2-13-49272 Capital Inkasso OÜ hagi XXXvastu võlgnevuse nõudes
Tsiviilasja hind
20 420, 58 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: Capital Inkasso OÜ (registrikood 11553825; asukoht Estonia pst 15a Tallinn 10141) Hageja lepinguline esindaja:vandeadvokaat Anneli Aab (AB Aivar Pilv, e-post [email protected]) Kostja: XXX(isikukood XXX, elukoht XXX, e-post XXX) Kostja lepinguline esindaja: Tiina Raja (Õiguskoda OÜ, epost [email protected]) kohtuistungil 17.09.2015 Hageja esindaja Anneli Aab, kostja XXX, kostja esindaja Tiina Raja
Asja läbivaatamine Istungil osalenus isikud ja nende esindajad
RESOLUTSIOON
1.Hagi rahuldada.
2.Välja mõista XXXCapital Inkasso OÜ kasuks võlatunnistusest tulenev võlgnevus 15 473,59 (viisteist tuhat nelisada seitsekümmend kolm eurot ja 59 senti) eurot.
3.Välja mõista XXXCapital Inkasso OÜ kasuks kohtuvälise nõude esitamisega tekitatud kahju summas 156 (üks sada viiskümmend kuus) eurot.
4.Välja mõista XXXCapital Inkasso OÜ kasuks viivis summas 6 098,85 eurot (ajavahemikul 02.01.2011-03.11.2015 põhivõlgnevuselt 15 473,59 eurolt) ja viivised alates 04.11.2015 VÕS § 113 lg 1 ettenähtud määras põhivõlgnevuselt (15 473,39 eurot) kuni põhinõude täielikult täitmiseni.
5.Kohtuotsuse jõustumisel tagastada tsiviilasja toimikus olev 30.03.2009 konstitutiivse võlatunnistuse originaal vastava poole nõudmisel. Menetluskulude jaotus ja rahaline kindlaksmääramine
1.Jätta menetluskulud XXXkanda.
2.Välja mõista Kaspar XXX`lt menetluskulu, so Capital Inkasso OÜ poolt tasutud riigilõiv summas 750 eurot, ekspertiisitasu summas 282 eurot ja lepingulise esindaja
2-13-49272
kulu summas 2698,80 eurot, kokku summas 3730, 80 eurot Capital Inkasso OÜ kasuks.
3.Välja mõista Kaspar XXX`lt Capital Inkasso OÜ kasuks viivis menetluskuludelt (3730, 80 eurolt) võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates kohtuotsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni (TsMS § 177 lg 4). Edasikaebamise kord Otsuse peale võib edasi kaevata Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Tsiviilkohtumenetluse seadustik (TsMS) § 187 lg 6 kohaselt seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Menetluse käik
1.18. oktoobril 2013. a esitas Capital Inkasso OÜ XXXvastu Harju Maakohtusse hagiavalduse võlatunnistusest tuleneva võlgnevuse ja viivise nõudes.
2.Harju Maakohtu 26. märtsi 2014. a otsusega rahuldati Capital Inkasso OÜ hagi ning kostjalt mõisteti välja võlatunnistusest tulenev võlgnevus summas 15 473,59 eurot, viivised summas 3 515,37 eurot (perioodi eest alates 02. november 2011. a kuni hagi esitamiseni) ning alates hagi esitamisest 18. oktoobril 2013. a VÕS § 113 lg-s 1 ettenähtud määras põhinõudelt (15 473,39 eurot) kuni põhinõude täieliku täitmiseni. Samuti mõistis kohus kostjalt välja kohtuvälise nõude esitamisega hagejale tekitatud kahju hüvitise summas 156 eurot.
3.Tallinna Ringkonnakohtu 26. novembri 2014. otsusega tühistati maakohtu otsus ja tsiviilasi saadeti uueks läbivaatamiseks maakohtule.
4.Riigikohus jättis hageja esitatud kassatsioonkaebuse 23. märtsil 2015. a menetlusse võtmata. Samal kuupäeval jõustus ka ringkonnakohtu 26. novembri 2014. a otsus, millega saadeti asi tagasi maakohtusse.
5.30.04.2015 esitas hageja hagiavalduse tervikteksti. Hagi aluseks olevad asjaolud ja hageja nõue
6.30. märtsil 2009. a sõlmisid XXXja XXX konstitutiivse võlatunnistuse, millega XXX tunnistas tingimusteta oma võlgnevust XXX ees summas 242 109 krooni, s.o 15 473, 59 eurot. Vastavalt võlatunnistusele kohustus XXXtasuma võlgnevuse hiljemalt 01. jaanuariks 2011. a.
06.märtsil 2013. a sõlmisid XXXja Capital Inkasso OÜ nõude loovutamise lepingu, millega XXXloovutas võlatunnistusest tulenevad nõuded Capital Inkassole. 07. märtsil 2013. a teavitas XXXkostjat posti teel, et on loovutanud oma võlatunnistusest tuleneva nõude Capital Inkasso OÜle.
2-13-49272
Tulenevalt asjaolust, et XXXei täitnud oma võlatunnistusest tulenevaid kohustusi tähtaegselt, saatis hageja talle 20. märtsil 2013. a nõudeavalduse võlatunnistusest tulenevate kohustuste täitmiseks, andes selleks kostjale aega kuni 01. aprillini 2013. a. Sama kiri sisaldas ka pankrotihoiatust. 15. aprillil 2013. a said hageja ja kostja kokku ning hageja juhatuse liikme J. Kivimaa isikus andis kostjale 20. märtsi 2013. a nõudeavalduse ja pankrotihoiatuse isiklikult üle. XXXkinnitas kättesaamist oma allkirjaga samal dokumendil.
7.Hagejale loovutatud nõude aluseks on kostja ja XXXvahel 30. märtsil 2009. a sõlmitud konstitutiivne võlatunnistus. Asjaolu, et viidatud võlatunnistus sisaldab kostja tahteavaldusi (st kostja on avaldanud tahet sõlmida XXXjust viidatud tingimustel võlatunnistus) kinnitab nii võlatunnistus ise kui ka käesolevas tsiviilasjas tehtud käekirja ekspertiis, milles ekspert järeldas, et võlatunnistusel olev nimi XXXja allkiri XXXon kirjutatud kostja poolt. Hageja on seisukohal, et võlatunnistuse sõlmimisega lõid XXXühelt poolt ja XXXteiselt poolt uue iseseisva abstraktse kohustuse. Nimetatud võlatunnistuse punktis 3 on XXXja XXXleppinud sõnaselgelt kokku, et nende sooviks on sõlmida konstitutiivne võlatunnistus, millest tuleneb uus, iseseisev kohustus, ning et sellisele kohustusele ei saa esitada vastuväiteid, mis tulenevad kohustuse aluseks olevast eelmisest võlasuhtest. Eeltoodust nähtub üheselt, et pooled on soovinud uue iseseisva kohustuse loomist ning on kinnitanud, et teavad, et sellisele kohustusele ei saa esitada vastuväiteid, mis tulenevad kohustuse aluseks olevast eelmisest võlasuhtest. Hageja on seisukohal, et enam selgemalt ei ole võimalik konstitutiivse võlatunnistuse sõlmimise tahet väljendada. Antud juhul on pooled ilmselgelt sõlminud konstitutiivse võlatunnistuse. Võlatunnistus sõlmiti kahe erineva kohustuse täitmise tagamiseks. Esiteks, kostja ja XXXvahel olid erinevad ärilised suhted (sh oli XXXtõepoolest kostjale nii tööandjaks kui ka kostja osutas XXXoma ettevõtte XXXOÜ vahendusel erinevaid teenuseid). Ärisuhete raames andis XXXisiklikult kostjale ning ka kostja palvel viimase ettevõttele XXXOÜ jooksvalt erinevates summades laenu. Laenu anti valdavalt sularahas. Samuti ostis XXXenda ettevõtte kaudu XXXettevõttele XXX OÜ materjali (kuivõrd viimasel puudusid äriks vajalikud krediidi võimalused) ning viidatud kulud pidi XXXvastavalt kokkuleppele isiklikult XXXhüvitama. Teiseks, XXXtäitis kostja eest XXXostuhinna tasumise kohustuse. Nimelt ostis XXXXXXauto, mille eest XXX ostuhinna tasumata jättis. XXXtäitis selle kohustuse XXXees. Seega sõlmiti võlatunnistus selleks, et fikseerida XXXkohustuse suurus XXXees ja seeläbi võttis XXXiseseisva kohustuse viidatud võlgnevus XXXtasuda. Samas on hageja seisukohal, et isegi juhul kui käsitleda võlatunnistust deklaratiivse võlatunnistusena, ei ole vaja hagejal käesoleval juhul täiendavat tõendada võlasuhte aluseks olevaid asjaolusid. Käesoleval juhul on hageja vastava võlatunnistuse esitanud. Samuti ei ole enam vaidlust, et kostja on võlatunnistuse allkirjastanud (vt 23. jaanuari 2014. a ekspertiisiakt nr 13E-DK0192). Järelikult vastab võlatunnistuses kokkulepitu ja sätestatu tema tahtele. Hageja ei pea esile tooma ega tõendama hagi rahuldamiseks muid tõendeid. Kostja ei ole esitanud ühtegi tõsiselt võetavat, eluliselt usutavat ega toonud esile mistahes asjaolusid, mis viitaksid nõude puudumisele. Kostja on menetluses piirdunud paljasõnaliste vastuväidetega selles osas, et ta ei ole sõlminud XXX mingit võlatunnistust.
8.Kostjal on kohustus täita võlatunnistus ning hagejal on õigus nõuda võlatunnistuse täitmist. Võlatunnistuse p-s 1 on kostja tunnistanud, et (seisuga 30. märts 2009. a) võlgneb ta XXX 242 109 krooni, s.o 15 473,59 eurot. Vastavalt võlatunnistuse p-le 2 pidi kostja selle tasuma hiljemalt 01. jaanuaril 2011. a. Kostja ei ole võlatunnistusest tulenevat kohustust täitnud, sh ei ole seda täitnud ka käesolevaks hetkeks. Kostja ei ole vastupidist ei väitnud ega ka tõendanud. Kostja jättis võlatunnistuses sätestatud tähtajaks võlgnevuse tasumata. Seega on XXX võlatunnistusest tulenev põhivõlgnevus hagiavalduse esitamise seisuga 15 473,59 eurot ning hageja palub selle kostjalt välja mõista.
9.Capital Inkasso OÜ on kandnud ka kohtuvälise nõudekirja koostamisega seoses kulutusi õigusabile summas 156 eurot. Kuna antud juhul esineb hagejale õigusabikulude näol tekkinud kahju
2-13-49272
ja kostja õigusvastase tegevuse vahel põhjuslik seos, nõuab hageja käesolevaga kostjalt VÕS 128 lg 3 alusel ka kahju summas 156 euro hüvitamist.
10.VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis) arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse (alates 15. aprillist 2013. a kaheksa) protsenti aastas. Kuivõrd võlatunnistuses ei leppinud pooled eraldi kokku viivisemääras, tuleb käesoleval juhul lähtuda võlaõigusseaduse regulatsioonist. Kooskõlas VÕS § 167 lg-ga 3 lähevad nõude loovutamisel uuele võlausaldajale üle ka senise võlausaldaja õigused intressile ja leppetrahvile. Seega on Capital Inkasso OÜ õigustatud nõudma XXX ka võlatunnistuse täitmisega viivitamisel viivitusintressi nii sissenõutavaks muutunud osas kui ka täiendavas ulatuses TsMS § 367 alusel.
11.Kohtuistungil täpsustas hageja enda nõuet selliselt, et hageja nõudeks on kostjalt välja mõista põhivõlgnevus, so 15 473,59 eurot, kahju hüvitis summas 156 eurot, kohtuotsuse tegemise seisuga sissenõutavaks muutunud viivised põhinõudelt 15 473,59 eurolt ja viivised alates kohtuotsuse tegemisest TsMS § 367 alusel kuni põhinõude rahuldamiseni võlaõigusseaduses sätestatud määras või alternatiivselt kui kohus ei pea võimalikuks viiviseid välja mõista kohtuotsuse tegemise seisuga, siis mõista välja viivised hagi esitamise seisuga summas 3 515,37 eurot ja alates hagi esitamisest TsMS § 367 alusel kuni põhinõude rahuldamiseni VÕS sätestatud määras (tl 48pöördel II kd). Kostja vastuväited
12.Kostja hagiga ei nõustu. Kostja 05.11.2013 vastusest nähtuvalt ei ole ta XXX konstitutiivset võlatunnistust sõlminud. Kostja ei ole teadlikult ega tahtlikult kõnealusele võlatunnistusele alla kirjutanud ning on seisukohal, et tegemist ei ole tema allkirjaga. Kostja ei ole saanud XXX laenu ega ole viimasele tekitanud ka mingit kahju. Seega puudus kostjal alus konstitutiivse võlatunnistuse sõlmimiseks. Lisaks eelnevale ei selgu 30.03.2009 koostatud võlatunnistusest selle andmise põhjus ja eesmärk ega muud asjaolud, millest nähtuks poolte huvid enda sidumisel võlatunnistusega. Konstitutiivsest võlatunnistusest ei nähtu, millise nõude alusel see on sõlmitud ning kuidas väidetav võlatunnistus tekkis.
13.Kostja 15.06.2015 vastuses hagiavalduse terviktekstile leiab, et hageja on seganud laenu saajana kaks isikut – nii on hageja pidanud üheks isikuks kostja ja XXXOÜ-d. Hageja ei ole selgitanud, millisel põhjusel oleks kostja pidanud enda kanda võtma äriühingule antud laenud. Samuti ei ole hageja esitanud vastavaid laenulepinguid ega laenu andmise kuupäevi vms. Eriti arvestades, et laenu on antud sularahas on eluliselt mitteusutav, et selle sõlmimisel ei allkirjastatud laenulepinguid. Millisel põhjusel peaks kostja tasuma XXXOÜ materjalide eest, on samuti arusaamatu. Seejuures on jätnud hageja mainimata, et XXXoli XXXOÜ juhatuse liige ajavahemikus 01.09.2006 – 28.01.2008. See tõendab otseselt seda, et XXX oli seotud XXXOÜ majandustegevusega. Millisel põhjusel oleks pidanud nende võimalike tehingute eest tasuma kostja, on põhjendamatu. Lisaks ei ole hageja esitanud tõendeid, millistel kuupäevadel ja millistes summades on XXX andnud kostjale laenu, seega järeldub sellest, et selliseid tehinguid ei ole toimunud. Juhul, kui hageja ja kostja vahel sõlmitud võlatunnistus oleks tõepoolest sõlmitud hageja viidatud põhjusel, siis tulnuks need põhjused märkida ka võlatunnistusse. Kuna võlatunnistuses ei viita miski nendele alustele, siis ei ole põhjust käesoleval hetkel arvata, et need oleksid ka tegelikult võlatunnistuse allkirjastamisel selle aluseks olnud. Hageja selgitused on paljasõnalised ja tõendamata. Kostja omalt poolt ei saa esitada tõendeid selliste tehingute kohta, mida ei ole toimunud, seetõttu on põhjendamatu väita, et kostja ütlused on paljasõnalised. Hagejal seevastu oleks olnud võimalus oma
2-13-49272
väidetavaid kokkuleppeid ja tehinguid tõendada, kuid ei ole seda teinud. Seetõttu puudus alus võlatunnistuse sõlmimiseks ning ühtlasi puudub alus ka hagiavalduse esitamiseks.
Kohtuotsuse põhjendused
14.Kohus, kuulanud pooled ära, tutvunud poolte poolt kirjalikult esitatud seisukohtadega ning uurinud seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt, asub seisukohale, et hagi kuulub rahuldamisele.
15.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 438 lg 1 kohaselt hindab kohus otsuse tegemisel tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. TsMS § 5 alusel hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 alusel peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti.
16.Poolte vahel puudub vaidlus selles osas, et 30. märtsil 2009. a on XXX ja XXX allkirjastanud dokumendi, mis kannab nimetust konstitutiivne võlatunnistus (tl 8, 84-86, originaal tl 118 I kd). Poolte vahel ei ole ka vaidlust selle üle, et XXX on võlatunnistusest tuleneva nõude loovutanud hagejale ning nõude loovutamine on kostjale teatavaks tehtud ning hageja on kostjalt nõudnud kohustuse täitmist (tl 9-14 I kd). Poolte vahel puudub vaidlus ka selles osas, et kostja võlgnevust tasunud ei ole.
17.Poolte vahel on jätkuvalt vaidlus selle üle, kas 30.03.2009 võlatunnistuse puhul on tegemist deklaratiivse või konstitutiivse võlatunnistusega.
18.Ringkonnakohtu juhistest lähtuvalt, tuleb maakohtul analüüsida ja hinnata võlatunnistuse andmise asjaolusid ja selle sisu ning tuvastada, kas tegemist on konstitutiivse või deklaratiivse võlatunnistusega. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 30 lg 1 kohaselt leping, millega lubatakse kohustuse täitmist selliselt, et lubadusega luuakse iseseisev kohustus või millega tunnistatakse kohustuse olemasolu, on võlatunnistus. VÕS §-s 30 reguleeritakse iseseisva kohustuse võtmist võlatunnistusega ehk nn konstitutiivset (abstraktset) võlatunnistust. Konstitutiivse võlatunnistusega luuakse iseseisev kohustus kõrvuti kohustusega, mida tunnustatakse, s.t kohustused jäävad kõrvuti eksisteerima. Sellise võlatunnistusega tagatakse esmajoones põhikohustuse täitmist ning see lihtsustab võla sissenõudmist. Konstitutiivse võlatunnistuse andmisega ei asendata täitmist (VÕS § 89 lg 2 esimene lause). Põhikohustusega on selline võlakohustus seotud täitmise kaudu ning konstitutiivsest võlatunnistusest tuleneva kohustuse täitmisega loetakse täidetuks ka algne kohustus (VÕS § 89 lg 2 teine lause). Sellisele võlatunnistusele ei saa esitada muid kui võlatunnistusest endast tulenevaid või selle kehtivust vaidlustavaid vastuväiteid. Poolte tahet luua just konstitutiivne kohustus või senine kohustus asendada peab tõendama võlausaldaja. Vastasel juhul tuleb lähtuda sellest, et tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega. Deklaratiivse võlatunnistuse, mille eesmärgiks ei ole luua uut kohustust, vaid üksnes olemasoleva kohustuse kinnitamine ja seeläbi võlgniku loobumine võimalikest vastuväidetest võlale. Sellise võlatunnistuse tähendus määratakse võlatunnistuse sisu ja ulatusega. Üldjuhul on deklaratiivse võlatunnistuse põhiliseks tagajärjeks tõendamiskoormise muutmine, s.t võlgnik peab tõendama, et tunnustatud võlga ei ole või võlasuhe on lõppenud. VÕS § 30 lg 1 järgi hõlmab võlatunnistuse mõiste lisaks aluskohustuse olemasolu tunnistamisele ka uue kohustuse loomist võlalubaduse andmise teel.
2-13-49272
19.Hageja on seisukohal, et 30.03.2009 võlatunnistuse sõlmimisega lõid XXX ühelt poolt ja XXX teiselt poolt uue iseseisva abstraktse kohustuse. Võlatunnistuse (tl 8 I kd) punktis 3 on XXX ja XXX leppinud sõnaselgelt kokku, et nende sooviks on sõlmida konstitutiivne võlatunnistus, millest tuleneb uus, iseseisev kohustus, ning et sellisele kohustusele ei saa esitada vastuväiteid, mis tulenevad kohustuse aluseks olevast eelmisest võlasuhtest. Kostja leiab, et 30.03.2009 koostatud võlatunnistusest ei selgu selle andmise põhjus ja eesmärk ega muud asjaolud, millest nähtuks poolte huvid enda sidumisel võlatunnistusega. Konstitutiivsest võlatunnistusest ei nähtu, millise nõude alusel see on sõlmitud ning kuidas väidetav võlatunnistus tekkis. Hageja on oma nõude tõendamiseks esitanud 30.03.2009 kostja ja Kaspar Torni vahel sõlminud dokumendi pealkirjaga „konstitutiivne võlatunnistus“. Võlatunnistusest nähtuvad kokkulepped, mis puudutavad nii tagasimakstavat summat kui ka võla tagastamise tähtaega - seega viitavad lepingu tingimused sellele, et lepinguga loodi iseseisev kohustus, mitte ei piirdutud olemasoleva kohustuse tunnistamisega. Lisaks, kinnitavad tunnistaja XXX ütlused (tl 54-56 II kd) kohtu hinnangul seda, et võlatunnistuse sõlmimisega soovisid pooled luua uue ja iseseisva võlakohustuse; samuti, et võlatunnistuse sõlmimise eesmärk ja põhjus oli ajendatud sellest, et fikseerida kostja kohustuste maht XXX ees ja anda XXX võlatunnistuse näol õiguslik alus kostjalt võlgnevuse sissenõudmiseks. XXX selgitas võlatunnistuse sõlmimise eesmärgi ja sõlmimise põhjuse kohta, et „Kuna summa ei koosnenud vaid ühest asjast, vaid mitmest asjadest. Pidevate lubaduste, et võlga ei maksta, siis tasumiseni ei jõutud ja sai kokku lepitud, et koostame eraldiseisva lepingu, kuna hiljem keegi ei mäleta, millest võlg koosnes. Lasin advokaadil koostada lihtsa lepingu, millest on lihtne aru saada.“ „Mina pakkusin välja võlatunnistuse sõlmimise, kuna võla nimekiri koosnes paljudest asjadest saigi eraldi tehtud, kus kindel summa oli.“ „XXX ei vaielnud dokumendi sõlmimisele ega summale vastu.“ Vastuseks küsimusele, kuidas sai (XXX) selle võlatunnistuse sõlmimisest aru, mis mõju ja eesmärki see tema jaoks omas, selgitas XXX, et „Kui ta oma kohustusi ei täida, siis mul on alus kuhugi pöörduda ja tugineda sellele lepingule“.
20.Kohtu hinnangul on hageja selgitanud ka võlatunnistuse andmise aluseks olevaid asjaolusid ning lisaks on nimetatud asjaolusid tõendanud tunnistajate ütlustega, millega on ümber lükatud kostja poolt avaldatud seisukohad/vastuväited. Nimelt on hageja selgitanud, et võlatunnistus sõlmiti erinevate kohustuse täitmise tagamiseks. Esiteks, kostja ja XXX vahel olid erinevad ärilised suhted. Ärisuhete raames andis XXX isiklikult kostjale ning ka kostja palvel viimase ettevõttele XXXOÜ jooksvalt erinevates summades laenu. Laenu anti valdavalt sularahas. Samuti ostis XXX enda ettevõtte kaudu XXX ettevõttele XXX OÜ materjali (kuivõrd viimasel puudusid äriks vajalikud krediidi võimalused) ning viidatud kulud pidi XXX vastavalt kokkuleppele isiklikult XXX hüvitama. Teiseks, XXX täitis kostja eest XXX auto ostuhinna tasumise kohustuse. Nimelt ostis XXX XXXauto, mille eest XXXostuhinna tasumata jättis. XXX täitis selle kohustuse XXXees. Kohtu hinnangul on hageja poolt esitatud võlatunnistuse andmise aluseks olevad asjaolud eluliselt usutavad ning haakuvad asjas olemasolevate teiste tõenditega, so äriühingu XXXOÜ äriregistri väljavõttega (tl 27, 33-35 II kd) ning tunnistajate XXX(tl 51 II kd) ja XXX(tl 54-56 II kd) ütlustega. Äriregistri väljavõttest nähtuvalt oli kostja XXXOÜ osanikuks ja juhatuse liikmeks ajavahemikul 29.08.2006/01.09.2006-11.02.2010/12.02.2010. XXXoli juhatuse liikmeks ajavahemikul 01.09.2006-28.01.2008 ning tulenevalt ütlustest osanikuks läbi ettevõtte XXX OÜ (tl 54-55 II kd) ajavahemikul 29.08.2006-23.01.2008. Kohtu hinnangul kinnitavad tunnistajate XXXja XXXja ütlused algse võlasuhte olemasolu. XXXon selgitanud, et ligikaudu pool (võlatunnistuses nimetatud kohustustest) moodustab sõiduk Ford, mis
2-13-49272
oli kostja valduses ja mille eest XXXlubas maksta. Seda, et XXXon täitnud XXXeest sõiduauto Ford eest ostuhinna tasumise kohustuse kolmandale isikule XXX, kinnitavad ka XXXütlused. Seega, XXXja XXXütlused koosmõjus kinnitavad, et üks osa võlatunnistuses nimetatud võlgnevusest moodustas XXXkohustus XXXees (seonduvalt sõiduauto Ford ostmisega), kuna XXXtasus XXXXXXeest sõiduauto ostuhinna tasumise kohustuse (tasaarvestuse teel). Lisaks on XXXkinnitanud, et osa võlgnevusest on tekkinud seeläbi, et XXXandis oma ettevõtte kaudu XXXkrediiti (nt tänavakivi soetamiseks, tehnika rendiks jne) ning osa rahast on XXXantud ka sularahas. XXXkinnitas, et võlatunnistuses nimetatud summa ei koosnenud mitte ühest komponendist, vaid mitmest asjast. Konkreetselt laenu osas vastas XXXkostja esindaja küsimusele, kas laenu anti XXXvõi XXXOÜ-le, et tema andis laenu kostjale. Mis eesmärgil XXXtalle antud laenu kasutas (sh kas ta kasutas seda isiklikul otstarbel või XXXOÜ äritegevuse finantseerimiseks) XXXei teadnud. Lisaks kinnitas XXX, et tema oli XXXOÜ üks osanikest, igapäevase tegevuse eest vastutasid XXX (XXX) ja XXX. Raha andis XXX(XXX) kätte. Võlatunnistus sai koostatud peale seda, kui lahkus ettevõttest ja majanduslik seis ei olnud positiivne (XXXOÜ-l), siis oleks võinud teha (laenu) XXX peale aga kuna XXX (XXX) oli selle kõigega nõus, siis sai tehtud see eraisiku peale. Samuti kinnitas XXX, et XXX teadis, et võlatunnistuses nimetatud võlgnevus sisaldab mh ka XXX esitatud arveid, ei omanud sellele vastuväiteid ega pretensioone ning sai aru, et võlatunnistuse alusel vastutab ta mh ka isiklikult XXX tasumata arvete eest. Kohtu hinnangul on tunnistaja ütlustest võimalik järeldada, et tema igapäevaselt XXXOÜ tegevuses ei osalenud. Samas kinnitavad tunnistaja ütlused seda, et kostja ja XXX vahel olid ärilised suhted. Ärisuhete raames andis XXX isiklikult kostjale ning ka kostja palvel ettevõttele XXXOÜ jooksvalt erinevates summades laenu. Nimetatu ei ole kohtu hinnangul ka ärisuhetes tavapäratu. See, et XXX poolt antud krediidist on kostja suunanud oma äritegevusse (XXXOÜ), kus ka XXX oli oma ettevõtte läbi osanik, ei oma siinkohal tähtsust. Ka juhul kui algne kohustus eksisteeris XXX ees XXXOÜ-l, on kostja võlatunnistuse sõlmimisega kohustusega VÕS § 178 lg 1 tähenduses kas ühinenud või VÕS § 89 lg 1 tähenduses selle asendanud. Seda, et XXX teadis, et osaliselt kajastab võlatunnistuses toodud võlgnevus ka XXXOÜ kohustusi, ning võttis need üle ja/või asendas need, tõendavad samuti XXX ütlused. XXX ei ole menetluses vastupidist tõendanud. Seega, on võlatunnistuse sõlmimisega XXX kinnitanud temal isiklikult lasuva kohustuse suurust ning siduvat kohustust XXX ees.
21.Kohtu hinnangul on eelnevaga tuvastatud, et 30.03.2009 sõlmiti võlatunnistus selleks, et fikseerida XXX kohustuse suurus XXX ees ja seeläbi võttis XXX iseseisva kohustuse võlatunnistuses märgitud võlgnevus 242 109 krooni ehk 15 473, 59 eurot XXX tasuda. Seega, on 30.03.2009 võlatunnistuse näol tegu konstitutiivse võlatunnistusega, kuna dokumendi koostamise eesmärgiks oli luua uus kohustus. Võlatunnistuse allkirjastanud pooled on sellist tahet võlatunnistuse punktis 3 sõnaselgelt väljendanud, lisaks on see tuvastatud ka tunnistaja XXX ütlustega. Kostja näol ei ole tegemist isikuga, kes ei saa aru oma tegude tagajärgedest ning ei mõista nende tähendust. Kohtu hinnangul tuleneb põhimõttest, et konstitutiivse võlatunnistusega jäävad esialgne kohustus ja uus iseseisev kohustus kõrvuti eksisteerima ning hagejal on võimalik nõue võlgniku vastu esitada kas võlatunnistuse või esialgse võlasuhte alusel. Hageja on käesolevas asjas nõude esitanud võlatunnistuse alusel. VÕS §-s 30 sätestatud võlatunnistuse järgi tekib abstraktne iseseisev kohustus, mis iseenesest võlaõiguslikku alust ei vaja. VÕS § 30 kohaldamisel ei pea kohus hindama, kas võlatunnistuse andnud isik oli võlatunnistuse saajale tegelikult võlgu võlatunnistuses märgitud rahasumma (vt Riigikohtu 19. oktoobri 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-101-04, p 29). Riigikohus on asunud seisukohale, et konstitutiivsele võlatunnistusele ei saa esitada muid kui võlatunnistusest endast tulenevaid või selle kehtivust vaidlustavaid vastuväiteid. Riigikohus on
2-13-49272
korduvalt märkinud, et kui võlgnik on andnud konstitutiivse võlatunnistuse, peab ta sellest tuleneva haginõude rahuldamise vältimiseks esitama vastuhaginõude võlatunnistuse tagastamiseks alusetu rikastumise tõttu VÕS § 1028 jj alusel, kui võlatunnistus on antud kohustuse täitmise tagamiseks ja seda kohustust ei ole, kohustus ei teki või langeb hiljem ära, mh kui see on täidetud (vt nt Riigikohtu
24.aprilli 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-06, p 13; 17. jaanuari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 32-1-146-11, p 10; 6. veebruari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-11, p 21). Konstitutiivses võlatunnistuses kokku lepitud intressi- ja viivisenõuete osas sõlmitud kokkulepete kehtivuse kohta ja viivise vähendamiseks saab kostja esitada kohtumenetluses vastuväite (vt Riigikohtu 17. jaanuari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-146-11, p 10). Kostja ei ole esitanud hagi VÕS § 1028 lg 1 alusel hagejale võlatunnistusega antud nõudeõiguse tagasisaamiseks.
22.VÕS § 8 lg 2 kohaselt on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. Tulenevalt VÕS § 76 lg-st 1 tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. Lähtudes viimati nimetatud sätte lõikest 3 loetakse kohustus kohaselt täidetuks, kui see on täidetud täitmise vastuvõtmiseks õigustatud isikule õigel ajal, õiges kohas ja õigel viisil. VÕS § 100 kohaselt on kohustuste rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 p 1 kohaselt juhul, kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist. Võlatunnistuse p-s 1 on kostja tunnistanud, et (seisuga 30. märts 2009. a) võlgneb ta XXX242 109 krooni, s.o 15 473,59 eurot. Vastavalt võlatunnistuse p-le 2 pidi kostja selle tasuma hiljemalt 01. jaanuaril 2011. a. Kostja ei ole võlatunnistusest tulenevat kohustust täitnud, sh ei ole seda täitnud ka käesolevaks hetkeks. Kostja ei ole vastupidist väitnud ega ka tõendanud. Eeltoodu alusel, on kohus tuvastanud, et 30.03.2009 võlatunnistust tuleb pidada konstitutiivseks võlatunnistuseks ning kuivõrd kostja oma kohustust täitnud ei ole, kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele võlatunnistusest tulenev võlgnevus summas 15 473,59 eurot.
23.Hageja on esitanud nõude ka kahju summas 156 eurot hüvitamise osas. VÕS § 115 lg 1 sätestab, et kui võlgnik rikub kohustust, võib võlausaldaja koos kohustuse täitmisega või selle asemel nõuda võlgnikult kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist, välja arvatud juhul, kui võlgnik kohustuse rikkumise eest ei vastuta või kui kahju ei kuulu seadusest tulenevalt muul põhjusel hüvitamisele. VÕS § 128 lg 3 sätestab, et otsene varaline kahju hõlmab eelkõige kaotsiläinud või hävinud vara väärtuse või vara halvenemisest tekkinud väärtuse vähenemise, isegi kui see tekib tulevikus, ning kahju tekitamisega seoses kantud või tulevikus kantavad mõistlikud kulud, sealhulgas mõistlikud kulud kahju ärahoidmiseks või vähendamiseks ja hüvitise saamiseks, muu hulgas kahju kindlaks tegemiseks ja kahju hüvitamisega seotud nõuete esitamiseks. Riigikohus on selgitanud, et üldjuhul tuleb pidada professionaalset õigusabi kohtueelses vaidluses mõistlikuks ja tehtud kulusid hiljem hüvitatavateks (RKTKo 3-2-1-19-13, p 11). Seega on kohtueelsed õigusabikulud VÕS § 128 lg 3 ja VÕS § 115 lg 1 alusel kahjuna põhimõtteliselt hüvitatavad (RKTko 3-2-1-84-14, p 24). Hageja on tõendanud, et tema poolt on kantud kohtuvälise nõudekirja koostamisega seoses kulutusi õigusabile summas 156 eurot (tl 15-16 I kd). Kostja nimetatud nõudele ning summale vastuväiteid esitanud ei ole. Eeltoodu alusel kuulub hageja kahju seoses kohtuvälise nõudekirja koostamisega summas 156 eurot kostjalt väljamõistmisele.
2-13-49272
24.Hageja on esitanud nõude ka viiviste väljamõistmiseks: esiteks, kohtuotsuse tegemise seisuga sissenõutavaks muutunud viiviste (põhinõudelt 15 473,59 eurolt) väljamõistmiseks ja viiviste väljamõistmiseks alates kohtuotsuse tegemisest TsMS § 367 alusel kuni põhinõude rahuldamiseni võlaõigusseaduses sätestatud määras, teiseks/alternatiivselt kui kohus ei pea võimalikuks viiviseid välja mõista kohtuotsuse tegemise seisuga, siis mõista välja viivised hagi esitamise seisuga summas 3 515,37 eurot ja alates hagi esitamisest TsMS § 367 alusel kuni põhinõude rahuldamiseni VÕS sätestatud määras. Kohus on tuvastanud, et kostja on jätnud kohustuse täitmata, so võlatunnistuse p-s 1 võlgnetava summa 15 473,59 eurot, maksmata. Vastavalt võlatunnistuse p-le 2 pidi kostja tasuma võlgnevuse hiljemalt 01. jaanuaril 2011. a. Kostja ei ole võlatunnistusest tulenevat kohustust täitnud, sh ei ole seda täitnud ka käesolevaks hetkeks. Kostja ei ole viivise nõudele vastuväiteid esitanud. VÕS § 100 kohaselt on kohustuste rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 p 1 kohaselt juhul, kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist. VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Kuivõrd pooled ei ole viivisemääras eraldi kokku leppinud, tuleb viivise arvestamisel lähtuda seadusjärgsest viivisemäärast. Kohus mõistab kostjalt välja sissenõutavaks muutunud viivised kohtuotsuse tegemise seisuga ning viivised alates 04.11.2015 VÕS § 113 lg 1 ettenähtud määras põhivõlgnevuselt (15 473,39 eurot) kuni põhinõude täieliku täitmiseni. Kohtuotsuse tegemise seisuga moodustub viivise võlgnevus alljärgnevalt: Refinantseerimismäär 01.01.2011 kuni 30.06.2011 oli Eesti Panga teatel 1,00% aastas. Seega oli kehtiv seadusjärgne viivisemäär 1,00 + 7 = 8% aastas. Ajavahemikul 02.01.2011-30.06.2011, so 180 päeva eest on 15 473,59 euro suurust põhivõlga ja 365-päevast aastat arvestades viivis 610,46 eurot (15 473,59 × 0,08 / 365 × 180). Refinantseerimismäär 01.07.2011 kuni 01.01.2012 oli Eesti Panga teatel 1,25% aastas. Seega oli kehtiv seadusjärgne viivisemäär 1,25 + 7 = 8,25% aastas. Ajavahemikul 01.07.2011-31.12.2011, so 184 päeva eest on 15 473,59 euro suurust põhivõlga ja 365-päevast aastat arvestades viivis 643,53 eurot (15 473,59 × 0,0825 / 365 × 184) ning 01.01.2012, so 1 päeva eest on 15 473,59 euro suurust põhivõlga ja 366-päevast aastat arvestades viivis 3,49 eurot (15 473,59 × 0,0825 / 366 × 1). Kokku on viivis ajavahemikul 01.07.2011- 01.01.2012 647,02 eurot. Refinantseerimismäär 02.01.2012 kuni 30.12.2012 oli Eesti Panga teatel 1% aastas. Seega oli kehtiv seadusjärgne viivisemäär 1 + 7 = 8% aastas. Ajavahemikul 02.01.2012-30.12.2012, so 364 päeva eest on 15 473,59 euro suurust põhivõlga ja 366-päevast aastat arvestades viivis 1 231,12 eurot (15 473,59 × 0,08 / 366 × 364). Refinantseerimismäär 31.12.2012 kuni 14.04.2013 oli Eesti Panga teatel 0,75% aastas. Seega oli kehtiv seadusjärgne viivisemäär 0,75 + 7 = 7,75% aastas. 31.12.2012, so 1 päeva eest on 15 473,59 euro suurust põhivõlga ja 366-päevast aastat arvestades viivis 3,28 eurot (15 473,59 × 0,0775 / 366 × 1). Ajavahemikul 01.01.2013-14.04.2013, so 104 päeva eest on 15 473,59 euro suurust põhivõlga
2-13-49272
ja 365-päevast aastat arvestades viivis 341,69 eurot (15 473,59 × 0,0775 / 365 × 104). Kokku on viivis ajavahemikul 31.12.2012-14.04.2013 344,97 eurot. Refinantseerimismäär 15.04.2013 kuni 30.06.2013 oli Eesti Panga teatel 0,75% aastas. Seega oli kehtiv seadusjärgne viivisemäär 0,75 + 8 = 8,75% aastas. Ajavahemikul 15.04.2013-30.06.2013, so 77 päeva eest on 15 473,59 euro suurust põhivõlga ja 365-päevast aastat arvestades viivis 285,63 eurot (15 473,59 × 0,0875 / 365 × 77). Refinantseerimismäär 01.07.2013 kuni 01.01.2014 oli Eesti Panga teatel 0,50% aastas. Seega oli kehtiv seadusjärgne viivisemäär 0,50 + 8 = 8,50% aastas. Ajavahemikul 01.07.2013-01.01.2014, so 185 päeva eest on 15 473,59 euro suurust põhivõlga ja 365-päevast aastat arvestades viivis 666,64 eurot (15 473,59 × 0,0850 / 365 × 185). Refinantseerimismäär 02.01.2014 kuni 30.06.2014 oli Eesti Panga teatel 0,25% aastas. Seega oli kehtiv seadusjärgne viivisemäär 0,25 + 8 = 8,25% aastas. Ajavahemikul 02.01.2014-30.06.2014, so 180 päeva eest on 15 473,59 euro suurust põhivõlga ja 365-päevast aastat arvestades viivis 629,54 eurot (15 473,59 × 0,0825 / 365 × 180). Refinantseerimismäär 01.07.2014 kuni 01.01.2015 oli Eesti Panga teatel 0,15% aastas. Seega oli kehtiv seadusjärgne viivisemäär 0,15 + 8 = 8,15% aastas. Ajavahemikul 01.07.2014-01.01.2015, so 185 päeva eest on 15 473,59 euro suurust põhivõlga ja 365-päevast aastat arvestades viivis 639,19 eurot (15 473,59 × 0,0815 / 365 × 185). Refinantseerimismäär alates 02.01.2015 on Eesti Panga teatel 0,05% aastas. Seega on kehtiv seadusjärgne viivisemäär 0,05 + 8 = 8,05% aastas. Ajavahemikul 02.01.2015-03.11.2015, so 306 päeva eest on 15 473,59 euro suurust põhivõlga ja 365-päevast aastat arvestades viivis 1 044,28 eurot (15 473,59 × 0,0805 / 365 × 306). Eeltoodust tulenevalt moodustavad sissenõutavaks muutunud viivised ajavahemiku 02.01.201103.11.2015 eest kokku 6 098,85 eurot ning nimetatud summas tuleb kostjalt hageja kasuks viivised välja mõista. TsMS § 376 lg 4 p 2 alusel kuuluvad kostjalt väljamõistmisele viivised alates 04.11.2015 VÕS § 113 lg 1 ettenähtud määras põhivõlgnevuselt (15 473,39 eurot) kuni põhinõude täielikult täitmiseni.
25.Kohus jätab tõendina vastuvõtmata ja arvestamata kostja poolt esitatud Maanteameti tõendi (tl 94 II kd) kuna see on esitatud hilinenult.
26.TsMS § 123 kohaselt tsiviilasja hinna arvestamisel võetakse aluseks hagi või muu avalduse esitamise aeg. TsMS § 133 kohaselt hagihind arvutatakse põhinõude ja kõrvalnõuete järgi. Käesoleva seadustiku §-s 367 sätestatud kõrvalnõude hagihinna arvutamisel liidetakse hagi esitamise seisuga arvestatud viivise summale summa, mis vastab ühe aasta eest arvestatud viivise summale. Hagihind käesolevas asjas on 20 420, 58 eurot (so põhivõlgnevus 15 473,59 eurot, kahju 156 eurot + sissenõutavaks muutunud viivised hagi esitamise seisuga 3 475,73 eurot + edasiulatuvad viivised summas 1 315,26 eurot (hagi esitamisel (2013 oktoober) kehinud määr 8,50% 15 473,59 eurost)= 20 420, 58 eurot. Menetluskulude jaotus ja rahaline kindlaksmääramine
27.TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 173 lg 1 kohaselt asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel
2-13-49272
kohtuotsuses. Asja järgmisena menetleva kohtu lahendis esitatakse kogu seni kantud menetluskulude jaotus. TsMS § 174 lg 1 kohaselt menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Tsiviilasjas toimunud kohtuistungil määras kohus pooltele tähtaja menetluskulude nimekirjade esitamiseks 01.10.2015 ning vastaspoole menetluskulude osas vastuväidete esitamiseks 08.10.2015. Pooled on 01.01.2015 esitanud menetluskulude nimekirjad, vastuväiteid vastaspoole menetluskuludele esitatud ei ole. Kuivõrd kohus rahuldab hagi, jäävad menetluskulud kostja kanda ning kohus analüüsib järgnevalt üksnes hageja menetluskulusid. Hageja poolt esitatu alusel taotleb hageja määrata kindlaks hüvitamisele kuuluvate menetluskulude rahaline suurus tsiviilasjas nr 2-13-49272 ning mõista XXXCapital Inkasso OÜ kasuks välja menetluskulud kokku summas 5 333,63 eurot ning märkida lahendis, et Capital Inkasso OÜ-le hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda alates menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja on märkinud (p-s 5 tl 66 II kd), et hageja on kandnud menetluskulusid kokku summas 5 333,63 eurot (ilma käibemaksuta), mis koosnevad kohtukuludest summas 1 032 eurot ja kohtuvälistest kuludest õigusabi näol summas 4 097,60 eurot (ilma käibemaksuta). Kohtu hinnangul on hageja eksinud kokku arvestatud summaga, so 1032+3414, 67 (ilma käibemaksuta)=4446, 67, mitte 5 333,63. Hageja kohtukulud summas 1 032 eurot koosnevad hagi esitamisel tasutud riigilõivust 750 eurot ning ekspertiisikulust summas 282 eurot ning nimetatud kulud on ka põhjendatud ja vajalikud. Hageja on enda kuluks nimetanud lisaks (mida ei ole aga ka ise kohtukulude summas arvestanud) kautsjonit summas 204,03 eurot. Nimetatud kulu ei kuuluks kostjalt väljamõistmisele, kuna Riigikohtu 23.03.2015 määrusega on jäetud hageja kassatsioonkaebus menetlusse võtmata ning tasutud kautsjon on arvatud riigituludesse. Seega, ei oleks hageja poolt tasutud kautsjonit põhjendatud kostjalt välja mõista. Seega lähtub kohus hageja kohtukulude osas summast 1032 eurot, mis koosneb riigilõivust 750 eurot ning ekspertiisikulust summas 282 eurot ning mõistab nimetatud summa kostjalt hageja kasuks välja. Hageja kohtuväliseks kuluks on õigusabi kulu summas 3 414, 67 eurot (ilma käibemaksuta), mitte hageja poolt märgitud 4 097,60. Kulu kohta on esitatud arved koos arvete spetsifikatsioonidega. TsMS § 174 lg 10 kohaselt peab menetluskuludelt arvestatava käibemaksu hüvitamiseks menetlusosaline kinnitama, et ta ei ole käibemaksukohustuslane või ei saa muul põhjusel tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada. Hageja on kinnitanud, et ta on käibemaksukohustuslane, seega ei kuulu hageja lepingulisele esindajale tasu hüvitamisele käibemaksuga. Esitatud arvetest ja nende spetsifikatsioonidest nähtuvalt (tl 70-85 II kd ) on hagejale osutatud õigusteenust käesolevas tsiviilasjas tunnihinnaga 130 eurot (ilma käibemaksuta) kokku 26, 27 tundi. Kohtu hinnangul saab käesoleval juhul pidada mõistlikuks ja põhjendatuks õigusteenuse tunnihinda 130 eurot arvestades vaidluse ajalist kestust ja asjaolu, et hageja esindaja(te)ks on vandeadvokaat. Kuludokumentidest nähtuvalt ning hageja selgituse kohaselt on hagejale osutatud käesolevas asjas konsultatsioone ka rahalise arvestuseta. Kohtu hinnangul, ei ületa advokaadi tunnihind 130 eurot keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu. Samas ei pea kohus osaliselt põhjendatuks õigusteenuse osutamise ajakulu ja/või selle kulu väljamõistmist kostjalt. Arvest nr 20141837 nähtub, et nimetatud kulu on seotud kassatsioonkaebuse esitamisega ning sellele on kulunud aega 4 tundi 41
2-13-49272
minutit. Riigikohus ei pidanud kassatsioonkaebust põhjendatuks ning jättis selle menetlusse võtmata. Seega jääb nimetatud kulu hageja enda kanda ning kohus kostjalt seda välja ei mõista. Arvest nr 20151418 nähtub, et selles on mh arvestatud ka menetluskulude nimekirja koostamisele kulunud aega 50 minutit. Kooskõlas kohtupraktikaga, kohus nimetatud ajalist kulu ei arvesta ning jätab selle välja. Eeltoodu alusel, kujuneb hageja lepingulise esindaja põhjendatud ja vajalikuks kuluks 2698, 80 eurot (20, 76 tundi x 130 eurot/tund). Kokku kujuneb hageja menetluskuluks seega 3730, 80 eurot (sh riigilõiv summas 750 eurot, ekspertiisikulu 282 eurot ja lepingulise esindaja kulu summas 2698, 80 eurot), milline summa tuleb kostjal hagejale hüvitada. TsMS § 177 lg 4 kohaselt kohus märgib menetlusosalise taotluse alusel menetluskulude kindlaksmääramise kohtulahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja on vastava taotluse esitanud. Seega, kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele ka viivis menetluskuludelt (3730, 80 eurolt) võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates kohtuotsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni. TsMS § 178 lg 1 kohaselt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati.