Kohus Kohtukoosseis Otsuse tegemise aeg ja koht Tsiviilasja number Tsiviilasi
Tallinna Ringkonnakohus Tiit Kollom (eesistuja), Reet Allikvere, Ulvi Loonurm 15.04.2016 Tallinnas 2-14-12319 KK hagi Tallinna linna vastu hoiukohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
30 784,30 eurot
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 25.11.2014 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
KK apellatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja KK (IK XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja adv. Natalia Lausmaa Kostja Tallinna linn, lepinguline esindaja adv. Meelis Pirn
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
Jätta Harju Maakohtu 25.11.2014 otsus tsiviilasjas nr. 2-14-12319 muutmata, arvestades ka ringkonankohtu otsuses toodut, ja KK apellatsioonkaebus rahuldamata. Apellatsioonimenetluse kulud jätta KK kanda. Apellatsioonimentluses KK-le osutatud meneltusabi kulu jätta riigi kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võivad menetlusosalised vandeadvokaadi vahendusel esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest arvates. TsMS § 218 lg 4 kohaselt võib hagimenetluses Riigikohtus menetlusosaline ise esitada menetlusabi saamise taotluse. TsMS § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks
ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Vastavalt Riigikohtu lahendile nr. 3-2-1-147-14 tsiviilasjades, milles lõpplahend kas või ühes kohtuastmes on tehtud enne 01.01.2015, ilma et selles menetluskulud oleksid rahaliselt kindlaks määratud, määrab kogu asja menetluskulud kindlaks maakohus määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse jõustumist, andes õigustatud menetlusosalisele mõistliku tähtaja menetluskulude nimekirja ja vajadusel neid tõendavate dokumentide esitamiseks ning kohustatud menetlusosalisele vastuväite esitamiseks. Asjaolud KK esitas 19.03.2014 Harju Maakohtule hagi Tallinna linna vastu seadusest tuleneva kohustuse rikkumise tõttu tekkinud kahju hüvitamiseks. Hageja täpsustas menetluse käigus oma nõuet ja palus kostjalt välja mõista kahjuhüvitise 30 784,30 eurot. Hagiavalduse kohaselt kuulub hagejale kinnistu Tallinnas asukohaga XXX. Tallinna Ringkonnakohus mõistis 21.12.2011 otsusega hagejale karistuseks viieaastase vangistuse algusega 16.03.2010. Hageja elukohas jäi vara järelevalveta alates hageja kinnipidamisest. Põhja Politseiprefektuur andis 22.04.2010 kirjaga hageja vara kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 8 p 5 alusel üle kohaliku omavalitsuse järelevalve alla. Vara üleandmise akti ei koostatud, kuid linnaosa töötajad paigutasid kinnistul olnud koera varjupaika ning käisid tegemas kontrollkäike. 30.12.2011 esitas hageja Põhja Ringkonnaprokuratuurile avalduse kriminaalasja alustamiseks hageja kinnistult vara varguse kohta, kuna hagejale oli teatavaks saanud, et tema vara, mis oli antud hoiule kohalikule omavalitsusele, oli lõhutud ja varastatud. 02.02.2012 tegi Nõmme Linnaosa Valitsuse ametnik elamus kodukülastuse ning selle kohta koostatud akti andmetel oli XXX pooleliolevalt elamult kadunud osa aknaid ja uksi. Kostjal tuleb vara hoidmise kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitada. Kostja vastuväited Kostja vaidles hagile vastu. Hagi on esitatud vale kostja vastu. Tallinna linnale ei ole hageja vara hoiule antud. Seda ei tehtud ka Põhja Politseiprefektuuri 22.04.2010 kirjaga. Puudub vara nimekiri ja üleandmise akt. Kostjal puudus faktiline valdus hageja vara üle. Kohalik omavalitsus ei pea hoidma vara, mille koosseisu ta ei tea ja mille juurde ta ei pääse, kuna selliselt ei ole võimalik hoiumeetmeid rakendada. Maakohtu põhjendused Harju Maakohus jättis 25.11.2014 otsusega hagi rahuldamata. Kohus tegi TsMS § 449 järgi vaheotsuse lõppotsusena nõude põhjendamatuse kohta. Menetluskulud jättis kohus hageja kanda. Puudus vaidlus, et hageja vahistati 16.03.2010 ja ta viibib praeguse ajani vangistuses. Hagejale kuulub kinnistu XXX Tallinnas. Hageja vangistuses viibimise ajal on kinnistul olevaid hooneid ja esemeid lõhutud ning varastatud. Pooled vaidlesid selle üle, kas kostja on vastutav hagejale õigusvastaselt tekitatud kahju eest.
Hageja nõude aluseks on VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 7. Seadusest tulenev kohustus, mida kostja väidetavalt rikkus, tuleneb kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 8 lg 1 p-st 5, mille kohaselt uurimisasutus, prokuratuur ja kohus on kohustatud andma vahistatud kahtlustatava või süüdistatava järelevalveta vara tema nimetatud isiku või kohaliku omavalitsuse hoiule. 22.04.2010 kirjaga ei ole kinnistut ja seal olevat vara kostjale hoiule antud. KrMS § 8 lg 1 p-st 5 tuleneb uurimisasutusele, prokuratuurile ja kohtule kohustus anda järelevalveta vara hoiule, kuid sellest sättest ei tulene kostja tsiviilõigusliku vastutuse alust. Selleks, et lugeda vara hoiule antuks, tuleb uurimisasutuse, prokuratuuri või kohtu ja kohaliku omavalitsuse vahel koostada vara nimekiri ja akt, fikseerida olemasolev olukord ning tagada juurdepääs hoonetesse, s.t. anda kostjale üle vara otsene valdus. Selleks, et vastutada hoiule antud vara eest, peab vara koosseis ja seisukord olema eelnevalt kindlaks tehtud. Selline kahepoolselt koostatav akt vastaks sisuliselt hoiulepingu (VÕS § 883) tunnustele ning reguleeriks ka kostja vastutust. Puudus vaidlus, et kostjal hoonete võtmeid ei olnud ja uurimisasutus neid kostjale üle ei andnud. See, et kostja teostas kinnistul 02.02.2012 vaatluse, ei tõenda vara hoiule võtmist. Nimetatud külastusega vaadeldi kinnistut vastavalt hageja taotlusele. Samuti ei antud hageja koera kostjale hoiule VÕS § 883 mõttes, vaid kostja korraldas koera hoidmise. Vara nimekirja ega üleandmise-vastuvõtmise akti ei koostatud. Ajal, mil kostja käis kinnistut vaatlemas, olid kinnistul asuvates hoonetes lõhkumised ja vargused juba toimunud, mida tõendavad kriminaalmenetluse lõpetamise määrused. Kuna uurimisasutus ei andnud hageja vara kostjale hoiule, puudus kostjal seadusest tulenev kohustus hageja vara hoida. Apellatsioonkaebus Hageja palub maakohtu otsuse tühistada ja saata asi maakohtule tekitatud kahju suuruse ja ulatuse kindlakstegemiseks. Maakohus hindas faktilisi asjaolusid ebaõigesti ja tegi tuvastatud asjaoludest ebaõiged järeldused. KrMS § 8 lg 1 p 5 on blanketne norm, mis ei sisalda viiteid selle kohta, millises korras ja kelle poolt peaks toimuma kinnipeetava vara üleandmine ja vastuvõtmine. Samas puudub ka viide sellele, et kinnipeetav peaks ise hoolitsema oma vara hoiule andmise või hoiule võtmise eest. Nimetatud sätte pealkirjaks on „Menetlusosaliste õiguste tagamine“ ja selle sisuks on garanteerida, et isikule, kelle suhtes riik peab vajalikuks kohaldada isiku vabadust kõige rohkem piiravat tõkendit, vahistamist, ei tekitataks lisaks sellele muid isiklike või varaliste õiguste piiramisi või perekonnaliikmete abita jäämist. See säte kohustab uurimisasutust üle andma kinnipeetava vara kohalikule omavalitsusele, kui kinnipeetav ei osuta konkreetset isikut, kellele vara üle anda. KOKS § 6 lg 3 p 1 kohaselt otsustab ja korraldab kohalik omavalitsus ka muid küsimusi, mis on talle pandud teiste seadustega. Käesolevas asjas on teise seadusega, st KrMS § 8 lg 5 p-ga 1 kohalikule omavalitsusele korraldamiseks ja otsustamiseks antud muuks küsimuseks kinnipeetud isiku vara hoid. Kohalikul omavalitsusel on seadusest tulenev kohustus võtta sellise probleemi olemasolust teadasaamisel vastu korralduslikud otsused, ära ootamata, kas keegi nõuab kohalikult omavalitsuselt veel mingeid tegusid, näiteks üleandmis-vastuvõtuakti koostamist või mitte. Tõendatud on, et kohalik omavalitsus sai 22.04.2010 uurimisasutuse poolt saadetud kirjast teada, et kinnipeetud isiku vara asub XXX kinnistul ja selle üle ei teosta keegi järelevalvet. Kirja sisust, eriti teise lõigu viimasest lausest on selgelt aru saada, et mitte ainult koer ei ole kinnistul järelevalveta, vaid kogu kinnistul asuv vara.
Kuivõrd kohalik omavalitsus hoiukohustuse enda peale võtmist ei vaidlustanud, siis läks hoiukohustus kohalikule omavalitsusele üle vaikimisi antud nõusolekuga. Lisaks sellele tegi kohalik omavalitsus ka hoiukohustuse täitmisega seoses olevaid tegusid – viis koera varjupaika ja teostas hageja palvel kodukülastuse 02.02.2012. KOKS § 6 lg 3 p-st 1 tulenevalt oleks kohalikul omavalitsusel tulnud uurimisasutuse poolt hoiuleandmise soovist teadasaamisel lahendada ülejäänud korralduslikud küsimused juba iseseisvalt ja muretseda endale vajadusel vajalikud vahendid kinnistule pääsemiseks – võtmed jne. Samuti oleks kohalikul omavalitsusel tulnud oma initsiatiivil koheselt koostada hoiuleantava vara ülevaatuse akt, mille puudumisele kostja käesolevas asjas viitab. Üleandmis-vastuvõtu akti puudumine ei vabasta kostjat seadusest tulenevast kohustusest teostada omavalitsuse territooriumil asuva vahistatud isiku vara hoidu. Sellise dokumendi vormistamine oleks olnud kohaliku omavalitsuse korraldava tegevuse elemendiks ja selle tegematajätmine viitab vajaliku hoolsuse puudumisele hoiukohustuse täitmisel, mitte aga sellele, et hoiukohustus puudub. Hoiukohustuse enda peale võtmisest keeldumise kavatsusest (kui kostja oleks sellist soovi omanud) oleks aga tulnud uurimisasutust või hagejat selgesõnaliselt teavitada koheselt pärast vara järelevalveta jäämisest teadasaamist. Hageja vara hoiukohustus tekkis kostjal seaduse alusel. Kui ta kohaliku omavalitsuse territooriumil isiku vara järelevalveta jäämisest teadasaamisel seda teadmist aktsepteeris ja tegi vara üle kontrolli teostamiseks ka teatud tegusid, siis oli ta hoiukohustuse sellega enda peale võtnud. Seega on hageja nõue kostja vastu põhjendatud ja nõue tuleb sisuliselt lahendada, määrates kindlaks tekitatud kahju suurus. Menetluse edasine käik Tallinna Ringkonnakohus otsustas 20.02.2015 saata tsiviilasja tagasi maakohtule asja uueks läbivaatamiseks. Riigikohus tühistas 30.09.2015 otsusega ringkonnakohtu otsuse ja saatis asja uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu seisukoht Kolleegium leiab, et maakohtu otsus tuleb jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Kostja vaidles tema vastu esitatud nõudele vastu põhjusel, et hageja vara ei ole kostjale üle antud, vara ei ole loetletud, kostja ei ole saanud faktilist valdust hageja vara üle. Kostja tegevus järelevalveta jäänud koera varjupaika paigutamisel ja visuaalse kontrolli teostamisel ei ole vaadeldav vara hoiule võtmisena. Kostja leidis mh, et nõue on esitatud vale kostja vastu. Ringkonnakohus märgib, et hageja nõude aluseks ei saa olla VÕS §-id 1043 ja 1045 lg. 1 p. 7, sest uurimisasutuse, prokuratuuri või kohtu poolt kohalikule omavalitsusele vahistatud süüdistatava või kahtlustatava vara üleandmisest tekkiva hoiukohustuse rikkumine ei kujuta endast delikti ega too kaasa vastutust VÕS § 1043 jj alusel, vaid VÕS § 115 järgi. KrMS § 8 p 5 kohaselt on uurimisasutus, prokuratuur ja kohus kohustatud andma vahistatud, kahtlustatava või süüdistatava järelevalveta vara hoiule tema nimetatud isikule või kohalikule omavalitsusele. VÕS § 883 kohaselt kohustub hoiulepinguga üks isik (hoidja) hoidma teise
isiku (hoiuleandja) poolt temale üleantud vallasasja ja hoidmise lõppemisel selle hoiuleandjale tagastama. Seega saab kohalik omavalitsus vastutada vaid selliste vahistatu vallasasjade hoidmise eest, mis on talle üle antud, s.t. KrMS § 8 p 5 järgi hoiusuhte tekkimiseks peab menetleja andma kohalikule omavalitsusele üle vahistatu vallasasja valduse - tagatud peab olema kohaliku omavalitsuse tegelik võim vallasasja üle. Ringkonnakohus leiab, et kostja ei saa vastutada hageja vara kaotsimineku või kahjustamise eest. Õige on maakohtu järeldus, et uurimisasutused ei ole hageja vara kohalikule omavalitsusele üle andnud, seega ei ole sõlmitud vara hoiulepingut KK kasuks, mis vastaks VÕS § 883 tunnustele. Kolleegium nõustub maakohtu järeldusega, et kriminaalbüroo teatis Nõmme Linnaosa Valitsusele (t lk 8, I kd) ei tõenda kostjale kuuluva kinnistu ja seal oleva vara hoiuleandmist. Koostatud ei ole vara nimekirja ega selle üleandmise-vastuvõtmise akti. Kohalik omavalitsus ei ole saanud tegelikku võimu vahistatu asjade üle. Lisaks märgib kolleegium, et vahistatu kinnisvara valvamise või hoolduse kohustust ei saa kohalikule omavalitsusele KrMS § 8 p-st 5 lähtudes panna. Vahistatu kinnisvara valvamise ja hoolduse kohustus saab tuleneda nt käsundus- või töövõtulepingust või vahistatu varale TsMS § 516 kohaselt kohtu seatud hooldusest. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt taolist lepingut sõlmitud või hooldust seatud ei ole. Eeltoodu tulenevalt on hageja nõue Tallinna linna vastu jäetud maakohtu poolt õigesti rahuldamata. Ringkonnakohus jätkas KK-le menetlusabi andmist ning vabastas ta riigilõivu 1000 euro tasumise kohustusest apellatsioonkaebuse esitamisel. Menetlusabi jätkuvusest lähtuvalt vabastab ringkonnakohus hageja TsMS § 190 lg. 7 järgi riigi menetlusabi riigituludesse maksmise kohustusest. Apellatsioonimenetluse kulud jäävad TsMS § 171 lg. 1 alusel apellandi kanda.
/allkirjastatud digitaalselt/ Reet Allikvere
Tiit Kollom
Ulvi Loonurm
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.