Pankrotiõigus › Muud hagimenetluse pankrotiasjad

või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud ja hagejate nõue Harju Maakohus kuulutas 29.12.2015 välja aktsiaseltsi XXXpankroti. 15.01.2016 toimunud võlausaldajate esimesel üldkoosolekul otsustati moodustada viieliikmeline pankrotitoimkond. Ühtlasi määratleti suuremateks võlausaldajateks isikud, kelle nõue ületab 100 000 eurot ja väiksemateks võlausaldajateks isikud, kelle nõue on kuni 100 000 eurot. Suuremad võlausaldajad esitasid pankrotitoimkonna liikmeteks 5 kandidaati ja väiksemad võlausaldajad 3 kandidaati. Hääletustulemuste kohaselt osutusid valituks 4 suuremate võlausaldajate poolt üles seatud kandidaati ja 1 väiksemate võlausaldajate poolt üles seatud kandidaat. PankrS § 74 lg 2 kohaselt peavad pankrotitoimkonda kuuluma nii suuremate kui ka väiksemate nõuetega võlausaldajate poolt esitatud isikud. Nii väiksemad kui ka suuremad võlausaldajad esitasid rohkem kui ühe kandidaadi pankrotitoimkonda valimiseks. Eeltoodut arvesse võttes leiab hageja, et viieliikmeline pankrotitoimkond tuleks lugeda valituks osutunuks selliselt, et pankrotitoimkonda kuuluvad kaks suuremate võlausaldajate poolt esitatud isikutest enim poolthääli saanud isikut ning vähemalt kaks väiksemate võlausaldajate esitatud isikutest enim poolthääli saanud isikut. Üle jäävale ühele pankrotitoimkonna liikme kohale saab mõistlikult lugeda valituks ülejäänud kandidaatide hulgast isiku liisuheitmise teel või lugeda selleks isikuks nende ülejäänud isikute hulgast enim poolthääli saanud isik. 15.01.2016 toimunud võlausaldajate esimesel üldkoosolekul ei selgitatud, miks väiksemate võlausaldajate poolt üles seatud kandidaatidest ei valitud rohkem kui ühte isikut. Hageja on seisukohal, et PankrS § 74 lg 2 sõnastuse kohaselt peab antud juhul väiksemate võlausaldajate poolt esitatud kandidaatidest rohkem kui üks isik saama osaleda pankrotitoimkonna töös. Hageja leiab, et kujunenud olukord seab ohtu väiksemate võlausaldajate huvide kaitse pankrotimenetluses. Muu hulgas peab hageja probleemseks seda, et pankrotitoimkonda väikeste võlausaldajate esindajaks valitud isik on kaudselt seotud suurima võlausaldajaga, kuivõrd töötab suurimale võlausaldajale kuuluvas ettevõttes. Eeltoodust tulenevalt esitas XXX25.01.2016 hagi aktsiaseltsi XXX(pankrotis) vastu 15.01.2016 võlausaldajate üldkoosoleku otsuse nr 2 kehtetuks tunnistamiseks. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnista ja vaidleb sellele vastu. Kostja märgib 23.02.2016 hagi vastuses, et hagejapoolne PankrS § 74 lg 2 tõlgendus on ebaõige. Kostja leiab, et seadusandja tahe ei ole olnud tagada antud juhul vähemalt kahe väiksema võlausaldaja osalemine pankrotitoimkonnas. Muu hulgas ei ole hageja PankrS § 74 lg 2 kohta tõlgendus ka loogiline, kuivõrd 3-liikmelist pankrotitoimkonda ei olekski võimalik hagejapoolse tõlgenduse puhul valida. Kostja juhib tähelepanu asjaolule, et hageja pole vaidlustanud võlausaldajatele määratud hääli, üldkoosoleku otsust viieliikmelise toimkonna moodustamiseks ega üldkoosoleku otsust väikevõlausaldajate ja suurvõlausaldajate eristamise nõude piirsummat (väikevõlausaldajad, kelle nõuded on kuni 100 000 eurot ja suured üle selle). Ka ei ole vaidlust, et üldkoosoleku otsus on vastu võetud häälteenamusega. Asjaolu, et üldkoosolekust võttis osa võlausaldaja, kellele kuulus üldkoosoleku otsustuste vastuvõtmisel häälteenamus (Eesti Vabariik Majandusja Kommunikatsiooniministeeriumi kaudu, hääleenamuses 71,04%), ei muuda vastuvõetud otsuseid vastuoluliseks ega heade kommete vastaseks.

Kui seadusandja oleks soovinud üldkoosoleku otsustust toimkonna valimisel ja PankrS § 74 lg 2 rakendamisel kitsendada selliselt, et viieliikmelisse pankrotitoimkonda tuleb igal juhul valida vähemalt kaks väiksemate võlausaldajate poolt esitatud isikut, oleks ta saanud seda selgesõnaliselt teha. Üldkoosoleku otsuste vastuvõtmine ja üldkoosolekute kokkukutsumine/läbiviimine on pankrotiseaduses selgelt reguleeritud ning liisuheitmise teel toimkonna liikmete valimist seadus ette ei näe. Seadus ei kohusta pankrotihaldureid põhjendama, miks ei loetud väiksemate nõuetega võlausaldajate poolt esitatud isikutest enam kui üht isikut toimkonda ja kuivõrd pankrotihaldurid tõid üldkoosolekul selgelt välja ettepaneku toimkonna liikmete valimise protseduuri osas ning sellele ettepanekule vastuväiteid ei olnud, sh ka hageja poolt mitte, oli põhjendatud eeldada, et toimkonna valimise kohta täiendavaid selgitusi jagada ei ole vajalik. Sealjuures ei esitanud hageja sellekohast küsimust üldkoosolekul. Kostja selgitab, et ainuüksi suur väikevõlausaldajate arv ei too kaasa täiendavat õigust neile. Määrav on nõude suurus, millest omakorda tuleneb võlausaldaja häälte arv. Pankrotivõlausaldajate kõige üldisemaks huviks on saada oma nõuded rahuldatud pankrotivara arvelt ja hageja väidetest ei saa järeldada, et 15.01.2016 üldkoosolekul vastuvõetud otsustega oleks rikutud võlausaldajate nimetatud huvi. Pankrotitoimkond ei ole juhtimisorgan, vaid on eeskätt järelevalveorgan, kes kaitseb pankrotimenetluses kõigi võlausaldajate huve. Samuti peab pankrotihaldur tegutsema kõigi võlausaldajate huve silmas pidades. Kostja märgib selgitavalt, et väikevõlausaldajate nõuded moodustasid aktsiaseltsi XXX(pankrotis) pankrotimenetluses võlausaldajate esimesel üldkoosolekul osalenud võlausaldajate kogunõuete summast alla 3%, kusjuures kõige suurema nõudega võlausaldaja nõue moodustas enam kui 70% kõikidest esitatud nõuetest. Viimast arvesse võttes ei ole põhjendatud miks menetluses, milles võlausaldajad nõuavad miljonite eurode tasumist, peab väiksema kui 100 000 euro suuruse nõudega võlausaldaja tingimata saama kujundada pankrotitoimkonna koosseisu. Hagiavaldusest ei ole selgu, milles seisneb väikese võlausaldaja huvide kahjustamine ja tema eriline kaitsmist vajav huvi, mis erineb oluliselt suurvõlausaldajate huvist saada oma nõue rahuldatud võimalikult suures ulatuses. Isegi, kui lähtuda hageja arvamusest ja pidada väikese võlausaldaja esitatud kandidaadi valimist sunduslikuks sel põhjusel, et väikese võlausaldaja huvid väidetavalt erinevad suurema võlausaldaja huvidest, jääb selgusetuks, kuidas saaks suuremate võlausaldajate huvidele vastanduv toimkonna liige mõjutada viieliikmelise pankrotitoimkonna poolt vastu võetavaid otsuseid. Kostja palub jätta hagi rahuldamata. Kohtuotsuse põhjendused Kohus, uurinud seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt, asub seisukohale, et hagi tuleb jätta rahuldamata. Tsiviilkohtumenetluse seadustik (TsMS) § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Nimetatud sätte lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. TsMS § 231 lg 2 järgi poolte faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kui vastaspool ei

vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest. Kohus juhindub antud asja lahendamisel pankrotiseaduse (PankrS) § 74 lg 11, mille kohaselt otsustab pankrotitoimkonna liikmete arvu võlausaldajate üldkoosolek ning pankrotitoimkonnas peab olema vähemalt kolm liiget ega tohi olla rohkem kui seitse liiget, PankrS § 74 lg 2, mille kohaselt peavad pankrotitoimkonda kuuluma nii suuremate kui ka väiksemate nõuetega võlausaldajate poolt esitatud isikud ning PankrS § 83 lg 1, mille kohaselt võlgnik, võlausaldaja või haldur võib nõuda, et kohus tunnistaks kehtetuks võlausaldajate üldkoosoleku otsuse, mis ei vasta seadusele või mille tegemisel on rikutud seadusest tulenevat korda, samuti otsuse, mille vaidlustamise õigus on seaduses otse ette nähtud või kui otsusega rikutakse võlausaldajate ühiseid huve. Pooled vaidlevad selle üle, kas viieliikmelises pankrotitoimkonnas peab seaduse kohaselt osalema vähemalt kaks väiksemate nõuetega võlausaldajate poolt esitatud isikut või mitte. Hageja leiab kokkuvõttes seda, et kuivõrd PankrS § 74 lg 2 räägib mitmuses erinevate võlausaldajate poolt esitatud isikute osalemisest pankrotitoimkonnas, siis pidanuks ka 15.01.2016 võlausaldajate üldkoosolekul osutuma pankrotitoimkonda valituks vähemalt kaks väiksemate võlausaldajate poolt esitatud kandidaati. Kuivõrd seda põhimõtet rikuti, siis on tegemist seadusega vastuolus oleva otsusega, mis tuleb kehtetuks tunnistada. PankrS § 83 lg 1 kohaselt peab võlausaldajate üldkoosoleku otsuse kehtetuks tunnistamise nõue tuginema otsuse vastuolule seadusega, otsuse tegemise seadusest tuleneva korra rikkumisele või võlausaldajate ühiste huvide rikkumisele. Kohus hindab esmalt, kas esineb vaidlusaluse võlausaldajate üldkoosoleku otsuse vastuolu seadusega või otsuse tegemise seadusest tuleneva korra rikkumist. Keskne tähendus on antud vaidluses PankrS § 74 lg 2 tõlgendamisel. Kohus on seisukohal, et eespool toodud hageja tõlgendus PankrS § 74 lg 2 kohta ei vasta seaduse mõttele. PankrS § 74 lg 11 kohaselt peab pankrotitoimkonnas olema vähemalt kolm liiget ega tohi olla rohkem kui seitse liiget. Kohus leiab, et PankrS § 74 lg 2 sõnastusest ei tulene kohustust arvestada pankrotitoimkonna valimisel sellega, et igal juhul peab pankrotitoimkonda kuuluma vähemalt kaks väikeste võlausaldajate poolt esitatud kandidaati. Kohtu hinnangul eeldaks hageja vastav tõlgendus seda, et seadusandja oleks määratlenud arvutuslikud põhimõtted pankrotitoimkonna liikmete valimiseks, kuid seda pole tehtud. Seega ei tulene kehtivast regulatsioonist nõuet, et viieliikmelises pankrotitoimkonnas peab olema vähemalt kaks väiksemate võlausaldajate poolt esitatud kandidaati. Kohus nõustub siinkohal kostja seisukohaga, et hageja tõlgenduse korral oleks probleemne näiteks kolmeliikmelise pankrotitoimkonna valimine, mida iseenesest seadus võimaldab. PankrS § 81 lg 1 kohaselt võetakse võlausaldajate üldkoosoleku otsused vastu koosolekust osa võtvate võlausaldajate lihthäälteenamusega ning PankrS § 82 lg 1 järgi on võlausaldajate üldkoosolekul iga võlausaldaja häälte arv võrdeline tema nõude suurusega. Seega tuleneb seadusest, et suurema nõudega võlausaldajal on rohkem hääli tema suhtes väiksema võlausaldajaga võrreldes. Kohtu hinnangul tuleneb selline regulatsioon asjaolust, et suurema nõudega võlausaldaja on ka suuremas ulatuses pankrotivõlgnikku krediteerinud kandes menetluses suuremat riski oma nõude rahuldamata jätmise suhtes, mistõttu peaks tal olema ka suurem võimalus kaasa rääkida pankrotimenetluses. Eeltoodu alusel ei ole põhjendatud hageja seisukoht nagu omaks väiksemate võlausaldajate suur arv iseenesest mingisugust õiguslikku

tähendust pankrotitoimkonna valimisel. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-112-03 (p 25) selgitanud, et pankrotitoimkonna liikmed võib muu hulgas kinnitada suurimat nõuet omava ühe võlausaldaja häälteenamusega, sest PankrS § 26 lg 4 kohaselt on iga võlausaldaja häälte arv võlausaldajate üldkoosolekul võrdeline tema nõude suurusega ning otsused võetakse vastu koosolekust osavõtvate võlausaldajate lihthäälteenamusega. Antud juhul pole vaidlust selles, et 15.01.2016 võlausaldajate üldkoosolekul võeti otsused vastu häälteenamusega kooskõlas PankrS § 81 lg 1 ja tulenevalt PankrS § 74 lg 2 arvati pankrotitoimkonda üks enim hääli saanud väiksemate võlausaldajate poolt esitatud kandidaat. Kohus on seisukohal, et selliselt on toimitud kookõlas seadusega. Kohus märgib täiendavalt, et pankrotitoimkonda valitud väikeste võlausaldajate kandidaadi ametikoht või seotus mõne võlausaldajaga ei oma õiguslikku tähendust, sest hageja pole tõendanud sellest tulenevat vastuolu PankrS § 74 lg 1, st puuduvad alused, mille tõttu ei saaks vastav isik pankrotitoimkonna liikmeks olla. Samuti on asjakohatu hageja väide, mille kohaselt pidanuks pankrotihaldur eraldi selgitama, miks valiti pankrotitoimkonda ainult üks väikeste võlausaldajate poolt esitatud kandidaat. Kuivõrd kohus on eespool selgitanud, et PankrS § 74 lg 2 ei kohusta vähemalt kahte väiksemate võlausaldajate poolt esitatud kandidaati pankrotitoimkonda valima, siis ei olnudki pankrotihalduril sellist selgitamiskohustust. Kohus märgib, et hageja pole muu hulgas esitanud tõendeid selle kohta, et ta oleks võlausaldajate koosolekul vastava küsimuse tõstatanud või palunud vastavat selgitust. Kohus toob esile siinjuures asjaolu, et võlausaldajate 15.01.2016 toimunud üldkoosoleku protokollist (tlk 14-20) nähtub, et pankrotihaldur on selgitanud pankrotitoimkonna valimise korda ja hääletamisse puutuvat ning selles osas pole protokollist nähtuvalt keegi vastuväiteid ega täpsustavaid küsimusi esitanud. Hageja väide, et antud juhul tulnuks rakendada liisu heitmist, kuivõrd sellist toimingut on mainitud asjaõigusseaduses kaasomandi sätete juures, on põhjendamata. Pankrotitoimkonna valimist puudutavad sätted sisalduvad ammendavalt pankrotiseaduses ning puudub arusaadav põhjus, miks peaks antud juhul rakenduma liisu heitmise sätted asjaõigusseadusest, millel puudub igasugune loogiline seos pankrotimenetlusega. Samuti ei tugine seadusele hageja seisukoht, et viies pankrotitoimkonna liige tulnuks liisu heitmise alternatiivina valida ülejäänud kandidaatide hulgast vastavalt, kes kogus kõige rohkem hääli. Kohus märgib, et võlausaldajate 15.01.2016 toimunud üldkoosoleku protokollist (tlk 14-20) nähtuvalt on osutunud 8 kandidaadist valituks need, kes said pingereas kõige rohkem hääli. Nende seas on ka väiksemate võlausaldajate poolt üles seatud kandidaat, kes kogus paremuselt kolmanda häälte arvu. Seega vastas pankrotitoimkonna valimine seadusele ning valituks osutusidki need isikud, kes said kõige rohkem hääli kandidaatidest. Eeltoodu alusel on kohus seisukohal, et pankrotitoimkonna valimise otsus on seaduslik ja selle tegemisel pole rikutud seadusest tulenevat korda. Kohus on seisukohal, et antud juhul ühe väiksemate võlausaldajate poolt üles seatud isiku valimine pankrotitoimkonda ei riku mingil määral ka võlausaldajate ühiseid huve. Kohus juhib tähelepanu sellele, et vastavalt PankrS § 73 lg 1 järgi kaitseb pankrotitoimkond pankrotimenetluses kõigi võlausaldajate huve ning PankrS § 75 kohaselt pankrotitoimkonna liikmed, kes on oma kohustuse rikkumisega tekitanud süüliselt kahju võlgnikule, võlausaldajale või massivõlausaldajale, vastutavad tekitatud kahju eest solidaarselt. Samuti märgib kohus, et pankrotitoimkond teostab eelkõige järelevalvefunktsiooni pankrotihalduri tegevuse üle PankrS § 73 lg 1 kohaselt. Keskset rolli pankrotimenetluse läbiviimisel omab

pankrotihaldur PankrS § 54 kohaselt. Samuti peab haldur PankrS § 55 lg 1 ja lg 2 tulenevalt kaitsma kõigi võlausaldajate huve ja peab oma kohustusi täitma korralikule ja ausale haldurile omase hoolega ning arvestama kõigi võlausaldajate huve. PankrS § 63 lg 1 tulenevalt haldur, kes on oma kohustuse rikkumisega tekitanud süüliselt kahju võlgnikule või võlausaldajale või isikule, kes võib nõuda massikohustuse täitmist, peab selle hüvitama. Eeltoodud sätete kohaselt ei teosta pankrotitoimkonna liige teda esitanud isiku või mõne üksiku võlausaldaja huve, vaid ta peab arvestama kõigi võlausaldajate huvidega. Samuti peab seda tegema pankrotihaldur. Kohus on seisukohal, et hageja pole põhjendanud ega tõendanud, kuidas käesoleval juhul valitud pankrotitoimkonna tegevus kahjustab väikeste võlausaldajate huve. Kokkuvõttes leiab kohus, et 15.01.2016 võlausaldajate üldkoosoleku otsuse nr 2 kehtetuks tunnistamise alused puuduvad. TsMS § 53 lg 2 ja 4 kohaselt on menetlusosalisel õigus tutvuda protokolliga ja esitada taotlus protokolli parandamiseks kolme tööpäeva jooksul, alates protokolli allkirjastamisest. Protokolli parandamise taotlusega nõustumise korral teeb kohus protokollis parandused. Protokolli edastas kohus menetlusosalistele 15.03.2016. Hageja esitas 18.03.2016 taotluse 14.03.2016 kohtuistungi protokolli parandamiseks. Hageja hinnangul on 14.03.2016 kohtuistungi protokolli sõnastus ebatäpne ja seda tuleb täiendada. Kostja on 23.03.2016 esitanud kohtule seisukoha, milles leiab, et hageja vastav taotlus on põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata. Kohus, tutvunud esitatud taotlusega, leiab, et taotlus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Vastavalt TsMS § 50 lg 1 peab protokoll kajastama menetlustoimingu olulist käiku ja muud asja lahendamise või võimaliku edasikaebamise seisukohalt olulist. Sama paragrahvi lõige 1 p 8 kohaselt peab protokollis olema kirjas menetlusosaliste nõuete ja vastuväidete põhisisu ulatuses, milles see ei ole kajastatud kohtule esitatud kirjalikes dokumentides. Kohus leiab, et antud juhul ei ole tegemist asja lahendamise või võimaliku edasikaebamise seisukohalt oluliste protokolli muudatustega. Põhisisu osas on hageja seisukohad protokollis piisavalt kajastatud, samuti on hageja seisukohad kajastatud kirjalikes dokumentides. Protokoll ei ole kohtuistungi stenogramm ja seega puudub vajadus protokollis poolte sõnavõttu täpsustada. Kooskõlas TsMS § 53 lg 4 jääb taotlus protokolli parandamiseks asja materjalide juurde. Menetluskulud TsMS § 162 lg 1 järgi kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Hagi rahuldamata jätmise tõttu jäävad menetluskulud hageja kanda. TsMS § 174 lg 1 sätestab, et menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. Sama sätte lõige 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. Kuivõrd kostja teatas 14.03.2016 kohtuistungil, et temal menetluskulud puuduvad, samuti ei nähtu kohtutoimikust kostja poolt menetluskulude kandmist, siis puudub kohtul alus kostja menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramiseks ja kohus jätab selle määramata.

/allkirjastatud digitaalselt/ Tiia Mõtsnik Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.