4.Välja mõista M.M.lt menetluskuluna 450 eurot A.V. kasuks. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva
sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.M.M. (hageja) esitas 5. oktoobril 2021 Viru Maakohtule hagi A.V. (kostja) vastu ühisvara jagamiseks. Hageja palus jagada hageja ja kostja abielu ajal kinnisvara ostuks ühiselt võetud kohustus, mille jääk abielulahutuse aja seisuga oli 25 777, 87 eurot ning välja mõista kostjalt pool laenujäägist, s.o 12 888,93 eurot. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled abielu XXXXXX. Abielu lahutati XXXXXX. Pooltel ühisvarasse kuulub jagamata kohustus Bigbank AS-i ees. 6. augustil 2007 võttis hageja Bigbank AS-ilt laenu kinnistu asukohaga XXXXXXX, X (edaspidi kinnistu) ostmiseks. Kuigi kinnistu omanikuna kanti kinnistusraamatusse üksnes hageja, oli see poolte ühisvara ja kostja andis hageja abikaasana nõusoleku kinnistu koormamiseks hüpoteegiga laenu tagatisena. 2017. aastal müüdi kinnistu kohtutäituri poolt. Müügist saadu kogu võlga ei katnud.
29.märtsil 2017 (abielu ajal) allkirjastas hageja notari juures võlatunnistuse, et intressid ja viivised edaspidi ei suureneks. Hageja võlatunnistust täita ei suutnud ja alustati täitemenetlust. Täitemenetluse alustamisel oli võla jääk 25 777,87 eurot, hagiavalduse esitamise hetkel on võla jääk 23 658,53 eurot. Hageja ei ole laenu juurde võtnud, vaid Bigpank AS vormistas üksnes lepingu ringi. Laen võeti abielu ajal ja pere jaoks, kuid hageja on pidanud seda üksinda maksma. Kostjal on kohustus hüvitada pool laenujäägist.
2.Kostja palub jätta hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Poolte abielu lahutati kokkuleppel ja tingimusel, et pooltel puudub ühisvara, sh ühised kohustused. Poolte abielu ajal osteti lisaks majale ka korter, kus pooled elasid. Korter osteti hageja isa nimele, sest hageja suhtes toimus täitemenetlus. Abielu lõppemisel jäi korter hagejale ning hageja lubas pangalaenu jäägi ise maksta. Kostjale teadaolevalt müüs hageja selle korteri ära ja ostis teise korteri (samuti isa nimele) ning kohustus aegus. Võlatunnistusest pooltele ühist kohustust ei tulene. Kostja ei ole andnud nõusolekut sellise tehingu tegemiseks. Ühiseks kohustuseks oli 2007. aastal võetud laen, kuid mitte selle kohustuse ümberkujundamine. Kostja ei soovi abielu ajal ostetud korterit või hüvitist, kuid kui hageja sõlmitud võlatunnistusest tulenev kohustus on poolte ühisvara, oli poolte ühisvara ka ostetud korter ja ühised kohustused tuleb täita ühisvara arvelt.
3.Kostja esitas 18. märtsil 2022 vastuhagi ühisvara jagamiseks. Kostja palus jagada poolte ühisvara ning mõista hagejalt kostja kasuks hüvitisena välja 34 000 eurot. Vastuhagi kohaselt ostsid pooled abielu ajal 2007. aastal kinnisasja asukohaga XXXXXXX, X. Kuivõrd pooled teadsid, et nende ühisvarasse kuuluvat kinnistut müüakse täitemenetluses, ostsid pooled hageja vanaemalt saadud ning kostja Soomes teenitud raha eest 2015. aastal korteri asukohaga XXXXXXXX maakond. Kostja andis hagejale korteri ostmiseks 9000 eurot sularahas. Korteri omanikuna kanti kinnistusraamatusse hageja isa J.M., et täitemenetluses korterit maha ei müüdaks. Abielu lahutamisel jäi korter poolte kokkuleppel hagejale ning hageja pidi maksma tema nimel olevad tarbimislaenud ise. XXXXXXXX korter osteti abielu ajal ja oli poolte ühisvara, mis jäi abielu lahutamisel jagamata. 2019. aastal müüs hageja XXXXXXXX asuva korteri maha ning ostis saadud raha eest korteri asukohaga XXXXXXXX, X, X vald, X maakond, mille omanikuks sai samuti hageja isa. Aasta tagasi suri hageja isa ning hageja päris koos oma õega aadressil XXXXXXXX asuva korteri.
Kostja leiab, et XXXXXXXX ja XXXXXXXX korterite ostu-müügitehingud on näilised ja seetõttu tühised (tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 89 lg 2). XXXXXXXX korteri väärtus on 68 000 eurot.
4.Hageja palus jätta vastuhagi rahuldamata. Hageja leidis, et alusetud on kostja väited, nagu oleks pooled oma vahenditest ostnud korteri hageja isa nimele. Pooltel ei olnud raha ja hageja isa ostis selle korteri pooltele elamiseks 30. mail 2015 oma vahenditest. Asjaolu, et hageja isa andis korteri kasutada hageja perele, ei muuda seda ühisvaraks. Kostja väited Soomes teenitud rahast ja hageja vanaema rahast, on alusetud. Kostja esitatud töölepingust nähtuvalt algas kostja töösuhe Soomes 16. märtsil 2015. On ebatõenäoline, et ta suutis kahe nädalaga teenida 9000 eurot. XXXXXXXX korter müüdi 2. juunil 2019 (peale lahutust) ja XXXXXXXX asuva korteri ostis hageja isa 24. juulil 2019. Tegemist oli hageja isale kuuluva korteriga ning asjaolu, et hageja aitas oma isal korterile ostjat leida (avaldades müügikuulutusi), ei tee hagejast korteri omanikku.
MAAKOHTU LAHEND
5.Maakohus rahuldas hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 3888,93 eurot. Maakohus jättis vastuhagi rahuldamata. Menetluskulud jättis maakohus poolte endi kanda. Maakohus tuvastas, et kinnistu omandamise ajal olid hageja ja kostja abielus ning sõltumata sellest, et kinnistu omanikuna kanti kinnistusregistrisse vaid hageja, muutusid mõlemad abikaasad kinnistu ühisomanikeks.
6.augustil 2007 sõlmisid hageja ja Bigbank AS tarbijakrediidilepingu nr XXXXXXXXXX intressimääraga 15,49% laenusummalt aastas. Laenulepingu tagatiseks oli kinnistule XXXXXXX, X, registrinumber XXXXXXX, esimesele vabale järjekohale seatav hüpoteek. 3. jaanuaril 2008 sõlmiti laenulepingule lisakokkuleppe nr 1, mille kohaselt lepingust tulenevad krediidisaaja kohustused laenuandja ees on 1 088 38,12 krooni, sh krediidisumma 269 559,17 krooni ja intress 818 829,95 krooni. Lisakokkuleppega annulleeriti intressisumma, lepiti uueks intressimääraks 15,48% laenusummalt aastas ja lepiti kokku, et krediidi uueks brutosummaks on 1 088 975,22 krooni. 20. novembril 2009 sõlmiti laenulepingule lisakokkuleppe nr 2, millega suurendati laenumakset 9650,76 krooni võrra ja loeti krediidisummaks 277 029,84 krooni Hageja ei täitnud laenulepingust tulenevaid kohustusi, mistõttu võõrandas kohtutäitur 2017. aastal laenu tagatiseks oleva ja poolte ühisvarasse kuulunud kinnistu XXXXXXX, X. Kinnistu müügist laekunud rahast ei piisanud kogu laenukohustuse täitmiseks.
29.märtsil 2017 sõlmisid hageja ja Bigbank AS notari juures võlatunnistuse, milles hageja kinnitas, et võlgneb Bigbank AS-le nende vahel 6. augustil 2007 sõlmitud laenulepingu XXXXXXXXXX alusel 26 842,89 eurot. Hageja andis tagasivõetamatu nõusoleku alluda Bigbank AS-i rahaliste nõuete osas kohesele sundtäitmisele. Kohtutäitur algatas hageja suhtes täitemenetluse võlatunnistuses toodud võla sissenõudmiseks. Hageja esialgne võlgnevus Bigbank AS-i ees täitemenetluse algatamisel oli 25 777,87 eurot. Hageja nõuab kostjalt sellest rahast poolt ehk 12 888,93 eurot. Poolte varasuhe lõppes abielu lahutamisega XXXXXX (PKS § 35 p 3). See, et hageja sõlmis võlatunnistuse enne abielu lahutamist ja enne poolte varasuhte lõppemist, ei tähenda, et kostjal tekkis hageja sõlmitud võlatunnistuse alusel kohustus. Võlatunnistuse sõlmimiseks kehtis PKS § 29 lg 1 teises lauses sätestatud abikaasa nõuoleku saamise eeldus. Asjaolu, et laenulepingu sõlmis hageja, ei tähenda, et võlatunnistuse sõlmimiseks hageja teise abikaasa nõusolekut ei vajanud. Olukorras, kus laenulepinguga võeti kohustus perekonna huvides, vajas ka perekonna
huvides võetud kohustuste jäägi kohta antud võlatunnistus teise abikaasa nõusolekut. Kostja ei ole sellist nõusolekut andnud. PKS § 31 lg 3 kohaselt, kui abikaasa, kelle nõusolekuta tehing tehti, ei avalda heakskiitu kahe nädala jooksul PKS § 31 lg-s 2 nimetatud ettepaneku saamisest arvates, siis loetakse, et ta ei ole tehingut heaks kiitnud. PKS § 32 esimese lause järgi abikaasa nõusolekuta ühisvara hulka kuuluvate esemetega tehtud ühepoolne tehing on tühine. Maakohus leidis, et hageja poolt sõlmitud võlatunnistus on kostja suhtes tühine. Kostja ei vastuta võlausaldaja ees võlatunnistuse alusel. Eeltoodu ei tähenda, et kostja ei pea perekonna huvides võetud kohustuse jääki tasuma. Kostja vastutab abikaasade ühisvaral lasuvate kohustuste eest ja ühisvara koosseis määratakse kindlaks varasuhte lõppemise seisuga (PKS § 37 lg 11). Kostja ei väida, et kinnistu sundvõõrandamisega sai hageja poolt perekonna huvides võetud abikaasade ühine laenukohustus tasutud. Kuigi võlatunnistuse alusel ei saa kostja suhtes täitemenetlust algatada, on võlatunnistuse alusel võimalik tuvastada, milline on poolte perekonna huvides võetud kohustuste täitmata jääk. Täitmata kohustuste jääk oli 26 842,89 eurot, millest hageja nõuab poolt ehk 12 888,93 eurot. Kostja andis vande all ütlusi, et andis hagejale 9000 eurot (kostja ema andis selle hageja kätte) korteriomandi omandamiseks ja leppis hagejaga kokku, et korter jääb hagejale ja hageja vastavalt oma võimalustele ise maksab laenu tagasi. Kostja töötas Soomes ka enne 16. märtsi 2015 ja tal oli võimalus hagejale see raha anda. Maakohus loeb kostja selle väite usutavaks. Sellega tuvastas maakohus, et kostja on 9000 euro üleandmisega osaliselt täitnud oma osa laenukohustusest ja selle võrra tuleb kostja kohustust vähendada. Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja 3888,93 eurot (12 888,93 - 9000). Järgmisena hindas maakohus vastuhagi põhjendatust. Maakohus tuvastas, et hageja isa oli alates 2. aprillist 2015 korteri asukohaga XXXXXXXX, X omanik ja alates 29. juulist 2019 korteri asukohaga XXXXXXXX, X omanik. 23. novembril 2021 pärisid hageja ja tema õde korteri XXXXXXXX, X. Alates 7. septembrist 2022 on nimetatud korteri ainuomanik hageja. Maakohus ei nõustunud kostjaga, et korterite XXXXXXXX ja XXXXXXXX ostumüügilepingud on näilised ja tühised. Asjaõigusseaduse (AÕS) § 119 lg 1 järgi tehing, millega kohustutakse omandama või võõrandama kinnisasja, peab olema notariaalselt tõestatud. Pooled ei ole korteriomandi XXXXXXXX omandamiseks notariaalset ostu-müügilepingut sõlminud. AÕS § 119 lg 2 järgi AÕS § 119 lg-s 1 sätestatud vorminõuet järgimata tehtud kohustustehing muutub kehtivaks, kui tehingu täitmiseks on sõlmitud asjaõigusleping ja tehtud vastav kanne kinnistusraamatusse. Pooled ei ole ka XXXXXXXX korteri omandamise tehingu tagamiseks asjaõiguslepingut sõlminud. Kostja väited korteriomandi XXXXXXXX abikaasade ühisvarasse omandamises kokku leppimise kohta tõendamata. Kuna XXXXXXXX, X korteri omanikuna oli kinnistusraamatusse kantud hageja isa, siis oli hageja isa ka tegelik korteri omanik. XXXXXXXX korteri omandas hageja isa 24. juulil 2019, st 2 aastat ja 4 kuud pärast poolte abielu lahutamist. Maakohus ei nõustunud kostjaga, et hageja isa omandas nimetatud korteri XXXXXXXX võõrandamisest saadud vahenditest, mistõttu on ka see korteriomand abikaasade ühisvara. Korteriomand on muutunud hageja isa pärandvaraks, mille on pärinud ühisomanikena hageja ja M.T.. Kostja ei ole hageja isa pärimismenetluses vaidlustanud korteriomandi pärandvarasse kuulumist. Eeltoodu alusel leidis maakohus, et hageja isa nimele ostetud korterid ei muutunud poolte ühisvaraks, mistõttu puudub alus vastuhagi rahuldamiseks. Poolte vahelisi suhteid, vaidluse olemust (ühisvara jagamine) ja mõlema poole hagisid arvestades, jättis maakohus kummagi poole menetluskulud maakohtus tema enda kanda (TsMS § 162 lg 4).
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
6.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada osaliselt ja teha uue otsuse, millega rahuldada hagi täielikult ning mõista kostjalt hageja kasuks välja 12 888,93 eurot. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Hageja vaidlustab maakohtu otsuse hagi rahuldamata jäetud osas. Maakohus tugines kostja poolt vande all antud ütlustele, milles kostja kinnitas, et andis hagejale 9000 eurot (kostja ema andis selle hageja kätte) korteriomandi omandamiseks. Hageja leiab, et kostja sai küll vande all kinnitada, et andis raha oma ema kätte, kuid seda, et ema oleks raha hagejale edasi andnud, vande all tõendada ei ole võimalik. Maakohus on selle tähelepanuta jätnud. Hageja ei ole nõustunud, et kostja ema oleks talle andnud 9000 eurot. Isegi kui ringkonnakohus peaks leidma, et kostja poolt hagejale 9000 euro andmine on tõendatud, tuleb arvestada, et tegemist oli poolte ühisvaraga. Kostja on kinnitanud, et tegemist oli tema poolt Soomes teenitud töötasuga, seega ei ole kostja teinud panust oma lahusvara arvelt. Maakohus ei ole tõendeid analüüsinud, vaid on üksnes viidanud, et kostja vande all antud seletus muutus tõendiks TsMS § 229 lg 2 alusel. Maakohus leidis õigesti, et hageja isa nimele ostetud korterid ei olnud poolte ühisvara. Seetõttu on hageja seisukohal, et pooled ei saanud abielu lahutamisel sõlmida kokkuleppeid korteri osas, mis ei kuulunud nende ühisvarasse.
7.Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta kaebuse rahuldamata ning maakohtu otsuse muutmata. Kostja palub tasaarvestada poolte vastastikused nõuded ja jätta menetluskulud hageja kanda. Kostja on seisukohal, et hageja ei ole tõendanud 2007. aastal sõlmitud laenulepingu alusel poolte ühise kohustuse ja kostja kohustuse suurust ning tühise võlatunnistuse alusel seda teha ei saa. Kui kostja oleks solidaarvõlgnikuna kaasatud täitemenetlusse, siis oleks kostjal olnud võimalik nõuda sundtäitmise lubamatuks tunnistamist, tuginedes täitedokumendi (võlatunnistus) tühisusele. Kuna võlatunnistus on tühine, aegus hageja vastu esitatud nõue hiljemalt
31.detsembril 2020. käitumine võttis aga kostjalt võimaluse neid vastuväiteid esitada. Kuna kostjat võlatunnistuse sõlmimisest ei teavitatud, kaotas kostja ka võimaluse võlausaldajale võlatunnistusele vastuväiteid esitada. Kuna kostjalt on formaalselt ära võetud võimalus nõuetele sisulisi vastuväited esitada, on kostjal sellest tulenev kahju täpselt võrdne nõuete alusel kostjalt käesolevas asjas väljamõistetuga. Kostja arvates saab ringkonnakohus poolte vastastikused nõuded tasaarvestada ning õiglane on ka seda teha.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuse resolutsioon tuleb jätta muutmata, kuid muuta tuleb maakohtu otsuse põhjendusi (TsMS § 657 lg 1 p 21). Hageja apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja poolte menetluskulud jätta hageja kanda.
9.Hagi on esitatud poolte ühisvaral lasuvate kohustuste jagamiseks ja kostjalt 12 888, 93 euro välja mõistmiseks. Maakohus rahuldas hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja hüvitise 3888, 93 eurot ning jättis kostja vastuhagi rahuldamata. Hageja vaidlustab maakohtu otsuse hagi rahuldamise ulatuse osas. Kostja ei ole maakohtu otsust temalt 3888,93 euro väljamõistmise osas vaidlustanud. Seega on maakohtu otsus vaidlustamata osas jõustunud. Ringkonnakohus kontrollib maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust kaebuse piire arvestades (TsMS § 651 lg 1).
10.Pooled ei vaidle, et 6. augustil 2007 Bigbank AS-st hageja poolt võetud laen (tarbijakrediit) on poolte ühine kohustus (solidaarkohustus). Hagiavalduse kohaselt andis hageja ainuisikuliselt
29.märtsil 2017 võlausaldajale võlatunnistuse ja tema väitel oli kohustuse täitmata osa hagi esitamisel 23 658, 53 eurot. Pooled vaidlesid maakohtus täitmata kohustuse ja hageja tagasinõudeõiguse suuruse üle. Hageja täitis võlausaldaja ees kohustuse kohtutäituri kaudu kohtumenetluse ajal 20. septembril 2022 (tl 66) ja kinnitas maakohtu istungil, et võlgnevus on tasutud ning täitemenetlus lõpetatud. Seega puudub asjaolude kohaselt pooltel käesoleval ajal selline ühisvaral lasuv kohustus, mida hageja nõudel jagada PKS § 38 alusel. Hagejal kui solidaarkohustuse täitnud võlgnikul võib olla VÕS § 69 lg-st 1 tulenev nõue teise võlgniku (kostja) vastu.
11.Riigikohtu praktika kohaselt tuleb solidaarkohustuse kindlaksmääramisel PKS § 210 lg 2 järgi lähtuda kohustuse tekkimise ajal kehtinud perekonnaseaduse sätetest (Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-38-14, p 13; otsus tsiviilasjas nr 2-16-16114 p 30). Kehtiva PKS § 18 lgga 1 analoogse regulatsiooni nägi ette PKS 1995 § 20 lg 2, mille kohaselt vastutasid abikaasad ühisvara ja mõlema abikaasa lahusvaraga perekonna huvides võetud varalise kohustuse eest. Maakohus tuvastas, et hageja sõlmis laenulepingu 6. augustil 2007. Seega tuleb abikaasade vastutust laenukohustuse eest käesolevas asjas hinnata PKS 1995 § 20 lg-st 2 lähtudes.
12.Solidaarvõlgnikud peavad omavahelistes suhetes kohustuse täitma võrdsetes osades. Solidaarkohustuse täitnud võlgnikule läheb üle võlausaldaja nõue teise võlgniku vastu (solidaarvõlgniku tagasinõue), välja arvatud talle endale langevas osas (VÕS § 69 lg-d 1 ja 2). Hageja soovib solidaarkohustuse suurust tõendada tema poolt 29. märtsil 2017 AS-ga Bigbank sõlmitud notariaalse võlatunnistusega. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et kostjal ei tekkinud hageja sõlmitud võlatunnistuse alusel kohustust ja kostja ei vastuta võlausaldaja ees selle võlatunnistuse alusel. Kuivõrd võlatunnistuse andmises leppis hageja kokku laenuandjaga, ei ole tegemist ühepoolse tehinguga, mistõttu ei ole maakohtu järeldused võlatunnistuse tühisuse osas kostja suhtes viitega PKS §-le 32 õiged ja need tuleb maakohtu otsuse põhjenduste hulgast välja jätta. Kostja on seisukohal, et ta ei olnud 29. märtsi 2017 võlakirjast teadlik ja tal puuduvad
6.augusti 2007 laenulepingu täitmise ja täitmata kohustuse suuruse kohta andmed. Hageja ei ole neid kostja väiteid kummutanud. Kuivõrd hageja andis võlausaldajale võlakirja teise abikaasa nõusolekuta ning teine abikaasa (kostja) ei ole võlakirja sõlmimist ka hilisemalt heaks kiitnud, ei ole võlakirjal ka solidaarvõlgnike vahelises sisesuhtes tõenduslikku tähendust, kui kostja seda vaidlustab.
13.Menetlust juhib kohus ja kohus peab välja selgitama kõik asja lahendamiseks tähtsust omavad asjaolud, sel eesmärgil võib kohus teha pooltele ka ettepanekuid esitada täiendavaid tõendeid (TsMS § 230 lg 2). Maakohus kohustas hagejat 17. novembri 2022 kohtuistungil esitama tõendi võla kujunemise kohta enne võlatunnistuse koostamist, eristades põhivõlga, intressi ja viivist (I kd lk 173). Hageja esitas maakohtu määratud tähtajaks üksnes Bigbank AS-i e-kirja (I kd lk 179), et võlatunnistuses on toodud kõik nõude komponendid. Muid tõendeid 6. augusti 2007 laenulepingust tuleneva võla suuruse kohta hageja maakohtule ei esitanud.
14.Kumbki pool peab hagimenetluses tõendama asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu seisukohaga, et muude tõendite puudumisel on käesolevas asjas võimalik võlatunnistuse alusel tuvastada poolte solidaarkohustuse suurus ja otsustada hageja kui solidaarvõlgniku tagasinõue suuruse üle. See maakohtu seisukoht on vastuolus ka maakohtu menetluslike juhistega hagejale nõude tõendamiseks. Solidaarvõlgnikuna on kostjal õigus esitada võlausaldaja nõudele kõik vastuväited, mis tulenevad solidaarkohustusest
(VÕS § 67 lg 2). Kuivõrd hageja ei esitanud maakohtu menetluses tõendeid 6. augusti 2007 laenulepingu täitmise ja solidaarkohustuse suuruse kohta, jäi hageja tagasinõue kostja vastu tõendamata.
15.Ringkonnakohus ei nõustu ka maakohtu seisukohaga, et kostja on abielu ajal hagejale 9000 euro üleandmisega osaliselt täitnud oma osa laenukohustuse jäägist ja selle raha võrra tuleb kostja kohustust vähendada. Nimetatud maakohtu seisukoht tuleb otsuse põhjenduste hulgast välja jätta. Ringkonnakohus leiab, et 9000 euro üleandmine hagejale ja selle eesmärk ei ole käesolevas menetluses piisavalt usaldusväärselt tõendatud. Hageja vaidles maakohtu menetluses kostjalt raha saamisele vastu. Kostja vande all antud seletuse kohaselt andis raha hagejale üle mitte ta ise, vaid tema ema. Kostja ema ei ole käesolevas menetluses kostja väiteid kinnitanud. Kostja vande alla antud seletuse kohaselt teenis ta selle raha Soomes töötamisega abielu ajal, seega kuulus raha poolte ühisvarasse ning raha väidetav üleandmine sai toimuda enne poolte varaühisuse lõppemist. Ka seetõttu ei saa abielu ajal hagejale väidetavalt üle antud 9000 eurot pidada kostja poolseks 6. augusti 2007 laenulepingust tuleneva solidaarkohustuse täitmiseks.
16.Kuivõrd kostja ei ole maakohtu poolt temalt hageja kasuks välja mõistetud hüvitise suurust 3888, 93 eurot vaidlustanud, siis ei mõjuta ringkonnakohtu poolt antud maakohtust erinev hinnang tõenditele kostjalt hageja kasuks välja mõistetud hüvitise suurust. Maakohtu otsus on selles osas jõustunud. Samas puudub õiguslik alus hageja apellatsioonkaebuse alusel kostjalt väljamõistetava hüvitise suurendamiseks ja maakohtu otsuse muutmiseks. Hageja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja maakohtu otsuse resolutsioon muutmata.
17.TsMS § 171 lg 1 kohaselt apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud kannab kaebuse esitaja, kui kaebus jääb rahuldamata. Kostja menetluskulude nimekirja kohaselt on tema menetluskulu suuruseks ringkonnakohtus esindajatasu 700 eurot (koos käibemaksuga). Esindaja on osutanud kostjale õigusabi 5 h ulatuses hinnaga 120 eurot/h, millele lisandub kohtuistungiga seotud sõidu- ja ajakulu (3h) kokku 100 eurot. Ringkonnakohus leiab, et kostja kulutused õigusabile on osaliselt ülepaisutatud (apellatsioonkaebusele vastuse koostamise ja kohtuistungiks valmistumise osas) ja peab kooskõlas TsMS § 175 lg-ga 1 kostja põhjendatud ja vajalikuks menetluskuluks apellatsioonimenetluses kokku 450 eurot (koos käibemaksuga), mis tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista. (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.