tagamiseks kostjal võtta tarvitusele täiendavaid meetmeid, näiteks paigaldada märja põranda eest hoiatavaid silte vms. Isegi juhul, kui tõele vastaks hageja väide, et kukkumise kohas oli põrand märg, ei ole selles tsiviilasjas kohtu ette toodud asjaolusid ega tõendeid, mille põhjal saaks teha järelduse, et kostja ei ole olnud piisavalt hoolas. Seega puudub kostjal deliktilise vastutuse tekkimiseks vajalik esmane komponent – kostja tegu või tegevusetus, mille õigusvastasust ja põhjuslikku seost kahju tekkimisega kohus peaks hindama.
12.Kohus nõustub kostjaga, et eelkõige põhjustas kukkumise hageja enda hooletus, sest ta liikus plaaditud põrandaga kaupluses jäänaelikutega. Hageja enda selgitustest ja tunnistajate G. ja R. ütlustest nähtub, et hageja enne kukkumist liikus kassa juurest kiirustades tagasi müügisaali veel mingit ostu tooma ja siis kukkus. Mõistlikule kasutajale on arusaadav, et jäänaelikud ei ole ette nähtud kaitseks libisemise vastu siseruumides ning et libisemist takistab naelikute tungimine lumesse ja jäässe. Seega pidi naelikute kasutaja aru saama ka sellest, et siseruumides siledal põrandapinnal jäänaelikutega liikudes võib efekt olla vastupidine – naelikud vähendavad jalatsite ja põranda kokkupuutepinda ning väiksema hõõrdetakistuse tõttu libisemise oht suureneb, eriti veel kiirustades kõndimisel. Sellise riski eest vastutab üksnes naelikute kasutaja. Kostja hoolsuskohustuse rikkumist ei saa tuletada hageja väidetud asjaolust, et kaupluse uksel puudus jäänaelikutega sisenemist keelav silt. Tunnistaja R. kinnitusel on talveperioodil välisuksel A4 suurune eraldi silt üldise libeduse hoiatusega. Kostjalt ei saa mõistlikult oodata kõikvõimalike ohtude ettenägemist ning vastavate hoiatus- või keelusiltide paigaldamist.
13.Kuna kohus tegi kindlaks, et hageja kukkumisega seoses puudub kostjale etteheidetav tegu või tegevusetus ning kostjal kahju hüvitamise kohustust tekkinud ei ole, ei ole vajadust analüüsida kahju ja kostja teo (tegevusetuse) vahelise põhjusliku seose ja kostja süü olemasolu ega määrata kahjuhüvitise suurust. Kohus jätab hagi rahuldamata.
14.Menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 1 alusel kohus märgib otsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel ning § 174 lg 1 alusel määrab kindlaks menetluskulude rahalise suuruse. TsMS § 162 lg 1 sätestab, et hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 162 lg 4 võimaldab kohtul jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Kohus peab praeguses asjas õiglaseks jätta menetluskulud iga kulu kandnud menetlusosalise enda kanda. Hagejale antud riigi õigusabi tasu ja kulud jäävad riigi kanda. Menetluskulude jaotamisel kohus arvestab, et hageja on 80% püsiva töövõimekaotusega isik, kelle sissetulek koosneb töövõimetuspensionist ja sotsiaaltoetustest. Kostjaks on suur äriühing, äriregistrile
esitatud majandusaasta aruannete andmetel kostja müügikäive ulatub sadadesse miljonitesse eurodesse ning kasum on mõõdetav kümnete miljonite eurodega. Tsiviilasjas ilmnes, et hagejal kukkumise tagajärjel saadud vigastusest täielikku paranemist loota ei ole, taastusraviga on võimalik säilitada olemasolevat olukorda. Hagejal ei ole oma tervise tõttu võimalik teenida töist tulu, mille arvelt kostjale menetluskulusid hüvitada. Nendel asjaoludel kohus leiab, et kostja menetluskulude väljamõistmine hagejalt oleks hageja suhtes äärmiselt ebaõiglane ja ebamõistlik. Kuna kulud jäävad iga menetlusosalise enda kanda, siis kohus menetluskulude suurust kindlaks ei määra.
15.Riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 1 alusel hageja oli hagi esitamisel riigilõivu tasumisest vabastatud. TsMS § 190 lg 2 sätestab, et menetlusosaline, kelle kahjuks lahend tehti, kannab oma menetluskulud täies ulatuses ka siis, kui ta on menetluskulude kandmisest vabastatud või kui talle on antud menetlusabi menetluskulude tasumiseks. TsMS § 190 lg 4 ei näe ette, et hagi rahuldamata jätmise korral mõistetakse hagejalt välja lisaks menetluskulude tasumiseks saadud menetlusabile ka menetluskulud, mille kandmisest hageja oli vabastatud.
16.Eeltoodust tulenevalt on hageja kanda jäävaks menetluskuluks hageja taotlusel asjas määratud kohtuarstliku ekspertiisi kulu 84 eurot, mille on hageja eest ettemaksuna 10.07.2015 tasunud deposiidikontole OÜ Advokaadibüroo Aktseptus. 23.07.2015 kohtumäärusega kohus määras asjas hageja suhtes kohtuarstliku ekspertiisi. Riiklik ekspertiisiasutus on ekspertiisiülesande täitnud, 19.11.2015 saabus kohtule ekspertiisiakt nr 15E-LäI0035 koos õiendiga ekspertiisi maksumuse kohta. Kohtuarstliku ekspertiisi hind on määratud seadusega. Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi 23.07.2015 õiendi kohaselt on kohus arvanud ekspertiisi maksumuse 84 eurot menetluskuludesse ning otsusega kannab riigi tuludesse.
17.Riigi õigusabi tasu ja kulude hüvitamise kohustuse kindlaksmääramine Hagejat esindas menetluses riigi õigusabi korras määratud esindaja. Pärnu Maakohtu 13.03.2014 määrusega tsiviilasjas 2-14-50145 lahendati S. A.i menetlusväline riigi õigusabi taotlus ning S. A.ile anti riigi õigusabi õigusnõustamise ja muu esindamisena, mille käigus võib antud õigusabi üle kanduda muuks riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 4 lõikes 3 sätestatud riigi õigusabi liigiks vastavalt RÕS §-s 17 sätestatule. Eesti Advokatuur määras riigi õigusabi osutajaks adv Jaansoni. Kohus on määranud adv Jaansoni tasu ja kulude suuruseks kokku 1056 eurot (sisaldab käibemaksu). Hagejale anti riigi õigusabi riigi õigusabi tasu ja kulude hüvitamise kohustuseta.
18.Riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 15 lg 5 ja § 25 lg 2 kohaselt kohus määrab riigi õigusabi saaja hüvitamiskohustuse kindlaks riigi õigusabi andmisel ning tulenevalt RÕS § 25 lg-st 3 võib hüvitamiskohustuse ulatust või hüvitamise korda muuta riigi õigusabi saaja majandusliku seisundi või maksevõime olulise muutumise korral. Seega sätestab riigi õigusabi seadus hüvitamiskohustuse erinevalt tsiviilkohtumenetluse seadustikus muude menetluskulude kandmiseks saadud menetlusabi hüvitamise kohustusest ning TsMS § 180 lg 4 kohaselt ei kohaldata riigi õigusabi tasu ja kulude hüvitamisele TsMS § 190 sätteid. Eeltoodu alusel jäävad S. A.ile antud riigi õigusabi tasu ja kulud riigi kanda.
19.Kohus märgib, et riigi õigusabi taotlust on S. A. põhjendanud sooviga taotleda kinnistu omanikult kahju hüvitamist Sindi Maxima territooriumil kukkumisega põhjustatud tervisekahjustuse eest. Kohtule on hageja esitanud hagiavalduse üksnes mittevaralise kahju hüvitamise nõudega. RÕS § 7 lg 1 p 6 kohaselt riigi õigusabi ei anta, kui seda taotletakse mittevaralise kahju hüvitamise nõude esitamiseks ja asja suhtes ei esine tungivat avalikku huvi. Seega ei oleks hagejale riigi õigusabi andmiseks alust olnud, kui seda oleks taotletud tegelikult kohtule esitatud mittevaralise nõude esitamiseks. Kuna aga kohus hagejale määratud esindajat menetlusest ei tõrjunud ja menetluse käigus riigi õigusabi kohta tehtud otsustust ei muutnud, siis eeltoodu hageja hüvitamiskohustust ei mõjuta. Kohus ei pea õigeks RÕS § 7 lg 1 p 6 alusel riigi õigusabi tasu ja kulude hüvitamise kohustuse muutmist alles kohtuotsuses.
/Allkirjastatud digitaalselt/
Heli Käpp Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.