Riparo S.R.L. hagi Faustini Europe S.A vastu nõude tunnustamiseks Valgeranna Building OÜ (pankrotis) pankrotimenetluses
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 08.12.2015 otsus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
3500 eurot
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Menetlusosalised ja nende esindajad
Riparo S.R.L. apellatsioonkaebus Hageja (apellatsioonimenetluses apellant): Riparo S.R.L. (registrikood VA-276781, asukoht Viale Venezia 8, Busta Arsizio, Itaalia), lepinguline esindaja vandeadvokaat Paul Keres (e-post: XXX) Kostja (apellatsioonimenetluses vastustaja): Faustini Europe S.A (registrikood B105672, asukoht 9 Rue du Laboratoire, L1911 Luxembourg, Luksemburg), lepinguline esindaja
1(8)
Tsiviilasi nr: 2-14-55687 vandeadvokaat Anto Variku (e-post: XXX) Kohtuistungi aeg
31.03.2016
RESOLUTSIOON:
1.Harju Maakohtu 08.12.2015 otsus tühistada ja saata tsiviilasi uueks lahendamiseks samale maakohtule.
3.Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.08.08.2014 esitas Riparo S.R.L. (hageja) Harju Maakohtusse hagi Faustini Europe S.A (kostja) vastu nõude tunnustamiseks Valgeranna Building OÜ (pankrotis) pankrotimenetluses ning palus tunnustada hageja nõuet summas 653 939,72 eurot teises rahuldamisjärgus, menetluskulud jätta kostja kanda.
2.Harju Maakohus kuulutas oma 12.02.2014 määrusega tsiviilasjas 2-13-9840 välja Valgeranna Building OÜ (pankrotis) pankroti.
3.Riparo SRL esitas 03.03.2014 pankrotihaldurile nõudeavalduse, milles taotles oma nõude tunnustamist summas 656 000 eurot. Hageja nõudele esitas 08.07.2014 toimunud nõuete kaitsmise koosolekul vastuväite Faustini Europe S.A.
4.Hageja kogunõue võlgniku vastu tuleneb hageja ja võlgniku sõlmitud 13.11.2009 laenulepingust, millega hageja andis võlgnikule laenu summas 320 000 eurot, mis kandis intressi määraga 5% aastas. Laen kuulus tagastamisele 1 aasta möödudes laenulepingu sõlmimisest. Võlgnik kohustus lepingu rikkumise korral tasuma viivist määraga 0,1% aastas. Vastavalt PankrS § 42 ja VÕS § 82 lg 7 on võlgniku kohustus muutunud sissenõutavaks. Hageja esitas nõude summas 656 000 eurot. Haldur on esitanud vastuväite summas 2 060,28 eurot. Kuna hageja nõustub pankrotihalduri vastuväitega on seega hageja nõue kokku 653 939,72 eurot. Kostja vastuväited
5.Kostja vaidles hagile vastu, palus jätta hagi rahuldamata, alternatiivselt, juhul kui kohus leiab, et nõue on muutunud sissenõutavaks, tunnustada nõuet II järjekoha tingimusliku nõudena, mis tuleb rahuldada peale II järjekoha teiste võlausaldajate nõuete, mis ei ole tingimuslikud, rahuldamist ning menetluskulud jätta hageja kanda.
6.Hageja esitas 03.03.2014 pankrotihaldurile nõudeavalduse, milles palus tunnustada nõuet summas 656 000 eurot, kuid ei esitanud nõudeavaldusele ega hagiavaldusele lisadena dokumente, mis oleks tõendanud nõude olemasolu. Hageja väidab, et tema 2(8)
Tsiviilasi nr: 2-14-55687 nõue tuleneb 13.11.2009 võlgnikuga sõlmitud laenulepingust, mille kohaselt võlgnikule laenati 320 000 eurot tähtajaga 13.11.2010. Tulenevalt laenulepingu punktist 2.1. oli intressimääraks 5% kalendriaastas ja laenu mittetähtaegsel tagastamisel viivisemääraks 0,1% päevas tasumata laenusummalt (punkt 4.2.). Seega väidab hageja, et 13.11.2009 sõlmitud laenulepingust tuleneva põhinõude suuruseks on 320 000 eurot, millele lisanduvad kõrvalnõuded summas 333 939,72 eurot. Samas ei ole hageja esitanud omapoolselt kõrvalnõuete kujunemise arvestust. Kostja on seisukohal, et hageja ei ole tõendanud võlgnikule laenu üleandmist kuna kõigest laenulepingu olemasolu ja allkirjastamine ei tõenda kohustuse teket. Nagu juba eelnevalt mainitud, siis ei esitanud hageja vastavaid dokumente koos nõudeavaldusega ning kostjal puudus igasugune võimalus tutvuda nõude põhjendatusega.
7.Juhul kui hageja suudakski tõendada laenu üleandmist, siis TsÜS § 142 lg 1 kohaselt aegub nõue seaduses sätestatud tähtaja (aegumistähtaeg) jooksul ning pärast nõude aegumist võib kohustatud isik keelduda oma kohustuse täitmisest. TSÜS § 143 kohaselt võtab kohus nõude aegumise arvesse ainult kohustatud isiku taotlusel ning käesolevaga esitab kostja omalt poolt protsessuaalse aegumise vastuväite hagis esitatud nõuete osas, mis tuleneb 13.11.2009 sõlmitud laenulepingust. Tulenevalt eeltoodust on aegunud 13.11.2009 sõlmitud laenulepingust tulenev põhikohustus summas 320 000 eurot, kuna selle tagastamise tähtaeg oli üks aasta ehk hiljemalt 13.11.2010, mistõttu laenulepingust tuleneva nõude aegumistähtaeg saabus hiljemalt 13.11.2013. Esimese astme kohtu otsus
8.Harju Maakohus jättis 08.12.2015 kohtuotsusega hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda ning mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud summas 660 eurot.
9.Kohus on tuvastanud, et 12.02.2014 kuulutas Harju Maakohus tsiviilasjas 2-13-9840 välja Valgeranna Building OÜ (pankrotis) pankroti ja nimetas pankrotihalduriks Tarvo Lindma. Hageja esitas 3.03.2014 haldurile nõudeavalduse võlgniku vastu suunatud rahalise nõude summas 656 000 euro tunnustamiseks. Nõudeavalduse kohaselt tuleneb hageja nõue 13.11.2009 sõlmitud laenulepingust, mille alusel andis hageja Valgeranna Building OÜ-le laenu summas 320 000 eurot. 08.07.2014 nõuete kaitsmise koosolekul jäi hageja nõue summas 656 000 eurot tunnustamata, kuna sellele vaidles vastu Faustini Europe S.A.
10.PankrS § 106 lg 1 kohaselt kui nõuete kaitsmise koosolekul nõuet, selle rahuldamisjärku või nõuet tagavat pandiõigust ei tunnustatud, otsustab nõude või pandiõiguse tunnustamise võlausaldaja hagi alusel kohus.
11.Hagiavalduse kohaselt on hageja nõude aluseks on hageja ja Valgeranna Building OÜ vahel 13.11.2009 sõlmitud laenuleping, mille alusel hageja andis võlgnikule laenu summas 320 000 eurot. Võlgnik laenu ei tagastanud. Lepingu punkt 3.1. järgi saabus laenu tagastamise tähtaeg ühe aasta pärast lepingu sõlmimist.
12.Kostja vastuväite kohaselt on hageja nõue põhjendamatu, kuna hageja ei ole nõudeavaldusele ega hagiavaldusele lisanud tõendeid laenu üleandmise kohta. Kostja leiab, et hageja nõue on ka aegunud, kuna laenu tagastamise tähtaeg oli üks aasta ehk hiljemalt 13.11.2010. Kostja palub kohaldada hageja nõudele aegumist. Hageja leiab, et aegumist saab arvesse võtta üksnes võlgniku taotlusel. Võlgnik ei ole aegumise vastuväidet esitanud ning kajastab nõuet 03.04.2013 bilansis ja on 12.06.2013 kinnitanud iga osanikuga (sh ka hagejaga) sõlmitud laenulepingust tulenevate kohustuste olemasolu. Hageja hinnangul on aegumine katkenud võlgniku poolt 22.04.2013 ja 12.06.2013 nõude tunnistamisega.
3(8)
Tsiviilasi nr: 2-14-55687
13.Kohus nõustub kostja aegumise vastuväitega. TsÜS § 143 kohaselt võtab kohus nõude aegumise arvesse ainult kohustatud isiku taotlusel. Kohtu hinnangul hõlmab PankrS § 103 lg 2 sätestatud vastuväite esitamise õigus ka võimalust esitada nõudele aegumise vastuväide. TsÜS § 142 lg 1 kohaselt aegub nõue seaduses sätestatud tähtaja (aegumistähtaeg) jooksul ning pärast nõude aegumist võib kohustatud isik keelduda oma kohustuse täitmisest. TsÜS § 146 lg 1 sätestab, et tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat ning aegumistähtaeg algab kohustuse sissenõutavaks muutumisest. TsÜS § 144 kohaselt aegub koos põhinõudega ka kõrvalkohustusest tulenev nõue isegi juhul kui see ei oleks eraldi veel aegunud. Laenu tagastamise tähtaeg oli vastavalt lepingu punktile 3.1. üks aasta ehk hiljemalt 13.11.2010, mistõttu laenulepingust tuleneva nõude aegumistähtaeg saabus kohtu hinnangul 13.11.2013. TsÜS § 158 lg 1 järgi aegumine katkeb ja algab uuesti kohustatud isiku poolt nõude tunnustamisega. Kohtule on esitatud 12.06.2013 kinnituskiri, mille punktis d kokkulepitu katkestab hageja hinnangul vaidlusalusest laenulepingust tuleneva nõude aegumise, kuivõrd võlgnik tunnistab kohustuste olemasolu ja iga osanik on seda allkirjaga kinnitanud. Kohus nõustub kostjaga selles, et 12.06.2013 kinnituskiri ei puuduta hageja nõuet ega katkesta aegumist, kuivõrd kinnituskirjast nähtub, et hageja seaduslik esindaja RB ei ole osanike koosolekul viibinud ega kinnituskirja ka allkirjastanud. Samuti ei katkesta kohtu hinnangul nõude aegumist võlgniku poolt 22.04.2013 ajutisele haldurile 03.04.2013 bilansi esitamine, kuivõrd TsÜS § 158 lg 2 kohaselt peab võlgnik tunnustama nõuet võlausaldaja suhtes.
14.Eeltoodust tulenevalt on hageja nõue nii põhi- kui kõrvalnõuete osas aegunud ning hagiavaldus tuleb jätta rahuldamata.
15.TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 173 lg 1 kohaselt jätab kohus menetluskulud hageja kanda. Kostja kohtuistungil avaldatud menetluskulude nimekirja järgi moodustavad menetluskulud 540 eurot, millele lisandub 11.11.2015 istungil osalemisega seotud lepingulise esindaja kulu 120 eurot. Hageja menetluskulude kindlaksmääramise avaldusele vastu ei vaidle. Kohus leiab, et kostja menetluskulude kindlaksmääramise avaldus kuulub rahuldamisele. Kohtu hinnangul vastab kostja esindaja tasutaotlus käesoleva asja keerukusele, kantud kulud on põhjendatud ja vajalikud arvestades lepingulise esindaja töömahtu. Apellatsioonkaebus
16.Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada või alternatiivselt saata asi esimese astme kohtule uueks lahendamiseks, menetluskulud jätta vastustaja kanda.
17.Apellant leiab, et kohus on menetluses esitatud tõendeid hinnanud TsMS § 232 lg 2 rikkumisega, kuna ei ole poolte väidetut ja tõendeid hinnanud süstemaatilises koosmõjus. Kohus rikkus TsMS § 200 lg 2, kuna lubas kostjal esitada vastuolulisi ja üllatuslikke väiteid. Kohus rikkus ka eelmenetluses vaidluseseme määratlemise kohustust ning ei võimaldanud hagejal esitada täiendavaid tõendeid. Apellant esitab koos apellatsioonkaebusega tõendi, mille esitamist maakohus menetlusrikkumisega takistas.
18.Apellant leiab, et maakohus on vääralt kohaldanud TsÜS § 158 lg 2. Nõude tunnustamisena käsitletakse võlgniku tegevust, mis seisneb võlgnevata osalises tasumises, intresside maksmises, tagatise andmises või muus teos. Määratlus või muus teos viitab selgelt, et võla tunnustamine ei pea tingimata toimuma tehinguga, vaid võlgnik võib võlga tunnustada ka konkludentselt, kui võlgniku käitumisest nähtub tema teadlikkus võlast ja puudub selle vaidlustamise tahe.
4(8)
Tsiviilasi nr: 2-14-55687
19.Sellega seoses ei oma tähtsust asjaolu, et hageja esindaja allkirja võlgniku 12.06.2013 kinnitusel ei ole. Sellest dokumendist nähtub selgelt võlgniku poolne kirjalikult avaldatud tahe tunnustada oma kohustust tagastada hagejale laenulepinguga üle antud summad Apellant oli sellest kinnitusest teadlik. Samamoodi nähtub võlgniku tahe oma kohustust hagejale tunnistada see, et ta on 22.04.2013 ajutisele haldurile saatnud 03.04.2013 dateeritud bilansi, milles on kinnitanud hageja nõude olemasolu.
20.Võlgniku kohustuseks oli anda ajutisele haldurile täielik teave oma kohustustest ja lisaks teistele kohustustele võlausaldajate ees kinnitas võlgnik selgesõnaliselt oma kohustust hageja ees, märkides hagejat ja ka teisi võlausaldajaid nimeliselt ning tuues välja nende põhinõude suuruse.
21.Olukorras, kus võlgnik ise korduvalt oma kohustust tunnustab ja ei esita aegumise vastuväidet, ei saa seda vastuväidet PankrS § 103 lg 2 tulenevalt esitada ka võlausaldaja, nagu ekslikult leidis maakohus. PankrS § 103 lg 2 mõtteks ei ole anda võlausaldajale eriõigusi nõude vaidlustamisel, vaid anda samad vastuväited, mis oleksid võlgnikul. Oma kohustusi korduvalt tegude ja avaldusega, s.h. haldurile esitatud avaldusega tunnustanud võlgnik ei saaks aegumise vastuväitele tugineda. Seetõttu ei saa seda teha ka ükski võlausaldaja.
22.Haldur ei esitanud vastuväidet, kuna aktsepteeris nõude tunnustamist. Haldur on kohustatud esitama vastuväite, kui selleks on alust, s.h. siis kui nõue on aegunud (PankrS § 103 lg 2).
23.Apellant on seisukohal, et maakohus rikkus oluliselt eelmenetluse ammendava korraldamise kohustust, mis viis üllatusteni asja sisulisel arutamisel.
24.Kostja esitas aegumise vastuväite oma 22.04.2015 vastuses hagile. Hageja esitas 12.05.2015 kostja vastuväitele seisukoha, milles tugines sellele, et võlgniku poolse võla tunnustamisega 12.06.2013 kinnituskirjaga on nõude aegumistähtaeg katkenud.
25.Vastuses hagile leidis kostja, et 12.06.2013 kinnituskirja mõjul on hageja nõue muutunud tingimuslikuks (kuna see on allutatud ja arvatud osakapitali hulka) või lõppenud (hageja on nõudest loobunud). Seega, kostja tõlgendas dokumendi sisu selliselt, et sellel oli õiguslik mõju hageja nõude suhtes. Hagejal oli õigus eeldada, et kostja jääb sellele positsioonile.
26.Kohtuistungil 11.11.2015 avaldas kostja oma senise positsiooniga vastuolus oleva argumendi, et 12.06.2015 kinnituskirja ei saa käsitleda nõude tunnustamisena hageja suhtes, kuna sellel dokumendil puudus hageja allkiri. Samas jääb selgusetuks, kuidas sai hageja samale dokumendile omistada hageja nõuet lõpetava või seda teistele võlakohustustele allutava toime. Seega käitus kostja TsMS § 200 lg 1 rikkumisega oma seisukohtade esitamisel vastuoluliselt ja ebajärjepidevalt.
27.Hageja taotles kohtult selgitusi, kas allkirja puudumine võib kohtu hinnangul õiguslikult välistada dokumendile nõuet tunnustava toime omistamist ja võimalust esitada täiendavaid tõendeid nõude tunnustamise kohta. Hageja kinnitas, et lisaks 12.06.2013 kinnituskirjale on võlgnik ka 14.01.2013 hagejale adresseeritud tahteavaldusega (võlatunnistusega) tunnustanud tema nõuet. Hageja kinnitas kohtuistungil sellise tõendi olemasolu ja sellekohase dokumendi olemasoluga nõustus ka kostja esindaja, kinnitades, et see dokument on välja tulnud ka teiste menetluste käigus (protokolli lk 3). Kohus dokumenti esitada ei lubanud, millega rikkus oluliselt eelmenetluse korraldamise nõudeid.
28.Kohus ei selgitanud istungil, et asja lahendamise seisukohalt on oluline, et nõude tunnustamine peaks kohtu hinnangul toimuma konkreetselt võlausaldajale adresseeritud tahteavaldusega ning ei võimaldanud esitada selle kohta tõendeid.
29.Maakohtu rikkumine on kõrvaldatav apellatsioonimenetluses ja uue tõendi esitamine lubatav TsMS § 652 lg 3 p 2 alusel. Hageja esitab Valgeranna Building OÜ 14.01.2013
5(8)
Tsiviilasi nr: 2-14-55687 seadusliku esindaja AO kinnituse Riparo S.R.L.-le, milles tunnistab laenukohustust, kinnitab, et see tagastatakse ja et leping on kehtiv. Seega on 14.01.2013 aegumine katkenud ja hagi tuleb rahuldada. Vastus apellatsioonkaebusele
30.Vastustaja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata, ning menetluskulud apellandi kanda, apellandi poolt esitatud täiendavad tõendid jätta vastu võtmata ja tagastada. Ringkonnakohtu seisukoht
31.Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada ja tsiviilasi tuleb saata uueks arutamiseks samale maakohtule.
32.Hageja esitas hagi kostja vastu nõude tunnustamiseks Valgeranna Building OÜ (pankrotis) (edaspidi ka võlgnik) pankrotimenetluses ning palus tunnustada hageja nõuet summas 653 939,72 eurot teises rahuldamisjärgus, kuna ta oli andnud võlgnikule laenu, kuid võlgnik laenu ei tagastanud.
33.Kostja vastas hagile 09.02.2015. Kostja vaidles hagile vastu väidetega, et hageja ei ole tõendanud võlgnikule laenu andmist ning juhul, kui hageja laenuandmist tõendab, siis on hagi aegunud ja juhul, kui hageja nõue ei ole aegunud, siis hageja nõuet ei eksisteeri. Aegumise väite esitamisel tugines kostja sellele, et laenusumma sissenõutavaks muutumisest on möödunud rohkem kui TsÜS § 146 lg-s 1 sätestatud 3 aastat.
34.22.04.2015 määras maakohus tähtaja teatada 20 päeva jooksul, kas hageja jääb hagi juurde, esitada kõik seni esitamata asjaolud ja tõendid ja teatada, kas hageja peab põhjendatuks kostja vastuväiteid, sh aegumise kohta. Hageja väitis 12.05.2015 seisukohas muuhulgas, et kuna võlgnik on oma nõuet hageja ees tunnustanud aegumistähtaja jooksul, siis ei ole hageja nõue aegunud. Hageja viitas oma väidetes kostja esitatud tõenditele.
35.Maakohus hageja esitatud väidetele kostjalt seisukohta ei küsinud ja määras istungi aja. Istungi alguses pooltel enne asja sisulist arutamist midagi lisada ei olnud. Sisulise arutamise käigus esitas kostja väite, et võlgnik ei ole nõuet tunnustanud, hageja poolt viidatud tõendid seda ei kinnita. Kuigi kohus lubas kostjal esitada asja sisulise arutamise juures väite, mida menetluses kostja varem polnud esitanud (võimalus selleks eelmenetluses oli peale hageja kirjaliku seisukoha saamist ja istungil enne asja sisulist arutamist), ei rahuldanud maakohus hageja taotlust anda talle tähtaeg täiendava tõendi esitamiseks. .Maakohus arvestas otsuse kohaselt kostja poolt sisulise arutamise käigus esitatud vastuväidet.
36.TsMS § 7 järgi on õigusemõistmisel tsiviilasjades pooled ja muud isikud seaduse ja kohtu ees võrdsed. Kohtu ülesanne on TsMS § 348 lg 1 järgi välja selgitada menetlusosaliste arvamus asjas tähtsust omavate asjaolude suhtes. TsMS § 328 lg 2 järgi kohus tagab pooltele võimaluse vastaspoole taotlustele ja faktilistele väidetele vastata, kui seadusest ei tulene teisiti. TsMS § 392 lg 1 p-de 1 ja 3 kohaselt peab kohus eelmenetluse käigus välja selgitama poolte nõuded ja vastuväited ning menetlusosaliste faktilised ja õiguslikud väited esitatud nõuete ja väidete kohta. TsMS § 396 järgi nõuab kohus hagejalt hagi vastuse kohta kirjalikku arvamust ja annab selleks mõistliku tähtaja, kui see on vajalik asja kiirema ja õigema lahendamise huvides. TsMS ei sätesta konkreetselt, et hageja seisukohtadele tuleb kostjalt kirjalikult vastust nõuda, kuid olukorras, kus kostja vastusest tulenevalt esitab hageja uue väite, tuleb selleks, et asja saaks istungil katkematult arutada, anda võimalus ka kostjale esitada selle kohta seisukoht. Asja sisulise lahendamise ajaks istungil peab olema kohtule ja pooltele
6(8)
Tsiviilasi nr: 2-14-55687 selge, milliste väidetega nad oma seisukohti põhjendavad ja milliste tõenditega nad oma väiteid tõendavad.
37.Käesolevas asjas jäi eelmenetluses välja selgitamata kostja seisukoht hageja väitele, et nõue ei ole aegunud, kuna võlgnik on korduvalt nõuet tunnustanud. Kohus hakkas selle kohta kostja seisukohta välja selgitama asja sisulise arutamise käigus ja lõppkokkuvõttes tõi see ringkonnakohtu arvates kaasa vale lahendi. Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohus jättis pooled võrdselt kohtlemata, andes kostjale võimaluse esitada istungil uusi väiteid, kuid jättis rahuldamata hageja taotluse anda talle tähtaeg esitada täiendavaid tõendeid seoses kostja uute väidetega.
38.Maakohus tuvastas, et hageja ja võlgniku vahel sõlmiti laenuleping ja hageja andis võlgnikule laenu 13.11.2009 laenulepingu järgi summas 320 000 eurot. Laenu tagastamise tähtaeg oli üks aasta peale lepingu sõlmimist. Apellatsiooniastmes puudub vaidlus hageja ja võlgniku vahel laenulepingu sõlmimise ning laenu andmise kohta. Kuna laenu tagastamise tähtajaks oli 13.11.2010, siis TsÜS § 146 lg 1 järgi aegunuks hageja nõue võlgniku vastu 13.11.2013. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et hageja esitas nõudeavalduse pankrotihaldurile võlgniku vastu suunatud rahalise nõude tunnustamiseks 03.03.2014.
39.Hageja väidete kohaselt tunnustas võlgnik aegumistähtaja jooksul hageja nõuet, millest tulenevalt aegumine katkes. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on õigesti asunud seisukohale, et võlgniku poolt 22.04.2013 ajutisele haldurile bilansi esitamine, milles nähtus ka võlgnevus hageja ees, nõude aegumist ei katkestanud, sest võlgnik ei tunnustanud võlga võlausaldaja ees. Asja materjalidele lisatud 12.06.2013 kinnituskirjast nähtub, et võlgnik on tunnustanud võlgasid erinevate isikute ees, kuid kuna hageja esindaja sellel koosolekul ei viibinud, siis ei ole samuti tõendatud võlgniku poolt võla tunnustamine võlausaldaja ees. Asja materjalidele lisatud 14.01.2013 võlgniku teatest hagejale (II kd, tlk 12, tõlge tlk 18) nähtub, et võlgnik tunnistas võlga hageja ees. Kostja väidete kohaselt tuleb nimetatud tõendisse suhtuda kriitiliselt. Kostja osutab sellele, et hageja ei esitanud seda tõendit 12.05.2015 koos oma kirjaliku seisukohaga. Kuna kostja ise esitas menetluses tõendi, et võlgnik tunnistas pankrotihaldurile 2015.a esitatud bilansis võlgnevust hageja ees ja samuti on võlgnik tunnistanud hageja võlga 12.06.2013 osanike koosolekul, siis leiab ringkonnakohus, et puudub alus kahelda hageja tõendi usaldusväärsuses. TsÜS § 158 lg 1 järgi aegumine katkeb ja algab uuesti kohustatud isiku poolt nõude tunnustamisega. TsÜS § 160 lg 1 järgi aegumine peatub õigustatud isiku poolt hagi esitamisega nõude rahuldamiseks või tunnustamiseks, lg 2 järgi on hagi esitamisega võrdsustatud nõude esitamine pankrotimenetluses. Kuna võlgnik tunnustas 14.01.2013 võlgnevust hageja ees ja hageja esitas võlgniku pankrotimenetluses nõude 03.03.2014, ei ole hageja nõue aegunud.
40.Maakohus leidis, et hagi on aegunud ja asja sisuliselt ei lahendanud. Ringkonnakohus leiab, et hagi ei ole aegunud. Kuna maakohus ei lahendanud asja sisuliselt, siis saadab ringkonnakohus tsiviilasja uueks lahendamiseks samale maakohtule. Menetluskulude jaotus
41.Menetluskulude jaotus kuulub otsustamisele vastavalt asja uue läbivaatamise tulemusele. /allkirjastatud digitaalselt/ Krista Kirspuu
/allkirjastatud digitaalselt/ Marget Henriksen
/allkirjastatud digitaalselt/ Ande Tänav
7(8)
Tsiviilasi nr: 2-14-55687 kohtunik
kohtunik
kohtunik
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.