Ühinguõigus › Muud ühinguõiguslikud asjad hagimenetluses

VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhinõude täitmiseni. Kohus jättis menetluskulud kostja kanda ja mõistis JI-lt Actual Baltic OÜ (pankrotis) kasuks menetluskuludena välja riigilõivu 4788,40 eurot, õigusabikulu 3073,20 eurot ja muud kohtuvälised kulud 6 eurot, kokku 7867,60 eurot koos käibemaksuga ning väljamõistetud menetluskuludelt viivise VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses tasumata summalt. Kohus tuvastas, et JI oli -03.11.2005 -25.04.2014 hageja juhatuse liige. Actual Baltic OÜ (pankrotis) kontoga seotud pangakaartide ja internetipanga kasutaja on olnud kostja. Juhatuse liikmeks oleku ajal võttis kostja osaühingu vahenditest sularaha ning tegi endale ülekandeid. ÄS § 187 lg. 2 sätestab, et juhatuse liikmed, kes on oma kohustuste rikkumisega tekitanud kahju osaühingule, vastutavad tekitatud kahju hüvitamise eest solidaarselt. Juhatuse liige vabaneb vastutusest, kui ta tõendab, et on oma kohustusi täitnud korraliku ettevõtja hoolsusega. ÄS § 187 lg 2 teisest lausest tulenevalt juhatuse liige vabaneb vastutusest, kui ta tõendab, et on oma kohustusi täitnud korraliku ettevõtja hoolsusega. Hagejal tuleb esile tuua ning tõendada asjaolud, mille kohaselt on äriühingule tekkinud kahju. Juhatuse liige peab tõendama, et ta on oma kohustusi täitnud korraliku ettevõtja hoolsusega. Hageja tõendas asjaolud, mille kohaselt on äriühingule tekkinud kahju. Hagiavaldusele lisatud pangaväljavõtetega on tõendatud, et kostja teostas perioodil 01.01.2011 - 26.04.2014 endaga seotud ülekandeid ja sularaha väljavõtmisi kokku 500 740,37 eurot, millest 13 960 eurot moodustavad juhatuse liikme tasu ja komandeeringu raha ning JI on Actual Baltic OÜ (pankrotis) arvele kandnud tagasi 35 300 eurot. Seega hageja tõendas, et kostja tegevuse tulemusena vähenes osaühingu vara 465 440,37 euro ulatuses. Kostja väitel kasutas ta võetud raha ettevõtluse tarbeks, kuid ta ei saa seda tõendada, sest pärast juhatusest tagasi kutsumist andis dokumendid uue juhatuse poolt määratud isikule VV-le. Kohus leidis, et kostjal oleks olnud võimalik esile tuua, milliseks otstarbeks on ta raha kasutanud ning oma väiteid tõendada. Kohus andis erinevaid tähtaegu vastuse esitamiseks ning selgitas vajadust avaldada, kuidas raha on kasutatud. Usutavaks ei saa pidada kostja väidet, et ilma dokumentideta ei suuda ta vähemalt üldiselt meenutada, mida ta on võetud rahaga teinud. Pangadokumentidest nähtuvalt võttis kostja raha kahe aasta vältel ning ühel korral ka sularahana 165 000 eurot. Kohus ei pidanud usutavaks, et sellistest sündmustest ei suudaks isik midagi meenutada. Raha kasutamist saab tõendada ka muude tõenditega kui raamatupidamisdokumendid - nt tunnistaja ütlused, teiste isikute valduses olevad dokumendid. Kostja põhjustas tekkinud olukorra vähemalt osaliselt ise. 27.10.2005 -25.04.2014 oli JI ettevõtte ainuosanikuks. Vähe aega enne pankrotistumist võõrandas kostja ettevõtte. Pärast võlausaldaja Sandvik Mining and Construction Europe GmbH poolt pankrotiavalduse esitamist 28.02.2014 on 25.04.2014 äriühingu uueks osanikuks vormistatud FWF Reforvarding OÜ ning samal päeval, s.o. 25.04.2014, kutsuti JI juhatuse liikme kohalt tagasi. Äriühingu uueks juhatuse liikmeks määrati VS, kes on Valgevene kodanik ning kellel puudub Eestis elukoht. Seega võõrandas kostja maksejõuetu ja varatu äriühingu lühikest aega enne pankroti väljakuulutamist. Kostja ei tõendanud, et ta täitis oma kohustusi korraliku ettevõtja hoolsusega ja seega peab ta hüvitama äriühingule põhjustatud kahju. Hageja põhinõue tuleb rahuldada. Kostja hageja viivise arvestust ei vaidlustanud. Juhindudes TsMS § 162 lg-st 1 jättis kohus menetluskulud kostja kanda. Hageja menetluskulude nimekirjast ja neid kulusid tõendavatest dokumendid nähtuvalt on hageja menetluskuludeks hagimenetluses tasutud riigilõiv 4788,40 eurot, õigusabikulu 3073,2 eurot ja

muud kohtuvälised kulud 6 eurot, kokku 7867,60 eurot koos käibemaksuga. Kohus leidis, et tegemist oli faktiliselt mahuka ning menetluslikult üle keskmise keerukusega kohtuasjaga ning sellest tulenevalt on hageja kasutatud õigusabi maht olnud mõistlik. Apellatsioonkaebus Kostja palub tühistada maakohtu otsuse ja saata asi uueks lahendamiseks tagasi maakohtusse; alternatiivselt jätta uue otsusega hagi rahuldamata. Kõik menetluskulud jätta vastustaja kanda. Apellant on seisukohal, et maakohus jõudis menetlusnorme rikkudes ja tõendeid valesti hinnates valele järeldusele. Maakohus jättis apellandi 16.02.2015 taotluse istungi edasilükkamiseks rahuldamata ega põhjendanud seda. Nimetatud taotluses avaldas apellant, et kuna saadud keemia- ja kiiritusravi on tema enesetunnet oluliselt halvendanud, ei saa ta tervislikust seisundist tulenevalt osaleda 17.02.2015 kohtuistungil. Apellant palus võimaluse korral määrata uus istungi aeg aprilli ehk pärast järjekordse ravikuuri lõppu. 16.02.2015 esitatud vastuväites kohtu tegevusele avaldas apellant, et kohus rikkus kostja põhiõigust olla ära kuulatud ning võtta osa asja kohtulikust arutamisest. Maakohus jättis istungi edasi lükkamata vaatamata asjaolule, et kostja on raskelt haigestunud XXX ning ei ole oma tervisliku seisundi tõttu võimeline kohtusse ilmuma. Lisaks eelnevale korraldas maakohus kohtuistungi olukorras, kus kohus ei olnud võtnud seisukohta kahe apellandi poolt esitatud taotluse suhtes. Esiteks teistkordse taotluse suhtes menetluse peatamiseks ning teiseks apellandi taotluse tema vande all ülekuulamiseks. Maakohus jõudis järeldusele, et kostjal oleks olnud võimalik esile tuua, milliseks otstarbeks on ta raha kasutanud ning oma väiteid ka tõendada, kuid kostja seda ei teinud. Ei ole võimalik heita apellandile ette, et ta ei ole isiklikult avaldanud, kuhu ta on raha kulutanud ja mida rahaga teinud olukorras, kus kohus on ise selle võimaluse ära võtnud. Arvestades eeltoodut ja TsMS § 2681 sätestatut, on maakohtu otsus üllatuslik. Maakohus ei ole täitnud kõiki eelmenetluse ülesandeid; kohus ei ole teinud selgeks poolte avaldusi, taotlusi ega vastuväiteid, samuti pole kohus neid lahendanud. Maakohus ei selgitanud eelmenetluses pooltele tõendamise koormust. Nimelt andis apellant 25.04.2014 vastustaja uuele juhatuse liikmele üle äriühingu raamatupidamise ja seda asjaolu kohtule tõendanud. Seetõttu avaldas apellant ka kohtule, et tema hinnangul on tõendamise koormus läinud üle vastustajale, ehk vastustaja peaks olukorras, kus apellandil puuduvad vastustaja raamatupidamise dokumendid, tõendama kulude mitteseotust ettevõtlusega. Selleks on vastustajal võimalik teha raamatupidamise dokumentide (sh pangakontode) analüüs, tulude ja kulude arvestus vms, millest nähtuks rahaline vahe apellandi kui juhatuse liikme kahjuks. Vastustaja seda teinud ei ole, vaid esitas ilma mistahes dokumentideta pangakontode väljavõtted ning väitis, et kogu raha on olukorras, kus raamatupidamine on uuele juhatuse liikmele üle antud, apellandi käes. Apellant ei ole mitte kunagi võtnud raha vastustaja arvelt välja endale ega teinud ka endale ülekandeid. Apellant käsutas vastustaja pangaarvet kui vastustaja juhatuse liige, mistõttu on mistahes ülekanded või sularaha tehingud tehtud seoses vastustaja igapäevase majandustegevusega. Jääb arusaamatuks, millist tähtsust omab otsuse tegemise seisukohast maakohtu viide, et kostja on tekkinud olukorra vähemalt osaliselt põhjustanud ise. Maakohus ei ole välja toonud ühtegi

asjaolu, millele tuginedes kohus väitis, et apellant ei ole tegutsenud korraliku ettevõtja hoolsusega. Kindlasti ei saa selliseks asjaoluks olla äriühingu osade võõrandamine. Seda veel olukorras, kus apellandi tervislik seisund oli väga halb ning enamuse apellandi ajast sisustasid raviga seotud toimingud ja tegevused. Apellant leiab, et maakohus rikkus vastustaja menetluskulude taotluse rahuldamisel nii TsMS § 174 lg 1 kui ka TsMS § 436 lg 1 sätestatut. Usutav ega põhjendatud ei ole hagiavalduse koostamisele kulunud aeg 10,5 h olukorras, kus sisuline hagi moodustab kogu hagiavalduse tekstist ainult 1 lehekülje. Kui lisada siia ka hagiavalduse terviktekstis sisaldunud menetlusabi taotlus, mille koostamiseks kulus eraldi veel väidetavalt 1,9 tundi, siis kulus vastustajal väidetavalt ühe menetlusdokumendi koostamiseks aega 12,4 tundi, mis ei saa olla kuidagi põhjendatud; mitmed õigusabi kulude kirjeldused on esitatud kobarkirjena, mistõttu ei ole võimalik seostada teenust konkreetse ajakuluga ning seetõttu hinnata selle vajalikkust või põhjendatust; kuna apellandi menetluskulude tagatise taotlusega tutvumisele lisanduvad ka teised vastustaja teenused, mis on esitatud samuti kobarkirjena, siis on apellandil võimatu hinnata nendeks kulunud aega. Apellandi taotlusega tutvumiseks ei saanud vastustajal kuluda aega rohkem kui 15 minutit; samuti ei nõustu apellant vastustaja seisukoha koostamise ajakuluga mahus 2,4 h. Nimetatud vastustaja seisukoht oli 1,5 reavahega 5 lehekülge pikk, millest sisu moodustas ainult ca 1,5 lehekülge. Seetõttu on põhjendatud ajakulu maksimaalselt 1,25 tundi; põhjendatud ei ole ka apellandi täiendava vastuse analüüsiks kulutatud aeg 1,7 tundi. Apellandi vastus oli ainult 1 lk, mistõttu on sellega tutvumiseks põhjendatud ajakulu maksimaalselt 15 minutit; täiesti põhjendamatu on kohtuistungi ettevalmistamiseks kulutatud aeg mahus 4,6 tundi. Kuna vastustaja on kulutanud aega nii enda seisukohtade koostamisele kui ka apellandi seisukohtadega tutvumisele, siis ei saa olla kuidagi põhjendatud kulutada kohtuistungiks valmistumiseks sellist aega. Pärast apellatsioonitähtaega, s.o. 04.01.2016 esitas apellant Vene Föderatsiooni ühtse riikliku juriidilise isikute registri väljavõtted selle kohta, et selles on registreeritud piiratud vastutusega ühing „Metalltorg“ ja samasugune äriühing „Ef.Ei. Invest“, 10.08.2013 kuupäevaga dateeritud lepingu nr. 0813R, mille kohaselt kostja hageja esindajan sõlmis viimatimainitud äriühinguga 340 000 euro hinnaga seadmete ostu- müügilepingu, kusjuures lepingutingimuste kohaselt pidi hageja ostjana tasuma 170 000 eurot ettemaksuna 10 päeva jooksul arve esitamisest ja ülejäänud 170 000 tasuma ülekandega 10 päeva jooksul müüjalt teate saamisest kauba veoks valmisoleku kohta, samuti kviitungist kassa sissetulekuorderile selle kohta, et Ef.Ei, Invest on 08.09.2013 vastu võtnud kostjalt 170 000 eurot. Apellant põhjendas nende tõendite hilinemisega esitamist sellega, et ta sai need alles 1015.a. detsembris hageja kunagiselt koostööpartnerilt „Metalltorg“. Apellandi väidete kohaselt sõlmis Actual Baltic OÜ 2013. aasta lõpus OOO Metalltorg koostöölepingu, mille alusel pidi Actual Baltic OÜ hakkama vahendama OOO Metalltorg poolt müüdavaid mäetööstuse seadmeid Euroopasse. Siinkohal on oluline pöörata tähelepanu, et nende seadmete (näiteks kaevanduse kallurid) tavaline müügihind võib olla ca 600 000 – 900 000 eurot masina kohta. Koostöölepingu alusel sõlmiti OOO Metalltorg ja Actual Baltic OÜ vahel kaks müügilepingut, mille alusel tegi vastustaja ka kaks lepingutest tulenevat ettemakset summades ca 200 000 ja 250 000 eurot. Apellandile teadaolevalt on nimetatud lepingutega seotud küsimused jätkuvalt lahtised. Nii OOO-ga Metalltorg sõlmitud koostööleping, kaks müügilepingut, arved jms. on apellandi poolt uuele juhatuse liikmele üle antud materjalide hulgas, mistõttu ei olnud apellandil neid võimalik maakohtule esitada.

Eeltoodut arvestades on apellant jätkuvalt seisukohal, et vastustaja nõude tõendamise koormus on üle läinud vastustajale, mistõttu peab just vastustaja suutma objektiivsete tõenditega tõendada, et apellant on vastustaja väidetava nõude aluseks oleva raha omastanud. Vastus apellatsioonkaebusele Hageja palub jätta maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu seisukoht Kolleegium leiab, et kaebuse rahuldamiseks puudub alus. Nagu maakohus õigesti tuvastas, on kostja, olles võlgniku ainuosanik ja juhatuse liige, perioodil 01.01.2011 kuni 26.04.2014 teostanud äriühingu arvelt teostanud endaga seotud ülekandeid ja välja võtnud sularaha kokku summas 500 740,37 eurot, millest 13 960 eurot moodustavad juhatuse liikme tasu ja komandeeringurahad, ning kostja on sellel perioodil kandnud võlgniku arvele tagasi 35 300 eurot. Maakohus õigesti tuvastanud, et kostja sellise tegevuse tulemusena äriühingu vara vähenenud 465 440,37 euro ulatuses. Kuivõrd kostja ei tõendanud, et ta oleks selliselt saadud rahalisi vahendid kasutanud äriühingu huvides, siis järeldub, et tegemist on äriühingu vara omastamisega, mis kujutab endast juhatuse liikme lojaalsuskohustuse rikkumisega äriühingule varalise kahjuga tekitamist. Seega on maakohus tuvastanud ÄS § 187 lg. 1 ja VÕS § 115 lg. 1 kohase juhatuse liikme vastutuse eelduste olemasolu, s.o. kostja poolt juhatuse liime lojaalsuskohustuse rikkumisega kahju tekitamise, kahju olemasolu ja suuruse ning põhjusliku seose kohustuse rikkumise ja kahju tekkimise vahel. ÄS § 187 lg. 2 teise lause kohaselt juhatuse liige vabaneb vastutusest, kui ta tõendab, et ta on oma kohustusi täitnud korraliku ettevõtja hoolsusega. Põhimõtteliselt tähendab see juhatuse liikme õigust ja (tõendamiskoormist) kohustust tõendada, et tema ei ole kahju tekkimises (vara vähenemises) süüdi, ehk siis kostja vastuväidetest tulenevalt seda, et ta kasutas võetud raha tehingute tegemiseks hageja nimel ja huvides turutingimustel äriühingule vara või varaliste õiguste omandamiseks. Kostja väitis ja väidab, et kasutas saadud raha hageja äritegevuses, kuid ei saa seda tõendada, kuna ta, olles osaühingu ainuosanik, võõrandas osa teisele isikule (äriühingule) ja andis hageja raamatupidamise üle uue osaniku poolt määratud hageja uuele juhatuse liikmele. Sellele tuginedes väidab kostja, et tõendamiskoormis on üle läinud hagejale ehk siis hageja peaks tõendama „kulude“ mitteseotust ettevõtlusega. Viimatimainitu ei ole õige. Kostja pani toime rahaliste vahendite väljaviimise oma juhitavast äriühingust ja väide, et ta ei suuda ilma raamatupidamisdokumentideta tõendada saadud raha kasutamist äriühingule samasuguses väärtuses vara või varaliste õiguste omandamiseks, on tõendamiskoormuse jaotuse koha pealt asjakohatu - ÄS § 187 lg. 2 teise lause kohaselt peab juhatuse liige vastusest vabanemiseks tõendama, et ta käitus korraliku ettevõtja hoolsusega. Kõrvaldamaks kostja etteheiteid maakohtule asja lahendamise kiirustamises ja tema tervisliku seisundiga mittearvestamises, võttis ringkonnakohus vastu apellandi poolt pärast apellatsioonitähtaega esitatud koopia väidetavast hageja ja Vene Föderatsiooni piiratud vastutusega äriühingu Ef.Ei. Invest 10.08.2013 kuupäevaga dateeritud lepingust ja Ef.Ei.

Investi 08.09.2013 kuupäevaga dateeritud kassa sissetuleku orderi, mille kohaselt nimetatud äriühing on kostjalt lepingu alusel vastu võtnud 170 000 eurot. Ringkonnakohus andis 02.02.2016 toimunud istungil hagejale võimalus esitada veel tõendid ja vastustajale esitada oma seisukohad apellandi tõendite kohta. Apellant omalt poolt täiendavaid tõendid ei esitanud. Vastustaja esitas vastutõendina OOO Ef.Ei Invest peadirektori AAN vastuse, mille kohaselt nimetatud äriühing ei ole hagejaga mingeid lepinguid sõlminud, ei ole hageja esindajatega kontakteerunud, ei ole sooritanud tasumist sularahas või sularahata viisil ja ei ole hagejale üle andnud ega saanud mingit kaupa. Vastustaja väidetel tõendab nimetatud kiri seda, et apellandi esitatud tõendid on võltsitud, osundades muuhulgas sellele, et visuaalselt erineb AAN allkiri nendest allkirjadest, mis on apellandi poolt esitatud tõenditel. Ringkonnakohus nõustub vastustajaga, et tema esitatud tõend lükkab ümber apellandi esitatud tõendid sularahas 170 000 euro maksmise kohta hagejale seadmete ostuks väidetavalt müüjalt. Apellant seda täiendavat tõendit ei vaidlustanud. TsMS § 277 lg. 4 kohaselt jätab ringkonnakohus apellandi esitatud tõendid arvestamata. Ringkonnakohus märgib, et apellant ei ole esitanud taotlust tõendite kogumiseks kohtu kaudu, näiteks raamatupidamisdokumentide väljanõudmiseks äriühingu uuelt juhatuse liikmelt, seda nii maakohtus kui ka apellatsiooniastmes, kus tal oli esindajaks vandeadvokaat. Asjaolule, et kostja kasutas tema poolt hageja arvelt võetuid rahalisi vahendeid äriühingu huvides vara või varalise õiguste omandamiseks, räägib vastu ka ajutise halduri aruanne, mille kohaselt hageja maksejõuetuse põhjustas just kostja poolt suurtes kogustes rahaliste vahendite väljaviimine hageja varade hulgast. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole kostja ei maakohtus ega ka ringkonnakohtus tõendanud, et ta käitus korraliku ettevõtja hoolsusega. Seega on hagi põhjendatult ja kooskõlas ÄS §-ga 187 lg. 1 ja VÕS § -ga 115 lg. 1 rahuldatud. Maakohus ei ole rikkunud menetlusõigusnorme. Tõendamiskoormuse jaotusele on ülalpool juba osundatud. Maakohus on kostjale korduvalt kirjalikult selgitanud, et tema kohustuseks on tõendada, et ta on väljavõtud rahalisi vahendeid kasutanud ettevõtte vajadusteks. Kostja enne kohtuistungit esitatud taotluse enda vande all ülekuulamiseks otsustamata jätmine ei kujuta endast rikkumist, mis põhjustaks maakohtu otsuse tühistamise. Ringkonnakohus märgib, et paljasõnaline väide, et kostja kasutas võetud raha ettevõtte huvides, ei muutu seeläbi usutavamaks ega tõendatuks, kui sedasama kinnitatakse vande all. Kostja taotluse rahuldamata jätmine kohtuistungi edasilükkamiseks seoses kostja haigestumisega oli kohtu kaalutlusotsustus. Kostja avaldas 16.02.2015 oma kirjas kohtule, et kui „istungi pidamine on vajalik“ ja tema taotlus vande all ülekuulamiseks tuleb jätta rahuldamata, siis ta on nõus kirjaliku menetlusega. TsMS § 414 lg. 3 kohaselt võib kohus lahendada asja sisuliselt poole osavõtuta, isegi kui pool teatab mõjuvast põhjusest kohtuistungile ilmumata jäämisest, kui pool oli nõus kirjaliku menetlusega. Nagu eespool märgitud, kõrvaldas ringkonnakohus apellandi etteheite maakohtule otsuse tegemisega liigses kiirustamises sellega, et võttis vastu kostja hilinemisega esitatud täiendavad tõendid ja andis pooltele võimaluse neid veel esitada. Apellatsioonkaebus tuleb osaliselt rahuldada menetluskulude osas.

TsMS § 175 lg 1 kohaselt, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Maakohtus esitas hageja menetluskulude nimekirja, mille kohaselt on hageja kuludeks kokku 7867,60 eurot, sh riigilõiv 4788,40 eurot, õigusabikulu 3073,20 eurot ning muud kohtuvälised kulud 6 eurot. Maakohus rahuldas hageja taotluse menetluskulude väljamõistmiseks täies ulatuses. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et põhjendatud on kostjalt välja mõista riigilõiv 4788,40 eurot, kuid leiab, et õigusabile kulunud aeg on osaliselt ülepaisutatud ja põhjendamatu ning seda tuleb vähendada. Kolleegium leiab, et hageja esindaja ajakulu seoses maakohtu 15.09. ja 17.09.2014 määrustega tutvumisega ning täiendava riigilõivu tasumisega ei ole märgitud ulatuses põhjendatud. Maakohus jättis hageja taotluse menetlusabi saamiseks rahuldamata. Maakohtu 15.09.2014 määrus ei sisalda asjaolusid, millest hageja ei oleks olnud eelnevalt teadlik. Et hagi menetlusse võtmiseks tuleb hagejal tasuda riigilõiv, ei saa hageja esindajal riigilõivu ülekandeks kulunud aega lugeda eraldi õigusabikuluna tasustatavaks. Maakohtu määrusega, millega kohus hagi menetlusse võttis, tutvumisele ei kulu õigusabi osutajal enam kui paar minutit. Seega kokku oli nimetatud toimingutele kulnud aeg põhjendatud ja vajalik 0,1 tunni ulatuses. Kulu, mis seondub kostja taotlusega hagejalt tagatise saamiseks, sh taotluse analüüs, suhtlemine pankrotihalduriga ning taotlusele vastuse koostamine, on kolleegiumi arvamusel põhjendatud kokku 3 tunni ulatuses, arvestades, et vastus taotlusele on sisuliselt kahel lehel ning selle koostamine ei nõudnud kogenud esindajalt keerukat õiguslikku analüüsi. Samuti tuleb vähendada hageja esindaja ajakulu, mis seondub kohtuistungiks ettevalmistamisega. Arvestades, et eelnevalt on hageja esindaja põhjalikult asja materjalidega ja õigusliku olukorraga tutvunud – hagi koostamiseks ning materjalide kohtule esitamiseks kulus esindajal üle 10 töötunni, kostja vastused on analüüsitud ning vastused neile kohtule esitatud – ei ole hageja esindajal põhjendatud kohtuistungiks ettevalmistamisele kulunud aeg enam kui 1 tunni ulatuses. Eelnevast tulenevalt on hageja esindaja põhjendatud ajakulu 18,4 tundi, keskmise tunnitasuga 108,3 eurot, millele lisandub kohtuistungil osalemise kulu 0,8 tundi, tunnitasuga 100 eurot. Kostjalt tuleb seega välja mõista hageja lepingulise esindaja kulu 1992,72 + 80 + 5 (kohtuväline kulu) = 2077,72 eurot, millele lisandub käibemaks, kokku 2493,26 eurot. Tulenevalt TsMS § 171 lg-st 1 jätab ringkonnakohus apellatsioonimenetluse kulud apellandi kanda. TsMS § 174 lg 3 kohaselt, kui maakohus määrab kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses kindlaks menetluskulude rahalise suuruse ja kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse peale kaevatakse edasi, määrab kaebust lahendav kõrgema astme kohus kindlaks selles kohtuastmes kantud menetluskulude rahalise suuruse. Actual Baltic OÜ (pankrotis) pankrotihalduri esindaja esitas ringkonnakohtule taotluse kindlaks määrata ja apellandilt välja mõista vastustaja lepingulise esindaja menetluskulud 2593,10 eurot, millele lisandub 22.03.2016 kohtuistungil osalemise kulu 120 eurot.

Kolleegium, tutvunud vastustaja menetluskulude nimekirjas toodud töö sisulise kirjeldusega, leiab, et märgitud toimingutele kulunud aeg ei ole kogu ulatuses olnud vajalik ja mõistlik ning seda tuleb osaliselt vähendada. Koostatud ja ringkonnakohtule esitatud apellatsioonkaebuse vastus on sisuliselt 5 lehel. Esitatud menetluskulude nimekirja kohaselt on esialgsele apellatsiooni analüüsimisele, suhtlemisele kliendiga ja kohtuga, veelkordsele kaebuse analüüsimisele ja kliendile e-kirja koostamisele, apellatsioonkaebusele vastuse koostamisele ja kohtule esitamisele kokku kulunud 6,7 tundi, mis on arvestades vastuse mahtu ja sisu, ülepaisutatud ajakulu. Mõistlik ja vajalik ei saanud olla kogenud esindajal nimetatud toimingutele kulunud aeg enam kui 5 töötunni ulatuses. Et apellatsioonkaebust on juba põhjalikult analüüsitud ning vastuse koostamisele kulutatud kokku 5 töötundi, on põhjendamatu aruandes märgitud ajakulu 6 tundi, mis kulus kostja vastuse analüüsimisele, kohtuistungi ettevalmistuseks ja sellel osalemiseks. Kohtuistung ise kestis 0,5 tundi. Kolleegium on seisukohal, et ettevalmistusele kohtuistungi toimumiseks, sh kohtuistungi edasi lükkamata jätmiseks taotluse koostamisele, ei kulunud vastustaja esindajal enam kui 1,5 tundi. Kokku on nimetatud istungiga seotud ajakulu põhjendatud ja vajalik 2 tunni ulatuses. Seonduvalt edasise tegevuskava analüüsi, kirjavahetusega kliendiga, teabenõude jne koostamisele ja kohtule esitamisele kulunud ajaga leiab ringkonnakohus, et põhjendatud ja vajalik ajakulu oli kokku 3 tundi. 29.02.2016 teabenõudes on küll ettevõttele F.A Invest LLC esitatud kokku 9 küsimust, kuid viimane on vastanud teabenõudele sisuliselt vaid ühe lausega. Põhjendatud on nimetatud järelepärimisega seotud tõlkekulu 24,34 eurot. Seega on vastustaja esindaja põhjendatud ja vajalik ajakulu kokku 10 tundi. Arvestades keskmist tunnihinda 123,77 eurot, on tasu nimetatud toimingute eest 1237,70 eurot. Vastustaja palus apellandilt välja mõista ringkonnakohtus 22.03.2016 toimunud kohtuistungiga seotud kulu kokku 1 tundi, tunnihinnaga 120 eurot. Kolleegium leiab, et nimetatud kulu oli vajalik ja põhjendatud ning tuleb kogu ulatuses apellandilt välja mõista. Kokku loeb ringkonnakohus, arvestades mh käesoleva tsiviilasja keerukust ja mahtu, et mõistlikuks ja vajalikuks õigusabi teenuse mahuks on kokku apellatsioonimenetluses 1237,70 + 120 + tõlkekulu 24,34 = 1382,04 eurot, millele lisandub käibemaks. Kokku tuleb apellandilt vastustaja kasuks välja mõista menetluskulu 1658,45 eurot. Menetlusabi jätkuvusest lähtuvalt jätab ringkonnakohus apellandile osutatud riigi menetlusabi kulu TsMS § 109 lg. 7 alusel temalt välja mõistmata, s.o. riigi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/ Reet Allikvere

Tiit Kollom

Ulvi Loonurm

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.