2-02-74/117 - Tööõigus - Töövaidluskomisjoni läbimata - Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium - lahend.ee

Maakohus tuvastas, et vaidlus puudub selles, et: 1) hageja ja kostja vahel oli 15. detsembril 1998. a sõlmitud tööleping, mille kostja lõpetas 5. märtsil 2002. a; 2) Viru Maakohtu 29. juuni 2009. a kohtuotsuse alusel ennistati hageja tööle 15. märtsil 2010. a; 3) hageja puudus töölt kokku 2932 päeva; 4) hageja ühe päeva keskmine töötasu oli 311,47 krooni ehk 19,90 eurot. Maakohus asus seisukohale, et hagejal on õigus nõuda kostjalt töölt sunnitud puudumise aja eest kahju hüvitamist. Hageja kahju seisneb saamata jäänud tulus, mille hageja oleks palgana teeninud, kui kostja ei oleks hagejaga sõlmitud töölepingut ebaseaduslikult lõpetanud. Maakohus nõustus hagejaga, et hageja kaotas tulu kostjaga sõlmitud töölepingu ebaseadusliku lõpetamise tõttu ja saamata jäänud tulu 58 346,80 eurot saab lugeda hagejale tekkinud kahjuks. Kostjal on kohustus hüvitada hagejale kahju, mille kostja tekitas hagejale töölepingu ebaseadusliku lõpetamisega. VÕS § 127 lg 5 alusel tuleb kahjuhüvitisest maha arvata igasugune kasu, mida kahjustatud isik sai kahju tekkimise tagajärjel, eelkõige tema poolt säästetud kulud. Hageja poolt pärast töölepingu lõpetamist tulu saamise tõendamise koormus langeb kostjale. Kostja ei ole tõendanud hageja poolt tulu saamist peale töölepingu lõpetamist. Maksuameti tõend, et hagejale on aprillis 2002. a tehtud väljamakse KÜ Mõisa 3 poolt (tl 158, I kd) koos KÜ Mõisa 3 vastusega (tl 168, II kd) tõendab, et hageja oli KÜ Mõisa 3 juhatuse liige 2001. a jaanuarist kestvusega viis kuni kuus kuud, s.o hiljemalt juulis 2001. a ei olnud hageja enam KÜ Mõisa 3 juhatuse liige. Maakohtule esitatud tõenditest ei selgu, et kostjaga töölepingu lõpetamise järel peale 5. märtsi 2002. a oleks hageja olnud töö- või muu lepinguga seotud KÜ-ga Mõisa 3 või et hageja oleks saanud KÜ-lt Mõisa 3 tulu. Samuti ei ole tõendatud, et hageja oleks saanud tulu Venemaalt või oma poja ehitusettevõttest. Maakohus leidis, et kostjalt hageja kahju hüvitise täies ulatuses väljamõistmine ei ole kooskõlas hea usu põhimõttega. Kohus võib kahjuhüvitist vähendada VÕS § 140 lg 1 alusel. Kahju hüvitise suuruse määramisel lähtus maakohus VÕS §-st 6. Kahjuhüvitise täies ulatuses väljamõistmine ei vastaks TLS § 117 lg 1 eesmärgile ega ülejäänud töölepinguseaduses sätestatud hüvitiste määrale, mistõttu oleks hüvitise täies määras väljamõistmine ebaproportsionaalne ja kostjat kui tööandjat kahjustav. Maakohus lähtus hüvitise suuruse määramisel asjaolust, et hageja töötas enne töölepingu ebaseaduslikku lõpetamist kostja juures alates 1998. aastast kuni 2002. aastani, s.o neli aastat. Peale tööle ennistamist 15. märtsil 2010. a hageja tööle ei asunud. Hageja käitumisest järeldas maakohus, et hagejal ei olnudki plaanis rohkem kostja juures töötada. Hageja elas tema tööle ennistamise nõude kohtumenetluse ajal Venemaal. Peale Riigikohtu poolt lahendi tegemist sai hageja tööle ennistamisest teada alles 11. oktoobril 2010. a, kuigi kutse ilmuda tööle sai hageja esindaja kätte 22. märtsil 2010. a. Peale ennistamisest teadasaamist ei asunud hageja samuti tööle. Hageja ei ole tõendanud ühtegi konkreetset asjaolu, mis oleks tal takistanud leidmast muud tööd peale kostja poolt töölepingu lõpetamist. Maakohus leidis, et hea usu põhimõttega on kooskõlas hüvitada hagejale kahju ühe kuu keskmise palga ulatuses 417,90 eurot, kuna hageja kahju moodustab vaid kostjalt saamata jäänud töötasu, muud kahju, mida oleks kostja poolt töölepingu ebaseaduslik lõpetamine hagejale tekitanud, maakohus ei tuvastanud (TLS § 90 lg-d 1, 2).

eurot, ja taotleb uue otsuse tegemist, millega tühistada Viru Maakohtu 13. jaanuari 2016. a otsus täielikult ja teha uus otsus, millega hagi saamata jäänud töötasu saamiseks rahuldada. Samuti palus apellant jätta kõik menetluskulud Korteriühistu Tallinna 32 kanda. Alternatiivselt taotleb apellant Viru Maakohtu 13. jaanuari 2016. a otsuse tühistamist ja tsiviilasja tagasi saatmist samale maakohtule uueks läbivaatamiseks. Apellatsioonkaebuses esitatud väidete kohaselt: 1) kohaldas maakohus valesti TsÜS § 138, VÕS § 127 lg 1, VÕS § 140 lg 1 ja tõlgendas valesti Riigikohtu lahendit nr 3-2-1-28-15; 2) oli hageja kahju 58346,80 eurot, väljamõistetud hüvitis on 417,90 eurot (see on 139 korda vähem, kui nõutud hüvitus), mis ei ole kooskõlas VÕS § 127 lg-s 1, § 140 lg-s 1 sätestatud põhimõttega; 3) ei ole hageja pärast töölepingu lõpetamist (5. märtsil 2002. a) teostanud oma õigusi hüvitise saamiseks eesmärgiga tekitada kahju kostjale (TsÜS § 138 lg-d 1,2). Hageja esitas seaduses sätestatud tähtaja jooksul hagiavalduse maakohtule (19. märtsil 2002.a). Hageja ei ole süüdi, et kohus vaatas töövaidlust läbi 13 aastat; 4) ei ole tõendatud ega tuvastatud, et hagi esitamisel ja kohtumenetluse käigus ei ole hageja käitunud hea usu põhimõttest lähtuvalt (VÕS § 6); 5) ei ole hageja käitumises tuvastatud hüvitise kättesaamise õiguse kuritarvitamist (vt Riigikohtu 22. aprilli 2015.a lahend 3-2-1-28-15, p 13). Maakohtul puudus õigus hüvitise vähendamiseks. Kui esinevad alused hüvitise vähendamiseks, on vaja seda teha mõistlikus ulatuses. 5.KÜ Tallinna 32 palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja Viru Maakohtu otsuse muutmata. Vastuse väidete kohaselt: 1) kujutab ülemäära suure hüvitise nõudmine töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest endast hea usu põhimõtte rikkumist; 2) suurendades oma nõuete ulatust kompenseerimaks olematut „kahju“ pikaajalise kohtumenetluse tõttu, kuritarvitas hageja sellega oma õigust nõuda saamata jäänud töötasu hüvitamist; 3) pidi võimatust saada tulu tõendama hageja; 4) leidis hageja endale teise tuluallika, mis on lähedane kaotatud tööle, hageja käitus hea usu põhimõtte vastaselt, kui esitas endisele tööandjale nõude „sunnitult töölt puudumise“ aja eest hüvitise saamiseks; 5) ei asunud hageja tööle kohtuotsuse järgi, ehkki kostja seda pakkus. Järelikult vajas hageja mitte tööd, vaid üksnes kompensatsiooni; 6) määras maakohus hagejale hüvitise mõistlikus suurues, s.o hageja ühe kuu töötasu.

asjaoludel, vähendatakse kahjuhüvitist ulatuses, milles need asjaolud soodustasid kahju tekkimist. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt kohaldatakse nimetatut ka juhul, kui kahjustatud isik jättis tegemata toimingu, mis oleks tekkinud kahju vähendanud, kui kahjustatud isikult võis seda mõistlikult oodata. Tekkinud kahju vähendavad toimingud VÕS § 139 lg 2 mõttes on sellised, mida samas olukorras teeks kahju vähendamiseks mõistlik isik. Antud juhul võis hagejalt mõistlikult oodata, et lisaks hagi esitamisele tööle ennistamise nõudes oleks hageja tegelenud ka mõistlikult tulutoova tegevuse otsimisega, mis oleks taganud talle kuni tööle ennistamiseni tulu äraelamiseks ja vähendanud talle ebaseadusliku töölepingu lõpetamisega tekitatud kahju (saamata jäänud tulu). Kahju vältimise ja vähendamise kohustus on VÕS §-s 6 sätestatud hea usu põhimõtte väljendus ning üheks oluliseks erandiks kahju täieliku hüvitamise põhimõttest (VÕS § 127). Hageja seletuse kohaselt pärast töölepingu lõpetamist 5. märtsil 2002. a ta Narvas tööd ei leidnud. Hageja lahkus Eestist 2002. aastal, kuna Narvas tööd ei olnud ja pojad olid Venemaal. Ta otsis Venemaal tööd aastatel 2002-2004, pärast jäi koduperenaiseks (III kd lk 75 pöördel). Hageja ei ole oma väidetavate tööotsingute kohta kohtule tõendeid esitanud. Ringkonnakohus leiab, et pärast Eestist Venemaale lahkumist ja Eestis tööotsingute lõpetamist lõpetas hageja kõik toimingud, et tekkinud kahju vähendada, kaotades ka tegelikult huvi saada endisele töökohale ennistatud. Seetõttu ei ole põhjendatud hageja taotlus saada hüvist töölt sunnitult puudutud aja eest pärast lahkumist Eestist Venemaale kuni kohtu poolt tööle ennistamise hagi rahuldamiseni. Ringkonnakohus iseenesest nõustub maakohtu seisukohtadega, et hageja kasuks väljamõistetava hüvise suurust tuleb vähendada VÕS § 140 alusel ja nõude täielik rahuldamine ei oleks kooskõlas hea usu põhimõttega ning on kostjat kui tööandjat kahjustav. Samas ei ole maakohus oma seisukohta, et mõistlikuks hüvise suuruseks on üksnes ühe kuu keskmine palk, piisavalt põhjendanud. Maakohus viitas oma otsustuse põhjendamisel võrdlusena töölepingu seaduse (1. juulini 2009 kehtinud redaktsioonis) §-le 90, jättes tähelepanuta, et viidatud säte reguleeris hüvitisi töötajale töölepingu seadusliku lõpetamise korral. Hüvitist töölepingu ebaseadusliku lõpetamise korral reguleeris TLS § 117 lg 2 ja hüvitise suuruseks, kui töötaja loobus tööle ennistamisest töölepingu ebaseadusliku lõpetamise korral, oli kuni 6 kuu keskmine palk. Maakohtu põhjendusi järgivalt peaks ka antud juhul kahjuhüvise suurus olema ligilähedane töölepingu ebaseadusliku lõpetamise hüvisega, kui töötaja ei soovi tööle ennistamist. Arvestades eelnimetatud asjaolu ja seda, et hageja lahkus Eestist Venemaale ca 8 kuud pärast töölepingu ebaseaduslikku lõpetamist kostja poolt, lõpetades sel ajal tööotsingud Eestis, samuti hageja keskmise palga suurust kostja juures, peab ringkonnakohus põhjendatuks vähendada hageja kasuks kostjalt välja mõistetavat kahju hüvitist VÕS § 139 ja § 140 alusel hageja kaheksa kuu keskmise palga suuruse summani. Kostjalt tuleb välja mõista hageja kasuks 3342.40 eurot.