Eesistuja Meeli Kaur, liikmed Vallo Kariler ja Neve Uudelt
Määruse tegemise aeg ja koht
31. jaanuar 2022, Tallinn
Tsiviilasja number
2-21-6482
Tsiviilasi
Tallinna linna avaldus Y ja X hooldusõiguse äravõtmiseks alaealise lapse suhtes, lapsele eestkostja määramiseks ja suhtlusõiguse piiramiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 28. septembri 2021. a määrus
Kaebuse esitaja ja liik
Tallinna linna Mustamäe Linnaosa Valitsuse kaudu määruskaebus
Menetlusosalised ja nende Avaldaja Tallinna linn Mustamäe Linnaosa Valitsuse kaudu (registrikood 75014267), lepingulised esindajad esindajad ringkonnakohtus Ly Rüüs ja Helja Eomois Puudutatud isikud: C (laps) (isikukood XXXXXXXXXX), riigi õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat Natalja Santaševa Y (ema) (isikukood XXXXXXXXX) X (isa) (isikukood XXXXXXXXXX) Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Võtta vastu Tallinna linna (Mustamäe Linnaosa Valitsuse kaudu) 17. ja 18. jaanuaril 2022 esitatud dokumentaalsed tõendid (videosalvestised ning Politsei- ja Piirivalveameti 4. jaanuari 2022. a vastus päringule).
2.Tühistada Harju Maakohtu 28. septembri 2021. a määrus tsiviilasjas nr 2-21-6482 osas, millega maakohus jättis rahuldamata Tallinna linna avalduse Y ja X suhtlusõiguse piiramiseks C suhtes. Teha tühistatud osas uus määrus, millega rahuldada Tallinna linna avaldus selles osas ning lõpetada X suhtlusõiguse teostamine lapse C suhtes ja piirata Y suhtlusõigust lapse C-ga vastavalt kohtumääruse tervikresolutsioonis märgitule.
3.Harju Maakohtu 28. septembri 2021. a määrus tsiviilasjas nr 2-21-6482 on jõustunud osas, millega võeti Y-lt ja X-lt täielikult ära hooldusõigus lapse C suhtes ning määrati lapse C eestkostjaks Tallinna linn (Mustamäe Linnaosa Valitsuse kaudu).
4.Rahuldada Tallinna linna (Mustamäe Linnaosa Valitsuse kaudu) määruskaebus osaliselt.
5.2.Võtta Y-lt täielikult ära vanema hooldusõigus (isiku- ja varahooldusõigus) alaealise lapse C suhtes.
5.3.Võtta X-lt täielikult ära vanema hooldusõigus (isiku- ja varahooldusõigus) alaealise lapse C suhtes.
5.4.Määrata alaealise lapse C eestkostjaks Tallinna linn (Mustamäe Linnaosa Valitsuse kaudu) kuni lapse täisealiseks saamiseni.
5.5.Eestkostjale kuulub C esindusõigus, isiku- ja varahooldusõigus ning otsustusõigus.
5.6.Eestkostja on alaealise lapse C seaduslik esindaja ja on kohustatud hoolitsema C kasvatamise, hariduse omandamise, ülalpidamise ja vara eest ning aitama kaasa lapse enesearendamisele; esitama kohtule kirjaliku nimekirja eestkostetava vara kohta 25. oktoobriks 2021; ning esitama kohtule iga aasta
27.septembriks aruande eestkostetava vara valitsemise ja eestkostja muude ülesannete täitmise kohta.
5.7.C võib ilma eestkostja nõusolekuta teha mitmepoolseid tehinguid, millest tulenevad kohustused täidetakse kohe ja millest ei teki eestkostetavale otseseid tsiviilkohustusi ja mille eestkostetav täitis vahenditega, mille andis talle selleks otstarbeks või vabaks kasutamiseks eestkostja või viimase nõusolekul kolmas isik.
5.8.Lõpetada X suhtlusõiguse teostamine lapse C suhtes kuni lapse täisealiseks saamiseni.
5.9.Piirata Y suhtlusõigust lapse C-ga kuni lapse täisealiseks saamiseni, võimaldades Y-l suhelda C-ga vaid Tallinna linna (Mustamäe Linnaosa Valitsuse kaudu) ja Y vahel eelnevalt kokku lepitud aegadel ja kohas ning Tallinna linna (Mustamäe Linnaosa Valitsuse kaudu) juuresolekul.
5.10.Jätta maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud menetlusosaliste endi kanda, välja arvatud C-le riigi õigusabi korras määratud esindaja tasu ja kulud maa- ja ringkonnakohtus, mis jätta Eesti Vabariigi kanda.
5.11.Tühistada kohtumääruse jõustumisel Harju Maakohtu 26. aprilli 2021. a määrusega kohaldatud esialgse õiguskaitse abinõud.
5.12.Saata määrus jõustumisest arvates kümne päeva jooksul Tallinna Perekonnaseisuametile hooldusõiguse andmete kandmiseks rahvastikuregistrisse. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Menetlusosalisel on õigus esitada määruskaebus Riigikohtule 15 päeva jooksul alates käesoleva määruse kättetoimetamisest. Hagita menetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tallinna linn Mustamäe Linnaosa Valitsuse kaudu (avaldaja, kohalik omavalitsus) esitas
26.aprillil 2021 Harju Maakohtule avalduse, milles palub Y-lt (ema) ja X-lt (isa) (koos 2 (9)
vanemad) ära võtta hooldusõigus C (laps) suhtes, piirata nende suhtlusõigust ja määrata eestkostjaks avaldaja kuni lapse täisealiseks saamiseni. Avalduse kohaselt sai kohalik omavalitsus 22. veebruaril 2021 teada, et ema viibib koos lapsega Mõisakülas probleemses peres, kus ei ole vastsündinud lapse jaoks turvaline. 26. veebruaril 2021 paigutati ema koos lapsega Pärnu Laste ja Noorte Tugikeskusesse. Kohalik omavalitsus tegi lapsevanemale ettekirjutuse. Lapse ema lahkus 5. märtsil 2021 koos lapsega turvakodust.
18.märtsi 2021. a teabe kohaselt läks ema hostelisse lapse isa juurde elama. 22. märtsil 2021 käisid vanemad lastekaitsespetsialisti vastuvõtul, kes tegi ettekirjutuse. 26. märtsil 2021 toimetati ema ja laps hostelist Tallinnas Lasnamäel asuvasse turvakodusse. Selgus, et ema ja isa olid järjekordselt tülitsenud ning isa viskas kõik lapse ja ema asjad prügikasti. Ema lahkus koos lapsega pikkadeks päevadeks turvakodust ja naasis alles hilisõhtul. 31. märtsil 2021 toimus ümarlaud. 12. aprilli 2021. a õhtul käis lapse isa turvakodu hoovis ja viis ära lapsevankri, kuid tagastas selle hommikul. 14. aprillil 2021 teavitas lapse ema lastekaitsespetsialisti, et lapse isa lubas ta ära tappa. Ööl vastu 15. aprilli 2021. a viskas lapse isa turvakodu aknasse kivi, mis lendas lapse voodisse lapse pea kõrvale, mistõttu sai laps peahaavad. 15. aprillil 2021 paigutati ema ja laps Tallinna Laste Turvakeskuse ema ja lapse turvakodusse. 16. aprillil 2021 saabus teade, et ema on lapsega lahkunud, jalas võõrad jalanõud ja kaasa võetud lapse kahe kuu toiduvaru. Ema jäi sellest ajast saadik telefoni teel kättesaamatuks ning tema asukoht ei olnud teada. 21. aprillil 2021 andis lapse isa teada, et ema on lapsega Rakvere kandis sõbranna juures ning samal päeval leitigi ema koos lapsega sealt. 22. aprillil 2021 kirjutas ema avalduse, mille kohaselt ta on nõus, et laps viibib Tallinna Lastekodu väikelaste turvakodus. Vanemad ei suuda tagada lapsele turvalist ja arengut toetavat kasvukeskkonda ning neil puudub arusaam väikese inimese haavatavusest, sõltuvusest oma hooldajast ja järjepideva arengut vajava toe ja turvalisuse vajadusest ning lapse hooldamisest, kasvatamisest ja ravimisest. Lapse isa on kandnud pikaaegset vanglakaristust röövkallaletungi eest. Lapse emalt võeti
17.septembri 2015. a kohtumäärusega tsiviilasjas nr 2-15-4846 ära hooldusõigus kahe esimese lapse suhtes. Samuti võeti nii emalt kui ka isalt emale kolmanda ja neljanda lapse ning isale esimese ja teise lapse suhtes ära hooldusõigus 9. juuli 2020. a kohtumäärusega tsiviilasjas nr 220-1941. Vanemad ei ole teinud järeldusi ega ilmutanud empaatiat ja huvi lapse suhtes.
2.Lapsele määratud esindaja toetas avaldust. Laps viibib hetkel hooldusperes. Esindaja püüdis võtta ühendust vanematega, kuid tulemusteta. Vanemad ei ole tundnud huvi lapse käekäigu vastu. Lapse ema eluviis ei sobi lapsele, sh puudub tal kindel elukoht. Lapse ema ei ole ka täitnud korduvalt antud lubadusi teha oma elukorralduses muudatusi. Vanemad on jätnud lapse ilma hoolitsusest ja kasvatusest ning ei ole suutelised pakkuma lapsele turvalist kodu, samuti vajalikke tingimusi kasvamiseks ja arenemiseks.
3.Lapse ema ja isa seisukohta ei esitanud ega ilmunud ka ärakuulamisele. Esimese astme kohtu määrus
4.Harju Maakohus võttis 28. septembri 2021. a määrusega (vaidlustatud määrus) lapse emalt ja isalt ära hooldusõiguse lapse suhtes ning määras lapsele eestkostjaks avaldaja kuni lapse täisealiseks saamiseni, kuid jättis rahuldamata taotluse piirata lapse ema ja isa suhtlusõigust. Maakohus jättis menetluskulud menetlusosaliste endi kanda, v.a lapsele riigi poolt määratud esindaja kulud, mis jäid riigi kanda. Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt ei ole vanemad suutelised mõistma ega täitma hooldusõigusest tulenevaid kohustusi. Nad on jätnud lapse hooletusse ning võivad oma tegevuse või tegevusetusega püsivalt kahjustada lapse heaolu. Lapse ema on pärast iga lapse sündi rännanud mööda Eestit, viibides kohtades, mis ei ole lapsele ega ka üldiselt elamiseks kohased. Lapse isa ei ole suutnud hoiduda vägivaldsest käitumisest, sh on visanud kivi toa aknasse, kus viibib laps. Kohalik omavalitsus on vanematele korduvalt teinud ettekirjutusi, mida vanemad ei ole täitnud. Samuti on lapse ema korduvalt varjanud lastekaitse- ja 3 (9)
tugispetsialistide eest oma asukohta ning kumbki vanem ei tee nendega koostööd. Vanemad ei ole lapse vastu huvi tundnud, lapsele ülalpidamist andnud ega soovinud kohtumenetluses osaleda. Seega puudub vanematel nii tahe kui ka valmisolek lapse kasvatamiseks. Kuigi vanematelt tuleb hooldusõigus ära võtta, siis oleks suhtlusõiguse piiramine ennatlik. Vanemate ja lapse suhtlemine saab toimuda üksnes kokkuleppel lapse seadusliku esindajaga, s.o eestkostjaga, vanemad ei ole seni soovinud lapse kohta teavet saada ega temaga suhelda ning puudub teave selle kohta, et eestkostjal ja vanematel oleks vaidlusi lapsega suhtlemise osas. Määruskaebus ja menetlusosaliste seisukohad
5.Avaldaja esitas määruskaebuse, milles palub tühistada maakohtu määruse osaliselt ning teha uue määruse, millega võtta ära või alternatiivselt peatada lapse ema ja isa suhtlusõigus kuni lapse täisealiseks saamiseni. Määruskaebuse kohaselt ei ole maakohus arvesse võtnud vanemate varasemat käitumist ega tsiviilasja nr 2-20-1941 materjalidest nähtuvaid teiste laste eraldamise aluseks olnud asjaolusid, sh kinnitavad Politsei- ja Piirivalveameti käsutuses olevad isa saadetud videod, et isa on vanema lapse suhtes kasutanud vaimset ja füüsilist vägivalda. Samuti kirjutas ema avalduse, millega oli nõus, et laps viibib turvakodus. Pärast seda ei ole vanemad kordagi lapse vastu huvi tundnud ega osalenud kohtumenetluses. Arvestades vanematega seotud samasisulisi menetlusi tsiviilasjades nr 2-15-4846 (esimene ja teine laps), 2-18-14444 (kolmas laps) ja 2-20-1941 (kolmas ja neljas laps) ning käesolevas tsiviilasjas (viies laps) esile toodud asjaolusid ja tõendeid, ei lähtu suhtlusõiguse vanematele jätmine lapse huvidest. Vanemad ei ole võimelised mõistma oma käitumise tagajärgi. Vanemliku huvi, hoole ja toe puudumine alates lapse sünnist ning vanemate võimalik hilisem ettearvamatu välja ilmumine lapsega suhtluseks seab ohtu lapse arengu ega võimalda ära hoida lapse huvide kahjustamist.
6.Lapsele määratud esindaja leiab, et maakohtu määrus tuleb jätta muutmata. Avaldaja nõue on esitatud ennatlikult, kuna vanemad suhtlusõigust ei kasuta ning eestkostjal on õigus ise otsustada suhtlemise kord ja vajadusel suhtlusõigust piirata.
7.Harju Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 663 lg 5 alusel lahendamiseks ringkonnakohtule.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
8.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 (koosmõjus TsMS §-ga 659) alusel tühistada osas, milles maakohus jättis avaldaja avalduse vanemate suhtlusõiguse piiramiseks rahuldamata. Tühistatud osas teeb ringkonnakohus uue määruse, millega rahuldab avaldaja avalduse selles osas ning lõpetab isa suhtlusõiguse teostamise lapse suhtes ja piirab lapse ema suhtlusõigust lapsega vastavalt kohtumääruse tervikresolutsioonis märgitule. Lisaks täiendab ringkonnakohus maakohtu määruse resolutsiooni esialgse õiguskaitse kohaldamise tühistamise osas. Määruskaebus rahuldatakse osaliselt. Juhindudes TsMS § 654 lg-st 22 (koosmõjus TsMS §-ga 659) esitab ringkonnakohus määruse resolutsiooni juures kohtumääruse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse, milles vastavalt TsMS § 173 lg 1 teisele lausele märgib ka kõigi seniste menetluskulude jaotuse.
9.Ringkonnakohus kontrollib TsMS § 651 lg 1 (koosmõjus TsMS §-ga 659) järgi maakohtu määrust üksnes määruskaebusega vaidlustatud osas. Avaldaja vaidlustab maakohtu määrust üksnes vanemate ja lapse suhtlusõigust puudutavas osas. Maakohtu määrust ei ole vaidlustatud osas, milles vanematelt võeti täielikult ära hooldusõigus lapse suhtes ja määrati lapsele eestkostja. Selles osas on maakohtu määrus TsMS § 456 lg 4 teise lause (koosmõjus TsMS § 463 lg-ga 2) alusel jõustunud.
10.Avaldaja esitas 17. ja 18. jaanuaril 2022 uute dokumentaalsete tõenditena videosalvestised ning Politsei- ja Piirivalveameti 4. jaanuari 2022. a vastuse avaldaja päringule, mida maakohtu 4 (9)
menetluses ei esitatud. TsMS § 662 lg 3 järgi võib määruskaebuse põhjendamiseks esitada uusi asjaolusid ja tõendeid. Arvestades asja sisu on esitatud dokumentaalsed tõendid asjakohased ja need tuleb võtta asja juurde (TsMS § 238 lg 1).
11.Kolleegium käsitleb esmalt maakohtu menetluslikke rikkumisi.
11.1.TsMS § 477 lg 9 järgi edastatakse hagita menetluses menetlusdokumendid menetlusosalistele kohtu valitud viisil ning menetlusdokumendid tuleb kätte toimetada üksnes juhul, kui see on seaduses ette nähtud. Kolleegium leiab, et praeguses asjas tuli TsMS § 479 lg 2 järgi kindlasti vanematele kätte toimetada määrused, mille peale sai esitada määruskaebuse ja millega nende õigusi kitsendati. Samuti leiab kolleegium, et kuna avalduses on esitatud nõue vanemate vastu ning kohtul on praeguses vanema õigusi lapse suhtes puudutavas asjas TsMS § 558 lg 1 järgi kohustus lapse vanemad ära kuulata, siis tuli vähemalt kätte toimetada ka avaldus ja kohtukutsed.
11.2.Maakohus toimetas vanematele avalduse, esialgse õiguskaitse määruse, menetlusse võtmise määruse, riigi õigusabi andmise määruse ja kohtukutse ärakuulamisele kätte 15. juuni 2021. a määruse alusel avalikult väljaande Ametlikud Teadaanded kaudu, märkides, et etoimiku ega e-posti kaudu ei ole õnnestunud menetlusdokumente kätte toimetada (tl 51–53). Kolleegium selgitab, et TsMS § 317 lg 1 p 1 järgi on avaliku kättetoimetamise esimene keskne eeldus see, et kohtule ei ole teada, kus on menetlusosalise elu- või viibimiskoht. Toimiku materjalidest ei nähtu, milliseid toiminguid on maakohus teinud, selgitamaks välja vanemate aadress/viibimiskoht. Kohus peab tegema vajadusel ka ise järelepärimisi menetlusosalise viibimiskoha väljaselgitamiseks (vt Riigikohtu 31. märtsi 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1179-14, p 11).
11.3.Samuti kasutas maakohus vaidlustatud määruse ja avaldaja määruskaebuse vanematele kätte toimetamiseks vastavalt 12. novembri 2021. a määrusele avalikku kättetoimetamist (tl 80 ja pöördel). Maakohus märkis küll nimetatud määruses, et kohtul ei ole õnnestunud vanematele menetlusdokumente kätte toimetada, kuid asja materjalidest ei nähtu, mida on maakohus dokumentide kättetoimetamiseks veel teinud peale selle, et ta saatis menetlusosaliste e-posti aadressidele kirja menetlusdokumentide e-toimikus nähtavaks tegemise kohta (tl 76). Kolleegium selgitab, et otsustus avalikustada dokumendid väljaandes Ametlikud Teadaanded tuleb TsMS § 317 lg 1 kohaselt teha määrusega ning määrust on vajalik ka põhjendada selliselt, et kõrgema astme kohus saaks vajadusel kontrollida, kas avaliku kättetoimetamise eeldused olid täidetud. Kuigi toimiku materjalidest nähtuvalt kinnitas lapse ema viidatud maakohtu kirja kättesaamist (tl 79), ei olnud sellele maakohtu e-kirjale lisatud dokumente.
11.4.Samas leiab kolleegium, et TsMS §-s 317 sätestatu rikkumine ei anna alust maakohtu vaidlustatud määruse tühistamiseks.
11.4.1.Nimelt on ringkonnakohus TsMS § 317 lg-t 2 järgides pöördunud avaldaja kui kohaliku omavalitsuse üksuse poole, kuid avaldajale ei olnud teada vanemate viibimiskoht ega ole tal olnud kontakti lapse isaga (tl 83 ja pöördel). Samas tõi avaldaja esile e-posti aadressi, mille kaudu oli viimati lapse emaga kontakt ning lapse ema vastas e-kirjale, millega ringkonnakohus saatis viidatud e-posti aadressile menetlusdokumendid, kuid lapse ema seisukohta tähtaegselt ei esitanud (tl 82 ja 86–87). Samuti püüdis ringkonnakohus TsMS § 558 lg 1 järgi lapse ema ära kuulata, toimetades sama e-posti aadressi kasutades talle kätte kutse ärakuulamisele ringkonnakohtus (tl 106), kuid lapse ema kohtusse ärakuulamisele ei ilmunud. Lapse ema ei ole ka maakohtu määrust vaidlustanud.
11.4.2.Lapse isale saatis ringkonnakohus dokumendid tähitud kirjaga rahvastikuregistrisse kantud aadressil, kuid need tulid tagasi märkega „tagastatud hoiutähtaja möödumisel“ (tl 107– 108). Samuti püüdis ringkonnakohus lapse isaga ühendust võtta teadaoleval telefoninumbril, kuid see ei olnud kasutusel. Lisaks palus ringkonnakohus pärast lapse emaga ühenduse saamist lapse emal lisaks enda elukoha ja sidevahendite andmete avaldamisele anda informatsiooni ka 5 (9)
lapse isa viibimiskoha ja sidevahendite andmete kohta (tl 87), kuid lapse ema ringkonnakohtule ei vastanud. Seega on ringkonnakohus seisukohal, et dokumentide kättetoimetamiseks lapse isale ei olnudki muud viisi, mistõttu on avalikul kättetoimetamisel lapse isa suhtes kehtivad tagajärjed.
12.Määruskaebemenetluses on vaidluse all, kas esineb alus vanemate ja lapse suhtlemisõigusesse sekkumiseks. Maakohus leidis küll vaidlustatud määruse põhjendustes, et vanemate suhtlus lapsega saab toimuda üksnes kokkuleppel eestkostjaga, kuid samas jättis resolutsioonis suhtlusõiguse piiramise taotluse rahuldamata. Avaldaja on palunud määruskaebuses vanematelt suhtlusõigus ära võtta või alternatiivselt suhtlusõigus peatada. Vanema õiguste määramine lapse suhtes, mh vanemalt vanema õiguste äravõtmine, ja lapsega suhtlemise korraldamine toimub TsMS § 550 lg 1 p 2 järgi hagita menetluses. TsMS § 477 lg 5 kohaselt ei ole kohus hagita asja läbivaatamisel seotud menetlusosaliste esitatud taotluste ega asjaoludega ega nende hinnanguga asjaoludele, kui seadusest ei tulene teisiti. Samuti võimaldab perekonnaseaduse (PKS) § 143 lg 5 kohtul valida suhtluskorra reguleerimiseks vajaliku meetme (vt ka Riigikohtu 5. novembri 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-113-14, p 22). Eelnev ei tähenda siiski, et kohus saaks avaldaja taotlust sisustada ulatuslikumalt, kui seadus näeb ette vastavat liiki vaidluste lahendamise pädevusena. Kolleegium märgib, et suhtlusõigust saab PKS § 143 lg 3 alusel piirata või selle teostamise lõpetada. PKS § 143 lg 3 sõnastusest ei nähtu seadusandja tahet anda kohtule pädevus peatada vanema suhtlusõigus lapse suhtes. Praegusel juhul on kolleegiumi hinnangul lapse huvides isa ja lapse suhtlusõiguse teostamine lõpetada ning ema ja lapse suhtlemist piirata. Kolleegium põhjendab seda alljärgnevalt.
13.Vanema ja lapse suhtlusõiguse üldpõhimõtte sõnastab PKS § 143 lg 1, sätestades, et lapsel on õigus isiklikult suhelda mõlema vanemaga ja mõlemal vanemal on kohustus ja õigus suhelda lapsega isiklikult. Riigikohus on juhtinud tähelepanu, et nii lapsele kui ka vanemale kuulub suhtlemisõigus sõltumata sellest, kas vanemale kuulub lapse suhtes hooldusõigus PKS § 116 lg 2 mõttes või mitte. Suhtlusõiguse esmaseks eesmärgiks on tagada vanema ja lapse isiklike suhete tekkimine ja jätkumine eelkõige siis, kui vanemal ei ole lapse suhtes hooldusõigust (Riigikohtu 9. novembri 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-83-11, p 21). Riik saab sekkuda vanema ja lapse suhtlemisõigusesse juhul, kui vanemaga suhtlemine ei ole lapse huvidega kooskõlas ning see kahjustaks lapse tervist ja arengut (vt Riigikohtu 17. novembri 2021. a määrus tsiviilasjas nr 2-16-9408/96, p 13.2 ja seal viidatud kohtupraktika). Nii võib kohus tulenevalt PKS § 143 lg-s 5 sätestatud viitest ka omal algatusel PKS § 143 lõike 3 alusel suhtlusõigust piirata või selle teostamise lõpetada ning PKS § 143 lõike 31 mõttes piirata suhtlusõigust nõudega, et suhtlemine peab toimuma kolmanda isiku juuresolekul. Vanema õigusi piiravate abinõude rakendamisel peab kohus kaaluma lapse huve ja vanema õigusi ning kohaldama lapse heaolu tagamiseks vanema õigusi kõige vähem piiravaid abinõusid, s.o abinõusid, mis on ohtu arvestades eesmärgipärased ja proportsionaalsed, eelistades abinõusid, mis toetavad perekonda ja aitavad vanema ning lapse sidet tugevdada ja taastada (vt Riigikohtu 4. detsembri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-142-13, p 15 ja seal viidatud kohtupraktika). Selleks tuleb esmalt tuvastada, milline oht ähvardab last. Seejärel saab kohaldada tuvastatud ohu kõrvaldamiseks vanema õigusi kõige vähem piiravaid abinõusid (vt Riigikohtu 12. veebruari 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-159-15, p 36; 16. septembri 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-78-15, p 14).
14.Kuigi maakohus on tuvastanud ja lapsele määratud esindaja ka vastuses määruskaebusele märkinud, et vanemad ei ole seni lapse vastu huvi tundnud ega soovinud temaga suhelda, siis ei nõustu kolleegium maakohtu ja lapse esindaja seisukohaga, et suhtlusõiguse piiramine oleks vanemate puhul ennatlik. Ühtlasi näitab see, et vanematel puudub soov tunda oma last ja säilitada või luua temaga isiklikud lähedased suhted. Maakohus on tuvastanud ja avaldaja on määruskaebemenetluses esile toonud konkreetsed asjaolud, mis annavad alust asuda 6 (9)
seisukohale, et vanemate lapsega takistusteta suhtlemine ei oleks lapse huvidega kooskõlas ning see kahjustaks lapse tervist ja arengut.
14.1.Suhtlusõiguse piiramise või lõpetamise aluseks käesolevas asjas ei saa iseenesest olla üksnes avaldaja esile toodu, et tsiviilasjades nr 2-15-4846, nr 2-18-14444 ja nr 2-20-1941 on vanematelt võetud ära hooldusõigus või piiratud hooldusõigust nende teiste laste suhtes. Küll aga kinnitab see koosmõjus teiste asjaoludega, et vanemad ei ole suutelised mõistma oma tegevuse või tegevusetuse tagajärgi ega soovi olukorda muuta või ei ole võimelised oma käitumist parandama.
14.2.Asjas esile toodud asjaoludest ja esitatud tõenditest järeldub kolleegiumi hinnangul, et isaga suhtlemine oleks lapsele ohtlik. Avaldaja on ringkonnakohtule esitanud videosalvestised, mis tõendavad, et lapse isa on ennast samal ajal filmides kasutanud vanema lapse suhtes vaimset ja füüsilist vägivalda. Samuti nähtub avaldaja esitatud väljavõttest lapse isaga seoses Politseija Piirivalveametis ajavahemikus 1. aprill 2021. a kuni 4. jaanuar 2022. a registreeritud juhtumite kohta, et isa kuritarvitab alkoholi ning on sel ajal kujutanud ohtu iseendale ja teistele (vt nt 31. juulil 2021 ja 5. septembril 2021 laekunud teated joobes olekus vahejuhtumi kohta turvatöötajaga ja enese vigastamise soovi kohta; tl 96 pöördel ja 97). Ka praeguses asjas tuvastas maakohus avaldaja esitatud teabele tuginedes, et 2021. a aprillis ajal, mil ema viibis lapsega turvakodus, viskas lapse isa turvakodu aknasse kivi, mis lendas lapse voodisse lapse pea kõrvale, mistõttu sai laps peahaavad. Asja materjalidest ei nähtu, et lapse isa oleks suuteline mõistma oma käitumise tagajärgi. Eelnevat arvestades nõustub kolleegium avaldajaga, et lapse ja isa suhtlemine mõjuks lapsele halvasti, mistõttu tuleb lapse heaolu ja arengu tagamiseks ning tervise kaitseks lapse ja isa suhtlusõiguse teostamine lõpetada. Ühegi teise meetme kohaldamine ei tagaks lapse kindlat ohutust, sh ei oleks lapse huvide kaitseks piisavaks abinõuks suhtlusõiguse lubamine üksnes kolmanda isiku juuresolekul, sest viidatud intsident turvakodus annab tunnistust sellest, et oht, et isa kahjustab oma tegevusega lapse tervist ja arengut, esineb ka ajal, mil last ümbritsevad kolmandad isikud.
14.3.Avaldaja ei ole oma seisukohtades eristanud, milline oht last ähvardab, kui ta suhtleb ema või isaga. Iga vanema puhul tuleb eraldi hinnata, kas suhtlusõiguse piiramine või selle teostamise lõpetamine on põhjendatud. Avaldaja poolt kohtu ette toodud asjaoludest ei nähtu ema vägivaldset käitumist oma laste suhtes. Kolleegium selgitab, et eelduslikult on lapse huvides see, et ta teab, kes on tema vanemad, ja et ta saab oma vanemaga suhelda. Vanematega suhtlemise õigust kinnitab ka PKS § 143 lg 1 esimene lause. Sellega tuleb arvestada ka lapse ja vanema suhtlust piiravate abinõude rakendamisel. Maakohtu tuvastatud asjaoludel ei ole ema lapsega koos olles taganud lapse heaolu, viibides lapsega kohtades, mis ei ole lapsele sobilikud ning varjanud lastekaitse- ja tugispetsialistide eest oma asukohta. Ema käitumine on olnud ettenägematu (lahkub imikuga pikkadeks päevadeks turvakodust ja naaseb alles hilisõhtul; jääb telefoni teel kättesaamatuks ning tema asukoht on teadmata), mis annab varasemate vahejuhtumite vältimiseks aluse suhtlusõiguse piiramiseks. Kolleegiumi hinnangul on praegusel juhul lapse huvide kaitseks vajalik, kuid samas ka vanema õigusi arvestades piisav lapse ema suhtlusõiguse piiramine selliselt, et laps ja ema suhtlevad sobiva kolmanda isiku juuresolekul. Arvestades lapse vanust ja asjaolu, et vanematelt on täielikult ära võetud hooldusõigus, saab suhtlemine toimuda avaldajaga kokku lepitud aegadel ja kohas. Praeguseks ei ole teada, et eestkostja ja lapse ema vahel oleks seni esinenud vaidlusi lapsega suhtlemise viisi, koha või aja üle, siis ei ole suhtlemise korra täpsem reguleerimine vajalik.
14.4.Täiendava põhjendusena märgib kolleegium, et kuigi Riigikohus on leidnud, et kohus võib PKS § 143 lg 3 järgi ka täpsustada, millisest tegevusest peavad vanemad lapsega suheldes lapse heaolu tagamiseks hoiduma (vt Riigikohtu 14. märtsi 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-27 (9)
1-6-12, p 19), ei oleks see lapse heaolu tagamiseks praegusel juhul piisav, sest asjas esitatud ja maakohtu tuvastatud asjaoludest nähtub, et vanemad ei ole täitnud kohaliku omavalitsuse üksuse tehtud ettekirjutusi ega teinud spetsialistidega koostööd (vt avaldaja 18. märtsi 2021. a ettekirjutus lapse emale ning 21. aprilli 2021. a otsus lapse perest eraldamise, viibimise ja suhtluskorra määramise kohta; tl 6–10). Seega on põhjust arvata, et nad ei täidaks ettekirjutusi ka tulevikus või täidaks neid vaid osaliselt.
14.5.Neil põhjendustel leiab kolleegium, et lapse huvides on isa ja lapse suhtlusõiguse teostamise lõpetamine ning ema ja lapse suhtlusõiguse piiramine selliselt, et ema saab lapsega suhelda avaldaja ja lapse ema vahel kokku lepitud aegadel ja kohas ning avaldaja juuresolekul. Avaldaja saab määrata seda ülesannet täitma pädeva füüsilise isiku (PKS § 143 lg 31 teine lause).
15.Kolleegium selgitab, et isa suhtlusõiguse teostamise lõpetamisel ja ema suhtlusõiguse piiramisel arvestab ringkonnakohus üksnes kohtulahendi tegemise aja seisuga teadaolevate asjaoludega. Tulenevalt TsMS § 480 lg 1 teisest lausest võib kohtulahendi muutmiseks kohtusse pöörduda, kui kohtumääruse aluseks olnud asjaolud või õiguslik olukord on oluliselt muutunud.
16.TsMS § 442 lg 5 järgi koosmõjus TsMS § 463 lg-ga 2 ja § 4771 lg 2 teise lausega peab kohus hagita asjas tehtava lõpplahendi (määruse) resolutsioonis lahendama mh esialgse õiguskaitse abinõudega seotud küsimused. Praegusel juhul eraldas maakohus 26. aprilli 2021. a esialgse õiguskaitse määrusega lapse perekonnast, peatas vanemate hooldusõiguse lapse suhtes ning piiras vanemate suhtlusõigust lapsega (tl 15 ja pöördel). Maakohus ei võtnud vaidlustatud määruses seisukohta rakendatud esialgse õiguskaitse abinõude kohta. Selle puuduse saab ringkonnakohus omal algatusel kõrvaldada. Maakohtu 26. aprilli 2021. a määrusega kohaldatud esialgne õiguskaitse tuleb TsMS § 386 lg 4 alusel koosmõjus TsMS § 4771 lg 2 teise lausega tühistada, sest pärast hooldusõiguse ja suhtlusõiguse kohta tehtud määruse jõustumist ei ole esialgse õiguskaitse korras hooldusõiguse ja suhtlusõiguse reguleerimiseks enam vajadust (vrd Riigikohtu 19. aprilli 2017. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-27-17, p 18). Ringkonnakohus täiendab selles osas maakohtu määruse resolutsiooni.
17.TsMS § 5631 järgi on vanema hooldusõiguse kuuluvuse asjas tehtud määrus isiku perekonnaseisuandmetes muudatuste tegemise alus. Kohus saadab määruse jõustumisest arvates kümne päeva jooksul perekonnaseisuasutusele hooldusõiguse andmete kandmiseks rahvastikuregistrisse.
18.TsMS § 696 lg 3 esimene lause võimaldab esitada määruse peale määruskaebuse Riigikohtule. Menetluskulude jaotus
19.Maakohus jättis menetluskulud menetlusosaliste endi kanda, v.a lapsele riigi õigusabi korras määratud esindaja tasu ja kulud, mis jäid riigi kanda. Kolleegium ei pea vajalikuks maakohtu menetluskulude jaotust TsMS § 172 lg-le 1 tuginedes muuta.
20.Juhindudes TsMS § 173 lg-st 1 märgib kolleegium ringkonnakohtus kantud menetluskulude jaotuse. Kolleegium leiab, et arvestades kohtuasja olemust ja määruskaebuse osalist rahuldamist, tuleb ringkonnakohtus kantud menetluskulud samuti jätta TsMS § 172 lg 1 alusel menetlusosaliste endi kanda, v.a lapsele riigi õigusabi korras määratud esindaja tasu ja kulud, mis tuleb TsMS § 172 lg 3 alusel jätta riigi kanda. Ringkonnakohus määrab lapsele riigi õigusabi korras määratud esindaja õigusabikulud kindlaks eraldi määrusega, juhul kui vastav taotlus esitatakse. Tulenevalt kulude jaotusest puudub vajadus menetluskulusid rahaliselt kindlaks määrata.
21.Ringkonnakohus selgitab avaldajale, et riigilõivuseaduse (RLS) § 22 lg 2 p 4 kohaselt on riigilõivu tasumisest vabastatud eestkosteasutus vanema õiguste äravõtmise, alaealisele isikule 8 (9)
eestkostja määramise või muu tema pädevuses oleva lapse huvides esitatud avalduse esitamisel. RLS § 59 lg 15 järgi tuleb hagita asja lahendava määruse peale määruskaebuse esitamisel tasuda riigilõivu sama palju, kui tuleb tasuda avalduse esialgsel esitamisel maakohtule. Kolleegium leiab eelnevat arvestades, et avaldajal ei tulnud riigilõivu määruskaebuselt tasuda. Ringkonnakohtu andmetel on avaldaja määruskaebuse esitamisel tasunud riigilõivu 50 eurot. Seega on avaldajal TsMS § 150 lg 1 p 1 alusel õigus taotleda tasutud riigilõivu tagastamist. TsMS § 150 lg 4 kohaselt tagastab riigilõivu kohus, kelle menetluses asi viimati oli, üksnes selle menetlusosalise avalduse alusel, kes riigilõivu tasus või kelle eest riigilõiv tasuti, menetlusosalisele, kes selle pidi tasuma, või tema korraldusel muule isikule. Sama paragrahvi lg 6 kohaselt lõpeb riigilõivu tagastamise nõue kahe aasta möödumisel selle aasta lõpust, millal riigilõiv tasuti, kuid mitte enne menetluse jõustunud lahendiga lõppemist. Riigilõivu tagastamise taotluses tuleb märkida andmed arvelduskonto kohta, kuhu soovitakse riigilõivu tagastamist.
22.Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1 esimene lause). (allkirjastatud digitaalselt)
9 (9)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.