Eesistuja Kaupo Paal, liikmed Tambet Tampuu ja Urmas Volens
Kohtuasi
M.M. avaldus lepitusmenetluse korraldamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Ringkonnakohtu 27. mai 2021. a määrus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
M.M. määruskaebus
Menetlusosalised ja esindajad Riigikohtus
nende Avaldaja M.M., lepinguline esindaja vandeadvokaat Tõnu Mets Puudutatud isik X Puudutatud isik Y Puudutatud isik Z Puudutatud isik E.A., lepinguline esindaja vandeadvokaat Karina Lõhmus-Ein Puudutatud isik Kambja Vallavalitsus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 27. mai 2021. a määrus tsiviilasjas nr 2-16-9408 tervikuna ja Tartu Maakohtu 9. märtsi 2021. a määrus samas tsiviilasjas osas, milles maakohus jättis M.M. avalduse rahuldamata ja tühistas Tartu Maakohtu 16. jaanuari 2017. a määrusega kehtestatud suhtluskorra, ning menetluskulude jaotuse osas. Saata asi selles osas samale maakohtule uueks läbivaatamiseks.
1.M.M. (avaldaja, isa) esitas 28. detsembril 2018 Tartu Maakohtule avalduse, milles palus korraldada lepitusmenetluse, sest E.A. (ema) on jätnud täitmata tema ja avaldaja ühiste lastega (lapsed) suhtlemist korraldava Tartu Maakohtu 16. jaanuari 2017. a kohtumääruse. Isa palus tunnistada Tartu Maakohtu
2-16-9408
16.jaanuari 2017. a kohtumääruse sundtäidetavaks, piirata ema hooldusõigust laste suhtes laste ja isa suhtlemist puudutavates küsimustes ning määrata laste erieestkostjaks laste ja isa suhtlemist puudutavates küsimustes Kambja Vallavalitsus (vallavalitsus). Avalduse kohaselt on laste ema keeldunud suhtluskorra täitmisest ning takistanud lastel isaga suhelda. Alates 2018. a kevade lõpust ei ole ema suhtluskorda täitnud ning isa ei ole lapsi näinud. Ema on koostöö välistanud, ta ei vasta telefonile, ei jaga isale lastega seotud infot, ei täida kohtu ega lastekaitseametnike juhiseid ega kokkuleppeid ning seab kohtumisteks ebamõistlikke piirangud või takistusi. Ema ei ole andnud isale infot ka laste haigestumiste ja spordivõistluste kohta ega kooskõlastanud noorima lapse haridusküsimusi. Sellega on ema jätnud täitmata hooldusõiguse teostamist puudutava informatsiooni andmise kohustuse.
2.Ema vaidles lepitusmenetluse avaldusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Ema leidis, et ta ei ole lastega suhtlemist korraldavat kohtumäärust rikkunud. Lapsed ei ole nõus isaga suhtlema. 2018. aasta kevadel halvenesid isa suhted lastega ning lastel tekkis tõrge isaga suhelda.
3.Lastele riigi õigusabi korras määratud esindaja avaldas, et lapsed ei ole isaga suhtlemist välistanud, aga jõumeetodi kasutamine lastega suhtlemiseks ei toimi.
4.Vallavalitsus avaldust ei toetanud, leides, et jõumeetodite kasutamine ei anna tulemust.
5.Tartu Maakohus tunnistas 9. märtsi 2021. a määrusega lepitusmenetluse ebaõnnestunuks, jättis rahuldamata isa avalduse ema hooldusõiguse osaliseks piiramiseks ja vallavalitsuse määramiseks laste erieestkostjaks. Samuti jättis maakohus rahuldamata isa avalduse Tartu Maakohtu 16. jaanuari 2017. a määruse sundtäidetavaks tunnistamiseks. Maakohus tühistas 16. jaanuari 2017. a määrusega kehtestatud isa ja laste suhtlemiskorra ning uut suhtluskorda ei määranud. Maakohus jättis menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Maakohus leidis, et lepitusmenetlus tuleb tunnistada ebaõnnestunuks. Vanemad on pöördunud pereterapeudi poole, kuid pereteraapial ei ole tulemusi olnud. Lapsed on avaldanud kohtule ja riigi õigusabi korras määratud esindajale, et nad ei taha isaga üldse suhelda. Lapsed on isaga koos viibides tundnud end pikema aja jooksul halvasti. Lapsed on sellises vanuses, et avaldavad iseseisvalt oma arvamust ning nende sundimine tahte vastaselt ei ole nende huvides. Seadusest ei tulene lapsele kohustust vanemaga suhelda. Asjas ei ole tõendatud, et ema on suhtlemist takistanud. Maakohus jättis erieestkostja määramise taotluse rahuldamata, sest asjas ei ole tõendatud, et lapsi kasvatav vanem on koostööst keeldunud või ei ole suuteline koostööd tegema. Maakohus tühistas 16. jaanuari 2017. a määrusega kehtestatud suhtluskorra ja jättis uue suhtluskorra määramata, sest lapsed on avaldanud vastumeelsust isaga suhtlemisele ning laste survestamine isaga kohtumisteks ei ole laste huvides. Maakohus märkis, et perekonnaseaduse (PKS) § 143 lg 3 kohaselt võib kohus lapse huvides piirata suhtlusõigust või selle kohta tehtud varasemate lahendite täitmist. Lapsel ei ole kohustust suhelda lahus elava vanemaga, kui see kahjustab lapse heaolu ja turvatunnet.
6.Isa esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palus maakohtu määruse tühistada resolutsiooni punktide 2–5 osas, millega maakohus jättis avaldaja avalduse rahuldamata, ja teha uus määrus, millega avaldus rahuldada. Menetluskulud palus isa jätta ema kanda.
7.Ema vaidles määruskaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Vallavalitsus määruskaebust ei toetanud. 2(7)
2-16-9408 Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
8.Tartu Ringkonnakohus jättis 27. mai 2021. a määrusega maakohtu määruse muutmata ja avaldaja määruskaebuse rahuldamata ning määruskaebemenetlusega seotud menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Ringkonnakohus nõustus maakohtu määruse põhjendustega ega korranud neid. Ringkonnakohus ei nõustunud määruskaebuse väitega, et maakohus ei võinud suhtluskorda lõpetada uut korda määramata. Maakohus leidis põhjendatult, et kehtiv suhtluskord ei toiminud ning tuleb tühistada. Laste soovimatus isaga kohtuda tekkis maakohtu 16. jaanuari 2017. a määrusega kehtestatud suhtluskorra täitmise ajal. Maakohus arvestas lastele määratud esindaja ja erialaspetsialistide arvamustega ning laste avaldatuga ärakuulamisel ja jõudis järeldusele, et laste sundimine isaga kohtuma ei oleks laste parimates huvides. Kohus võib jätta suhtluskorra määramata, kui laste sundimine isaga suhtlema kahjustab laste huve. Ringkonnakohus nõustus maakohtu põhjendustega erieestkostja määramata jätmise osas. Eestkosteasutus on leidnud, et erieestkostja kaudu laste ja isa suhtlemise korraldamine tekitaks lastele negatiivset stressi ja oleks vastuolus laste huvidega. Erieestkostja määramine oleks põhjendatud olukorras, kus oleks tuvastatud, et ema teeb takistusi laste ja isa suhtlemisele. Praegusel juhul ei ole see tuvastatud.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
9.Avaldaja esitas määruskaebuse, milles palub maa- ja ringkonnakohtu määrused tühistada, välja arvatud osas, milles maakohus tunnistas lepitusmenetluse ebaõnnestunuks. Avaldaja palub teha uue määruse, millega avaldus rahuldada. Avaldaja leiab, et ei esinenud alust suhtlusõiguse piiramiseks ja seda ei ole menetluses ka arutatud. Varasema suhtluskorra tühistamisel ei saanud jätta uut suhtluskorda määramata. Kohtud rikkusid PKS § 143 lg-id 2 ja 21 ning TsMS § 563 lg 7 p-e 1–3. Avaldaja ei ole lastega sisuliselt 2018. aasta kevadest ehk kolme aasta jooksul kohtuda saanud. Kohtud ei ole tuvastanud, et avaldaja kahjustaks lapsi. Kohtud on tuginenud üksnes sellele, et lastel on tekkinud vastumeelsus avaldajaga suhelda, jättes tuvastamata laste vastumeelsuse põhjuse. Laste vastumeelsus avaldajaga suhtlemisel ei saa olla aluseks suhtlemise piiramisele. Kohtud on jätnud tähelepanuta isa avalduses tood asjaolud selle kohta, et ema sekkub laste ja avaldaja vahelisse suhtlemisse. Ema negatiivsed hoiakud avaldaja suhtes mõjutavad laste suhtumist avaldajasse, süvendades lastes vanemate lahutuse tõttu tekkinud lojaalsuskonflikti ning vastumeelsust avaldajaga suhtlemisel. Avaldaja soovib lastega isiklikke suhteid säilitada ja parandada. Avaldaja leiab, et lastega suhtlemise korraldamiseks tuleks määrata erieestkostja, sest varem rakendatud abinõud ei ole tulemusi andnud. Avaldaja märgib, et maakohus lahendas TsMS § 563 lg-s 9 sätestatud 60 päeva asemel asja üle kahe aasta.
10.Ema vaidleb määruskaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Vallavalitsus määruskaebust ei toeta.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
3(7)
2-16-9408
11.Kolleegium leiab, et tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 701 lg 3, § 695 ja § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tuleb materiaalõiguse väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu tühistada ringkonnakohtu määrus tervikuna ja maakohtu määrus osas, milles maakohus jättis isa avalduse rahuldamata ja tühistas maakohtu 16. jaanuari 2017. a määrusega kehtestatud suhtluskorra. Samuti tuleb maakohtu määrus tühistada menetluskulude jaotuse osas. Asi tuleb tühistatud osas saata samale maakohtule uueks läbivaatamiseks. Määruskaebus rahuldatakse osaliselt.
12.Maakohtu määrus on TsMS § 456 lg 4 teise lause ja TsMS § 463 lg 2 järgi jõustunud osas, milles maakohus tunnistas lepitusmenetluse ebaõnnestunuks.
13.Menetlusosalised vaidlevad kassatsiooniastmes selle üle, kas maakohtus toimunud lepitusmenetluse ebaõnnestumise tõttu oli alust tühistada maakohtu 16. jaanuari 2017. a määrusega kehtestatud suhtluskord selliselt, et uut suhtluskorda ei määratud.
13.1.TsMS § 563 järgi toimub vanema ja lapse suhtlemist korraldava jõustunud kohtumääruse rikkumise korral rikkumise kõrvaldamiseks vanema palvel kohtus lepitusmenetlus. Kolleegium on varem selgitanud, et kuigi lepitusmenetluse eesmärk on lepitada vanemaid ja saavutada seeläbi vanemate kokkulepe selle kohta, kuidas lapsest lahus elav vanem saab lapsega suhelda, on vaja tagada lapsega suhtlemist reguleeriva kohtumääruse täitmine ka siis, kui vanemad kokkulepet ei saavuta (vt Riigikohtu 16. juuni 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-64-10, p 34). Kui lepitusmenetlus ebaõnnestub, peab maakohus tegema määruse lepitusmenetluse ebaõnnestumise kohta ja ühe TsMS § 563 lg 7 p-des 1–3 nimetatud otsustustest. Maakohtul ei ole õigust teha lepitusmenetluse ebaõnnestumise korral määrust, milles ta ei tee ühtegi eelnimetatud otsustustest (vt Riigikohtu 19. veebruari 2020. a määrus tsiviilasjas nr 2-17-13244/121, p 16.2).
13.2.Maakohus tunnistas praegusel juhul lepitusmenetluse ebaõnnestunuks, sest vanemate pereteraapia ei andnud tulemusi ja lapsed ei taha isaga suhelda. Maakohus tühistas 16. jaanuari 2017. a määrusega kehtestatud suhtluskorra, leides, et laste survestamine isaga kohtumisteks ei ole laste huvides. Uut suhtluskorda maakohus ei määranud. Kolleegium leiab, et kohtud kohaldasid vääralt TsMS § 563 lg-t 7 ja PKS § 143 lg-t 3. Maakohus tunnistas lepitusmenetluse ebaõnnestunuks, kuid ei teinud ühtegi TsMS § 563 lg 7 p-des 1–3 nimetatud otsustustest. Ringkonnakohus seda rikkumist ei kõrvaldanud. Kohtud viitasid küll PKS § 143 lg-le 3, mille kohaselt võib kohus lapse huvides suhtlusõigust või selle kohta tehtud varasemate lahendite täitmist piirata või lõpetada suhtlusõiguse teostamise või selle kohta tehtud varasemate lahendite täitmise, kuid kohtud ei rakendanud selles sättes nimetatud meetmeid. Seega ei ole maakohus piiranud isa õigust lastega suhelda, millele viitas ka ringkonnakohus. Seetõttu tuleb kohtute määrused vaidlustatud osas tühistada. Kolleegium selgitab, et lepitusmenetluses varasema kohtu määratud suhtluskorra tühistamine ei piira vanema õigust oma lapsega suhelda ning see ei ole ka sobilik meede lapse õiguste kaitseks. Suhtluskorra kindlaksmääramise avaldust PKS § 143 lg 21 alusel lahendades ei saa kohus jätta avaldust rahuldamata ja suhtluskorda määramata. Lepitusmenetluse korraldamisel TsMS § 563 alusel ei saa kohus varasemat suhtluskorda tühistades jätta uut suhtluskorda määramata. Kohus saab lapse huvides suhtlusõigust piirata üksnes PKS § 143 lg-te 3–5 alusel. Kolleegium on varem selgitanud, et riik saab PKS § 143 lg-te 3–5 alusel sekkuda vanema ja lapse suhtlemisõigusesse juhul, kui vanemaga suhtlemine ei ole lapse huvidega kooskõlas ning see 4(7)
2-16-9408 kahjustaks lapse tervist ja arengut. Nii võib kohus PKS § 143 lg 3 järgi lapse huvides suhtlusõigust või selle kohta tehtud varasemate lahendite täitmist piirata või suhtlusõiguse teostamise või selle kohta tehtud varasemate lahendite täitmise lõpetada. Seda võib kohus otsustada ka omal algatusel (PKS § 143 lg 5) (vt Riigikohtu 11. jaanuari 2017. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-138-16, p 20 ja
14.märtsi 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-6-12, p 19). Kolleegium selgitab lisaks, et suhtluskorra kindlaksmääramisel ja lepitusmenetluses on kohtul võimalik suhtluskord määrata ka selliselt, et lapse huvides piiratakse või keelatakse suhtlusõiguse teostamine mingiks ajaks. Samuti on kolleegium varem selgitanud, et PKS § 143 lg 3 järgi lapse ja vanema suhtlusõiguse piiramisel ei ole määrav lapse tahe, vaid see, et tuvastatud asjaoludel ei ole vanema ja lapse suhtlemine lapse huvides ning kahjustaks lapse tervist ja arengut (vt Riigikohtu 6. aprilli 2018. a määrus tsiviilasjas nr 2-15-16111/116, p 18). Praeguses asjas ei ole kohtud tuvastanud, et maakohtu 16. jaanuari 2017. a määrusega kehtestatud suhtluskord ei ole laste huvidega kooskõlas ning see kahjustab laste tervist ja arengut. Asja uuel lahendamisel tuleb maakohtul otsustada, milliseid meetmeid TsMS § 563 lg 7 alusel kohaldada.
13.2.1.Maakohus jättis TsMS § 563 lg 7 p-s 1 ette nähtud sunnivahendid kohaldamata, leides, et lapsi ei ole võimalik kohustada isaga suhtlema ning lastele ei tulene seadusest ka kohustust vanemaga suhelda. Maakohus kohaldas vääralt TsMS § 563 lg 7 p 1. TsMS § 563 lg 7 p 1 alusel sunnivahendite kohaldamist ei välista see, et lapsed ei soovi isaga suhelda. Kolleegium selgitab TsMS § 563 lg 7 p-s 1 sätestatud sunnivahendite kohaldamise eeldusi. TsMS § 563 lg 7 p 1 järgi saab kohus lepitusmenetluse ebaõnnestumisel otsustada, milliseid sunnivahendeid tuleb rakendada täitemenetluse seadustiku (TMS) mõttes. TMS § 179 lg 2, § 183 ja § 261 järgi saab kohtutäitur eelkõige määrata pärast hoiatuse tegemist täitemenetluse võlgnikule sunniraha ning kasutada TMS § 179 lg 4 alusel suhtluskorra lahendi täitmiseks jõudu, eeldusel et kohus on andnud jõu kasutamiseks kohtumääruses loa. TsMS § 563 lg 7 p 1 kohaldamine on oluline selleks, et kohtutäitur saaks kohaldada TMS § 179 lg-s 4 sätestatut. Seega peab maakohus lepitusmenetluse ebaõnnestumise korral TsMS § 563 lg 7 p 1 kohaldades märkima, kas ta lisaks sunniraha kasutamisele lubab kohtutäituril vajaduse korral kohaldada ka jõudu (vt Riigikohtu
19.veebruari 2020. a määrus tsiviilasjas nr 2-17-13244/121, p 16.3). Kolleegium jääb varem esitatud seisukoha juurde, et TMS § 179 lg-t 2 tuleb koosmõjus §-dega 183 ja 261 tõlgendada selliselt, et kohtutäitur võib vanema ja lapse suhtlemist reguleerivat kohtulahendit täites määrata lapsega koos elavale vanemale sunniraha, kui vanem takistab kohtulahendi sundtäitmist, s.o takistab lapsel lahus elava vanemaga kohtulahendis määratud ajal, kohas ja viisil suhelda. Seetõttu ei ole sunniraha määramisel otsustava tähendusega see, et vanema ja lapse suhtlemist ei ole toimunud kohtulahendis määratud ajal, kohas ja viisil, vaid see, et lahus elava vanema ja lapse suhtlemist ei ole toimunud lapsega koos elava vanema tegude või tegevusetuse tõttu. Muu hulgas saab vanema ja lapse suhtlemist reguleeriva kohtulahendi sundtäitmise takistamiseks pidada seda, kui lapsega koos elav vanem keeldub võimaldamast lapsel lahus elava vanemaga suhelda ja muudab suhtluse võimatuks (vt Riigikohtu üldkogu 17. detsembri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-4-13, p 69). Kolleegium selgitab, et TsMS § 563 lg 7 p-s 1 ette nähtud sunnivahendite kohaldamine on õigustatud eelkõige juhul, kui kohtumääruses sätestatud suhtlemiskord vastab kohtu hinnangul lapse huvidele ja 5(7)
2-16-9408 selles ei tuleks teha muudatusi, kuid on vaja sundida kohtumäärust rikkuvat vanemat määrust täitma (vt Riigikohtu 16. juuni 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-64-10, p 34). Lapsega koos elaval vanemal on suhtluskorra täitmisel kaasa aitamise kohustus, mille tulemusel peavad vanemad tegema koostööd ning austama nii lapse kui ka teineteise õigusi ja huve. Kolleegium on varem leidnud, et vanema ja lapse suhtluskorra täitmisel peavad vanemad üritama teha kõik võimaliku selleks, et suhtluskorra täitmine õnnestuks tõrgeteta ning laps suhtuks suhtluskorda ja selle täitmisesse positiivselt. Vanematel on võimalik mõistlikkuse piirides veenda ning mõjutada last suhtluskorda täitma ning suhtuma suhtluskorra täitmisesse loomulikult ja positiivselt (vt ka Riigikohtu üldkogu
17.detsembri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-4-13, p 78). Asja uuel lahendamisel tuleb maakohtul kolleegiumi eeltoodud seisukohtadega arvestada ning asjaoludest lähtuvalt kaaluda TsMS § 563 lg 7 p 1 alusel sunnivahendite rakendamist.
13.2.2.Kohtud ei kaalunud TsMS § 563 lg 7 p-s 2 sätestatud meetme rakendamist. Kolleegium selgitab, et TsMS § 563 lg 7 p 2 järgi saab kohus lepitusmenetluse ebaõnnestumisel suhtlemist reguleerivat määrust ka muuta ja sätestada lapse huvide ning vanemate võimalustega paremas kooskõlas oleva suhtlemiskorra. Viidatud sätte alusel saab kohus PKS § 143 alusel anda lapsest lahus elavale vanemale varasemas suhtlemist reguleerivas kohtumääruses sätestatust kas suuremas või väiksemas mahus suhtlusõiguse (vt Riigikohtu 24. aprilli 2019. a määrus tsiviilasjas nr 2-17-9910/133, p 17 ja 16. juuni 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-64-10, p 34). Asja uuel lahendamisel tuleb maakohtul TsMS § 563 lg 7 p 2 alusel kaaluda, kas ja millises ulatuses muuta suhtlemist puudutavat määrust. Kui lapsed ei ole lahus elava vanemaga pikka aega kohtunud ega suhelnud, tuleb mh hinnata, kas laste ja isa vahelise suhtlemise taastamiseks on vaja rakendada üleminekumeetmeid. Näiteks tuleb hinnata, kas on vaja muuta suhtluskorda selliselt, et laste ja isa kohtumisi suurendatakse mingi aja jooksul. Muu hulgas võib kohus PKS § 143 lg 2 järgi täpsustada, millisest tegevusest peavad vanemad lastega suheldes hoiduma (vt ka Riigikohtu 9. novembri 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-83-11, p 21).
13.2.3.TsMS § 563 lg 7 p 3 järgi saab kohus lepitusmenetluse ebaõnnestumisel teha muudatusi vanemate hooldusõiguses. Kolleegium on varasemas praktikas selgitanud, et kohus saab lapsega koos elava vanema isikuhooldusõigust PKS § 134 alusel piirata, võttes vanemalt otsustusõiguse lapse ja teise vanema suhtlemist puudutavas küsimuses. Sellega kaotab lapsega koos elav vanem õiguse otsustada lapse ja teise vanema suhtlemise üle ning see tehakse ülesandeks neutraalsele kolmandale isikule. Vanema ja lapse suhtlemise korraldamiseks vahendaja määramise võimalus tuleneb PKS § 209 lg-st 1, mille järgi nendeks toiminguteks, mida vanem teha ei saa, määratakse lapsele erieestkostja (vt Riigikohtu 14. märtsi 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-6-12, p-d 23 ja 24). Erieestkostja määramine on põhjendatud, kui erinevad meetmed lapse ja lahuselava vanema suhtlemise korraldamiseks pole tulemusi andnud ja lapsega kooselav vanem järjepidevalt rikub lahuselava vanema õigust lapsega suhelda (vt Riigikohtu 6. aprilli 2018. a määrus tsiviilasjas nr 2-15-16111/116, p 19). Maakohus jättis rahuldamata isa avalduse laste ema hooldusõiguse piiramiseks ja erieestkostja määramiseks, leides, et asjas ei ole tõendatud, et ema keeldub laste üleandmisest või takistab laste kohtumisi isaga. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga, märkides lisaks, et erieestkostja määramine oleks põhjendatud olukorras, kus oleks tuvastatud, et ema teeb takistusi laste ja isa suhtlemisele. Kolleegium nõustub kohtutega selles, et erieestkostja määramine on põhjendatud eelkõige olukorras, kus lapsega kooselav vanem järjepidevalt rikub lahuselava vanema õigust lapsega suhelda ja erinevad 6(7)
2-16-9408 meetmed lapse ja lahuselava vanema suhtlemise korraldamiseks ei ole tulemusi andnud. Samas leiab kolleegium, et põhjendatud on määruskaebuse väited, et kohtud jätsid tähelepanuta laste isa esitatud asjaolud selle kohta, et laste ema on sekkunud isa suhtlusesse lastega ja isa ei ole mitu aastat lastega suhelda saanud. Asja uuel lahendamisel saab maakohus vastata laste isa väidetele ja asjaoludest lähtuvalt kaaluda TsMS § 563 lg 7 p 3 alusel vanema ja lapse suhtlemise korraldamiseks erieestkostja määramist.
13.3.Kolleegium märgib, et hooldusõiguse asju (sh vanema õiguste määramine lapse suhtes ja lapsega suhtlemise korraldamine ning lepitusmenetluse korraldamine) lahendatakse TsMS § 550 lg 1 p 2 järgi hagita menetluses, kus kohaldub uurimispõhimõte (TsMS § 5 lg 3 esimene lause, § 477 lg 5). Kohus ei ole TsMS § 477 lg 5 järgi hagita asja läbivaatamisel seotud menetlusosaliste taotluste ega asjaoludega ega nende hinnanguga asjaoludele. Eeltoodut arvestades ei ole kohus seotud menetlusosalise taotlusega TsMS § 563 lg 7 alusel nimetatud meetmete rakendamise osas ning kohus võib rakendada mitut meedet korraga. Lepitusmenetluses arutab kohus vanematega kõiki lastega suhtlemise küsimusi, milles vanemad on eri meelt, ja suunab vanemaid laste huvides järeleandmisi tegema ning selgitab, milliseid meetmeid kavatseb kohus TsMS § 563 lg 7 alusel rakendada, kui vanemad jäävad lepitamatult eri meelt.
14.Kolleegium märgib lepitusmenetluse kestuse kohta järgmist. TsMS § 563 lg 9 järgi korraldab kohus TsMS §-s 563 sätestatud lepitusmenetluse 60 päeva jooksul avalduse esitamisest arvates. Selle sätte eesmärk on korraldada lapse huvides kiire lepitusmenetlus, et lahuselava vanema suhtlemine lapsega toimuks efektiivselt. Kuna lepitusmenetluse eesmärk on lepitada vanemaid ja saavutada seeläbi vanemate kokkulepe selle kohta, kuidas lapsest lahus elav vanem saab lapsega suhelda, võib last puudutava lahkheli kokkuleppel lahendamiseks kuluda selgesti põhjendatud juhtudel rohkem kui 60 päeva. Menetluse venimise põhjused peavad nähtuma kohtutoimikust. Kolleegium jääb varem väljendatud seisukoha juurde, et maakohus peab asja kiire lahendamise tagamiseks tegema lepitusmenetluse toiminguid eelkõige ise ja hoolitsema menetluse tõhusa ja õigeaegse toimumise eest (vt Riigikohtu 16. juuni 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-64-10, p 31).
15.Kuna asi saadetakse osaliselt maakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus ja rahaline kindlaksmääramine TsMS § 173 lg 3 teise lause ja § 174 lg 6 aluse maakohtu otsustada.
16.Määruskaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb kaebuselt tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause järgi tagastada. (allkirjastatud digitaalselt)
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.