Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Ele Liiv ja Indrek Parrest
Otsuse tegemise aeg ja koht
30.12.2015, Tallinn
Tsiviilasja number
2-14-56946
Tsiviilasi
Astocon OÜ hagi AS-i Sarkop vastu töövõtulepingust tuleneva võlgnevuse saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 18.03.2015 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Astocon OÜ apellatsioonkaebus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
13 318.99 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant/hageja Astocon OÜ (registrikood 12475004), juhatuse liige AT Vastustaja/kostja AS Sarkop (registrikood 10405212), lepinguline esindaja v/adv Alice Salumets
Kohtuistungi toimumise aeg
02.12.2015
RESOLUTSIOON
1.Harju Maakohtu 18.03.2015 otsus tühistada ja saata tsiviilasi maakohtule uueks läbivaatamiseks.
2.Apellatsioonkaebus rahuldada.
3.Menetluskulud jaotab ja määrab kindlaks maakohus asja lõplikul lahendamisel (TsMS § 173 lõige 3, § 174 lõige 6).
Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Selgitused Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha, sealhulgas avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada
menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi andmise taotlus ei peata menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud ja hageja nõue
1.07.09.2014 esitas hageja maakohtule hagi, milles palus kostjalt välja mõista põhivõla 10 283.95 eurot, viivise 07.09.2014 seisuga 782.85 eurot ning viivise 0,06% põhinõudelt päevas alates 07.09.2014 kuni põhinõude täitmiseni. Hageja täpsustas ja vähendas menetluse käigus viivisenõuet, paludes välja mõista viivise alates 01.06.2014. 12.01.2015 seisuga on viivis 1247.09 eurot. Menetluskulud palus jätta kostja kanda.
2.Hageja nõude aluseks on töövõtulepingu alusel väljastatud arved nr 141019, 141020 ja 141023 ning 30.04.2014 akt. Akti alusel sissenõutavaks muutunud summalt hageja viivist ei nõua.
3.Hageja ja OÜ Sulane vahel sõlmiti 26.12.2013 koostööleping. OÜ Sulane ja kostja sõlmisid 06.01.2014 töövõtulepingu, mille kohaselt OÜ Sulane kohustus teostama valmismööbli paigaldustööd objektil Siilotie 21, Oulu, Soome. Kogu mööbli ja selle paigalduseks vajaminevad furnituurid ja kinnitusvahendid pidi objektile saatma kostja. Töövõtulepingu lisad 1 ja 2 sõlmiti pärast 03.02.2014 toimunud kohtumist. 10.01.2014 olid paigaldajad valmis tööle asuma, kuid selgus, et objekt ei ole mööbli paigalduseks valmis ning saadetud ei ole ühtegi autot mööbliga. Esimene auto mööbliga jõudis objektile 16.01.2014. Ei saadetud valmismööblit, vaid kümne köögi mööbli karkass ja kinnitusvahendid. Hageja teavitas kostjat, et tegu on töövõtulepingu rikkumisega ning hageja ei saa kostjale teostatud töid üle anda. Kostja palus paigaldada objektile saadetud karkassid ja lubati aktide esitamine ümber vaadata. Hageja nõustus, kuid mööbel oli valmistatud vales mõõdus ja tuli kohapeal ringi teha, mis omakorda oli lisatöö ja millega ei olnud lepingu tähtaegades arvestatud. OÜ Sulane kutsus paigaldajad objektilt ära vastuvõetamatu töökorralduse tõttu. Töid teostati vastavalt kostja poolt saadetud kaubale uuesti alates 08.02.2014. Kostja poolt saadeti objektile pidevalt poolikud koormad ja mittekomplektset mööblit. Kostjat teavitati pidevalt puuduolevatest kappidest, furnituurist, detailidest ning takistustest tööde teostamisel. AM käis isiklikult objektil kontrollimas hageja teostatud tööde kvaliteeti ja kogust, pretensioone ei esitatud. Regulaarselt esitati kostjale paigaldusaruandeid ja tabeleid paigaldatud mööbli karkasside ja detailide osas, mis objektile saadeti. 19.04.2014 käis objektil projektijuht A.M ja samal päeval koostasid OÜ Sulane ning kostja projektijuht ühiselt projekti tabeli, milles on märgitud puuduolev mööbel, olemasolev mööbel (rohelisega), puudused (punasega) ning teostatud töö (viimane lahter). Seega on kostja esindaja kinnitanud tabeli vastavust tegelikule olukorrale seisuga 19.04.2014. 25.04.2014 saadeti objekti juhtima kostja töötaja KK, kes teostas terve objekti põhjaliku ülevaatuse. Igapäevaselt oli objektil tellija Kalevala Rakennus OY järelvaataja JT. Hagejale ega OÜ-le Sulane ei esitatud ühtegi pretensiooni töökvaliteedi ja teostatud tööde komplektsuse kohta.
4.Hageja paigaldajad lahkusid objektilt 01.05.2014, sest kostja ei tasunud arveid ning ei esitanud selle kohta põhjendusi. Hageja oli esitanud kostjale korduvaid meeldetuletusi arvete tasumise kohta, kuid kostja oma kohustusi ei täitnud. Samuti oli hageja korduvalt selgitanud, et ei saa tööd jätkata enne, kui kostja tarnib objektile kokkulepitud komplektse mööbli. Seega oli hagejal võlaõigusseaduse (VÕS) § 111 lõikest 1 tulenevalt õigus objektilt lahkuda kuni kostja poolt kohustuste täitmiseni. Kostja on vastu võtnud kõik aktid peale OÜ Sulane poolt 30.04.2014 koostatu (summas 1087.04 eurot). OÜ Sulane esitas aktid ja arved tehtud töö kohta, mida kostja on kontrollinud ja aktsepteerinud.
5.20.06.2014 sõlmisid hageja ja OÜ Sulane nõude loovutamise lepingu, mille kohaselt loovutas OÜ Sulane kõik töövõtulepingust tulenevad nõuded hagejale.
6.Vastuseks kostja vastuväidetele märkis hageja, et ebaõige on väide, et hageja nõue on tõendamata, kuna esitatud aktid on allkirjastamata. Poolte vahel kujunes välja selge praktika, et aktid ja arved saadetakse e-kirjaga ilma, et need oleksid allkirjastatud. Kostja on seda üheselt aktsepteerinud, tasudes nt arved nr 141006, 141014 ja 141016 ning osaliselt arved nr 141002 ja 141019, mille aluseks on samuti e-kirja teel saadetud allkirjastamata aktid. Kostja on vastu vaielnud üksnes 30.04.2014 aktile summas 1087.04 eurot. Seega on kostja sisuliselt kinnitanud teiste aktide vastuvõtmise. Ühelt poolt on kostja püüdnud väita, et tööde teostamine on tõendamata, kuna kostja ei ole akte allkirjastanud ega vastu võtnud. Samas on kostja hinna alandamise avalduse tegemisel selgelt kinnitanud, et on tööd vastu võtnud. Nimelt on kostja tuginenud VÕS § 112 lõikele 1, mis sätestab vastu võetud tööde osas teatud juhul hinna alandamise õiguse. Seeläbi on kostja tööde vastuvõtmise omaks võtnud.
7.Kostja kontrollis jooksvalt tööde teostamist ning pooled on ühiselt pidanud tööde teostamise tabelit. Hageja ei nõustunud kostja väitega, et arvel nr 141023 märgitud tööde teostamine on tõendamata. Vastavad tööd tuleb lugeda VÕS § 638 alusel vastuvõetuks, kuna kostja on alusetult keeldunud tööde vastuvõtmisest.
8.On tõenäoline, et kostja töötajad on pidanud objektil tegema märkimisväärsel hulgal tööd, kuid vastavate tööde tegemine ei ole tingitud OÜ Sulane poolt mittenõuetekohaselt teostatud töödest ega hageja tegevusetusest. Objektilt lahkumise hetkel 01.05.2014 oli hageja teostanud kõik tööd, mida selleks hetkeks oli võimalik teostada. Alusetud ja eksitavad on väited, et kostja pidi tegema 293 tunni ulatuses parandustöid. Üheski kostja esitatud tööaja tabelis ei ole kirjas, et tema töötajad oleksid teinud OÜ Sulane poolt mittenõuetekohaselt teostatud tööde parandustöid või muid „parandustöid“. Kostja väited hageja teostatud tööde ebakvaliteetsuse kohta on alusetud ja paljasõnalised. Kõik kostja töötajate teostatud tööd on OÜ Sulane aktides maha arvestatud ja tähistatud miinusmärgiga. Need üksikud parandused tehti poolte kokkuleppel jooksvalt ega kinnita muu töö ebakvaliteetsust. Kuni 13.05.2014 ei olnud kostja kordagi töökvaliteedi osas pretensioone esitanud. Pretensioone hakati esitama pärast hageja lahkumist.
9.Väär on kostja väide, et tõendamist on leidnud aktide edastamine kostjale alles 30.04.2014. Viidatud kuupäeval aktid kostjale tõepoolest edastati, kuid mitte esmakordselt. Lisaks olid esitatud arved kooskõlas ühiselt peetud tööde teostamise tabeliga, mida kostja jooksvalt kontrollis kuni aprilli lõpuni vastuväited esitamata.
10.Kostja väitel ei ole selge, mille alusel nõuab hageja 30.04.2014 aktis märgitud summa 1087.04 euro tasumist ning millal ja mis alusel on nõue sissenõutavaks muutunud.
Viidatud akt on kostjale edastatud 08.05.2014 e-kirjaga. Vastavad tööd on teostatud töövõtulepingu alusel, lähtudes poolte suulisest kokkuleppest ja tuleb lugeda kostja poolt vastuvõetuks (ei paigaldatud tervet positsiooni, vaid osaliselt kapid, kuna osa kappe oli puudu). Arve jäi ekslikult kostjale edastamata.
11.Alusetud ja eksitavad on ka kostja viited kappide erinevates positsioonides kasutamise ja ebaõige (garaaži) ladustamise osas. Kostja saatis juba veebruaris objektile mööblit, mis oli mõeldud korrustele 9-13, aga selle mööbliga ei olnud midagi teha, sest vastavad korrused olid veel valmis ehitamata. Seetõttu oli ladu sellist mööblit täis. Teiseks, erinevate kappide kasutamine OÜ Sulane poolt oli projektijuht AM selgelt kokku lepitud ja nn vahetuses kappide kohta koostati ka vastav nimekiri. Ülemiste korruste kappide kasutamine alumistel korrustel oli tingitud sellest, et kostja ei saatnud objektile alumiste korruste komplekte ning osad tarnitud komplektid ei olnud terviklikud.
12.Hinna alandamiseks puudub alus. Kostjal puudub õigus hinna alandamiseks VÕS §-st 648 lähtuvalt. Töövõtja ei ole töövõtulepingut rikkunud. Kostja ei ole vaatamata pidevale jooksvale objekti ülevaatusele esitanud tehtud töö osas pretensioone, rääkimata ettepanekust väidetavad puudused kõrvaldada. Esimene ja ilmselgelt otsitud väide kahju tekitamise kohta esitati 13.05.2014, lisamata selgitusi või põhjendusi. Antud asjaoludel oleks hinna alandamine vastuolus ka hea usu põhimõttega. Isegi, kui kohus tuvastaks hagejapoolse rikkumise, ei ole võimalik hinda alandada juhul, kui rikkumise on põhjustanud hinda alandada sooviv pool. Antud juhul on hageja tõendanud, et lahkus objektilt kostjapoolsete rikkumiste tõttu (pikaajaline ebapiisav tarne ja arvete tasumisega viivitamine).
13.Kostja ei ole nõuetekohaselt põhjendanud, miks on antud juhul põhjendatud hinna alandamine just kostja viidatud summas. Lepingupool võib hinda alandada võrdeliselt kohustuse mittekohase täitmise väärtuse suhtele kohase täitmise väärtusesse. Hinna alandamine toimub erinevalt kahju hüvitamisest ainult kohase ja mittekohase täitmise väärtuse vahe proportsiooni arvestades. Hinna alandamisel ei arvestata mittekohasest täitmisest tulenevaid kulutusi. Kostja ei ole põhjendanud ega tõendanud, milline on väidetava puudustega täitmise väärtus ja kuidas see suhestab puudusteta täitmise väärtusesse. Seega – isegi, kui leiaks tõendamist, et kostja on hageja teostatud töö väidetavate puuduste kõrvaldamiseks kandnud kulu, on hinna alandamise avaldus materiaalselt õigusvastane ja seega alusetu. Ei ole tõendatud, et kostja poolt väidetavalt hageja tööde parandamisele ja ümbertegemisele kulutatud summad on ka tegelikult tasutud hageja poolt töövõtulepingu ja kostja esindaja juhistega vastuolus oleva töö parandamiseks. Esitatud tõenditest nähtuvad vaid üksikud viited parandustöödele. Seejuures puudub alus väitmaks, et parandatud on just hageja teostatud töid, rääkimata sellest, et tööd oleksid algselt teostatud mittenõuetekohaselt ja/või vastuolus tellija juhistega. Kostja vastuväited
14.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Hagiavaldusele ei ole lisatud ühtegi allkirjastatud akti, milles alusel oleks hagejal alus esitatud arveteks. Aktidel märgitud töid ei ole tellija vastu võtnud. Tõendamata on, et aktidel märgitud tööd oleksid hageja poolt teostatud. Hageja paigaldajate töö oli ebakvaliteetne, mistõttu pidi kostja saatma objektile oma paigaldajad. Märtsist augusti lõpuni tegid kostja paigaldajad tööd kokku 3328 tundi.
15.Väide, et tööde kvaliteedi osas pretensioone ei olnud, on väär. Tellija esindaja Kalevala Rakennus OY-st nõudis OÜ Sulane paigaldajate välja vahetamist juba veebruaris. Esitatud pretensioonile on hageja esindaja 13.02.2014 vastanud. Kostja esitas kirjaliku pretensiooni ka 13.05.2014, kus selgitas, et OÜ Sulane ei ole lepingut kohaselt täitnud ning on tekitanud kostjale kahju. Lisaks täiendavalt kostja töötajatest paigaldajatele on kostjal tulnud kasutada alltöövõtjate MF Projekt OÜ ja Ship Interior OÜ teenuseid, et hageja poolt teostamata tööd lõpetada ja ebakvaliteetsed tööd parandada.
16.Hageja väidab põhjendamatult, et mööbel oli mittekomplektne. Ekslik on ka väide nagu oleks kostja esindaja kontrollinud igakordselt aktide ja arvete õigsust. Hagile lisatud arved ja neis märgitud aktid ei ole kostja poolt kontrollitud ega kinnitatud. Kostjal puudub usaldus arvata, et hageja poolt aktidel märgitud tööd ka selliselt või üldse teostatud on.
17.Kostja palus lugeda haginõue arvel nr 141023 märgitud summa 5078.40 euro võrra alusetuks ja põhjendamatuks. Arve nr 141023 ei tugine ühelegi aktile, arvel märgitud töid ei ole kostja vastu võtnud, need tööd on hageja poolt tõendamata ning selliseid töid ei ole teostatud.
18.Hageja tugineb oma nõude puhul kolmele arvele (nr 141019, 141020 ja 141023) ja ühele aktile kuupäevaga 30.04.2014. Arvest nr 141019 tasus kostja 2000 eurot heas usus ettemaksuna enne, kui probleemi ulatus täpselt teatavaks sai. Hagist ei selgu, mis alusel nõuab hageja 30.04.2014 aktis, millele vastavat arvet ei ole, nimetatud summat ning millal ja mis alusel vastav summa peaks olema väidetavalt sissenõutavaks muutunud. Nimetatud aktiga kostja ei nõustunud ja aktis toodud summas nõuet kostja ei tunnista. Sellelt väidetavalt nõudelt ei saa viivise nõudmist aktsepteerida.
19.OÜ Sulane lepingu punkti 5.6 ei täitnud. Arvete nr 141019 ja 141020 aktid on OÜ Sulane kostjale edastanud alles 30.04.2014, so viimane päev, kui tema paigaldajad veel objektil käisid. Arve nr 141023 akti saatis OÜ Sulane kostjale 08.05.2014. Hageja esindaja on objektilt lahkumist põhjendanud 02.05.2014 e-kirjas raha maksmata jätmisega. 30.04.2014 vastas A.M raha küsimise peale, et akte ei ole esitatud. AT väitel olid aktid saadetud juba 10.04.2014. Ühtki sellise kuupäevaga akti ei ole hageja esitanud. Hageja tugineb väitele, et 09.04.2014 ei esitanud kostja esindaja A.M objektil ühtegi pretensiooni ega vaidlustanud ühtegi arvet ega akti. Selline väide on eksitav, kuna tasumata arvetel viidatud aktide kuupäevad on peale seda kuupäeva. Aktid edastas hageja peale arvete koostamist alles 30.04.2014.
20.Kostja palus alandada OÜ Sulane ja kostja vahelisest töövõtulepingust tulenevate tööde üleandmise-vastuvõtmise 11.03.2014, 15.04.2014, 11.04.2014 ja 30.04.2014 aktides märgitud hinda. Esialgu palus kostja alandada hinda 6097.50 euro võrra, seejärel 9997.50 euro võrra ning lõpuks 16 042.50 euro võrra. Töövõtja poolt põhjustatult on kostja kokku teinud lisatöödena köökides parandustöid. Kulud on seotud töövõtulepingu ebakvaliteetsest täitmisest tingitud parandamistöödega. Töid on teinud nii kostja kui uued töövõtjad MF Projekt OÜ ja Ship Interior OÜ. Hinna alandamine summas 16 042.50 eurot seisneb kostja töötajate tehtud parandustöödes kokku 776,50 tundi (tunnihind 15 eurot, kokku 11 647.50 eurot) ning alltöövõtjate tehtud parandustöödes kokku 293 tundi (tunnihind 15 eurot, kokku 4395 eurot).
21.Kui hagi rahuldatakse, palub kostja teha tasaarvestuse haginõude ja hinna alandamise avalduses toodud nõude vahel.
Esimese astme kohtu otsus
22.18.03.2015 otsusega jättis kohus hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda ning mõistis hagejalt kostjale välja menetluskulud 7810.88 eurot ja viivise.
23.Hageja nõue tuleneb kolmest arvest (arve nr 141019, 141020 ja 141023; t I kd lk 16-18; t III kd lk 103-108) ja 30.04.2014 aktist (t I kd lk 19). Arved ja akti on koostanud OÜ Sulane kostjale tulenevalt OÜ Sulane ja kostja vahelisest 06.01.2014 töövõtulepingust (t III lk 20-24; 137). Samad pooled on 26.12.2013 sõlminud ka koostöölepingu nr T-001, milles sisaldusid koostööpõhimõtted (t I kd lk 11-13). Töövõtulepinguga kohustus OÜ Sulane teostama valmismööbli kokkupaneku (ehk montaaži-) ja paigaldustööd Oulus, Siilotie 21 asuval objektil. Sellest lepingust (täpsemalt, viidatud arvetest ja aktist) tulenevad nõuded on OÜ Sulane loovutanud hagejale 20.06.2014 nõude loovutamise lepinguga (t I kd lk 14-15).
24.Kohus kvalifitseeris pooltevahelise suhte töövõtusuhteks VÕS § 635 järgi. Poolte vahel on vaidlus, kas hagejal on õigus nõuda nimetatud arvetest ja aktist tuleneva tasu maksmist. Kostja vaidles hageja nõudele vastu, kuna tööd on teostamata ja need tööd mis on teostatud, on tehtud ebakvaliteetselt.
25.Pooled on esitanud lepingulise suhte kohta hulgaliselt väiteid. Seetõttu esineb vajadus piiritleda antud vaidluses lahendamisele kuuluvad küsimused. Hageja on esitanud tööde teostamisest tuleneva tasu nõude. VÕS § 637 alusel on töövõtjal õigus tehtud tööde eest tasu saada. Seetõttu peab kohus tuvastama, kas töövõtja on tööd teinud. Pärast seda võib olla põhjust analüüsida, kas tööd on tehtud kvaliteetselt. Kohtul puudub vajadus analüüsida muid küsimusi, nt kas tööd oleks jõutud valmis tähtaegselt jms, sest see ei puuduta hageja nõuet ega kostja hinna alandamise vastuväidet. Kostja hinna alandamine tuleneb ebakvaliteetsest tööst. Seetõttu jättis kohus töö tegemist või selle kvaliteeti mittepuudutavad küsimused (ja sellega seotud tõendid) kõrvale kui asjassepuutumatud. Kohus on seotud hagi piiridega ning seetõttu analüüsib tööde tegemist, mis tulenevad viidatud kolmest arvest ja 30.04.2012 aktist ning jätab muu käsitlusest kõrvale. Nende arvete ja akti osas seisneb kostja vastuväide selles, et tööd on teostamata.
26.Vastavalt VÕS § 637 lõikele 3 töövõtja tasunõue muutub sissenõutavaks töö valmimisest. Seejuures on töövõtjal töö üleandmise kohustus (VÕS § 636 lõige 1) ja tellijal töö vastuvõtmise kohustus (VÕS § 638). VÕS § 637 lõike 4 järgi, kui kokku on lepitud töö vastuvõtmine tellija poolt muutub töövõtja tasunõue sissenõutavaks, kui töö on vastu võetud või loetakse vastuvõetuks. Antud juhul on pooled kokku leppinud töö vastuvõtmise korras. Järgmisena tuvastas kohus, milline oli lepingujärgne töö vastuvõtmise kord.
27.Töövõtulepingu punkt 5.6 kohaselt kohustus töövõtja teostatud töö tellijale üle andma aktiga. Akti allkirjastavad nii töövõtja kui tellija esindajad. Peale akti allkirjastamist on töövõtjal õigus väljastada teostatud töö eest tasumiseks arve. Seega on pooled kokku leppinud, et töö tuleb üle anda aktiga, aktile kirjutavad mõlemad pooled alla ning alles siis on töövõtjal õigus esitada vastuvõetud töö eest arve. Poolte allkirjastatud aktita ei ole töövõtjal õigus arvet esitada. Kohus juhindus vaidluse lahendamisel töövõtulepingust, sest see leping on konkreetsele töövõtusuhtele täpsemalt kohalduv kui varem sõlmitud ja üldine koostööleping. Samas märkis kohus, et ka koostöölepingu punkt 5.2 rõhutab, et arveid esitatakse ainult vastuvõetud tööde akti alusel. Seega väljendub selgelt poolte tahe siduda arvete esitamise õigus tööde vastuvõtmise aktiga. Seda järeldust ei lükka ümber ka töövõtulepingu lisa nr 1 punkt 4, mis sätestab arvete esitamise protsentuaalselt
vastavalt teostatud töödele kaks korda kuus, sest see punkt ei puuduta (ega ka muuda) arve esitamise eelduseks olevaid asjaolusid (so allkirjastatud akti olemasolu). Antud juhul ei ole töövõtulepingu pooled tööde üleandmise akte allkirjastanud. Ka kohtule hageja poolt esitatud 30.04.2014 tööde/teenuste üleandmise-vastuvõtmise akt on allkirjastamata.
28.Järgnevalt vastab kohus küsimusele, kas teostatud tööde tabel on käsitatav tööde üleandmise aktina ja kas pooltevaheline praktika võis muuta lepingulist regulatsiooni või esinevad muud alused tasu nõudmiseks.
29.Hageja tugineb teostatud tööde tabelile (t I kd lk 26-32; t III kd lk 127), mis peab hageja hinnangul kajastama tehtud ja vastuvõetud töid. Kostja leidis, et töid ei ole vastu võetud. Hageja väitel koostasid tabeli mõlemad pooled, kostja seda eitas. Tunnistajana üle kuulatud A.M (kostja projektijuht) andis ütlusi, mille kohaselt täitis AT (töövõtja töötaja) igapäevaselt tehtud tööde ja tundide tabelit, kuid kontrollimisel selgus, et tabelid ei olnud õiged. Tunnistaja AK-le, kes on OÜ Sulane juhataja, esitas akte samuti AT, ülevaade tehtud töödest oli olemas ja kui sellega oleks probleeme olnud, oleks A.M teda teavitanud. Vaatamata sellele, kes ja kuidas koostas tabeli, leidis kohus, et teostatud tööde tabel ei ole käsitatav tööde üleandmise aktina lepingu punkti 5.6 tähenduses. Tegemist on lepingu punkti 5.7 kohase töö teostamise aruandega (nn paigaldusaruandega). Sellise aruande on pooled eraldi lepingus kokku leppinud. Kuivõrd sellise aruande regulatsioon on lepingus eraldi kokku lepitud, ei saa kohus seda pidada tööde üleandmise aktiks. Seetõttu leidis kohus, et tehtud tööde tabeleid ei saa arvestada tööde üleandmise aktina. Kuivõrd see tabel ei ole antud vaidluses õiguslikult siduv, puudub vajadus analüüsida täiendavalt selle koostamise/kooskõlastamise asjaolusid.
30.Hageja väitel kujunes poolte vahel välja praktika, mille kohaselt saadeti lepingulised dokumendid, sh töövõtja koostatud arved, e-postiga, tellija seda aktsepteeris ja tasus arveid (t I kd lk 70-78; t II kd lk 101-102; t III kd lk 86-91). Kostja tunnistas, et arveid tasuti ka ilma tööde üleandmise akti allkirjastamata, kuid märkis, et pooltevahelises suhtes kehtis lepinguline regulatsioon ning pooltevaheline praktika seda ei muutnud. Kohus hindas järgnevalt, kas pooltevaheline praktika (tava) muutis lepingus kirjapandud regulatsiooni. Kohus vastas sellele küsimusele eitavalt. Esmalt märkis kohus, et poolte vahel on küll tekkinud e-kirjavahetuse tava tehtud tööde kohta aruannete esitamisel (t III kd lk 25-29), kuid see ei puuduta tööde üleandmist (kuivõrd aruandlus oli lepingus eraldi reguleeritud). Lepingupoolte omavaheline suhtlemine lepingu täitmisel on igati tavapärane, kuid sellest ei saa teha koheselt järeldust, et sellise suhtlemisega on lepingut muudetud. Teiseks, e-postiga saatis töövõtja ka allkirjastamata akte, siin aga on töövõtja jätnud täitmata oma lepingulise kohustuse akt ise eelnevalt allkirjastada. Selle tegemata jätmisel ei ole ka tellijal põhjust akt allkirjastada. Töövõtjapoolse allkirjastamise kohustuse täitmata jätmisest ei saa aga järeldada lepingutingimuste muutmist. Lepingus sätestatud regulatsiooni (punkti 5.6) muutmiseks on vajalik mõlema poole tahe. Seda seetõttu, et lepingu muutmise kokkulepe eeldab kahepoolset tahteavaldust ning tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 2 lõike 2 järgi on tava õiguse allikas vaid juhul, kui käibes osalevad isikud peavad seda õiguslikult siduvaks. Seega ei ole mitte iga tavakäitumine õigusliku (lepingut muutva) tähendusega. Kohus saaks arvestada tava siduvaks vaid juhul, kui mõlemad pooled sellist tava õiguslikult siduvaks peavad. Antud juhul eitas kostja, et lepingulist regulatsiooni on pooltevahelise praktikaga muudetud. Asjas esitatud väited ja tõendid ei anna kohtule alust teistsuguseks järelduseks. Töövõtulepingu punkt 10.2 sätestab selgesõnaliselt, et lepingut muudetakse ainult poolte kokkuleppel ning see vormistatakse kirjalikult lepingu lisana. Lepingu muutmine,
täiendamine või lõpetamine on kehtiv üksnes juhul, kui selle puhul on järgitud kirjalikku vormi. Seega on pooled selgesõnaliselt lepingu muutmise osas kirjaliku vormi kehtestamise kokku leppinud ning selgelt märkinud, et muus vormis tehtud muudatused ei ole kehtivad. Seetõttu nõustus kohus kostjaga, et antud lepingulisele suhtele kohaldub lepinguline regulatsioon. Sõlmitud leping on pooltele siduv. Lepingu(te)s on rõhutatud töö üleandmise aktide allkirjastamise vajadust. Tegemist on antud toimingule õigusliku vormi andmisega (kirjalik vorm TsÜS § 78 järgi). Kui pooled on teinud tehingu teatud vormis või on tehingu vormis kokku leppinud, siis kehtivad selle vormi kohta seaduses sätestatud nõuded. Poolte kokkuleppega ettenähtud vormis tehtud tehingut saab muuta muus vormis üksnes siis, kui pooled on selles kokku leppinud (TsÜS § 77 lõiked 2 ja 3). Antud juhul see kokkulepe puudub (esineb vaid töövõtja käitumine allkirjastamata aktide kostjale saatmises, millele ei järgnenud kostja tahteavaldust; järgnes arve tasumine, kuid sellel peatub kohus järgnevalt). Mittenõuetekohases vormis (allkirjastamata) tehtud tehing on tühine, so ei oma õiguslikke tagajärgi (TsÜS § 83 lõige 2).
31.Hageja viitas aga ka sellele, et kostja on vaatamata lepingulisele regulatsioonile osad arved tasutud. See väide on õige. Tunnistaja A.M andis ütlusi, mille järgi arved tasuti ka ette, sest kogu aeg oli õhus ähvardus, et kui arveid ei tasuta, siis objektile ei minda. Ka tunnistaja TT (kostja töötaja) kinnitas sama. Seega on kinnitust leidnud mitte ainult esitatud arvete tasumine, vaid ka nende ettetasumine. Sõltumata sellest, kas tellija tasus arved usaldades töövõtjat teda piisavalt kontrollimata või ettemaksuna, ei muuda see lepingulist ja seadusest tulenevat regulatsiooni tööde üleandmise kohustuse ja selle fikseerimise osas. Kui kohus omistaks arvete ettetasumisele lepingut muutva tähenduse, jõuaks kohus järeldusele, et töövõtjal oleks pooltevahelisest tavast tulenevalt õigus saada tasu enne töö tegemist, sellisele järeldusele kohus aga jõuda ei saa. VÕS § 637 lõike 3 kohaselt tekib töövõtja tasu õigus töö valmimisest ja TsÜS § 2 lõike 2 kohaselt ei saa tava muuta seadust. Seetõttu leidis kohus, et ka arvete (ette)tasumise fakt ei muuda lepingulist ega seadusest tulenevat regulatsiooni. Samuti oli tellijal põhjust pidada töövõtja ähvardust, et kui arveid ei tasuta, lahkub töövõtja objektilt, tõeliseks. Töövõtja on kaks korda objektilt lahkunud. Tellijal, kes oli omakorda lepingulises suhtes Soome poolega, jäi üle otsustada, kas tasub arved või riskib sellega, et ei saa täita enda kohustusi Soome poole suhtes. Kostja valis arvete tasumise. See aga ei tähenda, et hageja loobus õigusest töid vastu võtta.
32.Kohtul puuduvad ka muud alused väita, et tööd tuleb lugeda vastuvõetuks. Kostja ei ole keeldunud tööde vastuvõtmisest. Tööde üleandmise akti vastuvõtmisest keeldumise eelduseks on töövõtja poolt nõuetekohase akti esitamine. Sellist akti esitatud ei ole (ka kohtule esitatud 30.04.2012 akt on töövõtja allkirjata). Seetõttu ei saa rääkida ka akti vastuvõtmisest keeldumisest.
33.Eeltoodud põhjendustel jõudis kohus järeldusele, et töövõtja teostatud tööd ei ole töövõtulepingu punkti 5.6 kohaselt üle antud ning seetõttu puudub töövõtjal õigus nõuda VÕS § 637 lõike 3 kohaselt arvete tasumist. Kohus nõustus kostja positsiooniga, et tööde teostamine on tõendamata. Hageja tasunõue jäi rahuldamata. Kuivõrd puudub alus nõuda teostatud tööde eest tasu, puudub alus nõuda ka viivist. Hageja nõue jäi tervikuna rahuldamata.
34.Obiter dictum korras märkis kohus järgmist. Tasunõude lepingus sätestatud eeldused on jäänud täitmata, mistõttu on tasunõue alusetu – selline käsitlus võib jätta formalistliku maailmakäsitluse mulje. Tegelikult ta seda ei ole, kuna antud käsitlus põhineb poolte
lepingulisel regulatsioonil. Poolte lepinguline regulatsioon põhineb vabadusel (lepinguvabaduse põhimõttel). Seadus annab pooltele laia võimaluse konkreetses (töövõtu)suhtes kokku leppida. Pooled on seda vabadust ka kasutanud ja kohus seda vabadust tunnustanud. Teiseks on kohus väärtustanud põhimõtet, et sõlmitud lepinguid tuleb täita (pacta sunt servanda). Lepingu täpne järgimine kaitseb mõlemat poolt omavoli eest ning aitab nii pooltel (kui kohtul) tuvastada lepinguga seotud asjaolud. Nimetatu vähendab oluliselt vaidlusi ja/või vaidlusküsimuste hulka. Töövõtusuhetes on kahetsusväärselt levinud, et lepingus lepitakse kokku üks käitumiskord, tegelikult toimetatakse teisiti. Seda olulisem on kohtu arvates rõhutada lepingulise regulatsiooni tähtsust. Samuti vastab kohtu järeldus realistlikule maailmapildile. Realistlik maailmapilt sunnib kohtunikku lisaks õiguslikult õigele lahendusele analüüsima lahendi mõjude aktsepteeritavust, mis on oma olemuselt laiem kui formalistlik käsitlus. Realistlikust käsitlusest tõusetuks küsimus – kui töövõtja on tööd teinud, kas on aktsepteeritav jätta lepingust tulenevate formalistlike küsimuste tõttu ta tasust ilma? Antud juhul leidis kohus, et töövõtja on piisava tasu kätte saanud. Kostja on viidanud tööde ebakvaliteetsusele, hageja on möönnud, et töid tuli ümber teha, kuid seda mitte töövõtja süül. Igal juhul tuli töid ümber teha. Kohus leidis, et professionaalsetes suhetes tuleb eeldada professionaalsust. Viimane hõlmab ka teadmisi ja oskusi käituda ebastandardsetes olukordades, tähtis on töö tulemus. On ettearvatav, et uusehituse puhul tuleb sisseehitatav mööbel kohandada ehitusega (korteri karbiga) ning ehitised ei ole karbi kujul ehitatud millimeetri täpsusega (milline täpsus võib osutuda vajalikuks mööblipaigaldusel). On selge, et mõõtude erinevuses ei hakata maja ümber ehitama, vaid kohandatakse ümber mööbel. Seetõttu peaks omama näiteks köögipaigaldaja oskusi selliste olukordade lahendamiseks ning seda tuleks kohtu hinnangul käsitleda professionaalsuse hulka kuuluva nõudena. Vajadusel oleksid lisatööd eraldi tasustatavad. Lisatööde hinnas on ka kokku lepitud (töövõtulepingu lisa 1 p 2). Kui tellija, olgu tarbija või majandus-kutsetegevuses tegutsev isik, tellib mööblipaigalduse, siis esineb põhjendatud ootus, et mööbel saab korretselt paigaldatud. Kui mööbel ei ole korrektselt paigaldatud või vajab uuesti paigaldamist tekib tellijal õigustatud küsimus tasu suuruse põhjendatuses. Objektilt lahkumine neid küsimusi ei lahenda. Töövõtja saab tasu oma oskuste eest ja on selles õigussuhtes professionaalne osaleja, kelle suhtes kohaldada ka kõrgendatud nõudmisi. Kohus toetas käsitlust, mis eeldab professionaalsetes suhetes asjatundlikkust. Ainult nii saab õigesti toimima vaba turg ja konkurents (asjatundilik turg kujundab õiglase hinna), mis tagab ühiskonna majanduslik-sotsiaalse arengu (kasumlik tegutsemine ning kohustuste mittetäitmisega seotud enda ja teiste maksejõuetuse vältimise). Arvestades, et tööde eest on enamus arveid tasutud, pidas kohus ka hagi rahuldamata jätmisest tulenevat tagajärge (so tasumata arved jäävad tasumata) antud asjaoludele kohaseks. See on vastus eelpool tõstatatud küsimusele. Eesti kohtupraktikas ei ole küll valdav, et kohtunik avab lahendis üldisemaid (maailmavaatelisi) kaalutlusi, kuid antud juhul pidas kohus obiter dictum korras vajalikuks neil peatuda.
35.Kuivõrd hagi jäi rahuldamata puudub vajadus analüüsida kostja vastuväidet hinna alandamiseks, sest antud vaidluses ei ole hinda, mida alandada. Kostja vastusena (mitte vastuhagina) esitatud hinna alandamise avaldus saab toimida vaid hageja esitatud nõude suhtes. Seetõttu ei analüüsinud kohus pikemalt tööde kvaliteetsuse küsimust.
36.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lõike 1 alusel jäid menetluskulud hageja kanda.
37.Kostja menetluskulud on kokku 8890.88 eurot (käibemaksuta), sh õigusabikulu ja tõlkekulud summas 136.13 eurot. Kohtuistungil vaidlustas hageja menetluskulud täies ulatuses. Seetõttu hindas kohus menetluskulude põhjendatust.
38.Tõlgikulud on TsMS § 143 punkti 1 järgi asja läbivaatamise kulud. Arvestades, et lepingu täitmise koht oli Soome, esines vajadus soome keele tõlkimiseks. Tõlkekulud on mõistlikus suuruses ning kohus mõistis need kulud välja.
39.Õigusabi on kostjale osutatud 64,85 tunni ulatuses tunnitasuga 135 eurot. Kohus leidis, et tunnitasu 135 eurot vastab turuhinnale (hageja esindaja tunnitasu hind on võrreldav – 125 eurot). Mis puudutab osutatud õigusabi põhjendatust ja vajadust, siis märkis kohus järgmist. Tsiviilkohtumenetluse peamiste menetlusdokumentide skeem on järgmine – hageja esitab hagi, kostja esitab sellele vastuse ja hagejal on õigus anda kostja vastuse kohta arvamus. Reeglina ei aktsepteeri kohus menetluskulude mõttes sellest reeglist väljuvaid menetlusdokumente, v.a kui sellise täiendava dokumendi esitamiseks esineb mõjuv põhjus. Reeglina ei aktsepteeri kohus menetluskulude mõttes hagi või vastuse täiendusi, sest lähtub eeldusest, et kohtule esitatakse korralik hagi ning korralik vastus. Teiseks jätab kohus välja mõistmata sellised menetluskulusid tekitavad taotlused, mis jäid kohtu poolt rahuldamata, sest põhjendamatu taotluse eest ei ole põhjust vastaspoolelt raha küsida.
40.Antud juhul on kostja esitanud esialgse vastuse ja seda seejärel täiendanud. Kohus aktsepteeris kuni 15.10.2014 esitatud kostja täiendavaid vastuseid, kuna kostja esialgses vastuses taotles ta vastuse ja sellega seotud dokumentide esitamiseks tähtaja pikendamist kuni 15.10.2014. Selle taotluse esitamine ja rahuldamine kohtu poolt andis kostjale õiguse esitada menetlusdokumendid (olgugi, et mitmes osas) kuni 15.10.2014. Kohus ei aktsepteerinud kostja vastuse hilisemaid muutmisi (25.11.2014 hinna alandamise avalduse täiendamist), eriti arvestades, et nimetatud dokument oli esitatud päev enne eelistungit, mis takistas menetlust. Kohus aktsepteeris kostja jõupingutusi kompromissi saavutamisel ja kostja vastust terviktekstina, sest sellise õiguse andis kohus 26.11.2014 eelistungil. Väljamõistmata jäävad menetluskulude tagatise taotluse koostamisega seotud kulud, kuna kohus jättis selle taotluse rahuldamata. 26.11.2014 protokolli parandamise taotlusega seotud kulud on aktsepteeritavad, kuna kohus selle taotluse rahuldas, samuti on aktsepteeritavad istungil osalemise kulud. Kostjal oli küll kaks esindajat, kuid menetluskulude nimekirjast ei nähtu, et see oleks põhjustanud täiendavat kulu. TsMS § 175 lõike 1 kohaselt pidas kohus põhjendatud ja vajalikuks menetluskuluks õigusabi 56,85 tunni eest summas 7674.75 eurot.
41.Kokku mõistis kohus hagejalt kostja menetluskulud välja summas (7674.75 + 136.13) 7810.88 eurot.
42.Kostja taotlusel ja TsMS § 177 lõike 4 alusel määras kohus menetluskulude viivise VÕS § 113 lõikes 1 sätestatud määras alates käesoleva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni. Apellatsioonkaebus
43.17.04.2015 esitatud apellatsioonkaebuses palub hageja tühistada maakohtu otsuse ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada või alternatiivselt, saata asi maakohtule uueks lahendamiseks. Apellant vaidlustab maakohtu otsuse täies ulatuses, sh kohtukulude jaotuse ja rahalise kindlaksmääramise osas. Vaidlustatav otsus ei vasta TsMS § 436 lõikes 1 sätestatud nõuetele, sest ei ole põhjendatud ega seaduslik. Otsus on
õigusvastane, sest kohus on tõendeid ebaõigesti hinnates oluliselt rikkunud menetlusõiguse norme ning ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust.
44.Maakohus on poole selgete tahteavalduste kontekstis valesti hinnanud üleandmisvastuvõtmisakti allkirjastamise õiguslikku tähendust – tulenevalt sellest on maakohus ebaõigesti järeldanud, et hageja ei ole täitnud tasunõude rahuldamise eeldusi. Hageja esitas töövõtulepingust tuleneva tasu nõude. VÕS § 637 lõike 3 kohaselt on sellise tasunõude eelduseks kokkulepitud tööde teostamine töövõtja poolt. Lõige 4 sätestab lisaks, et kui kokku on lepitud töö vastuvõtmine tellija poolt või kui see on tavaline, muutub töövõtja tasunõue sissenõutavaks, kui töö on vastu võetud või loetakse vastuvõetuks. Kui töö tuleb üle anda ositi ja hind on samuti määratud ositi, tuleb iga osa eest tasuda vastava tööosa vastuvõtmisel.
45.Antud juhul on hageja esitanud kostjale aktid teostatud tööde kohta vastavalt 03.02.2014 kohtumisel kokkulepitule ning vastavad arved. Hageja on põhjendanud ja tõendanud, et kostja on vastavad tööd vastu võtnud või need tuleb vastu võetuks lugeda. Maakohus on oma põhjenduses hagi rahuldamata jätmiseks tuginenud ebaõigele ja äärmiselt formalistlikule käsitlusele, mille kohaselt ainus võimalus tööde teostamist tõendada on mõlema poole poolt allkirjastatud tööde üleandmise-vastuvõtmise akti esitamine. Seda vaatamata asjaolule, et mõlemad pooled on kuude kaupa praktikas üheselt aktsepteerinud allkirjastamata akti e-posti teel saatmist ning lugenud seda akti alusel väljastatud arve tasumise piisavaks eelduseks. Ka poolte poolt maakohtus esitatud seisukohtadest nähtub, et kostja vastuväidete peamiseks aluseks ei olnud mitte aktide mitteallkirjastamine, vaid et aktis kajastatud tööd ei olnud (kvaliteetselt) teostatud. Aktide mitteallkirjastamist käsitleti maakohtus vaid põgusalt, sisuliselt fakti konstateerimise kontekstis. Ka kohus ei viidanud kordagi, et omistab asja lahendamisel määravat tähtsust just akti mitteallkirjastamisele. Seega lähtusid pooled maakohtus oma seisukohti esitades sisulistest asjaoludest, mitte formalistlikust akti allkirjastamisest.
46.Maakohtu järeldused ei ole kooskõlas materiaalõigusega ning on vastuolus asjas esitatud tööde teostamist kinnitavate tõenditega. Hageja on tõendanud (ja selle üle ei ole ka vaidlust), et vaatamata töövõtulepingu punktile 5.6 kujunes poolte vahel välja selge praktika, et aktid ja arved saadetakse e-kirjaga ilma, et need oleksid allkirjastatud. Kostja on seda mitme kuu vältel üheselt aktsepteerinud, tasudes nt arved nr 141006, 141014 ja 141016 ning osaliselt arved nr 141002 ja 141019, mille aluseks olid e-kirja teel saadetud allkirjastamata aktid. Seega nähtub poolte käitumisest kogu töövõtulepingu täitmise ajal selgelt, et pooled on pidanud e-posti teel edastatud akte endale siduvaks.
47.See, et kostja on allkirjastamata akte selgelt aktsepteerinud, nähtub ka kostja vastusest. Nimelt märkis kostja 01.10.2014 vastuse punktis 2.1 ainult 30.04.2014 akti osas, et on keeldunud seda vastu võtmast. Ülejäänud aktide puhul kostja seda märkust teinud ei ole. Seega kinnitas kostja teiste aktide vastuvõtmist, muutes küll menetluse käigus oma seisukohta.
48.Veelgi enam, hageja juhtis kohtu tähelepanu asjaolule, et kostja seisukohad tööde teostamise tõendatuse ja vastuvõtmise osas olid vastuolulised. Ühelt poolt on kostja püüdnud väita, et tööde teostamine on tõendamata, kuna kostja ei ole akte allkirjastanud ega vastu võtnud. Samas kinnitas hinna alandamise avalduse tegemisel selgelt, et on tööd vastu võtnud. Kostja tugines VÕS § 112 lõikele 1, mis sätestab vastu võetud tööde osas teatud juhul hinna alandamise õiguse. Hinna alandamise eelduseks on seaduse
kohaselt tööde vastuvõtmine. Seega on kostja hinna alandamise avalduse tegemisega üheselt tööde vastuvõtmise omaks võtnud. Maakohus on seda kostja selget tahteavaldust põhjendamatult eiranud.
49.Maakohus leidis ekslikult, et allkirjastamata aktide saatmine ja nende alusel kostja poolt arvete tasumine ei tekitanud poolte vahel õiguslikult siduvat tava TsÜS § 2 lõike 2 mõistes. Kohus on küll lugenud tõendatuks, et kostja tasus pika aja jooksul mitteallkirjastatud aktide alusel väljastatud arveid, kuid leidis, et ka kostja poolt arvete tasumise fakt ei muuda lepingulist regulatsiooni, kuna seda ei saa pidada kostja tahteavalduseks. Hageja selle käsitlusega ei nõustu.
50.Kostja oli teadlik, et asjakohased arved on esitatud vastavate aktide alusel. Arvetel märgitud summad vastasid üheselt aktidel märgitud summadele. Tellija esindajad olid tööd jooksvalt üle vaadanud. Arved tasuti alati pärast aktide saamist ja tööde ülevaatamist. Kostja kui ehitussektoris igapäevaselt tegutsev isik sai või vähemalt pidi saama aru, et arve tasumine on temapoolne tahteavaldus, millega ta aktsepteerib arve aluseks olevad ja vastaval aktil kajastatud tööd. Vastupidist võiks väita juhul, kui ostja oleks arve küll tasunud, kuid oleks samaaegselt andnud teada, et arve on tasutud ettemaksuna või viidanud puudustele, mis tuleb kõrvaldada. Asjas esitatud tõenditest nähtub, et kostja ei ole enne arvete tasumist või sellega koos mitte kordagi viidanud puudustele (ei sisulistele ega vormilistele) ning on arved tasunud vastavalt aktidele.
51.Eelnevast nähtuvalt vastab kostja tegevus arvete tasumisel kaudsele tahteavaldusele tulenevalt TsÜS § 68 lõikest 3. TsÜS-i kommentaaride kohaselt väljendub kaudne tahteavaldus sellises teos, a) millest võib järeldada tahet kaasa tuua õiguslik tagajärg ning b) mille puhul teistel isikutel, keda see puudutab, on mõistlikult võimalik vastavast tegevusest nii aru saada. Antud juhul on mõlemad eeldused täidetud. Ei ole kahtlust, et lisaks hagejale soovis ka kostja oma tegevusega (aktide alusel koostatud arvete tasumisega) tuua kaasa õigusliku tagajärje: aktis märgitud tööde mõlemapoolse akteerimise, tööde teostamise aktsepteerimise ja nende tasustamise ehk kostjapoolse töövõtulepingust tuleneva kohustuse täitmise. Eeltoodut ei muuda ka asjaolu, et tagantjärele, st kohtumenetluses, on kostja võtnud positsiooni, et tema tahe ei olnud suunatud töövõtulepingu punkti 5.6 muutmisele. Samuti ei muuda kostja poolt oma tegevusele algselt õigusliku tagajärje soovimist asjaolu, et tagantjärele on kostja kohtumenetluses asunud väitma, et arveid tasuti ettemaksuna. Olukorras, kus arved tasuti alati pärast vastava akti saamist ja ülevaatamist, ei saa rääkida abstraktse ettemaksu maksmisest, seda eriti olukorras, kus kostja ei ole väidetava ettemaksu tasumisele varem kordagi viidanud.
52.Ei ole ka kahtlust, et kostja pikaajalist allkirjastamata aktide aktsepteerimist arvestades võis ja pidi hageja mõistliku isikuna saama kostja tegevusest aru selliselt, et aktide aktsepteerimiseks ning nende alusel väljastatud arvete tasumiseks piisab aktide e-posti teel esitamisest. Kuna kostja ei teatanud kordagi, et esitatud aktid oleksid puudusega, ei olnudki töövõtjal alust vastupidist eeldada. Kostja ei ole kogu töövõtusuhte jooksul mitte kordagi teatanud hagejale, et allkirjastamata üleandmise-vastuvõtmise akte esitades ei ole hageja oma kohustusi nõuetekohaselt täitnud ning et sellest tulenevalt ei ole kostjal kohustust täita omapoolseid kohustusi (sh arvete tasumine). Samuti ei ole kostja mitte kordagi palunud hagejal esitada allkirjastatud üleandmise-vastuvõtmise akte.
53.Asjaolu, et seaduses või lepingus on ette nähtud tahteavalduste tegemine teatud vormis, ei tähenda alati, et tahteavaldust ei oleks võimalik teha kaudselt. Nt näeb äriseadustik
ette, et osaühingu juhatuse liikme ametiaja pikendamiseks peavad osanikud võtma vastu äriseadustikus ettenähtud vormis ja viisil juhatuse liikme ametiaja pikendamise otsuse. Ometi on Riigikohus üheselt tunnustanud ka pikendamise otsustamist osanike kaudsete tahteavalduste kaudu. Seega ei ole õige maakohtu järeldus, et kostja ei saanud tahteavaldust aktide aktsepteerimiseks ja tööde vastuvõtmiseks teha kaudselt. Samuti pole õige maakohtu järeldus, et pooled ei saanud kokkuleppeliselt aktide vormi muuta tulenevalt töövõtulepingu punktist 10.2, mille kohaselt vormistatakse lepingu muutmine kirjalikult.
54.Maakohus käsitles allkirjastamata akti esitamist kui töövõtjapoolset lepingulise kohustuse täitmata jätmist (lepinu punkti 5.6) ja teinud sellest eksliku järelduse, et kostja ei pidanudki tasu maksma. Samas ei ole kohus analüüsinud, millised oleksid VÕS-i kohaselt vastava kohustuse täitmata jätmise õiguslikud tagajärjed. Nimelt juhul, kui käsitleda aktide allkirjastamata kujul esitamist lepinguliste kohustuste mittenõuetekohase täitmisena, oleks kohus ühtlasi pidanud analüüsima, kas tellijal oli õigus tagantjärele sellele rikkumisele tugineda. Apellant leiab, et ei ole.
55.VÕS § 644 lõige 1 sätestab, et tellija peab teatama töö lepingutingimustele mittevastavusest töövõtjale mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta töö lepingutingimustele mittevastavusest teada sai või pidi teada saama. Majandus- või kutsetegevuses töövõtulepingu sõlminud tellija peab lepingule mittevastavust sellest teatamisel piisavalt täpselt kirjeldama (lõige 2). Mitteteatamise tagajärg on sätestatud VÕS § 644 lõikes 3: kui tellija ei teata töövõtjale töö lepingutingimustele mittevastavusest õigeaegselt või ei kirjelda oma majandus- või kutsetegevuses sõlmitud lepingu puhul töö lepingutingimustele mittevastavust piisavalt täpselt, ei või tellija töö lepingutingimustele mittevastavusele tugineda.
56.Antud juhul ei ole vaidlust, et kostja ei teavitanud allkirjastamata akte saades mitte kordagi töövõtjat aktide lepingule mittevastavusest ega selgitanud, et töö mittevastavus lepingule seisneb aktidel allkirjade puudumises. Vastupidi, töövõtja on üheselt aktsepteerinud allkirjastamata akte ning tasunud nende alusel esitatud arveid. Seejuures oli tellijal võimalik antud puudus koheselt akti saamisel tuvastada. Seega on tellija antud juhul kaotanud õiguse tugineda aktidel allkirjade puudumisele ja keelduda sel põhjusel teostatud töö eest tasu maksmisest. Kohtu vastupidised järeldused ei ole materiaalõigusega kooskõlas.
57.Maakohus põhjendas ebaõigesti üleandmise-vastuvõtmise aktide tähtsust koostöölepinguga. Nimelt on kohus lk 7 esimeses lõigus viidanud poolte töövõtulepingust tuleneva suhte sisustamisel koostöölepingule ja selle punktile 5.2 ning järeldanud, et sellest järeldub töövõtulepingu poolte tahe siduda arvete esitamine tööde vastuvõtmise aktiga. Kohus on jätnud täielikult tähelepanuta, et koostööleping on sõlmitud hageja ja OÜ Sulase, mitte OÜ Sulase ja kostja vahel. Seega ei saa koostöölepingus sisalduvad kokkulepped kuidagi väljendada kostja tahet ega töövõtulepingu poolte ühist tahet.
58.Maakohus hindas ebaõigesti ka tööde teostamise tabeli õiguslikku tähendust. Nimelt on maakohus analüüsinud, kas teostatud tööde tabel on käsitletav üleandmise-vastuvõtmise aktina ja vastanud sellele küsimusele eitavalt. Kohus on ebaõigesti hinnanud, et kuna tabel ei ole õiguslikult siduv, siis puudub vajadus analüüsida täiendavalt selle koostamise ja kooskõlastamise asjaolusid.
59.Hageja ei ole kunagi väitnud, et viidatud tabel peaks olema käsitletav üleandmisevastuvõtmise aktina töövõtulepingu punkti 5.6 mõistes. Küll aga on hageja olnud seisukohal, et tabel tõendab hagi aluseks olevatel aktidel ja arvetel kajastatud tööde teostamist, arvestades, et pooled on korduvalt ühiselt tabeli alusel töid üle vaadanud ilma, et kostja oleks mistahes pretensioone esitanud. Hageja on mh selgitanud, et 19.04.2014 koostasid OÜ Sulane ning kostja projektijuht ühiselt projekti tabeli (19.04.2014 paigaldusraport ning tabel hagiavalduse lisas 11), milles on märgitud puuduolev mööbel, olemasolev mööbel (rohelisega), puudused (punasega) ning teostatud tööd (viimane lahter). 25.04.2014 sai objekti uueks kostja objektijuhiks KK, kes teostas samuti objekti põhjaliku ülevaatuse (mh 19.04.2014 tabeli alusel), esitamata hagejale mistahes pretensioone töökvaliteedi või teostatud tööde komplektsuse kohta. Poolte esindajad vaatasid objekti üle ka 29.04.2014 ja nimetatud kuupäeva paigaldusraportis on märgitud: „K-ga objektil ringkäik. Jooksvate küsimuste arutamine“. Ka nimetatud ringkäigule järgnevalt ei esitanud kostja ühtegi pretensiooni. Samuti nähtub raportist, et „endiselt ei saa 8-13 korrus mööblit viia, ettevalmistused tegemata.“ Tabel oli ka 07.05.2014 kohtumise aluseks. Vaatamata sellele ei esitanud kostja kuni 13.05.2014 hagejale mistahes pretensioone arvetele, aktidele ega tabelites kajastuvate andmete osas.
60.Lisaks eeltoodule tõendab tööde teostamist Soomepoolse tellija poolt 01.04.2014 seisuga koostatud tabel. Hageja on selgitanud, et objektil viibis igapäevaselt Soomepoolse tellija esindaja JT, kellega lahendati jooksvaid küsimusi. Ka tema ei esitanud hageja tööle mistahes etteheiteid. Kostja poolt maakohtus esitatud väited selle kohta, et Soomepoolne tellija tegi hagejale etteheiteid ja nõudis tema objektilt lahkumist, on hageja tõenditele viidates üheselt ümber lükanud.
61.Eeltoodu kinnitab, et kostja väited tööde teostamise tõendamatuse ja aktidel oleva puuduliku info kohta on tagantjärele otsitud ja alusetud. Kostja on ehitusektoris oma majandus- ja kutsetegevuses pikaajaliselt tegutsev isik. Seega peaks kostjale olema teada, et töövõtulepingute (eriti ehitusektoris) puhul tuleks igasugused puudused koheselt ja üheselt fikseerida nii vaegtööde nimekirjana kui fotodena. Kostja seda teinud ei ole. Kõik kostja etteheited on esitatud paljasõnaliselt ja tagantjärele, s.o pärast seda, kui hageja objektilt kostjapoolsete kohustuste pikaajalise rikkumise tõttu lahkus. Maakohus on materiaalõigust ebaõigesti kohaldades ning menetlusõigust rikkudes hageja poolt väljatoodud asjaolusid eiranud ja ebaõigete järeldusteni jõudnud.
62.Maakohus on ebaõigesti hinnanud kostja väiteid, mille kohaselt arveid tasuti tulenevalt hageja ähvardusest objektilt lahkumise kohta. Tagantjärele, st kohtumenetluses, on kostja arvete tasumist põhjendanud väidetava hageja „ähvardusega“ objektilt lahkuda. Samas on kohus jätnud täielikult tähelepanuta hageja selgitused ja tõendid (kirjavahetus), mille kohaselt kostja oli kogu töövõtulepingu täitmise protsessi ajal pidevalt võlgnevuses ega täitnud muid enda kohustusi nõuetekohaselt (ei tarninud komplektset mööblit, kuigi selles oli kokku lepitud) ning seetõttu oli töövõtjal seadusest (VÕS § 111 lõikest 1) tulenev õigus keelduda omapoolsete kohustuste täitmisest kuni kostja poolt kohustuse täitmiseni. Asjas esitatud tõenditest nähtub, et hageja oli esitanud kostjale korduvaid meeldetuletusi arvete tasumise vajaduse kohta, kuid kostja oma kohustusi ei täitnud. Seejuures ei ole kostja hagejale kordagi teatanud, et arvete tasumise takistuseks oleks aktide mitteallkirjastamine ega palunud puuduse kõrvaldamist. Lisaks oli hageja korduvalt selgitanud, et ei saa tööd jätkata enne, kui kostja tarnib objektile kokkulepitud komplektse mööbli. Ka seda kohustust ei suutnud kostja kuude vältel kokkulepitud tähtaegadeks täita. Maakohus nimetatud asjaolusid ei analüüsinud ja jättis need põhjendamatult tähelepanuta.
63.Hageja poolt teostatud tööd olid nõuetekohased ja kostjapoolne hinna alandamise avaldus on alusetu. Kostja esitas hagile vastuväitena hinna alandamise avalduse, väites, et tööd olid teostatud mittekvaliteetselt. Maakohus leidis, et kuna hagi jääb rahuldamata üleandmise-vastuvõtmise aktidel puuduvate allkirjade tõttu, ei ole vaja analüüsida kostjapoolset hinna alandamise vastuväidet. Seega ei analüüsinud kohus tööde kvaliteeti puudutavaid kostja väiteid ja hageja poolt esitatud vastuväiteid ning neid kinnitavaid tõendeid. Hageja jääb kõigi oma maakohtus esitatud seisukohtade juurde – hinna alandamise avaldus on alusetu.
64.Apellant vaidlustab kohtuotsuse nii menetluskulude jaotuse kui rahaliselt kindlaksmääramise osas. Maakohus oleks pidanud hagi rahuldama ja jätma menetluskulud sellest tulenevalt kostja kanda. Samuti on maakohus alusetult lugenud põhjendatuks kostja väidetavaid jõupingutusi kompromissi saavutamiseks. Kohtule teada olnud kompromissi läbirääkimistega seotud asjaoludest nähtub üheselt, et kompromiss jäi saavutamata just kostja pahauskse tegevuse tõttu. Vastustaja seisukoht
65.Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja paluvad jätta selle rahuldamata. Tsiviilkolleegiumi seisukoht
66.Kolleegium, kuulanud kohtuistungil ära poolte seisukohad ja tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohus rikkus asja lahendades oluliselt menetlusõiguse norme ja kohaldas ebaõigesti materiaalõigust, mistõttu tuleb vaidlustatud otsus tühistada. Kuna maakohtu otsus on olulises ulatuses põhjendamata ja ringkonnakohtul ei ole võimalik puudust kõrvaldada, saadab kolleegium asja tagasi uueks lahendamiseks maakohtule. Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele. Asja uuel lahendamisel määratakse vastavalt lahendamise tulemusele uuesti ka menetluskulude jaotus ja hüvitamisele kuuluv määr.
67.Tsiviilkohtumenetluses tehtud sisuline kohtuotsus peab vastama mh järgmistele nõuetele: TsMS § 436 lõike 1 kohaselt peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud; TsMS § 438 lõike 1 kohaselt hindab kohus otsust tehes tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud ja millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ning kas hagi kuulub rahuldamisele; TsMS § 442 lõike 8 kohaselt märgitakse otsuse põhjendavas osas kohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud jäeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, samuti seadused, mida kohus kohaldas. Sama sätte kohaselt peab kohus otsuses põhjendama, miks ta ei nõustu hageja või kostja faktiliste väidetega, samuti peab kõiki tõendeid analüüsima ja põhjendama tõendi arvestamata jätmist. Kolleegium on seisukohal, et maakohtu lahend ei vasta olulises osas nimetatud menetlusõiguse normidele.
68.Maakohtu otsust ei vaidlustata osas, milles kohus kvalifitseeris pooltevahelise suhte töövõtusuhteks VÕS-i 8.osa 36.peatüki sätete mõttes. Sellega nõustub ka ringkonnakohus. Samuti nõustub ringkonnakohus sellega, et hageja kui töövõtja töövõtulepingujärgse tasunõude lahendamisel tuleb esmalt VÕS § 637 lõigete 3 ja 4 kohaselt tuvastada, kas kokkulepitud töö on valmis ning kui oli kokku lepitud töö vastuvõtmine tellija poolt või kui see on tavaline, siis kas töö oli vastu võetud või saab lugeda vastuvõetuks. Maakohus asus seisukohale, et töö, mille eest töövõtja tasu nõuab, ei olnud tellija poolt vastuvõetud ega seda ei saa lugeda vastuvõetuks, sest töövõtja ei andnud töid üle lepingu punktis 5.6 kokkulepitud vormis. Maakohus tuvastas, et kõik töövõtja poolt esitatud tööde üleandmise-vastuvõtmise aktid olid töövõtja poolt
allkirjastamata, mistõttu ei saa rääkida akti vastuvõtmisest keeldumisest tellija poolt. Ringkonnakohus sellise põhjendusega ei nõustu, kuna see ei ole kooskõlas poolte poolt esiletoodud faktiliste asjaoludega lepingu täitmise kohta.
69.Iseenesest õige on maakohtu seisukoht, et 06.01.2014 lepingu (t I kd lk 8-10, lisad III kd lk 23, 24) punktis 5.6 olid lepingupooled leppinud kokku, et töövõtja kohustub teostatud töö tellijale üle andma aktiga ja et akti allkirjastavad nii töövõtja kui tellija esindaja ning et peale akti allkirjastamist on töövõtjal õigus väljastada teostatud töö eest tasumiseks arve. Seega oli lepingus kokku lepitud töö vastuvõtmine kirjaliku kahepoolselt allkirjastatava dokumendi vormistamise teel, mis on ehitusetöövõtu puhul ka tavapärane. Samas on maakohus tuvastanud ja selle osas puudub poolte vahel vaidlus, et kõik lepingu täitmise ajal töövõtja poolt esitatud aktid olid olnud allkirjastamata. Tsiviilasja materjalidesse on pooled esitanud kokku 6 akti (11.03.2014 (t III kd lk 22), 26.03.2014 (t II kd lk 114), 11.04.2014 (t II kd lk 115), 15.04.2014 (t I kd lk 71) ja 2x30.04.2014 (t I kd lk 19, II kd lk 102)). Hageja on lisaks toonud esile veel 26.02.2014 akti esitamise (tabel t III kd lk 120), millele kostja vastu ei vaielnud. Lisaks on hageja toonud esile, et 26.02.2014, 11.03.2014, 26.03.2014 ja 11.04.2014 aktide alusel esitatud arved on kostja kas osaliselt või täielikult tasunud (kokkuvõte t III kd lk 120). Ka seda väidet kostja ei vaidlustanud. Hageja on menetluses korduvalt väitnud, et enne kohtumenetlust ei andnud kostja kordagi teada, et peab allkirjastamata aktide esitamist töövõtulepingu rikkumiseks. Kostja vastupidist ei tõendanud. Ka kostja 28.05.2014 e-kirjast, millega ta vastab hageja esindaja sama kuupäeva meeldetuletusele mh vajadusest anda teada, kas 30.04.2014 akt võetakse vastu või mitte, ei tulene vastuväidet töövõtja allkirja puudumise tõttu (t III kd lk 25-26).
70.Erinevalt maakohtust leiab kolleegium, et eelmises punktis tuvastamist leidnud asjaolude alusel tuleb nõustuda hagejaga, et pooled olid lepingu täitmise käigus kaudsete tahteavaldustega muutnud nendevahelise lepingu punkti 5.6 osas, milles oli kokku lepitud tööde üleandmise akti allkirjastamine mõlema poole esindaja poolt, kuid kirjalikult vastavat lepingumuudatust ei vormistatud. Alust maakohtuga nõustuda ei anna ka 06.01.2014 lepingu punktis 10.2 kokkulepitu, et lepingut muudetakse ainult poolte kokkuleppel ja see vormistatakse kirjalikult. Kolleegium lähtub seejuures VÕS § 13 lõikest 3, mille maakohus jättis kohaldamata, kuid mis kohaldub VÕS-i kohaldamisala tehingule erinormina võrreldes TsÜS §-ga 77. Nimetatud sätte kohaselt kui lepingus oli ette nähtud, et lepingut muudetakse teatud vormis, ei või üks lepingupool sellele lepingutingimusele tugineda, kui teine lepingupool võis tema käitumisest aru saada, et pool oli nõus lepingu muutmisega teistsuguses vormis. Nimetatud säte (koosmõjus sama paragrahvi lõikega 2) kehtestab reegli, et kui olukorras, kus pooled on lepinguvabaduse põhimõttest tulenevalt kokku leppinud lepingu muutmise kindlas vormis, on teistsuguses vormis tehtud muudatus tühine, va kui rikutakse lepingupoole põhjendatud usaldust muus kui lepingus kokkulepitud vormis tehtud muudatuse kehtivusse – muus vormis tehtud muudatuse korral ei ole lubatud kokkulepitud vorminõude järgimata jätmisele usaldust kuritarvitanud poole poolt tugineda. Käesolevas asjas on tõendatud, et kogu lepingu täitmise aja nõustus kostja allkirjastamata aktide saamisega ja tasus selliste aktide alusel esitatud arveid ega nõudnud hagejalt aktide allkirjastamist, mistõttu sai ja võis hagejal tekkida õiguslik ootus (usaldus) selle vastu, et pooled on lepingut vastavas osas muutnud ja kostjal puudub õigus muutmisel vorminõude järgimata jätmisele tugineda.
71.Eeltoodust tulenevalt on ringkonnakohus seisukohal, et allkirjastamata tööde üleandmise aktide esitamise alusel ei ole asjakohane tuvastada, et kostja ei olnud töid õiguspäraselt
vastu võtnud või et puuduvad õiguslikud alused lugeda hagetavaid töid vastuvõetuks tellija poolt. Seega on maakohtu poolt jäänud põhjendamatult võtmata seisukoht õigusliku asjaolu üle, kas kostja on hagetavad tööd vastuvõtnud või saab need lugeda vastuvõetuks VÕS § 637 lõike 4 mõttes. Kuna kostja esitas tasu maksmisele vastuväiteid, mis tulenevad hagetavas töös esinenud puudustest ja akteeritud tööde mahu tegelikkusele mittevastavusest, siis juhul, kui töö oli vastu võetud või saab lugeda vastuvõetuks, tuleb tuvastada, kas puudused välistavad hageja nõude maksmapaneku kestvalt või annavad kostjale vähemalt ajutiselt aluse keelduda tasu maksmisest. Ka nimetatud asjaolud ja nende tõendamiseks kogutud tõendid on maakohtu otsuses täielikult käsitlemata. Tööde vastuvõtmine või vastuvõetuks lugemine ei välista tellija õigust tugineda asjaolule, et töö on siiski osaliselt tegemata või ei vasta lepingutingimustele, kuid sellisel juhul peab tellija VÕS § 642 lõike 1 kohaselt tõendama, et puudused esinesid töös juba selle vastuvõtmise hetkel. Hiljemalt töö vastuvõtmise hetkest hakkab VÕS § 644 lõike 1 kohaselt kulgema tööl esinenud ja tavapärase ülevaatuse käigus äratuntavatest puudustest teatamise tähtaeg. Vastava tähtaja möödumisel ei saa tellija VÕS § 644 lõike 3 kohaselt reeglina enam tugineda töö lepingutingimustele mittevastavusele ja kasutada nendega seotud õiguskaitsevahendeid ulatuses, milles lepingutingimustele mittevastavused oleksid olnud töö tavapärase ülevaatuse käigus töö vastuvõtmise hetkel äratuntavad. Ka vastavad poolte väited ja nende tõendamiseks kogutud tõendid on maakohtu otsuses täielikult käsitlemata.
72.Eeltoodu alusel on kolleegium seisukohal, et maakohtu otsus on olulises osas põhjendamata, selles ei ole käsitletud vaidluse lahendamiseks vajalikke õiguslikke ega faktilisi asjaolusid ega hinnatud enamikku poolte esitatud tõenditest, sh on hindamata kõik tõendid, mis pooled esitasid tehtud töö kvaliteedi ja mahu tõendamiseks. Sellises menetluslikus olukorras puudub ringkonnakohtul TsMS §-le 442 vastav kohtuotsus, mille seaduslikkust ja põhjendatust TsMS § 651 lõike 1 mõttes kontrollida ja asi tuleb saata TsMS § 656 lõike 1 punkti 5 alusel tagasi maakohtule täies ulatuses uueks arutamiseks. Hagi rahuldamise korral tuleb asjakohaselt menetleda ka kostja tasaarvestusavaldust.
73.TsMS § 658 lõike 2 kohaselt on tühistatud otsuse teinud maakohtule asja uuel läbivaatamisel kohustuslikud ringkonnakohtu otsuses esitatud seisukohad ainult õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel. Seetõttu ei tuvastanud kolleegium käesolevas lahendis asja lahendamiseks vajalikke mistahes elulisi asjaolusid, sest maakohtule need asja uuel läbivaatamisel kohustuslikud ei ole. Küll aga juhib kolleegium maakohtu tähelepanu, et mh tuleb uuel läbivaatamisel uuesti hinnata 26.12.2013 koostöölepingu võimalikku asjakohasust 06.01.2014 töövõtulepingu tõlgendamisel. Tühistatud otsuses leidis maakohus, et 26.12.2013 lepingu (t I kd lk 11-13) punktis 5.2 kokkulepitu kinnitab töövõtulepingupoolte tahet siduda arvete esitamise õigus tööde vastuvõtmise aktiga. Maakohus ei ole põhjendanud, millise VÕS §-s 29 sätestatud tõlgendamisreegli kaudu seostas ta hageja ja kostja 06.01.2014 lepingus väljendatud tahte hageja ja OÜ Sulane tahtega, milline on väljendatud nendevahelises koostöölepingus. 26.12.2013 lepingus määrasid hageja ja OÜ Sulane kindlaks kahepoolse koostöö tingimused, kusjuures lepingutingimustest saab järeldada, et kokku lepiti hageja poolt alltöövõtu teostamine OÜ Sulane objektidel. 06.01.2014 töövõtuleping kostjaga oli sõlmitud OÜ Sulane poolt, kuid töid objektil teostas faktiliselt hageja. Teostatud tööde tabeleid hinnates jõudis maakohus iseenesest asjakohasele järeldusele, et tegemist on töövõtulepingu punkti 5.7 alusel töövõtja poolt esitatud regulaarsete paigaldusaruannetega, kuid käsitles neid tõendeid ebaõigel eeldusel, nagu oleks hageja käsitlenud neid maakohtu menetluses tööde üleandmise aktidena. Selliseid väiteid hageja maakohtus ei esitanud. Seega rikkus
maakohus nimetatud tõendeid käsitledes TsMS § 436 lõiget 4, mille teise lause kohaselt ei või kohus otsust tehes hinnata esiletoodud asjaolu otsuses erinevalt mõlemast poolest, va juhul, kui kohus on juhtinud sellisele võimalusele eelnevalt poolte tähelepanu ja andnud neile võimaluse avaldada oma seisukoht.
74.TsMS § 173 lõike 3 teise lause ja § 176 lõike 6 alusel jäävad menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine otsustada asja uuesti lahendavale maakohtule.
Ele Liiv /allkirjastatud digitaalselt/
Indrek Parrest /allkirjastatud digitaalselt/
Imbi Sidok-Toomsalu /allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.