Eesistuja Tambet Tampuu, liikmed Henn Jõks ja Villu Kõve
Kohtuasi
Vladimir Aravini hagi Eesti Keskkonnateenused AS-i ja KREEDIX OÜ vastu kahju tekitava tegevuse keelamiseks ja 1500 euro saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Ringkonnakohtu 11. jaanuari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 2-11-39476
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Vladimir Aravini kassatsioonkaebus
Tsiviilasja hind Riigikohtus
3095 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Hageja Vladimir Aravin, esindaja vandeadvokaat Ljudmila Tamar Kostja Eesti Keskkonnateenused AS (registrikood 10277820, endine ärinimi mh AS Tallinna Sekto) (ühendanud endaga
20.detsembril 2012 Eesti Keskkonnateenused AS-i (registrikood 10814608, endine ärinimi mh AS Veolia Keskkonnateenused)), esindaja vandeadvokaat Toomas Pikamäe Kostja KREEDIX OÜ (registrikood 11043745), esindaja juhatuse liige Marie Rosin
Asja läbivaatamise kuupäev
26. august 2013. a, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.
Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 11. jaanuari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 2-11-39476 ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.
2.Kassatsioonkaebus rahuldada.
3.Tagastada Vladimir Aravinile (konto nr 1102365422, Swedbank AS) 26. jaanuaril ja
1.Vladimir Aravin (hageja) esitas 24. augustil 2011 Harju Maakohtule hagi AS-i Veolia
Keskkonnateenused (üldõigusjärglane ühinemise tulemusena Eesti Keskkonnateenused AS) (kostja I) ja KREEDIX OÜ (kostja II) vastu. Hageja palus kohustada kostjat II lõpetama hagejat kahjustav tegevus ja eemaldada hageja nimi võlgnike registrist veebilehelt www.volaturg.ee ning mõista kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja 1500 eurot. Menetluskulud palus hageja jätta kostjate kanda. Hagiavalduse järgi on kostja I esitanud hagejale alusetult arved, mille järgi nõuab kostja II hagejalt põhjendamatult 33 euro 29 sendi maksmist jäätmete veo eest. Kostja II on avaldanud hageja nime alusetult võlgnikuna veebilehel www.volaturg.ee, teavitamata hagejat sellest ette ja andmata talle võimalust nõuet, selle suurust ja muid olulisi asjaolusid selgitada ning neile vastu vaielda. Hagejal ei ole kostjatega lepingulisi suhteid ja ta ei ole neilt kaupu ega teenuseid saanud. Hageja on iseseisev jäätmekäitleja, kes jäätmeseaduse (JäätS) § 73 lg 4 p 1 alusel ei vaja jäätmeluba ning on JäätS § 73 lg 4 ja § 69 lg 41 kohaselt vabastatud korraldatud jäätmeveost. Seetõttu ei ole hageja oma jäätmeid kostjale I vedamiseks ja käitlemiseks andnud, vaid on need vedanud prügilasse ise. Avaldades hageja kohta alusetut teavet, nagu oleks hageja võlgu kostjale I, on kostjad kahjustanud hageja mainet ja tekitanud hagejale ka varalist kahju, kuna hageja äripartner lõpetas temaga sel põhjusel lepingu ja jättis osaliselt tehtud töö eest tasumata. Hageja nõuab enda kui võlgniku registrist eemaldamist ja tekitatud mittevaralise kahju eest 1500 euro suurust hüvitist.
2.Kostjad palusid jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostjate väitel ei ole nad õigusvastaselt käitunud ega hagejale kahju tekitanud. Kostja I on Raasiku vallaga 17. veebruaril 2010 sõlmitud lepingu alusel vallas korraldatud jäätmeveo vedaja, kellele on antud vastav jäätmeluba. Raasiku Vallavalitsus ei ole vabastanud hagejat korraldatud jäätmeveos osalemast, mistõttu tuleb hageja lugeda liitunuks korraldatud jäätmeveoga 1. maist 2010, kui kostjale I väljastati jäätmeluba. Kostja I on esitanud hagejale arveid kehtivate jäätmeveo eeskirjade kohaselt. Kuna hageja ei ole tasunud kostjale I võlgnevust, on hageja andnud võlgnevuse sissenõudmise üle kostjale II. Kostja II võis nõuda hagejalt kohustuse täitmist. Avaldatud andmed on õiged ja nende avaldamine surveabinõuna võla tasumiseks ei olnud õigusvastane. Kostja I lisas, et tegemist ei ole väärtushinnangu avaldamisega. Kostja II lisas, et veebileht www.volaturg.ee ei kuulu temale, mistõttu ei saa hageja tema vastu hagi esitada. Samuti ei ole hageja nõuded selged ega tõendatud. Ei ole selge, millised andmed tekitasid hagejale 1500 eurot kahju. Kostjal II oli andmete avaldamise vastu ka õigustatud huvi ja ta kontrollis neid piisava põhjalikkusega.
3.Harju Maakohus jättis 25. mai 2012. a otsusega hagi rahuldamata ja kostjate menetluskulud hageja kanda. Maakohtu otsuse järgi ei vaidle pooled, et kostja I on korraldatud jäätmeveo vedaja, hageja elab selles jäätmeveopiirkonnas (Raasiku alevik) ja et hageja on teadlik, et kostja I on jäätmevedajaks, kuna ta on kätte saanud kostja I esitatud arved. Vaidlustatud ei ole hageja väidet, et ta korraldab oma jäätmete käitlemist ise, andes need üle prügilasse. Kohalik omavalitsus ei ole hagejat vabastanud korraldatud jäätmeveoga liitumise kohustusest JäätS § 69 lg 4 alusel. Samuti ei ole hagejat vabastatud korraldatud jäätmeveost JäätS § 69 lg 41 alusel
jäätmeloa omanikuna, alusetu on samastada seda JäätS § 73 lg 4 p-s 1 sätestatud jäätmeloast vabastamisega. Seega oli hageja liitunud korraldatud jäätmeveoga, lähtudes JäätS § 69 lg-st 1, millest omakorda tuleneb, et kostja I esitas hagejale arved õigustatult. Hageja arveid ei tasunud ja seega on tal tekkinud võlgnevus, millele on viidatud ka hageja osutatud veebilehel. Hageja ei ole esitanud ühtegi asjaolu, mis annaks alust järeldada, et avaldatud teave oli hagejale kahjulik muul põhjusel kui tõele mittevastavus. Kuna tuvastatud ei ole vastutuse ühte koosseisulist tunnust – õigusvastast tegu, ei ole kahju hüvitamise ja kahju tekitamisest hoidumise koosseisu ning ei ole otstarbekas analüüsida teiste komponentide olemasolu. Eeltoodu alusel tuleb hagi jätta mõlema kostja vastu rahuldamata.
4.Hageja palus apellatsioonkaebuses maakohtu otsus tühistada. Lisaks teatas hageja kaebuses, et tühistab oma haginõude eemaldada tema nimi võlgnike registrist veebilehelt www.volaturg.ee.
15.oktoobril 2012 palus hageja kaasata kolmanda isikuna menetlusse Raasiku Vallavolikogu.
5.Kostjad palusid jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata ning menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
6.Tallinna Ringkonnakohus jättis 11. jaanuari 2013. a otsusega maakohtu otsuse muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata ning apellatsioonimenetluse kulud hageja kanda. Ringkonnakohus nõustus maakohtu otsuse põhjendustega ega korranud neid. Hageja on JäätS § 69 lg 2 mõttes jäätmevaldaja ja ta loetakse Raasiku vallas korraldatud jäätmeveoga liitunuks seaduse alusel tulenevalt JäätS § 69 lg-st 1 alates 1. maist 2010. „Liitunu õiguslik seisund" ei anna jäätmevaldajale õigust iseseisvalt oma olmejäätmeid käidelda. Korraldatud jäätmeveoga mitteliitunuks lugemine eeldab kohaliku omavalitsuse nõusolekut, mida hagejale ei ole antud. Seetõttu on hageja kohustatud jäätmeveoteenuse (sh tühisõitude) eest kehtestatud jäätmeveo tasumäärade kohaselt ka tasuma. Ringkonnakohus ei hinnanud hageja väiteid maakohtu istungiprotokolli ebaõigsuse kohta, kuna hageja ei taotlenud protokolli parandamist, pealegi ei ole alust arvata, et protokolli puudused võisid mõjutada kohtulahendi õigsust.
7.15. jaanuari 2013. a määrusega jättis ringkonnakohus rahuldamata hageja taotluse kaasata menetlusse kolmas isik.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
8.Hageja palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud palub hageja jätta kostjate kanda. Hageja väitel lahendati tema taotlus kolmanda isiku kaasamiseks pärast kohtuotsuse tegemist. Sellega jäeti hageja ilma taotluse kohta tehtud kohtumääruse peale edasikaebamise õigusest. Ringkonnakohtu otsus on põhjendamata. Otsusest ei nähtu, millised jäätmeseaduse sätted määravad jäätmevaldaja võlaõiguslikud suhted jäätmevedajaga ja vedaja kohustuse teha toiminguid
jäätmevaldaja suhtes, kui nende vahel ei ole lepingut. Samuti ei ole põhjendatud, millised jäätmeseaduse sätted annavad kohalikule omavalitsusele õiguse kehtestada kord selliste situatsioonide nagu „tühisõit" reguleerimiseks, samuti vedaja õigust nõuda selle toimingu eest jäätmevaldajalt tasu. Kostja I ei ole hageja suhtes toiminguid (sh tühisõit) teinud ega või nõuda arvete tasumist teenuste eest, mida ei ole osutatud. Kohtud ei ole andnud hinnangut väitele, et isegi kui hageja loetakse liitunuks, ei ole ta teenust saanud. Kohtu järeldustes samastatakse mõiste „korraldatud jäätmevedu" mõistega „transporditeenus". Jäätmete ühistranspordi käigus kulub üle kahe korra enam kütust kui hageja enda jäätmeveoga. JäätS § 69 lg 4 enne 19. juulit 2010 kehtinud ja kehtiv redaktsioon erinevad. Kehtiva seaduse järgi täidab isik „liitumise kohustused", kui ta annab enda olmejäätmed üle prügilasse, mis on määratud korraldatud jäätmeveo raames. Kindlaks ei ole tehtud, kas hagejat võib lugeda „korraldatud jäätmeveoga liitunuks", kel ei ole õigust oma olmejäätmeid käidelda, või on ta „transporditeenusega mitteliitunu". JäätS § 69 lg 1 ei sätesta liitunu kohustusi ega kohusta jäätmeid üle andma vedajale. JäätS § 69 lg 4 ei kohusta taotlema vabastamist olmejäätmete vedajale üleandmisest. Samuti ei ole jäätmeseaduses muid sätteid, mis kitsendaks hageja õigust oma tegevuse määramiseks olmejäätmete väljaveo ja kindlaksmääratud lõpliku utiliseerimise kohta üleandmise osas või määraks kindlaks jäätmevaldaja ja vedaja vahelisi võlasuhteid. Hagejal ei ole kostjatega võlasuhteid ja kostjad on tema põhiõigusi rikkunud hageja nime avalikustamisega Internetis võlgnike nimekirjas. Nimetatud asjaolu tekitas hageja mainele kahju ja pärsib tema tegevust ettevõtjana.
9.Kostjad vaidlevad kassatsioonkaebusele vastu ning paluvad jätta see rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja I palub alternatiivselt jätta kassatsioonkaebuse läbi vaatamata nõuetekohase kaebuse hilinenult esitamise tõttu.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
10.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 691 p 2 ning § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära tõlgendamise ja kohaldamise ning menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Asi tuleb saata samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kassatsioonkaebus rahuldatakse.
11.Kolleegium käsitleb esmalt hageja kahju hüvitamise nõuet (I) ning hoidumisnõuet ja võimalikku loobumist sellest (II). Seejärel analüüsib kolleegium kostjate tegevuse õigusvastasust hageja võimalikku võlga puudutavate andmete avaldamisel (III) ja hageja võimalikku võlgnevust kostja I ees jäätmeveost tulenevalt (IV). Lõpetuseks käsitleb kolleegium muid menetluslikke probleeme asjas ja teeb menetluslikud otsustused (V). I
12.Hageja nõuab kostjatelt solidaarselt 1500 euro väljamõistmist talle tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks.
Kahju tekitamise alusena näeb hageja asjaolu, et teda on kujutatud veebilehel www.volaturg.ee kostja I võlgnikuna. Hageja väitel ei võlgne ta kostjale I viimase esitatud jäätmeveo arvete alusel raha, kuna tal ei ole kostjaga I raha nõudmist õigustavat suhet. Kostjale II heidab hageja ette lisaks seda, et tema nimi avaldati veebilehel hagejat sellest ette teavitamata ja võimalust andmata asjaolusid selgitada. Ebaõigete andmete avalikustamisega on hageja väitel tekkinud talle mittevaraline ja varaline kahju.
13.Kostjate väitel ei ole nad õigusvastaselt käitunud. Nende arvates on hageja kostjale I jäätmeveoarvete järgi võlgu ja võla avalikustamine Internetis oli õiguspärane. Kostja I arvates ei ole hageja kohta avaldatud väärtushinnangut. Kostjal II oli enda väitel andmete avaldamise vastu ka õigustatud huvi ja ta kontrollis neid piisava põhjalikkusega. Kostja II väitis lisaks, et veebileht www.volaturg.ee ei kuulu temale.
14.Asja lahendamisel jäävad tähelepanuta hageja väited talle andmete avalikustamisega põhjustatud varalise kahju kohta, mis tekkis talle seetõttu, et äripartner lõpetas lepingu. Hageja nõuab üksnes mittevaralise kahju hüvitamist ega ole oma väiteid varalise kahju kohta haginõudega seostanud (vt ka nt Riigikohtu 21. detsembri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-67-10, p 25).
15.Hageja kahju hüvitamise nõude õiguslikuks aluseks saab esitatud asjaoludel olla esmalt võlaõigusseaduse (VÕS) § 1043 jj. See võimaldab isikul nõuda teiselt isikult talle õigusvastaselt (lepinguväliselt) tekitatud kahju hüvitamist, st esitada delikti üldkoosseisul põhineva nõude. Selle nõude rahuldamise üldise eeldusena peab hageja tõendama esmalt kostjate käitumise õigusvastasuse, endal kahju tekkimise ning põhjusliku seose teo ja tagajärje vahel. Nende eelduste tõendamisel vabanevad kostjad VÕS § 1050 lg 1 järgi vastutusest, kui nad tõendavad, et ei esine ühtegi seaduses sätestatud (eelkõige VÕS § 1045 lg 2 p-des 1–4) sätestatud õigusvastasust välistavat asjaolu või et nad ei ole kahju tekitamises süüdi (vt ka nt Riigikohtu 10. aprilli 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-13, p 15). Kui mõlemad kostjad vastutavad hagejale sama kahju tekitamise eest, on nende vastutus hüvitise maksmise eest VÕS § 137 lg 1 järgi solidaarne. Kostjate käitumise õigusvastasuse kohta vt käesoleva otsuse III osa.
16.Kostja II osas ei ole esitatud asjaolusid, mis annaks alust hageja kahju hüvitamise nõuet kvalifitseerida teisiti kui VÕS § 1043 jj järgse nõudena. Hageja ja kostja II vahel ei ole esitatud asjaoludel sõlmitud lepingut ega saanud nende vahel olla ka muud seadusjärgset võlasuhet kui delikti toimepanemisest tulenev võlasuhe.
17.Kostja I osas pidanuks kohtud aga kahju hüvitamise nõude hindamist VÕS § 1043 jj alusel täiendavalt põhjendama. Kohtud leidsid sisuliselt, et JäätS § 69 lg 1 alusel tekkis hageja ja kostja I vahel korraldatud jäätmeveoga liitumisest võlasuhe, mille alusel esitas kostja I hagejale õigustatult arveid. Kui nende vahel oli aga seadusjärgne lepingusarnane võlasuhe, millest tulenevat kohustust on kostja I rikkunud ja sellest on hagejale tekkinud kahju, mille tekkimise eest pidi see kohustus teda VÕS § 127 lg 2 mõttes kaitsma, saab VÕS § 1044 lg-t 2 analoogia alusel kohaldades nõudeid esitada üksnes VÕS § 115 lg 1 alusel kohustuse rikkumisest tulenevalt (vt ka Riigikohtu 15. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-151-11, p 19). Üksnes juhul, kui rikutud kohustuse kaitse-eesmärk ei hõlma tekkinud kahju, saab
hageja, olgugi, et poolte vahel on seadusest tulenev võlasuhe, VÕS § 1044 lg 1 järgi esitada kostja I vastu deliktilise nõude. Kolleegiumi arvates võib lepingu või seadusjärgse võlasuhte raames tekkinud võlgnevuse avalikustamine olla vastuolus võlasuhtest tuleneva teise poole huvide arvestamise kaitsekohustusega VÕS § 2 lg 2 mõttes, kui võlgnikul on õigustatud huvi, et võlgnevuse kohta andmeid ei avalikustata. Vähemalt eelduslikult tuleneb igast lepingust või muust võlasuhtest kohustus teise poole huvidega vähemalt sellises ulatuses arvestada, et mitte teise poole au teotada mainet kahjustavate andmete või ebakohase väärtushinnangu avaldamisega mh teise poole võimaliku võlgnevuse kohta. VÕS § 115 lg 1 alusel kohtud hageja nõuet aga ei käsitlenud. Kohus ei ole TsMS § 436 lg 7 ja § 438 lg 1 järgi seotud nõudele poolte antud õigusliku kvalifikatsiooniga. Kohus peab pooltele selgitama nõude võimalikku alternatiivset õiguslikku kvalifikatsiooni ja sellest tulenevat tõendamiskoormuse jaotust. Lisaks on kohtute otsused ka vastuolulised – jaatades võlasuhet hageja ja kostja I vahel, lahendati hageja kahju hüvitamise nõue põhjenduseta deliktilise nõudena.
18.Kolleegiumi arvates ei saaks hageja esitatud asjaoludel siiski VÕS § 115 lg 1 alusel kostjalt I kahju hüvitamist nõuda ka siis, kui nende vahel on leping või jäätmeseaduse alusel tekkinud seadusjärgne (lepingusarnane) võlasuhe. Seetõttu jäeti VÕS § 115 lg 1 kokkuvõttes õigesti kohaldamata, olgugi et kohtud seda ei põhjendanud. Lepingu olemasolul välistaks mittevaralise kahju hüvitamise nõude VÕS § 134 lg 1. Lepinguvälise võlasuhte olemasolul ei oleks hageja nõutud mittevaralise kahju hüvitamine kolleegiumi arvates aga VÕS § 127 lg 2 järgi hõlmatud võlasuhtest tuleneva kohustuse (rahalise võlgnevuse kohta andmete avalikustamise piirangud) kaitse-eesmärgiga. Analoogia alusel VÕS § 1044 lg-st 2 lähtudes saab hageja esitada deliktilise nõude ka kostja I vastu. Isikuõiguse rikkumise keeldu sätestavate deliktiõiguse normide (vt nende kohta käesoleva otsuse III osa) kaitse-eesmärgiga on VÕS § 127 lg 2 mõttes hõlmatud isiku kohta ebaõigete andmete või ebakohase väärtushinnangu avaldamisega tekitatud mittevaralise kahju rahaline hüvitamine. Mittevaralise kahju eest rahalise hüvitise suuruse kindlaksmääramisel tuleb sellistel juhtudel kohaldada VÕS § 134 lg-s 2 sätestatut.
19.Kolleegium märgib, et muude kahju hüvitamise nõude eelduste olemasolu kindlakstegemisel tuleb mittevaralise kahju eest hüvitise väljamõistmisel arvestada ka kahju tekitamise aega, st aega, millal andmed hageja võla kohta Internetis avalikustati. Tähendust võib see omada juhul, kui andmed avalikustati enne 31. detsembrit 2010, kui muutus VÕS § 134 lg 2 redaktsioon. Kui andmed avalikustati nii VÕS § 134 varasema kui ka hilisema redaktsiooni kehtivuse ajal, saab sellele kui rikkumisele kohaldada vastavalt avaldamise ajale nii sätte varasemat kui ka kehtivat redaktsiooni. VÕS § 134 lg 2 varasem redaktsioon nägi ette, et isikuõiguste rikkumisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse korral tuleb kahjustatud isikule mittevaraline kahju hüvitada üksnes juhul, kui rikkumise raskus, eelkõige kehaline või hingeline valu, seda õigustab. Sama sätte alates 31. detsembrist 2010 kehtiva redaktsiooni järgi tuleb isikuõiguse rikkumisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral maksta kahjustatud isikule mittevaralise kahju hüvitiseks mõistlik rahasumma,
st hüvitiskohustus on eelduslikult laiem. Lisaks lisandusid 31. detsembrist 2010 VÕS § 134 lg-d 5 ja 6 hüvitamise ulatuse kohta (vt nende kohaldamise kohta Riigikohtu 26. juuni 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-18-13, p-d 25–29), mida saab samuti kohaldada.
20.Tekkinud mittevaralise kahju suurust ei saa rahaliselt mõõta ja selle hüvitamiseks raha väljamõistmisel saab kohus VÕS § 127 lg 6 ja TsMS § 233 lg 1 alusel hüvitise suuruse määrata diskretsiooniõiguse alusel asjaoludest lähtudes, arvestades mh rikkumise intensiivsust ja kestust (vt ka nt Riigikohtu 21. detsembri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-67-10, p 25). Kohtute väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitised peavad aga vastama ühiskonna üldise heaolu tasemele ning olema üldise võrdsuspõhiõiguse tagamiseks ja kohtusüsteemi autoriteedi säilitamiseks sarnastel asjaoludel võrreldavad (vt nt Riigikohtu 26. juuni 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-18-13, p 26).
21.Hageja on palunud välja mõista tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks kostjatelt solidaarselt 1500 eurot, mitte jätnud hüvitise suurust hagis märkimata, mida võimaldab TsMS § 366. See ei mõjuta iseenesest mittevaralise kahju hüvitise määramise põhimõtteid (vt otsuse p 20), kuid piirab võimaliku väljamõistetava hüvitise määra ja omab tähendust hagi hinna määramisel (vt selle kohta käesoleva otsuse p 65). Lisaks õigustab selge rahaline nõue hagejat vaidlustama kohtuotsust, millega mõistetakse hüvitis välja väiksemas ulatuses, kuna hagi jäetakse sel juhul osaliselt rahuldamata. II
22.Hageja esitas kostja II vastu ka nõude kohustada teda lõpetama hagejat kahjustav tegevus ja eemaldada hageja nimi võlgnike registrist veebilehelt www.volaturg.ee. Kohtulahenditest nähtub vääralt, nagu oleks hageja esitanud selle nõude mõlema kostja vastu.
23.Hageja on apellatsioonkaebuses vigases eesti keeles märkinud mh järgmist: „Ma tühistan oma haginõuet minu nime tühistamisest avalikutest nimekirjadest Internetis, sest novembri 2011. a seisuga saidil www.volaturg.ee avalikke nimekirju ei ole olemas." (tl 128.) Sellest nähtub kolleegiumi arvates hageja soov hoidumisnõudest loobuda või see tagasi võtta. Vajadusel võinuks ringkonnakohus lasta hagejal oma taotlust TsMS § 3401 lg 1 järgi täpsustada. Kuigi hageja taotlusele juhtis ringkonnakohtu tähelepanu ka kostja II (vt tl 143), jättis ringkonnakohus taotluse tähelepanuta. Seega on ringkonnakohus jätnud lahendamata hageja taotluse haginõudest loobumise või selle tagasivõtmise kohta. Oluline ei ole, et hageja ei ole kassatsioonkaebuses sellele ringkonnakohtu rikkumisele viidanud. Kaebusest saab järeldada hageja ekslikku arusaama, nagu piirduks menetlus kahju hüvitamise nõudega kostjate vastu, st et ringkonnakohus on hagist osalise loobumise või hagi tagasivõtmise vastu võtnud.
24.Hageja võib TsMS § 429 lg 1 esimese lause järgi hagist loobuda kuni hagi kohta tehtud lahendi jõustumiseni. TsMS § 424 lg 1 järgi võib hageja haginõude kostja nõusolekul ka pärast eelmenetluse lõppemist tagasi võtta. Pärast apellatsioonkaebuse esitamist lahendab hagist loobumise või selle tagasivõtmise TsMS § 4511 lg 2 alusel ringkonnakohus. Hagist loobumise vastuvõtmisel tühistab ringkonnakohus TsMS § 645 lg 1 esimese lause (ja § 431 lg 2 esimese lause) järgi määrusega esimese
astme kohtu otsuse ja lõpetab asja menetluse. Kui ringkonnakohus ei võta hagist loobumist vastu, teeb ta TsMS § 429 lg 5 ja § 645 lg 1 teise lause järgi selle kohta põhjendatud määruse ja vaatab asja apellatsiooni korras läbi. Hagi tagasivõtmisel jätab ringkonnakohus TsMS § 423 lg 1 p 2 ning § 425 lg-te 1 ja 3 järgi hagi läbi vaatamata ja tühistab alama astme kohtu lahendi. Kolleegium märgib, et hagist osaline loobumine või selle osaline tagasivõtmine on nõude kitsendamine TsMS § 376 lg 4 p 2 mõttes, mida ei peeta hagi muutmiseks. Hagist loobumise või selle tagasivõtmise avalduse saab vähemalt üldjuhul esitada ka pärast avalduste esitamise tähtaja (vt TsMS § 329–331) möödumist menetluses, kuna selle lahendamine üldjuhul ei venita menetlust, vaid kiirendab seda.
25.Kuna ringkonnakohtu otsus tühistatakse ja asi saadetakse samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, tuleb hagist loobumise või selle tagasivõtmise avaldus uuesti lahendada.
26.Kolleegium märgib ka, et kohtud ei ole hageja hoidumisnõuet sisuliselt üldse käsitlenud. Hoidumisnõude õiguslikuks aluseks võib olla VÕS § 1055 lg 1. Ebaõigete andmete parandamist võib nõuda ka VÕS § 1047 lg 4 alusel. Valeandmete parandamist võimaldavad nõuda ka isikuandmete kaitse seaduse (IKS) § 6 p 7, § 21 ja § 24 p 3, vaidlustatud andmete eemaldamist ka IKS § 24 p 5 (vt selle kohta ka käesoleva otsuse p 34).
27.Kohtud ei ole andnud hinnangut kostja II vastuväitele, et veebileht www.volaturg.ee ei kuulu temale, mistõttu ei saa hageja tema vastu hoidumisnõuet esitada. Kostja II tahteavalduse andmete eemaldamiseks veebilehelt saab kohus asendada tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 68 lg 5 ja täitemenetluse seadustiku (TMS) § 184 lg 1 alusel ka siis, kui kostja II ise ei ole veebilehe omanik. Riigikohus on leidnud, et VÕS § 1055 lg 1 alusel saab nõuda kahju tekitajalt selliste toimingute tegemist, mis on suunatud kahju tekitaja tegevusest tingitud kahjulike tagajärgede likvideerimisele, mh kohustada kostjat esitama taotlus veebilehe pidajale hageja au teotavate ebaõigete andmete avaldamise lõpetamiseks (vt Riigikohtu 9. detsembri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-127-10, p 11). III
28.Hageja väitel on kostjad rikkunud tema isiklikke õigusi viisil, millest lähtudes tuleb kõne alla kostjate käitumise õigusvastaseks lugemine VÕS § 1045 lg 1 p 4, § 1046 ja/või § 1047 alusel. Lisaks võib kostjate käitumist pidada esitatud asjaoludel hageja majandustegevusse sekkumiseks (VÕS § 1045 lg 1 p 6), aga ka seadusest tulenevat kohustust rikkuvaks (VÕS § 1045 lg 1 p 7) või heade kommete vastaseks tahtlikuks käitumiseks (VÕS § 1045 lg 1 p 8). Kohtute arvates ei olnud kostjate tegevus õigusvastane, mistõttu hageja deliktilise nõude eeldusi muus osas ei analüüsitud. Samas ei tuvastatud õigusvastasuse puudumist nõuetekohaselt.
29.Kolleegium ei käsitle kostjate käitumist VÕS § 1045 lg 1 p 6 (ja § 1047) kontekstis hageja majandustegevusse sekkumisena. Kuigi hageja on väitnud, et andmete avalikustamine on pärssinud tema majandustegevust ja tekitanud talle varalist kahju, ei ole ta varalise kahju hüvitamist nõudnud (vt käesoleva otsuse p 14). Hageja
nõutud hüvitist mittevaralise kahju eest ei saa kolleegiumi arvates VÕS § 127 lg-st 2 tulenevalt nõuda majandustegevusse sekkumise eest, kuna majandustegevusse sekkumisest hoidumise kohustusega kaitstakse üksnes ettevõtja majanduslikku (varalist) huvi ettevõtte majandamise ja majandustegevusest tulu teenimise vastu. Seetõttu ei annaks ka hageja majandustegevusse õigusvastase sekkumise tuvastamine alust mõista selle eest välja hageja soovitud hüvitist mittevaralise kahju eest.
30.Kolleegiumi arvates ei anna esitatud asjaolud ka alust arvata, et kostjad oleksid hageja väidetavat võlgnevust avalikustades tegutsenud tema suhtes tahtlikult heade kommete vastaselt eesmärgiga hagejat kahjustada. Võlgnikku kohustust täitma mõjutavat tegevust ei saa lugeda üldjuhul heade kommete vastaseks, seda saavad õigustada vaid erandlikud asjaolud, esmajoones kostja käitumise suunatus just võlgniku maine kahjustamisele, mitte aga võla saamisele (vt ka nt Riigikohtu
21.detsembri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-67-10, p 24). Seetõttu ei käsitle kolleegium kostjate tegevuse õigusvastasust ka VÕS § 1045 lg 1 p 8 kontekstis.
31.Seaduseks, millest tuleneva kohustuse rikkumisega kahju tekitamine võib olla õigusvastane VÕS § 1045 lg 1 p 7 ja lg 3 järgi, saab olla eelkõige IKS, mis reguleerib isikuandmete avalikustamist (vt ka Riigikohtu 20. juuni 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-11, p 13). Seda kinnitab ka IKS § 23 p 2, mille järgi on andmesubjektil tema õiguste rikkumisel isikuandmete töötlemisel eraõiguslikus suhtes õigus nõuda temale tekitatud kahju hüvitamist võlaõigusseaduses sätestatud alustel ja korras. Isikuandmete avalikustamisel IKS reeglite täitmise tagamise eesmärk on mh kaitsta isikut seadusvastase andmete avalikustamisega mittevaralise kahju tekitamise eest VÕS § 1045 lg 3 mõttes. Andmed füüsilise isiku võlgnevuse kohta on isikuandmed IKS § 4 lg 1 mõttes ning nende andmete kogumine, salvestamine ja avalikustamine on andmete töötlemine IKS § 5 mõttes.
32.Isikuandmete töötlemine on IKS § 10 lg 1 järgi lubatud üldjuhul üksnes andmesubjekti nõusolekul. IKS § 14 lg 1 p 4 järgi on isikuandmete töötlemine lubatud ka andmesubjekti nõusolekuta, kui andmeid töödeldakse andmesubjektiga sõlmitud lepingu täitmiseks või lepingu täitmise tagamiseks, välja arvatud, kui tegu on delikaatsete isikuandmetega. Kolleegiumi arvates on IKS § 14 lg 1 p 4 kohaldatav ka vähemalt lepingusarnasele püsivale seadusjärgsele võlasuhtele. Andmed isiku võlgnevuse kohta ei ole delikaatsed isikuandmed IKS § 4 lg 2 mõttes, mille töötlemisele kehtivad IKSist tulenevad lisapiirangud. Isikuandmete töötlemisel tuleb järgida IKS §-s 6 sätestatud põhimõtteid, mh võib isikuandmeid IKS § 6 p 2 järgi koguda üksnes määratletud ja õiguspäraste eesmärkide saavutamiseks ning neid ei või töödelda viisil, mis ei ole andmetöötluse eesmärkidega kooskõlas, ning IKS § 6 p 3 järgi võib isikuandmeid koguda vaid ulatuses, mis on vajalik määratletud eesmärkide saavutamiseks. Riigikohus on leidnud, et juriidilistest isikutest võlglaste nimekirja avalikustamist koos juhatuse liikmete nimedega ei saa pidada IKS-iga vastuolus olevaks (vt Riigikohtu 21. detsembri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-67-10, p 19).
33.Erireeglid kolmandale isikule edastatud andmete töötlemisele isiku krediidivõimelisuse hindamiseks või muul samasugusel eesmärgil näevad ette IKS § 11 lg-d 6 ja 7 (vt nende sätete kohaldamise kohta ka Riigikohtu 12. detsembri 2011. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-70-11, p-d 12–24).
IKS § 11 lg 6 järgi peab kolmandal isikul olema isikuandmete töötlemiseks õigustatud huvi ning isikuandmete edastaja peab selle huvi olema tuvastanud, kontrollinud edastatavate andmete õigsust ja registreerinud andmeedastuse. Sel eesmärgil andmete kogumine ja kolmandatele isikutele edastamine ei ole IKS § 11 lg 7 järgi mh lubatud, kui see kahjustaks ülemäära andmesubjekti õigustatud huve, lepingu rikkumisest on möödunud vähem kui 30 päeva või kohustuse rikkumise lõppemisest on möödunud rohkem kui kolm aastat.
34.Isikuandmete töötleja on isikuandmete töötlemisel kohustatud IKS § 24 p 2 järgi tagama, et isikuandmed on õiged ja, kui see on eesmärkide saavutamiseks vajalik, viimases seisus. IKS § 24 p 3 järgi peab isikuandmete töötleja mittetäielikud ja ebaõiged isikuandmed sulgema ning nende täiendamiseks ja parandamiseks võtma viivitamata kasutusele vajalikud abinõud. IKS § 24 p 5 järgi peab töötleja isikuandmed, mille õigsus on vaidlustatud, sulgema kuni andmete õigsuse kindlakstegemiseni või õigete andmete väljaselgitamiseni. Andmesubjektil on IKS § 6 p 7 ja § 21 lg 1 järgi õigus oma isikuandmete töötlejalt nõuda ebaõigete (ebatäpsete või eksitavate) isikuandmete parandamist. Kui isikuandmete töötlemine ei ole seaduse alusel lubatud, on andmesubjektil IKS § 21 lg 2 järgi õigus nõuda isikuandmete töötlemise lõpetamist, isikuandmete avalikustamise või neile juurdepääsu võimaldamise lõpetamist ning kogutud isikuandmete kustutamist või sulgemist. Need sätted täpsustavad mh VÕS § 1047 lg-s 4 ja § 1055 lg-s 1 sätestatud õiguskaitsevahendeid (vt käesoleva otsuse p 26). Kui isikuandmete allikaks ei ole andmesubjekt, peab isikuandmete töötleja IKS § 15 lg 1 (samuti IKS § 6 p 7) järgi pärast isikuandmete saamist, parandamist või enne isikuandmete edastamist kolmandale isikule tegema andmesubjektile viivitamata teatavaks töödeldavate isikuandmete koosseisu ja allikad ning andmete töötleja andmed.
35.Isegi kui andmete avalikustamisel ei ole rikutud IKS-i nõudeid, st kui andmete avaldamine ei olnud õigusvastane VÕS § 1045 lg 1 p 7 ja lg 3 mõttes, võib see ikkagi rikkuda kannatanu isikuõigusi ning olla õigusvastane VÕS § 1045 lg 1 p 4, § 1046 või § 1047 alusel (vt ka Riigikohtu 20. juuni 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-11, p 13). Mittevaralise kahju rahalise hüvitamise kohustuse tekkimine VÕS § 1045 lg 1 p 4 alusel isiku kohta andmete avaldamisel eeldab mh seda, et avaldatud faktiväide on hageja au teotav (õigusvastane) ja au teotavate andmete avaldamine on õigusvastane (vt ka nt Riigikohtu 20. juuni 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-11, p 12). Avaldatud andmed isiku võlguoleku kohta on iseenesest faktiväited ning isiku või tema tegevuse kohta ebaõigete andmete avaldamine või faktilist laadi andmete mittetäielik või eksitav avaldamine on VÕS § 1047 lg 1 järgi õigusvastane, kui avaldaja ei tõenda, et ta ei teadnud avaldamisel andmete ebaõigsusest või mittetäielikkusest ega pidanudki sellest teadma. Teise isiku au teotava või teisele isikule majanduslikult kahjuliku asjaolu avaldamine loetakse VÕS § 1047 lg 2 järgi õigusvastaseks, kui avaldaja ei tõenda, et avaldatud asjaolu vastab tegelikkusele. Andmete või asjaolu avaldamist ei loeta VÕS § 1047 lg 3 järgi siiski õigusvastaseks, kui avaldajal või isikul, kellele asjaolu avaldati, oli avaldamise suhtes õigustatud huvi ning avaldaja kontrollis andmeid või asjaolu põhjalikkusega, mis vastab võimaliku rikkumise raskusele. Lisaks tuleb arvestada VÕS § 1045 lg 2 p-
ga 1, mille järgi võib andmete avaldaja tõendada, et kahju tekitamine ei ole õigusvastane, kui kahju tekitamise õigus tuleneb seadusest (mh IKS-ist).
36.Tegelikkusele vastava faktiväite, isegi kui see kahjustab isiku mainet, avaldamine ei ole iseenesest isikuõigusi rikkuv ega seega õigusvastane (vt ka nt Riigikohtu 21. detsembri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-67-10, p 18; 20. juuni 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-11, p 12). Siiski võib ka tulenevalt õige faktiväite esitamise viisist ja kontekstist selle avaldamine kujutada ka isiku mainet kahjustavat väärtushinnangut ja olla õigusvastane VÕS § 1046 alusel isikuõigust rikkuvana. Väärtushinnangu ebakohasus võib olla tingitud selle põhjendamatusest, st sellest, et avaldaja on oma negatiivse hinnangu kujundanud kas ebaõigete faktide (asjaolude) alusel, asjaolusid selgitamata või ilmselgelt meelevaldselt, arvestamata faktilisi asjaolusid või nende puudumist, lisaks võib väärtushinnangu ebakohasus ilmneda ebasündsast väljendusviisist (vt ka nt Riigikohtu
21.detsembri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-67-10, p 20). VÕS § 1046 lg 1 teine lause sätestab, et õigusvastasuse tuvastamisel tuleb arvestada rikkumise liiki, põhjust ja ajendit, samuti suhet rikkumisega taotletud eesmärgi ja rikkumise raskuse vahel. Õigusvastasuse tuvastamisel tuleb VÕS § 1046 lg 2 teise lause järgi lähtuda erinevate kaitstud hüvede ja huvide võrdlevast hindamisest. Faktiväide on põhimõtteliselt kontrollitav ja selle tõesus või väärus on kohtumenetluses tõendatav, väärtusotsustus väljendub isikule antud hinnangus, mis oma sisu või vormi tõttu võib olla konkreetses kultuurikeskkonnas halvustava tähendusega – väärtushinnangut on küll võimalik põhjendada, mitte aga tõendada selle sisu tõesust või väärust (vt eristamise kohta ka nt Riigikohtu 21. detsembri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-67-10, p 17). Avaldatud faktiväiteid tuleb võtta sellisena, nagu need on, st kohus peab vaidluse korral tuvastama, mida isik mõistliku inimese arusaama järgi üldsusele avaldas ja kas lisaks faktiväidetele on avaldatud ka väärtushinnang ning kas see väärtushinnang on teise isiku mainet kahjustav (vt ka nt Riigikohtu 21. detsembri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-67-10, p 21).
37.Riigikohus on leidnud, et võlaandmete avalikustamisel sooviga saada võlgnikult kätte tasumata võlg (surveabinõuna) võib avaldada võlgniku kohta ka kohaseid väärtushinnanguid, eeldusel et võlgnik on tegelikult kostjale võlgu ja võlgnikule on vähemalt üldjuhul enne võla tasumise kohustust meelde tuletatud, avaldamisel on järgitud sündsuse piire ega ole vastuollu mindud heade kommetega (vt Riigikohtu 21. detsembri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-67-10, p 22).
38.Eelnevast võib kokkuvõtlikult järeldada, et seadus lubab võlausaldajal põhimõtteliselt avalikustada kolmandale isikule andmeid oma võlgnike kohta ja kolmandad isikud võivad andmed omakorda ka Internetis avaldada tingimusel, et järgitud on IKS-i sätteid (vt käesoleva otsuse p-d 31–34) ega ole avaldatud ebakohaseid väärtushinnanguid. Keelatud on avaldada ebaõigeid andmeid teise isiku võlgnevuse kohta. Ebaõigete andmete avaldamine on VÕS § 1047 lg-te 1 ja 2 järgi eelduslikult õigusvastane ka juhul, kui avaldamise muude tingimuste osas on järgitud IKS-i sätteid. Siiski ei pruugi avaldamine VÕS § 1047 lg-te 1–3 tingimustel olla õigusvastane, kui avaldaja avaldamisel andmete ebaõigsusest ei teadnud ja andmeid piisavalt kontrollis. Avaldamine võib aga muutuda õigusvastaseks, kui avaldaja ei kõrvalda või lükka andmeid ümber mõistliku aja jooksul pärast tõeste andmete saamist, eelkõige pärast andmesubjekti vastava
avalduse saamist (vt ka nt Riigikohtu 21. detsembri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-67-10, p 23).
39.Kohtute arvates oli veebilehel hageja võlgnevuse kohta esitatud teave õige, mistõttu jäeti hageja nõude eeldused muus osas ekslikult analüüsimata. Väär on maakohtu seisukoht, nagu oleks hageja näinud andmete avaldamise õigusvastasust üksnes andmete tõele mittevastavuses. Hageja nägi oma isikuõiguste rikkumist enda Internetis võlgnikuna kujutamises kui sellises. Eelnevast analüüsist nähtub, et ka tõeste andmete avalikustamine allub kindlatele nõuetele ja nende rikkumisel võib avalikustamine olla õigusvastane (mh kohatu väärtushinnangu andmise tõttu), mida kohtud ei ole kontrollinud. Muu hulgas ei ole selge andmete veebilehel avaldamise eesmärk. Kohtud on jaganud VÕS § 1047 lg-te 1 ja 2 kontekstis vääralt ka tõendamiskoormuse, kuna hageja au teotava (tema mainet kahjustava) asjaolu (võlgnevuse) olemasolu pidid tõendama kostjad kui andmete avaldajad, kes pidid tõendama ka andmete avaldamise õiguspärasust (vt täpsemalt käesoleva otsuse p 43). Hageja märkis hagis ka, et kostja II ei teavitanud teda enne andmete avaldamist avaldamise kavatsusest ega võimaldanud esitada vastuväiteid andmetele. See asjaolu võib tõendatuse korral tähendada IKS § 6 p 7 ja § 15 lg 1 rikkumist (vt käesoleva otsuse p 34). Samuti nähtub hageja esitatud asjaoludest, et vaatamata andmete vaidlustamisele (hiljemalt hagiavalduse saamisel) võidi andmed veebilehelt kõrvaldada liigse viivitusega (tl 128). See asjaolu võib tõendatuse korral tähendada IKS § 24 p 5 rikkumist (vt käesoleva otsuse p 34).
40.Kohtud ei ole kindlaks teinud ka seda, mil viisil ja millises ulatuses võivad kostjad hageja kohta andmete avaldamise eest vastutada. Avaldamine on VÕS § 1047 tähenduses andmete kolmandatele isikutele teatavaks tegemine ning avaldaja on isik, kes teeb kolmandatele isikutele andmed teatavaks (vt ka nt Riigikohtu 21. detsembri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-67-10, p 16). Vaidluse all ei ole, et kostja I avaldas andmed hageja väidetava võlgnevuse kohta kostjale II võla sissenõudmise eesmärgil. Samas ei ole selge, kas kostja II tegutses andmeid Internetis avaldades ja/või väärtushinnanguid andes iseseisvalt võlausaldajana (nõude omajana) või kostja I juhiste alusel või hoopis kostja I volituse alusel viimase esindajana. Kostja I vastutab küll esmajoones ebaõigete andmete ja/või ebakohaste väärtushinnangute avaldamise eest kostjale II, kuid sõltuvalt tema osalusest andmete avaldamises Internetis ja süüst, ei ole välistatud tema vastutus ka selle eest, mh VÕS § 1045 lg 4 alusel.
41.Kostja II ei ole eitanud oma sidet andmete avalikustamisega veebilehel www.volaturg.ee, leides vaid, et tema vastu ei saa esitada nõuet, sest veebileht ei kuulu temale. Kolleegium märgib, et veebilehe kuuluvus ei ole andmete avalikustamise õigusvastasuse hindamisel määrav, oluline on see, kas, kuidas ja millises ulatuses kostjad andmete avaldamise ajendasid (või sellele kaasa aitasid) või muul viisil põhjustasid. IV
42.Kolleegiumi arvates ei ole kohtud nõuetekohaselt tuvastanud ka hageja võlgnevuse kohta kostjale I veebilehel www.volaturg.ee esitatud andmete õigsust.
43.Kohtud on esmalt vääralt kohaldanud VÕS § 1047 lg-t 2. Selle järgi pidid kostjad hageja mainet kahjustava ehk tema au teotava asjaolu (võlgnevuse) kohta andmete avaldamise õigusvastasuse puudumiseks tõendama, et asjaolud vastavad tegelikkusele. Sisuliselt on kohtud aga nõudnud hagejalt võla puudumise tõendamist, mitte kohustanud kostjaid hageja võlga tõendama. Selliselt jagasid kohtud vääralt tõendamiskoormuse. Kuigi vaidluse esemeks ei ole hagejalt võlgnevuse sissenõudmine (selleks pidanuks hagi esitama võlausaldajast kostja I või II), oli hageja selgelt võla vaidlustanud, mistõttu pidanuks kostjad avaldatud võla olemasolu tõendama. Kohtud ei tuvastanud ei veebilehel avaldatud võla suurust ega võrrelnud seda hageja võimaliku tegeliku võlaga. Hinnates üldiselt üksnes jäätmekorraldust reguleerivaid õigusakte (sisuliselt küll üksnes jäätmeseadust), ei ole kohtud kindlaks teinud, millisel alusel ja millises ulatuses võisid kostjad nõuda hagejalt esitatud arvete (ja võimalike kõrvalnõuete) maksmist. Hageja võla kohta on maakohus märkinud sisulise põhjenduseta üksnes, et hageja liitumise tõttu korraldatud jäätmeveoga JäätS § 69 lg-st 1 tulenevalt esitas kostja I hagejale arved õigustatult. Ringkonnakohus on märkinud samuti üksnes, et hageja on „kohustatud jäätmeveoteenuse (s.h „tühisõitude") eest kehtestatud jäätmeveo tasumääradele ka tasuma" (vt ringkonnakohtu otsuse lk 5).
44.Kolleegium nõustub hagejaga, et kohtud ei ole viidanud sätetele, millest tuleneb hagejale kohustus kostjale I jäätmeveo (mh tühisõitude) eest tasuda, kui nende vahel ei ole sõlmitud lepingut. Vaatamata jäätmeseaduse sätete üldisele analüüsile on kohtud jätnud kostja I ja hageja vahelise õigussuhte olemuse ja sellest tulenevate võimalike kohustuste sisu olulises osas käsitlemata ega ole selgitanud ka hagejale tema võimalusi võimalike põhjendamatute arvete vaidlustamiseks.
45.Vaidluse all ei ole järgmised olulised asjaolud: · hageja elab Raasiku alevikus Raasiku vallas; · kostja I on sõlminud Raasiku vallaga 17. veebruaril 2010 korraldatud jäätmeveolepingu, mille järgi on kostja I Raasiku vallas korraldatud jäätmevedajaks ning 1. maist 2010 hakkas kehtima talle väljastatud jäätmeluba; · hageja ei ole sõlminud kostjaga I jäätmete veoks lepingut ja on vedanud oma jäätmed ise prügilasse; · Raasiku Vallavalitsus ei ole vabastanud hagejat korraldatud jäätmeveoga liitumise kohustusest; · kostja I ei ole hageja prügi vedanud, kuid on esitanud hagejale arveid prügiveo (mh tühisõidu) eest, mida hageja ei ole tasunud.
46.Tulenevalt JäätS §-dest 66 ja 67 on olmejäätmete kogumise ja veo korraldamine kohaliku omavalitsuse territooriumil (vastavas veopiirkonnas) vastava kohaliku omavalitsuse ülesanne. Korraldatud jäätmevedu (olmejäätmete kogumine ja vedamine määratud piirkonnast määratud jäätmekäitluskohta või -kohtadesse) teeb JäätS § 66 lg 1 järgi kohaliku omavalitsuse üksuse valitud ettevõtja. JäätS § 66 lg 4 järgi kehtestab valla- või linnavolikogu määrusega mh jäätmeliigid, millele kohaldatakse korraldatud jäätmevedu, veopiirkonnad, vedamise sageduse ja aja ning jäätmeveo teenustasu suuruse määramise korra. Sama sätte enne 19. juulit 2010 kehtinud redaktsiooni järgi kehtestas valla- või linnavolikogu ka jäätmeveo teenustasu piirmäära. Jäätmehoolduseeskirja
kehtestamise jäätmehoolduse korraldamiseks kohaliku omavalitsuse üksuses näeb ette ka JäätS § 71.
47.Raasiku vallas reguleerisid jäätmekorraldust enne 19. aprilli 2013 Raasiku Vallavolikogu
14.märtsi 2006. a määrus nr 6 „Raasiku valla jäätmehoolduseeskiri" (määrus nr 6) ning 10. novembri 2009. a määrus nr 20 „Raasiku vallas korraldatud jäätmeveo rakendamise kord" (määrus nr 20).
19.aprillist 2013 asendab neid Raasiku Vallavolikogu 13. märtsi 2013. a määrus nr 5 „Raasiku valla jäätmehoolduseeskiri" (määrus nr 5). Jäätmeveo eest kehtestatud tasusid reguleeris Raasiku vallas Raasiku Vallavolikogu 10. novembri 2009. a määrus nr 21 „Raasiku vallas korraldatud jäätmeveo teenustasude piirmäärad", 1. novembrist 2011 ka Raasiku Vallavalitsuse 19. septembri 2011. a määrus nr 3 „Segaolmejäätmete käitlemise teenustasude muutmine".
48.Jäätmevaldaja loetakse JäätS § 69 lg 1 järgi liitunuks korraldatud jäätmeveoga elu- või tegevuskohajärgses jäätmeveo piirkonnas alates kohaliku omavalitsuse üksuse korraldatud jäätmeveo jäätmeloa kehtima hakkamisest või JäätS § 66 lg-s 4 nimetatud määruse jõustumisest (alates hilisemast neist). Põhimõtteliselt sama tuleneb määruse nr 6 § 6 lg-test 10 ja 12 ning määruse nr 20 § 6 lg-st 2 ja §-st 7, samuti määruse nr 5 § 15 lg-test 1 ja 3 ja § 20 lg-test 1 ja 3. Viidatud sätete järgi loetakse korraldatud jäätmeveoga liitunuks põhimõtteliselt kõik jäätmeveo piirkonnas elavad isikud, seega Raasiku vallas ka hageja.
49.Jäätmeseadus näeb JäätS § 69 lg-tes 4 ja 41 korraldatud jäätmeveoga liitumisest vabastamiseks ette kaks alust. Kui kohaliku omavalitsuse üksus on veendunud, et kinnistul ei elata või kinnistut ei kasutata, võib ta JäätS § 69 lg 4 kehtiva redaktsiooni järgi jäätmevaldaja erandkorras vabastada tema taotluse alusel mingiks tähtajaks korraldatud jäätmeveoga liitumisest. Sama sätte enne 19. juulit 2010 kehtinud redaktsiooni järgi võis valla- või linnavalitsus lugeda jäätmevaldaja erandkorras mingiks tähtajaks korraldatud jäätmeveoga mitteliitunuks tema põhjendatud avalduse alusel, kui ta korraldab jäätmekäitluse ise. Sätet on korratud ka määruse nr 6 § 6 lg-s 14 ja määruse nr 20 § 8 lg-s 4, samuti määruse nr 5 § 22 lg-s 1. Korraldatud jäätmeveoga liitumise kohustusest on JäätS § 69 lg 41 järgi vabastatud ka isikud, kellel on jäätmeluba või kompleksluba.
50.Kolleegium nõustub kohtutega, et esitatud asjaoludel ei ole alust lugeda hagejat vabastatuks korraldatud jäätmeveoga liitumisest ei JäätS § 69 lg 4 ega lg 41 alusel. Raasiku Vallavalitsus ei ole hagejat korraldatud jäätmeveoga liitumisest vabastanud, võimaliku vabastamata jätmise põhjendatus ei ole vaidluse esemeks. Samuti ei ole hagejale väljastatud jäätmeluba ega kompleksluba. Jäätmeluba ei asenda JäätS § 73 lg 4 p 1 järgi see, et jäätmeluba ei nõuta füüsiliselt isikult, kes käitleb ise oma kodumajapidamises tekkivaid jäätmeid jäätmeseaduse nõuete kohaselt.
51.Korraldatud jäätmeveoga liitumise olemuse sisustamine hageja esitatud viisil muudaks selle sisutühjaks. Nii jäätmeseadusest kui ka selle eelnõu (105 SE) seletuskirjast ning jäätmeseaduse muudatustest tuleneb seadusandja tahe hõlmata kohaliku omavalitsuse territooriumil korraldatud
jäätmekäitlusega kohustuslikult võimalikult suur hulk isikuid. Nende vabastamine korraldatud jäätmekäitlusega liitumisest on erandlik ja saab põhineda seadusest tuleneval alusel.
52.Kolleegium märgib samas, et kehtestades küll korraldatud jäätmeveoga liitunuks lugemise, ei ole seadusandja jäätmeseaduses sisuliselt reguleerinud selle tähendust ega õiguslikke tagajärgi jäätmevaldajate ja vedaja vahelises suhtes (vt ka Riigikohtu 29. jaanuari 2009. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-78-08, p 12). Seaduses ei ole selgelt sätestatud, et liitumisest tekiks kohustus sõlmida jäätmete veoks leping ega ka sellise lepingu tekkimist seaduse jõul, samuti ei ole reguleeritud lepingu sõlmimata jätmise õiguslikke tagajärgi.
53.Kolleegiumi arvates tuleneb jäätmevaldaja liitunuks lugemisest korraldatud jäätmeveoga talle esmalt õigus nõuda jäätmevedajalt lepingu sõlmimist jäätmeveoks seaduses sätestatud tingimustel ja teda teiste jäätmevaldajatega võrreldes mitte halvemini koheldes. Kuigi põhiseadusega tagatud üldise lepinguvabaduse põhimõtte järgi võib igaüks reeglina vabalt valida, kellega ja missugustel tingimustel ta lepingu sõlmib, on seaduses sätestatud mitmetel juhtudel eelkõige monopoolses seisundis olevale või olulist vahendit omavale ettevõtjale kohustus sõlmida mittediskrimineerivatel tingimustel leping tarbijaga, kes seda teenust vajab, ning lisaks on Riigikohus tunnustanud üldist tarbija õigust nõuda sellise lepingu sõlmimist erandlikult ka üksnes deliktiõiguse sätete alusel (vt Riigikohtu 4. märtsi 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-164-09, p-d 30–34;
19.aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-12-11, p 29). Neil juhtudel on võimalik tarbijal hageda ettevõtja tahteavalduse asendamist lepingu sõlmimiseks TsÜS § 68 lg 5 ja TMS § 184 lg 1 esimese lause alusel (vt ka nt Riigikohtu 19. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-12-11, p 30).
54.Riigikohtu praktikas ei ole vähemalt seni tunnustatud ettevõtja õigust nõuda lepingu sõlmimist tarbijaga. Kolleegiumi arvates ei tulene jäätmevaldajale ka JäätS § 69 lg-st 1 kohustust sõlmida jäätmeveoks leping vedajaga. Lepingu olemasolu ei ole seaduse järgi korraldatud jäätmeveoga liitunuks lugemise eelduseks, kuna liitumine toimub seaduse jõul. Seetõttu leiab kolleegium, et JäätS § 69 lg 1 loob jäätmevaldaja ja vedaja vahel seadusest tuleneva lepingusarnase võlasuhte VÕS § 3 p 6 mõttes, mille põhisisuks on jäätmevedaja kohustus jäätmed kokku koguda ja ära vedada ning jäätmevaldaja kohustus selle eest maksta. Sellisest käsitlusest on kolleegiumi arvates põhimõtteliselt lähtunud ka kohtud, olgugi et nad ei ole liitunuks lugemise tagajärgi selgitanud. Selliselt on jäätmeveosuhet käsitletud põhimõtteliselt ka Raasiku valla õigusaktides. Kui jäätmevaldaja on jätnud korraldatud jäätmeveo lepingu sõlmimata, loetakse ta määruse nr 6 § 6 lg 13 ja määruse nr 20 § 6 lg 5 järgi (aga ka määruse nr 5 § 15 lg 5 järgi) siiski liitunuks korraldatud jäätmeveoga eluvõi tegevuskohajärgses jäätmeveo piirkonnas ning jäätmekäitluslepingu sõlmimine või sõlmimata jätmine vedaja ja jäätmevaldaja vahel ei avalda mõju jäätmevaldaja liitunuks lugemisele korraldatud jäätmeveoga. Jäätmekäitluslepinguga täpsustatakse määruse nr 20 § 6 lg 6 esimese lause järgi üksnes korraldatud jäätmeveo asjaolusid (sama tuleneb määruse nr 5 § 20 lg-st 4).
55.Vedaja ja jäätmevaldaja võlaõiguslikule suhtele kehtivad võlaõigusseaduse üldised sätted võlasuhte
kohta. Erinevalt lepingust puudub pooltel suhte olemuse tõttu aga võimalus see võlasuhe üles öelda või selle täitmisest keelduda, isegi kui jäätmevaldaja teenust ei soovi või jäätmeveo eest ei tasu. Vedaja kohustus jäätmeid vedada, mh jäätmete kogumise sagedus ja tingimused ning jäätmeveo teenustasu suuruse määramise kord nähakse JäätS § 66 lg 4 järgi ette kohaliku omavalitsuse volikogu määruses. Kolleegium rõhutab, et see säte ei anna õigust kehtestada jäätmevaldajale muid kohustusi. Jäätmekäitluslepingu mittesõlmimisel juhinduvad vedaja ja jäätmevaldaja Raasiku vallas määruse nr 20 § 6 lg 6 teise lause järgi (aga ka määruse nr 5 § 20 lg 5 esimese lause järgi) vastastikuste õiguste ja kohustuste kindlaksmääramisel korraldatud jäätmevedu reguleerivatest õigusaktidest. Juhul kui jäätmekäitluslepingut ei ole sõlmitud, kasutatakse määruse nr 20 § 6 lg 6 kolmanda lause järgi jäätmemahutitena 80, 140, 240, 370, 600, 800, 2500 või 4500 liitri suurusi standardseid konteinereid ja neid tühjendatakse määruse nr 20 § 13 lg-s 3 sätestatud jäätmemahutite tühjendamise sageduse kohaselt. Määruse nr 5 § 20 lg 5 teise lause järgi toimub jäätmemahutite tühjendamine lepingu mittesõlmimisel vastavalt vallavalitsuse ja korraldatud jäätmevedu tegeva ettevõtte vahel sõlmitud üldlepingu tingimuste järgi ning kooskõlas jäätmehoolduseeskirjas sätestatud sagedusega. Määruse nr 6 § 6 lg 9 p 2 järgi on jäätmete veoettevõte mh kohustatud eemaldama kogumisvahenditesse toodud jäätmed kokkulepitud graafiku järgi või vajadust mööda sagedusega, mis väldib mahutite ületäitumist, haisu teket ja keskkonnareostust. Jäätmemahutite tühjendamise sagedus on määruse nr 20 § 13 lg 1 järgi tiheasustusalal vähemalt üks kord nelja nädala jooksul ning hajaasustuses vähemalt üks kord kvartalis.
56.Seadus ei näe ette, et lepingu mittesõlminud jäätmevaldaja ja vedaja vahelises suhtes kohalduks vedaja ja teiste jäätmevaldajate vahel sõlmitud veolepingutele kohalduvad lepingutingimused, eelkõige vedaja tüüptingimused, mh tingimused võimalike õiguskaitsevahendite kohta.
57.Kõige problemaatilisem on lepingu mittesõlminud, kuid korraldatud jäätmeveoga liitunuks loetud jäätmevaldaja jäätmeveo eest tasu suuruse, tasu maksmise tingimuste ja veetavate jäätmete koguse kindlakstegemise kord. Kui jäätmevaldaja ei ole sõlminud jäätmevedajaga lepingut jäätmete veoks, ei saa talle kehtida jäätmevedaja lepinguline hinnakiri. Vedaja ei saa seadusjärgse võlasuhte raames nõuda jäätmevaldajalt tasu või muu hüvitise maksmist, mida ei ole seaduse või delegatsiooninormi raames kohaliku omavalitsuse õigusaktiga selgelt ette nähtud. Seega peab õigus nõuda hagejalt tasu, sh tasu suuruse, tasu maksmise tingimuste ja veetavate jäätmete koguse kindlakstegemise kord selgelt tulenema õigusaktist. Selline õigusakt tuleb kohtulahendis ka märkida. Jäätmeseaduses ei ole tasusid jäätmeveo eest ette nähtud, mh ei ole seda ette nähtud tühisõidu eest. Jäätmeveo teenustasu suuruse määramise kord nähakse JäätS § 66 lg 4 järgi ette kohaliku omavalitsuse volikogu määruses. Jäätmeveo teenustasu kehtestavates Raasiku valla aktides (vt käesoleva otsuse p 47) ei ole tühisõidu eest samuti tasu ette nähtud. Küll loeti tühisõit vaidlusalusel ajal kehtinud määruse nr 20 § 12 lg 4 kolmanda lause järgi jäätmekäitluslepingu puudumisel võrdseks jäätmete vedamisega kõige väiksemast mahutist, mille kasutamiseks ei ole jäätmekäitluslepingu sõlmimine kohustuslik. Tühisõit on määruse nr 20 § 2 lg 1 p 11 järgi vedaja poolt jäätmevaldaja kinnistule sõitmine eesmärgiga osutada jäätmeveo teenust, kuid mille käigus jäätmevaldaja
jäätmehoolduseeskirja nõuetest lahkneva käitumise tõttu ei olnud võimalik olmejäätmeid vedada. Jäätmeveo teenustasu kehtestavates Raasiku valla aktides on sisuliselt ette nähtud tasumäärad teenuse osutamise eest, mitte aga teenustasu suuruse määramise korda, nagu näeb ette JäätS § 66 lg 4. Ka on küsitav, kas JäätS § 66 lg 4 järgse delegatsiooninormi alusel saab kehtestada tasu tühisõidu eest isikule, kes ei ole jäätmeveo lepingut sõlminud, kes on teatanud jäätmevedajale, et ta teenust ei soovi ja korraldab jäätmevedu ise. Hageja on menetluses läbivalt väitnud, et talt on raha nõutud alusetult.
58.Isikul, kellelt nõutakse tasu väidetava teenuse eest, peab olema võimalus selle tasu nõudmise aluse ja suuruse üle vaielda. Seda saab teha mh tsiviilkohtumenetluses nii isikult tasu nõudmise vaidluses kui ka praeguses vaidluses, kus vaieldakse võla kohta andmete avaldamise üle. Kui tasu, hüvitis või selle nõudmise tingimused on kehtestatud imperatiivselt õigustloova aktiga, saab isik taotleda seaduse põhiseaduse vastaseks tunnistamist konkreetse normikontrolli raames. Kohaliku omavalitsuse õigustloova akti põhiseadusele mittevastavus võib mh põhineda delegatsiooninormist tuleneva pädevuse ületamisel. Hageja juhtis viidatud määruse nr 20 § 12 lg 4 võimalikule vastuolule põhiseadusega ka apellatsioonimenetluses tähelepanu (vt tl 149). Kui ettevõtjale antakse õigus nõuda (eraõigusliku olemusega) hüvitist kindlas määras, on selle suurus kohtulikult kontrollitav (vt ka Riigikohtu 1. veebruari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-125-10, p 4). Kui jäätmeveo tasu on kehtestatud haldusaktiga (sh üldkorraldusega), saab selle kehtivust seaduses ettenähtud piires hinnata nii halduskohtumenetluses kui ka tsiviilkohtumenetluses (vt sarnase tasu kohta ka Riigikohtu 22. novembri 2010. a määrus põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-6-10, p-d 56–64; 1. veebruari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-125-10, p 26).
59.Riigikohus on leidnud, et jäätmeveo teenustasu arvete tasumise kohustust ei teki jäätmevaldajale vedaja ja kohaliku omavalitsuse vahel jäätmeveo korraldamiseks sõlmitud halduslepingust (vt Riigikohtu 29. jaanuari 2009. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-78-08, p 13). Kolleegium märgib, et kehtiva määruse nr 5 § 20 lg-s 5 on ometigi ette nähtud, et kui jäätmekäitluslepingut ei ole sõlmitud, tühjendatakse jäätmemahuteid mh vallavalitsuse ja korraldatud jäätmevedu tegeva ettevõtte vahel sõlmitud üldlepingu tingimuste kohaselt. Selline viide õigusaktis isikutele kohustusi tekitavana on vähemalt problemaatiline.
60.Jäätmeveo teenustasu peab JäätS § 66 lg 5 järgi olema piisav, et katta mh jäätmekäitluskoha rajamis-, kasutamis- ja sulgemiskulud ning jäätmete veokulud. Keskkonnakahjuliku tegevuse puhul on avalik võim kehtestanud mitmeid meetmeid, mille mõte on tagada keskkonnareostuse vähendamine ja puhtam elukeskkond, ning põhimõte, et saastaja maksab, on õige (vt ka nt Riigikohtu 1. veebruari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-125-10, p 65). Kolleegium ei näe põhiseadusvastasust selles, et jäätmete kogumiseks ja vedamiseks on loodud üldkohustuslik süsteem, mis peab tagama kohaliku omavalitsuse territooriumil nõuetekohase jäätmekäitluse. See ei kohusta isikuid prügi tekitama ega välista isikutel endil nt jäätmete põletamist või prügilasse viimist seadusega lubatud ulatuses ja korras, isegi kui see on korraldatud jäätmekäitlusest odavam. Samas ei välista see isiku proportsionaalseid kohustusi jäätmekäitlussüsteemiga liitumisest tulenevalt, seda juba süsteemi kui terviku toimimise huvides, mida
saab pidada oluliseks avalikuks hüveks. Jäätmekäitlussüsteemi toimimise tagamiseks saab iseenesest pidada põhiseaduse järgi lubatavaks ka nende isikute tasu maksmise kohustust, kes jäätmeid korraldatud veoks üle ei anna, st maksustamist solidaarsuspõhimõttel, kuna raske on määrata täpselt kindlaks iga jäätmetekitaja tekitatud jäätmekogust. Samas ei tohi jäätmetekitaja kanda jätta ebaproportsionaalselt suuri kulusid võrreldes nende jäätmete koguse või liigiga, mida ta tekitas (vt ka Riigikohtu 18. novembri 2009. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-44-09, p 20). Sisuliselt võib jäätmeveo teenustasu seega hõlmata ka mõistlikku tasu süsteemi valmisoleku eest sarnaselt maksuga. Selline tasu ei saa aga olla kehtestatud n-ö karistuslikult (vt ka nt Riigikohtu
1.veebruari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-125-10, p 70). V
61.Asja uuel läbivaatamisel tuleb esmalt kindlaks teha, milline on hageja nõue, lahendades võimaliku haginõudest osalise loobumise avalduse. Samuti tuleb hinnata, kas ja milliste asjaoludega lisaks avaldatud asjaolude ebaõigsusele hageja veel oma nõude seostab ja milline on nõude õiguslik kvalifikatsioon (mh tuleb selgeks teha võimalikud alternatiivsed nõudealused) ning uuesti hinnata ja nõuetekohaselt põhjendada kostjate käitumise võimalikku õigusvastasust, mh hagejalt raha nõudmise õiguspärasust, järgides tõendamiskoormuse jagunemise reegleid ja hinnates vajadusel hinnaregulatsiooni.
62.Kolleegium ei nõustu kostjaga I, et kassatsioonkaebus esitati hilinenult. Ringkonnakohtu otsus toimetati hagejale kätte 11. jaanuaril 2013 (tl 170), puudustega kaebuse (puudu oli hagejat esindav advokaat, osaliselt oli tasumata kautsjon) esitas hageja 28. jaanuaril 2013, st kassatsioonitähtaja kestel (tl 173–176). 8. veebruaril 2013 jättis Riigikohus kassatsioonkaebuse käiguta ja andis hagejale TsMS § 3401 lg 1 alusel puuduste kõrvaldamiseks tähtaja 28. veebruarini 2013 (tl 178–179). Nõuetekohane kaebus esitati ja täiendav kautsjon tasuti 26. veebruaril 2013 (tl 185–191), seega kohtu määratud tähtaja jooksul. Kolleegiumi arvates ei kohaldu viidatud puudustega kaebuse esitamisel kaebuse originaali esitamise tähtaja kohta kehtiv TsMS § 335 lg 2, nagu leiab kostja I.
63.Lisaks märgib kolleegium, et kostja I asendumine menetluses ei ole toimunud korrektselt. Nimelt on algne kostja I Eesti Keskkonnateenused AS (registrikood 10814608, endine ärinimi mh AS Veolia Keskkonnateenused) 20. detsembril 2012 ühinenud AS-iga Tallinna Sekto (registrikood 10277820) ja kustutatud äriregistrist. Omandava äriühingu nimi muudeti aga taas Eesti Keskkonnateenused AS-iks. Seega kustutati algne kostja I registrist juba enne ringkonnakohtu otsuse tegemist 11. jaanuaril 2013. Sellest ei teavitatud aga ei ringkonnakohut ega ka Riigikohut. TsMS § 209 lg 1 alusel pidanuks kostja I asendumisel üldõigusjärgluse tõttu astuma õigusjärglane kohtu loal menetlusse. TsMS § 353 lg 2 järgi üldõigusjärgluse tõttu menetlus siiski vahepeal ei peatunud, kuna nii kostjat I kui ka tema üldõigusjärglast esindas menetluses vandeadvokaat Toomas Pikamäe, kes kinnitas Riigikohtu järelepärimise peale ka õigusjärglust ja õigusjärglase esindusõigust.
Seetõttu loeb kolleegium kostja I menetluses üldõigusjärgluse tõttu asendatuks (vt üldõigusjärgluse kohta menetluses juriidilisest isikust poole ühinemise tõttu ka nt Riigikohtu 22. novembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-113-11, p-d 49 ja 50).
64.Kolleegium nõustub hagejaga, et ringkonnakohus lahendas tema taotluse kolmanda isiku kaasamiseks ebakorrektselt 15. jaanuaril 2013 pärast otsuse tegemist. Tegemist on asja lahendamist ettevalmistava taotlusega, mis oleks tulnud lahendada enne otsuse tegemist. Kolleegium märgib, et hageja ei kaotanud kaebeõigust selle määruse peale TsMS § 216 lg 6 esimese lause alusel. Samuti märgib kolleegium, et sisuliselt nõustub ringkonnakohtuga, et Raasiku valda ei olnud esitatud alusel põhjust kaasata kolmanda isikuna menetlusse. Pealegi ei nähtu taotlusest, miks ei saanud seda esitada juba maakohtus või hiljemalt koos apellatsioonkaebusega, st tegemist on hilinenud taotlusega. Kolleegium märgib siiski, et ringkonnakohtu määruses on ekslikult märgitud, nagu oleks hageja soovinud Raasiku valla kaasamist Raasiku Vallavalitsuse kaudu, kui hageja soovis Raasiku Vallavolikogu kaasamist (tl 151).
65.Asja hind kassatsioonimenetluses kujuneb kahest nõudest. Esmalt on menetluses solidaarselt kostjate vastu kahju hüvitamise nõue 1500 eurot, mis on TsMS § 124 lg 1 esimese lause ja § 134 lg 2 järgi selles osas ka asja hind kassatsiooniastmes. Kuna ringkonnakohus ei lahendanud hageja taotlust haginõudest osalise loobumise või selle tagasivõtmise kohta (vt otsuse p 23), on jätkuvalt menetluses ka hoidumisnõue. Selle hinda on rahaliselt raske määrata, mistõttu loeb kolleegium selle nõude mittevaraliseks ja selle hind on TsMS § 123 ja § 132 lg 1 (haginõude esitamise ajal kehtinud redaktsioonis) järgi eelduslikult 1595 eurot. Kuigi eri kostjate vastu on esitatud erinevad nõuded, peab kolleegium otstarbekaks määrata asja hinnaks kassatsiooniastmes ühtselt 3095 eurot. Hagist osalise loobumise vastuvõtmisel väheneb vastavalt ka hagihind, asja tagasisaatmisel maakohtusse võib olla tegemist ka lihtmenetluse asjaga. Ringkonnakohus märkis asja hinnana otsuse sissejuhatuses vääralt 1500 eurot, maakohus aga ei märkinud vastuolus TsMS § 442 lg 2 p-ga 51 hinda üldse.
66.Menetluskulude jaotuse määrab ringkonnakohus TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi sõltuvalt asja lahendamise tulemusest, pidades mh silmas hageja nõudeid kummagi kostja vastu. Haginõudest osalist loobumist või hagi tagasivõtmist tuleb menetluskulude jaotamisel arvestada TsMS § 168 lg-te 4 ja 5 kohaselt. Neid kulusid ei pea loobumise vastuvõtmisel lahendama enne põhimenetluse lõppemist, st kulujaotus on otstarbekas määrata asja lõpplahendis. Haginõudest osalise loobumise või haginõude osalise tagasivõtmise korral ei pea kulude kindlaksmääramisel juhinduma ka TsMS §-st 1741. Hagist osalise loobumise korral saab hageja TsMS § 150 lg 2 p 2 ning lg-te 3 ja 4 järgi tagasi nõuda osaliselt ka apellatsioonimenetluses tasutud riigilõivu.
67.Tasutud kautsjon tuleb kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada. Tambet Tampuu, Henn Jõks, Villu Kõve
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.