Kohus Tsiviilasja menetlev kohtunik Otsuse tegemise aeg ja koht Tsiviilasja number Tsiviilasi
Menetlusosalised esindajad
ja
Viru Maakohus Angelina Abol 6. september 2021, Narva kohtumaja 2-19-3199 A. L. hagi V. Z. vastu ühisvara jagamiseks ja V. Z. vastuhagi A. L. vastu ühisvara jagamiseks Hagi hind 3 500 eurot, vastuhagi hind 3 500 eurot nende Hageja (vastuhagis kostja): A. L. (IK xxxx, elukoht xxxx) Hageja lepinguline esindaja: Mihhail Tuštšenko (e-post [email protected]) Kostja (vastuhagis hageja): V. Z. (IK xxxx, elukoht xxxx) Kostja lepinguline esindaja: advokaat Aleksei Forstiman (e-post [email protected])
Asja läbivaatamine
kohtuistungid 28.01.2020, 10.11.2020
RESOLUTSIOON
1.Tuvastada, et kinnisasi asukohaga Xxxx (registriosa number xxxx) kuulub A. L.i ja V. Z.i ühisvara hulka.
3.Kohus ei märgi käesolevas kohtuotsuses menetluskulude jaotust. Menetluskulude jaotus nähakse ette lõppotsuses.
4.Menetlus A. L.i hagis V. Z.i vastu ühisvara jagamiseks ja V. Z.i vastuhagis A. L.i vastu ühisvara jagamiseks jätkub. Kätte toimetada otsus pooltele. Edasikaebamise õigus Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kätte toimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel käesoleva otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitaja ei taotle selle lahendamist istungil. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva 1/7
sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Viru Maakohtu menetluses on A. L. hagi V. Z. vastu ühisvara jagamiseks ja V. Z. vastuhagi A. L. vastu ühisvara jagamiseks.
2.A. L. (edaspidi ka hageja) palub hagis (täpsustatud 03.11.2020 ja 06.11.2020) jätta kinnisasi asukohaga Xxxx (registriosa number xxxx) hinnaga 61 700 eurot V. Z.i (edaspidi ka kostja) ainuomandisse, kohustades kostjat tasuma hagejale rahaline hüvitis pool kinnisvara hinnast. Alternatiivnõudena antud kinnisasja osas palub hageja müüa kinnisasi avalikul enampakkumisel alghinnaga 61 700 eurot ja müügist saadud raha jagada poolte vahel võrdsetes osades. Hagiavalduse kohaselt oli abielu poolte vahel sõlmitud xxxx ja lahutatud xxxx. Abielu kestel omandatud ühisvaraks on mh 2002 omandatud kinnisasi asukohaga Xxxxs, koormatud hüpoteegiga summas 1 140 000 krooni (72 859.28 eurot) ja 230 000 krooni (14 699.79 eurot).
3.14.05.2019 vastuses hagile ja selle 04.06.2019 täienduses kostja vaidleb vastu kinnisasja Xxxx poolte ühisvara hulka kuulumisele. Kostja oli enne poolte abiellumist kinnisasjal oleva hoone(te) omanik ja hoone(te) juurde kuuluva maa erastamisel on kostja tasunud erastamisväärtpaberitega, mis olid antud kostjale töötamise aja eest enne abiellumist hagejaga. Erastamisväärtpabereid tuleb pidada kostja lahusvaraks, seetõttu puudub alus kostja lahusvarana oleva hoone(te) juurde maa erastamisel ja kinnistamisel lugeda tekkinud kinnistut poolte ühisvaraks. Kostja erastas maa aadressil Xxxx ostueesõigusega, sõlmides maa ostu-müügilepingu ja asjaõiguslepingu ning tasus maa ostuhinna 12 636 krooni erastamisväärtpaberites. Kui kohus leiab, et kinnisasi Xxxx kuulub ühisvara hulka, tugineb kostja asjaolule, et see kinnisasi omandati terviklikult kostja lahusvara arvel ning taotleb nimetatud kinnistu jagamisel poole osade võrdsusest kõrvalekaldumist PKS (1995) § 19 lg 2 p 3 alusel.
4.02.07.2019 vastuses hageja selgitab, et osales kinnisvara erastamisel oma kapitaliga erastamisväärtpaberites, samuti sõlmis kindlustuslepinguid, mille alusel täidab kohustusi ainuisikuliselt.
5.28.01.2020 kohtuistungil kostja esindaja selgitas, et kostja erastas maa enda ja vanemate väärtpaberitega, kostjal oli piisavalt erastamisväärtpabereid ka ilma hagejata. Hageja esindaja selgitusel läksid erastamisväärtpaberid hagejalt kostjale.
6.30.03.2020 seisukohas kostja leiab, et tööaasta üleandmine ei ole alus EVP kaardi üleandjal asjale omandiõiguse tekkimiseks. Kostja mälestuse järgi olid hageja kontol kostja omandatud EVP kaardid, mida hiljem hageja kandis üle kostja kontole. Samuti ei ole tuvastatav, et just hageja üleantud EVP kaardid olid kasutatud Xxxx maa erastamiseks, sest kostjal oli piisavalt EVP kaarte maa ostu-müügihinna 12 636 krooni tasumiseks. Samuti ei ole õiglane seisukoht, et hageja tuleb lugeda kinnisaja Xxxx omanikuks ainuüksi seetõttu, et väidetavalt andis hageja kostjale EVP kaardid väärtusega 4 500 krooni ehk 287 eurot (4500:15,6466).
7.02.11.2020 seisukohas kostja selgitab, et omandas elamu aadressil Xxxxs enne abielu sõlmimist A. L.iga xxxx. Kostja rahvakapitali obligatsiooni arvelduskaardilt (EVP) tuleneb, et 22.11.1995 seisuga oli tal EVP-sid väärtusega 24 600 Eesti krooni, millest summas 3 900 Eesti krooni sai ta enda töötamise eest (13 aastat x 300 krooni), kostja ema P. Z. andis kostjale EVPsid summas 13 200 Eesti krooni ning isa I. Z. summas 20 100 eesti krooni. Hageja andis kostjale EVP-sid väärtusega 4 500 Eesti krooni. 2/7
Kostja seab kahtluse alla hagejale arvestatud EVP-de summa, arvestades viimase vanust ja töötamise aega. Samuti vastavalt kostja esitatud väljavõttele erastamisväärtpaberiarvelt (dtl 188) olid tema erastamisväärtpaberi arvel olevad EVP-d väärtusega 24 600 krooni esmaselt augustis 1996 kulutatud mahus 11 700 krooni eluruumi (korteri) ostmiseks ning seejärel 04.11.1998 väärtusega 12 636 krooni maa Xxxx erastamisele. Vastavalt 11.03.2002 sõlmitud maa Xxxx ostu-müügilepingule oli maa ostuhind 12 636 krooni. Sellega on ka tõendatud, et kostja kasutas EVP-sid summas 12 636 krooni 04.11.1998 just Xxxx maa erastamiseks. Isegi kui hageja andis 1995 aastal kostjale üle EVP-d summas 4 500 krooni, ei ole ta tõendanud, millise asja omandamisel (erastamisel) olid need kasutatud – kas korteri või maa Xxxx erastamiseks. Seega ei ole tõendatud hageja väide selle kohta, et ta osales maa Xxxx erastamises. Kostja omandas ehitised aadressil Xxxx enne abiellumist hagejaga. Maa omandamisel (erastamisel) ei märgitud, et kostja oleks abielus või et vara kuuluks ühisvarasse hagejaga. Maa ostu-müügilepingus ei ole kordagi mainitud asjaolu, et ostja V. Z. on abielus A. L.iga (Z.) või et maa omandatakse ühisvarana. Seega ei ole leidnud tõendamast, et kostja omandas kinnistu Xxxx tema ja hageja ühisvara arvelt. Kuna hooned aadressil Xxxx ostis kostja olles abielus teises naisega, siis ei olnud hooned kostja lahusvara nende all oleva maa erastamise hetkel ja seetõttu ei tekkinud hoonete all maa erastamisega kostja abielu kestel hagejaga poolte omandiõigus vaidlusalusele kinnisasjale. Kui kohus otsustab, et tegemist on ühisvaraga, palub kostja kõrvale kalduda poolte osade võrdsusest ning põhjusel, et hageja ei osalenud Xxxx omandamisel, määrata, et A. L.i osa viidatud kinnisasjas on 0% ja V. Z.i osa on 100%.
8.10.11.2020 kohtuistungil hageja palub teha vaheotsus, tuvastamaks, kas Xxxx tänava kinnistu puhul on tegemist ühisvaraga, kostja vaidleb vaheotsuse tegemisele vastu.
9.03.03.2021 vastuses hageja jääb selle juurde, et Xxxx kinnistu kuulub poolte ühisvara hulka. Hageja lähtub PKS § 25 sätetest, mille kohaselt varaühisuse puhul lähevad abikaasade ühisomandisse varaühisuse kestel omandatud esemed ning abikaasade muud varalised õigused (edaspidi ühisvara). Poolte ühisvara hulka kuuluvaks varaks ei ole hoone, vaid kinnisvara (maatükk), mis oli omandatud abielu kestel. Kinnisvara on erastatud sealhulgas hageja erastamisväärtpaberite EVP-de eest. Seejuures puuduvad andmed sellest, et kostja kandis ise temale isiklikult kuuluvad tööstaaži aastad erastamise eest tasumiseks eelostuõigusega vaidlusalusele kinnisvarale. Hageja viitab varem esitatud tõenditele, mis omavad olulist tähtsust küsimuse lahendamisel, kas vaidlusalune kinnisvara on poolte ühisvaraks ning poolte osade suuruse määratlemisel ühisvarast juhul, kui kaldutakse kõrvale osade võrdsuse põhimõttest: fototabel (dtl 351-360), millest nähtub, et hoone vaidlusalusel maatükil ehitati ümber ning hageja isiklikult võttis osa ehitustöödest; laenulepingute NoNo xxxx, xxxx koopiad, milliste tingimustest nähtub, et laenud on võetud Xxxx renoveerimiseks; laenuraha vahenditest tasuti ehitusprojekti eest (dtl 373-434); hageja sõlmis vaidlusaluse kinnisvara kindlustuslepinguid (dtl 217-220) ning teostas kindlustusmakseid.
10.13.07.2021 määrusega kohus rahuldas kostja 10.11.2020 taotluse vaheotsuse tegemiseks kinnisasja asukohaga Xxxx ühisvara hulka kuulumise kohta ja määras vaheotsuse avalikult teatavaks tegemise aja.
11.06.08.2021 seisukohas hageja jääb oma varasema seisukoha juurde, hageja tugineb dokumentaalsed tõenditele: abielutunnistuse koopia, abielulahutuse tõendi koopia ning väljavõte kinnisvara registrist. Omandiõigus vaidlusalusele kinnisvarale tekib vastavalt PKS § 24 lg 2, § 25 sätestatule. Põhihagi nõudeks on nõue jagada kinnisvara, mitte aga sellel asuvad ehitised.
3/7
Kostja ei saa viidata teise isiku õigustele, kes ei ole käesoleva kohtumenetluse osaline ning kohus ei saa vastu võtta otsust selle teise isiku õiguste suhtes. Hageja jääb oma varasemate väidete juurde, et vaidlusalune kinnisvara oli omandatud abikaasade poolt, samuti hageja EVP-de eest (arhiivitõendi koopia, rahvakapitali obligatsioon Xxxx kohta), lisaks on kinnisvara oluliselt paranenud abielu kestel hageja osaluse arvelt. Abielu kestel oli maja täielikult ümberehitatud, olid ehitatud täiesti uued ehitised: garaaž kahele autole ja töökoda, heakorrastatud territoorium ning piirded, suur ala maja ees oli sillutatud, uued väravad ja aed, kaevurakked (lisatud kinnisvara võrdlevad fotod). Abielu kestel hageja töötas pidevalt ning tema sissetulekud läksid samuti perekonna vajadusteks ning maja ülalpidamiseks. Kostja aga palju aastaid ei töötanud ning praktiliselt oli hageja ülalpidamisel. Mingeid vahendeid maja ülalpidamiseks kostja ei panustanud. Seega hageja leiab, et vaheotsusega tuleb tuvastada, et kinnisvara asukohaga aadressil Xxxx on poolte ühisvara.
12.Kostja 16.08.2021 lõppseisukohas jääb oma varasema seisukoha juurde. Vallasasjana olevad ehitised ja rajatised aadressil Xxxx omandas kostja 15.02.1990 (04.06.2019 menetlusdokumendi lisa 1), mil oli abielus (alates xxxx) N. Z.. Enne Perekonnaseaduse (1995) vastuvõtmist Eesti Vabariigis abikaasade varalisi suhteid reguleeris Eesti NSV abielu- ja perekonnakoodeks, mille kohaselt vara, mis abikaasad omandasid abielu ajal, on nende ühisvara. Viidatud regulatsiooni järgi vallasasjana olevad ehitised ja rajatised aadressil Xxxx ei olnud kostja lahusvara. Abielu N. Z. oli lahutatud xxxx (02.11.2020 menetlusdokumendi lisad ja 15.08.2021 esitatud abielulahutamise tõend) ning ehitised ja rajatised aadressil Xxxx ei ole jagatud. Sellest, et Xxxx maatüki erastamisel tasus ostu-müügihinna kostja oma erastamisväärtpaberi arvelt (04.06.2019 menetlusdokumendi lisa 4) hagejaga abielu ajal, s.o 04.11.1998, samuti sellest, et poolte abielu ajal oli 11.03.2002 sõlmitud Xxxx maa ostu-müügileping ja asjaõiguslik leping ning kinnisasi oli kantud kinnistusraamatusse 22.10.2002, ei teki poolte abielu kestel maa erastamise korras erastatud maale (kinnisasjale) nende kui abikaasade ühisomand, sest ehitised ja rajatised, mille juurde maa erastati, ei kuulnud kostjale lahuvarana, kuna tegemist on kostja ja tema endise abikaasa ühisvaraga. Kui kostja erastaks EVP-sid kasutades ükskõik mis erastamisobjekte ning erastamistoimikus on võimalik leida V. Z.i, tema vanemate ja A. L.i EVP arvestuskaarte, ei tulene sellest, et kaardis „osakukäive“ osas märgitud isikute poolt üleantud osakud on seotud ühe või teise konkreetse objekti erastamisega. Kostja erastas seisuga 22.11.1995 tema arvestuskaardil olevate osakute arvel, summas 24 600 krooni, kaks objekti (04.06.2019 menetlusdokumendi lisa 4). Seetõttu on vale hageja seisukoht, et kostja kasutas temalt saadud osakuid summas 4 500 krooni just maa Xxxx erastamiseks. Samuti ainult osakute üleandmisest isikule, kes erastab asja, ei teki omandiõigus asjale osakute üleandjal. 30.03.2020 esitas kostja kohtule oma tööraamatu, millest on tuvastav, et abielu ajal oli ta töötav inimene, mis lükkab ümber hageja väite, et V. Z. ei töötanud palju aastaid ega panustanud maja ülalpidamisse. Kostja palub vaheotsusega otsustada, et kinnisasi asukohaga Xxxxs ei ole poolte ühisvara ning TsMS § 386 lg 4 alusel tühistada Viru Maakohtu 03.07.2019 määrusega käesolevas asjas kohaldatud hagi tagamise.
KOHTU PÕHJENDUSED
13.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 449 lg 1 kohaselt kui menetluses on hagi raha saamiseks, eelkõige tekitatud kahju hüvitamiseks ja nõutava rahasumma suuruse tõendamine on väga kulukas või keerukas ja nõude põhjendatuse või põhjendamatuse kohta on kohtul võimalik otsust teha, võib kohus poole taotlusel teha vaheotsuse nõude põhjendatuse või põhjendamatuse kohta. 4/7
Riigikohus on asunud seisukohale, et kuigi abikaasade ühisvara jagamise hagi on oma olemuselt kujundushagi, on siiski võimalik TsMS § 2 eesmärki silmas pidades TsMS § 449 lg-t 1 laiendavalt tõlgendada ning lubada vaheotsuse tegemist ühisvara koosseisu kindlaksmääramiseks. Kohus rahuldas kostja taotluse kinnisasja asukohaga Xxxx ühisvara hulka kuulumise osas vaheotsuse tegemiseks.
14.TsMS § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Nimetatud sätte lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. TsMS § 231 lg 2 järgi poolte faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kui vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest. Kuna kohus määrab vaheotsuses kindlaks kinnisasja Xxxx kuulumise poolte ühis- või lahusvara hulka, on asjakohased ja kohus käsitleb üksnes poolte väiteid ja tõendeid, mis puudutavad antud vaidlusküsimust.
15.Pooled on välja toonud, et hageja ja kostja abielu on sõlmitud xxxx ja lahutatud xxxx (abielutunnistus dtl 9, abielulahutuse tõend dtl 10). Ühisvara tuleb 01.07.2010 jõustunud (s.o hetkel kehtiva) perekonnaseaduse (PKS) § 210 lg 1 ja 211 lg 1 alusel jagada kehtiva seaduse kohaselt, kuid kooskõlas PKS § 210 lg 2 sätestatuga tuleb ühisvara koosseisu kindlaksmääramisel lähtuda vara omandamise ajal kehtinud perekonnaseadusest (vt nt RKTKo 3-2-1-38-14, p 13, 3-2-1-31-14, p 12, 3-2-1-42-13, p 9). Viidatud PKS § 210 lg 2 järgi asjaolule või toimingule, mis on tekkinud või tehtud enne käesoleva seaduse jõustumist, kohaldatakse asjaolu tekkimise või toimingu tegemise ajal kehtinud seadust, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti. Kui vara omandati enne 1995. aasta
1.jaanuari, kohaldatakse vara kuuluvuse küsimustele enne käesoleva seaduse jõustumist kehtinud perekonnaseadust. Kostja on välja toonud ja vaidlus puudub, et kostja ostis ehitised (täpsemalt elumaja, saunpesumaja, kaev, piirdeaed ja väravad) aadressil Xxxxs, 15.02.1990 (ostu-müügileping dtl 181182, tõlge dtl 201-202). Ehitised, s.h elamu, ostis kostja eelmise abielu ajal N. Z.. Rahvastikuregistri andmete päringust (dtl 633) nähtub, et kostja eelmine abielu sõlmiti 15.11.1985 (s.o mitte kostja märgitud xxxx) ja lõppes xxxx (abielu lahutuse tõend dtl 702). Tulenevalt PKS § 210 lg 2 2. lauses sätestatust kuulub ka enne 01.01.1995 omandatud vara suhtes kohaldamisele 01.01.1995 kuni 01.07.2010 kehtinud perekonnaseadus (edaspidi PKS 1995), kuivõrd nimetatud perekonnaseaduse § 132 sätestas, et lahusvara määratakse kindlaks ja ühisvara jagatakse perekonnaseaduse sätete kohaselt ka siis, kui see oli omandatud enne selle seaduse jõustumist. PKS 1995 § 14 lg 1 järgi on abielu kestel abikaasade omandatud vara abikaasade ühisvara. Seega olid kostja väljatoodud asjaoludel Xxxx asuvad ehitised tema ja N. Z. kui abikaasade ühisvaraks. Kostja kinnitusel jäid need abikaasade vahel jagamata, hageja ei vaidle sellele väitele vastu. Kohtule esitatust nähtub ja poolte vahel puudub vaidlus, et Xxxx ehitiste juurde kuuluv maa erastati ning kanne kinnistusraamatusse tehti poolte abielu ajal. Kostja erastamisväärtpaberiarve väljavõtte (dtl 188) järgi tasuti 04.11.1998 maa Xxxx erastamisel 12 636 EVP-krooni, 11.03.2002 sõlmiti kostjaga elamumaa Xxxx ostu-müügileping ja asjaõigusleping (dtl 186-187) ning maa kinnistati kostja omandisse 22.10.2002 (kinnistusraamatu väljavõte dtl 25), s.o muutus esmakinnistamisega kinnisasjaks abielu ajal hagejaga. 5/7
Riigikohus on mitmetes lahendites selgitanud, et PKS 1995 § 14 lg 1 kohaselt tekib abielu kestel elamu juurde maa erastamisel ja kinnistamisel kinnistule abikaasade ühisomand ka siis, kui hooned, mille juurde maa erastati, kuulusid ühele abikaasale lahusvarana (nt RKTKo 2-16-16114 p 25, 3-2-1-77-07 p 11, 3-2-1-164-05 p 8). Üksnes vallasasjaks olnud eluruumi kui ühe abikaasa lahusvara kinnistamisel abielu ajal ei teki eluruumide erastamise seaduse § 211 ja PKS § 15 lg 1 koosmõjus abikaasade ühisomandit. Antud juhul puudub vaidlus selles, et Xxxx kinnisasja näol ei ole tegemist korteriomandiga. Kostja leiab, et kinnisasi Xxxx ei ole poolte ühisvaraks, sest ehitised ja rajatised, mille juurde maa erastati, ei kuulunud kostjale lahuvarana, kuna tegemist on kostja ja tema endise abikaasa ühisvaraga. Kohus märgib, et lahusvaraks olnud ehitise juurde maa erastamisel ja kinnistamisel muutus elamu maatüki oluliseks osaks (alates 01.07.2002 kehtiva tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 54 lg 1) ja lakkas vallasasjana, s.o iseseisva õiguskäibe objektina olemast (TsÜS § 53 lg 1). Kooskõlas Riigikohtu praktikaga, kui ehitis oli abikaasade ühisvara ja vallasasjast sai maa ostueesõigusega erastamisel kinnisasi pärast abielusuhte lõppemist, on kinnisasi (maatükk koos ehitisega) lähtuvalt PKS 1995 § 15 lg-st 1 kinnistusraamatusse kantud abikaasa lahusvaraks. Vallasasja ühisomanikust abikaasale (käesoleval juhul N. Z.le) jääks sellisel juhul õigus nõuda hüvitist omandi kaotamise eest. Kohus leiab, et eeltoodust tulenevalt on ka antud juhul, kus kostja kinnitusel on ehitised Xxxx tema ja N. Z. veel jagamata ühisvaraks ning arvestamata võimalikke hüvitise nõudeõiguseid (s.h kostja poolt ehitiste ühisomanikuna mõlema abikaasa huvides ja kasuks esitatavaid), võimalik vaadelda 15.02.1990 ostetud ehitisi ka abielusuhtes A. L.iga kostja lahusvarana PKS 1995 § 15 lg 1 tähenduses, s.o tema omandis enne abiellumist oleva varana. Kuna ehitiste alune maa erastati ja kinnistati abielu ajal A. L.iga, tuleb lugeda kinnisasi asukohaga Xxxx hageja ja kostja ühisvaraks. Kohus selgitab, et ühisvara koosseisu kindlaksmääramisel ei ole oluline, kelle lahusvara arvel see omandati. Asjaolusid, mis annavad aluse osade võrdsusest kõrvale kalduda või millest tulenevalt võivad tekkida hüvitisenõuded, saab arvestada menetluse jätkudes ühisvara jagamisel. Kostja esitatu põhjal saab asjas arvestada PKS 1995 § 19 lg-s 2 sätestatud abikaasade osade võrdsusest kõrvalekaldumise aluseid. Riigikohus on selgitanud, et PKS § 210 lg 2 alusel saab määrata enne 1. juulit 2010 kehtinud perekonnaseaduse järgi nii eseme kuulumise ühisvara hulka kui ka arvestada ühisvara jagades abikaasade osade võrdsusest kõrvalekaldumise aluseid juhul, kui ese omandati ja kõrvalekaldumise alus tekkis enne 1. juulit 2010 (RKTKo 3-2-1-31-14, p 14).
16.Kuivõrd kohus tuvastas, et kinnisasi Xxxx kuulub poolte ühisvara hulka, tuleb jätta rahuldamata kostja taotlus tühistada Viru Maakohtu 03.07.2019 määrusega kohaldatud hagi tagamine. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
17.Kuna asja menetlus jätkub, ei määra kohus TsMS § 173 lg-te 1 ja 5 kohaselt kindlaks menetluskulude jaotust, vaid see määratakse kindlaks asja menetlust lõpetavas lahendis.
Tartu Ringkonnakohtu 13.06.2022 kohtuotsusega jäeti apellatsioonkaebus rahuldamata ja Viru Maakohtu 6. septembri 2021. a vaheotsus muutmata. Riigikohtu 09.01.2023 kohtumäärusega jäeti kassatsioonkaebus menetlusse võtmata. 06.09.2021 vaheotsus 2-19-3199 jõustus 09. jaanuaril 2023 Riigikohtu kohtumäärusega. /allkirjastatud digitaalselt/ Lea Herne referent
7/7
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.