Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Tsiviilasja hind Riigikohtus Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus Asja läbivaatamise kuupäev
3-2-1-80-16 Tartu, 26. jaanuar 2017 Eesistuja Villu Kõve, liikmed Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Ants Kull, Jaak Luik, Malle Seppik ja Tambet Tampuu Jevgeni Grišini (Grišin) hagi Osaühingu EUROPARK ESTONIA vastu alusetult saadu tagastamiseks ja kahjuhüvitise saamiseks Tallinna Ringkonnakohtu 5. veebruari 2016. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-5775 Osaühingu EUROPARK ESTONIA kassatsioonkaebus 465 eurot Hageja Jevgeni Grišin, esindaja vandeadvokaat Liina Linsi Kostja Osaühing EUROPARK ESTONIA, esindaja vandeadvokaat Arne Ots 28. november 2016. a, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 5. veebruari 2016. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-5775 osas, millega ringkonnakohus jättis muutmata Harju Maakohtu 12. oktoobri 2015. a otsuse samas tsiviilasjas osas, millega maakohus rahuldas Jevgeni Grišini hagi Osaühingu EUROPARK ESTONIA vastu ja mõistis Osaühingult EUROPARK ESTONIA Jevgeni Grišini kasuks välja 105 euro suuruse teisaldamiskulu ning 360 euro suuruse kahjuhüvitise. Samuti tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada menetluskulude jaotuse osas.
2.Saata asi tühistatud osas uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.
3.Maakohtu otsus on jõustunud osas, millega Jevgeni Grišini hagi Osaühingu EUROPARK ESTONIA vastu jäi 475 euro 20 sendi suuruse kahju hüvitamise nõude osas rahuldamata.
4.Kassatsioonkaebus rahuldada.
5.Tagastada kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon Osaühingu EUROPARK ESTONIA kontole.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Jevgeni Grišin (hageja) esitas 16. aprillil 2015 Harju Maakohtule hagiavalduse, millega palus kohustada Osaühingut EUROPARK ESTONIA (kostja) tagastama alusetult saadud 105 eurot ja hüvitama varalise kahju 835 eurot 20 senti. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Hagiavalduse kohaselt parkis sõiduauto numbrimärgiga 243 BHZ (auto) 7. märtsil 2015 Tallinnas Vana-Viru 15 asuvas nn Vanalinna parklas (parkla), mida haldab kostja. Kuna auto parkimise eest oli
väidetavalt jäetud tasumata, lasi kostja auto teisaldada kinnisesse parklasse. Seejärel esitas kostja hagejale auto teisaldamise akti ja 105 euro suuruse arve teisaldamise eest. Kuna kostja keeldus auto valdust enne arve tasumist hagejale tagastamast, siis maksis hageja arve ära. 25. märtsil 2015 saatis hageja kostjale kirja, milles nõudis alusetult tasutud 105 euro tagastamist ja 835 euro 20 sendi suuruse kahju (kohtueelsete õigusabikulude) hüvitamist. Kostja vastas 30. märtsil 2015, et nõue on põhjendamatu. Kostjal ei olnud õigust autot teisaldada ega nõuda hagejalt teisaldamisega seotud kulude hüvitamist. Parkimistingimused ei ole liiklussituatsioonis piisavalt nähtavad, mistõttu need ei ole muutunud lepingu osaks. Parkimistingimuste p 10, mis näeb ette võimaluse auto parkimistingimuste mis tahes rikkumise korral teisaldada, on tühine tüüptingimus. Auto valduse äravõtmine on ebaproportsionaalne meede VÕS § 42 lg 1 ja lg 3 p 22 mõttes. Ka auto kinnipidamist võimaldav tüüptingimus on tühine. Kostjal ei olnud õigust autot teisaldada ega kinni pidada ka üürileandja pandiõigust kasutades, kuna tal ei olnud piisavalt suurt (auto väärtusele vastavat) rahalist nõuet hageja vastu. Varasematel parkimiskordadel ei ole tähendust, sest auto mitmes eri parklas parkimine ei ole kestusleping. Kuna nii auto teisaldamine kui ka kinnipidamine olid alusetud, peab kostja VÕS § 1028 lg 1 järgi tagastama teisaldamiskuluna hagejalt saadud 105 eurot. Lisaks peab kostja tasuma hagejale enne kohtumenetlust kantud õigusabikulud 835 eurot 20 senti kui kahjuhüvitise.
2.Kostja ei tunnistanud hagi ja palus jätta selle rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Parkimistingimused on parklas paigaldatud nähtavale kohale ja nendega on võimalik enne parkimist tutvuda, seega on need lepingu osa. Hageja autot oli juba enne viimast parkimiskorda neljas erinevas kostja parklas pargitud kaheksa korda ilma selle eest tasumata. Ka viimasel korral oli parkimise eest jäetud tasumata. Hageja on auto vastutav kasutaja, mistõttu tuleb eeldada, et tema sõlmis parkimislepingu kõigil üheksal korral, mille eest kostja võis nõuda leppetrahvi tasumist. Parkimistingimustes on sätestatud, et lepingu rikkumisel on kostjal õigus kohaldada õiguskaitsevahendina auto teisaldamist ning jätta teisaldamisega seotud kulud auto kasutaja kanda. Hageja on leppetrahvid tasunud ja pole neid vaidlustanud ega tagasi nõudnud. Parkimistingimused ei ole tühised tüüptingimused. Kostja ei saa oma õiguste tõhusaks kaitseks kasutada teist poolt vähem piiravaid õiguskaitsevahendeid. Auto teisaldamine ei ole ebaproportsionaalne, sest auto kasutaja rikkus lepingut korduvalt ja kostja hoiatas teda enne auto teisaldamist. Üürileandja pandiõigust ei saa teostada väiksemas mahus, sest auto on tervik. Kohtueelses menetluses kantud õigusabikulude hüvitamise nõude esitamise eeldused ei ole täidetud, sest teisaldamine oli õiguspärane.
3.Harju Maakohus rahuldas 12. oktoobri 2015. a otsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 465 eurot (105 euro suuruse teisaldamistasu ja 360 euro suuruse kahjuhüvitise). Maakohus jättis hagi 475 euro 20 sendi suuruse kahjuhüvitise osas rahuldamata. Menetluskulud jättis maakohus poolte endi kanda. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei vaidle pooled selle üle, et hageja on auto vastutav kasutaja ja et ta parkis auto 7. märtsil 2015 kostja hallatavasse parklasse. Seega sõlmiti hageja ja kostja vahel
parkimiskoha üürileping võlaõigusseaduse (VÕS) § 271 mõttes. Põhjendamatu on hageja väide, et parkimistingimusi oli raske märgata, mistõttu need ei muutunud lepingu osaks. Parkla sissekäigu juures asuval sildil on parklasse sisenejale nähtav teavitus, et parkimistingimused on välja toodud märgi tagaküljel. Parkimistingimused on esitatud piisavalt suures kirjas ja on ka eemalt loetavad. Hagejal oli võimalik lepingu sõlmimisel parkimistingimustega tutvuda ja seega muutusid need parkimislepingu osaks. Kostja parkimistingimuste p 10 näeb mh ette, et kui auto parkimisel on rikutud parkimistingimustes sätestatud korda, võib auto juhi vastutusel ja kulul teisaldada. Hageja ja kostja ei vaidle selle üle, et parkimistingimused on tüüptingimused VÕS § 35 lg 1 tähenduses. VÕS § 42 lg 1 kohaselt on tüüptingimus tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud. Ebamõistlikku kahjustamist eeldatakse mh juhul, kui tüüptingimusega kaldutakse kõrvale seaduse olulisest põhimõttest. Auto teisaldamist, mis on seotud parkimisega, reguleerivad liiklusseaduse (LS) § 92 lg 2 ja § 186 lg 2, millest viimane näeb ette, et liiklust häirivalt või ohustavalt pargitud sõiduki võib parkimist korraldav teeomanik või teehoiu eest vastutav isik lasta ümber paigutada valvega hoiukohta sama seaduse §-s 92 sätestatud tingimustel ja korras. LS § 92 lg 6 piirab oluliselt sõiduki teisaldamise võimalusi, sätestades, et sõidukit võib teisaldada ainult siis, kui sõiduki juures ei ole juhti või omanikku, valdajat või tema esindajat või sõidukis ei viibi sõitjat või kui asjaosalised ei ole võimelised või keelduvad valesti pargitud sõidukiga tekitatud takistuse või ohu kõrvaldamisest. Kostja parkimistingimuste p 10 selliseid eeldusi ei sisalda ja kaldub seega kõrvale seaduse olulisest põhimõttest. Kostja ei ole väitnud, et auto oleks teisaldatud LS § 186 lg-s 2 nimetatud asjaolude tõttu või et autojuht oleks keeldunud autot parklast eemaldamast, vaid on leidnud, et parkimistingimuste p 10 eesmärk on kutsuda korrale juhte, kes ei maksa süstemaatiliselt parkimistasu. Niisugune teisaldamiskokkulepe kaldub kõrvale seaduse olulisest põhimõttest ja seega on parkimistingimuste p 10 tühine tüüptingimus. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 84 lg 1 esimene lause sätestab, et tühisel tehingul ei ole algusest peale õiguslikke tagajärgi. Tehingu ühe osa tühisus ei too TsÜS § 85 järgi kaasa teiste osade tühisust, kui tehing on osadeks jagatav ja võib eeldada, et tehing oleks tehtud ka tühise osata. Parkimistingimuste p 10 on selline osa lepingust, mille võib ülejäänud lepingust eraldada, ja lepingu saab lugeda sõlmituks ka ilma selle osata. Kostja ei võinud autot teisaldada ega kinni pidada ka üürileandja pandiõigusele (VÕS § 305 lg 1 ja § 307 lg 1) tuginedes. Ta võinuks seda teha vaid juhul, kui tasumata parkimistasu nõue oleks olnud samas suurusjärgus auto väärtusega. Auto väärtus on oluliselt suurem kui kostja nõue, seega ei ole auto kinnipidamine proportsionaalne abinõu. Tähendust ei ole kostja väitel, et hageja pargib oma autot kostja parklates süstemaatiliselt ja jätab selle eest pidevalt tasumata, sest praeguse asja raames lahendab kohus üksnes 7. märtsil 2015 sõlmitud parkimislepingust tulenevat vaidlust. Iga kord, kui parkija parklasse siseneb, sõlmib ta kostjaga uue üürilepingu ja parklast lahkudes see leping lõpeb.
Hageja nõuab kostjalt alusetult makstud teisaldamiskulu 105 eurot. Kuna parkimistingimuste p 10, mille alusel hageja selle summa kostjale tasus, on tühine tüüptingimus, siis tuleb 105 eurot kostjalt hageja kasuks välja mõista. Samuti nõuab hageja kostjalt 835 euro 20 sendi suuruse kahju (kohtueelsete õigusabikulude) hüvitamist. Kuna hageja esindaja töötundide põhjendatud ja vajalik maht oli 2 tundi ja 30 minutit ning töötunni hind (ilma käibemaksuta) 120 eurot, siis on hageja esindaja põhjendatud kohtueelsed õigusabikulud ilma käibemaksuta 300 eurot ning koos käibemaksuga 360 eurot ja see summa tuleb kostjalt kahjuhüvitisena välja mõista.
4.Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata. Alternatiivselt palus kostja saata asja uueks lahendamiseks maakohtule. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda. Kostja ei esitanud menetluskulude nimekirja.
5.Hageja esitas maakohtu otsuse peale vastuapellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada osas, millega maakohus ei rahuldanud hageja kohtueelsete õigusabikulude hüvitamise nõuet täies ulatuses, ja osas, millega maakohus jättis menetluskulud poolte endi kanda. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Hageja palus ringkonnakohtul teha uue otsuse, millega rahuldada hageja kohtueelsete õigusabikulude hüvitamise nõue 835 euro 20 sendi ulatuses ja jätta menetluskulud kostja kanda.
6.Pooled vaidlesid teineteise apellatsioonkaebusele vastu ja palusid jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
7.Tallinna Ringkonnakohus jättis 5. veebruari 2016. a otsusega maakohtu otsuse resolutsiooni muutmata, kuid muutis osaliselt maakohtu otsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebuse ja vastuapellatsioonkaebuse jättis ringkonnakohus rahuldamata. Apellatsiooniastmes kantud menetluskulud jättis ringkonnakohus poolte endi kanda. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt tugines maakohus ebaõigesti LS-ile. LS § 92 lg 2 ja § 186 lg 2 reguleerivad auto teisaldamist olukorras, kus on rikutud LS-is sätestatud parkimisreegleid. Praegusel juhul ei teisaldanud kostja autot mitte LS-i rikkumise tõttu, vaid seetõttu, et hageja rikkus üürilepingut, kuna ei tasunud parkimise eest. LS ei reguleeri üürisuhtest tulenevaid õiguskaitsevahendeid. Kuna auto teisaldati seetõttu, et hageja jättis parkimistasu maksmata, tuleb vaidluse lahendamiseks kontrollida parkimistingimuste p 10 kehtivust osas, milles see annab võimaluse auto parkimistasu maksmata jätmise tõttu teisaldada. VÕS § 42 lg 3 p 22 kohaselt on lepingus, mille teiseks pooleks on tarbija, ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega antakse tingimuse kasutajale õigus nõuda ebamõistlikult suurt tagatist. VÕS § 44 sätestab, et kui VÕS § 42 lg-s 3 nimetatud tüüptingimust kasutatakse lepingus, mille teiseks pooleks on isik, kes sõlmis lepingu oma majandus- või kutsetegevuses, siis eeldatakse, et see tingimus on ebamõistlikult kahjustav. Seega tuleb VÕS § 42 lg 3 p-le 22 vastava tüüptingimuse tühisust igal juhul eeldada. Teisaldades auto parkimistasu maksmata jätmise tõttu, kasutas kostja auto teisaldamist tagatisena. On
üldteada, et auto väärtus ületab üldjuhul suurel määral parkimistasu võlgnevuse. Seega annab parkimistingimuste p 10 kostjale õiguse nõuda ebamõistlikult suurt tagatist. Seda ei muuda ka kostja väide, et hageja on jätnud parkimise eest korduvalt maksmata. Parkimistingimuste p 10 järgi on kostjal õigus teisaldada auto ka juhul, kui hageja on jätnud parkimistasu vaid üks kord maksmata. Seega on parkimistingimuste p 10 tühine osas, milles see võimaldab auto teisaldada parkimistasu maksmata jätmise tõttu. Samuti ei võinud kostja teisaldada autot üürileandja pandiõigusele tuginedes, sest pandiõiguse teostamiseks võib asja küll kinni pidada, kuid mitte teisaldada. Samuti ei või üürileandja pandiõigust kasutada, kui asja väärtus ületab oluliselt üürileandja nõuet. Maakohus leidis lõppastmes õigesti, et kostjal tuleb hagejale teisaldamise eest tasutud 105 eurot VÕS § 1028 lg 1 alusel tagastada. Samuti on maakohtu otsus põhjendatud osas, millega kohus mõistis kostjalt kahjuhüvitisena välja kohtueelsed õigusabikulud 360 euro ulatuses, mitte kogu nõutud summa.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
8.Kostja palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asja ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda. Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt võis kostja auto teisaldada nii lepingu kui ka seaduse järgi, mistõttu ei saa hageja makstud teisaldamise kulu pidada alusetuks makseks ja hageja kantud õigusabikulu kahjuks. Kuna teisaldamine oli seaduslik, oleksid kohtud pidanud jätma hagi rahuldamata. Ringkonnakohus kohaldas ebaõigesti VÕS § 42 lg-t 1 ja lg 3 p 22, kui leidis, et parkimistingimuste rikkumisel auto teisaldamist võimaldav lepingutingimus on ebamõistlikult kahjustav ja tühine. VÕS § 42 lg 3 p 22 ei ole asjakohane säte, sest auto ei ole tagatis. Samuti kohaldas ringkonnakohus valesti VÕS § 307 lg-t 1, kui asus seisukohale, et seadusest tulenev üürileandja pandiõigus ei võimalda üürileandjal asja oma valdusesse võtta ning et üürileandja pandiõigust ei saa kasutada olukorras, kus asja väärtus ületab oluliselt üürileandja nõuet.
9.Hageja vaidleb kostja kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata ning menetluskulud kostja kanda.
10.Riigikohtus asja lahendanud kolmeliikmeline kohtukoosseis andis 13. septembri 2016. a määrusega asja lahendamiseks üle tsiviilkolleegiumi kogu koosseisule.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
11.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 692 lg 1 p 1 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära tõlgendamise ja kohaldamise tõttu osas, millega ringkonnakohus jättis muutmata maakohtu otsuse osas, millega maakohus rahuldas hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 105 euro suuruse teisaldamistasu ning 360 euro suuruse kahjuhüvitise. Samuti tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada menetluskulude jaotuse osas. Asi tuleb TsMS § 691 p 2 alusel saata tühistatud osas uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Osas, millega ringkonnakohus jättis muutmata maakohtu otsuse osas, millega maakohus jättis hageja 475 euro 20 sendi suuruse kahju hüvitamise nõude rahuldamata, on otsus jõustunud (vt käesoleva otsuse p 14).
Kassatsioonkaebus rahuldatakse.
12.Kolleegium käsitleb esmalt vaidluse eset kassatsiooniastmes ja asja lahendamise seisukohast olulisi asjaolusid (I). Seejärel analüüsib kolleegium hageja nõuet tagastada talle teisaldamiskuluna kostjale tasutud 105 eurot (II) ja hageja kahju hüvitamise nõuet (III). Lõpetuseks teeb kolleegium menetluslikud otsustused (IV). I
13.Hageja nõuab kostjalt viimasele alusetult makstud teisaldamiskulu tagastamist ja kahjuhüvitist, mis vastab kohtueelsetele õigusabikuludele, mida hageja pidi kandma selleks, et saada tagasi parklast teisaldatud auto valdus.
14.Maakohus rahuldas hagi osaliselt ja mõistis välja kogu teisaldamiskulu ning enne kohtuvaidlust kantud õigusabikuludest 360 eurot. Ringkonnakohus jättis maakohtu otsuse resolutsiooni muutmata. Kuigi kostja on kassatsioonkaebuses märkinud, et ta vaidlustab ringkonnakohtu otsuse tervikuna, ei ole tal õigustatud huvi, et vaidlustada seda osa kohtulahendist, mis on tehtud tema kasuks, ehk seda osa ringkonnakohtu otsusest, millega ringkonnakohus jättis muutmata maakohtu otsuse osas, millega maakohus jättis hagi rahuldamata. Seega on kohtuotsus TsMS § 456 lg 4 teise lause järgi jõustunud osas, millega kohtud jätsid hagi 475 euro 20 sendi suuruse kahjuhüvitise osas rahuldamata.
15.Pooled ei vaidle järgmiste asja lahendamise seisukohast oluliste asjaolude üle: auto on liisinguandja omandis ja hageja on auto vastutav kasutaja; hageja parkis auto 7. märtsil 2015 Tallinnas Vana-Viru 15 asuvas parklas, milles kostja osutas tasulise parkimise teenust; hageja ei tasunud parkimise eest; kostja teisaldas auto ja paigutas selle kinnisesse parklasse ning keeldus autot välja andmast enne teisaldamiskulu kohta hagejale esitatud 105 euro suuruse arve tasumist; hageja tasus arve, et saada auto valdus tagasi; parkimistingimused on tüüptingimused VÕS § 35 lg 1 tähenduses; parkla sissepääsu juurde paigaldatud parkimistingimuste p-s 10 oli mh sätestatud, et kostja võib parkimistingimuste rikkumise korral auto juhi kulul ja vastutusel teisaldada. II
16.Kolleegium käsitleb esmalt hageja esimest nõuet ehk kostja esitatud arve alusel väidetavalt alusetult tasutud teisaldamiskulu nõuet. Selle nõude aluseks on VÕS § 1028 lg 1. Viidatud sätte kohaselt võib üleandja saadu saajalt tagasi nõuda, kui saaja on üleandjalt midagi saanud olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, kuid kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära. Kui hageja väidab, et ta maksis kostjale väidetava teisaldamiskulu 105 eurot parkimislepingus sisalduva tühise tüüptingimuse alusel, kohaldub ka TsÜS § 84 lg 1 teine lause, mille kohaselt tagastatakse tühise tehingu alusel saadu vastavalt alusetu rikastumise sätetele, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.
17.VÕS § 1028 lg 1 kohaldamise eeldusena peab kostja olema hagejalt saanud midagi ilma õigusliku aluseta. Hageja leiab, et ta on auto teisaldamise eest esitatud arves märgitud 105 eurot maksnud kostjale õigusliku aluseta. Õigusliku aluse puudumist põhjendab hageja sellega, et kuigi ta sõlmis auto parkimiseks kostja parklas parklakoha üürilepingu, ei olnud parkimistingimused nähtavad ega muutunud lepingu osaks ja isegi kui need muutusid lepingu osaks, ei tulenenud parkimislepingu tingimustest auto teisaldamise õigust, sest seda sätestav tüüptingimus oli VÕS § 42 lg 1 ja lg 3 p 22 alusel tühine. Kostja vastuväidete kohaselt võis ta hagejalt auto teisaldamise kulu nõuda, kuna parkimislepingu tüüptingimused, sh p-s 10 sisalduv teisaldamisõigust ettenägev tüüptingimus, olid muutunud lepingu osaks ja parkimistingimused ei ole tühised tüüptingimused. Samuti tugineb kostja sellele, et ta võis auto teisaldada üürileandja pandiõiguse alusel, täpsustamata siiski, millest võiks tuleneda tema kui üürileandja õigus nõuda hagejalt auto teisaldamise kulu.
18.Kolleegiumi arvates sõltub teisaldamiskulu nõude õigusliku aluse olemasolu esiteks sellest, kas kostjal oli õigus auto teisaldada, ja kui tal oli õigus auto teisaldada, siis ka sellest, kas kostja võis hagejalt nõuda teisaldamiskulu tasumist.
19.Kolleegium nõustub kohtutega, et parkimiseks tasulisel parkimisalal sõlmitud leping vastab üürilepingu tunnustele VÕS § 271 mõttes. Nimelt võimaldab tasulise parkimise korraldaja (üürileandja) parkimist vajava auto juhil (üürnik) kasutada tasu eest parkimisala. Kohtud on tuvastanud, et parklakoha üürilepingu järgi oli üürnik hageja. Kostja õigus autot teisaldada (oma valdusse võtta) võib kolleegiumi arvates praegusel juhul tuleneda üürileandja pandiõigusest (VÕS § 305 lg 1 ja § 307 lg 1) või parkimislepingu poolte (hageja ja kostja) vahelisest kokkuleppest.
20.Kolleegium käsitleb esmalt kostja võimalust tugineda üürileandja pandiõigusele. Üürileandja pandiõiguse õigusliku olemuse kohta vt Riigikohtu 25. jaanuari 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-6816, p 39. Maakohus leidis üürileandja pandiõigust kui auto teisaldamise võimalikku alust käsitledes, et tasumata parkimistasu nõue on võrreldes auto väärtusega liiga väike ja seetõttu ei saa kostja auto suhtes üürileandja pandiõigust teostada, mis tähendab ühtlasi ka seda, et kostjal ei olnud õigust autot teisaldada. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga ja märkis lisaks, et üürileandja pandiõigus ei anna kostjale kui üürileandjale õigust autot parklast teisaldada. Kolleegium jääb oma seisukoha juurde, mille kohaselt on üürileandjal omaabi korras põhimõtteliselt õigus takistada pandiõigusega koormatud pargitud auto äraviimist, nt rataste lukustamisega või ka auto teisaldamisega (vt Riigikohtu 25. jaanuari 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-68-16, p 42.3).
21.Auto kui pandieseme teisaldamist võib kolleegiumi arvates õigustada eelkõige vajadus takistada auto kui pandieseme äraviimist (või ka sellise äraviimise oht) (Riigikohtu 25. jaanuari 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-68-16, p-d 42.3 ja 42.5), aga ka vajadus autot kui pandieset säilitada pärast seda, kui üürileandja on auto pandiõiguse teostamiseks oma valdusse võtnud (vt Riigikohtu 25. jaanuari 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-68-16, p 41.4).
VÕS § 305 lg 4 ja asjaõigusseaduse (AÕS) § 281 lg 2 järgi kohaldatakse üürileandja pandiõigusele asjaõigusseaduses vallaspandi (käsipandi) kohta käivaid sätteid, kui seadusest ei tulene teisiti. AÕS § 287 lg 1 p 1 kohaselt on pandipidaja mh kohustatud panditud asja säilitama ja korras hoidma ning AÕS § 287 lg 2 järgi kannab asja säilitamise ja korrashoiu kulutused eelduslikult pantija. Seega tuleb auto suhtes pandiõiguse teostamisel hinnata, kas auto parkimisalal valvamine ja säilitamine oleks üürileandjale ebamõistlikult koormav ning kui oleks, siis kas teisaldamiseks tehtud kulutusi saab pidada vajalikeks.
22.Kui teisaldamine ei ole vajalik auto valvamiseks ja säilitamiseks, on autot pandiõiguse teostamisel lubatud teisaldada vaid juhul, kui muud vahendid on auto äraviimise takistamiseks ilmselgelt ebapiisavad (vt Riigikohtu 11. märtsi 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-8-08, p 15). Kolleegiumi arvates võib seda eeldada, kui sama auto on varem viidud tasu maksmata üürileandja parkimisalalt ära, iseäranis kui seda on tehtud üürileandja tahte vastaselt, mh lukustust või tõket kõrvaldades vms viisil. Selline oht tuleneb kolleegiumi arvates otseselt tasulise parkimise teenuse olemusest ja eelkõige just sellistes parklates, mis ei ole tõkkepuuga vms viisil suletud (vt ka Riigikohtu 25. jaanuari 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-68-16, p 42.5).
23.Kohtud pidasid auto teisaldamist parkimistasu maksmata jätmise korral igal juhul ebaproportsionaalseks. Kolleegium selle seisukohaga ei nõustu ja märgib, et hinnates üürileandja pandiõiguse teostamise proportsionaalsust olukorras, kus pandiesemeks on parklas asuv auto, tuleb mh arvestada sellega, et auto ei ole osadeks jagatav (erinevalt näiteks üüritud ruumi sisustusest või laos olevatest kaupadest kui asjade kogumist) (vt Riigikohtu 25. jaanuari 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-68-16, p 42.4). Seetõttu tuleb auto teisaldamist ja selle kinnipidamist üürileandja pandiõiguse teostamiseks pandiõiguse teostamise muude eelduste täidetuse korral iseenesest pidada lubatavaks ka olukorras, kus üürileandja nõue on märkimisväärselt väiksem kui auto väärtus (vt ka Riigikohtu 23. märtsi 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-3-16, p 13).
24.Eeltoodust tulenevalt kohaldasid kohtud valesti üürileandja pandiõigust reguleerivaid sätteid, millel on asja lahendamisel tähtsus, ja ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada osas, millega ringkonnakohus jättis muutmata maakohtu otsuse osas, millega maakohus rahuldas 105 euro suuruse teisaldamiskulu kui kostjale alusetult tasutud summa tagastamise nõude. Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul hinnata, kas pandiõiguse teostamise eeldused olid praegusel juhul täidetud ja kas pandiõigus andis kostjale õiguse hageja auto parklast teisaldada ning kinnisesse parklasse paigutada. Lisaks tuleb hinnata, kas auto parklast teisaldamise kulutusi saab pidada vajalikeks kulutusteks. Kui teisaldamist saab pidada mõistlikuks ja selliseid kulutusi vajalikeks, siis oli kostja teisaldamiskulude nõudel hageja vastu iseenesest õiguslik alus. Siiski tuleb asja üürileandja pandiõiguse sätete alusel uuesti lahendades tuvastada, kui suur oli kostja teisaldamiskulude nõue tegelikult ja kas kostja tehtud kulutused olid vajalikud. Üksnes hagejale esitatud arve ei tõenda kostja kantud kulude suurust ega ka seda, et need olid vajalikud kulutused. Ringkonnakohtul tuleb kostjale eeltoodut selgitada ja vajadusel tuleb kostjale anda võimalus tõendada teisaldamiskulude tegelikku suurust ning hagejale võimalus tõendada, et vajalikud
kulutused olid tegelikult väiksemad. Kui teisaldamine ei olnud lubatav ja teisaldamiskulusid ei saa pidada vajalikeks, siis ei võinud kostja hagejalt pandiõigusele tuginedes teisaldamiskulude hüvitamist nõuda.
25.Lisaks eelnevale võib teisaldamiskulu nõue tuleneda ka poolte vahel sõlmitud lepingust, mis võib muu hulgas sisalduda tüüptingimustes. Kostja on teisaldamisõigust ja teisaldamiskulu nõuet põhjendades tuginenud parkimistingimuste ple 10, mis kohtute tuvastatu kohaselt sätestas mh, et kui auto parkimisel on rikutud parkimistingimustes sätestatud korda, võib auto juhi vastutusel ja kulul teisaldada. Maakohus pidas parkimistingimuste p 10 tühiseks vastuolu tõttu VÕS § 42 lg-ga 1, ringkonnakohus aga vastuolu tõttu VÕS § 42 lg 3 p-ga 22. Kolleegium märgib, et kohtute tuvastatu kohaselt oli vaidlusalune tüüptingimus muutunud lepingu osaks. Kohtud ei ole selle tuvastamisel menetlusõiguse norme rikkunud.
26.Kolleegiumi arvates sõltub see, kas teisaldamist võimaldavat ja selle kulu parkija kanda jätvat tüüptingimust saab lugeda ebamõistlikult kahjustavaks ja seega tühiseks, eelkõige sellest, mil määral kaldub tüüptingimus kõrvale seaduses sätestatust. Kolleegium on seisukohal, et kostjal võib ka seadusest tuleneva üürileandja pandiõiguse alusel olla õigus autot teisaldada (vt otsuse p-d 21-22; vt ka Riigikohtu 25. jaanuari 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-68-16, p 53.1). Seega tuleb tüüptingimuste kehtivuse tuvastamiseks hinnata, mil määral erineb parkimistingimuste p 10 seadusest tulenevatest üürileandja õigustest ja kas teisaldamise võimalust on seadusega võrreldes ebamõistlikult laiendatud. Hinnates kõrvalekallete lubatavust, tuleb kolleegiumi arvates hinnata ka seda, kas auto parkija oli tarbija või majandus- või kutsetegevuses tegutsev isik (VÕS § 44) (vt Riigikohtu 25. jaanuari 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-68-16, p 53.1).
27.Kostja teisaldamiskulude nõude lepingust tulenevat õiguslikku alust tuleb asja uuel läbivaatamisel uuesti hinnata. Kuigi parkimistingimuste p-st 10 saab järeldada teisaldamiskulude panemist parkimislepingu teisele poolele (üürnikule), ei nähtu tüüptingimustest konkreetset summat. Asja uuel läbivaatamisel tuleb kindlaks teha, kui suur oli kostja teisaldamiskulu. Seega tuleb asja uuel läbivaatamisel vaidlusaluse tüüptingimuse kehtivust uuesti hinnata, lähtudes Riigikohtu juhisest seaduse kohaldamise kohta. Samuti tuleb hinnata, kas leping sõlmiti tarbijaga või mitte. Kui kohus leiab asja uuel läbivaatamisel, et hageja sõlmis lepingu oma majandus- või kutsetegevuses, on kostjal võimalus tõendada, et tingimus ei ole hagejat ebamõistlikult kahjustav (VÕS § 44). Kui tüüptingimus on tühine, tuleb see jätta kohaldamata ja kohaldada seadust
(VÕS § 41).
Kolleegium märgib, et auto teisaldamist lubava tüüptingimuse kehtivus seostub eelkõige üürileandja pandiõiguse kohaldamise võimalusega. Ringkonnakohus on põhjendatult märkinud, et asjas ei kohaldu LS § 186 lg 2 ja § 92 lg-d 2 ning 5. Nimetatud sätted kohalduvad, kui sõiduk teisaldatakse ainuüksi põhjusel, et see on pargitud liiklust häirivalt või ohustavalt (LS § 186 lg 2). Viidatud liiklusseaduse sätted ei reguleeri sõiduki teisaldamist üürileandja pandiõiguse ega lepingu alusel.
III
28.Hageja teine nõue on kahju hüvitamise nõue. Hageja on seisukohal, et kostja peab talle kahjuhüvitisena tasuma summa, mis vastab auto valduse tagasisaamiseks kantud õigusabikuludele. Kuna poolte vahel on lepinguline suhe (vt otsuse p 19), siis on kahju hüvitamise nõude alus VÕS § 115 lg 1. Hageja nõutav kahju on otsene varaline kahju VÕS § 128 lg 3 mõttes, mille kohaselt hõlmab kahju eelkõige kaotsiläinud või hävinud vara väärtuse või vara halvenemisest tekkinud väärtuse vähenemise, isegi kui see tekib tulevikus, ning kahju tekitamisega seoses kantud või tulevikus kantavad mõistlikud kulud, sealhulgas mõistlikud kulud kahju ärahoidmiseks või vähendamiseks ja hüvitise saamiseks, muu hulgas kahju kindlakstegemiseks ja kahju hüvitamisega seotud nõuete esitamiseks. Kolleegium leiab, et kohtumenetluse-eelsed õigusabikulud, mida isik on teinud selleks, et oma õiguste rikkumist kõrvaldada, on eeltoodu alusel iseenesest hüvitatavad (vt ka Riigikohtu 21. septembri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-15, p 33; 5. novembri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-79-08, p 18).
29.Kuna hageja kahju hüvitamise nõude lahendamine sõltub sellest, kas kostjal oli õigus autot teisaldada või mitte ja teisaldamise õiguspärasus tuleb asja uuel läbivaatamisel kindlaks teha, siis tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada ka osas, millega ringkonnakohus jättis muutmata maakohtu otsuse osas, millega maakohus rahuldas osaliselt hageja kahju hüvitamise nõude, ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 360 euro suuruse kahjuhüvitise. Asja uuel läbivaatamisel tuleb hageja kahju hüvitamise nõue uuesti lahendada. IV
30.Kuna asi saadetakse tühistatud osas uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtusse, jätab kolleegium menetluskulude jaotuse TsMS § 173 lg 3 esimese lause järgi ringkonnakohtu otsustada.
31.Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb kostja kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada. Villu Kõve, Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Ants Kull, Jaak Luik, Malle Seppik, Tambet Tampuu
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.