Ühinguõigus › Muud ühinguõiguslikud asjad hagimenetluses

Kogu 2010.a lõpu ning 2011.a alguse hoidis kostja I väikeaktsionäre teadmises, et läbirääkimised potentsiaalsete ostjatega toimuvad aktiivselt. Vastupidiselt ühise müümise lepingus kokku lepitule müüsid kostja I ja kostja II nendele kuulunud aktsiad nõude loovutajate jaoks ootamatult ja nende teadmata BLRT Grupp AS ühe enamust sooviva aktsionäride grupiga seotud äriühingule. Tehingu tulemusena omandas vastav grupp enamuse BLRT Grupp AS aktsionäride hulgas ning selle tagajärjel kadus huvi teiste väikeaktsionäride aktsiate omandamise vastu sarnastel tingimustel. 24.03.2014 loovutasid VT, VK, FG ja AB oma nõuded kostjate vastu Nordcom Invest OÜ-le. Hageja leidis, et nõude loovutajate ning kostjate vahel eksisteeris kaks erinevat õigussuhet. Nõude loovutajate, kostjate I ja II ühelt poolt ning kostja III vahel teiselt poolt oli sõlmitud nõustamisleping, mis on oma olemuselt käsundusleping. Nõude loovutajate ning kostja I ja II vahel eksisteeris ka täiesti iseseisev õigussuhe, mida hageja on nimetanud aktsiate ühise müügi lepinguks, mis hageja hinnangul on olemuselt seltsinguleping. Nimetatud lepingu eesmärgiks oli kokku leppida selles, et pooled tegutsevad BLRT Grupp AS aktsiaid müües ühiselt, s.o müüvad aktsiad koos, et saada koos müües nende eest parimat võimalikku hinda. Kostja I ja II poolt eraldiseisvalt aktsiate võõrandamise tõttu tekkis kahju, mille hüvitamist saab nõuda kostjatelt. Menetluses esitasid nii hageja kui ka kostjad nõustamislepingu, mis erinevad selle poolest, et kostjate poolt esitatud lepingus on lepingu kehtivusaeg lühem kui hageja poolt esitatud lepingus. Kostjate poolt esitatud lepingu variant on allkirjastatud üksnes kostja III ja kostja I poolt. Hageja poolt esitatud leping on allkirjastatud kostja I, kostja III ja VTi poolt. Kostjatel oli hõlbus vormistada vastav leping ka tagantjärele, kuid hagejal sellist võimalust ei saanud olla. Hagejate poolt esitatud lepingu kehtivuse tähtajaks oli 24.02.2011 ning kostjad tegid aktsiate võõrandamise tehingu 09.02.2011. Kostja I ja II andsid seega aktsiad üle nõustamislepingu kehtivuse ajal, mis viitab asjaolule, et enne seda oli kostja III poolt välja töötatud ka aktsiate võõrandamistehingute struktuur ning aktsiate lõppostjaga olid müügiläbirääkimised tõenäoliselt lõppenud. Kostjad võtsid omaks, et kostjale III laekus nõustamisteenuse osutamise eest tasu. Kostjad ei ole avaldanud, kellelt, kui palju ja millal kostjale III nõustamisteenuse osutamise eest on tasutud. Nõustamisteenuse tasu väljaselgitamine on oluline, et teada saada, kas see sisaldas ka tulemustasu. Nimelt on nõustamisteenuse lepingu kohaselt kostja III õigustatud saama kahte erinevat liiki tasu - teenustasu 5000 eurot ja tulemustasu. Tasu struktuuri väljaselgitamine on oluline, kuna see näitab, kas kostjatel I ja II õnnestus oma aktsiad müüa kostja III poolse nõustamise ja juhendamise tulemusena või korraldasid kostjad I ja II tehingute läbiviimist iseseisvalt. Kui selgub, et kostja III on saanud ka tulemustasu, siis tõendab see, et vähemalt kostjate endi käsitluses on nõustamisteenust osutatud kostjatele I ja II tulemuslikult ning neil õnnestus oma aktsiad müüa just tänu kostja III nõustamisele ja kaasabile. Kui see oli nii, siis on õigustatud ka hageja etteheide kostjale III selles osas, et miks kostja III eelistas teenuse osutamisel kostjate I ja II huve ning miks ta jättis nõude loovutajate huvid müügitehingu nõustamisel esindamata. Nõustamisleping on käsunduslepinguks VÕS § 619 lg 1 tähenduses ning kostja III nõustamislepingu rikkumine nõude loovutajate suhtes seisneb eelkõige selles, et kostja III eelistas lepingu täitmisel kostjate I ja II huve. Hageja leidis, et kostja III poolne lepingu rikkumine on olnud tahtlik või olnud tingitud vähemalt raskest hooletusest. Nõustamislepingust, mis oli sõlmitud nõude loovutajate ja kostjate vahel, tuleb eristada aktsiate ühise müügi lepingut, mis oli sõlmitud kostjate I ja II ning nõude loovutajate vahel. Nimetatud

lepingu eesmärgiks oli kokku leppida aktsiate ühises müügis. Hageja hinnangul võis ühise müügi lepingu olla kas seltsinguleping VÕS § 580 lg 1 mõistes või sui generis tüüpi leping, mille eesmärgiks oli aktsiate koos müümine, s.h. hoidumine aktsiate eraldi müümisest. Seltsingulepingu rikkumine kostja I ja II poolt seisnes selles, et kostjad I ja II võõrandasid neile kuulunud aktsiad teistest seltsinglastest eraldi ning seega ei aidanud kokkulepitud viisil kaasa ühise eesmärgi saavutamisele. Kostja I kui juhtima õigustatud seltsinglase kohustuste rikkumine seisneb ka selles, et ta ei käitunud kõikide seltsinglaste suhtes lojaalselt ja nende jaoks parima kasuga ning eelistas enda ja kostja II huve aktsiate müügil teiste seltsinglaste huvidele. Kostja I rikkus täiendavalt seltsingut juhtima õigustatud seltsinglasena kohustust teavitada teisi seltsinglasi olulistest seltsingut puudutavatest asjaoludest. Kostja I ja II seltsingulepingust tulenevate kohustuste rikkumine tõi nõude loovutajatele kaasa kahju, mis seisnes aktsiate väärtuse langemises, kui võrrelda olukordi, kui aktsiaid oleks müüdud koos, olukorraga, kuhu nõude loovutajad sattusid pärast kostjate I ja II poolset aktsiate müüki. Kuivõrd kostjatel I ja II olid teiste seltsinglaste ees tekkinud seltsingulepingust tulenevad kohustused, ei saanud nad seltsingulepingut lõpetamata vastavatest kohustusest vabaneda. Juhul, kui kohus peaks leidma, et suulist aktsiate ühise müügi lepingut pole sõlmitud, siis tuleks tunnustada nõustamislepinguga liitunud aktsionäride vahel käsundussuhte tekkimist, kus volitati kostjat I esindama teisi aktsiate müügiläbirääkimistel. Nõude loovutajatele tekkis eelnevate lepingute rikkumise tulemusena kahju 3 933 800 eurot. Tekkinud kahju seisneb selles, et kui kostjad oleksid aktsiate müügi osas sõlmitud kokkuleppeid täitnud, siis oleks õnnestunud BLRT Grupp AS A-aktsiad müüa hinnaga 330 000 eurot ühe Aaktsia eest ja 33 000 eurot ühe B-aktsia eest. Kuna kostjad rikkusid sõlmitud kokkuleppeid, siis õnnestus nendel isikutel neile kuulunud BLRT Grupp AS aktsiad müüa oluliselt madalama hinnaga. Planeeritud aktsiate müügihinna ja tegeliku hilisema müügihinna vahe iseloomustab tekkinud kahju suurust. Kostjad vastutavad tekkinud kahju ees solidaarselt, sest nõude loovutajatele tekkinud kahju on põhjustatud hageja poolt välja toodud mõlema õigussuhte rikkumisest. Kostjate vastus Kostjad hagi ei tunnistanud. Nõustamislepingu alusel ei saanud puudutatud isikutele kahju tekkida, kuna nõustamisleping oli sõlmitud tähtajaga 6 kuud. Nõustamisleping lõppes 24.11.2010. Isegi, kui oleks võimalik lugeda nõustamislepingu tähtajaks 9 kuud nagu väidab hageja, ei ole hageja tõendanud, et müügitehing oleks lõpule viidud nõustamislepingu kehtivuse ajal. Esiteks, hageja ei ole tõendanud, et kostjad I ja II oleksid aktsiaid müünud. Vastupidi, hageja on ka ise välja toonud, et kostjad I ja II tegid neile kuuluvate aktsiatega mitterahalised sissemaksed. Kostjad I ja II ei ole kunagi aktsiaid müünud. Teiseks, hageja ei ole tõendanud, et mitterahaliste sissemaksetega oleks kostjad I ja II kaotanud kontrolli neile kuulunud aktsiate üle. Olukorras, kus kostjad I ja II nõustamislepingu kehtivuse ajal jätkuvalt kontrollisid neile kuulunud BLRT Grupp AS aktsiaid, ei ole võimalik väita, et nõustamislepingu ajal oleks hagejad aktsiad puudutatud isikutest eraldi müünud. Nõustamislepingujärgsed kohustused välistavad hageja poolt väidetud alustel nõustamislepingu rikkumise ja kahju tekkimise, sest kostja III oli üksnes finantsnõustaja, kellel puudus igasugune iseseisev otsustusõigus tehingu poolte ja tingimuste osas.

Hageja poolt väidetava kahjunõude alusena esile toodud rikkumised ei saa olla abstraktsed, vaid need tuleb tuvastada nõustamislepingu pinnalt. Ükski hageja poolt esitatud etteheide ei mahu kostja III lepinguliste kohustuste alla. Hageja seisukohad on vastuolulised, kuna hageja avaldab oma hagiavalduse terviktekstis, et puudutatud isikud volitasid kostjat I suhtlema kostjaga III. Seega ei olnud puudutatud isikutel kostjaga III otsekontakti. Nõustamisleping kohustas kostjat III teavitama kliente eelkõige nendest asjaoludest, mis võivad ajendada klienti oma juhiseid muutma. Nõustamislepingu järgi said kliendi juhised puudutada üksnes neid kostja III kohustusi, mis olid ammendavalt nõustamislepingus sätestatud. Hageja ei ole selgitanud, milliseid juhiseid ta oleks soovinud muuta tema poolt esile toodud kostja III poolse teavituse tulemusena. Nõustamisleping sätestab kostja III vastutuse üksnes tahtlikult või raskest hooletusest tekitatud kahju eest. Hageja ei ole tõendanud, et kostja III oleks oma nõustamislepingust tulenevaid kohustusi rikkunud tahtlikult või raskest hooletusest. Isegi, kui leiaks tõendamist kostja III vastutus kahju tekitamisel, siis piirdub kostja III vastustus nõustamislepingu järgi üksnes puudutatud isikute poolt kostjale III nõustamislepingu alusel makstud summaga. Kuna puudutatud isikud ei ole kostjale III nõustamislepingu alusel midagi maksnud, siis on viidatud kahjuhüvitise piirangust tulenevalt hageja väidetav kahjunõue null. Puudutatud isikutele väidetavalt tekkinud kahju näol on tegemist saamata jäänud tulu nõudega, kuna hageja kahjunõue tugineb väitel, et puudutatud isikud oleksid saanud oma aktsiad müüa kallimalt, kui ei oleks olnud väidetavaid kostjate poolseid rikkumisi. Hageja ei ole tõendanud vastava nõude eelduseid. Seega peab hageja tõendama saamata jäänud tulu tekkimise puudutatud isikutele tulenevalt kostja III väidetavatest nõustamislepingu rikkumistest. Hageja ei ole seda teinud. Puudutatud isikute abstraktne soov oma aktsiaid mingi teatud hinnaga müüa, ei ole põhjuslikus seoses kostja III väidetavate nõustamislepingu rikkumistega. Käsundi raames ei garanteeri käsundisaaja tulemuse saavutamist. Käsunduslepingu raames ei saa eksisteerida kahjunõuet seetõttu, et käsundisaaja ei saavuta käsundiandja poolt soovitud tulemust. Ka nõustamislepinguga ei garanteerinud kostja III puudutatud isikutele seda, et puudutatud isikud saavad oma aktsiad müüa nende poolt soovitud tingimustel. Tegutsedes käsundi raames, ei saanud kostja III seda puudutatud isikutele kuidagi garanteerida. Kostjale III ei olnud ega saanud käsunduslepinguks oleva nõustamislepingu sõlmimise ajal olla ettenähtav see, et käsunduslepingu rikkumise korral tekib puudutatud isikutele saamata jäänud tuluna kahju 3 933 800 eurot. Hageja poolt väidetud ühise müügi lepingut ei eksisteeri. Kostjad I ja II ei ole puudutatud isikutega sõlminud mingeid lepingulisi suhteid, mille esemeks oleks olnud kostjatele I ja II kuulunud BLRT aktsiate müümine üksnes ühiselt koos puudutatud isikutega. Väidetav ühise müügi leping ei võimalda kostjate vastu hagis esitatud nõude esitamist. VÕS § 588 kohaselt ei saa väidetavast seltsingulepingu rikkumisest tulenevat nõuet loovutada. Seega puudub hagejal kostjate vastu nõue ning hageja hagi tuleks jätta läbi vaatamata. Hageja on küll alternatiivselt viidanud, et ühise müügi leping võib olla ka täiesti eraldiseisev sui generis kokkulepe, kuid hageja ei ole alternatiivset õiguslikku käsitlust mitte millegagi põhjendanud ega selgitanud ka väidetava kokkuleppe sisu. Pelk viide, et kokkuleppe kohaselt pidid pooled aktsiad müüma ühiselt, on liiga abstraktne, et kostjatel oleks võimalik selle osas oma täpsemat õiguslikku positsiooni kujundada. Kostjad märgivad, et ainuüksi viide

väidetavale sui generis kokkuleppele ja selle sisu rõhutatult abstraktne kirjeldus ei anna alust hagiavalduses toodud kahjunõue esitamiseks kostjate vastu. Käesoleva kaasuse asjaoludel oleks kostjatelt kahju hüvitise täies ulatuses väljamõistmine ka äärmiselt ebaõiglane ja mõistlikult vastuvõetamatu, sest sisuliselt heidab hageja kostjatele ette asjaolu, et puudutatud isikute aktsiatele ei olnud ostjat. Kostjad ei saa kanda puudutatud isikute äririske neile kuulunud aktsiate võõrandamisel. Kostjad võtsid omaks, et kostja III sai tulemustasu. Kostjad olid mh seisukohal, et nõuet pole tegelikult loovutatud hagejale, sest pole toimunud nõude käsutustehingut. Maakohtu põhjendused Harju Maakohus jättis 11.09.2015 otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulu hageja kanda. Kohus mõistis hagejalt DK kasuks välja menetluskulud 5431,44 eurot, GA kasuks 5431,44 eurot ja Keystone Advisers osaühing kasuks 4526,20 eurot ning viivise menetluskuludelt võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates otsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni. Poolte vahel puudus vaidlus selles, et VT, VK, FG, AB, DK ja GA olid Keystone Advisers osaühinguga sõlmitud nõustamislepingu poolteks. Pooled vaidlesid kahju tekitamise ja kahju hüvitamise nõude olemasolu üle tulenevalt asjaolust, et DK ja GA müüsid enda aktsiad teisi eelnevalt teavitamata ja selle üle, i) kas Keystone Advisers osaühinguga sõlmitud nõustamislepingut rikuti Keystone Advisers osaühingu poolt, ii) kas eksisteeris käsundusleping VTi, VKi, FG, AB, DK ja GA vahel, ühiseks aktsiate müügiks, iii) kas oli sõlmitud seltsinguleping või sui generis leping VTi, VKi, FG, AB, DK ja GA vahel ühiseks aktsiate müügiks. Pooled vaidlesid mh selle üle, kas hagejale on loovutatud VTi, VKi, FG, AB poolt nõuded, mis on hagi esitamise aluseks. Kohus leidis, et VTi, VKi, FG, AB ja hageja vahel 24.03.2014 sõlmitud nõude loovutamine on kehtiv. Hagejad esitasid VTi, VKi, FG, AB poolt allkirjastatud 02.04.2014 kuupäevaga teate oma nõuete loovutamise kohta hagejale. Lisaks on hageja esitanud 11.05.2015 kohtule nõuete loovutamise lepingu ärakirja kuupäevaga 24.03.2014. Vastaval lepingul on hageja, VTi, VKi, FG ja AB allkirjad. Eeltoodud tõendid on piisavad tõendamaks nõuete loovutamise toimumist ja kehtivust. Vaidluses tuleb tuvastada, kas ja millised lepingulised suhted poolte vahel olid, sest sellest sõltub kahjunõude esitamise võimalikkus kostjate vastu, ning millise iseloomuga olid kostja III õigused ja kohustused tulenevalt nõustamislepingust, kas poolte vahel oli suuline ühise aktsiate müügi leping sui generis lepingu või seltsingulepingu näol, kas VTi, VKi, FG, AB, DK ja GA vahel oli tekkinud volituste andmisega käsundussuhe, kus käsundisaajaks oli DK. Vaidlus puudus, et eelmainitud nõustamislepingu poolteks olid kõik nimetatud isikud. Nõustamislepingu tingimuste kohaselt ei omanud kostja III õigust ega kohustust takistada lepingupooli eraldi tegutsemast, s.h. müüma aktsiaid eraldiseisvalt. Kostja III lepinguliste kohustuste järgi oli tema ülesandeks nõustada kliente eelkõige lepinguliste läbirääkimiste läbiviimisega seoses ning sealjuures pakkuda finantsalast nõustamist. Kostja III lepingulised kohustused on täpsemalt määratletud 1.2. ja selle alapunktides ning nõustamislepingu punktis

teenuseid osutatakse eraldi kirjaliku kokkuleppe alusel. Kostjale III ei antud nõustamislepinguga üle õigust käsutada aktsiaid või piirata aktsiate käsutamist mingil viisil. Hageja seisukohtadest väljendub sisuliselt see, et kostja III tegutses kooskõlastatult kostjaga I ja II selliselt, et VTile, VKile, FGle ja ABle jäeti teadlikult edastamata info, et kostja I ja II müüvad enda aktsiad ära eraldiseisvalt. Hageja seisukoha puhul on tegemist oletusega, mille kohta pole esitatud veenvaid tõendeid, mistõttu on kohus seisukohal, et nimetatud hageja väide on tõendamata. Praegusel juhul pole esitatud tõendeid selle kohta, et kostja III oli teadlik kõigist toimingutest, mida kostjad I ja II kavatsesid teha või tegid oma aktsiatega ning kostja III hoidis selle teadmise endale eesmärgiga müüa kostjate I ja II aktsiad eraldiseisvalt. Seda ei saa järeldada üksnes selle alusel, et kostjale maksti tulemustasu. Tegemist on oletusliku järeldusega hageja poolt, mille kohta puuduvad tõendid. Eeltoodust tulenevalt ei saa kostja III nõustamislepingu alusel vastutada selle eest, et kostjad I ja II müüsid enda aktsiad eraldiseisvalt. Selline vastutus ei tulene nõustamislepingu tingimustest. Samuti pole tõendatud, et kostja III pidi teadma või teadis kostjate I ja II soovist müüa aktsiad eraldiseisvalt. Sellel põhjusel ei ole võimalik kvalifitseerida kostja III tegevust lepingu rikkumiseks raskest hooletusest või tahtlikult, mis õigustaks kahjunõude esitamist kostja III vastu. Eeltoodu tõttu puudub õiguslik alus esitada nõustamislepingust tulenevalt kahju hüvitamise nõuet kostja III vastu. Tulenevalt eelöeldust puudus vajadus kohtul võtta seisukoht selles osas, kas nõustamisleping kehtis 6 või 9 kuud. Kohus leidis, et hageja väide, nagu oleks kõnealune ühine aktsiate müügileping sõlmitud sui generis lepinguna ehk lepinguna, mis pole seaduses täpsemalt määratletud, on äärmiselt üldsõnaline. Hageja ei ole täpsemalt selgitanud vastava sui generis lepingu sisu ja iseloomu, seega pole hageja tõendanud oma väidet ega esitanud veenvaid selgitusi, et tegemist võiks olla sui generis lepinguga. Seltsingulepingu eelduseks on poolte võetud kohustus tegutseda ühise eesmärgi saavutamise nimel ning aidata kaasa selle saavutamisele omapoolsete panustega. Hageja tõi esile, et panuseks võib olla ka hoidumine teatud tegevusest, ehk eraldiseisvalt aktsiate müümisest. Seltsinguleping on hageja väitel sõlmitud suulises vormis ning seda tõendavad tunnistajate ütlused ja toimunud arutelude iseloom VTi, VKi, FG, AB, DK, GA ja Keystone Advisers osaühing vahel. Tunnistajate VT, VK, VT, FG ja SG ütlustest kogumis ilmnes, et otsiti võimalusi aktsiate müümiseks ning ühe võimaliku variandina oli plaanis müüa aktsiad koos, samas ei ilmne tunnistajate ütlustest, et suhtlemise käigus lepiti kokku osaliste vahel selgelt selles, et osalised hoiduvad eraldiseisvalt aktsiate müümisest. Seetõttu on tõendamata, et poolte panuseks oli hoidumine teatud toimingute tegemisest, s.t. aktsiate eraldi müümisest. Tegemist oli sisult aktsionäride omavahelise suhtlemisega, mille käigus arutati võimalusi aktsiate võõrandamiseks võimalikult soodsa hinna eest. Samas ei saa üksnes põhjusel, et pooled soovisid aktsiaid võõrandada võimalikult soodsa hinnaga, käsitleda nendevahelist suhet seltsinguna. Seltsinglastel endal peab olema selge arusaam seltsingule vastava suhte loomiseks. Praegusel juhul ilmnes tunnistajate ütlustest, et ka tagantjärele ei tooda esile, et väidetavate seltsinglaste panuseks oli hoiduda aktsiate eraldi müümisest. Tunnistajad küll möönavad, et neile oli pettumus see, kui said teada kostja I ja II aktsiate müümisest, kuid sellest ei saa järeldada, et poolte tahe oli suunatud seltsingu loomisele ja sellesse panuse tegemine selliselt, et hoidutakse aktsiate eraldi müümisest. Arutati võimalusi aktsiate koos ühtse paketina müümise osas, kuid tegemist polnud konkreetse ja täpselt määratletud poolte kokkuleppega. Kui käsitleda olukorda

seltsinguna, kus isikutel on tuvastatav mingi ühine eesmärk (nt soov midagi müüa) ja puudub selgelt kokkulepitud ja teadvustatud panus, siis looks see kohtu hinnangul ettenägematud olukorrad õiguskäibes osalevatele isikutele, kuivõrd seltsingus osalemine võib neile üllatuslik olla. Lisaks eeltoodule võib tekkida kirjeldatud olukorras see, et isikul lasuvad kohustused, millest tal endal puudub teadmine. Seltsingule vastav õigussuhe saab tekkida olukorras, kus osalised seda selgelt endale teadvustavad ja osalised saavad sellest ühtemoodi aru, st teevad teadlikult panused soovitud eesmärgi saavutamiseks. Praegusel juhul seda toimunud ei ole, mistõttu ei saa esitada ka seltsingulepingust tulenevaid nõudeid, sh kahju hüvitamise nõuet, kostjate vastu. Poolte vahel ei olnud vaidlust selles, et VT, VK, FG, AB ja GA volitasid ennast esindama DK kostja III ees. Sellest tulenevalt esitas hageja väite, mille kohaselt saab eelnimetatud isikute vahel lugeda tekkinuks käsundisuhe VÕS § 619 mõttes, st VT, VK, FG, AB ja GA andsid käsundi enda esindamiseks. Hageja on seisukohal, et kostja I rikkus nimetatud käsunduslepingut eelkõige hoolsus- ja lojaalsuskohustust rikkudes, mis on sätestatud VÕS §

Kohus, analüüsinud kostjate lepinguliste esindajate toiminguid, leidis, et lepinguliste esindajate poolt osutatud õigusteenuse põhjendatud ajaliseks mahuks oli kokku 112,36 h ja põhjendatud tunnitasu määraks luges kohus 120 eurot ilma käibemaksuta. Seega määras kohus kostjate lepinguliste esindajate põhjendatud ja vajalikuks kuluks kokku 13 483,20 eurot ilma käibemaksuta. Arvestades, et vastav menetluskulu jaguneb võrdselt kolme kostja vahel, siis kujunes iga kostja õigusabikulu suuruseks 4494,40 eurot ilma käibemaksuta. Kuivõrd kostja I ja II pole käibemaksukohustuslased, siis lisandus nende menetluskuludele käibemaks 898,88 eurot. Kohus luges põhjendatud ja vajalikuks ka kohtukulude suuruse. Vastavalt kostja I puhul 38,16 eurot, kostja II puhul 38,16 eurot ning kostja III puhul 31,8 eurot. Kohus määras kostja I menetluskulude suuruseks 5431,44 eurot, kostja II menetluskulude suuruseks 5431,44 eurot ning kostja III menetluskulude suuruseks 4526,20 eurot, kõik kokku 15 389,08 eurot. Kuivõrd hageja tasus 25.09.2014 Rahandusministeeriumi arvelduskontole nr EE571010220229377229 AS-is SEB Pank kostjate eeldatavate menetluskulude katteks tagatise 25 000 eurot, siis mõistis kohus kostjate menetluskulud välja vastava tagatise arvelt. Apellatsioonkaebus Hageja palub tühistada maakohtu otsuse ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada. Menetluskulud jätta vastustaja kanda. Maakohtu otsus on vastuoluline. Hageja tõi kohtu ette hindamiseks kostja I ja II ning nõude loovutajate vahel suuliselt sõlmitud kokkuleppe, mille kohaselt pidid pooled müüma neile kuulunud BLRT aktsiad ühiselt. Selline kokkulepe võis olla kas seltsinguleping või muu kindlaksmääramata tüüpi leping, mille sisuks oli aktsiate ühine müümine ja hoidumine eraldi müümisest. Maakohus ei ole võtnud selget seisukohta, kas hageja väidetud sisuga kokkulepe oli poolte vahel sõlmitud või mitte. Kohus pigem analüüsis seda, kas pooltel oli tahe sõlmida just hageja poolt väljatoodud liiki lepinguid. Kohus oleks pidanud esmalt tuvastama, kas ja missuguse sisuga kokkulepped poolte vahel sõlmiti ning alles seejärel oleks tulnud anda lepete sisule õiguslik kvalifikatsioon. Kohtuotsuse vastuolulisus seisneb selles, et rääkides ühest ja samast kokkuleppe sisust (müüa aktsiaid ühiselt) leidis kohus seoses sui generis tüüpi lepingu käsitlusega, et hageja ei ole selgitanud, milles kokkuleppe sisu seisnes, samas kui seltsingulepingu puhul pidas maakohus selle sama kokkuleppe sisu piisavaks, hindamaks, kas aktsiate eraldi müümisest hoidumise kokkulepe sai olla seltsinglase panuseks. Seega seltsingulepingu käsitluse puhul oli maakohtu jaoks kokkuleppe sisu piisavalt määratletud, sui generis tüüpi lepingu käsitluse puhul aga mitte. Asjas ei ole esitatud ühtegi tõendit, millest nähtuks kohtu poolt leitu, et poolte vahel toimus üksnes "tavapärane suhtlus", ning siduvaid kokkuleppeid pooled ei sõlminud. Kostjatel oleks olnud võimalus vastavad tõendid esitada või taotleda enda vande all ülekuulamist, seda võimalust ei kasutatud. Seega, lähtudes üksnes esitatud tõenditest, oli poolte vahel aktsiate ühises müügis siduvalt kokku lepitud. Kui maakohus leidis seltsingulepingu kontekstis, et tunnistajate poolt kirjeldatud kokkuleppeid ei saa käsitleda siduvana ja poolte vaheline kommunikatsioon kujutas endast üksnes võimaluste otsimist aktsiate koos müümiseks, siis oleks pidanud maakohus ka selgitama, millistest tunnistaja ütlustest see konkreetselt tuleneb. Tunnistajate ütlusest eelnevat ei tulene. Kohus rikkus eelnevaga samuti otsuse põhjendamiskohustust. Kohtu põhjendused, mille kohaselt ei omanud kostja III õigust ega kohustust takistada lepingupooli eraldi tegutsemast, sh müüma aktsiaid eraldiseisvalt ning et kostjale III ei antud üle õigust nõustamislepingu klientide aktsiaid käsutada, ei ole asjaoludeks, mis välistavad

kostja III poolt nõustamislepingu rikkumise. Kuivõrd hageja on kostjale III ette heitnud eelkõige seda, et ta eelistas lepingu täitmisel kostja I ja II huvisid teistele nõustamislepinguga liitunud aktsionäridele (lojaalsuskohustuse rikkumine) ning jättis nad nõuetekohaselt läbirääkimiste tegelikust käigust informeerimata, siis sellega seoses ei oma tähtsust, kas kostjale III oli antud õigus nõustamislepingu klientide aktsiaid käsutada või mitte. Kuivõrd kostja III pidi kõiki nõustamislepingu kliente kohtlema käsunduslepingule omaselt võrdselt ja tegutsema nende jaoks parima kasuga, siis ei oma lepingu rikkumise aspektist tähtsust ka see, kas kostja III sai takistada lepingupooli eraldi tegutsemast. Eelnevaga seoses on oluline, et lepingu p 2.1 kohaselt oli kostja III näol tegemist eksklusiivse finantsnõustajaga, kes p 1.2.1.3 kohaselt pidi kogu läbirääkimiste protsessi juhtima, et klientide aktsiad saaks neile rahuldaval hinnatasemel müüdud (p 1.2.1). Kuivõrd kostja III on omaks võtnud tulemustasu saamise, siis peaks olema ilmne, et kostja III juhtis läbirääkimisi nõude loovutajate suhtes eelnevaid punkte (lojaalsuskohustust) rikkudes. Hagejal ei oleks kostjale III etteheiteid kui kostja III oleks nõude loovutajaid müügiläbirääkimiste tegelikust käigust informeerinud ning katkestanud kostja I ja II nõustamise, kui sai teadlikuks kostjate I ja II soovist aktsiaid eraldi müüa. Kohus määras ebaõigesti poolte tõendamiskoormuse. Tõendamiskoormus jaguneb praegusel juhul selliselt, et hageja peab tõendama, et kostjal III oli hageja väidetud informeerimiskohustus ja kostja III oli või pidi olema sellest teadlik, et aktsiate müügiläbirääkimised olid keskendunud tegelikult üksnes kostjate I ja II aktsiate müügile. Kostja omakorda peab tõendama, et ta nimetatud informeerimiskohustust täitis. Kostja III kohustus informeerida kõiki nõustamislepingu kliente kõigist teenuse osutamisega seotud olulistest asjaoludest, eelkõige nendest, mis võivad ajendada klienti oma juhiseid muutma, tuleneb nõustamislepingu p-st 3.4. Tulemustasu saamise fakt tõendab, et kostja III osales läbirääkimistel ning oli teadlik, et läbirääkimisi peeti üksnes kostjate I ja II aktsiate müümiseks. Kostja III töötaja SG kinnitas ise selgesõnaliselt tunnistajana, et 2011.a alguses enne kõnealuste aktsiate müüki oli tal olemas info, et läbirääkimisi peetakse K ja tema nõustaja advokaadibüroo Varul poolt K aktsiate müügiks. Kuivõrd nõustamislepingu p-i 1.2.1.3 ja 1.2.1.4 kohaselt pidi kostja III juhtima eksklusiivselt aktsiate müügiläbirääkimisi ja sellega seotud dialoogi, siis ei ole võimalik ka vastupidiselt maakohtu poolt leitule väita, et kostja III ei pidanudki olema nõuetekohase hoolsusega käitumisel teadlik aktsiate müügiläbirääkimiste tegelikust seisust. Seega on ilmne, et kostjal III oli enne aktsiate müüki Ferriol OÜ-le olemas informatsioon aktsiate müügiläbirääkimiste tegeliku käekäigu, sh selle kohta, et läbirääkimiste esemeks ei ole enam kõigi nõustamislepinguga liitunud aktsionäride aktsiate müük. Vähemalt pidi kostja sellest teadlik olema. Kostja III põhiline vastuväide informeerimiskohustuse rikkumise väitele on olnud eelkõige see, et nõustamisleping oli aktsiate müügitehingu toimumise ajaks tähtaja möödumise tõttu lõppenud, mistõttu ei saanud kostjal III olla ka lepingust tulenevat informeerimiskohustust. Seega kostja III ei ole esiteks hageja hinnangul menetluses selgesõnaliselt väitnud, et ta hageja poolt väljatoodud informeerimiskohustust nõude loovutajate ees täitis. Teiseks, isegi kui kostja III oleks seda väitnud, siis oli vastava asjaolu (teavitamise toimumise) tõendamiskoormus kostja III, mitte aga hageja kanda. Hageja ei saa tõendada negatiivset asjaolu ehk seda, et kostja III teda aktsiate müügiprotsessist ei teavitanud. Seega hageja ei pidanud ega saanudki tõendada seda, et kostja III ei teavitanud nõude loovutajaid aktsiate müügiprotsessi käigust. Kohtu ette toodud asjaoludel oleks pidanud maakohus leidma, et kostja III ei teavitanud nõude loovutajaid sellest, et BLRT aktsiate müügiläbirääkimised on keskendunud üksnes kostja I ja II aktsiate müügile, mitte aga kõigi

nõustamislepinguga liitunud aktsionäride aktsiate müügile. Maakohus oleks pidanud seega leidma, et kostja III rikkus nõustamislepingut. Juhul kui kostja III oleks teavitanud nõude loovutajaid kohaselt sellest, et aktsiate müügiläbirääkimised on keskendunud üksnes kostjate I ja II aktsiate müügile, siis oleksid saanud nõude loovutajad ise astuda samme müügiläbirääkimiste alustamiseks potentsiaalsete ostjatega. Praegusel juhul aga lootsid nõude loovutajad õigustatult sellele, et kostja III esindab neid nõustamislepingu p 1.2.1.3 ja 1.2.1.4 kohaselt aktsiate müügiläbirääkimistel võrdselt kostjatega I ja II ning ei tegutse nõude loovutajate huvide vastaselt. Seega kostja III poolse lepingu rikkumise tõttu olid nõude loovutajad jäetud aktsiate müügiläbirääkimistest kõrvale. Nõude loovutajatel oleks olnud aktsiate müügiläbirääkimiste tegeliku seisu teadmisel võimalus nõustamisleping lõpetada ja otsida endale uus nõustaja või pidada müügiläbirääkimisi vahetult ise, mille tulemusena oleksid nõude loovutajad saanud neile kuulunud BLRT aktsiad võõrandada tõenäoliselt sarnase hinnaga, nagu seda tegid kostja I ja II. Sellisel juhul ei oleks nõude loovutajatele tekkinud neile kuulunud aktsiate väärtuse langusest sellist kahju, mille hüvitamist hageja käesoleval juhul nõuab. Kuivõrd pooled esitasid menetluses tõendina kahe erineva kehtivustähtajaga nõustamislepingud, vastavalt hageja poolt kehtivusajaga 9 kuud ja kostjate poolt kehtivusajaga 6 kuud, siis jättis maakohus põhjendamatult võtmata seisukoha, kui kaua nõustamisleping tegelikult kehtis, kuivõrd kostja III tõrjus hageja väiteid informeerimiskohustuse rikkumisest eelkõige sellega, et nõustamisleping oli tähtaja möödumise tõttu poolte vahel lõppenud. Maakohus rikkus kostja III lepingu rikkumisele hinnangut andes ka materiaalõigusnormi, kuivõrd leidis, et kostja III ei rikkunud nõustamislepingut. Nõustamisleping oli sõlmitud tähtajaga 9 kuud, s.o leping kehtis ka kostja I ja II poolse aktsiate müügi ajal Ferriol OÜ-le. Kuigi tunnistaja SG seda eitas, on kostjad omaks võtnud, et kostja III sai kostjatelt I ja II aktsiate müügi nõustamise eest ka tulemustasu. Seega peaks olema ilmne, et kostja III osales müügiläbirääkimistel ja rikkus nõustamislepingut, kui esindas müügiläbirääkimistel üksnes kostja I ja II huve ning jättis sellest nõude loovutajad informeerimata. Kuivõrd nimetatud nõustamisleping oli oma olemuselt käsunduslepinguks, siis kujutab kostja III poolne käsundi täitmine osade käsundiandjate (nõude loovutajate) huve teistele eelistades nõustamislepingu rikkumist p 3.1 ja VÕS 620 lg 1 ning 2 mõistes. Hageja põhiväiteks oli, et sõltumata sellest, kas poolte vahelised kokkulepped kujutavad endast seltsingulepingut või sui generis tüüpi lepingut, oli kokkuleppe põhisisuks see, et pooled müüvad oma aktsiad koos ühise paketina, selliselt saab aktsiate eest paremat hinda. Sui generis tüüpi lepingu kontekstis on selle kokkuleppe sisu selgitatud näiteks hageja kohtukõne teeside p.-s 6. Seega vastupidiselt maakohtu poolt leitule on hageja kohtu ette toonud ühise müügi lepingu sisu ja seda kinnitavad tõendid ning kohus oleks pidanud sisuliselt hindama, kas poolte vahel oli vastav kokkulepe sõlmitud ning kas nimetatud kokkuleppe rikkumisel on sellised õiguslikud tagajärjed, nagu hageja on hagis väitnud. Maakohus leidis, et poolte vahel puudus seltsing eelkõige seetõttu, et poolte vahel puudus selge arusaam seltsingule vastavate suhete loomisest ning et tõendamata on väide, et poolte panuseks seltsingusse oli hoidumine aktsiate eraldiseisvast müügist. Kohtu hinnangul ei sõlminud pooled siduvaid kokkuleppeid aktsiate müügiks, vaid tegemist oli aktsionäride omavahelise suhtlemisega. Hageja leiab, et kohtu järeldused ei ole kooskõlas asjas esitatud tõenditega. Kõik asjas tunnistajatena üle kuulatud BLRT aktsionärid kinnitasid, et kostja I ja II ning nõude loovutajad leppisid kokku aktsiate ühises müügis. Mitmed neist märkisid oma tunnistustes selgesõnaliselt vastava kokkuleppe sõlmimist. Näiteks VT ütlustest ilmnes, et neil oli kokkulepe müüa aktsiad paketina, aga K müüs aktsiad eraldi. AB selgitas et grupp oli moodustatud, grupis lepiti kokku, et müüakse aktsiaid ühe paketina. FG selgitas, et K ütles, et pakett müüakse ühiselt, kedagi ei jäeta välja, raha jaotatakse proportsionaalselt vastavalt

aktsiate kogusele. Menetluses ei ole esitatud tõendeid, millest tuleneks, et kokkusaamistel lihtsalt suheldi omavahel. Tunnistaja ütlustest ilmneb, et kostjad I ja II teadvustasid enesele väga selgelt, et aktsiate eraldi müümisest võivad tekkida teistele kokkuleppega rikkunud isikutele negatiivsed majanduslikud tagajärjed, sest kostja I kui vastava kokkuleppe initsiaator tõi parema hinna saamist tunnistajate ütluste kohaselt põhjuseks, miks ta asus aktsiate ühiseks müümiseks vastavat gruppi looma. Selliste tunnistuste pinnalt ei saa teha järeldust, et poolte vahel ei sõlmitud siduvat kokkulepet aktsiate ühiseks müügiks ning eraldi müümisest hoidumiseks. Nimetatud seisukohta toetavad ka hageja poolt esitatud dokumentaalsed tõendid, eelkõige kostja I e-kiri, milles kostja I soovis saada DK volikirja läbirääkimiste pidamiseks tema aktsiate müügiks ning tunnistajate kinnitused, et vastavad volikirjad sai I ka teistel nõude loovutajatelt, sest potentsiaalne aktsiate ostja oli küsinud kostjalt I tõendeid selle kohta, et ta võib teiste aktsionäride nimel nende aktsiate müügi osas läbi rääkida. Ei ole eluliselt usutav, et üks aktsionär väljastab teisele aktsionärile volikirja aktsiate müügiks ilma, et eelnevalt oldaks omavahel siduvalt kokku leppinud aktsiate müügitingimustes. Kostja I poolset volituse saamist kõikidelt teistelt aktsionäridelt nende esindamiseks müügiläbirääkimistel kinnitab ka nõustamislepingu lisa p 3. Vastupidiselt maakohtu poolt leitule ei olnud eelnevaga tegemist tavapärase aktsionäride omavahelise suhtlemisega ning pooled olid sõlminud siduva kokkuleppe aktsiate ühiseks müügiks. Maakohus kohaldas ebaõigesti ka VÕS §-i 29 lg 5 p 3. Praegusel juhul on ilmne, et kõik tunnistusi andnud väikeaktsionärid käsitlesid poolte vahelisi suhteid aktsiate ühise müügi osas pooltele siduvate kokkulepetena, mitte lihtsalt tavapärase kommunikatsioonina. Tunnistajate ütlustest ilmneb, et kõiki nõude loovutajaid valdas pärast informatsiooni teadasaamist kostja I ja II poolsest aktsiate müügist pettumus, sest kostja I ja II olid varem sõlmitud kokkuleppeid rikkunud. Kõikidest tunnistajate ütlustest ilmneb ka see, et kostja I pakkus pärast endapoolset aktsiate äramüümist nõude loovutajatele n-ö kompensatsiooniks aktsiate äraostmise võimalust, millest nõude loovutajad keeldusid. Eelnev näitab, et ka kostja I tajus oma käitumist varasemate kokkulepete rikkumisena, mida ta proovis aktsiate müügipakkumise läbi heastada, kuivõrd kostjal I polnud mingit vajadust ega kohustust nõude loovutajate aktsiaid enam ostja. Kui poolte vahel poleks olnud sõlmitud siduvaid kokkuleppeid, siis puudunuks kostjal I ka vajadus nõude loovutajatega kohtuda ja neid aktsiate müügist informeerida. Võttes kostja I käitumist pärast aktsiate müüki VÕS §-i 29 lg 5 p 3 kohaselt arvesse, kinnitab see, et kostja I ise tajus oma tegevust aktsiate müügil varasemate kokkulepete rikkumisena, mida ta püüdis nüüd asuda müügipakkumise tegemise läbi heastama. Seega käsitlesid kõik nõude loovutajad kostjatega I ja II sõlmitud kokkuleppeid seoses aktsiate ühise müügiga siduvate kokkulepetena. Kostja I hilisem käitumine kinnitab seda, et ka vähemalt kostja I käsitles sõlmitud kokkuleppeid sarnaselt nõude loovutajatega siduvana. Hageja hinnangul ei pea pooled suutma määratleda tehingu sõlmimise eeldusena selle tehingu õiguslikku kvalifikatsiooni. Vastava õigusliku hinnangu peaks andma poolte faktilisele käitumisele kohus. Kohus oleks pidanud esmalt tuvastama, kas poolte ühiseks tahteks oli siduvalt kokku leppida aktsiate ühises müügis ja hoidumises aktsiate eraldi müümisest või mitte. Kui vastav tahe oli pooltel olemas, siis oleks kohus pidanud andma sellele kui faktilisele asjaolule õigusliku hinnangu ning määrama õigussuhte kvalifikatsiooni. Küsimus õiguslike tagajärgede (kahju) ettenähtavusest tuleks lahendada VÕS § 127 lg 3 alusel kahjuhüvitusnõude eelduste olemasolu kontrollimisel. Kostjatele I ja II pidi olema arusaadav ja ettenähtav, et nad tõrjuvad nõude loovutajad oma sõnamurdliku käitumisega müügiläbirääkimistest eemale, sest nad palusid nõude loovutajatelt volitusi nende nimel müügiläbirääkimiste pidamiseks, millega nad allutasid sisuliselt nõude loovutajad läbirääkimistel enda suvale. Kostjatele I ja II pidi olema arusaadav ja ettenähtav, et

väikeaktsionäri aktsia väärtus sõltub olulisel määral sellest, kas tema aktsia müüakse aktsiapaketi osana, mis võimaldab ostjal saavutada BLRT üle kontrolli või sellest paketist väljapool. Vastav arusaama olemasolu ilmneb üheselt tunnistajate ütlustest. Seega pidid kostjad aru saama, et kui nad rikuvad nõude loovutajatega sõlmitud kokkulepet ja ei müü aktsiaid teiste leppe osalistega koos, siis võib sellest tekkida teistele leppe osalistele suur kahju. Kostja I ja II tekitasid oma käitumisega olukorra, kus nõude loovutajad tõrjuti aktsiate müügiläbirääkimistelt kõrvale, kuivõrd nad lootsid läbirääkimiste pidamisel kostjale I, keda nad volitasid läbirääkimisi enda nimel pidama, kes nõude loovutajate huvisid tegelikult läbirääkimistel ei kaitsnud. Kostja I hankis sellise tegevusega endale põhimõtteliselt müügiläbirääkimistel teiste leppe osaliste ees eeliseid, sest mida vähem oli aktsiate müügihuvilisi, seda paremaid tingimusi kostja I aktsiate müügiks eeldatavasti sai. Kuivõrd kummalgi BLRT aktsiate ostuhuvi üles näidanud aktsionäride grupil ei olnud võimalik saada BLRT üle kontrolli ilma ühise müügi lepingu osapooltelt aktsiaid ostmata, siis oli kostja I ja II võimuses seada aktsiate müügi tingimuseks see, et läbirääkimiste objektiks saab olla üksnes kõikide kokkuleppega liitunud aktsionäride aktsiate müük. Kui kostja I ei oleks oma sõnamurdliku käitumisega tekitanud nõude loovutajatele muljet, et aktsiate ühises müügis on kokku lepitud ning et nõude loovutajate huvid on müügiläbirääkimistel esindatud, siis oleksid saanud nõude loovutajad ise tarvitusele võtta meetmeid neile kuulunud aktsiate müügis ning nad oleksid saanud ausalt kostjatega I ja II konkureerida. Eelnevatel asjaoludel ei oleks hageja hinnangul õige järeldada, et kostja I ja II käitumine oli õiguspärane ning nõude loovutajatele ei ole sellest tingituna kahju tekkinud. Seega oli hageja hinnangul poolte vahel sõlmitud seltsinguleping, millesse pooled tegid kokkulepitud panuseid ning kostjad I ja II rikkusid seda lepingut. Seda, et poolte vahel oli sõlmitud seltsingulepingu tunnustega kokkulepe, kinnitab ka poolte vaheline kokkulepe kulude kandmise kohta. Nõustamislepingu pooled leppisid nimelt nõustamislepingu lisas kokku, et nõustajale makstavad tasud jagunevad klientide vahel proportsionaalselt müüdavate aktsiaosalustega. See põhimõte ühtib VÕS §-s 592 sätestatud seltsinglaste vaheliste kulutuste kandmise põhimõttega. Nõude loovutajad andsid kostjale I nõustamislepingu lisaga volituse esindada enda huve antud lepingu raames, mitte aga üksnes suhetes kostjaga III. Eelnevast eraldiseisvat andsid nõude loovutajad kostjale I ka eraldi volituse esindada ennast ka müügiläbirääkimistel potentsiaalsete ostjatega. Seega erinevalt maakohtu poolt leitule eksisteeris kostja I ja nõude loovutajate vahel esindusõigussuhe esindamaks nõude loovutajaid müügiläbirääkimistel potentsiaalsete ostjatega. Seega esines kostja I ja nõude loovutajate vahel ka käsundussuhte seoses aktsiate müügiläbirääkimiste pidamisega, mida kostja I rikkus, sest eelistas enda huvisid teiste käsundiandjate huvidele ning ei täitnud käsundit käsundiandjate jaoks parima majandusliku kasuga. Oluline ei ole, et volikiri oli antud AB poolt kehtivusajaga kuni 13.01.2011, kuivõrd asjas esitatud tõenditest on ilmne, et müügiläbirääkimisi peeti üksnes kostjate I ja II aktsiate müügiks viimaste poolt ka volituse kehtivuse ajal, sest kostja I ja II asusid aktsiate müüki realiseerima juba 09.02.2011, mil nad andsid neile kuulunud aktsiad mitterahalise sissemaksena üle DK Prima Holding OÜ-le ja Galigo OÜ-le. Ei ole eluliselt usutav, et enne nimetatud kuupäeva ei peetud kostja I poolt potentsiaalsete ostjatega müügiläbirääkimisi üksnes kostjate I ja II aktsiate ostmiseks vähemalt paari kuu vältel, s.o ka nõude loovutajate poolt antud volituse kehtivuse ajal. Seda väidet toetavad ka SG antud ütlused, mille kohaselt viimased ostuläbirääkimised perekond Bga toimusid september – oktoober 2010, kus neile pakuti müügiks kõiki aktsiaid. Samuti oli aktsiate müügi ajal kehtiv volitus, mis anti kostjale I nõustamislepingu lisaga. Seega kostja I ja II huvide eelistamine teiste käsundiandjate huvile leidis aset käsundussuhte kehtivuse

ajal, mis kujutab endast kostja I poolset lepingu rikkumist. Sellise käsitluse korral vastutab kostja I nõude loovutajatele tekkinud kahju eest. Hageja vaidlustab ka menetluskulude jaotuse ning väljamõistetud menetluskulude suuruse. Hagi põhinõude täielikul või osalisel rahuldamata jätmisel tuleb vähendada kostjate kasuks hagejalt väljamõistetud menetluskulude suurust mõistliku suuruseni, kuivõrd kostjate poolt õigusabile tehtud kulutusi ei saa pidada täies ulatuses vajalikuks ja põhjendatuks. Vastustajate seisukoht Kostjad paluvad jätta maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu seisukoht Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks ja hagi rahuldamiseks. Hageja nõude aluseks on VÕS § 115 järgne lepingu rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise nõue. Kostjate I ja II suhtes peab hageja lepingurikkumiseks seda, et nad võõrandasid oma aktsiad, kuigi oli kokku lepitud aktsiate ühises müügis, kostja III suhtes aga seda, et too ei teatanud teistele ühise müügi osalistele kostja I ja II poolt kavandatavast oma aktsiate eraldi võõrandamisest. Kahjuna esitab hageja tulu, mis väikeaktsionärid oleksid saanud, kui aktsiate ühine müük (kostja I loodetud või lubatud hinnaga) oleks toimunud. Maakohus leidis, et aktsionäride vahel puudus kokkulepe (tingimus), et väikeaktsionärid hoiduvad oma aktsiate eraldi müümisest, ning et kosja III kui käsundisaajana kohustuste hulka ei kuulunud takistada aktsionäridel oma aktsiaid eraldi võõrandamast. Siit kohus järeldas, et kostjad ei ole pannud toime lepingurikkumist, mistõttu tuleb hagi jätta rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub siinkohal maakohtu otsuse põhjendustega ja TSMS § 654 lg. 6 kohaselt ei pea vajalikuks neid korrata. Seoses apellatsioonkaebuse väidetega peab ringkonnakohus vajalikuks käsitada kaht olulist asjaolu. Esiteks kokkulepe „aktsiate ühiseks müügiks“ ei kujutanud endast kokkulepet konkreetse tehingu tegemiseks, vaid see sisaldas tegevust ostja leidmist, kes oleks enamusosaluse saavutamise huvides aktsiad kostja I lubatud või oma palgatud nõustaja kostja III abiga määratud hinnaga ostnud. Selleks andsid aktsionärid käsundi kostjale I ja hiljem kostjale III. Teiseks, tunnistaja SG ütlustest (toimiku III kd, .k 33-35), kes oli kostja III töötaja, nähtub, et kostja III ja kostja I) pakkusid aktsiaid paketina osta kahele omavahel konkureeriva BLRT Grupi suuraktsionäride grupi esindajatele, kui need ei olnud ostust huvitatud. Samuti pakuti aktsiaid müügiks „laevanduse alaga tegelevatele investoritele üle kogu maailma“, kuid nii väikesest osast ei oldud huvitatud. Novembris – detsembris 2010 lõpetas kostja III nõustamise, sest saabus lepingu tähtaeg. Seega oli 2010. aasta lõpuks selge, et kavandatud äriplaan ei õnnestu. Ringkonnakohus möönab, et kokkulepet aktsiate ühiseks müügiks võib käsitada seltsinguna, kus panusteks on hoidumine aktsiate eraldi müümisest. Kuid VÕS § 596 lg. 1 p. 5 kohaselt seltsing lõppeb seltsingu eesmärgi saavutamise võimatuse ilmnemisega; 2010. aasta lõpuks oli

selge, et aktsiatele ostjaid ei õnnestu leida. Lisaks sellele võib VÕS § 597 lg. 1 kohaselt seltsinglane tähtajatu seltsingulepingu igal ajal üles öelda ja oma aktsiate eraldi võõrandamine kostjate I ja II poolt sellist tahteavaldust sisaldabki. Ringkonnakohus märgib lisaks, et hageja ei ole tõendanud talle nõude loovutanud aktsionäridele kahju tekkimist saamata jäänud tulu näol seeläbi, et kostja I ja II võõrandasid oma aktsiad ja kostjad neid sellest kavatsusest ei teavitanud, s.o. seda, et kui neid väidetavaid rikkumisi ei oleks esinenud, oleks neil olnud võimalus aktsiaid paketina müüa kostja I lubatud hinnaga. Sama kehtib teiste kohese teavitamata jätmise kohta selles, et aktsiapaketile ostjaid ei õnnestunud 2010.a. lõpuni leida. Seega jääb hageja apellatsioonkaebus rahuldamata. Tulenevalt TsMS §-st 171 lg. 1 jätab ringkonnakohus apellatsioonimenetluse kulud apellandi kanda. Ringkonnakohus leiab, et menetluskulude vajalikkuse ja põhjendatuse üle otsustamisel ei ole maakohus väljunud diskretsiooniõiguse piiridest. DK, GA ja Keystone Advisers OÜ esitasid kohtule taotluse kindlaks määrata ja apellandilt välja mõista vastustajate lepingulise esindaja menetluskulud – DK kasuks 10 861,36 eurot, GA kasuks 10 861,36 eurot ja Keystone Advisers OÜ kasuks 9051,12 eurot, millele lisandub 01.03.2016 ringkonnakohtu istungil osalemise kulu 253,60 eurot DK ja GA kasuks ja 211,33 eurot Keystone Advisers OÜ kasuks. Vastustajad palusid välja mõista viivise määratud menetluskuludelt kulude rahalist suurust kindlaks määrava lahendi jõustumisest alates kuni selle kohase täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. TsMS § 175 lg 1 kohaselt, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kolleegium, tutvunud vastustajate menetluskulude nimekirjas toodud töö sisulise kirjeldusega, jätab nimetatud sättest tulenevalt tähelepanuta nimekirjas sisalduvad kulud, mis on seotud maakohtus toimunud menetlusega, s.o kulude aruannetel nr. A150611-160821-33106 ja A150904-153923-18107 märgitud toimingud. Kohus leiab, et kulude aruandel nr. A151113-154127-59625 märgitud maakohtu otsuse analüüsile kulunud aeg kokku 1,70 tundi ning apellatsioonkaebuse analüüsile kulunud aeg koos nõupidamisega 1,30 tundi on põhjendatud ning vajalik ajakulu, et kujundada vastustajate seisukoht teise astme kohtumenetluses. Koostatud ja ringkonnakohtule esitatud apellatsioonkaebuse vastus oli sisuliselt 19 lehel. Aruande kohaselt on vastuse koostamisele, selle täiendamisele, suhtlemisele klientidega ning kaebuse kohtule esitamisele kulunud kokku 21,80 tundi, mis oli arvestades vastuse mahtu ja sisu, mõistlik ja vajalik ajakulu. Et apellatsioonkaebust on juba analüüsitud ning kaebuse koostamisele kulutatud enam kui 20 töötundi, on põhjendamatu aruandes märgitud ajakulu 4,30 tundi, mis kulus veelkordselt apellatsioonkaebuse analüüsimisele ning esialgse vastuse koostamisele. Arusaadav ei ole ka 03.11.2015 märgitud 2,80 h kulunud aeg apellatsioonkaebuse analüüsimiseks ja täiendamiseks. Vastustajad ei ole apellatsioonkaebust esitanud, seega tuleb nimetatud kulu jätta arvestamata. Hageja apellatsioonkaebuse analüüsimisele ning vastuse täiendamisele kulunud aeg on eelpool arvesse võetud. Seega on nimetatud kulude aruandes põhjendatud ja vajalik ajakulu kokku 24,80 tundi. Arvestades keskmist tunnihinda 125,57 eurot, on tasu nimetatud toimingute eest 3114,136 eurot.

Kohus leiab, et kuupäevaga 29.02.2016 kulude aruandel märgitud toimingutele kulunud aeg ei ole kogu ulatuses olnud põhjendatud ja vajalik kulu. Nii kulus aruande kohaselt vastustajate esindajatel kokku 19,20 tundi kohtuistungiks ettevalmistumiseks, aruteluks ning teeside koostamiseks. Ringkonnakohtu hinnangul on nimetatud ajakulu selgelt ülepaisutatud. Arvestades asjaolu, et tegemist on teise astme kohtumenetlusega, eelnevalt olid vastustajate esindajad põhjalikult apellatsioonkaebusega tutvunud ning sellele vastuse koostanud, s.t põhilised hageja väited ning argumendid olid vastustajate esindajatele juba eelnevast menetlusest teada, ei saa pidada esindajate ajakulu kohtuistungiks ettevalmistumisel, mis ületab 11 tundi, põhjendatuks. Kolleegium leiab, et kohtuistungiks ettevalmistamisele oli piisav aeg mõlema esindaja puhul 3 töötundi ning 5 lehel kohtule esitatud teeside ettevalmistamisele ei saanud kogenud esindajal kuluda pärast põhjalikku eeltööd enam kui 5 töötundi. Et M.Punabi osalemist apellatsioonimenetluses ei nähtu, jätab ringkonnakohus aruandes märgitud ajakulu 1 tundi arvestamata. Seega tuleb arvestada P. Viirsalu ajakuluks 8 tundi ning tasu 8 x 120 = 960 eurot ning L. Tolstovi ajakuluks 3 tundi ning tasu 3 x 140 = 420 eurot, kokku 1380 eurot. Vastustajad palusid apellandilt välja mõista ringkonnakohtus toimunud kohtuistungiga seotud kulu kokku 5,5 tundi, 634 eurot. Kolleegium leiab, et arvestamata tuleb eelpool nimetatud põhjendusel M. Punabi ajakulu 2,7 tundi. Arvestades asjaolu, et kohtuistung ringkonnakohtus kestis alla ühe tunni, eelnevalt on esindajad tasu osas arvestanud kohtuistungi ettevalmistamiseks kulunud aega, ei ole kahe esindaja ajakulu kokku põhjendatud enam kui 3 töötunni ulatuses. Seega on P. Viirsalu tasu 1,5 x 120 = 180 eurot ja L. Tolstovi osas 1,5 x 140 = 210 eurot. Kokku esindajate tasu kohtuistungil osalemise eest 390 eurot. Menetluskulude aruande põhjal on vastustajate esindajate ühe töötunni hind 120 - 140 eurot, mis ei ületa tavapärast esindaja tasu suurust. Kokku loeb ringkonnakohus, arvestades mh käesoleva tsiviilasja keerukust ja mahtu, et mõistlikuks ja vajalikuks õigusabi teenuse mahuks on kokku apellatsioonimenetluses 24,80 + 11 + 3 = 38,80 tundi, tasuga 4884,136 eurot ilma käibemaksuta. Et vastustajatele on võrdses osas õigusabi teenust osutatud, kuid Keystone Advisers OÜ on käibemaksukohuslane, tuleb Nordcom Invest OÜ-lt DK kasuks välja mõista menetluskulu 1953,66 eurot, GA kasuks 1953,66 eurot ja Keystone Advisers OÜ kasuks 1628,05 eurot. Nordcom Invest OÜ-l tuleb tasuda välja mõistetud menetluskuludelt viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates kulusid kindlaks määranud kohtulahendi jõustumisest kuni selle kohase täitmiseni.

/allkirjastatud digitaalselt/ Reet Allikvere

Ulvi Loonurm

Tiit Kollom

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.