Võlaõigus › Kahju õigusvastane tekitamine

Poolte vahel ei ole vaidlust, et kostja I on korraldatud jäätmeveo vedaja ja hageja elab selles jäätmeveopiirkonnas (Raasiku alevik) ning on teadlik, et kostja I on jäätmevedajaks. Vaidlustatud ei ole ka hageja väidet, et ta korraldab oma jäätmete käitlemist, andes need üle prügilasse. Kohus leidis, et ekslik on hageja väide, et ta on vabastatud korraldatud jäätmeveost JäätS § 69 lg 41 alusel kui jäätmeloa omanik, kuid kuna ta käitleb oma jäätmeid ise, siis JäätS § 73 lg 4 p 1 ei ole tal vajalik jäätmeluba. JäätS § 69 lg 1 annab aluse, mille kohaselt loetakse korraldatud jäätmeveopiirkonnas elavad jäätmevaldajad liitunuks korraldatud jäätmeveo piirkonnaga. Sellest liitumisest erandkorras vabastamiseks annab aluse JäätS § 69 lg 4, muid aluseid seadus vabastamiseks ette ei näe. Kohus arvestas ka seda, et antud seadusesätte sõnastust on muudetud. Kuni 19.07.2010 kehtis sõnastus „Valla- või linnavalitsus võib erandkorras teatud tähtajaks jäätmevaldaja lugeda korraldatud jäätmeveoga mitteliitunuks tema põhjendatud avalduse alusel, kui ta korraldab jäätmekäitluse ise.” Seega oli erandi tegemine antud kohaliku omavalitsuse otsustada ilma sellise erandi tegemise aluseid näitamata. Seejuures oli seaduse muutmise seletuskirjas muudatuse põhjuseks see, et isikute vabastamine korraldatud jäätmeveo piirkonnaga liitumisel oli muutunud liiga massiliseks. Kohalik omavalitsus ei vabastanud hagejat korraldatud jäätmeveoga liitumise kohustusest JäätS § 69 lg 4 alusel. Samuti ei vabastatud hagejat korraldatud jäätmeveost JäätS § 69 lg 41 alusel jäätmeloa omanikuna, alusetu on samastada seda JäätS § 73 lg 4 p-s 1 sätestatud jäätmeloast vabastamisega. Seega oli hageja liitunud korraldatud jäätmeveoga, lähtudes JäätS § 69 lg-st 1, millest omakorda tuleneb, et kostja I esitas hagejale arved õigustatult. Hageja arveid ei tasunud ja seega tekkis tal võlgnevus, millele viidati ka hageja osutatud veebilehel. Kehtiva õiguskäsitluse kohaselt ei ole üldjuhul võimalik tekitada isikule kahju õiguspärase ja õige informatsiooni avaldamisega. Hageja ei esitanud ühtegi asjaolu, mis annaks alust järeldada, et avaldatud teave oli hageja suhtes kahjulik muul põhjusel kui tõele mittevastavus. Kuna kohus ei tuvastanud vastutuse ühte koosseisulist tunnust - õigusvastast tegu, ei ole kahju hüvitamise ja kahju tekitamisest hoidumise koosseisu ning ei ole otstarbekas analüüsida teiste komponentide olemasolu. Apellatsioonkaebus Hageja palus maakohtu otsuse tühistada. Lisaks teatas hageja kaebuses, et tühistab oma haginõude eemaldada tema nimi võlgnike registrist veebilehelt www.volaturg.ee. Hageja leidis, viidates Riigikohtu halduskolleegiumi 28.01.2009 otsusele nr 3-3-1-7808, et teda ei saa lugeda Raasiku vallas korraldatud jäätmeveoga liitunuks. Kuna hageja ei sõlminud kostjaga I kirjalikku ega suulist lepingut, ei olnud kostjal I kohustust ega õigust esitada hagejale arveid. Ekslik on kohtu järeldus, et hageja ei liitunud korraldatud jäätmeveoga ja peab ennast vastavalt JäätS § 69 lg 41 sellest vabastataks. Hageja selgitas 12.03.2012 menetlusdokumendis, et peab ennast korraldatud jäätmeveoga liitunuks vastavalt JäätS § 69 lg-le 1, samastades seda jäätmekogumissüsteemiga. Omades nimetatud süsteemiga liitunu õiguslikku seisundit, oli hagejal võimalus anda oma jäätmed üle neisse kogumiskohtadesse, kus kohalikul omavalitsusel on jäätmeluba. Hagejal oli õigus käidelda ka bioloogilisi jäätmeid ja pappi ilma jäätmeloata (JäätS § 73 lg 4 p 1). Nimetatud jäätmeliike on õigus kasutada oma majapidamises. Neid jäätmeliike, mida oma majapidamises ei saa kasutada, on hageja kohustatud üle andma vastavalt JäätS §-le 28. Seaduse ei sätesta füüsilise isiku jaoks kohustust omada majapidamises tekkivate erinevate jäätmeliikide üleandmiseks jäätmeluba.

Raasiku Vallavolikogu 10.11.2009 määruse nr 20 § 6 lg 4 sõnastusest tulenevalt on olemas ka selline jäätmevaldajate kategooria, kes ei ole kohustatud sõlmima jäätmekäitluslepingut. Nimetatud sätte kohaselt sõlmib vedaja veopiirkonnas jäätmekäitluslepingu kõigi jäätmevaldajatega, kes on selleks kohustatud või kes seda soovivad. Määruse § 6 lg 5 kohaselt loetakse jäätmevaldaja liitunuks ka juhul, kui ta vastavat lepingut ei sõlmi (JäätS § 69 lg 1 alusel). Sellest tulenevalt on jäätmevaldajal vastav õiguslik seisund. Sama määruse § 6 lg 6 kohaselt juhinduvad vedaja ja jäätmevaldaja lepingu mittesõlmimisel jäätmevedu reguleerivatest õigusaktidest. Juhul kui jäätmevaldaja ei ole vedajale võimaldanud juurdepääsu mahutile, on vedajal õigus rakendada teenustasu tühisõidu eest (määruse § 12 lg 4). Tühisõit on võrdsustatav 50% jäätmekäitluslepingus sätestatud suurusega mahuti tühjendamisega. Jäätmekäitluslepingu puudumisel loetakse tühisõit võrdseks jäätmete vedamisega kõige väiksemast mahutist, mille kasutamiseks pole jäätmekäitluslepingu sõlmimine kohustuslik vastavalt korra § 6 lg-le 6. Sellega määratletakse vedaja õigust rakendada teenustasu tühisõidu eest juhul, kui tema ja jäätmevaldaja vahel on sõlmitud kirjalik leping või nad lubavad endale lepingu suulist vormi. Eeltoodust järeldub, et vastavalt korraldatud jäätmeveo lepingule AS Veolia Keskkonnateenused ja Raasiku Vallavalitsuse vahel nr 11-10/1 17.02.2010 ei ole kostjal I kohustust ega õigust esitada arveid nendele jäätmevaldajatele, kellega vedajal pole lepingut, ning nõuda nende arvete tasumist. Kostjal ei ole õigust, arvetega manipuleerides, kuulutada võlgnikeks isikud, kellele ta arved esitas. Ka ei ole kostja I esitanud kohtule tõendeid selle kohta, et tema tegevus nimega "tühisõit" ka faktiliselt teostati ja tõi vedajale kaasa kulusid. Hageja pidas 17.04.2012 toimunud kohtuistungit kajastavat protokolli ebaõigeks, kuna protokollis oli hageja ütlusi moonutatud. Vastustajate seisukoht Kostjad palusid jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata ning menetluskulud hageja kanda. Menetluse edasine käik Tallinna Ringkonnakohus jättis 11.01.2013 otsusega maakohtu otsuse muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata ning apellatsiooniastme menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohus nõustus maakohtu otsuse põhjendustega ega korranud neid. Hageja on JäätS § 69 lg 2 mõttes jäätmevaldaja ja ta loetakse Raasiku vallas korraldatud jäätmeveoga liitunuks seaduse alusel tulenevalt JäätS § 69 lg-st 1 alates 1. maist 2010. „Liitunu õiguslik seisund" ei anna jäätmevaldajale õigust iseseisvalt oma olmejäätmeid käidelda. Korraldatud jäätmeveoga mitteliitunuks lugemine eeldab kohaliku omavalitsuse nõusolekut, mida hagejale ei ole antud. Seetõttu on hageja kohustatud jäätmeveoteenuse (sh tühisõitude) eest kehtestatud jäätmeveo tasumäärade kohaselt ka tasuma. Hageja esitas kassatsioonkaebuse Riigikohtule, milles palus ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asi ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Riigikohus 25.09.2013 otsusega tühistas ringkonnakohtu otsuse menetlusõiguse normide olulise rikkumise ja materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamise tõttu ning saatis asja uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu seisukoht Ringkonnakohus leiab, et Harju Maakohtu 25.05.2012 otsus tuleb tühistada menetlusõiguse normide olulise rikkumise ja materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamise

tõttu. Tsiviilasi tuleb saata TsMS § 656 lg 1 p 5 alusel uueks läbivaatamiseks samale maakohtule. Riigikohus märkis antud asjas tehtud lahendis järgmist: „Kolleegium märgib ka, et kohtud ei ole hageja hoidumisnõuet sisuliselt üldse käsitlenud“. Ringkonnakohus nõustub nimetatud järeldusega ning seetõttu tuleb tsiviilasi saata uueks läbivaatamiseks maakohtule, kuna puudub sisuline lahend hageja esimese nõude kohta. Mõlemad hageja nõuded on omavahel seotud. Hageja esitas kostja II vastu ka nõude kohustada teda lõpetama hagejat kahjustav tegevus ja eemaldada hageja nimi võlgnike registrist veebilehelt www.volaturg.ee. Maakohtu otsuses nähtub vääralt, nagu oleks hageja esitanud selle nõude mõlema kostja vastu. Hageja on apellatsioonkaebuses vigases eesti keeles märkinud mh järgmist: „Ma tühistan oma haginõuet minu nime tühistamisest avalikutest nimekirjadest Internetis, sest novembri 2011. a seisuga saidil www.volaturg.ee avalikke nimekirju ei ole olemas." (tl 128.) Sellest nähtuks nagu hageja soov hoidumisnõudest loobuda või see tagasi võtta. Hageja võib TsMS § 429 lg 1 esimese lause järgi hagist loobuda kuni hagi kohta tehtud lahendi jõustumiseni. TsMS § 424 lg 1 järgi võib hageja haginõude kostja nõusolekul ka pärast eelmenetluse lõppemist tagasi võtta. Ringkonnakohus palus hagejal oma vastavat taotlust TsMS § 3401 lg 1 alusel täpsustada. 15.11.2013 esitatud menetlusdokumendis kinnitas hageja, et ta ei soovi ühestki nõudest loobuda ja jääb mõlema nõude juurde (t.l.69-70, II kd), kuna puudub igasugune kindlus, et kostja II oleks nimetatud nõude täitnud. Sama kinnitas hageja ka ringkonnakohtu 25.11.2013 toimunud kohtuistungil (t.l.1159-161, II kd). Seega ei ole hageja soovinud sõnaselgelt oma nõudest loobuda, mistõttu puudub alus selles osas ka menetluse lõpetamiseks TsMS § 429 lg 1 alusel ning ka menetluskulude taotlused jäävad läbivaatamata seetõttu. Hoidumisnõude õiguslikuks aluseks võib olla VÕS § 1055 lg 1. Ebaõigete andmete parandamist võib nõuda ka VÕS § 1047 lg 4 alusel. Valeandmete parandamist võimaldavad nõuda ka isikuandmete kaitse seaduse (IKS) § 6 p 7, § 21 ja § 24 p 3, vaidlustatud andmete eemaldamist ka IKS § 24 p 5. Maakohus ei ole andnud hinnangut kostja II vastuväitele, et veebileht www.volaturg.ee ei kuulu temale, mistõttu ei saa hageja tema vastu hoidumisnõuet esitada. Kostja II tahteavalduse andmete eemaldamiseks veebilehelt saab kohus asendada tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 68 lg 5 ja täitemenetluse seadustiku (TMS) § 184 lg 1 alusel ka siis, kui kostja II ise ei ole veebilehe omanik. Riigikohus on leidnud, et VÕS § 1055 lg 1 alusel saab nõuda kahju tekitajalt selliste toimingute tegemist, mis on suunatud kahju tekitaja tegevusest tingitud kahjulike tagajärgede likvideerimisele, mh kohustada kostjat esitama taotlus veebilehe pidajale hageja au teotavate ebaõigete andmete avaldamise lõpetamiseks (vt Riigikohtu 9. detsembri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-127-10, p 11). Hageja kahju hüvitamise nõude õiguslikuks aluseks saab esitatud asjaoludel olla esmalt võlaõigusseaduse (VÕS) § 1043 jj. See võimaldab isikul nõuda teiselt isikult talle õigusvastaselt (lepinguväliselt) tekitatud kahju hüvitamist, st esitada delikti üldkoosseisul põhineva nõude. Selle nõude rahuldamise üldise eeldusena peab hageja tõendama esmalt kostjate käitumise õigusvastasuse, endal kahju tekkimise ning põhjusliku seose teo ja tagajärje vahel. Nende eelduste tõendamisel vabanevad kostjad VÕS § 1050 lg 1 järgi vastutusest, kui nad tõendavad, et ei esine ühtegi seaduses (eelkõige VÕS § 1045 lg 2 p-des 1–4) sätestatud õigusvastasust välistavat asjaolu või et nad ei ole kahju tekitamises süüdi (vt ka nt Riigikohtu

vahel ei ole esitatud asjaoludel sõlmitud lepingut ega saanud nende vahel olla ka muud seadusjärgset võlasuhet kui delikti toimepanemisest tulenev võlasuhe. Maakohus leidis sisuliselt, et JäätS § 69 lg 1 alusel tekkis hageja ja kostja I vahel korraldatud jäätmeveoga liitumisest võlasuhe, mille alusel esitas kostja I hagejale õigustatult arveid. Kui nende vahel oli aga seadusjärgne lepingusarnane võlasuhe, millest tulenevat kohustust on kostja I rikkunud ja sellest on hagejale tekkinud kahju, mille tekkimise eest pidi see kohustus teda VÕS § 127 lg 2 mõttes kaitsma, saab VÕS § 1044 lg-t 2 analoogia alusel kohaldades nõudeid esitada üksnes VÕS § 115 lg 1 alusel kohustuse rikkumisest tulenevalt (vt ka Riigikohtu 15. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-51-11, p 19). Üksnes juhul, kui rikutud kohustuse kaitse-eesmärk ei hõlma tekkinud kahju, saab hageja, olgugi, et poolte vahel on seadusest tulenev võlasuhe, VÕS § 1044 lg 1 järgi esitada kostja I vastu deliktilise nõude. Riigikohus leidis: „Kolleegiumi arvates võib lepingu või seadusjärgse võlasuhte raames tekkinud võlgnevuse avalikustamine olla vastuolus võlasuhtest tuleneva teise poole huvide arvestamise kaitsekohustusega VÕS § 2 lg 2 mõttes, kui võlgnikul on õigustatud huvi, et võlgnevuse kohta andmeid ei avalikustata. Vähemalt eelduslikult tuleneb igast lepingust või muust võlasuhtest kohustus teise poole huvidega vähemalt sellises ulatuses arvestada, et mitte teise poole au teotada mainet kahjustavate andmete või ebakohase väärtushinnangu avaldamisega mh teise poole võimaliku võlgnevuse kohta“. Maakohus ei ole TsMS § 436 lg 7 ja § 438 lg 1 järgi seotud nõudele poolte antud õigusliku kvalifikatsiooniga. Kohus peab pooltele selgitama nõude võimalikku alternatiivset õiguslikku kvalifikatsiooni ja sellest tulenevat tõendamiskoormuse jaotust. Lisaks on maakohtu otsus ka vastuoluline – jaatades võlasuhet hageja ja kostja I vahel, lahendati hageja kahju hüvitamise nõue põhjenduseta deliktilise nõudena. Lepingu olemasolul välistaks mittevaralise kahju hüvitamise nõude VÕS § 134 lg 1. Lepinguvälise võlasuhte olemasolul ei oleks hageja nõutud mittevaralise kahju hüvitamine kolleegiumi arvates aga VÕS § 127 lg 2 järgi hõlmatud võlasuhtest tuleneva kohustuse (rahalise võlgnevuse kohta andmete avalikustamise piirangud) kaitse-eesmärgiga. Analoogia alusel VÕS § 1044 lg-st 2 lähtudes saab hageja esitada deliktilise nõude ka kostja I vastu. Isikuõiguse rikkumise keeldu sätestavate deliktiõiguse normide kaitse-eesmärgiga on VÕS § 127 lg 2 mõttes hõlmatud isiku kohta ebaõigete andmete või ebakohase väärtushinnangu avaldamisega tekitatud mittevaralise kahju rahaline hüvitamine. Mittevaralise kahju eest rahalise hüvitise suuruse kindlaksmääramisel tuleb sellistel juhtudel kohaldada VÕS § 134 lg-s 2 sätestatut. Muude kahju hüvitamise nõude eelduste olemasolu kindlakstegemisel tuleb mittevaralise kahju eest hüvitise väljamõistmisel arvestada ka kahju tekitamise aega, st aega, millal andmed hageja võla kohta Internetis avalikustati. Tähendust võib see omada juhul, kui andmed avalikustati enne 31. detsembrit 2010, kui muutus VÕS § 134 lg 2 redaktsioon. Kui andmed avalikustati nii VÕS § 134 varasema kui ka hilisema redaktsiooni kehtivuse ajal, saab sellele kui rikkumisele kohaldada vastavalt avaldamise ajale nii sätte varasemat kui ka kehtivat redaktsiooni. Ringkonnakohtu istungil kinnitasid pooled, et andmed avalikustati peale 31.12.2010 (t.l.152,II kd). Alates 31. detsembrist 2010 kehtiva redaktsiooni järgi tuleb isikuõiguse rikkumisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral maksta kahjustatud isikule mittevaralise kahju hüvitiseks mõistlik rahasumma, st hüvitiskohustus on eelduslikult laiem. Lisaks lisandusid 31. detsembrist 2010 VÕS § 134 lg-d 5 ja 6 hüvitamise ulatuse kohta (vt nende kohaldamise kohta Riigikohtu 26. juuni 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-18-13, p-d 25–29), mida saab samuti kohaldada.

Tekkinud mittevaralise kahju suurust ei saa rahaliselt mõõta ja selle hüvitamiseks raha väljamõistmisel saab kohus VÕS § 127 lg 6 ja TsMS § 233 lg 1 alusel hüvitise suuruse määrata diskretsiooniõiguse alusel asjaoludest lähtudes, arvestades mh rikkumise intensiivsust ja kestust (vt ka nt Riigikohtu 21. detsembri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-67-10, p 25). Kohtute väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitised peavad aga vastama ühiskonna üldise heaolu tasemele ning olema üldise võrdsuspõhiõiguse tagamiseks ja kohtusüsteemi autoriteedi säilitamiseks sarnastel asjaoludel võrreldavad (vt nt Riigikohtu 26. juuni 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-18-13, p 26). Hageja on palunud välja mõista tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks kostjatelt solidaarselt 1500 eurot, mitte jätnud hüvitise suurust hagis märkimata, mida võimaldab TsMS § 366. See ei mõjuta iseenesest mittevaralise kahju hüvitise määramise põhimõtteid, kuid piirab võimaliku väljamõistetava hüvitise määra ja omab tähendust hagi hinna määramisel. Lisaks õigustab selge rahaline nõue hagejat vaidlustama kohtuotsust, millega mõistetakse hüvitis välja väiksemas ulatuses, kuna hagi jäetakse sel juhul osaliselt rahuldamata. Hageja väitel on kostjad rikkunud tema isiklikke õigusi viisil, millest lähtudes tuleb kõne alla kostjate käitumise õigusvastaseks lugemine VÕS § 1045 lg 1 p 4, § 1046 ja/või § 1047 alusel. Lisaks võib kostjate käitumist pidada esitatud asjaoludel hageja majandustegevusse sekkumiseks (VÕS § 1045 lg 1 p 6), aga ka seadusest tulenevat kohustust rikkuvaks (VÕS § 1045 lg 1 p 7) või heade kommete vastaseks tahtlikuks käitumiseks (VÕS § 1045 lg 1 p 8). Maakohtu arvates ei olnud kostjate tegevus õigusvastane, mistõttu hageja deliktilise nõude eeldusi muus osas ei analüüsitud. Samas ei tuvastatud õigusvastasuse puudumist nõuetekohaselt. Kuigi hageja on väitnud, et andmete avalikustamine on pärssinud tema majandustegevust ja tekitanud talle varalist kahju, ei ole ta varalise kahju hüvitamist nõudnud. Hageja nõutud hüvitist mittevaralise kahju eest ei saa VÕS § 127 lg-st 2 tulenevalt nõuda majandustegevusse sekkumise eest, kuna majandustegevusse sekkumisest hoidumise kohustusega kaitstakse üksnes ettevõtja majanduslikku (varalist) huvi ettevõtte majandamise ja majandustegevusest tulu teenimise vastu. Seetõttu ei annaks ka hageja majandustegevusse õigusvastase sekkumise tuvastamine alust mõista selle eest välja hageja soovitud hüvitist mittevaralise kahju eest. Maakohus ei ole välja selgitanud, mis eesmärgil kostja I pöördus kostja II poole hageja ja väidetava võlgnevuse avaldas. Riigikohus märkis järgmist: „Kolleegiumi arvates ei anna esitatud asjaolud ka alust arvata, et kostjad oleksid hageja väidetavat võlgnevust avalikustades tegutsenud tema suhtes tahtlikult heade kommete vastaselt eesmärgiga hagejat kahjustada. Võlgnikku kohustust täitma mõjutavat tegevust ei saa lugeda üldjuhul heade kommete vastaseks, seda saavad õigustada vaid erandlikud asjaolud, esmajoones kostja käitumise suunatus just võlgniku maine kahjustamisele, mitte aga võla saamisele (vt ka nt Riigikohtu 21. detsembri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-67-10, p 24)“. Ringkonnakohtu istungil kinnitas kostja I esindaja, et hageja võlg kahe kuu eest oli vaid 8,93 eurot. Põhieesmärgiks ainuüksi ei olnud selle võla sissenõudmine. Kuna vallas 10-15% klientidest on toiminud samuti nagu hageja – ei kasuta teenust ja ei maksa ka selle eest valla poolt kehtestatud määra, siis see on juba tuntav kahju. Sellise summaga ei lähe kohtusse ja kusagilt tuli alustada võlgnike mõjutamist.

Seaduseks, millest tuleneva kohustuse rikkumisega kahju tekitamine võib olla õigusvastane VÕS § 1045 lg 1 p 7 ja lg 3 järgi, saab olla eelkõige IKS, mis reguleerib isikuandmete avalikustamist (vt ka Riigikohtu 20. juuni 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-

169-11, p 13). Seda kinnitab ka IKS § 23 p 2, mille järgi on andmesubjektil tema õiguste rikkumisel isikuandmete töötlemisel eraõiguslikus suhtes õigus nõuda temale tekitatud kahju hüvitamist võlaõigusseaduses sätestatud alustel ja korras. Isikuandmete avalikustamisel IKS reeglite täitmise tagamise eesmärk on mh kaitsta isikut seadusvastase andmete avalikustamisega mittevaralise kahju tekitamise eest VÕS § 1045 lg 3 mõttes. Andmed füüsilise isiku võlgnevuse kohta on isikuandmed IKS § 4 lg 1 mõttes ning nende andmete kogumine, salvestamine ja avalikustamine on andmete töötlemine IKS § 5 mõttes. Erireeglid kolmandale isikule edastatud andmete töötlemisele isiku krediidivõimelisuse hindamiseks või muul samasugusel eesmärgil näevad ette IKS § 11 lg-d 6 ja 7 (vt nende sätete kohaldamise kohta ka Riigikohtu 12. detsembri 2011. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-70-11, p-d 12–24). IKS § 11 lg 6 järgi peab kolmandal isikul olema isikuandmete töötlemiseks õigustatud huvi ning isikuandmete edastaja peab selle huvi olema tuvastanud, kontrollinud edastatavate andmete õigsust ja registreerinud andmeedastuse. Sel eesmärgil andmete kogumine ja kolmandatele isikutele edastamine ei ole IKS § 11 lg 7 järgi mh lubatud, kui see kahjustaks ülemäära andmesubjekti õigustatud huve, lepingu rikkumisest on möödunud vähem kui 30 päeva või kohustuse rikkumise lõppemisest on möödunud rohkem kui kolm aastat. Isikuandmete töötleja on isikuandmete töötlemisel kohustatud IKS § 24 p 2 järgi tagama, et isikuandmed on õiged ja, kui see on eesmärkide saavutamiseks vajalik, viimases seisus. IKS § 24 p 3 järgi peab isikuandmete töötleja mittetäielikud ja ebaõiged isikuandmed sulgema ning nende täiendamiseks ja parandamiseks võtma viivitamata kasutusele vajalikud abinõud. IKS § 24 p 5 järgi peab töötleja isikuandmed, mille õigsus on vaidlustatud, sulgema kuni andmete õigsuse kindlakstegemiseni või õigete andmete väljaselgitamiseni. Andmesubjektil on IKS § 6 p 7 ja § 21 lg 1 järgi õigus oma isikuandmete töötlejalt nõuda ebaõigete (ebatäpsete või eksitavate) isikuandmete parandamist. Kui isikuandmete töötlemine ei ole seaduse alusel lubatud, on andmesubjektil IKS § 21 lg 2 järgi õigus nõuda isikuandmete töötlemise lõpetamist, isikuandmete avalikustamise või neile juurdepääsu võimaldamise lõpetamist ning kogutud isikuandmete kustutamist või sulgemist. Need sätted täpsustavad mh VÕS § 1047 lg-s 4 ja § 1055 lg-s 1 sätestatud õiguskaitsevahendeid. Isegi kui andmete avalikustamisel ei ole rikutud IKS-i nõudeid, st kui andmete avaldamine ei olnud õigusvastane VÕS § 1045 lg 1 p 7 ja lg 3 mõttes, võib see ikkagi rikkuda kannatanu isikuõigusi ning olla õigusvastane VÕS § 1045 lg 1 p 4, § 1046 või § 1047 alusel (vt ka Riigikohtu 20. juuni 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-11, p 13). Mittevaralise kahju rahalise hüvitamise kohustuse tekkimine VÕS § 1045 lg 1 p 4 alusel isiku kohta andmete avaldamisel eeldab mh seda, et avaldatud faktiväide on hageja au teotav (õigusvastane) ja au teotavate andmete avaldamine on õigusvastane (vt ka nt Riigikohtu 20. juuni 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-11, p 12). Avaldatud andmed isiku võlguoleku kohta on iseenesest faktiväited ning isiku või tema tegevuse kohta ebaõigete andmete avaldamine või faktilist laadi andmete mittetäielik või eksitav avaldamine on VÕS § 1047 lg 1 järgi õigusvastane, kui avaldaja ei tõenda, et ta ei teadnud avaldamisel andmete ebaõigsusest või mittetäielikkusest ega pidanudki sellest teadma. Teise isiku au teotava või teisele isikule majanduslikult kahjuliku asjaolu avaldamine loetakse VÕS § 1047 lg 2 järgi õigusvastaseks, kui avaldaja ei tõenda, et avaldatud asjaolu vastab tegelikkusele. Andmete või asjaolu avaldamist ei loeta VÕS § 1047 lg 3 järgi siiski õigusvastaseks, kui avaldajal või isikul, kellele asjaolu avaldati, oli avaldamise suhtes õigustatud huvi ning avaldaja kontrollis andmeid või asjaolu põhjalikkusega, mis vastab võimaliku rikkumise raskusele. Lisaks tuleb arvestada VÕS § 1045 lg 2 p-ga 1, mille järgi võib andmete avaldaja tõendada, et kahju tekitamine ei ole õigusvastane, kui kahju tekitamise õigus tuleneb seadusest (mh IKS-ist).

Riigikohus on leidnud, et võlaandmete avalikustamisel sooviga saada võlgnikult kätte tasumata võlg (surveabinõuna) võib avaldada võlgniku kohta ka kohaseid väärtushinnanguid, eeldusel, et võlgnik on tegelikult kostjale võlgu ja võlgnikule on vähemalt üldjuhul enne võla tasumise kohustust meelde tuletatud, avaldamisel on järgitud sündsuse piire ega ole vastuollu mindud heade kommetega (vt Riigikohtu 21. detsembri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-6710, p 22). Ebaõigete andmete avaldamine on VÕS § 1047 lg-te 1 ja 2 järgi eelduslikult õigusvastane ka juhul, kui avaldamise muude tingimuste osas on järgitud IKS-i sätteid. Siiski ei pruugi avaldamine VÕS § 1047 lg-te 1–3 tingimustel olla õigusvastane, kui avaldaja avaldamisel andmete ebaõigsusest ei teadnud ja andmeid piisavalt kontrollis. Avaldamine võib aga muutuda õigusvastaseks, kui avaldaja ei kõrvalda või lükka andmeid ümber mõistliku aja jooksul pärast tõeste andmete saamist, eelkõige pärast andmesubjekti vastava avalduse saamist (vt ka nt Riigikohtu 21. detsembri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-67-10, p 23). Maakohtu otsuse kohaselt oli veebilehel hageja võlgnevuse kohta esitatud teave õige, mistõttu jäeti hageja nõude eeldused muus osas ekslikult analüüsimata. Väär on maakohtu seisukoht, nagu oleks hageja näinud andmete avaldamise õigusvastasust üksnes andmete tõele mittevastavuses. Hageja nägi oma isikuõiguste rikkumist enda Internetis võlgnikuna kujutamises kui sellises. Eelnevast analüüsist nähtub, et ka tõeste andmete avalikustamine allub kindlatele nõuetele ja nende rikkumisel võib avalikustamine olla õigusvastane (mh kohatu väärtushinnangu andmise tõttu), mida kohtud ei ole kontrollinud. Muu hulgas ei ole selge andmete veebilehel avaldamise eesmärk. Maakohus on jaganud VÕS § 1047 lg-te 1 ja 2 kontekstis vääralt ka tõendamiskoormuse, kuna hageja au teotava (tema mainet kahjustava) asjaolu (võlgnevuse) olemasolu pidid tõendama kostjad kui andmete avaldajad, kes pidid tõendama ka andmete avaldamise õiguspärasust. Maakohus ei ole kindlaks teinud ka seda, mil viisil ja millises ulatuses võivad kostjad hageja kohta andmete avaldamise eest vastutada. Avaldamine on VÕS § 1047 tähenduses andmete kolmandatele isikutele teatavaks tegemine ning avaldaja on isik, kes teeb kolmandatele isikutele andmed teatavaks (vt ka nt Riigikohtu 21. detsembri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-67-10, p 16). Vaidluse all ei ole, et kostja I avaldas andmed hageja väidetava võlgnevuse kohta kostjale II võla sissenõudmise eesmärgil. Samas ei ole selge, kas kostja II tegutses andmeid Internetis avaldades ja/või väärtushinnanguid andes iseseisvalt võlausaldajana (nõude omajana) või kostja I juhiste alusel või hoopis kostja I volituse alusel viimase esindajana. Kostja I vastutab küll esmajoones ebaõigete andmete ja/või ebakohaste väärtushinnangute avaldamise eest kostjale II, kuid sõltuvalt tema osalusest andmete avaldamises Internetis ja süüst, ei ole välistatud tema vastutus ka selle eest, mh VÕS § 1045 lg 4 alusel. Maakohus on esmalt vääralt kohaldanud VÕS § 1047 lg-t 2. Selle järgi pidid kostjad hageja mainet kahjustava ehk tema au teotava asjaolu (võlgnevuse) kohta andmete avaldamise õigusvastasuse puudumiseks tõendama, et asjaolud vastavad tegelikkusele. Sisuliselt on maakohus aga nõudnud hagejalt võla puudumise tõendamist, mitte kohustanud kostjaid hageja võlga tõendama. Selliselt jagas maakohus vääralt tõendamiskoormuse. Kuigi vaidluse esemeks ei ole hagejalt võlgnevuse sissenõudmine (selleks pidanuks hagi esitama võlausaldajast kostja I või II), oli hageja selgelt võla vaidlustanud, mistõttu pidanuks kostjad avaldatud võla olemasolu tõendama. Kohus ei tuvastanud ei veebilehel avaldatud võla suurust ega võrrelnud seda hageja võimaliku tegeliku võlaga. Hinnates üldiselt üksnes jäätmekorraldust reguleerivaid õigusakte

(sisuliselt küll üksnes jäätmeseadust), ei ole kohtud kindlaks teinud, millisel alusel ja millises ulatuses võisid kostjad nõuda hagejalt esitatud arvete (ja võimalike kõrvalnõuete) maksmist. Hageja võla kohta on maakohus märkinud sisulise põhjenduseta üksnes, et hageja liitumise tõttu korraldatud jäätmeveoga JäätS § 69 lg-st 1 tulenevalt esitas kostja I hagejale arved õigustatult. Maakohus ei ole viidanud sätetele, millest tuleneb hagejale kohustus kostjale I jäätmeveo (mh tühisõitude) eest tasuda, kui nende vahel ei ole sõlmitud lepingut. Vaatamata jäätmeseaduse sätete üldisele analüüsile on kohus jätnud kostja I ja hageja vahelise õigussuhte olemuse ja sellest tulenevate võimalike kohustuste sisu olulises osas käsitlemata ega ole selgitanud ka hagejale tema võimalusi võimalike põhjendamatute arvete vaidlustamiseks. Tulenevalt JäätS §-dest 66 ja 67 on olmejäätmete kogumine ja veo korraldamine kohaliku omavalitsuse territooriumil (vastavas veopiirkonnas) vastava kohaliku omavalitsuse ülesanne. Korraldatud jäätmevedu (olmejäätmete kogumine ja vedamine määratud piirkonnast määratud jäätmekäitluskohta või -kohtadesse) teeb JäätS § 66 lg 1 järgi kohaliku omavalitsuse üksuse valitud ettevõtja. JäätS § 66 lg 4 järgi kehtestab valla- või linnavolikogu määrusega mh jäätmeliigid, millele kohaldatakse korraldatud jäätmevedu, veopiirkonnad, vedamise sageduse ja aja ning jäätmeveo teenustasu suuruse määramise korra. Sama sätte enne 19. juulit 2010 kehtinud redaktsiooni järgi kehtestas valla- või linnavolikogu ka jäätmeveo teenustasu piirmäära. Jäätmehoolduseeskirja kehtestamise jäätmehoolduse korraldamiseks kohaliku omavalitsuse üksuses näeb ette ka JäätS § 71. Raasiku vallas reguleerisid jäätmekorraldust enne 19. aprilli 2013 Raasiku Vallavolikogu 14. märtsi 2006. a määrus nr 6 „Raasiku valla jäätmehoolduseeskiri" (määrus nr 6) ning 10. novembri 2009. a määrus nr 20 „Raasiku vallas korraldatud jäätmeveo rakendamise kord" (määrus nr 20). 19. aprillist 2013 asendab neid Raasiku Vallavolikogu 13. märtsi 2013. a määrus nr 5 „Raasiku valla jäätmehoolduseeskiri" (määrus nr 5). Jäätmeveo eest kehtestatud tasusid reguleeris Raasiku vallas Raasiku Vallavolikogu 10. novembri 2009. a määrus nr 21 „Raasiku vallas korraldatud jäätmeveo teenustasude piirmäärad", 1. novembrist 2011 ka Raasiku Vallavalitsuse 19. septembri 2011. a määrus nr 3„Segaolmejäätmete käitlemise teenustasude muutmine". Jäätmevaldaja loetakse JäätS § 69 lg 1 järgi liitunuks korraldatud jäätmeveoga elu- või tegevuskohajärgses jäätmeveo piirkonnas alates kohaliku omavalitsuse üksuse korraldatud jäätmeveo jäätmeloa kehtima hakkamisest või JäätS § 66 lg-s 4 nimetatud määruse jõustumisest (alates hilisemast neist). Põhimõtteliselt sama tuleneb määruse nr 6 § 6 lg-test 10 ja 12 ning määruse nr 20 § 6 lg-st 2 ja §-st 7, samuti määruse nr 5 § 15 lg-test 1 ja 3 ja § 20 lgtest 1 ja 3. Viidatud sätete järgi loetakse korraldatud jäätmeveoga liitunuks põhimõtteliselt kõik jäätmeveo piirkonnas elavad isikud, seega Raasiku vallas ka hageja. Jäätmeseadus näeb JäätS § 69 lg-tes 4 ja 41 korraldatud jäätmeveoga liitumisest vabastamiseks ette kaks alust: kui kohaliku omavalitsuse üksus on veendunud, et kinnistul ei elata või kinnistut ei kasutata, võib ta JäätS § 69 lg 4 kehtiva redaktsiooni järgi jäätmevaldaja erandkorras vabastada tema taotluse alusel mingiks tähtajaks korraldatud jäätmeveoga liitumisest. Sama sätte enne 19. juulit 2010 kehtinud redaktsiooni järgi võis valla- või linnavalitsus lugeda jäätmevaldaja erandkorras mingiks tähtajaks korraldatud jäätmeveoga mitteliitunuks tema põhjendatud avalduse alusel, kui ta korraldab jäätmekäitluse ise. Sätet on korratud ka määruse nr 6 § 6 lg-s 14 ja määruse nr 20 § 8 lg-s 4, samuti määruse nr 5 § 22 lg-s 1. Korraldatud jäätmeveoga liitumise kohustusest on JäätS § 69 lg 41 järgi vabastatud ka isikud, kellel on jäätmeluba või kompleksluba. Hagejat ei ole esitatud asjaoludel alust lugeda vabastatuks korraldatud jäätmeveoga liitumisest ei JäätS § 69 lg 4 ega lg 41 alusel. Raasiku Vallavalitsus ei ole hagejat korraldatud jäätmeveoga liitumisest vabastanud, võimaliku vabastamata jätmise põhjendatus ei ole

vaidluse esemeks. Samuti ei ole hagejale väljastatud jäätmeluba ega kompleksluba. Jäätmeluba ei asenda JäätS § 73 lg 4 p 1 järgi see, et jäätmeluba ei nõuta füüsiliselt isikult, kes käitleb ise oma kodumajapidamises tekkivaid jäätmeid jäätmeseaduse nõuete kohaselt. Riigikohus rõhutas otsuses: „Kolleegium märgib samas, et kehtestades küll korraldatud jäätmeveoga liitunuks lugemise, ei ole seadusandja jäätmeseaduses sisuliselt reguleerinud selle tähendust ega õiguslikke tagajärgi jäätmevaldajate ja vedaja vahelises suhtes (vt ka Riigikohtu 29. jaanuari 2009. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-78-08, p 12). Seaduses ei ole selgelt sätestatud, et liitumisest tekiks kohustus sõlmida jäätmete veoks leping ega ka sellise lepingu tekkimist seaduse jõul, samuti ei ole reguleeritud lepingu sõlmimata jätmise õiguslikke tagajärgi. Kolleegiumi arvates tuleneb jäätmevaldaja liitunuks lugemisest korraldatud jäätmeveoga talle esmalt õigus nõuda jäätmevedajalt lepingu sõlmimist jäätmeveoks seaduses sätestatud tingimustel ja teda teiste jäätmevaldajatega võrreldes mitte halvemini koheldes. Kuigi põhiseadusega tagatud üldise lepinguvabaduse põhimõtte järgi võib igaüks reeglina vabalt valida, kellega ja missugustel tingimustel ta lepingu sõlmib, on seaduses sätestatud mitmetel juhtudel eelkõige monopoolses seisundis olevale või olulist vahendit omavale ettevõtjale kohustus sõlmida mittediskrimineerivatel tingimustel leping tarbijaga, kes seda teenust vajab, ning lisaks on Riigikohus tunnustanud üldist tarbija õigust nõuda sellise lepingu sõlmimist erandlikult ka üksnes deliktiõiguse sätete alusel (vt Riigikohtu 4. märtsi 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-164-09, p-d 30–34; 19. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-1211, p 29). Neil juhtudel on võimalik tarbijal hageda ettevõtja tahteavalduse asendamist lepingu sõlmimiseks TsÜS § 68 lg 5 ja TMS § 184 lg 1 esimese lause alusel (vt ka nt Riigikohtu 19. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-12-11, p 30). Riigikohtu praktikas ei ole vähemalt seni tunnustatud ettevõtja õigust nõuda lepingu sõlmimist tarbijaga. Kolleegiumi arvates ei tulene jäätmevaldajale ka JäätS § 69 lg-st 1 kohustust sõlmida jäätmeveoks leping vedajaga. Lepingu olemasolu ei ole seaduse järgi korraldatud jäätmeveoga liitunuks lugemise eelduseks, kuna liitumine toimub seaduse jõul. Seetõttu leiab kolleegium, et JäätS § 69 lg 1 loob jäätmevaldaja ja vedaja vahel seadusest tuleneva lepingusarnase võlasuhte VÕS § 3 p 6 mõttes, mille põhisisuks on jäätmevedaja kohustus jäätmed kokku koguda ja ära vedada ning jäätmevaldaja kohustus selle eest maksta“. Selliselt on jäätmeveosuhet käsitletud põhimõtteliselt ka Raasiku valla õigusaktides. Vedaja ja jäätmevaldaja võlaõiguslikule suhtele kehtivad võlaõigusseaduse üldised sätted võlasuhte kohta. Erinevalt lepingust puudub pooltel suhte olemuse tõttu aga võimalus see võlasuhe üles öelda või selle täitmisest keelduda, isegi kui jäätmevaldaja teenust ei soovi või jäätmeveo eest ei tasu. Vedaja kohustus jäätmeid vedada, mh jäätmete kogumise sagedus ja tingimused ning jäätmeveo teenustasu suuruse määramise kord nähakse JäätS § 66 lg 4 järgi ette kohaliku omavalitsuse volikogu määruses. Jäätmekäitluslepingu mittesõlmimisel juhinduvad vedaja ja jäätmevaldaja Raasiku vallas määruse nr 20 § 6 lg 6 teise lause järgi (aga ka määruse nr 5 § 20 lg 5 esimese lause järgi) vastastikuste õiguste ja kohustuste kindlaksmääramisel korraldatud jäätmevedu reguleerivatest õigusaktidest. Juhul kui jäätmekäitluslepingut ei ole sõlmitud, kasutatakse määruse nr 20 § 6 lg 6 kolmanda lause järgi jäätmemahutitena 80, 140, 240, 370, 600, 800, 2500 või 4500 liitri suurusi standardseid konteinereid ja neid tühjendatakse määruse nr 20 § 13 lg-s 3 sätestatud jäätmemahutite tühjendamise sageduse kohaselt. Määruse nr 5 § 20 lg 5 teise lause järgi toimub jäätmemahutite tühjendamine lepingu mittesõlmimisel vastavalt vallavalitsuse ja korraldatud jäätmevedu tegeva ettevõtte vahel sõlmitud üldlepingu tingimuste järgi ning kooskõlas jäätmehoolduseeskirjas sätestatud sagedusega. Määruse nr 6 § 6 lg 9 p 2 järgi on jäätmete veoettevõte mh kohustatud eemaldama kogumisvahenditesse toodud jäätmed kokkulepitud graafiku järgi või vajadust mööda

sagedusega, mis väldib mahutite ületäitumist, haisu teket ja keskkonnareostust. Jäätmemahutite tühjendamise sagedus on määruse nr 20 § 13 lg 1 järgi tiheasustusalal vähemalt üks kord nelja nädala jooksul ning hajaasustuses vähemalt üks kord kvartalis. Seadus ei näe ette, et lepingu mittesõlminud jäätmevaldaja ja vedaja vahelises suhtes kohalduks vedaja ja teiste jäätmevaldajate vahel sõlmitud veolepingutele kohalduvad lepingutingimused, eelkõige vedaja tüüptingimused, mh tingimused võimalike õiguskaitsevahendite kohta. Riigikohus rõhutas: „Kõige problemaatilisem on lepingu mittesõlminud, kuid korraldatud jäätmeveoga liitunuks loetud jäätmevaldaja jäätmeveo eest tasu suuruse, tasu maksmise tingimuste ja veetavate jäätmete koguse kindlakstegemise kord. Kui jäätmevaldaja ei ole sõlminud jäätmevedajaga lepingut jäätmete veoks, ei saa talle kehtida jäätmevedaja lepinguline hinnakiri. Vedaja ei saa seadusjärgse võlasuhte raames nõuda jäätmevaldajalt tasu või muu hüvitise maksmist, mida ei ole seaduse või delegatsiooninormi raames kohaliku omavalitsuse õigusaktiga selgelt ette nähtud. Seega peab õigus nõuda hagejalt tasu, sh tasu suuruse, tasu maksmise tingimuste ja veetavate jäätmete koguse kindlakstegemise kord selgelt tulenema õigusaktist. Selline õigusakt tuleb kohtulahendis ka märkida. Jäätmeseaduses ei ole tasusid jäätmeveo eest ette nähtud, mh ei ole seda ette nähtud tühisõidu eest. Jäätmeveo teenustasu suuruse määramise kord nähakse JäätS § 66 lg 4 järgi ette kohaliku omavalitsuse volikogu määruses. Jäätmeveo teenustasu kehtestavates Raasiku valla aktides (vt käesoleva otsuse p 47) ei ole tühisõidu eest samuti tasu ette nähtud. Küll loeti tühisõit vaidlusalusel ajal kehtinud määruse nr 20 § 12 lg 4 kolmanda lause järgi jäätmekäitluslepingu puudumisel võrdseks jäätmete vedamisega kõige väiksemast mahutist, mille kasutamiseks ei ole jäätmekäitluslepingu sõlmimine kohustuslik. Tühisõit on määruse nr 20 § 2 lg 1 p 11 järgi vedaja poolt jäätmevaldaja kinnistule sõitmine eesmärgiga osutada jäätmeveo teenust, kuid mille käigus jäätmevaldaja jäätmehoolduseeskirja nõuetest lahkneva käitumise tõttu ei olnud võimalik olmejäätmeid vedada. Jäätmeveo teenustasu kehtestavates Raasiku valla aktides on sisuliselt ette nähtud tasumäärad teenuse osutamise eest, mitte aga teenustasu suuruse määramise korda, nagu näeb ette JäätS § 66 lg 4. Ka on küsitav, kas JäätS § 66 lg 4 järgse delegatsiooninormi alusel saab kehtestada tasu tühisõidu eest isikule, kes ei ole jäätmeveo lepingut sõlminud, kes on teatanud jäätmevedajale, et ta teenust ei soovi ja korraldab jäätmevedu ise“. Hageja on menetluses läbivalt väitnud, et talt on raha nõutud alusetult. Isikul, kellelt nõutakse tasu väidetava teenuse eest, peab olema võimalus selle tasu nõudmise aluse ja suuruse üle vaielda. Seda saab teha mh tsiviilkohtumenetluses nii isikult tasu nõudmise vaidluses kui ka praeguses vaidluses, kus vaieldakse võla kohta andmete avaldamise üle. Kui tasu, hüvitis või selle nõudmise tingimused on kehtestatud imperatiivselt õigustloova aktiga, saab isik taotleda seaduse põhiseaduse vastaseks tunnistamist konkreetse normikontrolli raames. Kohaliku omavalitsuse õigustloova akti põhiseadusele mittevastavus võib mh põhineda delegatsiooninormist tuleneva pädevuse ületamisel. Kui jäätmeveo tasu on kehtestatud haldusaktiga (sh üldkorraldusega), saab selle kehtivust seaduses ettenähtud piires hinnata nii halduskohtumenetluses kui ka tsiviilkohtumenetluses (vt sarnase tasu kohta ka Riigikohtu 22. novembri 2010. a määrus põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-6-10, pd 56–64; 1. veebruari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-125-10, p 26). Riigikohus on leidnud, et jäätmeveo teenustasu arvete tasumise kohustust ei teki jäätmevaldajale vedaja ja kohaliku omavalitsuse vahel jäätmeveo korraldamiseks sõlmitud halduslepingust (vt Riigikohtu 29. jaanuari 2009. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-78-08, p 13).

Kolleegium märgib, et kehtiva määruse nr 5 § 20 lg-s 5 on ometigi ette nähtud, et kui jäätmekäitluslepingut ei ole sõlmitud, tühjendatakse jäätmemahuteid mh vallavalitsuse ja korraldatud jäätmevedu tegeva ettevõtte vahel sõlmitud üldlepingu tingimuste kohaselt. Selline viide õigusaktis isikutele kohustusi tekitavana on vähemalt problemaatiline. Jäätmeveo teenustasu peab JäätS § 66 lg 5 järgi olema piisav, et katta mh jäätmekäitluskoha rajamis-, kasutamis- ja sulgemiskulud ning jäätmete veokulud. Keskkonnakahjuliku tegevuse puhul on avalik võim kehtestanud mitmeid meetmeid, mille mõte on tagada keskkonnareostuse vähendamine ja puhtam elukeskkond, ning põhimõte, et saastaja maksab, on õige (vt ka nt Riigikohtu 1. veebruari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-125-10, p 65). Kolleegium ei näe põhiseadusvastasust selles, et jäätmete kogumiseks ja vedamiseks on loodud üldkohustuslik süsteem, mis peab tagama kohaliku omavalitsuse territooriumil nõuetekohase jäätmekäitluse. See ei kohusta isikuid prügi tekitama ega välista isikutel endil nt jäätmete põletamist või prügilasse viimist seadusega lubatud ulatuses ja korras, isegi kui see on korraldatud jäätmekäitlusest odavam. Samas ei välista see isiku proportsionaalseid kohustusi jäätmekäitlussüsteemiga liitumisest tulenevalt, seda juba süsteemi kui terviku toimimise huvides, mida saab pidada oluliseks avalikuks hüveks. Jäätmekäitlussüsteemi toimimise tagamiseks saab iseenesest pidada põhiseaduse järgi lubatavaks ka nende isikute tasu maksmise kohustust, kes jäätmeid korraldatud veoks üle ei anna, st maksustamist solidaarsuspõhimõttel, kuna raske on määrata täpselt kindlaks iga jäätmetekitaja tekitatud jäätmekogust. Samas ei tohi jäätmetekitaja kanda jätta ebaproportsionaalselt suuri kulusid võrreldes nende jäätmete koguse või liigiga, mida ta tekitas (vt ka Riigikohtu 18. novembri 2009. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-44-09, p 20). Sisuliselt võib jäätmeveo teenustasu seega hõlmata ka mõistlikku tasu süsteemi valmisoleku eest sarnaselt maksuga. Selline tasu ei saa aga olla kehtestatud n-ö karistuslikult (vt ka nt Riigikohtu 1. veebruari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-125-10, p 70). Asja uuel läbivaatamisel tuleb hinnata samuti, kas ja milliste asjaoludega lisaks avaldatud asjaolude ebaõigsusele hageja veel oma nõude seostab ja milline on nõude õiguslik kvalifikatsioon (mh tuleb selgeks teha võimalikud alternatiivsed nõudealused) ning uuesti hinnata ja nõuetekohaselt põhjendada kostjate käitumise võimalikku õigusvastasust, mh hagejalt raha nõudmise õiguspärasust, järgides tõendamiskoormuse jagunemise reegleid ja hinnates vajadusel hinnaregulatsiooni. Ülaltoodu alusel tuleb maakohtu otsus tühistada. Apellatsioonkaebus osaliselt rahuldada. Menetluskulud tuleb esimese astme kohtul jaotada vastavalt asja uue sisulise läbivaatamise tulemusele.

Reet Allikvere

Margo Klaar

Imbi Sidok-Toomsalu

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.