Y hagi Q ja X vastu isaduse vaidlustamiseks ning Q vastu põlvnemise tuvastamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Pärnu Maakohtu 21. märtsi 2022. a kohtuotsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
X 25. aprilli 2022. a apellatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad määruskaebuse menetlemisel
Hageja Y (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Rene Hallemaa Kostja I Q (isikukood XXXXXXXXXXX), seaduslik esindaja C (isikukood XXXXXXXXXXX) Kostja II (apellant) X (isikukood XXXXXXXXXXX)
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta X 25. aprilli 2022. a apellatsioonkaebus Pärnu Maakohtu 21. märtsi 2022. a kohtuotsuse peale tsiviilasjas nr 2-21-4910 Tallinna Ringkonnakohtu menetlusse võtmata.
2.Jätta apellatsiooniastme menetluskulud X kanda. Y-l ega Q-l ei ole apellatsioonimenetluses hüvitatavaid menetluskulusid tekkinud. Edasikaebamise kord Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse kättetoimetamisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb määruskaebuse
esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka määruskaebus.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
1.Y (hageja) esitas hagiavalduse isaduse vaidlustamiseks ja isaduse tuvastamiseks, milles palus määrata DNA ekspertiis esitades ekspertiisiasutusele küsimuse: „Kas molekulaargeneetilise materjali põhjal võib Q (kostja I, laps) põlvneda Y-st või on see välistatud“; tuvastada, et kostja I ei põlvne rahvastikuregistrisse isana kantud X-st (kostja II); tuvastada, et kostja I põlvneb hagejast; saata vanema kande ebaõigsuse tuvastamise ja põlvnemise tuvastamise otsus pärast selle jõustumist perekonnaseisuasutusele muudatuste tegemiseks kostja I perekonnaseisuandmetes; jätta menetluskulud solidaarselt kostjate kanda.
2.Hagiavalduse kohaselt registreeriti Jõhvi Vallavalitsuses XX.XX.XXXX lapse sünd ja rahvastikuregistris olevate andmete kohaselt on lapse vanematena registrisse kantud C (kostja I ema) ja kostja II. Hageja ja lapse ema vahel olid 2020. a I poolaastal intiimsuhted. See tähendab, et ka ajal, kui eelduslikult on eostatud kostja I. Lapse ema teatas hagejale, et ootab hageja last. Hageja ja lapse ema ei elanud sellel hetkel koos ning ei planeerinud ka lapse sündimise järgselt kooselu alustada. Hageja ja lapse ema pidasid kuni 30. jaanuarini 2021. a läbirääkimisi sellest, kuidas hakkab olema isa ja lapse vaheline suhtlemine. Lapse ema teavitas hagejat 30. jaanuaril 2021. a saadetud e-kirjas, et tegelikkuses ei ole sündiv laps hageja laps. Lapse ema ei ole olnud nõus tegema kohtuväliselt kolmepoolset DNA ekspertiisi, et tuvastada/välistada lapse põlvnemine hagejast. Kostjate seisukohad
3.Kostja I ema nõustus, et intiimsuhted hagejaga olid, kuid seda oluliselt lühema ajaperioodi vältel ja mitte pidevad. Lapse ema teatas, et ta ei ole väitnud, et see on hageja laps, kuid see oli eeldatud arvestades nende vahel toimunud intiimsuhteid ning tõde selgus, kui ultraheliuuringu tulemusel nihkus eostamise periood. Samuti kinnitas lapse ema, et ta ei ole olnud DNA ekspertiisi (sh kolmepoolse) vastu ning on enda poolt pakkunud nii erinevaid võimalusi selleks kui ka konkreetset aega, mistõttu peab käesolevas asjas kohtu poole pöördumist ebavajalikuks ja arvestades enda vastu esitatud väiteid, isegi pahatahtlikuks. Seetõttu pidas lapse ema õigeks, et kohtukulud jäävad täies ulatuses hageja kanda.
4.Kostja II palus jätta DNA ekspertiis tegemata, hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Kostja II leidis tuginedes PKS §-le 123, et hagi rahuldamine lõhuks olemasoleva perekonna ning ei looks lapse ümber uut positiivset sotsiaalset keskkonda – nõude rahuldamine ei oleks kooskõlas alaealise lapse huvidega. Asetades kaalukausile lapse õiguse teada oma bioloogilist isa (mis on küsitav) ning lapse õiguse kasvada terviklikus perekonnas, tuleb eelistada perekondlike suhete säilitamist. Samuti leidis kostja II, et Eesti Vabariigi põhiseaduse alusel tuleb kohtul takistada DNA ekspertiisimaterjali kogumist ning ekspertiisi läbiviimist kostja II suhtes. Kostjat II puudutav ekspertiisimaterjali andmise nõue on põhjendamatu ja lubamatu sekkumine kostja era- ning perekonnaellu. Õiguspäraseks ei saa lugeda hageja sekkumist rahvastikuregistris fikseeritud perekonna asjadesse. Praeguses olukorras on lapse huvid kaitstud, sest tal on olemas nii ema kui isa. Menetluse edasine käik
5.Pärnu Maakohus määras 10. septembri 2021. a määrusega DNA ekspertiisi, milles kohustas kostjat I, kostja I ema, hagejat ja kostjat II ilmuma DNA proovi andmiseks. 15. detsembril 2021. a saabus kohtule Eesti Kohtuekspertiisi Instituudilt ekspertiisakt nr 21E-GE0837 ekspertiisi läbi viimise ja tulemuste kohta, mille kohaselt hageja saab olla 99.99999999% tõenäosusega kostja I isa. Kostja II ei saa olla kostja I bioloogiline isa.
6.3. märtsil 2022. a toimunud kohtuistungil jäi hageja hagi juurde. Kostja I ema teatas, et nõustub hagiga. Kostja II vaidles hagile vastu jäi selle juurde, et kärgpere, kus lapsel on mitu isa ja nende vahel jooksmine, ei ole lapse huvidega kooskõlas. DNA ekspertiisi tulemuse osas kostja II vastuväiteid ei esitanud. Maakohtu otsus
7.Pärnu Maakohus rahuldas 21. märtsi 2022. a otsusega hagi; tuvastas, et kostja I ei põlvne kostjast II ja kostja I sünniaktis vanema kostja II kohta tehtud kanne on ebaõige. Maakohus tuvastas, et kostja I põlvneb hagejast. Maakohus jättis tähelepanuta hageja pärast kohtuistungit asja sisu kohta esitatud täiendavaid seisukohti. Isaduse vaidlustamise nõudes jättis maakohus menetluskulud kostja II kanda ning põlvnemise nõudes menetlusosaliste enda kanda. Maakohus määras kindlaks hageja põhjendatud ja vajalikud menetluskulud (1848.80 eurot) ning mõistis kostjalt II hageja kasuks isaduse vaidlustamise nõudega seoses kantud põhjendatud ja vajalikud menetluskulud kokku summas 924.40 eurot. Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb kostjal II tasuda alates menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 II lauses ettenähtud ulatuses. Hageja poolt kohtu ettemaksukontole tasutud ekspertiisikulud 228 eurot määras maakohus kanda DNA ekspertiisi kulude katteks riigituludesse. Maakohus tagastas hagejale enamtasutud riigilõivu 32 eurot. Maakohus määras kohtuotsuse kätte toimetada pooltele ja saata 10 päeva jooksul jõustumisest perekonnaseisukannete muutmiseks Pärnu Linnavalitsuse perekonnaseisutoimingute ja rahvastikuregistri teenistusele.
8.Maakohus märkis, et hageja poolt hagiavalduses esiletoodud asjaolud ning lisatud tõendid andsid hagejale põhjendatud aluse arvata, et tema on lapse isa ning esitada hagi lapse isaduse vaidlustamiseks. Maakohus tuvastas, et hagi isaduse vaidlustamiseks esitati kohtule PKS § 91 lg-st 1 tuleneva 1-aastase õigust lõpetava tähtaja sees. Maakohtu hinnangul oli lapse huvides välja selgitada tema bioloogiline isa. Kuivõrd DNA ekspertiisiaktist nähtuvalt saab hageja olla >99.99999999% tõenäosusega kostja I bioloogiline isa, kostja II ei saa olla kostja I isa ning lapse ema nõustus hagiga, puudus maakohtul alus kahelda selles, et lapse isa on hageja.
9.Arvestades, et hageja nõude isaduse vaidlustamiseks on esitatud kostja I ja II vastu ning põlvnemise tuvastamise nõue on suunatud alaealise kostja I vastu ja hageja poolt kantud kulud olid vajalikud mõlema nõude lahendamiseks, leidis maakohus, et hageja menetluskulud ühes nõudes tuleb jätta hageja enda kanda ja teises nõudes kostja II kanda arvestades, et kostja II on põhjendamatult hagile vastu vaielnud ning kelle tõttu on asja lahendamine viibinud. Menetluskulude alaealise kostja I kanda jätmine oleks maakohtu hinnangul ebaõiglane.
10.Maakohus pidas hageja mõistlikeks ja vajalikeks menetluskuludeks kokku 1840.80 eurot, millest kummagi nõude menetluskuludeks on 50%, mistõttu mõistis maakohus kostjalt II hageja kasuks välja 924.40 eurot ning määras, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb kostjal II tasuda alates menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 II lauses ettenähtud ulatuses.
Apellatsioonkaebus
11.Kostja II esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ning saata asi tagasi esimesse kohtuastmesse koos suunistega lapse tegelike huvide väljaselgitamiseks ning menetluskulude õiglase jaotuse määramiseks. Apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud palus kostja II jätta hageja kanda.
12.Kostja II leidis, et maakohus on rikkunud PKS § 91 lg 1 alusel esitatud hagi rahuldamisega PKS § 123, sest selline otsus ei ole lapse huvides. Maakohus oleks pidanud välja selgitama ja arvestama lapse huvidega. Isaduse vaidlustamine oleks põhjendatud, kui rahvastikuregistris poleks üldse kannet isa kohta tehtud, praegu on lapsel isa ja ema. Kostja II märkis, et ei ole lapse huvides määrata lapse isaks ilmselgelt lapsevanemaks sobimatute isikuomadustega inimest. Maakohus ei ole välja selgitanud hageja hagi esitamise motiive. Kostja II tõi esile, et hageja soovitas lapse emal teha aborti, ei tundnud huvi ema olukorra vastu raseduse ajal ega plaaninud lapse emaga kooselu alustada.
13.Kostja II hinnangul peaksid kõik menetluskulud jääma hageja kanda. Maakohtu põhjendused menetluskulude jaotuse osas ei ole õiged – kostja seaduslik õigus on hagile vastu vaielda; ekspertiis lükkus edasi kostja tervisliku seisundi tõttu, maakohus oli edasilükkamise taotlused rahuldanud. Oleks ebaõiglane, kui kostja II, kes on isaduse omaks võtnud (ilma et laps oleks isata jäänud), pidanud menetluses osalema ja andma ekspertiisimaterjali, peaks kandma menetluskulusid. Pealegi ei olnud kohtumenetlus vajalik, sest lapse ema ei keeldunud ekspertiisist täielikult, vaid ei saanud seda mingil ajal teha tervisliku seisundi tõttu. Kostja II leidis ka, et otsus on menetluskulude jaotuse osas vastuoluline: maakohus on leidnud, et apellandi kanda tuleb jätta isaduse vaidlustamisega seonduvad kulud, kuid samas on jätnud kostja II kanda ka pool DNA ekspertiisi kuludest, mida on 10. septembri 2021. a ekspertiisimääruse punktis 5 käsitlenud põlvnemise nõudega seotud menetlustoiminguna, mitte isaduse vaidlustamisega seotud toiminguna. Järelikult pidanuks maakohtu enese selgituse kohaselt vastav kulu jääma täies mahus hageja kanda.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
14.Kolleegium leiab üksmeelselt, et apellatsioonkaebus tuleb jätta menetlusökonoomia kaalutlustel tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 637 lg 1 p 6 järgi menetlusse võtmata. Ringkonnakohus lähtub apellatsioonkaebuse menetlusse võtmist kaaludes TsMS §-s 2 sätestatud tsiviilkohtumenetluses valitsevast põhimõttest lahendada kohtuasi õigesti, mõistliku aja jooksul ja võimalikult väikeste kuludega. Sellest tulenevalt arvestab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise üle otsustades mh ka seda, et menetlusosalistel ei tekiks apellatsioonkaebuse menetlemisel ülemääraseid menetluskulusid
15.Kolleegium märgib, et ringkonnakohus ei võta TsMS § 637 lg 1 p 6 järgi apellatsioonkaebust menetlusse, kui apellatsioonkaebuses toodud väidete õigsust eeldades ei saaks kaebust ilmselt rahuldada. Riigikohus on selgitanud, et apellatsioonkaebuse õiguslik perspektiivitus tähendab seda, et apellatsioonkaebus tuleks jätta rahuldamata juhul, kui faktilised asjaolud, millele apellatsioonkaebuses tuginetakse, osutuksid tõendatuks (vt Riigikohtu 24. aprilli 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-13, p 12). Seega hindab ringkonnakohus praeguses menetlusetapis üksnes apellatsioonkaebuse väiteid ega hinda nende kohta asjas esitatud tõendeid.
16.Praegusel juhul vaidlevad pooled eelkõige selle üle, kas isaduse vaidlustamine on lapse huvides või mitte. Kostja II heidab maakohtule ette, et maakohus ei ole hagi rahuldades
arvestanud lapse huviga ning leiab, et maakohus oleks pidanud isaduse vaidlustamise nõude jätma rahuldamata. Lisaks vaidlustab kostja II menetluskulude jaotust.
17.Kolleegium ei saa kostja II apellatsioonkaebuse väidete õigsust eeldades asuda lõppjäreldusena maakohtust erinevale seisukohale.
18.PKS § 91 lg 1 kohaselt on isaduse vaidlustamise õigus mehel, kelle isadus on tuvastatud tulenevalt abielust lapse emaga või kes on isaduse omaks võtnud, samuti lapse emal ning lapsel. Ühe aasta jooksul lapse sünnist arvates võib isaduse vaidlustada ka mees, kes taotleb enda isaduse tuvastamist selle mehe asemel, kelle isadus on kindlaks tehtud tulenevalt abielust lapse emaga või kes on isaduse omaks võtnud. Kui lapse sünnist on möödunud rohkem kui aasta, võib enda isaduse tuvastamist taotlev mees vaidlustada teise mehe isaduse isana rahvastikuregistrisse kantud mehe ning lapse ema nõusolekul. Eelmises lauses nimetatud nõusolekute puudumisel võib kohus lapse huve arvestades anda mõjuval põhjusel enda isaduse tuvastamist taotlevale mehele loa vaidlustada teise mehe isadus. Ringkonnakohus märgib, et maakohus leidis õigesti, et hageja oli õigustatud esitama PKS § 91 lg 1 II lause alusel hagi ning tegi seda PKS § 91 lg 1 II lausest tuleneva 1-aastase tähtaja sees. Kolleegium selgitab, et PKS § 91 lg-st 1 ei tulene eeldusi, mille kohaselt peaks kohus hindama isaduse vaidlustanud isiku isikuomadusi, hagi esitamise motiive või muid täiendavaid asjaolusid. Kolleegium leiab erinevalt kostja II väidetest, et maakohus on käesoleval juhul juhindunud lapse huvidest PKS § 123 mõttes, kuivõrd lapsel on õigus teada oma päritolu, sealhulgas seda, kes on tema vanemad (vt Riigikohtu määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-6-12, p 21). Kolleegiumi hinnangul on maakohus otsuses ka õigesti ning lähtuvalt PKS §-st 123 selgitanud, et just lapse huvides on võimalikult varakult välja selgitada, kes on tema bioloogiline isa, et lapse vanemad saaksid edaspidi kujundada lapsele stabiilse kasvukeskkonna ja hoida juba tekkinud sotsiaalseid suhteid perekonnaliikmetega tekitamata lapsele kohtuvaidluse lahendamisest tulenevaid kahjustavaid mälestusi või kogemusi.
19.Seoses menetluskulude jaotuse vaidlustamisega märgib kolleegium, et kõrgema astme kohus sekkub menetluskulude jaotusse üksnes juhul, kui alama astme kohus on ületanud kaalumispiire. TsMS § 164 lg 1 kohaselt hagilises abieluasjas, alaealise lapse ülalpidamisasjas ja põlvnemisasjas kannab kumbki pool oma menetluskulud ise. TsMS § 164 lg 11 sätestab, et põlvnemise tuvastamise hagi rahuldamise korral kannab menetluskulud kostja. Kohus võib jätta põlvnemise tuvastamise hagi rahuldamise korral kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine kostjalt oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Esmalt selgitab kolleegium, et põlvnemisasi on tsiviilasi, kus lahendatakse hagi, mille esemeks on mh põlvnemise tuvastamine või isaduse vaidlustamine. Hagilises perekonnaasjas saab kohus menetluskulude jaotusel kohaldada TsMS § 164 lg 1, 11 ja 2. Kuivõrd käesolevas asjas isaduse vaidlustamise nõue rahuldati ning maakohus selgitas, et alaealise kostja I menetluskulude kanda jätmine oleks tema suhtes ebaõiglane, jättis maakohus kolleegiumi hinnangul põhjendatult kooskõlas TsMS § 164 lg-ga 11 isaduse vaidlustamise nõudega seotud menetluskulud kostja II kanda. Erinevalt apellatsioonkaebuse väidetest nähtub tsiviilasja materjalidest, et kostja II ekspertiisile ilmumise pikendamise taotlused on asja lahendamist viivitanud, muuhulgas on kostja II lükanud ise ekspertiisi aegu edasi (tl 83, 84). Iseenesest õige on kostja arusaam, et tal on õigus hagile vastu vaielda, kuid käesoleva asja materjalidest nähtub, et kostja II tugines maakohtus läbivalt väitele, et hagi rahuldamine ei ole lapse huvides vaatamata sellele, et maakohus oli
kostjale II selgitanud PKS § 91 lg 1 kohaldamist (tl 68p). Arvestades, et isaduse vaidlustamise nõuet saab pidada põlvnemisasjaks ning TsMS § 143 p 1 kohaselt koosmõjus TsMS § 138 lgga 1 on DNA ekspertiisi kulu menetluskulu, mis oli käesoleva vaidluse lahendamiseks vältimatu ja vajalik, oli selle kostja II kanda jätmine põhjendatud. Seega vaatamata apellatsioonkaebuse väidetele on kolleegiumi hinnangul maakohus piisavalt põhjendanud menetluskulude jaotust ning jaotanud menetluskulud õigesti kooskõlas TsMS §-dega 164 lg 1, 11 ja 2.
20.Ülalmärgitud põhjendusi arvestades ei saaks kolleegium apellatsioonkaebuses toodud väidete õigsust eeldades kaebust rahuldada. Seetõttu jätab kolleegium apellatsioonkaebuse menetlusökonoomia kaalutlustel TsMS § 637 lg 1 p 6 alusel menetlusse võtmata.
21.Apellatsioonkaebuse menetlusse võtmata jätmise korral jäävad apellatsioonimenetluse kulud TsMS § 168 lg 1 järgi apellantide kanda. Kuna vastustajatel ei ole apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise staadiumis veel hüvitatavaid menetluskulusid tekkinud, ei tule apellandil vastustajatele apellatsioonimenetluse kulusid hüvitada.
22.Apellandil on apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise korral õigus nõuda määruse jõustumisel TsMS § 150 lg 1 p 2 ja lg 4 järgi tagasi apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõiv. TsMS § 150 lg 4 kohaselt tagastab riigilõivu kohus, kelle menetluses asi viimati oli, üksnes selle menetlusosalise avalduse alusel, kes riigilõivu tasus või kelle eest riigilõiv tasuti. Riigilõiv tagastatakse menetlusosalisele, kes selle pidi tasuma, või tema korraldusel muule isikule. TsMS § 150 lg 6 järgi lõpeb riigilõivu tagastamise nõue kahe aasta möödumisel selle aasta lõpust, millal riigilõiv tasuti, kuid mitte enne menetluse jõustunud lahendiga lõppemist.
23.Kui ringkonnakohus keeldub apellatsioonkaebust menetlemast, ei toimeta ta TsMS § 638 lg 4 teise lause järgi apellatsioonkaebuskaebust vastustajale kätte ning apellatsioonkaebus tuleb selle esitajale koos lisadega ja kaebuse menetlusse võtmisest keeldumise määrusega tagastada. Elektrooniliselt esitatud menetlusdokumente ringkonnakohus elektrooniliselt ega paberkandjal ei tagasta. Ringkonnakohus toimetab määruse TsMS § 638 lg 8 järgi apellantidele kätte ja edastab teistele menetlusosalistele. TsMS § 638 lg 10 järgi loetakse, et apellatsioonkaebust ei ole esitatud.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.