2-11-39476/119 - Võlaõigus - Kahju õigusvastane tekitamine - Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium - lahend.ee

Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlusega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui taotlust ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagiavalduse asjaolud ja menetluse käik 24.08.2012 esitas VA (hageja) Harju Maakohtule hagi AS Veolia Keskkonnateenused (üldõigusjärglane ühinemise tulemusena Eesti Keskkonnateenused AS, kostja I) ja KREEDIX OÜ (kostja II) vastu kahju tekitava tegevuse keelamiseks ja tekitatud kahju hüvitamiseks. Hagiavalduse ja selle 30.05.2014 täpsustuse kohaselt palub hageja keelata kostjatel hagejat kahjustav tegevus, eemaldada hageja nimi kostja II kodulehel www.volaturg.ee võlgnikeregistrist ning sellest tulevikus hoiduda, alternatiivselt kohustada kostjaid esitama taotlus kodulehe www.volaturg.ee pidajale hageja kohta ebaõigete andmete avaldamise lõpetamiseks. Samuti palub hageja mõista kostjatelt välja hagejale põhjustatud mittevaralise kahju hüvitis kohtu äranägemisel. Menetluskulud palub hageja jätta kostjate kanda. Hagiavalduse kohaselt on kostja I esitanud hagejale alusetult arved, mille järgi nõuab kostja II hagejalt põhjendamatult 33,29 euro maksmist jäätmete veo eest. Kostja II on avaldanud hageja nime alusetult võlgnikuna veebilehel www.volaturg.ee, teavitamata hagejat sellest ette ja andmata talle võimalust nõuet, selle suurust ja muid olulisi asjaolusid selgitada ning neile vastu vaielda. Hagejal ei ole kostjatega lepingulisi suhteid ja ta ei ole neilt kaupu ega teenuseid saanud. Hageja on iseseisev jäätmekäitleja, kes jäätmeseaduse (JäätS) § 73 lg 4 p 1 alusel ei vaja jäätmeluba ning on JäätS § 73 lg 4 ja § 69 lg 41 kohaselt vabastatud korraldatud jäätmeveost. Seetõttu ei ole hageja oma jäätmeid kostjale I vedamiseks ja käitlemiseks andnud, vaid on need vedanud prügilasse ise. Antud juhul puudub õiguslik alus, millest võiks tuleneda hagejale kohustus kostjale I jäätmeveo ja eriti tühisõitude eest tasuda ja seda just kostja I esitatud arvetel märgitud summades, kui nende vahel ei ole sõlmitud lepingut, ei ole kokku lepitud tasu suurust ja maksmise korda. Hageja oli seisukohal, et tühisõitu tema maja juurde ei ole ka reaalselt teostatud, kuna tema maja asub Raudtee tänaval, mis on läbisõidetav igast küljest, mille tõttu ei ole tarvis teha eraldi sõite hageja maja juurde, kuna kostja I teenindab majapidamisi nii tänava ühelt poolt kui ka teiselt poolt ning sõidab seetõttu lihtsalt hageja majast mööda. Avaldades hageja kohta alusetut teavet, nagu oleks hageja võlgu kostjale I, on kostjad kahjustanud hageja mainet ja tekitanud hagejale ka varalist kahju, kuna hageja äripartner lõpetas temaga sel põhjusel lepingu ja jättis osaliselt tehtud töö eest tasumata. Samuti märgib hageja, et kuna hageja töötas andmete avaldamise hetkel Tallinna Tööstushariduskeskuse kutseõpetajana mehaanika ja elektroonika osakonnas, peab hageja käitumine vastama kõrgetele moraali- ja eetikanormidele. Seega oli hageja jaoks selliste andmete avalikustamine häbistav ja suur oht tema usaldusväärusele, mis tekitas hagejal kannatusi, mis viisid selleni, et

hageja oli sunnitud õppeasutusest töölt lahkuma. See aga omakorda mõjutas hageja eraelu, sest tõi kaasa abikaasa rahulolematuse ja tülisid, kuna hageja oli sunnitud tegelema oma äriga Venemaal. Ka perest eemalviibimine, elamine võõras riigis ja ebamugavuste talumine on hagejale kaasa toonud füüsilisi kannatusi. Hageja nõudis enda kui võlgniku registrist eemaldamist ja tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist summas 1500 eurot või kohtu enda äranägemisel. Kostja I vastuväited Kostja I oli seisukohal, et hagiavaldus tuleb jätta rahuldamata. Kostja I ei nõustunud hagi põhjendustega, nagu oleks hagejal õigus ise korraldada oma jäätmete käitlemist. Kostja I on Raasiku vallaga 17.02.2010 sõlmitud lepingu alusel jäätmevedaja, kellele anti vastav jäätmeluba. Hageja oli korraldatud jäätmeveost osalemisest vabastatud kuni 31.08.2008 vastavalt Raasiku Vallavalitsuse 27.08.2007 korraldusele nr 637. Edaspidi hagejale vabastust ei antud ja kehtiv seadus seda enam ette ei näinud. Kostja I esitas hagejale arveid vastavuses kehtivate jäätmeveo eeskirjadega ja lähtus sellest, et hageja ühines korraldatud jäätmeveoga. Kuna hageja ei tasunud kostjale I võlgnevust, anti hageja andmed võlgnevuse sissenõudmiseks üle kostjale II. Kostja I leidis, et hageja ja kostja I vahel on tekkinud JäätS § 69 lg 1 alusel võlaõigusseaduse § 3 p 6 kohane lepingusarnane võlasuhe. Vaidlusküsimus võib esineda üksnes selles, kui suurt tasu oli kostja I õigustatud hagejalt nõudma, sest nagu Riigikohus selgitas, ei kohaldu sellisel juhul tavapärased tüüptingimused ega hinnakiri, vaid õigus nõuda hagejalt tasu, sh tasu suuruse, tasu maksmise tingimuste ja veetavate jäätmete koguse kindlakstegemise kord peab selgelt tulenema õigusaktist. Kostja I oli seisukohal, et antud juhul kohalduvad Raasiku Vallavolikogu poolt JäätS § 66 lg 4 alusel vastu võetud 10. novembri 2009 määrus nr 20 „Raasiku vallas korraldatud jäätmeveo rakendamise kord“ ja Raasiku Vallavolikogu 11. novembri 2009 määrus nr 21 „Raasiku vallas korraldatud jäätmeveo teenustasude piirmäärad“. Nendest tulenevad tasumise kord ja tasu suurused ka hageja suhtes, kes ei olnud sõlminud kostjaga I küll jäätmeveo lepingut, kuid oli loetud korraldatud jäätmeveoga liitunuks. Samuti märgib kostja I, et on õigustatud hageja suhtes tühisõidu eest tasu nõudma, selle alus on sätestatud määruse nr 20 § 2 lg 1 p-s 11 ning § 12 lg-s 4. Kostja II vastuväited Kostja II palus jätta hagiavalduse rahuldamata. Kostja II ei ole veebileht www.volaturg.ee omanik, mistõttu ei ole hageja nõue kustutada tema nimi võlaregistrist kostja II poolt täidetav. Samuti ei ole hageja nõuded selged ega tõendatud. Ei ole selge, millega tekitas kostja II hagejale väidetava kahju. Hageja oli võlgu kostjale I ja võlgnevuse sissenõudmiseks pöördus kostja I kostja II poole, mistõttu kasutas kostja II seadusest tulenevaid võimalusi, et võlgnevus hagejalt sisse nõuda. Edasine menetluse käik 25.05.2012 otsusega jättis Harju Maakohus hagi rahuldamata. 11.01.2013 otsusega jättis Tallinna Ringkonnakohus Harju Maakohtu 25.05.2012 otsuse muutmata. Riigikohus tühistas 25.09.2013 otsusega tsiviilasjas nr 3-2-1-80-13 Tallinna Ringkonnakohtu 11.01.2013 otsuse ja saatis asja uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. 24.01.2014 otsusega tühistas Tallinna Ringkonnakohus Harju Maakohtu 25.05.2012 otsuse ja saatis tsiviilasja uueks läbivaatamiseks samale maakohtule.

Maakohtu otsus 19.10.2015 otsusega jättis Harju Maakohus hagi rahuldamata ja menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda. Kohus märkis, et määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks vastavalt TsMS § 177 lg-le 2. Kohus, viidates asjas tehtud Tallinna Ringkonnakohtu 24.01.2014 otsusele, märkis, et tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 658 lg 2 kohaselt on ringkonnakohtu otsuses, millega tühistatakse apellatsioonkaebusega vaidlustatud otsus, esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel tühistatud otsuse teinud kohtule asja uuel läbivaatamisel kohustuslikud. Tallinna Ringkonnakohus asus 24.01.2014 otsuses seisukohale, et asja uuel läbivaatamisel tuleb kohtul hinnata, kas ja milliste asjaoludega lisaks avaldatud asjaolude ebaõigsusele hageja veel oma nõude seostab ja milline on nõude õiguslik kvalifikatsioon (mh tuleb selgeks teha võimalikud alternatiivsed nõudealused) ning uuesti hinnata ja nõuetekohaselt põhjendada kostjate käitumise võimalikku õigusvastasust, mh hagejalt raha nõudmise õiguspärasust, järgides tõendamiskoormuse jagunemise reegleid ja hinnates vajadusel hinnaregulatsiooni. Lähtudes ringkonnakohtu 24.01.2014 otsuses antud suunistest tuleb kohtul analüüsida, millisel õiguslikul alusel on kostjad hageja isikuandmeid avalikustanud, samuti tuleb kohtul käsitleda hageja hoidumisnõuet. Tuginedes hageja poolt 30.05.2014 täpsustatud nõudele märkis kohus, et hageja on esitanud mõlema kostja vastu hoidumisnõude ja mittevaralise kahju hüvitamise nõude. Samas on hageja 08.10.2015 toimunud kohtuistungil selgitanud, et tema hinnangul vastutab kostja I mittevaralise kahju hüvitamise eest 5% ulatuses ning kostja II 95% ulatuses. Riigikohus on tsiviilasja nr 3-2-1-80-13 p-s 26 märkinud, et hoidumisnõude õiguslik alus võib olla võlaõigusseaduse (VÕS) § 1055 lg 1. Ebaõigete andmete parandamist võib nõuda ka VÕS § 1047 lg 4 alusel, valeandmete parandamist võimaldavad nõuda isikuandmete kaitse seaduse (IKS) § 6 p 7, § 21 ja § 24 p 3, vaidlustatud andmete eemaldamist ka IKS § 24 p 5. Seoses kahju hüvitamise nõudega on Riigikohus leidnud, et hageja ja kostja II vahel ei ole esitatud asjaoludel sõlmitud lepingut ega saanud nende vahel olla ka muud seadusjärgset võlasuhet kui delikti toimepanemisest tulenev võlasuhe ning hageja saab kahju hüvitamise nõude esitada ka kostja I vastu analoogia alusel VÕS § 1044 lg-le 2 tuginedes. Kohtu hinnangul tuleb asja lahendamisel esmalt välja selgitada, kas hagejal on võlgnevus kostja I ees, s.o kas hageja on kohustatud kostjale I jäätmeveo teenuse eest tasuma. Jäätmeseaduse (JäätS) § 66 lg 1 kohaselt on korraldatud jäätmevedu olmejäätmete kogumine ja vedamine määratud piirkonnast määratud jäätmekäitluskohta või -kohtadesse kohaliku omavalitsuse üksuse valitud ettevõtja poolt. Sama paragrahvi lõike 4 kohaselt jäätmeliigid, millele kohaldatakse korraldatud jäätmevedu, veopiirkonnad, vedamise sagedus ja aeg ning jäätmeveo teenustasu suuruse määramise kord kehtestatakse valla- või linnavolikogu määrusega. JäätS § 69 lg 1 sätestab, et jäätmevaldaja loetakse liitunuks korraldatud jäätmeveoga elu- või tegevuskohajärgses jäätmeveo piirkonnas. Jäätmevaldaja on korraldatud jäätmeveoga liitunud alates kohaliku omavalitsuse üksuse korraldatud jäätmeveo jäätmeloa kehtima hakkamisest või jäätmeseaduse § 66 lõikes 4 nimetatud määruse jõustumisest. Liitumisajaks loetakse antud loa või määruse jõustumise ajast hilisemat aega. Pooled ei vaidle asjaolu üle, et hageja elab Raasiku alevikus Raasiku vallas ning kostja I on sõlminud Raasiku vallaga 17.02.2010 korraldatud jäätmeveolepingu, mille järgi on kostja I Raasiku vallas korraldatud jäätmevedaja ning alates 01.05.2010 hakkas kehtima talle väljastatud jäätmeluba. Samuti ei vaidle pooled asjaolu üle, et hageja ei ole sõlminud kostjaga I jäätmete veoks lepingut.

Raasiku vallas reguleerisid jäätmekorraldust enne 19.0.2013 Raasiku Vallavolikogu 14. märtsi 2006 määrus nr 6 „Raasiku valla jäätmehoolduseeskiri" (määrus nr 6) ning 10. novembri 2009 määrus nr 20 „Raasiku vallas korraldatud jäätmeveo rakendamise kord" (määrus nr 20). 19. aprillist 2013 asendab neid Raasiku Vallavolikogu 13. märtsi 2013 määrus nr 5 „Raasiku valla jäätmehoolduseeskiri" (määrus nr 5). JäätS näeb ette korraldatud jäätmeveoga liitumisest vabastamiseks kaks alust. JäätS § 69 lg 4 sätestab, et kui kohaliku omavalitsuse üksus on veendunud, et kinnistul ei elata või kinnistut ei kasutata, võib ta jäätmevaldaja erandkorras vabastada tema taotluse alusel teatud tähtajaks korraldatud jäätmeveoga liitumisest. Eelnimetatu tuleneb ka määruse nr 6 § 6 lg-test 10 ja 12 ning määruse nr 20 § 6 lg-st 2 ja §-st 7, samuti määruse nr 5 § 15 lg-test 1 ja 3 ja § 20 lg-test 1 ja 3. JäätS § 69 lõike 41 kohaselt on korraldatud jäätmeveoga liitumise kohustusest vabastatud isikud, kellel on jäätmeluba või kompleksluba. Asjas esitatud tõenditest ja seisukohtadest ei tulene, et hageja on JäätS § 69 lg 4 või 41 alusel vabastatud korraldatud jäätmeveoga liitumisest. Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-80-13 p-s 54 selgitanud, et JäätS § 69 lg 1 loob jäätmevaldaja ja vedaja vahel seadusest tuleneva lepingusarnase võlasuhte VÕS § 3 p 6 mõttes, mille põhisisu on jäätmevedaja kohustus jäätmed kokku koguda ja ära vedada ning jäätmevaldaja kohustus selle eest maksta. Selliselt on jäätmeveosuhet käsitletud põhimõtteliselt ka Raasiku valla õigusaktides. Kui jäätmevaldaja on jätnud korraldatud jäätmeveo lepingu sõlmimata, loetakse ta määruse nr 6 § 6 lg 13 ja määruse nr 20 § 6 lg 5 järgi (aga ka määruse nr 5 § 15 lg 5 järgi) siiski liitunuks korraldatud jäätmeveoga elu- või tegevuskohajärgses jäätmeveo piirkonnas ning jäätmekäitluslepingu sõlmimine või sõlmimata jätmine vedaja ja jäätmevaldaja vahel ei avalda mõju jäätmevaldaja liitunuks lugemisele korraldatud jäätmeveoga. Jäätmekäitluslepinguga täpsustatakse määruse nr 20 § 6 lg 6 esimese lause järgi üksnes korraldatud jäätmeveo asjaolusid (sama tuleneb määruse nr 5 § 20 lg-st 4). Jäätmekäitluslepingu mittesõlmimisel juhinduvad vedaja ja jäätmevaldaja Raasiku vallas määruse nr 20 § 6 lg 6 teise lause järgi (aga ka määruse nr 5 § 20 lg 5 esimese lause järgi) vastastikuste õiguste ja kohustuste kindlaksmääramisel korraldatud jäätmevedu reguleerivatest õigusaktidest. Juhul, kui jäätmekäitluslepingut ei ole sõlmitud, kasutatakse määruse nr 20 § 6 lg 6 kolmanda lause järgi jäätmemahutitena 80, 140, 240, 370, 600, 800, 2500 või 4500 liitri suurusi standardseid konteinereid ja neid tühjendatakse määruse nr 20 § 13 lg-s 3 sätestatud jäätmemahutite tühjendamise sageduse kohaselt. Määruse nr 5 § 20 lg 5 teise lause järgi toimub jäätmemahutite tühjendamine lepingu mittesõlmimisel vastavalt vallavalitsuse ja korraldatud jäätmevedu tegeva ettevõtte vahel sõlmitud üldlepingu tingimuste järgi ning kooskõlas jäätmehoolduseeskirjas sätestatud sagedusega. Määruse nr 6 § 6 lg 9 p 2 järgi on jäätmete veoettevõte mh kohustatud eemaldama kogumisvahenditesse toodud jäätmed kokkulepitud graafiku järgi või vajadust mööda sagedusega, mis väldib mahutite ületäitumist, haisu teket ja keskkonnareostust. Jäätmemahutite tühjendamise sagedus on määruse nr 20 § 13 lg 1 järgi tiheasustusalal vähemalt üks kord nelja nädala jooksul ning hajaasustuses vähemalt üks kord kvartalis. Hageja on asunud seisukohale, et Raasiku valla aktid ei ole õiguspärased, mistõttu tuleks kohtul kontrollida aktide Põhiseadusele vastavust. Kohus oli seisukohal, et antud juhul puudub alus asuda seisukohale, et Raasiku valla aktid ei ole õiguspärased. Kohus on 01.10.2015 määrusega jätnud rahuldamata hageja taotluse hinnata Raasiku Vallavolikogu 10.11.2009 määruse nr 20 „Raasiku vallas korraldatud jäätmeveo rakendamise kord“ § 12 lg 4 põhiseadusega vastuolus olevaks. Olenemata eeltoodust märkis kohus täiendavalt, et kui ka

määrus nr 20 oleks Põhiseadusega vastuolus, on see ikkagi kehtiv kuni selle kehtetuks tunnistamiseni. See tähendab, et määrus oli igal juhul kehtiv vaidlusalusel ajal, millal hagejal kostja I ees võlgnevus tekkis. Ka Riigikohus on lahendi nr 3-3-1-35-13 p-s 12 rõhutanud, et haldusakti tühisus on akti automaatne kehtetus, kui haldusaktis esinevad ilmselged puudused, mis on sätestatud seaduses. Kui haldusaktis on puudused, mida seaduses otsesõnu ei ole märgitud, või kui haldusakti puudused ei ole ilmselged, kehtib see haldusakt, vaatamata tema võimalikule õigusvastasusele, seni kuni pädev organ või kohus ta kehtetuks tunnistab või tühistab (Riigikohtu halduskolleegiumi otsus kohtuasjas nr 3-3-1-21-03, p 13). Tulenevalt eeltoodust asus kohus seisukohale, et ei ole leidnud tuvastamist, et Raasiku valla aktid ei ole õiguspärased, mis tähendab, et need kohalduvad hageja ja kostja I vahelises õigussuhtes. Riigikohus on jaatanud hageja ja kostja I vahelist lepingusarnast võlasuhet. Kõrgema astme kohtud on maakohtule ette heitnud, et kohus ei ole tuvastanud ei www.volaturg.ee kodulehel avaldatud võla suurust ega võrrelnud seda hageja võimaliku tegeliku võlaga. Seejuures on Riigikohus lahendis nr 3-2-1-80-13 märkinud, et avaldatud võla olemasolu tõendamise kohustus lasub kostjatel. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-80-13 asunud seisukohale, et kõige problemaatilisem on lepingu mittesõlminud, kuid korraldatud jäätmeveoga liitunuks loetud jäätmevaldaja jäätmeveo eest tasu suuruse, tasu maksmise tingimuste ja veetavate jäätmete koguse kindlakstegemise kord. Samuti on Riigikohus rõhutanud, et seadus ei näe ette, et lepingu mittesõlminud jäätmevaldaja ja vedaja vahelises suhtes kohalduks vedaja ja teiste jäätmevaldajate vahel sõlmitud veolepingutele kohalduvad lepingutingimused, eelkõige vedaja tüüptingimused, mh tingimused võimalike õiguskaitsevahendite kohta. JäätS § 66 lg 4 kohaselt jäätmeliigid, millele kohaldatakse korraldatud jäätmevedu, veopiirkonnad, vedamise sagedus ja aeg ning jäätmeveo teenustasu suuruse määramise kord kehtestatakse valla- või linnavolikogu määrusega. Jäätmeveo eest kehtestatud tasusid reguleeris Raasiku vallas Raasiku Vallavolikogu 10. novembri 2009 määrus nr 21 „Raasiku vallas korraldatud jäätmeveo teenustasude piirmäärad" (määrus nr 21), 1. novembrist 2011 ka Raasiku Vallavalitsuse 19. septembri 2011 määrus nr 3 „Segaolmejäätmete käitlemise teenustasude muutmine" (määrus nr 3). Eelnimetatud aktides ei ole ette nähtud tasu suurust tühisõitude eest, kuid tühisõit loeti vaidlusalusel ajal kehtinud määruse nr 20 § 12 lg 4 kolmanda lause järgi jäätmekäitluslepingu puudumisel võrdseks jäätmete vedamisega kõige väiksemast mahutist, mille kasutamiseks ei ole jäätmekäitluslepingu sõlmimine kohustuslik. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-80-13 selgitanud, et jäätmeveo teenustasu peab JäätS § 66 lg 5 järgi olema piisav, et katta mh jäätmekäitluskoha rajamis-, kasutamis- ja sulgemiskulud ning jäätmete veokulud. Keskkonnakahjuliku tegevuse puhul on avalik võim kehtestanud mitmeid meetmeid, mille mõte on tagada keskkonnareostuse vähendamine ja puhtam elukeskkond, ning põhimõte, et saastaja maksab, on õige (vt ka nt Riigikohtu lahend nr 3-2-1125-10, p 65). Sisuliselt võib jäätmeveo teenustasu seega hõlmata ka mõistlikku tasu süsteemi valmisoleku eest sarnaselt maksuga. Selline tasu ei saa aga olla kehtestatud n-ö karistuslikult (vt ka nt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-125-10, p 70). Vaidluse ajal kehtinud määruse nr 20 § 6 lg 6 kohaselt jäätmekäitluslepinguga täpsustatakse korraldatud jäätmeveoga seonduvat. Jäätmekäitluslepingu mittesõlmimisel juhinduvad vedaja ja jäätmevaldaja vastastikuste õiguste ja kohustuste kindlaksmääramisel korraldatud jäätmevedu reguleerivatest õigusaktidest. Juhul, kui jäätmekäitluslepingut ei ole sõlmitud, kasutati jäätmemahutitena 80, 140, 240, 370, 600, 800, 2500 või 4500 liitriseid standardseid konteinereid ja nende tühjendamine toimus vastavalt § 13 lg-s 3 sätestatud jäätmemahutite tühjendamise sagedustele. Määruse nr 20 § 12 lg 4 sätestas, et juhul, kui jäätmevaldaja ei ole

vedajale võimaldanud juurdepääsu mahutile, siis on vedajal õigus rakendada teenustasu tühisõidu eest. Tühisõit oli võrdsustatav 50% jäätmekäitluslepingus sätestatud väikseima suurusega mahuti tühjendamisega. Jäätmekäitluslepingu puudumisel loeti tühisõit võrdseks jäätmete vedamisega kõige väiksemast mahutist, mille kasutamiseks pole jäätmekäitluslepingu sõlmimine kohustuslik vastavalt korra § 6 lõikele 6. Määruse nr 20 § 2 lg 1 p 11 kohaselt oli tühisõit vedaja poolt jäätmevaldaja kinnistule sõitmine eesmärgiga osutada jäätmeveo teenust, kuid mille käigus jäätmevaldaja jäätmehoolduseeskirja nõuetest lahkneva käitumise tõttu olmejäätmete vedamist ei olnud võimalik teostada. Kooskõlas Riigikohtu seisukohaga leidis kohus, et kuna hageja ei ole vabastatud korraldatud jäätmeveoga liitumisest JäätS § 69 lg 4 ja lg 41 alusel ning antud asjas on leidnud tuvastamist, et hageja ja kostja I vahel on tekkinud jäätmeveosuhe VÕS § 3 p 6 mõttes, tekkis hagejal kohustus kostjale I jäätmeveo ja sealhulgas ka tühisõitude eest tasuda ning kostja I oli õigustatud nõudma hagejalt tasu tühisõitude eest määruse nr 20 § 2 lg 1 ning § 12 lg 4 alusel. Seega asus kohus seisukohale, et hagejal oli kohustus kostjale I jäätmeveo eest tasuda. Kostja I on hagejale esitanud 30.06.2010 arve nr TLNO712754, milles märgitu kohaselt on hageja kohustatud kostjale I tasuma 0,92 eurot (14,40 krooni) (koos käibemaksuga) kahe tühisõidu eest (I kd, lk 7), ja arve nr TLNO748920, milles on märgitud ühe jäätmekoti kuni 0,15m3 tühjendus (kuni 10 kg), ja 3 tühisõitu, 2,30 eurot (36 krooni) (koos käibemaksuga) (I kd, lk 68). 07.05.2010 volitus-teekonnalehelt nr 9737 (II kd, lk 97-103) nähtub, et hageja kotti jätnud ei ole, sama nähtub ka 04.06.2010 volitus-teekonnalehelt nr 108623 (II kd, lk 104110), 02.07.2010 volitus-teekonnalehelt nr 109690 (II kd, lk 111-117), 30.07.2010 volitusteekonnalehelt nr 110755 (II kd, lk 138-144) ja 27.08.2010 volitus-teekonnalehelt nr 111814 (II kd, lk 114-123). Kostja I selgituste kohaselt on volitus-teekonnalehtedel nr 9737 ja 108623 märgitud tühisõidud kajastatud arvel nr TLNO712754 ning volitus-teekonnalehtedel nr 109690, 110755 ja 111814 arvel märgitud tühisõidud kajastatud arvel nr TLNO748920. Vaidlusaluste arvete esitamise ajal kehtis Raasiku Vallavolikogu 10.11.2009 määrus nr 21 “Raasiku valla korraldatud jäätmeveo teenustasude piirmäärad”, mille § 1 p 1 kohaselt jäätmemahuti suurusega 80 liitrit teenustasu piirmäär segunenud olmejäätmete ühekordse vedamise eest oli 27 krooni, mis ei sisaldanud sama paragrahvi lõike 6 kohaselt käibemaksu. Määruse nr 20 § 6 lg 6 kohaselt oli kõige väiksem jäätmemahuti 80 liitrine standardne konteiner. Kuna määruse nr 20 § 12 lg 4 II lause kohaselt on tühisõit võrdsustatav 50% jäätmekäitluslepingus sätestatud suurusega mahuti tühjendamisega, oli kostjal I õigus nõuda hagejalt tühisõidu eest vähemalt 13,50 krooni. Kuna kostja I on hagejalt nõudnud ühe tühisõidu eest 6 krooni, ei ole kostja I poolt hagejalt nõutud tasu vastuolus Raasiku vallas korraldatud jäätmeveo teenustasude piirmääradega. Kohtu hinnangul ei ole kostja I poolt nõutud tasu 6 krooni ühe tühisõidu eest ka muul viisil ebaproportsionaalne võrreldes pakutud teenuse olemusega ning arvestades asjaoluga, et kostjal I oli seadusest tulenev kohustus hagejale vastavat teenust osutada. Samuti ei ole sellisel summal kohtu hinnangul hageja jaoks karistuslikku iseloomu. Eeltooduga oli kohus seisukohal, et kostja I ei ole hagejalt nõudnud tühisõitude eest tasu ülemäärases ulatuses. Seega on kohtu hinnangul tuvastamist leidnud, et hagejal oli kostja I ees võlgnevus summas 3,22 eurot ning kostjal I oli õigus hagejalt vastavat summat nõuda. Järgmisena analüüsis kohus hageja hoidumisnõuet. Seoses kostja II vastuväitega, et hageja ei saa tema suhtes hoidumisnõuet esitada, kuna veebileht www.volaturg.ee ei kuulu kostjale II, selgitas kohus, et hagejal on siiski vastav nõue võimalik TsÜS § 68 lg 5 ja TMS § 184 lg 1 alusel esitada ka kostja II vastu ning nõuda talt kahju tekitavate tegevuste likvideerimist.

Hageja on esitanud kohtule tõendid, millest nähtuvalt hageja nimi on seisuga 12.05.2011 ja 19.07.2011 avaldatud kostja II Võlaregistris veebilehel www.volaturg.ee (kt I, lk 11-12). Kostja II on esitanud 06.01.2014 seisuga väljavõtte veebilehelt www.volaturg.ee (kd II, lk 170), millest nähtub, et otsingutulemus vastet hageja nimele ei anna. Samuti on kostja II kinnitanud, et hageja nimi registris ei eksisteeri alates hagiavalduse esitamisest (kt II, lk 160). Hageja on tõendina esitanud krediidiraporti väljavõtte seisuga 14.11.2011 (kt III, lk 105), millest nähtub, et väljavõte on tehtud hageja kohta, registrikoodiga 11792990. Kuigi hageja tegutseb ka füüsilisest isikust ettevõtjana (registrikood 11792990), on hageja hagiavalduse esitanud kohtu hinnangul füüsilise isikuna, mis nähtub asjaolust, et hageja on kasutanud füüsilise isiku isikukoodi. Hageja märgib, et kahtleb asjaolus, et tema nimi ja isikuandmed on veebilehelt eemaldatud, kuigi hageja ei ole kohtule esitanud tõendeid, millest nähtuks, et hageja nimi on jätkuvalt www.volaturg.ee kodulehel kajastatud. Hageja väidab, et hageja andmete otsimisel veebilehelt www.volaturg.ee ilmneb vaste „võlgnevusi ei ole“, kuid peaks andma vasteks „andmed puuduvad“ või „andmeid ei ole leitud“. Kohus märkis, et VÕS § 1055 lg 1 järgi on isikul õigus nõuda kahju tekitava käitumise lõpetamist, kui kahju õigusvastane tekitamine on kestev. Selleks, et kohtul oleks võimalik VÕS § 1055 lg 1 järgi esitatud nõue rahuldada, tuleks hagejal muuhulgas tõendada, et tegevus, mida hageja kahjustavaks peab, on kestev, s.o toimub senini. Kohus oli seisukohal, et hageja ei ole kohtule esitanud tõendeid, millest tulenevalt saaks kohus asuda seisukohale, et veebilehel www.volaturg.ee on andmed hageja kui võlgniku kohta endiselt üleval, st esineb alus VÕS § 1055 lg 1 alusel hoidumisnõude rahuldamiseks. Olukorras, kus kostja II on tõendand, et veebilehel www.volaturg.ee puuduvad andmed hageja nime kohta ja hageja ei ole esitanud tõendeid, mis tõendavad vastupidist olukorda, puudub alus nõude rahuldamiseks. Seega leidis kohus, et hageja nõue kohustada kostjaid lõpetama hagejat kahjustav tegevus ning eemaldama hageja nimi võlgnike kõikidest registritest, mis asuvad kodulehel www.volaturg ja sellest tulevikus hoidumiseks või alternatiivselt kohustada kostjaid lõpetama hagejat kahjustav tegevus ning esitama taotlus veebilehe www.volaturg.ee pidajale hageja kohta ebaõigete andmete avaldamise lõpetamiseks, tuleb jätta rahuldamata. Järgnevalt analüüsis kohus kas hageja mittevaralise kahju hüvitamise nõue kuulub rahuldamisele. VÕS § 134 lg 2 sätestab, et isikult vabaduse võtmisest, isikule kehavigastuse tekitamisest, tema tervise kahjustamisest või muu isikuõiguse rikkumisest, sealhulgas isiku au teotamisest, tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb kahjustatud isikule mittevaralise kahju hüvitiseks maksta mõistlik rahasumma. Antud juhul on kohus tuvastanud, et hageja ja kostja I vahel esines lepingusarnane võlasuhe, mistõttu tuleb kohtul analüüsida, millisel alusel on hageja õigustatud kahju hüvitamise nõude esitama. VÕS § 115 lg 1 sätestab, et kui võlgnik rikub kohustust, võib võlausaldaja koos kohustuse täitmisega või selle asemel nõuda võlgnikult kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist, välja arvatud juhul, kui võlgnik kohustuse rikkumise eest ei vastuta või kui kahju ei kuulu seadusest tulenevalt muul põhjusel hüvitamisele. VÕS § 127 lg 2 kohaselt ei kuulu kahju hüvitamisele ulatuses, milles kahju ärahoidmine ei olnud selle kohustuse või sätte eesmärgiks, mille rikkumise tagajärjel kahju hüvitamise kohustus tekkis. Antud juhul ei ole kohtu hinnangul hageja ja kostja I vahel olev lepingusarnane kohustus suunatud lepingulise huvi järgimiseks mittevaralise kahju hüvitamiseks, mistõttu saab hageja esitada kostja I vastu deliktilise nõude. Kuivõrd hageja ja kostja I vahel on jäätmeseaduse alusel tekkinud seadusjärgne (lepingusarnane) võlasuhe, on ka Riigikohus leidnud, et analoogia alusel VÕS § 1044 lg-st 2 lähtudes on hagejal võimalik esitada deliktiline nõue kostja I vastu. Hageja ja kostja II vahel puudub lepinguline suhe, seega on hagejal võimalik esitada nõue kostja II vastu üksnes deliktiõiguse alusel. Samuti selgitas Riigikohus lahendis nr 3-2-1-80-13, et isikuõiguse rikkumise keeldu sätestavate deliktiõiguse normide kaitse-eesmärgiga on VÕS § 127 lg 2 mõttes hõlmatud isiku kohta

ebaõigete andmete või ebakohase väärtushinnangu avaldamisega tekitatud mittevaralise kahju rahaline hüvitamine. Mittevaralise kahju eest rahalise hüvitise suuruse kindlaksmääramisel tuleb sellistel juhtudel kohaldada VÕS § 134 lg-s 2 sätestatut. Seega hageja kahju hüvitamise nõude õiguslik alus saab esitatud asjaoludel olla VÕS § 1043 jj. Selle nõude rahuldamise üldise eeldusena peab hageja tõendama esmalt kostjate käitumise õigusvastasuse, endal kahju tekkimise ning põhjusliku seose teo ja tagajärje vahel. Nende eelduste tõendamisel vabanevad kostjad VÕS § 1050 lg 1 järgi vastutusest, kui nad tõendavad, et ei esine ühtegi seaduses sätestatud (eelkõige VÕS § 1045 lg 2 p-des 1–4) õigusvastasust välistavat asjaolu või et nad ei ole kahju tekitamises süüdi (vt ka nt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-21-13, p 15). Riigikohus on asunud seisukohale, et kostjate tegevuse õigusvastasus ei tulene VÕS § 1045 lg 1 p-st 6 ja § 1045 lg 1 p-st 8. Riigikohus on antud asjas leidnud, et seadus, millest tuleneva kohustuse rikkumisega kahju tekitamine võib olla õigusvastane VÕS § 1045 lg 1 p 7 ja lg 3 järgi, saab olla eelkõige IKS, mis reguleerib isikuandmete avalikustamist (vt ka Riigikohtu lahend nr 3-2-1-169-11, p 13). Isikuandmete töötlemine on IKS § 10 lg 1 järgi lubatud üldjuhul üksnes andmesubjekti nõusolekul. IKS § 14 lg 1 p 4 järgi on isikuandmete töötlemine lubatud ka andmesubjekti nõusolekuta, kui andmeid töödeldakse andmesubjektiga sõlmitud lepingu täitmiseks või lepingu täitmise tagamiseks, välja arvatud, kui tegu on delikaatsete isikuandmetega. Riigikohtu hinnangul on IKS § 14 lg 1 p 4 kohaldatav ka vähemalt lepingusarnasele püsivale seadusjärgsele võlasuhtele. Riigikohus on selgitanud, et isikuandmete töötlemisel tuleb järgida IKS §-s 6 sätestatud põhimõtteid, mh võib isikuandmeid IKS § 6 p 2 järgi koguda üksnes määratletud ja õiguspäraste eesmärkide saavutamiseks ning neid ei või töödelda viisil, mis ei ole andmetöötluse eesmärkidega kooskõlas, ning IKS § 6 p 3 järgi võib isikuandmeid koguda vaid ulatuses, mis on vajalik määratletud eesmärkide saavutamiseks. Riigikohus on leidnud, et juriidilistest isikutest võlglaste nimekirja avalikustamist koos juhatuse liikmete nimedega ei saa pidada IKS-iga vastuolus olevaks (vt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-67-10, p 19). Erireeglid kolmandale isikule edastatud andmete töötlemisele isiku krediidivõimelisuse hindamiseks või muul samasugusel eesmärgil näevad ette IKS § 11 lg-d 6 ja 7 (vt nende sätete kohaldamise kohta ka Riigikohtu lahend nr 3-3-1-70-11, p-d 12–24). IKS § 11 lg 6 järgi peab kolmandal isikul olema isikuandmete töötlemiseks õigustatud huvi ning isikuandmete edastaja peab selle huvi olema tuvastanud, kontrollinud edastatavate andmete õigsust ja registreerinud andmeedastuse. Sel eesmärgil andmete kogumine ja kolmandatele isikutele edastamine ei ole IKS § 11 lg 7 järgi mh lubatud, kui see kahjustaks ülemäära andmesubjekti õigustatud huve, lepingu rikkumisest on möödunud vähem kui 30 päeva või kohustuse rikkumise lõppemisest on möödunud rohkem kui kolm aastat. Isikuandmete töötleja on isikuandmete töötlemisel kohustatud IKS § 24 p 2 järgi tagama, et isikuandmed on õiged ja, kui see on eesmärkide saavutamiseks vajalik, viimases seisus. IKS § 24 p 3 järgi peab isikuandmete töötleja mittetäielikud ja ebaõiged isikuandmed sulgema ning nende täiendamiseks ja parandamiseks võtma viivitamata kasutusele vajalikud abinõud. IKS § 24 p 5 järgi peab töötleja isikuandmed, mille õigsus on vaidlustatud, sulgema kuni andmete õigsuse kindlakstegemiseni või õigete andmete väljaselgitamiseni. Andmesubjektil on IKS § 6 p 7 ja § 21 lg 1 järgi õigus oma isikuandmete töötlejalt nõuda ebaõigete (ebatäpsete või eksitavate) isikuandmete parandamist. Kui isikuandmete töötlemine ei ole seaduse alusel lubatud, on andmesubjektil IKS § 21 lg 2 järgi õigus nõuda isikuandmete töötlemise lõpetamist, isikuandmete avalikustamise või neile juurdepääsu võimaldamise lõpetamist ning kogutud isikuandmete kustutamist või sulgemist. Need sätted täpsustavad mh VÕS § 1047 lgs 4 ja § 1055 lg-s 1 sätestatud õiguskaitsevahendeid.

Riigikohus on selgitanud, et isegi, kui andmete avalikustamisel ei ole rikutud IKS-i nõudeid, st kui andmete avaldamine ei olnud õigusvastane VÕS § 1045 lg 1 p 7 ja lg 3 mõttes, võib see ikkagi rikkuda kannatanu isikuõigusi ning olla õigusvastane VÕS § 1045 lg 1 p 4, § 1046 või § 1047 alusel (vt ka Riigikohtu lahend nr 3-2-1-169-11, p 13). Samuti on Riigikohus märkinud, et tegelikkusele vastava faktiväite, isegi, kui see kahjustab isiku mainet, avaldamine ei ole iseenesest isikuõigusi rikkuv ega seega õigusvastane (vt ka nt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-67-10, p 18; lahend nr 3-2-1-169-11, p 12). Eeltoodust tuleneb, et seadus lubab võlausaldajal põhimõtteliselt avalikustada kolmandale isikule andmeid oma võlgnike kohta ja kolmandad isikud võivad andmed omakorda ka internetis avaldada tingimusel, et järgitud on IKS-i sätteid ega ole avaldatud ebakohaseid väärtushinnanguid. Keelatud on avaldada ebaõigeid andmeid teise isiku võlgnevuse kohta. Ebaõigete andmete avaldamine on VÕS § 1047 lg-te 1 ja 2 järgi eelduslikult õigusvastane ka juhul, kui avaldamise muude tingimuste osas on järgitud IKS-i sätteid. Siiski ei pruugi avaldamine VÕS § 1047 lg-te 1-3 tingimustel olla õigusvastane, kui avaldaja avaldamisel andmete ebaõigsusest ei teadnud ja andmeid piisavalt kontrollis. Avaldamine võib aga muutuda õigusvastaseks, kui avaldaja ei kõrvalda või lükka andmeid ümber mõistliku aja jooksul pärast tõeste andmete saamist, eelkõige pärast andmesubjekti vastava avalduse saamist (vt ka nt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-67-10, p 23). Kohus analüüsis järgmisena, kas kostjad on käitunud õigusvastaselt, rikkudes IKS sätteid. IKS § 11 lg 6 sätestab, et isikute krediidivõimelisuse hindamise või muul samasugusel eesmärgil kolmandatele isikutele edastamiseks mõeldud isikuandmete töötlemine on lubatud üksnes juhul, kui kolmandal isikul on isikuandmete töötlemiseks õigustatud huvi või isikuandmete edastaja on tuvastanud kolmanda isiku õigustatud huvi, kontrollinud edastatavate andmete õigsust ning registreerinud andmeedastuse. IKS § 11 lg 7 p-d 1-3 sätestavad, millises olukorras ei ole sama § lg-s 6 nimetatud eesmärgil andmete kogumine ja kolmandatele isikutele edastamine lubatud. Sama paragrahvi lõike 7 p 2 kohaselt ei ole andmete kogumine ja kolmandatele isikutele edastamine lubatud, kui kahjustaks ülemääraselt andmesubjekti õigustatud huve. Seega tuleb kohtul analüüsida, kas hageja suhtes võlgnevuse avaldamine kahjustas ülemääraselt hageja õigustatud huvi IKS § 11 lg 7 p 2 alusel. Riigikohus on lahendi nr 3-3-1-2-70-11 p-des 21 ja 22 selgitanud, et IKS § 7 p-s 2 nimetatud piirangu kohaldamisel tuleb hinnata andmesubjekti õigustatud huvide kahjustamise määra ehk iga kord konkreetse juhtumi asjaoludele tuginedes kaaluda, kas vajadus isiku nõusolekuta isikuandmete edastamiseks kolmandatele isikutele kaalub üles andmesubjekti õiguste ja huvide riive. Mida pikema perioodi järel toimub isikuandmete töötlemine, sh edastamine, seda intensiivsemalt riivab see andmesubjekti põhiõigusi, eelkõige eraelu puutumatust, ning seda kaalukam peab olema andmete kolmandatele isikutele edastamise vajadus. Kohus oli seisukohal, et antud juhul ei ole hageja isikuõigused ülemääraselt kahjustatud. Kohtule ei ole esitatud täpseid andmeid, millest nähtub, mis ajast hageja andmed veebilehel üleval olid, kuid kohus luges tuvastatuks, et andmed on avaldatud hiljemalt 05.05.2011 (I kd, lk 10). Kostja II on kohtule kinnitanud, et andmed on veebilehelt hagiavalduse esitamise seisuga (24.08.2011) eemaldatud. Kohtu hinnangul ei ole olukorras, kus kohus on eelnevalt tuvastanud, et hagejal oli võlgnevus kostja I ees, hageja andmete võlglasena avaldamine kolme kuulise perioodi vältel hageja õigusi ülemääraselt kahjustav. Kohus märkis, et tulenevalt eelviidatud Riigikohtu lahendist on võlausaldajal olukorras, kus võlgnik võlga ei tasu, õigus võlgniku andmete avaldamiseks. Samuti oli tegemist olukorraga, kus hageja ei näidanud üles valmidust võlgnevust tasuda, mistõttu ei saanud kostjalt I tekkida ootust, et võlgnik tasub võla ka juhul, kui kostja I andmeid hageja võlgnevuse kohta kostjale II ei avalda. Kohtu hinnangul oli seega õigustatud hageja andmete avaldamine ning kostjad ei ole rikkunud IKS § 11 lg 7 p-i 2.

IKS § 24 p 5 alusel on isikuandmete töötleja isikuandmete töötlemisel kohustatud isikuandmed, mille õigsus on vaidlustatud, sulgema kuni andmete õigsuse kindlakstegemiseni või õigete andmete väljaselgitamiseni. Kostja II on kinnitanud, et hageja nimi registris ei eksisteeri alates hagiavalduse esitamisest ning kostja II on esitanud tõendi hageja andmete puudumise kohta lehel www.volaturg.ee (kd II lk 170). Hageja ei ole kohtu ette toonud ka tõendeid, millest ilmneks, et hageja nimi lehel jätkuvalt kajastatud on, seega puudub kohtul alus kahelda, et andmed hageja kohta on hagiavalduse esitamise seisuga veebilehelt eemaldatud. Hageja on märkinud, et kostja II ei ole hagejat teavitanud asjaolust, et kavatseb hageja kohta andmed avalikustada. IKS § 6 p 7 kohaselt on isikuandmete töötleja kohustatud isikuandmete töötlemisel järgima individuaalse osaluse põhimõtet, mille kohaselt andmesubjekti tuleb teavitada tema kohta kogutavatest andmetest, talle tuleb võimaldada juurdepääs tema kohta käivatele andmetele ja tal on õigus nõuda ebatäpsete või eksitavate andmete parandamist. Asjas esitatud tõenditest nähtub, et hagejat on teavitatud asjaolust, et võlgnevuse mittetasumisel võidakse avaldada hageja võlgnevus veebilehel www.volaturg.ee (I kd, lk 9). Samuti on kostja II hagejale edastanud 05.05.2011 maksenõude, milles on hagejat teavitatud, et hageja võlgnevus on avaldatud veebilehel www.volaturg.ee (I kd, lk 10). IKS § 15 lg 1 sätestab, et kui isikuandmete allikaks ei ole andmesubjekt, peab isikuandmete töötleja pärast isikuandmete saamist, parandamist või enne isikuandmete edastamist kolmandale isikule tegema andmesubjektile viivitamata teatavaks töödeldavate isikuandmete koosseisu ja allikad ning käesoleva seaduse § 12 lõikes 3 nimetatud andmed. Kohus leidis, et eeltoodust tulenevalt on hagejat nii kostja I kui kostja II poolt piisava põhjalikkusega teavitatud asjaolust, et võlgnevuse tasumata jätmise korral avaldatakse tema andmed www.volaturg.ee veebilehel. Eeltoodust tulenevalt leidis kohus, et antud juhul ei esine IKS sätete rikkumist, samuti on kostjad tõendanud andmete avaldamise faktilise õigsuse ja õiguspärasuse. Seega antud asjaolude pinnalt ei ole kohtul võimalik tuvastada, et kostjate käitumine on olnud õigusvastane VÕS § 1045 lg 1 p 7 ja lg 3 mõttes, samuti ei ole kostjate käitumises tuvastatav õigusvastasus VÕS § 1045 lg 1 p 4, § 1046 või § 1047 alusel, kuna kostjad on hageja kohta andmete avalikustamisel järginud IKS sätteid. Eeltoodust tulenevalt jättis kohus hagi rahuldamata ka mittevaralise kahju hüvitamise nõude osas, kuna kahju hüvitamise eeldused ei ole täidetud. Apellatsioonkaebus 12.11.2015 esitatud apellatsioonkaebuses ja selle 20.11.2015 täienduses palub hageja tühistada Harju Maakohtu 19.10.2015 otsuse ja teha uue otsuse, millega kohustada kostjaid lõpetama hagejat kahjustav tegevus ning eemaldama hageja nimi kostjate kõikidest registritest, mis asuvad Interneti koduleheküljel www.volaturg.ee ja sellest tulevikus hoidumist või alternatiivselt, kui veebileht ei kuulu kostjale II, kohustada kostjaid lõpetama hagejat kahjustav tegevus ning esitama taotlus veebilehe www.volaturg.ee pidajale hageja kohta ebaõigete andmete avaldamise lõpetamiseks. Samuti palub hageja mõista kostjatelt hageja kasuks solidaarselt välja tekitatud kahjuhüvitis õiglases ulatuses kohtu äranägemisel. Menetluskulud palub hageja jätta solidaarselt kostjate kanda. Kohtu poolt on põhjendamata, et sõnas „jäätmekäitlusleping“ määruse nr 20 § 6 lg-s 6 on kohaldatud mõistet, mis defineeritakse võlaõigusseaduses, s.o leping võib olla sõlmitud nii kirjalikult kui suuliselt. Kohus jättis tähelepanuta, et määruse nr 20 § 2 lg-s 2 defineeritakse ainult mõisted jäätmeseadusest. Mingit viidet võlaõigusseadusele ja mõistetele võlaõigusseadusest selle kohta, et jäätmekäitlusleping on kirjalik või suuline leping, määruses nr 6 ja nr 20 ei eksisteerinud. Kohus jättis tähelepanuta, et määruse nr 20 § 2 lg-s 7 on ühetähenduslikult määratud, et jäätmekäitlusleping on kirjalik leping. See tähendab, et

määruse nr 20 § 6 lg-s 6 toodud normid peab täitma jäätmevaldaja, kes sõlmis kirjaliku lepingu, ja isik, kes kirjalikku lepingut ei sõlminud, vaid lubas suulist lepingut. Kohtu järeldus sellest, et määruse nr 20 § 6 lg 6 alternatiivita sätestas jäätmevaldaja kohustused jäätmete üleandmises jäätmevedajale, on vastuolus Riigikohtu otsusega asjas nr 3-2-1-80-13, mille pdes 53 ja 60 on märgitud, et jäätmevaldajal on olemas alternatiivne võimalus jäätmete iseseisva väljaveo seaduse raames ja põhiseaduslik õigus sõlmida lepinguid oma äranägemisel. Analoogiliselt ülaltoodule pidi määruse nr 20 § 12 lg-t 4 tühisõidust täitma jäätmevaldaja, kes ei koostanud kirjalikku lepingut, vaid lubas suulist lepingut. Kui lähtuda kohtu järeldusest, et määruse nr 20 § 6 lg 6 määras jäätmevaldaja alternatiivita kohustusi jäätmete üleandmisest jäätmevedajale, siis on määruse nr 20 § 6 lg 6 vastuolus § 12 lg-ga 4. Hageja leiab, et kuna tal ei olnud kirjalikku lepingut ja ta ei lubanud suulist lepingut, ei saa määruse nr 6 § 6 lg-t 13, § 6 lg-t 1 ega määruse nr 20 § 2 lg-t 7 hageja suhtes kohaldada. Määruse nr 20 § 6 lg-s 2 oli märgitud, et jäätmevaldaja loetakse liitunuks peale jäätmevedaja valimist ja samuti pärast kehtiva jäätmeloa saamist, mille väljastab Keskkonnaamet. Just sellest hetkest loeb hageja end liitunuks korraldatud jäätmekäitlusega, kui kohalikule omavalitsusele on määratud jäätmete utiliseerimiskoht antud administratiivterritooriumist. Riigikohtu otsuse nr 3-2-1-80-13 p 54 määrab, et liitumine toimub seaduse alusel. Seetõttu liitumine transporditeenusele, mille korraldab kohalik omavalitsus, saab olla ainult võlaõigusseaduse alusel. Kohus ei pööranud tähelepanu Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-80-13 ple 55, mille kohaselt vedaja ja jäätmevaldaja võlaõiguslikule suhtele kehtivad võlaõigusseaduse üldised sätted võlasuhete kohta. Hageja kinnitab, et mingeid toiminguid, mis on sarnased tühisõidule, kostja I hageja elamu juures ei teostanud. Kostja I väide, et sõiduleht on teostatud toimingute tõend, ei ole paikapidav. Kostja I põhjendab, et antud dokument on kohaliku omavalitsuse kontrolli all ja seepärast kõik mis on kantud, on vedajale täitmiseks kohutuslik. See ei vasta tõele. Esiteks ei kohusta haldusleping vedajat kooskõlastama sõidulehte kohaliku omavalitsusega. Teiseks ei ole halduslepinguga ette nähtud vedaja kohustus teatada kohalikule omavalitsusele, kellega ta sõlmis lepingu ja kellega mitte. Sellest tulenevalt jääb sõiduleht ettevõtte sisedokumendiks ja vedaja võib kanda sellele aadressid ja perekonnanimed oma äranägemise järgi oma majandustegevuse planeerimiseks. Ainsa tõendina teostatud toimingute puhul saab hageja hinnangul olla erapooletu tunnistaja ütlused sellest, et kostja I töötajad tegid määratud päeval hageja elamu juures toiminguid. Kohtu argument, et ühiskondlik huve jäätmekäitlemisele saab olla tehtud ainult arvete esitamise teel vedajale, on tühine. Kohus ei arvestanud, et Raasiku vallas on 2009. aastast inimestele tasuta jäätmete väljavedu (mitte olmejäätmed). Hageja kui iseseisev vedaja antud võimalust ei kasuta. Lisaks märgib hageja, et kohus ei selgitanud välja, kes on veebis www.volaturg.ee avaldatud informatsiooni tellija. Hageja kui füüsiline isik ei oma sissepääsu saidil kinnitatud andmetele. Kostja II ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et www.volaturg.ee suletud arhiividesse ei jää hageja andmeid. Vastused apellatsioonkaebusele Kostjad paluvad jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et Harju Maakohtu 19.10.2015 otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 1 tuleb maakohtu otsus jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.

Apellatsioonimenetluses, sarnaselt maakohtu menetlusele, ei vaidle pooled asjaolu üle, et hageja elab Raasiku alevikus Raasiku vallas ning kostja I on sõlminud Raasiku vallaga 17.02.2010 korraldatud jäätmeveolepingu, mille järgi on kostja I Raasiku vallas korraldatud jäätmevedaja ning alates 01.05.2010 hakkas kehtima talle väljastatud jäätmeluba. Samuti ei vaidle pooled asjaolu üle, et hageja ei ole sõlminud kostjaga I jäätmete veoks lepingut. Esitatud apellatsioonkaebusest nähtuvalt on hageja seisukohal, et tal puudus jäätmevaldajana kohustus jäätmete üleandmiseks jäätmevedajale, kelleks käesoleval juhul on kostja I. Nimelt on hageja kaebuses leidnud, et kohtu järeldus sellest, et määruse nr 20 § 6 lg 6 alternatiivita sätestas jäätmevaldaja kohustused jäätmete üleandmiseks jäätmevedajale, on vastuolus Riigikohtu otsusega asjas nr 3-2-1-80-13, mille p-des 53 ja 60 on märgitud, et jäätmevaldajal on olemas alternatiivne võimalus jäätmete iseseisva väljaveo seaduse raames ja põhiseaduslik õigus sõlmida lepinguid oma äranägemise järgi. Samuti on hageja kaebuses seisukohal, et kuna tal ei olnud sõlmitud ei suulist ega kirjalikku lepingut, ei saa määruse nr 6 § 6 lg-eid 1 ja 13 ega määruse nr 20 § 2 lg-t 7 hageja suhtes kohaldada. Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohus on vaidlustatud otsuses toodud põhjendustel ja kooskõlas Riigikohtu otsuses asjas nr 3-2-1-80-13 toodud seisukohtadega õigesti leidnud, et hageja ei ole vabastatud korraldatud jäätmeveoga liitumisest ning hageja ja kostja I vahel on tekkinud jäätmeveosuhe VÕS § 3 p 6 mõttes, millest tulenevalt tekkis hagejal ka kohustus kostjale I jäätmeveo ja sealhulgas ka tühisõitude eest tasuda ning kostja I oli õigustatud nõudma hagejalt tasu tühisõitude eest. Kaebuses esiletoodu, et hageja ei olnud kostjaga I sõlminud jäätmeveoks kirjalikku ega suulist lepingut, ei võimalda väärata maakohtu seisukohta hageja liitunuks lugemisest korraldatud jäätmeveoga. Ka on Riigikohus kaebuses osundatud otsuse asjas nr 3-2-1-80-13 p-des 53 ja 54 selgitanud, et kuigi põhiseadusega tagatud üldise lepinguvabaduse põhimõtte järgi võib igaüks reeglina vabalt valida, kellega ja missugustel tingimustel ta lepingu sõlmib, ei ole lepingu olemasolu seaduse järgi korraldatud jäätmeveoga liitunuks lugemise eelduseks, kuna liitumine toimub seaduse jõul. Seetõttu on Riigikohus leidnud, et jäätmeseaduse (JäätS) § 69 lg 1 loob jäätmevaldaja ja vedaja vahel seadusest tuleneva lepingusarnase võlasuhte VÕS § 3 p 6 mõttes, mille põhisisuks on jäätmevedaja kohustus jäätmed kokku koguda ja ära vedada ning jäätmevaldaja kohustus selle eest maksta. Selliselt on jäätmeveosuhet käsitletud põhimõtteliselt ka Raasiku valla õigusaktides. Kui jäätmevaldaja on jätnud korraldatud jäätmeveo lepingu sõlmimata, loetakse ta Raasiku Vallavolikogu 14. märtsi 2006 määruse nr 6 „Raasiku valla jäätmehoolduseeskiri“ (määrus nr 6) § 6 lg 13 ja Raasiku Vallavolikogu 10. novembri 2009 määruse nr 20 „Raasiku vallas korraldatud jäätmeveo rakendamise kord“ (määrus nr 20) § 6 lg 5 järgi (aga ka Raasiku Vallavolikogu 13. märtsi 2013 määruse nr 5 „Raasiku valla jäätmehoolduseeskiri“ § 15 lg 5 järgi) siiski liitunuks korraldatud jäätmeveoga elu- või tegevuskohajärgses jäätmeveo piirkonnas ning jäätmekäitluslepingu sõlmimine või sõlmimata jätmine vedaja ja jäätmevaldaja vahel ei avalda mõju jäätmevaldaja liitunuks lugemisele korraldatud jäätmeveoga. Nõustuda ei saa hageja seisukohaga, et sõiduleht ei tõenda, et kostja I oleks hageja elamu juures teinud toiminguid, mis on sarnased tühisõidule. Kostja I poolt esitatud volitusteekonnalehtedelt nähtub, et neil märgitud aegadel on kostja I vedajana sõitnud hageja kinnistule eesmärgiga osutada jäätmeveo teenust, ent hageja käitumisest tulenevalt ei olnud olmejäätmete vedamist võimalik teostada. Kohtul puudub alus kahelda kostja I esitatud volitus-teekonnalehtede kui tõendite usaldusväärsuses. Maakohtu järeldused hageja kohustusest teostatud tühisõitude eest maksta on toodust tulenevalt põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust vastupidise väitmiseks. Samuti on õiged maakohtu