Capital Inkasso OÜ hagi KL vastu võlgnevuse nõudes
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 03.11.2015.a otsus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
20 420,58 eurot
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
KL apellatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja (apellatsioonimenetluses vastustaja): Capital Inkasso OÜ (registrikood 11553825), tehinguline esindaja vandeadvokaat Anneli Aab Kostja (apellatsioonimenetluses apellant): KL (isikukood XXXXXXXXX), tehinguline esindaja Tiina Raja
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON:
1.Harju Maakohtu 03.11.2015.a otsuse resolutsioon jätta muutmata, arvestades käesolevas otsuses esitatud põhjendusi.
4.Lisaks maakohtu poolt välja mõistetule, välja mõista KL ́lt Capital Inkasso OÜ kasuks käesoleva apellatsioonimenetluse kulu summas 574,17 eurot. Välja mõistetavatelt menetluskuludelt tuleb tasuda viivist VÕS § 113 lg 1 lauses 2 sätestatud määras käesoleva kohtuotsuse jõustumisest alates kuni kohase täitmiseni.
5.Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja
1(10)
Tsiviilasi nr 2-13-49272 taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.18.10.2013.a esitas hageja maakohtusse hagi, milles palus mõista kostjalt välja võlatunnistusest tulenev võlgnevus summas 15 473,59 eurot, viivised 3515,37 eurot (02.01.2011.a kuni hagiavalduse esitamiseni ja alates hagi esitamisest kuni põhinõude rahuldamiseni) ning kohtuvälise nõude esitamisega tekitatud kahju hüvitis summas 156 eurot. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid kostja ja LT 30.03.2009.a konstitutiivse võlatunnistuse, millega kostja tunnistas tingimusteta oma võlgnevust LT ees summas 242 109 krooni (15 473,59 eurot). Kostja kohustus võlatunnistusega tasuma võlgnevuse hiljemalt 01.01.2011.a. Kostja ei ole võlatunnistusest tulenevaid kohustusi täitnud. 06.03.2013.a sõlmisid LT ja hageja nõude loovutamise lepingu, millega LT loovutas võlatunnistusest tulenevad nõuded hagejale. 07.03.2013.a teavitas LT kostjat posti teel, et on loovutanud enda võlatunnistusest tuleneva nõude hagejale. Hageja saatis 20.03.2013.a nõudeavalduse võlatunnistusest tulenevate kohustuste täitmiseks koos pankrotihoiatusega, andes nõude täitmiseks aega kuni 01.04.2013.a, mille toimetas kostjale isiklikult kätte 15.04.2013.a. Kostjal on kohustus hüvitada ka hageja kohtuvälised kulud (kohtuvälise nõudekirja koostamisega seoses kulutused õigusabile summas 156 eurot). Vastuseks kostja vastuväidetele märkis hageja, et kostja ei ole enda vastuväiteid tõendanud. Tunnistajad saavad kinnitada võlatunnistuse allkirjastamist kostja poolt ja seda kohtus kinnitada. See, et võlgnik kohustuse võtmist ei mäleta, ei vabasta teda kohustuse täitmisest. Võlatunnistuse sisu viitab väga üheselt ja selgelt sellele, et tegemist on konstitutiivse võlatunnistusega. Võlatunnistuses ei pea sisalduma eelnenud läbirääkimiste asjaolud. Poolte varasem töösuhe ei saa mingil viisil mõjutada võlatunnistusest tulenevaid nõudeid. Teiseks on kostja väide põhjendamatu muuhulgas ka seetõttu, et pooltevaheline töösuhe lõppes enne vaidlusaluse võlatunnistuse allkirjastamist. 30.04.2015.a hagiavalduse terviktekstist selgitas hageja, et võlatunnistus sõlmiti kahe erineva kohustuse täitmise tagamiseks. Esiteks, kostja ja LT vahel olid erinevad ärilised suhted (sh oli LT kostjale tööandja aga kostja osutas LT-le oma ettevõtte Zerlustor OÜ vahendusel erinevaid teenuseid). Ärisuhete raames andis LT isiklikult kostjale ning ka kostja palvel viimase ettevõttele Zerlustor OÜ jooksvalt erinevates summades laenu. Laenu anti valdavalt sularahas. Samuti ostis LT enda ettevõtte kaudu kostja ettevõttele Zerlustor OÜ materjali (kuivõrd viimasel puudusid äriks vajalikud krediidi võimalused) ning viidatud kulud pidi kostja vastavalt kokkuleppele isiklikult LT-le hüvitama. Teiseks, LT täitis kostja eest RV’ile ostuhinna tasumise kohustuse. Nimelt ostis kostja RV-ilt auto, mille eest RV-ile ostuhinna tasumata jättis. LT täitis selle kohustuse RV ees. Seega sõlmiti võlatunnistus selleks, et fikseerida kostja kohustuse suurus LT ees ja seeläbi võttis kostja iseseisva kohustuse viidatud võlgnevus LT-le tasuda. Isegi juhul kui käsitleda võlatunnistust deklaratiivse võlatunnistusena, ei pea hageja täiendavalt tõendama võlasuhte aluseks olevaid asjaolusid, ning hagi kuulub rahuldamisele. Kostja vastuväited
2(10)
Tsiviilasi nr 2-13-49272
2.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Kostja ei ole sõlminud LTga konstitutiivset võlatunnistust ning ei teadnud enne käesoleva vaidluse tekkimist sellest tunnistusest midagi ning ei teadnud ka võlatunnistuse tähendust. Kostja ei ole teadlikult ega tahtlikult hageja poolt kohtule esitatud võlatunnistusele alla kirjutanud, mistõttu on kostja seisukohal, et tegemist ei ole tema allkirjaga. Kostja ei ole saanud LT-lt laenu, ei ole talle tekitanud mingit kahju vms, seega ei eksisteeri mingit alust, millisel põhjusel oleks kostja pidanud sõlmima konstitutiivse võlatunnistuse. Kostja ei olnud teadlik, et ta peab 01.01.2011.a mingisuguse võla tagasi maksma ja tal ei ole LT-ga sellest kunagi juttu olnud. Kostja sai konstitutiivsest võlatunnistusest teada alles hageja kaudu 15.04.2013.a, mil hageja esitas talle nõudeavalduse võlatunnistusest tulenevate kohustuste täitmiseks. Lisaks eeltoodule ei nähtu 30.03.2009.a koostatud võlatunnistusest selle andmise põhjus ega eesmärk, millised olid antud võlatunnistusele eelnenud lepingueelsete läbirääkimiste asjaolud ning millised olid poolte huvid enda sidumisel sellise võlatunnistusega ning hageja ei ole esitanud selle kohta mingeid tõendeid, mis annab aluse arvata, et neid tõendeid ei olegi. Konstitutiivsele võlatunnistusele viitab võlatunnistusel ainuüksi pealkiri, kuid võlatunnistuse sisu selle konstitutiivsust ei kinnita. Võlatunnistusest ei nähtu, millise nõude alusel see on sõlmitud ning kuidas tekkis väidetav võlasuhe. LT oli kostja tööandja ning kuivõrd tööandja maksab eeldatavalt tasu töövõtjale, siis millegagi ei ole tõendatud võlasuhte vastupidine olukord, st töövõtja on võlgu tööandjale. Selline võlatunnistus, mis ainuüksi viitab mingile eelmisele võlasuhtele, kuid puudub dokument, mis tõendaks võlasuhet, paneb võlgniku olukorda, kus võrdselt kehtivad mõlemad nõuded, st samaaegselt võlatunnistusega kehtib ka tegelik, võlatunnistuse aluseks olev nõue ja see võimaldaks nõuda võlgnikult kahekordse summa väidetavast tegelikust võlast. Hageja ei ole esitanud mingeid tõendeid, et kostja pidanuks mõistma võlakirja teksti selliselt, et sooviti tunnistada võlga olenemata vastava kohustuse tegelikust olemasolust. Seda enam, et vastavat kohustust tegelikult ei ole. Vastuseks hageja täiendavatele selgitustele märkis kostja, et hageja on segamini ajanud kaks isikut: kostja ja Zerlustor OÜ. Hageja ei ole selgitanud, miks oleks kostja pidanud enda kanda võtma äriühingule antud laenud. Hageja ei ole esitanud laenulepinguid ega laenu andmise kuupäevi. Arusaamatu on samuti, miks peaks kostja tasuma Zerlustor OÜ materjalide eest. LT oli Zerlustor OÜ juhatuse liige ajavahemikus 01.09.2006.a – 28.01.2008.a, mis tõendab, et LT oli seotud Zerlustor OÜ majandustegevusega. Auto ostmine on tõendamata. Kuna võlatunnistuses ei ole märgitud midagi hageja poolt väidetavate tehingute kohta, ei saa järeldada, et need olid võlatunnistuse allkirjastamise aluseks. Edasine menetluse käik
3.Harju Maakohtu 26.03.2014.a otsusega rahuldati hagi. Tallinna Ringkonnakohtu 26.11.2014.a otsusega tühistati maakohtu otsus ja tsiviilasi saadeti uueks läbivaatamiseks maakohtule. Riigikohus jättis 23.03.2015.a hageja esitatud kassatsioonkaebuse menetlusse võtmata. Esimese astme kohtu otsus
4.Harju Maakohus tegi 03.11.2015.a otsuse, millega rahuldas hagi ning mõistis kostjalt hageja kasuks võlatunnistusest tuleneva võlgnevuse 15 473,59 eurot ning kohtuvälise nõude esitamisega tekitatud kahju summas 156 eurot. Maakohus mõistis kostjalt välja ka viivise 6098,85 eurot (ajavahemikul 02.01.2011.a-03.11.2015.a põhivõlgnevuselt 15 473,59 eurolt) ja alates 04.11.2015.a viivised seadusjärgses määras põhivõlgnevuselt kuni põhinõude täieliku täitmiseni.
3(10)
Tsiviilasi nr 2-13-49272 Otsuse kohaselt nähtuvad võlatunnistusest kokkulepped, mis puudutavad nii tagasimakstavat summat kui ka võla tagastamise tähtpäeva - seega viitavad lepingu tingimused sellele, et lepinguga loodi iseseisev kohustus, mitte ei piirdutud olemasoleva kohustuse tunnistamisega. Lisaks kinnitavad tunnistaja LT ütlused kohtu hinnangul seda, et võlatunnistuse sõlmimisega soovisid pooled luua uue ja iseseisva võlakohustuse, samuti et võlatunnistuse sõlmimise eesmärk ja põhjus oli ajendatud sellest, et fikseerida kostja kohustuste maht LT ees ja anda LTle võlatunnistuse näol õiguslik alus kostjalt võlgnevuse sissenõudmiseks. Kohtu hinnangul selgitas hageja ka võlatunnistuse andmise aluseks olevaid asjaolusid ning lisaks on nimetatud asjaolusid tõendanud tunnistajate ütlustega, millega on ümber lükatud kostja poolt avaldatud seisukohad/vastuväited. Kohtu hinnangul olid hageja poolt esitatud võlatunnistuse andmise aluseks olevad asjaolud eluliselt usutavad ning haakuvad asjas olemasolevate teiste tõenditega, s.o äriühingu Zerlustor OÜ äriregistri väljavõttega ning tunnistajate RV ja LT ütlustega. Kohtu hinnangul kinnitavad tunnistajate RV ja LT ütlused algse võlasuhte olemasolu. LT on selgitanud, et ligikaudu pool (võlatunnistuses nimetatud kohustustest) moodustab sõiduk Ford, mis oli kostja valduses ja mille eest kostja lubas maksta. Seda, et LT on täitnud kostja eest sõiduauto Ford eest ostuhinna tasumise kohustuse kolmandale isikule RV-ile, kinnitavad ka RV ütlused. Seega, LT ja RV ütlused koosmõjus kinnitavad, et üks osa võlatunnistuses nimetatud võlgnevusest moodustas kostja kohustus RV ees (seonduvalt sõiduauto Ford ostmisega), kuna LT tasus RV-ile kostja eest sõiduauto ostuhinna tasumise kohustuse (tasaarvestuse teel). Kohtu hinnangul võis tunnistaja ütlustest järeldada, et tema igapäevaselt Zerlustor OÜ tegevuses ei osalenud. Samas kinnitavad tunnistaja ütlused seda, et kostja ja LT vahel olid ärilised suhted. Ärisuhete raames andis LT isiklikult kostjale ning ka kostja palvel ettevõttele Zerlustor OÜ jooksvalt erinevates summades laenu. Nimetatu ei olnud kohtu hinnangul ka ärisuhetes tavapäratu. See, et LT poolt antud krediidist on kostja suunanud oma äritegevusse (Zerlustor OÜ), kus ka LT oli oma ettevõtte läbi osanik, ei oma siinkohal tähtsust. Ka juhul kui algne kohustus eksisteeris LT ees Zerlustor OÜ-l, on kostja võlatunnistuse sõlmimisega kohustusega võlaõigusseaduse (VÕS) § 178 lg 1 tähenduses kas ühinenud või VÕS § 89 lg 1 tähenduses selle asendanud. Seda, et kostja teadis, et osaliselt kajastab võlatunnistuses toodud võlgnevus ka Zerlustor OÜ kohustusi, ning võttis need üle ja/või asendas need, tõendavad samuti LT ütlused. Kostja ei ole menetluses vastupidist tõendanud. Seega on võlatunnistuse sõlmimisega kostja kinnitanud temal isiklikult lasuva kohustuse suurust ning siduvat kohustust LT ees. Kohtu hinnangul oli eelnevaga tuvastatud, et 30.03.2009.a sõlmiti võlatunnistus selleks, et fikseerida kostja kohustuse suurus LT ees ja seeläbi võttis kostja iseseisva kohustuse võlatunnistuses märgitud võlgnevus 15 473,59 eurot LT-le tasuda. Seega on 30.03.2009.a võlatunnistuse näol tegu konstitutiivse võlatunnistusega, kuna dokumendi koostamise eesmärk oli luua uus kohustus. Võlatunnistuse allkirjastanud pooled on sellist tahet võlatunnistuse punktis 3 sõnaselgelt väljendanud, lisaks on see tuvastatud ka tunnistaja LT ütlustega. Kostja näol ei ole tegemist isikuga, kes ei saa aru oma tegude tagajärgedest ning ei mõista nende tähendust. Kohus tuvastas, et kuna kostja oma kohustust täitnud ei ole, kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele võlatunnistusest tulenev võlgnevus summas 15 473,59 eurot. Hageja on tõendanud, et tema poolt on kantud kohtuvälise nõudekirja koostamisega seoses kulutusi õigusabile summas 156 eurot. Kostja nimetatud nõudele ning summale vastuväiteid esitanud ei ole. Kostja ei ole ka viivise nõudele vastuväiteid esitanud. Kuivõrd pooled ei ole viivisemääras eraldi kokku leppinud, tuleb viivise arvestamisel lähtuda seadusjärgsest viivisemäärast. Maakohus jättis menetluskulud kostja kanda ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskuludena riigilõivu 750 eurot, ekspertiisitasu 282 eurot ja lepingulise esindaja kulu
4(10)
Tsiviilasi nr 2-13-49272 2698,80 eurot, kokku 3730,80 eurot ning menetluskuludelt viivise seadusjärgses määras kohtuotsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni. Apellatsioonkaebus
5.Maakohtu otsuse peale esitas kostja apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ning teha uue otsuse, millega jäetakse hagi täies ulatuses rahuldamata. Kostja palus jätta kõik menetluskulud hageja kanda. Kostja ei nõustu, et tegemist on konstitutiivse võlatunnistusega. Poolte tahet luua konstitutiivne kohustus või senine kohustus asendada peab tõendama võlausaldaja, vastasel juhul loetakse võlatunnistus deklaratiivseks. Vastustaja kutsutud tunnistaja LT, kes on võlatunnistuses võlausaldaja, selgitas ja põhjendas küll enda huve võlatunnistuse sõlmimisel, kuid ei andnud mingit selgitust kostja tahte kohta. Võlausaldajal tuleb tõendada, et võlatunnistuse puhul oli mõlema poole tahe suunatud sellele, et luua nõuete õiguslikust alusest sõltumatu nn konstitutiivne võlatunnistus. Võlausaldajal tuleb seega tõendada mitte ainuüksi tema enda ettekujutust võlatunnistuse olemusest ja selle õiguslikest tagajärgedest, vaid ka seda, et ka võlga tunnistava isiku tahe oli suunatud sellele, et olla võlakirjas märgitud kohustusega seotud sõltumata sellest, kas tal pooltevahelistest võlasuhetest tulenevalt oleks kohustus märgitud summa tasuda või mitte. Ainuüksi kostja kinnitus võlatunnistusel, et ta kinnitab võlasumma 242 109 krooni tunnistamist ja kohustub selle summa hiljemalt 01.01.2011.a tagasi maksma, ei anna alust tõlgenduseks, et kostja tegelik tahe oli suunatud selles ulatuses kohustuse tunnistamisele sõltumata sellest, kas tal tegelikult oli hageja ees niisugune kohustus. Hageja ei ole põhistanud, nagu pidanuks lepingupoolega sarnane mõistlik isik samadel asjaoludel mõistma võlakirja teksti selliselt, et sellega sooviti tunnistada võlga ka olenemata vastava kohustuse tegelikust olemasolust (VÕS § 29 lg-d 1 ja 4). Kostja on korduvalt kinnitanud, et tema ei ole võlatunnistust teadlikult sõlminud. Ilmselgelt ei ole ta ka mingeid kokkuleppeid sõlminud ega huvi ilmutanud võlatunnistuse sõlmimiseks. LT ütluste kohaselt oli kostja täielikult apaatne ja valmis kõigele alla kirjutama ning võtma enda kanda võõrad ja tõendamata võlad ega vaielnud millelegi vastu. LT ei ole vähimalgi määral selgitanud, miks pidi kostja võtma nende ühise juriidilise isiku võlad isiklikult enda kanda ja miks peaks kolme isiku poolt juhitav firma olema ainult kostja vastutusel. Kostja ei olnud ainuke kes juhtis ja tegeles firmaga, vastupidiselt LT ütlustele. Kohus on lähtunud üksnes hageja seisukohtadest. LT tõendas enda ütlustega, et kostjal ei saanud olla mingit huvi võlatunnistuse sõlmimiseks, kuna kõnealused võlad ei olnud kostja võlad. Konstitutiivse võlatunnistuse sisust sai kostja teadlikuks alles kohtumenetluse käigus. Varasemalt ei ole kostja sellega kokku puutunud ja mingeid selgitusi selle kohta kuulnud. Kostja leidis, et võlatunnistuse näol ei ole tegemist konstitutiivse võlatunnistusega - selles puudub oluline sisu ja seetõttu on tehing näilik tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 89 lg 1 mõttes ja seega tühine. Maakohus ei selgitanud välja kostja huvi võlatunnistuse sõlmimiseks. Maakohus on lähtunud oma hinnangu andmisel võlatunnistuse sõnastusest, kuid Riigikohus on oma otsuse nr 3-2-1-15-09 punktis 12 selgitanud, et võlatunnistusele hinnangu andmisel tuleb arvestada, et võlatunnistuse tähendus määratakse võlatunnistuse sisu ja ulatusega, kusjuures võlatunnistuse sõnastus ei ole siinkohal määrava tähendusega. Analüüsida tuleb võlatunnistuse andmise põhjust ning eesmärki, samuti lepingueelsete läbirääkimiste asjaolusid, poolte huve jms. Maakohus ei kaalunud, kas põhikohustus võib olla juba täidetud või siis seda ei ole kunagi olnudki ja seega ka võlatunnistus täidetud. See on erilise tähtsusega olukorras, kus võlatunnistuses puudub igasugune viide ja selgitus, millist võlga tunnistatakse ja mis saab võlatunnistuse aluseks olevast võlasuhtest. Samuti ei analüüsinud maakohus lepingueelseid läbirääkimisi ja kostja huve. Maakohus oleks pidanud LT ütlustesse suhtuma kriitiliselt.
5(10)
Tsiviilasi nr 2-13-49272 Maakohus ei selgitanud välja, mille täitmise tagamiseks võlatunnistus sõlmiti. Kostja ja LT vahel ei ole olnud mingeid varasuhteid. Seega on tegemist kahe isiku ütlustega, milles esinevad olulised vastuolud, mida ei ole kõrvaldatud ega analüüsitud. Juhul kui võlatunnistusel oleks alus, saanuks hageja need dokumentidena esitada, kuid selle asemel on vaid tunnistaja ütlused. Arvestades, et tunnistaja on ise antud asjas teine pool, st loovutanud oma võla hagejale, on ta ise asjast huvitatud isik. Samuti on teine tunnistaja kinnitanud, et on LT-ga seotud, mis tähendab, et mõlemad on huvitatud pooled. Kahtlusi kinnitab asjaolu, et tunnistaja RV ei mäletanud mitte midagi sõiduki müügiga seonduvalt, kuid mäletas seda, et müüs selle kostjale. Kuna võlatunnistus ei sisalda viidet sellele, millest põhikohustus koosneb, on tuvastamata, millist põhikohustuse täitmist tagatakse. Kuna täitmist ei asendata, järelikult piisab sellest, kui põhikohustus on täidetud. Arvestades, et LT ei tea ka ise täpselt, millest see põhikohustus koosneb ja suur osa sellest on LT ettevõtte poolt Zerlustor OÜ-le esitatud arved, on reaalne, et kohustus on selle õige adressaadi poolt ammu täidetud. Ei ole teada, et nimetatud arvete tasumata jätmise tõttu oleks mingeid nõudeid esitatud. Võlatunnistuses sisalduva summa teise poole moodustab sõiduauto. On tuvastamata täpne sõiduk. Ford Expedition ei ole kostja omandis kunagi olnud. Kuna sõiduki registreerimismärki ei ole avaldatud, oletas kostja, et vaidlusalune sõiduk on Zerlustor OÜ-le ostetud sõiduk Ford Expedition registreerimismärgiga xxxxxx. See sõiduk ei ole kunagi kuulunud kostjale ega tema lähikondsetele. Seda, et tegemist oli äriühingu jaoks soetatud sõidukiga kinnitavad ka LT ütlused, millega ta kinnitas, et ta tasus sõiduki müüjale sõiduki sissemakse, samuti tasaarveldas ta ülejäänud sõiduki hinna. See näitab otseselt LT enda huvi sõiduki soetamisel ja osalust sõiduki ostmisel ning on arusaamatu, miks selle eest peaks tasuma kostja eraisikuna. Samuti müüdi sõiduk ja tasu selle eest sai Zerlustor OÜ, milles oli LT osanik ja arvatavalt kasutas sõiduki eest saadud raha arvete jms tasumiseks. Kostja jaoks jäi arusaamatuks, kuidas jõudis maakohus järeldusele, et LT osalus ettevõttes Zerlustor OÜ haakub võlatunnistuse aluseks olevate asjaoludega ja on eluliselt usutav. Asja sisu on ettevõtte toimimine, tööde otsimine, tasu saamine ja töötasude maksmine. Kuidas maakohtu hinnangul on see seotud kostja poolt allkirjastatud võlatunnistusega, kuigi ettevõttes oli peale kostja veel kaks isikut, on täielikult arusaamatu. Sisuliselt nõuab LT kostjalt raha, mis tal endal ettevõtte majandustegevuses väidetavalt saamata jäi. Võimalik et tänaseks päevaks on kõik arved tasutud. LT ise kinnitas, et tal ei oleks nõude esitamiseks olnud mingit alust. Selliste vastuoluliste väidete alusel saab järeldada, et tegelikku alust nõude esitamiseks ei ole ja tegelikkuses ei toimunud mingeid laenu andmisi. Vastasel juhul oleks saanud esitada nõude tasumata arvete tasumiseks kas otse ettevõttele või kui tulemust ei järgne, kohtule. Antud juhul on aga nii need võlad kui ka ebamäärased kostjale antud sularaha andmised on ühendatud kokku ühte võlakirja ja vaatamata asjaolule, et ka LT ei teadnud täpselt, millest võlasumma koosneb, on summa võlatunnistusel ümardamata ja konkreetne. Kostja vaidles vastu ka viivisenõude ja kohtuväliste kulude osas. Vastustaja seisukoht
6.Vastustaja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu seisukoht
7.Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebusega ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et vaidlustatud maakohtu otsuse resolutsioon tuleb jätta muutmata, arvestades käesolevas otsuses esitatud põhjendusi. Hageja esitas kostja suhtes raha saamisele suunatud nõude. Hageja hages võlatunnistuses näidatud põhivõla tasumist, viivist põhivõla tasumisega viivitamise eest ja kahju hüvitist selle
6(10)
Tsiviilasi nr 2-13-49272 eest, et hageja tegi võla sissenõudmiseks kohtueelseid kulutusi. Maakohus rahuldas võlatunnistusest tuleneva põhivõla nõude, tuginedes sellele, et kostja ja hageja eriõiguseellase vahel oli konstitutiivsest võlatunnistusest tulenev võlasuhe. Selle eeldusena asus maakohus seisukohale, et kostja ja hageja eriõiguseellase poolt allkirjastatud dokumenti (t I kd lk 8) tuleb käsitleda konstitutiivse võlatunnistusena. Ringkonnakohus sellise maakohtu järeldusega ei nõustu. See, kas kahe isiku poolt allkirjastatud dokumendis kajastuvat õigussuhet tuleb käsitleda konstitutiivse või deklaratiivse võlatunnistusena, on õigusliku kvalifikatsiooni küsimus. Õigusliku hinnangu peab hagilises tsiviilkohtumenetluses poolte poolt kohtu ette toodud asjaolude alusel andma kohus. Käesoleva tsiviilasja raames leidis hageja, et vaidlusaluse võlatunnistuse puhul on tegemist konstitutiivse võlatunnistusega, kostja vaidles sellele vastu ja leidis muude vastuväidete hulgas, et tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega. Seega pidi hageja arvestama, et kohus, sh ka ringkonnakohus apellatsioonimenetluse raames võib hinnata vaidlusalust võlatunnistust ka deklaratiivse võlatunnistusena. Käesoleval juhul tulebki vaidlusalust võlatunnistust kvalifitseerida deklaratiivse võlatunnistusena. Võlatunnistuse, nii nagu ka kõikide muude tehingute puhul ei ole määrav mitte kirjapandud tekst, vaid asjaosaliste tegelik tahe tehingu tegemise ajal. Seega ei sõltu võlatunnistuse konstitutiivseks või deklaratiivseks kvalifitseerimine võlatunnistuse pealkirjast ega sellest, kas võlatunnistuse tekstis on tunnistust ühte või teist pidi nimetatud. Konkreetse võlatunnistuse puhul oli oluline fikseerida see, et kostjal on hageja eriõiguseellase suhtes rahaline kohustus, et rahaline kohustus on kindlas suuruses ja kostjal tuleb hageja suhtes rahaline kohustus täita hiljemalt 01.01.2011.a. Need asjaolud viitavad deklaratiivse võlatunnistuse iseloomule. Deklaratiivse võlatunnistuse tunnus on see, et selles määratletakse konkreetne kohustus ja tunnistusega luuakse tõend, millel on järgneva kohtumenetluse raames see mõju, et võlatunnistusele tuginev pool saab tugineda võlatunnistusele ja tõendamiskoormis pöördub ümber selliselt, et vastaspool, st isik, kes on võlatunnistuses kohustuste olemasolu kinnitanud, võib soovi korral tõendada, et tal kohustusi ei lasu. See, et võlatunnistuses on kasutatud konstitutiivse võlatunnistuse mõistet ja see, et võlatunnistusse on kirja pandud lauseid, mis võivad iseloomustada konstitutiivset võlatunnistust, ei tähenda, et võlatunnistuse eesmärk oleks olnud muu kui eespool märgitu. Võlatunnistuse eesmärk oli anda selle järgi soodustatud isikule tõend selle kohta, et kostja tunnistab, et ta on hageja eriõiguseellase ees rahaline kohustus, et rahaline kohustus on suuruses 242109 krooni ja et see kohustus tuleb täita hiljemalt 01.01.2011.a. Sellistel eesmärkidel antud võlatunnistus vastab deklaratiivse võlatunnistuse tunnustele ja seetõttu asub ringkonnakohus seisukohale, et vaidlusaluse võlatunnistuse puhul on tegemist deklaratiivse võlatunnistusega.
8.See, et hageja eriõiguseellase ja kostja poolt allkirjastatud dokumendis kajastuvat õigussuhet tuleb käsitleda deklaratiivse võlatunnistusena ei tähenda, et deklaratiivse võlatunnistusele tuginev hagi ei võiks rahuldamisele kuuluda. Deklaratiivne võlatunnistus on tõend, milles kajastatakse see, et kostjal lasub hageja eriõiguseellase ees rahaline kohustus summas 242109 krooni ja et vastav rahaline kohustus tuli täita hiljemalt 01.01.2011.a. Nimetatud tõend viitab sellele, et kostja tunnistas hageja eriõiguseellase ees vastavas suuruses ja täitmise tähtpäevaga rahalist kohustust. See tõend on üks tõend, mille alusel võib kohus tuvastada rahalises nõudes esitatud hagi rahuldamise eeldused, st selle, et kostja ja hageja eriõiguseellase vahel tekkis nimetatud isikute kokkuleppest tulenev võlasuhe, millega võttis kostja endale konkreetse rahasumma maksmise kohustuse konkreetseks tähtpäevaks ja mis baseerus muudel varasematel kohustustel (võlatunnistuse p-s 3 viidatakse tunnistatud rahalise kohustuse aluseks olevale eelmisele võlasuhtele). Rahalises nõudes esitatud hagi rahuldamine ei eelda põhjapanevalt kõikide, võlasuhtega mingilgi viisil seotud detailide tuvastamist. Hagi rahuldamiseks on piisav see, kui kohus tuvastab, et poolte vahel on võlasuhe, millest tuleneb kostjale kohustus maksta hagejale konkreetne rahasumma. Juhul, kui kostja toob hagile vastuvaidlemise käigus kohtu ette konkreetsed vastuväited, mille esitamise tõttu tekib
7(10)
Tsiviilasi nr 2-13-49272 pooltevahelise võlasuhte üksikasjade tuvastamise vajadus, ei ole välistatud see, et kohtul tuleb hinnata ka võimalikke rahalise kohustuse tekkimise aluseks olevaid üksikasju. Kuid deklaratiivse võlatunnistuse puhul sõltub see kostja vastuväidetest. Juhul, kui kostja vastuväited seda ei tingi, piisab raha maksmisele suunatud hagi rahuldamiseks sellest, et kohus tuvastab poolte vahel õigussuhte, millest tuleneb hageja õigus nõuda kostjalt konkreetses suuruses raha maksmist ning see, et kohustus on muutunud sissenõutavaks. Need asjaolud saab eespool kirjeldatud võlatunnistuse alusel tuvastatuks lugeda.
9.Kuna deklaratiivse võlatunnistuse alusel saab rahalise nõude olemasolu summas 242109 krooni ja kohustuse sissenõutavaks muutumise 01.01.2011.a tuvastatuks lugeda, sõltub hagi rahuldamine sellest, kas kostja on kohtu ette toonud ja tõendanud sellised vastuväited, mille tuvastamine võiks tingida hagi rahuldamata jätmise. Kostja väitis, et tema ei ole vaidlusalust võlatunnistust allkirjastanud, või et tema ei ole vähemalt teadlikult võlatunnistust allkirjastanud. Ringkonnakohus leiab, et sellised vastuväited ei saa tingida hagi rahuldamata jätmist. Kirjaliku lepingudokumendi puhul kehtib eeldus, et see annab ammendavalt ja lünkade vabalt edasi kogu pooltevahelise võlasuhte sisu. Maakohus tuvastas õigesti, et kostja on vaidlusalusele võlatunnistusele alla kirjutanud. Kostja ei ole kohtu ette toonud selliseid asjaolusid, mille alusel saaks järeldada, et ta oleks olnud võlatunnistuse allkirjastamisel eksimuses. Seega ei teki ka küsimust tühistamisavalduse tegemisest ja tühistamise tähtaegsusest.
10.Kostja vastuväide, et kostjal ei lasunud selliseid kohustusi, mille olemasolu ta võlatunnistusega kinnitas, ei saa tingida hagi rahuldamata jätmist. Kuigi võlatunnistuses (p-s 3) viidatakse abstraktselt sellele, et kostja ja hageja eriõiguseellase vahel oli eelmine võlasuhe, esitas hageja käesoleva tsiviilasja menetluse raames konkreetsed asjaolud, millest tulenevalt hageja väidete kohaselt kostjal raha maksmise kohustus tekkis. Maakohus on neid õigussuhteid oma otsuse motiveerivas osas (p-s 20) käsitlenud ja maakohus on leidnud, et hageja poolt esitatud tõendid kinnitavad algse võlasuhte olemasolu. Ringkonnakohus nõustub selles osas maakohtupoolse tõendite hindamisega ning järeldustega, mida maakohus tuvastatud asjaolude alusel tegi. Hageja ei tuginenud mitte ainult võlatunnistusele, milles võlatunnistuse andmise aluseks olevaid asjaolusid ei olnud välja toodud, vaid tõi maakohtu menetluses esile ka konkreetsed faktiväited ja esitas tõendid. Nende alusel sai kostja konkreetse ettekujutuse sellest, millistest õigussuhetest väidetavalt kostjal raha maksmise kohustus tuleneb. Selles olukorras ei saa kostja väita, et ta ei saa võlatunnistuse tõttu ümberpöördunud tõendamiskoormisest tulenevalt tõendada, et võlasuhtes kajastatud kohustust ei olnud. Kostjal oli võimalus esitada kohtule asjaolud ja neid tõendavad tõendid, mille alusel oleks kohus saanud järeldada, et kostja hageja poolt väidetud õigussuhete osaline ei olnud või et kostjal vastavatest õigussuhetest tulenevalt kohustusi ei lasunud.
11.Kostja poolt kohtu ette toodud väidete ja tõendite alusel ei saa kohus järeldada, et kostja oleks täitnud oma tõendamiskoormise ja tõendanud, et võlatunnistuse andmise aluseks olevaid õigussuhteid ei olnud või et nendest õigussuhetest temale kohustusi ei tulenenud. Kostja esitas väite, et tema hinnangul ei ole eluliselt usutav ega põhjendatud see, et kostja pidi isiklikult enda kanda võtma asjaosaliste isikute ühise osalusega juriidilise isiku võlad. Selline väide ei saa tingida hagi rahuldamata jätmist. Sellise juriidilise isiku, kelle osanik kostja on, kohustuste enda kanda võtmine ei ole õiguslikult välistatud. Teise isiku kohustuste enda kanda võtmine, nagu kostja seda nimetab, võib toimuda nii võlasuhtega ühinemise teel, kui ka muul viisil, näiteks osanikevahelise kokkuleppe sõlmimise teel. See, et kostja rahalised kohustused enda kanda võttis, on tõendatud võlatunnistusega. See, et mingite kohustuste enda kanda võtmisel on kostja jaoks negatiivsed tagajärjed, ei tähenda, et kohustusi ei ole võetud. Kohustuste võtmine ei eelda
8(10)
Tsiviilasi nr 2-13-49272 erilise põhjendatuse olemasolu. Äriühingu tegevusest tulenevate kohustuste võtmine ei eelda seda, et kostja oleks olnud äriühingu juhataja. Seda ei pidanud ka hageja tõendama. Hageja täitis enda tõendamiskoormise sellega, kui esitas tõendina võlatunnistuse ja esitas andmed selle kohta, millised olid väidetavad suhted, mille tõttu võlatunnistus anti. Selle tulemusena tekkis kostjal kohustus esitada asjaolud ja tõendid, millest saaks järeldada, et kohustust ei olnud. See kostja väide, et kostjal ei saanud olla mingit huvi võlatunnistuse andmiseks, ei saa tingida hagi rahuldamata jätmist. Huvi võtta vastutus enda osalusega äriühingu kohustuste eest, võib tuleneda erinevatest asjaoludest. See, et osanikul võib selline huvi olla, on eluliselt usutav. See, et kostja võlatunnistuse allkirjastas, viitab sellele, et tal mingi huvi märkimisväärse rahalise kohustuse olemasolu tunnistamiseks oli. Sellise huvi puudumist paljasõnalise väitega tõendada ei saa. Kohustuste puudumist ei saa tõendatuks lugeda ka selle väite alusel, et vaidlusel äriühingul oli veel teisigi osanikke. Selliste asjaolude et, millised olid suhted osanike vahel ja mis asjaoludel täpselt kostja võlatunnistuse allkirjastas, kohtu ette toomise kohustus lasub kostjal.
12.Kostja ei ole kohtu ette toonud selliseid asjaolusid ega esitanud tõendeid, mille alusel saaks tõendatuks lugeda selle, et võlatunnistuse puhul on tegemist näiliku tehinguga. Näiliku tehingu tuvastamiseks tuleb näilikkusele tugineval poolel kohtu ette tuua asjaolud ja esitada tõendid, mille alusel saab kohus järeldada, et poolte ühine tegelik tahe võlatunnistuse andmisel oli suunatud millelegi muule kui võlatunnistuses väljendatu. Selliseid asjaolusid ega tõendeid ei ole kohtu ette toodud. Vastupidi, hageja esitas omapoolse tõendina võlatunnistuse, mis dokumentaalse tõendina viitab sellele, et poolte tahe oli suunatud just võlatunnistuses sätestatud tagajärgede kaasatoomisele.
13.Võlatunnistusele tugineva hagi rahuldamine ei eelda seda, et hageja peaks tõendama, et kostjal oli konkreetne huvi endale rahaline kohustus võtta. Seega ei saa sellise huvi välja selgitamata jätmine tingida hagi rahuldamata jätmist. Kostja ei ole kohtu ette toonud asjaolusid ega esitanud tõendeid, mille alusel saaks tuvastada, et põhikohustus on juba täidetud. Raha saamisele suunatud hagi rahuldamine ei eelda seda, et hageja tõendaks, et rahaline kohustus on jätkuvalt täitmata.
14.Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonkaebuses esitatud väitega, et maakohus ei selgitanud välja, milliste kohustuste täitmise tagamiseks võlatunnistus anti. Kuigi pooltevahelisest tõendamiskoormise jaotusest tulenevalt maakohtul sellist vajadust iseenesest ei olnud, kujundas maakohus selles osas kohtuotsuses oma seisukoha (maakohtu otsuse p 20).
15.Kostja vastuväide, et kostja ja hageja eriõiguseellase vahel ei ole olnud mingeid õigussuhteid, on liiga üldsõnaline. Seda olukorras, kus hageja seletas üksikasjalikult lahti need õigussuhted, millest tulenevalt kostja võlatunnistuse andis. Selles olukorras oleks kostja saanud kohtu ette tuua asjaolud, mille alusel oleks kohus saanud jõuda veendumusele, et kostjal mingeid varalisi kohustusi ei ole. Olukorras, kus hageja või hageja eriõiguseellase kasuks on välja antud võlatunnistus, ei pea hageja nõude olemasolu muul viisil tõendama. Võlatunnistuse andmise eesmärk on lihtsustada tõendamiskoormist ja pöörata tõendamiskoormis ümber. See apellandi väide, et on reaalne, et võlatunnistuse andmise kohustus on ammu täidetud, ei saa tingida apellatsioonkaebuse rahuldamist. Kuigi ei ole välistatud, et mingi kohustus on täidetud, saab kohus sellise järelduse teha üksnes siis, kui see hagimenetluse pool, kes kohustuse täitmisele tugineb, esitab ka tõendid, mille alusel saab lugeda vastava faktiväite tõendatuks. See apellandi väide, et talle ei ole teada, et võlatunnistuse aluseks olevate arvete tasumata jätmise tõttu oleks nõudeid esitatud, ei anna alust järeldada, et nõuded oleksid rahuldatud. Seda, et nõuded on rahuldatud, saab järeldada sellest kui tõendatakse kohustuste täitmine. Sõiduauto
9(10)
Tsiviilasi nr 2-13-49272 ostuhinna tasumise kohustuse enda kanda võtmine ei eelda seda, et sõiduauto pidi minema kostja omandisse. Hageja väitis, et sõiduauto, mille ostuhinna tasumise kohustuse kostja enda kanda võttis, oli kostja kasutuses. See apellandi väide, et väidetavalt oli ka hageja eriõiguseellasel sõidukiga seoses majanduslik huvi, ei välista seda, et kostja sõiduki omandamisega seotud kohustusi enda kanda võttis. Hageja eriõiguseellase ütlustest ega ka muudest tsiviilasjas esitatud tõenditest ei saa järeldada, et hageja eriõiguseellasel ei olnud peale võlatunnistuse muud alust kostjalt raha maksmist nõuda. Sellist järeldust LT ütluste alusel teha ei saa. Eespool toodust tulenevalt tuleb jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja maakohtu otsuse resolutsioon muutmata.
16.Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega jäävad käesoleva apellatsioonimenetluse kulud kostja kanda. Ringkonnakohtul ei ole alust muuta maakohtu otsust varasemate menetluskulude jaotuse või summaarse kindlaksmääramisega seoses. Maakohus kontrollis menetluskulude põhjendatust ja vajalikkust. Asjaoludele, millest saaks järeldada, et maakohus oleks diskretsiooni kohaldamisel eksinud, ei ole kostja apellatsioonkaebuses esile toonud. Selliseid asjaolusid ei nähtu ka muudest tsiviilasja materjalidest. Käesoleva apellatsioonimenetlusega seoses taotleb hageja kostjalt 574,17 euro väljamõistmist (ilma käibemaksuta). Vastav summa tuleneb sellest, et kostja esindaja tegi apellatsioonimenetluses 4,25 tundi tööd. See tööaeg ei ole ülepaisutatud. Kostja esindajal tuli tutvuda maakohtu otsusega, apellatsioonkaebusega ja koostada apellatsioonkaebusele vastus. Apellatsioonkaebuse osas koostatud vastus ei sisalda mittevajalikke osasid. Ringkonnakohus loeb käesoleva vaidluse asjaolusid arvestades sellel konkreetsel juhul tunnitasu suuruses 130 eurot ilma käibemaksuta, põhjendatuks.
Krista Kirspuu /allkirjastatud digitaalselt/
Ulvi Loonurm /allkirjastatud digitaalselt/
Kaupo Paal /allkirjastatud digitaalselt/
10(10)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.