X hagi Y vastu ühisvara jagamiseks Y vastuhagi X vastu ühisvara jagamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 11. mai 2022 otsus
Kaebuse esitaja ja liik
Y apellatsioonkaebus
Kaebuse hind
7000 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja X (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Kristjan Okas Kostja Y (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Aivar Pilv
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Harju Maakohtu 11. mai 2022 otsus muutmata.
2.Jätta Y apellatsioonkaebus rahuldamata.
3.Jätta ringkonnakohtu menetluskulud Y kanda. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse
2-21-10238 esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus. Menetluskulude rahalise suuruse määrab asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul pärast kohtuotsuse jõustumist.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
1.X (hageja) esitas 28. juunil 2021 Harju Maakohtule Y (kostja) vastu hagi, milles palus lõpetada hageja ja kostja ühisomand kinnistule (registriosa nr XXXXXXXX) müües kinnistu kohtutäituri vahendusel avalikul enampakkumisel ning saadud raha jagada hageja ja kostja vahel võrdsetes osades. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.
2.Hagiavalduse ja selle täienduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja oma abielu 15. aprillil 1988. Poolte abielu lahutati Harju Maakohtu 19. veebruari 2020 otsusega tsiviilasjas nr 2-1910187. Abielu kestel, 2001. aastal omandasid pooled ühisomandisse kinnistu XXX XXXX. Kinnistusraamatu elektroonilisse registriossa kanti kinnistu andmed 6. detsembril 2006. Kinnistul asuvas elamus elab poolte täiskasvanud poeg. Hageja soovib lõpetada ühisomandi kostjaga. Hagejal puudub huvi saada kinnistu ainuomanikuks. Kostja vastuväited ja vastuhagi
3.Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
4.Kostja on nõus kinnistu ühisomandi lõpetamisega. Kostja esitas 22. oktoobril 2021 Harju Maakohtule hageja vastu vastuhagi, milles palus lõpetada poolte ühisomand kinnistule (registriosa nr XXXXXXXX) jättes kinnistu kostja ainuomandisse kohustusega kostjat tasuma hagejale hüvitist 19 488,20 eurot ning kohustada hagejat andma nõusolekud kinnistusraamatus omaniku kannete muutmiseks. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda.
5.Kostja vastuväidete, vastuhagi ja selle täienduse kohaselt on kinnistu väärtuseks 74 000 eurot. Kinnistu on kostja elukohaks, mistõttu tuleb kinnistu jagada kostja ainuomandisse. Kostjale kuulus enne poolte abielu korter Tallinnas CCC, mille kostja müüs 15. veebruaril 2001 274 000 Eesti krooni eest (17 511,80 eurot) ja seda raha kasutati 2001. aasta septembris kinnistu omandamiseks. 217 128,55 Eesti krooni ehk 13 877 eurot tasus kostja kinnistu omandamisel sissemaksu tegemiseks ja ülejäänud raha eest tehti majas remonti. Arvestades kinnistu väärtust 74 000 eurot, millest kummagi abikaasa osaks oleks pool selle väärtusest 37 000 eurot, ja kostja lahusvaras olnud korteri müügist saadud 17 511,80 euro arvelt ühisvarale tehtud kulutustega 17 511,80 eurot, tuleb kostjal hagejale hüvitada tema omandi kaotuse eest hüvitist 19 488,20 eurot (74 000 : 2 = 37 000 – 17 511,80). Hageja vastuväited vastuhagile
6.Kinnistu ei ole kostja elukohaks. Kostja elukohaks on PPP, Tallinn, mis on märgitud rahvastikuregistrisse ja kostja enda poolt kostja elukohana menetlusdokumentides. Seega ei ole kostja tõendanud, et temal on kinnistuga selline emotsionaalne side, mis võiks olla aluseks ühisomandi lõpetamisel kinnistu jagamise viisi otsustamisel. Kostja ei ole tõendanud, et ühisomandi soetamine toimus osaliselt tema lahusvara arvelt. Kinnistu õige väärtus on 154 000
2-21-10238 eurot. Ühisvara jagamiseks antud juhul on kõige objektiivsem viis kinnistu müük kohtutäituri vahendusel enampakkumisel. Maakohtu otsus ja põhjendused
7.Harju Maakohus jättis 11. mai 2022 otsusega hagi rahuldamata ja rahuldas vastuhagi. Maakohus lõpetas hageja ja kostja ühisomandi kinnistule (registriosa nr XXXXXXXX) kostja taotletud viisil, andes kinnistu kostja ainuomandisse kohustusega hüvitada hagejale tema osa kaotuse eest 69 300 eurot. Maakohus kohustas hagejat andma tahteavaldused kinnistusraamatusse kannete tegemiseks ning otsuse täitmise korra kindlaksmääramiseks. Menetluskulud jättis maakohus poolte endi kanda.
8.Maakohus tuvastas ja pooled ei vaielnud järgmiste asjaolude üle: - hageja ja kostja abiellusid 15. aprillil 1988; - hageja ja kostja abielu lahutati tsiviilasjas nr 2-19-10187 Harju Maakohtu 19. veebruari 2020 otsusega , mis jõustus 28. aprillil 2020; - kinnistu (registriosa nr XXXXXXXX) on hageja ja kostja ühisvara.
9.Maakohus leidis, et kinnistu ühisomand tuleb lõpetada kostja vastuhagis taotletud viisil. Maakohtu põhjenduste kohaselt võib isikul olla elukoht mitmes kohas ning kostja rahavastikuregistrisse kantud väljavõte kostja teise elukoha kohta on vaid üheks tõendiks isiku ühe elukoha suhtes. Kostja on esile toonud, et kinnisasjal elab alaliselt poolte ühine täiskasvanud poeg. Kuigi kostja viibib aeg-ajalt kinnisasjal ajutiselt, siis ei tähenda see, et kostjal ei oleks seal alalist majapidamist ja pidevat seost seal asuva elukohaga. Seega on kostjal kinnistuga tugev emotsionaalne seos, kuna kinnisasjal asuv elamu on kostja ja tema pere elukohaks. Kostja huvi säilitada oma kodu kaalub üles mistahes hageja muud huvid, mistõttu kinnistu ainuomandi jätmine kostjale on ühisomandi lõpetamiseks õiglane viis. Hageja huvid ei saa eelnimetatud viisil ühisomandi lõpetamiseks kahjustatud. Hageja ei soovi saada kinnistu ainuomanikuks, tal puudub kinnistuga emotsionaalne side. Hageja omandikaotuse korvab hagejale makstav hüvitis. Kuivõrd käesoleval juhul soovib üks ühisomanik saada kinnistu ainuomanikuks, siis tuleb eelistada sellist ühisomandi lõpetamise viisi kinnisasja võõrandamisele avalikul enampakkumisel.
10.Hageja peab andma tahteavaldused kinnistu ühisomandi ülekandmiseks kostjale vaid juhul, kui kostja on talle maksnud hüvitise ühisomandi osa kaotuse eest. Seega on põhjendatud kohtuotsuses hageja tahtevalduste andmise sidumine ühisomandi üleandmiseks ja omaniku kande muutmiseks kostjalt raha saamisega.
11.Kostja on seisukohal, et kinnisasja väärtuseks on LVM Kinnisvara hindamisakti nr 183321RA kohaselt 74 000 eurot. Hageja on seisukohal, et kostja hindamisakti hind on väga kaheldav, sest kui lähtuda eeldusest, et soodsaim ruutmeetri hind on 4,54 eurot, kujuneks vaidlusaluse kinnisasja väärtuseks 115 497,60 eurot. Eeltoodu tõendamiseks esitas hageja
28.detsembril 2021 kostja tellitud müügikuulutuse hinnaga 200 000 eurot, maaklerettevõtte Tina KVB OÜ äriregistri väljavõtte ja väljavõtte kinnisvaraportaalist www.kv.ee Lääne-Harju vallas olevatest kinnistu müügikuulutustest. 25.veebruaril 2022 esitas hageja vaidlusaluse kinnistu suhtes koostatud Pindi Kinnisvara hindamisakti nr 220225-39012, mille kohaselt on kinnisasja väärtuseks 154 000 eurot. Kostja on seisukohal, et hageja hindamisakt ei ole usaldusväärne. Selles esiletoodud hind ületab kostja hindamisaktis toodud hinda rohkem kui kahekordselt ja seda olukorras, kus hindamisaktide koostamise ajaline vahe on vaid kuus ja pool kuud. Maakohus jättis arvestamata hageja poolt 28. detsembril 2021 teiste esitatud tõenditega. Maakohus leidis, et kohtul puudub alus kahelda poolte esitatud hinnangute puhul
2-21-10238 kinnistute hindajate pädevuses ja arvata, et tegemist oleks asjatundmatute või ebapädevate hinnangutega.
12.Maakohtu põhjenduste kohaselt tuleb vaidlusaluse kinnisasja turuväärtuse kindlakstegemisel lähtuda hageja hinnangust, kuivõrd see kajastab asja väärtust ühisomandi lõpetamise ajale võimalikult lähedal. Kuigi hageja valitud hindajad ei käinud kinnisasjal asuvas majas, siis ei oma see tähtsust, kuivõrd maja seisukorra ja sisustuse hindamisel tugineti kostja esitatud hindamisaktis kirjeldatule.
13.Vaidlusaluse kinnisasja koosseisu kuulub kaks katastriüksust: hoonestatud kinnisasja osa (XXX) ja hoonestamata kinnisasja osa (QQQ). Hindamisaktides toodud hindade erinevuse osas nähtub mõlemast hindamisaktist, et hindajad on kasutanud kinnisasja turuväärtuse kindlakstegemiseks võrdlusmeetodit. Võttes arvesse kostja esitatud hindamisaktis tema hindaja poolt välja toodud keskmisi Lääne-Harju ja Saue vallas hinnatava varaga kostja hindajale teadaolevaid tehinguhindasid, kohandamise tulemusena saadud tulemust, hetke pakkumishindasid, positiivseid ja negatiivseid tegureid, on kostja valitud hindaja hinnanud hinnatava vara turuväärtuseks 74 000 eurot. Hageja esitatud hindamisaktis on võrdlusinformatsioonina analüüsitud Pindi Kinnisvara OÜ andmebaasi tehinguid Lääne-Harju vallas ja Saue vallas ning võrreldes nende tehingute hindasid kujuneb kinnisasja turuväärtuseks kokku 154 000 eurot. Hageja hindamisaktis toodud hind on kõrgem, mis on seotud kinnisvara üldise hinnatõusuga ja võrreldavate tehingute kõrgemate hindadega. Maakohus, tuginedes hageja eksperthinnangule ja asjaolule, et saadud tulemuse täpsuseks on hinnatud +/-10%, leidis, et vaidlusaluse kinnisasja harilik väärtus on 138 600 eurot (154 000 – 10%). Hageja omandiosa väärtus on 69 300 eurot (138 600 / 2).
14.Kostja esitatud arhiivi väljavõtted, millest nähtuvad aastatel 1985–2001 järjestikused elukohad ja sissekirjutused Tallinna aadressidel FFF, VVV ja KKK ning Tallinnas CCC korteri omandamine ja müük ei tõenda, et tegemist oleks olnud kostjale kuuluva lahusvaraga. Kostja ei ole tõendanud ühisvaraks olevale kinnisasjale lahusvara arvelt kulutuste tegemist. Apellatsioonkaebus
15.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada osas, millega maakohus rahuldas kostja vastuhagi vaid osaliselt, ja teha uus otsus, millega kostja vastuhagi täielikult rahuldada. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda.
16.Maakohus on ebaõigesti hinnanud tõendeid ja jätnud põhjendamata miks ta ei nõustu kostja esitatud faktiliste asjaolude ja neid kinnitavate tõenditega. Maakohus on hageja esitatud tõendeid eelistades ebaõigesti leidnud, et kohase ja õiglase hüvitise määramiseks on põhjendatud lähtuda üksnes hilisemast hindamisaktist. Maakohus on jätnud kontrollimata ja ebaõigesti leidnud, et hageja ja kostja hindamisaktides märgitud kinnistu turuväärtuse erinevus tuleneb kinnisvara hinna üldisest tõususust. Maakohus on jätnud tähelepanuta hindamisaktides kinnistu hinna kahekordse erinevuse, mistõttu on maakohtu järeldus rajatud usaldusväärselt kontrollimata tõendile. Maakohus ei saanud hageja hindamisakti pidada piisavalt usaldusväärseks, et selle alusel määrata hagejale õiglane ja kohene hüvitis omandi kaotuse eest.
17.Maakohus on ekslikult jätnud kohtumenetluse käigus kostja eelmise ebapädeva esindaja kõrvaldamata. Pädeva esindatuse korral oleks kostja saanud õigeaegselt täita enda tõendamiskoormise, et tõendada 17 511 euro ulatuses kulutuste tegemist poolte ühisvaras olevale kinnistule. On ilmne, et mistahes kinnisasja ülalpidamisega kaasnevad kulutused, mis on vajalikud kinnisasja säilitamiseks. Samuti on ilmne, et kinnipidamisasutuses viibimise ajal
2-21-10238 ei olnud hageja võimeline kinnisasja säilitamiseks vajalikke kulutusi kandma ega teinudki seda. Seetõttu on kinnisasja säilitamiseks vajalikke kulutusi teinud üksnes kostja. Maakohus ei ole kinnistu säilitamiseks tehtud kulutuste tegemist kinnisasja eest õiglase hüvitise määramisel arvesse võtnud ega eelnevalt pidanud vajalikuks seda küsimust pooltega arutada. Vastustaja seisukoht
18.Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
19.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.
20.Kostja on vaidlustanud maakohtu otsuse osas, millega maakohus otsustas kostjalt hageja kasuks omandi kaotuse eest tasumisele kuuluva hüvitise suuruseks 69 300 eurot, millest tulenevalt kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust vaid eeltoodud ulatuses (TsMS § 651 lg 1).
21.Kolleegiumi arvates ei ole alust kohaldada materiaalõigust teisiti, anda tõenditele teistsugust hinnangut ega asuda nõude põhjendatuse osas maakohtu järeldustega võrreldes erinevale seisukohale. Kuna ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtu otsusega, ei pea kolleegium TsMS § 654 lg-st 6 juhindudes vajalikuks maakohtu otsuse põhjendusi korrata.
22.Ringkonnakohus võtab TsMS § 652 lg 1 p 1 järgi apellatsioonkaebuse läbivaatamisel aluseks esimese astme kohtu poolt tuvastatud faktilised asjaolud ja ringkonnakohus ei tuvasta neid uuesti. Kostja on apellatsioonkaebuses suures osas korranud oma varasemas menetluses antud selgitusi ja arusaamu nii faktilistest asjaoludest kui õiguslikust olukorrast. Neid väiteid on maakohus nõuetekohaselt hinnanud ja piisava põhjalikkusega käsitlenud. Maakohus on kõiki tõendeid TsMS § 232 lg 1 järgi igakülgselt, täielikult ja objektiivselt hinnanud. Maakohus on tuginenud järelduste tegemisel asjas esitatud tõenditele ja on oma seisukohti piisavalt põhjendanud TsMS § 436 lg 1 ja § 442 lg 8 tähenduses, maakohtu põhjendused on loogilised ja arusaadavad. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Asjaolu, et kostja ei nõustu maakohtu järeldustega, ei tähenda, et maakohus on teinud järeldused menetlusõiguse norme oluliselt rikkudes. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
23.Kolleegium ei nõustu kostjaga, et maakohus poleks saanud arvestada kinnistu väärtuse kindlakstegemisel hageja esitatud hindamisakti ainuüksi sel põhjusel, et poolte esitatud kahes hindamisaktis on kinnistu väärtus kahekordse hinnaerinevusega, kus hindamisaktid on esitatud vaid kuue ja poole kuuse vahega. Asjaolu, et kostja peale tõendite esitamiseks antud tähtaega oleks soovinud kinnistu väärtuse kindlaks tegemisel tugineda asjas määratavale kohtulikule ekspertiisile, ei anna alust heita maakohtule ette asjaolude välja selgitamata ja tõendite kogumata jätmist. Kolleegium juhib tähelepanu sellele, et menetlusosalised peavad TsMS § 329 lg 1 esimese lause järgi esitama kohtumenetluses oma tõendid nii varakult, kui menetluse seisund seda võimaldab ning see on asja kiireks ja õigeks lahendamiseks vajalik. Selleks annab ka kohus TsMS § 237 lg 1 järgi menetlusosalistele eelmenetluses tähtaja tõendite esitamiseks või nende kogumise taotlemiseks. Kui tõendit ei ole tähtaja möödudes esitatud või tõendite kogumist taotletud, võib hiljem tõendile tugineda üksnes juhul, kui tõendi
2-21-10238 vastuvõtmine ei põhjusta kohtu arvates asja lahendamise viibimist või menetlusosaline põhistab, et hilinemiseks oli mõjuv põhjus. Seejuures võib pärast eelmenetluse lõppemist esitada uusi tõendeid TsMS § 329 lg 1 teise lause järgi üksnes juhul, kui neid ei olnud mõjuval põhjusel võimalik varem esitada. Menetlusosalistele oli teada, et hageja ja kostja hinnangud kinnistu väärtuse kohta erinevad rohkem kui kaks korda, hetkest, mil kostja esitas oma väidete kinnitamiseks kinnistu hindamisakti, et ümber lükata hageja väiteid kinnistu väärtuse kohta. Kuna kostja on seisukohal, et kinnistu väärtus tuleb määrata vaid kostja esitatud hinnast lähtudes (teistsugust kinnistu väärtust kostja nimetanud ei ole), siis ei ole põhjust arvata, et kostja pole saanud oma väidete kinnituseks esitada tõendeid, sest kostja esitatud hinnang kajastab kostja väidetud kinnistu väärtust. Seega ei ole kohane kostja etteheide, et maakohus oleks pidanud juhtima poolte tähelepanu esitatud hinnaerinevustele kinnistu väärtuse kohta ja tegema täiendava ettepaneku tõendite esitamiseks. Vaidlust ei ole, et pooltele on käesolevas menetluses olnud selge tõendamiskoormise jaotus. Asja materjalidest ei nähtu, et kostjal poleks olnud selge, et tema peab tõendama oma nõude aluseks olevaid asjaolusid.
24.Hagimenetlus on võistlev menetlus, kus kumbki pool peab tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Hagimenetluses määravad pooled vaidluse eseme ja menetluse käigu ning otsustavad taotluste ja kaebuste esitamise. Hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab (TsMS § 4 lg 2, § 5 lg-d 1-2, § 230 lg 1).
25.TsMS § 442 lg 8 näeb ette, et kohus võtab seisukohad menetlusosaliste väidete ja tõendite osas lõpplahendis. Maakohus võttiski otsuses seisukoha poolte esitatud hindamisaktide kohta. Maakohus on õigesti asunud seisukohale, et hageja esitatud hinnangu alusel kinnistu väärtuse määramine tagab omandi kaotanud abikaasale võimalikult õiglase hüvitise. Kohtupraktika kohaselt tuleb ühisomandi osast ilma jäävale ühisomanikule tagada täielik ja õiglane rahaline hüvitis oma omandiõiguse kaotamise eest ühisomandi lõpetamisel ning õiglast hüvitist on võimalik maksta, kui kaotatud omandi väärtus määratakse kindlaks võimalikult täpselt omandi kaotamise aja seisuga (vt Riigikohtu 27. septembri 2010 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-70-10 p 13 ja seal viidatud lahendid). Kuigi maakohus on otsuses märkinud, et kinnistu väärtuse kindlakstegemisel tuleb lähtuda hageja esitatud hinnangust, kus kinnistu väärtust on kajastatud ühisomandi lõpetamise ajahetkele rohkem lähemal, on maakohus kinnistu väärtuse määramisel võrrelnud lisaks mõlemat hindamisakti. Seega ei saa nõustuda kostjaga, et maakohus oleks kinnistu väärtuse määranud hageja esitatud hinnangule tuginedes üksnes seetõttu, et see on ajaliselt hilisem. Kolleegium ei nõustu kostjaga ka selles, et maakohus oleks justkui põhjendanud, et kahe hindamisakti erinevus tuleneb vaid kinnisvara hinna üldisest tõusust. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on hageja esitatud hindamisaktis kinnistu turuväärtuse kõrgem hind seotud kinnisvara üldise hinnatõusuga ja võrreldavate tehingute kõrgemate hindadega. Maakohus hindas mõlema poole esitatud hindamisakte ja tuvastas hilisemate võrreldavate kinnisasja müügitehingute võrdluses, kus hageja hindamisaktis oli arvestatud konkreetse kinnisvarabüroo andmebaasis olevaid tehinguid, kuid kostja hindamisaktis oli arvestatud kostja hindajale teadaolevaid tehinguid, et hageja hindamisaktis märgitud kinnistu kõrgem hind on põhjendatud. Maakohus on põhjendanud, miks ta peab õigeks lähtuda kinnistu väärtuse hindamisel hageja esitatud hindamisaktist ja kolleegiumi hinnangul ei eksinud maakohus sellise järelduse tegemisega. Kolleegium ei nõustu kostja seisukohaga, et poolte esitatud kinnistu väärtuse hinnangute keskmisest maksumusest lähtumine vara väärtuse kindlakstegemisel on kohane tõendite hindamine, et kindlaks teha kinnistu õige harilik väärtus. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 65 järgi on asja väärtus selle harilik turuväärtus, mitte poolte esitatud tõenditest nähtuv keskmine turuväärtus. Kui poolte esitatud dokumentaalsetel tõenditel
2-21-10238 on märgitud kinnistu erinevad turuhinnad, siis ei saa kohus määrata kinnistu väärtust kindlaks poolte esitatud dokumentaalsetest tõenditest nähtuvate turuhindade ligikaudse keskmisena (vt Riigikohtu 3. oktoobri 2007 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-77-07, p 14).
26.Ringkonnakohus ei nõustu kostja seisukohaga, et maakohus pole taganud kostjale tema õiguste kaitset, kui on jätnud kostja eelmise esindaja menetlusest kõrvaldamata. Asja materjalidest nähtub, et maakohus on selgitanud kostjale 13. oktoobri 2021 kirjas, 2. novembri 2021 määruses ja 3. veebruari 2022 kirjas, et kui kostja soovib tugineda sellele, et ta tegi XXX kinnistule kulutusi oma lahusvara arvelt, tuleb kostjal need asjaolud välja tuua ja esitada vastavad tõendid. Kolleegium leiab, et sellega oli maakohus oma selgitamiskohustust piisavalt täitnud ning kostjale pidi selge olema, et tal tuleb esitada väited lahusvarast kulutuste kandmise kohta ja väiteid kinnitavad tõendid. Kostja tõi alles 6. aprillil 2022 (peale eelmenetluse lõppu) esile, et kui kohus lubab kostjal veel täiendavaid tõendeid esitada, siis soovib ta esitada kohtule ka tõendeid hooldus- ja remonditööde jms kulutuste kohta, mida kinnisasjale on tehtud tema rahaliste vahendite arvelt. Seega kostja ei täpsustanud maakohtu menetluses ka peale esindaja vahetumist, milliseid kulutusi ja millises summas kostja kinnistule tegi lisaks CCC korteri müügist saadud rahaga kinnistu sissemaksu tasumisele. Olukorras, kus pool ei too esile asjaolusid, ei ole kohtul võimalik poolele selgitada ka kohustust neid asjaolusid tõendada. Seejuures ei olnud maakohtul endal kohustust asjaolusid välja selgitada, kuna hagimenetlus on põhiolemuselt võistlev menetlus, kus lähtutakse poolte esitatust (vt nt TsMS § 5 lg-d 1 ja 2, § 7, § 230 lg 1; Riigikohtu 20. juuni 2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-57-11, p 40). Eeltoodust tulenevalt ei nõustu ringkonnakohus kostja etteheidetega, et maakohus oleks pidanud kostja eelmise lepingulise esindaja menetlusest kõrvaldama, kuna viimane ei esitanud kostja väidete kinnitamiseks tõendeid ning seda ka peale korduvalt kohtu poolt tõendamisvajaduse selgitamist. Maakohus on 12. aprilli 2022 määruses põhjalikult ja ammendavalt põhjendanud, miks kohtul ei olnud alust kostja eelmist lepingulist esindajat menetlusest kõrvaldada. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga. Eelnevast tulenevalt ei ole praegusel juhul alust väita, et kostja õigused menetluses võiksid olla jäänud tagamata kohtu selgituskohustuse täitmata tõttu.
27.Maakohus ei pidanud hindama kostja väiteid kinnisasjale tehtud kulutuste 17 511,80 euro suuruses tuvastamiseks, sest maakohus ei tuvastanud, et kostjale oleks kuulunud lahusvarana korter, mille müügist sai kostja 17 511,80 eurot, et selle summa arvelt teha ühisvaraks olevale kinnisasjale sama summa ulatuses kulutusi. Seega ei olnud asja lahendamisel tähtsust ka kostja väidetel selle kohta, et hageja kinnipidamisasutuses viibimisel tegi vaidlusalusest lahusvarast ühisvarale kulutusi kostja. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
28.TsMS § 173 lg 1 kohaselt määrab kohus asjas tehtavas lõpplahendis kindlaks menetluskulude jaotuse. Kuna maakohtu otsus jääb muutmata, siis puudub alus maakohtu menetluskulude jaotuse muutmiseks.
29.TsMS § 171 lg 1 järgi kannab apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud kaebuse esitaja, kui kaebus jääb rahuldamata. Seega jäävad apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud kostja kanda.
30.Kuna maakohus ei ole vaidlustatud otsuses hüvitatavate menetluskulude rahalist suurust kindlaks määranud, ei tee seda TsMS § 174 lg 4 teisest lausest lähtudes apellatsioonkaebuse lahendamisel ka ringkonnakohus.
2-21-10238
31.Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1 esimene lause).
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.