Ulvi Loonurm, Iris Kangur-Gontšarov, Krista Kirspuu
Otsuse tegemise aeg ja koht
29.10.2021, Tallinn
Tsiviilasja number
2-18-15999
Tsiviilasi
X (X) hagi Y vastu ühisvara jagamiseks Y vastuhagi X vastu ühisvara jagamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 30.03.2021 otsus
Kaebuse esitaja, liik ja hind
Y apellatsioonkaebus, hind 3 500 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja (vastuhagis kostja) X (isikukood XXXXXXXXX), esindaja vandeadvokaat Oksana Sobko Kostja (vastuhagis hageja) Y (isikukood XXXXXXXXX), esindaja vandeadvokaadi abi Aleksei Forstiman
Kohtuistungi toimumise aeg
30.09.2021
RESOLUTSIOON
1.Jätta Harju Maakohtu 30.03.2021 otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.
2.Apellatsioonimenetluse kulud jätta kostja kanda.
3.Välja mõista Y-lt X kasuks apellatsioonimenetluse kulude katteks hüvitis 750 eurot.
4.Kostjal tuleb tasuda välja mõistetud menetluskuludelt hagejale viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse
esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus. Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
1.X (hageja) esitas 23.10.2018 Harju Maakohtule hagi Y (kostja) vastu ühisvara jagamiseks (täpsustatud 07.02.2020 ja 08.05.2020). Hageja palus: − jätta C OÜ osa nimiväärtusega 1 250 eurot hageja omandisse ning jätta C OÜ osa nimiväärtusega 1 250 eurot kostja omandisse; − jätta W OÜ osa nimiväärtusega 1 250 eurot hageja omandisse ning jätta W OÜ osa nimiväärtusega 1 250 eurot kostja omandisse. Alternatiivselt palus hageja: − jätta C OÜ osad nimiväärtusega 2 500 eurot hageja omandisse; − jätta W OÜ osad nimiväärtusega 2 500 eurot kostja omandisse.
2.Hagiavalduse kohaselt abiellusid pooled 12.04.2011. Abielu lahutati 29.10.2018 otsusega (otsus jõustus 29.11.2018). Abiellumisel ei valinud pooled varasuhet ega sõlminud abieluvaralepingut. Abikaasade ühisvarasse kuulus kaks äriühingut. Äriühingute osad olid soetatud poolte abielu jooksul. Kostja ei tõendanud äriühingute väärtust, mis oli suurem kui kostja väitis olevat. Kostja ei tõendanud, et äriühingute juhtimine oleks hageja tegevuse tõttu olnud takistatud. Kostja võttis perioodil 01.01.2016-29.08.2018 ilma seadusliku aluseta C OÜ arvelduskontolt endale 129 537,60 eurot. Hageja leidis menetluse ajal, et poolte erimeelsuste tõttu ei olnud tõenäoline, et pooled suudaksid äriühinguid koos juhtida ning hageja alternatiivne nõue tuli lugeda põhinõudeks. Hageja palus jätta menetluskulud kostja kanda. Kostja vastuväited hagile ja vastuhagi
3.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Kostja esitas 29.01.2019 vastuhagi ühisomandi lõpetamiseks ja palus jagada ühisvara selliselt, et tema omandisse jäävad C OÜ osad nimiväärtusega 2 500 eurot ja W OÜ osad nimiväärtusega 2 500 eurot. Menetluskulud tuli jätta hageja kanda.
4.Mõlemad äriühingud olid asutatud sissemakset tegemata. Osaühingutel polnud vara ja tegelikult oli mõlema ühingu osa väärtus negatiivne. C OÜ osade väärtuseks oli ainult asutamisel kantud riigilõiv 145 eurot. Sama väärtus oli ka W OÜ. Kostja oli nõus hüvitama hagejale kokku 145 eurot, mis tulenes osaühingute asutamiskulust. Poolte omavaheline suhtlus oli keeruline, mistõttu polnud ühiselt võimalik osanikena jätkata. Hageja kutsuti tagasi C OÜ juhatusest seoses juhatuse kohustuste rikkumisega (tsiviilasi nr 218-12214). Mõlema äriühingu osad tuli jätta kostjale, sest see annaks talle võimaluse jätkata tööd. Kostja oli W OÜ ainus juhatuse liige ja hageja polnud kunagi osalenud selle osaühingu juhtimises. Hageja vastus vastuhagile
5.Hageja vaidles vastuhagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Maakohtu otsus
6.Maakohus rahuldas hagi, jättis vastuhagi rahuldamata ning jättis C OÜ osad hageja ainuomandisse ja W OÜ osad kostja ainuomandisse. Menetluskulud jäid poolte endi kanda. Poolte vahel puudus vaidlus, et pooled abiellusid 12.04.2011 ja poolte abielu lahutati 29.11.2018 (I kd tl 64, I kd tl 65 pöördel) ning nende ühisvarasse kuulusid C OÜ osad ja W OÜ
osad (I kd tl 4, I kd tl 41). Pooled vaidlesid selle üle, kuidas jagada äriühingute osasid. Kuna kohus jagas vara 2021. aastal, siis kuulus kohaldamisele kehtiva perekonnaseaduse (PKS) § 37 lg 3 ning asjaõigusseaduse (AÕS) § 77 lg-d 1 ja 2. Hageja soovis algselt jagada mõlema äriühingu osad nii, et hageja omandisse jäävad mõlema osaühingu osadest 1⁄2 (I kd tl 2 pöördel, II kd tl 194 pöördel). Menetluse kestel asus hageja seisukohale, et selline vara jagamise viis ei ole kõige mõistlikum, mh toetas hageja kostja seisukohta selles, et pooltevahelised erimeelsused ei võimaldaks ühiselt äriühingutes otsuseid vastu võtta (III kd tl 95 pöördel). Kuigi hageja ei olnud nimetatud jagamise viisist sõnaselgelt loobunud, ei esitanud ta seda enam lõppseisukohas. Seega nõustus kohus siinkohal pooltega, et olukorras, kus poolte suhted ei olnud head, oleks keeruline jätkata ühiselt äriühingutes tegutsemist. Seega tuli lähtuda hageja soovist saada ühisvara jagamise tulemusena enda omandisse C OÜ osad ja jätta W OÜ osad kostjale. Kostja soovis jätta mõlema äriühingu osad endale ning oli nõus maksma hagejale hüvitist. Pooled kinnitasid, et äriühingute väärtus oli sarnane, kostja sõnul negatiivne (I kd tl 65 pöördel ning I kd tl 66). Seega oli võimalik jagada ühisvara hageja taotletud viisil, kuna äriühingute väärtus oli sarnane ning hüvitist tasuda ei tuleks. Selleks, et jagada ühisvara kostja taotletud viisil, tuli kindlaks määrata äriühingute osade väärtused. Kohus võimaldas esitada tõendeid äriühingute väärtuse osas (vt I kd tl 66). Kostja esitas tõendeid selle kohta, et 21.06.2019 seisuga oli C OÜ kontol on 64,41 eurot ning W OÜ kontol 2 383 eurot, millest tuli maha arvestada kohustus kostja ees 13 683 eurot (I kd tl 68-73). Kostja esitas tõendeid selle kohta, et 27.01.2021 seisuga on C OÜ kontol on 84,28 eurot ning W OÜ kontol on null eurot (III kd tl 82-84). Kostja tegi ettepaneku tulenevalt äriühingute väikesest väärtusest hüvitada hagejale mõlema äriühingu asutamise riigilõiv 145 eurot. Kohus ei nõustunud kostjaga selles, et kummagi äriühingu väärtuseks oli vaid äriühingu asutamise riigilõiv, sest kui äriühingute majanduslik seis oleks nii halb, ei sooviks kostja kindlameelselt mõlemat äriühingut enda ainuomandisse ega keelduks hageja pakutud kompromissi arutamast (vt nt I kd tl 66). Kostja esitatud väljavõtted tsiviilasja nr 2-18-12214 otsustest ei tõendanud äriühingu väärtust (III kd tl 12-13). Rohkem tõendeid kostja äriühingute osade väärtuse kohta ei esitanud. Eeltoodust tulenevalt oli põhjendatud jagada ühisvara hageja taotletud viisil, mis kindlustas mõlemale poolele 1⁄2 ühisvarast. Kostja apellatsioonkaebus
7.Kostja taotles maakohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega jätta hagi rahuldamata ja rahuldada vastuhagi. Menetluskulud tuli jätta hageja kanda. Hageja kutsuti C OÜ juhatuse liikme kohalt tagasi Harju Maakohtu 30.11.2018 otsusega tsiviilasjas nr 2-18-12214 põhjusel, et hageja oli kestvalt oluliselt rikkunud juhatuse liikme kohustusi. Poolte vahel olid erimeelsused nendele kuuluvate äriühingute juhtimisel. Maakohus jättis tähelepanuta, et selles olukorras oli õige jätta C OÜ kõik osad kostjale, kes parimal viisil ja heas usus tegutses äriühingu huvides. Ühisomand tuli lõpetada viisil, mis koormab ühisomanikke kõige vähem ja ühisomandi lõpetamine ei või viia ebamõistlike tagajärgedeni. Maakohtu poolt valitud ühisomandi lõpetamise viis tekitas ebamõistlikke tagajärgi kostjale, kes kohtuotsusega kaotas C OÜ. Kostja jätkas osaühingu tööd ka koroonaviiruse leviku ajal. Kohus ei arvestanud, et kostja tegeles äriühingutega.
Maakohtu seisukohad äriühingute väärtuste tuvastamisel olid vastuolulised. Kohus poleks tohtinud jätta vastuhagi rahuldamata põhjendusega, et osade väärtused olid tõendamata. Kohus ei põhjendanud, miks kostja esitatud tõendid olid ebapiisavad ja selline seisukoht oli üllatuslik. Kohus oleks pidanud jagama kostjale vastavaid selgitusi ja andma võimalus täiendavate tõendite esitamiseks. Vastustaja seisukoht
8.Hageja vaidles kostja apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohtu põhjendused
9.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Maakohus on jõudnud õigele lõppjäreldusele, rahuldades hagi ja jättes vastuhagi rahuldamata. Ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata ja kohtuotsus muutmata (TsMS § 657 lg 1 p 1). TsMS § 652 lg 1 p 1 kohaselt võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
10.Abikaasade ühisvara jagatakse PKS § 37 lg 3 järgi kaasomandi lõpetamise sätete kohaselt (AÕS § 77). Riigikohus on leidnud, et kaasomandi lõpetamise nõude lahendamine poolte huvide kaalumisega on kohtu diskretsiooniotsus, millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda üksnes juhul, kui kohus on ületanud diskretsiooni piire või oluliselt rikkunud menetlusõiguse norme (Riigikohtu 13.01.2020 otsus tsiviilasjas nr 2-15-9117, p 11). Kaasomandi (ühisomandi) lõpetamine peab toimuma kõigi kaasomanike (ühisomanike) huve võimalikult suures ulatuses arvestades (Riigikohtu 04.11.2009 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-99-09, p 17). Kaasomand (ühisomand) tuleb lõpetada viisil, mis koormab kaasomanikke (ühisomanikke) kõige vähem (Riigikohtu 10.04.2019 otsus tsiviilasjas nr 2-17-11516, p 29). Kohus peab kaasomandi (ühisomandi) lõpetamise nõude lahendama poolte huvide kaalumisega, lähtudes õiglusest. Muu hulgas tuleb arvestada sellega, et kaasomanikud (ühisomanikud) on omavahelistes suhetes kohustatud järgima hea usu põhimõtet (Riigikohtu 10.05.2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-3917, p 10). Kohus lähtub hagis või vastuhagis nõutud jagamise viisidest (Riigikohtu 13.01.2020 otsus tsiviilasjas nr 2-15-9117, p 13). Praegusel juhul vastab otsus eelviidatud põhimõtetele, maakohus pole diskretsiooni piire ületanud ega oluliselt rikkunud menetlusõiguse norme.
11.Apellatsioonkaebuse väidetel ei tohtinud kohus jätta vastuhagi rahuldamata põhjusel, et äriühingute osade väärtused olid tõendamata. Kohus ei põhjendanud, miks kostja tõendid olid ebapiisavad ja kohtu seisukoht oli üllatuslik. Oleks tulnud kostjale selgitada ja anda võimalus täiendavate tõendite esitamiseks. Kostja leidis, et mõlema äriühingu väärtus oli asutamisel tasutud riigilõiv. Ringkonnakohus ei nõustu kostja kaebuse väidetega. Eseme väärtuseks loetakse TsÜS § 65 järgi selle harilikku väärtust, kui seaduse või tehinguga ei ole ette nähtud teisiti. Eseme harilik väärtus on aga eseme kohalik keskmine müügihind (turuhind). Ka abikaasade ühisvara hulka kuuluva osa jagamisel tuleb teha kindlaks osaühingu osa kohalik keskmine müügihind (Riigikohtu 20.11.2008 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-101-08, p 11).
12.Maakohus selgitas 07.05.2019 istungil, et kostja taotletud ühisvara jagamise viisi lahendamisel tõusetub küsimus osaühingute väärtusest. Kohus selgitas osaühingute väärtuste tõendamise vajadust, sh võimalust viia läbi ekspertiis. Ekspertiisi läbiviimist ei taotlenud kumbki pooltest. Hageja hinnangul olid osaühingud võrdse väärtusega ja ta avaldas kohtuistungil, et ei pea ekspertiisi läbiviimist vajalikuks. Kostja etteheited maakohtule on
alusetud ja praegusel juhul puudub maakohtupoolne selgitamiskohustuse rikkumine. Kohus jagas piisavas ulatuses selgitusi ja andis võimaluse täiendavate tõendite esitamiseks. Kohtu selgitamiskohustuse ulatus sõltub mh nii konkreetse vaidluse asjaoludest kui ka sellest, kas pooli esindavad menetluses advokaadid. Juhul kui pooled ei vaidle nõude õigusliku aluse üle ning sellega nõustub ka kohus, siis ei ole kohtul kohustust selgitada poolele eelmenetluses tõendamiskoormise jaotust ega seda, kas poole esitatud tõenditest piisab nõude rahuldamiseks (Riigikohtu 29.04.2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-15, p 19 ja 16.05.2018 otsus tsiviilasjas nr 2-16-8344, p 12). Käesolevas asjas esindas kostjat professionaalne esindaja vandeadvokaadi abi (TsMS § 218 lg 1 p 1). Apellatsioonkaebusest ei nähtu, et kostjal poleks olnud selge, et tema peab tõendama oma nõude aluseks olevaid asjaolusid. Maakohus täitis selgitamiskohustust piisavalt arvestades, et kostjat esindas kõrgelt kvalifitseeritud esindaja, kelle suhtes tuleb eeldada, et ta täidab oma ametikohustust efektiivse õiguskaitsena tulenevalt enda õigusteadmistest ja kogemustest esindajana (Riigikohtu 22.02.2007 otsus tsiviilasjas nr 33-1-87-06, p 12). Professionaalselt esindajalt saab eeldada ka aktuaalse kohtupraktika tundmist. Seega ei saanud maakohtu otsus tulla kostjale üllatusena.
13.Hagimenetlus on võistlev menetlus, kus kumbki pool peab tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Hagimenetluses määravad pooled vaidluse eseme ja menetluse käigu ning otsustavad taotluste ja kaebuste esitamise. Hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab (TsMS § 4 lg 2, § 5 lg-d 1-2, § 230 lg 1). TsMS § 442 lg 8 näeb ette, et kohus võtab seisukohad menetlusosaliste väidete ja tõendite osas lõpplahendis. Kohus võttiski otsuses seisukoha kostja seisukohtade ja esitatud tõendite kohta ja leidis, et äriühingute väärtuseks ei saanud olla vaid asutamisel tasutud riigilõiv. Kostja esitatud tõendid (väljavõtted otsusest tsiviilasjas nr 2-18-12214) ei tõendanud äriühingute väärtusi ja muid tõendeid kostja ei esitanud. Maakohus ei pidanud kostja väiteid ka usutavateks. Ringkonnakohtu hinnangul ei eksinud maakohus selliste järelduste tegemisega ja sai nendel põhjendustel kostja nõude jätta rahuldamata. Seega, kui kostja jätab kohtu selgitustest hoolimata oma nõude aluseks olevad asjaolud tõendamata, siis on see tema risk, et vastuhagi nõue jääb rahuldamata. Asjaolu, et pooled olid ühel meelel, et äriühingute väärtus oli sarnane, ei tähendanud, et osaühingu väärtus oli asutamisel tasutud riigilõiv või et hageja nõustus kostja avaldatud väärtusega ja oli nõus saama hüvitist kostja pakutud ulatuses. Hageja leidis, et polnud usutav, et C OÜ väärtus aastate jooksul tegutsevana sai olla vaid asutamisel tasutud riigilõiv. Hageja vaidles kostja väidetele vastu. Kuna pooltel puudus maakohtus vaidlus, et kahe äriühingu väärtus oli sama, siis sai kohus poolte avaldatust lähtuda ning seega oli maakohtu valitud ühisvara jagamise viis praegusel juhul võimalik. Kaks sama väärtusega äriühingut saigi jagada endiste abikaasade vahel selliselt, et üks jääb hagejale ning teine kostjale.
14.Lisaks märgib ringkonnakohus, et asjaolu, et hageja kutsuti tagasi C OÜ juhatuse liikme kohalt, ei ole praegusel juhul selline, mis välistaks osaühingu jätmist hageja omandisse. Tsiviilasjas nr 2-18-12214 tehtud kohtuotsus ei takista hageja õigust olla osanik ega teostada omanikuõigusi. Ka poolte erimeelsused osaühingute juhtimisel ei ole sedavõrd kaalukas asjaolu, mille tõttu jätta keegi pooltest omanikuõigustest ilma. Kohus kaalub ühisvara jagamisel abikaasade vastastikku huve asja omandi säilimise vastu, mitte aga äriühingute huve. Kostja ei erista vaidluse lahendamisel ühisomandi jagamise ja äriühingute juhtimist puudutavaid küsimusi. Õiglane lahendus, arvestades poolte esitatud nõudeid, mis arvestab mõlema poole
huve, on jätta üks osaühing hageja omandisse ja teine kostja omandisse ehk selline lahendus nagu otsustas maakohus. Seetõttu puudub alus maakohtu otsuse muutmiseks. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
15.TsMS § 173 lg 1 kohaselt määrab kohus asjas tehtavas lõpplahendis kindlaks menetluskulude jaotuse. Kuna maakohtu otsus jääb muutmata, siis puudub alus maakohtu menetluskulude jaotuse muutmiseks. Maakohus jättis menetluskulud poolte endi kanda. Sellise jaotuse puhul ei pidanud maakohus määrama poolte esimese astme menetluskulusid kindlaks rahaliselt. Apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud kannab kaebuse esitaja, kui kaebus jääb rahuldamata (TsMS § 171 lg 1). Seega jäävad kõik apellatsiooniastme menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohus määrab apellatsioonimenetluses hüvitatavate menetluskulude suuruse kindlaks rahaliselt. Hageja kulud apellatsiooniastmes on lepingulise esindaja kulu 750 eurot 5 tunni eest tasumääraga 125 eurot tunnis (käibemaksuga 150 eurot) järgmiste toimingute eest: apellatsioonikaebusega ja otsusega tutvumine, vastuse koostamine, kliendiga kooskõlastamine ja kohtule edastamine (4 tundi) ja kohtuistungiks ettevalmistamine, istungil osalemine ja menetluskulude nimekirja koostamine (1 tund). TsMS § 175 lg 1 järgi mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Esindaja tunnitasu vastab kohtupraktikale ja tehtud toimingud menetluse käigule. Arvestades apellatsioonkaebuse ja hageja vastuse sisu ning mõistlikku mahtu on kõik toimingud ja nendele kulunud aeg vajalik ja põhjendatud. Hageja esindaja kulud on põhjendatud terves ulatuses. Kohus rahuldab ka hageja taotluse TsMS § 177 lg 4 alusel menetluskuludelt viivise väljamõistmiseks. (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.