Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Ele Liiv ja Indrek Parrest
Otsuse tegemise aeg ja koht
29.04.2015, Tallinn
Tsiviilasja number
2-14-11543
Tsiviilasi
AK (K) hagi UA vastu 12.05.2010 võlatunnistusest tuleneva võlgnevuse koos viivisega sissenõudmiseks UA vastuhagi AK (K) vastu alusetult saadu tagastamiseks ja 12.05.2010 võlatunnistuse lõppenuks lugemiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 19.11.2014 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
UA apellatsioonkaebus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
99 930.76 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant/kostja/vastuhageja UA XXXXXXXXXXX, elukoht XXXXX
XXXXXX
XXXXX
XXXXXX
XXXXXXXXX)
(isikukood
XXX X
XXXXXX
Vastustaja/hageja/vastukostja AK (isikukood XXXXXXXXXXX, elukoht XXXXXX X XXXXX XXXXXX), esindaja Alari Avamägi Kohtuistungi toimumise aeg
01.04.2015
RESOLUTSIOON
1.Harju Maakohtu 19.11.2014 otsus tühistada.
2.Teha uus otsus, millega: 1) jätta hagi rahuldamata; 2) võtta vastu loobumine vastuhagi nõudest 12.05.2010 võlatunnistuse lõppenuks tunnistamiseks ja lõpetada selles osas menetlus;
3) jätta vastuhagi nõue alusetult saadud 12.05.2010 võlatunnistuse tagastamiseks läbi vaatamata; 4) maa- ja apellatsioonikohtus kantud menetluskulud jätta kummagi poole enda kanda.
3.UA apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
4.Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Selgitused Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha, sealhulgas avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi andmise taotlus ei peata menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hageja nõue
1.13.03.2014 esitas AK (hageja) hagi UA (kostja) vastu võlgnevuse 51 768.43 eurot ja viivise 48 162.33 eurot väljamõistmiseks. Menetluskulud palus jätta kostja kanda.
2.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 12.05.2010 Tallinnas notariaalse võlakokkuleppe, millega kostja kinnitas, et võlgneb hagejale 810 000 krooni. Kokkuleppe tingimuste kohaselt kohustus kostja võla hagejale tagasi maksma perioodil 15.03.2011 kuni 15.12.2011. Maksetega viivitamise korral kohustus kostja maksma viivist 0,2% iga viivitatud päeva eest.
3.Hageja on seisukohal, et tegemist on konstitutiivse võlatunnistusega, milline sõlmiti seoses OÜ Androtek kinnistu müügiga 12.05.2010 EM-le. OÜ Androtek seadusjärgseks esindajaks oli hageja. Eelnevalt oli kostja veebruaris 2010 võtnud hagejaga ühendust ja uurinud võimalusi kuidas ja mis hinnaga oleks hageja nõus kinnistu kostja poolt nimetatavale isikule võõrandama. Kostja sõitis Pärnusse hagejaga kohtumisele ja korraldas müüki, mh leppides hagejaga kokku müügihinna. Hageja suhtles ostjaga vahetult ainult enne müügilepingut notari aega kooskõlastades.
4.Kuivõrd ostjal ei olnud võimalik korraga tasuda kogu hageja poolt soovitud müügihind, leppisid hageja ja kostja kokku, et kostja annab hagejale 810 000 krooni ulatuses võlatunnistuse. Raha tasumise maksegraafiku pakkus välja kostja, millega hageja nõustus. 28.10.2011 tasus kostja 500 eurot. Kuivõrd kostja ei ole võlga tasunud, on hagejal kostja vastu põhinõue 51 768.43 eurot.
5.Lisaks palus hageja kostjalt välja mõista viivise. Põhinõue muutus täies ulatuses sissenõutavaks alates 15.12.2011. Hageja arvestas kostja poolt 28.10.2011 makstud 500 eurot kuni 19.12.2011 tasumisele kuulunud viivise katteks (4x103.53686=414.15) ja
kuni 20.12.2011 tasumisele kuulunud viivise osaliseks katteks 85.85 euro ulatuses. Viivise jääk arvestusega kuni 20.12.2011 (tasumisega viivitamine 19.–20.12.2011) on 17.69 eurot (103.53686-85.85=17.69). Alates 21.12.2011 nõuab hageja viivist 48 144.64 eurot, arvestusega kuni 29.03.2013. Periood 21.12.2011–29.03.2013 = 465 päeva, 465x103.53686= 48 144.64. Kokku moodustab hageja viivisenõue 48 162.33 eurot (17.69+48144.64=48162.33). Kostja vastuväited
6.Kostja hagi ei tunnistanud ja palus jätta selle rahuldamata. On olemas jõustunud kohtuotsus tsiviilasjas nr 2-13-18354 samade poolte vahel sama eseme kohta samal alusel (hagejat esindas inkassofirma NORD Cellect OÜ).
7.Kostja ei ole hagejalt saanud raha, muud vara, teenuseid, eeliseid ega õigusi, mille eest pidanuks maksma 810 000 krooni. Seega on tehing tehtud kostja jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel, mis väljendub vastastikuste kohustuste ebaproportsionaalsuses. Kostja tegi tehingu tulenevalt erakorralisest asjaolust, mis tingis vajaduse teha kahjulik tehing. Kostja tahteavaldus ei vastanud tema tegelikule tahtele tulenevalt ka sõltuvussuhtest, kuna ta kartis ära rikkuda oma suhteid perekonnas. Kuna vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt ebamõistlikult tasakaalust väljas, siis tuleb eeldada, et hageja teadis või pidi teadma kostja erakorralisest vajadusest ja sõltuvussuhtest. 21.10.2011 e- kirjaga tühistas kostja võlakirja kui tehingu.
8.Kui kokkuleppe tühistamine 21.10.2011 e- kirjaga ei leia kohtu poolt tunnustamist, palus kostja alternatiivselt hinnata kokkuleppe tühistamist kostjat kokkuleppe allakirjutamisele sundinud ähvarduse mõju tõttu. Ähvardus seisnes hagejapoolses lubaduses avaldada kostja eraeluga seotud andmeid. 24.05.2012 Eesti Ekspressis viis hageja oma ähvarduse ka täide.
9.Kui kokkuleppe tühistamine ähvarduse tõttu ei leia kohtu poolt tunnustamist, palus kostja alternatiivselt hinnata kokkuleppe tühistamist pettuse tõttu. Võlakokkuleppe ettevalmistamise käigus andis hageja kostjale tahtlikult ebaõiget infot, et kinnistu müümisel tekib tal hinnavahe tõttu kahju ning selle hüvitamiseks sõlmitigi võlatunnistus. Kuna aga hiljem selgus, et hageja ei olnudki kinnistu omanik, ei saanud temal müügist kahju tekkida.
10.Võlakokkuleppe näol on tegemist deklaratiivse võlatunnistusega ja selles sisalduv väidetav nõue on abstraktne ning vastupidist peab tõendama hageja. Vastuhagi
11.25.05.2014 esitas kostja tingimusliku vastuhagi, milles palub juhul, kui kohus leiab, et tegemist on konstitutiivse võlatunnistusega, kohustada hagejat tagastama see kostjale ja lugeda lisaks lõppenuks.
12.Käesoleva juhul puudub võlaõigusseaduse (VÕS) § 30 lõike 1 järgi nõutav ja selle sättega hõlmatud aluskohustus, mille olemasolu kostja võlatunnistusega tunnistaks. Võlatunnistuse andmisel ei võlgnenud kostja hagejale raha. Seega sai hageja võlatunnistusega abstraktse nõude kostja vastu alusetult, mistõttu peab hageja selle abstraktse nõudeõiguse kostjale VÕS § 1028 lõike 1 ja § 1032 lõike 1 alusel tagasi andma. Vastuhagi esemeks on võlatunnistusega antud nõudeõiguse lõpetamine võlgnikule loovutamise (kokkulangemise) kaudu (VÕS § 206) või võlatunnistusele
edasise tuginemise keelamine. Vastuhagi rahuldamine välistab täielikult põhihagi rahuldamise.
13.Asjaolu, et tegemist on konstitutiivse võlatunnistusega, võis kostjale teatavaks saada alles käesolevas asjas põhihagiga tutvumisel, kuna hageja tugineb sellele argumendile. Seega ei ole vastuhagi esitamise ajaks möödunud hageja poolt võlakokkuleppele kui konstitutiivsele võlatunnistusele tuginemisest rohkem kui veidi üle kahe kuu. Hageja vastuväited vastuhagile
14.Hageja vastuhagi ei tunnistanud ja palus jätta selle rahuldamata. Poolte vahel ei olnud sellist varasemat võlasuhet, millest tulenevat kostja kohustust oleksid pooled kinnitanud deklaratiivse võlatunnistusega. Pooled leppisid 2010.a kevadel kokku, et kui kostja võtab endale kohustuse tasuda hagejale kokku 810 000 krooni (kinnitab enda võlga hageja ees nimetatud summa ulatuses), siis võõrandab OÜ Androtek, mille osanikuks ja juhatuse liikmeks hageja oli ja on, XXXXXXXXX XXX X XXXXXX kinnistu EM-le. Poolte taolist kokkulepet saab käsitleda aluskohustusena. Kuigi XXXXXXXXX XXX X XXXXXX kinnistu müüdi vastavalt kostja soovile EM-le, siis kostja endale võetud kohustust täitnud ei ole. Kostja ei ole tõendanud, et 12.05.2010 võlakokkuleppest tulenevat kohustust ei ole olemas või et kohustust ei ole tekkinud või et kohustus on langenud hiljem ära.
15.Kostja ei ole tõendanud, et 12.05.2010 võlakokkulepe oleks sõlmitud ähvarduse mõjul või pettuse tõttu, mistõttu oleks tal esinenud alus selle tühistamiseks. Samuti ei ole kostja põhistanud, et kokkulepe oli heade kommetega vastuolus, mis oleks andnud talle aluse väita, et tegemist oleks tühise kokkuleppega. Vastuhaginõue on aegunud. Maakohtu otsus
16.19.11.2014 otsusega rahuldas maakohus hagi ja mõistis kostjalt hagejale välja võlgnevuse 51 768.43 eurot ja viivise 48 162.33 eurot. Vastuhagi jättis maakohus rahuldamata ja menetluskulud jäid kostja kanda.
17.Kohus on pooltele nõuete ja vastuväidete tõendamise kohustust ja mh tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 230 lõiget 1 selgitanud 08.05.2014 määruses (t I kd lk 94) ja 04.06.2014 kohtuistungil (t I kd lk 169-171).
18.Kohtule esitatud 12.05.2010 notariaalse võlakokkuleppe kohaselt on kostja oma allkirjaga kinnitanud, et võlgneb hagejale 810 000 eesti krooni, millise summa kohustub tagasi maksma alates 15.03.2011 kuni 15.12.2011 kümne kuu jooksul igakuiselt 1/10 suuruses summas. Maksmisega viivitamise korral maksab kostja hagejale iga viivitatud päeva eest viivist 0,2% (t I kd lk 7-8). Pooltel on vaidlus selles, kas osundatud võlakokkuleppest on kostjal tekkinud hageja suhtes kohustus.
19.VÕS § 30 lõikest 1 tuleneb, et abstraktse võlatunnistusega luuakse poolte vahel iseseisev, kausaalsuhtest sõltumatu kohustus. Õiguskirjanduses on selgitatud, et eelpool viidatud paragrahvis reguleeritakse iseseisva abstraktse kohustuse võtmist võlatunnistusega ehk nn konstitutiivset (abstraktset) võlatunnistust. Võlatunnistus on iseseisev abstraktne kohustus, mis iseenesest võlaõiguslikku alust ei vaja (VÕS I komm vlj, lk 112). Vt ka Riigikohtu 06.09.2006 otsust nr 3-2-1-69-06 (punkt 13) ja 09.01.2008 otsust nr 3-2-1-124-07 (punkt 11). Kohus asus seisukohale, et antud juhul on poolte vahel sõlmitud konstitutiivne võlatunnistus.
20.Kuigi kostja on leidnud, et tal puudub kohustus hageja ees, siis kohtu ette toodud asjaolud ning esitatud tõendid kostja vastavaid seisukohti ei toeta. Kohtule esitatud hageja pangakonto väljavõttest nähtub, et kostja on hagejale 28.10.2011 tasunud 500 eurot selgitusega „vastavalt eraldi suulisele kokkuleppele, mis põhineb 12.05.2010 kokkuleppel“ (t I kd lk 9).
21.Maakohus ei nõustunud kostjaga selles, et tegemist ei ole kohustuse täitmisega 12.05.2010 sõlmitud võlakokkuleppe alusel. Õige on, et vastavalt osundatud kokkuleppele tuli kostjal hagejale tasuda kümne kuu jooksul igakuiselt 1/10 suuruses summas, s.o 81 000 eesti krooni ehk 5 176.84 eurot kuus (t I kd lk 7-8). Samas tuleneb hageja vande all antud seletusest, et nad saavutasid kostjaga kokkuleppe, et kostja tasub talle võlgnevuse igakuiselt summas 500 eurot (t II kd lk 92-93). Nimetatu nähtub ka kostja 21.10.2011 e-kirjast hagejale (t I kd lk 15).
22.Seega on asjas kogutud tõenditega kooskõlas kostja poolt 500 euro tasumine viitega suulisele kokkuleppele, kuivõrd vastavalt poolte vahel sõlmitud võlakokkuleppele kostja oma kohustust täitnud ei ole. Kostja on oma kohustust hageja ees tunnistanud, tasudes võlakokkuleppe alusel hagejale 500 eurot (t I kd lk 9, 15). Ka on kostja tunnistanud võlgnevust 07.07.2011 e-kirjas hagejale, milles ta teatas vastuseks hagejale võlgnevuse tasumise kohta, et pankrotimenetluse lõppemise korral saab rahulikult hagejaga edasi toimetada (t I kd lk 13). Asjaolu, et kostja on võlakohustust kinnitanud, tuleneb ka kostja 02.08.2011 e-kirjast hagejale, milles kostja palub hagejal varuda kannatust ning kui tema suhtes kohtus menetletav pankrotiavaldus lõpetatakse, siis saab hakata kokku leppima omavahelisi asju detailsemalt (t I kd lk 14). Seega on kostja omavahelises suhtluses hagejaga korduvalt võlgnevust tunnistanud ning väljendanud tahet kohustust täita.
23.Asjaolu, et kostja ei ole hagejalt raha saanud, ei tähenda, et hagejal ei ole õigust nõuda kostjalt kohustuse täitmist. Kuivõrd kostja kohustus võlakokkuleppega tasuma enda võlgnevuse hageja ees, ei eelda see hagejapoolse kohustuse olemasolu.
24.Kostja on väitnud, et 12.05.2010 kokkulepe on vastuolu tõttu heade kommetega tühine. Hageja nimetatuga ei nõustu. Kostja väidetel on osundatud kokkulepe sõlmitud tulenevalt tema erakorralisest vajadusest või sõltuvussuhtest või muust sellisest asjaolust ja et see on tehtud tema jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel või et pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. Kohus asus seisukohale, et antud juhul selliseid asjaolusid kohtu ette toodud ei ole, mis nimetatut kinnitaks. Vastupidi, kohtuistungil leidis hageja vande all antud seletusega tõendamist, et antud juhul oli kostja see, kes hageja üles otsis ning uuris viimaselt XXXXXXXXX XXX X kinnistu müügitingimuste kohta (t II kd lk 92). Ka kostja andis kohtuistungil vande all seletuse, mille kohaselt helistas kostja hagejale, et kokku leppida kohtumine (t II kd lk 94). Seega oli kostja huvitatud hagejaga kohtumisest ning tehingu sõlmimisest.
25.Kostja vande all antud seletusest tuleneb, et tema poole pöördus EM palvega saada kontakti XXXXXXXXX XXX X kinnistu omanikuga selleks, et kinnistu tagasi osta, mispeale ta helistas hagejale (t II kd lk 94). Antud seletus on kooskõlas hageja vande all antud seletusega, millise kohaselt viis kostja hageja kokku EM-ga, kes oli huvitatud eelpool nimetatud kinnistu ostust. Hageja ja kostja kokkusaamisel lepiti kokku müügitingimused (t II kd lk 92).
26.Tõendatud on, et 12.05.2010 sõlmiti nii eelpool nimetatud kinnistu müügileping ja asjaõigusleping (t I kd lk 112-118) kui vaidlusalune võlakokkulepe (t I kd lk 7-8). Seega on nimetatud lepingud omavahel seotud. Asjaolu, et kokkulepe on sõlmitud ebasoodsatel tingimustel või et pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus oleks heade kommete vastaselt tasakaalust väljas, kohtuistungil tõendamist ei leidnud.
27.Vaidlusaluse võlakokkuleppe kohaselt tuli kostjal tasuda võlgnevus kümne kuu pärast ning kümne kuu jooksul (t I kd lk 7). Ka ei sisalda kokkulepe intressinõuet või ülemäära kõrget viivisemäära/leppetrahvi, mis annaks kostjale aluse tugineda ebasoodsatele tingimustele.
28.Kostja on oma vastuses hagile väitnud, et osundatud võlakokkulepe on sõlmitud ähvarduse mõjul. Ka nimetatud asjaolu kohtuistungil tõendamist ei leidnud. Kohtule ei ole esitatud ühtegi tõendit, mis viitaks sellele, et kostja on sõlminud hagejaga kokkuleppe hageja õigusvastase ähvarduse mõjul. Vastupidi, kostja oli see, kes hagejaga käesoleval juhtumil kontakti otsis ning oli huvitatud kokkuleppe sõlmimisest.
29.Kostja on oma vastuväidetes hagile asunud ka seisukohale, et ta on 12.05.2010 võlakokkuleppe tühistanud. Kohus nimetatuga ei nõustunud. Kostja vastavad järeldused on meelevaldsed. Vastavalt tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 98 lõikele 1, tehingu tühistamine toimub avalduse tegemisega teisele poolele. Kostja selliselt toiminud ei ole. Ka ei tulene kostja tahet kokkulepet tühistada kostja 21.10.2011 e-kirjast hagejale (t I kd lk 15-16). Viidatud e-kirjas märgib kostja, et hagejaga on eraldi räägitud, et kostja tasub hagejale jõukohased summad (ca 500) ja kui on suuremad laekumised, siis ta tasub rohkem (t I kd lk 15). Selget tahet tehing tühistada nimetatud e-kirjast ei nähtu. Vastupidi, kostja märgib e-kirja lõpuosas, et kui hageja tahab raha, siis arutame seda ja leiame mingi mõistliku lahenduse (t I kd lk 15). Kui kostja oleks nimetatud ekirjaga kokkuleppe tühistanud, puuduks ka vajadus täiendavalt arutada raha tasumise üksikasju. Ka kostja 20.05.2013 vastusest hagile tsiviilasjas nr 2-13-18354 nähtub, et kostja tugineb tehingu tühistamise osas eelpool viidatud 20.10.2011 e-kirjale (t I kd lk 198-213).
30.Lisaks on kostja väitnud, et kokkuleppe sõlmimisel tegeles hageja pettusega. Kostja hinnangul seisnes pettus selles, et hageja ei olnud XXXXXXXXX XXX X kinnistu omanikuks, mistõttu puudus tal igasugune alus võlatunnistuse saamiseks. Kostja on ise vande all andnud seletuse, mille kohaselt ostis nimetatud kinnistu 10.01.2007 AS, kelle äripartneriks oli hageja, juhitud OÜ Androtek (t II kd lk 94). Seega saab nimetatust järeldada, et kostja teadis täpselt, kellele kinnistu kuulus ning seetõttu ei ole õige kostja väide, et hageja on kostjat selles osas eksimusse viinud või eksimuses hoidnud.
31.Kostja on vastuhagis väitnud, et hageja nõue on käsitletav soovina alusetult rikastuda ning taotlenud vastuhagis kohustada hagejat sooritatu alusetu rikastumise sätete järgi tagastama soorituse tegemise aja seisuga. Kohus märkis, et antud juhul müüdi eelpool nimetatud kinnistu kostja poolt soovitud isikule (t II kd lk 92) ning kui kostja ei oleks seda ise soovinud ja ei oleks võlakokkulepet sõlminud, siis ei oleks kõnealust kinnistut kostja poolt soovitud isikule võõrandatud. Sellest tulenevalt lasub kostjal iseseisev kohustus, mida kostja täitnud ei ole. Kuivõrd eeltoodust tuleneb, et kostjal lasub hageja ees kohustus, siis ei esine kostja poolt tehtud alusetut sooritust, mistõttu ei ole kostjal ka tagasinõudeõigust võlatunnistuse tagastamiseks.
32.Kohus viitas VÕS § 8 lõikele 2, § 76 lõikele 1, § 82 lõikele 1 ja § 108 lõikele 1. Võlakokkuleppe kohaselt tuli kostjal tagastada 810 000 eesti krooni hiljemalt 15.12.2011. Seega on kohustus muutnud sissenõutavaks. Esitatud tõendite põhjal ei ole kostja kohustust hageja ees kohaselt täitnud. Seega kuulub hagi rahuldamisele.
33.Kuivõrd kostja on võlasumma tagastamisega viivitanud, on hageja õigustatud nõudma viivist vastavalt VÕS § 113 lõikele 1. Hageja on arvestanud tasumata laenusummalt viivist kuni 29.03.2013 summas 48 162.33 eurot. Kostja ei ole viivise arvestusele vastu vaielnud. Kostja ei ole taotlenud viivise vähendamist.
34.Eelpool toodu alusel leidis kohus kokkuvõtlikult, et hagi on põhjendatud ning tuleb rahuldada. Kostjalt tuleb hagejale välja mõista võlgnevus 51 768.43 eurot ja viivis 48 162.33 eurot, kokku 99 930.76 eurot. Vastuhagi põhjendatud ei ole ning jäi rahuldamata. Kohtuotsuses käsitlemata menetlusosaliste väited ja esitatud tõendid hagiavalduse läbivaatamisel kohtu arvates tähtsust ei oma ja seetõttu kohus neid lahendis ei käsitlenud. Apellatsioonkaebus
35.Kostja palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ning rahuldada vastuhagi.
36.Maakohus rikkus otsuse tegemisel TsMS § 436 lõiget 1 ja leidis ekslikult, et tegu on konstitutiivse võlatunnistusega. Tegemist saab olla deklaratiivse võlatunnistusega. Riigikohtu praktika järgi eeldatakse, et iga võlatunnistus on deklaratiivne, st hageja peab tõendama poolte konstitutiivse võlatunnistuse sõlmimise tahet. Hagis ei ole esile toodud asjaolusid, mille alusel saaks pidada võlatunnistust konstitutiivseteks. Võlatunnistuse sõnastus ei ole sellele hinnangu andmisel määrava tähtsusega ega piisav. Hageja ei ole esile toonud asjaolusid, mille põhjal saaks järeldada, et võlatunnistuse väljaandmisel oli poolte ühiseks tahteks luua iseseisev kohustus olemasolevate kohustuste kõrvale. Vastupidi, hageja tunnistas menetluse käigus korduvalt, et mingeid aluskohustusi kostjal hageja ees ei olnud. Tõendamaks, et kostja tunnistas kohustusi hageja ees konstitutiivse võlatunnistusega, tuleb hagejal tõendada poolte tahe luua iseseisev kohustus, vastasel juhul eeldatakse deklaratiivset võlatunnistust (vt nt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-162-13, punkt 36). Sama lahendi punktidest 36 ja 41–46 tuleneb, et kui hageja tõendab konstitutiivse võlatunnistuse olemasolu, saab võlgnik välistada hagi rahuldamise võlatunnistusest tuleneva kohustuse lõpetamise teel alusetust rikastumisest (VÕS § 1028 jj) tuleneva vastunõude alusel, kui võlatunnistus on antud kohustuse täitmise tagamiseks ja seda kohustust ei ole, kohustus ei teki või langeb hiljem ära, mh kui see on täidetud. Sisuliselt on vastuhagi esemeks võlatunnistusega antud nõudeõiguse lõpetamine võlgnikule loovutamise (kokkulangemise) kaudu või võlatunnistusele edasise tuginemise keelamine. Lahendi nr 3-2-1-124-14 punktis 28 on Riigikohus leidnud, et, ainuüksi viitamine VÕS §-le 30 ei ole piisav võlatunnistuse konstitutiivseks lugemiseks. Oluline on poolte tegelik tahe võlatunnistuse kokkuleppe sõlmimisel, mis tuleb tuvastada.
37.Maakohus ei ole sisuliselt vastuhagi nõudega tegelenud. Kohus ei analüüsinud ega toonud välja, kas poolte vahel üldse mingi aluskokkulepe oli või millise rahalise kohustusega tegemist oli, mille täitmiseks kohtu arvates vaidlusalune võlatunnistus kostja poolt anti. Selleks, et 12.05.2010 võlakohustus oleks kehtiv ja et selle alusel saaks raha nõuda, tuleb kohtul vastuhagi olemasolul tuvastada ka võlakohustuse aluseks olev rahaline aluskohustus. Vastuhagi tulnuks konstitutiivse võlatunnistuse tuvastamisel
rahuldada, sest kostja näitas ära, et mingit alusvõlasuhet tegelikult ei olnud, millest tulenevat võlga oleks võlatunnistusega ümber vormistatud. Kaevatavast otsusest nähtub nagu oleks see väidetav alusvõlasuhe loodud koos võlatunnistusega, mis ei lähe võlatunnistuse instituudi loogikaga kokku.
38.Tegemist on mittetäieliku aluskohustusega. Hageja on oma menetlusdokumentides asunud positsioonile ja korranud seda ka kohtus, et poolte vahel sõlmiti 2010.a kevadel kokkulepe, et kui kostja võtab endale kohustuse tasuda hagejale kokku 810 000 krooni (kinnitab enda võlga hageja ees nimetatud summa ulatuses), siis võõrandab OÜ Androtek EM-le XXXXXXXXX XXX X. Poolte taolist kokkulepet saab käsitleda aluskohustusena. Maakohus jättis hageja seisukoha aluskohustuse osas tähelepanuta ja rõhutas õiguskirjanduses avaldatut, et võlatunnistus on iseseisev abstraktne kohustus, mis iseenesest võlaõiguslikku alust ei vaja. Maakohus ei põhjendanud, miks ta hageja seisukoha aluskohustuse osas kõrvale jättis, nagu ka kostja vastuväited aluskohustuse tühisuse kohta tulenevalt vorminõude rikkumisest. Maakohus üllatas kostjat käsitlusega, nagu võiks tekkida siduv kohustus võlatunnistusest ilma kostjale kehtiva siduva aluskohustuseta. Hageja ise on aluskohustuse väidetavale olemasolule rõhunud. Kostja on menetluses läbivalt olnud positsioonil, et aluskohustus peaks konstitutiivse võlakohustuse puhul olemas olema. Menetlust läbivalt on kostja esitanud väiteid isiklike suhete tõttu n-ö moraalse kohustuse võtmise kohta, kuid maakohus neid ei käsitlenud.
39.Maakohtus ei osanud kostja suulises menetluses aluskohustuse argumendiga välja tulla, kuna ei teadnud, et kohus võib seadust nii mõista, nagu kohus oma otsuses seda teeb. Apellatsioonimenetluses saab kostja sellekohase õigusliku väite esitada, leides, et hageja väidetud aluskohustus sai olla mittetäielik kohustus VÕS § 4 lõike 2 mõttes ja mida sama paragrahvi lõike 1 järgi võlgnik võib täita, kuid mille täitmist ei saa võlausaldaja temalt nõuda. Kostja on rääkinud vande all ja menetlusdokumentides avaldanud, et võttis n-ö moraalse kohustuse tulenevalt isiklikust perekondlikust suhtest ja hirmust hageja ees, et viimane teeb avalikkusele teatavaks kostjat ja tema tütart kahjustada võivat infot, sest just selliselt kostja hagejast poolte kohtumisel Pärnus aru sai. Seetõttu tuleb hageja väidetud aluskohustust hinnata mittetäielikuks kohustuseks. Ka mittetäieliku kohustuse täitmise tagamiseks võetud kohustus on seadusest tulenevalt mittetäielik ning nendest tulenevate kohustuste sundtäitmine ei ole riiklikult tagatud. Mittetäieliku kohustuse muutmine võlatunnistusega sissenõutavaks kohustuseks oleks vastuolus VÕS §-s 4 sätestatu olemusega ja VÕS §-s 5 sätestatud dispositiivsus ei ole siin lubatav.
40.Hageja rahalisel nõudel puudub sisuline alus. Hageja on korduvalt väitnud, et tema eesmärgiks oli saada kompenseeritud kinnistu soetus- ja müügihinna vahe. Selleks hinnavaheks on ta nimetanud 51 768.43 eurot. Tegemist peaks olema hageja sisulise tahteavaldusega. Kuna aga kinnistu müüdi turuhinnaga ja hageja ei olnud kinnistu müüja, ei saanud talle ka mingit väidetavat kahju tekkida. Hageja ega ka tegelik kinnistu müüja ei ole vaidlustanud kinnistu võõrandamislepingut. Hageja ja kohus leidsid, et võlatunnistus ja kinnistu võõrandamisleping on omavahel seotud. Kui nii, siis on võlatunnistuse puhul tegemist vorminõude rikkumisega ja võlatunnistus on tühine (võlatunnistus pidanuks olema notariaalselt tõestatud, oli aga notariaalselt kinnitatud). Kinnisasja tegelik müüja OÜ Androtek ei ole müügilepingut vaidlustanud, mistõttu on kostjale teadaolevalt kinnistu müügitehing kehtivalt jõus. Sellest järeldub mh, et kinnistu müüja on tehinguga päri, saadud turuhind on vastuvõetav ja kinnistu müügileping on kohaselt täidetud. Selline järeldus seab kahtluse alla kõik hageja paljasõnalised väited selle kohta, et keegi pidi mingit hinnavahe müüjale maksma – kinnistu müüja sellist nõuet esitanud ei ole ja selleks puuduks ka õiguslik alus. Seetõttu jääb arusaamatuks,
millisel alusel hageja kui müüja esindaja üldse iseseisvat nõuet omab ja millisest ostu- ja müügihinna vahest räägib.
41.Kohus ei põhjenda, kuidas on võimalik expressis verbis kirja pandud ülekande selgitusest “vastavalt eraldi suulisele kokkuleppele, mis põhineb 12.05.2010 ...” teha järeldust, et tegemist on võlakokkuleppe täitmisega. Selleks, et muuta võlakokkulepet ja nt kokku leppida muudes maksetingimustes, peaks pooled sõlmima notariaalselt kinnitatud võlakokkuleppe muudatuse. Midagi sellist pooled teinud ei ole ja 500 euro tasumise tõlgendamine võlakokkuleppe täitmisena on nii hageja kui kohtu paljasõnaline seisukoht. Sama põhjendamatud on kohtu viited kostja erinevatele e-kirjadele, mis võivad küll tõendada, et kostja püüdis erineval viisil hagejat rahustada, et viimane oma ähvardusi tundliku informatsiooni avaldamise kohta ellu ei viiks, kuid ei tõenda, et pooled oleks muutnud maksegraafikut ja et “uue kokkuleppe” järgi tasutud 500 eurot on käsitletav võlakokkuleppe täitmisena.
42.Kohus ei ole põhjendanud, miks vaidlusalune võlasuhe ei ole vastuolu tõttu heade kommetega tühine. Kohus ei ole nimetatud küsimust üldse otsuses käsitlenud.
43.Kohus ei põhjenda, miks leiab, et kostja oli huvitatud hagejaga kohtumisest ning tehingu sõlmimisest. Kostja on vande all antud seletuses kinnitanud, et kostja poole pöördus EM palvega saada kontakti XXXXXXXXX XXX X kinnistu omanikuga selleks, et kinnistu tagasi osta, mispeale kostja helistas hagejale. Asjaolu, et kostja viis oma kliendi EM ja hageja kokku, ei kinnita, et kostjal oli isiklik soov ja huvi midagi osta või müüa. Kohus eelistab hageja seisukohta, kui viimane väidab, et hageja ja kostja kokkusaamisel lepiti kokku müügitingimused. Sellega maakohus möönas taaskord, et tegemist oli mingi aluslepinguga, kuid ei käsitle seda väidetavat lepingut sisuliselt ega võta sellise lepingu olemasolu, olemuse, sisu vms osas mingitki seisukohta. Kohus jättis tähelepanuta kostja seisukoha, et mingit varasemat aluslepingut ei sõlmitud. Kohus ei põhjenda, miks ta arvestab vaid hageja vande all antud ütlustega ja miks jätab kõrvale kostja vande all antud ütlused.
44.Maakohus tuvastas, et 12.05.2010 sõlmiti nii kinnistu müügileping ja asjaõigusleping kui vaidlusalune võlakokkulepe, mistõttu on nimetatud tehingud omavahel seotud. Maakohus ei ole põhjendanud, millisel õiguslikul alusel põhineb võlakokkuleppe ja kinnistu müügilepingu seos ning mis on selle õiguslikud tagajärjed. Kui kohus leiab, et nimetatud kaks dokumenti on omavahel seotud, tuleb asuda seisukohale, et nii väidetav alusleping kui võlakokkulepe on vormivea tõttu tühised, kuna seotus põhilepinguga (notariaalselt tõestatud kinnistu müügileping) tingib nende notariaalselt tõestatud vormi. Maakohus kostja sellekohaseid seisukohti ei analüüsinud.
45.Maakohus ei põhjendanud, miks ta jättis tähelepanuta kostja tõendid ja selgitused selle kohta, et võlakokkulepe oli sõlmitud ähvarduse mõjul. Vastab tõele, et kohtule ei ole esitatud ühtegi tõendit, mis viitaks sellele, et kostja on sõlminud hagejaga kokkuleppe hageja õigusvastase ähvarduse mõjul, kuid kostja on kogu menetluse rääkinud n-ö õiguspärasest ja lubatavast ähvardusest (vt ka TsÜS-i 2010.a komm vlj lk 310 jj), mida aga maakohus ei käsitlenud.
46.Maakohus ei põhjendanud, miks ei tulene tahet võlakokkulepet tühistada kostja 21.10.2011 e-kirjast hagejale. Kostja annab hagejale selge sõnaga teada edasilükkava tingimuse, et “kui Sa nõude loovutad, siis loobun ma võetud moraalsest kohustusest”. Hageja väitis kohtuistungil, et ei saanud tühistamisest ühemõtteliselt aru ning ka
vaidlustas tühistamise. Kohus ei ole põhjendanud, miks ta jättis hageja faktilise käitumise tühistamisega mittenõustumise osas tähelepanuta.
47.Maakohus jättis tähelepanuta ka kostja väited hageja pettusest võlakokkuleppe sõlmimisel. Kostja hinnangul seisnes pettus selles, et hageja ei olnud XXXXXXXXX XXX X kinnistu omanik, mistõttu puudus tal igasugune alus võlatunnistuse saamiseks. Kohus on küll õigesti tuvastanud, et nimetatud kinnistu ostis 10.01.2007 OÜ Androtek, kuid sellest ei saa järeldada, et kostja teadis täpselt, kellele kinnistu kuulus. Kostja ei olnud kinnistu müümise ega tagasiostmise juures huvitatud pooleks ega nõustaja.
48.Kohus ei põhjendanud, miks ta otsuse lõpus leidis, et kõik kohtuotsuses käsitlemata menetlusosaliste väited ja esitatud tõendid hagiavalduse läbivaatamisel kohtu arvates tähtsust ei oma ja seetõttu kohus neid ei käsitle.
49.Kostja ei nõustu osaliselt ka maakohtu otsuse kirjeldavas osas käsitletuga ning esitab omapoolsed seisukohad ja selgitused asjaolude kohta, mida maakohus on otsuse kirjeldavas osas ebaõigesti käsitlenud. Vastustaja seisukoht
50.Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Tsiviilkolleegiumi seisukoht
51.Kolleegium, kuulanud kohtuistungil ära poolte seletused ja tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohus rikkus oluliselt menetlusõiguse norme ja kohaldas ebaõigesti materiaalõiguse norme, kui rahuldas hagi ja jättis kostja vastuhagi rahuldamata. Maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lõige 1 punkti 2 alusel tühistada ja ringkonnakohus saab teha ise uue otsuse, millega jätab hagi rahuldamata ning vastuhagi ühe nõude osas läbi vaatamata ning teise nõude osas lõpetab loobumise alusel menetluse. Uuesti tuleb jaotada ka poolte menetluskulud. Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt.
52.Vastunõudest osaline (selle teisest nõudest - võlatunnistuse lõppenuks lugemiseks (t I kd lk 156 resolutsioonipunkt 5) loobumine tuleb vastu võtta ja menetlus selles osas lõpetada. TsMS § 428 lõike 1 punkti 3 järgi lõpetab kohus menetluse otsust tegemata, kui hageja on hagist loobunud. Vastavalt TsMS § 429 lõikele 1 võib hageja hagist loobuda kuni hagi kohta tehtud lahendi jõustumiseni, esitades selleks avalduse. Kohus võtab hagist loobumise vastu määrusega, millega ühtlasi lõpetab menetluse konkreetse nõude osas.
53.Kolleegium nõustub apellandiga selles, et maakohtus tõendamist leidnud eluliste asjaolude alusel ei ole alust asuda seisukohale, et 12.05.2010 võlatunnistuse näol oleks tegemist konstitutiivse võlatunnistusega VÕS § 30 mõttes. Maakohtu vastupidine seisukoht ei ole põhjendatud TsMS § 442 lõikes 8 ettenähtud ulatuses. Otsusest nähtub, et maakohus on lähtunud vaid võlatunnistuse grammatilisest tõlgendusest ja VÕS §-st 30, jättes analüüsimata ja tehingule õigusliku kvalifikatsiooni andmisel arvestamata muud asjas kogutud tõendid, eelkõige poolte vande all antud seletused, ja kaalumata kostja väited tehingu deklaratiivse iseloomu kohta. Riigikohus on korduvalt asunud seisukohale, et kui võlausaldaja ei suuda tõendada, et poolte tahteks oli luua just konstitutiivne kohustus või asendada senine kohustus, on tegemist deklaratiivse võlatunnistusega.
54.Võlatunnistusele hinnangu andmisel tuleb lähtuda VÕS §-s 29 reguleeritavatest lepingu tõlgendamise reeglitest ning eelkõige selle lõikest 1, mille kohaselt lähtutakse tõlgendamisel lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Sama sätte lõikest 5 tulenevalt tuleb lepingu tõlgendamisel mh arvestada lepingu sõlmimise asjaolusid (punkt 1), tõlgendust, mille lepingupooled on lepingule varem andnud (punkt 2), lepingupoolte käitumist enne ja pärast lepingu sõlmimist (punkt 3), lepingu olemust ja eesmärki (punkt 4).
55.Käesolevas asjas on poolte ühine tahe 12.05.2010 võlakokkulepet allkirjastades tõendatud eelkõige nende vande all antud seletustega (t II kd lk 92-95). Hageja seletuse kohaselt ei olnud kostjal tema suhtes enne veebruari 2010 mingeid kohustusi, siis lepiti kostja initsiatiivil kokku, et hageja OÜ Androtek esindajana müüb äriühingule kuuluva kinnistu EM-le vaid tingimusel, kui kostja tasub isiklikult hagejale müügihinna ja sama kinnistu 2007.a soetushinna vahe. Asjaolu, et hageja tahteks oli kinnistu müügitehingu teostumise korral saada tagasi kunagi äriühingu tehtud sama kinnistu soetamiskulud, tõendab ka tema 18.03.2011 e-kiri kostjale, milles ta mh kirjutas, et „...Küsisin tagasi ainult oma aastaid tagasi tehtud kulutusi...“ (t I kd lk 10). Kostja kinnitas endal enne 12.05.2010 võlakokkuleppe sõlmimist hageja suhtes mistahes kohustuste puudumist ja seletas, et nimetatud kohustuse võttis ta endale seetõttu, et tundis moraalset kohustust 2006.a XXXXXX vallavanemana tütre elukaaslasele AS-le antud info eest, mille alusel viimase äriühing OÜ Androtek (üheks omanikuks ka hageja) ostis 2007.a EM äriühingult sama kinnistu, mille EM soovis 2010.a tagasi osta ning et ta ei soovinud, et teave tema poolt vallavanemana info andmisest jõuaks avalikkuseni; ta oli andnud infot valla plaanide kohta lubada tol ajal veel tootmismaale kortermaja ehitamist, peale tema vallavanema kohalt lahkumist muutis aga vald arendusplaane ja sellele kinnistule enam korterelamut ette ei nähtud; tütre elukaaslane ega hageja tekkinud olukorraga rahul ei olnud; veebruarikuus 2010.a toimunud kohtumisel sai hageja aru, et tema rahalise kohustuse suuruseks võib kujuneda kinnistu 2007.a ostuhinna ja 2010.a müügihinna vahe. Asjaolu, et kostja tahe lubaduse andmisel 810 000 krooni maksta, tulenes hageja äripartnerile, kelleks oli kostja tütre sõber A, antud konkreetse kinnistu ostu soovitusest, on kostja kinnitanud ka 21.10.2011 e-kirjas hagejale (t I kd lk 15).
56.Eeltoodust tulenevalt on kolleegium seisukohal, et 12.05.2010 võlakokkulepet allkirjastades ei leppinud pooled kokku algsest kohustusest sõltumatu uue võlakohustuse tekkimises kõrvuti algse kohustusega, sest mingi algse kohustuse olemasolu nende vahel tuvastamist ei leidnud. Tuvastamist leidis, et eesmärgiga saada hagejalt nõusolek konkreetse kinnistu müügiks oma esindatavale, nõustus kostja hüvitama müügilepinguga hagejale tekkiva varalise kahju põhjusel, et aastal 2007 oli sama kinnistu ostetud kostjalt selle kinnistu perspektiivikuse kohta saadud info alusel. Samuti leidis tuvastamist, et veebruaris 2010 pidasid pooled läbirääkimisi, kuid tehing (võlakokkulepe) ise sõlmiti 12.05.2010 koos müügilepinguga EM ja OÜ Androtek vahel.
57.Kuna tõendamist ei leidnud konstitutiivse võlatunnistuse sõlmimine poolte vahel, on 12.05.2010 kokkuleppe näol tegemist deklaratiivse võlatunnistusega ja kostja vastuhagi tuleb jätta osas, millest kostja ringkonnakohtu istungil ei loobunud, TsMS § 423 lõike 1 punkti 2 alusel läbi vaatamata (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-148-14, punkt 18).
58.Deklaratiivse võlatunnistuse puhul tuleb võlgnikul kohustusest vabanemiseks tõendada, et tal ei ole võlatunnistusega tunnistatud võlga. Kolleegium on seisukohal, et tõendamist leidnud eluliste asjaolude kogumi alusel suutis kostja tõendada, et võla, mida ta
tunnistas, näol on tegemist mittetäieliku kohustusega VÕS § 4 lõike 2 punkti 2 mõttes, mille võlgnik võib täita, kuid mille täitmist ei saa võlausaldaja temalt (riikliku sunni abil) nõuda (lõige 1). Tuvastatud asjaolud ei anna alust asuda seisukohale, et kostjal oli 2006.a info andmisest tekkinud lepingulise või lepinguvälise kahju hüvitamise kohustus (täielik kohustus) hageja kui füüsilise isiku või/ja kinnistu omandanud äriühingu ees, mille seadusjärgseks esindajaks on hageja. Kostja on kogu menetluse kestel, sh vande all, kirjeldanud tunnistatud võla tekkimist järgmiselt: kostja oli vallavanemana töötamise ajal teadlik valla arenguplaanidest, mh asjaolust, et konkreetse kinnistu asukohta planeeritakse kortermaja ehitamist, ning andis vastava info teada tütre elukaaslasele, kelle äripartneriks hageja OÜ-s Androtek oli, ning selle info alusel otsustas tütre elukaaslane kinnistu 2007.a EM äriühingult oma äriühingu omandisse osta; seoses vallas plaanide muutumisega ja majandusliku surutisega esialgsed plaanid ei teostunud; aastaks 2010 oli kinnistu turuhind oluliselt langenud ja kui tema esindatav EM soovis sama kinnistu tagasi osta, tegi hageja talle etteheiteid, et ta oli soovitanud osta kinnistu, kuhu korterelamut ei saagi ehitada ning ta ei soovinud, et ebameeldiv info tema kohta avalikkuse ette jõuaks ja oli valmis andma lubaduse kinnistu ostu- ja müügihinna vahe korvata. Ringkonnakohtu istungil kinnitas kostja, et mingit hüve ta info andmise eest ei saanud. Hageja ei esitanud teistsuguseid väiteid aastatel 2006/2007 toimunud sündmuste kohta. Seega saab asuda seisukohale, et andes talle teadaolevat infot perekondlike sidemetega seotud isikule, kes tegi sel alusel olulisi ärilisi otsustusi, on eluliselt usutav, et kostja võis tunda kohustust tekkinud kahju tütre elukaaslase äripartnerile hüvitada, kuid riiklikku sundi sellise kohustuse täitmiseks rakendada ei saa.
59.VÕS § 4 lõike 1 mõtte kohaselt ei muutu mittetäielik kohustus sissenõutavaks selle võlatunnistuses kinnitamisega. Ka ei ole kolleegiumi arvates käesolevas asjas tuvastatud selliseid elulisi asjaolusid, millised annaksid kohtule aluse hea usu põhimõttele tuginedes siiski kohaldada mittetäielikule kohustusele täieliku kohustuse õiguslikku režiimi VÕS § 6 lõike 2 alusel. Hagejale kuuluv äriühing ostis 2007.a kinnistu tolleaegse turuhinnaga ja müüs 2010.a tolleaegse turuhinnaga. Hageja kinnitas korduvalt erinevates menetlusdokumentides ja kohtuistungitel, et 12.05.2010 müügilepingus näidatud hind oligi see, milles müüja ja ostja kokku leppisid. Kolleegiumi arvates ei ole hageja suhtes ebaõiglane ega ühiskonna seisukohalt vastuvõetamatu, kui hagejal jääb (osaliselt) saamata rahasumma, mille saamist oleks ta müüja seadusjärgse esindajana saanud siduda müügilepinguga vastavasisulise kohustusliku tingimuse kaudu, kuid eelistas selle saamist müügitehingust eraldiseisva kokkuleppega isikult, kes õiguslikult selle maksmiseks kohustatud ei olnud.
60.Kolleegium ei nõustu vastustaja väitega, nagu oleks apellant alles apellatsioonkaebuses toonud uue väitena esile 12.05.2010 võlakokkuleppes sisalduva kohustuse kui mittetäieliku kohustuse, mistõttu tuleb see jätta tähelepanuta. Väide, et kostja poolt kinnitatud kohustus on oma sisult mittetäielik, on õiguslik, millega kohus TsMS § 436 lõike 7 alusel seotud ei ole. Pooltevahelise õigussuhte tuvastamine on TsMS § 438 lõike 1 alusel kohtu ülesanne. Tegemist ei ole faktilise (elulise) asjaoluga, mis peab sisalduma vastavalt hagiavalduses või vastuses hagile (TsMS § 363 lõige 1 punkt 1, § 394 lõige 2 punkt 3). Uusi elulisi asjaolusid kostja apellatsioonkaebuses esile ei toonud.
61.Vastuseks apellatsioonkaebuse muudele väidetele selgitab kolleegium, et nõustub maakohtu põhjendustega osas, milles kohus tuvastas, et 28.10.2011 tasus kostja hagejale 500 eurot 12.05.2010 kokkuleppe täitmiseks, et tõendatud ei ole kokkuleppe tühistamine kostja poolt ega tühisus vastuolu tõttu heade kommetega. Selles ulatuses nõustub
ringkonnakohus maakohtu põhjendustega ega pea vajalikuks neid käesolevas lahendis korrata. Apellatsioonkaebuse väited selles osas asjakohased ei ole.
62.Maakohtu otsuse tühistamise ja uue otsuse tegemise tõttu tuleb TsMS § 173 lõike 3 alusel uuesti jaotada ka menetluskulud. Kuna hagi jääb rahuldamata täies ulatuses ja vastuhagi üks nõue läbi vaatamata ning teisest nõudest vastuhageja apellatsioonimenetluses loobus, siis jäävad TsMS § 162 lõike 1, § 168 lõigete 2 ja 4 ning § 171 lõike 1 alusel nii maakohtus kui apellatsiooniastmes kantud menetluskulud kummagi poole enda kanda.
Ele Liiv /allkirjastatud digitaalselt/
Indrek Parrest /allkirjastatud digitaalselt/
Imbi Sidok-Toomsalu /allkirjastatud digitaalselt/
Tühistatud osaliselt Riigikohtu 23.02.2016 otsusega
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 29. aprilli 2015. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-11543 ja saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks osas, milles ringkonnakohus tühistas samas asjas Harju Maakohtu 19. novembri 2014. a otsuse ja tegi uue otsuse, millega jättis hagi rahuldamata, vastuhagi läbi vaatamata ning jagas menetluskulud.
2.Ringkonnakohtu 29. aprilli 2015. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-11543 on jõustunud osas, milles ringkonnakohus lõpetas menetluse vastuhagi nõudes võlatunnistuse lõppenuks tunnistamiseks.