OÜ Brandner PCB hagi Osaühingu EKLT vastu veolepingust tuleneva kahju hüvitamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 30.11.2015.a otsus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
4032,53 eurot
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Osaühingu EKLT apellatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja (apellatsioonimenetluses vastustaja): OÜ Brandner PCB (registrikood 10285280), tehingulised esindajad vandeadvokaat Anton Sigal ja vandeadvokaadi abi Kristiina Reinson Kostja (apellatsioonimenetluses apellant): Osaühing EKLT (registrikood 10036401), tehinguline esindaja Jelena Lehter
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON:
1.Harju Maakohtu 30.11.2015.a otsus tühistada osas, milles maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 3665 eurot ületavas osas, samuti osas, milles maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja viivise alates 30.10.2014.a 3665 eurot ületavalt summalt.
4.2.Välja mõista Osaühingult EKLT OÜ Brandner PCB kasuks 3760,03 eurot.
1(8)
Tsiviilasi nr 2-13-22586
4.3.Välja mõista Osaühingult EKLT OÜ Brandner PCB kasuks viivis 5% aastas summalt 3750 eurot alates 14.05.2013.a kuni 29.10.2014.
4.4.Välja mõista Osaühingult EKLT OÜ Brandner PCB kasuks viivis 5% aastas põhivõlalt summas 3665 eurot alates 30.10.2014.a kuni põhivõla täieliku tasumiseni.
4.5.Jätta maakohtu menetluskulud, mis seondusid kohaldatava õiguse üle toimunud vaidlusega, poolte endi kanda. Muud maakohtu menetluskulud jätta 98,3% ulatuses Osaühingu EKLT kanda ja 1,7% ulatuses OÜ Brandner PCB kanda. Jätta ringkonnakohtu menetluskulud 98% ulatuses Osaühing EKLT kanda ja 2% ulatuses OÜ Brandner PCB kanda.
4.6.Menetluskulude suurus määratakse kindlaks TsMS § 177 lõikes 2 sätestatud korras.
5.Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.13.05.2013.a esitas hageja maakohtusse hagi, milles palus kostjalt välja mõista kahju 3750 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 161,40 eurot ja tulevikus sissenõutavaks muutuva viivise kahjuhüvitiselt alates 14.05.2013.a seaduses sätestatud määras kuni nõude täitmiseni. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 18.10.2012.a kaubaveolepingu. Hageja esitas kostjale 18.10.2012.a tellimuse, mille sisu oli kauba vedamine Saksamaalt Eestisse. Kostja esitas hagejale 18.10.2012.a tellimuse täitmiseks müügipakkumise ning tagas võimaluse tutvuda veotingimuste ja -korraga kostja veebilehel. Hageja nõustus kostja esitatud pakkumusega samal päeval. Pärast lepingu sõlmimist, vastavalt kostja UPS automaatteavitusele, asus kostja 18.10.2012.a lepingut täitma. Vastavalt lepingule kohustus kostja vedama 200 g kaaluva kaaliumkuldtsüaniidi (ohtliku kauba) paki (koos pakendiga) Saksamaalt Eestisse (Paidesse). Leping ei olnud sõlmitud kauba transportimiseks Tallinna lennujaamast Paidesse, kuna kostja alustas kauba vedu Saksamaalt ning hageja ei pidanud selleks midagi tegema. Samuti kinnitab kauba vedamise kohustuse ulatust kostja pakutud hind 76 eurot. Kostja rikkus veolepingust tulenevat kohustust. Hageja ostis kauba 15.10.2012.a Vopelius Chemie AG-lt (Vopelius) hinnaga 3750 eurot. Kostja korraldas kauba transpordi lennujaama kasutades alltöövõtjat United Parcel Service Deutschland Inc. & Co. OHG.-d (Saksamaa UPS). 18.10.2012.a sai hageja UPS automaat-teatise kauba teeloleku kohta. 19.10.2012.a teatas kostja hagejale, et kauba vedamisel on tekkinud tõrge ning kaup ei saabu 19.10.2012.a Eestisse. 09.11.2012.a teatas kostja hagejale, et kaup on hävitatud. Vopeliuse 13.11.2012.a edastatud teatisele vastavalt väljastas saatja kauba kostja alltöövõtjale kahjustamata kujul. 14.12.2012.a saatja edastatud fotodest nähtub, et kostja alltöövõtja UPS on ohtlikku kaupa tähistavad markeeringud uute kleebistega katnud. Hageja on perioodil 09.11.2012.a kuni 03.05.2013.a edastanud kostjale mitu nõudekirja kauba hävitamisega seotud asjaolude selgitamiseks ja kahju hüvitamiseks. Kaup on kostjale üle antud 18.10.2012.a. Vedaja ei ole kaupa hagejani
2(8)
Tsiviilasi nr 2-13-22586 toimetanud. Kaup on hävitatud perioodil, mil vedaja kauba eest vastutas. Kostja on rikkunud oma kohustust kaup hagejani toimetada. Kostja alltöövõtja Saksamaa UPS tegevus omistatakse kostjale. Hageja palus kostjalt välja mõista viivise ajavahemiku 09.11.2012.a - 13.05.2013.a eest seadusjärgses määras ja tulevikus sissenõutavaks muutuva viivise kahjuhüvitiselt alates 14.05.2013.a kuni nõude täitmiseni. Vastuseks kostja vastuväidetele märkis hageja, et UPS-i tüüptingimused ei ole sõlmitud lepingu osa. Kostja ei viidanud tüüptingimustele ja hageja ei pidanud nende olemasolu eeldama. Kohaldatava õiguse kokkulepe ei ole lepingu osa. Hageja hinnangul on Saksamaa õiguse valik lepingule kohaldatava õigusena üllatuslik. Hageja leidis, et asjas kohaldub Eesti siseriiklik õigus ja rahvusvahelise kaupade autoveolepingu konventsioon (CMR). Hagejal puudus Saksamaa UPS-iga kontakt ning hageja ei ole veo korraldamiseks Saksamaa UPS-iga ühendust võtnud. Veo on korraldanud kostja. Hageja selgitas, et kaup pidi vaidlusaluse veolepingu läbiviimisel puutuma kokku kahe veoliigiga – auto- ja õhutranspordiga. Kaup hävitati autovedaja poolt enne kauba lennufirmale üleandmist, seega autoveo vältel. Kostja teadis kauba ohtlikust olemusest – informatsioon sisaldus hageja tellimuses. Hageja oli enda teavituskohustuse täitnud. Kostja vastuväited
2.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Kostja on rahvusvahelise UPS kullerteenuste osutaja Eestis ning kostja veotingimused ja -kord on sama, mis teistel UPS kulleriteenuste osutajatel maailmas. Vaidlusalusele pakiveole kohaldatakse Saksamaa seadusi. Kostja leidis, et 18.10.2012.a veoleping oli sõlmitud kaubasaatja ehk Vopelius Chemie AG (Saksamaa) ja Saksamaa vedaja UPS vahel. Seega on leping sõlmitud isiku poolt, kes tegelikult andis saadetise vedamiseks ning kirjutas alla veolepingule (kauba veosaatelehele) ning Saksamaal tegutsev UPS-vedaja, kes tegelikult võttis kauba vedamiseks ja kes omalt poolt kirjutas alla veolepingule (kauba veosaatelehele). Kostja ja hageja pidasid läbirääkimisi selle kohta, et kui Saksamaalt saadetis jõuab Eestisse (lennujaama), on kostja valmis teostama saadetise toimetamise Tallinna lennujaamast hageja asukohani Paides. Samas märkis kostja, et see võib toimuda juhul, kui kauba saatja Saksamaal ja UPS lepivad omavahel kokku saadetise toimetamises Saksamaalt Eestisse ehk Tallinna lennujaama. Veolepingu (kauba veosaatelehe) sõlmimisel kinnitas kauba saatja ehk Vopelius, et on tutvunud vedaja ehk UPS veolepingu üldtingimustega. 18.10.2012.a pakkis kauba saatja (Vopelius Chemie AG, Leipzig, Saksamaa) ise kauba, kutsus kohale UPS kulleri ja andis talle paki vedamiseks UPS veotingimuste ja korra kohaselt. 19.10.2012 saabus saadetis Kölni lennujaamas paiknevasse UPS sorteerimiskeskusesse ja samal päeval avastas UPS töötaja MT, et tegemist on ohtliku kaubaga. UPS töötaja võttis ühendust Vopeliusega ja teatas, et kaup on ohtlik, mille vedamine on UPSreeglite järgi keelatud ja pakk on kinni peetud sorteerimiskeskuses Kölnis. Samuti teatas UPS töötaja Vopeliusele, et Vopelius (kauba saatja) peab ise tulema kaubale järele Kölni, sest ohtlikku kaupa sisaldavat pakki ei saa vedada. Vopelius teatas UPS töötajale, et kauba saaja Eestis ehk hageja korraldab ise saadetise vastuvõtmise. Pakile järele keegi ei saabunud, mille kohta koostas UPS raporti. Kauba saatja või ka kauba saaja ei tulnud saadetisele järele, mistõttu hävitati saadetis 08.11.2012.a kui ohtlik kaup, mille vedamine on UPS reeglite järgi keelatud. Seetõttu on kostja arvamusel, et hageja kaubasaadetis ei jõudnud kohale ja oli UPS vedaja poolt hävitatud kauba saatja ehk Vopelius tõttu. Veosuhe tekkis Vopelius ja UPS vahel. Hageja ja kostja vahel ei ole sõlmitud veolepingut. Kostja märkis vastuseks hageja vastuväidetele, et asjas kohaldub Saksa siseriiklik õigus ja rahvusvaheliste õhuvedude reeglite ühtlustamise konventsioon (Varssavi konventsioon). Vaidlusalune pakivedu teostati Leipzigist Kölni lennujaamani autotranspordiga. Kölni
3(8)
Tsiviilasi nr 2-13-22586 lennujaamast Tallinna lennujaamani kuulus pakivedu teostamisele õhutranspordiga ja Tallinna lennujaamast Paideni autotranspordiga. Vaidlusalune pakk oli hävitatud Kölni lennujaamas asuvas UPS pakkide sorteerimiskeskuses, kus pakid sorteeritakse enne vastavasse riiki väljuvale õhutranspordile laadimist. Kohaldub Varssavi konventsioon, sest hävitamise ajal oli pakk antud vedamiseks õhutranspordiga Kölni lennujaamas. Pakk oli antud vedamiseks Saksamaal Saksamaa UPS-ile, kes pidi olema teelõigus Leipzig – Köln – Tallinn paki vedaja (s.t esimene vedaja). Teelõigus Tallinn – Paide pidi vedaja olema kostja (s.t järgmine vedaja). Pakk oli selle hävitamise ajal esimese vedaja käes (Kölni lennujaamas). Kostja vastutus on piiratud Varssavi konventsiooni § 22 p 2 või CMR konventsiooni § 23 lg 3 toodud summadega.
3.Pooled leppisid kokku Eesti õiguse kohaldamises ning selles, et hageja loobus kohaldamisele kuuluva õiguse väljaselgitamisega seotud kuludest. Esimese astme kohtu otsus
4.Harju Maakohus tegi 30.11.2015.a otsuse, millega rahuldas osaliselt hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 3845,03 eurot ja viivise 5% põhinõude 3750 euro tasumata osalt alates 14.05.2013.a kuni põhinõude täitmiseni. Maakohus jättis hagi rahuldamata 66,37 euro väljamõistmiseks. Otsuse kohaselt vaidlesid pooled selle üle, kas hagi on esitatud õige kostja vastu. Kohus tuvastas, et hageja ja kostja vahel on sõlmitud veoleping, mille sisu oli kauba (kaaliumkuldtsüaniidi) vedu Saksamaalt Eestisse võimaliku maksumusega 72 eurot. Veolepingu tähenduses oli kauba saatja hageja ja kauba vedaja kostja. Kohus selgitas kostjale, et võimaliku veolepingu olemasolu Vopeliuse (Saksamaa kauba saatja) ja UPS (Saksamaal vedaja) vahel ei tõenda veolepingu puudumist hageja ja kostja vahel. Hageja on välja toonud asjaolud ja esitanud tõendid selle kohta, et poolte vahel on sõlmitud veoleping (mille sisu oli kauba vedu Saksamaalt Eestisse). Kohus selgitas kostjale, et kostjal lasub tõendamiskoormis, et tal ei ole sama eseme suhtes hagejaga veolepingut või on hagejaga veoleping muu eseme suhtes. Kohus on eelnimetatud asjaolude väljatoomise kohustust ja tõendamiskoormist kostjale selgitanud. Kostja ei ole asjaolusid välja toonud ega tõendanud. Kohus leidis, et kostja ei ole tõendanud, et kostjal ei ole hagejaga veolepingut kauba veo kohta Saksamaalt Eestisse. Samuti ei ole kostja tõendanud, et kostjal on hagejaga veoleping kauba veo kohta Tallinna lennujaamast hageja asukohani Paides. Eeltoodust tulenevalt leidis kohus, et hagi on esitatud õige kostja vastu. Kuna pooled leppisid kohtumenetluses kokku, et pooltevahelisele võlasuhtele kohaldatakse Eesti siseriiklikku õigust, ei kohaldanud kohus Saksa õigust. Kohaldamisele kuuluvas õiguses kokkuleppimine ei välista CMR konventsiooni kohaldamist. Seega kohaldas kohus asja lahendamisel CMR-i ja pooltevahelisele lepingule saab kohaldada Eesti siseriiklikku õigust osas, mida CMR konventsioon ei reguleeri (sh eelkõige võlaõigusseaduse veolepingut reguleerivaid sätteid). Käesolevas asjas kohaldub CMR konventsioon. Käesolevas asjas esitas hageja kostja vastu nõude, mida reguleerib CMR konventsioon – hageja esitas kostja vastu kahju hüvitamise nõude, sissenõutavaks muutunud viivisenõude ja tulevikus sissenõutavaks muutuva viivise nõude, seega lahendab kohus asja CMR konventsiooni alusel. Kohus tuvastas, et asjas ei ole toimunud järjestikust vedu CMR konventsiooni art 34 tähenduses. CMR art 3 kohaselt saab vedajaks pidada ka isikut, kes korraldab tasu eest kaupade vedu, sõltumata sellest, kas ta ise veab või kasutab selleks kellegi teise teenuseid ning seega vastutab kostja sõltumata sellest, kas ta ise veab või kasutab selleks kellegi teise teenuseid.
4(8)
Tsiviilasi nr 2-13-22586 Pooled ei vaidle selle üle, et kaup (kaaliumkuldtsüaniid) anti üle vedamiseks Saksamaal ja kaup hävitati enne selle hagejale üleandmist. CMR konventsiooni art 17 (1) tähenduses luges kohus kauba kaotsiminekuks ka kauba hävitamise. Kohus tuvastas, et kostja vastutab kauba (kaaliumkuldtsüaniidi) hävitamise (kaotsimineku) eest. Maakohus lähtus sellest, et vedaja vastutus on reguleeritud CMR konventsiooni artiklis 17 ja sellele järgnevates artiklites. Hageja kahju hüvitamise nõue on kvalifitseeritav art 17 (1) ja art 23 järgi. Kostja (vedajana) vabaneb vastutusest vastavalt art 17 (2), 17 (4), 22 (2) jt sätetes, mis reguleerivad vastutust. Kohus selgitas, et nimetatud sätetes esinevate asjaolude esinemise korral lasub kostjal asjaolude väljatoomise kohustus ja ka tõendamiskoormis. Kohus tegi kostjale ettepaneku asjaolud välja tuua ja neid tõendada. Kostja ei ole välja toonud ühtegi asjaolu, mis vabastaks kostjat vastutusest – eelkõige kohtu viidatud CMR konventsiooni art 17 (2), 17 (4), 22 (2) sätestatud asjaolusid. Sealhulgas ei ole kostja tuginenud sellele, et talle ei selgitatud ohtlikust kaubast tuleneva ohu täpset olemust ja vajaduse korral rakendatavaid ettevaatusabinõusid. Eeltoodust tulenevalt leidis kohus, et kostja vastutab hageja ees CMR konventsiooni art 17 (1) alusel ja ei esine kostja vastutusest vabanemise aluseid. CMR art 29 lg 1 viitab sellele, et tahtlik õigusvastane tegevus on see, mis on seda asja läbivaatava riigi õiguse järgi ehk Eesti siseriikliku õiguse järgi. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 104 lg 5 sätestab, et tahtlus on õigusvastase tagajärje soovimine võlasuhte tekkimisel, täitmisel või lõpetamisel. Kostja väljatoodud asjaolude kohaselt hävitati kaup (kaaliumkuldtsüaniid), sest tegemist oli ohtliku kaubaga. Kostja poolt väljatoodud asjaoludest nähtub, et hageja poolt tellitud kaup (kaaliumkuldtsüaniid) hävitati, sest tegemist oli ohtliku kaubaga. Kohus on seisukohal, et kahju tekitamine (kauba hävitamine) oli õigusvastane, kahju tekitati hageja omandi rikkumisega. Samuti oli tegemist tahtliku tegevusega, sest kaup hävitati, teades, et kaup kuulub teisele isikule. Seega on tekitatud hagejale art 29 kohaselt kahju tahtlikult õigusvastase tegevusega. CMR konventsiooni art 29 (2) tulenevalt vastutab kostja sõltumata sellest, kas ta ise veab või kasutab selleks kellegi teise teenuseid. CMR konventsiooni IV peatükis kirjeldatud vedaja vastutuse piirangud (art 17-29 ja eelkõige art 23 väljatoodud piirangud) ei kohaldu, kui art 29 järgi on kahju tekitatud tahtlikult õigusvastase tegevuse või kohustuste mittenõuetekohase täitmise tõttu. CMR konventsiooni art 23 sätestab kahju hüvitamise regulatsiooni. Art 23 (1) ja (2) on alus kauba maksumuse kindlaksmääramisel, nende sätete puhul ei ole tegemist piirangutega art 29 tähenduses. Art 23 (3) sätestab aga piirangud art 29 tähenduses ja seega ei saa käesolevas asjas art 23 (3) kohaldada. Asjas saab kohaldada art 23 (1), mis sätestab, et kui vedaja on vastavalt käesoleva konventsiooni sätetele kohustatud hüvitama kauba täieliku või osalise kaotsiminekuga tekkinud kahju, siis hüvitamisele kuuluva summa suurus määratakse kindlaks kauba veoks vastuvõtmise kohas ja ajal kehtiva kauba maksumuse alusel. Hageja tõi välja, et hageja ostis kauba 15.10.2012.a Vopeliuselt hinnaga 3750 eurot. Seega on art 23 (1) kohaselt hageja kahju suurus 3750 eurot. Kohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja kahju 3750 eurot. CMR konventsiooni art 27 (1) kohaselt võib nõude esitaja nõuda hüvitamisele kuuluvalt summalt viivise tasumist. See arvutatakse (5% aastas) vedajale kirjaliku nõude saatmise päevast või kui sellist nõuet ei esitatud, siis hagi esitamise päevast. 09.11.2012.a edastas hageja kostjale esimese nõude kahju hüvitamiseks. Kostja ei ole sellele vastu vaielnud. Seega on hagejal õigus nõuda kostjalt viiviste väljamõistmist alates 09.11.2012.a. Ajavahemikul 09.11.201213.05.2013 on art 27 (1) järgi viivise summa kokku 95,03 eurot. Kohus rahuldas hageja viivise nõude 95,03 euro ulatuses ja jättis rahuldamata 66,37 eurot ulatuses. Samuti mõistis kohus kostjalt hageja kasuks välja viivise põhinõude 3750 eurot tasumata osalt alates 14.05.2013.a 5% aastas kuni põhinõude täitmiseni.
5(8)
Tsiviilasi nr 2-13-22586 Maakohus jättis menetluskulud poolte endi kanda osas, milles need on tekkinud seoses vaidlusega kohaldamisele kuuluva õiguse üle. Ülejäänud menetluskulud jättis kohus 98,3% ulatuses kostja kanda ja 1,7% ulatuses hageja kanda.
Apellatsioonkaebus
5.Maakohtu otsuse peale esitas kostja apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada Harju Maakohtu 30.11.2015.a otsuse osas, millega hagi rahuldati, ja teha asjas uue otsuse, millega jäetakse hagi rahuldamata. Pakisaadetise transportimine kuni Saksamaa UPS sorteerimiskeskuseni Kölnis toimus Saksamaa UPS poolt ja pakisaadetise kui ohtliku kauba hävitamine Saksamaa UPS sorteerimiskeskuses Kölnis toimus just nimelt Vopeliuse ehk kaubasaatja süül. Kostja poolt esitatud dokumentidega on tõendatud, et kui Kölni lennujaamas tuvastati, et paki edaspidine vedamine osutub võimatuks, teatas Saksamaa UPS töötaja kaubasaatjale ehk Vopeliusele, et kaubasaatja peab ise tulema kaubale järele Kölni, kuna ohtlikku kaupa sisaldavat pakki ei veeta. Järgmisel päeval teatas kaubasaatja ehk Vopelius Saksamaa UPS töötaja AQ, et kaubasaaja Eestis ehk hageja korraldab ise saadetise vastuvõtmise Saksamaa UPS sorteerimiskeskuses Kölnis ja edaspidi tegeleb saadetisega DHL (muu kullerteenuse osutaja). Pakile ei tulnud keegi järele. Kuna 07.11.2012.a ei saabunud saadetist kätte saama ei kaubasaatja ega kaubasaaja isiklikult ega DHL-i vahendusel, siis saadetis hävitati 08.11.2012.a. Vaidlusalune kaup viibis Saksamaa UPS sorteerimiskeskuses Kölnis nii kaubasaatja kui ka hageja tegevusetuse tõttu alates 19.10.2013.a kuni ohtliku kauba hävitamise otsuse vastuvõtmiseni 08.11.2013.a, kuna vedamiseks mittekuuluvale kaubale ei tuldud järele. Saksamaa UPS käitus vastavuses nii CMR konventsiooni sätetega kui ka UPS veotingimustele ja -korraga ega ole veolepingut rikkunud. Tegemist ei olnud vedaja õigusvastase tegevuse ega kohustuse mittekohase täitmisega. Maakohus tuvastas, et kaubasaatjat teavitati koheselt, et ohtlik kaup ei kuulu edaspidisele vedamisele Saksamaa UPS poolt ja kaup kuulub viivitamatult teisaldamisele sorteerimiskeskusest kaubasaatja poolt, vastasel juhul kaup hävitatakse, kuid kaubasaatja tegevusetuse tõttu vedeles kaubasaadetis UPS sorteerimiskeskuses alates 19.10.2012.a kuni 08.11.2012.a ja kaup hävitati ainult seetõttu, et kaubasaatja ei tulnud kauba järele, vaatamata sellele, et teda oli teavitatud kauba võimalikust saatusest. Maakohus jõudis ekslikule järeldusele, et asjas ei esine aluseid kostja vabastamiseks vastutusest, tuvastades ohtliku kauba hävitamise asjaolud ja kaubasaatja käitumise ehk tahtliku tegevuse. Kaaludes kostja vastutuse piiramise kohaldamise küsimust, jättis kohus analüüsimata kostja poolt esitatud tõendid selle kohta, et kaup hävitati kaubasaatja enda süül. Antud tsiviilasja õigeks lahendamiseks tuleks analüüsida ja hinnata kõiki esitatud dokumentaalseid tõendeid, mis puudutavad 08.11.2013.a aset leidnud saadetise hävitamist kaubasaatja ja kaubasaaja tegevusetu tõttu. Arvestades et vastavalt CMR § 23 lg 3 sätetule vedaja vastutus on piiratud 25 frangiga brutokaalu kilogrammi eest, on kostja vabatahtlikult tasunud hagejale 85 eurot, mis vastab vedaja piirvastutuse summale (maksekorraldus koos kaaskirjaga esitatud kohtule 30.10.2014.a). Otsuse tegemisel jättis kohus tähelepanuta kostja poolt tasutud summa 85 eurot, mistõttu on ebaõiged ka kohtuotsuse resolutsiooni p-d 2 ja 3, nii põhinõude kui ka viivise arvestuse summa ulatuses. Vastustaja seisukoht
6.Vastustaja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu seisukoht
6(8)
Tsiviilasi nr 2-13-22586
7.Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebusega ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et vaidlustatud maakohtu otsus tuleb tühistada osas, milles maakohus rahuldas hagi põhivõla puhul 3665 eurot ületavas osas, samuti viivisenõude puhul osas, milles maakohus mõistis välja viivise perioodi eest alates 30.10.2014.a põhivõlga 3665 eurot ületavalt summalt. Muus osas on maakohtu otsus seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited selle muutmiseks ega tühistamiseks alust ei anna. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ja TsMS § 654 lg-st 6 tulenevalt põhjendusi ei korda.
8.Ringkonnakohus kontrollib maakohtu otsuse seaduslikkust osas, millele on esitatud apellatsioonkaebus, st osas, milles maakohus hagi rahuldas. Põhjus, miks maakohtu otsus tuleb tühistada osas, milles maakohus hagi põhivõla puhul 85 euro osas rahuldas, seisneb selles, et kostja tasus võlgnevusest menetluse kestel, so 30.10.2014.a 85 eurot (vt t II kd lk 1 jj). Selle asjaolu, et põhivõla katteks on sellel kuupäeval 85 eurot tasutud, võttis hageja apellatsioonkaebusele esitatud vastuses omaks. Ringkonnakohus ei nõustu vastustajaga selles, et kui maakohtu menetluse kestel osa nõudest rahuldatakse, ei tule seda hagi rahuldamisel arvesse võtta. Maakohtul tuleb tsiviilasja lahendamisel hinnata, kas kõik hagi rahuldamise eeldused esinesid asja sisulise arutamise lõpetamise seisuga. Kui selleks hetkeks on osa nõudest rahuldamise tõttu lõppenud, ei saa hagi selles osas rahuldada. See ei tähenda aga, et selles osas peaksid menetluskulud jääma hageja kanda (TsMS § 168 lg-te 4-6 analoogia). Käesoleval juhul ei olnud kostjal põhjust hagist osaliselt loobuda, sest maakohus ei tegelenud selle menetlusdokumendiga, milles kostja teatas, et ta nõude osaliselt rahuldas. Samas ei rahuldanud kostja nõuet osaliselt mitte kohe vaid alles ajal, mil arvestatav osa menetlustoimingutest oli juba sooritatud. Nendel kaalutlustel leiab ringkonnakohus, et asjaolu, et kostja menetluse kestel põhivõlanõude osaliselt rahuldas, ei saa tingida maakohtu menetluskulude jaotuse muutmist. Maakohus rahuldas lisaks põhivõla nõudele ka viivisenõude, mõistes viivise summaarselt välja kuni 14.05.2013.a. Sellest kuupäevast alates mõistis maakohus viivise välja protsendina tasumata põhivõlalt. Kuna osa põhivõlast (85 euro ulatuses) tasuti 30.10.2014.a, st peale seda kuupäeva, mil maakohus viivise summaarselt välja mõistis, ei tule viivise väljamõistmise osas otsuse resolutsiooni muuta. Kuna apellatsioonkaebuse esitas kostja, kes vaidlustas maakohtu otsust põhjusel, et maakohus hagi rahuldas ja ringkonnakohus leiab, et hagi rahuldamise osas tuleb jätta maakohtu otsus sisuliselt muutmata (arvestades siiski kostja poolt menetluse ajal 85 euro tasumist), ei arvuta ringkonnakohus järgnevate perioodide osas viivist summaarselt välja.
9.Maakohus leidis õigesti, et hagi kuulub rahuldamisele. Maakohus tuvastas õigesti, et hageja ja kostja vahel oli kaubaveoleping, mille kohaselt lasus kostjal kohustus vedada kaup Saksamaalt Eestisse, Paidesse. Maakohus tuvastas vastava õigusliku järelduse eelduseks olevad asjaolud õigesti ja tegi tuvastatud asjaolude pinnalt selles osas õige järelduse. Kostja ei ole apellatsioonkaebuses maakohtupoolset asjaolude tuvastamist vaidlustanud.
10.Maakohus tuvastas õigesti asjaolud ning tegi nende pinnalt õige järelduse, et veetava kauba hävitas isik, kelle eest kostja vastutab. Ka selle järelduse tegemise aluseks olevaid asjaolusid ei ole kostja apellatsioonkaebuses vaidlustanud.
11.Kostja heidab apellatsioonkaebuses maakohtule pelgalt seda ette, et maakohus järeldas, et veetav kaup hävitati kostja süül. Kostja hinnangul hävitati kaup kauba saatja süül. Ringkonnakohus sellise etteheitega ei nõustu. Maakohus ei ole vastava järelduse tegemisel eksinud. Tahtlus on õigusvastase tagajärje soovimine. Tahtlus ei esine mitte siis, kui isik teab, et tegu, mille ta toime paneb, on juriidilises mõttes õigusvastane, st teo toimepanija ei pea soovima mitte õigusvastasust, vaid teo toimepanija peab soovima mingit elulist tagajärge. Juhul, kui kohus selle elulise tagajärje hiljem õigusvastaseks loeb, on tegemist tahtlusega.
7(8)
Tsiviilasi nr 2-13-22586 Käesoleval juhul leidis maakohus õigesti, et veoleping sõlmiti hageja ja kostja vahel ja olukorras, kus vedajast kostja teatas hagejale, kui palju maksab konkreetse aine vedu, tekkis hageja poolt oferdi aktseptimise läbi leping, mille kohaselt lasus kostjal kohustus vedada konkreetne kaup Saksamaalt Eestisse, sõltumata sellest, kas kostja ja kostja lepingupartnerite tüüptingimused konkreetse kauba veo välistavad või mitte. Tüüptingimuste ja individuaalkokkulepete lahknevuse korral tuleb lähtuda individuaalkokkulepetest. Maakohus tuvastas asja lahendamisel, et hagejat ei teavitatud sellest, et kaup tuleb Kölnist ära vedada ja et vastasel juhul kaup hävitatakse. Selle asjaolu tuvastamist ei ole kostja apellatsioonkaebuses vaidlustanud. Ringkonnakohtul tuleb lähtuda asja lahendamisel maakohtu poolt tuvastatud asjaoludest, välja arvatud juhul, kui apellatsioonimenetluses asjaolude maakohtupoolset tuvastamist vaidlustatakse. Käesoleval juhul seda tehtud ei ole. Maakohus leidis tuvastatud asjaolu pinnalt õigesti, et lepingu alusel veetava kauba hävitamist ei saa õigustada see, kui kaubaveo tellija ei lähe kaubale järele olukorras, kus tellijat kaubale järele minemise vajadusest teavitatud ei ole. Maakohus leidis õigesti, et asjaolu, et isikut, kelle juurest kaup peale võeti, teavitati kaubale järele minemise vajadusest, ei õigusta kauba hävitamist. Ringkonnakohus märgib veel, et kostja tugines hagi vastuväidetena küll sellele, et isikut, kes kauba teele saatis, teavitati kaubale järele minemise vajadusest, kuid kostja ei tuginenud sellele, et kedagi oleks hoiatatud sellest, et juhul, kui mingiks konkreetseks kuupäevaks kaubale järele ei minda, siis kaup hävitatakse. Eespool toodust tulenevalt tuleb asuda seisukohale, et maakohus tuvastas õigesti, et kaup hävines selle isiku tahtliku tegevuse tagajärjel, kelle eest kostja vastutab.
12.Maakohus kohaldas käesolevas asjas õigesti CMR konventsiooni. Maakohus tuvastas CMR konventsiooni kohaldamise eelduseks olevad asjaolud (CMR art 1) ning ei tuvastanud asjaolusid (CMR art 2 lg 1 lause 2), mis annaksid aluse kohaldada muud õigusakti (näiteks Varssavi konventsiooni). Vastavate asjaolude tuvastamist kostja apellatsioonkaebuses ei vaidlustanud ning ringkonnakohtul tuleb maakohtu otsuse seaduslikkuse kontrollimisel maakohtu poolt tuvastatud asjaoludest lähtuda. Maakohus leidis õigesti, et kuna kaup hävitati tahtlikult isiku poolt, kelle tegevuse eest kostja vastutab, ei kohaldu vastutuse piirangud (CMR art 29). Ringkonnakohus märgib, et sama järeldus tuleks teha ka Varsasavi konventsiooni art 22 lg 5 alusel.
13.Eespool toodust tulenevalt tuleb asuda seisukohale, et maakohus leidis õigesti, et hagi kuulub rahuldamisele. Ka viivisenõude osas ei esine asjaolusid, mis annaksid aluse selle rahuldamise õiguspärasuses kahelda.
14.Ringkonnakohtul ei ole alust muuta maakohtu poolt määratud maakohtu menetluskulude jaotust. Ringkonnakohtul tuleb maakohtu otsus tühistada osas, milles maakohus õigusvastaselt ei võtnud arvesse seda osa, mille osas kostja maakohtu menetluse ajal hagetava nõude täitis. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele täielikult vastu, sh ka osas, milles ringkonnakohus maakohtu otsuse tühistab. Seda tuleb arvestada apellatsioonimenetluse kulude jaotamisel. Kuna 85 eurot on ligi 2% põhivõlast, tuleb ringkonnakohtu menetluse kulud jätta 98% ulatuses kostja kanda, sest apellatsioonkaebus jäetakse selles osas rahuldamata, ja 2% ulatuses hageja kanda, sest selles osas apellatsioonkaebus rahuldatakse. Kuna maakohus ei määranud menetluskulusid summaarselt kindlaks, ei tee seda ka ringkonnakohus. Menetluskulud määratakse kindlaks TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras.
Krista Kirspuu /allkirjastatud digitaalselt/
Ulvi Loonurm /allkirjastatud digitaalselt/
Kaupo Paal /allkirjastatud digitaalselt/
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.