2-14-60130/74 - Võlaõigus - Kahju õigusvastane tekitamine - Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium - lahend.ee

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlusega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui taotlust ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagiavalduse asjaolud ja hageja nõue 31.10.2014 esitas SA (hageja) Pärnu Maakohtule hagi MAXIMA Eesti OÜ (kostja) vastu tervise kahjustamisest ja kehavigastuste tekitamisest tuleneva mittevaralise kahju hüvitamiseks, paludes mõista ühekordse maksena kostjalt hageja kasuks välja mittevaralise kahju eest õiglane hüvitis kohtu äranägemisel. Hageja menetluskulud, sh riigilõivu ja tasu riigi õigusabi eest, palus hageja mõista välja kostjalt ning jätta kostja menetluskulud tema enda kanda. Samuti palus hageja määrata hageja vigastuste ja tervisliku seisundi hindamiseks ekspertiis ja kuulata tunnistaja üle JR, kes nägi hageja kukkumist. Hagiavalduse kohaselt kukkus hageja Sindi Maxima kaupluses 14.02.2012. Kukkumise tulemusel murdis hageja vasaku käe (luumurd), samuti vigastas hageja oluliselt oma selga. Hageja on seisukohal, et kukkumine leidis aset kostja süül, sest Sindi Maxima kaupluse põrand oli libedast materjalist ja sulanud lumest märgunud. Kukkumise põhjustas otseselt asjaolu, et libedalt kaupluse põrandalt oli sulanud lumevesi kuivatamata. Kukkumine leidis aset vaatamata asjaolule, et hageja jalanõudel olid libisemisvastased kaitsevahendid. Tuginedes Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määrusele (EÜ) nr 852/2004, millega sätestatakse toiduhügieeni üldnõuded ja mille kohaselt iga toidukäitleja, sh toidukaupluse pidaja on kohustatud tagama puhtuse ja korra oma kaupluse ruumides, leidis hageja, et talle õnnetuse põhjustamises ja kahju tekitamises on süüdi kostja, kes ei taganud oma kaupluses ostjate jaoks ohutuid tingimusi Sindi Maxima kaupluses. Hageja peab tõendama üksnes õiguste rikkumise fakti, mittevaralise kahju tekkimine on aga eelduslik ning seda hageja tõendama ei pea. Pärast õnnetusjuhtumit fikseeriti kiirabi poolt hageja vigastused, sh käeluumurd. Õnnetuse tulemusel tekkinud seljavigastuse tõttu on hageja tänaseks päevaks praktiliselt kaotanud iseseisva liikumise võime, ta saab pikemaid vahemaid läbida vaid abivahendi – tugiraami abil. Samuti ei saa hageja normaalselt kasutada luumurrust paranenud kätt. Seega on põhjuslik seos õnnetuse ja tervisekahjustuste vahel. Kukkumise tagajärjel tekkinud füüsiline ja hingeline valu ning kannatused hõlmavad järgnevat: hageja elukorralduse ja elurütmi sunnitud muutused (liikumispiirangud, vajadus kõrvalise abi järele, psüühikahäired (hageja kannatab juhtunu tõttu pideva depressiooni käes, samuti tasakaaluhäirete all), õnnetuse tagajärjel tekkinud tervisekahjustustega kaasnenud füüsiline valu (õnnetuses tekkinud seljatrauma on toonud kaasa pideva valuaistingu hageja seljapiirkonnas, vasakus õlas ja vasakus käes, tunda kukkumisel vigastada saanud käsi, hageja kasutab pidevalt valuvaigisteid), tekkinud tüsistused ja taastusravi protseduuride tegemise vajadus, samuti teadmatus täieliku tervenemise osas. Eriarst on soovitanud hagejale valude ja pingete leevendamiseks kompleksset rehabilitatsiooni sanatooriumis. Seoses majandusliku olukorraga ei ole hageja saanud vajalikku taastusravi tagada. Arstide sõnul ei ole hagejal põhjust loota, et hageja kunagi täielikult terveneb – suure tõenäosusega tuleb hagejal kogu järgneva elu jooksul elada kurnavat käe ja seljavalusündroomi taludes.

Hageja teavitas juhtunust koheselt kostjat, sh suhtles isiklikult kostja töötaja EE-ga, kes suunas hageja kindlustusspetsialisti MK poole, kellele hageja edastas ka osa kuludokumente (kindlustusasi z42120895u). Mingit tagasisidet ei ole hageja kindlustuselt saanud. Kukkumine oli salvestatud ka Maxima Sindi kaupluse turvakaamera poolt, mille lindistuse palus hageja kostjal säilitada. Kukkumist nägid Maxima Sindi kaupluse töötajad ja tunnistaja JR. Hageja on pöördunud kohtuväliselt kostja poole, kuid kostja on kohtuvälisest kokkuleppest keeldunud, leides, et õnnetus ei ole tingitud kostja süülisest tegevusest. Vaatamata hageja nõudele kostja ei säilitanud turvakaamera salvestust kukkumise kohta. Hagejal on tuvastatud püsiv töövõimetus ja hageja soovib esitada kostja vastu moraalse kahju nõude. Tänaseks on selgunud, et probleemid selja ja käega on olulised ja hagejal ei ole võimalik lõplikult terveneda. Kohtuistungil hindas hageja mõistliku hüvitise summaks 6000 eurot. Pärast asja arutamise lõpetamist, 31.03.2016 kohtule esitatud avalduses leidis hageja, et mõistlik hüvitis oleks 9000 eurot, arvestades, et kukkumisel vigastatud käsi vajab pidevat perioodilist taastusravi, tervise tõttu ei saa hageja käia ambulatoorselt vajalikke raviteenuseid saamas ning taastusravi tema jaoks tähendab viibimist sanatooriumis või muus raviasutuses, mille eest ta peab osaliselt ise tasuma. Kostja vastuväited Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja ei nõustunud hageja kirjeldusega kukkumise täpsemate asjaolude kohta ega sellega, nagu oleks kukkumise põhjustanud kostjapoolne kohustuse rikkumine. Kaupluse põrand ei olnud märg. Isegi kui põrand oleks olnud lumemärg, ei ole hageja tõendanud, et lumi oli kukkumiskohas põrandal seetõttu, et kostja seda korrapäraselt ei puhastanud. Isegi, kui põrand oleks olnud märg, tuleb arvestada asjaoluga, et lumi võis sinna sattuda ka hageja kasutatud jäänaelikute alt. Hageja kukkus jäänaelikute kasutamise tõttu (mitte hoolimata nende kasutamisest). Kostja on seisukohal, et jäänaelikute kasutamine siseruumides on ebamõistlik riskide võtmine hageja enda poolt ja nimetatud erijalatsite kasutamise tagajärjel kukkumist ei saa kostjale süüks panna. Jäänaelikute kasutamist on hageja ise kinnitanud ja selle osas puudub poolte vahel vaidlus. Metallnaelikud on kahhelpindadel väga libedad, nende alla jääb kinni lumi ja jää, mis siseruumides soojaga sulab ning lisalibisemist võib põhjustada. Keskmisele inimesele peaks ka hoiatamata olema selge, et metalljalanõud kahhelpinnal on väga libedad. Hoiatamata jätmist või sildi puudumist ei saa mingil viisil pidada kostja poolseks hoolsuskohustuse rikkumiseks. Mõistlikkuse põhimõttest lähtuvalt tulnuks kostjal ohutuse tagamiseks endal jäänaelikud poodi sisenedes jalast ära võtta, kuivõrd need olid mõeldud kasutamiseks jää ja lume peal kõndimiseks, mitte siseruumides, ka toote enda nimetus viitab sellele. Hageja ei ole tõendanud ei seljavigastust ega selle seost 14.02.2012 toimunud kukkumisega. Hageja 14.02.2012 patsiendikaardist nr 12/05799 ei nähtu, et hageja vigastustega tutvunud meedikud oleksid tuvastanud mistahes seljavigastusi. Objektiivse leiuna on fikseeritud vasaku käe randme turse. Selga puutuvaid kaebusi ei esitanud hageja meedikutele ka 16.02.2012 (patsiendikaart nr 12/06118) ega 26.02.2012 (kaart nr 12/07280). 07.03.2012 toimunud läbivaatuse käigus on arst kaebusena fikseerinud valud paremas õlas ja kaelas. Tõele ei vasta hageja väited, et kukkumise tagajärjel on ta kaotanud iseseisva liikumise võime ja saab liikuda vaid tugiraami abil. Hageja on korduvalt peale kukkumist käinud Sindi MAXIMA kaupluses, seda ilma tugiraamita ja mh ka kukkumise põhjustanud jäänaelikutega, hoolimata direktor Heli R korduvatest hoiatustest. Samuti on vale ja eksitav hageja väide, et ta kannatab kukkumise tagajärjel depressiooni käes. Hageja esitatud 21.03.2012 Pärnu haigla

ambulatoorsest epikriisist nähtub, et hageja viibib depressiooniga igal kevadel Jämejalas ja soovib sinna uuesti minna (2012) maikuu lõpus. Ka 21.10.2013 Pärnu haigla statsionaarsest epikriisist nähtub, et patsiendil on diagnoositud depressiooni, varasemalt astma ja kõrgvererõhutõbi. Hageja alaseljavaludele on esimest korda samuti viidatud alles 21.10.2013 epikriisis, mistõttu ei saa seost alaseljavalude ja 14.02.2012 kukkumise vahel pidada tõepäraseks. Puudub õigusvastase teo toimepanemine kostja poolt. Hageja kukkus põhjusel, et kandis jäänaelikuid siseruumis, mida teha ei oleks tohtinud, põhjustades sellega endale ise kukkumise ning luumurru. Eeltoodust tulenevalt ei põhjustanud kostja hagejale ei oma tegevuse ega tegevusetusega hagiavalduses etteheidetavat õigusvastast tegu VÕS § 1045 lg 1 p 2 mõttes, samuti ei esine kostjal süüd ei tahtluse, hooletuse ega raske hooletuse vormis. Isegi kui kohus peaks asjaolude uurimisel jõudma järeldusele, et kaupluse põrand siiski oli märg ja seda põhjusel, et kauplust korrapäraselt ei koristatud, tuleb lähtudes VÕS § 139 lg 1 ja 2 vähendada kahjuhüvitist nullini, jättes hagi rahuldamata, sest: (a) kahju tekkis kahjustatud isikust tulenevatel asjaoludel või ohu tagajärjel, mille eest kahjustatud isik vastutab (st kandis kaupluseruumis metallnaelikuid), ja (b) kahjustatud isik (hageja) jättis kahju tekitaja tähelepanu juhtimata ebatavaliselt suurele kahju tekkimise ohule või jättis kahju tekkimise ohu tõrjumata või jättis tegemata toimingu, mis oleks tekkinud kahju vähendanud, kui kahjustatud isikult võis seda mõistlikult oodata (st ei juhtinud naelikute kasutamisele ka kostja personali tähelepanu). Maakohtu otsus 04.05.2016 otsusega jättis Pärnu Maakohus hagi rahuldamata ja menetluskulud poolte endi kanda. Hagejale antud riigi õigusabi tasu ja kulud jättis kohus riigi kanda. Kohus määras, et hüvitatavate kulude puudumise tõttu kohus menetluskulude rahalist suurust kindlaks ei määra. Kohus määras kanda OÜ Advokaadibüroo Aktseptus poolt 10.07.2015 maksekorraldusega Rahandusministeeriumi kontole tasutud ekspertiisitasu ettemaks 84 eurot Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi 2307.2015 õiendi alusel Rahandusministeeriumi muude tulude kontole. Hageja taotleb kostjalt õigusvastaselt tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 1043 sätestab, et teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt tekitanud isik (kahju tekitaja) peab kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. VÕS § 1045 lg 1 p 2 kohaselt on kannatanule kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamisega kahju tekitamine õigusvastane. Samuti on hageja esindaja eelistungil viidanud hagejale kahju tekkimisele kostja seadusest tuleneva kohustuse rikkumise tõttu. Lisaks eelviidatud sätetele tugines kohus otsuses VÕS § 134 lg-le 2, § 1050 lg-le 1, § 127 lg-tele 1, 4 ja 6 ning § 128 lg-tele 1 ja 5. Pooled vaidlevad selle üle, kas hageja kukkumine on põhjuslikus seoses kostja tegevuse või tegevusetusega, kas kostja on kahju tekkimises süüdi ja kas sellest tulenevalt kostja vastutab hagejale kukkumisega tekkinud kahju eest. Samuti on asjas vaidlus hagejale kukkumise tagajärjel tekkinud tervisekahjustuse ulatuse üle. Hagi rahuldamiseks peab kohus tuvastama hagejal kahju tekkimise, objektiivse teokoosseisu (kostja tegu või tegevusetus ja selle põhjuslik seos kahju tekkimisega), teo õigusvastasuse ja kostja süü. Kohtu hinnangul ei ole asjas kahtlust, et hageja on saanud 14.02.2012 kukkumise tagajärjel kehavigastuse ja tervisekahjustuse. Kohtuarstliku ekspertiisi aktiga (I kd, lk 105-123) on tõendatud, et kukkumise tagajärjel hagejal tekkis vasaku kodarluu alaotsa kinnine murd koos

pehmete kudede tursega randmepiirkonnas. Ekspert andis arvamuse, et käesoleval ajal hagejal esinevad traumast põhjustatud vasaku kodarluu murru jääknähud luu deformatsiooni ja funktsioonihäirega randme-, küünar- ja õlaliigesest. Lisaks on hageja osaliselt töövõimetu, töövõime kaotuse protsent 30%, mille põhjuseks on töövigastus (ühe silma pimedus) ja 70%, mille põhjuseks on üldhaigestumine ning kogu püsiva töövõimetuse ulatus 80%. Vasaku kodarluu murd on saadud 14.02.2012, mille paranemisprotsessis lisandusid käe immobilisatsioonist tingitud funktsioonihäire vasakus randme-, küünar- ja õlaliigeses. Hageja kordarluu murru paranemine on toimunud tüsistustega, mistõttu paranemise aeg oli üle 4 kuu. Ekspert tuvastas, et hagejal on 14.02.2012 toimunud kukkumise tagajärjel tekkinud püsivad tervisekahjustused ja see väljendub vasaku käe funktsiooni ja peenmotoorika häirena. Ravidokumentidest nähtuvalt ei saa olemasolevaid seljaprobleeme seostada 14.02.2012 kukkumisega, küll on aga vasaku kodarluu murd ja vasaku käe funktsiooni langus otseselt seotud 14.02.2012 toimunud kukkumisega. Hagejal olid üldhaigused diagnoositud juba enne nimetatud traumat. Esmalt märkis kohus, et hageja viidatud EÜ 29.04.2004 määrus nr 852/2004 toiduainete hügieeni kohta ei ole praeguses tsiviilasjas asjakohane. Selle määruse kehtestamise eesmärk on toidu ohutuse tagamine (vt määruse preambula lõige 7), mitte tagada ostjate ohutust kaupluseruumides liikumisel. VÕS § 127 lg-st 2 tulenevalt ei too kostja poolt EÜ määrusest nr 852/2004 tuleneva kohustuse võimalik rikkumine kaasa hagejale kaupluseruumis kukkumisega tekitatud kahju hüvitamise kohustust, kuivõrd rikutud sätte eesmärk ei ole vältida ostjate kukkumist ja kukkumisega ostjatele tervisekahju tekkimist. Kaubandustegevuse seaduse (KaubTS) § 4 lg 1 p 1 paneb kostjale kui kauplejale kohustuse luua nõuetele vastavad tingimused kauba või teenuse müügiks ning tagama nende nõuete täitmise. Sarnaselt EÜ määrusega nr 852/2004 on aga ka KaubTS-s sätestatud nõuded suunatud tarbijate ohutuse tagamisele müüdavate kaupade tarbimisel, mitte ostu sooritamise ohutusele. KaubTS § 15 lg-s 4 on küll antud müügisaali mõiste, kuid KaubTS ei sätesta müügisaali heakorra ega ohutusnõudeid. Hageja ei ole välja toonud õigusakti, millest tulenevat kohustust oleks kostja rikkunud ning mis võimaldaks nõuet kvalifitseerida VÕS § 1045 lg 1 punkti 7 kaudu, mis näeb ette seadusest tulenevat kohustust rikkuva käitumisega kahju tekitamise õigusvastasuse. Kohtu hinnangul saab kostja praeguses asjas vastutada üksnes hea usu põhimõttest tuletatud üldise hoolsuskohustuse rikkumise korral. Riigikohtu tsiviilkolleegium on üldist käibekohustust sisustanud kohustusena tegutseda oma õigusi kasutades viisil, mis ei kahjusta teisi isikuid (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-161-12, p 10). Üldine käibekohustus tähendab isiku kohustust teha kõik mõistlikult vajalik selleks, et teised isikud ei saaks tema tegevuse tagajärjel kahjustada. Eelviidatud otsuses on kolleegium selgitanud, et üldist käibekohustust ja selle rikkumist on vaja tuvastada kahju tekitaja vastutusele võtmiseks delikti üldkoosseisu alusel juhtudel, kui kahju põhjuseks on tegevusetus või ebapiisav tegutsemine ning kannatanu ei heida kahju tekitajale ette seaduses sätestatud kohustuse rikkumist, st deliktiõiguslikku kaitsenormi rikkumist (VÕS § 1045 lg 1 p 7). Kohus ei ole praeguses asjas tuvastanud ühegi deliktiõigusliku kaitsenormi rikkumist kostja poolt. Seega kostja vastutab hagejale tekkinud kahju eest juhul, kui kostja on rikkunud üldist käibekohustust. Riigikohus on andnud üldise käibekohustuse hindamiseks juhise, et mida raskem on ähvardav kahju, mida suurem on kahju tekkimise tõenäosus ja mida väiksem on kulu ja vaev kahju vältimiseks, seda suurem on tõenäosus, et eksisteerib käibekohustus võtta tarvitusele abinõud ohu vältimiseks või kõrvaldamiseks. Üldise käibekohustusena oodatav käitumine peab olema mõistlik.

Hageja väidetel kukkus ta seetõttu, et kaupluse põrand oli märg, kuna kostja jättis kaupluses lumesulamisvee kuivatamata. Kohus leidis, et see asjaolu ei ole tõendamist leidnud. Hageja väidetava libisemise ja kukkumise põhjustanud märja põranda kohta andis ütlusi tunnistaja JR (II kd, lk 47-48). Hinnates tunnistaja R ütlusi koos teiste tõenditega, asus kohus seisukohale, et tunnistaja R ütlused Sindi Maxima kaupluse põranda seisukorra kohta 14.02.2012 ei ole usaldusväärsed. Tunnistaja R ütluste kohaselt oli ta poes laste osakonnas ja nägi, kuidas S libises märja põranda peal ja kukkus; ta nägi momenti, kui kukkumine toimus; S kukkus kosmeetika osakonnas; põrand oli seal märg; sellel hetkel sõitis koristaja seal masinaga, mis peseb põrandat. Samas tunnistaja kinnitab, et põrandat ta ei vaadanud, aga talle tundus, et põrand oli märg, kuna hageja seal kukkus. Tunnistaja nägi, et masin sõitis ja koristati põrandat; põrandal võis olla pesemise vesi, kuid võis olla ka lume sulamise vesi. Tunnistaja R mäletab, et kukkumine toimus veebruarikuus, päeva ega aastat ei mäleta. Tunnistaja ei osanud õigesti hinnata tegelikkuses neli aastat tagasi toimunud kukkumise aega – tunnistaja arvas algul, et ei olnud väga kaua aega tagasi, siis arvas, et nagu oli aasta tagasi. Täpsustava küsimuse järel tunnistaja arvas, et kukkumine võis aset leida ka rohkem kui aasta tagasi. Samuti tunnistaja R väitis, et pärast kukkumist hageja liikus akna poole, kuid tunnistaja ei suutnud meenutada, kas pärast kukkumist hageja tõusis püsti või mitte, mil viisil ta akna poole liikus, kas tema riided olid märjad või mitte. Tunnistaja ei mäletanud ka, milline oli sel päeval ilm, kas kaupluses olid porimatid, milliseid jalatseid hageja kandis ning kas tal olid jalatsite küljes jäänaelikud. Tunnistaja tundis hagejat isiklikult, väidetavalt nägi vahetult kukkumist pealt ning mõistis, et hageja sai kukkudes väga haiget (tunnistaja väidetel hageja oli kõveras ja oigas). Ei ole eluliselt usutav, et sellise olukorra läbielamise järel ei suuda tunnistaja meenutada ühtegi muud kukkunud isikuga ega ümbritseva olustikuga seotud detaili peale selle, et põrand oli kukkumise kohas märg, kuigi ta põrandat otseselt ei vaadanud. Tunnistaja ei mäleta samuti, kes kiirabi kutsus, ise ta hagejale appi ei läinud ega kiirabi ära ei oodanud, kuna hageja olevat öelnud, et tal tuleb poeg sinna ja et tunnistaja ära läheks. Ainus asi, mida tunnistaja R kindlalt mäletab, on see, et põrand oli märg. Seejuures ei tea tunnistaja kindlalt kinnitada ka seda, mis põhjusel põrand märg oli. Sisuliselt tunnistaja tuletab põranda seisukorra selle järgi, et väidab end mäletavat, et hageja kukkumise ajal sõitis põrandapesu masin ringi, tunnistaja käib seal poes iga päev ning on ka varem näinud, et kui selle masinaga pestakse põrandat, siis on põrand märg. Ükski teine tunnistaja ega hageja ise ei ole kinnitanud, et 14.02.2012 hageja kukkumise ajal liikus kaupluse müügisaalis põrandapesemise masin ning et põrand oli selle tõttu märg. Hageja enda väidetel oli põrandal lumesulamise vesi ning koristaja tuli sinna alles pärast hageja kukkumist. Tunnistajana üle kuulatud RP (II ,lk 51-52) ütluste kohaselt tema töötas hageja kukkumise ajal Sindi Maximas koristajana. Tunnistaja mäletab, et hageja kukkumise ajal oli talvine kuu. Tunnistaja oli köögis, kuna teeb ka personalile süüa; kuulis, et keegi kukkus ja läks müügisaali vaatama, võttis mopi igaks juhuks kaasa, et äkki on põrand märg; tunnistaja P veendus, et põrand oli kuiv ja koristamist ei vaja ning läks ära. RP samuti andis ütlusi, et kaupluses oli koristamise masin, seda kasutas ainult tunnistaja hommikuti ja vajadusel päeval; hageja kukkumise ajal tunnistaja masinaga põrandat ei puhastanud; põranda kuivatamiseks võttis tunnistaja alati mopi. Samuti tunnistaja P ütluste kohaselt ei jää masinaga pesemise järel põrand märjaks, masin kuivatab põranda täielikult. Tunnistaja R, kes küll vaidlusalusel päeval ise kaupluses ei viibinud, kuid kaupluse juhatajana ilmselgelt on kursis kaupluses kasutatavate töövõtetega, kinnitas samuti, et kui on märg ilm, siis päeval kuivatatakse põrandat tavaliselt kuiva mopiga, vajadusel võidakse koristada ka masinaga. Eeltoodu alusel ei arvestanud kohus kaupluse põranda seisukorda tõendava tõendina tunnistaja R ütlusi, mis on vastuolus hageja enda väidetega ja teiste asjas kogutud tõenditega

ning ei ole seetõttu tõendina usaldusväärsed. Teised asjas esitatud tõendid kogumis lükkavad ümber hageja väite, et tema kukkumise kohas oli kaupluse põrand lumesulamise veest märg. Tunnistajate R, G ja P ütlustega on tõendatud, et 14.02.2012 olid kaupluses sisenemisel porimatid maas. Tunnistaja R kinnitas, et talveperioodil on kaupluses igal päeval porivaibad maas, porivaibad asuvad sissepääsu juures ja talveperioodil on neid rohkem kui üks. Ka hageja tunnistaja R kinnitas, et on näinud kaupluses porivaipu, kuigi ei mäletanud, kas porivaibad olid ka hageja kukkumise päeval. Tunnistaja P sõnul on talveperioodil põrandal vähemalt kolm porivaipa, vahel võib põrand olla märg pärast kolmandat porivaipa, aga mitte väga kaugele, tööstusosakond (kus hageja kukkus) on porivaipadest väga kaugel. Tunnistajate ütlused porivaipade olemasolu kohta on kooskõlas kostja ja Lindstöm OÜ vahel 27.09.2011 sõlmitud vahetusvaipade üürilepinguga (II kd, lk 25-28), mille kohaselt Lindstrm OÜ kohustus andma kliendile kasutamiseks vahetusvaibad, toimetama need kliendini, pesema, hooldama ja vajadusel parandama või asendama vaibad vastavalt lepingule. Seega ei saa tõene olla hageja väide, et porivaibad tekkisid Sindi kauplusesse alles aasta pärast hageja kukkumist. Kohus leidis, et kostja üldise käibekohustuse rikkumist ei saa tuletada sellest, kui kaupluses oli üksik märg laik. Lisaks peab kostja kahju hüvitamise kohustuse tekkimiseks kohustust rikkuma süüliselt. VÕS § 104 lg 2 järgi on süü vormid hooletus, raske hooletus ja tahtlus. Kohtu ette toodud asjaoludest ei nähtu kostja tahtlikku kohustuse rikkumist ning kostja vastutuse eeldusena saab kaalumisele tulla üksnes hooletus erinevates vormides. Tunnistajad P ja R ütlustest nähtuvalt müügisaali koristaja lisaks hommikusele koristusele puhastas ja kuivatas kaupluse lahtioleku ajal müügisaali põrandat päeva jooksul vastavalt vajadusele. Hageja ei ole välja toonud, et kaupluse põrand müügisaalis oleks üldiselt olnud märg ja koristamata, selliseid tõendeid samuti asjas ei ole. Hageja kukkumist pealt näinud tunnistaja R ei suutnud meenutada, kas kukkumise tagajärjel olid hageja riided märgunud. Talviseid ilmaolusid ja teedel kasutatavat libedusetõrjet arvestades on tõenäoline, et porivaiba puudumise ja ebapiisava koristamise korral oleks kaupluse põrand olnud ka sopane, kuid seda ei ole hageja ega tema tunnistaja R väitnud. Seega saab järeldada, et Sindi Maxima kaupluses järgiti tavapäraseid heakorrareegleid. Tunnistaja R ütluste kohaselt on kaupluse kogupind 460 m2, millest müügisaal moodustab 2/3 ehk ca 300 m2. Mõistlikult ei saa oodata, et kaupluses koristaja tavaliste talviste ilmaolude korral iga külastaja järel põrandat kuivatab. Kaupluse põrandale langeb kõige suurem niiskuskoormus ja sellest tekkiv libeduse oht on suurim müügisaali sissepääsu lähedal. Kohus on lugenud tõendatuks, et 14.02.2012 kasutati sissepääsu ees porivaipu, mis peaksid takistama suurema niiskuse müügisaali laiali kandmist. Kauplusesse sisenemise järel jalatsitega laiali kantava lume/niiskuse hulk on pöördvõrdeline teekonna pikkusega. Müügisaali suurust ja hageja ning tunnistajate kirjeldatud olustikku arvestades asus hageja kukkumise koht kaupluse sissepääsust piisavalt kaugel ning jalatsitega müügisaali põrandale kanduva lume või selle sulamisel tekkiva vee hulk ei saanud selles kohas olla selline, et lisaks tavapärasele põranda vajadusepõhiselt kuivatamiselepuhastamisele tulnuks ostjate ohutuse tagamiseks kostjal võtta tarvitusele täiendavaid meetmeid, näiteks paigaldada märja põranda eest hoiatavaid silte vms. Isegi juhul, kui tõele vastaks hageja väide, et kukkumise kohas oli põrand märg, ei ole selles tsiviilasjas kohtu ette toodud asjaolusid ega tõendeid, mille põhjal saaks teha järelduse, et kostja ei ole olnud piisavalt hoolas. Seega puudub kostjal deliktilise vastutuse tekkimiseks vajalik esmane komponent – kostja tegu või tegevusetus, mille õigusvastasust ja põhjuslikku seost kahju tekkimisega kohus peaks hindama. Kohus nõustus kostjaga, et eelkõige põhjustas kukkumise hageja enda hooletus, sest ta liikus plaaditud põrandaga kaupluses jäänaelikutega. Hageja enda selgitustest ja tunnistajate G ja R

ütlustest nähtub, et hageja enne kukkumist liikus kassa juurest kiirustades tagasi müügisaali veel mingit ostu tooma ja siis kukkus. Mõistlikule kasutajale on arusaadav, et jäänaelikud ei ole ette nähtud kaitseks libisemise vastu siseruumides ning et libisemist takistab naelikute tungimine lumesse ja jäässe. Seega pidi naelikute kasutaja aru saama ka sellest, et siseruumides siledal põrandapinnal jäänaelikutega liikudes võib efekt olla vastupidine – naelikud vähendavad jalatsite ja põranda kokkupuutepinda ning väiksema hõõrdetakistuse tõttu libisemise oht suureneb, eriti veel kiirustades kõndimisel. Sellise riski eest vastutab üksnes naelikute kasutaja. Kostja hoolsuskohustuse rikkumist ei saa tuletada hageja väidetud asjaolust, et kaupluse uksel puudus jäänaelikutega sisenemist keelav silt. Tunnistaja R kinnitusel on talveperioodil välisuksel A4 suurune eraldi silt üldise libeduse hoiatusega. Kostjalt ei saa mõistlikult oodata kõikvõimalike ohtude ettenägemist ning vastavate hoiatusvõi keelusiltide paigaldamist. Kuna kohus tegi kindlaks, et hageja kukkumisega seoses puudub kostjale etteheidetav tegu või tegevusetus ning kostjal kahju hüvitamise kohustust tekkinud ei ole, ei ole vajadust analüüsida kahju ja kostja teo (tegevusetuse) vahelise põhjusliku seose ja kostja süü olemasolu ega määrata kahjuhüvitise suurust. Menetluskulude jaotamisel lähtus kohus TsMS § 162 lg-test 1 ja 4, pidades praeguses asjas õiglaseks jätta menetluskulud iga kulu kandnud menetlusosalise enda kanda. Hagejale antud riigi õigusabi tasu ja kulud jäävad riigi kanda. Menetluskulude jaotamisel arvestas kohus, et hageja on 80% püsiva töövõimekaotusega isik, kelle sissetulek koosneb töövõimetuspensionist ja sotsiaaltoetustest. Kostjaks on suur äriühing, äriregistrile esitatud majandusaasta aruannete andmetel kostja müügikäive ulatub sadadesse miljonitesse eurodesse ning kasum on mõõdetav kümnete miljonite eurodega. Tsiviilasjas ilmnes, et hagejal kukkumise tagajärjel saadud vigastusest täielikku paranemist loota ei ole, taastusraviga on võimalik säilitada olemasolevat olukorda. Hagejal ei ole oma tervise tõttu võimalik teenida töist tulu, mille arvelt kostjale menetluskulusid hüvitada. Nendel asjaoludel leidis kohus, et kostja menetluskulude väljamõistmine hagejalt oleks hageja suhtes äärmiselt ebaõiglane ja ebamõistlik. Kuna kulud jäävad iga menetlusosalise enda kanda, siis kohus menetluskulude suurust kindlaks ei määranud. Riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p-le 1 ja TsMS § 190 lg-tele 2 ja 4 tuginedes märkis kohus, et hageja kanda jäävaks menetluskuluks jääb hageja taotlusel asjas määratud kohtuarstliku ekspertiisi kulu 84 eurot, mille on hageja eest ettemaksuna 10.07.2015 tasunud deposiidikontole OÜ Advokaadibüroo Aktseptus. Pärnu Maakohtu 13.03.2014 määrusega anti hagejale riigi õigusabi riigi õigusabi tasu ja kulude hüvitamise kohustuseta. Hagejale antud riigi õigusabi tasu ja kulud jättis kohus riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 15 lg 5, § 25 lg-te 2 ja 3 ja § 180 lg-le 4 tuginedes riigi kanda. Kohus märkis RÕS § 7 lg 1 p-le 6 viidates, et seega ei oleks hagejale riigi õigusabi andmiseks alust olnud, kui seda oleks taotletud tegelikult kohtule esitatud mittevaralise nõude esitamiseks. Kuna aga kohus hagejale määratud esindajat menetlusest ei tõrjunud ja menetluse käigus riigi õigusabi andmise kohta tehtud otsustust ei muutnud, siis toodu hageja hüvitamiskohustust ei mõjuta. Kohus ei pidanud õigeks RÕS § 7 lg 1 p 6 alusel riigi õigusabi tasu ja kulude hüvitamise kohustuse muutmist alles kohtuotsuses.

Hageja ei nõustu kohtu seisukohaga, et kostja poolt ei ole rikutud üldist hoolsuskohustust. Hageja hinnangul on kostja rikkunud kohustust kuivatada kaupluse põrandatelt lumesulamisvesi ja tagada, et kaupluse põrandad oleksid kuivad ja poes liikumiseks ohutud. Antud asjas vastutab kostja hea usu põhimõttest tuletatud üldise hoolsuskohustuse rikkumise korral ja kostja poolt on hoolsuskohustust rikutud. Hageja on seisukohal, et ta kukkus kaupluses seetõttu, et kaupluse põrand oli märg, kuna kostja jättis kaupluses lumesulamisvee kuivatamata. Hageja ei nõustu otsuse p-s 7 toodud seisukohaga, et see asjaolu ei ole tõendatud, sh seetõttu, et hageja tunnistaja R ütlused ei ole usaldusväärsed. Hinnates R ütlusi koos teiste tõenditega asus kohus seisukohale, et tunnistaja R ütlused Sindi Maxima kaupluse põranda seisukorra kohta 14.02.2012 ei ole usaldusväärsed. Hageja leiab, et selline tõlgendus ei ole põhjendatud ja tegemist on tõendite ebaõige hindamisega. Asjaolu, et tunnistaja ei mäleta täpset kukkumise aega ja aastat, ei muuda tunnistaja ütlusi ebausaldusväärseteks. Kukkumisest on möödunud mitu aastat ja oleks ebatõenäoline, et tunnistaja võiks mäletada konkreetset päeva jm asjaolusid väga detailselt. Usutav on, et tunnistaja salvestab juhtunud olulised asjaolud – nägin tuttavat poes kukkumas märjal põrandal, kes seetõttu kannatas valude käes ja lamas põrandal. Kuna tunnistaja käib samas poes igapäevaselt ja on näinud seal ringi liikumas põrandapesemise masinat, siis ei pruugi tunnistaja täpselt mäletada, kas ka sellel päeval, kui hageja kukkus, masinaga põrandaid pesti või mitte. Tunnistaja R kinnitas üheselt, et põrand oli märg. Hageja rõhutab, et ükski kostja tunnistaja ei näinud kukkumist ega olnud kukkumise juures vahetult enne kukkumist. Seega on ekslik kohtu järeldus, et tunnistaja R ütlused on vastuolus teiste asjas kogutud tõenditega, sh teiste tunnistajate ütlustega, mistõttu ei ole need usaldusväärsed. Kukkumise kohta nägi ainult tunnistaja R, kes on selgesõnaliselt kinnitanud, et põrand oli märg. Teised asjas esitatud tõendid kogumis ei lükka ümber hageja väidet, et tema kukkumise kohas oli kaupluse põrand lumesulamise veest märg. Kostja tunnistajad küll kinnitasid, et kaupluses on porimatid maas, mis iseenesest aga ei välista, et lumise ilmaga võib sulalume tõttu või ka muul põhjusel põrand märjaks saada. Meelevaldne on kohtulahendis sisalduv järeldus, et kostja üldise käibekohustuse rikkumist ei saa tuletada sellest, kui kaupluses oli üksik märg laik. Tunnistaja R ja hageja kinnitasid, et põrand oli kukkumise kohal märg ja ükski teine tunnistaja kukkumist ega selle kohta vahetult peale kukkumist ei näinud. Kuna poepidaja peab tagama selle, et põrandad kauplustes peavad olema kuivad, siis kostja on rikkunud oma kohustusi süüliselt. VÕS § 104 lg-s 2 sätestatud süü vormidele viidates leiab hageja, et antud juhul on tegemist raske hooletusega. Samuti tugineb hageja VÕS § 104 lg-le 6, mis sätestab, et kui isik seadusest või lepingust tulenevalt peab ilmutama üksnes niisugust hoolt, nagu ta rakendab oma asjades, vastutab ta siiski ka tahtluse ja raske hooletuse korral. Asjaolu, et Maxima kaupluses müügisaal oli kukkumise päeval koristatud, ei tähenda seda, et müügisaali osas, kus hageja kukkus ei võinud olla märg. Hageja ei jooksnud ega tormanud müügisaali tagasi, nagu kohus on lahendi p-s 11 märkinud, vaid kõndis kiiremal sammul kassa juurest tagasi, et unustatud kaup ostukorvi panna. Samuti ei nõustu hageja lahendi p-s 12 toodud kohtu järeldusega, et eelkõige põhjustas kukkumise hageja enda hooletus, sest ta liikus plaaditud põrandaga kaupluses jäänaelikutega. Hageja ei nõustu lahendi p-s 11 kohtu järeldusega, et antud juhul puudub kostjal deliktilise vastutuse tekkimiseks vajalik esmane komponent – kostja tegu või tegevusetus, mille õigusvastasust ja põhjuslikku seost kahju tekkimisega kohus peaks hindama. Hageja hinnangul ei ole jäänaelikutega liikumine poeruumides kukkumise põhjuseks. Jäänaelikud võivad küll kriimustada põrandat, kuid kohtule esitatud jäänaelikute kasutamise juhenditest ei nähtu, et jäänaelikute kasutamine oleks siseruumides keelatud. Ka ei ole tavaliselt kaupluse ustel silti, mis keelaks jäänaelikutes siseneda. Tavapärane on, et inimesed ei eemalda jäänaelikuid poodi sisenedes, kuna nende

eemaldamine eeldaks vastavat istepinda, sest jäänaelikute eemaldamine seistes ei pruugi õnnestuda. Hagejal puudus mistahes info, millest ta oleks võinud eeldada, et naelikute kasutamine poeruumides oleks ohtlik või keelatud. Vastus apellatsioonkaebusele Kostja leiab, et vaidlustatud maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht Kolleegium leiab, et Pärnu Maakohtu 04.05.2016 otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 1 tuleb maakohtu otsus jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohtu arvates on vaidlustatud otsuses toodud maakohtu järeldused kooskõlas asjas esitatud materjalidega ning tõendite ebaõiget hindamist maakohtule käesoleval juhul alust ette heita ei ole. Erinevalt maakohtu seisukohast on hageja apellatsioonkaebuses arvamusel, et kostja on rikkunud üldist hoolsuskohustust kuivatada kaupluse põrandatelt lumesulamisvesi ja tagada, et kaupluse põrandad oleksid kuivad ja poes liikumiseks ohutud. Hageja hinnangul on nimetatud asjaolu leidnud tõendamist tunnistaja JR ütlustega, kes kinnitas üheselt, et põrand oli märg. Ringkonnakohus on seisukohal, et asjas esitatud tõendite pinnalt ei ole tuvastatav kostja hoolsuskohutuse rikkumine seoses viimase tegevusetusega, s.o täitmata kohustusega hoida kaupluse põrandad kuivad. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on kostja hoolsuskohustuse rikkumise osas hinnangut andes hinnanud kogumis kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ja seeläbi õigesti järeldanud, et tõendamist ei ole leidnud asjaolu, et hageja kukkumise kohas oli kaupluse põrand märg, kuna kostja jättis kaupluses lumesulamisvee kuivatamata. Asjaolu, et kaupluse põrand ei olnud hageja kukkumise kohas märg, on tõendatud asjas tunnistajatena ülekuulatud RP (kd II tl 51-52), Heli R (kd II tl 49-50) ja KG (kd II tl 50-51) ütlustega. Apellatsioonkaebuses osundatu, et ükski eelnimetatud kostja tunnistajatest hageja kukkumist ega selle kohta vahetult pärast kukkumist ei näinud, ei lükka ümber kohtu järeldust, et põrand ei olnud hageja kukkumise kohas märg. Nimelt nähtub tunnistaja RP ütlustest, et ta kuulis, et keegi kukkus ja läks kohe vaatama, võttis mopi igaks juhuks kaasa, sest arvas, et äkki on põrand märg. Tunnistaja veendus, et põrand oli kuiv ja koristamist ei vajanud ning läks ära. Toodust tulenevalt ei vasta tõele hageja väide, et ükski kostja tunnistajatest hageja kukkumise kohta vahetult pärast kukkumist ei näinud. Samuti on tunnistaja RP, kes oli ainus koristamise masina kasutaja kaupluses, kinnitanud, et hageja kukkumise ajal tunnistaja masinaga põrandat ei puhastanud, mistõttu ei saanud põrand märg olla ka selle masinaga pesemisest tingitult. Ka on asjas tunnistajana üle kuulatud KG kinnitanud, et käis ise kukkumise kohta vaatamas umbes pool tundi pärast kukkumist ja et kukkumise koht oli kuiv. Kohtu poolt üle kuulatud kostja tunnistajate ütlustega on vastuolus hageja tunnistaja JR ütlused (kd II tl 47-48) hageja libisemise ja kukkumise väidetavalt põhjustanud märja põranda kohta. Tunnistaja R ütluste kohaselt mäletab tunnistaja, et põrand oli märg ja et hageja kukkumise ajal sõitis seal põranda pesemise masin, samas on tunnistaja kinnitanud, et põrandat ta ei vaadanud, aga tundus, et põrand oli märg. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus, arvestades eeltoodut ja hinnates tunnistaja R ütlusi koos teiste tõenditega, õigesti leidnud, et kuivõrd tunnistaja R ütlused Sindi Maxima kaupluse põranda seisukorra kohta 14.02.2012 on vastuolus hageja enda väidetega ja teiste asjas kogutud tõenditega, ei ole need tõendina usaldusväärsed, mistõttu on kohus põhjendatult jätnud nimetatud ütlused kaupluse põranda seisukorda tõendava tõendina arvestamata.

Apellatsioonkaebuses peab hageja meelevaldseks kohtu järeldust, et kostja üldise käibekohustuse rikkumist ei saa tuletada sellest, kui kaupluses oli üksik märg laik. Hageja on seisukohal, et kuna poepidaja peab tagama selle, et põrandad kauplustes peavad olema kuivad, siis on kostja rikkunud oma kohustusi süüliselt. Ringkonnakohus hageja vastava seisukohaga ei nõustu. Esmalt peab ringkonnakohus vastuseks eeltoodud väidetele vajalikuks rõhutada, et käesolevas asjas ei ole tõendamist leidnud asjaolu, et kaupluse põrand müügisaalis või hageja kukkumise kohas oleks olnud märg. Selliseid tõendeid asjas esitatud ei ole. Isegi kui vastaks tõele hageja väide, et kukkumise kohas oli põrand märg, on maakohus õigesti leidnud, et antud asjas ei ole kohtu ette toodud asjaolusid ega tõendeid, mille põhjal saaks teha järelduse, et kostja ei ole olnud piisavalt hoolas. Seega ei saa nõustuda hageja seisukohaga, mille kohaselt on kostja süüliselt rikkunud oma kohustusi. Kostja hoolsuskohutuse rikkumist ei saa tuletada ka hageja väidetud asjaolust, et kaupluse uksel puudus jäänaelikutega sisenemist keelav silt. Vastuseks apellatsioonkaebuse väitele kaupluse uksel jäänaelikutega sisenemist keelava sildi puudumise kohta märgib ringkonnakohus, et maakohus on hageja vastavale väitele otsuses juba seisukoha kujundanud ning ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendusega, et kostjalt ei saa mõistlikult oodata kõikvõimalike ohtude ettenägemist ning vastavate hoiatus- või keelusiltide paigaldamist. Arvestades eeltoodut ja vaidlustatud maakohtu otsuses toodud põhjendusi on maakohus õigesti teinud kindlaks, et hageja kukkumisega seoses puudub kostjale etteheidetav tegu või tegevusetus ning kostjal ei ole tekkinud kahju hüvitamise kohustust. Erinevalt kaebuses väidetust ei ole maakohus vaidlustatud otsuse punktis 11 märkinud, justkui oleks hageja jooksnud või tormanud müügisaali tagasi. Kohus on hageja enda ja tunnistajate R ja G ütlustele tuginedes märkinud, et hageja enne kukkumist liikus kiirustades tagasi müügisaali veel mingit ostu tooma ja siis kukkus. Vaatamata asjaolule, et apellatsioonkaebuse põhjendused kukkumise põhjustanud hageja hooletusest ei võimalda asuda hagi rahuldamata jätmise osas maakohtust vastupidisele järeldusele, peab ringkonnakohus käesolevalt siiski vajalikuks kaebuse vastavatele väidetele vastata. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus põhjendatult nõustunud kostjaga, et eelkõige põhjustas kukkumise hageja enda hooletus, sest ta liikus plaaditud põrandaga kaupluses jäänaelikutega. Alust selles kahelda ei anna kaebuse väide, et kohtule esitatud jäänaelikute kasutamise juhenditest ei nähtu, et jäänaelikute kasutamine oleks siseruumides keelatud. Kohtule kostja poolt esitatud erinevate turvanaelikute kasutusjuhenditest (kd I tl 73, 145 ja 146) nähtuvalt ei ole turvanaelikud mõeldud kasutamiseks siseruumides, jääta ja lumeta pinnasel. Arvestades eeltoodut ja jäänaelikute kasutamise otstarvet on maakohus ringkonnakohtu hinnangul õigesti järeldanud, et mõistlikule kasutajale on arusaadav, et jäänaelikud ei ole ette nähtud kaitseks libisemise vastu siseruumides ning et libisemist takistab naelikute tungimine lumesse ja jäässe. Seega pidi hageja naelikute kasutajana aru saama ka sellest, et siseruumides siledal põrandapinnal jäänaelikutega liikudes võib efekt olla vastupidine – naelikud vähendavad jalatsite ja põranda kokkupuutuepinda ning väiksema hõõrdetakistuse tõttu libisemise oht suureneb, eriti veel kiirustades kõndimisel. Nõustuda ei saa hageja seisukohaga, mille kohaselt võib pidada tavapäraseks, et inimesed ei eemalda jäänaelikuid poodi sisenedes. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa tavapäraseks pidada ka asjaolu, et inimesed jäänaelikutega üldse siseruumidesse sisenevad. Hageja, jättes kauplusesse sisenedes jäänaelikud jalatsitelt eemaldamata, võttis riski nende siseruumis kasutamisest tuleneda võiva võimaliku libisemise ja kukkumise ning seeläbi tekkida võiva kahju osas. Kostjat ei saa sellise kahju tekkimise eest pidada vastutavaks.

Eeltoodud põhjendustel leiab ringkonnakohus, et hageja apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata. Menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 1 alusel märgib kohus otsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel ning § 174 lg 1 alusel määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. TsMS § 171 lg-st 1 tulenevalt apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud kannab kaebuse esitaja, kui kaebus jääb rahuldamata. TsMS § 162 lg 4 võimaldab kohtul jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Ringkonnakohus peab sarnaselt maakohtu leitule põhjendatuks praeguses asjas jätta ka apellatsioonimenetlusega seonduvad menetluskulud iga kulu kandnud menetlusosalise enda kanda. Maakohus arvestas menetluskulude jaotamisel, et hageja on 80% püsiva töövõimekaotusega isik, kelle sissetulek koosneb töövõimetuspensionist ja sotsiaaltoetustest ning hagejal ei ole oma tervise tõttu võimalik teenida töist tulu, mille arvelt kostjale menetluskulusid hüvitada. Arvestades eeltoodut ja asjaolu, et apellatsioonkaebusele lisatud taotlusest nähtuvalt ei ole hageja majanduslik seisund võrreldes varasemaga muutnud, leiab ringkonnakohus, et kostja menetluskulude väljamõistmine hagejalt oleks hageja suhtes äärmiselt ebaõiglane ja ebamõistlik. Kuivõrd menetluskulud jäävad iga menetlusosalise enda kanda, siis ringkonnakohus apellatsioonimenetluse kulude suurust kindlaks ei määra. Riigi õigusabi tasu ja kulude hüvitamise kohustuse kindlaksmääramine Hagejat esindas apellatsioonimenetluses riigi õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat Marika Jaanson. Hagejale on vastavalt Pärnu Maakohtu 13.03.2014 määrusele tsiviilasjas nr 2-14-50145 antud riigi õigusabi riigi õigusabi tasu ja kulude hüvitamise kohustuseta. Vaatamata asjaolule, et hagejale riigi õigusabi andmiseks puudunuks riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 7 lg 1 p 6 kohaselt alus, kui hageja oleks riigi õigusabi taotlenud mittevaralise kahju hüvitamise nõude esitamiseks, ei pea ka ringkonnakohus sarnaselt maakohtule maakohtu otsuses toodud põhjendustel õigeks RÕS § 7 lg 1 p 6 alusel riigi õigusabi tasu ja kulude hüvitamise kohustuse muutmist alles käesolevas apellatsioonimenetluses tehtavas otsuses. Eeltoodu alusel jäävad hagejale antud riigi õigusabi tasu ja kulud riigi kanda.