2-12-43621/49 - Pankrotiõigus - Muud hagimenetluse pankrotiasjad - Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium - lahend.ee

Muude nõuete hulgas lahendas Riigikohus pankrotihalduri nõuet võimaldada halduril läbi viia pankrotvara müük avalikul enampakkumisel. Hageja hinnangul kandis kohus eelnimetatud Riigikohtu seisukohti ebaõigesti üle praegusele menetlusele. Ülalnimetatud lahendist ei saa teha järeldust, et ka pankrotimenetluses tagasivõitmise hagide esitamiseks tuleb esmalt määrata kindlaks füüsilisest isikust pankrotivõlgniku ühisvara ja see jagada. Kui maakohtu seisukoht oleks õige, ei saaks haldur füüsilisest isikust võlgniku puhul (kui võlgnikul on ühisvara) üldse võlgniku vara pankrotivarasse tagasivõitmist nõuda. Riigikohtu nimetatud lahendi seisukohta ei saa mõista selliselt, et pankrotivara tagasivõitmise õigus on seatud sõltuvusse abikaasade ühisvara jagamise kohtuasja tulemustest. Maakohus asus põhjendamatult Riigikohtu seisukohti tõlgendama justkui oleks pankrotihaldurile PankrS §-st 109 tulenev õigus pankrotivara tagasivõitmiseks seatud sõltuvusse abikaasade ühisvara jagamise tulemustest. Maakohus on hagi läbi vaatamata jätmisega kohandanud vääralt materiaalõigust. Hageja hinnangul käsitles kohus põhjendamatult IM (pankrotis) ja VM ühisvara jagamise menetluses lahendatavaid poolte nõudeid, osundades poolte erinevatele seisukohtadele Suur-Karja 10 kinnistuga seotud üürilepingutest saadava tulu osas. Tagasivõitmise asjas ei olnud maakohtu pädevuses hinnata IM (pankrotis) ja VM ühisvaraks oleva Suur-Karja 10 kinnistul kostjaga sõlmitud üürilepingu õiguslikku staatust. Maakohtu pädevuses ei ole praeguses asjas otsustada ühisvara koormava üürilepingu alusel saadava tulu üle, milline küsimus lahendatakse ühisvara jagamise asjas. Pankrotivõlgnik sõlmis kostjaga üürilepingu ja selle muutmise kokkulepped ainuisikuliselt enda nimel enda majandustegevuses. VM ei ole olnud Suur-Karja 10 kinnistuga seotud üürilepingu ega selle muutmise kokkulepete pooleks. Maakohus on ebaõigesti järeldanud, et tagasivõitmise hagi esitamisega olukorras, kus ei ole teada, milline vara jääb ühisvara jagamise tulemusena pankrotivõlgnikule ja milline vara tema abikaasale, on esitanud hagi võlgniku abikaasade huvide eest seismisel. Määrus on vastuolus kehtiva perekonnaseaduse sätetega. PKS § 29 lg-st 1 tulenev abikaasade õigus käsutada ühisvara ühiselt ei ole praeguses tagasivõitmise asjas kohaldatav. VM ei ole pankrotis ning tal puuduvad võlausaldajad. PankrS § 109 järgi võidetakse vara tagasi selleks, et suureneks pankrotivara, mille arvelt rahuldatakse pankrotimenetluse võlausaldajate huve. Seega ei ole halduril võimalik esitada VM huvides hagi võlgniku tehingute tagasivõitmiseks, mistõttu on kohtu seisukoht, nagu oleks haldur tagasivõitmise hagi esitamisel esindanud VM huve, põhjendamatu. Pankrotiseaduse järgi ei ole tagasivõitmise nõuete esitamine seatud sõltuvusse pankrotivõlgniku ja tema abikaasa ühisvara jagamise menetluse tulemustest. Tehingu tagasivõitmine ja abikaasade ühisvara jagamine on lahendatavad täiesti erinevate sätete järgi (esimene PKS, teine aga PankrS sätete järgi) ega sõltu vastastikku teineteisest. Maakohtu määrus ei vasta TsMs § 465 lg 2 p 8 nõuetele, mille kohaselt tuleb määruses märkida põhjendused, mille alusel kohus järeldusteni jõudis, samuti õigusaktid, millest kohus juhindus. Kohus ei ole määruses viidanud ühelegi materiaalõiguse normile, mida kohus määruse tegemisel kohaldas. Kohus jättis tähelepanuta hagi läbi vaatamata jätmisest hagejale kaasnevad pöördumatud tagajärjed. Tagasivõitmise nõude esitamise aegumistähtaeg PankrS § 118 lg 2 järgi on kolm aastat pankroti väljakuulutamisest. IM pankrot kuulutati välja 27.10.2009. Seega muutub

9.Ringkonnakohus, tutvunud määruskaebuse ja tsiviilasja materjaliga, leiab, et maakohtu 6.10.2015 määrus tuleb tühistada menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu ja tsiviilasi saata tagasi maakohtule menetluse jätkamiseks. Määruskaebus tuleb TsMS § 659, § 657 lg 1 p 3 ja § 667 lg 2 alusel rahuldada. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtuga, et kohtul ei ole võimalik pankrotihalduri poolt esitatud tagasivõitmise hagi läbi vaadata enne pankrotivõlgniku ja VM ühisvara jagamist maakohtus. Tagasivõitmise nõuete esitamine ei sõltu pankrotivõlgniku ja tema abikaasa ühisvara jagamisest. Pankrotiseaduse järgi ei ole tagasivõitmise nõuete esitamine seatud sõltuvusse pankrotivõlgniku ja tema abikaasa ühisvara jagamise menetluse tulemustest. Tehingu tagasivõitmine ja abikaasade ühisvara jagamine on lahendatavad täiesti erinevate sätete järgi (esimene PKS, teine aga PankrS sätete järgi) ega sõltu vastastikku teineteisest. Vastupidine tõlgendus välistaks PankrS § 55 lg 1 kohase kiire ja majanduslikult otstarbeka pankrotimenetluse läbiviimise. Tagasivõitmisel tunnistatakse kohtu poolt kehtetuks võlgniku tehingud, mis on tehtud enne pankroti väljakuulutamist ja mis kahjustavad võlausaldajate huve (PankrS § 110). Seega on pankrotihalduril õigus nõuda pankrotivõlgniku tehingute tagasivõitmist võlgniku pankrotivarasse, kui nende tehingutega on kahjustatud võlausaldajate huve. Vaidlustatud määruses käsitles kohus põhjendamatult pankrotivõlgniku ja VM ühisvara jagamise menetluses lahendatavaid nõudeid, asudes hindama Suur- Karja 10 kinnistul kostjaga sõlmitud üürilepingu õiguslikku staatust. Käesolevas tagasivõitmise asjas ei ole kohane otsustada ühisvara koormava üürilepingu alusel saadava tulu üle, st küsimus, kas tegemist on ühisvara viljaga, lahendatakse ühisvara jagamisel. Vastavalt TsMS § 173 lg 3 teisele lausele otsustab menetluskulude jaotuse maakohus sõltuvalt asja lahendamise tulemusest. TsMS § 427 kohaselt ei ole määrus vaidlustatav Riigikohtus.