Perekonnaõigus › Vanema õigused lapse suhtes ja lapsega suhtlemise reguleerimine

TsiviilasiJõustunudTallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium · 31.03.2026

Lahendi andmed

Riigi Teataja

Kohus: Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium
Kohtuasja number: 2-24-9696/119
Asja liik: Tsiviilasi
Kategooria: Perekonnaõigus › Vanema õigused lapse suhtes ja lapsega suhtlemise reguleerimine
Menetlusliik: Hagita menetlus
Kuulutamise aeg: 31.03.2026
Staatus: Jõustunud
Sõnade arv: 12 577

Lahend PDF →Riigi Teatajas →

Seotud ettevõtted

nimistu.ee

Pärnu Linnavalitsus75000064(Puudutatud isik)

Lahendi tekst

Riigi Teataja

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kaija Piirmets (eesistuja), Aleksandr Kondrašov, Siret Siilbek

Määruse tegemise aeg ja koht 31.03.2026, Tallinn Kohtuasja number

2-24-9696

Kohtuasi

X.R-i avaldus suhtlemiskorra kindlaksmääramiseks V.C avaldus X.R-i vastu ühise hooldusõiguse osaliseks lõpetamiseks alaealise lapse viibimiskoha, hariduse ja tervise osas ning selles osas ainuhooldusõiguse üleandmiseks avaldajale

Vaidlustatud kohtulahend

Pärnu Maakohtu 30.05.2025 määrus

Kaebuse esitaja ja liik

X.R-i 17.06.2025 määruskaebus

Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus

Avaldaja X.R (isikukood XXX), lepinguline esindaja Merili Piir Puudutatud isik I V.C (isikukood XXX), lepinguline esindaja Katrin Kiisk Puudutatud isik II C.Y (isikukood XXX), riigi õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat Anti Aasmaa Eestkosteasutus Pärnu linn (Linnavalitsuse kaudu, registrikood 75000064), lepinguline esindaja W.Y

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1.Võtta asja materjalide juurde X.R-i 17.06.2025 määruskaebusele ja 09.02.2026 seisukohale lisatud täiendavad dokumentaalsed tõendid.

2.Võtta asja materjalide juurde V.C 17.02.2026 seisukohale lisatud täiendavad dokumentaalsed tõendid.

3.Võtta asja materjalide juurde V.C 13.03.2026 esitatud täiendavad dokumentaalsed tõendid (vanemate 13.01.2025–15.01.2025 kirjavahetus, ema 16.12.2024 kiri isale, vanemate 13.02–21.02 sõnumivahetus).

Sarnased lahendid

Perekonnaõigus

I etapp (01.06.2025–14.07.2025) Isa kohtub lapsega: o 14.06.2025 ajavahemikul 09.00–12.00; o 28.06.2025 ajavahemikul 09.00–17.00; o 12.07.2025 ajavahemikul 09.00–12.00. II etapp (15.07.2025–31.08.2025) Isa kohtub lapsega: o 15.07.2025 ajavahemikul 15.40–18.00; o 26.07.2025 ajavahemikul 09.00–17.00; o 09.08.2025 ajavahemikul 09.00–12.00; o 12.08.2025 ajavahemikul 15.40–18.00; o 23.08.2025 ajavahemikul 09.00–17.00. III etapp (01.09.2025–31.08.2026) o Isa kohtub lapsega paarisarvulisel nädalal, üle nädala, laupäeval ajavahemikul 09.00–17.00. IV etapp (01.09.2026 kuni koolikohustuse tekkimiseni) o Isa kohtub lapsega paarisarvulisel nädalal, üle nädala, laupäeval ajavahemikul 09.00–17.00; o Isa kohtub lapsega paarituarvulisel nädalal, üle nädala, teisipäeval ajavahemikul 09.00–12.00. Kõik kohtumised toimuvad XXX. Kohtumis(te) toimumise kohta võivad vanemad muuta üksnes kirjalikul kokkuleppel. Lapse üleandmine toimub XXX, XXX mänguväljakul. Üleandmise kohta võivad vanemad muuta üksnes kirjalikul kokkuleppel. Isa kohustub tagama lapse esmavajaduste rahuldamise (s.o söök, jook, uni, hügieen jne). Suhtlemise korda tuleb täita resolutsiooni p-s 3 ettenähtud etappide järjekorras, st ühe etapi läbimisel liigutakse järgmisesse etappi. Etapp loetakse täidetuks, kui määratud kohtumistest on kõik kohtumised toimunud (sh ära jäämisel kohtumised asendatud). Kuniks kõiki etapis ette nähtud kohtumisi ei ole täidetud, järgmisesse etappi ei liiguta. Lapse haigestumisel jäävad kohtumised ära juhul, kui lapse haigusseisund ei võimalda kohtumisel osalemist ja see on fikseeritud perearsti poole pöördumisega. Asenduskohtumise(d) lepivad vanemad kokku esimesel võimalusel kirjalikult. Lapse reisimis(t)e tõttu ära jäävad kohtumised asendatakse vanemate kirjalikul kokkuleppel (asenduskohtumised võivad toimuda nii enne reisi kui ka pärast reisi) Vanemad austavad lapse kiindumust teise vanemasse ja hoiduvad lapse juuresolekul teise vanema halvustamisest. Vanemad teevad koostööd käesoleva suhtlemiskorra täitmiseks ega takista teisel vanemal lapsega suhtlemist. Suhtlemiskorraga reguleerimata küsimustes ja/või korra muutmiseks loetakse vanemate vahel kokkulepe sõlmituks, kui mõlemad on sellega kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis (sh e-kirja või SMS-i teel) nõustunud. Ettepanekud suhtluskorra muutmiseks (koos põhjendustega) tuleb esitada nii vara kui võimalik, ent mitte hiljem kui 3 päeva enne suhtluskorras taotletavat muudatust. Teine vanem peab teatele vastama esimesel võimalusel.

17.5.Kuigi isa on menetluse kestel järjepidevalt ette heitnud lapse emale suhtlemiskorra mitte täitmist ning isa ja lapse vahelise suhte loomise takistamist, järeldus kogutud tõenditest, et isa on pidevalt tööd teinud selle nimel, et saavutada endale sobiv suhtluskord, sh mitte täita kohtu määratud suhtlemise korda. Seda kinnitas kohtule esitatud kirjavahetus (dtl 331). Samas järeldus see ka isa tegevusest, mille järgi viis isa last pikkadel kohtumistel Tartusse, s.o esimest korda 18.01.2025. On ilmselge, et isa ei ole suuteline tegema koostööd emaga hooldusõiguslikes küsimustes, kui ta ei ole pidanud vajalikuks ema informeerida sellest, et pikkadel kohtumistel viiakse laps ära Tartusse. Veelgi enam, isa ei saa aru, et mitte teavitamises on midagi valesti. Siinkohal pidas maakohus kõige olulisemaks asjaolu, et isal puudub igasugune taju ja arusaamine selle kohta, mida vajab 4-aastane laps ja kuidas tema vajadusi vajalikul määral rahuldada. Nimelt ei ole 4-aastase lapse huvides sõita autos viis tundi selleks, et olla mõnda aega isa kodus või näha enda vanavanemaid. Sedavõrd pika teekonna ette võtmisest järeldus, et isa ei suuda aru saada, et 4-aastane laps vajab aktiivset tegutsemist ja toimetamist. Seda eriti aegadel kui ta on mõnda aega tagasi ärganud või peagi magama läheb. Isa ei ole pikkade autosõitude korraldamisel austanud lapse vajadust olla füüsiliselt aktiivne, aga ka lapse vajadust süüa, juua ja magada õigel ajal. Mõistetamatu on isa arusaam, et autosõidu ajal on võimalik luua 4-aastase lapsega turvalist kiindumussuhet. Igasugune kontakti loomine lapsega eeldab vanema jäägitut tähelepanu ja tegutsemist (sh füüsilist tegutsemist) lapsega, sh tema reeglite järgi. Kiindumussuhet isaga ei looda selliselt, et laps iseseisvalt autos toimetab legode või raamatutega. Asjaolu, et isa eelnimetatud asjaolusid ei teadvusta või nendega ei arvesta, ilmestas, et tal puudub valmisolek ja pühendumus hooldusõiguse teostamiseks, aga ka selleks piisav hingeline seotus lapsega.

21.4.Isa hinnangul ei ole lapsega kooselaval vanemal vajalik kooskõlastada igasuguseid otsuseid lahuselava vanemaga. Lapsega elaval vanemal on PKS § 145 lg 2 järgi võimalik ainuisikuliselt otsustada lapsega seotud igapäevaelu küsimusi. Kui lapsega kooselav vanem tahab ainuisikuliselt otsustada lapsega seotud igapäevalu küsimusi, siis selleks ei ole vajalik ühise hooldusõiguse lõpetamine. Lapse ja isa vahel oli loodud 2025. a jaanuariks selline side, et laps oli meeleldi koos isaga. Tuvastatud ei ole, et isa seaks ohtu lapse elu või heaolu selliselt, et sellesse tuleks sekkuda. Isa teostas PKS § 145 lg-te 1–3 alusel last 18.01.2025, 08.03.2025 ja 15.03.2025 Tartusse viies tavahooldust, mis ei olnud Pärnu Maakohtu 20.01.2025 määrusega keelatud. Seetõttu on väär väita, et määrusega keelati isal lapsega Tartus käia. Isa ei pidanud lapsega oma kodus käimiseks emalt luba küsima, vaid võis selle otsuse ise vastu võtta. Tartus käimised ei olnud lapsele sedavõrd kahjulikud, et see annaks aluse isal tavahooldusõigust piirata. Maakohus ei ole arvestanud sellega, et isa ja laps saavad palju paremini teineteisega tutvuda ja suhelda autosõidu ajal, mitte Pärnu linna poes, mänguväljakul vms. Autos puuduvad kõrvalised isikud, kes üldiselt mujal kohtades olemas on. Samuti pole maakohus arvestanud sellega, et laps käib pidevalt emaga pikkadel välisreisidel ning lapsele ei ole „seiklemine“ võõras. Maakohus ei ole arvestanud, et isa ütles, et käis lapsega Tartus, kus viis lapse enda koju, tutvustas last vanavanematega ja käis batuudikeskuses jm. Seega on maakohus asunud ebaõigesti seisukohale, et isa ei taganud lapsega neil aegadel füüsilist tegevust. Järelikult ei ole olnud vanemate vahel sisulist vaidlust lapse viibimiskohas osas hooldusõiguse seisukohalt. Isalt hooldusõiguse ära võtmine lapse viibimiskoha osas ei muuda seda, et avaldaja ei võiks jätkuvalt teha emale ettepanekuid, et ema võiks lapsega Tartusse kolida, et vanemad võiks kokku leppida vahelduvas elukohas vms. Seejuures ei ole õige, et isa ei anna emale teada, kus laps käib (dtl 340).

29.Ema 09.02.2026 seisukohtadega ei nõustu ning leiab, et isa on asunud kohut eksitama. Tõele ei vasta väide, et ei maakohtu menetluse eelselt ega selle ajal pole olnud vanemate vahel hooldusõiguse teostamisega seonduvaid vaidlusi. Selle väite lükkavad ümber isa enese maakohtu menetluse vältel esitatud seisukohad ja taotlused, milles väidetakse vastupidist. Ema ei vaidle vastu sellele, et määruskaebemenetluse kestel on toimunud lapse elukorralduslikes küsimustes mõningaid muudatusi, millest teavitas isa ja palus viimase nõusolekuid nende muudatuste elluviimiseks. Arvestades, et isa narratiiv on määruskaebemenetluses muutunud, siis on mõistetav, et isa nendeks muudatusteks takistusi ei teinud. Selleks puudus ka objektiivne põhjus. Ema on veendunud, et selline koostöisus on ajutine, sest seda distsiplineerib aktiivne kohtumenetlus ja nendele muudatustele vastandumine tähendanuks automaatselt maakohtu järeldustega nõustumist. Ema jaoks on oluline, et pärast niivõrd pikka kohtumenetlust ei tekiks uuesti olukorda, kus kummalgi vanemal tuleks mistahes lapse elukorralduslikke küsimusi lahendades korduvalt kohtusse pöörduda, sest üksmeel lapse kasvatamises puudub. /Välisriiki/ reis, milleks ema nõusolekut küsis jäi tegelikkuses ära, sest isa viivitas nõusoleku andmisega ebamõistlikult pikalt. Seejärel küsis ema isalt nõusolekut minna lapsega mõne viimase hetke pakkumisega /väliriiki/, ent ka see reis jäi toimumata, sest isa nõusolekut õigeaegselt saada ei õnnestunud. 2025. a lõpu reis /välisriiki/ toimus, aga ka selleks vajaliku notariaalse nõusoleku postitas isa emale alles 27.11.2025 (reis algas 01.12.2025). Seega ema ei vaidle vastu sellele, et vanematel on olnud võimalik neis küsimustes justkui arutelusid pidada, ent nõusolekuid ei jõua emani sõltumata teavitamise varajasusest õigeaegselt või nii hilisel hetkel, et emal ei ole reisi toimumise alguspäevadeni selgust, kas reis saab toimuda või mitte. Ema on endiselt seisukohal, et vanemate omavahelised suhted on keerulised ning pisemgi eriarvamus võib viia ulatuslike konfliktideni, mis ei võimalda vanematel võtta vastu last oluliselt puudutavaid otsuseid üksmeeles ja heavanemlikus koostöös. Kummagi vanema nägemus lapsele vajaduspõhisest suuremas pildis on kardinaalselt erinev, mis on üheselt tõendamist ja tuvastamist leidnud maakohtu menetluses ning see ei ole tänaseni muutunud.

36.Ringkonnakohus selgitab, et vanematel on PKS § 116 lg 1 kohaselt laste suhtes võrdsed õigused ja kohustused. Vanema ja lapse õigustest olulisima osa moodustab hooldusõigus, mis tähendab PKS § 116 lg 2 mõttes seda, et vanemal on kohustus ja õigus hoolitseda oma alaealise lapse eest, sh hoolitseda lapse isikliku heaolu (isikuhooldus) ja lapse vara (varahooldus) eest ning otsustada lapsega seotud olulisi asju (otsustusõigus), samuti on hooldusõiguslik vanem PKS § 120 lg 1 järgi üldjuhul lapse seaduslik esindaja (esindusõigus). Ühise hooldusõiguse korral teostavad vanemad PKS § 118 lg 1 järgi ühist hooldusõigust ja täidavad hoolsuskohustust omal vastutusel ja üksmeeles, pidades silmas lapse igakülgset heaolu. Ka juhul, kui vanemad elavad lahus, peavad nad ühise hooldusõiguse korral otsustama lapsega seotud olulisi asju ühiselt, samas kui PKS § 145 lg 2 järgi otsustab vanemate lahuselu korral lapse igapäevaelu (tavahooldamise) asju see vanem, kelle juures laps parasjagu viibib. Igal üksikjuhtumil tuleb eraldi hinnata, millised on konkreetse lapsega seotud olulised ja millised igapäevaelu küsimused. Vanemate võrdsuse põhimõttest on põhjendatud teha erandeid siis, kui vanemate vahel on sellised erimeelsused, mis takistavad lapse huvide vastaselt ühise hooldusõiguse ja hoolduskohustuse teostamist. Vanemate vaidluse korral on võimalik teha muudatusi üksnes hooldusõiguses otsustusõiguse üleandmise (PKS § 119) või ühise hooldusõiguse täieliku või osalise lõpetamise (PKS § 137) kaudu (RKTKm 12.02.2016, 3-2-1-159-15, p 24; RKTKm 05.01.2022, 2-21-233, p-d 13 ja 14). Kui kohtule esitatakse PKS §-de 119 või 137 alusel avaldus, sest vanematel on ühise hooldusõiguse teostamisel erimeelsused, peab kohus kõigepealt välja selgitama, milles vanemate erimeelsused seisnevad. Seejärel hindab kohus hagita menetluse põhimõtteid arvestades, milline lähenemine on lapse huvidest lähtuvalt põhjendatud (PKS § 123, TsMS § 477 lg 5). PKS § 119 kohaldamine tuleb kõne alla eelkõige siis, kui vanemad vaidlevad last puudutava ühekordse olulise küsimuse üle ja soovivad konkreetse küsimuse või olukorra lahendada ega soovi ühist hooldusõigust nimetatud küsimuses lõpetada. Ühise hooldusõiguse osaline või täielik lõpetamine PKS § 137 alusel on suunatud hooldusõiguses ulatuslikumate muudatuste tegemisele, mille tulemusel saab vanem õiguse otsustada iseseisvalt kõigi tulevikus tekkivate küsimuste üle valdkonnas, milles on talle ainuhooldusõigus antud. Vanemate ühist hooldusõigust lõpetades või ühele vanemale otsustusõigust andes võib piirata teise vanema õigus üksnes ulatuses, mis on lapse huvide tagamiseks vajalik, ning säilitada tuleb võimalikult suures ulatuses mõlema vanema ühine hooldusõigus. Kui lapsel on mõlema vanemaga lähedane ja usalduslik suhe ja mõlemad vanemad suudavad ja tahavad lapse eest hoolitseda, ei ole põhjendatud piirata vanemate õigusi suuremas ulatuses, kui see on tegelikult hädavajalik. Sellises olukorras tuleb eelistada hooldusõiguse või otsustusõiguse reguleerimist kohtus selliselt, et see tagaks võimalikult suures ulatuses lapsele võimaluse saada isiklikku hoolitsust võrdselt mõlemalt vanemalt, toetades ja säilitades seeläbi ka vanemate lahuselu korral lapse suhet mõlema vanemaga (RKTKm 19.02.2020, 2-18-15686, p 18; RKTKm 19.05.2021, 2-20-1708, p 19; RKTKm 05.01.2022, 2-21-233, p 15). Vanemate hooldusõiguse muudatuste üle otsustades teeb kohus PKS § 123 ning § 137 lg 2 p 2 ja lg 3 järgi esmajoones lapse huvidest lähtuva lahendi, arvestades kõiki asjaolusid ja asjaomaste isikute õigustatud huvi, sh vanemate vaimset ja majanduslikku valmisolekut last kasvatada, hingelist seotust lapsega ja senist pühendumust lapse eest hoolitsemisele ning lapse tulevasi elamistingimusi. Seega on ühise hooldusõiguse lõpetamise üle otsustamine kohtu kaalutlusotsustus ning kõrgema astme kohus saab sellesse sekkuda üksnes juhul, kui alama astme kohus on väljunud kaalumispiiridest, kohaldanud vääralt materiaalõiguse norme või rikkunud oluliselt menetlusõiguse normi.

37.2.Maakohus on vanemate ühise hooldusõiguse lapse terviseküsimustes lõpetanud põhjusel, et vanemate konfliktidesse kaasatakse kõrvalisi isikuid (arste) ning vanematel on tõsised erimeelsused selles, kas ja kui palju peaks laps arsti juures käima ning milliseid toiminguid peaks arst tegema. Samas on maakohus tuvastanud, et peamised konfliktid terviseküsimustes tekkisid seoses suhtluskorra täitmisega ning isa kahtlusega lapse tegelikus haigestumises isa suhtlemise korra ajal. Ringkonnakohus nõustub iseenesest sellega, et lapse heaolu võib saada järjepidevalt arsti juures vastuvõttudel käimise tõttu kahjustada ning võib olla lapsele liigselt koormav, kuid praegusel juhul ei ole alust tuvastada sellise ulatuse ja intensiivsusega vanemate vahelisi lahkarvamusi, mis tingiksid lapsele ebavajaliku ja liigselt koormava arstivisiitide korraldamise. Mõlemad vanemad kinnitasid ringkonnakohtus toimunud ärakuulamisel, et lähtuvad lapse terviseküsimustes perearsti arvamusest. Ema on menetluse kestel esile toonud, et vanematel on probleeme esinenud seoses sellega, kui palju sööb laps magusat. Toimiku materjalidest nähtub, et vanemad on lapse toitumise üldpõhimõtetes jõudnud varasemalt üksmeelele (dtl 214–215). Isa on ärakuulamisel tunnistanud, et on andnud lapsele pulgakommi, kuid kinnitanud, et tasakaalustatud toitumine on oluline ning tehakse koduseid toite. Seejuures on isa avaldanud, et kui ema toitumise osas infot annab, siis saab isa seda järgida. Ema on isaga jaganud lapse harjumuspäraseid magusa tarbimise põhimõtteid (dtl 214–215) ning teavitanud isa arsti suunistest toitumise osas (dtl 1163, 1165). Seega saab järeldada, et isa on võimeline mõistma lapse toitumisvajadusi ning eelduslikult tegema ka koostööd emaga lapsele antud toitumissoovituste järgimiseks. Üksikud võimalikud kõrvalekalded kokkulepitud toitumiskavast ei ole käsitatavad sellise lapse huve ohustava käitumisena, mis õigustaks muutusi hooldusõiguses tervise valdkonnas. Asjas puuduvad andmed ja tõendid süstemaatilise või lapse tervist reaalselt ohustava käitumise kohta.

38.Küll leiab kolleegium, et maakohus lõpetas põhjendatult vanemate ühise hooldusõiguse lapse viibimiskoha määramiseks ning andis selles osas ainuhooldusõiguse üle emale. Isa määruskaebuse väited ei anna alust selles osas maakohtu määruse muutmiseks. Selleks ei anna alust ka asjaolu, et isa on andnud nõusoleku lapse uue elukoha registreerimiseks (dtl 1109–1110) või see, et vanemad on saavutanud kokkuleppe ema ja lapse erinevateks reisideks (dtl 1112–1117, 1118–1119). Kuigi isa ei taotle määruskaebuses enam vahelduval elukohal baseeruvat 50/50 suhtlemise korda, nõustub ringkonnakohus maakohtuga, et vanematel on olnud erimeelsusi lapse viibimiskoha küsimustes, isa ei ole näinud lapse viibimiskoha üle ainuisikuliselt otsustamise üle probleemi, mistõttu jätkuvad hooldusõiguses muudatusi tegemata vanemate vaidlused lapse viibimiskoha üle. Samuti nõustub kolleegium maakohtuga, et vanematel on olnud erimeelsusi reisimise osas, mille osas nõusolekute andmise üle on vanemad vaielnud juba aastaid, mistõttu tekib edasiselt vanematel selles valdkonnas vaidlusi, kui kohus hooldusõiguslikke muudatusi ei tee. Isa on esitanud ringkonnakohtule vanemate kirjavahetused erinevate lapse ja ema reiside jaoks nõusoleku andmiseks (dtl 1112–1117, 1118–1119). Ema on aga selgitanud, et vanematel on küll olnud võimalik reisimise küsimustes arutelusid pidada, kuid nõusolekud ei jõua emani sõltumata teavitamise varajasusest õigeaegselt (mistõttu on reisid ära jäänud) või nõusolekud jõuavad niivõrd hilisel hetkel, et emal ei ole reisi toimumise alguspäevadeni selgust, kas reis saab toimuda või mitte (dtl 1134, p 2.5). Seda kinnitavad ka eelviidatud isa esitatud vanemate vahelised kirjavahetused ning ema esitatud kirjavahetus (dtl 1136–1138). Asjaolu, et isa seisukohad on menetluse vältel korduvalt muutunud nii lapse hooldusõiguse kui ka suhtlemise korra osas, ei anna ringkonnakohtule piisavat veendumust, et vanemate erimeelsused lapse viibimiskoha küsimuses on ületatud või et nende koostöö selles küsimuses oleks käesoleval ajal piisavalt toimiv ja stabiilne. Kuna lapse viibimiskohta puudutavates küsimustes võib olla vajalik teha ka kiireloomulisi otsuseid, ei ole lapse huvides olukord, kus need otsused jäävad vanemate erimeelsuste tõttu tegemata või viibivad põhjendamatult. Arvestades seejuures, et laps elab püsivalt koos emaga ning ema korraldab lapse igapäevaelu, on põhjendatud anda emale ainuhooldusõigus lapse viibimiskoha määramise küsimuses, tagamaks lapsele stabiilne ja järjepidev elukorraldus. Maakohus lõpetas seega õigesti ning kaalutletult vanemate ühise hooldusõiguse viibimiskoha määramise õiguses ning andis ainuhooldusõiguse emale väljumata seejuures kaalutlusotsustuse tegemisel nendest piiridest, mis kohtul seaduse kohaselt perekonnaasja lahendamisel on.

41.Isa on ärakuulamisel ringkonnakohtule selgitanud, et soovib kohtumisi üle nädala nädalavahetuseti, lapsega on tänaseks suhe loodud ja laps on selleks valmis. Isa on selgitanud, miks on muutusteks sobiv aeg praegu, kui lapsel õppimiskohustust pole ja lapsel on rohkem aega – kui muutused kooliaega lükata, siis on keerulisem. Ema on aga leidnud, et isa soovitud ööbimistega nädalavahetused ei pruugi last kahjustada, aga võivad, sest ta ei ole valmis – unerutiinid, magusa osa samuti. Ema palub vaadata isa varasemat käitumist. Maakohus on ööbimistega kohtumiste määramata jätnud seetõttu, et isa ja lapse suhe on alles loomisel ning vanemate vaheline konflikt on jätkuvalt terav. Kolleegium leiab, et kuigi isa ja lapse suhe on alles kujunemisjärgus ning vanemate vahel on esinenud konflikte lapsega seotud küsimustes, ei ole põhjendatud lükata ööbimistega kohtumiste algust aastaid edasi. Asja materjalidest nähtub, et isa ja lapse kohtumised on toimunud regulaarselt alates 03.07.2024, mil maakohus määras kohtumenetluse ajaks ajutise suhtlemiskorra (dtl 46–48). Maakohus ei ole tuvastanud asjaolusid, mis viitaksid suhtlemisel sellistele tagasilöökidele, mis seaksid kahtluse alla isa ja lapse suhte järkjärgulise tugevnemise või välistaksid ööbimistega kohtumised. Vastupidi, ema on kinnitanud, et lapse ja isa suhted on paranenud ning et laps vajab isaga järjepidevat suhtlemist, märkides seejuures ka, et isa võimalused nädala sees kohtumiseks on piiratud ning alustamine ühe ööbimisega oleks asjakohane. Kolleegiumi hinnangul on lapse ja isa vahel turvalise ja usaldusliku suhte kujunemiseks vajalik, et suhtlemine hõlmaks lisaks lühiajalistele kohtumistele ka viibimist isa juures viisil, mis võimaldab lapsel osa saada isa igapäevaelust. Selline suhtlemine loob eeldused lapse tavapärase päevakava järgimiseks ning rutiini kujunemiseks ka isa juures, mis omakorda toetab lapse turvatunnet ja suhte süvenemist. Arvestades lapse vanust ja senist suhtlemise kulgu, on alust eeldada, et laps on arenguliselt valmis ööbimistega kohtumisteks ja põhjendatud ei ole selleks oodata koolimineku aega. Seetõttu on põhjendatud alustada nendega varasemalt, et vältida olukorda, kus lapse elukorralduses toimuksid mitmed olulised muudatused samaaegselt. Selline lähenemine toetab lapse sujuvat kohanemist ning aitab tagada stabiilse ja järjepideva elukorralduse. Ringkonnakohtul ei ole asja materjalidest ega vanemate esitatud seisukohtadest alust järeldada, et ööbimised isa juures ohustaksid lapse heaolu või et isa ei oleks võimeline lapse eest hoolitsema ja tema esmavajadusi tagama. Ainuüksi asjaolu, et üks vanem peab teise vanema kasvatusoskusi või pädevust ebapiisavaks, ei anna iseenesest alust jätta sellist suhtlemiskorda määramata, kui puuduvad objektiivsed ja tõendatud asjaolud, mis viitaksid lapse heaolu tegelikule ohustatusele.