Tööõigus › Töövaidluskomisjoni läbimata

EDASIKAEBAMISE KORD

Pooltel on õigus esitada kohtuotsuse peale apellatsioonkaebus Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kui kaebuse esitaja ei taotle apellatsioonkaebuse lahendamist kohtuistungil, on ringkonnakohtul õigus lahendada apellatsioonkaebus kirjalikus menetluses. Kohus selgitab, et menetlusabi taotlemise korral peab menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi 1(7)

2-02-74 taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgi. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

ASJAOLUD

Eelnev menetlus Hageja esitas Viru Maakohtule hagi töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamise, tööle ennistamise ja sunnitud töölt puudumise aja eest hüvitise nõudes. Viru Maakohtu 29. juuni 2009 kohtuotsusega rahuldas kohus hagi osaliselt. Kohus tunnistas hageja ja kostja vahel 15. detsembril 1998 sõlmitud töölepingu kostja algatusel lõpetamise ebaseaduslikuks ja ennistas hageja tööle endisele töökohale ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja hüvitise töölt sunnitud puudumise aja eest ühe kuu palga ulatuses kokku 6581 krooni. Tartu Ringkonnakohus tühistas Viru Maakohtu 29. juuni 2009 kohtuotsuse osas, millega kohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja hüvitise töölt sunnitud puudumise aja eest ühe kuu palga ulatuses kokku 6581 krooni ja saatis hüvitise nõude osas tsiviilasja uueks läbivaatamiseks Viru Maakohtule. Hageja nõude osas tunnistada hageja ja kostja vahel 15. detsembril 1998 sõlmitud töölepingu kostja algatusel lõpetamine ebaseaduslikuks ja ennistada hageja tööle endisele töökohale jättis Tartu Ringkonnakohus Viru Maakohtu otsuse muutmata. Riigikohus keeldus 15. märtsi 2010 kohtumäärusega kostja kassatsioonkaebuse menetlusse võtmisest. Viru Maakohtu 29. juuni 2009 kohtuotsus jõustus 15. märtsil 2010 hageja ja kostja vahel 15. detsembril 1998 sõlmitud töölepingu kostja algatusel lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamise ja hageja endisele töökohale tööle ennistamise nõude osas. Tsiviilasja menetlus jätkus Viru Maakohtus hageja nõude osas välja mõista kostjalt hageja kasuks hüvitis töölt sunnitud puudumise aja eest. Hageja nõue ja väited Hageja esitas hagiavalduses nõude välja mõista kostjalt hageja kasuks rahaline hüvitis hageja töölt sunnitud puudumise aja eest kokku 41 263,05 eurot (t.l.-127, II kd). Kohtuistungil 03. detsembril 2015 parandas hageja hüvitise arvestust ja palus välja mõista kostjalt hageja kasuks hüvitise töölt sunnitud puudumise aja eest kokku 58 346,80 eurot. Hageja väitel puudus hageja töölt kokku 2932 päeva põhjusel, et kostja lõpetas hagejaga 15. detsembril 1998 sõlmitud töölepingu ebaseaduslikult. Töölt puudumise esimene päev oli 06. märts 2002. Hageja ennistati endisele töökohale 15. märtsil 2010, kui jõustus Viru Maakohtu 29. juuni 2009 kohtuotsus ning seda kuupäev tuleb lugeda viimaseks päevaks kui hageja puudus töölt kostjast tuleneval põhjusel. Hageja arvestuste kohaselt oli hageja keskmine päeva töötasu enne töölepingu ebaseaduslikku lõpetamist 220,20 krooni ja seega hüvitis 2932 päeva eest moodustab 645 626,40 krooni ehk 41 263,05 eurot. Kohtuistungil täpsustas hageja hüvitise arvestust, kuna kostja poolt esitatud hageja töötasu tõendi (t.l.-71, III kd) kohaselt moodustas hageja ühe päeva keskmine töötasu 311,47 krooni ehk 19,90 eurot. Hageja leiab, et hüvitis töölt sunnitud puudumise aja eest (2932 päeva) moodustab 58 346,80 eurot. 2(7)

2-02-74 Hageja väitel on kostja tekitanud töölepingu ebaseadusliku ülesütlemisega kahju, mis seisneb saamata jäänud tulus perioodi eest, mil hageja oli sunnitud töölt puuduma kostja poolt töölepingu ebaseadusliku lõpetamise tõttu. Hageja kahju saamata jäänud tulu näol moodustab 58 346,80 eurot. Hageja väidab, et pärast töölepingu kostjaga lõpetamist 05. märtsil 2002 ei olnud hagejal teist töökohta ja tulu. Kuna töölepingu lõpetamine oli ebaseaduslik ja see on tuvastatud jõustunud kohtuotsusega antud tsiviilasjas, kostja tekitas hagejale kahju – saamata jäänud töötasu viisil alates töölepingu ebaseadusliku lõpetamisest kuni tööle ennistamiseni ja töölepingu uue lõpetamiseni. Hageja tööraamatust on nähtav, et töökoht kostja juures oli hageja viimane töökoht ja pärast 05. märtsi 2002 hagejal enam töökohta ei olnud. Vene Föderatsioonist esitatud andmete kohaselt ei olnud hagejal tulu ka Venemaal. Hageja ei leidnud peale töölepingu ebaseaduslikku lõpetamist enam tööd ning seetõttu suundus Venemaale oma poja juurde elama. Venemaal oli hageja koduperenaise rollis ja abistas oma poega koduses majapidamises. Hageja selgitab, et pärast töölepingu ebaseadusliku lõpetamist kostja poolt oli hageja oma poja ülalpidamisel. Poja kulutused hageja ülalpidamiseks oli keskmiselt 15 krooni päevas. Venemaal see oli piisav summa päevase eluaseme kulude ja toidukulude katmiseks. Hagejal oli pojaga kokkulepe, et pärast hageja korteriomandi müümist hüvitab hageja oma pojale hageja ülalpidamiseks tehtud kulutused. Hageja müüs oma korteriomandi 2 aastat tagasi ja hüvitas pojale kulud hageja ülalpidamiseks. Seega, hüvitades oma pojale ülalpidamise kulud, kaotas hageja kasu, mille ta sai poja poolt hageja ülalpidamiseks antud vahendite arvelt pärast kostja poolt töölepingu ebaseadusliku lõpetamist. See tähendab, et ei ole alust vähendada hagiavalduses nõutud hüvitist ülalnimetatud ja kaotatud kasu võrra. Hageja palub hagi rahuldada ja välja mõista kostjalt hageja kasuks hüvitise töölt sunnitud puudumise aja eest kokku 58 346,80 eurot. Kostjate vastuväited Kostja hagi õigeks ei võta ja vaidleb hagile vastu. Kostja väitel soovib hageja saada hüvitist alusetu rikastumise eesmärgil. Hageja ei vajanud tööle ennistamist hageja juurde, kuna töötas Venemaal. Samuti töötas hageja oma pojale kuuluvas ehitusettevõttes, kust sai ka 2001. aastal tulu. Hageja töötas peale töölepingu lõpetamist veel ka teises korteriühistus, KÜ Mõisa 3 ja sai sealt tulu. Seega ei olnud hagejal peale kostjaga sõlmitud töölepingu lõpetamist takistust leida endale teine töökoht. Seega puudub hagejal kahju, mida peaks kostja hüvitama. Kostja leiab, et hageja ei soovinud peale tema tööle ennistamist hageja juures edasi töötada, kuna hageja esindajale oli kostja poolt saadetud hageja jaoks kutse ilmuda tööle, kutse sai hageja esindaja kätte 22. märtsil 2010. Kuni 11. oktoobrini 2010 hageja kutsele ei reageerinud, kuigi tööle asumise õigus tekkis hagejal peale Riigikohtu otsuse jõustumist 15. märtsil 2010. Kostja on seisukohal, et hageja leidis peale hagejaga sõlmitud töölepingu lõpetamist endale töökoha KÜ-s Mõisa 3, sai sealt töötasu, samuti töötas hageja Venemaal oma poja ettevõttes ning seega võib järeldada, et hageja ei soovinudki peale tööle ennistamist hageja juures edasi töötada. arvestades kõiki asjaolusid, ei ole põhjendatud kostjalt välja mõista hüvitist hageja töölt puudutud aja eest ning hagi tuleb jätta rahuldamata.

KOHTU PÕHJENDUSED

3(7)

2-02-74 Kohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, kuulanud ära menetlusosalised, leiab, et hagi tuleb rahuldada osaliselt. Hageja nõudeks on välja mõista kostjalt hageja kasuks hüvitise töölt sunnitud puudumise aja eest kokku 58 346,80 eurot. Vaidlust ei ole, et hageja ja kostja vahel oli 15. detsembril 1998 sõlmitud tööleping, mille kostja lõpetas 05. märtsil 2002. Viru Maakohtu 29. juuni 2009 kohtuotsuse alusel ennistati hageja tööle

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 658 lg 2 kohaselt on ringkonnakohtu otsuses, millega tühistatakse apellatsioonkaebusega vaidlustatud otsus, esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel tühistatud otsuse teinud kohtule asja uuel läbivaatamisel kohustuslikud. Eesti Vabariigi töölepingu seaduse (TLS) § 117 lg 1 kohaselt on töötajal õigus tööandja poolt töölepingu ebaseaduslikul lõpetamisel nõuda sunnitud töölt puudumise aja eest keskmise palga maksmist. Vaidlust ei ole, et hageja puudus töölt kokku 2932 päeva, hageja ühe päeva keskmine töötasu oli 311,47 krooni ehk 19,90 eurot ning hageja eeldatav töötasu kogu töölt puudutud aja eest oleks olnud kokku 58 346,80 eurot. Viru Maakohtu 29. juuni 2009 kohtuotsusega on tuvastatud, et kostja lõpetas hagejaga sõlmitud töölepingu ebaseaduslikult ja seega on kostja rikkunud töölepingut. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 4(7)

2-02-74 101 lg 1 p 3 kohaselt kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kahju hüvitamist ning lähtuvalt VÕS § 115 lg 1, kui võlgnik rikub kohustust, võib võlausaldaja koos kohustuse täitmisega või selle asemel nõuda võlgnikult kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist, välja arvatud juhul, kui võlgnik kohustuse rikkumise eest ei vastuta või kui kahju ei kuulu seadusest tulenevalt muul põhjusel hüvitamisele. Kohus asub seisukohale, et hagejal on õigus nõuda kostjalt hageja sunnitud töölt puudumise aja eest kahju hüvitamist. Hageja väitel seisneb kahju saamata jäänud tulus, mille hageja oleks palgana teeninud, kui kostja ei oleks hagejaga sõlmitud töölepingut ebaseaduslikult lõpetanud. Lähtuvalt VÕS § 128 lg 1 võib hüvitamisele kuuluv kahju olla varaline ning sama paragrahvi lg 2 kohaselt on saamata jäänud tulu varaline kahju ning lg 4 kohaselt on saamata jäänud tulu kasu, mida isik oleks vastavalt asjaoludele, eelkõige tema poolt tehtud ettevalmistuste tõttu, tõenäoliselt saanud, kui kahju hüvitamise aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Saamata jäänud tulu võib seisneda ka kasu saamise võimaluse kaotamises. Kohus nõustub hagejaga, et hageja kaotas kostjaga sõlmitud töölepingu ebaseadusliku lõpetamise tõttu tulu 58 346,80 eurot töölt sunnitud puudumise tõttu saamata jäänud palga näol, mida saab lugeda hagejale tekkinud kahjuks. Vastavalt VÕS § 127 lg 1 on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Sama paragrahvi lg 4 kohaselt peab isik kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos) ning lg 3 kohaselt peab olema kahju tekkimine ettenähtav. Kuna kostja lõpetas hagejaga sõlmitud töölepingu ebaseaduslikult, puudus hagejal võimalus teenida hageja juures töötamisega palgatulu, millest järeldub põhjuslik seos kostja tegevuse ja hagejal kahju tekkimise vahel. Kostjale oli hagejaga töölepingu sõlmimise ajal ettenähtav TLS § 117 lg 1 sätestatud hageja õigus nõuda kostjalt kui tööandjalt töölepingu ebaseadusliku lõpetamisega kaasneva sunnitud töölt puudumise aja eest keskmise palga maksmist. Kohus leiab, et kostjal on kohustus hüvitada hagejale kahju, mille kostja tekitas hagejale hagejaga sõlmitud töölepingu ebaseadusliku lõpetamisega. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 138 lg 1 ja lg 2 kohaselt tuleb õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel toimida heas usus. Õiguse teostamine ei ole lubatud seadusvastasel viisil, samuti selliselt, et õiguse teostamise eesmärgiks on kahju tekitamine teisele isikule. Sama regulatsioon oli ka enne 01. juulit 2002 kehtinud TsÜS redaktsioonis (§ 108 lg 1 ja lg 2). Lähtuvalt VÕS § 127 lg 5 tuleb kahjuhüvitisest maha arvata igasugune kasu, mida kahjustatud isik sai kahju tekitamise tagajärjel, eelkõige tema poolt säästetud kulud. Hageja väitel pärast töölepingu kostjaga lõpetamist 05. märtsil 2002 ei olnud hagejal teist töökohta ega tulu. Hageja viitab tööraamatule (t.l.-66-77, II kd), millest on nähtav, et töökoht kostja juures oli hageja viimane töökoht ja pärast 05. märtsi 2002 hagejal enam töökohta ei olnud. Kohus leiab, et hageja tööraamat ei tõenda hagejal tulu puudumist peale kostja poolt töölepingu lõpetamist 05. märtsil 2002. Hageja ei ole tõendanud ühtegi objektiivset asjaolu, mille tõttu ei 5(7)

2-02-74 saaks hageja tulu teenida. Kohus nõustub kostjaga, et hagejal võis olla mitu tööraamatut ning et tööraamatu puudumine iseenesest ei takista tulu teenimist. Kuna tulu puudumine on negatiivne asjaolu, mida hageja ei saa tõendada, langeb hageja poolt tulu saamise tõendamise kohustus kostjale. Kohus leiab, et kostja ei ole tõendanud hageja poolt tulu saamist peale töölepingu lõpetamist. Maksuameti tõend, et hagejale on aprillis 2002 tehtud väljamakse KÜ Mõisa 3 poolt (t.l.-158, I kd) koos KÜ Mõisa 3 vastusega (t.l.-168, II kd) tõendab, et hageja oli KÜ Mõisa 3 juhatuse liige 2001. aasta jaanuarist kestvusega viis kuni kuus kuud, s.o hiljemalt juulis 2001 hageja ei olnud enam KÜ Mõisa 3 juhatuse liige. Kohtule esitatud tõenditest ei selgu, et kostjaga töölepingu lõpetamise järel peale 05. märtsi 2002 oleks hageja olnud töö- või muu lepinguga seotud KÜ-ga Mõisa 3 või et hageja oleks saanud KÜ-lt Mõisa 3 tulu. Samuti ei ole tõendatud, et hageja oleks saanud tulu Venemaalt või oma poja ehitusettevõttest. Kohus järeldab, et kostja ei ole ümber lükanud hageja väidet, et hagejal puudus igasugune tulu peale töölepingu lõpetamist 05. märtsil 2002 kuni hageja tööle ennistamiseni 15. märtsil 2010. VÕS 140 lg 1 kohaselt võib kohus kahjuhüvitist vähendada, kui kahju hüvitamine täies ulatuses oleks kohustatud isiku suhtes äärmiselt ebaõiglane või muudel põhjustel mõistlikult vastuvõtmatu. Seejuures tuleb arvestada kõiki asjaolusid, eelkõige vastutuse iseloomu, isikutevahelisi suhteid ja nende majanduslikku olukorda, sealhulgas kindlustuse olemasolu. Kahju hüvitise suuruse määramisel lähtub kohus VÕS § 6, mille kohaselt peavad võlausaldaja ja võlgnik teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt. Riigikohtu 22. aprill 2015 lahendi 3-2-1-28-15 p-s 13 on riigikohus märkinud: „Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 132 lg-te 1 ja 2 kohaselt peavad isikud õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel toimima heas usus. Õiguse teostamine ei ole lubatud seadusvastasel viisil või teisele isikule kahju tekitamise eesmärgil. VÕS § 6 lg-te 1 ja 2 järgi peavad võlausaldaja ja võlgnik käituma teineteise suhtes hea usu põhimõttest lähtuvalt. Võlasuhtele ei kohaldata seadusest, tavast või tehingust tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu. Lisaks tuleneb VÕS § 76 lg-st 2, et kohustuse täitmisel tuleb lähtuda hea usu ja mõistlikkuse põhimõttest, arvestades tavasid ja praktikat. Hea usu põhimõttega kooskõlas peavad oma õigusi teostama ja kohustusi täitma ka töölepingu pooled (VÕS § 1 lg 1 ning TLS § 15 lg 1 ja § 28 lg 1). Kolleegium on varem selgitanud, et hea usu põhimõtte funktsiooniks on piirata lepingust või seadusest tulenevate õiguste kuritarvitamist. Õiguste teostamise piiramine tähendab, et kohus ei kohalda halvas usus käitumise juhul seadusest või lepingust tulenevat (Riigikohtu 20. detsembri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-137-10, p 14). Seejuures on hea usu põhimõtte kohaldamine õiguse kohaldamine, mida kõigi astmete kohtud saavad teha TsMS § 436 lg 7,§ 652 lg 8 ja § 688 lg 2 kohaselt sõltumata poolte õiguslikest väidetest (Riigikohtu 30. aprilli 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-43-13, p 14).“.

Kohus leiab, et kostjalt hageja kahju hüvitise täies ulatuses välja mõistmine ei ole kooskõlas hea usu põhimõttega. Samuti ei vastaks kahju hüvitise täies ulatuses väljamõistmine TLS § 117 lg 1 eesmärgile ega ülejäänud TLS-s sätestatud hüvitiste määrale, mistõttu oleks hüvitise täies määras väljamõistmine ebaproportsionaalne ja kostjat kui tööandjat kahjustav. Kohus lähtub hüvitise suuruse määramisel asjaoludest et hageja töötas enne töölepingu ebaseaduslikku lõpetamist kostja juures alates 1998. aastast kuni 2002. aastani, s.o neli aastat. Peale tööle ennistamist 15. märtsil 2010 hageja tööle ei asunud. Hageja käitumisest järeldab kohus, et hagejal ei olnudki plaanis rohkem kostja juures töötada. Hageja elas tema tööle ennistamise nõude kohtumenetluse ajal Venemaal. Peale Riigikohtu poolt lahendi tegemist sai hageja tööle ennistamisest teada alles 11. oktoobril 2010, kuigi kutse ilmuda tööle sai hageja esindaja kätte 22. märtsil 2010. Peale ennistamisest teadasaamist ei asunud hageja samuti tööle. 6(7)

2-02-74 Hageja ei ole ka tõendanud ühtegi konkreetset asjaolu, mis oleks tal takistanud leidmast muud tööd peale kostja poolt töölepingu lõpetamist. Kohus lähtub hüvitise suuruse määramisel ka TLS § 90 lg 1 ja lg 2 ning järgnevates paragrahvides sätestatud hüvitiste määrast, mida tööandja peab maksma töötajale töölepingu lõpetamisel, kui töölepingu lõpetamise tagajärjeks on töötaja lahkumine tööandja juurest. Nimetud hüvitiste suurus jääb vahemikku ühe kuu keskmisest palgast kuni kuue kuu keskmise palgani. Kohus leiab, et hea usu põhimõttega on kooskõlas hüvitada hagejale kahju ühe kuu keskmise palga ulatuses, kuna hageja kahju moodustab vaid kostjalt saamata jäänud töötasu, muud kahju, mida oleks kostja poolt töölepingu ebaseaduslik lõpetamine hagejale tekitanud, kohus ei tuvastanud. Kohus leiab, et kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista kahju hüvitis töölt sunnitud puudumise aja eest ühe kuu töötasu ulatuses 417,90 eurot (19,90 eurot x 21 tööpäeva). Hagi hind Hageja nõudeks on välja mõista kostjalt rahaline hüvitis töölt sunnitud puudumise aja eest kokku 58 346,80 eurot. TsMS § 124 lg 1 kohaselt määratakse raha maksmisele suunatud hagi puhul hagihind nõutava rahasummaga. Hagihind on 58 346,80 eurot. Menetluskulud Vastavalt TsMS § 173 lg 1, asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. /--/. Kohus rahuldas hagi osaliselt ning lähtuvalt TsMS § 163 lg 1 jätab kohus poolte menetluskulud täielikult poolte endi kanda. Menetlusosalistele hüvitatavad menetluskulud puuduvad. Digitaalne allkiri Aarne Lõhmus Kohtunik Kohtuotsus on osaliselt tühistatud Tartu Ringkonnakohtu 08.07.2016 kohtuotsusega.

7(7)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.