2-15-10292/24 - Pankrotiõigus - Füüsilise isiku vastu esitatud pankrotiavaldus - Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium - lahend.ee

09.07.2015 esitas AI (võlausaldaja) Harju Maakohtule avalduse VL (võlgnik) pankroti väljakuulutamiseks ja võlgnikule ajutise halduri nimetamiseks. Menetluskulud palus võlausaldaja jätta võlgniku kanda. Avalduse kohaselt rahuldati Harju Maakohtu 07.05.2014 määrusega (tsiviilasi nr 2-13-52756) rahuldati võlausaldaja avaldus võlgniku vastu menetluskulude kindlaksmääramises ning mõisteti võlgnikult võlausaldaja kasuks välja tsiviilasjas nr 2-13-52756 kantud menetluskulud summas 763 eurot. Võlgniku võlgnevus võlausaldajale tsiviilasjas nr 2-13-52756 kantud menetluskulude eest on 513,76 eurot. Harju Maakohtu 28.01.2015 määrusega (tsiviilasi nr 2-13-14210) rahuldati võlausaldaja avaldus võlgniku vastu menetluskulude kindlaksmääramises ning mõisteti võlgnikult võlausaldaja kasuks välja tsiviilasjas nr 2-13-14210 kantud menetluskulud summas 741 eurot. Määrus jõustus 06.03.2015 Tallinna Ringkonnakohtu 06.03.2015 määrusega (jõustumismärge 09.03.2015 digitaalallkirjadega kinnituslehel). Kokku võlgneb võlgnik võlausaldajale 1254,76 eurot, millele lisanduvad seadusejärgsed viivised VÕS § 113 kohaselt. Kohtule 23.08.2015 esitatud vastuses vaidles võlgnik pankrotiavaldusele vastu. Võlgniku hinnangul oleks kohus pidanud pankrotiavalduse menetlemisest keelduma TsMS § 371 lg 1 alusel, kuivõrd tsiviilasjas nr 2-13-52756 on kohus juba menetlenud võlausaldaja pankrotiavaldust võlgniku vastu. Võlgniku vastuväite kohaselt kuulub võlgnikule vara, samuti on võlausaldaja jätnud esitamata pankrotihoiatuse. Esimese astme kohtu määrus 16.10.2015 määrusega jättis Harju Maakohus avalduse võlgniku pankroti väljakuulutamiseks rahuldamata ja lõpetas tsiviilasja nr 2-15-10292 menetluse. Samuti tühistas kohus võlgniku suhtes kohaldatud kogu vara käsutuskeelu ja määras ajutisele pankrotihaldurile Veli Kraavile ajutise halduri tasu summas 750 eurot ja tehtud kulutuste katteks 8,04 eurot. Menetluskulud jättis kohus võlausaldaja kanda ja mõistis võlausaldajalt välja ajutise halduri tasu summas 750 eurot ja tehtud kulutuste katteks 8,04 eurot Veli Kraavi kasuks. Kohus mõistis võlausaldajalt võlgniku kasuks välja menetluskulud summas 160 eurot ja jättis võlgniku avalduse menetluskulude väljamõistmiseks rahuldamata 140 euro ulatuses. PankrS § 1 lg 2 kohaselt võlgnik on maksejõuetu, kui ta ei suuda rahuldada võlausaldaja nõudeid ja see suutmatus ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine. PankrS § 31 lg 1 alusel kohus kuulutab pankroti välja, kui võlgnik on maksejõuetu. Kohus leidis, et kogutud ja kohtuistungil uuritud tõenditega on kindlaks tehtud, et võlgnik ei ole püsivalt maksejõuetu. Kohtule 01.10.2015 esitatud ajutise halduri aruande kohaselt võlgnik on maksejõuetu alates 2015 märtsikuust, kuid võlgniku maksejõuetust ei saa lugeda püsivaks. Võlgniku vara moodustavad osalused äriühingutes ning kinnisvara asukohaga XXXXXXX XXX XXX, Tallinnas ning XXXXXX külas, Kernu vallas. Võlgniku teadaolevad kohustused moodustavad 821,89 eurot. Võlgnik ei ole püsivalt maksejõuetu PankrS § 1 lg 2 ja 3 tähenduses, samuti esineb PankrS § 15 lg 3 p 3 ja § 31 lg 2 nimetatud alus pankroti välja kuulutamata jätmiseks. Kuivõrd võlgnik ei ole püsivalt maksejõuetu, puudub alus tsiviilasja edasiseks menetluseks ja menetlus kuulub lõpetamisele. PankrS § 21 lg 4 alusel kohus tühistab käsutuskeelu. Ajutine pankrotihaldur Veli Kraavi on esitanud tasunõude 15 töötunni eest kokku summas 750 eurot. Võlgnikul ega võlausaldajal ajutise halduri tegevusele vastuväiteid ei ole. PankrS § 23 lg 1 kohaselt ajutisel halduril on õigus saada oma ülesannete täitmise eest tasu, mille suuruse määrab kohus, samuti nõuda oma ülesannete täitmiseks tehtud vajalike kulutuste hüvitamist. Tasu suuruse määramisel arvestab kohus ajutise halduri ülesannete mahtu, keerukust ja ajutise halduri kutseoskusi. PankrS § 23 lg 3 kohaselt on ajutise pankrotihalduri tunnitasu ülemmäär on 90 eurot. Kohus leidis, et arvestades ajutise halduri töö mahtu, keerukust ja kutseoskust on põhjendatud määrata ajutise pankrotihalduri tasuks 750 eurot ja tehtud kulutuste katteks 8,04 eurot.

PankrS § 150 lg 3 kohaselt kui kohus jätab võlausaldaja pankrotiavalduse rahuldamata, hüvitab pankrotimenetluse kulud võlausaldaja. Eeltoodust tulenevalt jättis kohus menetluskulud võlausaldaja kanda. Menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramisel tugines kohus TsMS § 138 lg-le 1, § 144 p-le 1 ja § 175 lg-le 1. Kohus leidis, et menetluskulude kindlaksmääramise avaldus kuulub rahuldamisele osaliselt. Menetluskulude kindlaksmääramise avalduse ja selle lisade kohaselt taotleb võlgnik õigusabikulude hüvitamist kokku summas 300 eurot. Menetluskulude kindlaksmääramise avaldusest nähtub, et võlgnik kasutas esindaja teenust kokku 15 tundi. Kohtu hinnangul on avalduses nimetatud toimingute koostamise ajakulu põhjendatud mitte rohkem kui 8 tunni ulatuses. Riigikohus on 13.11.2013 määruses asjas nr 3-2-1-115-13 asunud seisukohale, et lisaks esindamisele kulunud aja põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisele tuleb hinnata ka ühe tööühiku hinna (s.o tunnitasu) põhjendatust ja vajalikkust. Üksnes sellisel juhul saab hinnata, kas lepingulise esindaja kulud on põhjendatud ja vajalikud. Vastuväite kohtu tegevusele jättis kohus rahuldamata, mistõttu ei ole kohtu hinnangul põhjendatud ka vastuväite koostamisele kulutatud 4 tundi. Samuti ei ole põhjendatud protokollile vastuse koostamiseks kulutatud 3 tundi, kuivõrd vastus ei sisalda TsMS § 53 lg 2 taotlust protokolli parandamiseks. Eeltoodust tulenevalt kuulub võlausaldajalt võlgniku kasuks väljamõistmisele põhjendatud menetluskulu 160 eurot. TsMS § 178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot. Määruskaebus 02.11.2015 esitatud määruskaebuses palub võlausaldaja tühistada Harju Maakohtu 16.10.2015 määruse ja teha uue lahendi, millega jätta avaldus läbi vaatamata TsMS § 423 lg 3 alusel ja jätta menetluskulud võlgniku kanda. Võlausaldaja leiab, et Harju Maakohtu 16.10.2015 määrus pankrotiavalduse rahuldamata jätmisest ja menetluskulude võlausaldaja kanda jätmisest on põhjendamatu ja ebaseaduslik. Maakohus ei ole selgesõnaliselt ning üheselt arusaadavalt märkinud, millisel seaduslikul alusel kuulub menetlus käesolevas asjas lõpetamisele. Samuti ei ole kohus põhjendanud, miks ei ole rahuldatud võlausaldaja taotlust jätta võlausaldaja avaldus läbi vaatamata seoses võlgnevuse osalise tasumisega. Maakohus on määruses jõudnud ebaõigele järeldusele, et võlgnik ei ole püsivalt maksejõuetu PankrS § 1 lg-te 2 ja 3 tähenduses, samuti esineb PankrS § 15 lg 3 p 3 ja § 31 lg 2 nimetatud alus pankroti välja kuulutamata jätmiseks. Kohus leidis, et kuivõrd võlgnik ei ole püsivalt maksejõuetu, puudub alus tsiviilasja edasiseks menetluseks ja menetlus kuulub lõpetamisele. Selline maakohtu seisukoht on vastuolus iseenesest ka 08.09.2015 määrusega, kus kohus leidis, et ei ole tuvastatud PankrS §-s 15 lg 3 sätestatud ajutise halduri nimetamata jätmise aluseid ning nimetas ka ajutise halduri. PankrS § 10 lg 2 p 2 kohaselt on võlgnik maksejõuetu, kui võlgniku suhtes toimuvas täitemenetluses ei ole kolme kuu jooksul vara puudumise tõttu saadud nõuet rahuldada või kui täitemenetluses ilmneb, et võlgnikul ei jätku vara kõigi kohustuste täitmiseks. Seega avalduse esitamisel oli võlgniku maksejõuetus seaduse kohaselt tuvastamist leidnud. Samuti leiab võlausaldaja, et maakohus on määruses tuginenud ebaõigele menetlusõiguse normile. Kohus ei ole määruse tegemisel arvestanud, et PankrS § 3 lg 2 kohaselt kohaldatakse pankrotimenetlusele TsMS-is sätestatut, kui pankrotiseadusest ei tulene teisiti. Hagita asja vaatab kohus läbi hagimenetluse sätete kohaselt, arvestades hagita menetluse kohta sätestatud erisusi

(TsMS § 477 lg 1). Võlausaldaja leiab, et kuivõrd võlgnik tasus osaliselt võlgnetava summa alla pankroti aluseks oleva miinimumsummani alles pärast ajutise halduri nimetamist, siis tulnuks jätta võlausaldaja avaldus läbi vaatamata TsMS § 423 lg 3 alusel, mida ka võlausaldaja 05.10.2015 kohtuistungil taotles ning menetluskulud tulnuks jätta võlgniku kanda, kuna käesolev menetlus on olnud ilmselgelt tingitud võlgniku pahatahtlikust käitumisest võlga võlausaldjale mitte tasuda. Kohus on ebaõigesti märkinud, et kuna PankrS § 150 lg 3 kohaselt kui kohus jätab võlausaldaja pankrotiavalduse rahuldamata, hüvitab pankrotimenetluse kulud võlausaldaja. Samuti on kohus jätnud võlausaldaja kanda ka antud tsiviilasjas poolte menetluskulud, sh osaliselt ka võlgniku menetluskulud. TsMS § 172 lg 1 kohaselt hagita menetluses kannab menetluskulud isik, kelle huvides lahend tehakse. Kui hagita menetluses osaleb mitu isikut, võib kohus otsustada, et menetluskulud kannab täielikult või osaliselt mõni menetlusosaline, kui see on asjaolusid arvestades õiglane, muu hulgas siis, kui see menetlusosaline esitas põhjendamatu taotluse, väite või tõendi. Kuivõrd võlausaldaja taotleb käesolevas tsiviilasjas avalduse läbi vaatamata jätmist TsMS § 423 lg 3 alusel, siis taotleb võlausaldaja jätta menetluskulud PankrS § 3 lg 2 ja TsMS § 172 lg 1 teise lause kohaselt võlgniku kanda. Lisaks oleks menetluskulude jätmine 80-aastase AIi kanda ka äärmiselt ebaõiglane. Võlausaldaja märgib siinjuures, et kogu pooltevaheline vaidlus (sh ka pankrotiavalduse aluseks olevad võlgniku poolt tasumata menetluskulud) on saanud alguse võlgniku poolt 2010. aasta üürisummade mittetasumisega võlausaldajale. Kohus on jätnud menetluskulude kindlaksmääramisel kohaldamata TsMS § 176 lg 1 nõuded. Võlgnik ei esitanud 05.10.2015 kohtuistungil menetluskulude nimekirja ega taotlust menetluskulude hüvitamiseks, märkides kohtus, et tal ei ole menetluskulude nimekirja esitada. Võlgniku 08.10.2015 täiendus kohtuistungi protokollile oleks tulnud kohtu poolt jätta tähelepanuta, kuna selles ei esitanud võlgnik menetluskulude nimekirja, mis seonduksid osalemisega kohtuistungil, kus lõpetati asja uurimine. Pealegi võlgniku esindaja 05.10.2015 kohtuistungil ei osalenud. Kohus on seega põhjendamatult ja alusetult leidnud, et võlausaldajalt kuulub võlgniku kasuks väljamõistmisele põhjendatud menetluskulu 160 eurot. Vastus määruskaebusel Võlgnik leiab, et ta ei ole toonud ühtegi põhjust maakohtu määruse muutmiseks. Menetluse edasine käik Harju Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas läbivaatamiseks ja lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu seisukoht Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et Harju Maakohtu 16.10.2015 määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuse väited ei anna alust maakohtu määruse tühistamiseks. Ringkonnakohus nõustub maakohtu määruse põhjendustega ja TsMS §-st 659 ja § 654 lg-st 6 tulenevalt põhjendusi ei korda. Nõustuda ei saa määruskaebuse väitega, mille kohaselt ei ole maakohus selgesõnaliselt ega üheselt arusaadavalt märkinud, millisel seaduslikul alusel kuulub menetlus käesolevas asjas lõpetamisele. Vaidlustatud maakohtu määrusest nähtuvad õigusnormid ja põhjendused, millest maakohus avalduse rahuldamata jätmisel ja menetluse lõpetamisel juhindus. Neile alustele on kaebuses viidanud ka võlausaldaja ise, leides, et maakohus on neile tuginedes jõudnud ebaõigele järeldusele. Ka ei saa maakohtu seisukohta, et võlgnik ei ole püsivalt maksejõuetu, mistõttu puudub alus tsiviilasja edasiseks menetluseks ja menetlus kuulub lõpetamisele, erinevalt kaebuses väidetust pidada vastuolus olevaks käesolevas asjas tehtud Harju Maakohtu 08.09.2015 määrusega võlgnikule ajutise pankrotihalduri määramise kohta. Võlgnikule ajutise

pankrotihalduri määramisel on kohus muu hulgas leidnud, et võlausaldaja on põhistanud võlgniku maksejõuetuse. Ringkonnakohus peab vajalikuks selgitada, et võlgnikule ajutise halduri nimetamise ajal, millele on osundanud ka maakohus 08.09.2015 määruses, oli võlgnikul kohustus võlausaldaja ees summas 1254,76 eurot, mis on suurem kui PankrS § 15 lg 3 p-s 3 sätestatud nõude alampiir. Võlgnikule ajutise halduri nimetamise ajal seega PankrS § 15 lg-s 3 sätestatud ajutise halduri nimetamata jätmise alused puudusid. Kohtule 01.10.2015 esitatud ajutise pankrotihalduri aruandes (p-s 3.2.2.1.2) märkis pankrotihaldur, et võlgniku poolt 15.09.2015 edastatud teate ning tõendi kohaselt on võlgnik nõude täiteasjas nr 022/2015/407 (pankrotiavalduse esitamise seisuga summas 513,76 eurot) täielikult rahuldanud. Kokku on ajutisele haldurile teadaolevalt võlgnikul kohustusi vähemalt summas 821,89 eurot. Neil pärast võlgnikule ajutise halduri nimetamist kohtu ette toodud asjaoludel on maakohus õigesti leidnud, et võlgnik ei ole püsivalt maksejõuetu PankrS § 1 lg-te 2 ja 3 tähenduses ja esineb ka PankrS § 15 lg 3 p-s 3 ja § 31 lg-s 2 nimetatud alus pankroti välja kuulutamata jätmiseks. Toodust tulenevalt puudus kohtul alus tsiviilasja edasiseks menetluseks ja kohus on õigesti leidnud, et menetlus käesolevas asjas kuulub lõpetamisele. Praeguses asjas esinenud asjaoludel, mil kohus oli asunud pankrotiavaldust sisuliselt läbi vaatama, puudus kohtul alus pankrotiavalduse läbi vaatamata jätmiseks. Vastuseks määruskaebuse väidetele seoses võlausaldajalt võlgniku kasuks väljamõistetud menetluskuludega märgib ringkonnakohus, et sellekohased kaebuse väited jätab ringkonnakohus tähelepanuta. TsMS § 178 lõike 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud ja menetluskulusid kandma kohustatud isik esitada menetluskulude kindlaksmääramise määruse või selle täiendamise määruse peale määruskaebuse üksnes juhul, kui kaebuse hind ületab 200 eurot. Võlausaldaja poolt esitatud määruskaebusest nähtub, et võlausaldaja palub jätta võlgniku avalduse rahuldamata ka 160 euro osas, millises ulatuses maakohus võlgniku avalduse rahuldas ja menetluskulud võlausaldajalt võlgniku kasuks välja mõistis. Eelnevast tulenevalt on kaebuse hinnaks 160 eurot, mis aga ei vasta TsMS § 178 lõikes 2 sätestatud edasikaebamist lubavale tingimusele. Seega ei ole antud juhul maakohtu määrus menetluskulude suuruse kindlaksmääramise osas tsiviilkohtumenetluse seadustiku kohaselt edasikaevatav. Määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb menetluskulud jätta TsMS § 171 lg 1 alusel võlausaldaja kanda. Vastavalt TsMS-i alates 01.01.2015 kehtiva redaktsiooni § 174 lõikele 1 määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Võlgniku poolt esitatud kaebuse vastuses ja samuti kohtule 15.12.2015 esitatud avalduses palub võlgnik lisaks juba väljamõistetud menetluskuludele summas 160 eurot lisada 30 eurot (1,5 tundi x 20) menetluskulusid vastuse koostamise eest määruskaebusele. Võlausaldaja võlgniku menetluskuludele vastuväiteid ei esitanud. Toimiku materjalidest nähtuvalt on võlgnikku käesolevas määruskaebemenetluses esindanud tema abikaasa TL. Võlgniku vastus võlausaldaja määruskaebusele on sisult ca 2,5 lehekülge suures formaadis teksti. Võlgniku esindaja tunnitasuks on avalduse kohaselt 20 eurot. Arvestades võlgniku esindaja kvalifikatsiooni ning kaebusele koostatud vastuse sisu ja mahtu võib ringkonnakohtu hinnangul menetluskulu 30 eurot vastuse koostamiseks määruskaebusele pidada põhjendatud ja vajalikuks. Kuivõrd võlgnik ei ole kinnitanud, et ta ei ole käibemaksukohuslane või ei saa muul põhjusel tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada, tuleb menetluskulud talle TsMS § 174 lg-st 10 tulenevalt hüvitada ilma käibemaksuta. Seega tuleb võlausaldajal võlgnikule hüvitada lepingulise esindaja kuluna 30 eurot (1,5h x 20).