Pankrotiõigus › Füüsilise isiku võlgadest vabastamise menetlus

Usaldusisik selgitab, et alates menetluse algatamisest kuni 03.05.2013 kirja saamiseni ei suhelnud võlgnik temaga ega täitnud ettenähtud kohustusi. Koostöö ei ole laabunud ja võlgnik on ignoreerinud päringuid. Usaldusisik palub end vabastada. 07.05.2013 esitatud taotluses (I kd tlk 149) palub usaldusisik asi läbi vaadata tema osavõtuta, kuna tema peamise tegevuskoha asukohast, Tartu linnas, on Jõhvi istungile sõitmine seotud märkimisväärse raha- ja ajakuluga ning võlgnikul puuduvad vahendid selle kulu hüvitamiseks. Kuna tal ei ole oma aruandele midagi lisada, ei ole tema isiklikult istungile ilmumine hädavajalik. Võlgniku esindaja poolt istungil esitatud materjalide kohaselt (I kd tlk 160) on võlgnik töötukassas töötuna arvele võetud alates 05.07.2011 ning ta ei saa tõendi esitamise hetke (21.05.2013) seisuga töötutoetust ega töötuskindlustuhüvitist. K-Järve Sotsiaalhoolekande Keskuse tõendi (I kd tlk 162) kohaselt on võlgnik saanud toimetuleku toetus detsembrist 2012 kuni mai 2013, kokku summas 933.48 eurot. 22.05.2013 istungil antud seletuse kohaselt on tööle asumist takistanud väga tihti haige olev laps, ka ei ole kedagi, kes lapse järgi vaataks sel ajal, et ema saaks ikkagi tööle minna. Töötukassa poolt pakutud eesti keele kursused tulnuks läbida selleks, et laiendada tööleidmise võimalusi, kuid kursused langesid ajale, mil jälle jäi laps haigeks. Töötukassa ei ole eriti töökohti ka pakkunud või on pakutud töögraafik selline, et ta ei saaks lapsele õigel ajal lasteaeda järgi minna. Ainsaks sissetulekuks on toimetulekutoetus, millest peab ära elama kolm inimest. Usaldusisiku poolt jaanuaris saadetud kirja ta kätte saanud ei ole, küll sai kätte märtsis saadetud tähitud kirja. PankrS § 173 sätestatud kohustusi ta teab, aga elukohta ta muutnud ei ole ja tööd ka pole leidnud. Usaldusisiku vastu pole tal midagi, aga kui see menetlus algas, siis usaldusisik ütles talle, et kuna võlgnikul tal millegagi tasu maksta ei ole, siis ta eriti tema asjaga tegeleda ei taha. Usaldusisik oli talle öelnud, et võlgnik peab talle tasuma. Istungil on võlgnikule selgitatud nii võimalikke tagajärgi tulutoova tegevuse mitteotsimisest tulenevalt kui ka antud tähtaeg nii kohtule kui usaldusisikule aruande esitamisega hiljemalt 02.12.2013. Kuna tähtaegselt aruannet ei saabunud (I kd tlk 173), pidas kohus vajalikuks uuesti ärakuulamine määrata. 08.01.2015 esitas usaldusisik avalduse asja arutamiseks tema osavõtuta, viidates jällegi pikale vahemaale oma asukoha ja kohtumaja vahel, ühtlasi teatas, et võlgnik ei ole uuesti ühendust võtnud ning ei ole täitnud ka aruande esitamise kohustust. 09.12.2014 (I kd tlk 188) on kohus võlgnikule kirjalikult selgitanud menetluses isiklikult osalemise vajadust ning kohustanud teda ilmuma vande all ütlusi andma. Usaldusisik esitas 23.01.2014 avalduse (II kd tlk 2) asja arutamiseks tema osavõtuta, viidates taaskord vahemaade kaugusele ja asjaolule, et võlgnik pole temaga ühendust võtnud. Võlgniku vande all antud ütluste kohaselt (II kd tk 5) on ta püüdnud viimase poole aasta jooksul tööle minna, kahes kohas oli praktikal, aga sissetulek oleks olnud miinimumtasu, isegi kui talle töögraafiku seisukohalt see koht sobiks ja võlausaldajate nõuet ei oleks endiselt võimalik täita. Usaldusisikuga suhelnud ei ole. Üks tööandja lubas tööle võtta tingimusel, et ta läheb sinna tööbörsi kaudu pratikale, aga töötukassal olid selle tööandjaga tekkinud

probleemid, mistõttu teda sinna praktikale ei saadetud. Kuna ta lootis, et saab 02.detsembriks tööle ja et siis oleks tal aruandes olnud ka midagi öelda, aga seda ei juhtunud. Saab aru, et aruanne tuleb esitada iga kolme kuu tagant, järgmine 23.aprilliks samaaegselt nii kohtule kui usaldusisikule. Aruanne on esitatud 28.03.2014 (II kd tlk 9), millest nähtub, et võlgnik on 27.02.2014 sõlminud töölepingu tööajaga 4 t päevas ja tasuga 177.50 eurot kuus. Võlgniku palvel on töötukassa 26.05.2015 edastanud teatise (II kd tlk 22), mille kohaselt võlgnikule on määratud töötutoetust perioodil 02.02.2015-24.04.2105 kokku summas 392.98 eurot. 16.06.2015 (II kd tlk 23) on kohus võlgniku esindajale ja usaldusisikule meelde tuletanud aruande esitamise kohustust ja kohustanud aruannet koheselt esitama. Selle peale on usaldusisik 17.07.2015 (ehk 1 kuu hiljem) esitanud aruande (II kd tlk 25), milles selgitab, et võlgniku uue aadressi sai ta teada võlgniku poolt kohtusse edastatud töötukassa teatisest ning ühtlasi on teinud hiljemalt 23.07.2015 vastamise kohustusega päringu võlgnikule. 24.11.2015 (II kd tlk 34) esitasid võlausaldajad AS Swedbank ja AS Swedbank Liising taotluse võlgniku kohustustest vabastamise menetluse lõpetamiseks ja kohustustest vabastamise keeldumiseks. Taotluse kohaselt nähtub 17.07.2015 usaldusisiku aruandest, et võlgnik on rikkunud PankrS § 173 lg-st 2 tulenevat kohustust anda usaldusisiku nõudel teavet oma tegevuse või selle otsimise, oma sissetulekute ja vara kohta. Võlausaldajale ei ole teada, et nimetatud kohustuste täitmata jätmiseks esineks võlgnikul mõjuv põhjus, mistõttu on tegemist süülise kohustuse rikkumisega, millega võlgnik rikub võlausaldajate huve. Eelmärgitule tuginedes taotleb võlausaldaja võlgniku kohustustest vabastamise menetluse lõpetamist ja kohustustest vabastamata jätmist. Eelkirjeldatud võlgniku käitumine on pahatahtlik ning võlausaldajate huve kahjustav ja seetõttu lubamatu. Kohustustest vabastamiseks peab iga pankrotivõlgnik menetluse kestel andma endast parima võlausaldajate nõuete rahuldamiseks. Samuti peab võlgnik olema kontaktne ning andma kohtu ja usaldusisiku nõudel teavet. See tähendab, et kohustustest vabastamise menetlus on ette nähtud neile võlgnikele, kelle käitumine on laitmatu ega ole suunatud võlausaldajate huvide teadlikule kahjustamisele. Kuivõrd võlgnik ei ole andnud endast parimat võlausaldajate nõuete rahuldamiseks, ei vasta usaldusisiku päringute jne, on tegemist süülise kohustuste täitmata jätmisega, mis kahjustab võlausaldajate huve. Seetõttu tuleb võlgniku kohustustest vabastamise menetlus lõpetada ning jätta võlgnik pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamata. Õiguslik põhistus ja kohtu seisukoht PankrS § 175 lõike 1 kohaselt otsustab kohus pärast viie aasta möödumist võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamisest võlgniku taotlusel tema pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise, tehes selle kohta määruse. Kooskõlas PankrS § 175 lg 11 võib kohus oma kohustusi nõuetekohaselt täitnud võlgniku asjaolusid arvestades vabastada pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest ka enne viie aasta möödumist menetluse algatamisest, kuid mitte enne kolme aasta möödumist menetluse

algatamisest, eelkõige kui võlgnik on oma kohustusi menetluse ajal nõuetekohaselt täitnud ja rahuldanud võlausaldajate nõudeid arvestavas ulatuses. PankrS § 175 lg 5 kohaselt võib kohus võib omal algatusel ning võlausaldaja või usaldusisiku taotlusel otsustada kohustustest vabastamise keeldumise ja lõpetada kohustustest vabastamise menetluse, kui enne viie aasta möödumist ilmneb käesoleva paragrahvi lõikes 2 või 4 nimetatud alus. Võlausaldaja võib selle taotluse esitada kuue kuu jooksul võlgniku kohustuste rikkumisest teadasaamisest arvates. Kohus leiab, nõustudes avaldajate taotlusega, et esineb alus võlgniku suhtes ennetähtaegselt kohustusest vabastamise menetluse lõpetamiseks ja tema kohustustest vabastamata jätmiseks. Kohtu hinnangul annab määruse asjaolude osas kirjeldatu piisavalt alust väita, et võlgnik on pidevalt eiranud kohtu korraldust oma tegevuse kohta aruannete esitamiseks, millest tulenevalt ei ole ei kohtul ega usaldusisikul ülevaadet, kas ja mida võlgnik teeb selleks, et tegeleda tulutoova tegevusega, selle konstruktiivse otsimisega või kas ja millised on võlgniku sissetulekud. Võlgniku nimetatud tegevus on käsitletav süülise tegevusena vähemalt raske hooletuse vormis, sest võlgnikule on korduvalt isiklikult selgitatud nii kohustustest vabastamise menetluse olemust, sellega kaasnevaid kohustusi ja ülesandeid kui ka muuhulgas aruannete kaudu teabe andmise kohustust. Aruannete esitamata jätmine kohtu poolt määratud korras on viinud selleni, et võlausaldajatel puudus teave menetlusliku olukorra kohta, mis omakorda tähendab, et nende huve rikkuvalt ei ole nad saanud võla nõudmiseks varaseimal võimalikul juhul reageerida asjakohase tegevusega. Riigikohus on rõhutanud, et kohustustest vabastamise võimalus on ette nähtud neile võlgnikele, kelle majanduslik olukord on eriti raske ja et uue võimaluse saamiseks peab võlgnik kohustustest vabastamise menetluse kestel andma endast parima võlausaldajate nõuete rahuldamiseks. Võlgnik ei tohi varjata oma sissetulekud ja peab andma kohtu nõudmisel informatsiooni oma majandusliku olukorra kohta (vt nt lahendid nr 3-2-1-60-13, 32-1-46-13), seega on kohustustest vabastamise menetlus pigem erand ning selle menetluse edukalt läbimise eelduseks on võlgniku poolt kõigi seadusest tulenevate kohustuste korrektne täitmine kohustustest vabastamise menetluse kestel. PankrS § 175 lg 2 p 2 kohaldamiseks on oluline tuvastada, et võlgnik on süüliselt rikkunud § 173 nimetatud kohustust. VÕS § 104 lg 2 järgi on süü vormid hooletus, raske hooletus ja tahtlus. Kohus leiab, et on võlgnikule tema kohustusi piisavalt selgitanud ja viimasel ei ole ka 28.01.2016 istungil esitada ühtegi mõjuvat objektiivset põhjust, mis on takistanud tal esitamast kohtule ettenähtud ajal ja korras aruandeid oma tegevuse kohta. PankrS § 173 lg 3 2. lause kohaselt keeldub kohus võlgnikku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamast, kui võlgnik kohtu poolt määratud tähtaja jooksul teavet ei anna. Kohus on nimetatud tagajärge võlgnikule selgitanud juba 2013 a istungil. Aruandeid on tulnud esitada hiljemalt 02.12.2013 ning alates 23.01.2014 istungil määratud korra kohaselt iga 3 kuu tagant. Seega tänaseks pidanuks olemas esitatud vähemalt 9 aruannet (neist 8 tk kord kvartalis alates 2014), kuid esitatud on vaid ajaliselt esimene kvartaalne aruanne. Võlgniku 28.01.2016 antud selgituse kohaselt ta arvas, et kui tal midagi uut kirjutada ei ole, siis ei pea ta ka aruannet esitama. Usaldusisikuga suhelnud ei ole ja võlgasid ei ole tasunud mitte mingiski ulatuses ühelegi võlausaldajale.

Kohus leiab, et võlgniku selline arusaam ei ole kooskõlas nende selgitustega, mida kohus on talle varasemalt (sealjuures seni võlgniku lepinguliseks esindajaks olnud õigusteadmistega isiku menetlusest osavõtul ja juuresolekul) korduvalt on andnud aruande olemuse ja vajalikkuse kohta ja võlgniku enda vande all antud kinnitusega, et ta saab sellest aru. Usaldusisiku trahvimine Kohus peab antud menetluses siiski vajalikuks lugeda tuvastatuks ka usaldusisiku poolne menetlusõiguste rikkumine. Vaatamata asjaolule, et kohus on igakordselt istungile kutsunud ka usaldusisiku, on viimane alati (sh jätkuva käitumisviisi kohaselt ka 28.01.2016 istungile) põhistanud oma mitteilmumist suure vahemaaga. Kohus leiab, et vahemaa Jõhvi ja Tartu vahel oli usaldusisikul teada juba sellest hetkest, kui ta menetluses hakkas osalema algul ajutise haldurina, hiljem põhihaldurina ning kuivõrd usaldusisikuks nimetatakse isik üksnes tema vabatahtlikult nõusolekul, siis pidi usaldusisik nimetatud kohustust/ülesannet vastu võttes arvestama ka asjaoluga, et kohus oma järelvalvetegevuse raames võib pidada istungeidärakuulamisi, kus osalemise kohustuslikuks tegemine TsMS § 346 alusel tuleneb kaasusepõhiselt konkreetsest vajadusest mingite asjaolude selgitamiseks. Usaldusisik, olles kvalifitseeritud õigusteadmisi eeldava professiooni pidaja, ei saanud PankrS § 172 lg 4 tõlgendada selliselt, et lubatud ja piisav on aruande esitamine üksnes kirjalikus vormis. Antud menetluse puhul pidas kohus vajalikuks võlgniku ja usaldusisiku üheskoos ärakuulamisel olemist eelkõige seetõttu, et usaldusisiku väitel ei ole ta olnud korduvalt võimalik võlgnikuga kontakti saavutada ja kohus leidis, et nimetatud kontakt olnuks väga hästi võimalik saavutada kohtusaalis ärakuulamisel. Usaldusisik on jätkuvalt oma istungile mitteilmumist põhistanud muuhulgas ka rahaliste vahendite puudumisega. Kohtul ei ole alust kahelda võlgniku poolt 2013 istungil antud ütlustes, et usaldusisik on juba menetluse alguses võlgnikule ütelnud, et kuna viimasel „usaldusisiku töö tasustamiseks rahalisi vahendeid ei ole, siis tema asjaga ka eriti ei tegeleta“. Usaldusisiku selline suhtumine tema enda poolt vabatahtlikult võetud kohustuste täitmisse on äärmiselt taunitav ning sellise võimalike üksteistes möödarääkimisest tingitud vastuolude kõrvaldamiseks saanuks ja pidanuks usaldusisik ka ilmuma istungile, millel isiklikult osalemise kohustust on kohus talle korduvalt teatavaks teinud. Kuna kõikide istungite/ärakuulamiste kutse on usaldusisikule teatavaks tehtud ja neis kutsetes sisaldus ka trahvitegemise hoiatus, siis kohus leiab, et antud olukorras on printsiibis täidetud alused ja eeldused trahvida korduvalt ja põhjendamatult kohtu korraldust eiranud usaldusisikut. Hagita menetluses määrab menetlusosaliste ringi kohus, seega, kui kohus on määranud menetlusosalistena ärakuulata lisaks võlgnikule ka usaldusisiku ja on saatnud viimasele vastava isikliku osalemise kohustusega kutse, siis saab mitteilmumise takistuseks mõjuva põhjusena arvesse tulla vaid TsMS § 422 tähenduses liikluskatkestus, poole ootamatu haigestumine või lähedase ootamatu raske haigus. Kui kohus oleks arvanud, et vahemaa Jõhvi-Tartu vahel on suur TsMS § 346 lg 1 2. lause tähenduses, siis oleks kohus pärast esimest vastavasisulist usaldusisiku taotlust seda arvesse võtnud ja mitte enam isikliku ilmumise kohustusega kutsest saatnud. Ilmselgelt on kohus kutset uuesti ja uuesti saates pidanud asja lahendamiseks vajalikuks usaldusisiku isiklikku kohalolemist ja seda sõltumata vahemaa suurusest või aruande kirjalikult esitamisest. Usaldusisiku ärakuulamise kohustus tuleneb PankrS § 175 lg 3, mille kohaselt kohus ei või keelduda võlgnikku kohustustest vabastamast enne kui on ära kuulatud usaldusisik, võlgnik ja võlausaldaja, kes on selleks soovi avaldanud.

Hagita asjana ei takista üldjuhul istungile kutsutud isikute puudumine asja läbivaatamast ja lahendamist, kui kohus ei määra teisiti. Antud juhul on kohus PankrS § 175 lg 3 tulenevalt kohus määranud usaldusisiku ärakuulamise ( sh. 28.01.2016). Isiku ärakuulamine hagita menetluses toimub TsMS § 477 lg 4 kohaselt isiklikult ja suuliselt. Kirjaliku seisukohaga piirdumine on võimalik üksnes juhul, kui kohtu arvates on sel viisil võimalik isikult saadavaid andmeid ja seisukohta piisavalt hinnata. Kohus leiab, et antud kaasuses menetluse lõpetamata jätmine üksnes sel põhjusel, et usaldusisik tema ülekuulamiseks järjekindlalt selleks määratud istungitele ei ilmu, ei ole mõistlik ega menetlusökonoomiliselt (TsMS § 2 lg 2) ja seetõttu leiab kohus, et usaldusisiku ärakuulamise isikliku ja suulise ärakuulamise nõue tuleb lugeda täidetuks antud asjas erandkorras tema aruannetega. Eeltoodule vaatamata peab kohus tekkinud olukorra käesolevas määruses kajastamisega lugeda usaldusisikut piisavalt hoiatatuks edaspidi taolisest mitteaktsepteeritavast käitumisest hoiduma ja leiab, et menetlusökonoomilistel kaalutlustel- lähtudes sellest, et kohus ei pikenda kohustustest vabastamise menetlust ja lõpetab selle ennetähtaegselt, millest tulenevalt puudub käesoleva menetluse raames vajadus edaspidiselt usaldusisiku toimimise järgi- ei ole usaldusisiku trahvimine käesoleva järelvalvemenetluse lõpetamiseks aktuaalne ja vältimatu. PankrS § 175 lg 6 kohaselt määruse peale, millega kohus on keeldunud võlgniku kohustusest vabastamisest, võib võlgnik ja võlausaldaja esitada määruskaebuse. /allkirjastatud digitaalselt/ Marika Leimann Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.