Võlaõigus › Muud võlaõigusasjad

tulemusena on tekkinud olukord, et kinnisasjale ei saa enam korterelamuid ehitada. Selle olukorra eest vastutavat kostja. Hageja andis mõista, et kostja on teinud vallavanemana midagi sellist, mis ei kannata päevavalgust. Kostja ei soovinud teha midagi sellist, mis võiks halvendada tema tütre ja elukaaslase suhet ja head nime. Samuti ei soovinud kostja, et õhutataks poliitilist vaenu lähenevate Riigikogu valimiste eel. Seetõttu võttis kostja tahte vastaselt moraalse kohustuse hageja ees. Kuna kostja ei viibinud kinnisasja müügilepingu sõlmimise juures, sai ta alles hiljem teada, et kinnisasja omanik ja müüja oli tegelikult müüja, mitte hageja. Seega ei olnud hagejal mingit õiguslikku ega moraalset alust nõuda tehingu vahesummat kui tekkinud kahju. Võlakokkulepe on heade kommetega vastuolu tõttu tühine, sest kostja ei ole saanud hagejalt raha, muud vara, teenuseid, eeliseid ega õigusi, mille eest pidanuks ta maksma 810 000 krooni. Kostja tegi endale kahjuliku tehingu, sest hageja ähvardas avaldada meedias kostja kohta asjaolusid, mis oleksid kahjustanud kostjat ja tema perekonda. Kostja tahteavaldus ei vastanud tema tahtele ka sõltuvussuhte tõttu, sest kostja kartis ära rikkuda oma perekondlikke suhteid. Tehingus sisalduvate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt ebamõistlikult tasakaalust väljas. Kui võlakokkulepe ei peaks olema vastuolus heade kommetega, on kostja selle 21.10. 2011 ekirjaga tühistanud, sest võlakokkulepe sõlmiti ähvarduse või pettuse mõjul. Pärast hagejalt saadud kirja selle kohta, et hageja kavatseb võlanõude müüa, kirjutas kostja e-kirjas hagejale, et kui hageja loovutab nõude kolmandale isikule, loobub kostja võetud moraalsest kohustusest. Hageja pidi aru saama, et kostja tühistas võlakokkuleppe. Hageja ei ole tehingu tühistamist vaidlustanud. Võlakokkuleppe tühistamiseks oli alust, sest kostja tegi tehingu ähvarduse mõjul. Hageja lubas avaldada andmeid kostja eraelu kohta, mis seadnuks toona ohtu kostja poliitilise karjääri. Kui tegemist ei olnud ähvardusega, oli kostjal alust tehing tühistada pettuse tõttu. Võlakokkuleppe ettevalmistamise käigus andis hageja kostjale tahtlikult ebaõiget infot, et kinnisasja müümisel tekib tal hinnavahe tõttu kahju. Võlakokkulepe sõlmitigi selle kahju hüvitamiseks. Kuna hiljem selgus, et hageja ei olnudki kinnisasja omanik, ei saanud tal ka selle müügist kahju tekkida. Seetõttu ei olnud tal alust võlatunnistust saada. Pooled sõlmisid deklaratiivse võlatunnistuse, mille eesmärgiks on pöörata ümber tõendamiskoormis, mitte luua uut kohustust. Kuna hageja ei müünud kinnisasja, ei saanud hagejal kinnisasja müügist kahju tekkida. Kahju saanuks tekkida müüjale. Seega ei ole kostjal hageja vastu kohustust. Hageja ei ole tõendanud, et tegemist oleks konstitutiivse võlatunnistusega. Vastuhagi 25.05.2014 esitas kostja hageja vastu tingimusliku vastuhagi, milles palus juhul, kui kohus leiab, et tegemist on konstitutiivse võlatunnistusega, kohustada hagejat tagastama see kostjale ja lugeda võlatunnistus lõppenuks. Asjas puudub võlaõigusseaduse (VÕS) § 30 lg 1 järgi nõutav ja selle sättega hõlmatud aluskohustus, mille olemasolu kostja võlatunnistusega tunnistaks. Võlatunnistuse andmisel ei võlgnenud kostja hagejale midagi. Seega sai hageja võlatunnistusega abstraktse nõude kostja vastu alusetult, mistõttu peab hageja selle abstraktse nõudeõiguse kostjale VÕS § 1028 lg 1 ja § 1032 lg 1 alusel tagastama. Vastuhagi esemeks on võlatunnistusega antud nõudeõiguse lõpetamine võlgnikule loovutamise (kokkulangemise) kaudu (VÕS § 206) või võlatunnistusele edasise tuginemise keelamine. Vastuhagi rahuldamine välistab täielikult põhihagi rahuldamise. Asjaolu, et tegemist on konstitutiivse võlatunnistusega, võis kostjale

teatavaks saada alles käesolevas asjas põhihagiga tutvumisel, kuna hageja tugineb sellele argumendile. Seega ei ole vastuhagi esitamise ajaks möödunud hageja poolt võlakokkuleppele kui konstitutiivsele võlatunnistusele tuginemisest rohkem kui veidi üle kahe kuu. Hageja vastuväited vastuhagile Hageja vaidles vastuhagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Pooltel ei olnud võlasuhet, millest tulenevat kostja kohustust oleksid pooled kinnitanud deklaratiivse võlatunnistusega. Pooled leppisid 2010. aasta kevadel kokku, et kui kostja võtab endale kohustuse tasuda hagejale kokku 810 000 krooni (kinnitab enda võlga hagejale nimetatud summa ulatuses), siis võõrandab müüja, mille osanikuks ja juhatuse liikmeks oli ja on hageja, kinnisasja kolmandale isikule. Poolte sellist kokkulepet saab käsitada aluskohustusena. Kuigi kinnisasi müüdi kostja soovil kolmandale isikule, ei ole kostja endale võetud kohustust täitnud. Kostja ei ole tõendanud, et võlakokkuleppest tulenevat kohustust ei ole olemas või et kohustust ei ole tekkinud või et kohustus on hiljem ära langenud. Kostja ei ole tõendanud, et võlakokkulepe oleks sõlmitud ähvarduse mõjul või pettuse tõttu, mistõttu olnuks tal alust see tühistada. Samuti ei ole kostja põhistanud, et kokkulepe oli heade kommetega vastuolus, mis andnuks talle alust väita, et tegemist on tühise kokkuleppega. Vastuhaginõue on aegunud. Maakohtu otsus 19.11.2014 otsusega rahuldas Harju Maakohus hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 51 768,43 eurot ning viivise 48 162,33 eurot. Vastuhagi jättis maakohus rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on kostja allkirjastanud võlakokkuleppe, mille järgi võlgneb ta hagejale 810 000 eesti krooni ja kohustub selle hagejale tagasi maksma alates 15.03.2011 1/10 suuruste maksetena kümne kuu jooksul. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostjal on tekkinud selle alusel kohustus maksta hagejale nõutud summa. Poolte võlakokkuleppest tuleneb konstitutiivne võlatunnistus VÕS § 30 lg 1 mõttes, mis on iseseisev, kausaalsuhtest sõltumatu kohustus, mis ei vaja võlaõiguslikku alust. Kuigi kostja on leidnud, et tal puudub kohustus hageja ees, siis kohtu ette toodud asjaolud ning esitatud tõendid kostja seisukohti ei toeta. Kohtule esitatud hageja pangakonto väljavõttest nähtub, et kostja on 28.10.2011 tasunud hagejale 500 eurot selgitusega „vastavalt eraldi suulisele kokkuleppele, mis põhineb 12.05.2010 kokkuleppel". Õige ei ole kostja väide, et tegemist ei ole kohustuse täitmisega võlakokkuleppe alusel. Võlakokkuleppe järgi tuli küll kostjal tasuda hagejale võlg kümne kuu jooksul 1/10 suurustes osades, s.o 81 000 eesti krooni ehk 5176,84 eurot kuus, kuid hageja vande all antud seletuste kohaselt saavutasid nad kostjaga kokkuleppe, et kostja tasub talle 500 eurot kuus. Nimetatu nähtub ka kostja 21.10.2011 ekirjast hagejale. Kostja on oma kohustust tunnistanud, kui tasus võlakokkuleppe alusel hagejale 500 eurot, samuti 07.07.2011 e-kirjas hagejale, milles ta teatas vastuseks hagejale võlgnevuse tasumise kohta, et pankrotimenetluse lõppemise korral saab rahulikult hagejaga edasi toimetada. Asjaolu, et kostja on võlakohustust kinnitanud, tuleneb ka kostja 02.08.2011 e-kirjast hagejale, milles kostja palub hagejal varuda kannatust ning kui tema vastu kohtus menetletav pankrotiavaldus lõpetatakse, siis saab hakata kokku leppima omavahelisi asju detailsemalt. Seega on kostja omavahelises suhtluses hagejaga korduvalt võlgnevust tunnistanud ning väljendanud tahet kohustust täita.

Asjaolu, et kostja ei ole hagejalt raha saanud, ei tähenda, et hagejal ei ole õigust nõuda kostjalt kohustuse täitmist. Kuna kostja kohustus võlakokkuleppega tasuma võla, ei eelda see hageja kohustuse olemasolu. Kohtule ei ole esitatud asjaolusid, mis annaksid alust pidada võlakokkulepet heade kommetega vastuolu tõttu tühiseks. Hageja vande all antud seletusega on tõendatud, et kostja oli see, kes otsis hageja üles ja uuris viimaselt kinnisasja müügitingimuste kohta. Ka kostja kinnitas vande all antud seletuses, et helistas hagejale, et kokku leppida kohtumine. Seega oli kostja huvitatud hagejaga kohtumisest ning tehingu tegemisest. Kostja vande all antud seletusest tuleneb, et tema poole pöördus EM palvega saada kontakti kinnisasja omanikuga selleks, et kinnisasi tagasi osta, mispeale helistas kostja hagejale. See seletus on kooskõlas hageja vande all antud seletusega, et kostja viis hageja kokku EM-ga, kes oli huvitatud eespool nimetatud kinnisasja ostust. Hageja ja kostja kokkusaamisel lepiti kokku müügitingimused. Asjas on tõendatud, et 12.05.2010 sõlmiti nii kinnisasja müügi- ja asjaõigusleping kui ka võlakokkulepe. Seega on nimetatud lepingud omavahel seotud. Tõendatud ei ole asjaolu, et kokkulepe on sõlmitud ebasoodsatel tingimustel või et pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus oleks heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. Võlakokkuleppe järgi tuli kostjal tasuda võlg kümne kuu pärast ning kümne kuu jooksul. Ka ei sisalda kokkulepe intressinõuet või ülemäära kõrget viivisemäära/leppetrahvi, mis annaks kostjale alust tugineda ebasoodsatele tingimustele. Tõendatud ei ole ka see, et võlakokkulepe on sõlmitud ähvarduse mõjul. Kohtule ei ole esitatud ühtegi tõendit, mis viitaks sellele, et kostja on sõlminud hagejaga kokkuleppe hageja õigusvastase ähvarduse mõjul. Vastupidi, kostja oli see, kes hagejaga kontakti otsis ning oli huvitatud kokkuleppe sõlmimisest. Kostja ei ole võlakokkulepet tühistanud. Kostja sellekohased väited on meelevaldsed. Kostja ei ole teinud hagejale tühistamisavaldust tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 98 lg 1 järgi. Kostja 21.10.2011 e-kirjast hagejale sellist tahteavaldust ei tulene. Viidatud e-kirjas märgib kostja, et hagejaga on eraldi räägitud, et kostja tasub hagejale jõukohased summad ja kui on suuremad laekumised, siis ta tasub rohkem. Selget tahet tehing tühistada nimetatud ekirjast ei nähtu. Vastupidi, kostja märgib e-kirja lõpuosas, et kui hageja tahab raha, siis pooled arutavad seda ja leiavad mingi mõistliku lahenduse. Kui kostja oleks nimetatud e-kirjaga kokkuleppe tühistanud, puuduks ka vajadus täiendavalt arutada raha tasumise üksikasju. Ka kostja 20.05.2013 vastusest hagile tsiviilasjas nr 2-13-18354 nähtub, et kostja tugineb tehingu tühistamise osas eespool viidatud 20.11.2011 e-kirjale. Õige ei ole kostja väide, et hageja on kostjat kinnisasja omanikku puudutava info osas eksimusse viinud või eksimuses hoidnud, mistõttu on võlakokkulepe sõlmitud pettuse mõjul. Kostja hinnangul seisnes pettus selles, et hageja ei olnud kinnisasja omanik, mistõttu ei olnud tal alust saada võlatunnistust. Kostja on vande all andnud seletuse, et kinnisasja ostis müüja, kelle seaduslikuks esindajaks oli AS, ning hageja oli viimase äripartner. Seega saab nimetatust järeldada, et kostja teadis täpselt, kellele kinnisasi kuulus. Kostja on vastuhagis väitnud, et hageja nõue on käsitatav soovina alusetult rikastuda, ning taotlenud vastuhagis kohustada hagejat sooritatu alusetu rikastumise sätete järgi tagastama soorituse tegemise aja seisuga. Kinnisasi müüdi kostja soovitud isikule. Kui kostja ei oleks seda ise soovinud ja ei oleks võlakokkulepet sõlminud, ei oleks hageja kinnisasja kolmandale isikule võõrandatud. Sellest tulenevalt lasub kostjal iseseisev kohustus, mida kostja täitnud ei ole. Kuna kostjal lasub hageja ees kohustus, ei esine asjas kostja tehtud alusetut sooritust, mistõttu ei ole kostjal ka õigust nõuda võlatunnistuse tagastamist.

Kuna kostja pidi võla tasuma hiljemalt 15.12.2011, on kohustus muutunud sissenõutavaks. Kostja ei ole kohustust kohaselt täitnud, mistõttu tuleb hagi rahuldada ja mõista kostjalt hageja kasuks välja võlg 51 768,43 eurot. Kuna kostja on võla tasumisega viivitanud, on hagejal õigus saada VÕS § 113 lg 1 järgi ka viivist. Hageja arvutuste järgi on tal õigus saada 29.03.2013 seisuga viivist 48 162,33 eurot. Kostja ei ole viivise arvutusele vastu vaielnud ega taotlenud viivise vähendamist. Seega tuleb nõutud viivis kostjalt hageja kasuks välja mõista. Apellatsioonkaebus 17.12.2014 esitatud apellatsioonkaebuses palus kostja maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ja rahuldada vastuhagi. Maakohus rikkus otsuse tegemisel TsMS § 436 lg-t 1 ja leidis ekslikult, et tegu on konstitutiivse võlatunnistusega. Tegemist saab olla deklaratiivse võlatunnistusega. Riigikohtu praktika järgi eeldatakse, et iga võlatunnistus on deklaratiivne, st hageja peab tõendama poolte konstitutiivse võlatunnistuse sõlmimise tahet. Võlatunnistuse sõnastus ei ole sellele hinnangu andmisel määrava tähtsusega ega piisav. Hageja ei ole esile toonud asjaolusid, mille põhjal saaks järeldada, et võlatunnistuse väljaandmisel oli poolte ühiseks tahteks luua iseseisev kohustus olemasolevate kohustuste kõrvale. Vastupidi, hageja tunnistas menetluse käigus korduvalt, et mingeid aluskohustusi kostjal hageja ees ei olnud. Tõendamaks, et kostja tunnistas kohustusi hageja ees konstitutiivse võlatunnistusega, tuleb hagejal tõendada poolte tahe luua iseseisev kohustus, vastasel juhul eeldatakse deklaratiivset võlatunnistust (vt nt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-162-13, punkt 36). Sama lahendi p-dest 36 ja 41–46 tuleneb, et kui hageja tõendab konstitutiivse võlatunnistuse olemasolu, saab võlgnik välistada hagi rahuldamise võlatunnistusest tuleneva kohustuse lõpetamise teel alusetust rikastumisest (VÕS § 1028 jj) tuleneva vastunõude alusel, kui võlatunnistus on antud kohustuse täitmise tagamiseks ja seda kohustust ei ole, kohustus ei teki või langeb hiljem ära, mh kui see on täidetud. Sisuliselt on vastuhagi esemeks võlatunnistusega antud nõudeõiguse lõpetamine võlgnikule loovutamise (kokkulangemise) kaudu või võlatunnistusele edasise tuginemise keelamine. Lahendi nr 3-2-1-124-14 p-s 28 on Riigikohus leidnud, et, ainuüksi viitamine VÕS §-le 30 ei ole piisav võlatunnistuse konstitutiivseks lugemiseks. Oluline on poolte tegelik tahe võlatunnistuse kokkuleppe sõlmimisel, mis tuleb tuvastada. Maakohus ei ole sisuliselt vastuhagi nõudega tegelenud. Kohus ei analüüsinud ega toonud välja, kas poolte vahel üldse mingi aluskokkulepe oli või millise rahalise kohustusega tegemist oli, mille täitmiseks kohtu arvates vaidlusalune võlatunnistus kostja poolt anti. Vastuhagi tulnuks konstitutiivse võlatunnistuse tuvastamisel rahuldada, sest kostja näitas ära, et mingit alusvõlasuhet tegelikult ei olnud, millest tulenevat võlga oleks võlatunnistusega ümber vormistatud. Kaevatavast otsusest nähtub nagu oleks see väidetav alusvõlasuhe loodud koos võlatunnistusega, mis ei lähe võlatunnistuse instituudi loogikaga kokku. Tegemist on mittetäieliku aluskohustusega. Hageja on oma menetlusdokumentides asunud positsioonile ja korranud seda ka kohtus, et poolte vahel sõlmiti 2010 kevadel kokkulepe, et kui kostja võtab endale kohustuse tasuda hagejale kokku 810 000 krooni (kinnitab enda võlga hageja ees nimetatud summa ulatuses), siis võõrandab OÜ A EM-le Tammeõue tee 4. Maakohus ei põhjendanud, miks ta hageja seisukoha aluskohustuse osas kõrvale jättis, nagu ka kostja vastuväited aluskohustuse tühisuse kohta tulenevalt vorminõude rikkumisest. Maakohus üllatas kostjat käsitlusega, nagu võiks tekkida siduv kohustus võlatunnistusest ilma kostjale kehtiva siduva aluskohustuseta. Hageja ise on aluskohustuse väidetavale olemasolule rõhunud. Kostja on menetluses läbivalt olnud positsioonil, et aluskohustus peaks konstitutiivse võlakohustuse puhul olemas olema. Menetlust läbivalt on kostja esitanud väiteid isiklike suhete tõttu n-ö moraalse kohustuse võtmise kohta, kuid maakohus neid ei käsitlenud.

Maakohtus ei osanud kostja suulises menetluses aluskohustuse argumendiga välja tulla, kuna ei teadnud, et kohus võib seadust nii mõista, nagu kohus oma otsuses seda teeb. Apellatsioonimenetluses saab kostja sellekohase õigusliku väite esitada, leides, et hageja väidetud aluskohustus sai olla mittetäielik kohustus VÕS § 4 lõike 2 mõttes ja mida sama paragrahvi lõike 1 järgi võlgnik võib täita, kuid mille täitmist ei saa võlausaldaja temalt nõuda. Kostja on rääkinud vande all ja menetlusdokumentides avaldanud, et võttis n-ö moraalse kohustuse tulenevalt isiklikust perekondlikust suhtest ja hirmust hageja ees, et viimane teeb avalikkusele teatavaks kostjat ja tema tütart kahjustada võivat infot, sest just selliselt kostja hagejast poolte kohtumisel Pärnus aru sai. Seetõttu tuleb hageja väidetud aluskohustust hinnata mittetäielikuks kohustuseks. Ka mittetäieliku kohustuse täitmise tagamiseks võetud kohustus on seadusest tulenevalt mittetäielik ning nendest tulenevate kohustuste sundtäitmine ei ole riiklikult tagatud. Mittetäieliku kohustuse muutmine võlatunnistusega sissenõutavaks kohustuseks oleks vastuolus VÕS §-s 4 sätestatu olemusega ja VÕS §-s 5 sätestatud dispositiivsus ei ole siin lubatav. Hageja rahalisel nõudel puudub sisuline alus. Hageja on korduvalt väitnud, et tema eesmärgiks oli saada kompenseeritud kinnistu soetus- ja müügihinna vahe. Selleks hinnavaheks on ta nimetanud 51 768,43 eurot. Tegemist peaks olema hageja sisulise tahteavaldusega. Kuna aga kinnistu müüdi turuhinnaga ja hageja ei olnud kinnistu müüja, ei saanud talle ka mingit väidetavat kahju tekkida. Hageja ega ka tegelik kinnistu müüja ei ole vaidlustanud kinnistu võõrandamislepingut. Hageja ja kohus leidsid, et võlatunnistus ja kinnistu võõrandamisleping on omavahel seotud. Kui nii, siis on võlatunnistuse puhul tegemist vorminõude rikkumisega ja võlatunnistus on tühine (võlatunnistus pidanuks olema notariaalselt tõestatud, oli aga notariaalselt kinnitatud). Kinnisasja tegelik müüja OÜ A ei ole müügilepingut vaidlustanud, mistõttu on kostjale teadaolevalt kinnistu müügitehing kehtivalt jõus. Sellest järeldub mh, et kinnistu müüja on tehinguga päri, saadud turuhind on vastuvõetav ja kinnistu müügileping on kohaselt täidetud. Selline järeldus seab kahtluse alla kõik hageja paljasõnalised väited selle kohta, et keegi pidi mingit hinnavahe müüjale maksma – kinnistu müüja sellist nõuet esitanud ei ole ja selleks puuduks ka õiguslik alus. Seetõttu jääb arusaamatuks, millisel alusel hageja kui müüja esindaja üldse iseseisvat nõuet omab ja millisest ostu- ja müügihinna vahest räägib. Kohus ei põhjenda, kuidas on võimalik expressis verbis kirja pandud ülekande selgitusest “vastavalt eraldi suulisele kokkuleppele, mis põhineb 12.05.2010 ...” teha järeldust, et tegemist on võlakokkuleppe täitmisega. Selleks, et muuta võlakokkulepet ja nt kokku leppida muudes maksetingimustes, peaks pooled sõlmima notariaalselt kinnitatud võlakokkuleppe muudatuse. Midagi sellist pooled teinud ei ole ja 500 euro tasumise tõlgendamine võlakokkuleppe täitmisena on nii hageja kui kohtu paljasõnaline seisukoht. Sama põhjendamatud on kohtu viited kostja erinevatele e-kirjadele, mis võivad küll tõendada, et kostja püüdis erineval viisil hagejat rahustada, et viimane oma ähvardusi tundliku informatsiooni avaldamise kohta ellu ei viiks, kuid ei tõenda, et pooled oleks muutnud maksegraafikut ja et “uue kokkuleppe” järgi tasutud 500 eurot on käsitletav võlakokkuleppe täitmisena. Kohus ei ole põhjendanud, miks vaidlusalune võlasuhe ei ole vastuolu tõttu heade kommetega tühine. Maakohus tuvastas, et 12.05.2010 sõlmiti nii kinnistu müügileping ja asjaõigusleping kui vaidlusalune võlakokkulepe, mistõttu on nimetatud tehingud omavahel seotud. Maakohus ei ole põhjendanud, millisel õiguslikul alusel põhineb võlakokkuleppe ja kinnistu müügilepingu seos ning mis on selle õiguslikud tagajärjed. Kui kohus leiab, et nimetatud kaks dokumenti on omavahel seotud, tuleb asuda seisukohale, et nii väidetav alusleping kui võlakokkulepe on vormivea tõttu tühised, kuna seotus põhilepinguga (notariaalselt tõestatud kinnistu

müügileping) tingib nende notariaalselt tõestatud vormi. Maakohus kostja sellekohaseid seisukohti ei analüüsinud. Maakohus ei põhjendanud, miks ta jättis tähelepanuta kostja tõendid ja selgitused selle kohta, et võlakokkulepe oli sõlmitud ähvarduse mõjul. Vastab tõele, et kohtule ei ole esitatud ühtegi tõendit, mis viitaks sellele, et kostja on sõlminud hagejaga kokkuleppe hageja õigusvastase ähvarduse mõjul, kuid kostja on kogu menetluse rääkinud n-ö õiguspärasest ja lubatavast ähvardusest (vt ka TsÜS-i 2010 komm vlj lk 310 jj), mida aga maakohus ei käsitlenud. Maakohus ei põhjendanud, miks ei tulene tahet võlakokkulepet tühistada kostja 21.10.2011 ekirjast hagejale. Kostja annab hagejale selge sõnaga teada edasilükkava tingimuse, et “kui Sa nõude loovutad, siis loobun ma võetud moraalsest kohustusest”. Hageja väitis kohtuistungil, et ei saanud tühistamisest ühemõtteliselt aru ning ka vaidlustas tühistamise. Kohus ei ole põhjendanud, miks ta jättis hageja faktilise käitumise tühistamisega mittenõustumise osas tähelepanuta. Maakohus jättis tähelepanuta ka kostja väited hageja pettusest võlakokkuleppe sõlmimisel. Kostja hinnangul seisnes pettus selles, et hageja ei olnud Tammeõue tee 4 kinnistu omanik, mistõttu puudus tal igasugune alus võlatunnistuse saamiseks. Kohus on küll õigesti tuvastanud, et nimetatud kinnistu ostis 10.01.2007 OÜ A, kuid sellest ei saa järeldada, et kostja teadis täpselt, kellele kinnistu kuulus. Kostja ei olnud kinnistu müümise ega tagasiostmise juures huvitatud pooleks ega nõustaja. Vastus apellatsioonkaebusele Hageja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohtu otsus 29.04.2015 otsusega rahuldas Tallinna Ringkonnakohus apellatsioonkaebuse osaliselt, tühistas maakohtu otsuse ja tegi uue otsuse, millega jättis hagi rahuldamata. Ringkonnakohus võttis vastu kostja loobumise vastuhagi nõudest võlatunnistuse lõppenuks tunnistamiseks ja lõpetas selles osas menetluse. Vastuhaginõude alusetult saadud võlatunnistuse tagastamiseks jättis ringkonnakohus läbi vaatamata. Nii maa- kui ka ringkonnakohtus kantud menetluskulud jättis ringkonnakohus kummagi poole enda kanda. Ringkonnakohus nõustus maakohtu põhjendustega osas, milles maakohus tuvastas, et 28.10.2011 tasus kostja hagejale 500 eurot võlakokkuleppe täitmiseks, samuti osas, milles maakohus leidis, et asjas ei ole tõendatud kokkuleppe tühistamine ega tühisus vastuolu tõttu heade kommetega. Kassatsioonkaebus 01.06.2015 esitatud kassatsioonkaebuses palus hageja tühistada ringkonnakohtu otsuse ja teha uue otsuse, millega jätta jõusse maakohtu otsus, või saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Vastus kassatsioonkaebusele Kostja vaidles kassatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Riigikohtu otsus 23.02.2016 otsusega asjas nr 3-2-1-147-15 tühistas Riigikohus Tallinna Ringkonnakohtu 29.04.2015 otsuse ja saatis asja samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks osas, milles ringkonnakohus tühistas samas asjas Harju Maakohtu 19.11.2014 otsuse ja tegi uue otsuse, millega jättis hagi rahuldamata, vastuhagi läbi vaatajata ning jagas menetluskulud. Riigikohus määras, et ringkonnakohtu 29.04.2015 otsus tsiviilasjas nr 2-14-11543 on jõustunud osas, milles ringkonnakohus lõpetas menetluse vastuhagi nõudes võlatunnistuse lõppenuks

tunnistamiseks. Kohus rahuldas kassatsioonkaebuse kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjoni.

ja

määras

tagastada

hagejale

Ringkonnakohtu seisukoht Ringkonnakohus, tutvunud asja materjalidega, leiab, et Harju Maakohtu 19.11.2014 otsus on seaduslik ja põhjendatud otsuses toodu motiividel. Kuna kolleegium nõustub täielikult maakohtu põhjendustega, siis ei pea vajalikuks neid tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 korrata. TsMS § 652 lg 1 p 1 kohaselt võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. TsMS § 651 lg 1 kohaselt kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. TsMS § 634 lg 1 kohaselt võib apellant kuni apellatsioonitähtaja lõpuni kaebust muuta ja täiendada, muu hulgas laiendada kaebust neile osadele, mille peale esialgselt ei kaevatud. Tulenevalt eelnevast jätab ringkonnakohus tähelepanuta kostja 22.03.2016 menetlusdokumendis esitatud uued asjaolud ja ettepanekud vastuhagi nõuete täiendamiseks. Kohtule esitatud dokumentaalse tõendi – 12.05.2010.a. notariaalse võlakokkuleppe kohaselt on kostja oma allkirjaga kinnitanud, et ta võlgneb hagejale 810 000 eesti krooni, millise summa kohustub hagejale tagasi maksma alates 15.03.2011.a. kuni 15.12.2011.a. kümne kuu jooksul igakuuliselt 1/10 suuruses summas. Maksmisega viivitamise korral maksab kostja hagejale iga viivitatud päeva eest viivist 0,2 % päevas iga viivitatud päeva eest (t/l 7-8). Pooltel on vaidlus selles, kas osundatud võlakokkuleppest on kostjal tekkinud hageja ees kohustus. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 30 lg 1 järgi leping, millega lubatakse kohustuse täitmist selliselt, et lubadusega luuakse iseseisev kohustus või millega tunnistatakse kohustuse olemasolu, on võlatunnistus. Seega tuleneb viidatud sättest, et abstraktse võlatunnistusega luuakse poolte vahel iseseisev, kausaalsuhtest sõltumatu kohustus. Seda, kas pooled tahtsid võlatunnistusega luua n.n algse kohustuse olemasolust sõltumatut (abstraktset) võlatunnistuse andja kohustust sisaldavat kokkulepet (s.t konstitutiivset võlatunnistust), ning seda, missuguse sisuga konstitutiivset võlatunnistust pooled soovisid sõlmida (st kas konstitutiivne võlatunnistus sõlmiti algse kohustuse maksmapanemise tagamiseks ja lihtsustamiseks või varalise kohustuse tekitamiseks algset kohustust silmas pidamata poolte mingi ühise eesmärgi saavutamiseks), tuleb selgitada võlatunnistuse kui lepingu tõlgendamise teel, kohaldades mh VÕS §-s 29 sätestatut. Riigikohus leidis samas asjas tehtud lahendis: „Võlatunnistusele hinnangu andmisel tuleb arvestada, et võlatunnistuse tähendus määratakse võlatunnistuse sisu ja ulatusega, kusjuures võlatunnistuse sõnastus ei ole siinkohal määrava tähendusega, ning et lähtuda tuleb eelkõige võlatunnistuse andmise põhjusest ning eesmärgist, samuti tuleb võtta arvesse lepingueelsete läbirääkimiste asjaolusid, poolte huve jms. VÕS §-s 30 sätestatud abstraktse kohustuse tekkimine eeldab, et pooltel on tahe siduda end just abstraktse kohustusega, st poolte eesmärgiks on luua iseseisev ja sõltumatu nõudealus (vt selle kohta ka Riigikohtu 17. märtsi 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-15-09, p 12). Kolleegium rõhutab, et algse kohustuseta konstitutiivse võlatunnistuse sõlmimist saaks eeldada juhul, kui ilma võlatunnistuse sõlmimiseta ei oleks poolte taotletud eesmärk saavutatav“.

Ringkonnakohus nõustub täielikult maakohtu seisukohaga, et antud juhul on poolte vahel sõlmitud konstitutiivne võlatunnistus, millega loodi iseseisev ja sõltumatu nõudealus. Võlakokkulepe ja kinnisasja müügileping sõlmiti samal kuupäeval (12. mail 2010). Need lepingud on tinglikult omavahel seotud. Müügilepingust nähtuvalt esindas müüjat juhatuse liikmena hageja (I kd, tl 112) ning müügilepingu on tõestanud sama notar, kes tõestas võlakokkuleppel poolte allkirjad (I kd, tl 8). Eelneva pinnalt leidis maakohus põhjendatult, et võlakokkulepe oli müügilepingu sõlmimise eeltingimuseks ja et poolte ühine tahe oli luua võlakokkuleppega iseseisev, abstraktne rahaline nõue kostja vastu. Poolte esitatud asjaolude järgi on võimalik järeldada, et nad sõlmisid võlakokkuleppe teadlikult olukorras, kus kostja hagejale midagi ei võlgnenud. Ringkonnakohus, nagu ka maakohus, ei näe sellises kokkuleppes midagi seaduse- ega heade kommete vastast. Maakohus on otsuse p-des 21-23 põhjendatult asjas esitatud tõendeid hinnates jõudnud järeldusele, et kinnisasja müügilepingu sõlmimise initsiaator oli kostja. Mis põhjusel kostja oli huvitatud, et selle kinnisasja omanikuks saaks EM, ei puutu antud vaidlusesse. Maakohus on kõiki asjas esitatud tõendeid hinnanud ning oma seisukohti üksikasjalikult põhjendanud. Riigikohus leidis samas asjas tehtud lahendis: „Võlakokkulepe oli maakohtu tuvastatu järgi seotud müügilepingu sõlmimisega. Hea usu põhimõtte (VÕS § 6 lg 1) vastane oleks sellise kokkuleppe puhul aga hoopis kostja tuginemine võla puudumisele. Sellise võlakokkuleppe korral on välistatud VÕS § 1028 lg 1 kohaldamine (vt selle kohta lähemalt käesoleva otsuse p 13). Kõnealuse olukorraga on iseenesest sarnane kinkelepingu sõlmimine (VÕS § 259 jj), kus kinkija ei saa kingisaajalt vastusooritust, kuid ometi peab kirjalikult sõlmitud kinkelepingut täitma ning ei saa hiljem tugineda sellele, et ta ei võlgnenud tegelikult kingisaajale midagi./....../ Kolleegium märgib täiendavalt, et kui ringkonnakohus asja uuel läbivaatamisel tuvastab, et pooled sõlmisid võlakokkuleppe ilma algse kohustuseta kinnistu müümise eesmärgi saavutamiseks kostja näidatud isikule, ei saa kolleegiumi hinnangul sellise kokkuleppe tõttu tekkinud võlakohustust käsitada mittetäieliku kohustusena VÕS § 4 lg 2 p 2 mõttes“. Seega ei ole asjakohased apellatsioonkaebuses toodud väited alusvõlasuhte puudumisest ja väited, mille kohaselt on tegemist mittetäieliku aluskohustusega. Põhjendatud ei ole apellandi apellatsioonkaebuses toodud seisukoht, mille kohaselt oli kostjale üllatuseks, et maakohus käsitles võlatunnistust ilma kostjale kehtivalt siduva aluskohustuseta. Hageja on juba hagiavalduses tuginenud asjaolule, et vaidlusalune võlatunnistus on olemuselt konstitutiivne võlatunnistus T.l.3, 109, I kd). Kostja on saanud oma seisukohti selles osas piisavalt selgitada (t.l.14, II kd). Asjaolu, et maakohus rahuldas hagi, ei saa pidada kostjale üllatuslikuks. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldustega, mille kohaselt poolte ühiseks tahteks oli võlakokkuleppega tekitada kostja võlakokkuleppes nimetatud raha maksmise kohustus ilma algse kohustuseta ja see kokkulepe on tehinguna kehtiv. Võlakokkulepet ei saa seega kvalifitseerida deklaratiivse võlatunnistusena. Deklaratiivse võlatunnistusega tunnistab võlatunnistuse andja mingi algse kohustuse olemasolu, kuid seejuures ei lepi pooled kokku selle kohustuse kõrval abstraktselt kehtivas iseseisvas kohustuses. Ka konstitutiivne võlatunnistus võib olla seaduses sätestatud alustel tehinguna tühine või tühistatav. Maakohus ei lugenud tõendatuks kostja väidet, et viimane sõlmis võlakokkuleppe ähvarduse mõjul. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldustega. Kostja ei ole esitanud

ühtegi tõendit, mis viitaks sellele, et kostja on sõlminud hagejaga kokkuleppe hageja õigusvastase ähvarduse mõjul. Vastupidi, kostja oli see, kes hagejaga käesoleval juhtumil kontakti otsis ning oli huvitatud kokkuleppe sõlmimisest. Pole esitatud tõendeid ka apellatsioonkaebuses viidatud nn õiguspärasest ja lubatavast ähvardusest (apellatsioonkaebuse p. 3.6.25, tl 116, II kd). Hageja pole kostja väiteid omaks võtnud. Kostja on ise vande all seletusi andes kinnitanud, et ähvarduse kohta ei saa tõendeid olla, kui kaks inimest ajavad juttu (tl 95, II kd). TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema vastuväited. Kostja on oma vastuväidetes hagile asunud ka seisukohale, et ta on 12.05.2010.a. võlakokkuleppe tühistanud ning apellatsioonkaebuses heitnud kohtule ette sellega mittenõustumist. Ringkonnakohus ei nõustu kostja sellekohaste väidetega. Maakohus leidis põhjendatult, et kostja vastavad järeldused on paljasõnalised. Vastavalt TsÜS § 98 lg 1 tehingu tühistamine toimub avalduse tegemisega teisele poolele. Kostja selliselt toiminud ei ole. Ka ei tulene kostja tahet kokkulepet tühistada kostja 21.10.2011.a. e-kirjast hagejale (I köide t/l 15-16). Viidatud e-kirjas märgib kostja, et hagejaga on eraldi räägitud, et kostja tasub hagejale jõukohased summad (ca 500) ja kui on suuremad laekumised, siis ta tasub rohkem (I köide t/l 15). Selget tahet tehing tühistada nimetatud e-kirjast ei nähtu. Vastupidi kostja märgib 21.10.2011.a. e-kirja lõpuosas, et kui hageja tahab raha, siis arutame seda ja leiame nii mõistliku lahenduse (tl 15, II kd). Kui kostja oleks nimetatud e-kirjaga kokkuleppe tühistanud, puudunuks ka vajadus täiendavalt arutada raha tasumise üksikasju samas e-kirjas. Maakohus jättis põhjendatult ka vastuhagi rahuldamata. Ükski apellatsioonkaebuses toodud väide ei anna alust kaevatavat maakohtu otsust tühistada või muuta. Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Menetluskulud Menetluskulud tuleb jätta TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda. TsMS 174 lg 1 kohaselt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.

(allkirjastatud digitaalselt) Reet Allikvere

(allkirjastatud digitaalselt) Ande Tänav

(allkirjastatud digitaalselt) Kaupo Paal

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.