Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

2(6)

Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et 30.03.2009 võlatunnistusel on kostja allkiri. Vaidlus võlatunnistusel oleva kostja allkirja õigsuses on kõrvaldatud asjas läbi viidud ekspertiisiga ning kostja on 25.02.2014 kohtuistungil kinnitanud, et ei vaidle asjaolule, et võlatunnistusel on kostja allkiri, enam vastu. Pooled ei vaidle ka selle üle, et 30.03.2009 võlatunnistusest tulenev nõue on loovutatud hagejale. Poolte vahel on vaidlus selles, kas vaidlusalune võlatunnistus on deklaratiivne või konstitutiivne. VÕS § 30 lg 1 kohaselt leping, millega lubatakse kohustuse täitmist selliselt, et lubadusega luuakse iseseisev kohustus või millega tunnistatakse kohustuse olemasolu, on võlatunnistus. VÕS §-s 30 reguleeritakse iseseisva kohustuse võtmist võlatunnistusega ehk nn konstitutiivset (abstraktset) võlatunnistust. Konstitutiivse võlatunnistusega luuakse iseseisev kohustus kõrvuti kohustusega, mida tunnustatakse, s.t kohustused jäävad kõrvuti eksisteerima. Sellise võlatunnistusega tagatakse esmajoones põhikohustuse täitmist ning see lihtsustab võla sissenõudmist. Konstitutiivse võlatunnistuse andmisega ei asendata täitmist (VÕS § 89 lg 2 esimene lause). Põhikohustusega on selline võlakohustus seotud täitmise kaudu ning konstitutiivsest võlatunnistusest tuleneva kohustuse täitmisega loetakse täidetuks ka algne kohustus (VÕS § 89 lg 2 teine lause). Sellisele võlatunnistusele ei saa esitada muid kui võlatunnistusest endast tulenevaid või selle kehtivust vaidlustavaid vastuväiteid. Poolte tahet luua just konstitutiivne kohustus või senine kohustus asendada peab tõendama võlausaldaja. Vastasel juhul tuleb lähtuda sellest, et tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega. Deklaratiivse võlatunnistuse eesmärgiks ei ole luua uut kohustust, vaid üksnes olemasoleva kohustuse kinnitamine ja seeläbi võlgniku loobumine võimalikest vastuväidetest võlale. Sellise võlatunnistuse tähendus määratakse võlatunnistuse sisu ja ulatusega. Üldjuhul on deklaratiivse võlatunnistuse põhiliseks tagajärjeks tõendamiskoormise muutmine, s.t võlgnik peab tõendama, et tunnustatud võlga ei ole või võlasuhe on lõppenud. Hageja on oma nõude tõendamiseks lisanud hagile 30.03.2009 kostja ja KT vahel sõlmitud dokumendi pealkirjaga „Konstitutiivne võlatunnistus“. Hageja hinnangul on koostatud dokumendi näol tegu konstitutiivse võlatunnistusega, kuna dokumendi koostamise eesmärgiks oli luua uus kohustus. Võlatunnistuse allkirjastanud pooled on sellist tahet võlatunnistuse punktis 3 sõnaselgelt väljendanud. Võlatunnistusest nähtuvad kokkulepped, mis puudutavad nii tagasimakstavat summat kui ka võla tagastamise tähtaega - seega viitavad lepingu tingimused sellele, et lepinguga loodi iseseisev kohustus, mitte ei piirdutud olemasoleva kohustuse tunnistamisega. Kohtu hinnangul tuleneb põhimõttest, et konstitutiivse võlatunnistusega jäävad esialgne kohustus ja uus iseseisev kohustus kõrvuti eksisteerima ning hagejal on võimalik nõue võlgniku vastu esitada kas võlatunnistuse või esialgse võlasuhte alusel. Hageja on käesolevas asjas nõude esitanud võlatunnistuse alusel. VÕS §-s 30 sätestatud võlatunnistuse järgi tekib abstraktne iseseisev kohustus, mis iseenesest võlaõiguslikku alust ei vaja. Vaidlusalune võla tasumise kokkulepe ei ole käsitatav deklaratiivse võlatunnistusena, vaid tegemist on konstitutiivse võlatunnistusega VÕS § 30 mõttes. Hageja on hagi lisana esitanud tõendi, millest nähtub võlatunnistuse poolte selgelt väljendatud tahe sõlmida konstitutiivne võlatunnistus. Võlatunnistusel on kostja allkiri ning võlatunnistus on kehtiv. Kuna konstitutiivse võlatunnistuse puhul ei oma tähtsust vastuväited, mis tulenevad võlatunnistuse aluseks olevast suhtest, jätab kohus tähelepanuta kostja vastuväited selle kohta, et ta ei ole saanud LTilt laenu, ei ole tekitanud talle mingit kahju, võlatunnistusest ei nähtu selle andmise põhjus, eesmärk ega väidetava võlasuhte tekkimise alus ning seetõttu ei eksisteerinud kostjal mingit alust konstitutiivse

3(6)

võlatunnistuse sõlmimiseks. Riigikohus on asunud seisukohale, et konstitutiivsele võlatunnistusele ei saa esitada muid kui võlatunnistusest endast tulenevaid või selle kehtivust vaidlustavaid vastuväiteid. Kui võlatunnistus on antud kohustuse täitmise tagamiseks ja seda kohustust ei ole, kohustus ei teki või langeb hiljem ära, mh kui see on täidetud, on võlgnikul võimalik esitada vastunõue konstitutiivse võlatunnistuse tagastamiseks alusetu rikastumise tõttu (Riigikohtu lahend 3-2-1-21-06). Kostja ei ole esitanud hagi VÕS § 1028 lg 1 alusel hagejale võlatunnistusega antud nõudeõiguse tagasisaamiseks. Kostja on jätnud oma väited, et tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega, tõendamata. Hageja esitas nõude ka viivise ja kahju tekitamise osas. Kohus on tuvastanud, et kostja on oma kohustuse täitmisega viivitanud. Kuivõrd pooled ei ole viivisemääras eraldi kokku leppinud, tuleb viivise arvestamisel lähtuda seadusjärgsest viivisemäärast. Hagi esitamise seisuga, s.o 18.10.2013, võlgneb kostja hagejale viivist summas 3515,37 eurot. Põhjendatud on ka hageja nõue mõista kostjalt välja õigusabi kulude näol hagejal tekkinud kahju summas 156 eurot. Hagejal eelnimetatud kahju tekkimise ja kostja käitumise vahel on põhjuslik seos. Hageja kantud kulud on nõude maksma panekuks hagejale sisuliselt vajalikud ja põhjendatud. Apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendus Kostja palub tühistada maakohtu otsuse ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Otsuses puudub põhjendus, miks jätab kohus tähelepanuta, et võlatunnistusest ei nähtu selle andmise põhjus, eesmärk ja võlasuhte tekkimise alus, kuigi ka Riigikohus on oma otsuse nr 3-2-1-15-09 p-s 12 asunud seisukohale, et võlatunnistusele hinnangu andmisel tuleb arvestada, et võlatunnistuse tähendus määratakse võlatunnistuse sisu ja ulatusega, kusjuures võlatunnistuse sõnastus ei ole siinkohal määrava tähendusega. Analüüsida tuleb võlatunnistuse andmise põhjust ning eesmärki, samuti lepingueelsete läbirääkimiste asjaolusid, poolte huve jms. Lisaks ei ole võlatunnistuses selgitatud, kas see jääb kehtima paralleelset eelmise võlasuhtega või asendab selle. Selle peab tõendama võlausaldaja, kuid ei ole seda teinud. Kuna võlatunnistusel puudub igasugune viide sellele, mille alusel tekkinud võlga tunnistatakse, siis võib tekkida olukord, kus vastustaja nõuab kostjalt ühte võlgnevust kahe erineva nõudega ja neid nõudeid ei saa omavahel siduda, sest võlatunnistusel ei viita miski sellele, millist võlga tunnistatakse. Kostja ei ole esitanud hagi hageja vastu VÕS §1028 lg 1 alusel, kuna kostja hinnangul on tegemist deklaratiivse võlatunnistusega. Deklaratiivne võlatunnistus uut kohustust ei loo, vaid kinnitab senise kehtivust ja on sõltuvuses selle aluseks olevast võlasuhtest. Kui leiab kinnitust asjaolu, et võlasuhte alus on tühine, siis ka deklaratiivne võlatunnistus muutub tühiseks. Võlatunnistuse kehtivus on seotud põhikohustuse kehtivusega. Selleks, et teada, milles seisneb põhikohustus, tuleb eelnevalt esitada vastavad tõendid ning alles seejärel saab kostja rakendada oma tõendamiskoormist ja esitada tõendid vastava aluse puudumise kohta. Hageja ei ole esitanud võlasuhte aluse kohta mitte ühtki tõendit. Maakohtu hinnangul on kostja jätnud tõendamata oma väited, et tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega. Samas ei ole vastustaja aga esitanud mingeid tõendeid konstitutiivse võlatunnistuse aluse, põhjuse ega eesmärgi kohta, samuti ei ole selgitanud seda, kas võlatunnistus asendab esialgse võlasuhte või jäävad need üheaegselt kehtima, kuid siiski on maakohus lugenud võlatunnistuse konstitutiivseks. Kuna kostja vaidleb kogu võla vastu, siis vaidleb ta ühtlasi ka viivisenõude ja kohtuväliste kulude vastu.

4(6)

Vastus apellatsioonkaebusele Hageja palub apellatsioonkaebuse jätta rahuldamata ning apellatsiooniastme menetluskulud kostja kanda. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada materiaalõigusnormi ebaõige kohaldamise ning menetlusõigusnormi rikkumise tõttu ning asi tuleb saata TsMS § 657 lg 1 p 3 alusel samale maakohtule uueks läbivaatamiseks. TsMS § 436 lg 1 järgi peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud. Kostja väitel ei ole vaidlusaluse võlatunnistuse puhul tegemist mitte konstitutiivse vaid deklaratiivse võlatunnistusega ning maakohus ei ole, seejuures põhjendusi esitamata, kindlaks teinud, mis oli võlatunnistuse andmise eesmärk ja põhjus. Kolleegium leiab, et kostja väide on põhjendatud. Maakohus, asudes seisukohale, et vaidlusaluse võla tasumise kokkuleppe näol on tegemist konstitutiivse võlatunnistusega, on jätnud analüüsimata ja tuvastamata, mis oli võlatunnistuse andmise eesmärk ja põhjus. Maakohus on võlatunnistuse hindamisel lähtunud üksnes võlatunnistuse teksti sõnastusest. Vaidluse korral selle üle, kas on tegemist konstitutiivse või deklaratiivse võlatunnistusega, ei saa lähtuda pelgalt sellest, et võlatunnistus on vormiliselt sõnastatud konstitutiivse võlatunnistusena, vaid tuleb tuvastada selle sisu. Riigikohus on oma otsuse nr 3-2-1-15-09 punktis 12 selgitanud, et võlatunnistusele hinnangu andmisel tuleb arvestada, et võlatunnistuse tähendus määratakse võlatunnistuse sisu ja ulatusega, kusjuures võlatunnistuse sõnastus ei ole siinkohal määrava tähendusega. Analüüsida tuleb võlatunnistuse andmise põhjust ning eesmärki, samuti lepingueelsete läbirääkimiste asjaolusid, poolte huve jms. VÕS § 30 lg 1 järgi on võlatunnistuseks kas leping, millega lubatakse kohustuse täitmist selliselt, et lubadusega luuakse iseseisev kohustus või leping, millega tunnistatakse kohustuse olemasolu. Hageja esitatud võlatunnistusest ei nähtu, mis põhjusel ja eesmärgil uus iseseisev võlasuhe (kohustus) luuakse. Riigikohus on oma lahendi nr 3-2-1-21-06 punktis 13 määratlenud konstitutiivset võlatunnistust järgmiselt: “Võlaõigusseaduse §-s 30 reguleeritakse iseseisva kohustuse võtmist võlatunnistusega ehk nn konstitutiivset (abstraktset) võlatunnistust. Konstitutiivse võlatunnistusega luuakse iseseisev kohustus kõrvuti kohustusega, mida tunnustatakse, s.t kohustused jäävad kõrvuti eksisteerima. Sellise võlatunnistusega tagatakse esmajoones põhikohustuse täitmist ning see lihtsustab võla sissenõudmist. Konstitutiivse võlatunnistuse andmisega ei asendata täitmist (VÕS § 89 lg 2 esimene lause). Põhikohustusega on selline võlakohustus seotud täitmise kaudu. Nii loetakse konstitutiivsest võlatunnistusest tuleneva kohustuse täitmisega täidetuks ka algne kohustus (VÕS § 89 lg 2 teine lause)”. Deklaratiivse võlatunnistuse määratlemisel selgitatakse Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-21-06 punktis 15, et selle eesmärgiks ei ole luua uut kohustust, vaid üksnes olemasoleva kohustuse kinnitamine ja seeläbi võlgniku loobumine võimalikest vastuväidetest võlale, millega samuti lihtsustatakse võla sissenõudmist. Sellise võlatunnistuse tähendus määratakse võlatunnistuse sisu ja ulatusega. Üldjuhul on deklaratiivse võlatunnistuse põhiliseks tagajärjeks tõendamiskoormise muutmine, s.t võlgnik peab tõendama, et tunnustatud võlga ei ole või see on lõppenud. Eeltoodud Riigikohtu seisukohast tulenevalt peab kohus tuvastamaks, kas tegemist on konstitutiivse võlatunnistusega, selgitama välja muuhulgas ka uue võlasuhte loomise põhjuse ja eesmärgi ehk mille täitmise tagamiseks konstitutiivne võlatunnistus sõlmitakse. Ainuüksi selle märkimine, et võlgnik tunnistab võlgnevust ja nõustub selle tingimusteta tasuma, ei piisa, sest selgusetuks jääb, millisest võlasuhtest tulenevat võlga tunnistatakse ja konstitutiivse võlatunnistusega tagatakse. Sellise selgusetuse korral ei ole võimalik järgida ka VÕS § 89 lg 2 tulenevat reeglit, et võlatunnistusest tuleneva kohustuse täitmisega loetakse ka esialgne kohustus täidetuks.

5(6)

Kolleegiumi arvates ei ole maakohus eelmenetlust läbi viinud viisil, mis tagaks TsMS § 392 lg-tes 1 ja 2 toodud eesmärkide täitmise ja see on tinginud ebaõige otsuse tegemise. Hageja on kohtule 14.11.2013 esitatud taotluses selgitanud, et ta soovib tunnistajatega tõendada võlatunnistuse andmise aluseks olevaid asjaolusid, kuid samas pole ta ise esile toonud, millised need asjaolud olid. Maakohus on 04.12.2013 istungil jätnud taotluse rahuldamata TsMS § 238 järgi, kuna tõend ei ole asjakohane. Kostja on väitnud vastuseks hagile, et ta ei tea konstitutiivse võlatunnistuse tähendust ega ole teadlikult kunagi sellist kohustust endale võtnud. Kohtuistungi protokollist ei tulene, et kohus oleks pooltega arutanud tõendamisele kuuluvaid asjaolusid ja õigusnormi kohaldamist. Riigikohus on tsiviilasja nr 3-2-1-162-13 p-s 36 selgitanud, et tõendamaks, et kostjad tunnistasid laenulepinguga kohustusi hageja ees konstitutiivse võlatunnistusega VÕS § 30 mõttes, tuleb hagejal esmalt tõendada kostja tahe luua iseseisev kohustus (vt selle ja konstitutiivse võlatunnistuse kohta üldiselt nt Riigikohtu 24. aprilli 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-06, p 13; 17. jaanuari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-146-11, p-d 9 ja 10; 6. veebruari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-11, p-d 20 ja 21). Poolte tahet luua just konstitutiivne kohustus või asendada senine kohustus peab tõendama võlausaldaja, vastasel juhul tuleb lähtuda sellest, et tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega (vt nt Riigikohtu 24. aprilli 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-06, p 17; 6. veebruari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-11, p 22). VÕS § 30 lg 1 järgi hõlmab võlatunnistuse mõiste lisaks aluskohustuse olemasolu tunnistamisele ka uue kohustuse loomist võlalubaduse andmise teel. Eeltoodust järelduvalt leiab kolleegium, et maakohtul tuleb asja uuel arutamisel analüüsida ja hinnata võlatunnistuse andmise asjaolusid ja selle sisu, andes pooltele võimaluse selgitada võlatunnistuse andmise põhjust ja eesmärki ning sellest lähtudes tuvastada, kas tegemist on konstitutiivse või deklaratiivse võlatunnistusega. Kuivõrd ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ja saadab tsiviilasja maakohtule uueks läbivaatamiseks, tuleb menetluskulude jaotus otsustada maakohtul asja uuel läbivaatamisel.

Margo Klaar /allkirjastatud digitaalselt/

Ande Tänav allkirjastatud digitaalselt/

Kaija Kaijanen /allkirjastatud digitaalselt/

6(6)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.