OÜ GS Core hagi XX vastu võlgnevuse väljamõistmiseks 9910,58 eurot
Tsiviilasja hind Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja GS Core OÜ (registrikood 16183586) Hageja lepinguline esindaja Priit Pööbo Kostja XX (isikukood XXX)
Menetluse vorm
kirjalikus menetluses
RESOLTUSIOON
1.Rahuldada OÜ GS Core hagi XX vastu osaliselt.
2.Mõista XX-ilt (isikukood XXX) GS Core OÜ (registrikood 16183586) kasuks välja põhivõlg summas 4834 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivis summas 459,28 eurot.
3.Mõista XX-ilt GS Core OÜ kasuks välja viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras arvestatuna põhivõla tasumata jäägilt (4834 eurot) alates 22.05.2024 kuni põhivõla täieliku tasumiseni, kuid koos kohtuotsuse resolutsiooni p-s 2 väljamõistetud viivisega mitte suuremas summas kui põhivõla suurus (4834 eurot).
4.Jätta GS Core OÜ hagi XX vastu kohtuotsuse resolutsiooni p-des 2 - 3 nimetamata osas rahuldamata.
Jätta menetluskulud 59,48% ulatuses XX kanda ja 40,52% ulatuses OÜ GS Core kanda.
6.Määrata XX hüvitatavate menetluskulude suuruseks 585,88 eurot ja mõista nimetatud summa XX-ilt OÜ GS Core kasuks välja.
7.Menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõikes 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
8.Toimetada kohtuotsus pooltele kätte. Vajadusel toimetada kostjale tagaseljaotsus kätte avalikult, otsuse resolutiivosa avaldamisega väljaandes Ametlikud Teadaanded. Edasikaebamise kord Pooled võivad esitada otsuse peale apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Ringkonnakohus võib apellatsioonkaebuse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebaja ei taotle selle lahendamist istungil.
KIRJELDAV OSA
Hagiavalduse asjaolud ja hageja seisukohad
1.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid Bondora AS (edaspidi esialgne võlausaldaja) ja kostja 20.12.2020 tarbijakrediidilepingu nr BL2140650, mille alusel laenas esialgne võlausaldaja kostjale 5316 eurot (väljamakse tehti 5000 eurot, s.o maha arvestati lepingu tasu 316 eurot), intressimääraga 39,56% aastas, 0,108% päevas, krediidikulukuse määraga 61,22%. Viivisemäär on 0,108% päevas. Laenu kogukulu oli 12 342,91 eurot. Lepingu haldustasu oli 4% aastas.
2.Esialgne võlausaldaja kasutab kliendi tahteavalduse kinnitamiseks SMS-i vahendusel edastatud PIN-koodi sisestamist süsteemis. Asjaolu, et kostja sõlmis esialgse võlausaldajaga lepingu nr BL2140650, on tõendatav lepingu jaluses oleva elektroonilise allkirja infoga, mis sisaldab endas nii kostja nime, isikukoodi, kostja poolt kasutatud seadme IP aadressi ning kinnituse aega. Esialgse võlausaldaja laenutaotluse protsessi saab algatada klient, kes on end autentinud ID-kaardi, MobiilID või Smart-ID-ga. Lepingu allkirjastamiseks autenditakse klient kontoga seotud kontakttelefoni numbrile saadetava PIN-koodi abil, mis tuleb sisestada esialgse võlausaldaja kliendiportaalis, pärast seda kui klient on tutvunud pakkumise ja lepingueelse infoga, ning otsustab pakkumusega nõustuda.
3.Kostja laenutaotluse menetlemisel kinnitas kostja oma igakuist sissetulekut vahemikus 12246643 eurot. Esialgne võlausaldaja kontrollis kostjal maksehäirete puudumist ja tema majanduslikku võimekust erinevatest andmebaasidest. Esialgne võlausaldaja jõudis järeldusele, et kostja on krediidivõimeline.
4.Kostja jättis tasumata maksed alates veebruarist 2021 (veebruaris 2021 tasus kostja 0,57 senti). Esialgne võlausaldaja ütles kostjaga sõlmitud lepingu üles alates 11.06.2021, andes kostjale enne täiendava tähtaja 15 päeva oma kohustuste täitmiseks. Kostja ei täitnud oma kohustusi ka talle selleks antud täiendava tähtaja jooksul. Kuna kostja oma kohustusi ei täitnud talle antud 15päevase tähtaja jooksul, siis luges esialgne võlausaldaja lepingu lõppenuks alates 11.06.2021.
5.Esialgne võlausaldaja loovutas lepingust tulenevad nõuded kostja vastu hagejale 24.07.2022, millest teavitati kostjat samal päeval saadetud e-kirjaga.
6.Hageja põhinõude suurus on 5274,64 eurot, intressinõude suurus on 857,23 eurot. Hageja viivisnõue on 3724,71 eurot. Võla sissenõudmiskulude nõude suurus on 50 eurot. Hageja on saatnud kostjale meeldetuletuskirjad: 30.11.2023, 27.10.2023, 12.09.2023, 09.01.2024, 27.03.2024, 22.04.2024, 20.02.2024, 15.05.2024. Juhul, kui kohus asub seisukohale, et esialgne võlausaldaja ei järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet, siis on hageja põhinõude suuruseks 4834 eurot (5000-166) ja viivisnõue 459,28 eurot. 2 (6)
7.Kohus võttis hagi menetlusse 28.10.2024 ja määras kostjale tähtaja hagile vastamiseks 14 päeva kohtumääruse ja hagimaterjalide kättesaamisest. Kuna kohtule ei ole kostja tegelik elu-/asukoht ega sidevahendite andmed teada, siis toimetas kohus hagimaterjalid ja hagi menetlusse võtmise määruse kätte avalikult. Teade avaldati Ametlikes Teadaannetes 31.12.2024. Teade loeti kätte saaduks 16.01.2025. Hagile vastamise tähtaeg saabus seega 30.01.2025. Kostja ei esitanud hagivastust.
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
8.Kohus, tutvunud asja materjalidega ja hinnates kõiki tõendeid kogumis, on seisukohal, et hagi on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele osaliselt. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Nimetatud sätte lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. TsMS § 231 lg 2 järgi poolte faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kui vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest. TsMS § 436 lg 2 järgi kohus rajab otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. TsMS § 438 lg 1 kohaselt kohus otsustab otsust tehes, mis asjaolud on tuvastatud ja millist õigusakti tuleb asjas kohaldada.
9.TsMS § 407 lg 1 sätestab, et kohus võib hageja nõusolekul hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses, kui kostja, kellele kohus on määranud vastamise tähtaja, ei ole tähtaegselt vastanud, isegi kui hagi toimetati kostjale kätte välisriigis või kui see toimetati kätte avalikult. Sel juhul loetakse hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks. Seega on tegemist kohtu õiguse, mitte kohustusega teha tagaseljaotsus. Kuigi kostja ei ole käesoleval juhul hagile vastanud, on kohtu hinnangul vajalik teha asjas sisuline otsus, kuivõrd kohus peab omal algatusel kontrollima lepingu kehtivust ex officio, mh vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist (Riigikohtu 24.11.2023 määrus nr 2-21-13098, p 13).
10.VÕS § 402 lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. VÕS § 1 lg 5 sätestab, et tarbija käesoleva seaduse tähenduses on füüsiline isik, kes teeb tehingu, mis ei seondu iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega. Kohus tuvastab, et kostja ja esialgne võlausaldaja sõlmisid 20.12.2020 tarbijakrediidilepingu nr BL2140650, mille alusel laenas esialgne võlausaldaja kostjale 5316 eurot (väljamakse tehti 5000 eurot, s.o maha arvestati lepingu tasu 316 eurot) (dtl 649 - 669). Hagiavalduse kohaselt sõlmisid esialgne võlausaldaja ja kostja tarbijakrediidilepingu. Kohtule ei ole teada asjaolusid, mis annaksid aluse lepingu teistsuguseks kvalifitseerimiseks. Hagiavaldusele lisatud maksekorraldustest nähtub, et esialgne võlausaldaja on teinud kostjale 20.12.2021 makse summas 5000 eurot (dtl 677). Seega on esialgne võlausaldaja kostjale temaga sõlmitud lepingu alusel reaalselt laenu andnud.
11.VÕS § 164 lg 1 sätestab, et võlausaldaja võib oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine). Nõuet ei või loovutada, kui loovutamine on seadusest tulenevalt keelatud või kui kohustust ei saa selle sisu muutmata täita kellelegi teisele kui senisele võlausaldajale. Kohus tuvastab, et esialgne võlausaldaja loovutas kohtuotsuse p-s 10 nimetatud lepingust tulenevad rahalised nõuded hagejale 24.07.2022, millest teatati kostjale 06.06.2024 (dtl 686). Kohtule ei ole esitatud asjaolusid, millest saaks järeldada, et loovutamine ei oleks olnud kehtiv. 3 (6)
12.Vastavalt VÕS § 4031 lg 1 p-le 9 tuleb tarbijale anda võimalus võrrelda erinevaid pakkumisi, et ta saaks kõiki asjaolusid arvesse võttes teha otsuse sõlmida tarbijakrediidileping. Selleks esitab krediidiandja või krediidivahendaja tarbijale mõistliku aja jooksul, enne kui tarbija on sõlminud lepingu või seotud oma pakkumusega, püsival andmekandjal Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehel krediidiandja poolt pakutavatele lepingutingimustele ning vajaduse korral tarbija eelistustele ja tema poolt esitatud teabele tuginedes mh krediidi kulukuse määra aasta kohta. Vastavalt sama paragrahvi lg-le 4 esitatakse krediidi kulukuse määr tüüpilise näite kujul. on kohus seisukohal, et krediidiandja märgib seejuures ära kõik krediidi kulukuse määra arvutamiseks kasutatud andmed ja eeldused. Kui tarbija on teavitanud krediidiandjat tema eelistatavatest lepingutingimustest, nagu tarbijakrediidilepingu kestus, krediidisumma või krediidi ülempiir, arvestab krediidiandja tüüpilise näite esitamisel tarbijalt saadud teavet. Vastavalt VÕS § 404 lg-le 21 tuleb lepingusse märkida kõik krediidi kulukuse määra arvutamiseks kasutatavad andmed ja eeldused. Võlaõigusseaduse ja teiste seaduste muutmise eelnõue seletuskirja kohaselt on eeltoodud sätete aluseks Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi nr 2008/48 ülevõtmine Eesti õigusesse. Euroopa Kohus on 23.01.2025 otsuses kohtuasjas nr C-677/23 (eelotsus) asunud seisukohale, et krediidi kulukuse aastamäära arvutamisel asutatud eeldused peavad olema krediidilepingus sõnaselgelt ära nimetatud ja selleks ei piisa sellest, et tarbija saab need lepingutingimusi analüüsides ise välja selgitada. Euroopa Kohus on samas kohtuotsuses asunud seisukohale, et nende andmete märkimata jätmisel krediidilepingus võib seada kahtluse alla tarbija võimaluse hinnata oma kohustuse ulatust, tuleb riigisisestes õigusnormides ette nähtud tagajärge, mille kohaselt krediidiandja kaotab õiguse saada intressi ja lisatasusid, pidada direktiivi nr 2008/48 artikli 23 tähenduses proportsionaalseks. VÕS § 408 lg 4 näeb ette, et kui lepingus puuduvad andmed krediidi kulukuse määra või krediidi kulukuse esialgse määra või kõigi tarbija poolt krediidi tagasimaksmiseks ja krediidi kogukulu kandmiseks tehtavate maksete kogusumma kohta, loetakse intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Kui käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud juhul puuduvad andmed tarbija poolt võlgnetavate muude kulude kohta, ei võlgne tarbija talle avaldamata kulusid. Krediidiandja peab tagasimaksed intressimäära ja muude kulude vähendamist arvestades uuesti määrama ja tarbijale teatavaks tegema. Kohus on seisukohal, et VÕS § 408 lg-s 4 sätestatud „andmed krediidi kulukuse määra“ kohta hõlmab ka krediidi kulukuse määra arvutamiseks kasutatavaid andmeid ja eeldusi, mitte ainult krediidi kulukuse määra protsenti. Vastasel korral puudub võimalus kontrollida, kas krediidi kulukuse määr on lepingus õigesti märgitud või mitte ning kas leping kehtib. Samuti ei täida ainult krediidi kulukuse määra protsendi avaldamine seaduses sätestatud eesmärki, s.o tarbija õigus teada oma õigusi ja kohustusi, tagada tarbijale võimalus kontrollida, kas krediidiandja arvutas krediidi kulukuse aastamäära õigesti, ja kui mitte, siis kasutada oma õigusi, eelkõige direktiivi 2008/48 artiklis 14 ette nähtud taganemisõigust (viidatud Euroopa Kohtu otsuse p 58 – 59).
13.Krediidikulukuse määra arvutamise aluseid lepingu nr BL2140650 eritingimustes, üldtingimustes ega Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehel (dtl 682 – 684) esitatud ei ole. Esitatud on vaid krediidi kulukuse määra protsent. Seega on kohus seisukohal, et lepingu nr BL2140650 puhul ei ole AS-l Bondora õigus nõuda lepingujärgset intressi, lepingu sõlmimise ega lepingu haldustasu VÕS § 408 lg 4 alusel.
14.Lisaks eeltoodule on kohus seisukohal, et hageja ei ole toonud hagiavalduses eile asjaolusid, mille alusel saaks järeldada, et esialgne võlausaldaja järgis kostja suhtes vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastavalt VÕS § 4034 lg 6 sätestab, et krediidiandja võib tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. VÕS § 4034 lg - d 2–4 näevad ette, et hindamine tuleb teha hoolsalt, küsides tarbijalt asjakohast teavet ja kasutades andmekogusid, kusjuures teabe kogumise ja sellekohaste selgituste andmise kohustus on krediidiandjal. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamisel peab krediidiandja 4 (6)
lähtuma VÕS § 4034 lg 4 kohaselt krediidiandjate ja -vahendajate seaduse § 50 lg-test 3 ja 4. Eeltoodud sätted kehtisid ka kostjaga sõlmitud krediidilepingu sõlmimise ajal samas sõnastuses. Riigikohtu 24.11.2023 määruse nr 2-21-13098 p-i 18 kohaselt peab krediidiandja omandama teabe kõigi teadaolevate asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta. Seega peab krediidiandja tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste näitajate kohta: tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1); tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4); tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3); tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5). Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. Hagiavaldusest nähtub, et kostja kinnitas laenutaotluse menetlemisel kostja oma igakuist sissetulekut vahemikus 1224-6643 eurot. Esialgne võlausaldaja kontrollis kostjal maksehäirete puudumist ja tema majanduslikku võimekust erinevatest andmebaasidest. Esialgne võlausaldaja jõudis järeldusele, et kostja on krediidivõimeline. Kohus on seisukohal, et hagiavaldusest ei nähtu asjaolusid, mille alusel saaks järeldada, et esialgne võlausaldaja järgis vastutustundliku laenamise põhimõtet. Hagiavaldusest ei nähtu, et esialgne võlausaldaja oleks välja selgitanud kostja tegeliku regulaarse sissetuleku suuruse. Samuti ei ole väljaselgitatud kostja igakuiste kohustuste suurust ja liiki. Pelgalt sissetuleku vahemiku kinnitamine kostja poolt ei ole piisav, et lugeda vastutustundliku laenamise põhimõte järgituks. VÕS § 4034 lg 7 sätestab, et kui krediidiandja rikub seda tingimust, loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks sama seaduse § s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab üldjuhul tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Nimetatud tagajärgi ei kohaldata, kui tarbija on tahtlikult jätnud esitamata teabe vastavalt sama paragrahvi kolmandale ja neljandale lõikele või võltsinud krediidiandjale esitatud teavet ja selle tagajärjel on krediidiandja hinnanud tarbija krediidivõimelisust valesti. Kohtule ei ole teada, et krediidiandja oleks kostjale tagasimaksed uuesti määranud VÕS § 403 lg 7 alusel. Asjas ei ole tuginetud asjaoludele ega neid kinnitavatele tõenditele, millest saaks järeldada, et kostja oleks tahtlikult jätnud esitamata krediidiandja küsitud teabe või esitanud võltsitud andmeid.
15.Hageja on hagiavalduses esitanud alternatiivse nõudekäsitluse, mille kohaselt juhul, kui kohus asub seisukohale, et esialgne võlausaldaja rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet, on hageja põhinõude suuruseks 5000 (tegelikult kostjale üle kantud laenusumma) – 166 (kostja poolt tehtud kõik tagasimaksed)=4834 eurot ja viivise suuruseks 459,28 eurot (arvestatuna seadusjärgses määras alates iga graafikujärgse makse sissenõutavaks muutumise kuupäevast kuni hagiavalduse esitamise kuupäevani. Kohus rahuldab hageja ümberarvestatud põhinõude summas 459,28 eurot. Kohtu hinnangul on põhjendatud ka edasiulatuva viivise nõue. TsMS § 369 alusel alates 22.05.2024 kuni põhivõla täieliku tasumiseni, kui mitte suuremas summas kui põhivõla suurus.
16.VÕS § 4034 lg 7 sätestab, et kui krediidiandja rikub vastutustundliku laenamise põhimõtet, loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks sama seaduse § s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Tallinna Ringkonnakohus on 16.03.2023 otsuses nr 2-18-15885 (p 16.3) asunud seisukohale, et VÕS § 4034 lg 7 teine lause hõlmab ka sissenõudmiskulusid. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus rahuldamata hageja võla sissenõudmiskulude nõude summas 50 eurot. 5 (6)
17.Asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses (TsMS § 173 lg 1). Menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid (TsMS § 174 lg 1).
18.Kuna kohus rahuldas hagi 59,48% ulatuses, siis jäävad menetluskulud vastavas ulatuses kostja kanda (TsMS § 163 lg 1) ja 40,52% ulatuses hageja kanda.
19.Menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja menetluskuluks hagiavalduse esitamisel tasutud riigilõiv 840 eurot ja maksekäsu kiirmenetluse kulu 20 eurot ja õigusabikulu 125 eurot ilma käibemaksuta (1,5 tundi, hinnaga 100 eurot tunnis). Kokku on kulud 985 eurot. Kohtu hinnangul on kulud põhjendatud ja vajalikud. Kostja ei ole menetluses osalenud ja tal ei saa seega olla menetluskulusid tekkinud. Kuna kohus jättis 59,48% ulatuses menetluskulud kostja kanda, siis tuleb kostjal hüvitada hagejale menetluskulud kokku 585,88 eurot.
20.Vastavalt TsMS § 177 lg-le 4 märgib kohus menetlusosalise taotluse alusel menetluskulude kindlaksmääramise kohtulahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja on esitanud kohtule TsMS § 177 lg 4 kohase taotluse, et kohus märgiks menetluskulude kindlaksmääramise kohtulahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. (allkirjastatud digitaalselt) Siiri Malmberg kohtunik
6 (6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.