JG hagi Osaühing EUROPARK ESTONIA vastu alusetult saadu tagastamiseks ja kahju hüvitamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 12.10.2015 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Osaühing EUROPARK ESTONIA apellatsioonkaebus ja JG vastuapellatsioonkaebus
Apellatsioonkaebuse hind
apellatsioonkaebuse hind 465 eurot vastuapellatsioonkaebuse hind 475,20 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: JG (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaadi abi Lembit Tedder Kostja: Osaühing EUROPARK ESTONIA (registrikood 10811490), lepinguline esindaja Kädi Sacik-Korn
Kohtuistungi toimumise aeg
18.01.2016, avalik kohtuistung
Resolutsioon
1.Jätta Harju Maakohtu 12.10.2015 otsuse resolutsioon muutmata, kuid osaliselt muuta kohtuotsuse põhjendusi.
2.Apellatsioonkaebus ja vastuapellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
3.Ringkonnakohtu menetluskulud jätta poolte endi kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavakstegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või
muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu määratud menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.16.04.2015 esitas JG (hageja) Harju Maakohtule hagiavalduse, millega palus kohustada Osaühingut EUROPARK ESTONIA (kostja) tagastama alusetult saadud 105 eurot ning hüvitama varaline kahju summas 835,20 eurot.
2.Hagiavalduse kohaselt parkis 07.03.2015 sõiduauto numbrimärgiga XXX XXX Tallinnas Vana-Viru 15 asuvas parklas. Kuivõrd sõiduauto parkimise eest oli väidetavalt jäetud parkla operaatoriks olevale kostjale tasumata, lasi kostja sõiduauto teisaldada Tallinnas Rävala pst 5 asuvasse parklasse ilma sõiduauto vastutavaks kasutajaks olevat hagejat sellest eelnevalt teavitamata. Seejärel esitas kostja hagejale akti parkimiskorda eiranud sõiduki teisaldamise kohta ning arve nr 1501015 sõiduauto teisaldamise eest summas 105 eurot. Kostja keeldus andmast sõiduauto valdust hagejale tagasi enne, kui arve on tasutud. Sellest tingituna tasus hageja 07.03.2015 kõnealuse arve täies ulatuses. 25.03.2015 esitas hageja kostjale nõudekirja, milles nõudis alusetult saadud 105 euro tagastamist ning kohtumenetluse eelsete õigusabikulude eest hüvitist summas 331,20 eurot. Kostja vastas 30.03.2015 nõudekirjale, et see on põhjendamatu.
3.Hageja leiab, et kostjal ei olnud õigust sõiduautot teisaldada ega nõuda hagejalt sellega seonduvate kulutuste hüvitamist. Hagejal oli parkimistingimuste nägemine ja nende korraliku hoolsusega läbi lugemine reaalses liiklussituatsioonis võimatu. Kostja oleks pidanud määrama hoopis 30 euro suuruse leppetrahvi, kuna see on sõiduauto juhi suhtes märkimisväärselt vähem koormav, kui sõiduauto teisaldamine ning selle eest 105 euro suuruse hüvitise maksmine. Parkimistingimuste punkti 10 tuleb käsitleda tühise tüüptingimusena juhul, kui viimane sai parkimislepingu osaks. Sõiduauto enda valdusse võtmine on äärmiselt ebaproportsionaalne meede VÕS § 42 lg 1 ja lg 3 p 22 mõttes. Kostjal ei olnud õigust sõiduautot teisaldada (kinni pidada) ka VÕS § 307 lg 1 alusel, kuna tal ei olnud mistahes tõsiseltvõetavaid rahalisi nõudeid hageja vastu ulatuses, mis vastaksid sõiduauto väärtusele. VÕS § 1028 lg-st 1 tulenevalt peab kostja hagejale tagastama alusetult tasutud 105 eurot. Lisaks peab kostja hüvitama hagejale kohtumenetluse eelsed õigusabikulud summas 835,20 eurot. Kostja vastuväited
4.Kostja hagi ei tunnistanud ning vaidles sellele vastu. Vastuväidete kohaselt on parkimistingimused kostja parkimisaladel, sh Vana-Viru 15 parklas nähtavale kohale paigaldatud ning nendega on võimalik enne parkimislepingu sõlmimist tutvuda, mistõttu parkimislepingu tingimused on parkimislepingu osa. Hageja sõiduk oli kostja parklates pargitud üheksal korral ilma selle eest tasumata. Hageja on sõiduki vastutav kasutaja, mistõttu tuleb eeldada, et tema sõlmis parkimislepingu kõigil üheksal korral, kui kostja väljastas leppetrahvi parkimise eest tasumata jätmise tõttu. Parkimislepingu tingimustes on kokku lepitud leppetrahvi kohaldamise õiguses. Parkimislepingu tingimustes on kokku lepitud, et parkimislepingu rikkumisel on kostjal õigus kohaldada õiguskaitsevahendina
sõiduki teisaldamist ning teisaldamisega seotud kulud jäävad sõiduki kasutaja kanda. Kostjal on õigus parkimistasu maksmata jätmisel nõuda nii leppetrahvi (kõrvalkohustus) tasumist kui ka kohaldada õiguskaitsevahendit. Kostjal ei ole võimalik vähem piiravaid õiguskaitsevahendeid oma õiguste kaitseks kasutada. Sõiduki teisaldamine ei ole parkimislepingu rikkumise korduvust ja sõiduki kasutaja korduvat hoiatamist arvesse võttes ebaproportsionaalne. Kohtueelses menetluses osutatud õigusabikulude hüvitamise nõude esitamise eeldused on täitmata, sest teisaldamine oli õiguspärane. Esimese astme kohtu lahend ja selle põhjendused
5.Harju Maakohus rahuldas 12.10.2015 otsusega hagi osaliselt ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja 465 eurot. Maakohus jättis otsusega rahuldamata kostja 25.09.2015 vastuväite kohtu tegevusele seoses asjaoluga, et kohus on 11.09.2015 määruse punktis 1 keeldunud asja juurde võtmast kostja 06.05.2015 vastuse lisasid 14-19. Samuti jättis maakohus rahuldamata kostja 25.09.2015 taotluse mõista hagejalt välja hageja ja Swedbank AS-i vahel sõlmitud sõiduki liisinguleping. Menetluskulud jättis maakohus poolte endi kanda.
6.Maakohtu otsuse kohaselt puudub hageja ja kostja vahel vaidlus selle üle, et hageja on sõiduauto numbrimärgiga XXX XXX vastutav kasutaja. Samuti puudub vaidlus küsimuses, et hageja parkis tema kasutuses oleva sõiduki numbrimärgiga XXX XXX 07.03.2015 Tallinnas Vana-Viru 15 asuvasse parklasse, mille operaator on kostja. Hageja kasutuses olev sõiduauto teisaldati kostja taotlusel Vana-Viru 15 parklast ja viidi Tallinnas Rävala 5 asuvasse parklasse, mille kohta kostja esitas hagejale sõiduauto teisaldamise akti ja arve summas 105 eurot. Sõiduauto kättesaamiseks tasus hageja kostjale arve alusel sularahas 105 eurot.
7.Maakohus asus seisukohale, et hageja ja kostja vahel oli 07.03.2015 sõlmitud parkimiskoha üürileping VÕS § 271 mõttes. Kohus leidis, et põhjendamatu on hageja väide, mille kohaselt ei saa lugeda lepingu osaks kostja nimetatud parkimistingimusi, kuna need olid välja pandud väga väikeses kirjas ja hageja jaoks raskesti märgatavad. Nähtuvalt parkla sissekäigu juurde pandud sildist on parklasse sisenejale nähtav teavitus, et parkimistingimused on välja toodud märgi tagaküljel. Parkimistingimuste tahvlist nähtuvalt on parkimistingimused tahvlile lähenedes ka piisavalt suures kirjas välja toodud, et need oleksid loetavad. Tulenevalt eeltoodust asus kohus seisukohale, et parkimistahvlil välja toodud tingimused said hageja ja kostja vahel sõlmitud parkimislepingu osaks ning hagejal oli võimalik nendega lepingu sõlmimisel ka tutvuda.
8.Kostja parkimistingimuste p 10 näeb ette, et kui sõiduki parkimisel on rikutud parkimistingimustes sätestatud korda või kui sõiduk on pargitud selliselt, et võib ilmneda ohuolukord, tekib või võib tekkida oluline kahju või sõiduk takistab teisi parkla kasutajaid või liiklust, võib sõiduki sõidukijuhi vastutusel ja kulul teisaldada. Hageja ja kostja ei vaidle selle üle, et parkimistingimused tervikuna on tüüptingimused VÕS § 35 lg 1 tähenduses. VÕS § 42 lg 1 kohaselt on tüüptingimus tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud. Ebamõistlikku kahjustamist eeldatakse, kui tüüptingimusega kaldutakse kõrvale seaduse olulisest põhimõttest või kui tüüptingimus piirab teise lepingupoole lepingu olemusest tulenevaid õiguseid ja kohustusi selliselt, et lepingu eesmärgi saavutamine muutub küsitavaks. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 84 lg 1 esimene lause sätestab, et tühisel tehingul ei ole algusest peale õiguslikke tagajärgi. Tehingu ühe osa tühisus ei too TsÜS § 85 järgi
kaasa teiste osade tühisust, kui tehing on osadeks jagatav ja võib eeldada, et tehing oleks tehtud ka tühise osata. Kohus leidis, et antud juhul on parkimistingimuste punkt 10 parkimislepingust selline osa, mille võib ülejäänud lepingust eraldada ja parkimislepingu sai sõlmida ka ilma vastava osata.
9.Seaduses reguleerivad sõiduki teisaldamist seoses parkimisega liiklusseaduse (LS) § 92 lg 2 ja § 186 lg 2, millest viimane näeb ette, et liiklust häirivalt või ohustavalt pargitud sõiduki võib parkimist korraldav teeomanik või teehoiu eest vastutav isik lasta ümber paigutada valvega hoiukohta sama seaduse §-s 92 sätestatud tingimustel ja korras. LS § 92 lg 6 piirab oluliselt sõiduki teisaldamise võimalusi sätestades, et lg-s 2 nimetatud sõidukit võib teisaldada ainult siis, kui sõiduki juures ei ole juhti või sõiduki omanikku, valdajat või tema esindajat või sõidukis ei viibi sõitjat või kui asjaosalised ei ole võimelised või keelduvad valesti pargitud sõidukiga tekitatud takistuse või ohu kõrvaldamisest. Kostja parkimistingimuste punkt 10 selliseid lisatingimusi ei sisalda, mistõttu leidis kohus, et see kaldub kõrvale seaduse olulisest põhimõttest. Kostja ei ole ka väitnud, et sõiduauto teisaldamise oleksid konkreetsel juhul tinginud LS § 186 lg-s 2 nimetatud asjaolud või sõidukijuht oleks keeldunud sõidukit parklast eemaldamast. Kostja on selgitanud, et parkimistingimuste p 10 eesmärk on kutsuda korrale juhte, kes süstemaatiliselt parkimistasude maksmisest kõrvale hoiavad. Kohus leidis, et sellisel eesmärgil rakendatav teisaldamine kaldub kõrvale seaduse olulisest põhimõttest, mistõttu parkimistingimuste p 10 on tühine tüüptingimus. Seadusest tulenevad nõuded kohalduvad ka siis, kui kostja neid lepingus otsesõnu ei sätesta.
10.Täiendavalt on kostja asunud seisukohale, et kostjal on ka VÕS §-st 307 tulenev üürileandja pandiõigus. Kohus asus seisukohale, et kostjal oleks võimalik hageja kasutuses olevat sõidukit pidada kinni üksnes juhul, kui kostja nõue hageja suhtes tulenevalt parkimistasu maksmata jätmisest oleks samas suurusjärgus hageja kasutuses oleva sõiduki väärtusega. Hariliku sõiduauto väärtus on oluliselt suurem kui kostja mõnekümne euroni ulatuv nõue, mistõttu ei oleks kostja õigus sõidukit kinni pidada proportsionaalne võlgnetava summaga. Tulenevalt eeltoodust asus kohus seisukohale, et kostjal ei olnud hageja kasutuses oleva sõiduki osas õigust rakendada ka VÕS §-st 307 tulenevat üürileandja pandiõigust.
11.Seoses kostja väidetega, et hageja pargib tema kasutuses olevat sõidukit kostja parkimisalades süstemaatiliselt selle eest tasumata jättes ning samuti on palju teisi selliseid parkijaid, märkis kohus, et käesoleva asja raames saab kohus lahendada üksnes hageja ja kostja vahel 07.03.2015 sõlmitud parkimislepingust tulenevaid küsimusi. Kohus selgitas, et igakordselt parklasse sisenedes sõlmib parkija kostjaga uue üürilepingu ning parklast lahkudes konkreetne leping lõpeb. Kostja ei ole antud asjas esitanud tõendeid selle kohta, et hageja ja kostja vahel oleks olnud sõlmitud kestvusleping, mis annaks aluse analüüsida korduvaid rikkumisi. Samuti selgitas kohus, et antud asjas, kus kohus lahendab hageja ja kostja vahel 07.03.2015 sõlmitud parkimislepingust tõusetuvaid küsimusi, puudub kohtul igasugune alus võtta arvesse teiste isikute käitumist kostjaga sõlmitud lepingute täitmisel.
12.Kohus tuvastas, et kostja parkimistingimuste punkt 10, mille rakendamisest tulenevalt kostja hagejalt 105 eurot nõudis, on tühine. Seega ei ole sellel tingimusel TsÜS § 84 lg 1 järgi algusest peale õiguslikke tagajärgi ning kostjalt tuleb hageja kasuks TsÜS § 84 lg 1 ja VÕS § 1028 lg 1 alusel välja mõista 105 eurot.
13.Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-79-08 p-s 18 asunud seisukohale, et VÕS § 128 lg 3 võimaldab kahju tekitanud isikult kohtumenetluse-eelsete õigusabikulude hüvitamist
nõuda. Selline nõue on põhjendatud juhul, kui on täidetud kahju hüvitamise nõude üldised eeldused VÕS § 115 lg 1 järgi, eelkõige kahju olemasolu ja põhjuslik seos rikkumise ja kahju vahel. Antud juhul on hageja esitanud kahju tekkimise tõendina Advokaadibüroo LAWIN arved 1500001 ja 1504076 ja North Courier OÜ arve. Advokaadibüroo arvete spetsifikatsioonist nähtuvalt on hageja esindajal kulunud kohtueelses menetluses 5,8 tundi hagejale õigusabi osutamiseks. Kohus leidis, et esindaja kulu puhul, mis seisnes parkimistingimustega tutvumas käimises ja jäädvustamises (0,6 tundi), ei ole tegemist põhjendatud kuluga, kuna parkimistingimuste juurde kohale minek ja jäädvustamine ei ole toimingud, mis nõuaksid õigusalaseid teadmisi. Täiendavalt on esindajal kulunud kokku 0,3 tundi telefonivestluseks ja asjaoludega tutvumiseks, seejärel 1,9 tundi analüüsiks, 2 tundi nõudekirja koostamiseks ja 0,3 tundi nõudekirja täiendamiseks. Kohus asus seisukohale, et kõigi nende toimingute tegemiseks kokku on põhjendatud ajakulu 2 tundi. Hageja esindajal on kulunud 0,2 tundi kostja esialgse vastusega tutvumiseks ja sellele vastamiseks ning 0,50 tundi kostja täiendava vastusega tutvumiseks. Kohus märkis, et kostja on hageja esindajale esialgselt vastanud ühe realise lausega, millele hageja esindaja on samuti vastanud ühe reaga ning sellises mahus toiminguteks ei tohiks kuluda 0,2 tundi. Kostja on hageja esindajale saatnud sisulise vastuse 30.03.2015 kolmel leheküljel, millega tutvumiseks põhjendatud aeg kokku on 0,5 tundi. Tulenevalt eeltoodust luges kohus hageja esindaja poolt kohtueelses menetluses tehtud toimingud põhjendatuks 2,5 tunni ulatuses. Kohus leidis, et hageja esindaja töötunnihind 120 eurot (ilma käibemaksuta) on mõistlik ja jääb turuhinna raamidesse. Seega on hageja esindaja põhjendatud õigusabiteenuse kulud ilma käibemaksuta 300 eurot ning koos käibemaksuga 360 eurot.
14.Võttes arvesse, et hagi on pooles ulatuses rahuldatud ning pooles ulatuses rahuldamata jäänud, pidas kohus TsMS § 163 lg 1 alusel põhjendatuks ja õiglaseks menetluskulude poolte endi kanda jätmist. Apellatsioonkaebus ja selle põhjendused
15.11.11.2015 esitas kostja Harju Maakohtu 12.10.2015 otsuse peale apellatsioonkaebuse, millega palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega jäetakse hagi rahuldamata või alternatiivselt tühistada otsus ja saata asi uueks lahendamiseks maakohtule. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda.
16.Apellatsioonkaebuse kohaselt on maakohus ebaõigesti leidnud, et kostjal tulnuks lepingulisest suhtest hoolimata järgida teisaldamisel liiklusseaduses sätestatud teisaldamise eeldusi. Kostja ei nõustu maakohtu seisukohaga, mille kohaselt teisaldamine, eesmärgil kutsuda teisaldamisega korrale süstemaatiliselt parkimistasude maksmisest kõrvalehoidjaid, kaldub kõrvale seaduse olulisest põhimõttest. Liiklusseaduses kehtestatud teisaldamise eeldused on seotud avalik õiguslike normide rikkumisega. Kostja on korduvalt menetluses viidanud, et kostja kohaldas teisaldamist õiguskaitsevahendina VÕS § 101 lg 2 tähenduses, mistõttu oli teisaldamisega seonduv parkimistingimustes kehtestatud ja liiklusseaduses sätestatud eeldused teisaldamiseks ei puutu käesoleval juhul asjasse. Maakohus ei ole menetluse jooksul kordagi juhtinud kostja tähelepanu asjaolule, et kohus võib tugineda liiklusseadusele.
17.Maakohus ei võtnud seisukohta teisaldamise kui õiguskaitsevahendi abinõu osas VÕS § 101 lg 2 tähenduses, mille juures oli määrava tähtsusega ka asjaolu, et sõidukit oli parkimistingimusi rikkudes pargitud 9-l korral, kusjuures seetõttu väljastatud leppetrahvid jäeti tasumata. Kuivõrd hageja on määratud sõiduki omaniku poolt sõiduki vastutavaks kasutajaks tuleb eeldada, et hageja kasutas, sh sõlmis kostjaga parkimislepingu kõigil
vaidlusalustel aegadel kuni hageja ei ole tõendanud vastupidist. Seega oli ebaõige maakohtu seisukoht, et antud asjas puudub alus võtta arvesse parkimislepingu rikkumisi enne 07.03.2015. Samuti on maakohus jätnud tähelepanuta selle, et kostja oli teavitanud hagejat enne sõiduki teisaldamist korduvalt tasumata leppetrahvidest ja juhtis tähelepanu teisaldamise kohaldamise võimalikkusele.
18.Maakohus jättis ebaõigesti kohaldamata VÕS § 307, kui leidis, et kostjal ei ole õigust rakendada pandiõigust. Kostjal ei olnud võimalik pandiõigust teostada muu kui sõiduki kinnipidamise näol, sest nn üüritud parkimiskohal ei olnud muud asja, mille suhtes pandiõigust teostada. Samal ajal ei saa kostja teostada pandiõigust nõude ulatuses ning oli sunnitud pidama kinni tervet sõidukit. Vähetähtis ei ole ka see, et hagejal oli võimalik kasutada teiste parkimisoperaatorite teenust ja parkida kostja poolt esitatud parkimistingimuste mittesobivuse korral sõiduk mõne teise parkimisteenust osutava ettevõtte, sh kohaliku omavalitsuse tasulisele parkimisalale. Seega ei olnud hageja sundolukorras parkimisteenuse kasutamisel.
19.Maakohus on jätnud kostja poolt esitatud tõendid ja esitatud asjaolud põhjendamatult arvesse võtmata, rikkudes sellega TsMS § 442 lg 8. Kostja esitas menetluses tõendid selle kohta, et kostja on püüdnud kohaldada vähem koormavat õiguskaitsevahendit, kuid isikute õiguskuulekuse puudumise tõttu ei täitnud rataste lukustamine õiguskaitse abinõu rolli. Vastus apellatsioonkaebusele
20.Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Vastuapellatsioonkaebus ja selle põhjendused
21.03.12.2015 esitas hageja Harju Maakohtu 12.10.2015 otsuse peale vastuapellatsioonkaebuse, millega palub maakohtu otsuse tühistada osas, milles kohus ei rahuldanud hageja kohtumenetluse-eelsete õigusabikulude hüvitamise nõuet täies ulatuses ning jättis menetluskulud poolte endi kanda. Hageja palub asja maakohtule uueks läbivaatamiseks saatmata teha uus otsus, millega rahuldatakse hageja kohtumenetluseeelsete õigusabikulude hüvitamise nõue 835,20 euro ulatuses ning jäetakse nii esimese astme kui ka apellatsiooniastme menetluskulud kostja kanda.
22.Vastuapellatsioonkaebuse kohaselt on maakohus asunud ebaõigesti seisukohale, et hagejale tuleb kohtueelsete õigusabikuludena hüvitada üksnes 360 eurot. Maakohus on ekslikult asunud tuvastama, kas kohtumenetluse eelsed õigusabikulud on põhjendatud ning vajalikud TsMS § 175 lg 1 mõttes. Seda põhjusel, et kohtumenetluse eelsete õigusabikulude hüvitamine toimub VÕS § 115 ja § 128 lg 3 järgselt, võttes arvesse VÕS §-s 127 sätestatud põhimõtteid. Hageja on seisukohal, et kõigi õigusteenusena osutatud tööde teostamine oli vajalik ning puuduvad mistahes materiaalõiguslikud alused õigusabikulude hüvitamise nõude vähendamiseks. Lisaks väärib märkimist, et kuivõrd hageja kasutas advokaadi abi nende probleemide lahendamiseks, pidi advokaat vastavalt AdvS § 40 lg 2 ls-s 2 koguma hageja huvides tõendeid (sh käima tutvumas parkimistingimustega ning jäädvustama need) ning osutama sama sätte ls-s 1 sätestatud kvaliteedile vastavat kõrgekvaliteedilist õigusteenust.
23.Samuti on maakohus ekslikult jätnud menetluskulud poolte endi kanda. Maakohus rahuldas täies ulatuses hagi primaarnõude, s.o seadusvastase teisaldamise tuvastamine ning selle alusel tasutud 105 euro tagastusnõude rahuldamine. Kohtumenetluse-eelsete õigusabikulude hüvitamise nõuet tuleb sellest aspektist käsitleda kõrvalnõudena. Sellest
ning TsMS § 162 lg-st 1 tulenevalt oleks maakohus pidanud mõistma kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud kogu ulatuses. Isegi hagi osalise rahuldamise korral oleks maakohus TsMS § 163 lg-st 2 tulenevalt pidanud jätma kõik menetluskulud kostja kanda. Hageja oli enne kohtuvaidlust esitanud kostjale nõudekirja, milles märkis, et on valmis lõpetama vaidluse kompromissiga selliselt, et kostja tasub hagejale alusetult saadud 105 eurot ning kohtumenetluse-eelsete õigusabikuludena 331,20 eurot. Kostja keeldust sellest ettepanekust põhjendamatult. Menetluskulude väära jaotamisega on maakohus tekitanud olukorra, kus hageja vähemalt materiaalses mõttes kaotab kohtuotsusega ning seda sõltumata asjaolust, et kohtuotsus asja võtmeepisoodis tehti tema kasuks. Vastus vastuapellatsioonkaebusele
24.Kostja vaidles vastuapellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu seisukoht
25.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuse resolutsioon tuleb TsMS § 657 lg 1 p 21 alusel jätta muutmata, kuid osaliselt tuleb muuta otsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus ja vastuapellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.
26.Tulenevalt VÕS § 652 lg 1 p 1 võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks.
27.Kolleegium nõustub kostja väitega, et maakohus on ebaõigesti tuginenud liiklusseadusele. LS § 92 lg 2 ja § 186 lg 2 käsitlevad sõiduki teisaldamist olukorras, kus on rikutud liiklusseaduses sätestatud parkimisreegleid. Käesoleval juhul ei ole kostja tuginenud sellele, et ta oleks sõiduki teisaldanud liiklusseaduse rikkumise tõttu. Kostja teisaldas sõiduki seetõttu, et hageja rikkus üürilepingut, kuna ei maksnud parkimise eest. Liiklusseadus ei reguleeri üürisuhtest tulenevate õiguskaitsevahendite kasutamist.
28.Parkimistingimuste punkt 10 sätestab, et kui sõiduki parkimisel on rikutud parkimistingimustes sätestatud korda või kui sõiduk on pargitud selliselt, et võib ilmneda ohuolukord, tekib või võib tekkida oluline kahju või sõiduk takistab teisi parkla kasutajaid või liiklust, võib sõiduki sõidukijuhi vastutusel ja kulul teisaldada. Kolleegium leiab, et kuna sõiduk teisaldati seetõttu, et hageja jättis maksmata parkimistasu, siis tuleb vaidluse lahendamiseks kontrollida parkimistingimuste punkti 10 kehtivust osas, milles see annab võimaluse sõiduk teisaldada parkimistasu maksmata jätmise tõttu.
29.VÕS § 42 lg 1 sätestab, et tüüptingimus on tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud. Vastavalt VÕS § 42 lg 3 p 22 lepingus, mille teiseks pooleks on tarbija, on ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega antakse tingimuse kasutajale õigus nõuda ebamõistlikult suurt tagatist. VÕS § 44 sätestab, et kui käesoleva seaduse § 42 lõikes 3 nimetatud tüüptingimust kasutatakse lepingus, mille teiseks pooleks on isik, kes sõlmis lepingu oma majandus- või kutsetegevuses, siis eeldatakse, et see tingimus on ebamõistlikult kahjustav. Seega tuleb VÕS § 42 lg 3 p-le 22 vastava tüüptingimuse tühisust eeldada ka juhul, kui hageja ei sõlminud lepingut tarbijana.
30.Kuna kostja teisaldas sõiduki parkimistasu maksmata jätmise tõttu, siis kasutas kostja sõiduki teisaldamist tagatisena. TsMS § 231 lg 1 tulenevalt võib lugeda üldtuntuks asjaolu, et sõiduki maksumus ületab üldjuhul suurel määral parkimistasu võlgnevuse. Seega annab parkimistingimuste punkt 10 kostjale õiguse nõuda ebamõistlikult suurt tagatist. Seda järeldust ei muuda ka kostja väide, et hageja on jätnud parkimise eest maksmata korduvalt. Tüüptingimuse kehtivuse hindamisel tuleb lähtuda selle sõnastusest. Parkimistingimuste punkti 10 kohaselt on kostjal õigus teisaldada sõiduk ka juhul, kui hageja on jätnud ühel korral parkimistasu maksmata. Eeltoodust tulenevalt on parkimistingimuste punkt 10 tühine osas, milles see võimaldab sõiduki teisaldada parkimistasu maksmata jätmise tõttu.
31.Kostja on samuti väitnud, et sõidukit teisaldades kasutas ta üürileandja pandiõigust. VÕS § 307 lg 1 sätestab, et kui üürnik tahab ära kolida või ruumides leiduvaid asju ära viia, võib üürileandja asju kinni pidada ulatuses, mis on vajalik tema nõuete täitmise tagamiseks. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega, et pandiõigust ei saa kasutada juhul, kui asja väärtus ületab oluliselt üürileandja nõuet, nagu see oli käesoleval juhul. Lisaks märgib kolleegium, et VÕS § 307 lg-st 1 tuleneb, et pandiõiguse teostamiseks saab pidada asja kinni, kuid ei saa asja kinnisasjalt teisaldada. Eeltoodust tulenevalt ei saanud kostja VÕS § 307 lg 1 alusel kasutada üürileandja pandiõigust ega sõidukit teisaldada.
32.Kostja on väitnud, et parkimistasu mittemaksmise puhul on vähem koormavate õiguskaitsevahendite kohaldamine raskendatud. Kolleegium leiab, et asjaolu, et muude õiguskaitsevahendite rakendamine on kostja jaoks väidetavalt keerulisem, ei õigusta VÕS § 42 lg 3 p 22 kohase tüüptingimuse kasutamist või üürileandja pandiõiguse kasutamist vastuolus VÕS § 307 lõikega 1. Kostjal tuleb kaitsta oma õigusi seaduslikul viisil.
33.Ülaltoodule tuginedes leidis maakohus lõppjärelduses õigesti, et kostjal tuleb hagejale teisaldamise eest tasutud 105 eurot VÕS § 1028 lg 1 alusel tagastada.
34.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus on põhjendatud osas, milles kohus mõistis kostjalt välja kohtumenetluse eelsed õigusabikulud 360 euro ulatuses, mitte terves ulatuses. Põhjendamatu on hageja seisukoht, et maakohus jättis kohtumenetluse eelsete õigusabikulude väljamõistmisel kohaldamata võlaõigusseaduse. Maakohus kohaldas võlaõigusseadust. Kolleegium nõustub maakohtuga, et ka kohtumenetluse eelsete menetluskulude väljamõistmisel tuleb hinnata nende vajalikkust. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-19-13 p 11 selgitanud, et kohtuvälise õigusabi kulude hüvitamisel peab kohus VÕS § 128 lg 3 kohaldamisel kõigepealt hindama, kas õigusabi kasutamine oli mõistlikult võttes vajalik, st kas ilma selleta oleks hageja saanud oma õigusi tõhusalt kaitsta. Käesoleval juhul on maakohus leidnud, et õigusabi kasutamine oli vajalik 2,5 tunni ulatuses. Maakohus on põhjalikult argumenteerinud, miks ta peab põhjendatuks välja mõista kohtumenetluse eelsed õigusabikulud just 2,5 tunni (s.o 360 euro) ulatuses. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ning TsMS § 654 lg 6 tulenevalt ei korda neid. Kolleegiumi hinnangul ei pidanud kostja käesoleval juhul õigusabikulude vähendamiseks taotlema VÕS § 139 lg 1 kohaldamist. Seda pidanuks taotlema juhul, kui õigusabi maht olnuks vajalik, kuid õigusabi hind liiga kõrge. Maakohus ei pidanud õigusabi hinda liiga kõrgeks, kuid leidis, et kasutatud õigusabi maht ei olnud vajalik. Menetluskulude jaotus
35.Maakohus jättis menetluskulud poolte endi kanda. Tulenevalt TsMS § 163 lg 1 võib kohus hagi osalise rahuldamise korral jätta menetluskulud poolte endi kanda. Ringkonnakohus
leiab, et kuna maakohus rahuldas hagi ligikaudu pooles ulatuses, siis oli menetluskulude poolte kanda jätmine põhjendatud. Asjaolu, et teisaldamiskulu hüvitamise nõue rahuldati täielikult, ei oma menetluskulude jaotamisel tähendust. Menetluskulude jaotus sõltub kogunõude rahuldatud osast.
36.Hageja leiab, et maakohus oleks pidanud jätma menetluskulud kostja kanda ka seetõttu, et hageja nõustus kohtumenetluse eelselt lõpetama vaidluse selliselt, et kostja hüvitab hagejale 436,20 eurot. TsMS § 163 lg 2 sätestab, et kui hagi rahuldatakse osaliselt ja sellesarnases ulatuses, nagu on kohtumenetluses kompromissina pakkunud üks pool, võib kohus jätta menetluskulud tervikuna või suuremas osas poole kanda, kes kompromissiga ei nõustunud. Ringkonnakohus märgib, et TsMS § 163 lg 2 kohaldub üksnes juhul, kui kompromissi pakutakse kohtumenetluses, mitte kohtumenetluse eelselt. Kohtumenetluses ei ole hageja pakkunud kompromissi, mis oleks sarnane hagi rahuldatud osaga. Eeltoodust tulenevalt puudub alus muuta menetluskulude jaotust maakohtus.
37.Kuna ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse ja vastuapellatsioonkaebuse rahuldamata, siis jäävad poolte menetluskulud ringkonnakohtus poolte endi kanda. Arvestades, et poolte menetluskulud jäävad nende endi kanda, siis puudub vajadus määrata kindlaks menetluskulude rahalist suurust.
/allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Soots
/allkirjastatud digitaalselt/ Ülle Jänes
/allkirjastatud digitaalselt/ Gaida Kivinurm
Tühistatud osaliselt Riigikohtu 26.01.2017 otsusega
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 5. veebruari 2016. a otsus tsiviilasjas nr 2-155775 osas, millega ringkonnakohus jättis muutmata Harju Maakohtu 12. oktoobri 2015. a otsuse samas tsiviilasjas osas, millega maakohus rahuldas JG hagi Osaühingu EUROPARK ESTONIA vastu ja mõistis Osaühingult EUROPARK ESTONIA JG kasuks välja 105 euro suuruse teisaldamiskulu ning 360 euro suuruse kahjuhüvitise. Samuti tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada menetluskulude jaotuse osas.
2.Saata asi tühistatud osas uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.
3.Maakohtu otsus on jõustunud osas, millega JG hagi Osaühingu EUROPARK ESTONIA vastu jäi 475 euro 20 sendi suuruse kahju hüvitamise nõude osas rahuldamata.
4.Kassatsioonkaebus rahuldada.
5.Tagastada kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon Osaühingu EUROPARK ESTONIA kontole.
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.