Imbi Sidok-Toomsalu (eesistuja), Meeli Kaur ja Indrek Parrest
Otsuse tegemise aeg ja koht
29.03.2016, Tallinn
Tsiviilasja number
2-14-54671
Tsiviilasi
JMUD hagi Fabulonia OÜ vastu 26 823.68 USA dollari saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 01.09.2015 otsus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
19 832.67 eurot
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
JMUD apellatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant/hageja JMUD (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja v/adv abi Liisi Jürgen Vastustaja/kostja Fabulonia OÜ (registrikood 12359634), lepinguline esindaja v/adv Vesse Võhma
Kohtuistungi toimumise aeg
02.03.2016
RESOLUTSIOON
1.Harju Maakohtu 01.09.2015 otsus jätta muutmata.
2.Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
3.Apellatsioonimenetluse kulud jätta apellandi kanda.
4.Määrata Fabulonia OÜ põhjendatud ja vajalike menetluskulude suuruseks apellatsioonimenetluses 1081.02 eurot ning mõista nimetatud summas hüvitis JMUD-lt (D) välja Fabulonia OÜ kasuks.
5.Rahuldada apellandi taotlus 03.02.2016 ringkonnakohtu istungi protokolli parandamiseks ja asendada kohtuistungi protokolli esimesel lehel L.Jürgeni selgituses number „400“ numbriga „4000“.
6.Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.
Selgitused Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha, sealhulgas avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi andmise taotlus ei peata menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.JMUD (hageja) esitas 19.07.2014 Harju Maakohtule hagi Fabulonia OÜ (kostja) vastu, milles palus kostjalt enda kasuks välja mõista 26 823.68 USA dollarit, millest 26 000 USA dollarit moodustab alusetult saadu ja 823.68 USA dollarit hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivis. Kõik menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.
2.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid JKKI, TK, AV (kostja osanikud) ja hageja 04.06.2013 lihtkirjalikus vormis eellepingu, milles mh lepiti kokku kostja osade ümber jaotamine selliselt, et osanikuks saab ka hageja. Hageja kandis 06.06.2013 saadavate osade hinna kostjale summas 26 000 USA dollarit. Kostja sõlmitud eellepingu lepingupooleks ei olnud. Kuni hagiavalduse esitamiseni ei ole kostja osade jaotust muudetud, st hageja ei ole osanikuks saanud. Kostja osad ei olnud ega ole registreeritud Eesti väärtpaberite keskregistris. Eelleping on vähemalt osade võõrandamise eelkokkulepete osas tühine ja seega oli kostjale tehtud makse õigusliku aluseta.
3.Alates 26.02.2014 on hageja arvestanud viivist seadusjärgses määras põhinõude summalt 26 000 USA dollarit ning seisuga 18.07.2014 on viivisenõue kostja vastu 823.68 USD dollarit.
4.Hagi on esitatud õige kostja vastu. Poolte vahel sõlmitud eellepingu näol on tegemist lepinguga kolmanda isiku kasuks. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 1030 lõige 1 ei erista ebaehtsat või ehtsat kolmanda isiku kasuks sõlmitud lepingut. Soorituse tegijal on VÕS § 1030 lõikes 1 nimetatud eelduste esinemisel õigus valida, kas ta nõuab VÕS § 1028 lõikest 1 tulenevalt saadu tagastamist lepingu poolelt või lepinguga soodustatud kolmandalt isikult. See, kas kolmandal isikul on otsenõudeõigus võlgniku vastu või mitte, ei saa omada tähtsust tagasinõude olemasolu hindamisel. Kolmanda isiku otsenõudeõigus võlgniku suhtes omab tähtsust nendevahelise lepingulise suhte määratlemisel.
5.Kostja väited hageja vastuolulise käitumise osas on eksitavad ja tõendamata. See, et kostja on hageja poolt tühise lepingu alusel makstud rahasumma tänaseks päevaks ära kasutanud, ei ole sisuline ja õiguspärane vastuväide raha tagasinõudele. Hageja ei ole kunagi olnud kostja töötaja. Soorituse aluseks oli poolte tühine kokkulepe osade võõrandamise ja ostuhinna tasumise kohta ning kolmanda isiku kasuks vastava ostuhinna investeeringuna tasumiseks. Soorituse alus ei ole tingitud hageja tegevusest.
Kostja poolt saadu kasutamine ei ole aga kunagi allunud hageja kontrollile. Väited, et eellepingu pooled ja eellepinguga soodustatud kostja uskusid eellepingu kehtivusse ja asusid seda täitma, ei too automaatselt kaasa tagasinõudeõiguse välistamist. Tänaseni ei ole eellepingust tulenevat osade üleandmise kokkulepet täidetud. Ainus, kes oli veendunud lepingu kehtivuses, oli ilmselt hageja, kes heausklikult kokkulepitud rahasumma kostjale ka üle kandis ilma mistahes vastuhüve saamata.
6.Eellepingu punkti 2.7 kohaselt ei pidanud hageja tasuma kostja osanikele, vaid otse kostjale. Kostja ei olnud eellepingu pooleks. Seega on eellepingu näol tegemist lepinguga kolmanda isiku kasuks VÕS § 80 lõike 1 tähenduses. Kostja peab kolmanda isikuna õigusliku aluseta saadu tagastama. Eellepingu näol oli tegemist tühise lepinguga kolmanda isiku kasuks. Üleandja saab üleantu tagasi saajalt ehk kolmandalt isikult. Usalduskoosseisu puudutavat sellises argumentatsioonis ei ole põhjust esile tuua. Nimelt ei saanud hageja teostada kvaliteedikontrolli advokaadibüroo üle ning hagejal ei ole teadmisi Eesti õiguse üle, kuna hageja ei ole Eesti kodanik, ei oma Eestiga pikaajalisi sidemeid ega valda eesti keelt. Seega ei saa hagejale omistada eellepingu vormipuudusi. Lisaks on tegemist olukorraga, kus hageja poolt makstud raha eest ei saanud hageja midagi vastu. Hageja ei ole mitte kunagi saanud kontrolli kostja üle ning ei ole töötanud kostjale. Hageja ja kostja vahel ei ole kunagi sõlmitud töölepingut ja kostja ei ole hagejale maksnud töötasu. Kostja vastuväited
7.Kostja ei tunnistanud hagi ja palus jätta selle rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Hagi on esitatud vale kostja vastu. 04.06.2013 sõlmitud eellepingu puhul on tegemist ebaehtsa lepinguga kolmanda isiku kasuks. VÕS § 1028 lõikest 1 tulenevat tagasinõudeõigust võib hageja seoses asjaoluga, et eellepingu puhul on tegemist ebaehtsa lepinguga kolmanda isiku kasuks, teostada VÕS § 1029 järgi. Seega tuleb hagejal esitada VÕS § 1028 lõikest 1 tulenev nõue võlausaldajate vastu.
8.Alternatiivselt leiab kostja, et hagi esitamine kostja vastu on olnud tingitud hageja enda vastuolulisest ning hea usu vastasest käitumisest, mis on keelatud tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 138 ja VÕS § 6 järgi. Hageja on oma käitumisega tekitanud kostjas usaldust eellepingu alusel kostjale ülekantud rahasumma kasutamise õiguspärasuses. Kostja on hageja 19 631.76 euro suuruse investeeringu tulemusel teostanud arendustöid ning turustanud enda ärimudelit hageja osavõtul ja heakskiidul. Hageja investeering on tänaseks päevaks ära kasutatud. Kostja suhtes oleks ebaõiglane anda hagejale tagasinõudeõigus olukorras, kus soorituse aluseks olevad asjaolud olid tingitud hageja enda tegevusest ning soorituse tulemusel kostja poolt saadu kasutamine allus hageja kontrollile ning toimus tema heakskiidul. Seetõttu ei saa hageja tugineda alusetule rikastumisele ning nõuda eellepingu alusel üleantu tagastamist.
9.Eellepingu poolte ühine tahe oli käsitada makset investeeringuna kostja tegevusse, milleks on töötada välja ja pakkuda uudset infotehnoloogilist lahendust, mis võimaldab turvalist autorite ja disainerite õiguste kaitset tagavat 3D printimist. Eellepingu punkti 3.3 järgi tuli investeeringut kasutada ainult tootearenduse, turunduse ja müügi jaoks. Eellepingu punkt 4 nägi ette poolte kohustuse panustada parimal viisil oma aega, oskusi ja teadmisi ettevõtte edu ja kasvu saavutamisse ning ettevõtte tegevuse aluseks oleva tehnoloogia arendamisse. Eellepingu pooled ja eellepinguga soodustatud kostja uskusid eellepingu kehtivusse ja asusid seda täitma. Eellepingu täitmine seisneb mh selles, et (i) hageja tasus osade ostuhinna eellepingu punkti 2.7 järgi; (ii) TK-le tehti eellepingu punktis 2.6 ettenähtud ülekanne 1/3 ulatuses lubatud
summast; ja (iii) eellepingu osapooled asusid realiseerima hageja poolt tehtud investeeringut, osaledes turundusüritustel, arendades tehnoloogiat ning panustades ettevõtte arengusse oma aega, oskusi ja teadmisi. Hageja poolt kostjale ülekantud summade vahelisel perioodil 27.06.2013-04.09.2013 lõi hageja aktiivselt kaasa kostja tegevuse edasiarendamises. Samuti registreeriti hageja kostja töötajaks perioodil 07.10.2013-27.03.2014. Asjaolu, et hagejast ei ole tänaseks päevaks saanud kostja osanikku, on tingitud hageja enda käitumisest. Pärast eellepingu sõlmimist hakkas hageja nõudma oma osaluse suurendamist, mis ei vastanud eellepingu poolte kokkuleppele.
10.04.06.2013 kokkulepe oli oluliselt laiem ning lepingu põhieesmärk oli lepinguosaliste ühine tegutsemine uute piiratud vastutusega äriühingute asutamiseks Ameerika Ühendriikides (lepingus nimetatud uus ettevõte) ja Luksemburgis (lepingus nimetatud Luksemburgi ettevõte). Sealjuures leppisid lepinguosalised kokku tulevase koostöö põhimõtted uues ettevõttes, Luksemburgi ettevõttes ja kostjas. Eellepingu punkti 2.7 kohaselt pidi hageja tasuma hiljemalt 07.06.2013 kostja kontole 19 450 eurot osade eest uues ettevõttes. Seega on alusetu ja tõendamata hageja väide, nagu oleks hageja kandnud kostjale 26 000 USA dollarit üle JKKI korraldusel kostja osade omandamise eest. Samuti on oluline, et vastavalt lepingu punktile 3.3 pidid kõik lepinguosalised, sh hageja, tagama, et hageja poolt makstavat aažiot kasutatakse ainult tootearenduse, turunduse ja müügi jaoks. Seetõttu asjaolu, et eellepingu punktis 2.9 sisalduv kostja osade ümberjagamise kokkulepe ei vasta vorminõuetele, ei anna hagejale alust nõuda tasutud rahasummade tagastamist. Hageja osales alates 04.06.2013 eellepingu sõlmimisest aktiivselt kostja majandustegevuses, sh hageja poolt tasutud rahasummade kulutamisel vastavalt eellepingu punktile 3.3 – turvalise 3D printimise lahenduse tootearenduseks, turunduseks ja müügiks. Kõik kostja tootearenduse, turunduse ja müügi kulutused on tehtud hageja nõusolekul, sh osaliselt hageja enda poolt, kes kasutas kostja krediitkaarti. Samas on hageja käitunud kostja suhtes vastuoluliselt ja pahatahtlikult. Kuigi hageja soovis algselt omandada 15%-list osalust, asus ta hiljem esitama alusetuid nõudeid osaluse suurendamiseks. Saades aru, et kostjas 25% osaluse saavutamine ei ole võimalik, asutas hageja pärast tema poolt eelkokkuleppe alusel kostjale tasutud rahasummade ärakasutamist konkureeriva äriühingu, millesse kaasas enamiku kostja osanikke ning jätkas tegevust uue äriühingu kaudu.
11.Kostja ei nõustu hageja väitega, nagu hageja ei oleks saanud tema poolt makstud raha eest midagi vastu. Hagejal oli võimalus omandada 15% kostja osakapitalist, kuid hageja ise keeldus sellest, mistõttu osade omandamata jätmine tulenes üksnes hageja enda tegevusetusest. Kuigi kostja ei maksnud hagejale töötasu, kandis kostja kõik hageja tegevusega seotud kulud (summas 22 683.62 eurot). Samuti kasutas hageja kulutuste tegemisel kostja krediitkaarti. Maakohtu otsuse põhjendused
12.Maakohus jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulude hüvitise koos viivisega.
13.Pooled ei vaidle järgmiste oluliste asjaolude üle: 1) 04.06.2013 sõlmisid JKKI, TK, AV (kostja osanikud) ja hageja lihtkirjalikus vormis eellepingu, mille punkti 2.7 lepiti kokku, et hageja maksab oma osade eest uues ettevõttes (piiratud vastutusega äriühing Ameerika Ühendriikides) 25 000 euro suuruse aažio (olenemata sellest, kas osakapitali suurus vastab punktides 2.1 või 2.2 sätestatule) ning sellest aažiost on ta ettevõttesse teinud juba sissemakseid 5550 eurot, mis arvestatakse nimetatud maksekohustusest maha ja seega peab ta
hiljemalt 07.06.2013 kandma kostja kontole 19 450 eurot. Eellepingu punktis 2.9 lepiti kokku, et kui uus ettevõte ei ole asutatud hiljemalt 31.07.2013, jagatakse kostja osad ümber ja lepinguosalised saavad kostja osanikeks punktis 2.2 esitatud jaotuse alusel; 2) hageja kandis 06.06.2013 kostjale 26 000 USA dollarit (so 19 631.76 eurot); 3) uut ettevõtet ei asutatud ja kostja osade jaotust ei muudetud; 4) hageja on 25.02.2014 e-kirja teel esitanud JKKI-le ja kostjale nõude 26 000 USA dollari tagasi maksmiseks ja viivise arvestamise alustamisest.
14.Kohus käsitleb esmalt küsimust 04.06.2013 sõlmitud lepingu tühisusest. Vastavalt TsÜS § 83 lõikele 1 on tehing seaduses sätestatud vormi järgimata jätmise korral tühine, kui seadusest või vormi nõudmise eesmärgist ei tulene teisiti. Kooskõlas VÕS § 33 lõikes 1 sisalduva määratlusega on eelleping kokkulepe, millega pooled kohustuvad tulevikus sõlmima lepingu eellepingus kokkulepitud tingimustel. Sama paragrahvi teisest lõikest tuleneb, et kui seaduse kohaselt tuleb leping sõlmida teatud vormis, peab ka eelleping olema sõlmitud samas vormis. Äriseadustiku (ÄS) § 149 lõike 4 kohaselt peavad osaühingu osa võõrandamise kohustustehing ja käsutustehing olema notariaalselt tõestatud. Sama sätte lõige 5 sätestab, et notariaalse tõestamise nõuet ei kohaldata Eesti väärtpaberite keskregistris registreeritud osade võõrandamisel. Seega võimaldab osade registreerimine Eesti väärtpaberite keskregistris sõlmida osade ostu- või müügitehinguid ilma ÄS § 149 lõikes 4 sätestatud kohustuslikku notariaalset tehinguvormi järgimata. Kuna kostja osad ei olnud ega ole registreeritud Eesti väärtpaberite keskregistris, peavad seega osaühingu osa võõrandamise kohustus- ja käsutustehing olema notariaalselt tõestatud. Arvestades VÕS § 33 lõikes 2 sätestatut, kehtib samasugune vorminõue järelikult ka osaühingu osa võõrandamise eellepingu suhtes. Selle vorminõude järgimata jätmisel on tehing TsÜS § 83 lõike 1 järgi tühine.
15.Hinnates vaidlusaluse lepingu (I kd lk 8-12, tõlge lk 13-17) sisu tervikuna, leiab kohus, et lepingu näol on tegemist osaühingu(te) osa(de) võõrandamisele suunatud eellepinguga VÕS § 33 lõike 1 tähenduses. Taolist järeldust toetab esmalt eellepingu punkt 2.7, mis näeb ette hageja kohustuse maksta oma osade eest uues asutatavas ettevõttes (piiratud vastutusega äriühing Ameerika Ühendriikides) 19 450 eurot. Peale selle kavatseti asutada ka uus piiratud vastutusega äriühing Luksemburgi õigusaktide kohaselt (Luksemburgi ettevõte), mis kuuluks täielikult uuele ettevõttele ning Luksemburgi ettevõttele kuuluks kogu ettevõtte äritegevusega seotud intellektuaalomand (nt patendid, kaubamärgid ja õigused leiutistele) (eellepingu punkt D). Seejuures lepiti eellepingu punktis 2.9 kokku, et kui uus ettevõte ei ole asutatud hiljemalt 31.07.2013, jagatakse kostja osad ümber ja lepinguosalised saavad kostja osanikeks lepingu punktis 2.2 esitatud jaotuse alusel. Samuti sisaldab eellepingu punkt 2.8 võimalust hagejal omandada oma osade eest makstud summaga uusi osasid 5% ulatuses uue ettevõtte osadest. Lisaks on eellepingu punktis 3 lepinguosaliste poolt kokku lepitud kostja, uue ettevõtte ja Luksemburgi ettevõtte juhtimine, kus ettevõtteid võib teiste hulgas esindada ka hageja (koos JKKI-ga). Eellepingu punktides 5.1-5.3 on pooled (sh hageja) kokku leppinud osaluse võõrandamise põhimõtted.
16.Seega pidanuks 04.06.2013 sõlmitud eelleping olema notariaalselt tõestatud (TsÜS § 82) ning kirjalikus vormis sõlmitud (TsÜS § 78) leping tuleb lugeda õigustühiseks.
17.Vastavalt TsÜS §-le 85 ei too tehingu ühe osa tühisus kaasa teiste osade tühisust, kui
tehing on osadeks jagatav ja võib eeldada, et tehing oleks tehtud ka tühise osata. Tehingu tegemisel on isikute tahe üldjuhul suunatud sellele, et tehing oleks kehtiv ning selle kaudu oleks võimalik saavutada soovitud õiguslikke tagajärgi. Kui on aga tegemist mingi sellise puudusega, mis on tehingu tühisust tingivaks asjaoluks, tuleb eeldada, et tühine on kogu tehing. Kuigi pooled ei ole tuginenud sellele, et teatud osas tehing kehtima jääks, on kostja selgitanud, et tehingu esimene eesmärk oli ettevõttesse investeerida summa ja seda vastavalt eellepingu punktile 3.3 kasutada, lisaks asutada ettevõtted Ameerika Ühendriikides ja Luksemburgis ning kui see ei õnnestu, siis jaotatakse kostja osad ümber. Kuivõrd uusi ettevõtteid ei asutatud ning kostja osade jaotust ei muudetud (ehk hageja ei saanud oma investeeringu eest midagi vastu), ei saa kohtu hinnangul eeldada, et eelleping oleks sõlmitud ka ilma tühise osata. Lisaks ei oleks võimalik seadusest tulenevast vorminõudest ka poolte kokkuleppel kõrvale kalduda (VÕS § 11 lõige 1).
18.TsÜS § 84 lõike 1 järgi ei ole tühisel tehingul algusest peale õiguslikke tagajärgi ning tühise tehingu alusel saadu tagastatakse vastavalt alusetu rikastumise sätetele, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. VÕS § 1028 lõikest 1 tuleneb, et kui isik (saaja) on teiselt isikult (üleandja) midagi saanud olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, võib üleandja saadu saajalt tagasi nõuda, kui kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära. Kohus selgitab, et VÕS § 1028 kohaldamine tuleb kõne alla üksnes juhul, kui üleandja soovis saadu üleandmisega täita oma kohustust saaja ees, st kui üleantu kujutas endast sooritust olemasoleva või tulevase kohustuse täitmise eesmärgil. Küsimus sellest, kas ja kelle ees soovis üleandja sooritusega oma kohustust täita, on oluline ka määramaks, milliste isikute vahel alusetu rikastumise nõuded tekivad – alusetu rikastamise nõuded tekivad isikul, kes kohustust täita soovis ja tegi soorituse isiku vastu, kelle suhtes eksisteerivat kohustust täita sooviti (vt ka Võlaõigusseadus III. 8. ja 10. osa (§-d 619-916 ja 1005-1067). Kommenteeritud väljaanne. Koostajad: Paul Varul jt. Tallinn 2009, lk 586-587).
19.VÕS § 1029 sisaldab VÕS § 1028 regulatsiooni täiendavat erisätet juhuks, kus alusetu rikastumise kaasa toonud suhetes osaleb rohkem kui kaks isikut. VÕS § 1029 kohaldatakse alusetu rikastumise juhtudel siis, kui üleandja poolt oma kohustuse täitmiseks teisele isikule millegi üleandmine ei toimu mitte eeldatavale võlausaldajale, vaid viimase korraldusel kolmandale isikule. VÕS § 1029 alusel määratakse, kelle vahel tekib alusetu rikastumise võlasuhe ning vastavasisulised nõuded, kui kohustust, mida seeläbi täita sooviti, ei eksisteeri, seda ei teki või kui see hiljem ära langeb. Selle sätte kohaldamise esmaseks eelduseks on, et üleandja poolt oma kohustuse täitmiseks teisele isikule millegi üleandmine ei toimu mitte eeldatavale võlausaldajale, vaid viimase korraldusel kolmandale isikule. Juhul kui kohustust, mida üleandja täita soovis, ei teki (on täidetud VÕS § 1028 lõikes 1 sätestatud eeldused), tõusetub küsimus, kelle vastu on üleandjal võimalik suunata alusetu rikastumise nõue. Kui hageja täitis JKKI, TK ja AV (kostja osanike) korraldusel kohustuse kolmandale isikule (kostjale), siis saab ta alusetust rikastumisest tuleneva nõude VÕS § 1029 kohaselt esitada siiski vaid kostja osanike vastu (isiku vastu, kellele kohustuse täitmine tegelikult toimus, on alusetu rikastumise nõuded välistatud). VÕS §-s 1029 sätestatud regulatsiooni põhjenduseks on sooritussuhte puudumine üleandja ja kolmanda isiku vahel, kuna nende vahel on üksnes täitmissuhe (sooritussuhe on üleandja (hageja) ja korralduse andjate (JKKI, TK, AV) vahel ning korralduse andjate ja kostja vahel). Nimetatud sättes reguleeritud situatsiooniga ei ole tegemist aga juhul, kui lepingus (mis hiljem osutub kehtetuks) sisaldub algusest peale kokkulepe täita
lepingust tulenev kohustus kolmandale isikule (vt ka Võlaõigusseadus III. 8. ja 10. osa (§-d 619-916 ja 1005-1067). Kommenteeritud väljaanne. Koostajad: Paul Varul jt. Tallinn 2009, lk 590-591). Sel juhul võib kohaldamisele kuuluda VÕS § 1030.
20.VÕS § 1030 on VÕS § 1029 kõrval VÕS § 1028 suhtes erinormiks, sätestades erandi üldreeglist, mille kohaselt võib üleantu tagasi nõuda isikult, kes on soorituse saajaks. Nii sätestab VÕS § 1030 lõige 1, et kui üleandja on saajale midagi üle andnud saaja kasuks sõlmitud lepingu täitmisena, võib üleandja VÕS § 1028 lõikes 1 nimetatud juhul saajale üleantu tagastamist nõuda ka teiselt lepingupoolelt või isikult, keda ta ekslikult pidas lepingupooleks. Seega VÕS § 1030 kohaldatakse alusetu rikastumise juhtudel siis, kui üleandja poolt oma kohustuse täitmiseks teisele isikule millegi üleandmine toimub kolmanda isiku kasuks sõlmitud lepingu täitmise eesmärgil lepingu alusel soodustatud kolmandale isikule. VÕS § 1030 alusel määratakse, kelle vahel tekib alusetu rikastumise võlasuhe ning vastavasisulised nõuded, kui lepingulist kohustust, mida soodustatud kolmanda isiku kasuks täita sooviti, ei eksisteeri, seda ei teki või kui see hiljem ära langeb. Kõnesoleva paragrahvi kohaldamise esimene eeldus on, et üleandja on saajale midagi üle andnud saaja (kolmanda isiku) kasuks sõlmitud lepingust tuleneva kohustuse täitmiseks (vt ka Riigikohtu 22.01.2009 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-08, punkt 11).
21.Antud juhul on eellepingu osapoolteks JKKI, TK, AV ja hageja. Asjas puudub vaidlus, et kostja ei olnud sõlmitud eellepingu pooleks (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 22.12.2014 määrus samas tsiviilasjas; I kd lk 89-90). Eellepingu punkti 2.7 järgi tuli hagejal teha osade ostuhinna makse kostja kontole. Kohtu hinnangul on võimalik tõlgendada viidatud kokkulepet nn ebaehtsa lepinguna kolmanda isiku kasuks. Lepingu puhul kolmanda isiku kasuks ei ole tegemist iseseisva lepingu liigiga, lepinguks on praegusel juhul eelleping, mis tuli osade ostuhinna osas täita kolmandale isikule (kostjale). VÕS § 80 lõike 1 kohaselt võib lepingus ette näha või võlasuhte olemusest tuleneda, et kohustus tuleb võlausaldaja asemel täita kolmandale isikule (leping kolmanda isiku kasuks). VÕS § 80 lõige 2 käsitleb olukorda, millal on tegemist ehtsa lepinguga kolmanda isiku kasuks. Sellisel juhul on kolmandal isikul iseseisev lepingu täitmise nõue, mis on ette nähtud lepinguga või tuleneb seadusest (vt ka Riigikohtu 05.12.2005 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-140-05, punkt 13). Kui kolmandal isikul iseseisvat täitmisnõuet ei ole, on leping ebaehtne. Lepingu ehtsus peab tulenema vahetult lepingust või seadusest. Eellepingus puudub säte, mis annaks kostjale õiguse nõuda vastava kohustuse täitmist ning vastavat õigust ei tulene ka seadusest. Järelikult on eellepingu puhul tegemist ebaehtsa eellepinguga kolmanda isiku kasuks.
22.Ebaehtsa lepingu puhul kolmanda isiku kasuks ei teki aga kohtu arvates kolmanda isiku (kostja) ning talle oma lepingulise kohustuse täitnud lepingupoole (hageja) vahel VÕS §-s 1028 sätestatud juhul soorituskondiktsiooni ning vastavad alusetu rikastumise nõuded eksisteerivad üksnes lepingupoolte vahel nagu VÕS §-s 1029 kirjeldatud alusetu rikastamise nõuete puhul (vt ka Võlaõigusseadus III. 8. ja 10. osa (§-d 619-916 ja 1005-1067). Kommenteeritud väljaanne. Koostajad: Paul Varul jt. Tallinn 2009, lk 591-592).
23.Kohus möönab, et Riigikohus on 22.01.2009 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-136-08 (punktis 11) selgitanud, et soorituse tegijal on VÕS § 1030 lõikes 1 nimetatud eelduste esinemisel õigus valida, kas ta nõuab VÕS § 1028 lõikest 1 tuleneval alusel saadu tagastamist lepingu poolelt või lepinguga soodustatud kolmandalt isikult. Samas ei
nõustu kohus hageja seisukohaga, et VÕS § 1030 lõige 1 ei erista ebaehtsat või ehtsat kolmanda isiku kasuks sõlmitud lepingut. Sellist järeldust ei saa teha ka viidatud Riigikohtu lahendi pinnalt, pigem vastupidi, sest lahendist tulenevalt oli selles asjas raha maksmine suunatud kostjale ja tema kasuks (vt Riigikohtu sama otsuse punkt 10). Kohus on seisukohal, et VÕS § 1030 kohaldatakse üksnes juhtudel, kus tühine või tühistatud leping oli nn ehtne leping kolmanda isiku kasuks VÕS § 80 lõike 2 järgi, st juhtudel, kus kolmandale isikule antakse sama lepinguga õigus nõuda lepingu täitmist. Seevastu kui kolmanda isiku kasuks sõlmitakse leping VÕS § 80 lõike 1 järgi, siis selle lepingu kehtetuse korral on alusetu rikastumise sätete alusel nõuded üksnes lepingupoolte vahel (vt ka Lepinguvälised võlasuhted. Koostaja: Tambet Tampuu. Tallinn 2012, lk 93; Riigikohtu 22.01.2009 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-08, punktid 10-12). Eelnevast tulenevalt on käesolevas asjas hageja esitanud nõuded vale kostja vastu. Hagejal tuleb nõue esitada võlausaldajate (JKKI, TK, AV) vastu.
24.Arvestades eeltoodut, ei saa hageja nõuet 26 000 USA dollari väljamõistmiseks kostjalt rahuldada. Kohus ei pea seetõttu ka vajalikuks analüüsida käesolevas otsuses muid VÕS § 1028 lõike 1 ja § 1030 lõike 1 kohaldamise seisukohast õiguslikku tähtsust omavaid asjaolusid ning jätab vastavas osas hindamata poolte tõendid. Samuti ei pea kohus menetlusökonoomia kaalutlustest lähtudes vajalikuks käsitleda otsuses muid kostja poolt hageja nõuetele esitatud vastuväiteid. Seoses põhinõude põhjendamatusega tuleb rahuldamata jätta ka hageja poolt esitatud viivisenõue. VÕS § 113 lõike 1 esimese lause kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivist), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Kuivõrd rahalise kohustuse täitmisega viivitamine kostja poolt ei ole asjas tuvastamist leidnud, puudub eeltoodut arvestades alus esitatud viivisenõude rahuldamiseks.
25.TsMS § 173 lõike 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Vastavalt TsMS § 173 lõikes 4 sätestatule näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 162 lõike 1 alusel kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuivõrd kohus jättis hagi rahuldamata, tuleb menetluskulud jätta asjas hageja kanda.
26.Juhindudes TsMS § 174 lõikest 2 määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist.
27.Vastavalt TsMS § 138 lõikele 1 on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. TsMS § 143 punkti 1 järgi on asja läbivaatamise kuluks mh tõlgikulud ning TsMS § 144 punktist 1 tulenevalt on kohtuvälised kulud menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. TsMS § 146 lõike 1 punkti 3 alusel kannab menetluskulud isik, kelle kanda jäävad menetluskulud kohtulahendi alusel. Kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus, juhindudes TsMS § 175 lõikest 1, kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja TsMS §-s 218 sätestatu kohaselt. Toimiku materjalidest nähtub, et kostjal on käesolevas tsiviilasjas olnud lepingulised esindajad, seega on antud asjas
kostja poolt kantavad õigusabikulud menetluskulud.
28.TsMS § 174 lõike 8 alusel määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks hagita menetluse sätete kohaselt, arvestades TsMS 18. peatüki 5. jaos sätestatud erisusi. Hagita menetluses lahendatavas asjas rakendab kohus TsMS § 477 lõike 7 kohaselt uurimispõhimõtet, st kontrollib avalduse vastavust seadusele ja avalduse tõendatust ka juhul, kui sellele ei ole esitatud vastuväiteid. Seejuures ei ole kohus TsMS § 477 lõike 5 järgi seotud menetlusosaliste esitatud asjaoludega ega nende hinnanguga asjaoludele.
29.Esmalt võtab kohus seisukoha kostja kantud tõlkekulude 114 euro osas. Vastavalt TsMS § 32 lõikele 1 toimub kohtumenetlus ja kohtu asjaajamine eesti keeles. Viidatud sättest tulenevalt tuleb kohtul tagada, et toimikus ei oleks tõlketa dokumente. TsMS § 33 lõike 1 teine lause sätestab kohtu kohustuse nõuda menetlusosaliselt kohtule esitatud dokumentaalse tõendi eestikeelset tõlget, kui see ei ole esitatud eesti keeles. TsMS § 33 lõike 1 mõtte kohaselt on vaja tõlkida ainult need võõrkeelsed menetlusdokumendid, mida menetlusosalised esitavad kohtu nõudel kohtumenetluse käigus kohtule. Seega oli kostja kohustatud tõlkima tõendid inglise keelest eesti keelde. Kostja on kandnud tsiviilasja materjalidest nähtuvalt (I kd lk 8-17, 19-20 ja 2324) tõlkekulusid dokumentide tõlkimisel inglise keelest eesti keelde summas 114 eurot (vt II kd, tl 91), mis kohtu hinnangul on põhjendatud kulu ning hagejal tuleb see kostjale hüvitada.
30.Järgnevalt kontrollib kohus kostja lepinguliste esindajate kulude põhjendatust ja vajalikkust. Menetluskulude nimekirjast nähtuvalt on kostjal kulunud õigusabile 5823.80 eurot (koos käibemaksuga), sh AB-le SORAINEN 29,4 töötunni eest 3661.80 eurot ja AB-le Entsik & Partnerid 15,67 töötunni (15 tundi 40 minutit) eest 2162 eurot. Menetluskulude nimekirjadele on lisatud arved, milledest nähtuvalt ei ole AB SORAINEN poolt väljastatud arvetel (nr 2587/14EE, 2811/14EE, 3327/14EE, 0076/15EE, 0552/15EE) välja toodud teostatud toiminguid, vaid on märgitud üksnes teenuse osutamise periood ja ajakulu. Seevastu AB Entsik & Partnerid poolt väljastatud arved (nr 150296, 150449, 150589, 150594, 150596) on kohtule esitatud koos spetsifikatsioonidega.
31.Hageja arvates on AB SORAINEN poolt väljastatud arved summas 3661.80 eurot ebamõistlikud ja põhjendamata, kuivõrd arvetelt ei nähtu õigusabi osutamiseks tehtud toimingud ja sellele kulunud aeg ning seetõttu ei ole võimalik hinnata kulude vajalikkust ja põhjendatust. Kohus möönab, et hageja poolt eelnevalt välja toodud asjaolu teeb kohtule keerulisemaks kostja esindaja toimingute ajalise kulu põhjendatuse hindamise. Samas ei takista see menetluskulude kindlaksmääramist, kuna arvestades tsiviilasja materjalide mahtu ja sisu, on võimalik välja selgitada, kui palju vajalikku tööd on kohtumenetlus kostja esindajalt nõudnud. Kohus selgitab, et vastaspoolelt menetluskulude väljamõistmise aluseks ei ole mitte esitatud arved, vaid õigusabikulude põhjendatus ja vajalikkus. TsMS § 174 lõike 1 kohaselt määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. Seega määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks vajalikus ja põhjendatud ulatuses, seda nii menetluskulude nimekirja kui ka asja materjalide põhjal. Kohus märgib, et nende toimingutega seonduvat kulu, mille põhjendatust ei saa hinnata, ei saa jätta ka hageja kanda.
32.Lisaks selgitab kohus, et Riigikohtu praktika kohaselt on menetluskulude vajalikkuse ja põhjendatuse hindamiseks vaja teada õigusabi osutamiseks tehtud toiminguid ja nendele kulunud aega (nt Riigikohtu 09.11.2009 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-112-09, punkt 15 ja 15.02.2012 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-161-11, punkt 8). Seega tuleb õigusabikulude vajalikkuse ja põhjendatuse hindamisel arvestada konkreetsete toimingute sisu ja ajalist ulatust. Kohtul on võimalik hinnata kulude nimekirja, kuhu on lepingulise esindaja tehtud toimingutele kulunud aeg märgitud ajavahemikuna (Riigikohtu 11.02.2015 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-14, punkt 12).
33.Riigikohtu halduskolleegiumi praktika kohaselt, millele saab ka maakohus tugineda, on menetluskulude väljamõistmisel ja vajalike ning põhjendatud menetluskulude suuruse hindamisel oluliseks peetud järgmisi kriteeriume: avalduse koostamiseks läbitöötamist vajavate materjalide mahukus; avalduse koostamise keerukus ja aeganõudvus; kohtumenetluse ajaline kestus; tõendamisesemesse kuuluvate asjaolude erakordselt suur maht; istungite arv; kui palju korratakse varasemaid seisukohti; jõupingutused tõendamisel; kirjalik või suuline menetlus; vaidluse olemus (nt Riigikohtu määrus haldusasjas nr 3-3-1-26-13, punkt 14; otsus haldusasjas nr 3-3-153-11, punkt 31; otsus haldusasjas nr 3-3-1-20-11, punkt 18; otsus haldusasjas nr 3-31-17-11, punkt 18; otsus haldusasjas nr 3-3-1-36-10, punkt 34). Samuti on Riigikohtu tsiviilkolleegium asjas nr 3-2-1-143-11 (punktis 14) rõhutanud, et menetlusosalise lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel TsMS § 175 lõike 1 alusel tuleb arvestada mh kohtuvaidluse asjaoludega, eelkõige asja keerukuse ja mahukusega.
34.Kohtu hinnangul on antud juhul tegemist keskmisest keerulisema menetlusega, arvestades nõude eset ja sellega seonduvaid kostja vastuväiteid ning esitatud tõendite mahtu. Seejuures tuleb arvesse võtta ka asjaolusid, et käesoleva tsiviilasja raames on peetud üks kohtuistung, kohtuasja materjale on kogunenud kahe köite jagu ning menetlus on ajaliselt kestnud veidi üle aasta.
35.Menetlusdokumentide koostamine ja kohtule esitamine on tõendatud toimikus asuvate dokumentidega. Menetlusdokumentide koostamisele, samuti hageja esindajate poolt kohtule esitatud menetlusdokumentide suhtes õigusliku positsiooni võtmiseks, pidi eelnema kõigi vajalike asjaolude läbitöötamine, analüüsimine ja seisukohtade kujundamine ning lõpuks nende vormistamine vastavaks kirjalikuks dokumendiks. Menetlusdokumentide koostamine ei ole tehniline töö, sellega kaasneb üldjuhul intensiivne mõttetegevus ja õigusaktide uurimisele suunatud tegevus, milleks aga kulub aega. Oluline on selle juures menetlusdokumendi koostamise fakt ja vajalikkus. Esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel tuleb eelkõige arvestada, kui palju pidi esindaja sisuliselt töötama selleks, et esindatava huvid saaksid vajalikus ulatuses kaitstud.
36.Kohus on seisukohal, et esindajate toimingud olid kostja esindamiseks vajalikud ja toimingute ajakulu vastab tsiviilasja sisule ja mahule ning on põhjendatud alljärgnevalt: 1) arve nr 2587/14EE – 5h seoses ajavahemikus 17.09.2014-29.09.2014 tehtud toimingutega, tunnihinnaga 102.24 eurot, summas 511.20 eurot. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt esitas kostja esindaja 29.09.2014 vastuväite hagi menetlusse võtmisele (I kd lk 43-45), millele pidi eelnema hagiavalduse ja selle lisadega (I kd lk 2-26) tutvumine. Arvestades määruse punktis 37 märgitut ja nimetatud menetlusdokumentide mahtu ning asjaolu, et tsiviilasja materjalidest ei nähtu muid
õigustoiminguid, peab kohus põhjendatud ajakuluks 5h; 2) arve nr 2811/14EE – 2,6h seoses ajavahemikus 09.10.2014-20.10.2014 tehtud toimingutega, tunnihinnaga 9792 eurot, summas 254.60 eurot. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt esitas kostja esindaja 20.10.2014 kohtule vastuse (I kd lk 55-56), millele pidi eelnema hageja 09.10.2014 arvamusega (I kd lk 50-52) tutvumine; 3) arve nr 3327/14EE – 4h seoses ajavahemikus 03.11.2014-05.12.2014 tehtud toimingutega, tunnihinnaga 106.83 eurot, summas 427.30 eurot. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on kostja esindaja esitanud 05.12.2014 kohtule vastuse määruskaebusele (I kd lk 84-86), millele eelnevalt pidi esindaja tutvuma hageja 21.10.2014 arvamusega (I kd lk 67-68), Harju Maakohtu 31.10.2014 määrusega (I kd lk 70-73) ja hageja 21.11.2014 määruskaebusega (I kd lk 76-77); 4) arve nr 0076/15EE – 6h seoses ajavahemikus 06.01.2015-27.01.2015 tehtud toimingutega, tunnihinnaga 105 eurot, summas 630 eurot. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on kostja esindajal olnud vaja tutvuda Tallinna Ringkonnakohtu 22.12.2014 määrusega (I kd lk 89-90) ning seejärel on maakohus kohustanud kostjat koostama sisulise vastuse hagiavaldusele (I kd lk 92), mille kostja esindaja koostas ja esitas kohtule 27.01.2015 (I kd lk 95-99; lisad lk 101-122). Arvestades eelnevat ja määruse punktis 37 väljendatut ning asjaolu, et rohkem toiminguid tsiviilasja materjalidest ei nähtu, peab kohus põhjendatud ajakuluks 6h; 5) arve nr 0552/15EE – 0,30h seoses ajavahemikus 16.02.2015-16.02.2015 tehtud toimingutega, tunnihinnaga 100 eurot, summas 30 eurot. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on kostja esindajale saadetud hageja 13.02.2015 seisukoht kostja vastusele koos lisadega (I kd lk 126-144), millega tutvumisele on esindajal nimetatud vahemikus aega kulunud; 6) arve nr 150296 – 1h seoses 30.03.2015 tehtud toiminguga (hagi materjalide analüüs), tunnihinnaga 115 eurot, summas 115 eurot; 7) arve nr 150449 – 50min seoses 23.04.2015 tehtud toimingutega (täiendavate materjalide analüüs ja e-kiri kliendile), tunnihinnaga 115 eurot, summas 95.83 eurot; 8) arve nr 150589 – 3h 20min seoses ajavahemikus 12.05.2015-13.05.2015 tehtud toimingutega (sh täiendavate materjalide analüüs 1h 30min ja kohtumine kostja seadusliku esindajaga büroos 1h 50min), tunnihinnaga 115 eurot, summas 383.33 eurot; 9) arve nr 150594 – 8h seoses ajavahemikus 02.06.2015-09.06.2015 tehtud toimingutega (sh kostja täiendavate seisukohtade koostamine 2h; hageja täiendavate seisukohtade analüüs ja e-kirjavahetus kliendiga 30min; täiendavate materjalide analüüs 30min; kostja seisukohtade koostamine 3h; nõupidamine kliendiga ja kohtuistungi ettevalmistus 2h), tunnihinnaga 115 eurot, summas 920 eurot. Kohus peab põhjendatuks vähendada kostja esindaja 02.06.2015 õigustoimingut (kostja täiendavate seisukohtade koostamine) 1h võrra, arvestades sel kuupäeval kohtule esitatud menetlusdokumendi mahtu ja keerukust (II kd lk 1-3); 10) arve nr 150596 – 1h 10min seoses 10.06.2015 tehtud toiminguga (osalemine kohtuistungil), tunnihinnaga 115 eurot, summas 134.17 eurot. Kuivõrd 10.06.2015 toimunud kohtuistung kestis 1h 10min (II kd lk 106-111), ei ole põhjendatud seda ületav kostja esindaja kulu (so 20 min).
37.Lisaks esindamisele kulunud aja põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisele tuleb TsMS § 175 lõike 1 järgi hinnata ka ühe tööühiku hinna (tunnitasu) põhjendatust ja vajalikkust. Üksnes sellisel juhul saab hinnata, kas lepingulise esindaja kulud on põhjendatud ja vajalikud. Üldjuhul ei saa pidada põhjendatuks ja vajalikuks menetlusosalise lepingulise esindaja tunnitasu, mis ületab oluliselt keskmist sarnase
õigusteenuse eest makstavat tasu (nt Riigikohtu 13.11.2013 määrus tsiviilasjas nr 3-21-115-13, punkt 25). Riigikohtu tsiviilkolleegium on senises praktikas pidanud mõistlikuks tunnitasu 120 eurot käibemaksuga või -maksuta (nt Riigikohtu 01.10.2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-92-13; 02.10.2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-13; 13.11.2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-13; 09.12.2013 määrus tsiviilasjas nr 3-21-145-13). 14.10.2013 tsiviilasjas nr 3-2-1-98-13 tehtud määruses luges Riigikohus tavapäraseks tunnitasu 147.49 eurot (käibemaksuga) ning 11.02.2015 tsiviilasjas nr 32-1-115-14 tehtud määruses mõistlikuks ja põhjendatuks tunnitasu 153 eurot (käibemaksuta). Menetluskulude nimekirjadele lisatud arvetest nähtuvalt on kostja esindajate (vandeadvokaadid) tunnitasu suuruseks vastavalt arvetele 97.92-115 eurot (käibemaksuta). Arvestades eeltoodut ja asjaolu, et kostja esindajateks on olnud vandeadvokaadid, peab kohus selliseid õigusabiteenuste tunnihindasid mõistlikuks ja põhjendatuks.
38.Lähtudes eelnevast on kostja esindajate põhjendatud õigusabikulude rahaliseks suuruseks 3501.43 eurot, millele lisandub käibemaks 20%, seega kokku 4201.72 eurot. Kokkuvõttes mõistab kohus hagejalt kostja kasuks menetluskuludena välja 4315.72 eurot (koos käibemaksuga). Kohus jätab kostja menetluskulud (õigusabikulud) hagejalt välja mõistmata 1622.08 euro ulatuses.
39.TsMS § 178 lõikest 1 lähtudes saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. Apellatsioonkaebus
40.Apellant on seisukohal, et maakohus on kohtuotsuse tegemisel ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust, jättes hagiavalduse rahuldamata. Apellant vaidlustab maakohtu otsuse täies ulatuses ning leiab, et TsMS § 657 lõike 1 punkti 2 alusel tuleb Harju Maakohtu lahend tühistada.
41.Maakohus on õigesti määratlenud asjaolud, mille üle pooled ei vaidle. Samuti jõudis õigesti järeldusele, et 04.06.2013 eelleping oli TsÜS § 83 lõike 1 kohaselt tühine. Seega TsÜS § 84 lõike 1 valguses ei olnud apellandil üleandjana kohustust vastustajale raha maksta ning apellandil on õigus tühise tehingu alusel üleantu alusetu rikastumise sätete alusel tagasi nõuda. Samuti on maakohus õigesti jõudnud järeldusele, et VÕS § 1029 ei kohaldu käesoleval juhul, kuna vastustaja osanikud ei andnud apellandile korraldust maksta osade ostuhind vastustajale. Lepingus oli sätestatud, et apellant maksab vastustajale ehk tegu oli lepinguga kolmanda isiku kasuks (ja mitte korraldusega).
42.VÕS § 1028 lõike 2 punktid 1-3 sätestavad olukorrad, mil üleandja ei või saajalt saadut tagasi nõuda. Antud tsiviilasjas puuduvad asjaolud nimetatud sätete rakendamiseks ja maakohus jõudis ebaõigesti järeldusele, et apellant ei hagenud õige kostja vastu. Apellandil on VÕS § 1028 lõike 1 ja VÕS § 1030 lõike 1 alusel nõudeõigus vastustaja vastu. Maakohus jättis tähelepanuta, et tegemist oli tühise lepinguga kolmanda isiku kasuks, mille tagajärjel sai vastustaja tasuta hüve.
43.Käesolevas asjas ei oma tähendust, kas tegemist oli ehtsa või ebaehtsa lepinguga, kuna vastustaja osanikud soodustasid vastustajat tasuta, st vastustaja osanikel ei ole vastustaja ees mingeid kohustusi, mille katteks lepiti kokku, et apellant tasub osade
eest otse vastustajale. Vastupidi - pooled teadsid, et lepingu eesmärgiks on anda vastustajale tasuta hüve (raha ettevõtte majandustegevuse elavdamiseks).
44.Kuna tegemist on tühise tehinguga, tuleb seda käsitleda nagu seda ei oleks olemas olnudki ja poolte vaheline olukord on vaja taastada selliselt, nagu see oli enne tühise lepingu sõlmimist ja selle kohaselt täitma asumist. Seda seisukohta toetavad TsÜS § 84 lõike 1 ja VÕS § 1028 lõike 1.
45.Lähtuda tuleb lepingupoolte (eelkõige vastustaja osanike) tahtest, milleks oli anda osade müügilepingu eest saadav raha tasuta vastustajale. Apellandile ja vastustaja osanikele oli teadmata, et leping oli tühine. Saksa õiguskirjanduses on leitud, et kui kolmas isik saab kolmanda isiku kasuks sõlmitud lepingu tagajärjel midagi tasuta, siis on andjal kolmandast isikust saaja vastu nõudeõigus (VÕS § 1028 lõige 1 ja § 1030 lõige 1, BGB § 812 lõige 1 ja § 822). VÕS-i kommentaarid selgitavad üheselt, et VÕS § 1030 lõiget 1 tuleb rakendada situatsioonis, kui pooltevahelises lepingus, mis hiljem osutub kehtetuks, sisaldub algusest peale kokkulepe täita teatav lepingust tulenev kohustus kolmandale isikule. Antud juhul on apellant sõlminud vastustaja osanikega lepingu, mille kohaselt pidi apellant ostuhinna tasuma vastustajale, leping osutus aga tühiseks. Saksa õiguses on VÕS § 1028 lõikele 1 analoogne säte sätestatud BGB § 812 lõikes 1. BGB § 812 sätestab ebaausa alusetu rikastumise regulatsiooni ja lõige 1 sätestab sarnaselt VÕS § 1028 lõikele 1, et isikul on väljaandmise kohustus, kui ta on saanud saadu õigusliku aluseta. Väljaandmise kohustus on ka siis, kui õiguslik alus on hiljem ära langenud või tehingu eesmärki ei saavutata. VÕS § 1028 lõikes 1 kasutatud väljend „kohustust ei ole olemas“ on sätestatud BGB § 812 lõike 1 lauses 1 sõnastuses „ohne rechtlichen Grund“, mis praktikas on sisustatud olukorraga, kus täidetud on vormi tõttu tühist lepingut.
46.Saksa õiguskirjanduses on sedastatud, et kolmas isik peab üleandja vastuväiteid enda suhtes kehtida laskma, kui tegemist on lepinguga kolmanda isiku kasuks. Sellisel juhul on üleandjal õigus esitada kolmanda isiku vastu alusetust rikastumisest tulenev nõue, kui kolmas isik on saanud üleandjalt õigusliku aluseta tasuta soorituse. Saksa õiguskirjanduses on samuti leitud, et kehtiva lepingu korral võib kolmas isik nõuda sooritust ainult üleandjalt, järelikult võib kehtetu lepingu korral üleandja (sissenõudja) nõuda sooritatu tagasi ka ainult kolmandalt isikult. Alati, kui kolmas isik tuletab õigusliku aluse nõudeõiguse omandamiseks üleandja vastu selliselt, et üleandja annab kolmandale isikule midagi tasuta, on kolmas isik otseselt kohustatud, kui kattesuhe on vigane, andma sooritatu üleandjale BGB § 822 alusel välja. Saksa kohus on leidnud, et kui müüja ei ole reaalselt hüve saanud (ostuhind ei laeku müüja kontole või kolmandale isikule ostja poolt ostuhinda tasudes ei saa kaetud müüja kohustus kolmanda isiku ees), tuleb nõue esitada kolmanda isiku vastu, sest müüjal ei ole nii või teisiti regressi esitamise alust. OLG Saarbrücken (Saarbrückenis asuv kõrgema astme kohus) pidi otsustama juhtumi, kus osaühingu osanik oli müünud kehtetuid patente teisele osaühingule, millega tema osaühing oli sõlminud koostöökokkuleppe. Kaasuse asjaolude kohaselt leppisid pooled kokku, et ostuhind tuli lepingu alusel maksta otse selle osaühingu kontole (kolmas isik), mille osanik oli patendi müüjaks; tehingu eesmärgiks oli katta nimetatud osaühingu koostööks vajalik kapitalivajadus. OLG Saarbrücken käsitles lepingut esialgse objektiivse võimatuse tõttu tühisena ja eitas ostja-osaühingu esitatud alusetust rikastumisest tulenevat nõuet patendi müüja vastu ja leidis, et ostuhinna võib ostja-osaühing välja nõuda ainult samalt osaühingult, millele ta ostuhinna maksis (kolmas isik). Kommentaarides on leitud, et selline konstruktsioon on kokkuvõttes igal juhul õige, kuna osanik, kes osaühingu patendi
müüs, tahtis anda müügihinna tasuta oma osaühingule ja talle endale oli teadmata, et õiguslik alus puudus.
47.Maakohtu analüüsist jääb selgusetuks, kuidas taastatakse tühisele lepingule eelnev olukord juhul, kui vastustaja osanikud oleksid nö õiged kostjad. Apellant on seisukohal, et sellisel juhul rikastuks vastustaja, sest tema ja tema osanike vahel ei ole sellist õigussuhet, mis lubaks vastustajal 26 000 USA dollarit tasuda vastustaja osanikele. Äriühingust saab väljamakseid teha konkreetsel alusel. Maakohtu seisukoha järgi, kus vastustaja osanikud oleksid pidanud olema vastustaja asemel kostjad, rikastuks vastustaja ja ebaõiglasse olukorda jääksid osanikud, kel ei ole seadusest tulenevat alust nõuda regressikorras vastustajalt 26 000 USA dollarit.
48.Eeltoodule alternatiivselt on apellandil õigus nõuda üleantu vastustajalt tagasi ka VÕS § 1030 lõike 2 alusel. Eellepingu näol oli tegemist tühise lepinguga kolmanda isiku kasuks. Üleandja saab üleantu tagasi saajalt ehk kolmandalt isikult. Vastustaja peab kolmanda isikuna tühise tehingu tagajärjel õigusliku aluseta tasuta saadu tagastama. VÕS § 1030 lõige 2 sätestab, et kui teine lepingupool või lepingupooleks peetud isik ei teadnud ega pidanudki teadma, et lepingust tulenevat kohustust, mida täita sooviti, ei ole olemas, võib saadu tagastamist nõuda üksnes saajalt. Viidatud säte sätestab selgelt, et nõuet ei esitata teise lepingu poole vastu, kui ta ei teadnud ega pidanudki teadma, et lepingut ei ole olemas; sellisel juhul tuleb üleandjal esitada hagi saaja vastu. Maakohtus leidis tuvastamist, et lepingupooled ei teadnud, et leping on vormistatud vorminõudeid rikkudes ja sellest tulenevalt tühine. Seejuures ei tee VÕS § 1030 lõige 2 vahet, kas kolmandale isikule täideti ehtsa või ebaehtsa lepinguga kolmanda isiku kasuks alusel. Samamoodi ei erista VÕS-i kommentaarid § 1030 lõike 2 puhul ehtsat või ebaehtsat lepingut kolmanda isiku kasuks. Seega lähtudes sätte VÕS § 1030 lõike 2 grammatilisest tõlgendusest ja kommentaarides esitatud seisukohtadest, on vastustaja esitanud hagi õige isiku vastu. Käsitletud säte isegi ei luba esitada hagi vastustaja osanike vastu, kuna nad ei teadnud, et leping on tühine.
49.Vastustaja väide, et 04.06.2013 lepingu sisu on laiem, kui üksnes osade võõrandamise kokkulepe, on väär ega oma käesolevas vaidluses tähendust. Käesoleva vaidluse keskmeks on tühine Fabulonia OÜ osade võõrandamise eelleping. Antud kohtuasja raames ei oma tähtsust, kas nimetatud lepingut saab tõlgenda ja/või käsitleda laiemalt, kui ainult osade võõrandamise eellepinguna või mitte. Apellant maksis vastustajale tühise lepingu alusel 26 000 USD. Eelnimetatud tühises lepingus ei olnud pooled kokku leppinud muudes tingimustes, mis oleks apellanti kohustanud vastustajale maksma 26 000 USD ja/või muud summat.
50.Vastustaja väide, et 04.06.2013 lepingu punktis 2.9 sätestatud tingimus ei ole saabunud ja seega ei saa tehtud makseid tagasi nõuda, on asjakohatu, kuna lepingu alusel tehtud sooritused olid tehtud tühise lepingu alusel.
51.Ebaõige on vastustaja väide, nagu ei oleks apellant esimeses astmes käsitlenud, et vastustaja sai raha tasuta. Nimetatud asjaolu on käsitletud 02.06.2015 hageja täiendavates seisukohtades ja tunnistaja ülekuulamise taotluse punktis 4jj (vt punkt 4.4). Lisaks tuleb märkida, et poolte vahel ei olnud vaidlust asjaolu üle, et vastustaja sai raha tasuta, st, et vastustajal puudus nõudeõigus apellandi ja/või vastustaja osanike vastu.
52.Vastustaja varasemad esindajad käesolevas tsiviilasjas on maakohtus viidanud Saksa
õiguskirjandusele ja käesolevas kaasuses on viited Saksa õiguskirjandusele igati asjakohased, et paremini tõlgendada normi, mis on algupäraselt üle võetud nimelt Saksa õigusest. Seega ei ole põhjendatud vastustaja taotlused jätta tähelepanuta vastavad viited Saksa kirjandusele. Lisaks eelnevalt viidatud Saksa õiguskirjandusele, on ka Eesti õiguskirjanduses käsitletud, et saadu tagastamist võib nõuda soorituse saajalt, kui lepingupooleks peetud isik ei teadnud kohustuse puudumisest (VÕS § 1030 lõige 2). Seega on hagi esitatud õige isiku vastu.
53.Vastustaja väited, et apellandi nõue on vastuolus hea usu põhimõttega, on sisutud ja küünilised. Apellandi soovi saada oma alusetult makstud raha tagasi, ei saa käsitleda hea usu põhimõttega vastuolus olevaks. Tühise lepingu alusel saadu tuleb tagastada. Hoopis vastustaja on käitunud hea usu põhimõtte vastaselt. Vastustaja on saanud tühise lepingu alusel apellandilt 26 000 USD ning vastustaja ja/või vastustaja osanikud ei ole seda raha tagastanud. Vastustaja on teadlik, et apellant ei saanud 26 000 USD maksmise järgselt vastusooritust, kuid sellest hoolimata ei ole apellandile saadut tagastanud.
54.Vastustaja viitab muudele võimalikele õigussuhetele, mis apellandi ja vastutaja vahel võisid lisaks tühisele eellepingule olla. Isegi, kui poolte vahel oleks muid õigussuhteid (nt tööleping), ei oleks see kuidagi kohustanud apellanti maksma tühise lepingu ja/või muu õigussuhte alusel vastustajale 26 000 USD või muud summat. Vastustaja poolsest asjaolude kirjeldusest lähtudes võib asuda seisukohale, et apellandil võib lisaks käesoleva tsiviilasja raames käsitletavatele nõutele olla muid nõudeid vastustaja vastu (nt võimalikust töölepingust tulenev nõue). Seda enam on kummastav, et vastustaja väidab, et apellandi nõue on hea usu põhimõttega vastuolus olev. Samuti ei saa käsitleda hea usu põhimõttega vastuolus olevana asjaolu, et tühise lepinguga seotud läbirääkimised ebaõnnestusid. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused
55.Kolleegium, kuulanud kohtuistungil ära poolte seisukohad ja tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks ega muutmiseks. Ringkonnakohus ei tuvastanud esimese astme kohtu menetluses menetlusõiguse normide olulist rikkumist ega materiaalõiguse normide ebaõiget kohaldamist. Apellant ei vaidlusta maakohtu poolt tuvastatud faktilisi asjaolusid. Samuti puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta, mistõttu võtab ringkonnakohus maakohtu poolt tuvastatud faktilised asjaolud apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks TsMS § 652 lõike 1 punkti 1 alusel. Järgnevalt vastab kolleegium apellatsioonkaebuse väidetele.
56.Apellant on apellatsioonimenetluses (sarnaselt maakohtu menetlusega) seisukohal, et tema nõude rahuldamine kostja vastu on õiguslikult võimalik VÕS § 1028 lõike 1 ja § 1030 lõike 1 alusel ja et § 1030 lõige 2 välistab õiguse esitada tagastamise nõue teise lepingupoole vastu. Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohus on kõigile hageja väidetele asjakohaselt vastanud, mh ka sellele, miks käesoleva vaidluse lahendamisel ei kuulu kohaldamisele VÕS § 1030. Kolleegium nõustub maakohtu põhjendustega täies ulatuses ja TsMS § 654 lõike 6 alusel neid käesolevas otsuses ei korda. Sõltumata asjaolust, et VÕS-i väljatöötamisel oli oluliseks eeskujuks Saksa võlaõigus, ei näe kolleegium alust apellandi poolt kaebuses esiletoodud konkreetseid BGB sätteid ja nende tõlgendamis- ning kohaldamispraktikat Eesti kehtivasse materiaalõigusesse üle kanda. Maakohus jõudis asjakohaselt järeldusele, et nõue on esitatud mittekohase
isiku vastu ega pidanud seejuures tuvastama, millised õigussuhted kehtivad asjakohaste kostjate (so vastustaja osanike) ja vastustaja vahel ning kas osanikel on võimalik omakorda esitada alusetult saadu tagastamise nõue oma äriühingu (so vastustaja) vastu. Nimetatud õigussuhteid ei pea vajalikuks analüüsida käesolevas lahendis ka ringkonnakohus, kuna see temaatika väljub käesoleva tsiviilasja piiridest.
57.TsMS § 442 lõike 5 kohaselt lahendab kohus otsuse resolutsioonis mh kõik seni lahendamata taotlused. Seni on lahendamata apellandi 11.02.2016 taotlus 03.02.2016 kohtuistungi protokolli parandamiseks. Taotluse ( t II kd lk 184) kohaselt on protokollis ekslikult märgitud hageja viivisenõude suurus, apellandi esindaja ütles istungil „umbes 4000 eurot“, mitte „umbes 400 eurot“. Vastustaja vaidleb taotlusele vastu, selgitades, tegemist oli kompromissitingimuste arutamisega ja apellant ei esitanud istungil oma ettepaneku täpset arvestuskäiku ega palunud seda protokollida.
58.Kolleegium määrab taotlus rahuldada. Taotlus on esitatud TsMS § 53 lõike 2 alusel. Kuigi selles esiletoodud eksimus ei oma asja lahendamisel tähtsust, on tegemist eksimusega apellandi kompromissettepaneku kujunemise selgitamisel tema esindaja sõnade kirjapanekul. Seega tuleb 03.02.2016 kohtuistungi protokolli esimesel lehel asendada L.Jürgeni selgituses number „400“ numbriga „4000“.
59.TsMS § 174 lõigete 1, 3 ja 5 alusel määrab kolleegium järgnevalt kindlaks vastustaja menetluskulude põhjendatud ja vajaliku suuruse apellatsioonimenetluses. Vastavalt taotlusele (t II kd lk 188 ja kohtuistungi protokollis 195pöördel-196), on vastustaja menetluskuluks apellatsioonimenetluses lepingulise esindaja tasu 4h50min+3h=7h50min töötunni eest, arvestades 1h=115 eurot (millele lisandub käibemaks), so 900.85+km180.17=1081.02 eurot. Menetluskulude nimekiri oli esitatud tähtaegselt. Apellandi esindaja võttis istungil vastustaja menetluskulud omaks (t II kd lk 196).
60.Kolleegium, tutvunud apellandi taotluse ja vastustaja seisukohaga, leiab, et taotlus kuulub rahuldamisele. Lahendis nr 3-2-1-107-13 (punktis 15) selgitas Riigikohus, et TsMS § 175 lõike 1 tõlgendamisel tuleb arvestada mh TsMS § 231 lõigetega 2 ja 4, mis reguleerivad asjaolude omaksvõttu. Apellandi esindaja võttis kohtuistungil vastustaja menetluskulude taotlusega seotud asjaolud omaks, väljendades seda selgelt vastuseks kohtu vastavasisulisele küsimusele. Seega kolleegium ei kontrolli vastustaja taotluses esiletoodud asjaolusid sisuliselt. Imbi Sidok-Toomsalu /allkirjastatud digitaalselt/
Indrek Parrest /allkirjastatud digitaalselt/
Meeli Kaur /allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.