Eesistuja Meeli Kaur, liikmed Vallo Kariler ja Neve Uudelt
Määruse tegemise aeg ja koht
21. veebruar 2022, Tallinn
Tsiviilasja number
2-21-7798
Tsiviilasi
Tallinna linna avaldus Y ja X hooldusõiguse äravõtmiseks alaealise lapse suhtes ning lapsele eestkostja määramiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 30. novembri 2021. a määrus
Kaebuse esitaja ja liik
X määruskaebus
Menetlusosalised ja nende Avaldaja Tallinna linn Lasnamäe Linnaosa Valitsuse esindajad ringkonnakohtus kaudu (registrikood 75016013), lepingulised esindajad Liisi Raamets-Tunali ja Natalja Nei Puudutatud isikud: Y (ema) (isikukood XXXXXXXXXXX) X (isa) (isikukood XXXXXXXXXXX) Q (laps) (isikukood XXXXXXXXXXX), riigi õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat Katrin Jennsen Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Harju Maakohtu 30. novembri 2021. a määrus tsiviilasjas nr 2-21-7798 osas, millega maakohus võttis X-lt täielikult ära isiku- ja varahooldusõiguse lapse Q suhtes ning seadis eestkoste lapse Q üle ja määras tema eestkostjaks kuni täisealiseks saamiseni Tallinna Linnavalitsuse Lasnamäe Linnaosa Valitsuse kaudu, samuti menetluskulude jaotuse osas. Saata asi tühistatud osas uueks läbivaatamiseks samale maakohtule.
2.Rahuldada X määruskaebus osaliselt. Edasikaebamise kord Määruse peale ei saa esitada määruskaebust.
1.Tallinna linn Lasnamäe Linnaosa Valitsuse kaudu (avaldaja) esitas 17. mail 2021 Harju Maakohtule avalduse, milles palus võtta Y-lt (ema) ja X-lt (isa) täielikult ära hooldusõigus Q (laps) suhtes ning määrata avaldaja lapse eestkostjaks kuni lapse täisealiseks saamiseni. Avalduse kohaselt eraldati laps perekonnast 12. jaanuari 2021. a otsusega, kuivõrd 11. jaanuaril 2021 kasutas joobes ja ebaadekvaatses olekus lapse isa vägivalda lapse ema suhtes, kes oli samuti joobes. Laps eraldati taas perekonnast 13. mail 2021, kuivõrd lapse ema ja isa olid joobes
ja ebaadekvaatsed. Laps viibis kodus, kus oli valdavalt mustus, lapsel puudus voodi, asjad olid põrandal laiali ning lapsel ei olnud riideid ja särk seljas oli määrdunud, samuti oli lapse kaelal kraapejälg. Alkoholi kuritarvitamise tõttu ei ole vanemad võimelised tagama lapsele turvalist ja stabiilset kasvu- ja arengukeskkonda. Vanemad ei tunnista probleemi tõsidust ega näe selle kahjulikku mõju lapsele, ei ole teinud järeldusi varasemast ega otsinud abi alkoholisõltuvusest vabanemiseks või läinud ise ravile. Lisaks on lapsel nii vaimne kui ka füüsiline mahajäämus.
2.Lapsele määratud esindaja toetas avaldust.
3.Lapse isa avaldas, et ta on üürinud korteri ja asunud tööle ning ta ei ela enam lapse emaga koos.
4.Lapse ema kirjalikku seisukohta ei esitanud ega ilmunud ka ärakuulamisele. Esimese astme kohtu määrus
5.Harju Maakohus rahuldas 30. novembri 2021. a määrusega (vaidlustatud määrus) avalduse, võttis lapse emalt ja isalt täielikult ära hooldusõiguse lapse suhtes, seadis lapsele eestkoste kuni tema täisealiseks saamiseni ja määras tema eestkostjaks avaldaja ning jättis menetluskulud menetlusosaliste endi kanda, v.a lapsele riigi poolt määratud esindaja kulud, mis jäid riigi kanda. Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt on vanemad alkoholi kuritarvitamisega jätnud lapse hoolitsuseta ning seadnud lapse elu ja tervise ohtu. Seda tõendavad 15. jaanuari 2021. a kodukülastusakt, mille kohaselt paigutati ema ja laps 11. jaanuaril 2021 turvakodusse ema ja isa vahel aset leidnud lähisuhtevägivalla tõttu; 12. jaanuari 2021. a otsus lapse emast eraldamise kohta ema turvakodusse alkoholijoobes saabumise tõttu; 13. mai 2021. a otsus lapse vanematest eraldamise kohta lapse juuresolekul asetleidnud täiskasvanute joomingu tõttu; Politsei- ja Piirivalveameti 13. mai 2021. a protokoll lapse haiglasse toimetamise kohta ja STAR-i väljavõte juhtumi kohta; ning Politsei- ja Piirivalveameti vastus päringule, millest nähtub, et vanematel on ka varem olnud kokkupuuteid politseiga seoses alkoholi kuritarvitamisega ning vägivalla kasutamisega või vägivalla ohvriks olemisega ja õigusrikkumiste toimepanemisega. Vanematele pakutud abi lapse eest hoolitsemisel ja kasvatamisel ei ole andnud tulemusi. Määruskaebus ja menetlusosaliste seisukohad
6.Lapse isa esitas määruskaebuse, milles palub asi uuesti läbi vaadata ja säilitada tema hooldusõigus lapse suhtes. Määruskaebuse kohaselt on lapse isa last kasvatanud üle kahe aasta ja olnud pere ülalpidaja. 2021. a jaanuaris ja mais aset leidnud kaks episoodi on isa sõnul tema elu suurimad vead. Kuna lapse isal on olnud sõltuvusprobleem, siis on ta läbinud sellest vabanemiseks programmid „Lootuse külas“ ja „Elavas Iisraelis“ ning käinud ka piiblikoolis, samuti vestelnud programmi „Kainem ja tervem Eesti“ läbiviijatega ja programmi „SÜTIK“ korraldajatega. Hetkel viibib lapse isa kristlike rehabilitatsioonikeskuses „Elav Iisrael“. Pärast taastusprogrammi lõpetamist asub ta tööle ja otsib elamispinna. Lapse isa Soomes elav pere, s.o tema ema ja õde on valmis isa ja last toetama ning on nõus olema lapse hooldajateks. Nemad ja lapse isa on valmis esitama kõik vajalikud dokumendid.
7.Avaldaja vaidleb määruskaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja maakohtu määruse muutmata. Lapse isa avaldas 6. oktoobril 2021 soovi lapsega kohtuda. Kokkulepitud ajal ei tulnud aga isa kohale. Samuti ei ilmunud isa 2. novembril 2021 toimunud ärakuulamisele maakohtus ega esitanud ka tõendeid oma väidete kohta. Lapse isa ei ole tõendanud, et ta on võimeline tagama lapsele turvalise ning stabiilse kasvu- ja arengukeskkonna.
8.Lapsele määratud esindaja vaidleb määruskaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja maakohtu määruse muutmata. Lapse heaolu ei riivanud mitte üksnes korduvad alkoholi tarvitamised ja selle ajal lapse järelevalveta jätmine, vaid ka asjaolu, et lapse areng ei olnud 2 (7)
lapse keskkonna tõttu eakohane. Lapse isa ei saa esitada oma ema ja õe eest eestkostjaks määramise avaldust. Lisaks ei ole täidetud selle avalduse rahuldamise eeldused, sest asja materjalidest ei nähtu, et neil oleks lapsega lähedane side ega ole nad ka pärast lapse perest eraldamist tema vastu huvi tundnud. Lapse huvides ei ole tema eraldamine praeguseks tuttavast ja turvalisest keskkonnast. Samuti ei astunud nad enne lapse perest eraldamist samme lapse heaolu tagamiseks.
9.Harju Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 663 lg 5 alusel lahendamiseks ringkonnakohtule.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
10.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 3 (koosmõjus TsMS §-ga 659) alusel tühistada osas, millega maakohus võttis lapse isalt täielikult ära isikuja varahooldusõiguse lapse suhtes ning seadis eestkoste lapse üle ja määras tema eestkostjaks kuni täisealiseks saamiseni avaldaja, samuti menetluskulude jaotuse osas. Tühistatud osas tuleb asi saata uueks läbivaatamiseks maakohtule. Määruskaebus rahuldatakse osaliselt.
11.Ringkonnakohus kontrollib TsMS § 651 lg 1 (koosmõjus TsMS §-ga 659) järgi maakohtu määrust üksnes määruskaebusega vaidlustatud osas. Maakohtu määruse peale on seni esitanud kaebuse ainult lapse isa. Seega ei kontrolli ringkonnakohus maakohtu määrust lapse emalt hooldusõiguse äravõtmise osas.
12.Määruskaebemenetluses on vaidluse all, kas maakohus võttis õigesti lapse isalt täielikult ära hooldusõiguse tema alaealise lapse suhtes ning kas eestkostja ülesandeid võiks avaldaja asemel täita mõni muu isik. Maakohus tuvastas, et laps on kahel korral perest eraldatud. Mõlemal juhul alkoholi kuritarvitamise tõttu ning ühel juhul leidis lisaks aset ka vägivald lapse ema ja isa vahel. Kolleegiumi arvates leidis maakohus õigesti, et olukorras, kus lapse heaolu on ohustatud, tuleb lapse heaolu tagamiseks võtta tarvitusele vajalikud abinõud, kuid asus seejuures ennatlikult ja oma seisukohta piisavalt põhjendamata seisukohale, et lapse isalt tuleb võtta hooldusõigus täielikult ära.
13.Hooldusõiguse asju lahendatakse TsMS § 550 lg 1 p 2 järgi hagita menetluses, kus kohaldub uurimispõhimõte. TsMS § 477 lg 5 kohaselt ei ole kohus hagita asja läbivaatamisel seotud menetlusosaliste taotluste ega asjaoludega ega nende hinnanguga asjaoludele. Vastavalt TsMS § 477 lg-le 7 peab kohus kontrollima avalduse vastavust seadusele ja avalduse tõendatust ka juhul, kui avalduse kohta ei ole esitatud vastuväiteid. Vajaduse korral nõuab kohus avaldajalt tõendite esitamist või kogub neid omal algatusel. Kohtu õigus koguda lapse huve puudutavas vaidluses ja hagita menetluses tõendeid omal algatusel tuleneb ka TsMS § 230 lg-st 3. Kolleegiumi hinnangul on maakohus jätnud asja lahendamisel need põhimõtted tähelepanuta.
14.Juhul, kui lapse kehalist, vaimset või hingelist heaolu või tema vara ohustab vanema hooldusõiguse kuritarvitamine, lapse hooletussejätmine, vanemate suutmatus täita oma kohustusi või kolmanda isiku käitumine ja kui vanemad ei soovi ohtu ära hoida või ei ole võimelised seda tegema, peab kohus perekonnaseaduse (PKS) § 134 lg 1 järgi rakendama ohu ärahoidmiseks vajalikke abinõusid, mh sama paragrahvi lõikes 3 ning §-des 135 ja 136 loetletuid. Eelkõige võib kohus PKS § 134 lg 3 järgi teha vanema asemel lapse kohta hooldusõigusest tulenevaid otsuseid, teha hoiatusi ja ettekirjutusi ning kehtestada keelde, samuti kohustada vanemaid järgima kohtu määratud asutuse hooldusjuhiseid ning piirata vanema isiku- või varahooldusõigust teatavate toimingute või teatavat liiki toimingute tegemise keelamisega. Seejuures võib kohus vanemalt hooldusõiguse PKS § 135 lg 2 järgi täielikult ära võtta üksnes juhul, kui teised abinõud ei ole tulemusi andnud või kui on põhjust eeldada, et nende rakendamisest ei piisa ohu ärahoidmiseks. Seega on vanemalt lapse suhtes hooldusõiguse täielik äravõtmine äärmuslik meede.
3 (7)
Maakohus on põhjendanud lapse isalt hooldusõiguse täielikku äravõtmist alkoholi kuritarvitamisega. Kolleegium nõustub maakohtuga, et lapse heaolu ohustab alkoholi kuritarvitamine ja seeläbi lapse hooletusse jätmine. Lisaks tuvastas maakohus, et lapse ema ja isa vahel on aset leidnud lähisuhtevägivalla akt. Vägivaldne keskkond ohustab samuti lapse heaolu ning avaldab negatiivset mõju tema arengule. Samas ei ole maakohus kaalunud võimalusi kohaldada lapse heaolu tagamiseks vanema õigusi vähem piiravaid abinõusid.
15.Lapse isa palub määruskaebuses jätta talle alles hooldusõigus lapse suhtes ning võimaldada näidata, et ta on suuteline kasvatama last ja hoolitsema tema heaolu eest. Avaldaja on esile toonud, et isa avaldas pärast lapse perest eraldamist soovi lapsega kohtuda, kuid kokkulepitud ajal kohale ei tulnud. Kolleegium nendib, et asja materjalidest ei nähtu, et isa oleks pärast lapse eraldamist last vaatamas käinud või lapse käekäigu vastu huvi tundnud. Samuti on avaldaja iseenesest õigesti märkinud, et isa ei ilmunud ka 2. novembril 2021 maakohtus aset leidnud teistkordsele ärakuulamisele (tl 59). Samas nähtub siiski, et isa soovib last ise kasvatada ning püüab oma käitumist ja elukorraldust muuta. Nõustuda ei saa täielikult avaldaja seisukohaga, et lapse isa väited on tõendamata. Asja materjalidest nähtub, et pärast avalduse esitamist on isa liitunud omal algatusel sõltlaste taasühiskonnastamise tugiisikuteenuse-programmiga SÜTIK. Seejuures on programmi tugiisik hinnanud isa soovi tugiisiku toel riski- ja sõltuvuskäitumist ka tulevikus ennetada siiraks (tl 42– 43). Maakohus on jätnud kõnealusele kinnituskirjale isa programmis osalemise kohta hinnangu andmata. Samuti on isa määruskaebuses esile toonud, et ta on osalenud ka programmides „Lootuse külas“, „Elavas Iisraelis“ ja „Kainem ja tervem Eesti“. See kinnitab pigem isa soovi ja valmisolekut olukorda lapse hüvanguks parandada.
16.Riigikohus on korduvalt selgitanud, et vanema õigusi piiravate abinõude rakendamisel peab kohus kaaluma nii lapse huve kui ka vanema õigusi ning kohaldama lapse heaolu tagamiseks vanema õigusi kõige vähem piiravaid abinõusid. Abinõu valikul peab kohus arvestama perekonnaautonoomia põhimõttega ning eelistama võimalusel selliseid abinõusid, mis toetavad perekonda ja aitavad vanema ja lapse sidet tugevdada või taastada. Sellest tulenevalt võib kohus kohaldada abinõusid, mis lahutavad vanema ja lapse, sh eraldada lapse vanemast ja võtta vanemalt hooldusõiguse lapse suhtes täielikult ära, üksnes juhul, kui vanema ja lapse õigussuhet toetavad abinõud ei ole andnud soovitud tulemust või on ilmne, et toetavate abinõudega ei ole võimalik ohtu lapse heaolule kõrvaldada. Arvestades perekonnaelu puutumatuse põhimõtet, peavad kohtu kohaldatavad abinõud olema eesmärgipärased ja proportsionaalsed (vt nt Riigikohtu 4. mai 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-13-11, p 14).
17.Ülalmärgitut arvestades tuleb kohtul lapse heaolu tagamiseks kohaldada eelkõige perekonda toetavaid abinõusid ning üksnes juhul, kui sellised meetmed ei ole tulemust andnud või on ilmne, et neil positiivset mõju ei oleks, saab kohus võtta vanemalt lapse hooldusõiguse täielikult ära. Maakohus leidis, et vanematele pakutud abi lapse eest hoolitsemisel ja kasvatamisel ei ole tulemusi andnud. Samas asjaolusid, mis sellisele järeldusele võiksid alust anda, ei ole maakohus tuvastanud. Samuti ei nähtu, et maakohus oleks uurinud, kas ja milliseid meetmeid on proovitud rakendada. Kohtu ette ei ole toodud, et lapse isale oleks selgitatud, mida ta peab ette võtma olukorra parandamiseks ning tehtud ettekirjutusi ja hoiatusi või rakendatud muid meetmeid. Asja materjalidest ei ilmne ka isa soovimatust teha koostööd kohaliku omavalitsuse ja muude asutustega. Seega ei ole teada, kas isa suudab vanema õigusi vähem piiravate abinõudega olukorda muuta ning lapse heaolule ilmnenud ohtu PKS § 134 mõttes ära hoida. PKS § 135 lg 2 järgi eeldab hooldusõiguse täielik äravõtmine, et muud abinõud ei ole tulemusi andnud või nende rakendamisest ei piisa ohu ärahoidmiseks. Olukorras, kus vanem soovib last ise kasvatada ning on nõus oma elukombeid ja senist elukorraldust muutma, tuleb enne hooldusõiguse äravõtmist kohaldada üldjuhul muid abinõusid ja anda võimalus näidata, kas ta suudab olukorda muuta ja last ähvardanud ohu kõrvaldada (vt Riigikohtu 16. septembri 2015. 4 (7)
a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-78-15, p-d 14 ja 18). Kolleegium leiab, et kohtu ette toodu põhjal ei olnud maakohtu määruse tegemise ajal ilmne, et alternatiivsetel abinõudel ei oleks soovitud positiivset mõju ja nende rakendamisest ei piisaks ohu ärahoidmiseks.
18.Lapsele määratud esindaja on vastuses määruskaebusele tuginenud ka sellele, et lisaks alkoholi kuritarvitamisele ei ole lapse areng olnud lapse keskkonna tõttu eakohane. Kolleegium märgib, et pärast lapse perest eraldamist koostatud lapse rehabilitatsiooniplaan kinnitab, et vanemad ei ole suutnud tagada lapse eakohast arengut (tl 50). Samuti nähtub STAR-i 14. mai 2021. a väljavõttest politsei juhtumi kohta, et pere kodus oli mustus ja ka lapse seljas olnud särk oli määrdunud ning lapsel ei olnud voodit (tl 16). Samas ilmneb asja materjalidest siiski, et isa hoolib lapsest, on tema eest hoolitsenud ja soovib ka edaspidi lapse suhtes hooldusõigust teostada. Riigikohus on asunud seisukohale, et vanemalt lapse hooldusõiguse täielikult äravõtmiseks ei anna iseenesest veel alust asjaolu, et vanem ei tule iseseisvalt toime pere igapäevaelu korraldamise ja lapse arendamisega ning vanemal napib vahendeid pere ülalpidamiseks. Sellises olukorras on üldjuhul põhjendatud osutada vanematele abi ja juhendada vanemaid laste kasvatamise küsimustes (Riigikohtu 14. novembri 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-121-12, p 16). Tsiviilasja materjalidest ei nähtu, et vanematele, sh isale oleks antud nõu, selgitatud lapse kasvatamisega seotud kohustusi, lapse probleeme ja vajadusi või pakutud muul moel vanemlike oskuste arendamiseks abi ning seejärel antud võimalus oma käitumist korrigeerida ja olukorda paremaks muuta, et pärast seda hinnata uuesti vanemaoskusi.
19.Kuna asjas on tuvastamist leidnud asjaolud, millest nähtub, et lapse heaolu on olnud peres kasvades ohustatud, ei saa kolleegium jätta avaldust isa hooldusõiguse äravõtmiseks täielikult rahuldamata, nagu sisuliselt soovib määruskaebusest nähtuvalt lapse isa. Kolleegiumi hinnangul tuleb asi saata maakohtule uueks läbivaatamiseks, et välja selgitada, milliseid abinõusid on lapse huvides vaja kohaldada.
19.1.PKS § 134 lg 1 annab kohtule kaalutlusõiguse, milliseid vahendeid kasutada lapse heaolu tagamiseks. Abinõude kohaldamiseks peab kohus esmalt tuvastama, milline oht ähvardab last vanema juures kasvades, ning tulenevalt ohust kohaldama ohu kõrvaldamiseks vanema õigusi kõige vähem piiravaid abinõusid (vt Riigikohtu 14. novembri 2012. a määrus tsiviilasjas nr 32-1-121-12, p 16). PKS § 134 lg 1 järgi tuleb kohtul kohaldada ohu ärahoidmiseks vajalikke abinõusid, sh võib kohus PKS § 134 lg 3 järgi teha lapse heaolu ohustamise korral eelkõige vanema asemel lapse kohta hooldusõigusest tulenevaid otsuseid, hoiatusi ja ettekirjutusi ning kehtestada keelde, samuti kohustada vanemaid järgima kohtu määratud asutuse hooldusjuhiseid. Ühtlasi võib kohus isiku- või varahooldusõigust piirata teatavate toimingute või teatavat liiki toimingute tegemise keelamisega.
19.2.Maakohus ei ole kaalunud ega toimiku materjalidest nähtuvalt menetlusosalistega arutanud, milliseid võimalikke meetmeid saaks rakendada ohu ärahoidmiseks. Maakohus ei ole koostöös kohaliku omavalitsusega näiteks hinnanud nõustamiste, koolituste, programmide ja sotsiaalteenuste kasutamise võimalust või muude meetmete rakendamist ja ettekirjutuste tegemist. Sisuliselt on maakohus jätnud menetluses PKS § 135 lg 2 kohaldamise eeldused välja selgitamata. Kolleegium leiab, et olukorras, kus maakohtu menetluses ei ole üldse käsitletud hooldusõiguse äravõtmise alternatiivseid meetmeid, ei ole ringkonnakohtul võimalik asja ise lahendada, vaid asi tuleb saata maakohtule uueks läbivaatamiseks.
20.Lapsele määratud esindaja on leidnud, et ei ole ette näha, kuidas suudab isa lapse eest hoolitseda olukorras, kus isal on ootamatult vaja viibida mitu kuud kestvas võõrutusprogrammis. Kolleegium märgib, et lapse isa on määruskaebuses esile toonud, et ta lõpetab sõltuvusest vabanemiseks läbitud programmi sellel kuul (veebruaris). Seega on takistus hooldusõiguse teostamiseks eelduslikult juba ära langenud või kohe ära langemas. Samuti ei ole üksnes sellel asjaolul alust hooldusõigust täielikult ära võtta, vaid sobivaks hooldusõiguse 5 (7)
piiramise viisiks on sellisel juhul hooldusõiguse peatamine. PKS § 140 lg 1 järgi peatab kohus vanema hooldusõiguse, kui vanem on kestvalt võimetu lapse hooldusõigust teostama. Riigikohus on selgitanud, et vanema kestev võimetus hooldusõigust teostada tähendab viidatud sätte mõttes seda, et vanema hooldusõiguse teostamine on pikema aja jooksul faktiliselt takistatud (Riigikohtu 14. novembri 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-121-12, p 14).
21.Eeltoodust tulenevalt tuleb maakohtul asja uuel läbivaatamisel välja selgitada, mida on lapse isa oma seniste elukommete ja käitumise muutmiseks teinud ning milline on tema praegune elukorraldus. Samuti hinnata, milline oht ähvardab last isa juures kasvades ning kaaluda ja menetlusosalistega arutada, milliseid abinõusid nii lapse huve kui ka vanema õigusi arvestades lapse heaolu tagamiseks rakendada. Maakohtul on võimalik vajadusel ka ise tõendeid koguda.
22.Maakohus määras lapse eestkostjaks avaldaja. Lapse isa on määruskaebuses märkinud, et tema ema ja õde oleksid nõus olema lapse hooldajateks. Sellest saab järeldada, et lapse isa arvates tuleks lapsele eestkostja määramise eelduste täidetuse korral määrata avaldaja asemel lapse eestkostjaks keegi isa sugulastest.
22.1.Lapsele eestkostja määramise materiaalsed eeldused on sätestatud PKS § 171 lg-s 1. Selle sätte kohaselt määratakse lapsele eestkostja, kui alaealise lapse kummalgi vanemal ei ole esindusõigust või kui lapse päritolu ei ole võimalik kindlaks teha. Riigikohus on selgitanud, et alaealisele lapsele saab määrata eestkostja eelkõige juhul, kui lapsel ei ole hooldusõiguslikku vanemat, sh kui vanema hooldusõigus on peatatud või piiratud teovõimega vanema esindusõigus on peatunud ning lapsel ei ole teist hooldusõiguslikku vanemat. Lisaks saab alaealisele lapsele määrata eestkostja ka juhul, kui vanema hooldusõigust on PKS § 134 alusel piiratud ja selle tulemusena ei ole vanemal kas täielikult või osaliselt lapse esindamise õigust, st lapsel ei ole hooldusõiguslikku vanemat kõigi tema isiklike ja/või varaliste õiguste ja huvide kaitseks (vt Riigikohtu 23. novembri 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-98-11, p 21). Kohus saab PKS § 174 lg 1, § 175 lg 1 ja § 176 lg 2 järgi määrata lapse eestkostjaks kas täisealise füüsilise isiku, juriidilise isiku või lapse rahvastikuregistrisse kantud elukoha järgse kohaliku omavalitsuse.
22.2.Asja materjalidest nähtuvalt ei ole isa pakutud eestkostja kandidaadid ise väljendanud kohtule soovi saada lapse eestkostjaks. Lapsele määratud esindaja on iseenesest õigesti juhtinud tähelepanu, et isiku võib eestkostjaks määrata PKS § 174 lg 4 järgi üksnes tema nõusolekul. Samas ei ole asjas lapse isale selgitatud, et eestkostjaks ei saa määrata isikut, kes pole sellekohast tahet (nõusolekut) kohtule avaldanud.
22.3.Füüsilisest isikust eestkostja valib ja määrab kohus, arvestades PKS §-s 174 sätestatud nõuetega. Kohus saab PKS § 174 lg-te 1 ja 2 järgi määrata eestkostjaks üksnes täisealise teovõimelise isiku, kelle hooldusõigust ei ole piiratud ja kes ei ole varem eestkostja kohustusi rikkunud. Kui isik vastab neile nõuetele, tuleb eestkostjat valides arvestada PKS § 174 lõike 3 järgi ka tema isikuomadusi, varalist seisundit ja võimeid eestkostja kohustusi täita, vanemate eeldatavat tahet ning tema suhteid lapsega, kelle üle eestkoste seatakse, lapse üleskasvatamise järjepidevust ning lapse rahvuslikku, usulist, kultuurilist ja keelelist päritolu. Lapsele määratud esindaja sõnul ei ole täidetud isa pakutud eestkostja kandidaatide valimise eeldused, sest asja materjalidest ei nähtu, et neil oleks lapsega lähedane side. Kolleegiumi hinnangul on lapse esindaja sellekohane järeldus asjakohatu, sest lapse isa tugines sellele, et last oleksid valmis hooldama tema ema ja õde, esmakordselt määruskaebuses. Seega ei ole asjas veel tegeletud küsimusega, milline on nimetatud isikute ja lapse vaheline suhe ega hinnatud muul moel nende sobivust eeskostjaks. Esmalt tuleb sobivuse hindamiseks koguda vajalikke andmeid.
22.4.Lisaks on lapse esindaja leidnud, et lapse huvides ei ole tema eraldamine praeguseks tuttavast ja turvalisest keskkonnast, sest lapse heaolu on omavalitsuse eestkostel olles täielikult 6 (7)
tagatud olnud. Kolleegium märgib, et lapsele eestkostjat määrates tuleb üldjuhul eelistada füüsilist isikut juriidilisele isikule ning neid mõlemaid omakorda valla- või linnavalitsusele. Kui eestkostjaks on määratud valla- või linnavalitsus või juriidiline isik, peab valla- või linnavalitsus või juriidiline isik PKS § 198 lg 2 järgi vähemalt üks kord aastas kontrollima, kas eestkostja ülesandeid oleks valmis täitma mõni eestkostjaks sobiv füüsiline isik, ning sellise isiku leidmise korral esitama enda kui eestkostja vabastamise avalduse. Seega on valla- või linnavalitsuse ülesandeks otsida järjepidevalt eestkostet vajavale lapsele enda asemele füüsilist isikut, kes oleks nõus hakkama lapse eestkostjaks ning vastaks eestkostjale esitatavatele nõuetele (vt Riigikohtu 23. novembri 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-98-11, p 24). Füüsilisest isikust eestkostja määramisel tuleb siiski arvestada PKS §-s 174 sätestatud tingimusi.
22.5.Kui asja uuel läbivaatamisel maakohtus ilmneb, et esineb jätkuvalt lapsele eestkostja määramise vajadus, siis tuleb maakohtul lapse isale tema pakutud eestkostja kandidaatidega seoses selgitada, et eestkostjaks määramine eeldab, et kohtule on avaldatud tahet saada lapse eestkostjaks ning seejärel koostöös kohaliku omavalitsusega koguda eestkostja kandidaatide sobivuse hindamiseks vajalikke andmeid (PKS § 173 lg 1, § 174), mh arvestada tsiviilkohtumenetluse seadustiku 53. peatükis sätestatut (TsMS § 554).
23.Maakohus on toimiku materjalidest nähtuvalt (tl 88–89) jätnud lapse isa määruskaebuse lapse emale seisukoha andmiseks kätte toimetamata (TsMS § 663 lg 3). Vaatamata TsMS § 664 lg-s 1 sätestatule jätab ringkonnakohus selle toimingu praegusel juhul maakohtu eest tegemata, kuna maakohtu määrus tuleb tühistada ja asi saata uueks läbivaatamiseks maakohtule.
24.Maakohus kohaldas 17. mai 2021. a määrusega esialgset õiguskaitset, kuid ei ole vaidlustatud määruse resolutsioonis lahendanud esialgse õiguskaitse abinõudega seotud küsimusi, nagu nõuab TsMS § 442 lg 5 koosmõjus TsMS § 463 lg-ga 2 ja § 4771 lg-ga 2. Asja uuel lahendamisel tuleb maakohtul lahendada ka esialgse õiguskaitse abinõudega seonduv.
25.Kolleegium juhib maakohtu tähelepanu ka sellele, et rahvastikuregistri seaduse (RRS) § 21 lg 1 p-de 11 ja 12 kohaselt on rahvastikuregistrisse kantavateks isikuandmeteks mh hooldusõiguse andmed ja eestkoste andmed. Vastavalt RRS § 22 lg 1 p-le 4 kantakse rahvastikuregistrisse andmed mh kohtulahendite kohta, mis võivad olla §-s 21 nimetatud isikuandmete rahvastikuregistrisse kandmise aluseks. TsMS § 5631 esimese lause järgi on vanema hooldusõiguse kuuluvuse asjas tehtud määrus isiku perekonnaseisuandmetes muudatuste tegemise alus. Selle sätte teine lause paneb kohtule kohustuse saata perekonnaseisuasutusele vanema hooldusõiguse kuuluvuse asjas tehtud määrus.
26.Menetluskulude jaotus jääb TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi maakohtu otsustada. Lapse esindaja tasutaotluse lahendab ringkonnakohus eraldi määrusega.
27.Kuna ringkonnakohus saadab tsiviilasja menetluse jätkamiseks tagasi maakohtule, siis ei ole tegemist menetlust lõpetava määrusega ja seega ei saa määruse peale TsMS § 696 lg-st 3 tulenevalt määruskaebust esitada (vt Riigikohtu 28. mai 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-146-14, p-d 11 ja 12). (allkirjastatud digitaalselt)
7 (7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.