Perekonnaõigus › Ühisvara jagamine

2-20-7541 10.1 Arvata V S pärandvara hulka nõudeõigus Xi vastu VÕS § 1037 alusel summas 2268,80 eurot ja jagada Xi omandisse nõudeõigus Xi vastu summas 2268,80 eurot. 10.2 Välja mõista Xilt hüvitis 1134,40 eurot Y kasuks.

jagada

Y

ainuomandisse

korteriomand

aadressil

Xxx

jagada

Y

ainuomandisse

korteriomand

aadressil

Xxx

2-20-7541 nõusolekute andmiseks kohustamiseks.

2-20-7541 3) Kohustada Xi andma nõusolek ühisomandis olevate korteriomandite jagamiseks selliselt, et korteriomand asukohaga Xxx, Tallinn (registriosa nr xxx) ja korteriomand asukohaga Xxx (registriosa nr xxx) jäävad Y ainuomandisse. 4) Kohustada Xi andma nõusolek kinnistusraamatuseaduse § 341 lg 1 tähenduses korteriomandi (registriosa nr xxx) ja korteriomandi (registriosa nr xxx) teise jao omanikukande tegemiseks, millega kantakse korteriomandite ainuomanikuna kinnistusraamatusse Y. 5) Mõista Xilt välja Y kasuks enamsaadud pärandvara väärtuse eest hüvitis summas 2692 eurot (alternatiivselt summas 5306 eurot). 6) Mõista Xilt välja Y kasuks matusekulud summas 685 eurot ja pärandvara inventuuri kulud summas 98,57 eurot. Kohus on 23.08.2021 määrusega määranud, et kohus menetleb tsiviilasjas 2-20-8632 lisaks 05.05.2021 määruses toodud hageja nõuetele ka Y hagi Xi vastu vajalike omanikukannete tegemiseks kostjat tahteavaldusi andma kohustamiseks. Kohus on võtnud Xi 04.06.2021 esitatud hagi (vastuhagi tsiviilasjas nr 2-20-8632) Y vastu menetlusse 23.08.2021 määrusega. 04.06.2021 esitas X vastuhagi, mida ta 17.08.2021 täpsustas ja palub: 1) Mõista Ylt Xi kasuks välja hüvitis summas 5826,795 eurot või alternatiivselt summas 8018,275 eurot ning alates 04.06.2021 viivis võlaõigusseaduse § 113 lg 1 II lauses sätestatud määras. 2) Mõista Ylt välja Xi kasuks hüvitis Xxx eest summas 200 eurot jooksva kalendrikuu 15. kuupäevaks, millelt on maha arvestatud 1⁄2 igakuistest maksetest remondifondile ning laenukulutustele alates hagi esitamisest kuni poolte pärandvara ühisuse lõpetamiseni Xxx korteri osas või alternatiivselt hüvitis 300 eurot jooksva kalendrikuu 15. kuupäevaks, millelt on maha arvestatud 3⁄4 igakuistest maksetest remondifondile ning laenukulutustele alates hagi esitamisest kuni poolte pärandvara ühisuse lõpetamiseni Xxx korteri osas. 3) Mõista Ylt välja Xi kasuks hüvitis Xxx korteri kasutamise eest summas 107,5 eurot jooksva kalendrikuu 15. kuupäevaks, millelt on maha arvestatud 1⁄4 igakuistest maksetest remondifondile ning laenukulutustele alates hagi esitamisest kuni poolte pärandvara ühisuse lõpetamiseni Xxx korteri osas. 4) Tuvastada, et 03.05.2019 surnud V S pärandvara koosseisu ei kuulunud Xxx. 5) Lõpetada 03.05.2019 surnud V S pärandvara ühisus ning jagada pärandvara selliselt, et: -Y ainuomandisse jääb korteriomand aadressil Xxx-131, Tallinn ja korteriomand Xxx ja E OÜ osad nimiväärtusega 40 000 EEK ja mõista Ylt Xi kasuks välja enamsaadud pärandvara väärtuse eest hüvitis vastavalt enamsaadud pärandvara väärtuse eest hüvitis omandiõiguse kaotamise eest võimalikult omandi kaotamise aja seisuga; -Alternatiivselt, kui ei leia tuvastamist, et Xxx ei kuulu V S pärandvara koosseisu, lõpetada 03.05.2019 surnud V S pärandvara ühisus ning jagada pärandvara selliselt, et: Y ainuomandisse jääb korteriomand aadressil Xxx-131, Tallinn ja korteriomand Xxx ja E OÜ osad nimiväärtusega 40 000 EEK ja mõista Ylt Xi kasuks välja enamsaadud pärandvara väärtuse eest hüvitis vastavalt enamsaadud pärandvara väärtuse eest hüvitis omandiõiguse kaotamise eest võimalikult omandi kaotamise aja seisuga ja Xi ainuomandisse jääb korteriomand aadressil Xxx ja mõista Ylt välja enamsaadud pärandvara väärtuse eest hüvitis vastavalt enamsaadud pärandvara väärtuse eest hüvitis omandiõiguse kaotamise eest võimalikult omandi kaotamise aja seisuga. 6) Kohustada Yt andma nõusolek ühisomandis olevate korteriomandite jagamiseks vastavalt kohtuotsusele ning kohustada andma Yt nõusolek kinnistusraamatuseaduse § 341 lg 1 tähenduses kinnistusraamatusse kohtuotsuse kohaste kannete tegemiseks.

2-20-7541 7) Mõista Ylt Xi kasuks välja 294,20 eurot (matusekulud ja kontodel asuv raha) ja viivis võlaõigusseaduse § 113 lg 1 II lauses sätestatud määras alates 02.07.2021 kuni põhinõude tasumiseni. 23.09.2021 kohtumäärusega tsiviilasjas nr 2-20-7541 määras kohus asendada hageja S S tema üldõigusjärglase Xiga (M) ja lugeda uueks hagejaks X. Tsiviilasi 2-20-8632 on 18.10.2021 määrusega liidetud ühte menetlusse tsiviilasjaga 2-207541. Xi (Q õigusjärglane) hagi Y vastu korteriomandi Xxx, Q lahusvaraks tunnistamiseks Hagiavaldus 25.05.2020 hagiavalduse kohaselt, S S palub tuvastada, et korteriomand asukohaga Xxx/Xxx Tallinnas (kinnistusregistriosa nr xxx) kuulub Q ainuomandisse ning korteriomand ei kuulu V S (isikukood xxx) pärandvara koosseisu. 03.01.1981 sõlmiti Q ja V S (pärandaja) abielu. Abielu lahutati formaalselt 24.01.2000. Hageja ja pärandaja kooselu lõppes aga 13 aastat varem ehk juba 1987 aasta suvel-sügisel (pärandaja väljakolimine algas suvel ja lõplikult lõppes detsembris), mil pärandaja lahkus perekonna juurest ja pere ühisest elukohast Tallinnas Xxx, oma uude elukohta Tallinnas, Xxx, kus pärandaja omas sissekirjutust alates 1985.a lõpust. S S omandas korteri Xxx/Xxx Tallinnas vallasasjana 19.01.1995 ehk formaalselt abielu ajal, kuid ca 8 aastat pärast abielulise kooselu ja abieluliste suhete lõppu. Hoolimata asjaolust, et hageja omandas korteriomandi vallasjana ajal, mil abielu oli formaalselt lahutamata on korteriomand hageja lahusvara ega kuulu hageja ja pärandaja ühisvara ning pärandaja pärandvara hulka. 16.09.2019 tõestas Tallinna notar A pärimistunnistuse, mille järgi notar tõendas, et 03.05.2019 surnud pärandaja pärijateks on tema abikaasa Y (kostja) ja pärandaja tütar X. X on hagejale kinnitanud, et korteriomandi näol on tegemist hageja lahusvara ja ainuomandiga. Kostja vaidleb hageja seisukohale vastu ning leiab, et korteriomand kuulub pärandvara hulka kui hageja ja pärandaja ühisvara. S S on Xile saadetud 09.10.2019 ettepanekus pärandvara jagamiseks avaldanud, et pärandaja ja Q abielulised suhted lõppesid kõige hiljemalt 1996.a, mil pärandaja asus elama koos Yga, kuna 13.09.1996 on Y oma elukohaks registreerinud Xxx korteri. Vaidlust ei saa olla selles, et alates 1996.a ei olnud V Sl ja Ql abielusuhteid. Seega puudub poolte vahel vaidlus selles, et Q ja pärandaja abielulised suhted olid lõppenud aastaid enne abielu ametlikku lahutamist 24.01.2000. Samal ajal soovib Y endale sobivalt määratleda abieluliste suhete lõppemise ajana 1996. aastat, mis võimaldaks Y huvides Xxx-131 korterit käsitleda pärandaja lahusvarana ning saada pärandvara jagamise tulemusena veel täiendavat vara (olgugi, et ka Xxx korter omandati formaalselt abielu ajal). S S taotleb asjaolu, et korteriomand kuulub tema lahusvara hulka, tuvastamist. Kuivõrd notar on 06.06.2019 teates käsitlenud hageja ainuomandisse kuuluvat korteriomandi mõttelist osa pärandvarana, on hagejal õiguslik huvi tuvastushagi esitamiseks. S S soovib korteriomandit oma varana vabalt käsutada ja välistada Y võimalik nõudeõigus korteri omandi ja omandiõigusest tulenevalt ka valduse suhtes. Kohtupraktikas (Riigikohtu lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-157-11 p 6) on leidnud kinnitust põhimõte, et abielusuhete lõppemine kuni 01.07.2010 kehtinud PKS § 15 lg 1 ja § 18 lg 2 tähenduses eeldab sellist muutust abikaasade suhetes, mille alusel võib konstateerida, et abielu ei vasta enam abikaasade ootustele ega toimi nii, nagu abikaasad selle kujundasid, ning et

2-20-7541 abikaasad on selle faktiliselt lõpetanud. Seejuures on oluline abikaasade vaheliste suhete kogum, mitte selle üks külg. Enne 1. juulit 2010 kehtinud PKS § 14 lg 1 järgi oli abielu kestel abikaasade omandatud vara küll abikaasade ühisvara, kuid abielusuhete lõppemise järel omandatud vara oli PKS § 15 lg 1 järgi selle abikaasa lahusvara, kes varaeseme omandas. Seega kuulus abikaasade ühisvara hulka vaid see vara, mis omandati abielu sõlmimisest abielusuhete lõppemiseni (Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-13-07 p 17). Kuna abielusuhete lõppedes lõppes ka seaduse alusel abikaasade ühise omandi tekkimine, on oluline tuvastada abielusuhete lõppemise aeg. Kuivõrd pärandaja ja hageja abielulised suhted lõppesid 1987.a, kuulub 19.01.1995 soetatud korteriomand (mis on kinnistusraamatusse kantud 26.01.2002 aastal) Q ainuomandisse. Q ja pärandaja abielulised suhted lõppesid 1987 detsembris pärandaja lõpliku väljakolimisega pere ühisest kodust. Selleks ajaks oli pärandaja juba mõnda aega elanud talle kuuluvad korteris Lasnamäel Xxx. Abielusuhete lõppemist ja kooselu lõppu 1987.a kinnitavad järgmised tõendid. -19.01.1995 notariaalne korteri ostu- müügi leping. Juhul kui Q ja pärandaja vahel olnuks korteriomandi ostmisel endiselt abielulised suhted, oleks korteriomand omandatud mõlema abikaasa poolt ning mõlemad abikaasad olnuksid ka ostu-müügilepingu pooleks. Kuivõrd pärandajal puudus igasugune puutumus korteriomandi soetamise, valdamise ja omandamisega, kinnitab see abieluliste suhete lõppemist 1987.a. 13.09.1996 notariaalne korteriomandile pandi seadmise leping Q ja Eesti Ühispank vahel, milles p-s 3 S S kinnitab, et korteriomandi näol on tegemist hageja omandiga ning korteriomand ei ole koormatud mitte ühtegi kolmandale isikule kuuluva õigusega. 20.11.2002 notariaalne korteriomandile hüpoteegi seadmise leping. Lepingus kinnitab S S juba 2002, et lepingu ese on omandatud peale abielu lõppemist ning see ei moodust ühisvara. Puudub mõistlik ja objektiivne põhjus, miks pidanuks S S notarile esitama 2002.a ebaõiged andmed korteriomandi omandiõiguse kohta. Samuti tõendavad nii 19.01.1995, 13.09.1996 lepingud kui ka 20.11.2002 leping, et pärandajal puudusid mistahes varalised huvid korteriomandiga seoses ning pärandaja pidas sõltumata korteriomandi soetamisest enne lahutuse ametlikku vormistamist, korteriomandit samuti Q lahusvaraks. Vastasel juhul oleks soovinud pärandaja ka korteriomandi jagamist pärast abielu ametlikku lahutamist 24.01.2000, kandnud korteriomandiga seotud kulusid ning käsitlenud korteriomandit ühisvarana. Tallinna Xxx a/ü komitee koosoleku 09.01.1985 protokoll. Protokollist nähtuvalt eraldati 1984.a pärandajale Tallinnas, Xxx asunud kooperatiivkorter kuhu pärandaja vormistas omale sissekirjutuse alates 22.10.1985. 1980. teisel poolel halvenesid hageja ja pärandaja isiklikud suhted, mis lõppesid lahkuminekuga ja pärandaja kolimisega Xxx korterisse 1987. Abikaasade lahkumineku üheks põhjusteks olid muuhulgas erinevad maailmavaated ning erimeelsused rahvus,- ja Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamisega seonduvates küsimustes. Pärandaja kui vene rahvusest endine sõjaväelane oli laulva revolutsiooni perioodil interrinde toetaja, samas eesti rahvusest hageja toetas Eesti iseseisvumist ning kuulus ka Rahvarindesse. Seda on kinnitanud ka tunnistajad, kelle kirjalikud seletuskirjad on hagiavaldusele lisatud. Eeltoodud tõendite valguses on tõendatud pärandaja ja Q suhte muutumine alates 1987 detsembrist viisil, mille alusel saab konstateerida, et abielu ei vastanud enam abikaasade ootustele ega toiminud nii, nagu abikaasad selle kujundasid, ning et abikaasad olid abielu faktiliselt lõpetanud. Pärast 1987 detsembrit S S ja pärandaja enam koos ei elanud ega majandanud ühise perekonnana. Samuti ei panustanud pärandaja 1987 detsembrist enam varaliselt endise pere hüvanguks, ei tasunud Qle tütre jaoks alimente, ega kandnud mistahes eelmise perega seotud kulutusi. Seega olid selleks ajaks lõppenud ka mistahes isiklikud ja varalised suhted. S S palub hagi rahuldada ning jätta menetluskulud kostja kanda. Y 30.06.2020 vastus

2-20-7541

30.06.2020 vastuse kohaselt, Y palub jätta Q hagiavaldus täies ulatuses rahuldamata ja jätta asja materjalide juurde võtmata hagi lisades 13-22 olevad kirjalikud tunnistused. Kostja ei vaidle vastu hagis toodud õiguslikule käsitlusele. Kuni 30.06.2010 kehtinud perekonnaseaduse (ka PKS v.r) § 15 lg 1 järgi oli abikaasa lahusvaraks mh vara, mille abikaasa omandas pärast abielusuhete lõppemist ning PKS § 18 lg 2 teise lause järgi määrati ühisvara kindlaks abielusuhte lõppemise aja seisuga. Seega lõppes abielusuhete lõppemisega toona kehtinud perekonnaseaduse järgi ka abikaasade varasuhe ühisomandi tekkimise mõttes (Riigikohtu lahend 3-2-1-31-14, p 10). Järelikult pole ka korteriomandi kuulumine Q (endise abikaasa) ja V Si ühisvarasse seotud mitte abielulahutuse või selle registreerimisega (st abielu lahutamisega), vaid V S ja Q abielusuhete lõppemisega. Seega on käesoleva vaidluse seisukohalt oluline tuvastada, mis hetkel lõppesid Q ja V S vahelised abielusuhted. Väär on väide, justkui oleks Q ja V S abielusuhted lõppenud juba 1987.a. Samuti ei tõenda seda hagile lisatud kirjalikud tõendid. S S tugineb valdavalt asjaolule, et V Si aadress ei olnud sama, mis hagejal, st ta ei elanud Q ja tema tütrega füüsiliselt koos. Olgugi, et reeglina abikaasad elavad koos, ei kinnita erinevatel aadressidel elamine abielusuhete lõppu. Põhjus, miks V S elas Lasnamäel ja mitte Q ja nende tütrega koos, seisnes selles, et V S oli vajalik saada korter enda ning oma ema D S jaoks, kes oli raskelt haige ja vajas igapäevast hoolt. Kuigi 17.03.1982 eraldati Qle ja V Sle täiendav tuba Xxx korteris, ei olnud S S nõus, et tema tollase abikaasa ema D S nende juurde elama asuks. Seetõttu esitas V S taotluse oma töökohas elamispinna eraldamiseks, kuhu saaks tulla elama tema ema. Seega olid S S ja V S sisse kirjutatud erinevatel aadressidel objektiivsetel põhjustel, mis aga ei olnud abieluliste suhete lõppemisega seotud. Sõltumata sellest, et V S ja S S elasid 1980-ndate lõpust eraldi, käisid nad korduvalt Q sugulastel koos külas; samuti tähistati koos perekondlikke üritusi. Samuti olid X ja V S lähedased, laps saatis talle ka erinevaid postkaarte. Seega on väär ka hagis väidetu, justkui poleks V S panustanud peresse ega oma lapsega läbi käinud. 20.07.1992 võeti S S aianduskooperatiivi „Õun“ liikmeks ning abikaasad omandasid ühisvarana krundi aadressil Xxx, kus asus abihoone, kasvuhoone, kaev ja istandik. Perioodil 1992-1996 ehitas V S koos oma tuttavate ja endiste kolleegidega (sõjaväest) antud kinnistule suvemaja. Y õppis perioodil 1983-1988 Tartus kaugõppes ning töötas T H. 1989 sai Y ema endale ühetoalise korteri Tallinnas V S, milles kostja elas kuni 1992. Samal aastal ühendasid Y ja tema ema oma korterid ja nad elasid koos Tallinnas V S. Y kolis V Siga kokku 1996, millest alates elasid nad Tallinnas Xxx. Y teadis V Sit juba varasemast (sest töötasid koos Xxx), kuid enne seda puudusid Y ja V Si vahel isiklikku laadi suhted. Alles pärast seda, kui V S asus Yga kokku elama, otsustasid S S ja V S lõpetada ühisvara režiimi antud kinnisvara osas ja kinkisid kinnistu koos pooleli olevate ehitistega oma lapsele Xile. Ka viidatud kinkelepingus käsitlesid pooled end jätkuvalt abikaasadena ning kinnitasid, et kinkelepingu objektiks olevad pooleliolevad ehitised Harjumaal Maardu linnas Xxx kuuluvad nende ühisvara hulka. Eeltoodust tingituna ja võttes arvesse, et on olemas dokumentaalsed tõendid, mis kinnitavad, et kuni suveni 1996.a olid Q ja V S vahel kehtivad abielulised (varalised) suhted, on ilmne, et ka 1995.a ostetud korteriomand oli omandatud enne abieluliste suhete lõppu ning seega kuulub Q ja V S ühisvarasse. Asjaolu, et S S on erastamisel allkirjastanud 19.01.1995 ostumüügilepingu ainuisikuliselt, ei muuda korterit Q lahusvaraks. Valdavalt on Q tunnistajad andnud kirjalikke seletusi selle kohta, et V S elas Qst ja nende ühisest tütrest 1980-ndate teisest poolest eraldiseisvalt. Kuivõrd Y seda ei vaidlusta, ei ole vaja tunnistajaid selle asjaolu osas üle kuulata (TsMS § 231 lg 2). Abielusuhete lõppemise aspektist on oluline abikaasade isiklikud ja varalised suhted. Ükski Q nimetatud tunnistaja ei

2-20-7541 ole selle kohta seletusi andnud, järelikult ei oska Q ja V Si vahelisi isiklikke ja varalisi suhteid kommenteerida. Xi 30.08.2020 menetlusdokument Xi 30.08.2020 menetlusdokumendi kohaselt, olukorras, kus poolte vahel on vaidlus korteriomandi omandiõiguse üle, ongi kohaseks menetluseks esitatud tuvastushagi tsiviilkohtumenetluses. Oma seadusest tuleneva õiguse realiseerimist ei saa pidada pahatahtlikuks ega alusetuks. S S jääb kõikide oma seni esitatud väidete ning tõendite juurde, kuid soovib esitada vastuväited Y poolt esitatud asjakohatutele ning menetluses esitatud asjakohatutele tõenditele. Abieluliste suhete lõpp on 1987.a. Y on omaks võtnud Q väite, mille kohaselt ei elanud S S ja pärandaja koos alates 1987.a. Erineval aadressil elamine on samuti olulisim abieluliste suhete lõppemise osas. S S kinnitab, et erinevatel aadressidel elamine oli tingitud objektiivsest asjaolust, poolte vahelised abielulised suhted olid lõppenud. Y on esitanud fotod ilma igasuguse selgitusega, mis aastal on fotod tehtud, kus on fotod tehtud ning kes on fotodel kujutatud. Esitatud fotodega ei saa tõendada, et Ql ja pärandajal oli abieluline suhe vaidlusaluse korteriomandi omandamise ajal, kuna esitatud fotodel ei ole kujutatud S S ega tema tütart või nende sugulasi. Qle ei ole teada, kes on inimesed, keda on fotodel kujutatud, tegemist on Q jaoks võõraste inimestega. Q esitatud fotodel kujutatud S S ja tema tütar on selgelt eristatav teistest isikutest, kes fotodel on kujutatud. Y on esitanud võõrastest inimestest fotosid kohtumenetluses omapoolsete väidete tõendamiseks. S S esitab tõendid tõendamaks, et Y poolt esitatud fotodel ei ole isikuid, keda Y väidab seal olevalt: foto Qst 1980. aastate lõpust ja 1990. aastate algusest ning foto Q ja pärandaja tütrest (X algkoolis). Samuti lisab S S fotod 1995.a passidest. Y poolt esitatud fotolt ei ole aru saada, kas fotol on poiss või tüdruk (lapsel on lühikesed juuksed ning jalas lühikesed püksid ja sokkidega sandaalid), kuid toodud võrdlusest nähtub selgelt, et tegemist ei ole Q ja pärandaja tütrega. Y poolt esitatud fotol, pingil istuvast pärandajast kahe naise vahel, ei ole samuti kujutatud Qt. Pärandajast paremal pool istuv naine on vanem kui hageja sel ajal. Vasakul oleval naised on põsel ja lõual sünnimärk, mida Ql pole kunagi näos olnud. Lisas 1 toodud võrdlusest on samuti näha, et tegemist ei ole Qga. Y on selgelt esitanud valeväidete tunnistamiseks fotosid, millel ei ole puutumust käesoleva menetlusega. Q ja pärandaja tütre poolt saadetud postkaardid tõendavad Q ja pärandaja abieluliste suhete lõppemist Arusaamatu on, miks peaks laps oma isale, kes elab samas linnas saatma postkaarte. Seda eriti olukorras, kus pere peaks olema ühtne ja läbi käima (nagu seda teevad abielulisi suhteid omavad perekonnad) nagu väidab seda Y. Seega tõendab postkaartide saatmine asjaolu, et lisaks sellele, et pärandaja ja S S elasid alates 1987.a lahus, olid ka nende abielulised suhted sellest perioodist alates lõppenud. Pärandaja ei ehitanud Xxx kinnistule suvemaja. Suvemaja R kinnistule ei ehitatud Y märgitud perioodil (1992-1996), suvemaja (sara) valmis 1987.a. 1992.a on R kinnistu üleandmisevastuvõtmise aktiga fikseeritud kinnistu seisukord ning abihoone, kasvuhoone, šahtkaevu ja istandiku olemasolu. Y poolt esitatud 1998.a R kinnistu kinkelepingust nähtub, et kinnistul paikneb ühekorruseline abihoone ning rajatised. Rajatis on ehitis, mis ei ole hoone. Mitte mingisugust täiendavate hoonete ehitust, rääkimata suvemaja ehitusest, Y poolt väidetud perioodil toimunud ei ole. Sama kinnitab ka V J. Tunnistajad väidavad, et sara (abihoone ehitus toimus 1987) Seega ei ole pärandaja tegelenud kinnistul ehitustegevusega, mida saaks käsitleda mistahes vara väärtust suurendava investeeringuna viisil, et saaks rääkida ühisvara kui varalise režiimi säilimisest. Y on hagile vastates muutnud oma seniselt esitatud seisukohti ning seisukohad on vastuolulised seonduvalt ühisvara režiimi lõppemisega. Y poolne kardinaalne seisukohtade muutmine näitab selgelt, et Yl puuduvad igasugused teadmised pärandaja ja Q vahelisest

2-20-7541 suhetest vaidlusalusel perioodil. Asjaolu, et kinkelepingus on märgitud kinnistu ühisomandis olevat, ei tõenda, et faktiliselt ei olnud Q ja pärandaja abielulised suhted lõppenud. Vaidlus puudub selle üle, et 1992.a vara anti üle Qle. Ilmselgelt oleks olukorras, kus abikaasad omasid abielulisi suhteid, võtnud ka vara vastu ühiselt. Kinkelepingu tõlgendamisest ei saa järeldada, et tegemist oleks ühisvaraga. S S on välja toodud kinkijana (mitte pärandaja) ning lõpus pärandaja kinnitab ainult vastuväidete puudumist abikaasana. Lepingu punktis 3 annab kinkija avaldused ja kinnitused, mida annab lepingutes omanik ning pärandaja on ainult andnud nõusoleku vara käsutamiseks. Valduse üleminek on kokku lepitud Q ja tema tütre vahel ning lepingu sõlmimisega seotud kulud tasub S S. Seega puudub lepingu tõlgendusest nähtuvalt mis tahes arusaam selles, et tegemist oleks olnud poolte ühisvaraga. S S tasus kõik R kinnistuga seotud kulud, mitte pärandaja. Hageja ja pärandaja abielulised suhted lõppesid jäädavalt alates 1987.a. Alates 1987.a ei elanud pärandaja ja S S enam koos ega majandanud koos ühtse perekonnana. Samuti ei osalenud pärandaja enam Q ja pärandaja ühise lapse kasvatamises, ei tasunud tütre jaoks alimente ega kandnud mistahes perega seotud kulutusi. Seega olid selleks ajaks lõppenud ka mistahes isiklikud ja varalised suhted. Q poolt esitatud dokumentaalsed tõendid (isikute tunnistused) tõendavad mitte ainult Q ja pärandaja vahelise kooselu lõppemist vaid ka abieluliste suhete lõppemist. Y on märkinud, et ei vaidle vastu asjaolule, et Q ja pärandaja kooselu lõppes 1987.a. Tegemist on omaksvõtuga TsMS § 231 lg 2 tähenduses. Samuti on V J selgitanud, et pärandaja elas Xxx korteris üksinda, sest hakkas looma uut peret. M.M selgituste kohaselt lõpetati suhtlemine pärandajaga, sest pärandaja lahkus pere juurest. Jääb mõistmatuks, miks peaksid inimesed lõpetama omavahelised suhted, kui tegemist oli vaid formaalse sissekirjutusega teise elukohta, nagu Y seda väidab. A.P, J.K, L.S, M.T, M.S, P.V selgitavad kõik, et pärandaja ei osalenud enam pärandaja ja Q ühise lapse kasvatamisel alates 1987.a kui kolis elama Lasnamäel asuvasse korterisse. Jääb jällegi arusaamatuks, kuidas saavad kesta Q ja pärandaja vahelised varalised ja isiklikud suhted olukorras, kus pärandaja lapse kasvatamises ei osalenud. Puudub alus hagile lisatud tunnistajate kirjalike seletuskirjade asja materjalide juurde vastu võtmata jätmiseks, sest seletuskirjadega on võimalik tõendada Q ja pärandaja abieluliste suhete lõppemist alates 1987.a. Y hagi Hagiavaldus 29.03.2021 hagiavalduse terviktekstis palub Y: 1) Mõista X Y kasuks välja hüvitis summas 11 994,59 eurot või alternatiivselt summas 6766,13 eurot ning viivis võlaõigusseaduse § 113 lg 1 II lauses sätestatud määras alates 13.07.2020; 2) Lõpetada 03.05.2019 surnud V S pärandvara ühisus ning jagada pärandvara järgmiselt: -Y ainuomandisse jääb korteriomand aadressil Xxx, Tallinn; korteriomand aadressil Xxx ja E OÜ (registrikood E) osad nimiväärtusega 40 000 EEK. -Xi ainuomandisse jääb 1⁄2 suurune mõtteline osa korteriomandist aadressil Xxx, nõudeõigus X vastu summas 1537,94 eurot (alternatiivselt: summas 6766,13 eurot) ja Xxx korteri viljad (kasutuseelised) perioodi eest 04.05.2019-31.12.2019 summas 3398,39 eurot. 3) Kohustada Xi andma nõusolek ühisomandis olevate korteriomandite jagamiseks selliselt, et korteriomand asukohaga Xxx, Tallinn (registriosa nr xxx) ja korteriomand asukohaga Xxx (registriosa nr xxx) jäävad Y ainuomandisse. 4) Kohustada Xi andma nõusolek kinnistusraamatuseaduse § 341 lg 1 tähenduses korteriomandi (registriosa nr xxx) ja korteriomandi (registriosa nr xxx) teise jao

2-20-7541 omanikukande tegemiseks, millega kantakse korteriomandite ainuomanikuna kinnistusraamatusse Y. 5) Mõista Xilt välja Y kasuks enamsaadud pärandvara väärtuse eest hüvitis summas 2692 eurot (alternatiivselt summas 5306 eurot). 6) Mõista Xilt välja Y kasuks matusekulud summas 685 eurot ja pärandaja inventuuri kulud summas 98,57 eurot. Y (hageja) ja V S (pärandaja) olid abielus alates 22.04.2000 kuni pärandaja surmani. 2012.a sõlmisid V S ja hageja V S tütre Xiga (kostja) suulise kinnisasja tasuta kasutamise lepingu, millega abikaasad andsid Xi kasutusse nende ühisvara hulka kuuluva aadressil Xxx asuva korteri. Kostja kinnitas, et kasutab korterit ise ning oli teadlik, et see kuulub hagejale ja pärandajale. Lepingupoolte vahel ei olnud kokkulepet, mis kohustanuks Xi hagejale ja V S üüri maksma või võimaldanuks kostjal anda korteri kasutamist üle kolmandale isikule. 03.05.2019 suri V S. 11.09.2019 koostas kohtutäitur O pärandvara nimekirja, mida täpsustas 09.02.2021. 16.09.2019 väljastas notar A pärimistunnistuse, mille kohaselt on V S pärijad 1/2 suuruses osas hageja Y ja 1/2 suuruses osas kostja. Pärimistunnistusele lasi X mh märkida, et tema elukoha aadressiks on Xxx. Seeläbi kinnitas X jätkuvalt Y ees, et elab endiselt kõnealuses korteris. 28.02.2020 sai Y juhuslikult Xxx korteriühistu raamatupidaja saadetud andmete alusel teada, et X oli alates sügisest 2016 - 2019 Xxx-24 korterit välja üürinud. Perioodil september 2016 kuni detsember 2019 ei tasunud korteriühistu väljastatud kommunaal- ja elektriarveid mitte X, vaid keegi V Ki. Xxx korteriühistu juhatuse liige kinnitas, et kostja ei ole korterit nr 24 aastaid ise kasutanud ning on selle V Kile üürile andnud. Viidatud asjaolu kinnitab mh ka see, et kostja tasus korteriühistule isiklikult üksnes neid kulutusi, mida ei saa üürnikult nõuda (remondifondi maksed). Seega ei ole vaidlust selles, et kostja andis Xxx korteri üürile. Korteri toonased omanikud (Y ja V S) ei olnud Xile sellekohast nõusolekut andnud ega olnud üürilepingu sõlmimisest teadlikudki. 06.03.2020 esitas Y Xile kohtuvälise nõude, paludes Xil edastada Yle kõik perioodil 2012-2020 Xxx korteri väljaüürimiseks sõlmitud üürilepingud ning andmed üürilepingute alusel laekunud tulust. Hageja hinnangul tuleb üürilepingute alusel saadud tulu (kasutuseeliseid) võtta arvesse poolte vahel tõusetunud pärandvara jagamise vaidluse lahendamisel ja pärijate omavaheliste nõuete suuruse kindlaksmääramisel. X vastas Y nõudekirjale 06.05.2020 ja asus seisukohale, et Y ei ole oma nõudeõigust ning nõuet põhistanud ja et Y oli teadlik, et X on andnud Xxx korteri kolmandate isikute kasutusse, mistõttu ei saa rääkida võimalike nõusolekute puudumisest. Seega ei vaielnud X vastu Y väitele, et perioodil 2016-2019 oli Xxx korter kolmandate isikute kasutuses. Siiski ei avaldanud X Yle andmeid sõlmitud üürilepingute või nende lepingute alusel laekunud tulu suuruse kohta. Xi poolt menetluse kestel esitatud üürilepingu ja arveldusarvete väljavõtete kohaselt anti korter üürile perioodiks 18.08.2016-31.12.2019 ning sellel perioodil teenis X üüritulu 16 930,65 eurot. X on rikkunud tasuta kasutamise lepingut. Poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et Y andis Xxx korteri Xile tasuta kasutamisse aprillis 2012. Seejuures puudusid poolte vahel mis tahes kokkulepped, mille kohaselt võinuks kostja anda lepingu eseme kolmandatele isikutele üürile või muul moel kasutusse anda. Ei hageja ega ka V S ei ole kunagi andnud Xile nõusolekut korteri kasutusõiguse üleandmiseks, samuti ei ole kostja sellest ei hagejat ega ka V Sit informeerinud. Kostja rikkus oma lepingulisi kohustusi ning andis korteri (läbi oma äriühingu) 18.08.2016 kolmandale isikule üürile. X oli korteri allüürile andmisel pahauskne ja varjas seda tahtlikult Y ja V S eest. VÕS § 1037 lg 1 ning VÕS § 1039 kohaldamise eeldused on täidetud ja X peab Yle hüvitama saadud kasu. X oli igal juhul teadlik, et tal puudus õigus ja nõusolek Xxx korteri üürile

2-20-7541 andmiseks. Ta ei küsinud mitte ühelgi korral ei kirjalikult ega suuliselt Ylt ja V St vastavat luba. Seda, et X teadis, et tema tegevus on igal juhul õigusvastane, näitavad muuhulgas järgmised asjaolud: X üritas korteri üürile andmist Y ees varjata, väites ka V Si pärimismenetluses, et tema elukoha aadressiks on Xxx. Ajal, mil V S veel elas, ei võimaldanud X mitte ühelgi korral Yl ja V S teda Xxx-24 korteris külastada ja leidis pidevalt erinevaid ettekäändeid, et korteriomanike külaskäiku vältida (mh teatas kostja, et ta on linnast väljas või kinos vms). Pärast V Si surma avaldas kostja, et elab küll ajutiselt enda ema juures (kes aitab tal vastsündinud last hooldada), kuid tema isiklikud esemed on endiselt Xxx korteris. X ei maininud mitte ühelgi korral, et tegelikkuses elavad korteris allüürnikud. X on juhatuse liige ja osanik ettevõttes A OÜ, mis tegeleb mh kinnisvara üürile andmisega. Järelikult pidi X igal juhul olema teadlik kinnisvara kolmandate isikute kasutusse andmisele kohalduva õigusliku regulatsioonist, sh sellest, et lepingueseme allüürile andmine eeldab igal juhul üürileandja (või tasuta kasutusse andja) nõusolekut. Lisaks, kui Xil oleksid puudunud kahtlused oma tegevuse õiguspärasuse osas, oleks ta üürileandmise fakti Yle igal juhul hiljemalt pärimismenetluse käigus maininud. Y sai sellest teada üksnes tänu juhusele. X üritas luua Ys veendumust, et ta kasutab Xxx korterit isiklikult ning ei ole seda üürile andnud. Tegelikkuses oli kõnealune korter juba aastaid olnud V Ki ja tema perekonna kasutuses. Eeltoodud faktid ilmestavad veenvalt, et Xi näol oli tegemist pahauskse rikkujaga ning VÕS § 1039 kohaldamise eeldused on täidetud. Yl ja V Sl on Xi vastu rahaline hüvitisnõue. Kostja poolt menetluse kestel esitatud üürilepingu kohaselt anti korter üürile perioodiks 18.08.2016-31.12.2019 ning sellel perioodil teenis kostja üüritulu 16 930,65 eurot. Kuna tasuta kasutamise leping lõppes V S surmaga 03.05.2019, siis on hagejal ja V S pärijatel õigus VÕS § 1037 lg 1 alusel õigus nõuda hüvitist perioodi eest 18.08.2016-03.05.2019 (s.o kokku ca 33 kuud). Sellel perioodil sai kostja üüritulu kokku vähemalt summas 13 532,26 eurot. Seega on tasuta kasutamise lepingu rikkumisest tingitud hüvitise nõude suurus kokku 13 532,26 eurot. Kuigi üldjuhul eeldatakse, et abikaasade osad ühisvaras on võrdsed, ei tähendab see, et kohus ei saaks antud juhul tuvastada, et Y mõtteline osa on suurem kui 1/2. Kuna Xxx korter kuulus Y ja V Si ühisvarasse üksnes 22,7% ulatuses (77,3% ulatuses oli korter hageja lahusvara), siis kuulus ka kõnealune nõue vastavas proportsioonis poolte ühisvarasse. Seetõttu on Yl õigus panna ilma pärandvara jagamata maksma nõudeõigus 88,637% ulatuses (s.o Y lahusvarasse kuuluv osa 77,3% + 50% ühisvarasse kuulunud osast). Seega nõuab Y kostjalt hüvitist summas 11 994,59 eurot. (88,637% x 13 532,26). Alternatiivselt, juhul kui kohus peaks asuma seisukohale, et Yl ei ole enne pärandvara jagamist võimalik panna oma nõuet maksma suuremas ulatuses kui 1/2 nõudest, s.o lähtudes üldisest eeldusest (millega Y ei nõustu), siis palub Y välja mõista Xilt hüvitus summas 6766,13 eurot (s.o 50% hageja ja V S ühisvara hulka kuulunud nõudest - 13 532,26 / 2). Y palub alates hagiavalduse esitamisele järgnevast päevast (13.07.2020) sissenõutavaks muutuva viivise väljamõistmist kooskõlas TsMS §-ga 367 protsendina (s.o VÕS § 113 lg 1 II lauses sätestatud suuruses) kahju hüvitiselt kuni põhinõude täitmiseni. Vastavalt notar A poolt väljastatud pärimistunnistusele, on V S pärijad 1/2 suuruses osas Y ja 1/2 suuruses osas X. Seega on Y õigustatud nõudma pärandvara jagamist kohtus. Pärandvara jagamiseks tuleb kohtul esmalt tuvastada pärandvara koosseis ehk jagatava vara koosseis, mis määratakse kindlaks pärandi avanemise ajahetkega (PärS § 2, § 3 lg 1 ja 2). Y nõue ei kattu üks ühele kohtutäitur O poolt koostatud pärandvara nimekirjaga. Muuhulgas seetõttu, et viidatud nimekirja on kantud Xi palvel vara, mida ei eksisteeri (nagu nt sularaha), samuti ei ole sinna nimekirja kantud kõiki pärandvarasse kuuluvaid nõudeid (nõudeõigusi). Y taotleb järgmise pärandajale kuulunud vara jagamist:

2-20-7541 -korteriomand aadressil Xxx; pärandajale kuulus 100% suurune osa korterist; -korteriomand aadressil Xxx; pärandajale kuulus ca 11,363 % suurune mõtteline osa korterist; -korteriomand aadressil Xxx; pärandajale kuulus 50% suurune mõtteline osa korterist; -E OÜ (registrikood E) osad, millest pärandajale kuulus 50% suurune mõtteline osa (s.o 50% osakapitalist, nimiväärtusega 20 000 EEK); -nõudeõigus X vastu VÕS § 1037 alusel (tasuta kasutamise lepingu rikkumine) summas 1537,94 eurot (alternatiivselt: summas 6 766,13 eurot); -Xxx asuva korteri viljad (alternatiivselt kasutuseelised) periood mai 2019 kuni november 2019 eest. Y taotleb pärandvara jagamist alljärgnevalt. Xxx 52- 24 korteriomandi jagamine. Korteriomand aadressil Xxx on omandatud 24.08.2000 ehk hageja ja V S abielu kestel. Seetõttu tuleb antud korterit käsitleda abikaasade ühisvarana ning pärandvarasse kuulub üksnes surnud abikaasa mõtteline osa korterist. Vaatamata sellele, et formaalselt on nimetatud korteri puhul tegemist V S ja Y ühisvaraga, siis on hagejal õigus vana PKS § 14 lg 1 ja § 19 lg 2 p 3 alusel taotleda varaosade võrdsusest kõrvale kaldumist. Xxx korteriomand omandati hinnaga 220 000 krooni. Korteri soetamiseks müüs Y temale lahusvarana kuulunud korteri aadressil Xxx hinnaga 182 000 krooni. Lisaks võtsid Y ja V S pangalaenu (laenu kasutati osaliselt korteri ostu finantseerimiseks ja korteris remondi tegemiseks). Võttes arvesse, et Y panustas ühisvara soetamisesse Xxx müügist saadud vahendid summas 170 000 krooni (182 000-12 000 krooni) ehk 77,272% ostuhinnast, siis kuulus korter Y lahusvara hulka ca 77,273% ulatuses ja poolte ühisvara hulka ca 22,727% ulatuses. Seega on Y ja pärandaja mõttelise osa suurus Xxx korteris tuvastatav järgmiselt: 77,272% + 22,727% /2 = 88,637% ning V S mõttelise osa suuruseks on 22,727% /2 =11,363%. Seega kuulub V S pärandvarasse Xxx korteriomandist 11,365% suurune mõtteline osa ning selle pärijateks on võrdsetes osades Y ja X. Arvestades Yle kuuluva mõttelise osa suurust, on põhjendatud jagada pärandvara selliselt, et Xxx korter jääb Y ainuomandisse ning Y maksab korteri eest Xile hüvitist. Sellisel viisil vara jagamisega on X kohtuväliselt ka nõus olnud. Y hinnangul on korteri turuväärtus 87 999,1 eurot (1 323,29*66,5), mis teeb pärandvarasse kuuluva mõttelise osa väärtuseks ca 10 001 eurot. Y on lähtunud korteri väärtuse määramisel teiste Xxx tänaval asuvate korterite müügikuulutustest, mille kohaselt on korterite keskmine m2 hind 1323,2 eurot /m2. Kuna pärandvarasse kuulub korterist 11,365% suurune mõtteline osa, on Xil õigus hüvitisele summas 5 000 eurot (87 999,1 x 11,365% /2). Xxx korteromandi jagamine. V S ja Q abielulised suhted lõppesid hiljemalt 1996.a, mil V S asus elama koos Yga. 13.09.1996 registreeris Y oma elukohaks Xxx. Xxx korter oli omandatud vallasasjana 09.09.1999 Xxx elamuühistu ja pärandaja vahel sõlmitud müügilepingu alusel. Korter oli erastatud ja kinnistatud 31.08.2000. Kuna korter oli vallasasjana omandanud pärast V S ja Q vahel abieluliste suhete lõppu, siis kuulub korter V S lahusvarasse. Korteri turuväärtus on umbes 49,7*1 308=65 038,5 eurot). Kuna korteri puhul on tegemist Y elukohaga, kus ta on elanud viimased 20 aastat, siis on õiglane jätta korter Y omandisse ja Y hüvitab Xile tema osa. Arvestades korteri turuväärtust, on Xil õigus hüvitisele summas 32 519,25 eurot (s.o 50% turuväärtusest). Xxx korter nr 31 on omandatud 1995.a ning kuulub Q ja V S ühisvara hulka. Seega kuulub pärandaja pärandvara hulka korterist 1⁄2 suurune mõtteline osa. Yl ja Xil pärijatena on õigus võrdsetes mõttelistest osades V Sle pärandisse kuuluvale mõttelisele osale. Kuna korter oli Q ainukasutuses ja valduses (käesoleval ajal on korter Xi valduses) ning Y ei ole kunagi selles korteris elanud, siis on põhjendatud jagada pärandvara selliselt, et

2-20-7541 pärandvarasse kuuluv osa korterist jääb Xile ning Yle makstakse hüvitist. Korteri turuväärtus on ca 145 350 eurot (51*2850) mis teeb pärandvarasse kuuluva mõttelise osa väärtuseks ca 72 675 eurot. Seega on Yl õigus hüvitisele summas 36 337,5 eurot (s.o 25% *145 350 ). E OÜ (registrikood E) osa jagamine. E OÜ on asutatud Y ja pärandaja abielu ajal ning kuulus nende ühisvara hulka. Seetõttu kuulub pärandvara hulka 1⁄2 suurune mõtteline osa äriühingu osalusest. Tegemist on kahjumis oleva äriühinguga, millel puudub positiivne väärtus. Seetõttu hindab Y pärandvarasse kuuluva vara väärtuseks mitte rohkem kui 200 eurot. Kuna E OÜ kaudu on Y osutanud raamatupidamisteenust ja eelduslikult Xil puudub äriühingu vastu huvi, siis palub hageja lõpetada ühisomand selliselt, et Y saab vara ainuomanikuks. Arvestades vara väärtust, on sellisel viisil vara jagamise korral Xil õigus hüvitisele summas 100 eurot. Juhul kui X vaidleb vara väärtusele vastu ning leiab, et see on suurem, kui 200 eurot, siis ei ole Y huvitatud vara omanikuks saamisest. Sellisel juhul esitab Y alternatiivse nõude, millega taotleb vara müüki enampakkumisel ning saadud tulemi jagamist selliselt, et Y saab müügihinnast 75% ja X 25%. Xi vastu oleva nõudeõiguse jagamine. X on rikkunud Yga ja V Siga Xxx korteri osas sõlmitud tasuta kasutamise lepingut ning Yl ja V S oli Xi vastu VÕS § 1037 alusel hüvitise nõue kokku summas 19 800 eurot, millest pärandvarasse kuulub 11,365% ehk nõue summas 1537,947 eurot. Alternatiivselt: Juhul, kui kohus peaks asuma Y poolt eraldiseisvalt esitatud nõude osas seisukohale, et pärandvara jagamata on Yl õigus panna maksma nõudeõigus üksnes 50% ulatuses, siis kuulub pärandvara koosseisu nõudeõigus summas 6766,13 eurot. Kuna nõue on tingitud Xi poolsest rikkumisest ja see nõue on suunatud Xi vastu (mh on nõude täitmine Xi kontrolli all), siis on põhjendatud jagada see nõudeõigus selliselt, et X saab selle nõudeõiguse (100%) endale, s.o nõue summas 1537,94 eurot (alternatiivselt 6766,13 eurot). Seega on Yl õigus hüvitisele summas 768,974 eurot (alternatiivselt summas 3383,07 eurot). Xxx kasutuseeliste / viljade jagamine. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et Xxx korter oli perioodil 03.05.2019 kuni 03.03.2020 Xi ainuvalduses ning sellest perioodist oli korter kolmandale isikule välja üüritud 03.05.2019 kuni 31.12.2019. Y ei ole Xiga peale pärandi avanemist korteri ainukasutusest / väljaüürimisest saadud kasu jaganud. Alates 03.05.2019 on Xxx korter tulenevalt pärandvara ühisusest Y ning Xi ühisomandis. Y ning X ei ole kunagi omavahel sõlminud kokkulepet, mille kohaselt oleks Xil olnud õigus vaidlusalune korter kolmandatele isikutele üürida ning seetõttu ei saa ka eeldada vaikimisi kokkuleppe olemasolu selle kirjeldatud viisil kasutamise osas. Y on Xile võimaldanud korterit elamiseks kasutada, mitte teenida selle kasutamiselt ainuisikuliselt tulu. Olukorras, kus Y ei ole olnud teadlik korteri väljaüürimise faktist, ei ole Yl olnud põhjust ka pärast V Si surma 03.05.2019 Xile teha mis tahes ettepanekuid korteri valdamise osas, seda enam, et poolte vahel oli pooleli pärandvara jagamise protsess. X ei ole võimaldanud Yl perioodil 03.05.2019 kuni 03.03.2020 kasutada Xxx korterit, sest tulenevalt Xi poolt korteri üürile andmisest on korteri valdajaks olnud kolmas isik ning Y juurdepääs korterile on olnud piiratud. X on nimetatud perioodil saanud kasutuseeliseid / vilju, mille saamiseks on olnud samaväärselt õigus ka Yl, kuid X seda hagejale võimaldanud ei ole. Kuna korter oli Xi poolt välja üüritud kuni 31.12.2019 (mida kinnitavad kostja 23.10.2020 vastuse lisas 3 esitatud konto väljavõtted), siis palub Y kohtul tuvastada pärandvara koosseisu kuuluvana kasutuseelised perioodi 03.05.-31.12.2019 osas (s.o kokku ca 8 kuud). Xi poolt esitatud tõendite kohaselt sai X sellel perioodil üüritulu kokku summas 3398,39 eurot. Kuna vilju (alternatiivselt: kasutuseeliseid) on perioodil 03.05.-31.12.2019 saanud X ning saadud kasu

2-20-7541 (rahalised vahendid) on tema kontrolli all, siis on põhjendatud jagada viljad (kasutuseelised) selliselt, et need jäävad Xi ainuomandisse ning Yle hüvitatakse tema osa. Seejuures tuleb arvestada, et kuna Xxx-24 korter kuulub pärandvara hulka üksnes 11,363% ulatuses, siis tuleb Xil hüvitada viljade (kasutuseeliste) väärtus 5,682% (11,363 / 2) + 88,637% = 94,32% ulatuses, s.o summas 3205,36 eurot. Xil on kohustus maksta hagejale enam saadud pärandvara arvelt hüvitist. Y poolt taotletud viisil pärandvara jagamise korral saab Y enda ainuomandisse järgmise pärandvara hulka kuuluva vara: -korteriomand aadressil Xxx, millest pärandvara hulka kuulus 100% suuruse osa; vara väärtus 65 038,5 eurot; -korteriomand aadressil Xxx, millest pärandvara hulka kuulus ca 11,365% suurune mõtteline osa; vara väärtus ca 10 001 eurot; -E OÜ (registrikood E) osa, millest pärandvara hulka kuulub 50% suurune mõtteline osa; vara väärtus 200 eurot. Kokku saab Y pärandvara jagamisel enda ainuomandisse pärandvara väärtusega 75 239,50 eurot. X saab enda ainuomandisse järgmise pärandvara hulka kuuluva vara: -korteriomand aadressil Xxx, millest pärandvara hulka kuulub 50% suurune mõtteline osa; vara väärtus 72 675 eurot; -nõudeõigus X vastu VÕS § 1037 alusel (tasuta kasutamise lepingu rikkumine), vara väärtus summas 1537,94 eurot (alternatiivselt: summas 6766,13 eurot); -Xxx korteri viljad (kasutuseelised) perioodi 04.05.-31.12.2019 eest; vara väärtus summas 3398,39 eurot, millest kaaspärijate vahel kuulub jagamisele 11,365% suurune mõtteline osa ehk summa 386,23 eurot. Kokku saab X vara jagamisel enda ainuomandisse vara väärtuses 77 611,33 eurot (alternatiivselt: 82 839,52 eurot). Y poolt taotletud viisil pärandvara jagamise korral saab X enda ainuomandisse vara 2371,56 eurot (alternatiivselt 7600,02 eurot) suuremas summas kui Y ning seejuures 3012,23 eurot suuremas summas, kui Xil õigus oleks (vt p 69). Seetõttu tuleb Xilt välja mõista enam saadud pärandvara arvelt hüvitis summas 2692 eurot (s.o 3012,23 +(74 599175 239,5/2)) eurot. Alternatiivselt summas 5306 eurot (3012,23 + (79 827,361375 239,5/2)). Juhuks kui eelnevalt esitatud arvutuskäik jääb kohtule ebaselgeks, on Y toonud kõigi pärandvarasse kuuluvate esemete osas eraldiseisvalt esile, millises summas hüvitist peaks teine kaaspärija Y poolt taotletud viisil pärandvara jagamisel maksma. Yl tuleks esemeid eraldiseisvalt vaadates maksta Xile kokku hüvitist summas 37 619,25 eurot (Xxx korteri eest 5 000 eurot + Xxx eest 32 519,25 eurot + E OÜ osa eest 100 eurot). Xil tuleks maksta hagejale hüvitist summas 40 311,83 eurot (Xxx tn korteri eest 36 337,5 + nõudeõiguse eest I. M vastu 768,97 eurot + Xxx korteri kasutuseeliste eest 3205,36 eurot) / alternatiivselt summas 42 925,93 eurot (Xxx tn korteri eest 36 337,5 + nõudeõiguse eest Xi vastu 3383,07 eurot + Xxx korteri viljade eest 3205,36 eurot). Seega on Yl kohustus maksta Xile hüvitist kokku summas 37 619,30 eurot ja Xil on kohustus maksta Yle hüvitist kokku summas 40 311,83 eurot / alternatiivselt 42 925,93 eurot. Tasaarvestades need nõuded omavahel on tulemuseks, et Xil tuleb maksta Yle hüvitis summas 2692 eurot (40 311,83 -37 619,30) / alternatiivselt: summas 5306 eurot (42 925,93 - 37 619,30). Seega palub Y mõista Xilt enam

2-20-7541 saadud pärandvara arvelt välja hüvitis summas 2692 eurot (alternatiivselt: summas 5306 eurot). Y on ainuisikuliselt kandnud pärandaja matusekulusid summas 1620 eurot ja pärandvara inventuuri kulusid summas 197,14 eurot. Y sai matusekulude kandmiseks Tallinna linnalt toetust 250 eurot. Seega on Y kandnud oma rahaliste vahendite arvelt matusekulusid kokku summas 1620-250=1370 eurot. Tuginedes PärS § 151 lg 1 tuginedes nõuab Y Xilt matusekulude hüvitamist summas 685 eurot (1370 / 2) ja inventuuri kulude hüvitamist summas 98,57 eurot (197,14 / 2). Xi 07.07.2020 vastus X ei nõustu hagiavalduses esitatud nõudega ning vaidleb sellele täies ulatuses vastu. Y valeväited ning ebaõiged järeldused ei ilmesta Xi pahatahtlikkust ega põhista hagiavalduses esitatud nõudeid, mille nõudmiseks osaliselt nõudenorm üleüldse puudub. X ei ole soovinud oma pärandvara osast Y kasuks loobuda, soovides jagada pärandvara vastavalt seaduses ette nähtud proportsioonile. Y leiab arusaamatul põhjusel, et tema pärandi osa peaks olema suurem kui seadus seda ette näeb. 28.02.2020.a väidetav juhuslik Y poolne teadmine Xxx korteriühistu raamatupidaja saadetud andmetest on vale väide. Y kui korteri omanik on õigustatud isik igakordselt küsima KÜ raamatupidajalt andmeid oma korteri osas sealjuures tasutud arveid jmt. Y ei ole tõendanud, et andmed oleksid temani jõudnud juhuslikult. Vastupidiselt nähtub hagis esitatud lisast, et Y kohtus korteriühistu juhatuse liikmega. Seega ei ole teada saamine olnud juhuslik ega ka juhus. Yle edastati kommunaalmaksete arveid ekirjale (juuli 2018; 2019.a kommunaalarve ja jaanuar 2020 kommunaalarve), seega sai Y kontrollida kommunaalmaksete suurust ning nende tasumist sealjuures tasuja isikut. Yl on alates 2012.a olnud õigus ja võimalus vajadusel kontrollida isikut, kes tasus kommunaalmakseid ning korteriühistu ei ole teinud talle võimatuks kontrollida kommunaalmaksete võlgnevust või tasumist. A.Tsemin on Y esindajana palunud väljastada perioodil 2012-2020 sõlmitud üürilepingud. Y ei ole kordagi viidanud oma kirjas sellele, et 2016 -2019 oleks olnud kasutus kolmandatel isikutel, samuti ei ole X oma 06.05.2020 vastuskirjas mitte midagi sellist ka kinnitanud. Seega ei ole põhjendatud Y järeldused selle kohta, et Xa oleks tuginedes viidatud kirjavahetusele, mis tahes faktilisi asjaolusid omaks võtnud, eriti veel neid asjaolusid, mida kõnealune kirjavahetus ei kajasta. Y ei ole teavitanud Xi oma soovist teda külastada, samuti ei ole X sellisest soovist ka keeldunud viitega kinole või linnast väljas olemisele. Y ei ole esitanud ühtegi tõendit Xi väidetavate keeldumiste kohta. 16.09.2019 notari A pärimistunnistuses märgitud Xi aadressi eesmärgiks ei olnud Xil kinnitada Yle oma elukohta. 03.05.2019 V S suri, mille järgselt on Xxx tänava korter pärandvara ühisuses. 11.09.2019 on pärandi osas on läbi viidud pärandvara inventuur. Pärandvara nimekirjas ei ole Y märkinud võimaliku nõude olemasolu, kuigi Y ise oli inventuuri tellija ning pidi hiljemalt augustist 2018.a olema teadlik, et Xxx tänava korteris elab allüürnik. 03.03.2020 andis X Yle üle Xxx 52 ainuvalduse. 2012.a andis V S (sj Y esindajana) korteri Xxx Xi valdusse. X ei kinnitanud V Sle ega ka Yle, et X kasutab korterit ainuisikuliselt. Vastupidiselt lubas V S ühisvara omanikuna Xil kasutada korterit mis tahes viisil sj välja rentimiseks kolmandatele isikutele või kolmandatele isikutele kasutusse andmiseks. V S (sj Y esindajana) ning Xi vahel oli kokkulepe selles, et Xil tuleb korter renoveerida, mida X ka tegi. 2012.a ei olnud korter elamiskõlblik, tegemata oli sanitaarremont ning ilma remondita ei oleks saanud korterit kasutada. Xil on olemas fotod korteri algse seisukorra kohta. Xxx tänava korterile on tehtud märkimisväärseid kulutusi, suurusjärgus ca 12 000-15 000 eurot.

2-20-7541 Vastus hagiavaldusele. Y nõue on esitatud ebaõige isiku vastu ning Yl puudub seadusest tulenev õigus sellise hagi esitamiseks. Kasutuseeliste hüvitamise eeldused on täitmata. X ei ole rikkunud Y nõusolekuta tema omandit. Y ei ole tõendanud, et tegemist oleks olnud tasuta kasutamise lepinguga, millele kohalduksid AÕS § 85 lg 1 koostoimes VÕS § 1037 -1040. Õigusteoorias on leitud, et olukorras kus üürnik peab tegema remonti või maksma märkimisväärse suurusega kulutusi, tuleks need lepingud lugeda üürilepinguteks. Kuivõrd tegemist ei olnud tasuta kasutamise lepinguga ei ole Yl õigus küsida väidetavat saadud tulu. X on tõendanud olulise vastusoorituse. X sai enda kasutusse korteri, mis ei olnud kasutuseks kõlblik. Seega ei andnud V S ja Y korterit tasuta kasutusse, millest saaks tõusetuda hagiavalduses esitatud nõue. Tegemist oli üürilepinguga. Asjaolu, et X tegi olulises summas vastusoorituse kinnitab Xi abikaasa ning Xi tuttav E E. M M selgitas kokkuleppeid Xi isaga ning ei ole võimalik, et Y sellistest kokkulepetest midagi ei teadnud. E E kinnitab, et korter oli elamiskõlbmatu, mida saab X tõendada ka fotodega. Samuti kinnitab seda, et X organiseeris remondi tegemise, Xi ema S S. Tegemist on elukohaga ja peresisese vara jagamisega, mistõttu ei saagi tõendid ja kinnitused pärineda kolmandatelt võõrastelt isikutelt. X oli õigustatud isik korterit kasutama andes seda allüürile. Xile kinnitas tema isa, et X võib kasutada korterit viisil nagu ta soovib, sj anda selle allüürile kolmandatele isikutele. Y ja Xi isa olid abikaasad, mistõttu tuleb Y nõusolekut kolmandatele isikutele PKS § 29 lg 1 alusel eeldada korteri allüürile andmiseks sõltumata sellest, kas tegemist oli üürisuhte või tasuta kasutamise lepingulise suhtega. Isegi juhul kui Y täna väidab, et tema sellist nõusolekut Xi isale tehingu sõlmimisel ei andnud, siis oli tegemist taluvusvolitusega (TsÜS § 118 lg 2). Ilmselgelt oli abikaasade vahel selline suhe, millest X pidi vähemalt eeldama esindusõiguse olemasolu. Olukorras, kus isa kinnitab tütrele seda, et tütar võib kasutada korterit oma äranägemise järgi sj anda allüürile kolmandatele isikutele, ei pidanud tütar arvama, et isa ja tema uus abikaasa omavahel sellises asjas ei ole kokku leppinud. 2012.a alates oli Yl võimalik kontrollida tingimusi, millistel tema korterit kasutatakse. Y elukoht Xxx tn on jaluguskäigu kaugusel Xi kastusse antud korterist, Yl olid korteriühistu kontaktid ja juurdepääs korteriühistu arvetele ning Y ja tema abikaasa käes oli ka komplekt võtmeid. Seega sai Y faktilist olukorda kontrollida. Y ja Xi isa juuresolekul oli vestlus seonduvalt Xxx korteriga 12.08.2018, kus Yle pidi hiljemalt siis saama teada asjaolu, et X ei ela ise Xxx korteris ning korter on välja renditud. Y oma sõnad olid üürniku kohta, et „peaasi, et korterit ära ei lagastata“. Seega oli Yle hiljemalt 12.08.2018 teada asjaolud, et korteris on allüürnik ning Y ei esitanud mitte ühtegi vastuväidet seonduvalt tegeliku olukorraga Xile. Kuivõrd allüürile andmise nõusolek ei evi konkreetset vormi, siis võib nõusolek olla antud ka konkludentselt. Seega kiitis hiljemalt 12.08.2018.a Y heaks selle, et Xxx korter on antud allüürile, teisiti ei saa tõlgendada olukorda kus Y ligikaudu kahe aasta jooksul ei esita pretensioone seonduvalt allüüriga. Seda, et korterit võis X välja üürida kinnitab ka Xi abikaasa. M M kinnitab seda, et remondi tegemine oli Xi ja tema abikaasa kohustuseks ning remonti tehti olulises osas. Samuti kinnitab M M seda, et Y oli teadlik allüürile korteri andmisest. Asjaolu, et korterit võis anda rendile kolmandatele isikutele kinnitab ka Xi ema S S. X ei ole alusetult rikastunud. Tulenevalt VÕS § 1038-st puudub Yl nõue põhjusel, et X ei pidanudki teadma, et temal selline õigustatud puudus korteri kasutamiseks - Yle oli teada, et X ei kasuta korterit ise, vaid see on välja üüritud kolmandatele isikutele kuid eeltoodule vastuväiteid ei esitanud. Kuivõrd AÕS § 85 lg 1 eelduseks on esmalt ebaseaduslik valdus ning see, et õigust rikuti nõusolekuta, siis Y ei ole selliseid eeldusi tõendanud. Seega on põhjendamatu kasutuseeliste hüvitamise nõue ka osas, mis ei kuulu pärandvara hulka. Pärandvara ühisuse vaheline kasutuseeliste hüvitamise nõue. Y on esitanud ka kasutuseeliste hüvitamise nõude perioodil, millal on Xxx tänava korter olnud poolte ühisomandis (03.05.2019.a ja edaspidi). Nõue ei ole põhjendatud. Xi omandis on korter samamoodi ning

2-20-7541 puudub mis tahes mõistlik põhjus, miks peaks X tasuma enda omandisse kuuluva korteri kasutamise eest turuväärtuses üüri Yle. Y on aastaid võimaldanud Xil valitud viisil korterit kasutada ning pärast 03.05.2019.a ei ole teinud ettepanekuid muudatusteks seonduvalt seniste kokkulepetega. Seega ei kuulu hagiavalduses märgitud nõue rahuldamisele ka perioodi osas, millal Y ja Xi omandis on olnud Xxx tänava korter kui pärandvara. X on Yt teavitanud, et soovib Ylt kasutuseeliste hüvitamist Xxx tänava korteri ainukasutamise eest. Turuväärtus ja hüvitise nõude suurus. Vähemalt osa Y nõudest on aegunud (X ei mööna nõude olemasolu). Arusaamatuks jäävad Y poolt esitatud nõude arvutamise aluseks olevad asjaolud, nõude suurus. Y on teada saanud sellest, et X on korteri välja üürinud, hiljemalt 12.08.2018 ja ei saa realiseerida oma nõuet enam kui 3 möödunud aasta jooksul. Kuivõrd hagiavaldus on esitatud 16.06.2020, siis on hüvitise nõue, mis on tekkinud enne 15.06.2017, aegunud. Seega on aegunud Y nõue alates sügis 2016 kuni 15.06.2017. X palub kohaldada aegumist. Y poolt esitatud nõue kuulub pärandvara ühisuse hulka, millise käsutamine toimub ühiselt. X ei ole andnud nõusolekut pärandvara hulka kuuluva nõudeõiguse käsutamiseks või realiseerimiseks kohtumenetluses. Xi isal puudusid mis tahes vastuväited allüürile andmiseks. Y ei saa realiseerida pärandvara ühisusse kuuluvat nõuet Xi vastu ilma Xi nõusolekuta ning ulatuses, milleks Xi isa oli andnud nõusoleku. Y ja X on alates 03.05.2019, so enam kui aasta olnud korteri ühisomanikud. Xil endal ei ole enda vastu vastuväited allüürile andmise osas. Seega ei ole põhjendatud hüvitise nõue hagiavalduses märgitud alusel alates 03.05.2019.a 100%-lises ulatuses alates mai 2019.a kuni detsember 2019.a. Y nõue ajast juuni 2017.a kuni 03.05.2019.a kuulub pärandvara ühisuse hulka, mida ei saa Y üksi realiseerida. Isegi kõikide eelduste täitmisel ei ole võimalik Yl nõuda alates 03.05.3019.a kasutuseeliseid kogu väidetava turuüüri ulatuses – pooled olid sellel ajal Xxx tänava korteri ühisomanikud. Y 07.09.2020 menetlusdokument Y 07.09.2020 menetlusdokumendi kohaselt, kuigi Xxx-24 korter omandati 24.08.2000 ehk Y ja V S abielu kestel ja seetõttu oli tegemist abikaasade ühisvaraga, oli see suuresti omandatud just Y varasema lahusvara arvelt. Xxx korteriomand omandati hinnaga 220 000 krooni, millest lepingu sõlmimise hetkeks 120 000 oli müüjale juba tasutud. Korteri soetamiseks müüs Y eelnevalt temale lahusvarana kuulunud korteri aadressil Xxx hinnaga 182 000 krooni. Sellest 10 000 krooni tasuti enne tehingut Yle sularahas ja 12 000 krooni tasuti tehingut vahendanud maaklerile. Ülejäänud osa müügihinnast summas 160 000 krooni tasus ostja (V P) Yle ülekandega. Xxx korteri ostmine oli rahastatud Y rahalistest vahenditest (170 000 krooni) ja osaliselt pangast võetud laenu arvelt (100 000 krooni). Y tasus Xxx korteri eest müüjale ostuhinna kolmes osas: 24.08.2000 tasuti 50 000 krooni J T, 24.08.2000 tasuti 70 000 krooni L T, 25.08.2000 tasuti 100 000 krooni J T. Lisaks eespool viidatud summale uue korteri ostmiseks võtsid Y ja V S pangalaenu summas 100 000 krooni. Pangalaenu võtmise põhjus seisnes selles, et Xxx korter oli soetamise ajal elamiskõlbmatu ning selles puudus isegi sanitaartehnika. Võttes arvesse, et Y panustas ühisvara soetamisse Xxx müügist saadud vahendid summas 170 000 krooni (182 000-12 000 krooni), siis Y ja V Si mõtteliste osade suurused Xxx korteris on tuvastatavad järgmiselt: Y mõttelise osa suuruseks on (170 000/220 000) + (100% -220 000/2*170 000) = 88,6% ning V S mõttelise osa suuruseks on 11,4%. Y ja V Si omavahelistes suhetes lähtusid pooled alati sellest, et tegemist on nö moraalselt eelkõige Y panuste eest soetatud korteriga. Seda silmas pidades on selgelt väärad ka Xi paljasõnalised väited selle kohta, nagu oleks Xxx korteri näol tegemist korteriga, mis pidigi temale jääma. X on V Si tütar esimesest abielust ning mitte kordagi polnud Y ja V Si vahel vestlust selles, et korter kuuluks või peaks jääma Xile. X ei vaidlusta fakti, et ei Y ega ka V S seal külas ei

2-20-7541 käinud. Eeltoodust tulenevalt polnud võimalik Yl (ega V S) kuidagi teada, et korter on kolmandate isikute kasutuses. Põhjus, miks pole viidatud nõuet märgitud pärandvara nimekirjas: sellel hetkel Y ei teadnud, et X on Xxx korteri üürile andnud. Pärandvara inventuur viidi läbi 11.09.2019. Asjaolu, et korter oli antud üürile, ilmnes Y jaoks alles sellest hetkest, kui Y sai teada, et Xxx korteri eest on tasunud kommunaalarveid kolmas isik ja et see kolmas isik on perega ka korteris sees elanud. See selgus Yle alles 28.02.2020 vestlusest korteriühistu raamatupidajaga. Jääb arusaamatuks, miks oli vaja pärimistunnistusesse enda elukoha aadressina märkida korter, kus kostja tegelikkuses ei ela. Nõude kuulumine ühisvara hulka ei välista ega takista käesoleva hagi esitamist. Pärandi inventuuri õiguslikuks tagajärjeks on pärija vastutuse piiramine, kui pärandvara nimekirja kantud kohustuste täitmisel ilmneb, et pärandvarast ei piisa kõigi nõuete rahuldamiseks. Muu õiguslik tähendus pärandvara inventuuril puudub. Üksnes asjaolu, et pärija nõuet ei ole pärandi inventuuris kirja pandud, ei muuda nõuet olematuks. Hagi on esitatud õige isiku vastu. Y ja V S (Xi isa) andsid kõnealuse korteri 2012.a tasuta kasutamise lepingu alusel Xile kasutamiseks. Seega sõlmitud lepingu kohaselt oli korteri kasutajaks kostja. Poolte vahel puudusid kokkulepped, mille kohaselt oleks Xil olnud õigus anda korter allüürile, sh puudus Xil õigus volitada ka kolmandaid isikuid selliseid kokkuleppeid sõlmima. Millisel õiguslikul alusel võimaldas X A OÜ-l korterit üürile anda (ja sellest tulu teenida) ja kas ja mil viisil X ise sellest tulu sai (sh, kuid mitte ainult, kas A OÜ deklareeris üüritulu ja tasus sellelt ka tasumisele kuuluvaid makse või mitte ning kas X on dividende endale A OÜ-st tasunud) ei mõjuta tulenevalt VÕS § 392 lg 1 käesoleva vaidluse lahendamist. Lepingust tulenev kohustus kasutada lepingu eset vastavalt kokkulepitule lasus kostjal. Seetõttu vastutab kostja lepingu rikkumise eest ning hagejal on tema vastu põhjendatud nõue lepingu rikkumisest saadud kasutuseeliste hüvitamiseks. Järelikult on ka hagi esitatud õige isiku vastu. Lepingust tulenevate kohustuste eest vastutavad lepingu pooled. X on rikkunud Yga sõlmitud tasuta kasutamise lepingust tulenevaid kohustusi VÕS § 392 lg 2 alusel, mistõttu on vastutajaks kostja, mitte A OÜ. Asjaolu, et X allüürilepingut oma nimel ei sõlminud, vaid tegi seda talle kuuluva A OÜ nimel, ei vabasta Xi vastutusest ning kasutuseeliste hüvitamisest. Fakt, et A OÜ võib Xiga solidaarselt vastutada Y ees muul õiguslikul alusel, ei muuda samuti asjaolu, et hagi on esitatud õige isiku vastu. Y ja V Si (ühelt poolt) ja Xi vahel oli sõlmitud tasuta kasutamise leping. X ei ole tõendanud, et Y, V Si ja Xi vahel oli Xxx korteri kasutamise osas sõlmitud üürileping. 03.03.2020 on Y esindaja ja Xi esindaja allkirjastanud eluruumi ja sisustuse üleandmis-vastuvõtmisakti, milles on selgelt välja toodud, et Xile anti eluruum üle tasuta kasutamiseks. Juba ainuüksi see dokument kinnitab asjaolu, et X oli teadlik, et eluruum on talle antud tasuta kasutamiseks, mistõttu ei ole siinkohal selle faktilise asjaolu üle ka põhjendatud vaidlust. Juhul kui tegemist oleks olnud üürilepinguga, oleks X seda selliselt ka üleandmise-vastuvõtmise kajastanud. Seda enam, et Y ja X suhtlesid juba siis (üksnes) lepinguliste esindajate vahendusel. Asjaolu, et X on talle tasuta kasutusse antud korteris iseseisvalt ning omaalgatuslikult teostanud remonttöid, ei saa vähimalgi määral tõendada või kinnitada pooltevahelise üürilepingu eksisteerimist. Y ega ka V S ei ole pannud Xile mingisugust kohustust, mille kohaselt peaks X tasuta kasutamise eest vastusooritusena korteris remonttöid tegema. Käesoleval juhul ei ole poolte vahel kunagi olnud kokkulepet, mille kohaselt peaks X korteri kasutamise eest üüri või muud kompensatsiooni tasuma. Seega, juba ainuüksi asjaolu, et kostjale ei kaasnenud korteri kasutamisega üüri tasumise kohustust, sh kohustust teostada korteris remonttöid, näitab selgelt, et kostjaga oli sõlmitud tasuta kasutamise leping. Kui Y oleks korteri andnud Xi kasutusse viisil nagu ta ise soovib, sh allüürile andmise nõusolekuga, ei oleks olnud vähimatki

2-20-7541 põhjust, miks X oleks pidanud allüürimise fakti V Si ja Y eest varjama. Isegi kui poolte vahel oleks olnud üürileping, ei mõjutaks lepingu õiguslik kvalifikatsioon nõude rahuldamist. VÕS § 288 lg 1 eeldab ka üürilepingu puhul asja allkasutusse andmisel (eelkõige allüürile) üürileandja nõusolekut. Allkasutusse antud asja ebaseadusliku kasutamise eest saab nõuda VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 5 ja 1050 alusel kahju hüvitamist (RKTKo 3-2-1-50-09, p 13). Hageja rahaline nõue kostja vastu tuleb igal juhul rahuldada. X on andnud korteri üürile ilma vastava õiguse ning nõusolekuta. Kuna nõusolekut korteri üürile andmiseks ei andnud Xile ka V S, siis on ebaõige eeldada Y nõusolekut lähtudes viidatud PKS sättest. V S ja Y olid abikaasad, kellel puudusid saladused. Ei Y ega ka V. S ei teadnud, et Xxx korter on allüürile andnud. Seega ei saanud ei Y ega ka V S selleks vastavat nõusolekut anda. Isegi kui eeldada, et V S sellise nõusoleku tasuta kasutamise lepinguga Xile andis, siis oleks selline leping tühine. PKS eelnõu seletuskirja kohaselt kohaldatakse nõusoleku andmisele tsiviilõiguse üldsätteid, mis käsitlevad tahteavalduse väljendamist. Leping on eelnõu seletuskirja kohaselt abikaasa nõusoleku puudumisel hõljuvalt kehtetu ning seda on võimalik teise abikaasa tagantjärele antava heakskiidu abil kehtivaks muuta. Käesolevas asjas ei ole Y seesugust lepingut korteri kolmandatele isikutele üürile andmiseks heaks kiitnud. Seega oleks selline leping ilma Y nõusolekuta ka tühine. Nii Y kui V Si sooviks ja korteri tasuta kasutusse andmise eesmärgiks oli aidata Xi majanduslikult ning lubada tal korterit elamiseks tasuta kasutada. Väide talumisvolitusest ei ole asjakohane. Korteriühistu küll väljastab kommunaalarved korteri omanikele, kuid arvetel puudub info selle kohta, kes on arveid tasunud. Korteriühistu ei esita maksekorraldusi tasutud arvete kohta ilma korteriomaniku vastavasisulise päringuta. Asjaolu, et arveid tasub kolmas isik, sai Yle teatavaks täiesti juhuslikult korteriühistu juhatuse liikmega 2020.a veebruaris vesteldes, pärast mida edastas KÜ juhatuse liige hagejale pangakonto väljavõtte, millest nähtus, et juba alates 26.01.2017 on kommunaalarveid tasunud V Ki nimeline isik. Vestlus KÜ juhatuse liikmega toimus 2020 veebruaris, mida tõendab ka KÜ juhatuse liikme poolt e-kirjavahetus, millest nähtub, et maksekorraldused kommunaalarvete tasumise osas on Y palvel talle esitatud 28.02.2020. Järelikult ei saanud ega pidanudki Y üksnes kommunaalarvete pealt teada saama, et korter on kolmandale isikule allüürile antud. Yl puudus igasugune põhjus omavoliliselt Xi kasutusse antud korterisse sisenemiseks, eelkõige arvestades asjaolu, et Y oli teadmises, et X korteris ise elab ning seda enam puudus Yl põhjus seda asjaolu kontrollima minna. Ei seaduse ega ka kohtupraktika kohaselt ei oma tähtsust see, kas Yl oli võimalik kontrollida seda, kas korter on allüürile antud või mitte, vaid see, et korter anti ilma Y (ja tema abikaasa) nõusolekuta allüürile, ja ei Y (ega tema abikaasa) ei teadnud sellest kuni 2020.a veebruarini. 12.08.2018 vestlust ei ole toimunud. X on oma vastusele lisanud oma abikaasa, tema venna, oma ema Q ning tuttava ütlused. Kõik isikud on nö kaudsed tõendiallikad, kuivõrd ükski isikutest pole olnud Y ja tema abikaasa ja Xi vaheliste vestluste juures ega kokkulepete sõlmimise juures, mille alusel oli Xil õigus Xxx korterit kasutada. Kõikide viidatud isikute „teadmised“ on esmalt subjektiivselt ja hinnangulised ning teisalt tuginevad eelduslikult Xi enda jutustustel. Seega puudub neil isikutel tõendiväärtus. X on alates 2016 augustist kuni 2019 detsembrini (kaasa arvatud) saanud korteri üürimise eest kasutuseeliseid, mis nähtub asjaolust, et alates sellest perioodist elas Yle ja V Se kuuluvas korteris kolmas isik. Isegi kui üüritulu Xi isiklikule pangakontole ei laekunud ning laekus A OÜ-le, on A OÜ Xi ja tema abikaasa ühisomandis olev ettevõte. X on kasutanud Yle kuuluvat korteriomandit ilma Y nõusolekuta ning saanud rikkumise teel kasutuseeliseid. Seega on põhjendatud Y nõue kasutuseeliste hüvitamise kohustamiseks Xi vastu.

2-20-7541

Hageja nõue kasutuseeliste hüvitamiseks enne pärandvara ühisuse tekkimist (st 08.201603.2019). Kasutuseeliste hüvitamise nõue tuleneb enne pärandvara ühisuse tekkimist lepingu rikkumisest Xi poolt, kuna Xil puudus nii Y kui ka V Si nõusolek Xxx korteri üürile andmiseks. Hageja nõudeõigus peale pärandvara ühisuse tekkimist (s.o 03.05.2019-11.2019). V Si surmaga 03.05.2019 lõppes VÕS § 186 p 3 tulenevalt pooltevaheline võlasuhe (tasuta kasutamise leping) kokkulangemise teel. Alates 03.05.2019 on Xxx korter tulenevalt pärandvara ühisusest Y ning Xi ühisomandis. AÕS § 71 lg 2 kohaselt kuulub kaasomanikule tema osale vastav osa ühise asja viljast, kui seaduses, tehingu või lepinguga ei ole sätestatud teisiti. Vastavalt tsiviilseadustiku üldosa seadusele (TsÜS) § 62 on esemest saadav kasu eseme viljad ja eseme kasutamisest saadavad eelised (kasutuseelised). Kasutuseeliseks on kõik need eelised, mis tulenevad asja või õiguse kasutamisest. AÕS § 71 lg 2 on käesoleval juhul Y nõude aluseks olev norm, millele tuginedes saab üks kaasomanik (Y) nõuda teiselt kaasomanikult (Xilt) tema osale vastava kasutuseeliste hüvitamist, seda ka perioodi 03.05.2019-03.03.2020 eest (st pärast tasuta kasutamise lepingu lõppemist). Y ning X ei ole kunagi omavahel sõlminud kokkulepet, mille kohaselt oleks Xil olnud õigus vaidlusalune korter kolmandatele isikutele üürida ning seetõttu ei saa ka eeldada vaikimisi kokkuleppe olemasolu selle kirjeldatud viisil kasutamise osas. Y on Xile võimaldanud korterit elamiseks kasutada, mitte teenida selle kasutamiselt ainuisikuliselt tulu. Olukorras, kus Y ei ole olnud teadlik korteri väljaüürimise faktist, ei ole Yl olnud põhjust ka pärast V. Si surma 03.05.2019 Xile teha mis tahes ettepanekuid korteri valdamise osas, seda enam, et teadaolevalt on käesoleval hetkel pooleli ka pärandvara jagamise protsess. Eeltoodust tulenevalt ei saa Y nõue olla vastuolus hea usu põhimõttega. X ei ole kaasomanikuna võimaldanud Yl perioodil 03.05.2019 kuni 03.03.2020 kasutada Xxx korterit, sest tulenevalt Xi poolt korteri üürile andmisest on korteri valdajaks olnud kolmas isik ning Y juurdepääs korterile on olnud piiratud. X on nimetatud perioodil teeninud korteri eest kasutuseeliseid, mille saamiseks on olnud samaväärselt õigus ka Yl, kuid X seda Yle võimaldanud ei ole. Kasutuseeliste hüvitamise nõue ei ole aegunud. Vähemalt alates 19.09.2016 on tasunud kommunaalarveid V Ki nimeline isik, mis viitab sellele, et korter on Xi poolt allüürile antud juba vähemalt alates 2016 augustist. Y sai Xi poolsest lepingu rikkumisest teada 28.02.2020. Seega on ebaõige ning põhjendamata Xi väide, mille kohaselt sai Y lepingu rikkumisest teada 12.08.2018. X väitis ise Yle, et korteris seisavad vaid tema isiklikud asjad. Eeltoodust tulenevalt ei ole Y nõudeõigus aegunud, sest Y on rikkumisest teada saanud vähemalt 28.02.2020. Y poolt esitatud kasutuseeliste hüvitise nõude suurus on õiglane. Xi 23.10.2020 menetlusdokument X ei nõustu hagiavaldusega ning vaidleb sellele täies ulatuses vastu, kuid märgib, et Y ei ole õigustatud saama kasutuseeliseid 100%-lises ulatuses. Pärandaja avaldas vestlustes Xi ja Xi perega mitmel korral soovi jätta vara oma ainsale lapselapsele (Xi laps). Y ei lükka ümber, et tal oli alates 2012.a võimalus kontrollida tingimusi, millistel Xxx korterit kasutati ja ei lükka ümber, et ta ei kasutanud neid tingimusi ja võimalusi. Põhjus on selles, et Y oli teadlik, kes elab korteris. Ebausutavad on Y väited, et ta juhuslikult sai teada sellest, et X seal ei ela, seda enam, et Y ise kinnitab, et ta oli teadlik sellest, et X vähemalt mingil ajal seal ise ei elanud. Yl oli olemas võimalus tutvuda, kes maksab kommunaalarveid ja ta kasutas seda, kui käis pärandivaidlus. Y oleks saanud seda ka varem kasutada. Samuti oli Yl võimalik ka varem

2-20-7541 korteriühistu raamatupidajaga suhelda. X ei varjanud üürnikku, st ei korjanud makseid igakuiselt sularahas. Y ise kinnitab, et oli teadlik, et X ei elanud Xxx korteris. Loogiliselt tekiks teadmatuses oleval omanikul küsimus, kas kommunaalid on ikka makstud, kas korter seisab tühjalt jne. Yl ei tekkinud neid küsimusi, sest Y ja pärandaja olid teadlikud korteri välja üürimisest. Y ei saa omistada oma arvamusi ja hinnanguid pärandajale. Pärandaja andis nõusoleku korteri allüürile andmiseks, millest johtuvalt tulenes ka taluvusvolituse olemasolu. Pärandaja on surnud ning mis tahes Y poolt esitatud väiteid ei tähenda seda, et pärandaja oleks eluajal nii öelnud või käitunud. X ei võta omaks väidet, et pärandaja ei oleks kunagi Xxx tänava korteris käinud. X ei pea vaidlustama fakti, millise osas on ta tõendanud vastupidist. Pärandaja külastas Xi Xxx tänava korteris, mida saab kinnitada nii X kui ka on juba kinnitanud tema abikaasa käesolevas kohtumenetluses antud kinnitusega. Samuti ei ole põhjendatud Y väited selle kohta, et pärandaja ei teadnud, et korter on antud allüürile. Pärandaja külastas kostjat korteris ning pärandaja poolt oli antud nõusolek korteri allüürile andmiseks. Pärandaja külastas korterit pärast korteris remondi valmimist (2014.a) ning selle toimingu juures oli nii X kui ka tema abikaasa. X soovis korterit võõrandada, mistõttu kasutas X aadressina nimetatud aadressi. X ei ole kunagi soovinud varjata Xxx tänavaga seonduvaid asjaolusid ning ei ole seda ka teinud. X on esitanud väite, et 12.08.2020 käis X kohtumas Yga ning isaga, kus X selgitas ka seda, et X enam Xxx tänava korteris ei ela ning koos abikaasaga elab kesklinnas. Tegemist on olulise tõendiga, arvestades nõude aegumist. X esitab üürilepingu koopia, mis on sõlmitud üürnikuga. Üüri hinnaks on alates 18.06.2016 märgitud 400 eurot ja A OÜ konto väljavõtted. Pooled on tõstnud üürihinda 22.11.2017.a. 430-le eurole. Y 16.11.2020 menetlusdokument Y ei nõustu ühegi Xi väitega ning jääb kõigi 07.09.2020 menetlusdokumendis esitatud seisukohtade juurde. Isegi kui pärandaja soovis kogu oma vara lapselapsele pärandada, oleks sellest tõenäoliselt juttu olnud ka Yga, kuivõrd Y oli pärandaja abikaasa ning Xxx korter kuulus ühisvara hulka. Yle V S seda kordagi ei avaldanud. Sõltumata sellest, et X oli Y abikaasa laps, ei olnud nende vahel nö sooje, perekondlikke läbikäimisi. Seetõttu on ka ilmne, et Y ja tema abikaasa ei käinud Xil külas. Järelikult ei teadnud Y ja tema abikaasa, et X on korteri välja üürinud. Xi abikaasa ütlusi ei saa antud juhul pidada objektiivseteks. On ilmne, et ka abikaasa huvides oleks Xxx korteri Xi omandisse saamine. Ei ole eluliselt usutav, et Y oleks pidanud käima Xxx korterit kontrollimas kui tal puudus selleks otsene vajadus. Y toimis heas usus ning teadmises, et korterit kasutab X, mitte mõni muu kolmas isik. Yl puudus igasugune alus selle asjaolu kahtluse alla seadmiseks. Isegi kui Yl oli teoreetiliselt võimalus Xxx kasutamist kontrollida, ei anna see vähimalgi määral alust väita, et Y seda ka tegi ja oli seeläbi korteri üürile andmise faktist teadlik. Samuti ei anna selleks alust ka Xi väide, mille kohaselt oli Yl võimalus tutvuda Xxx korteri kommunaalarvetega. Yle ei edastatud korteriühistu poolt arveid igakuiselt ning arvetel ei ole märgitud, kes neid maksab, ega ka see, kes korterit kasutab. Olgugi, et Yle sai peale Xi lapse sündimist teatavaks, et X hoiab Xxx korteris vaid oma isiklikke asju, kuna kolis ajutiselt ema juurde, ei maininud X kordagi, et lõpetab kommunaalmaksete tasumise või et neid tasub edaspidi keegi kolmas isik. Y järeldas, et kuivõrd korteris on Xi isiklikud asjad ning ta on korterist ära kolinud vaid ajutiselt (nagu X Yle on väitnud), siis tasub korteri kommunaalarveid ka edaspidi X. Yl puudusid ka Xxx korteri võtmed. Võtmed olid olemas üksnes V S. Y sai Xxx korteri võtmed Xilt alles 03.03.2020. Kui X 03.03.2020 Xxx korteri võtmete komplekti Yle andis, siis komplekt, mis varasemalt V S olemas oli, ei sobitunud Yle antud võtmetega. Y ei olnud Xxx korteri välja üürimisest teadlik ning samuti puudus tal igasugune vajadus selle asjaolu kontrollimiseks. Y on tõendanud, et Xxx korteriühistu juhatuse liige on Yle edastanud väljavõtte Xxx

2-20-7541 kommunaalarvete tasumise kohta alles 02.03.2020, kui pärast vestlust raamatupidajaga (28.02.2020) tekkis Yl põhjendatud kahtlus korteri tegeliku kasutamise osas. Xi 20.11.2020 menetlusdokument Y 16.11.2020.a vastusest nähtub, et Y ei mõista seda, et enne pärandaja surma tekkivad võimalikud kasutuseelised (X ei mööna mis tahes kasutuseeliste nõude olemasolu) kuuluvad vähemalt osaliselt pärandvara hulka, sest kasutuseeliste nõue kuulus ühisvara hulka (ehk surma fakti asjaolust) kuulub enne pärandaja surma tekkinud kasutuseeliste hüvitamise nõue pärandvara ühisuse hulka. Kuivõrd pärandvara ei ole veel jagatud, siis saab ka võimalikku kasutuseeliste hüvitamise nõuet maksma panna ainult pärandvara jagamise nõude esitamisel. Y on märkinud, et alates 2019.a maist on tegemist kasutuseeliste nõudega teise ühisomaniku vastu. Sellist õigusnormi, mille alusel saab teiselt ühisomanikult / kaasomanikult nõuda kasutuseeliseid 100%-lises ulatuses ei ole. Enne pärandvara ühisuse tekkimist oli pärandaja ja Y korter ühisvaras. Seega kuuluvad asjast saadavad võimalikud viljad sj kasutuseelised pärandvara hulka. Pärandvara on täna Xi ja Y pärandvara ühisuses. Nõudeõigus kasutuseeliste mis tahes hüvitamiseks on läinud üle ka Xile (pärijana pärandvara ühisuse osas). Tegemist on tavalise ühisomaniku nõudega ühisomaniku vastu kasutuseeliste hüvitamiseks, millise menetlemiseks täna takistus puudub. Juhul, kui Y soovib jagada kasu (alates 03.05.2019.a), kohaldub PärS § 156 lg 2 ning tuleb esitada vastav nõue. Pärimistunnistusel toodu 1⁄2 tähendab, et Y ja X on kaaspärijad ühiselt, kuid neile ei kuulu pärandvara hulka kuuluvast nõudest 1⁄2. Y saab nõuda ainult õigustatud isiku osa kasutuseelistest, kuid ka selle eelduseks on pärandvara ühisuse jagamine menetlusliku nõudega, mida täna esitatud ei ole. 23.10.2020 esitas X üürilepingu koopia. Üürilepingust nähtub, et korter on üle antud 18.08.2016 ning üüri suurus on üürilepingus kokku lepitud. Samuti on X esitanud 2017-2019 konto väljavõtted tasutava üüri osas. X ei ole jätnud endale Xxx korteri võtmeid ning X ei saa ka negatiivset asjaolu tõendada. X on Xxx tänava korteri Yle üle andnud märtsis 2020 ning ei valda seda Y poolt väidetud viisil. Y 02.07.2021 menetlusdokument Xxx korteri remondifond: aprill 2020-detsember 2020 oli remondifondi tariif 0,188 euro/m2 (lisad 1-11) ning alates jaanuarist 2021 kuni käesoleva hetkeni (lisad 11-15) on remondifondi tariif 0,2700 eurot/m2. Xxx tn korteri remondifond – perioodil mai 2019-september 2019 oli remondifondi tariif 1,000 eur/m2 (lisad 16- 20); perioodil oktoober 2019-aprill 2020 oli remondifondi tariif 0,700 eur/m2 (lisad 21-27); perioodil mai 2020-september 2020 oli remondifondi tariif 1,000 eur/m2 (lisad 28- 32); perioodil oktoober 2020 aprill 2021 oli remondifondi tariif 0,7000 eur/m2 (lisad 33- 39) perioodil mai 2021 kuni käesoleva hetkeni on remondifondi tariif 1,000 eur/m2 (lisad 40- 41). Xi hagi Y vastu pärandvara jagamiseks, tahteavalduste saamiseks, tuvastusnõudes, hüvitiste ja viivise saamiseks ja alternatiivnõuetes (vastuhagi) Kohus on võtnud Xi 04.06.2021 esitatud hagi (vastuhagi tsiviilasjas nr 2-20-8632) Y vastu menetlusse 23.08.2021 määrusega. 04.06.2021 esitas X vastuhagi, mida ta 17.08.2021 täpsustas, paludes:

2-20-7541 1) Mõista Ylt Xi kasuks välja hüvitis summas 5826,795 eurot või alternatiivselt summas 8018,275 eurot ning alates 04.06.2021 viivis võlaõigusseaduse § 113 lg 1 II lauses sätestatud määras. 2) Mõista Ylt välja Xi kasuks hüvitis Xxx eest summas 200 eurot jooksva kalendrikuu 15. kuupäevaks, millelt on maha arvestatud 1⁄2 igakuistest maksetest remondifondile ning laenukulutustele alates hagi esitamisest kuni poolte pärandvara ühisuse lõpetamiseni Xxx korteri osas või alternatiivselt hüvitis 300 eurot jooksva kalendrikuu 15. kuupäevaks, millelt on maha arvestatud 3⁄4 igakuistest maksetest remondifondile ning laenukulutustele alates hagi esitamisest kuni poolte pärandvara ühisuse lõpetamiseni Xxx korteri osas. 3) Mõista Ylt välja Xi kasuks hüvitis Xxx korteri kasutamise eest summas 107,5 eurot jooksva kalendrikuu 15. kuupäevaks, millelt on maha arvestatud 1⁄4 igakuistest maksetest remondifondile ning laenukulutustele alates hagi esitamisest kuni poolte pärandvara ühisuse lõpetamiseni Xxx korteri osas. 4) Tuvastada, et 03.05.2019 surnud V S pärandvara koosseisu ei kuulunud Xxx. 5) Lõpetada 03.05.2019 surnud V S pärandvara ühisus ning jagada pärandvara selliselt, et: -Y ainuomandisse jääb korteriomand aadressil Xxx-131, Tallinn ja korteriomand Xxx ja E OÜ osad nimiväärtusega 40 000 EEK ja mõista Ylt Xi kasuks välja enamsaadud pärandvara väärtuse eest hüvitis vastavalt enamsaadud pärandvara väärtuse eest hüvitis omandiõiguse kaotamise eest võimalikult omandi kaotamise aja seisuga; -Alternatiivselt, kui ei leia tuvastamist, et Xxx ei kuulu V S pärandvara koosseisu, lõpetada 03.05.2019 surnud V S pärandvara ühisus ning jagada pärandvara selliselt, et: Y ainuomandisse jääb korteriomand aadressil Xxx ja korteriomand Xxx ja E OÜ osad nimiväärtusega 40 000 EEK ja mõista Ylt Xi kasuks välja enamsaadud pärandvara väärtuse eest hüvitis vastavalt enamsaadud pärandvara väärtuse eest hüvitis omandiõiguse kaotamise eest võimalikult omandi kaotamise aja seisuga ja Xi ainuomandisse jääb korteriomand aadressil Xxx ja mõista Ylt välja enamsaadud pärandvara väärtuse eest hüvitis vastavalt enamsaadud pärandvara väärtuse eest hüvitis omandiõiguse kaotamise eest võimalikult omandi kaotamise aja seisuga. 6) Kohustada Yt andma nõusolek ühisomandis olevate korteriomandite jagamiseks vastavalt kohtuotsusele ning kohustada andma Yt nõusolek kinnistusraamatuseaduse § 341 lg 1 tähenduses kinnistusraamatusse kohtuotsuse kohaste kannete tegemiseks. 7) Mõista Ylt Xi kasuks välja 294,20 eurot (matusekulud ja kontodel asuv raha) ja viivis võlaõigusseaduse § 113 lg 1 II lauses sätestatud määras alates 02.07.2021 kuni põhinõude tasumiseni. Hagiavaldus (vastuhagi) Xi 04.06.2021 hagiavalduse (vastuhagi) kohaselt, 03.01.1981 sõlmiti Q ja V S (pärandaja) abielu. Abielu lahutati formaalselt 24.01.2000. Q ja pärandaja kooselu lõppes 13 aastat varem ehk juba 1987.a suvel-sügisel (pärandaja väljakolimine algas suvel ja lõplikult lõppes detsembris), mil pärandaja lahkus perekonna juurest ja pere ühisest elukohast Tallinnas Xxx, oma uude elukohta Tallinnas, Xxx, kus pärandaja omas sissekirjutust alates 1985.a lõpust. 22.04.2000 abiellus pärandaja Yga. 03.05.2019 pärandaja suri. 16.09.2019 väljastati notar Ai poolt pärimistunnistus, mille kohaselt on pärandaja pärijateks 1/2 suuruses mõttelises osas tema abikaasa Y ning 1/2 suuruses mõttelises osas tema tütar X (kostja). Pärimistunnistuse kohaselt kehtis abikaasade varalistele suhetele perekonnaseadusest tulenev ühisvararežiim. Pärandvara inventuuri kohaselt kuuluvad pärandvara hulka järgmised korteriomandid: -Korter, asukohaga K.Xxx (Xxx tn korter), mis on alates pärandaja surmast ehk alates 03.05.2019 olnud Y ainukasutuses, varasemalt Y ja pärandaja ühiseks koduks.

2-20-7541 -Korter, asukohaga Xxx 52-23 (Xxx korter). X ei nõustu Y poolt välja toodud väitega, et nimetatud korterist kuuluks Yle 88,6%. Vaidlus puudub selle üle, et pärandvara hulka on pärimismenetluses loetud Xxx korter ühisvaras olevaks täies ulatuses, millest 1⁄2 ehk korteri mõttes 1⁄4 mõttelist osa kuulub Xile. Y ei ole kohtu ette toonud tõendeid, millest nähtuks, et kohtul tuleks kõrvale kalduda poolte võrdsuse põhimõttest nimetatud korteri puhul. Y ja pärandaja on võtnud korteri soetamiseks laenu, mistõttu ei ole Y taotlus poolte võrdsusest kõrvale kaldumiseks põhistatud. -Korter, asukohaga Xxx/Xxx (Xxx pst korter). Y ja X on võrdsetes osades pärijad ehk osades 1⁄2 ja 1⁄2. Pärandvara jagamiseks tuleb esmalt tuvastada pärandvara koosseis ehk jagatava vara koosseis. X on seisukohal, et pärandvara koosseisu ei kuulu korteriomand Xxx pst korter, Tallinn, mistõttu ei ole põhjendatud pärandvara jagamisel jagada ka Xxx pst korterit. Xi vanemad (pärandaja ja S S) olid Xxx pst korteri soetamise ajal abielus, kuid faktiliselt olid poolte vahelised abielulised suhted lõppenud juba 1987.a. 25.05.2020 esitas S S hagiavalduse Y vastu, millega soovis tuvastada Xxx pst korteri kuulumine Q ainuomandisse ning korteriomandi mittekuulumine pärandaja pärandvara koosseisu. S S (Xi ema) suri 25.01.2021 ning X on Q ainupärijaks. X on samuti seisukohal, et pärandaja ja Q abielulised suhted olid lõppenud enne Xxx pst korteri soetamist, mistõttu ei kuulu Xxx pst korter pärandaja pärandvara hulka. X jääb seisukohale ka oma ema õigusjärglasena, et Xxx pst korter ei kuulunud pärandaja ja tema ema Q ühisvara hulka, mistõttu puudub käesoleval juhul alus selle jagamiseks pärandaja pärandvara koosseisu kuuluvana. Õiguslikud põhjendused, miks Xxx pst korter ei kuulu V Si pärandvara hulka on tsiviilasjas nr 2-20-7541 esitatud materjalides välja toodud ning menetlusökonoomiast lähtuvalt ei pea X vajalikuks hagi tervikteksti esitamist. X palub tuvastada, et Xxx pst korter ei kuulunud pärandaja pärandvara hulka. Juhul, kui kohus leiab, et pärandvara hulka peaks siiski kuuluma ka Xxx pst korter, siis kuulus pärandaja ja Q ühisvara hulka ka Xxx tn korter, sest pärandaja ja Q suhted ei erinenud 1995.a ehk Xxx pst korteri ostu ajal teineteisest, võrrelduna 1999.a poolte vaheliste suhetega. Seega kui 1995.a suhete olemus loetakse abielulisteks suheteks kohtu poolt, olid suhted täpselt sellised ka 1999.a ning Xxx korter tuleb sellisel juhul lugeda pärandaja pärandvaras olevaks ainult temale langevas ühisvara osas. Seega esitab X alternatiivsed nõuded nii pärandvara koosseisu tuvastamiseks kui ka pärandvara jagamiseks, johtuvalt tuvastatava pärandvara koosseisust. Vastuhagi seoses pärandvara jagamisega, Alternatiiv I: X palub tuvastada pärandvara koosseisu hulka kuuluvaks korteriomand aadressil Xxx-131, 1⁄2 korteriomandist aadressil Xxx ja 1⁄2 E OÜ osad. X palub tuvastada, et pärandvara koosseisu ei kuulunud korteriomand Xxx. Kuivõrd puudub Y nõue Xi vastu kasutuseeliste ja tasuta kasutamise lepingu rikkumisest tulenevates nõuetes, siis palub X tuvastada, et sellised nõuded ei kuulu pärandvara hulka. Juhul kui kohus peaks leidma, et tasuta kasutamise lepingu rikkumisest tulenev nõue või kasutuseeliste hüvitamise nõue ikkagi on mingis osas põhjendatud, tuleb nõude jagamisel lähtuda pärimistunnistusele märgitud osade proportsioonist (ehk Xile 1⁄2 ja Yle 1⁄2). X palub jagada pärandvara esimese alternatiivi kohaselt selliselt, et korteriomandid aadressil Xxx, Xxx ja E OÜ osad jäävad Y ainuomandisse ning palub välja mõista Ylt enamsaadud pärandvara väärtuse eest hüvitis omandiõiguse kaotamise eest võimalikult omandi kaotamise aja seisuga. Alternatiiv II :

2-20-7541 X on seisukohal, et Xxx pst korter ei kuulunud pärandaja ja Q ühisvara hulka. Kui kohus leiab, et 1995.a Xxx pst korteri omandamise kuulus Xxx pst korter Q ja pärandaja ühisvara hulka, siis kuulub nende ühisvara hulka ka Xxx tn korter. Pärandaja ja Q suhted ei erinenud 1995.a, võrrelduna 1999.a, kui Xxx korter vallasasjana soetati. Seega olukorras, kus Xxx pst 7 loetakse pärandaja pärandvara hulka kuuluvaks, tuleb pärandvara hulka kuuluvaks lugeda ka Xxx tn korter. Y tõendid ei tõenda abieluliste suhete lõppu 1996.a. Tõendamiskoormus on nimetatud kuupäeva osas Yl. Alternatiivselt palub X tuvastada pärandvara koosseis (juhul kui kohus leiab, et Xxx pst korter kuulub ühisvara hulka) ning lugeda pärandaja pärandvara hulka kuuluvaks 1⁄2 korteriomandist aadressil Xxx pst 7, 1⁄2 korteriomandist Xxx ja 1⁄2 korteriomandist aadressil Xxx, 1⁄2 E OÜ osad. Kuivõrd puudub Y nõue Xi vastu kasutuseeliste ja tasuta kasutamise lepingu rikkumisest tulenevates nõuetes, siis palub X tuvastada, et sellised nõuded ei kuulu pärandvara hulka. Juhul kui kohus peaks leidma, et tasuta kasutamise lepingu rikkumisest tulenev nõue või kasutuseeliste hüvitamise nõue ikkagi on mingis osas põhjendatud, tuleb nõude jagamisel lähtuda pärimistunnistusele märgitud osade proportsioonist. Alternatiivnõude (Xxx pst korter ei kuulu pärandaja ja Q ühisvara hulka) puhul palub X jagada pärandvara järgmiselt: -korteriomand aadressil Xxx jääb Xi ainuomandisse; -korteriomandid aadressil Xxx, Xxx ja E OÜ osad jäävad Y ainuomandisse ning välja mõista Ylt Xi kasuks välja enamsaadud pärandvara väärtuse eest hüvitis omandiõiguse kaotamise eest võimalikult omandi kaotamise aja seisuga. Korterite väärtus tuleb teha kindlaks kohtuotsuse tegemise seisuga. X ei nõustu sellega, et täna oleks pärandvara koosseisule määratud kohtupraktika kohane hind Y poolt (turuväärtus ning kohtuotsuse tegemise ajale lähedane aeg). Y ei ole välja toonud turuväärtust, vaid pakkumusi, mis on üles pandud kinnisvara portaalides ning nähtuvalt tõenditest on müügipakkumised võetud 03.10.2019.a ehk juba 1,5 aastat tagasi. X ei nõustu, et pärandvara hulka kuuluvate kinnisasjade väärtus 2019.a oleks väljendatud turuväärtusena (tegemist on pakkumusväärtustega) või, et 1,5 aasta jooksul oleks säilinud korteriomandite hinnad muutumatuna. Seega tuleb tõendada pärandvara hulka kuuluva vara hind. Vastus 29.03.2021.a hagiavalduse tervikteksti punktile B Xxx korter. Y taotlusele kalduda Xxx korteri jagamisel kõrvale ühisvara võrdsusest, vaidleb X vastu. Y ei ole kohtu ette toonud asjaolusid, millest nähtuks laenuraha kasutamine ning selle ulatus. Olukorras, kus Y kinnitab laenu võtmist 100 000 krooni ulatuses, ei ole põhjendatud väita, et just lahusvara arvelt saadud rahaga ostis Y korterit. Tegemist võis olla ka laenurahaga, millega finantseeriti suuremas osas korteri soetamist. Seega ei ole Y oma väiteid poolte võrdusest kõrvalekaldumise osas põhistanud ning selline taotlus tuleb jätta rahuldamata. Kehtib eeldus, et ühisvara osad on võrdsed ning Y ei ole tõendanud vastupidist, siis vaidleb X vastu sellele, et Xxx tänava korteri puhul tuleks kalduda kõrvale poolte võrdsuse põhimõttest. Isegi juhul, kui poolte võrdsusest tuleks kõrvale kalduda on Y arvutused ebaõiged ja pärandaja osaks oleks 22,72%, mis kuulub jagamisele võrdselt Y ja Xi vahel, mitte veel omakorda jagamisele kaheks nagu Y seda on teinud. Y ei ole toonud kohtu ette asjaolusid, millest nähtuks, et kohus peaks kalduma kõrvale poolte võrdsusest Xxx korteri jagamisel ning Y selline nõue tuleb jätta rahuldamata. Xxx tn korter. Xxx tn korter ei kuulunud pärandaja ja Q ühisvara hulka, sest poolte abielulised suhted olid lõppenud juba ammu enne Xxx pst korteri ostmist (so 1987.a). Juhul, kui kohus siiski leiab, et Xi nõue tuvastamaks abieluliste suhete lõppu 1987.a ei ole põhjendatud, tuleb

2-20-7541 lugeda abieluliste suhete lõpuks pärandaja ja Q abielu lahutuse aeg (22.01.2000.a). Alates 1987.a kuni pärandaja ja Q abielu lahutuseni olid poolte suhted täpselt ühesugused ning kui kohus tuvastab, et 1987.a ei lõppenud abielulised suhted, ei ole menetluses tõendatud ka asjaolu, et abielulised suhted oleksid lõppenud 1996.a. Y on soovinud sobivalt endale määratleda abieluliste suhete lõppemise aega 1996.a seisuga, kuigi Y ja pärandaja kooselu oli alanud oluliselt varem. Nimelt lahkus pärandaja oma pere juurest selleks, et asuda koos elama Yga. Seega, kui Y leiab, et abielulised suhted lõppesid 1996.a, tuleb Yl seda ka tõendada. Y ja pärandaja elasid koos varem kui 1996.a ning Y väide abieluliste suhete lõpu kohta 1996.a on täiel määral tõendamata. Y ei ole tõendanud kooselu algust pärandajaga ning ainuüksi Y elukoha registreerimine 13.09.1996.a ei kinnita pärandaja ja S.Si abieluliste suhete lõppu. Nimetatud asjaolu tõendab ainuüksi Y elukoha registreerimist. X ei nõustu sellega, et Y väljendatud müügipakkumised võiksid kajastada Xxx ja Xxx tn korterite turuväärtust. Seega on ennatlikud ja ebakorrektsed ka Y arvutused. Xxx pst korter. Xxx pst korter ei kuulunud pärandaja pärandvara hulka. X ei pea vajalikuks juba esitatud argumente korrata. Y ei ole tõendanud Xxx pst korteri turuväärtust, millest johtuvalt saaks arvestada ka pärandvara väärtust. X esitab 25.02.2020 tehtud Xxx korteri hindamisakti, millest nähtub Xxx korteri turuväärtus 116 000 eurot. E OÜ osa jagamine. Xil puudub mis tahes huvi osaleda E OÜ osades osaluse saamisel ning nõustub sellega, et Xil on õigus hüvitisele summas 100 eurot. Xi vastu oleva nõudeõiguse jagamine enne pärandaja surma tekkinud väidetavate nõuete (hagiavalduse punkt 59-61) ja pärast pärandaja surma tekkinud täiendavate nõuete osas (hagiavalduse punkti 62-78). X ei nõustu, et Yl üleüldse oleks mis tahes kasutuseeliste hüvitamise nõue (kuni pärandaja surmani 03.05.2019.a) Xi vastu. X on sellekohased argumendid välja toonud 07.07.2020 vastuse punktides 24 - 50. X jääb oma varasemate seisukohtade juurde. Puudub põhjendus, miks tuleks kõrvale kalduda poolte võrdsusest. Y on taotlenud hagiavalduse punktides 59-61 Xi vastu oleva nõudeõiguse jagamist selliselt, et kohtul tuleks kõrvale kalduda poolte võrdsusest isegi juhul, kui mingigi nõue Yl Xi vastu on olemas. Menetluses esitatud tõenditega ei ole tõendatud asjaolu, et Y panus oleks ühisvarasse (Xxx korter) olnud suurem kui pärandajal, veelgi enam sellises määras nagu Y Xxx korteri puhul taotleb. Pärandvara hulka kuulub ka sellisel juhul, kui Y väide vastab tõele 22,727%, mitte 11.356%. X on esitanud kasutuseeliste aegumise osas vastuväite 07.07.2020 menetlusdokumendis ja jääb selle juurde. X ei nõustu kasutuseeliste hüvitamise nõudega alates 03.05.2019 kuni 31.12.2019. Y oli teadlik sellest, et korter on antud allüürile. Olukorras, kus allüürile andmise osas eraldi kokkuleppeid Y teha ei soovinud pärast pärandaja surma, ei ole Y teinud mis tahes ettepanekuid selleks, et muuta olemasolevat kasutuskorda. Poolte vahel oli varasemalt kokkuleppe, mille kohaselt võis X kasutada Xxx korterit mh allüürile andmiseks ja mille kohaselt hüvitise tasumise kohustust ei olnud. Seega ei ole ka tänane Y nõue põhjendatud ega kooskõlas hea usu põhimõttega. Isegi kui kohus peaks leidma, et hüvitise nõue on mingiski osas põhjendatud, ei ole Y täna esitatud dokumentidega tõendanud seda, et kohus peaks Xxx

2-20-7541 korteri lugema vähemas määras kui 50% pärandaja ühisvara hulka kuuluvaks. Seega puudub alus kalduda kõrvale poolte võrdsusest ühisvara suhtes, ka pärast pärandaja surma tekkinud väidetava kasutuseeliste hüvitamise nõude osas. Matusekulud ja pärandvara inventuuriga kaasnevad kulud. Y ei ole esitanud tõendeid nimetatud kulutuste tekkimise osas, mistõttu ei saa X võtta seisukohta kulutuste osas. Isegi kui sellised nõuded on olemas, kuuluvad need maha arvestamisele pärandvarast, mitte ei ole sisse nõutavad Xilt. Viivisnõue. Kuna X ei nõustu sellega, et Yl oleks mis tahes rahalised nõuded Xi vastu, ei nõustu X ka hagis nõutava viivisnõudega. Vastuhagi kasutuseeliste hüvitamise nõuded: AÕS § 71 lg 2 järgi kuulub kaasomanikule tema osale vastav osa ühisest asjast saadavast kasust, kui kaasomanike kokkuleppega ei nähta ette teisiti. Vilja mõiste on sätestatud TsÜS § 62 lg 2, mille kohaselt on asja viljad asjast loodusjõul või inimese kaasabil tulenevad saadused, samuti tulu, mida asi annab õigussuhte tõttu. Riigikohus on leidnud, et puuduvad andmed, mis viitaksid seadusandja soovile välistada AÕS § 71 lg 2 järgi kasutuseeliste väljamõistmise ning AÕS § 72 lg 2 tuleb tõlgendada laiendavalt nii, et selle sätte alusel on kaasomanikul õigus esitada teise kaasomaniku vastu, kes kasutab kaasomandi mõttelisest osast suuremat reaalosa, nõue kasutuseeliste hüvitamiseks. Kasutuseelisteks on ka see, kui kostja kasutab oma kaasomandi mõttelisest osast suuremat kasulikku pinda (RK 20.12.2010. a otsus nr 3-2-1-137-10, p 12). TsÜS § 62 lg 1 kohaselt on esemest saadav kasu eseme viljad ja eseme kasutamisest saadavad eelised, ehk kasutuseelised. Riigikohus on leidnud, et kasutuseeliste suuruse määramisel võib lähtekohaks olla kasu, mida nõude esitaja võinuks saada, arvestades kulutusi, mida ta kasu saamiseks pidi tegema. Kinnisasjade puhul lähtutakse kasutuseeliste suuruse arvutamisel kinnisasja eeldatavast üürihinnast, arvestades ka vajalikke kulutusi, mida üürides tulnuks teha. Kasutuseeliste väärtuse arvestamisel võrreldakse kasutusõiguse väärtust sarnase asja keskmise kasutusõiguse väärtusega. Xxx tn korteriga seonduvad kasutuseeliste hüvitamise nõuded. Xile kuulub alates 03.05.2019.a 1⁄2 Xxx tänava (alternatiivselt 3⁄4) korterist ning 1⁄4 Xxx tänava korterist. Poolte vahel puudub kokkulepe selle osas, et Y võiks nimetatud kortereid ainuisikuliselt ning Xile kasutuseeliseid maksmata. Xxx tänava korterit on Y kasutanud elukohana ning Xil ei ole mitte kunagi olnud võimalik seda korterit kasutada. 06.05.2020 teavitas X Yt sellest, et ei nõustu sellega, et Y kasutab Xxx tänava korterit selle eest hüvitist tasumata Xile. Seega on Xil kasutuseeliste hüvitamise nõue nii Xxx kui ka Xxx tänava korterite osas Y vastu. Xxx tänava korteri keskmine üürihind jääb vahemikku 400 eurot. X oleks saanud sellise summa, arvestades võimalikku tulu, mis tuleneb korteri väljaüürimisest. Y on kasutanud 24 kuud Xile mis tahes tasu maksmata pärandvara ühisusse kuuluvat korterit ainuisikuliselt. Keskmine üürihind oleks 24 - kuu peale kokku 9600 eurot, millest kuulub Xile 1⁄2 või 3⁄4. Seega on Xil nõue Y vastu kasutuseeliste hüvitamiseks Xxx tänava korteri kasutamise eest kogusummas 4800 või alternatiivselt 7200 eurot. Nimetatud nõudelt tuleb maha arvestada kommunaalmaksete hulka kuuluv remondifond 1⁄2 või 3⁄4 osas. Xile teadaolevalt oli remondifondi suuruseks 2019.a 34,79 eurot. Kuivõrd Xile ei

2-20-7541 ole täpselt teada tänane remondifondi suurus, siis teeb X arvutused johtuvalt 2019.a remondifondi summast. Kui remondifondi makse erineb on X valmis arvutusi korrigeerima. Juhul, kui kohus tuvastab, et pärandvara hulka kuulus kogu Xxx korter on poolte proportsioonid pärimistunnistuse järgsed, ehk Xil tekib õigus 1⁄2 kasutuseeliste nõudele, millest tuleb maha lahutada ja 1⁄2 remondifondist. Sellisel juhul on Xi kasutuseeliste nõudeks 4382,52 (4800 – 417,48) eurot. Juhul kui kohus tuvastab, et Xxx tn korter kuulus Q ja pärandaja ühisvara hulka, kuulub Xile 3⁄4 nimetatud korterist, ehk Xil tekib õigus 3/4 kasutuseeliste nõudele, millest tuleb maha lahutada 3⁄4 remondifondist ehk kasutuseeliste nõude suuruseks on 6574 (7200 – 625,905) eurot. Seega tuleb pärandvara hulka kuuluv nõudeõigus kasutuseeliste puhul lõpetada vastavalt pärimistunnistusel märgitule (johtuvalt pärandvara koosseisust) ning rahuldada Xi hüvitisenõue kasutuseeliste hüvitamiseks Y vastu Xxx tn korteri eest alates 03.05.2019 kuni hagi esitamiseni 4382,52 või alternatiivselt 6574 eurot. Xxx tänava korteriga seotud kasutuseeliste hüvitamise nõuded X on tõendanud, et Xxx tänava üürihinnaks oli kuni detsember 2019.a 430 eurot. X andis Xxx tänava korteri Yle üle 03.03.2021 ning teavitas 06.05.2020, et Y ja Xi vahel puudub kokkulepe selles osas, et Y võiks kasutada korterit ainuisikuliselt selle eest hüvitist tasumata. Y on kasutanud korterit 15 kuud (alates 03.03.2020 kuni käesoleva hetkeni). Y ei ole tõendanud, et pärandvara hulka kuuluks väiksem osa mõttelisest väärtusest kui seadusjärgne. Seega on Y saanud kasutuseeliseid ainukasutuse eest summas 6450 eurot (märts kuni juuni 2021.a), millest on Xi õigus temale kuuluvast osast (vastavalt pärimistunnistusele) 1⁄4 kasutuseeliste väärtusest 1612,5 eurot. Nimetatud summalt tuleb maha arvestada 1⁄4 Xi kohustuseks olevast remondifondist ja pangalaenu tagastamisest, kogusummas 44,86 eurot. (märtsis 2020 oli 44,86, aprill-mai (ka) 2021.a oli 168,225 eurot), millest on Xi kohustuseks 11,215 märtsi 2019 eest ja 11,64 alates aprill 2019 eurot kuus. Seega on Xi kasutuseeliste nõue Y vastu tulenevalt Xxx tänava ainukasutusest summas 1444,275 eurot (1612,5 – 168,225). Seega tuleb pärandvara hulka kuuluv nõudeõigus kasutuseeliste puhul lõpetada vastavalt pärimistunnistusel märgitule (johtuvalt pärandvara koosseisust) ning rahuldada Xi hüvitisenõue kasutuseeliste hüvitamiseks nõue Y vastu Xxx tänava korteri eest alates 03.05.2019.a kuni vastuhagi esitamiseni 1444,275 eurot. Kasutuseeliste hüvitamise nõue TsMS § 369 alusel Xxx tn ja Xxx korterite osas. TsMS § 369 annab õiguse ka pärast hagi esitamist sissenõutavaks muutuvate korduvate kohustuste hagemine. Käesoleval juhul on nii Xxx kui ka Xxx tn korterid Y ainukasutuses ning enne pärandvara ühisuse lõpetamist ei ole võimalik korterite võõrandamine, mis tähendab seda, et korterite ainukasutus jääb Yle. Y ja Xi vahel ei ole kokkulepet selle osas, et Y võiks kortereid kasutada ainuisikuliselt. Y kasutab Xxx ja Xxx tn kortereid ainuisikuliselt, selle eest tasu maksmata. X nõuab hagiga, et kohus määraks kindlaks Y kohustused tasuda kasutuseeliseid ka tulevikus järgmiselt: -Mõista Ylt välja Xi kasuks kasutuseelised Xxx tn korteri eest 200 eurot jooksva kalendrikuu

2-20-7541 remondifondile ning laenukulutustele alates hagi esitamisest kuni Y ja Xi pärandvara ühisuse lõpetamiseni Xxx korteri osas. -Mõista Ylt välja Xi kasuks kasutuseelised Xxx korteri kasutamise eest summas 107,5 eurot jooksva kalendrikuu 15. kuupäevaks, millelt on maha arvestatud 1⁄4 igakuistest maksetest remondifondile ning laenukulutustele alates hagi esitamisest kuni Y ja Xi pärandvara ühisuse lõpetamiseni Xxx korteri osas. Viivisnõue. Kooskõlas VÕS § 101 lg 1 p-ga 3 ja 6 ning VÕS § 113 lg 1 on Xil õigus nõuda Ylt ka hüvitise tasumisega viivitamise eest viivitusintressi. Kuivõrd X ei ole otseselt hüvitisnõuet enne hagi esitamist esitanud, siis lähtub X siinkohal TsMS §-st 367 ja nõuab hüvitiselt tasumisele kuuluva viivitusintressi väljamõistmist mitte kindla summana, vaid protsendina kahjuhüvitisest kuni selle täitmiseni. Viivise suuruse määramisel palub X lähtuda VÕS § 113 lg 1 (koosmõjus VÕS § 94 lg 1). X palub alates hagiavalduse esitamisele järgnevast päevast (s.o alates 13.07.2020) sissenõutavaks muutuva viivise väljamõistmist kooskõlas TsMS §-ga 367 protsendina (s.o VÕS § 113 lg 1 II lauses sätestatud suuruses) kahju hüvitiselt kuni põhinõude täitmiseni. X ei nõustu, et oleks rikastunud põhjendamatult Y poolt välja toodud asjaoludel (tasuta kasutamise leping). Y väide, mille kohaselt oli tegemist tasuta kasutamise lepinguga, mis ei andnud õigust Xil Xxx korterit välja üürida kolmandatele isikutele, ei ole tõendatud. Xi vastuväited on esitatud varasemates menetlusdokumentides ning X neid ei korda. Juhul kui Y väidab, et tegemist oli tasuta kasutamise kokkuleppega, siis tuleb Yl tasuda Xile alates 2012.a kõik kulutused, mis on omaniku kulutused (remondifond, korteriühistu laenu tagasimaksed, veemõõtjate vahetus jne), alates 2012.a kuni 03.05.2019 täies ulatuses ning alates 03.05.2019 mõttelises osas vastavalt Yle kuuluva pärandvara mõttelise osa suurusega. Sõltumata sellest, kas tegemist oli poolte vahel sõlmitud üürilepinguga või tasuta kasutamise lepinguga, ei saa poolte vahel olla kokkulepet selle osas, kes tasub korteri remondifondi ning laenukulud (VÕS § 292 lg 1, VÕS § 391 lg 1). Remondifondi – ja laenukulud seonduvalt Xxx korteriga: X on tasunud Xxx korteri remondifondi ning laenukulusid alates 2012.a kuni 03.05.2019.a (88 kuud). Laenumaksete ning remondifondi igakuiseks maksumuseks oli 44,86 kuni märts 2019 (kaasaarvatud) ja alates aprill 2019 summas 46,55 eurot (lisad 5 ja 5-1). Seega on tasunud X remondifondi 7 aastat ja 3 kuud summas 3902,82 eurot ja alates aprillist 2019.a Kogusummana on X tasunud Xxx tänava remondifondi makseid koos laenumaksetega 3949,37 eurot (alates 2012 kuni 03.05.2019). VÕS § 197 lg 1 sätestab, et Kui kaks isikut (tasaarvestuse pooled) on kohustatud maksma teineteisele rahasumma või täitma muu samaliigilise kohustuse, võib kumbki pool (tasaarvestav pool) oma nõude teise poole nõudega tasaarvestada, kui tasaarvestaval poolel on õigus oma kohustus täita ja teiselt poolelt nõuda tema kohustuse täitmist. X esitab käesolevaga tasaarvestusavalduse olukorras, kus kohus peaks tuvastama Y teatava nõude põhjendatust. Xil on Y vastu nõue tulenevalt remondifondist ning laenukohustuse tasumisest summas 3949,37 eurot. Juhul kui kohus peaks leidma, et Y nõue kuulub teatud osas rahuldamisele, esitab X käesolevaga tasaarvestusavalduse, millega tasaarvestab kohtu poolt välja mõistetava summa Kostja poolt tasutud remondifondi maksete ning laenumaksetega kogusummas 3949,37 eurot Y nõude kattuvas ulatuses ning Y nõue Xi vastu tuleb lugeda lõppenuks.

2-20-7541 Veemõõtjate paigaldus: X on tasunud veemõõtjate paigalduse eest Xxx korteris 168 eurot 2019.a. Tegemist ei ole eseme säilitamiseks vajalike kuludega VÕS § 391 lg 1 mõttes, mistõttu on 3/4 selliste kulutuste kandmise kohustus Yl ehk summas 126 eurot eeltoodust on Y ka viivituses oma kohustuste täitmisega, alates 31.10.2019, sest X on sellise kuupäevaga seoses kõik kulud tasunud. Xil on Y vastu nõue tulenevalt veemõõtjate paigalduse tasumisest summas 126 eurot. Juhul kui kohus peaks leidma, et Y nõue kuulub teatud osas rahuldamisele, esitab X käesolevaga tasaarvestusavalduse, millega tasaarvestab kohtu poolt välja mõistetava summa Kostja poolt tasutud remondifondi maksete ning laenumaksetega kogusummas 126 eurot nõude kattuvas ulatuses ning Y nõue Xi vastu tuleb lugeda lõppenuks vastavas ulatuses. Väärtuse suurenemise hüvitise nõue: Y on saanud enda valdusse oluliselt paremas seisukorras oleva korteri. Tööd, mille X lasi teha ja mille eest X tasus: korter tassiti tühjaks ja kola utiliseeriti; aknad ja rõduuks tubades vahetati, paigaldati plastikaknad; kõik siseuksed ja lengid vahetati. Välisuks värviti üle; kõik põrandad remonditi. Esikust ja köögist eemaldati linoleum ja paigaldati parkett. Tubades lihviti parkett, peitsiti ja lakiti. Paigaldati põrandaga sobivad põrandaliistud; kõik seinad remonditi. Tubadest ja ka köögist eemaldati tapeet, esikust eemaldati Seinex. Kõik seinad pahteldati, lihviti ja värviti (töömahukam ja kulukam kui tapeetseerimine); kõik laed pahteldati ja värviti; vahetati elektrijuhtmeid; paneeli (põranda lähedale) paigaldati pistikud ja internetikaabli pesa ning otsikud; vahetati kõik pistikud ja lülitid (paigaldati Berker pistikupesad, lülitid ja raamid); vannituba lõhuti täielikult välja. Põrand töödeldi veekindlaks. Põrand ja seinad plaaditi, paigaldati uus vann ja kraanikauss koos kapiga, uus kraan ja dušš. Vannituppa paigaldati pesumasina jaoks pistik ja veetorud äravoolu; WC lõhuti täielikult välja. Põrand ja seinad plaaditi. Torud kaeti ja plaaditi. Paigaldati uus WC-pott; kööki paigaldati mööbel. V S (sj Y esindajana) ning Xi vahel oli kokkulepe selles, et Xil tuleb korter renoveerida, mida X ka tegi. 2012.a ei olnud korter elamiskõlblik - tegemata oli sanitaarremont ning ilma remondita ei oleks saanud korterit kasutada. X lisab fotod korteri algse seisukorra kohta käesolevale vastuhagile. X teostas omal kulul remondi. Samuti saavad Xxx korteri algset elamiskõlbmatut seisukorda kinnitada mitmed Xi perekonna tuttavad ja endised kolleegid, kes käisid mitmel korral Xxx korteris ning abistasid ka remondiga. Xxx tänava korterile on tehtud märkimisväärseid kulutusi, suurusjärgus ca 12 000-15 000 eurot. Seega on Xi tegevuse tõttu suurenenud Y ja Xi pärandvara ühisuses oleva korteri väärtus oluliselt. Xil on kokkuvõttes tasaarveldatav nõue Y vastu summas kuni 18 949,37 eurot. Nõue kuulub osaliselt tõenäoliselt pärandvara hulka, kuid kuna ebaselge on pärandvara hulka kuuluva nõude osa, on tasaarvestusavaldus esitatud maksimaalses ulatuses. Juhul kui kohus peaks leidma, et Y rahaline nõue kuulub teatud osas rahuldamisele, esitab X käesolevaga tasaarvestusavalduse, millega tasaarvestab kohtu poolt välja mõistetava summa Xi poolt tasutud remondifondi maksete ning laenumaksetega, veearvestite hind ning väärtuse suurenemisest tekkinud kulud summas kuni 18 949,37 eurot Y nõude kattuvas ulatuses ning Y nõue Xi vastu tuleb lugeda lõppenuks. Xi 02.07.2021 menetlusdokument X on esitanud tõendi, mille kohaselt Xxx pst korteri turuväärtus 25.02.2020 seisuga on 116 000 eurot. Y on esitanud tõendamata väited, mille kohaselt on Xxx tänava korteri turuväärtuseks 65 038,5 eurot ja Xxx tänava korteri turuväärtuseks 87 999,1 eurot.

2-20-7541 X esitab hüvitise arvutused välja toodud numbritega. Vastuhagis on X esitanud kaks alternatiivi ja esitab oma arvutused johtuvalt esitatud alternatiividest. Hagi nõuete 9 ja 10 täpsustus ja matusekulude nõude täiendamine. Matusekulud. Xil tekkisid samuti matusekulud, mille hüvitamist X nõuab Ylt. Xi kantud matusekulud olid kokku summas 180,79 eurot ning koosnevad järgmisest: -matusepärjad M L summas 68,90 eurot (OÜ B G arve nr 26301) ja 98,90 eurot (OÜ B G arve nr 26302); -ostetud viinapudel, et haual viina pakkuda summas 12,99 eurot (Selver AS tšekk nr xxx). Seega on X kandnud otseseid kulutusi seonduvalt matustega summas 180,79 eurot. Nimetatud kulud kuuluvad 1⁄2 osas Ylt välja mõistmiseks summas 90,395 eurot. 03.05.2019.a laekus pärandaja kontole 407,6 eurot (konto väljavõte), mis on 06.05.2019.a (so kolm päeva pärast pärandaja surma) kontolt välja võetud. Yl puudus õigus pärandaja surma järgselt selliseks kontode kasutamiseks ning kellelgi teisel vahendid kontodel oleva raha kasutamiseks puudusid. Xi kasuks tuleb välja mõista Ylt 203,8 eurot. Alternatiiv I X palub esmalt tuvastada pärandvara koosseisu hulka kuuluvaks korteriomand aadressil Xxx131, Tallinn, 1⁄2 korteriomandist aadressil Xxx (millest kuulub Xile 1⁄4), ja 1⁄2 E OÜ osad. X palub tuvastada, et pärandvara koosseisu ei kuulunud korteriomand Xxx. Kuivõrd puudub Y nõue Xi vastu kasutuseeliste ja tasuta kasutamise lepingu rikkumisest tulenevates nõuetes, siis palub X tuvastada, et sellised nõuded ei kuulu pärandvara hulka. Juhul kui kohus peaks leidma, et tasuta kasutamise lepingu rikkumisest tulenev nõue või kasutuseeliste hüvitamise nõue ikkagi on mingis osas põhjendatud, tuleb nõude jagamisel lähtuda poolte pärimistunnistusele märgitud osade proportsioonist (ehk Xile 1⁄2 ja Yle 1⁄2). Teiste sõnadega on nõuded tasaarveldatavad ning ei kuulu mis tahes summas teineteiselt välja mõistmisele. X palub pärandvara esimese alternatiivi kohaselt jagada selliselt, et korteriomandid aadressil Xxx, Xxx ja E OÜ osad jäävad Y ainuomandisse ning palub välja mõista Ylt enamsaadud pärandvara väärtuse eest hüvitis omandiõiguse kaotamise eest võimalikult omandi kaotamise aja seisuga. Esimese alternatiivi kohaselt on Xxx (1/4 Xile) kuuluv ja Xxx tn (1/2 Xile) kuuluv, mistõttu tuleb Ylt Xi kasuks välja mõista hüvitis järgmiselt summas 54 519,025 eurot [(65 038,5/2) +(87 999,1 eurot/4) = 54 519,025 eurot]. Nimetatud hüvitisele lisandub hüvitis E OÜ osade osas summas 100 eurot, millele lisanduvad matusekulud 90,395 eurot ning kontol olev raha summas 203,8 eurot. Seega on Xile määratava hüvitise väärtuseks alternatiivi I kohaselt pärandvara jagamisel 54 913,22 eurot. Kuivõrd puudub Y nõue Xi vastu kasutuseeliste ja tasuta kasutamise lepingu rikkumisest tulenevates nõuetes, siis palub X tuvastada, et sellised nõuded ei kuulu pärandvara hulka. Juhul kui kohus peaks leidma, et tasuta kasutamise lepingu rikkumisest tulenev nõue või kasutuseeliste hüvitamise nõue ikkagi on mingis osas põhjendatud, tuleb nõude jagamisel lähtuda poolte pärimistunnistusele märgitud osade proportsioonist (ehk Xile 1⁄2 ja Yle 1⁄2). Teiste sõnadega on nõuded tasaarveldatavad ning ei kuulu mis tahes summas teineteiselt välja mõistmisele. Alternatiiv II Xxx pst korter ei kuulunud pärandaja ja Q ühisvara hulka. Kui kohus leiab, et 1995.a omandatud Xxx pst korter kuulus Q ja pärandaja ühisvara hulka, siis kuulub nende ühisvara hulka ka Xxx tn korter. Pärandaja ja Q suhted ei erinenud 1995.a, võrrelduna 1999.a, kui Xxx korter vallasasjana soetati. Seega olukorras, kus Xxx pst 7 loetakse pärandaja pärandvara

2-20-7541 hulka kuuluvaks, tuleb pärandvara hulka kuuluvaks lugeda ka Xxx tn korter. Y toodud tõendid ei tõenda abieluliste suhete lõppu 1996.a. Alternatiivselt palub X tuvastada pärandvara koosseis (juhul kui kohus leiab, et Xxx pst korter kuulub ühisvara hulka) ning lugeda pärandaja pärandvara hulka kuuluvaks 1⁄2 korteriomandist aadressil Xxx pst 7, 1⁄2 korteriomandist Xxx ja 1⁄2 korteriomandist aadressil Xxx, 1⁄2 E OÜ osad. Kuivõrd puudub Y nõue Xi vastu kasutuseeliste ja tasuta kasutamise lepingu rikkumisest tulenevates nõuetes, siis palub X tuvastada, et sellised nõuded ei kuulu pärandvara hulka. Juhul kui kohus peaks leidma, et tasuta kasutamise lepingu rikkumisest tulenev nõue või kasutuseeliste hüvitamise nõue ikkagi on mingis osas põhjendatud, tuleb nõude jagamisel lähtuda poolte pärimistunnistusele märgitud osade proportsioonist. Teiste sõnadega on nõuded tasaarveldatavad ning ei kuulu mis tahes summas menetlusosalistelt välja mõistmisele. Alternatiivnõude (Xxx pst korter ei kuulu pärandaja ja Q ühisvara hulka) II puhul palub X jagada pärandvara järgmiselt: -korteriomand aadressil Xxx jääb Xi ainuomandisse; -korteriomandid aadressil Xxx, Xxx ja E OÜ osad jäävad Y ainuomandisse ning mõista välja Ylt Xi kasuks enamsaadud pärandvara väärtuse eest hüvitis omandiõiguse kaotamise eest võimalikult omandi kaotamise aja seisuga. Xi osa Xxx ja Xxx tänava korterites on summas 54 913,22 (koos matusekulude ja kontol oleva rahaga). X ei nõustu sellega, et Xxx pst võiks kuulda kuidagi jagamisele pärandvara ühisuse raames, kuid isegi juhul, kui Xxx pst korter kuulus pärandaja pärandvara hulka, kuulub sellest Xile 1⁄4 ehk koguväärtuses 29 000 eurot. Seega, tuleb Xi poolt taotletud viisil tasuda Yl Xile hüvitist alternatiivi II kohaselt summas 25 913,22 eurot. Y 20.09.2021 menetlusdokument Y palub jätta Xi hagi rahuldamata. Y ei nõustu Xi seisukohaga pärandvara kooseisu osas ning jääb kindlaks hagis esitatule, mille kohaselt on pärandvara kooseis järgmine: korteriomand aadressil Xxx-131, Tallinn, 100% ulatuses; korteriomand aadressil Xxx, 11,363 % suurune mõtteline osa; korteriomand aadressil Xxx, 50% suurune mõtteline osa; E OÜ (registrikood E) osa, 50% suurune osalus; nõudeõigus X vastu VÕS § 1037 alusel (tasuta kasutamise lepingu rikkumine) summas 1537,94 eurot (alternatiivselt: summas 6 766,13 eurot); Xxx asuva korteri viljad (alternatiivselt kasutuseelised) periood mai 2019 kuni november 2019. a eest. E OÜ osa. Pärandvara hulka kuulub E OÜ osa (50% suurune osalus). Pooled on ühisel seisukohal, et see tuleks jagada selliselt, et osa läheb hageja ainuomandisse ja kostjale makstakse omandi kaotuse eest hüvitist 100 eurot. Xxx 52- 24 korteriomand. Xxx korter kuulub pärandvara hulka. Vaidluse all on üksnes see, kui suur mõtteline osa korterist kuulub pärandvara hulka. Y on jätkuvalt seisukohal, et korter on Y lahusvara ca 77,273% ulatuses ning kuulus Y ja pärandaja ühisvara hulka ca 22,727% ulatuses. Järelikult on V S mõttelise osa suuruseks on 22,727% /2 =11,363%. Y on tõendanud Xxx korteri soetamisega seoses järgmisi asjaolusid: -Xxx korteri ostuhind oli 220 000 krooni. -Enne Xxx korteri ostu võõrandas Y temale lahusvarana kuulunud Xxx korteri hinnaga 182 000 krooni.

2-20-7541 -Xxx korteri võõrandamisest saadud rahalisi vahendeid kasutas Y Xxx korteri ostuks. Y arvelduskonto väljavõttest nähtub, et 23.08.2000 laekus Y kontole Xxx korteri müügihind ning 24.08.2000 (s.o järgmisel päeval) kandis Y Xxx korteri müüjale 120 000 krooni (50 000 + 70 000) ja 25.08.2000 kandis Y müüjale 100 000 krooni. Seega on Y tõendanud, et tema lahusvara on 170 000 krooni ulatuses kasutatud Xxx korteri ostuks. Y ja V S kokkuleppe kohaselt võeti laen korteri ostuks ja remondiks (50 000 krooni arvestasid pooled, et läheb tarvis korteri remontimiseks). Isegi kui eeldada, et laenuraha kasutati korteri ostuks suuremas summas, siis ei muuda see fakti, et esineb alus kalduda kõrvale abikaasade võrdsusest. Sellisel juhul saab vaidluse all olla üksnes see, kui suures osas on korter lahusvara ja kui suures osas ühisvara. Y on hagi terviktekstis selgitanud, et Xxx korter on tema lahusvara ca 77% (kuna sellises proportsioonis kasutati korteri ostuks tema lahusvara) ja ühisvara ca 23%. Seega ei ole Y väitnud, et tema osa suurus on kõigest 77%. Yl on õigus oma osale ka ühisvarast, mis on ca 23% korterist (kuna laen oli ühisvara ja seda tasuti ühisvara arvelt). Hagi tervikteksti p 46 on Y selgitanud, et Y ja pärandaja mõttelise osa suurus Xxx korteris on järgmine: hageja osa on 77,272% + 22,727% /2 = 88,637% ning V S mõttelise osa suuruseks on 22,727% /2 =11,363%. Y on tõendanud, et korteri ostuks kasutati tema lahusvara summas 170 000 krooni. Seetõttu on põhjendatud käsitleda Korteri 77,272% ulatuses Y lahusvarana ja 22,727% ulatuses ühisvarana, millest kuulub pärandvarasse 1/2 ehk 11,363%. Xxx – 131 korteromand. Kui kohus tuvastab, et Xxx pst korter on ühisvara ja seega osaliselt pärandvara, ei tähenda see, et Xxx tn korter on samuti ühisvara. Kummagi korteri kuulumine endiste abikaasade ühisvara hulka tuleb tuvastada abielusuhete lõppemise seisuga. Y on hagi terviktekstis p 49 jj selgitanud, V S ja Q abielulised suhted olid Xxx tn korteri ostu seisuga lõppenud. Selle üle ei ole pooltel varasemalt vaidlust olnud ning tsiviilasjas nr 2-20-7541 on S S kinnitanud, et abikaasade abielulised suhted lõppesid enne 1999. a. Poolte vahel on olnud vaidlus üksnes selle üle, kas abielulised suhted lõppesid 1987.a (nagu väitis S S) või 1996.a (nagu väidab Y). Seega olukorras, kus S S on ise kohtule kinnitanud, et abielulised suhted lõppesid enne 1999.a, ei saa X (S S õigusjärglasena) asuda käesolevas vaidluses väitma, et abielulised suhted lõppesid alles lahutuse seisuga. Xxx tn korteri puhul on tegemist V S lahusvaraga, mis kuulub täies ulatuses (100%) ühisvara hulka. X ei ole esitanud mistahes tõendeid, mis annaks alust arvata, et korteri soetamise hetkel ei olnud endiste abikaasade abielulised suhte lõppenud ja seetõttu on tegemist ühisvaraga. Xxx korter. Y on seisukohal, et V S ja Q abielulised suhted lõppesid 1996.a ja korter on ühisvara ning seega kuulub 1/2 sellest pärandvara hulka. X vastu olev nõudeõigus. Y jääb kõigi varem esitatud seisukohtade juurde. Kuna Y on menetluses tõendanud (vt p 7 jj), et Xxx korter kuulub pärandvara hulka üksnes osaliselt (11,363% ulatuses), siis kuulub ka korteriga seotud nõudeõigus pärandvarasse üksnes osaliselt. Seega saab pärandvara jagamise käigus jagada nõuet üksnes 11,363% ulatuses. Ülejäänud osas kuulub nõudeõigus Yle, mille osas on Y esitanud ka eraldiseisva nõude. Xxx kasutuseelised / viljad. Y jääb varem esitatud seisukohtade juurde. Y ei olnud teadlik sellest, et korter on Xi poolt allüürile antud ning peale pärandaja surma ei ole ta sõlminud Xiga kokkuleppeid, mis annaks

2-20-7541 Xile õiguse korterit välja üürida ja üüritulu saada. Kuna X on korterit välja üürinud Y teadmata ja ei ole Yga üüritulu jaganud, siis ei ole võimalik väita, et Y poolt viljade väljaandmise nõue oleks hea usu põhimõtte vastane. Kuna Xxx korter kuulus Y ja pärandaja ühisvarasse üksnes osaliselt, siis kuulub ka kõnealune nõue pärandvara hulka üksnes osaliselt (11,363% ulatuses kogu üüritulust). Matusekulud / Inventuuri kulud. Y on esitanud oma 02.07.2021 menetlusdokumendi lisas kohtule matusekulude /inventuuri kulu kohta dokumendid, mis üheselt tõendavad kulutuste suurust. Antud juhul ei ole võimalik kanda neid kulusid pärandvara arvelt, kuna pärandvarasse ei kuulu rahalisi vahendeid, mille arvelt oleks võimalik kulu kanda. 02.07.2021 menetlusdokumendis Xi esitatud matusekulu koosneb kahest pärjast ja hauale ostetud viinapudelist. Y vaidleb nendele kuludele vastu. Tegemist ei ole matusekuludega, vaid Xi (ja ilmselt tema ema) poolt matusel osalemiseks tehtud kulutustega. Matused olid korraldatud Y poolt ning asjaolu, et X võttis matusele tulles kaasa pärjad (nagu seda teevad kõik ärasaatmisel osalevad isikud) ja viina (mille X soetas enda tarbeks), ei tee neist kuludest veel matusekulusid. Xi loogikat kasutades võiksid sellisel juhul kõik matusel osalenud isikud nõuda oma lillede / pärja jms kulu kui matusekulu hüvitamist pärijatelt. Pärandaja arvelduskontole laekunud rahalised vahendid. 02.07.2021 menetlusdokumendis on X esitanud nõude mõista tema kasuks välja 203,80 eurot (s.o 1/2 summast, mis laekus pärandaja kontole peale tema surma). Y vaidleb sellele nõudele vastu. Kõik pärandaja kontol olnud rahalised vahendid kuulusid ühisvara hulka. Seega kuulub laekunud summast pärandvara hulka kõigest 1/2 ehk 203,80 eurot, millest kostjal on teoreetiliselt õigus 1/2 suurusele osales, s.o 101,90 eurot. Kõnealust summat puudub alus välja mõista, kuna Y on seda raha kasutatud pärandvaraga seotud kulude / kohustuste kandmiseks. Täpsemalt, selle rahasumma arvelt on tasutud Xxx korteri kommunaalkulusid. Pärandvara väärtuse tõendamine. Y on esitanud korterite väärtuse kohta erinevad müügikuulutused. Riigikohus on oma praktikas korduvalt väljendanud seisukohta, et asja väärtuse tõendamine ei ole välistatud ka sarnaste asjade müügikuulutustega (Riigikohtu lahendid 3-2-1-110-09, p 16; 3-2-1-11-12, p 12). Kui X ei nõustu Y poolt müügikuulutuste alusel korteritele määratud väärtusega, tuleb tal endal esitada tõendid vara väärtuse kohta. Üksnes asjaolu, et Xi arvates ei kajasta müügikuulutused korterite tegelikku hinda, ei pane Yle kohustust esitada vara väärtuse kohta hindamisakte. Kui X soovib, võib ta ise tellida hindamise või taotleda kohtu poolt ekspertiis määramist. Vastuväited kasutuseeliste hüvitamise vastuhagi osas. X on esitanud Xxx ja Xxx tn korterite osas Y vastu kasutuseeliste hüvitamise nõuded. Xxx tn osas on nõue esitatud alates 03.05.2019 ja Xxx osas alates 03.03.2020. Y vaidleb mõlemale nõudele (nii tagasiulatuvalt kui edasiulatuvalt esitatud osas) vastu. Samuti vaidleb Y vastu kasutuseeliste osas esitatud viivise nõudele, kuna Xil puudub põhinõue. Vastuväited Xxx kasutuseeliste hüvitamise nõudele. Xxx korteri osas kasutuseeliste hüvitamise nõude esitamine Y vastu on täiesti alusetu. AÕS § 71 lg 2 alusel on kaasomanikul õigus esitada teise kaasomaniku vastu nõue kasutuseeliste hüvitamiseks juhul, kui teine kaasomanik kasutab enda kaasomandi mõttelistest osast suuremat osa. Seega selleks, et Ylt oleks alus nõuda kasutuseeliste hüvitamist, peaks Y korterit kasutama ning tegema seda enda mõttelisest osast suuremas ulatuses. Y ei ole korterit

2-20-7541 kasutanud ning korter seisab tühjana alates sellest hetkest, kui X andis Yle korterile juurdepääsu võimaldavad võtmed (s.o alates 03.03.2020). Seda, et korter ei ole hetkel kellegi poolt kasutuses tõendavad korteri kommunaalkulude arved perioodi kohta märts 2020-august 2021, millelt nähtuvalt puudub korteris vee- ja kanalisatsiooni tarbimine. Kui korterit kasutaks Y või kolmas isik, siis tekiks korteriga seoses ka vee- ja/või kanalisatsioonikulu. Seega olukorras, kus Y ei kasuta korterit ning ei ole kunagi keelanud Xil korterit (enda mõttelist osa) kasutada ja/või takistanud korterile juurdepääsu, on Xi poolt esitatud nõue täiesti alusetu ja tuleb jätta rahuldamata. Seda, et Xil endal ei olnud alates 03.03.2020 huvi korterit kasutada (kuna tal ei olnud võimalik seda enam välja üürida), kinnitab ka Xi 06.05.2020 kiri, milles X ei tee Yle etteheiteid, et ei ole saanud vahepeal korterit kasutada. Samuti ei avalda X tahet asuda korterit edaspidi kasutama. Isegi kui Xil oleks Y vastu kasutuseeliste hüvitamise nõue, oleks see nõue perioodi 03.0306.05.2020 osas hea usu põhimõtte vastane. Kohtupraktikast tulenevalt on kasutuseeliste hüvitise nõude nö tagasiulatuvalt esitamine hea usu põhimõtte vastane. X teavitas esmakordselt 06.05.2020, et soovib Xxx korteri eest hüvitist. Seega kui üldse, siis on Xil võimalik oma nõue maksma panna alates 06.05.2020. Isegi kui Xil oleks õigus nõuda kasutuseeliste hüvitamist (mida tal ei ole), siis ei ole Xil õigus nõuda hüvitist, mis vastab 1/4 korteri kasutuseelistele. Y on tõendanud, et korterist kuulub pärandvarasse üksnes 11,363% suurune mõtteline osa, mis tähendab, et Xi nõue saab teoreetiliselt olla üksnes 5,68% (11,363 / 2) suuruses ulatuses. Seejuures tuleb nimetatud summast maha arvata korteri kommunaalkulud vastavas proportsioonis (v.a kulud, mis on otseselt seotud korteri tarbimisega, mida antud juhul ei ole, kuna tarbimist ei ole toimunud). Y vaidleb vastu ka kasutuseeliste väärtusele. Riigikohtu 20.12.2005 otsuse p-s 26 tsiviilasjas nr 3-2-1-136-05 on kolleegium leidnud, et kasutuseeliste arvestamisel saab aluseks võtta eeldatava üüritulu, mida omanik oleks saanud asja välja üürides, arvestades ka kulutusi, mida üürileandjana tulnuks teha. Seega on ekslik lähtuda kasutuseeliste väärtuse puhul kogu korteri üürihinnast, vaid arvesse tuleb võtta seda, et Xil on õigus kasutada üksnes väikest mõttelist osa korterist. Arvestades, et pärandvara hulka kuulub korterist kõigest 11,363% suurune osa ning Xi osa on sellest 5,68%, siis kostja mõttelisel osal kasutusväärtus puudub (seda ei oleks võimalik eraldiseisvalt välja üürida). Vastuväited Xxx tn kasutuseeliste hüvitamise nõudele. Y ei tunnista Xi kasutuseeliste nõuet Xxx tn korteri osas. Kasutuseeliste väljamõistmise eelduseks on omandi või valduse rikkumine (RKTKo 32-1-86-08, p 24-26). Antud juhul ei ole Y rikkunud Xi omandit ega valdust ega teinud mistahes takistusi korteri valdama asumise osas. X ei ole kunagi avaldanud soovi / tahet asuda korterit kasutama / valdama. Seetõttu, kuigi Xxx tn korter on Y valduses, ei ole täidetud kasutuseeliste hüvitamise nõude esitamise esmane eeldus. Isegi kui Xil on õigus nõuda kasutuseeliseid (millega Y ei nõustu), ei oleks hea usu põhimõttega kooskõlas mõista hüvitis välja alates pärandi avanemisest (s.o 03.05.2019). Kuigi X oli juba pärandi avanemisel teadlik sellest, et Xxx tn korteri puhul on tegemist Y elukohaga, ei nõudnud X Ylt kasutuseeliseid ning andis oma käitumisega alust arvata, et ta ei nõua kasutuseeliseid ka edaspidi. X teavitas esmakordselt alles 06.05.2020, et nõuab korteri kasutamise eest kasutuseeliseid. Seega ei oleks 06.05.2020 eelnenud perioodi eest hüvitise välja mõistmine kooskõlas hea usu põhimõttega. X nõuab Ylt kasutuseeliseid summas 200 eurot / 30 eurot kuus ning lähtub seejuures eeldusest, et kogu korteri kasutuseeliste väärtust on 400 eurot kuus. Y arvates on Xi käsitlus ekslik ning ei arvestada seda, et Xil on õigus nõuda enda mõttelise osa üüritulu, mitte kogu korteri üüritulust enda proportsiooni. Tulenevalt Riigikohtu seisukohast kohtuasjas 3-2-1-93-12, p 20, tuleb samast põhimõttest lähtuda ka pärandvarasse (ühisomandina) kuuluva korteri kasutuseeliste leidmisel. Seega tuleb Xil nõude maksmapanekuks tõendada, milline on tema mõttelise osa

2-20-7541 kasutuseelis, arvestades, et Y elab korteris. Kuna korteri puhul on tegemist 2-toalise korteriga, siis saab X teoreetiliselt nõuda kasutuseeliseid, mis vastavad ühe toa üüri hinnale. Lasnamäe linnaosas on 1 toa üüri hind ca 120 eurot ning see sisaldab ka kommunaalmakse. Xxx tn korteri (mis on 2-toaline) kommunaalkulud on igakuiselt ca 100 eurot (vt hageja 02.07.2021 menetlusdokumendi lisad 10-41), mis teeks 1 toaga seotud kuluks ca 50 eurot. Järelikult on Xi mõttelise osa (s.o 1 toa) kasutuseelise väärtuseks maksimaalselt 70 eurot kuus (120-100/2). Vastuväited Xi tasaarvestusavaldusele seoses Xxx kommunaalkuludega. Vastuhagi p 4.1 jj leiab X, et kuna tema on perioodil 2012-2019 tasunud Xxx korteri laenu- ja remondifondi makseid kokku summas 3949,37 eurot, on tal nimetatud summa ulatuses nõue Y vastu, mille ta tasaarvestab Y nõudega. Y vaidleb Xi nõudele ja tasaarvestusele vastu. Vastavalt poolte kokkuleppele oli Xil kohustus tasuda kommunaalkulude arved täies ulatuses. Asjaolu, et korter oli Xi valduses tasuta kasutamise lepingu alusel, ei tähenda, et Xil ei tule tasuda korteriga seotud kommunaalkulusid. X ei ole tõendanud, et ta on tasunud nimetatud summas laenu- ja remondifondi makseid. Arvestades seda, et Xxx korter on olnud Xi pool välja üüritud (ei saa välistada, et juba alates 2012. a), siis on tõenäoline, et kõnealuseid makseid ei tasunud mitte X, vaid korteri üürnikud. X ei ole selgitanud, miks nõuab X laenuja remondifondi maksete tasumist üksnes Ylt, kui korter kuulus osaliselt Y ja pärandaja ühisvara hulka. Osaliselt kuulub kohustus (kui see eksisteerib) pärandvara hulka ja see kohustu tuleb kanda mõlemal pärijal võrdses osas. Ylt on teoreetiliselt võimalik nõuda üksnes tema mõttelisele osale vastavas ulatuses kulude hüvitamist. Y esitab Xi nõudele aegumise vastuväite. X esitas esmakordselt oma nõude 04.06.2021 menetlusdokumendis, mis tähendab, et kostja nõue perioodi 2012-04.06.2018 osas on aegunud. Kuna Xi nõue on osaliselt aegunud ning ülejäänud osas tõendamata ja põhistamata, ei saa kohus Xi nõuet Y nõudega tasaarvestada. Vastuväited Xi tasaarvestusavaldusele seoses Xxx veemõõtja paigaldusega. X on esitanud Y vastu veemõõtja paigalduse kuluga seoses nõude summas 126 eurot. X on esitanud üksnes KÜ arved, kuid ei ole tõendanud, et see kulu on Xi poolt kantud. Seega on Xi nõue nimetatud osas tõendamata. Jääb arusaamatuks, millisel õiguslikul alusel Xi vastav nõue põhineb. Seetõttu esitab Y vastuväite ka Xi tasaarvestusele ning palub kohtul jätte see lahendi tegemisel arvestamata. Vastuväited Xxx korteri väärtuse suurenemise nõudele. Y vaidleb Xi hüvitise nõudele ja tasaarvestusele täies ulatuses vastu. X ei ole tõendanud remonttööde teostamist, tööde maksumust ega ka korteri väärtuse kasvu. Y on peale Xxx korteri soetamist teinud korteris korduvalt remonti ning seetõttu ei nõustu Xi väidetega, justkui oleks korter olnud halvas seisukorras. Esmalt teostas Y korteris remondi 2000. a, pärast mida asus korterisse elama Y ema. Seejärel teostas Y korteris remonti ajavahemikuks 2009-2011. Kuna X ei ole hetke seisuga tööde teostamist ning korteri väärtuse kasvu tõendanud, ei pea Y vajalikuks esitada täiendavaid tõendeid selle kohta, millised remonttööd on tema poolt teostatud ja milline oli korteri seisukord Xile üle andmise hetkel. Nõue on ebaselge. X ei ole selgitanud, millisel õiguslikul alusel ta nõude on esitanud. Xi vastusest võib aru saada, et ta on seisukohal, et poolte vahel oli üürisuhe ning üüri tasumise asemel tuli Xil teostada korteris remont. Kui eeldada selle väite õigsust (millega Y ei nõustu), siis ei ole Xil õigust nõuda remonttööde eest ja /või korteri väärtuse kasvu eest hüvitist. Y järeldab, et X on esitanud oma hüvitise nõude juhul, kui leiab tuvastamist, et X valdas korterit tasuta kasutamise lepingu alusel. Seaduses ei ole tasuta kasutamise lepingule nähtud ette üürilepingule sarnast regulatsiooni (VÕS § 286 lg 1), mis annaks korteri kasutajale õiguse nõuda hüvitist, juhul kui tema poolt teostatud parendused on korteri väärtust tõstnud. Tasuta

2-20-7541 kasutamise lepingutele ei ole võimalik analoogia korras kohaldada VÕS § 286 lg 1 ning isegi kui oleks, siis ei ole täidetud nimetatud alusel nõude esitamise eeldused. Y ei ole andnud nõusolekut parenduste tegemiseks (sh ei ole Y volitanud pärandajat sellist nõusolekut andma). Isegi kui analoogia korras oleks antud juhul võimalik kohaldada VÕS § 286 lg 1, siis kuulub kohaldamisele ka VÕS § 338 lg 1, milles tulenevalt on üürniku poolt asjale tehtud kulutuste hüvitamise nõude aegumistähtaeg kuus kuud. Seega esitab Y Xi nõudele aegumise vastuväite. Kuna Xi nõue on täielikult tõendamata ja lisaks sellele ka aegunud, siis ei oma Xi tasaarvestusavaldus õiguslikke tagajärgi ning Y palub kohtul jätta see lahendi tegemise arvestamata. Xi 03.12.2021 menetlusdokument Poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et kuni 30.06.2010.a perekonnaseaduse § 15 lg 1 järgi oli abikaasa lahusvaraks mh vara, mille abikaasa omandas pärast abielusuhete lõppemist ning PKS § 18 lg 2 teise lause järgi määrati ühisvara kindlaks abielusuhete lõppemise aja seisuga. Nähtuvalt kohtunõudest on vaidluse all asjaolu, kas A.Xxx//Xxx pst 7 korter on Q lahusvaraks või mitte. Seega tuleb hinnata seda, millal lõppesid Q ja pärandaja abielulised suhted. Abieluliste suhete puhul peetakse silmas nii poolte isiklikke kui ka varalisi suhteid, mis peavad säilima koostoimes. Abielusuhete lõppemine PKS § 15 lg 1 ja § 18 lg 2 tähenduses eeldab sellist muutust abikaasade suhetes, mille alusel võib konstateerida, et abielu ei vasta enam abikaasade ootustele ega toimi nii, nagu abikaasad selle kujundasid, ning et abikaasad on selle faktiliselt lõpetanud (RK 3-2-1-157-11, p 6). Q ja pärandaja abielulised suhted lõppesid aastaid enne abielu ametlikku lahutamist ehk 1987.a detsembris. Esitatud tõenditest ei saa teha järeldust, mille kohaselt oleks tõendatud varaliste suhete jätkumine pärast 1987.a. X on esitanud tõendeid koos selgitustega, seonduvalt varaliste suhetega, mis tõendavad poolte varaliste suhete lõppu samaaegselt. X on esitanud järgmised tõendid (koos selgitustega): -19.01.1995.a vaidlusaluse korteriomandi ostu-müügi leping; -13.09.1996.a notariaalse korteriomandile pandi seadmise leping; -20.11.2002.a notariaalse korteriomandile hüpoteegi seadmise leping; -hagi lisades oleva Tallinna Xxx a/ü komitee 09.01.1985.a protokoll; -pärandaja sissekirjutust tõendav dokument, millega pärandaja kirjutas ennast sisse 22.10.1985.a Xxx korterisse; -30.08.2021 vastusega kaasas olevad tõendid. Vaidlusaluses korteris elasid pärandaja, X ja S S juba ammu enne korteri soetamist, mille kohaselt on juba 17.03.1983 eraldatud Qle täiendav tuba vaidlusalusesse korterisse. V S ei kandnud vaidlusaluse korteri kommunaalkulusid ega muid kulutusi. Y on esitanud erinevaid väited selle kohta, millal pärandaja ja Q vahelised abielulised suhted on lõppenud. Samas on Y hagile vastuses märkinud, et võtab omaks Q esitatud väite, et alates 1987.a kolis pärandaja eraldi elama Xxx tänaval asuvasse korterisse. Kui kohus peaks tuvastama, et abielulise suhted ei lõppenud 1987.a, siis tuleb abieluliste suhete lõpuks lugeda lahutuse hetke, kuivõrd alates 1987.a pärandaja väljakolimisest alates ei muutunud poolte suhted ning kui kohus tõlgendab 1987.a väljakolimise järgselt olevaid suhteid abielulisteks suheteks, siis olid need muutumatuna täpselt samasugused abielu lõppemiseni. Y 03.12.2021 menetlusdokument Y on seisukohal, et 1987.a Q ja pärandaja abielulised suhted Riigikohtu praktika tähenduses lõppenud veel ei olnud. Nende vahel olid abielulised suhted kuni 1996.a suveni. Olgugi, et reeglina abikaasad elavad koos, ei kinnita erinevatel aadressidel elamine abielusuhete lõppu.

2-20-7541 Põhjus, miks V. S elas Lasnamäel ja mitte hageja ja nende tütrega koos, seisnes selles, et V S oli vajalik saada korter enda ning oma ema D S jaoks, kes oli raskelt haige ja vajas igapäevast hoolt. Kuigi 17.03.1982 eraldati Qle ja V Sle täiendav tuba Xxx korteris, ei olnud S S nõus, et tema tollase abikaasa ema nende juurde elama asuks. Seetõttu esitas V S taotluse oma töökohas elamispinna eraldamiseks, kuhu saaks tulla elama tema ema. Seega olid S S ja V S sisse kirjutatud erinevatel aadressidel objektiivsetel põhjustel, mis ei olnud abieluliste suhete lõppemisega seotud. Sõltumata sellest, et V S ja S S elasid 1980.ndate lõpust eraldi, käisid nad korduvalt Q sugulastel koos külas; samuti tähistati koos perekondlikke üritusi. Samuti olid X ja V S lähedased, laps saatis talle ka erinevaid postkaarte. 20.07.1992 võeti S S aianduskooperatiivi „Õun“ liikmeks ning abikaasad omandasid ühisvarana krundi aadressil Xxx, kus asus abihoone, kasvuhoone, kaev ja istandik. Perioodil 1992-1996 ehitas V S koos oma tuttavate ja endiste kolleegidega (sõjaväest) antud kinnistule suvemaja. Y õppis perioodil 1983-1988 Tartus kaugõppes ning töötas T H. 1989.a sai Y ema endale ühetoalise korteri Tallinnas V S, milles Y elas kuni 1992.a. Samal aastal ühendasid Y ja tema ema oma korterid ja nad elasid koos Tallinnas V S. Y kolis V Siga kokku 1996.a, millest alates elasid nad Tallinnas Xxx. Y teadis V St juba varasemast (sest töötasid koos Xxx), kuid enne seda puudusid Y ja V Si vahel isiklikku laadi suhted. Alles pärast seda, kui V S asus Yga kokku elama, otsustasid S S ja V S lõpetada ühisvara režiimi antud kinnisvara osas ja kinkisid kinnistu koos pooleli olevate ehitistega oma lapsele Xile. Ka viidatud kinkelepingus käsitlesid pooled endeid jätkuvalt abikaasadena ning kinnitasid, et kinkelepingu objektiks olevad pooleliolevad ehitised Harjumaal Maardu linnas Xxx kuuluvad nende ühisvara hulka. Rahvakapitali obligatsioonide (RKO) ja Erastamisväärtpaberite (EVP) keskregistrite andmebaaside väljavõttest V S (isikukood xxx) tehingutest rahvakapitali obligatsioonide ja erastamisväärtpaberitega nähtub, et V S oli saada 4500 RKO, mis ta kandis 17.09.1995 Eesti Maapangas olevale EVP kontole. Eesti Ühispanga väljavõttelt nähtuvalt kandis V S 05.01.1999 kõik oma EVP-d summas 4500 Q arvelduskontole. Eelnev tõendab, et tõele ei vasta Q väide, et seisuga 1987.a puudusid pärandaja ja Q vahel mistahes varalised suhted. Yle teadaolevalt võis V. S kanda oma EVP-d Q kontole selleks, et S S saaks lõpule viia vaidlusaluse aadressil A.Xxx / Xxx asuva korteri erastamistehingu. Korter omandati vallasasjana, mis tähendab, et selleks, et vallasasjast korteri omanik saaks korteriomandi (kinnisasja) omanikuks, tuli see erastada. Kinnistusraamatu väljavõttest nähtuvalt toimus korteri esmakinnistamine 18.09.2001, s.o peale seda, kui V S oli kandnud Qle EVP-d. Asjaolu, et Xxx korteri erastamiseks kasutati V Si rahalisi vahendeid (EVP-sid), kinnitab Y seisukohta, et V S ja S S käsitlesid korterit ühisvarana ning korteri ostu seisuga ei olnud nende abielulised suhted lõppenud. Oluline on tuvastada ka see, milliste rahaliste vahendite eest korter omandati. S S ei ole hagis väitnud ega tõendanud, et korteri ostmiseks kasutati tema lahusvara hulka kuuluvaid vahendeid. Korteri ostu-müügilepingust nähtuvalt kasutati korteri ostuks RKO-sid summas 13 320. Riigikohtu lahendist nr 3-2-1-126-04 (p 21) tulenevalt on üldreegli kohaselt abielu ajal ka ühe abikaasa väärtpaberikontole kantud EVP-d abikaasade ühisvara (sama põhimõte kehtib RKO-de puhul). Seega tuleb lähtuda eeldusest, et korteri ostuks kasutati ühisvara hulka kuuluvaid vahendeid, mis kinnitab, et poolte varalised suhted ei olnud seisuga 19.01.1995 (s.o korteri ostu-müügilepingu sõlmimise aeg) lõppenud ning korteri puhul on tegemist ühisvaraga. Muus osas jääb Y kõigi esitatud seisukohtade juurde ja on veendunud, et kuni suveni 1996.a olid Q ja V S vahel kehtivad abielulised (varalised) suhted. V S pärandvara koosseis. Y jääb 29.03.2021 esitatud hagi terviktekstis toodud pärandvara koosseisu juurde.

2-20-7541 Korteriomand Xxx-131, Tallinn. (29.03.2021 hagi tervikteksti p-d 46-52). Pärandvara hulka kuulub 100% korterist, kuna korter on ostetud peale pärandaja ja Q abielusuhete lõppemist. Pärandaja ja Q abielulised suhted lõppesid 1996.a. Seda, et pärandaja ja Q abielulised suhted olid korteri ostu hetkeks lõppenud kinnitab ka, et 13.09.1996 registreeris Y oma elukohaks Xxx -131, st asudes elama koos V Sga. Xxx tn korter omandati pärandaja poolt vallasasjana 09.09.1999 Xxx elamuühistu ja pärandaja vahel sõlmitud müügilepingu alusel. Korter oli erastatud ja kinnistatud 31.08.2000. Korteriomand Xxx. (Hagi tervikteksti p 41-48). Korteri ostu-müügilepingu sõlmis Y 24.08.2000. Kuna korteri ostu-müügilepingu sõlmimise hetkel olid Y ja pärandaja abielus (abielu sõlmiti 22.04.2000), siis hakkas korter kuuluma osaliselt ühisvara hulka. Korteri ostuhind oli 220 000 krooni ja korteri ostuks kasutas Y 170 000 krooni (s.o 182 000-12 000 krooni, mis tasuti maaklerile vahendamise eest) oma lahusvara hulka kuuluvaid vahendeid. Rahalised vahendid sai Y temale lahusvarana kuulunud Xxx tn korteri müügist. Seda, et Y kasutas korteri ostuhinna tasumiseks oma lahusvara, tõendab Y arvelduskonto väljavõte. Kuna Y tasus 77,272% korteri ostuhinnast oma lahusvara arvelt, siis kuulus korter Y lahusvara hulka ca 77,273% ulatuses ning Y ja pärandaja ühisvara hulka ca 22,727% ulatuses. Seega kuulub pärandvarasse 11,363% suurune mõtteline osa korterist (22,727 / 2). Korteriomand Xxx. (Hagi tervikteksti p 53-55). Korter on omandatud pärandaja ja Q abielu (sh abielusuhete) kehtivuse ajal ning seetõttu kuulus korter pärandajale ja Qle ühisvarana. Seega kuulub pärandaja pärandvara hulka 50% suurune mõtteline osa korterist. E OÜ (registrikood E) osad (50% suurune osalus). (Hagi tervikteksti p 56-58). Kuna E OÜ on Y ja pärandaja poolt asutatud 01.11.2006 (s.o nende abielu ajal), siis kuulusid osad Y ja pärandaja ühisvara hulka. Seega kuulub pärandaja pärandvara hulka 50% suurune osalus E OÜ-s. Nõudeõigus X vastu VÕS § 1037 alusel 1537,94 eurot/alternatiivselt 6766,13 eurot. (Hagi tervikteksti p-d 15-34 ja 53-55). Nõue tugineb Xi poolt Y ja pärandajaga sõlmitud Xxx korteri tasuta kasutamise lepingu rikkumisel. Tegemist oli suulise lepinguga, mille sõlmimise osas ei ole pooltel vaidlust. Vaidlust ei ole ka selles, et Xxx korter oli perioodil 18.08.201603.05.2019 Xile kuuluva ettevõtte A OÜ poolt välja üüritud. Xi väitel saadi sellel perioodil üüritulu kokku 16 930,65 eurot. Kuna Xxx korter kuulub pärandvarasse üksnes ca 11,363% ulatuses, siis vastavas proportsioonis kuulub pärandvarasse ka nõudeõigus. Xxx korteri viljad (alternatiivselt kasutuseelised) periood mai 2019 kuni november 2019 eest. (Hagi tervikteksti p 15-34 ja 53-55). Korter oli Xi ainuvalduses pärandaja surmast kuni 03.03.2020 ning sellel ajal oli korter kolmandale isikule väljaüüritud perioodil 03.05.2019 kuni 31.12.2019 (selle üle ei ole pooltel vaidlust). Sellel perioodi on korteri väljaüürimisest saadud tulu summas 3398,39 eurot, mis kuulub pärandvara jagamise raames jagamisele (vastavalt Xxx korteri omandiõiguse proportsioonile). Xi 06.01.2022 menetlusdokument Xi 06.01.2022 menetlusdokumendi kohaselt, V S ja S S läksid lahku 1987.a põhjusel, et abielulised suhted lõppesid. D.Sa suri 15.01.1987 ning maeti 20.01.1987. V S kolis pere ühisest kodust Xxx välja 1987.a suvel-sügisel. Seega ei ole 1987.a abieluliste suhete lõpp

2-20-7541 tingitud D.Sast, sest D.Sa suri enne kui V.S oma pere juurest nende ühisest kodust välja kolis. Y 03.12.2021 vastuse p 8 viidatud 30.06.2020 Y vastuse lisades 3-5 olevad fotod ei ole Xi ega tema perekonnaga seotud fotod. Y on esitanud fotod ilma igasuguse selgituseta, mis aastal on fotod tehtud, kus on fotod tehtud ning kes on fotodel kujutatud. Esitatud fotodega ei saa tõendada, et Ql ja pärandajal oli abieluline suhe vaidlusaluse korteriomandi omandamise ajal, kuna esitatud fotodel ei ole kujutatud Qt ega tema tütart või nende sugulasi. Xile ei ole teada, kes on inimesed, keda on fotodel kujutatud – tegemist on Q jaoks võõraste inimestega. Q esitatud fotodel kujutatud S S ja X on selgelt eristatav teistest isikutest, kes fotodel on kujutatud. Y on esitanud võõrastest inimestest fotosid kohtumenetluses omapoolsete väidete tõendamiseks. S S esitab tõendid tõendamaks, et Y poolt esitatud fotodel ei ole isikuid, keda Y väidab seal olevalt. S S esitab foto Qst 1980. aastate lõpust ja 1990. aastate algusest ning foto Q ja pärandaja tütrest (X algkoolis). Samuti fotod 1995.a passidest. Y poolt esitatud fotolt ei ole aru saada, kas fotol on poiss või tüdruk (lapsel on lühikesed juuksed ning jalas lühikesed püksid ja sokkidega sandaalid), kuid lisas 2 toodud võrdlusest nähtub selgelt, et tegemist ei ole Q ja pärandaja tütrega. Y poolt esitatud fotol, pingil istuvast pärandajast kahe naise vahel, ei ole samuti kujutatud Qt. Pärandajast paremal pool istuv naine on vanem kui S S sel ajal. Vasakul oleval naised on põsel ja lõual sünnimärk, mida Ql pole kunagi näos olnud. Lisas 1 toodud võrdlusest on samuti näha, et tegemist ei ole Qga. Y esitatud fotod võõrastest kolmandatest isikutest ei oma asjas tähtsust. Y väidab, et abielulised suhted lõppesid 1996.a. Samas on Y toonud näiteks EVP-dega seonduvad tehingud (mis Xi hinnangul ei kinnita varaliste suhete olemasolu, mis omakorda tõendaks abieluliste suhete lõppu), mis on V S ja S S teinud 1999.a ehk seega 3 aastat hiljem kui J.M poolt väidetud abieluliste suhete lõpp. X on seisukohal, et 1999.a tehingud ei tõenda Y väidet, et abielulised suhted lõppesid 1996.a. Järkjärguline varaliste suhete lõpetamine ei toonud endaga kaasa abieluliste suhete lõpu kuupäevana 1996 või 1999.a, vaid abielulised suhted lõppesid 1987.a, kui V S kolis välja oma pere juurest. Y on pidanud olulisena seonduvalt varaliste suhete tõendamisega Xxx omandamist ühisvarasse 1992.a. X selgitab, et S S võeti aianduskooperatiivi „Õuna“ liikmeks ja anti kasutada maatükk Xxx juba 26.05.1983.a (06.05.1983.a vastuvõtmist kinnitav dokument). Aianduskooperatiivi liikmeraamat tõendab liikme poolset maksete teostamist. Samuti tõendavad kviitungi orderid, et S S on tasunud nii 1993, 1994 kui ka 1995.a maamaksu üksinda ning selliste kulutuste kandmises V S osalenud ei ole. Puudusid abikaasade vahelised abielulised varalised suhted. Seega tõendavad nimetatud tõendid varaliste suhete lõppu 1987.a, kuivõrd V S ei osalenud aastatel 1993, 1994 ja 1995 Xxx kinnistuga seotud kulutuste kandmises. Y väited selle kohta, et elas oma emaga teatud aastatel koos, ei väära asjaolu, et Y ei võinud 1988.a asuda koos elama V S nagu V.J seda ka kinnitaks. Y ei ole oma õppimise kohta kaugõppes, töötamise kohta T H ega kooselu kohta emaga, esitanud mitte ühtegi tõendit. Seega on Y 03.12.2021.a menetlusdokumendi p 11 esitatud väited oma elukohta, töötamise ja õppimise osas tõendamata ning paljasõnalised. Xi 15.02.2022 menetlusdokument Vastus 20.09.2021.a menetlusdokumendile. X ei esita korduvaid ja juba esitatud vastuväiteid. X ei nõustu sellega, et Y ja pärandaja vahel oleks olnud mis tahes kokkulepe laenu eesmärgi osas, mis välistaks Xxx tänava korteriomandi ühisvarasse kuulumise võrdsetes osades. Y ei ole oma väidet tõendanud. Xxx tn korter. Kohtupraktika kohaselt ei saa kokkuleppe puudumisel tugineda hea usu põhimõttega vastuolule. Kohtupraktika (vt 3-2-1-137-10, p 12-14) sätestavad hea usu põhimõttega vastuolus olevaks kasutuseeliste hüvitise nõude, kus asutakse küsima

2-20-7541 kasutuseeliseid vaatamata eelneva kokkuleppe (mis välistab kasutuseeliste hüvitamise nõude) olemasolule. Sellise konstruktsiooni kohaselt on välistatud ka Y enda kasutuseeliste hüvitamise nõue alates 03.05.2019 seonduvalt Xxx viljadega, kuna Y ei ole Xile indikeerinud, et kavatseb pärast pärandaja surma Xi valduses oleva korteri eest küsida kasutuseeliseid. Y esitas sellekohase hagi 12.06.2020. Y viide hea usu põhimõttega vastuolule, ei ole käesoleval hetkel aluseks Xi nõude rahuldamata jätmisele. Y väidab, et tõendamata on see, et X oleks kandnud laenu- ja remondimakseid. X esitab konto väljavõtted. Xi ettevõte A OÜ on teinud akti (remondifondi ja pangalaenu tagastamine), mille A OÜ on V K tagastanud (tagastus üürnikule). Remondifondi tasumine Xi poolt nähtub ka 10.02.2016-29.12.2019 pangakonto väljavõttest, 10.02.2018-10.11.2019 pangakonto väljavõttest ja 2020.a maksest. Y aegumise vastuväide on sisutu. VÕS § 200 lg 2 kohaselt võib tasaarvestav pool (X) oma nõude teise poole nõudega tasaarvestada ka juhul kui tasaarvestava poole nõue on aegunud, kui õigus nõuet tasaarvestada tekkis enne nõude aegumist. Arvestades, et tegemist on korduvatele kohustuste täitmisele suunatud nõuetega, ei saa väita, et Xi nõue oleks aegunud. Seega on Xil õigus tasaarvestada oma nõue. Veemõõtja paigaldusega seotud kulu kandmine on tõendatud järgmisega. A OÜ (kui üürileandja) on kandnud üürnik V K tagasi summa 140 eurot veemõõtjate eest (veemõõtjate tasu tagasikanne). Samuti on tasaarvestatud V.K enammakstud summa, mille V K tasus veemõõtjate eest (e-kiri). Xxx tänava korteri remont. Y väidab, et teostas Xxx tänava korteris remonti 2009-2011.a. Y ei ole oma väiteid tõendanud ning X vaidleb nimetatud asjaolule vastu. X on teinud Xxx tänaval ulatusliku remondi. Juhul kui kohus kavatseb mis tahes kasutuseeliste hüvitamise nõude Xi suhtes rahuldada, tuleb välja mõista kasutuseelised maksustamata summadena ehk netosummadena. Nimelt ei ole Xi kasutuseeliseks ei ole üürisummad brutona, mistõttu ei ole põhjendatud nende välja mõistmine ka brutosummades, vaid netosummades. Y 15.02.2022 menetlusdokument Y ei nõustu sellega, et V S ja Q abielusuhete lõppemise tuvastamisel on määrava tähtsusega poolte kooselu lõppemine. Y esitab rahvastikuregistri väljavõtte V Si kohta, millelt nähtub, et V S ei ole kunagi olnud registreeritud samale aadressile Qgä. Xxx korterisse oli V S registreeritud juba 1985.a, kuigi Q väitel lõppes kooselu 1987. Seega tõendab rahvastikuregistri väljavõte, et tõele ei vast väide, et abielulised suhted lõppesid 1987. Y registreeris oma elukohana Xxx korteri 13.09.1996, mis kaudselt samuti kinnitab seda, et Q ja V S abielusuhted kehtisid kuni 1996 suveni. Y esitab V Si ja enda tööraamatud, millest nähtub nende koos töötamine T H (Xxx) ning Y Tartu Ülikooli diplomi. Y poolt oli esile toodud asjaolu, et V S kandis oma EVP-d Qle, tõendab, et poolte igasugused varalised suhted ei lõppenud 1987 ning V S käsitles ennast Xxx tn omanikuna ning seetõttu kandis Qle kõnealused EVP-d, et viimane saaks erastamistoimingu lõpule viia. Asjaolu, et X ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et EVP-d käsutati muul eesmärgil, kinnitab Y seisukohta, et EVP-sid kasutati Xxx pst korteri erastamiseks. Y 08.03.2022 menetlusdokument Xxx korteriga seotud asjaoludest. Xxx korteri suhtes tuleb võrdsuse põhimõttest kõrvale kalduda seetõttu, et Y tasus 77,27% korteri ostuhinnast oma lahusvara arvelt. Oma lahusvara kasutamise Xxx korteri ostmiseks on Y tõendanud. Xi 15.02.2022 menetlusdokumendi lisas 1 toodud A OÜ poolne akt remondi- ja pangalaenu tagastamise kohta V K ja lisas 2 vastav

2-20-7541 maksekorraldus, mille alusel A OÜ on V K remondifondi ja pangalaenu maksed summas 507,93 eurot tagastanud, ei tõenda Xi poolt remondifondi ja pangalaenu kandmist, vaid kolmanda isiku, A OÜ poolt pangalaenu osas oma üürnikule tagasiarvestuse tegemist. X pole selgitanud ega tõendanud, kas ja mil moel on tema isiklikult A OÜ-le ja/või V K vastavas ulatuses tagasiarvestused teinud, mistõttu ei ole võimalik ka nende tõenditega tõendada tema poolt isiklikult remondifondi- ja pangalaenuga seotud maksete kandmist. Ka 15.02.2022 menetlusdokumendi lisades 3-5 toodud maksed KÜ-le Xxx jäävad arusaamatuks, kuivõrd arveldusarve väljavõttelt ei nähtu, mille eest maksed on tehtud. Muus osas jääb Y vastava nõude ja tasaarvestusavalduse osas 20.09.2021 seisukoha p-des 39-44 esitatud vastuväidete juurde. Mitte ühestki Xi menetlusdokumendist ei selgu selles osas (sh nii Xxx kommunaalide kui ka remondi- ja pangalaenu hüvitamise osas) vastava nõude õiguslik käsitlus. VÕS § 200 lg 2 kohaselt on õigus tasaarvestada aegunud nõuet üksnes juhul, kui õigus nõuet tasaarvestada tekkis enne nõude aegumist. Millisel õiguslikul alusel on Xi hinnangul tegemist korduvatele kohustuste täitmisele suunatud nõuetega ja millisest hetkest tekkis Xi hinnangul tal tasaarvestamise õigus, Xi vastusest ei selgu. Xxx veemõõtja paigaldamisega seotud kulude ei ole X selgitanud, millisel õiguslikul alusel nõue põhineb. Xi 15.02.2022 seisukoha lisad 6 ja 7 ei tõenda tema poolt vastava veemõõtja paigaldamise kulude kandmist, kuivõrd vastava tagasimakse V K on teinud A OÜ, mitte X. Xxx ja Xxx tn korteri kasutuseeliste nõuded. Y jääb kõigi varasemalt esitatud vastuväidete juurde. Riigikohus on ka leidnud, et hea usu põhimõtte vastane oleks nõude esitamisele eelneva ajavahemiku eest saadud kasutuseeliste nõudmine, kui poolte vahel oli vaikiv kokklepe kasutuse osas. Seega on kohtupraktika kohaselt sellise „vaikiva“ kokkuleppe olemasolu sisustatav seeläbi, kas teine õigustatud isik on vastava tasunõude esitanud või mitte. Vaidlust ei ole selles, et X teavitas oma kavatsusest esitada kasutuseeliste osas nõue Y vastu alles 06.05.2020 ja sealjuures viidates konkreetselt tõusetuvast nõudest hüvitise saamiseks. Kuivõrd Xxx korteri valduse sai Y alles 03.03.2020 ning Xxx tn korteri osas on X kogu aeg alates V Si surmast teadnud, et Y kasutab seda ainuisikuliselt, on ilmne, et Y sai eeldada, et nende vahel oli vaikiv kokkulepe asja tasuta ainukasutuseks kuni siis 06.05.2020, kui X teavitas vastupidisest. Xi väited, et Y on samamoodi esitanud Xxx korteri osas tagasiulatuva nõude, tuleb jätta tähelepanuta, kuivõrd Y tagasiulatuv nõue põhineb Xi poolt tasuta kasutamise lepingu rikkumisel (ja on ka sisustatud lepingu rikkumise teel saadud tulu läbi, mitte seetõttu, et X oleks ainuisikuliselt Xxx korterit kasutanud). Xi 08.03.2022 menetlusdokument X jääb kõikide seni esitatud seisukohtade ja vastuväidete juurde. X esitab vastuväited Y 15.02.2022 esitatud seisukohale. V S ja Q abieluline suhte lõppes 1987.a. Rahvastikuregistri väljavõte ei tõenda V S ja Q abielulise suhte lõppemise aega. Rahvastikuregistri kandele on objektiivsed põhjused, mis ei ole seotud V S ja Saima Si kooseluga. Seda, et V S omas Xxx korteris sissekirjutust juba alates 1985 a lõpust on S S selgitanud juba oma 25.05.2020 hagiavalduses. Sissekirjutuse põhjuseks oli see, et V Sle eraldati Xxx kooperatiivkorterina 1984.a vastavalt T H a/ü komitee koosoleku protokollile. Xxx korteri Y elukohaks registreerimise aeg ei tõenda V S ja Q kooselu kestust. Rahvastikuregistrikanne ei oma mitte mingit sisulist tähtsust inimeste reaalsele ühisele kooselule, selle lõppemise ajale või kestusele. Y elukoha registreerimise aja põhjal ei saa teha järeldusi V S ja Q abielulise kooselu kestuse kohta. Asjaolu, et Y elukohana registreeriti Xxx korter 13.09.1996 ehk ligi 10 aastat pärast V S ja Q abielulise suhte sisulist lõppu ei oma mitte mingit tähtsust V Si ja Q

2-20-7541 abielulise suhte lõppemise aja tuvastamisel. Y elukoha registreerimise aja järgi ei saa tõendada, et V S ja Q abieluline suhe kestis kuni Y elukoha registreerimiseni Xxx korterisse. Y esitatud tõendid (lisad 3, 4, 5) ei ole asjakohased V S ja Q abielulise suhte tuvastamiseks. Y on esitanud V S ja enda tööraamatud ning Y Tartu Ülikooli diplomi (kostja 15.02.2022 seisukoht, p 5 ja selle lisa 5). V S ja Q abieluline suhe lõppes 1987.a. X on olnud püsivalt seisukohal, et V S ja Q abielulised suhted lõppesid 1987.a, kui lõppes nende kooselu. 1999.a tehingud ei tõesta, et abieluline suhe kestis. Vastupidine järeldus seaks kahtluse alla ka Y enda väite, et V S ja Q abielulised suhted lõppesid 1996. Järkjärguline varaliste suhete lõpetamine ka pärast 1987.a ei muuda V S ja Q abielulise suhte lõppemise aega. X ei nõustu, et EVP-de ülekandmisest saab järeldada, et V S käsitles end Xxx pst korteri omanikuna. V Si ja Q vahel ei olnud mis tahes kokkulepet või arusaama, et V S tunneks ennast Xxx pst korteri omanikuna. Jääb arusaamatuks, kuidas saab Y surnud isiku nimel võtta seisukohti ja seda eriti ajaperioodi osas, millal V S ja Yl väidetavalt mis tahes lähedased suhted puudusid. S S on väitnud juba oma 25.05.2020 esitatud hagiavalduses, et S S omandas Xxx pst korteri 19.01.1995. Müügilepingu punkist 2 nähtub, et korteri eest on tasutud nimetatud lepingu allakirjutamisel ehk 19.01.1995. EVP-d kanti üle alles 1999.a. Seega ei kasutatud nimetatud EVP-sid Xxx pst korteri omandamiseks. Seetõttu on ka välistatud, et Xxx pst korteri omandamine võis olla V Si sooviks.

KOHTU SEISUKOHT

Vastavalt Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike teise lause kohaselt määrab pool ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 sätestab, et kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohus hindab seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte TsMS § 232 lg 1 kohaselt. TsMS § 231 lg 2 kohaselt ei vaja poole faktilise asjaolu kohta esitatud väide tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks. Perekonnaseaduse (PKS) § 210 lg 2 sätestab, et asjaolule või toimingule, mis on tekkinud või tehtud enne käesoleva seaduse jõustumist, kohaldatakse asjaolu tekkimise või toimingu tegemise ajal kehtinud seadust, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti. Seega tuleb käesoleva pärandvara jagamise hagi lahendamiseks ühisvara jagamise osas jagatava vara kuuluvuse kindlakstegemisel kohaldada vara omandamise ajal kehtinud perekonnaseadust ning tuleb välja selgitada, milline on poolte osa ühisvaras. PKS § 37 lg 1 kohaselt, varaühisuse lõppedes jagavad abikaasad ühisvara omavahel. PKS § 37 lg 2 kohaselt, kuni jagamiseni kohaldatakse ühisvara valdamise, kasutamise ja käsutamise suhtes PKS § 28-34 ühisvara valitsemise kohta kehtestatud nõudeid. PKS § 37 lg 3 kohaselt, ühisvara jagatakse abikaasade vahel kaasomandi lõpetamise sätete kohaselt võrdsetes osades, kui ei ole kokku lepitud teisiti. PKS § 39 kohaselt, kui abielu lõpeb ühe abikaasa surmaga, kuulub surnud abikaasa osa ühisvaras tema pärandvara hulka. Abikaasade ühisvara jagamisele pärast ühe abikaasa surma kohaldatakse kaaspärijate kohta pärimisseaduses sätestatut. Asjaõigusseaduse (AÕS) § 77 lg 2 kohaselt, kui kaasomanikud ei saavuta kokkulepet kaasomandis oleva asja jagamise viisi suhtes, otsustab kohus hageja nõudel kas jagada asi kaasomanike vahel reaalosades, anda asi ühele või mitmele kaasomanikule, pannes neile kohustuse maksta teistele kaasomanikele välja nende osad rahas, või müüa asi avalikul või

2-20-7541 kaasomanikevahelisel enampakkumisel ning saadud raha jagada kaasomanike vahel vastavalt nende osa suurusele. Enne 01.07.2010 kehtinud PKS § 15 lg 1 kohaselt, abikaasa lahusvara on tema omandis enne abiellumist olnud vara, samuti tema poolt abielu kestel kinke või pärimise teel omandatud vara ning vara, mille see abikaasa on omandanud pärast abielusuhete lõppemist. Käesoleval ajal kehtiva PKS § 27 lg 2 p 2 kohaselt, abikaasa lahusvara moodustavad esemed, mis olid abikaasa omandis enne abiellumist või mille abikaasa omandas abielu kestel tasuta käsutuse, sealhulgas kinke alusel või pärimise teel. PKS § 35 p 1 ja p 3 kohaselt, varaühisuse varasuhe lõpeb kui 1) üks abikaasa sureb; 3) abielu lahutatakse. PKS § 66 p 3 kohaselt, abielu lõpeb perekonnaseisuasutuses abielu lahutamise korral abielulahutuse kande jõustumisel. Q ja V S abielu on sõlmitud 03.01.1981 ja abielu on lahutatud Tallinna Perekonnaseisuametis 24.01.2000. Y ja V S abielu on sõlmitud 22.04.2000 ja on lõppenud V S surmaga 03.05.2019. Ühisvara jagamisel tuleb kohaldada alates 01.07.2010 kehtiva PKS sätteid. PKS § 210 lg 3 kohaselt, kui abielusuhted lõppesid enne 2010. aasta 1. juulit, moodustus ühisvara abielusuhete lõppemiseni. Pärimisseaduse (PärS) § 147 kohaselt, Kui pärandi on vastu võtnud mitu pärijat (kaaspärijad), kuulub pärandvara neile ühiselt (pärandvara ühisus). Pärandvara ühisusele ja kaaspärijate vahelistele suhetele kohaldatakse kaasomandi sätteid. PKS § 152 lg 1 kohaselt, pärandvara jagamist võib nõuda iga kaaspärija, kui käesoleva seaduse § 155 sätetest ei tulene teisiti. Pärandvara jagamisel määratakse kindlaks, millised pärandi hulka kuuluvad asjad või nende osad, samuti õigused ja kohustused jäävad igale kaaspärijale. PKS § 152 lg 2 kohaselt, pärandvara jagatakse pärijate vahel vastavalt nende pärandiosale, lähtudes pärandvara hulka kuuluvate esemete harilikust väärtusest jagamise hetkel. Pärijate kokkuleppel võib pärandvara hulka kuuluvat asja hinnata pärija erilise huvi alusel. PKS § 152 lg 3 kohaselt, pärandvara jagamisel kohaldatakse kaasomandis oleva asja jagamise sätteid, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti. PKS § 152 lg 4 kohaselt, kaaspärijad jagavad pärandvara kokkuleppel. Vaidluse korral jagab pärandvara pärija nõudel kohus. Xi (Q õigusjärglane) hagi Y vastu korteriomandi Xxx/Xxx (kinnistusregistriosa xxx) Q lahusvaraks tunnistamiseks Kinnistu (korter) Xxx/Xxx (kinnistusregistriosa xxx) kuulub Tallinna notari Ai poolt 11.09.2019 koostatud pärandvara nimekirjale V S (isikukood xxx, surnud 03.05.2019) pärandvarasse kui endiste abikaasade V S ja Q jagamata ühisvara. X on seisukohal, et korter asukohaga Xxx/Xxx on Q lahusvara, kuna on omandatud pärast Q ja V S abielusuhete lõppemist. Y on seisukohal, et nimetatud korter on Q ja V S ühisvara ja et Q ja V S abielusuhted ei lõppenud 1987.a., vaid lõppesid pärast korteri vallasasjana erastamist ja seega kuulub korter V S pärandvarasse 1⁄2 mõttelises osas. X palub tuvastada, et korteriomand, registriosa nr 501670l, asukohaga Tallinnas A. Xxx tn l / Xxx, kuulub Q ainuomandisse ja et nimetatud korter ei kuulu V S pärandvara koosseisu. Käesolevas menetluses on tõendatud ja poolte vahel ei ole vaidlust järgmiste asjaolude üle: -Q ja V S abielu on sõlmitud 03.01.1981; -Q ja V S abielu on lahutatud 24.01.2000;

2-20-7541 -V Sle eraldati T H a/ü komitee koosoleku 09.01.1985 protokolli nr 6 kohaselt 1984.a kooperatiivkorter, kuhu asus elama V S ema; -V S ema D S on surnud 15.01.1987; -V S asus oma perekonnast, so abikaasast Qst ja tütrest Xist eraldi elama 1987.a detsembris; -S S omandas korteri asukohaga Xxx/Xxx Tallinnas vallasasjana 19.01.1995 ja see on tõendatud ostu-müügilepinguga; -S S on korteri asukohaga Xxx/Xxx Tallinnas, eest tasunud 13 320 krooni (EEK) ostumüügilepingu allakirjutamisel rahvakapitali obligatsiooni arvestuskaardile kantud tööaastatega; -S S on korteri asukohaga Xxx/Xxx Tallinnas, omanikuna kantud kinnistusraamatusse 26.01.2002; -S S ja Eesti Ühispank on sõlminud 13.09.1996 notariaalse korterile pandi seadmise lepingu, milles p 3 S S kinnitab, et ta on pandi eseme, milleks on korter asukohaga Xxx/Xxx Tallinnas, omanik ning pandi ese ei ole koormatud mitte ühtegi kolmandale isikule kuuluva õigusega; -S S võeti 06.05.1983 otsusega Aianduskooperatiivi Õuna liikmeks ja tema kasutada anti maatükk Xxx; liikmeks võtmisega seonduvad tasud on makstud 26.05.1983; -A Õ on 20.07.1992 vara üleandmise-vastuvõtmise aktiga andnud Qle üle temale kasutada antud krundil aadressiga Xxx asuva järgmise vara: abihoone, kasvuhoone, šahtkaev, istandik; -S S on 17.11.1998 notariaalse kinkelepinguga (notar S O notariaalregistri nr xxx) kinkinud Xile pooleliolevad ehitised asukohaga Harjumaal Maardu linnas Xxx, mis koosnevad 1korruselisest abihoonest ja rajatistest. Sama lepingu p 3.2.3 kohaselt on lepinguobjektiks olev vara abikaasade ühisvara ja kinkija abikaasa V S annab nõusoleku müüa lepinguobjektiks olev vara; -X saatis lapsena oma isale V Sle postkaarte ajal, kui isa elas eraldi: -Rahvakapitali obligatsioonide (RKO) ja Erastamisväärtpaberite (EVP) keskregistrite andmebaaside väljavõttest V S (isikukood xxx) tehingutest rahvakapitali obligatsioonide ja erastamisväärtpaberitega nähtub, et V Sl oli saada 4500 RKO, mis ta kandis 17.09.1995 Eesti Maapangas olevale kontole. Eesti Ühispanga väljavõttelt nähtuvalt kandis V S 05.01.1999 kõik oma EVP-d summas 4500 Q kontole. Riigikohus on kohtuasjas nr 3-2-1-31-14 (p 10) asunud seisukohale, et kuni 30.06.2010 kehtinud perekonnaseaduse (PKS) § 15 lg 1 järgi oli abikaasa lahusvaraks mh vara, mille abikaasa omandas pärast abielusuhete lõppemist ning PKS § 18 lg 2 teise lause järgi määrati ühisvara kindlaks abielusuhte lõppemise aja seisuga. Seega lõppes abielusuhete lõppemisega toona kehtinud perekonnaseaduse järgi ka abikaasade varasuhe ühisomandi tekkimise mõttes. Sama lahendi kohaselt loetakse abikaasade abielusuhted PKS § 15 lg 1 tähenduses lõppenuks, kui abikaasade vahel on lõppenud nii isiklikud kui ka varalised suhted (p 12). Seejuures on kohtupraktikas kinnitatud, et abielulised suhted on olemas näiteks siis, kui abikaasad tegid abielu vältel ühisele varale väärtust suurendavaid investeeringuid ja töid (Tallinna Ringkonnakohtu 26.08.2011 otsus tsiviilasjas nr 2-04-1435, Tartu Ringkonnakohtu 09.05.2011 otsus tsiviilasjas nr 2-08-75162). Kohtu hinnangul on menetluses esitatud teabega tõendatud, et Q ja V S abielusuhted lõppesid 1987.a detsembris. Q hagiavalduse kohaselt lõppes Q ja V S kooselu 1987 detsembris. V S alustas pere ühisest elukohast Tallinnas Xxx välja kolimist 1987 suvel ja välja kolimine lõppes 1987 detsembris. Y on 30.06.2020 vastuses hagile märkinud, et tema kolis V Sga kokku 1996.a, millest alates elasid nad Tallinnas Xxx. Samuti, et Y teadis V St juba varasemast, sest töötasid koos Xxx, kuid enne seda puudusid Y ja V S vahel isiklikku laadi suhted. Seega ei ole Yl vahetut

2-20-7541 teadmist V S isikliku elu, sh abielu kohta 1987.a ja vähemalt sellele järgnevatel esimestel aastatel. Y on menetluses nõustunud sellega, et V S ei elanud Qga koos alates 1987.a lõpust. Kohus on seisukohal, et üldjuhul elasid 1980.-1990.aastatel abikaasad koos, ühises peres. Kohus loeb mõistlikuks eraldi elamise põhjenduseks selle, et V S hooldas oma korteris aadressil Xxx Tallinnas elavat haiget ema ja et sellel ajal eraldi elamine ei tähenda abielusuhete lõppemist. Menetluses ei ole esitatud mõistlikku põhjendust sellele, miks elasid S S ja V S eraldi ka pärast D S surma 1987 jaanuaris, kui nende abielusuhted ei olnud lõppenud. Oma lapsega suhtlemine ja lapsele ülalpidamise andmine on lapse vanema kohustus sõltumata sellest, kas vanem elab lapsega koos või eraldi. X on vastu vaielnud sellele, et kohtule esitatud piltidel on tema ja S S. Seega ei ole tõendatud, et V S külastas pärast 1987.a detsembrit koos Qga tema sugulasi ja tähistas perekondlikke üritusi. Samas ei tõenda võimalik koos Qga tema sugulaste külastamine ja perekondlike ürituste tähistamine seda, et V S ja Q vahel olid abielusuhted. Samuti ei tõenda lapse poolt eraldi elavale isale postkaartide saatmine seda, et tema vanemate vahel on jätkuvalt abielusuhted. Kohus leiab, et Aianduskooperatiivi Õuna liikmelisusega, Qle aianduskooperatiivi poolt vara üle andmisega ja Maardu linnas Xxx asunud pooleliolevate ehitiste kinkimisega Xile, ei ole tõendatud, et Q ja V S vahel olid abielusuhted ka pärast 1987 detsembrit. S S võeti Aianduskooperatiivi Õuna liikmeks ja tema kasutada anti maatükk Xxx 1983.a mais, so ajal, mil ta oli V Sga abielus ja nad elasid koos ühises peres. Seaduse „Aiandus- ja suvilakooperatiivide vara erastamise kohta“ (vastu võetud 15.06.1992) § 3 kohaselt, erastada võib kooperatiivi kogu vara, s.o kooperatiivi liikmete rajatud ja nende kasutuses olevad aiamajad (suvilad), muud hooned, rajatised, sealhulgas istandikud, kooperatiivi liikmete sihtotstarbeliste maksete ja teiste põhivara soetamiseks ning uuendamiseks ettenähtud maksete ning muude laekumiste, sealhulgas teiste juriidiliste isikute sihtfinantseerimise arvel soetatud ja rajatud materiaalsed väärtused (üldkasutatavad hooned, elektertoite-, vesivarustus, kuivendus- ja vihmutussüsteemid, teed, piirdetarad, veehoidlad jmt. objektid), projektdokumentatsioon, kooperatiivi osamaksud asukohapiirkonna kooperatiivide üldkasutatavate objektide (teed, elektriliinid, transformaatorid jmt.) rajamiseks, samuti eelloetletud allikatest laekunud raha jääk kooperatiivi arvel ja kassas ning muu kooperatiivile kuuluv vara. Sama seaduse § 4 lg 1 kohaselt, erastamise subjektiks on kooperatiivi liige, tema alaliselt Eesti Vabariigis elav abikaasa ja sugulased alanevas liinis, õed ja vennad ning nende sugulased alanevas liinis. Sama seaduse § 4 lg 2 kohaselt, kooperatiivi liikme alaliselt Eesti Vabariigis elav abikaasa ja sugulased alanevas liinis, õed ja vennad ning nende sugulased alanevas liinis on erastamise subjektiks, kui kooperatiivi liige on esitanud kooperatiivile notariaalselt tõestatud avalduse vara erastamise õiguse loovutamise kohta. Sama seaduse § 4 lg 3 kohaselt, kui kooperatiivi liikmele erastatav vara on abikaasade ühisvara, peavad käesoleva paragrahvi 2.lõikes nimetatud avaldusele vara erastamise õiguse loovutamise kohta alla kirjutama mõlemad abikaasad. A Õ on 20.07.1992 vara üleandmise-vastuvõtmise aktiga andnud Qle kui erastamise subjektile temale kasutada antud krundil aadressiga Xxx asuva järgmise vara: abihoone, kasvuhoone, shahtkaev, istandik. Kuivõrd krunt aadressiga Xxx oli abikaasade Q ja V S kasutuses alates 1983 maist, so abielu ja abielusuhete ajal, siis ei ole eluliselt usutav, et perekond ei alustanud koheselt ühiselt abihoone, kasvuhoone, shahtkaevu ja istandiku rajamisega ja et nimetatud vara moodustus pärast 1987.a abielusuhete lõppemist või et S S tegeles alates 1983 maist abihoone, kasvuhoone, shahtkaevu ja istandiku rajamisega üksi ja ainult oma võimaliku lahusvarasse kuuluva rahaga. Seaduse „Aiandus- ja suvilakooperatiivide vara erastamise

2-20-7541 kohta“ alusel kooperatiivi vara erastamine ei tekita kooperatiivi liikmele lahusvara perekonnaseaduse mõttes, vaid määrab erastamise korra ja õigustatud subjektid. Kuivõrd Xxx asuv vara (abihoone, kasvuhoone, shahtkaev, istandik) moodustus alates 1983 maist, so Q ja V S abielusuhete ajal, siis on põhjendatud lugeda nimetatud vara abikaasade ühisvaraks. Kohtu hinnangul on tõendatud, et 17.11.1998 notariaalse kinkelepinguga Xile kingitud pooleliolevad ehitised asukohaga Harjumaal Maardu linnas Xxx, mis koosnevad 1korruselisest abihoonest ja rajatistest, olid Q ja V S ühisomandis, mida kinkija ja tema abikaasa on kinnitanud ka nimetatud kinkelepingu punktis 3.2.3. Ühisvara suhtes ühiselt tehingute tegemine ei tähenda abikaasade vahel abielusuhete olemasolu. Kohtu hinnangul ei tõenda EVP-de kandmine Q kontole seda, et V S ja Q vahel olid pärast 1987.a abielusuhted. On üldteada asjaolu, et korterite erastamine toimus sümboolse hinna eest. Tallinna Ringkonnakohus on 13.12.2019 tsiviilasjas nr 2-18-10474 tuvastanud, et näiteks 27.02.1995 oli ühe EVP kurss 0,173 krooni ja on selgitanud, et selle aja seisuga EVP väärtuse hindamisel on asjakohane mh juhinduda rahandusministri 30.11.1995 määrusega nr 149 „Raamatupidamises keskmise turuhinnana rakendatava erastamisväärtpaberi kursi määramise kord“ kinnitatud kursitabelist (Riigikohtu 28.11.2006 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-119-06, p 21). S S on korteri asukohaga Xxx/Xxx Tallinnas, eest tasunud 13 320 krooni (EEK) ostumüügilepingu allakirjutamisel rahvakapitali obligatsiooni arvestuskaardile kantud tööaastatega ja nimetatud ostu-müügileping sõlmiti 19.01.1995. V S Eesti Ühispanga väljavõttelt nähtuvalt kandis V S kõik oma EVP-d summas 4500 Q kontole 05.01.1999, seega pärast korteri asukohaga Xxx/Xxx Tallinnas, ostu-müügilepingu sõlmimist. Seega ei ole tõendatud, et V S EVP-sid kasutati korteri asukohaga Xxx/Xxx Tallinnas, erastamiseks. Arvestades asjaolu, et koos Qga elas tema ja V S ühine tütar, siis on loomulik, et isa aitas oma lapse ema ka temale mingil põhjusel vajalike EVP-de saamisel. Sel ajal toimusid tehingud EVP-dega aktiivselt ka lähisugulaste ja tuttavate vahel, seega ei tõenda EVP-tehingud tehinguosaliste omavahelisi perekondlikke suhteid. Kohus on seisukohal, et V S ja Q abielusuhted lõppesid 1987.a detsembris. Lähtudes eeltoodust rahuldab kohus hagi ja tuvastab, et korteriomand asukohaga Xxx/Xxx (kinnistusregistriosa xxx) on Q lahusvara ja seega ei kuulu V S pärandvarasse. Y hagi X vastu 11 994,59 euro ja viivise saamiseks võlaõigusseaduse § 113 lg 1 II lauses sätestatud määras alates 13.07.2020, pärandvara jagamiseks hageja taotletud viisil ja alternatiivnõuetes ning vajalike omanikukannete tegemiseks Xi tahteavaldusi andma kohustamiseks. Y nõue lõpetada 03.05.2019 surnud V S pärandvara ühisus ning jagada Y ainuomandisse korteriomand aadressil Xxx Pärimistunnistuse (koostatud ja tõestatud 16.09.2019 Tallinna notari Ai poolt, registreeritud nr xxx) on V S (isikukood xxx, surnud 03.05.2019) pärijateks 1⁄2 suuruses mõttelises osas Y ja 1⁄2 suuruses mõttelises osas X. Kinnistu (korter) Xxxas (kinnistusregistriosa nr xxx) kuulub Tallinna notari Ai poolt läbi viidud pärimismenetluses 11.09.2019 kohtutäituri O poolt koostatud pärandvara nimekirjale V S (isikukood xxx, surnud 03.05.2019) pärandvarasse. Osamaks, mis andis õiguse korteri kasutamiseks, on omandatud V S ja Q abielu ajal, korterelamu alune maa on kinnistatud V S ja Y abielu ajal.

2-20-7541 Y on seisukohal, et kinnistu (korter) Xxxas (kinnistusregistriosa xxx) kuulub V S lahusvara hulka, kuna V S ja Q abielusuhted olid korteri ostu seisuga lõppenud. Inga on M seisukohal, et Xxx tn korter kuulub 100% pärandvara hulka üksnes juhul, kui kohus tuvastab, et Xxx pst korter (kinnistusregistriosa xxx) ei kuulu pärandvara hulka. Kohtule esitatud T H a/ü komitee koosoleku 09.01.1985 protokollist nr 6 nähtub, et V Sle eraldati 1984.a kooperatiivkorter. Seega astus elamuühistu liikmeks V S ja korteri kasutamise õiguse andis osamaks. Xxx Elamuühistu 09.09.1999 akti kohaselt andis elamuühistu oma liikmele V Sle vallasasjana üle korteri nr 131. Kohus on käesolevas asja tuvastanud, et V S ja Q abielusuhted lõppesid 1987 detsembris. Tulenevalt PKS § 210 lg 3 moodustus ühisvara abielusuhete lõppemiseni. Menetluses esitatud teabest nähtuvalt elas korteris Xxxas V S ema kuni 1987.a ja samal aastal asus V S oma perekonnast eraldi elama. S S ei ole kunagi elanud korteris Xxxas. Alates 13.09.1996 on aadressile Xxx oma elukoha registreerinud Y. Kinnistusraamatu andmetel kanti korter kinnistusraamatusse 31.08.2000, pärast abielu sõlmimist Yga. Eluruumide erastamise seaduse (EES) § 211 kohaselt, korteriomandi omanikuks on õigus saada eluruumi vallasasjana omaval isikul. Avalduse korteriomandi seadmiseks, milles sisaldub taotlus ehitise teenindamiseks vajaliku maatüki kindlaksmääramiseks, esitab vallavõi linnavalitsusele eluruumide erastamise kohustatud subjekt. Vastava avalduse võib esitada ka korteriühistu või teevad seda eluruumi vallasasjana omavad isikud. Kuna V S omandas korteri vallasasjana pärast tema ja Q abielusuhete lõppemist, siis on korter V S lahusvara. Y avaldab, et korter Xxx on tema elukoht ja palub pärandvara ühisuse lõpetamisel jagada korter Y omandisse. Korteri väärtuseks on Y hinnanud 29.03.2021 seisuga kinnisvaraportaalis City 24.ee avaldatud andmete järgi 65 038,50 eurot. X ei ole pakutud korteri väärtusega nõustunud. Pooled ei ole kinnistu väärtuse hindamiseks ekspertiisi määramise taotlust esitanud. X on nõustunud sellega, et korter Xxx jääb Y omandisse. Eesti Panga andmetel on hinnakasv statistikaameti andmetel novembris aastatagusega võrreldes 21,3% (eestipank.ee). Lähtudes eeltoodust peab kohus mõistlikuks kinnistu (registriosa xxx) väärtuseks 78 891,70 eurot (65 038,50+13 853,20). Kohus on seisukohal, et kinnistu (korter) Xxxas (kinnistusregistriosa lahusvara hulka ja seega pärandvarasse 100% ulatuses.

xxx) kuulub V S

Kohus rahuldab Y nõude. Kohus lõpetab 03.05.2019 surnud V S pärandvara ühisuse ning jagab Y ainuomandisse korteriomandi aadressil Xxx, väärtusega 78 891,70 eurot. Yl tuleb Xile hüvitada pool kinnistu väärtusest, so 39 445,85 eurot. Kinnistusraamatu andmetel on kinnistu (registriosa xxx) omanikuna kinnistusraamatusse kantud V S (kinnistusraamatus S). Kuivõrd kohtuotsus ei saa olla Y ainuomandi tekkimise aluseks, sest Y saab ainuomanikuks sellekohase kinnistusraamatu kande tegemisel ning TsMS § 442 lg 5 teise lause järgi peab kohtuotsuse resolutsioonist selguma, milliseid tahteavaldusi kohtuotsus asendab, siis tuvastab kohus juhindudes Riigikohtu seisukohast kohtuasjas 3-2-142-13 Y soovitud õigusmuudatuse tegemiseks vajalikud tahteavaldused, mida on võimalik kohtuotsusega asendada, s.o teise pärija Xi tahteavalduse omaniku muutmiseks vajaliku asjaõiguslepingu sõlmimiseks ja kinnistusraamatus sellekohaste kannete tegemiseks. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 68 lg 5 kohaselt, kui isik on kohustatud tegema kindla sisuga tahteavalduse, asendab tahteavaldust jõustunud või viivitamata täitmisele kuuluv kohtulahend, millega isikut kohustatakse sellist tahteavaldust andma.

2-20-7541 Y nõue lõpetada 03.05.2019 surnud V S pärandvara ühisus ning jagada Y ainuomandisse korteriomand aadressil Xxx Kinnistu (korter) aadressil Xxxas (kinnistusregistriosa nr xxx) kuulub Tallinna notari Ai poolt läbi viidud pärimismenetluses 11.09.2019 kohtutäituri O poolt koostatud pärandvara nimekirjale V S (isikukood xxx, surnud 03.05.2019) pärandvarasse. Y on seisukohal, et kinnistu (registriosa nr xxx) kuulus Y ja V S ühisvarasse, kuid mitte võrdsetes osades. Korter on omandatud Y ja V S abielu ajal, kuid 77,272% korteri ostuhinnast on tasutud Y lahusvarasse kuulunud raha eest ja 22,727% ühisvarasse kuulunud raha eest. Lähtudes eeltoodust kuulub V S pärandvarasse Xxx korteriomandist 11,363% suurune mõtteline osa ning selle pärijateks on võrdsetes osades Y ja X. Korteri ostuhind oli 220 000 krooni ja korteri ostuks kasutas Y 170 000 krooni oma lahusvara hulka kuuluvaid vahendeid. Raha sai Y temale lahusvarana kuulunud Xxx tn korteri müügist, mida Y tõendab oma arvelduskonto väljavõttega. X on nõus sellega, et korter kuulus Y ja V S ühisvarasse ja on seisukohal, et pärandvarasse kuulub 50% korteriomandi mõttelisest osast aadressil Xxx. Riigikohus on kohtuasjas nr 3-2-1-46-06 asunud seisukohale, et raha ükskõik kumma abikaasa pangaarvele laekumisega muutub see PKS § 14 lg 1 järgi poolte ühisvaraks. Kuid lahusvara müügist saadud raha muutumine ühisvaraks ei tähenda seda, et nimetatud asjaoluga ei saaks ega peaks arvestama ühisvara jagamisel. Riigikohus on kohtuasjas nr 3-2-1-151-09 (p 15) märkinud, et pärandvara koosseisu tuvastades saab määrata kindlaks, et mõnest abikaasade ühisvara hulka kuulunud esemest ei kuulu pärandvara hulka mitte 1⁄2 mõttelist osa, vaid teistsuguse suurusega mõtteline osa. Kohtule on esitatud korteri ostu-müügi ja pandileping (tõestatud 24.08.2000 Tallinna notari T S poolt, notariaalregistri nr xxx), mille p 1.1 ja 4.1 kohaselt Y ostab korteri aadressil Xxxas hinnaga 220 000 krooni (EEK). Sama lepingu punktis 2.4 kinnitab V S, et ta on lepingu sõlmimisega nõus. Y on kinnistusraamatusse kantud kinnistu (registriosa nr xxx) omanikuna 09.05.2003. Kuna korter on omandatud Y ja V S abielu ajal, oli nimetatud korter abikaasade ühisomandis. Kohtule on esitatud korteri ostu-müügileping (tõestatud 23.08.2000 Tallinna notari I K (notar M A asendaja) poolt, notariaalregistri nr xxx), mille p 1.1.1 ja 3.1.2 kohaselt oli korteri V S Tallinnas omanik Y ja korter oli omandatud 15.11.1995 ostu-müügi lepinguga. Sama lepingu p 1.1 ja 2.1 kohaselt müüs Y korteri müügihinnaga 182 000 krooni (EEK) V Pile. Müügihind on tasutud müüja pangakontole summas 160 000 krooni ja 22 000 krooni saamist tõendab müüja allkirjaga samal lepingul. Seega on tõendatud, et V S Tallinnas asuv korter oli omandatud enne Y ja V S abielu ja seega oli Y lahusvara. Kohtule on esitatud Y pangakonto väljavõte, millelt nähtub, et: -23.08.2000 on P maksnud Y pangakontole 23 000 EEK selgitusega „korteri ost“; -23.08.2000 on P maksnud Y pangakontole 137 000 EEK selgitusega „korteri ost Xxx 21“. -24.08.2000 on Y pangakontolt makstud J T pangakontole 50 000 EEK selgitusega „korteri Xxx-24 ost“; -24.08.2000 on Y pangakontolt makstud L T pangakontole 70 000 EEK selgitusega „korteri Xxx-24 ost“;

2-20-7541 -25.08.2000 on Y pangakontole laekunud 99 997,72 EEK ja makstud lepingutasu 1000 eurot vastavalt lepingule xxx; -25.08.2000 on Y pangakontolt makstud Ti pangakontole 100 000 EEK selgitusega „korteri ost Xxx-24“. Seega on Y pangakonto väljavõttega tõendatud, et tema pangakontole on tema lahusvaraks oleva V S Tallinnas asuva korteri müügist makstud 160 000 eurot, millest 120 000 EEK on kasutatud raha laekumisest järgmisel päeval Y ja V S ühisvarasse omandatava korteri Xxxas, ostu eest tasumiseks. 25.08.2000 on korteri ostu eest tehtud makse summas 100 000 EEK järgmise tehinguna pärast 25.08.2000 laenusumma laekumist Y pangakontole. Lähtudes eeltoodust on tõendatud, et Y lahusvara müügist saadud rahast on 120 000 EEK kasutatud korteri Xxxas ostuks. Seega on korteri ostuhinnast tasutud 65,94% Y lahusvara müügist saadud rahast. Kohus loeb tõendatuks, et Xxxas asuva korteri ostuks tasutud raha on ülejäänud osas, so summas 100 000 EEK tasutud Y ja V S ühisvarasse kuuluva laenusummaga. Seega on korteri ostuhinnast tasutud 34,06% abikaasade ühisvarasse kuulunud raha eest. Kohtu hinnangul on selle tõttu põhjendatud kõrvale kalduda abikaasade osade võrdsusest ja lugeda, et Y mõtteline osa Xxxas asuvas korteris on 65,94% ning Y ja V S ühisvarasse kuulub nimetatud korterist 34,06%. Lähtudes eeltoodust kuulub V S pärandvarasse Xxx korteriomandist 17,03% suurune mõtteline osa ning selle pärijateks on võrdsetes osades Y ja X. Y palub pärandvara ühisuse lõpetamisel jagada korter Y omandisse. Korteri väärtuseks on Y hinnanud 29.03.2021 seisuga 87 999,1 eurot. X ei ole pakutud korteri väärtusega nõustunud. Pooled ei ole kinnistu väärtuse hindamiseks ekspertiisi määramise taotlust esitanud. X on nõustunud sellega, et korter Xxxas jääb Y omandisse. Eesti Panga andmetel on hinnakasv statistikaameti andmetel novembris aastatagusega võrreldes 21,3% (eestipank.ee). Lähtudes eeltoodust peab kohus mõistlikuks kinnistu (registriosa xxx) väärtuseks 106 742,91 eurot (87 999,10+18 743,81). Kuna pärandvarasse kuulub korterist 17,03% suurune mõtteline osa, siis on pärandvara väärtuseks 18 178,32 eurot (106 742,91 x 17,03% /2). Kohus rahuldab Y nõude. Kohus lõpetab 03.05.2019 surnud V S pärandvara ühisuse ning jagab Y ainuomandisse korteriomandi aadressil Xxxas, väärtusega 106 742,91 eurot. Yl tuleb Xile hüvitada 8,515% kinnistu väärtusest, so 9089,16 eurot. Kinnistusraamatu andmetel on kinnistu (registriosa xxx) omanikuna kinnistusraamatusse kantud Y. Kuivõrd kohtuotsus ei saa olla Y ainuomandi tekkimise aluseks, sest Y saab ainuomanikuks sellekohase kinnistusraamatu kande tegemisel ning TsMS § 442 lg 5 teise lause järgi peab kohtuotsuse resolutsioonist selguma, milliseid tahteavaldusi kohtuotsus asendab, siis tuvastab kohus juhindudes Riigikohtu seisukohast kohtuasjas 3-2-1-42-13 Y soovitud õigusmuudatuse tegemiseks vajalikud tahteavaldused, mida on võimalik kohtuotsusega asendada, s.o teise pärija Xi tahteavalduse omaniku muutmiseks vajaliku asjaõiguslepingu sõlmimiseks ja kinnistusraamatus sellekohaste kannete tegemiseks. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 68 lg 5 kohaselt, kui isik on kohustatud tegema kindla sisuga tahteavalduse, asendab tahteavaldust jõustunud või viivitamata täitmisele kuuluv kohtulahend, millega isikut kohustatakse sellist tahteavaldust andma. Y nõue jagada E OÜ osa

2-20-7541

Y palub lõpetada ühisomand E OÜ (registrikood E) osale nimiväärtusega 40 000 EEK viisil, et E OÜ osa jagatakse Y omandisse. Y on hinnanud osa väärtuseks 200 eurot. X on seisukohal, et tal puudub mis tahes huvi osaleda E OÜ osades osaluse saamisel ning nõustub sellega, et Xil on õigus hüvitisele summas 100 eurot. E OÜ (registrikood E) on äriregistrisse kantud 01.11.2006, Y ja V S abielu ajal ja kuulus seega abikaasade ühisvarasse. Pärandvarasse kuulub 1⁄2 mõttelist osa E OÜ osast. E OÜ osa nimiväärtus on 40 000 EEK ja käesoleval ajal on osa ühisomanikud Y ja X. Kohus rahuldab Y nõude. Kohus lõpetab Y ja Xi ühisomandi ning jagab Y ainuomandisse E OÜ (registrikood E) osa nimiväärtusega 40 000 EEK. Osa turuväärtuseks on 200 eurot. Yl tuleb hüvitada Xile 100 eurot. Y nõue jagada pärandvarana 1⁄2 mõttelist osa korterist Xxx/Xxx pst 7 Tallinnas Y on seisukohal, et V S pärandvarasse kuulub 1⁄2 suurune mõtteline osa korteriomandist aadressil Xxx (kinnistusregistriosa nr xxx) ja et pärijatel on õigus pärandile võrdsetes mõttelistes osades. Y palub lõpetada ühisomandi korterile Xxx viisil, et Xi ainuomandisse jääb 1⁄2 suurune mõtteline osa korteriomandist ja Yle makstakse hüvitist. Y on lähtudes kinnisvaraportaalis avaldatud müügikuulutuste keskmisest sarnaste korterite m2 hinnast 2850m2, hinnanud korteri turuväärtuseks 145 350 eurot, seega on pärandvarasse kuuluva mõttelise osa väärtuseks 72 675 eurot. X on esitanud Lahe Kinnisvara eksperthinnangu nr xxx, mille kohaselt on kinnistu (registriosa nr xxx) turuväärtus 21.02.2020 seisuga 116 000 eurot. Eesti Panga andmetel on hinnakasv statistikaameti andmetel 2022 novembris aastatagusega võrreldes 21,3% (eestipank.ee). Kohus on käesolevas menetluses tuvastanud, et korteriomand asukohaga Xxx/Xxx (kinnistusregistriosa xxx) on Q lahusvara ja seega ei kuulu V S pärandvarasse. Lähtudes eeltoodust jätab kohus rahuldamata Y nõude jagada pärandvarana 1⁄2 mõttelist osa korterist Xxx Tallinnas. Y nõue mõista Xilt välja matusekulud 685 eurot Y palub Xilt välja mõista pärandaja matuse kulud summas 685 eurot. Y on kandnud pärandaja matusekulusid kokku summas 1620 eurot. Kulud on tõendatud Matusebüroo Kristin OÜ arvetega nr xxx ja nr xxx ning Tallinna Kalmistud arvega nr xxx. Y sai matusekulude kandmiseks Tallinna linnalt toetust 250 eurot. Seega on Y kandnud oma raha arvelt matusekulusid kokku summas 1370 eurot (1620-250). Neid kulusid ei ole võimalik kanda pärandvara arvelt, kuna pärandvarasse ei kuulu rahalisi vahendeid, mille arvelt oleks võimalik kulu kanda. PärS § 151 lg 1 kohaselt pärandil lasuvad kohustused, samuti pärandaja matuse, pärandaja perekonnaliikmete ülalpidamise, pärandvara valitsemise ja inventuuri kulud ning muud pärandiga seoses tehtud vajalikud kulutused jaotatakse kaaspärijate vahel võrdeliselt nende pärandiosaga, kui testamendist või pärimislepingust ei tulene teisiti. Y ja X on vastavalt pärimistunnistusele V S pärijad võrdsetes mõttelistes osades. Seega on põhjendatud, et pärandaja matuse kulud kannavad pärijad võrdselt. Lähtudes eeltoodust rahuldab kohus Y nõude ja mõistab Xilt välja Y kasuks 1⁄2 pärandaja matuse kuludest, so 685 eurot. Y nõue mõista Xilt välja pärandvara inventuuri kulud 98,57 eurot

2-20-7541 Y palub Xilt välja mõista pärandaja pärandvara inventuuri kulud 98,57 eurot. Y on kandnud pärandvara inventuuri kulud summas 197,14 eurot. PärS § 151 lg 1 kohaselt pärandil lasuvad kohustused, samuti pärandaja matuse, pärandaja perekonnaliikmete ülalpidamise, pärandvara valitsemise ja inventuuri kulud ning muud pärandiga seoses tehtud vajalikud kulutused jaotatakse kaaspärijate vahel võrdeliselt nende pärandiosaga, kui testamendist või pärimislepingust ei tulene teisiti. Y ja X on vastavalt pärimistunnistusele V S pärijad võrdsetes mõttelistes osades. Seega on põhjendatud, et pärandvara inventuuri kulud kannavad pärijad võrdselt. Lähtudes eeltoodust rahuldab kohus Y nõude ja mõistab Xilt välja Y kasuks 1⁄2 pärandvara inventuuri kuludest, so 98,57 eurot. Y nõue jagada kinnistu (registriosa nr xxx) viljad (kasutuseelised) perioodi eest 04.05.201931.12.2019 Y palub jagada Xi omandisse Xxx korteri viljad (kasutuseelised) perioodi eest 04.05.201931.12.2019 summas 3398,39 eurot. Kohtu hinnangul on tõendatud järgmised asjaolud: -Y ja pärandaja V S andsid korteri Xxx Xile tasuta kasutamiseks aprillis 2012; -Xxx korter oli ajavahemikul 03.05.2019-03.03.2020 Xi valduses; -Y oli ajavahemikul 03.05.2019-03.03.2020 nõus sellega, et korter Xxx oli jätkuvalt Xi kasutuses tasuta; -Xxx korter oli kolmandale isikule välja üüritud 03.05.2019 kuni 31.12.2019; -Y ja X on alates V S pärandi avanemisest korteri Xxx, ühisomanikud; -Y ja Xi vahel ei olnud alates 03.05.2019 ühisomanike kokkulepet, et Xil on õigus tema kasutuses olev korter Xxx üürile anda; -Y ja A OÜ vahel ei olnud kokkulepet, et A OÜ annab alates 03.05.2019 üürile Y ja Xi ühisomandis oleva korteri Xxx; -Y ja X ei ole pärast pärandi avanemist Xxx korteri väljaüürimisest saadud kasu jaganud; -korteri Xxx on üürile andnud ja üürnikuga V Ki on 18.08.2016 üürilepingu sõlminud A OÜ; üürilepingu on sõlminud A OÜ esindajana X; -18.08.2016 üürilepingu kohaselt oli korteri Xxx üürisumma 400 eurot kuus; alates 22.11.2017 on üürisumma 430 eurot; -ajavahemikul 03.05.2019-31.12.2019 on V Ki maksnud A OÜ pangakontole korteri Xxx eest üüri kokku summas 3010 eurot (7x430). Ringkonnakohus on käesolevas asjas tehtud lahendis selgitanud, et hagejal (Y) võib olla õigus nõuda kostjalt (X) tema osale vastavat osa neile ühiselt kuuluvast korterist saadavast kasust AÕS § 70 lg 6 ja § 71 lg 2 järgi, kuid ühisomandi eripära arvestades ei saa Y nõuda seda Xilt enne, kui pärandvara hulka kuuluv kasu on omavahel jagatud. Tallinna Ringkonnakohtu 19.02.2021 määruse tsiviilasjas nr 2-20-8632 kohaselt, V S surmaga lõppes Xiga sõlmitud tasuta kasutamise leping kokkulangemise teel. VÕS § 206 lg 1 järgi lõpeb võlasuhe võlgniku ja võlausaldaja kokkulangemisega ühes isikus. Sama paragrahvi lg 2 sätestab, et kui kokkulangemine on osaline, lõpeb võlasuhe kokkulangevas osas. Kolleegiumi arvates ei saanud tasuta kasutamise leping lõppeda osaliselt, kuivõrd tasuta kasutamise lepingu esemeks oli korteriomand. Pärimistunnistuse kohaselt on V S pärijad 1⁄2 suuruses osas Y ja 1⁄2 suuruses osas X ning korter kuulub pärandvara hulka. Kuivõrd pärandi avanemisest alates on Y ja X korteri ühisomanikud, siis ilma poolte vastava kokkuleppeta ei ole võimalik määratleda, milline oli tasuta kasutamise lepingu ese pärast poolte osalist

2-20-7541 kokkulangemist. Sellise kokkuleppe olemasolu ei ole pooled esile toonud, mistõttu lõppes tasuta kasutamise leping alates pärandi avanemisest. Tallinna Ringkonnakohtu 19.02.2021 määruse tsiviilasjas nr 2-20-8632 kohaselt, Asjaõigusseaduse (AÕS) § 71 lg 2 järgi kaasomanikule kuulub tema osale vastav osa ühisest asjast saadavast kasust, kui kaasomanike kokkuleppega ei nähta ette teisiti. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 62 lg 1 järgi esemest saadav kasu on eseme viljad ja eseme kasutamisest saadavad eelised (kasutuseelised). Riigikohus on leidnud, et AÕS § 71 lg 2 on nn nõudenorm, mille alusel saab üks kaasomanik nõuda teiselt kaasomanikult tema osale vastava vilja väljaandmist (vt Riigikohtu 20. detsembri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-137-10, p 12). Hageja ja kostja on V S pärijad. Kui pärandi on vastu võtnud mitu pärijat, kuulub pärandvara neile ühiselt ja moodustub pärandvara ühisus (PärS § 147 esimene lause). Pärandvara ühisusele ja kaaspärijate vahelistele suhetele kohaldatakse kaasomandi sätteid (PärS § 147 lg 1 teine lause), see hõlmab AÕS § 70–79 sätteid osas, milles PärS-s eriregulatsiooni ei ole. Samas ei muuda see pärijaid kaasomanikeks, mistõttu nõustub kolleegium maakohtu seisukohaga, et praeguseid asjaolusid arvestades ei olnud kasu nõudmine kostjalt enne pärandvara vähemalt osalist jagamist võimalik. AÕS § 71 lg 2 kohaselt, kaasomanikule kuulub tema osale vastav osa ühisest asjast saadavast kasust, kui kaasomanike kokkuleppega ei nähta ette teisiti. TsÜS § 62 lg 1 kohaselt, esemest saadav kasu on eseme viljad ja eseme kasutamisest saadavad eelised (kasutuseelised). TsÜS § 62 lg 2 kohaselt, asja vili on asjast loodusjõul või inimese kaasabil tulenevad saadused, samuti tulu, mida asi annab õigussuhte tõttu. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 389 kohaselt, tasuta kasutamise lepinguga kohustub üks isik (kasutusse andja) andma teisele isikule (kasutaja) üle eseme tasuta kasutamiseks. VÕS § 391 lg 1 kohaselt, kasutaja peab kandma kasutamiseks antud eseme säilitamiseks vajalikud kulud. VÕS § 391 lg 2 kohaselt, muude kui käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kulude hüvitamist võib kasutaja nõuda üksnes vastavalt käsundita asjaajamise sätetele. Kasutajal on õigus võtta ära enda poolt asjale tehtud parendused, kui see on asja kahjustamata võimalik. VÕS § 392 lg 1 kohaselt, kasutaja võib eset kasutada üksnes lepingus ettenähtud viisil, kokkuleppe puudumisel aga eseme olemusest või kasutamise eesmärgist tuleneval viisil. VÕS § 392 lg 2 kohaselt, kasutaja ei või anda eseme kasutamist üle kolmandale isikule ilma kasutusse andja nõusolekuta. Alates 03.05.2019 on Xxx korter tulenevalt pärandvara ühisusest Y ning Xi ühisomandis. Y ja X on üksmeelel selles, et Y ja pärandaja V S andsid korteri Xxx Xile kasutamiseks aprillis 2012. Y on seisukohal, et nimetatud korter anti Xile isiklikuks kasutamiseks, so seal elamiseks ilma selle eest korteri omanikele tasu maksmata. Kohtule ei ole esitatud üürilepingut ega teisi kirjalikke kokkuleppeid, millest nähtuksid Xi kohustused seoses korteri kasutamisega. Seega on tõendatud, et korter Xxx anti Xile üle tasuta kasutamiseks. Tasuta kasutamise leping lõppes alates pärandi avanemisest. Y ja X on üksmeelel selles, et Xxx korter oli ka ajavahemikul 03.05.2019-03.03.2020 Xi valduses. Kohtule ei ole esitatud teavet selle kohta, et Y on soovinud alates 03.05.2019 korterit ise kasutada. Samuti ei ole tõendatud, et Y oleks nõudnud pärast pärandi avanemist Xilt korteri kasutamise lõpetamist. Xxx korteri kasutamise osas ühisomanikud pärast pärandi

2-20-7541 avanemist uusi kokkuleppeid ei sõlminud, korter oli jätkuvalt Xi kasutuses. Kohtu hinnangul on tõendatud, et Y oli ajavahemikul 03.05.2019-03.03.2020 nõus sellega, et korter Xxx oli jätkuvalt Xi kasutuses tasuta. Y ja Xi vahel ei ole vaidlust selles, et Xxx korter oli kolmandale isikule välja üüritud 03.05.2019 kuni 31.12.2019, samuti nähtub korteri üürile andmine A OÜ pangakonto väljavõttest, kuhu üürnik on maksnud korteri eest üüri. Kohtule ei ole esitatud tõendeid, et Y ja Xi vahel oleks olnud alates 03.05.2019 ühisomanike kokkulepe, et Xil on õigus tema kasutuses olev korter Xxx üürile anda. Samuti ei olnud Y ja A OÜ vahel kokkulepet, et A OÜ annab alates 03.05.2019 üürile Y ja Xi ühisomandis oleva korteri Xxx. Korteri Xxx on üürile andnud ja üürnikuga V Ki on 18.08.2016 üürilepingu sõlminud A OÜ; üürilepingu on sõlminud A OÜ esindajana X. 18.08.2016 üürilepingu kohaselt oli korteri Xxx üürisumma 400 eurot kuus; alates 22.11.2017 on üürisumma 430 eurot. Pangakonto väljavõttega on tõendatud, et ajavahemikul 03.05.2019-31.12.2019 on V Ki maksnud A OÜ pangakontole korteri Xxx eest üüri kokku summas 3010 eurot (7x430). Kuna korter oli Xi valduses, siis esitatud teabest ja tõenditest nähtuvalt andis X Xxx korteri kasutusõiguse üle A OÜ-le ilma Y kui ühisomaniku nõusolekuta. Kohtule ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et ajavahemikul 03.05.2019-03.03.2020 on X saanud Xxx korteri eest üüritulu. A OÜ on juriidiline isik ja osaühingu pangakontole raha maksmine ei tähenda, et raha on saanud X isiklikult. Samas on X kui A OÜ esindaja sõlminud Xxx korteri üürile andmise lepingu, seega oli X nõus korteri üürile andmisega. Kohus leiab, et on põhjendatud Xilt välja mõista Y kasuks hüvitis. Kohus on käesolevas menetluses tuvastanud, et Y mõtteline osa Xxxas asuvas korteris on 65,94% ning Y ja V S ühisvarasse kuulub nimetatud korterist 34,06%. Lähtudes eeltoodust kuulub V S pärandvarasse Xxx korteriomandist 17,03% suurune mõtteline osa ning selle pärijateks on võrdsetes osades Y ja X. Kasutuseelise suuruseks on A OÜ-le makstud üüritulu summas 3010 eurot. Y ja X ei ole pärast pärandi avanemist Xxx korteri väljaüürimisest saadud kasu jaganud. Arvestades Y ja Xi mõtteliste osade suurust Xxx korteri osas, kuulub Yle nõudeõigus 91,48% ulatuses, so 2753,55 eurot ja Xile 8,52% ulatuses, so 256,45 eurot. Kohus rahuldab Y nõude osaliselt ja jagab Xi omandisse Xxx korteri kasutuseelise perioodi eest 04.05.2019-31.12.2019 summas 3010 eurot. Xil tuleb hüvitada Yle tema osa, so 2753,55 eurot. Y nõue mõista Xilt Y kasuks välja hüvitis summas 11 994,59 eurot või alternatiivselt summas 6766,13 eurot ning viivis võlaõigusseaduse § 113 lg 1 II lauses sätestatud määras alates 13.07.2020 Y on seisukohal, et nõue tugineb Xi poolt Y ja pärandajaga sõlmitud Xxx korteri tasuta kasutamise lepingu rikkumisel. Tegemist oli suulise lepinguga. Xxx korter oli perioodil 18.08.2016-03.05.2019 Xile kuuluva ettevõtte A OÜ poolt välja üüritud ja sellel perioodil saadi üüritulu kokku 16 930,65 eurot. Kuna Xxx korter kuulub pärandvarasse üksnes ca 11,363% ulatuses, siis vastavas proportsioonis kuulub pärandvarasse ka nõudeõigus. Y on seisukohal, et kuna Xxx korter kuulus tema ja V Si ühisvarasse üksnes 22,7% ulatuses, sest 77,3% ulatuses oli korter Y lahusvara, siis kuulus ka kõnealune nõue vastavas proportsioonis poolte ühisvarasse. Seetõttu on Yl õigus panna ilma pärandvara jagamata maksma nõudeõigus 88,637% ulatuses (s.o Y lahusvarasse kuuluv osa 77,3% + 50% ühisvarasse kuulunud osast). Y nõuab Xilt hüvitist summas 11 994,59 eurot (88,637% x 13 532,26). Xi poolt menetluse kestel esitatud üürilepingu kohaselt anti korter üürile perioodiks 18.08.2016-31.12.2019 ning sellel perioodil teenis X üüritulu 16 930,65 eurot. Kuna tasuta kasutamise leping lõppes V S surmaga 03.05.2019, siis on Yl ja V S pärijatel õigus VÕS § 1037 lg 1 alusel õigus nõuda hüvitist perioodi eest 18.08.2016- 03.05.2019 (s.o kokku ca 33 kuud). Sellel perioodil sai X

2-20-7541 üüritulu kokku vähemalt summas 13 532,26 eurot. Seega on tasuta kasutamise lepingu rikkumisest tingitud hüvitise nõude suurus kokku 13 532,26 eurot. Alternatiivselt. Juhul kui kohus peaks asuma seisukohale, et Yl ei ole enne pärandvara jagamist võimalik panna oma nõuet maksma suuremas ulatuses kui 1/2 nõudest, siis palub Y välja mõista Xilt hüvitus summas 6766,13 eurot (s.o 50% hageja ja V S ühisvara hulka kuulunud nõudest (13 532,26 / 2). Yl on Xi vastu viivisenõue. Kooskõlas VÕS § 101 lg 1 p 3 ja 6 ning VÕS § 113 lg 1 on õigus nõuda ka hüvitise tasumisega viivitamise eest viivitusintressi. Kuivõrd Y ei ole otseselt hüvitisnõuet enne hagi esitamist esitanud, siis tulenevalt TsMS § 367 nõuab hüvitiselt tasumisele kuuluva viivitusintressi väljamõistmist mitte kindla summana, vaid protsendina kahjuhüvitisest kuni selle täitmiseni. Viivise suuruse määramisel palub lähtuda VÕS § 113 lg 1 (koosmõjus VÕS § 94 lg 1). Y palub alates hagiavalduse esitamisele järgnevast päevast (s.o alates 13.07.2020) sissenõutavaks muutuva viivise väljamõistmist kooskõlas TsMS §-ga 367 protsendina (s.o VÕS § 113 lg 1 II lauses sätestatud suuruses) kahju hüvitiselt kuni põhinõude täitmiseni. Kohtu hinnangul on tõendatud järgmised asjaolud: -Y ja pärandaja V S andsid korteri Xxx Xile tasuta kasutamiseks aprillis 2012; -Xxx korter oli abikaasade ühisvara; -Xxx korter oli ajavahemikul 2012 aprill-03.03.2020 Xi valduses; -tasuta kasutamise leping lõppes V S surmaga 03.05.2019; -Y oli ajavahemikul 2012 aprill-03.03.2020 nõus sellega, et korter Xxx oli jätkuvalt Xi kasutuses tasuta; -Xxx korter oli kolmandale isikule välja üüritud 18.08.2016 kuni 31.12.2019; -Y ja X on alates V S pärandi avanemisest korteri Xxx, ühisomanikud; Y ja Xi vahel ei olnud kokkulepet, et Xil on õigus tema kasutuses olev korter Xxx üürile anda; -Y ja A OÜ vahel ei olnud kokkulepet, et A OÜ annab korteri Xxx üürile alates 18.08.2016; -Y ja X ei ole Xxx korteri väljaüürimisest kuni 03.05.2019 saadud kasu jaganud; -korteri Xxx on üürile andnud ja üürnikuga V Ki on 18.08.2016 üürilepingu sõlminud A OÜ; üürilepingu on sõlminud A OÜ esindajana X; -18.08.2016 üürilepingu kohaselt oli korteri Xxx üürisumma 400 eurot kuus; alates 22.11.2017 on üürisumma 430 eurot; -ajavahemikul 18.08.2016-03.05.2019 on V Ki maksnud A OÜ pangakontole korteri Xxx eest üüri kokku summas 13 532,26 eurot. VÕS § 1037 lg 1 kohaselt, õigustatud isiku nõusolekuta tema omandit, muud õigust või valdust käsutamise, kasutamise, äratarvitamise, ühendamise, segamise või ümbertöötamisega või muul viisil rikkunud isik (rikkuja) peab õigustatud isikule hüvitama rikkumise teel saadu hariliku väärtuse. VÕS § 1039 kohaselt, rikkujalt, kes teadis oma õigustuse puudumisest või pidi sellest teadma, võib õigustatud isik lisaks saadu harilikule väärtusele nõuda ka rikkumisega saadud tulu väljaandmist. Rikkuja peab õigustatud isikule teatama, millist tulu ta rikkumisega saadust sai. Tallinna Ringkonnakohus on 19.02.2021 määruses tsiviilasjas nr 2-20-8632 selgitanud, et kui kasutusse saaja üürib tasu eest eseme kolmandale isikule ilma kasutusse andja nõusolekuta, võib ta olla kohustatud hüvitama kasu. Kolleegium nõustub hagejaga, et võlaõigusliku kasu väljaandmise nõude võib esitada võlaõigusseaduse (VÕS) § 1037 lg 1 alusel. Pahausksuse korral ei ole välistatud ka tulu väljaandmine VÕS § 1039 tingimustel.

2-20-7541

Y ja Xi vahel ei ole vaidlust selles, et Xxx korter oli kolmandale isikule välja üüritud 18.08.2016 kuni 31.12.2019, samuti nähtub korteri üürile andmine A OÜ pangakonto väljavõttest, kuhu üürnik on maksnud korteri eest üüri. Kohtule ei ole esitatud tõendeid, et Y, pärandaja ja Xi vahel oleks olnud alates 18.08.2016 kokkulepe, et Xil on õigus tema kasutuses olev korter Xxx üürile anda. Samuti ole esitatud tõendeid selle kohta, et Y, pärandaja ja Xi vahel oleks olnud kokkuleppe selles, et korteri kasutamise eest peab X tegema mingi vastusoorituse või täitma muu kokku lepitud kohustuse. Y selliste kokkulepete olemasolu ei kinnita ja V S seisukohta ei ole võimalik välja selgitada. Lähtudes eeltoodust loeb kohus tõendatuks, et Xxx korter anti Xile tasuta kasutusse. Seega ei võinud X korteri kasutamisõigust üle anda kolmandale isikule ilma kasutusse andja nõusolekuta. Isegi kui pärandaja andis isiklikult Xile nõusoleku Xxx korteri kolmandale isikule üürile andmiseks, ei ole Y seda heaks kiitnud ning ei ole oma nõusoleku andmist kinnitanud. Kuna kasutaja peab VÕS § 391 lg 1 kohaselt kandma kasutamiseks antud eseme säilitamiseks vajalikud kulud, siis on põhjendatud, et X tasus kommunaalkulud ja tegi korteris seal elamiseks vajaliku remondi. X on esitanud korterist tehtud fotod temale korteri üle andmise ajal. Nimetatud fotodest nähtub, et korter vajas korrastamist ja remonti, kuid sellest vajadusest oli X teadlik vähemalt korteri enda kasutusse saamisest. Kohtule ei ole tõendatud, et korteris remondi tegemine oleks olnud kasutusse andjate poolt korteri kasutamise tingimuseks. Samuti ei ole esitatud väidet, et remondi maht või hind, so eseme säilitamiseks vajalik kulu, oleks mingil viisil määratletud. Seega oli Xil võimalik elada temale üle antud korteris remonti tegemata või kavandada ja teha kasutusse saadud korteri säilitamiseks vajalikke ja temale endale korteris elamiseks sobival viisil ja ulatuses kulutusi. Seega ei tõenda Xxx korteris remondi tegemine ja remondikulude kandmine seda, et nimetatud korterit ei antud tasuta kasutusse. Samas ei tulene esile toodud asjaoludest Xi pahatahtlik käitumine. Y ja Xi menetluses esitatud väidete kohaselt ei olnud nende suhted eriti soojad ja pigem suhtles X rohkem oma isaga eraldi. Kohtule esitatud 16.08.2018, 06.01.2020, 05.02.2020 e-kirjadest nähtub, et Korteriühistu Xxx saatis kommunaalteenuste arved e-postiga Yle ja Xile. Kuna Xxx korter oli Y ja pärandaja poolt ühiselt antud Xi kasutusse ja korteriühistu ei olnud teatanud võlgnevusest, siis ei pidanud Yl ja pärandajal tekkima küsimust selles, kas korteri kommunaalkulud on makstud ja kes maksab arveid ning seetõttu puudus põhjus nimetatud asjaolude kontrollimiseks. Korteri Xi kasutusse andmisega vabanesid pärandaja ja Y ise korterikulude tasumise otsesest vajadusest ja seega olid nad asjade sellise korraldusega rahul ja ei sekkunud Xi elukorraldusse. Kohtule on esitatud Korteriühistu Xxx 02.03.2020 e-kiri, millega on Yle saadetud andmed 2013-2020.a Korteriühistu Xxx pangakontole korteri nr 24 eest tehtud maksete kohta. Nimetatud maksetest nähtub, et 2017-2019.a on korteriühistule korteri nr 24 eest teinud makseid X ja V Ki. Seega ei pidanud Y enne 02.03.2020 teada saama, et korteri nr 24 kulusid on tasunud muu isik peale Xi ja et korter võib olla välja üüritud. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 151 lg 1 kohaselt, alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat ajast, mil õigustatud isik teada sai või pidi teada saama, et tal on alusetust rikastumisest tulenev nõue. Õiguse rikkumise korral algab rikkumise teel saadu väärtuse hüvitamisele suunatud alusetu rikastumise nõude aegumistähtaeg ajast, mil õigustatud isik rikkumisest ja kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama. Kohtu hinnangul on tõendatud, et Y sai Xxx korteri üürile andmisest teada 2020.a ja seega ei ole Y nõue hagiavalduse esitamise ajaks aegunud. Samuti ei ole nõude esitamine hea usu vastane. TsÜS § 138 lg 1 kohaselt, õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel tuleb toimida heas usus. TsÜS § 138 lg 2 kohaselt, õiguse teostamine ei ole lubatud seadusvastasel viisil, samuti selliselt, et õiguse teostamise eesmärgiks on kahju tekitamine teisele isikule. Kohtu hinnangul ei ole Y nõude esitamise eesmärgiks Xile kahju tekitamine, vaid ka Y omandis oleva korteri üürile andmisega saadud tulu jagamine.

2-20-7541

Menetluses esitatud teabest nähtub, et Y, pärandaja ja A OÜ vahel ei olnud kokkulepet, et A OÜ annab alates 18.08.2016 üürile Y ja pärandaja ühisomandis oleva korteri Xxx. Korteri Xxx on üürile andnud ja üürnikuga V Ki on 18.08.2016 üürilepingu sõlminud A OÜ; üürilepingu on sõlminud A OÜ esindajana X. 18.08.2016 üürilepingu kohaselt oli korteri Xxx üürisumma 400 eurot kuus; alates 22.11.2017 on üürisumma 430 eurot. Üürilepingu ja pangakonto väljavõtetega on tõendatud, et ajavahemikul 18.08.2016-03.05.2019 on V Ki maksnud A OÜ pangakontole korteri Xxx eest üüri kokku summas 13 322,37 eurot (2016.a 1780,60 eurot, 2017.a 4352,07 eurot, 2018.a 5160 eurot ja kuni 03-05.2019.a 2029,70 eurot). Kuna korter oli Xi valduses, siis esitatud teabest ja tõenditest nähtuvalt andis X Xxx korteri kasutusõiguse üle A OÜ-le. Kohtule ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et ajavahemikul 18.08.2016-03.05.2019 on X saanud Xxx korteri eest üüritulu. A OÜ on juriidiline isik ja osaühingu pangakontole raha maksmine ei tähenda, et raha on saanud X isiklikult. Kuna ei ole tõendatud, et korteri kasutusse andjad olid teadlikud ja nõus Xi tehinguga A OÜ-ga korteri üürile andmiseks, siis on X rikkunud suuliselt sõlmitud tasuta kasutusse andmise lepingut ja peab hüvitama Yle lepingu rikkumisest korteri väljaüürimisega saadud kasu Yle kuuluvas osas. Kohus on käesolevas menetluses tuvastanud, et Y lahusvara eest omandatud mõtteline osa Xxxas asuvas korteris on 65,94% ning Y ja V S ühisvarasse kuulub nimetatud korterist 34,06%. Lähtudes eeltoodust kuulub V S pärandvarasse Xxx korteriomandist 17,03% suurune mõtteline osa ning selle pärijateks on võrdsetes osades Y ja X. X on A OÜ esindajana sõlminud Xxx korteri üürile andmise lepingu, seega oli X nõus korteri üürile andmisega. Kohus leiab, et on põhjendatud Xilt välja mõista Y kasuks hüvitis 82,97% ulatuses Xxx korteri eest ajavahemikul 18.08.2016-03.05.2019 saadud üürisummast 13 322,37 eurot, so 11 053,57 eurot. VÕS § 113 lg 1 kohaselt, rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. VÕS § 94 lg 1 kohaselt, kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. TsMS § 367 kohaselt, viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Y on taotlenud viivise väljamõistmist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud suuruses kahju hüvitiselt alates 13.07.2020 kuni põhinõude täitmiseni. X ei nõustu viivisnõudega. Kohus rahuldas Y nõude Xilt hüvitise väljamõistmiseks. Kohus rahuldab ka viivisenõude. Y nõue arvata pärandvara hulka ja jagada Xi ainuomandisse nõudeõigus X vastu summas 1537,94 eurot (alternatiivselt: summas 6766,13 eurot)

2-20-7541

Y palub arvata V S pärandvara hulka nõudeõiguse Xi vastu VÕS § 1037 alusel summas 1537,94 eurot/alternatiivselt summas 6766,13 eurot. Kuna Xxx korteri tasuta kasutamise leping lõppes V S surmaga 03.05.2019, siis on Yl ja V S pärijatel õigus VÕS § 1037 lg 1 alusel õigus nõuda hüvitist perioodi eest 18.08.2016-03.05.2019. Kohus on käesolevas menetluses tuvastanud, et Y lahusvara eest omandatud mõtteline osa Xxxas asuvas korteris on 65,94% ning Y ja V S ühisvarasse kuulub nimetatud korterist 34,06%. Lähtudes eeltoodust kuulub V S pärandvarasse Xxx korteriomandist 17,03% suurune mõtteline osa ning selle pärijateks on võrdsetes osades Y ja X. Xxx korteri eest ajavahemikul 18.08.2016-03.05.2019 on saadud üüri 13 322,37 eurot, seega V S pärandvarasse kuulub nimetatud summast 2268,80 eurot. Kohus rahuldab Y nõude osaliselt ja arvab V S pärandvara hulka nõudeõiguse Xi vastu summas 2268,80 eurot. Kohus jagab Xi omandisse nõudeõiguse Xi vastu summas 2268,80 eurot. Xil tuleb hüvitada Yle 1134,40 eurot. Y nõue mõista Xilt välja Y kasuks enamsaadud pärandvara väärtuse eest hüvitis summas 2692 eurot (alternatiivselt summas 5306 eurot) Kohus on jaganud Y omandisse: -korteriomandi asukohaga Xxx (kinnistusregistriosa nr xxx), väärtusega 78 891,70 eurot, millest pärandvara hulka kuulub 100%; -korteriomandi asukohaga Xxx (kinnistusregistriosa nr xxx) väärtusega 106 742,91 eurot, millest pärandvara hulka kuulub 17,03% suurune mõtteline osa väärtusega 18 178,32 eurot; -E OÜ (registrikood E) osa nimiväärtusega 40 000 EEK, millest pärandvara hulka kuulub 50% suurune mõtteline osa hariliku väärtusega 200 eurot: -03.05.2019 pärandaja pangakontole laekunud rahast pool, so 203,80 eurot. Kokku on jagatud Y omandisse vara väärtusega 97 473,82 eurot. Seoses kinnistuga (registriosa nr xxx) tuleb Yl hüvitada Xile enam saadu arvelt 39 445,85 eurot. Seoses kinnistuga (registriosa nr xxx) tuleb Yl hüvitada Xile enam saadu arvelt 9089,16 eurot. Seoses E OÜ osaga tuleb Yl hüvitada Xile enam saadu arvelt 100 eurot. Seoses 03.05.2019 pärandaja pangakontole laekunud rahaga tuleb Yl hüvitada Xile enam saadu arvelt 101,90 eurot. Kokku tuleb Yl hüvitada Xile 48 736,91 eurot. Kohus on jaganud Xi omandisse: -Xxx korteri kasutuseelise perioodi eest 04.05.2019-31.12.2019 summas 3010 eurot, millest pärandvara hulka kuulub 17,03% mõtteline osa summas 512,60 eurot; -nõudeõigus Xi vastu VÕS § 1037 alusel (tasuta kasutamise lepingu rikkumine) väärtusega summas 2268,80 eurot, millest pärandvara hulka kuulub 100%. Kokku on jagatud Xi omandisse vara väärtusega 5278,80 eurot. Seoses Xxx korteri kasutuseelisega perioodi eest 04.05.2019-31.12.2019 eest tuleb Xil hüvitada Yle enam saadu arvelt 2753,55 eurot. Seoses nõudeõigusega Xi vastu VÕS § 1037 alusel tuleb Xil hüvitada Yle enam saadu arvelt 1134,40 eurot. Kokku tuleb Xil hüvitada Yle 3887,95 eurot.

2-20-7541 Seega ei ole X saanud pärandvara jagamisel vara enam kui Y ja kohus jätab rahuldamata Y nõude mõista Xilt välja Y kasuks enamsaadud pärandvara väärtuse eest hüvitis summas 2692 eurot (alternatiivselt summas 5306 eurot) Xi hagi Y vastu pärandvara jagamiseks, tahteavalduste saamiseks, tuvastusnõudes, hüvitiste ja viivise saamiseks ja alternatiivnõuetes (vastuhagi) Xi nõue mõista Ylt Xi kasuks välja hüvitis summas 5826,795 eurot või alternatiivselt summas 8018,275 eurot ning alates 04.06.2021 viivis võlaõigusseaduse § 113 lg 1 II lauses sätestatud määras Xi nõue mõista Ylt välja Xi kasuks hüvitis Xxx eest summas 200 eurot jooksva kalendrikuu

2-20-7541 kooskõlas ei ole mõista hüvitis välja alates pärandi avanemisest (s.o 03.05.2019). Kuigi X oli juba pärandi avanemisel teadlik sellest, et Xxx tn korteri puhul on tegemist Y elukohaga, ei nõudnud X Ylt kasutuseeliseid ning andis oma käitumisega alust arvata, et ta ei nõua kasutuseeliseid ka edaspidi. X teavitas esmakordselt alles 06.05.2020, et nõuab korteri kasutamise eest kasutuseeliseid. Seega ei oleks 06.05.2020 eelnenud perioodi eest hüvitise välja mõistmine kooskõlas hea usu põhimõttega. X nõuab Ylt kasutuseeliseid summas 200 eurot / 30 eurot kuus ning lähtub seejuures eeldusest, et kogu korteri kasutuseeliste väärtust on 400 eurot kuus. See käsitlus ei arvestada seda, et Xil on õigus nõuda enda mõttelise osa üüritulu, mitte kogu korteri üüritulust enda proportsiooni. Xil tuleb nõude maksmapanekuks tõendada, milline on tema mõttelise osa kasutuseelis, arvestades, et Y elab korteris. Kuna korteri puhul on tegemist 2 toalise korteriga, siis saab X teoreetiliselt nõuda kasutuseeliseid, mis vastavad ühe toa üüri hinnale. Lasnamäe linnaosas on 1 toa üüri hind ca 120 eurot ning see sisaldab ka kommunaalmakse. Xxx tn korteri (2-toaline) kommunaalkulud on igakuiselt ca 100 eurot, mis teeks 1 toaga seotud kuluks ca 50 eurot. Järelikult on Xi mõttelise osa (s.o 1 toa) kasutuseelise väärtuseks maksimaalselt 70 eurot kuus (120-100/2). Kohus on seisukohal, et Xi nõue mõista Ylt välja hüvitis Xxx korteri kasutamise eest, tuleb jätta rahuldamata. Xxx korter on käesoleval ajal Y ja Xi ühisomandis. X on kogu aeg olnud teadlik sellest, et Xxx korter on Y elukoht. Menetluses esitatud teabest ei nähtu, et X oleks soovinud pärast pärandi avanemist seda korterit kasutama hakata ja seal koos Yga elada ning et Y on teda selles takistanud või keeldunud nõusolekut andmast. Pärijatel on võimalik korter ühiselt müüa, kuid X ei ole väitnud, et Y on vastavast ettepanekust keeldunud. Kohtu hinnangul ei ole Yl Xxx-131 korteri suhtes kasutuseeliseid, mistõttu tuleb Xi nõue temale hüvitise maksmiseks jätta rahuldamata. Kuna kohus ei rahulda põhinõuet, jääb rahuldamata ka viivisenõue. Xi nõue mõista Ylt välja Xi kasuks hüvitis Xxx korteri kasutamise eest summas 107,5 eurot jooksva kalendrikuu 15. kuupäevaks, millelt on maha arvestatud 1⁄4 igakuistest maksetest remondifondile ning laenukulutustele alates hagi esitamisest kuni poolte pärandvara ühisuse lõpetamiseni Xxx korteri osas Xi hagiavalduse (vastuhagi) kohaselt, Xxx korteri üürihinnaks oli kuni 2019 detsember 430 eurot kuus. X andis Xxx tänava korteri Yle üle 03.03.2021 ning teavitas 06.05.2020, et Y ja Xi vahel puudub kokkulepe selles osas, et Y võiks kasutada korterit ainuisikuliselt selle eest hüvitist tasumata. Y on kasutanud korterit 15 kuud (alates 03.03.2020 kuni käesoleva hetkeni). Y ei ole tõendanud, et pärandvara hulka kuuluks väiksem osa mõttelisest väärtusest kui seadusjärgne. Seega on Y saanud kasutuseeliseid ainukasutuse eest summas 6450 eurot (märts-juuni 2021), millest on Xi õigus temale kuuluvast osast (vastavalt pärimistunnistusele) 1⁄4 kasutuseeliste väärtusest 1612,5 eurot. Nimetatud summalt tuleb maha arvestada 1⁄4 Xi kohustuseks olevast remondifondist ja pangalaenu tagastamisest kogusummas 44,86 eurot. (märtsis 2020 oli 44,86, aprill-mai (ka) 2021.a oli 168,225 eurot), millest on Xi kohustuseks 11,215 eurot märtsi 2019 eest ja 11,64 eurot alates aprill 2019 kuus. Seega on Xi kasutuseeliste nõue Y vastu tulenevalt Xxx tänava korteri ainukasutusest summas 1444,275 eurot (1612,5-168,225). Pärandvara hulka kuuluv nõudeõigus tuleb kasutuseeliste puhul lõpetada vastavalt pärimistunnistusel märgitule (johtuvalt pärandvara koosseisust) ning rahuldada Xi hüvitisenõue kasutuseeliste hüvitamiseks Y vastu Xxx tänava korteri eest alates 03.05.2019.a kuni vastuhagi esitamiseni 1444,275 eurot. Xxx korter on Y ainukasutuses ning enne pärandvara ühisuse lõpetamist ei ole võimalik korterite võõrandamine, mis tähendab seda, et korterite ainukasutus jääb Yle. Y ja Xi vahel ei ole kokkulepet selle osas, et Y võiks korterit

2-20-7541 kasutada ainuisikuliselt. Y kasutab Xxx korterit ainuisikuliselt, selle eest tasu maksmata. X nõuab hagiga, et kohus määraks kindlaks Y kohustused TsMS § 369 alusel tasuda kasutuseeliseid ka tulevikus järgmiselt: mõista Ylt välja Xi kasuks kasutuseelised Xxx korteri kasutamise eest summas 107,50 eurot jooksva kalendrikuu 15. kuupäevaks, millelt on maha arvestatud 1⁄4 igakuistest maksetest remondifondile ning laenukulutustele alates hagi esitamisest kuni Y ja Xi pärandvara ühisuse lõpetamiseni Xxx korteri osas. X palub alates 04.06.2021 sissenõutavaks muutuva viivise väljamõistmist kooskõlas TsMS §ga 367 protsendina (s.o VÕS § 113 lg 1 II lauses sätestatud suuruses) põhinõudelt kuni põhinõude täitmiseni. Y vaidleb nõudele vastu. AÕS § 71 lg 2 alusel on kaasomanikul õigus esitada teise kaasomaniku vastu nõue kasutuseeliste hüvitamiseks juhul, kui teine kaasomanik kasutab enda kaasomandi mõttelistest osast suuremat osa. Selleks, et Ylt oleks alus nõuda kasutuseeliste hüvitamist, peaks Y korterit kasutama ning tegema seda enda mõttelisest osast suuremas ulatuses. Y ei ole korterit kasutanud ning korter seisab tühjana alates sellest hetkest, kui X andis Yle korterile juurdepääsu võimaldavad võtmed (s.o alates 03.03.2020). Seda, et korter ei ole hetkel kellegi poolt kasutuses, tõendavad korteri kommunaalkulude arved perioodi kohta märts 2020-august 2021, millelt nähtuvalt puudub korteris vee- ja kanalisatsiooni tarbimine. On ilmne, et kui korterit kasutaks Y või kolmas isik, siis tekiks korteriga seoses ka vee- ja/või kanalisatsioonikulu. Seega olukorras, kus Y ei kasuta korterit ning ei ole kunagi keelanud Xil korterit (enda mõttelist osa) kasutada ja/või takistanud korterile juurdepääsu, on Xi poolt esitatud nõue täiesti alusetu ja tuleb jätta rahuldamata. Seda, et Xil endal ei olnud alates 03.03.2020 huvi korterit kasutada (kuna tal ei olnud võimalik seda enam välja üürida), kinnitab ka Xi 06.05.2020 kiri, milles X ei tee Yle etteheiteid, et ei ole saanud vahepeal korterit kasutada. Samuti ei avalda X tahet asuda korterit edaspidi kasutama. Kasutuseeliste hüvitamise nõue oleks perioodi 03.03-06.05.2020 osas hea usu põhimõtte vastane. X teavitas esmakordselt 06.05.2020, et soovib Xxx korteri eest hüvitist. Seega kui üldse, siis on Xil võimalik oma nõue maksma panna alates 06.05.2020. Korterist kuulub pärandvarasse üksnes 11,363% suurune mõtteline osa, mis tähendab, et Xi nõue saab teoreetiliselt olla üksnes 5,68% (11,363 / 2) suuruses ulatuses. Seejuures tuleb nimetatud summast maha arvata korteri kommunaalkulud vastavas proportsioonis (v.a kulud, mis on otseselt seotud korteri tarbimisega, mida antud juhul ei ole, kuna tarbimist ei ole toimunud). Y vaidleb vastu ka kasutuseeliste väärtusele. Riigikohtu 20.12.2005 otsuse p-s 26 tsiviilasjas nr 3-2-1-136-05 on kolleegium leidnud, et kasutuseeliste arvestamisel saab aluseks võtta eeldatava üüritulu, mida omanik oleks saanud asja välja üürides, arvestades ka kulutusi, mida üürileandjana tulnuks teha. Seega on ekslik lähtuda kasutuseeliste väärtuse puhul kogu korteri üürihinnast, vaid arvesse tuleb võtta seda, et Xil on õigus kasutada üksnes väikest mõttelist osa korterist. Arvestades, et pärandavara hulka kuulub korterist kõigest 11,363% suurune osa ning Xi osa on sellest 5,68%, siis Xi mõttelisel osal kasutusväärtus puudub (seda ei oleks võimalik eraldiseisvalt välja üürida. Kohus on seisukohal, et Xi nõue mõista Ylt välja hüvitis Xxx korteri kasutamise eest, tuleb jätta rahuldamata. Xxx korter on käesoleval ajal Y ja Xi ühisomandis. Kohus on käesolevas menetluses tuvastanud, et Y lahusvara eest omandatud mõtteline osa Xxxas asuvas korteris on 65,94% ning Y ja V S ühisvarasse kuulub nimetatud korterist 34,06%. Lähtudes eeltoodust kuulub V S pärandvarasse Xxx korteriomandist 17,03% suurune mõtteline osa ning selle pärijateks on võrdsetes osades Y ja X. Seega on Xi mõttelise osa suurus 8,52%, millist osa korterist ei oleks üldjuhul võimalik iseseisvalt välja üürida. Samuti ei nähtu menetluses esitatud teabest, et X oleks soovinud pärast nimetatud korteri kasutamise lõpetamist seda korterit uuesti kasutama hakata ja et Y on teda selles takistanud või keeldunud nõusolekut

2-20-7541 andmast. Pärijatel on võimalik korter ühiselt müüa, kuid X ei ole väitnud, et Y on vastavast ettepanekust keeldunud. Y on väitnud, et tema Xxx korteris ei ela ja et seda korterit keegi ei kasuta ning on oma väidet tõendanud korteri kommunaalkulude arvetega, millelt nähtuvalt puudub korteris ajavahemikul märts 2020-august 2021vee- ja kanalisatsiooni tarbimine. Kohtu hinnangul ei ole Yl Xxx korteri suhtes kasutuseeliseid, mistõttu tuleb Xi nõue temale hüvitise maksmiseks jätta rahuldamata. Kuna kohus ei rahulda põhinõuet, jääb rahuldamata ka viivisenõue. Xi nõue tuvastada, et 03.05.2019 surnud V S pärandvara koosseisu ei kuulu korter Xxx X palub 04.06.2021 esitatud hagiavalduses (vastuhagis) tuvastada, et 03.05.2019 surnud V S pärandvara koosseisu ei kuulu korter Xxx. X tugineb oma hagis samadele asjaoludele, seisukohtadele ja tõenditele, mis on kohtule 25.05.2020 esitatud Xi (Q õigusjärglane) hagis Y vastu korteriomandi Xxx/Xxx (kinnistusregistriosa xxx) Q lahusvaraks tunnistamiseks. Y vaidleb Xi nõudele vastu. Kinnistu (korter) Xxx/Xxx (kinnistusregistriosa xxx) kuulub Tallinna notari Ai poolt 11.09.2019 koostatud pärandvara nimekirjale V S (isikukood xxx, surnud 03.05.2019) pärandvarasse kui endiste abikaasade V S ja Q jagamata ühisvara. Kohus on käesolevas menetluses tuvastanud, et V S ja Q abielusuhted lõppesid 1987.a detsembris. Kohus on rahuldanud Xi (Q õigusjärglane) hagi ja on tuvastanud, et korter asukohaga Xxx/Xxx (kinnistusregistriosa xxx) on Q lahusvara ja ei kuulu V S pärandvara koosseisu. PKS § 27 lg 1 kohaselt, ühisvara hulka ei kuulu kummagi abikaasa lahusvara. Kuna korter asukohaga Xxx/Xxx (kinnistusregistriosa xxx) on Q lahusvara ja ei ole endiste abikaasade jagamata ühisvara, siis ei kuulu nimetatud korter V S pärandvara koosseisu. Kohus rahuldab Xi nõude ja tuvastab, et 03.05.2019 surnud V S pärandvara koosseisu ei kuulu korter Xxx. Xi nõue lõpetada 03.05.2019 surnud V S pärandvara ühisus ning jagada pärandvara ja nõusolekute andmiseks kohustamiseks X palub lõpetada V S pärandvara ühisuse ning jagada pärandvara selliselt, et: Y ainuomandisse jääb korteriomand aadressil Xxx ja korteriomand Xxx ja E OÜ osa nimiväärtusega 40 000 EEK ja mõista Ylt Xi kasuks välja enamsaadud pärandvara väärtuse eest hüvitis vastavalt enamsaadud pärandvara väärtuse eest hüvitis omandiõiguse kaotamise eest võimalikult omandi kaotamise aja seisuga; Alternatiivselt, kui ei leia tuvastamist, et Xxx ei kuulu V S pärandvara koosseisu, lõpetada 03.05.2019 surnud V S pärandvara ühisus ning jagada pärandvara selliselt, et: Y ainuomandisse jääb korteriomand aadressil Xxx ja korteriomand Xxx ja E OÜ osad nimiväärtusega 40 000 EEK ja mõista Ylt Xi kasuks välja enamsaadud pärandvara väärtuse eest hüvitis vastavalt enamsaadud pärandvara väärtuse eest hüvitis omandiõiguse kaotamise eest võimalikult omandi kaotamise aja seisuga ja Xi ainuomandisse jääb korteriomand aadressil Xxx ja mõista Ylt välja enamsaadud pärandvara väärtuse eest hüvitis vastavalt enamsaadud pärandvara väärtuse eest hüvitis omandiõiguse kaotamise eest võimalikult omandi kaotamise aja seisuga.

2-20-7541 Samuti palub X kohustada Yt andma nõusolek ühisomandis olevate korteriomandite jagamiseks vastavalt kohtuotsusele ning kohustada andma Yt nõusolek kinnistusraamatuseaduse § 341 lg 1 tähenduses kinnistusraamatusse kohtuotsuse kohaste kannete tegemiseks. I Xi nõue lõpetada V S pärandvara ühisus ning jagada Y ainuomandisse korteriomand aadressil Xxx Kohus on käesolevas menetluses rahuldanud Y samasisulise nõude lõpetada 03.05.2019 surnud V S pärandvara ühisus ning jaganud Y omandisse korteriomandi aadressil Xxx. Samuti on kohus kohustanud Xi andma nõusolek ühisomandis oleva korteriomandi jagamiseks vastavalt kohtuotsusele ning kohustanud andma nõusolek kinnistusraamatuseaduse § 341 lg 1 tähenduses kinnistusraamatusse kohtuotsuse kohaste kannete tegemiseks. Korteri väärtuseks on Y hinnanud 29.03.2021 seisuga kinnisvaraportaalis City 24.ee avaldatud andmete järgi 65 038,50 eurot. X ei ole pakutud korteri väärtusega nõustunud. Pooled ei ole kinnistu väärtuse hindamiseks ekspertiisi määramise taotlust esitanud. X on nõustunud sellega, et korter Xxx jääb Y omandisse. Eesti Panga andmetel on hinnakasv statistikaameti andmetel novembris aastatagusega võrreldes 21,3% (eestipank.ee). Lähtudes eeltoodust peab kohus mõistlikuks kinnistu (registriosa xxx) väärtuseks 78 891,90 eurot (65 038,50+13 853,20). Kohus rahuldab ka Xi nõude jagada Y ainuomandisse korteriomand aadressil Xxx, Tallinn. II Xi nõue lõpetada 03.05.2019 surnud V S pärandvara ühisus ning jagada Y ainuomandisse korteriomand aadressil Xxx Kohus on käesolevas menetluses rahuldanud Y samasisulise nõude lõpetada 03.05.2019 surnud V S pärandvara ühisus ning jaganud Y omandisse korteriomandi aadressil Xxx. Samuti on kohus kohustanud Xi andma nõusolek ühisomandis oleva korteriomandi jagamiseks vastavalt kohtuotsusele ning kohustanud andma nõusolek kinnistusraamatuseaduse § 341 lg 1 tähenduses kinnistusraamatusse kohtuotsuse kohaste kannete tegemiseks. Korteri väärtuseks on Y hinnanud 29.03.2021 seisuga 87 999,1 eurot. X ei ole pakutud korteri väärtusega nõustunud. Pooled ei ole kinnistu väärtuse hindamiseks ekspertiisi määramise taotlust esitanud. X on nõustunud sellega, et korter Xxxas jääb Y omandisse. Eesti Panga andmetel on hinnakasv statistikaameti andmetel novembris aastatagusega võrreldes 21,3% (eestipank.ee). Lähtudes eeltoodust peab kohus mõistlikuks kinnistu (registriosa xxx) väärtuseks 106 742,91 eurot (87 999,10+18 743,81). Kohus on käesolevas menetluses tuvastanud, et korteri ostuhinnast on tasutud 65,94% Y lahusvara müügist saadud rahast ja 34,06% abikaasade ühisvarasse kuulunud raha eest. Kohtu hinnangul on selle tõttu põhjendatud kõrvale kalduda abikaasade osade võrdsusest ja lugeda, et Y mõtteline osa Xxxas asuvas korteris on 65,94% ning Y ja V S ühisvarasse kuulub nimetatud korterist 34,06%. Lähtudes eeltoodust kuulub V S pärandvarasse Xxx korteriomandist 17,03% suurune mõtteline osa ning selle pärijateks on võrdsetes osades Y ja X. Kuna pärandvarasse kuulub korterist 17,03% suurune mõtteline osa, siis on pärandvara väärtuseks 18 178,32 eurot (106 742,91 x 17,03% /2). Kohus rahuldab ka Xi nõude jagada Y ainuomandisse korteriomand aadressil Xxx. III Xi nõue jagada E OÜ osa X palub lõpetada ühisomand E OÜ (registrikood E) osale nimiväärtusega 40 000 EEK viisil, et E OÜ osa jagatakse Y omandisse. Kohus on käesolevas menetluses rahuldanud Y

2-20-7541 samasisulise nõude lõpetada ühisomand E OÜ (registrikood E) osale nimiväärtusega 40 000 EEK viisil, et E OÜ osa jagatakse Y omandisse. Y on hinnanud osa väärtuseks 200 eurot. X on seisukohal, et tal puudub mis tahes huvi osaleda E OÜ osades osaluse saamisel ning nõustub sellega, et Xil on õigus hüvitisele summas 100 eurot. Kohus rahuldab ka Xi nõude ja jagab E OÜ osa Y omandisse. IV Xi nõue kinnistute osas nõusolekute andmiseks kohustamiseks X palub kohustada Yt andma nõusolek ühisomandis olevate korteriomandite jagamiseks vastavalt kohtuotsusele ning kohustada andma Yt nõusolek kinnistusraamatuseaduse § 341 lg 1 tähenduses kinnistusraamatusse kohtuotsuse kohaste kannete tegemiseks. Kohus on käesolevas menetluses rahuldanud Y nõude kohustada Xi andma nõusoleku ühisomandis olevate korteriomandite jagamiseks ja nõusoleku kinnistusraamatuseaduse § 341 lg 1 tähenduses omanikukannete muutmiseks. Lähtudes eeltoodust jätab kohus rahuldamata Xi nõude kinnistute jagamise ja omanikukannete muutmise osas Y nõusolekute andmiseks kohustamiseks. Xi nõue mõista Ylt Xi kasuks välja 294,20 eurot (matusekulud ja kontodel asuv raha) ja viivis võlaõigusseaduse § 113 lg 1 II lauses sätestatud määras alates 02.07.2021 kuni põhinõude tasumiseni X palub Ylt välja mõista 1⁄2 matusekuludest, so 90,39 eurot. Xi kantud matusekulud olid kokku summas 180,79 eurot ning koosnevad järgmisest: -matusepärjad M L summas 68,90 eurot (OÜ B G arve nr 26301) ja 98,90 eurot (OÜ B G arve nr 26302); -ostetud viinapudel, et haual viina pakkuda summas 12,99 eurot (Selver AS tšekk nr 2113004308305). Y vaidleb nõudele vastu ja on seisukohal, et tegemist ei ole matusekuludega, vaid Xi (ja ilmselt tema ema) poolt matusel osalemiseks tehtud kulutustega. Matused olid korraldatud Y poolt ning asjaolu, et X võttis matusele tulles kaasa pärjad (nagu seda teevad kõik ärasaatmisel osalevad isikud) ja viina (mille X soetas enda tarbeks), ei tee neist kuludest veel matusekulusid. Pärimisseaduse (PärS) § 131 lg 2 kohaselt, iga pärija kannab pärandaja matuse kulud võrdeliselt oma pärandiosa suurusega, kui testamendist või pärimislepingust ei tulene teisiti. PärS § 151 lg 1 kohaselt pärandil lasuvad kohustused, samuti pärandaja matuse, pärandaja perekonnaliikmete ülalpidamise, pärandvara valitsemise ja inventuuri kulud ning muud pärandiga seoses tehtud vajalikud kulutused jaotatakse kaaspärijate vahel võrdeliselt nende pärandiosaga, kui testamendist või pärimislepingust ei tulene teisiti. Y ja X on vastavalt pärimistunnistusele V S pärijad võrdsetes mõttelistes osades. Seega on põhjendatud, et pärandaja matuse kulud kannavad pärijad võrdselt. Xi menetlusdokumentidest nähtuvalt ei ole Xi kantud kulud, milleks on pärjad ja viinapudel, pärandaja matuse kulud, vaid Xi kulud seoses matusel osalemisega. Üldjuhul võtavad matusel osalejad enda poolt matusele kaasa lilled või pärja/kimbu. Menetluses ei ole tõendatud, et pärijate vahel oli kokkulepe, et X toob matusele matusetalituse osana viinapudeli. PärS § 151 lg 1 tulenevalt ei pea pärijad kandma matusel osalejate kulusid neile endile seoses matusel osalemisega. Lähtudes eeltoodust jätab kohus rahuldamata Xi nõude temale matusekulude hüvitamiseks summas 90,39 eurot.

2-20-7541 X palub Ylt välja mõista 203,80 eurot. Pärandaja pangakonto väljavõtte kohaselt, 03.05.2019 laekus pärandaja kontole 407,60 eurot, mis on 06.05.2019, so kolm päeva pärast pärandaja surma, kontolt välja võetud. Yl puudus õigus pärandaja surma järgselt selliseks kontode kasutamiseks ning kellelgi teisel vahendid kontodel oleva raha kasutamiseks puudusid. Y vaidleb nõudele vastu. Kõik pärandaja kontol olnud rahalised vahendid kuulusid ühisvara hulka. Seega kuulub laekunud summast pärandvara hulka 1/2 ehk 203,80 eurot, millest Xil on teoreetiliselt õigus 1/2 suurusele osales, s.o 101,90 eurot. Seda summat puudub alus välja mõista, kuna Y on seda raha kasutatud pärandvaraga seotud kulude / kohustuste kandmiseks. Selle rahasumma arvelt on tasutud Xxx korteri kommunaalkulusid. Riigikohus on kohtuasjas nr 2-18-18277 märkinud, et kolleegium on nii varasema kui ka kehtiva PKS kohta leidnud, et kummagi abikaasa pangakontol olev raha kuulub eelduslikult abikaasade ühisvara hulka. Seega on 03.05.2019 pärandaja pangakontole laekunud raha abikaasade ühisvara ja pärandvarasse kuulub pool rahast, so 203,80 eurot. Y ja X on vastavalt pärimistunnistusele V S pärijad võrdsetes mõttelistes osades. Kohus leiab, et nimetatud pärandvara kasutamine ilma teise pärijaga kooskõlastamata, ei ole põhjendatud. Kohus arvab 03.05.2019 pärandaja pangakontole laekunud rahast poole, so 203,80 eurot pärandvara hulka. Nimetatud raha on kasutanud Y, mistõttu peab kohus põhjendatuks jagada 203,80 eurot Yle. Lähtudes eeltoodust rahuldab kohus Xi nõude osaliselt ja Yl tuleb Xile hüvitada 101,90 eurot. X on taotlenud viivise väljamõistmist alates 02.07.2021 VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud suuruses kuni põhinõude täitmiseni. Kohus jätab viivisenõude rahuldamata. 03.05.2019 pärandaja pangakontole laekunud rahast pool, so 203,80 eurot kuulub pärandvara hulka ja oli kuni pärijate vahel jagamiseni pärijate ühisomandis. Seega ei ole viivise väljamõistmine alates 02.07.2021 põhjendatud.

Xi tasaarvestusavaldus X on seisukohal, et kui Y väidab, et Xxxas korteri osas oli tegemist tasuta kasutamise kokkuleppega, siis tuleb Yl tasuda Xile alates 2012.a kõik kulutused, mis on omaniku kulutused (remondifond, korteriühistu laenu tagasimaksed, veemõõtjate vahetus jne). Alates 2012.a kuni 03.05.2019 täies ulatuses ning alates 03.05.2019 mõttelises osas vastavalt Yle kuuluva pärandvara mõttelise osa suurusega. Sõltumata sellest, kas tegemist oli poolte vahel sõlmitud üürilepinguga või tasuta kasutamise lepinguga, ei saa poolte vahel olla kokkulepet selle osas, kes tasub korteri remondifondi ning laenukulud. VÕS § 292 lg 1 kohaselt ei olnud remondifond ning laenumaksed kulud, mille tasumist saaks nõuda üürnikult. VÕS § 391 lg 1 kohaselt peab kasutaja kandma eseme säilitamiseks vajalikud kulud. Remondifond ning korteriühistul oleva laenukohustuse tasumine ei ole üürilepingu kohaselt üürniku kohustuseks ning tasuta kasutamise lepingu kohaselt eseme säilitamiseks vajalikeks kuludeks. Remondifondi – ja laenukulud seonduvalt Xxx korteriga. X on tasunud Xxx korteri remondifondi ning laenukulusid alates 2012.a kuni 03.05.2019.a (88 kuud). Laenumaksete ning remondifondi igakuiseks maksumuseks oli 44,86 kuni märts 2019 (kaasaarvatud) ja alates aprill 2019 summas 46,55 eurot. Seega on tasunud X remondifondi 7 aastat ja 3 kuud summas 3902,82 eurot ja alates aprillist 2019.a Kogusummana on X tasunud Xxx tänava remondifondi makseid koos laenumaksetega 3949,37 eurot (alates 2012 kuni 03.05.2019). X esitab tasaarvestusavalduse olukorras, kus kohus peaks tuvastama Y teatava nõude põhjendatust. Xil on Y vastu nõue tulenevalt remondifondist ning laenukohustuse tasumisest

2-20-7541 summas 3949,37 eurot. Juhul kui kohus peaks leidma, et Y nõue kuulub teatud osas rahuldamisele, esitab X käesolevaga tasaarvestusavalduse, millega tasaarvestab kohtu poolt välja mõistetava summa Xi poolt tasutud remondifondi maksete ning laenumaksetega kogusummas 3949,37 eurot Y nõude kattuvas ulatuses ning Y nõue Xi vastu tuleb lugeda lõppenuks. X on tasunud veemõõtjate paigalduse eest Xxx korteris 168 eurot 2019.a. Xil on Y vastu nõue tulenevalt veemõõtjate paigalduse tasumisest summas 126 eurot. Juhul kui kohus peaks leidma, et Y nõue kuulub teatud osas rahuldamisele, esitab X käesolevaga tasaarvestusavalduse, millega tasaarvestab kohtu poolt välja mõistetava summa Xi poolt tasutud remondifondi maksete ning laenumaksetega kogusummas 126 eurot nõude kattuvas ulatuses ning Y nõue Xi vastu tuleb lugeda lõppenuks vastavas ulatuses. Väärtuse suurenemise hüvitise nõue. X on seisukohal, et Y on saanud enda valdusse oluliselt paremas seisukorras oleva korteri. V S (sealjuures Y esindajana) ning Xi vahel oli kokkulepe selles, et Xil tuleb korter renoveerida, mida X ka tegi. 2012.a ei olnud korter elamiskõlblik, tegemata oli sanitaarremont ning ilma remondita ei oleks saanud korterit kasutada. Fotod korteri algse seisukorra kohta on lisatud vastuhagile. Xxx tänava korterile on tehtud kulutusi ca 12 000 - 15 000 eurot. Seega on Xi tegevuse tõttu suurenenud Y ja Xi pärandvara ühisuses oleva korteri väärtus oluliselt. Xil on kokkuvõttes tasaarvestatav nõue Y vastu summas kuni 18 949,37 eurot. Nõue kuulub osaliselt tõenäoliselt pärandvara hulka, kuid kuna ebaselge on pärandvara hulka kuuluva nõude osa, on tasaarvestusavaldus esitatud maksimaalses ulatuses. Juhul kui kohus peaks leidma, et Y rahaline nõue kuulub teatud osas rahuldamisele, esitab X käesolevaga tasaarvestusavalduse, millega tasaarvestab kohtu poolt välja mõistetava summa Xi poolt tasutud remondifondi maksete ning laenumaksetega, veearvestite hinna ning väärtuse suurenemisest tekkinud kulud summas kuni 18 949,37 eurot Y nõude kattuvas ulatuses ning Y nõue Xi vastu tuleb lugeda lõppenuks. Y vaidleb Xi nõudele ja tasaarvestusele vastu ja on seisukohal, et vastavalt poolte kokkuleppele oli Xil kohustus tasuda kommunaalkulude arved täies ulatuses. Asjaolu, et korter oli Xi valduses tasuta kasutamise lepingu alusel, ei tähenda, et Xil ei tule tasuda korteriga seotud kommunaalkulusid. Osaliselt kuulub kohustus (kui see eksisteerib) pärandvara hulka ja see kohustu tuleb kanda mõlemal pärijal võrdses osas. Ylt on teoreetiliselt võimalik nõuda üksnes tema mõttelisele osale vastavas ulatuses kulude hüvitamist. Y esitab Xi nõudele aegumise vastuväite. X esitas esmakordselt oma nõude 04.06.2021 menetlusdokumendis, mis tähendab, et nõue perioodi 2012-04.06.2018 osas on aegunud. Kuna Xi nõue on osaliselt aegunud ning ülejäänud osas tõendamata ja põhistamata, ei saa kohus Xi nõuet Y nõudega tasaarvestada. Y esitab vastuväited Xxx korteri väärtuse suurenemise nõudele ja vaidleb Xi hüvitise nõudele ja tasaarvestusele täies ulatuses vastu. Y järeldab, et X on esitanud oma hüvitise nõude juhul, kui leiab tuvastamist, et X valdas korterit tasuta kasutamise lepingu alusel. Seaduses ei ole aga tasuta kasutamise lepingule nähtud ette üürilepingule sarnast regulatsiooni (VÕS § 286 lg 1), mis annaks korteri kasutajale õiguse nõuda hüvitist, juhul kui tema poolt teostatud parendused on korteri väärtust tõstnud. Kuna Xi nõue on täielikult tõendamata ja lisaks sellele ka aegunud, siis ei oma Xi tasaarvestusavaldus õiguslikke tagajärgi ning Y palub kohtul jätta see arvestamata. Isegi kui analoogia korras oleks antud juhul võimalik kohaldada VÕS § 286 lg 1, siis kuulub kohaldamisele ka VÕS § 338 lg 1, milles tulenevalt on üürniku poolt asjale tehtud kulutuste hüvitamise nõude aegumistähtaeg kuus kuud. Seega esitab Y Xi nõudele aegumise vastuväite.

2-20-7541

VÕS § 197 lg 1 kohaselt, kui kaks isikut (tasaarvestuse pooled) on kohustatud maksma teineteisele rahasumma või täitma muu samaliigilise kohustuse, võib kumbki pool (tasaarvestav pool) oma nõude teise poole nõudega tasaarvestada, kui tasaarvestaval poolel on õigus oma kohustus täita ja teiselt poolelt nõuda tema kohustuse täitmist. VÕS § 198 kohaselt, tasaarvestus toimub avalduse tegemisega teisele poolele. Tingimuslikult või tähtaja määramisega tehtud avaldus on tühine. Kohus on seisukohal, et kuna tasaarvestusavaldus on tehtud tingimuslikult, siis on 04.06.2021 tehtud tasaarvestuse avaldus tühine. X on tasaarvestusavalduse summas kuni 18 949,37 eurot esitanud hagiavalduses (vastuhagis) juhul kui kohus tuvastab, et Xxxas korteri osas oli tegemist tasuta kasutamise kokkuleppega ja kui kohus peaks leidma, et Y nõue kuulub teatud osas rahuldamisele. Kohus leiab samuti, et korteri väärtuse suurenemise ulatus rahaliselt ei ole tõendatud. Kohus on käesolevas menetluses tuvastanud, et Xxxas korter anti Xi tasuta kasutusse ja et ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et kasutusse andjate ja Xi vahel oli kokkulepe Xi kohustuste osas, sh korteris remondi tegemiseks. VÕS § 391 lg 1 kohaselt, kasutaja peab kandma kasutamiseks antud eseme säilitamiseks vajalikud kulud. Arvestades asjaolu, et Xi hinnangul ei olnud korter temale üle andmisel elamiskõlblik, siis saab korteris tehtud remondikulusid pidada ka eseme säilitamiseks vajalikeks kuludeks. Lähtudes eeltoodust jätab kohus tasaarvestuse vastuväite rahuldamata. TsMS § 445 lg 1 teise lause kohaselt, kui pooled esitavad menetluses teineteise vastu tasaarvestatavad nõuded ja kohus mõlema poole nõuded täielikult või osaliselt rahuldab, tasaarvestatakse resolutsioonis poolte nõuded rahuldatud osas. Kohus tasaarvestab Ylt Xi kasuks välja mõistetud summad kokku 48 736,91 eurot (100 + 9089,16 + 39 445,85 + 101,90, käesoleva määruse resolutsiooni punktid 5.2, 12.4, 13, 17.1) Xilt Y kasuks välja mõistetud summadega kokku 4671,52 eurot (685 + 98,57 + 2753,55 + 1134,40, käesoleva määruse resolutsiooni punktid 7, 8, 9.2, 10.2). Tasaarvestuse tulemusena mõista Ylt välja Xi kasuks 44 065,39 eurot. Kohus selgitab, et TsMS § 430 lg 1 kohaselt, pooled võivad menetluse kuni hagi kohta tehtud lahendi jõustumiseni lõpetada kompromissiga. Menetluskulud TsMS § 163 lg 1 kohaselt, hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohtu hinnangul on põhjendatud jätta menetluskulud poolte endi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/

Raivo Einula kohtunik Kohtuotsus on osaliselt tühistatud Tallinna Ringkonnakohtu 26.01.2024. a otsusega nr 220-7541

2-20-7541

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.