Täitmine › Isiku avaldus täitemenetluse peatamiseks, ajatamiseks jms

MENETLUSE KÄIK

XXX OÜ (avaldaja) esitas 4. jaanuaril 2016 avalduse täitemenetluse nr 023/2015/2760 ajatamiseks täitemenetluse seadustiku (TMS) § 45 alusel. Avaldaja taotles 14. jaanuari 2016. a täpsustuse kohaselt kohustada avaldajat tasuma eelnimetatud täitemenetluses oleva nõudesumma tasumata osa 16 068 eurot 15 senti, viivis 306 eurot 64 senti ja menetluskulud 2731 eurot, s.o kokku 19 105 eurot 79 senti võrdsetes osades kümne kuu jooksul. Kui makseperiood on liiga pikk, palub avaldaja ajatada võlgnevuse täitmine sellise perioodi peale, mida kohus peab võimalikuks. Avalduses märgitakse, et OÜ XXXi näol on tegemist ainukese sissetuleku allikaga juhatuse liikmele ning avaldaja kontode arestimine toob kaasa selle, et juhatuse liikmel, kui eraisikul puuduvad igasugused rahalised vahendid, ka minimaalne elatusmiinimum. Harju Maakohus võttis 15. jaanuari 2016. a määrusega avalduse menetlusse ja edastas puudutatud isikutele seisukoha küsimiseks. Sissenõudja palus 25. jaanuari 2016. a seisukohas jätta avalduse rahuldamata. Avaldaja kohustus tuleneb 29. oktoobril 2015 jõustunud kohtulahendist tsiviilasjas nr 2-15-3153, seega on täitemenetluses võlgniku vastu esitatud põhjendatud võlanõue. Avaldaja on 16. novembril 2015. a võlgnevuse maksegraafikus teinud ettepaneku, et ta tasub 10. jaanuariks 2016 võlgnevusest 5005 eurot 98 senti, kuid avaldaja on tasunud vaid 1000 eurot, mis omakorda moodustab vaid ca 12% võlgniku viidatud puhaskasumist (8167 eurost). Avaldajal on märkimisväärses ulatuses kohustusi võlausaldaja ees, seega puudub täitemenetluse ajatamiseks alus. Avaldaja ei ole täitnud varasemates maksegraafikutes märgitud ajakava. See annab omakorda aluse pärast ajatamise avalduse rahuldamata jätmist asuda võlgnevust sundtäitma. Sissenõudja palus kohtul arvestada võlgniku eelnevat maksedistsipliini (võlgniku enda välja pakutud maksegraafikut ei ole õigeaegselt täidetud) ja avaldaja lubaduste ebausaldusväärsust võla tasumisel graafikujärgselt. Kohtutäitur märgib, et avaldajal tuleb tõendada, et menetluse jätkamine on tema suhtes ebaõiglane ning tingimata arvesse võtta, et sissenõudja huvid ei saa täitemenetluse ajatamisega kahjustatud. Võlgnik ei ole neid asjaolusid tõendanud. Täitedokumendist nähtub, et võlgnik on olnud nõude täitmisega viivituses juba detsembrist 2014. Samuti ei ole võlgnik veenvalt tõendanud, et tal on võimalik täita ja ta täidab täitemenetluse ajatamise korral nõuet vastavalt kohtumäärusele. Nähtuvalt äriregistrist on võlgnikul maksuvõlg 1123 eurot 48 senti ning konto aresti alt vabastamine annab võimaluse esimeses järjekorras Maksu- ja Tolliametile täita kohustus tema ees. Asjaolu, et võlgniku näol on tegemist juhatuse liikme XXXainsa sissetuleku allikaga, on võlgniku suhtes toimuvas täitemenetluses asjassepuutumatu.

KOHTUMÄÄRUSE PÕHJENDUSED

Kohus vaatab esitatud avalduse läbi tulenevalt TsMS § 475 lg 2 hagita menetluses. Vastavalt TsMS § 477 lg 1 vaatab kohus hagita asja läbi hagimenetluse sätete kohaselt, arvestades hagita menetluse kohta sätestatud erisusi. Sama paragrahvi 5. lõike kohaselt ei ole kohus seotud menetlusosaliste esitatud taotluste ega asjaoludega ega nende hinnanguga asjaoludele, kui seadusest ei tulene teisiti ning lg 7 järgi peab kohus kontrollima avalduse vastavust seadusele ja avalduse tõendatust ka juhul, kui avalduse kohta ei ole esitatud vastuväiteid. Vajaduse korral nõuab kohus avaldajalt tõendite esitamist või kogub neid omal algatusel. TsMS § 477 lg 2 järgi võib kohus hagita asja läbi vaadata ja lahendada kohtuistungit pidamata, välja arvatud juhul, kui seadusega on sätestatud kohtuistungi korraldamise kohustus. Praeguses asjas kohtuistungi pidamise kohustust seadus ette ei näe, mistõttu kohus lahendab asja kirjalikus menetluses. Kohus, tutvunud kohtule esitatud avalduse, kohtutäituri ja sissenõudja kirjalike seisukohtadega, dokumentaalsete tõenditega ning uurinud ja hinnanud kogutud tõendeid kogumis, leiab, et avalduse rahuldamiseks ei ole alust. TMS § 45 kohaselt võib kohus võlgniku avalduse alusel täitemenetluse peatada või täitmist pikendada või ajatada, kui menetluse jätkamine on võlgniku suhtes ebaõiglane. Seejuures tuleb arvestada sissenõudja huvisid ning muid asjaolusid, muu hulgas võlgniku perekondlikku ja majanduslikku olukorda. Kohus leiab, et avaldaja ei ole toonud esile asjaolusid, mis kaaluksid üles sissenõudja huvi saada täitedokument täidetud põhjendamatute viivitusteta. Riigikohus on 12. juuni 2012. a tsiviilasjas nr 3-2-1-79-12 tehtud määruse p-s 11 märkinud järgmist: "TMS § 45 sätestab nn üldise õiglusklauslina ja erandnormina, millal on võimalik täitemenetlus peatada, ajatada või pikendada, kui selle jätkamine oleks võlgniku suhtes ebaõiglane. Erandliku normina tuleb TMS § 45 tõlgendada kitsendavalt, kuna üldjuhul võib iga võlgnik esitada väite, et täitemenetlus on tema suhtes ebaõiglane, sest arestitakse ja müüakse temale kuuluvat vara. Seega annavad TMS § 45 kohaldamiseks alust vaid erandlikud asjaolud. Selliseks erandlikuks asjaoluks ei ole üldjuhul ainuüksi elukoha kaotus, mis reeglina sellise täitemenetlusega kaasneb. Samas ei ole välistatud, et ka elukoha kaotuse korral võidakse täitemenetlus peatada, kui võlgnikul on nt väikesed lapsed, raske haigus, ta on väga kõrges vanuses või esinevad muud sarnased asjaolud ning võlgnik vajab aega uue elukoha leidmiseks. Samas ei saa täitemenetluse peatamine või ajatamine TMS § 45 erandlikku iseloomu arvestades olla väga pikaajaline. Üldjuhul on ajatamine võimalik kuude-, mitte aastatepikkuseks ajavahemikuks." Kohus leiab, et viidatud Riigikohtu lahendis kajastatud seisukohtadest on põhjendatud lähtuda ka praeguse asja lahendamisel, kuigi võlgnikuks praeguses asjas on juriidiline isik. Avaldaja sooviks on, et 19 105 euro 79 sendi suuruse võla tasub ta kümne kuu jooksul. Kohtu hinnangul on selliselt maksegraafiku tegemine ja sellest tulenevalt ka täitemenetluse ajatamine üldjuhul võimalik, kuid kohus leiab, et praeguses asjas ei ole avaldaja põhistanud TMS §-s 45 toodud erandlikku alust. Avaldaja ei ole esile toonud põhjust, miks ta leiab, et täitemenetluse jätkamine on tema suhtes ebaõiglane. Võlgniku kohustus tuleneb Harju Maakohtu 25. septembri 2015. a kohtuotsusest tsiviilasjas nr 2-15-6153. Selle otsusega rahuldas kohus UAB „XXX“ hagi XXX OÜ vastu ja mõistis võlgnikult välja põhivõla 17 068 eurot 15 senti ja viivise 306 eurot 64 senti ning 22. aprillist 2015 viivise arvestatuna põhinõudelt võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg -s 1 sätestatud määras kuni põhinõude täitmiseni. Sama otsusega on võlgnikult välja mõistetud ka menetluskulud

2-16-57 kokku 2731 eurot. Nimetatud otsusest nähtub, et sissenõudja müüs võlgnikule 7. jaanuari 2014. a lepinguga erinevaid kangaid ja tekstiilitooteid, kuid võlgnik jättis müüdud kauba eest tasumata, mida ta ka ise menetluses kinnitas. Kohus leiab, et võlgnik ei ole esile toonud asjaolu, miks täitemenetluse jätkamine on tema suhtes ebaõiglane. Võlgnik on küll kohtule esitatud dokumentides tuginenud sellele, et tema juhatuse liikme sissetulek sõltub suuresti võlgniku toimimisest ja ettevõtte normaalse töö takistamine võib ohtu seada juhatuse liikme kui eraisiku kohustuste täitmise. Kohus märgib, et võlgniku sellekohane väide on asjassepuutumatu, sest võlgnikuks on juriidiline isik ning võlgniku avaldatust ei nähtu, miks ei saa täita jõustunud kohtuotsust võlgniku, kui juriidilise isiku suhtes. Võlgnik väidab, et väga oluline on see, et võlgnik saaks jätkata oma majandustegevust ning selleks on vaja, et ei arestitaks tema arveldusarveid ja vara. Siinkohal märgib kohus, et täitemenetluse eesmärgiks on sissenõudja nõude rahuldamine kõige tõhusamal viisil, arvestades seejuures võlgniku õigustatud huvidega. Täitemenetluse käigus sissenõude pööramist võlgniku varale ei saa pidada ebaproportsionaalseks. Võlgnik on kirjavahetuses kohtuga märkinud (tl 19), et kohtutäitur on võlgniku arveldusarved juba arestinud. Eeltoodust tulenevalt ei ole avaldaja avaldus sundtäitmise ajatamiseks täiteasjas nr 023/2015/2760 põhjendatud ning avaldaja toodud põhistus ei kaalu üles sissenõudja huvi nõude kiireks rahuldamiseks. Kõik määruses kajastamata dokumentaalsed tõendid, menetlusosaliste väited ning seisukohad ei oma kohtu arvates asjas sisulist tähtsust, mistõttu kohus neile ei vasta. Küll aga selgitab kohus, et päris selge ei ole võlgniku kohustuse suurus. Võlgniku ja sissenõudja arvates on põhivõla suuruseks 16 068 eurot 15 senti (tl 17 ja tl 26–27). Kuid kohtutäiturile ei ole teada, kas võlgnik on detsembris 2015 tasunud 1000 eurot. Ka ei ole sissenõudja kinnitanud kohtutäiturile selle summa laekumist täitemenetluse väliselt. Kui sissenõudjale on midagi laekunud täitemenetluse väliselt, tuleb tal seda kohtutäiturile kinnitada. Avaldusest ja selle lisadest nähtuvalt ei ole õnnestunud äriühingu kohustust pika aja jooksul täita. Kohus peab vajalikuks juhatada võlgniku juhatuse liikme tähelepanu äriseadustiku § 180 lg-st 51 tulenevale juhatuse liikme kohustusele. Nimelt peab juhatus viidatud sätte alusel juhul, kui osaühing on maksejõuetu ning maksejõuetus ei ole tema majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine, esitama viivitamata, kuid mitte hiljem kui 20 päeva möödumisel maksejõuetuse ilmnemisest, kohtule osaühingu pankrotiavalduse. Menetluskulude osas tuleb juhinduda TsMS §-dest 172 ja 173. TsMS § 172 lg 1 sätestab, et hagita menetluses kannab menetluskulud isik, kelle huvides lahend tehakse ning kui menetluses osaleb mitu isikut, võib kohus otsustada, et menetluskulud kannab täielikult või osaliselt mõni menetlusosaline, kui see on asjaolusid arvestades õiglane. Vastavalt TsMS § 173 lg 1 asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 173 lg 4 kohaselt näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. TsMS § 172 lg 7 lause 2 sätestab, et kui menetluse võib algatada üksnes avalduse alusel ja avaldus jääb rahuldamata, jätab kohus menetluskulud avaldaja kanda, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohus saab täitemenetluse ajatada üksnes täitemenetluse osalise esitatud avalduse alusel. Kohus jättis võlgniku avalduse rahuldamata, mistõttu esineb TsMS § 172 lg 7 teises

lauses sätestatud alus menetluskulude avaldaja kanda jätmiseks. Kohus jätab menetluskulud avaldaja kanda. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1 esimene lause). TsMS § 174 lg 2 sätestab, et maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. Kohus on seisukohal, et menetluskulude kindlaksmääramine takistab käesolevas asjas menetlust lõpetava määruse tegemist. Kohus saab läbiviidud menetluse tulemusel lahendada võlgniku avalduse, kuid menetluskulude kindlaksmääramine takistaks avalduse lahendamise kohta kohtumääruse tegemist. Kohus määrab menetluskulud kindlaks TsMS § 177 lõikes 2 sätestatud korras, eeldusel, et menetlusosaline esitab pärast lahendi jõustumist kohtule selleks vastava avalduse. Kui menetlusosalised on asjas kandnud menetluskulusid, palun esitada kohtule menetluskulude nimekiri hiljemalt kahe nädala jooksul kohtulahendi jõustumisest arvates.

/allkirjastatud digitaalselt/ Külli Puusep Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.