Eesistuja Ants Kull, liikmed Peeter Jerofejev ja Henn Jõks
Kohtuasi
Kalju Kiviranna hagi Tallinna linna vastu kahju hüvitamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Ringkonnakohtu 20. veebruari 2015. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-12319
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Tallinna linna kassatsioonkaebus
Tsiviilasja hind Riigikohtus
30 784 eurot 30 senti
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Kostja Tallinna linn, esindaja vandeadvokaat Meelis Pirn Hageja Kalju Kivirand, esindaja vandeadvokaat Natalia Lausmaa
Asja läbivaatamise kuupäev
14. september 2015. a, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 20. veebruari 2015. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-12319. Saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.
2.Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
3.
Tagastada Tallinna linnale kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.19. märtsil 2014 esitas Kalju Kivirand (hageja) Harju Maakohtule Tallinna linna (kostja) vastu hagi, milles nõudis 50 000 euro suuruse kahju hüvitamist. Hageja täpsustas 30. mail 2014 oma nõuet ja palus kostjalt välja mõista kahjuhüvitise 30 784 eurot 30 senti. Hagiavalduse kohaselt kuulub hagejale Tallinnas kinnistu asukohaga Xxxx xx. Tallinna Ringkonnakohus mõistis 21. detsembri 2011. a otsusega hagejale karistuseks viieaastase vangistuse algusega 16. märts 2010. Hageja elukohas jäi vara järelevalveta alates hageja kinnipidamisest 16. märtsil 2010. Põhja Politseiprefektuur andis 22. aprilli 2010. a kirjaga hageja vara kriminaalmenetluse seadustiku
(KrMS) § 8 p 5 alusel üle kohaliku omavalitsuse järelevalve alla. Vara üleandmise akti ei koostatud, kuid linnaosa töötajad paigutasid kinnistul olnud koera varjupaika ning käisid tegemas kontrollkäike.
30.detsembril 2011 esitas hageja Põhja Ringkonnaprokuratuurile avalduse kriminaalasja alustamiseks hageja kinnistult vara varguse kohta, kuna hagejale oli teatavaks saanud, et tema vara, mis oli antud hoiule kohalikule omavalitsusele, oli lõhutud ja varastatud. 2. veebruaril 2012 tegi Nõmme Linnaosa Valitsuse ametnik Xxxx xx elamus kodukülastuse ning selle kohta koostatud akti andmetel oli Xxxx xx pooleliolevalt elamult kadunud osa aknaid ja uksi. Kostjal tuleb vara hoidmise kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitada.
2.Kostja vaidles hagile vastu. Hagi on esitatud vale kostja vastu. Tallinna linnale ei ole hageja vara hoiule antud. Seda ei tehtud ka Põhja Politseiprefektuuri 22. aprilli 2010. a kirjaga. Puudub vara nimekiri ja üleandmise akt. Kostjal puudus faktiline valdus hageja vara üle. Kohalik omavalitsus ei pea hoidma vara, mille koosseisu ta ei tea ja mille juurde ta ei pääse, kuna selliselt ei ole võimalik hoiumeetmeid rakendada.
3.Maakohus tegi 25. novembril 2014 vaheotsuse lõppotsusena nõude põhjendamatuse kohta, jättes hagi rahuldamata. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on hageja nõude aluseks võlaõigusseaduse (VÕS) § 1043 ja § 1045 lg 1 p 7. Seadusest tulenev kohustus, mida kostja väidetavalt rikkus, tulenes KrMS § 8 pst 5, mille kohaselt uurimisasutus, prokuratuur ja kohus on kohustatud andma vahistatud kahtlustatava või süüdistatava järelevalveta vara tema nimetatud isiku või kohaliku omavalitsuse hoiule. 22. aprilli 2010 kirjaga ei antud Xxxx xx kinnistut ja seal olevat vara kostjale hoiule. KrMS § 8 p-st 5 tuleneb küll uurimisasutusele, prokuratuurile ja kohtule kohustus anda järelevalveta vara hoiule, kuid sellest sättest ei tulene kostja tsiviilõigusliku vastutuse alust. Selleks, et lugeda vara hoiule antuks, tuleb uurimisasutuse, prokuratuuri või kohtu ja kohaliku omavalitsuse vahel koostada vara nimekiri ja akt, fikseerida olemasolev olukord ning tagada juurdepääs hoonetesse, st anda kostjale üle vara otsene valdus. Selleks, et vastutada hoiule antud vara eest, peab vara koosseis ja seisukord olema enne kindlaks tehtud. Selline kahepoolselt koostatav akt vastaks sisuliselt hoiulepingu (VÕS § 883) tunnustele ning reguleeriks ka kostja vastutust. Puudub vaidlus, et kostjal hoonete võtmeid ei olnud ja uurimisasutus neid kostjale üle ei andnud. See, et kostja 2. veebruaril 2012 kinnistut vaatles, ei tõenda vara hoiulevõtmist. Kinnistut vaadeldi hageja taotlusel. Samuti ei antud hageja koera kostjale hoiule VÕS § 883 mõttes, vaid kostja korraldas koera hoidmise. Vara nimekirja ega üleandmise-vastuvõtmise akti ei koostatud. Ajal, mil kostja käis kinnistut vaatlemas, olid kinnistul asuvates hoonetes lõhkumised ja vargused juba toimunud, mida tõendavad kriminaalmenetluse lõpetamise määrused. Kuna uurimisasutus ei andnud hageja vara kostjale hoiule, puudus kostjal seadusest tulenev kohustus hageja vara hoida.
4.Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja saata asi maakohtule tagasi tekitatud kahju suuruse kindlakstegemiseks.
5.Kostja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata.
Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
6.Ringkonnakohus tühistas 20. veebruari 2015 otsusega maakohtu otsuse ja saatis asja maakohtule uueks läbivaatamiseks, et teha kindlaks hüvitamisele kuuluva kahju suurus. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt leidis maakohus õigesti, et hageja nõude aluseks on VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 7. KrMS § 8 p 5 ei sätesta, kuidas toimub järelevalveta jäänud vara hoiuleandmine. Põhja Politseiprefektuuri kriminaalbüroo teavitas kostjat (Nõmme Linnaosa Valitsuse kaudu) 22. aprilli 2010. a kirjas sellest, et hageja on vahistatud, talle kuulub kinnistu Tallinnas Xxxx xx, hageja ei olnud nimetanud isikut, kellele tema vara ajutiselt hoiule anda ja et seetõttu tuleb uurimisasutusel anda hagejale kuuluv vara hoiule kostjale. Kirja sisust järeldub, et see puudutab kogu kinnistul asuvat vara, mis tuleb anda omavalitsusele hoiule. Sellist tõlgendust toetab ka uurimisasutuse 18. märtsi 2011. a e-kiri, milles paluti kostjal saata dokumendi koopia selle kohta, et Xxxx xx asuv vara on antud kostja vastutavale hoiule, ja võimalusel vara üleandmise või vastuvõtmise akt. Kuna uurimisorgan oli kostjat teavitanud vara hoiulevõtmise kohustusest, kostja ei vastanud uurimisasutuse kirjale keeldumisega ja asus vara hoidmise kohustust tegelikult täitma, korraldades hageja koera paigutamise varjupaika ja käies Xxxx xx kinnistut hageja avalduse alusel kontrollimas, järeldub sellest ringkonnakohtu arvates asjaolu, et hoiukohustus oli Tallina linnale üle läinud. Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse (KOKS) § 6 lg 3 p 1 kohaselt otsustab ja korraldab kohalik omavalitsus ka muid küsimusi, mis on talle pandud teiste seadustega. Selliseks küsimuseks on KrMS § 8 p-ga 5 kohalikule omavalitsusele pandud kohustus võtta hoiule vahistatud isiku vara. Vara üleandmise-vastuvõtmise akti puudumine ei vabasta kostjat vara hoiukohustuse täitmisest. Ebaõige on kostja väide, et tal ei olnud võimalik hoiukohustust täita võtmete puudumise tõttu. Nõmme Linnaosa Valitsuse kirjadest nähtub, et linnaosa ametnikel oli Xxxx xx võti olemas, kuid see anti pärast kostja teavitamist vara hoiulevõtmise vajadusest üle politseile. Kostjal oli seega võimalus vaadata vara koosseis ja seisukord üle ning saada selle valdus. Kuna kostjal oli seadusest tulenev hageja vara hoidmise kohustus, ei ole tähtsust, kas hagejal oli võimalus oma vara hoidmist korraldada. Hagejal tekkis kahju vara lõhkumise ja varastamise näol kostja tegevusetuse tõttu, kes jättis hoiumeetmed rakendamata. Kuna kostja ei ole toonud esile asjaolusid, mis tõendaks tema süü puudumist, peab kostja hagejale tekitatud kahju hüvitama.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
7.Kostja palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada ja jätta jõusse maakohtu otsus. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda. Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on ringkonnakohus rikkunud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 652 lg-t 5. Ringkonnakohus on poole taotluseta uuesti uurinud ja hinnanud tõendeid ning omistanud neile maakohtuga võrreldes erineva tähenduse. Tõendi ümberhindamine oli kostjale üllatuslik. Hageja tõendi ümberhindamist ei taotlenud ja ringkonnakohus kostjat tõendi ümberhindamise kavatsusest ei teavitanud ega andnud kostjale võimalust oma seisukohta avaldada.
Üllatuslikult järeldas ringkonnakohus Nõmme Linnaosa Valitsuse 9. juuli 2012. a kirjast, ilma kostja seisukohta välja selgitamata, et kostjal oli võimalik hoiukohustust täita, kuna tal oli elamu võti. Tegemist oli võtmega, mis oli turvakodusse toimetatud lapse taskus. Laps andis võtme turvakodu töötajatele, viimased omakorda Nõmme Linnaosa Valitsusele, kes andis selle üle politseile juba ajal, mil hageja oli kinni peetud. Ringkonnakohus on rikkunud TsMS § 653, sest kohtuotsuses pole märgitud põhjust, miks tõendit tuleb teisiti hinnata. Ringkonnakohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse normi. KOKS § 6 lg 3 p-st 1 ja KrMS § 8 p-st 5 ei tulene kohalikule omavalitsusele kohustust hoida vahistatud isiku kinnisvara. Kinnisasja ei ole võimalik hoiule anda, kuna VÕS § 883 reguleerib vaid vallasasja hoidmist. Juhul, kui Riigikohus nõustub seisukohaga, mille järgi KrMS § 8 p 5 paneb kohalikule omavalitsusele kohustuse võtta vahistatud isiku vara hoiule, palus kostja Riigikohtul tunnistada see säte põhiseaduse vastaseks. Sellisel juhul oleks viidatud säte vastuolus põhiseaduse § 154 lg 2 teise lausega, mille kohaselt kaetakse seadusega kohalikule omavalitsusele pandud riiklikud kohustused riigieelarvest. Kriminaalmenetlusega seotud toimingud ja kohustused on riiklikud kohustused ja kohalikul omavalitsusel peab olema võimalik nõuda sellega seotud kulude katmist. Kui ka kohalikul omavalitsusel oleks kohustus hoiule võtta vahistatud isiku kinnisvara, puuduvad normid, mis looksid võimaluse selle kohustuse täitmiseks.
8.Hageja vaidles kassatsioonkaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
9.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 691 p 2 ning § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Asi tuleb saata uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.
10.Maakohus leidis tõendeid hinnates, et uurimisasutus ei andnud KrMS § 8 p 5 alusel hageja vara kostja hoiule, ringkonnakohus aga leidis, et seda tehti. Ringkonnakohus põhjendas oma järeldust kostja käitumisega (kostja ei vastanud uurimisasutuse kirjale keeldumisega ja asus vara hoidmise kohustust tegelikult täitma, korraldades hageja koera paigutamise varjupaika ja käies Xxxx xx kinnistut hageja avalduse alusel kontrollimas). Kostja leiab kassatsioonkaebuses, et ringkonnakohus ei ole tõendeid hinnates järginud menetlusõiguse norme, kuna ringkonnakohtul ei olnud alust maakohtus hinnatud tõendeid uuesti hinnata. Kolleegium kassatsioonkaebuse selle väitega ei nõustu. TsMS § 652 lg 5 kohaselt ei kogu, uuri ega hinda ringkonnakohus uuesti esimese astme kohtu menetluses kogutud, uuritud ja hinnatud tõendeid, välja arvatud juhul, kui pool vaidlustab esimese astme kohtu otsuses vastava tõendi hindamise alusel tuvastatud asjaolu või vastava asjaolu tõendamise menetluse menetlusnormide olulise rikkumise tõttu ja ringkonnakohus peab tõendi uut uurimist ja hindamist vajalikuks. Hageja väitis apellatsioonkaebuses, et kostja sai uurimisasutuse 22. aprilli 2010. a kirjast teada, et kostja vara on Xxxx xx kinnistul järelevalveta ja kuna kostja oma hoiukohustust ei vaidlustanud, läks hoiukohustus kostjale vaikimisi antud nõusolekuga üle. Veel väitis hageja, et kostja asus tegema
hoiukohustuse täitmisega seotud tegusid. Kolleegium leiab, et sellest piisas, et ringkonnakohtul oleks alus TsMS § 652 lg 5 tähenduses tõendeid uuesti hinnata. Ringkonnakohus on aga maakohtus kogutud ja hinnatud tõendeid ümber hinnates jätnud kohtuotsuse olulises ulatuses põhjendamata, mis on TsMS § 669 lg 1 p 5 järgi menetlusõiguse normi oluline rikkumine. TsMS § 654 lg 5 kohaselt peab kohus võtma põhjendatud seisukoha poolte kõigi esitatud faktiliste ja õiguslike väidete kohta, muu hulgas seletama lühidalt, miks üks või teine asjaolu ei oma asja lahendamisel tähendust. Kui ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ja teeb uue otsuse, siis tuleb tal võtta otsuses seisukoht poolte maakohtu menetluses esitatud kõikide väidete ja vastuväidete kohta. TsMS § 232 järgi hindab kohus seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte, arvestades muu hulgas poolte kokkuleppeid tõendamise kohta. TsMS § 653 kohaselt, kui apellatsioonkaebuses vaidlustatakse esimese astme kohtu otsust mõnel tõendil põhineva asjaolu osas, peab ringkonnakohus kohtuotsust selles osas muutes märkima põhjuse, miks tõendit tuleb teisiti hinnata. Ringkonnakohtu põhjendused ei vasta eelnimetatud nõuetele. Ringkonnakohus ei ole ammendavalt vastanud kostja faktilistele ja õiguslikele väidetele, mis puudutavad hageja vara kostjale hoiuleandmist. Kolleegium leiab ka, et kui ringkonnakohus soovis hinnata Nõmme Linnaosa Valitsuse 9. juuli 2012. a kirja maakohtust erinevalt, kuigi apellatsioonkaebuses polnud seda selgelt soovitud, oleks tal tulnud anda vastustajale võimalus avaldada oma seisukohta.
11.Kuna seadusandja ei ole KrMS § 8 p 5 järgset hoidu eraldi reguleerinud, tuleb kolleegiumi arvates vahistatu vara hoiuleandmisel juhinduda võlaõigusseaduses sätestatust. Avaliku ülesande täitmise tagamiseks võib avalik võim sõlmida ka võlaõiguslikke lepinguid (vt ka Riigikohtu 1. novembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-87-06, p 11). Kolleegium nõustub kassatsioonkaebuse seisukohaga, et KrMS § 8 p 5 sätestab vahistatu vallasvara hoiuleandmise. Eelnimetatud sätte kohaselt on uurimisasutus, prokuratuur ja kohus kohustatud andma vahistatud kahtlustatava või süüdistatava järelevalveta vara hoiule tema nimetatud isikule või kohalikule omavalitsusele. VÕS § 883 kohaselt kohustub hoiulepinguga üks isik (hoidja) hoidma teise isiku (hoiuleandja) poolt temale üleantud vallasasja ja hoidmise lõppemisel selle hoiuleandjale tagastama. Sellest sättest tulenevalt saab kohalik omavalitsus vastutada vaid selliste vahistatu vallasasjade hoidmise eest, mis on talle üle antud, st KrMS § 8 p 5 järgi hoiusuhte tekkimiseks peab menetleja andma kohalikule omavalitsusele üle vahistatu vallasasja valduse (tagatud peab olema kohaliku omavalitsuse tegelik võim vallasasja üle). Vahistatu kinnisvara valvamise või hoolduse kohustust ei saa kohalikule omavalitsusele KrMS § 8 p-st 5 lähtudes panna. Vahistatu kinnisvara valvamise ja hoolduse kohustus saab tuleneda nt käsundus- või töövõtulepingust või vahistatu varale TsMS § 516 kohaselt kohtu seatud hooldusest.
12.Ringkonnakohus on ekslikult leidnud, et KrMS § 8 p 5 alusel kohalikule omavalitsusele hoiule antud vara kaotsimineku või kahjustumise korral vastutab kohalik omavalitsus VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 7 alusel. Uurimisasutuse, prokuratuuri või kohtu poolt kohalikule omavalitsusele vahistatud süüdistatava või kahtlustatava vara üleandmisest tekkinud hoiukohustuse rikkumine (üleantud vara kaotsiminek, hävimine või kahjustumine) ei kujuta endast delikti ega too kaasa vastutust VÕS § 1043 jj alusel, vaid VÕS § 115 alusel. Juhul kui KrMS § 8 p 5 alusel vahistatu vara üleandmine kohaliku omavalitsuse hoiule ei toimu vahistatu käsundi alusel, tuleb hoiusuhe lugeda tekkinuks riigi (hoiuleandja) ja kohaliku omavalitsuse (hoidja) vahel (vt nt ka Riigikohtu 1. novembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-87-06, p 12), kusjuures hoiuleping on sellisel juhul käsitatav lepinguna kolmanda isiku (vahistatu) kasuks. Kolleegium märgib siinkohal võrdluseks lisaks, et sarnaselt sõlmitakse leping kriminaalmenetluses asitõendi ja muu äravõetud objekti hoiuleandmisel. Tulenevalt KrMS § 125 lg-st 4 sõlmitakse sel juhul leping menetleja (riigi) ja hoiulevõtja vahel ning sõlmitud lepingu alusel hüvitatakse ka hoiulevõtja hoiukulud. VÕS § 888 lg 1 kohaselt peab hoiuleandja hoidjale hüvitama hoidmise tõttu tehtud kulud, mida hoidja asjaolude kohaselt võis pidada vajalikeks. See säte tagab, et riik hüvitab kohalikule omavalitsusele hoiukulud, kui vahistatu vara hoiuleandjaks on riik.
13.Kolleegium peab vajalikuks täiendavalt märkida, et kuna KrMS § 8 p 5 paneb vahistatu järelevalveta vara kaitsmise kohustuse uurimisasutusele, prokuratuurile ja kohtule (st riigile), võib hagejale tekitatud kahju eest olla riigivastutuse seaduses sätestatud juhtudel vastutav riik (vt ka Riigikohtu 6. märtsi 2012. a määrus haldusasjas nr 3-3-1-73-12, p 8).
14.Menetluskulud jaotatakse TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel asja uuel läbivaatamisel. Menetluskulude rahaline suurus määratakse madalama astme kohtus kindlaks TsMS § 174 lg-tes 4 ja 6 sätestatu kohaselt.
15.Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada. Ants Kull, Peeter Jerofejev, Henn Jõks
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.