MTÜ Pärnu Jahtklubi avaldus menetluskulude kindlaksmääramiseks rahuldada.
5.Mõista RS-lt välja MTÜ Pärnu Jahtklubi kasuks hüvitis apellatsioonimenetluse kulude katteks 1200 eurot.
6.Mõista RS-lt välja MTÜ Pärnu Jahtklubi kasuks viivis menetluskulude hüvitise 1200 euro tasumisega viivitamise korral võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras alates kohtuotsuse jõustumisest kuni menetluskulude täieliku tasumiseni.
7.Apellandi taotlus 04.11.2015 kohtuistungi protokolli parandamiseks jätta rahuldamata.
8.Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Selgitused Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha, sealhulgas avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi andmise taotlus ei peata menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud ja hageja nõue
1.17.03.2014 esitas hageja maakohtule hagi, milles palus kostjalt välja mõista kahjuhüvitise 10 080.19 eurot, hagi esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 787.32 eurot ning viivise alates hagiavalduse esitamisest kuni põhinõude tasumiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lõike 1 lauses 2 sätestatud määras. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.
2.Hageja ostis 31.07.2012 kaatri Quicksilver 470 Cruiser tähisega VLD-546 ostusummaga 9200 eurot (t I kd lk 13). Samal päeval korraldas hageja kaatri transpordi kostja jahisadamasse. Sadamas lasi hageja kostja töötajate abiga kaatri vette ning ankurdas selle kostja töötaja poolt osundatud kaikohale ujuvplatvormil. Kaatri vette laskmise ning sildumise protsess võttis aega mitu tundi.
3.Hageja valis kaatri hoidmiseks kostja jahisadama, kuna vastavalt kostja kinnitustele ning nähtuvalt paljudest teabesiltidest kostja territooriumil, pidi veesõidukite hoidmine olema kostja territooriumil turvaline ja ohutu. Nimelt lubasid kostja territooriumil olevad arvukad sildid, et sadamas on videovalve ja ajavahemikul 00:00–08:00, mil viibimine ujuvplatvormidel on keelatud, reageerib igale liigutusele tuntud turvateenuseid pakkuv äriühing USS Security Eesti AS (edaspidi USS, t I kd lk 14-17). Reageerimine pidi vastavalt kostja väidetele seisnema USS-i patrulli koheses kohaletulekus kostja territooriumile või koheses helistamises kostja vastavale töötajale. Pärnu Jahtklubi reklaamis kodulehel, et sadamas on ööpäevane valve, mis andis igale seal alust hoidvale isikule õigustatud ootuse valvega sadamale (t I kd lk 120). Seega oli tulenevalt ülaltoodust hageja ja kostja vahel sõlmitud teenuse osutamise leping, mille sõlmimisel oli hagejal õiguspärane ootus, et kasutades kostja teenuseid on kaater kindlas ja turvalises kohas.
4.04.08.2012 sai hageja teate, et tema kaater on leitud Pärnu jõe äärest roostikust juhusliku möödakäija poolt. Politsei fikseeris kaatri varguse ning rüüstamise (t I kd lk 18). Varguse ning rüüstamise käigus tekitatud kahju on järgmine: 1) varastatud mootor, läbilõigatud mootori tööks vajalik juhtmestik ja trossid ning kütuse voolikud; 2) põhjal suured vaod, millega on rikutud kaatri kaitsekiht; 3) lõhutud kaatri kajuti uks ja ukseluuk; 4) lõhutud mootori ja istumisala vaheline sein; 5) läbilõigatud ja varastatud
kajalood ja GPS; 6) varastatud kogu kalapüügivarustus ja merel käimise riietus. Kuna sel öösel oli torm, loksutas laine kaatrit öö läbi vastu kallast ja kive, mis põhjustas samuti kahjustusi. Varguse ja rüüstamise tulemusena olid esialgsed hinnangulised taastamiskulud kokku 9650 eurot (t I kd lk 19-20). Politsei abiga toimetati kaater taas kostja territooriumile (t I kd lk 21), kus selgus, et kostja ei olnud kaatri varguse faktist üldse teadlik.
5.Kostja ja USS vaatasid üle turvavideote lindistuse ja fikseeriti, et vargus toimus 03.08.2012 öösel vastu 04.08.2012 kell 01:03. Lindistuselt on näha, et varas käis 03.08.2012 öösel vastu 04.08.2013 kostja territooriumil vähemalt kolm korda: esimene kord lihtsalt jalutas ujuvplatvormidel ja uuris ümbrust, teisel korral varastas kaatri (seejuures mõnda aega kaatri juures tegutsedes, et see kai küljest lahti saada) ja kolmandal korral tuli tagasi, et varastada kaatri kõrvalasuvalt kummipaadilt aerud. Ühelegi varga liikumisele USS ega kostja ei reageerinud.
6.Kuna politsei ei suutnud varguse toimepannud isikut või isikuid tuvastada ja kriminaalasja kohtueelne menetlus lõpetati, esitas hageja kostjale ja USS-ile nõude varguse käigus tekitatud kahju hüvitamiseks. Sellele järgnesid pooltevahelised läbirääkimised, mille käigus kostja ja USS tunnistasid süüd varguse intsidendis. USS tunnistas, et turvatöötajad jälgisid öösel 03.08.2012 vastu 04.08.2012 kaameraid, kuid ei märganud vargust. 12.09.2012 kohtumisel palus USS töötaja Aivar Pärna edastada hagejal USS-ile nägemus ja ettepanek, kuidas võiks toimuda tekkinud kahju hüvitamine. Nimetatud kohtumise salvestas hageja isiklikul otstarbel ning on salvestise esitanud tõendina. AP selgitas, et andurid, mille eest oli vastutav kostja, ei andnud signaali USS-i juhtimiskeskusesse, mistõttu ei jõudnud USS-i patrullini ka info varguse kohta. Hageja ees oli valvesüsteemi korrasoleku eest ja USS-i reageerimise eest vastutav kostja, kuna hagejal oli sõlmitud leping kostjaga.
7.18.09.2012 edastas hageja USS-ile e-kirja, milles tegi ettepaneku, et kogu 9650 euro suurusest tekkinud kahjust likvideerib hageja ise umbes 2850 euro ulatuses kahju ning palub USS-il ja kostjal solidaarselt hüvitada talle uus kaatri mootor. Kuna USS ei vastanud ettepanekule, saatis hageja USS-ile 15.10.2012 järelpärimise. Seepeale toimus hageja e-kirjale vastamise korduv edasisuunamine ning tähtaegade edasilükkamine kuni 28.11.2012, mil hageja sai USS-ilt vastuse, et vahejuhtumi põhjal on USS saatnud ametliku vastuse kostjale ning palus pöörduda kostja poole selgituste saamiseks ja USS-i seisukohaga tutvumiseks (t I kd lk 22-26). Seepeale pöördus hageja kostja poole, kellega toimusid taas läbirääkimised. Kostja tunnistas, et tegemist on äärmiselt kahetsusväärse juhtumiga ja kinnitas, et kostja lõpetab USS-iga valveteenuse osutamise lepingu, kui viimane ei hüvita hagejale tekitatud kahju.
8.04.02.2013 edastas kostja hagejale teate, et USS ei võta endale vastutust toimunud intsidendi eest, kuid et hea tahte märgina on USS teinud oma kuludega korda kostja valvesüsteemi ja on nõus kompenseerima hageja nõude kindlustuse omavastutuse suuruse ulatuses, so ca 1000 euro ulatuses (t I kd lk 27-29). Hageja sellist pakkumist aktsepteerida ei saanud, kuna pakutud summa moodustas vaid 10% kogu tekkinud kahjust. Samas viitab nimetatu, et kaatri vargus oleks jäänud toimumata, kui kostja valvesüsteem oleks olnud töökorras.
9.09.04.2013 saatis Legal Services OÜ hageja nimel kostjale kahju hüvitamise nõude summas 10 170 eurot (t I kd lk 31-35), mis koosnes 9560 euro ulatuses kaatrile tekkinud kahjust ning 520 euro ulatuses õigusabi teenuse osutajale tehtud kulutuste hüvitamise
nõudest (t I kd lk 36). Kostja 17.04.2013 vastuses (t I kd lk 38-40) ei tunnistanud hageja nõude olemasolu, kuigi võttis omaks, et hageja kaater tema territooriumil 04.08.2012 öösel sildus. Samuti nõustus kostja faktilise asjaoluga, et politsei oli fikseerinud kaatri varguse ning rüüstamise 04.08.2012 ning et koos politsei abiga toimetati kaater taas kostja territooriumile. Samuti, et koos USS-iga vaadati üle turvalindistused, millelt nähtus kaatri varguse intsident 04.08.2012 kell 01:03.
10.Kostja 15.04.2013 vastusele esitas hageja omapoolsed seisukohad ja vastuväited 27.05.2013, millega jäi oma esitatud nõude juurde ning täiendas nõude aluseks olevaid faktilisi ja õiguslikke asjaolusid (t I kd lk 41-44). Samuti esitas hageja tõendid, mis tõendavad kaatrile tekkinud kahju suurust summas 9560.19 eurot: Balti Merekaatrite OÜ poolt väljastatud arve nr LV00171 mootor „Mercury F50 ELPT EFI“ eest summas 5495 eurot (t I kd lk 45); Tanni-Vakoma OÜ poolt mootori ja elektroonika paigalduse eest väljastatud arve nr 102346 summas 979 eurot (t I kd lk 46); Pärnu Konksupood poolt saadetud allahindlust sisaldav kalapüügivarustuse ja merelkäimise riietuse pakkumine kogusummas 981.19 eurot (t I kd lk 47); Tanni-Vakoma OÜ poolt saadetud pakkumine nr 100290 kaatri keretööde remondiks kogusummas 2105 eurot (t I kd lk 48); väljavõte kaatri müügikuulutusest portaalis www.auto24.ee (t I kd lk 49-50), millelt nähtub kaatri müügipakkumise hind ning arvukad pildid, mis näitavad, et kaatri seisukord oli hea ning et varasemad vigastused puudusid.
11.03.10.2013 saatis kostja hageja 27.05.2013 seisukohale vastuse (t I kd lk 52-53), milles jäi oma 15.04.2013 vastuses esitatud seisukohtade juurde ning lisas, et kostja on USS-iga sõlminud valveteenuse lepingu vaid oma varade kaitseks ning kostja territooriumil üldise turvalisuse ja ohutuse tagamiseks. Samuti leidis kostja, et kostja töötaja poolt sildumiskoha osundamine ei ole käsitletav aktseptina lepingu sõlmimiseks ning võrdles seda autoparklas parkla sildi alt läbi sõitmisega. Kostja tugines oma vastuses ka Pärnu Jahtklubi meelespeale, mille sätted vabastavad kostja igasugusest vastutusest seonduvalt tema territooriumil juhtuvaga. Seejuures on kostja ka ise toonud välja, et hageja ei ole täitnud deklaratsiooni, mis viidet nimetatud meelespeale sisaldab.
12.20.10.2013 saatis hageja kostjale viimase kohtuvälise seisukoha, millega esitas oma seisukohad ja vastuväited kostja 03.10.2013 vastusele (t I kd lk 55-57). Hageja jäi oma seisukoha juurde, et ainuüksi asjaolu, et kaater sadama territooriumil viibis, tõendab seda, et poolte vahel oli sõlmitud leping. Kostjapoolse loata ei oleks hageja kaater kostja sadamas saanud silduda. Kaatri vettelaskmine toimus mitme tunni jooksul, mistõttu on alusetu väita, et poolte vahel ei ole sõlmitud lepingut seonduvalt kaatriga. Samuti on asjakohatu siduda lepingu olemasolu aluse deklaratsiooni täitmisega, kuna kostja ei ole hagejalt aluse deklaratsiooni täitmist palunud (tulenevalt sellest ei laiene hagejale ka sadama meelespea ning selles toodud tingimused). Deklaratsioonis viidatud Pärnu Jahtklubi Meelespea punkt 2.14., mis välistab kostja vastutuse kahju eest ja selgitab, et kostja lepingulise hoidmise teenust ei osuta, on hageja hinnangul tüüptingimusena hagejat kui tarbijat ebamõistlikult kahjustav ja seega tühine. Hageja rõhutas üheselt mõistetavust, et kui isik toob oma vara teise isiku valvega territooriumile hoiule ning kohustub maksma selle eest tasu, on pooled saavutanud hoiuteenuse osutamises kokkuleppe. Seejuures ei olnud kostja tegevuseks lepingu sõlmimisel pelgalt sildumise koha osundamine, vaid kostja töötajad aitasid hagejal kaatrit vette lasta ja teostasid muid abistavaid toiminguid. Tulenevalt sellest on asjakohatu kostja võrdlus, et autoparkla sildi alt läbisõitmine parklaalale ei tähenda veel lepingu sõlmimist teenuse osutajaga. Tegemist ei olnud lihtsalt ühe poole iseseisva tegevusega, vaid kaatri sildumine toimus
mõlema osapoole aktiivsel tegevusel. Viitega Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-30-06 leidis hageja, et tegemist oli poolte vahel sõlmitud hoiulepinguga.
13.Vastuseks kostja vastuväidetele leidis hageja seoses kaatri kindlustamisega, et oli kaatri kindlustamiseks 04.08.2012 hommikuks kokku leppinud kohtumise AS IIZI Kindlustusmaakler esindajaga KM-ga, kes pidi enne kindlustuspoliisi väljastamist vaatama kaatri üle ning tegema pilte. Kuna kaater aga varastati ning rüüstati, tühistas hageja ebaotstarbekuse tõttu kohtumise kindlustusmaakleriga ning kaater jäi kindlustamata. Pärnu Sadama eeskirja olemasolule ei ole kostja varasemalt viidanud, seega ei saa selle tingimused hagejale siduvad olla. Hageja selgitas, et soovis kaikoha kasutamise eest kostja rahaasjadega tegelevale administraatorile juba 31.07.2012 tasuda, kuid kostja administraator ei viibinud sel hetkel oma laua taga. Kuna hageja oli kostja klient juba varasemast ning kostja töötajatele teada, samuti põhjusel, et kaatri vettelaskmine ja sildumine võttis aega mitu tundi ning oli juba hilisõhtu, ütles kostja töötaja (sadamakorraldaja, kes abistas kaatri vette laskmisel ja sildumisel) hagejale, et maksku siis, kui aega saab. 03.08.2012 tulid hageja ja KL kostja sadamasse restorani sööma ning soovisid tasuda ka kaikoha kasutamise eest, kuid kostja administraatoril oli kiire suure hotelli saabunud grupi tõttu ning ei saanud hagejat teenindada. Hageja küsis, kas sobib, kui tuleb maksma 04.08.2012 hommikul, kuna niikuinii oli järgmisel hommikul plaanis tulla kindlustusmaakleriga kaatrist pilte tegema, ning kostja administraator vastas jaatavalt. Hageja on valmis 3 päeva kaikoha kasutamise eest makstavat tasu (so 16 eurot ööpäevas ehk kokku 48 eurot) tasaarvestama hageja kahjuhüvitise nõudega kostja vastu. Puutuvalt kostja esitatud 2012.a aluse deklaratsiooni võib hagejat mõista, kuna viide kostja meelespeale on üsna peidetud. All väikeses kirjas on märgitud: „Deklaratsiooni esitamisega kinnitan, et olen tutvunud ja kohustun järgima Pärnu Jahtklubi kodukorda – viide interneti lingile, kus vastav dokument on kättesaadav ja sadama meelespead – viide pikale ning ilmselgelt mittemeeldejäävale interneti lingile“. Võttes arvesse, et hageja allkirjastas vastava dokumendi paberkandjal, on ilmselge, et reaalselt hagejal enne deklaratsiooni allkirjastamist kostja kodukorra ja meelespeaga võimalus tutvuda puudus.
14.Poolte vahel sõlmitud lepinguliigi osas leidis hageja, et olenemata sellest, kas poolte vahel oli sõlmitud hoiuleping, rendileping või mõni muu teenuse osutamise leping, oli pooltevahelise lepingu üheks tingimuseks kostja kohustus tagada kaatri turvalisus oma territooriumil.
15.Seoses kahju suurusega märkis hageja, et püüdis otsida kaatrile võimalikult soodsat uut mootorit, sh kasutatud mootorit, kuid sobivat pakkumist ei leidnud. Kaatri tootmisaasta võib küll 2006 olla, kuid varastatud mootor oli toodetud aastal 2008. Seejuures ei oma paadimootorite seisukorra kohalt tähendust, mis aastal oli mootor toodetud, vaid mis on mootori töötatud tundide arv. Varastatud mootori töötatud tundide arv oligi väga väike (385h), kuna eelmine omanik hoidis seda suuremalt jaolt oma garaažis. Seega oli tegemist sisuliselt uue mootoriga. Pärnu Konksupoe pakkumus tõendab, kui suures summas sai hageja kahju kalastusvarustuse varguse tõttu. Pakkumuses toodud varustus on analoogne sellega, mis oli kaatris varguse hetkel ning mida pärast vargust ning rüüstamist enam kaatris ei olnud. Tanni-Vakoma OÜ sularahaarves nr 102346 ja pakkumises nr 100290 nimetatud tööde tööde põhjendatus ja vajalikkus kahjunõude seisukohalt tuleneb sellest, et kaatri varguse ja rüüstamise tagajärjel sai kaater kahjustada, mistõttu vajas nimetatud arves ja pakkumises toodud remonti ning varuosi. Kuna kaater osteti heas seisukorras 31.07.2012 maksumusega 9200 eurot ning see varastati ja rüüstati kõigest mõned päevad hiljem, ei saanud kaatri seisukord
märkimisväärselt enne vargust väheneda. Kaatri head seisukorda tõendavad ka fotod (t I kd lk 118-119).
16.Iga mõistlik inimene järeldaks, et ööpäevaringne valve on kostja jahisadamas kõikide seal asuvate objektide turvalisuse ja ohutuse tagamiseks. Seejuures ujuvkaidel asuvatel siltidel on viidatud, et seal on teatud ajal liikumine keelatud ning et selleks on seatud videovalve. Ujuvkaidel olev kostja vara on aga marginaalne ning iga mõistlik inimene eeldaks nendest siltidest, et videovalve on seatud just ujuvkaidel silduvate veesõidukite valvamiseks. Sellise kinnituse andis hagejale ka kostja sadamakorraldaja kaatri sildumise päeval. Ujuvkaidel olevatelt siltidelt nähtub, et aluste sildumiskohtadel on kõrvalistel isikutel viibimine keelatud 00.00-08.00. Kostja on menetluses kinnitanud, et selleks, et ujuvkaidel nimetatud ajavahemikul viibida saaks, tuleb luba küsida kostjalt ning luba saavad küsida vaid isikud, kelle alused kostja territooriumil asuvad. Seega hageja hinnangul rakendub 00.00–08.00 kostja territooriumil, või vähemasti ujuvkaidel, pääslarežiim, kuna viibida saavad seal vaid kostja teenuseid kasutavad isikud kostja eelneval nõusolekul. Vastav asjaolu on fikseeritud ka meelespea punktis 9.2.
17.Hagejal kui tavapärasel tarbijal ei pea olema teada, mis pädevused on või ei ole kostja töötajatel. Kostja sadamakorraldaja toimis hageja teenindamisel kostja esindajana ning hagejal puudus igasugune alus kahelda tema väidete tõele mittevastavuses. Kostja töötajate pädevuse küsimus on kostja töökorralduslik siseasi. Kui kostja territooriumil olevate aluste valvamine ei kuulu kostja poolt pakutavate teenuste hulka, tuleks seda kostjal oma töötajatele ka selgitada.
18.Valvesüsteemi andurite ja nende toimimise kirjeldamisel lähtus hageja USS-i spetsialisti selgitustest 12.09.2012 kohtumisel, mille salvestise on hageja kohtule esitanud. 11.11.2014 kohtuistungil tunnistas kostja, et kaide juures on kaamerad, mille andurid aktiveeruvad. Ilmselt ei jõudnud tänu katkistele anduritele vastav info USS-ini. Kostja vastuväited
19.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Kostja ei vaidlustanud kaatri sildumise fakti, kuid leidis, et sildumine toimus 03.08.2012. Samuti märkis kostja, et politsei registreeris, et kaatri võimalik vargus võis toimuda 03.08.2012 kuni 04.08.2012 vahemikus kell 23:00 kuni kell 09:41. Hageja on ise viidanud, et vaadates USS esindajatega videosalvestisi, võis kaatri oletatav vargus toimuda 04.08.2012 öösel kell 01:03. Politsei registreeris vahejuhtumi küll vargusena, kuid kuna väidetava varguse toime pannud isikuid ei õnnestunud tuvastada, peab lähtuma siiski oletusest. Samas ei vaielnud kostja vastu asjaolule, et hagejale kuulunud kaater ujuvplatvormi kaikohalt eelviidatud ajal tuvastamata isikute poolt teisaldati. Kuna kriminaalasja kohtueelse menetluse käigus kogutud tõenditega ei ole suudetud tuvastada süüdlase isikut, lõpetati kriminaalasja menetlus 15.10.2012.
20.Kostja ei pidanudki kaatri vargusest teadma, kuna ei osutanud hoiuteenust. Samuti ei ole kostja kunagi tunnistanud oma süüd varguses. Kostja asus seisukohale, et tal puudub igasugune süü ning väljendas selgelt oma vastavat seisukohta kirjalikes vastustes 17.04.2013 ja 03.10.2013. Võimalik hageja ja USS-i vahel toimunud e-kirjavahetus ei saa tõendada, et kostja on tunnistanud oma süüd varguse intsidendis. Esitatud e-kirjadest ei ole võimalik välja lugeda kostja ega USS-i nõustumist hagejale kahju tekitamisega ega süü võtmisega varguses. Hageja on asunud e-kirjades sisalduvat tõlgendama erinevalt nende tegelikust sisust. Kostja seaduslik esindaja on 04.02.2013 e-kirjas selgelt vahendanud USS-i seisukohta, et viimane ei võta enesele vastutust toimunud intsidendi
eest. USS oli hagejale hea tahte märgina ja kompromissina nõus hüvitama võimaliku omavastutuse osa, kuid hageja kaater oli kindlustamata ning hageja keeldus USS-i pakkumisest. Läbi viidatud pakkumise tegemise ei ole võimalik kostja süü tõendamine. Samuti ei ole võimalik kostjal kommenteerida hageja võimalikke jutuajamisi USS-i esindajatega. Kostja ei ole kunagi hagejale lubanud lõpetada USS-iga valveteenuse osutamise lepingut juhul, kui see ei hüvita hagejale tekkinud kahju.
21.Hageja on vääralt leidnud, et kostja kohustuseks oli tagada reageerimine igale liikumisele ujuvplatvormidel kell 00:00–08:00. Kostja ei paku sadamas silduvatele alustele valvamisteenust ega võta endale sellega seonduvalt vastutust. Nimetatud kohustust ei tulene kostjale sadamaseadusest (SadS), Pärnu sadama eeskirjast (t I kd lk 79-98), jahisadama meelespeast (t I kd lk 99-102) ega muudest aktidest. Kostja pakub sadamas silduvatele alustele selgesõnaliselt ainult kaikoha kasutamise teenust ja sellega kaasnevaid teenuseid (vesi, elekter, prügivedu, dušš, tõsteteenus) vastavalt oma hinnakirjale (t I kd lk 103).
22.Samuti ei saa lepingu sõlmimisena käsitleda olukorda, kus kostja töötaja viitas külalisena käsitletavale hagejale kaatri vettelaskmise ja sildumise kohale. Kõikide jahisadamasse sisenevate aluste sildumise koha kontroll on hädavajalik selleks, et tagada ohutu liiklus sadama territooriumil, mis on iga sadama avalik-õiguslik ülesanne. Seega täitis kostja eelpool toodud tegevusega oma igapäevast hoolsuskohustust, mis tuleneb SadS-st, Pärnu sadama eeskirja (kinnitatud 01.06.2007.a) punktist 3.7.4 ja IV peatükis „Laevade seismine sadamas“ nõuete kontrollimise vajadusest ning jahtklubi jahisadama meelespea punktidest 2.1 ja 2.2. Avalikult kasutatavas sadamas ei ole mõeldav, et alused saaksid silduda või vette laskuda aluse omaniku enda otsuse kohaselt. Eelnevast tulenevalt ei ole tegemist käitumise või teoga väljendatud nõusolekuga sõlmida leping. Vastupidine tõlgendus oleks vastuolus SadS-ga ning kõigis jahisadamates kehtivate reeglite ja praktikaga.
23.Lepingu mittesõlmimisest annab tunnistust ka hageja enese käitumine, kuna reeglina täidab aluse omanik või tema poolt volitatud isik aluse deklaratsiooni, milles märgitakse aluse ja selle omaniku andmed, sildumise periood ning samuti kinnitatakse deklaratsiooni allkirjastamisel, et ollakse tutvunud jahisadama kodukorra ja meelespeaga. Deklaratsioonide olemasolu tagab arvestuse seisvate aluste arvu, nende peatumise aja ja sõlmitud teenuste hulga üle, kuid ei hõlma aluste liikumise kontrolli ja fikseerimist koos sellekohase aruandlusega. Hageja eelnimetatud deklaratsiooni ei täitnud, samuti ei tasunud kaikoha kasutamise eest ning seega puudub hagejal nõue kostja vastu mistahes õiguslikul alusel. Hageja on ka eelnevalt endale kuuluvate erinevate alustega kostja ujuvkail sildunud ning kostja poolt kehtestatud regulatsioonid deklaratsiooni esitamise kohta ja sildumise hinnakirja osas on hagejale teada. Kostja esitas hageja poolt 2012.a täidetud aluse deklaratsiooni jahi Pakri 480 VLC 795 registreerimise kohta (t I kd lk 141). Deklaratsioonilt nähtuvad mh selgelt viited osutatavatele teenustele ja sadama kodukorrale ning see tõendab asjaolu, et tegelikkuses oli hageja kursis sadama nõuete ja kodukorraga.
24.Isegi juhul, kui oleks tuvastatav lepingu sõlmimine poolte vahel (millega kostja ei nõustu), ei oleks poolte vahel mingil juhul tegemist hoiulepingu ja hoiuteenuse osutamisega, kuna ei esine kõige olulisemat tingimust – hageja poolt kaatri üleandmist kostjale. Kostja võimaldab hinnakirjas sätestatud tasu eest kaikoha kasutamise ja sadama poolt pakutavate lisateenuste tarbimist, kuid ei paku hoiuteenust. Hageja ei andnud kostjale üle kaatri valdust võtmete ega dokumentide näol. Jahisadama meelespea punkt
2.14 sätestab ühemõtteliselt, et jahisadam ei osuta silduvatele alustele lepingulist hoidmise teenust ega vastuta kahjude eest, mis võivad jahisadama territooriumil ja akvatooriumil tekkida varguste, loodus- ja tuleõnnetuste tagajärjel. Pärnu sadama eeskirja VI peatükk loetleb sadamas osutatavad kõik teenused ja tariifid, kuid aluste hoiuteenuseid eeskirja kohaselt ei osutata. Väikesadama operaator ei pea vastutama seal silduvate aluste turvalisuse eest muudel juhtudel, kui peab tagama sadamarajatiste korrasoleku. Seda, et sadamas aluse hoidmine ei vasta hoiulepingu tunnustele, vaid on oma olemuselt rendileping, on märgitud ka Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-26-06.
25.Kostja territooriumile paigaldatud sildid tekstiga „USS valvab“, „Videovalve“, „00:00 kuni 08:00 ujuvkaidel viibimine keelatud!, „Meil on videovalve“ ei viita asjaolule, et kostja osutaks valveteenust sadamakail silduvatele ja kolmandatele isikutele kuuluvatele alustele ja varale. Kõnealused sildid teavitavad videovalve olemasolust, kuid neil siltidel ei ole infot selle kohta, et USS või kostja osutaksid valveteenust sildumiskohtades seisvate aluste turvalisuse tagamiseks ning hagejal ei saanud sellise teenuse osutamise osas tekkida mingisugust õigustatud ootust. Kostja on sõlminud valveteenuse lepingu enda varade ja sadama territooriumi üldise turvalisuse ja ohutuse tagamiseks. Videovalve faktilisest olemasolust ei ole tuletatav valveteenuse osutamine hoiuteenusena kõigile sadamas viibivatele alustele ja isikutele. Tavapäraseks võib pidada, et ettevõtted kaitsevad oma valdust ja omandit seaduslike vahenditega, osutamata sellega turvateenust kolmandatele isikutele. Turvakaamerad ja muud kõrvalisi isikuid heidutavad vahendid on paigaldatud eelkõige jahtklubi enese inventari kaitse eesmärgil. Sadama spetsiifikast tulenevalt on territooriumi valvel suur tähtsus – seda läbib suur rahvahulk, kuna osutatakse toitlustusteenuseid, korraldatakse kontserte jne. Sarnaseid valveviise ja hoiatavaid silte kasutavad näiteks bensiinijaamad oma parklate ja muude alade turvamiseks, mis ei tähenda, et nad osutaksid oma aladel sõidukite hoidmise teenust.
26.Kostja territoorium on avatud, seega ei ole võimalik teha kindlaks kolmandatele isikutele kuuluva vara kuuluvust ja sellega seonduvalt osutada ka hoiuteenust. Hageja viidatud kostja töötaja väidetavad suulised väited hagejale valveteenuse osutamisest ja 3–4 minutilisest reageerimisajast ei vasta tõele ning on paljasõnalised, kuna kostja töötajatel ei ole pädevust vastavaid asjaolusid väita. Hageja ei täpsusta, kes võis vastav töötaja olla ning seetõttu on hageja väited paljasõnalised. Lisaks on hageja poolt kohtule esitatud teave vasturääkiv, kui vastuses viitab ta, et kostja töötaja rääkis talle valveteenuse osutamise üksikasjadest, kuid hiljem väidab hageja, et kostja töötajat ei olnud laua taga ning tal ei olnud aega hagejat teenindada. Seega ei ole hageja väited eluliselt usutavad.
27.Antud juhul ei ole kostja rikkunud hageja ees kohustust, mis oleks kahju tekkimise aluseks, kuna ei ole võtnud hageja ees lepingulist kohustust kaatri hoiuteenuse osutamiseks. Samuti ei kohaldu viivis vastavalt võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lõikele 1 ja kahjuna ei ole käsitletavad kulud õigusabile 520 eurot. Isegi juhul, kui eeldada, et hagejal on tekkinud kostja vastu kahju hüvitamise nõue, on kahju hüvitamise eesmärgiks asetada kannatanu olukorda, milles kahju ei oleks tekkinud, sh tuleb vältida kannatanu alusetut rikastumist. Hageja esitatud Balti Merekaatrite OÜ 19.04.2013 arvest nr LV00171 nähtub, et hageja on soetanud uue mootori, kuid nähtuvalt auto24.ee müügikuulutusest oli kaatri tootmisaastaks 2006.a. Täielikult arusaamatuks jääb Pärnu Konksupoe poolt koostatud pakkumine summas 981.19 eurot. Samuti jääb asusaamatuks Tanni-Vakoma OÜ sularahaarves nr 102346 ja pakkumises nr 100290 nimetatud tööde põhjendatus ja vajalikkus kahjunõude seisukohalt (tööde ja kaupade maksumust ei ole spetsifikatsioonis eraldi välja toodud). Nõudele on lisatud pildid paadist pärast selle leidmist, kuid tegelikkuses ei selgu kaatri väärtus varguse hetkel ega ka võimalikud
vigastused, mis paadil võisid olla enne selle vargust. Auto.24.ee portaalis avaldatud pildid ei saa olla tõendusmaterjaliks käesoleva kahju hüvitamise nõude puhul.
28.Kuigi hageja leidis, et jahtklubi meelespea tingimused temale ei kohaldu, leidis ta, et jahtklubi meelespea punkt 2.14 on tüüptingimusena teda ebamõistlikult kahjustav. Kostja pakub oma territooriumil olevat kaikohta hinnakirjas fikseeritud tasu eest väikelaevale vajalike teenuste tarbimiseks, kuid ei sõlmi hoiulepingut väikelaeva ega sellel olevate asjade hoidmiseks ning ei vastuta väikelaeva ega väikelaeval paikneva vara eest. Seega ei ole eelnimetatud punkt käsitletav tüüptingimusena hoiulepingu sõlmimisel nagu käsitleb seda hageja.
29.Isegi aluse deklaratsiooni täitmine ja kostjale selle esitamine ei tähenda veel hoiulepingu sõlmimist, vaid annab õiguse kasutada sildumiskohta. Deklaratsioonide olemasolu tagab arvestuse seisvate aluste arvu, nende peatumise aja ja sõlmitud teenuste hulga üle, kuid ei hõlma aluste liikumise kontrolli ja fikseerimist koos sellekohase aruandlusega.
30.Hageja ja USS esindaja vahel toimunud e-kirjadevahetus või lindistatud vestlus ei saa tõendada, et poolte vahel oli sõlmitud hoiuleping või et kostja oleks tunnistanud oma süüd varguses. Kostjale jäi arusaamatuks hageja väidetu, mille kohaselt oli kostjal kohustus hoida korras valvesüsteemi andurid. Menetluse käigus on kinnitust leidnud asjaolu, et turvakaamerad töötasid ning arusaamatuks jääb, milliste andurite mittetöötamisele hageja viitab. Samuti jääb arusaamatuks, milline signaal ja milliste andurite läbi pidi jõudma USS-i valvekeskusesse, kuna aluseid ei ühendata mingisuguste anduritega. Esimese astme kohtu otsus
31.27.03.2015 otsusega jättis Pärnu Maakohus hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda ning mõistis hagejalt kostja menetluskulude katteks välja 2300 eurot.
32.Käesolevas asjas on kohtu hinnangul kronoloogilises järjekorras leidnud tuvastamist järgmised faktilised asjaolud: 1) hageja soetas 31.07.2012 vaidlusaluse kaatri (müügileping t I kd lk 13), kaatrit kohe ei kindlustanud seoses omandiõiguse ülemineku vormistamisega, kindlustusmaakleriga kohtumine oli kokku lepitud 04.08.2012 kostja sadamas; 2) sama päeva õhtupoolikul sildus hageja ostetud kaatriga kostjale kuuluva Pärnu Jahisadama kai ääres, kus teda sildumisel (mis kestis mitu tundi) abistas sadama korrapidaja (hageja seletus vande all ja KL ütlused, korrektne ametinimetus sadama korrapidaja on esiletoodud tunnistaja II poolt, kes töötas aastaid kostja sadama tegevjuhina); 3) sadama korrapidaja selgitas hageja küsimuste selgituseks sadama videovalve tingimusi, st seda, et kaamerad on kaide juurde paigutatud ning öisel ajal (vähemalt 00.00–08.00) peaks lubamatule liikumisele kaidel USS reageerima 3-5 minutiga (hageja seletus vande all ja tunnistaja KL ütlused, USS-i tegevuse osas ka esitatud salvestiselt nähtuvad USS-i töötaja AP selgitused ja tunnistaja II ütlused). Siinkohal märkis kohus, et nii AP kui II on sarnaselt selgitanud, et eelnimetatud öisel ajal kaidel liikumise korral peaks USS-i töötaja esmalt uurima kostja administraatorilt sellise tegevuse loa kohta ning selle puudumisel asjaolude selgitamiseks kohale sõitma; 4) kuivõrd hageja oli ka varasemalt kostja sadamas kaatriga sildunud (t I kd lk 141), teadis ta vajadusest otsida üles administraator, kelle juures vormistada aluse deklaratsioon ning tasuda kaikoha eest, paraku ei viibinud administraator oma töökohal ning hageja otsustas nimetatud toimingud teha hiljem (hageja seletus vande all ja tunnistaja KL ütlused).
Kohus märkis, et kaatri dokumentatsioone ja/või võtmeid hageja kellelegi kostja töötajaist üle ei andnud ega kavatsenudki seda teha, kuivõrd see ei ole ka kostja sadama praktika (tunnistaja II ütlused ja hageja seletus vande all); 5) seejärel sõitis hageja koos tunnistaja IK ja tema kaaslasega sama kaatriga jõel ca paar tundi ning sildus uuesti sadamakai ääres. Pärast sildumist lahkus hageja sadama territooriumilt, täiendavalt administraatorit aluse deklaratsiooni täitmiseks ja kaikoha eest tasumiseks otsimata (hageja seletus vande all ja tunnistaja IK ütlused); 6) 03.08.2012 saabus hageja koos KL-iga Jahtklubi restorani õhtusöögile, mille lõppedes soovis uuesti registreerida aluse ja tasuda kaikoha eest, kuid administraator oli hõivatud suurema turistide grupi teenindamisega ning jutu vahele sai hageja administraatoriga kokku leppida, et nimetatud toimingud teeb ta järgmisel päeval, mil pidi nagunii kindlustusmaakleriga kaatrit üle vaatama tulema (hageja seletus vande all ja tunnistaja KL ütlused); 7) ööl vastu 04.08.2012 kell 01:03 hageja kaater varastati ja rüüstati, kusjuures sadama turvakaamera lindistuselt on näha, et varas käis sel öösel kostja territooriumil vähemalt kolm korda: esimene kord lihtsalt jalutas ujuvplatvormidel ja uuris ümbrust, teisel korral varastas kaatri (seejuures mõnda aega kaatri juures tegutsedes, et kaater kai küljest lahti saada) ja kolmandal korral tuli varas tagasi selleks, et varastada kaatri kõrvalasuvalt kummipaadilt aerud. Ühelegi varga liikumisele USS ega kostja ei reageerinud, kuigi varga tegevus oli kaamerast näha (sisuline vaidlus puudub, aga viimases lauses nimetatud asjaolusid on kinnitanud AP esitatud salvestisel olevas vestluses).
33.Järgnevalt tuleb lahendada küsimus kas ja milliste tingimustega lepingu sõlmisid pooled nimetatud faktilisi asjaolusid (eelkõige punkte 2 ja 3) arvestades.
34.Kostja leidis, et kui üldse saab poolte vahel lepingu sõlmituks lugeda, on tegemist rendilepinguga. Kostja viidatud Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-26-06 on Riigikohus nõustunud ringkonnakohtu järeldusega, et sadamakoha kasutamise leping, millega sadama valdaja kohustus tagama tasu eest kaatri omanikule sadamakoha hooaja lõpuni, on õiguslikult kvalifitseeritav rendilepinguna. Samas jätab kostja arvestamata, et nimetatud lahendis kirjeldatud sündmused ja sadamakoha kasutamise lepingu sõlmimine toimus ajal, mil VÕS ei kehtinud (2001.a suvel). Enne 01.07.2002 ehk enne VÕS-i kehtima hakkamist reguleeriti kasutuslepinguid eraldi elamuseaduses ja rendiseaduses (viimasele viitab ka Riigikohus nimetatud lahendis), kusjuures neid eristati lepinguobjekti järgi. VÕS § 339 kohaselt on rendilepinguga tegemist vaid juhul, kui lisaks eseme kasutusse andmisele võimaldab rendileandja rentnikule ka rendilepingu esemest korrapärase majandamise reeglite järgi saadava vilja. Kui lugeda praegusel juhul poolte vahel leping sõlmituks, ei saa seega tegemist olla rendilepinguga, sest kaikoha kasutamisest (sarnaselt nt õiguse või maatüki kasutamisega) ei saa rentnikule mingit vilja tekkida. Seega oleks võimalik rääkida vaid üürilepingust VÕS § 271 mõttes, mille kohaselt kohustub üks isik (üürileandja) andma teisele isikule (üürnikule) kasutamiseks asja ja üürnik kohustub maksma üürileandjale selle eest tasu. Selline regulatsioon oli ka Pärnu Jahisadamas, mis on vastavalt MTÜ Pärnu Jahtklubi jahisadama meelespea üldinfole (t I kd lk 95) passistatud Pärnu Sadama osana. Üheks kostja osutatavaks teenuseks on kaikoha kasutusse andmine tasu eest, mis nähtub nii kostja veebilehelt www.jahtklubi.ee kui kostja juures aluse omaniku täidetavalt deklaratsioonilt (t I kd lk 141). Nagu selgitas tunnistaja II, toimub aluse deklareerimine ja soovitava teenuse eest tasumine pärast sildumist kostja jahisadama hoones, kusjuures makseid ei saa teostada sadamakail. Hageja teadlikkust sellisest teenuste korraldamisest näitab ka tema enda seletus, mille kohaselt üritas ta kaikoha teenuse eest kostja administraatorile tasuda vähemalt kahel korral pärast sildumist. Pealegi on hageja selgitanud, et on ka varasemalt
kostja peetavas sadamas sildunud ja deklaratsiooni täitnud (hageja täidetud deklaratsioon t I kd lk 141).
35.Hageja leidis, et poolte vahel oli sõlmitud hoiuleping või vähemalt nn segaleping mitme lepingu tunnustega, mille üheks osaks oli kostja kohustus osutada hageja kaatri suhtes vähemalt ajavahemikul 00.00–08.00 hoiuteenust. Kohus viitas VÕS § 1 lõikele 2. VÕS § 883 sätestab, et hoiulepinguga kohustub üks isik (hoidja) hoidma teise isiku (hoiuleandja) poolt temale üleantud vallasasja ja hoidmise lõppemisel selle hoiuleandjale tagastama. VÕS § 891 lõige 2 täpsustab, et asi tuleb tagastada seisundis, milles see hoiule võeti ning et asja tagastamisega seotud riisikot kannab hoiuleandja. Hoid võib olla tasuline või tasuta (VÕS § 884), majandus- või kutsetegevuses tegutseva hoidja puhul (nagu ka praegusel juhul kostja, kelle üks sissetulekuallikaid on kindlasti just kaikohtade üüritasud) eeldatakse selle lepingu tasulisust. Seega on hoiulepinguna kvalifitseerimise puhul ja ka antud vaidluse kontekstis olulisimad kaks tingimust – vallasasi peab olema üle antud ning asja säilimise riski/kahjustumise riisikot kannab kuni asja tagastamiseni hoidja. Siinkohal on kohtu arvates oluline märkida, et kostja sadama korrapidaja selgitas hagejale 31.07.2012 sildumisel hageja palvel kostja kaide otstes väljapandud hoiatussiltide sisu ja vastavat tegevust, kuid ei ole (tunnistaja II kinnitusel ei saanudki seda teha) selgitanud, et kostja vastutab öisel ajal tema kaide ääres seisvate aluste ja neil oleva vara eest.
36.VÕS § 11 lõige 1 lubab lepinguid sõlmida nii suuliselt kui kirjalikult. Leping loetakse VÕS § 9 lõike 1 järgi sõlmituks pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. SadS § 3 lõike 1 punkti 1 järgi on üheks sadamateenuseks sildumise võimaldamine, kusjuures see peab SadS mitmete sätete (nt § 1 lõige 1, § 2 punktid 2-4, § 4 lõige 1, § 12) koostoimes olema ohutu. Ka kostja jahisadama meelespea punktid 2.1 ja 2.2 sätestavad, et sadamakorrapidaja korraldused väikelaevade seismise osas on kohustuslikud nende omanikele ning need alused peavad olema ohutult kinnitatud. Arvestades nii tunnistaja II ütlusi kostja töötajate (sadama korrapidaja ja administraatori) tööülesannete kohta, hageja enda käitumist heauskselt tasuda kaikoha eest ning ka väljakujunenud praktikat deklaratsioonide täitmise kui kohustusliku nõude näol, asus kohus seisukohale, et üksnes sildumine ja selles osas sadama korrapidaja poolt abi osutamine ei tähenda, et sildunud aluse omanik astuks viimase otsa kinnitamisel kai külge sadama pidaja või sadamateenuste osutajaga (SadS § 2 punkti 4 mõttes sadama operaatoriga) lepingulistesse suhetesse. Kohus on eelneva põhjal veendunud, et kostja jahisadamas sõlmitakse leping administraatori juures vastava deklaratsiooni täitmise ja olenevalt soovitud teenus(t)est vastava summa tasumisega. Sõltumata sellest, et vaatamata hageja soovile nimetatud toimingute tegemiseks ei olnud erinevatel põhjustel (lisaks oli hageja enda seletuse kohaselt ta 01.–02.08.2012 Pärnust ära) võimalik kaikoha eest tasuda ja deklaratsiooni täita, ei saa lugeda poolte vahel lepingut sõlmituks. Alles administraatori juures deklaratsiooni täites ja vajalikku summat tasudes on võimalik selgeks saada poolte tahteavaldustes VÕS § 9 lõike 1 mõttes, st küsimustes, milliseid teenuseid klient soovib ja milliseid ning kas saab kostja sadamas üldse osutada. Välistatud ei ole ka võimalus, et ühtki sadamateenust sildunud alusele ei osutata ja sadamast tuleb lahkuda – nt olukorras, mil eelmise teenuse eest on jäetud tasumata. Sellisele võimalusele viitas ka tunnistaja II oma ütlustes. Kostjale kui sadama pidajale/operaatorile (antud kaasuse kontekstis ei ole vahet, kumba terminit kostja suhtes kasutada) SadS sätetega pandud avalike kohustuste täitmiseks on oluline, et iga aluse saabumine ja väljumine (selles osas vt ka jahisadama meelespea punkte 4.1 ja 4.2) oleks fikseeritud.
37.Vaatamata eelnevale tuleb käsitleda ka küsimust, milline õiguslik tähendus on kostja sadamasse ülespandud hoiatussiltidel valve ja kaamerate toimimise kohta, mille sisu hagejale nii sadama korrapidaja kui USSi töötaja poolt selgitati. Juhul, kui hagejal oleks õnnestunud alus kostja sadama administraatori juures registreerida ja seeläbi leping sõlmida, ei saanuks kostja (vähemalt mitte teadlikult) hagejaga hoiulepingut sõlmida. Kostja osutatavate teenuste hulgas (hinnakiri t I kd lk 103, deklaratsiooni blankett lk 141) ei ole sõnaselgelt hoiuteenust märgitud, sellist teenust ei tulene sadamate puhul ka SadS § 3 lõike 1 loetelust. Vastupidi, kostja jahisadama meelespea punkt 2.14 välistab selle. Kas hageja sellisest välistusest teadis või mitte, ei oma kohtu hinnangul asjas tähendust. Igati mõistlik on kostja väide, et väikesadamates ei ole seal silduvate aluste säilimine ja/või sellel asuva vara säilimise tagamine sadama kohustus, kuivõrd sildunud alused on enamjaolt juba eraldivõetuna (hooajal aga võib neid sadamas olla kümneid korraga) oluliselt väärtuslikumad kui sadama enda varaks olevad kaid koos nende küljes olevate kinnitus- ja muude seadmetega. Sama selgitas ka tunnistaja II. Hoiuteenuse osutamiseks peaks sadamad kaide ja neile ligipääsu osas rakendama oluliselt radikaalsemaid meetmeid vara kaitsmiseks ja juurdepääsu tõkestamiseks, nt kaidele ligipääsu sulgemine lukustatud väravatega (ikkagi on probleem lubamatu juurdepääsuga alustele vee poolt) ja/või aluste kinnitamine kaide külge meetoditega, mis välistavad või oluliselt raskendavad nende äraviimist/lahkumist ilma sadama korrapidaja valduses olevate abivahenditeta. Kindlasti oleks hoiuteenuse osutamise korral kehtestatud eraldi hoiutasu.
38.Lisaks eelnevale peaks sellise teenuse puhul üle antama aluse valdus (dokumendid, võtmed) ja kehtestatama pääslarežiim. Hageja on viidanud Riigikohtu lahendile nr 3-2-130-06, kus rendileandja andis rentnikule rendile valvataval ja piirdeaiaga territooriumil asuva (parkimis)platsi. Rendilepingu järgi kohustus rendileandja tagama väravakontrolli ja treilerite liikumise ja aruandluse rentniku kehtestatud korras. Eraldi lepingu lisaga kohustus rendileandja tagama nimetatud kaasuses territooriumi valve ja pääslarežiimi, kasutades selleks turvaettevõtte teenust. Pooled leppisid kokku, et rendihind sisaldab „lisaks Lepingus kehtivatele tingimustele turvafirma poolt teostatavat ööpäevaringset valvet koos transpordivahendite kontrolli ja registreerimisega pääslas ning varalist vastutust territooriumil parkivatel transpordivahenditel materiaalsete kahjude tekkimisel“. Sellist pääslarežiimi kostja sadama territooriumil kehtestatud ei ole. Vaidlus puudub selles, et kaide juurde pääseb ka öisel ajal vabalt. Lubamatu liikumise korral kaidel ajavahemikus 00.00–08.00 peaks turvaettevõte selle fikseerima (olgu see andurite kaudu või kaamerapildist nähtuvalt) ning küsima loa olemasolu kohta kostja administraatorilt. Alles pärast selle vastuse saamist võib turvaettevõte (antud juhul USS Security Eesti AS) välja sõita, kusjuures loata kail viibija peaks tasuma väljakutse eest vastavalt kostja jahisadama meelespea punktile 9.2. Oluline on märkida, et leping sellise teenuse osutamiseks on sõlmitud kostja ja USSi vahel ning kohtu hinnangul ei saa nimetatud lepingu rikkumise alusel (nt ka käesoleva vaidluse põhjustel – vaatamata lubamatule liikumisele väljasõitu ei toimunud) aluse omanik mingeid nõudeid esitada.
39.Kohus nõustus kostjaga, et hoiatussildid ja valvekaamerate olemasolu (valvele viitab ka kostja veebileht t I kd lk 120, milles puudub vaidlus) on mõeldud eelkõige kostja vara kaitseks ja peaks kaasa aitama korra tagamisele kostja sadama territooriumil (tunnistaja II sõnul „eemale hoida lihtsamaid kurikaelu“), st kaitsma ka sadamas sildunud aluseid. Valvekaamerate salvestisi saab probleemide korral hiljem asjaolude tuvastamiseks kasutada, paraku sel korral ei õnnestunud varga/rüüstaja isikut kindlaks teha. Kaitseks sadamas silduvate aluste omanikele varaste vm kahju tekitajate eest saab peaasjalikult olla aluste kindlustamine, millise teenuse vahendamist pakub mh ka kostja (vt
deklaratsiooni teenuste osas viies lahter) ja mida hageja kinnitusel ta ise ka teha soovis (mitte küll kostja teenuse läbi). Kostja vastutus saaks kaikoha üürimise puhul aluse omaniku suhtes kõne alla tulla nt juhul, kui kai vm sadamarajatised ei ole töökorras ning ilmastikuoludest tulenevalt tekivad alusel kahjustused, sarnane oli ka eelviidatud kaasus, Riigikohtu lahend nr 3-2-1-26-06. Kostjal sadama pidajana on seadusest tulenev kohustus oma territooriumi (SadS mõttes akvatooriumi) ohutus tagada, mis hõlmab ka aluste ohutut ja ilmastikukindlat kinnitamist, kuid kindlasti ei hõlma sadamas asuva võõra vara kahjustamise eest vastutamist olukorras, kus kahju tekitab kolmas isik.
40.Seega ei ole hagi põhjendatud ning tuleb jätta rahuldamata. Kahju suurust käsitlevaid tõendeid ja väiteid kohus seetõttu ei käsitlenud. Kohus pidas vajalikuks siiski lisada, et kostja peaks klientide selge arusaamise huvides kaaluma oma sadamas hoiuteenuse mitteosutamise rõhutamist või nt teenuste osutamist üksnes kindlustatud alustega klientidele. Apellatsioonkaebus
41.27.04.2015 esitatud apellatsioonkaebuses palub hageja tühistada maakohtu otsuse ja teha uus otsus, millega rahuldada hagi või alternatiivselt saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud jätta kostja kanda. Maakohus on kohaldanud vääralt nii menetlus- kui materiaalõigusnorme.
42.Maakohus on tuvastanud ebaõigesti asjas keskset tähendust omava asjaolu, et poolte vahel ei olnud lepingut sõlmitud. Tõenditest nähtub, et hageja ja kostja olid vahetanud tahteavaldusi ning saavutanud kokkuleppe lepingu tingimuste osas. Kohus tuvastas vääralt, et kostja töötaja vaid osundas hagejale sildumise kohale ning abistas teda sildumisel, viidates, et kohustus sildumise võimaldamiseks igale alusele tuleneb kostjale sadamaseadusest. Kohus jättis arvesse võtmata, et lisaks sildumisele abistas kostja töötaja hagejat ka kaatri vette laskmisel, milline kohustus ei tulene kostjale SadS-st. Kohus on otsuses valesti viidanud, et pärast soovi tasuda uue kaatri hoiu eest ning täita aluse deklaratsioon ja esitada see administraatorile, keda paraku oma laua taga ei viibinud, otsustas hageja teha nimetatud toimingud hiljem. Hageja vande all antud seletusest tuleneb, et mitte hageja ei otsustanud iseseisvalt need hiljem teha, vaid kostja sadamakorrapidaja ütles, et hageja võib need toiminguid teha ka mõni teine kord. See ei olnud mitte hageja otsus, vaid kostja antud võimalus. Kostja sadamakorrapidaja vastavat pädevust kinnitas ka kostja endine tegevjuht II. Samuti, et aluste registreerimine ja kaikoha eest tasumine toimub vastavalt kliendiga kokkuleppel. Antud juhul andis sadamakorrapidaja hagejale juhise täita aluse deklaratsioon hiljem. Kostja endise tegevjuhi sõnul lasus sadamakorrapidajal kohustus jälgida, et klient täidaks ära aluse deklaratsiooni ja maksaks tasu. Ka 03.08.2012 ei võimaldatud kostjal kaatri hoiustamise eest tasuda, kuna administraator tegeles külalistemajja saabunud suure grupi inimestega. Lepiti kokku, et hageja tasub järgmisel päeval. Seega avaldas hageja mitu korda soovi tasuda kostjale kaatri hoidmise eest kostja territooriumil, kuid kuna kostja töötajal ei olnud aega sellega tegeleda, lükkus raha maksmine edasi. Seejuures on kohus tuvastanud, et hageja ja kostja administraator leppisid 03.08.2012 kokku, et hageja tasub kaatri eest ning täidab aluse deklaratsiooni järgmisel päeval.
43.Kohus asus aga seisukohale, et üksnes sildumine ja selles osas sadama korrapidaja poolt abi osutamine ei tähenda, et sildunud aluse omanik astuks viimase otsa kinnitamisel kai külge sadama pidaja või sadamateenuse osutajaga lepingulistesse suhetesse. Kohus väljendas veendumust, et kostja jahisadamas sõlmitakse leping administraatori juures vastava deklaratsiooni täitmise ja, olenevalt soovitud teenustest, vastava summa
tasumisega. Kohus leidis, et alles administraatori juures deklaratsiooni täites ja vajalikku summat tasudes on võimalik selgus saada poolte tahteavaldustes VÕS § 9 lõike 1 mõttes. Sellisele järeldusele jõudes on kohus jätnud tähelepanuta kostja endise tegevjuhi II ütlused, mille kohaselt kaikoha eest maksmine toimub kostja jahisadamas hotelli põhimõttel, kas kohe või pärast, vastavalt kokkuleppele kliendiga. Samuti selgitas hageja vande all, et ka varasemalt on ta oma aluse hoidmise eest kostja territooriumil maksnud hiljem (sh pärast iga kuu täitumist), mitte kohe pärast sildumist ning see on olnud kostja poolt aktsepteeritav.
44.Kohus on tõlgendanud ebaõigesti VÕS § 9 lõiget 1, leides, et kuna hageja ei täitnud kohe pärast kaatri vettelaskmist uue aluse kohta deklaratsiooni ega tasunud kostja hinnakirjajärgset tasu, siis ei olnud hageja ja kostja vahel leping sõlmitud. Poolte vahel oli leping sõlmitud – nad olid selgelt väljendanud tahet olla õiguslikult seotud, kuna hageja soovis kaatri hoidmise eest maksta kostjale tasu ning kostja soovis seda vastu võtta (sadama korrapidaja poolt hageja juhendamine pöörduda administraatori poole ning hageja ja administraatori vaheline kokkuleppe täita aluse deklaratsioon ja arveldada tasu 04.08.2012). Kuna hageja on olnud ka varasemalt kostjaga lepingulistes suhetes, sh vahetult enne kaatri toomist kostja sadamasse, ning täitnud aluse deklaratsiooni ja maksnud tasu, puudub alus arvata, et uut kaatrit soovis hageja lihtsalt külastuse käigus kostja kai külge kinnitada ning et kostja soovis täita vaid oma SadS-st tulenevat kohustust. Eeltoodust tulenevalt tuvastas kohus vääralt faktilised asjaolud, mis kinnitavad VÕS § 9 lõike 1 eelduste täitmist.
45.Kohus on rikkunud TsMS § 436 lõikest 1 tulenevat kohtuotsuse seaduslikkuse ja põhjendatuse nõuet, kuna järeldus, et kostja ei saanud hagejaga hoiulepingut sõlmida, ei tugine asjas esitatud tõenditele. Hageja ei nõustu kohtu järeldusega, et kuna kostja hinnakirjas osutatavate teenuste hulgas ei ole sõnaselgelt hoiuteenust märgitud ning sellist teenust ei tulene sadamate puhul ka SadS-st, ei saanud kostja hagejaga hoiulepingut sõlmida. Hageja on esitanud mitmeid tõendeid tõendamaks, et poolte vahel oli sõlmitud teenuse osutamise leping, mille üheks (ja hagejale väga oluliseks tingimuseks) oli, et kostja tagab oma territooriumil hageja kaatri ohutuse ja turvalisuse, reageerides öisel ajal igale liikumisele ujuvplatvormil, kus kaater asus. Vastavateks tõenditeks on mh arvukad sildid kostja territooriumil, mis lubavad ujuvkaidel öisel ajal valvet, väljavõte kostja kodulehelt, kus kostja reklaamib ööpäevaringse valve olemasolu, hageja 12.03.2015 istungil vande all antud seletus selle kohta, et kostja sadamakorrapidaja kinnitas talle, et Pärnu Jahtklubi territooriumil on videovalve ning ajavahemikul 00.00–08.00, mil viibimine ujuvplatvormidel on ilma loata keelatud, reageerib igale liigutusele tuntud turvateenuse pakkuja USS Security 3–5 minuti jooksul, ning tutvustas hagejale ka kaamerate asukohti kaidel, tunnistaja KL 12.03.2015 istungil antud ütlused, mille kohaselt oli sadama töötaja öelnud, et kui kaameratest peaks näha olema, et sillal öösel midagi toimub, siis reageeritakse 3–5 minutiga.
46.Sadamakorrapidaja pädevust tutvustada lepingu tingimusi kinnitas kostja tegevjuht II 12.03.2015 istungil antud ütlustes, kus ütles, et sadamakorrapidaja tutvustab kõige põhilisemaid ja elementaarsemaid asju. Hageja hinnangul oligi kaatri turvalisus kostja territooriumil kõige põhilisem ja elementaarsem tingimus kostja poolt pakutavate teenuste kasutamisel. Kui teenuse osutaja üheks kohustuseks on lepinguobjekti turvalisuse tagamine, on tegemist hoiuteenuse osutamise lepinguga.
47.Tõenditel ei põhine maakohtu järeldus, et hoiatussildid ja valvekaamerate olemasolu, mida reklaamib kostja oma kodulehel, on mõeldud eelkõige kostja vara kaitseks ja peaks
kaasa aitama korra tagamisele kostja sadama territooriumil. Selline järeldus ei ole usutav, kuna kostja ei reklaamiks oma kodulehel ööpäevaringset valvet oma territooriumil muude teenuste seas, kui see valve oleks vaid tema enda vara kaitseks. Seejuures on kostja vara marginaalne klientidele mõeldud ujuvkaidel, kuhu videokaamerad on peamiselt paigutatud, samuti tulenes tunnistajana 12.03.2015 istungil ülekuulatud kostja endise tegevjuhi ütlustest, et kaamerad on ujuvkaidele paigutatud eesmärgiga jälgida klientide veesõidukeid nt tormi jms puhul ning et eemale hoida kurikaelu.
48.Kohus leidis, et tegemist ei saa olla hoiulepinguga, kuna kostja territooriumil ei olnud kehtestatud pääslarežiimi. Kohus on jätnud aga analüüsimata hageja väite, mille kohaselt vastavalt kostja meelespea punktile 9.2 ja II ütlustele 12.03.2015 istungil tuleb selleks, et ujuvkaidel nimetatud ajavahemikul viibida saaks, küsida kostja administraatorilt luba. Vastavat luba saavad küsida aga vaid isikud, kelle alused kostja territooriumil asuvad. Seega jääb hageja oma varasemale seisukohale, et ajavahemikul 00.00–08.00 rakendub kostja territooriumil, või vähemasti ujuvkaidel, pääslarežiim.
49.Kohus on pidanud ka ise vajalikuks lisada, et kostja peaks klientide selge arusaamise huvides kaaluma oma sadamas hoiuteenuse mitteosutamise rõhutamist või nt teenuste osutamist üksnes kindlustatud alustega klientidele. Kui asjaolu, et kostja ei osuta hoiuteenust, oleks selge ja üheselt mõistetav, ei oleks maakohtul olnud vaja teha vastavat märkust. Hageja märgib viitega VÕS § 29 lõikele 4, et arvukatest videovalve siltidest kostja territooriumil ning reklaamist kodulehel loeb iga mõistlik tarbija välja, et kostja videovalve ja turvateenuste kasutamine on suunatud klientide vara, mitte ainult kostja enda vara kaitseks. Vastustaja seisukoht
50.Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Tsiviilkolleegiumi seisukoht
51.Kolleegium, kuulanud kohtuistungil ära poolte seisukohad ja tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Kolleegium ei tuvastanud maakohtu poolt menetlusõiguse normide olulist rikkumist ega materiaalõiguse normide ebaõiget kohaldamist. Kolleegium nõustub maakohtu põhjendustega ja TsMS § 654 lõikest 6 tulenevalt neid ei korda. Samuti võtab kolleegium kaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks maakohtus tuvastatud faktilised asjaolud, kuivõrd puuduvad kahtlused nende tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta. TsMS § 657 lõike 1 punkti 1 alusel jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata. Alljärgnevalt vastab kolleegium apellatsioonkaebuse väidetele.
52.Apellant leiab, et maakohus on tuvastanud ebaõigesti asjas keskset tähendust omava asjaolu, et poolte vahel ei olnud lepingut sõlmitud. Kolleegiumi hinnangul ei anna apellatsioonkaebuse väited alust maakohtu otsustusest teistsugusele järeldusele jõudmiseks. Maakohus leidis õigesti, et kostja jahisadamas sõlmitakse leping administraatori juures vastava deklaratsiooni täitmise ja olenevalt soovitud teenus(t)est vastava summa tasumisega. Seega selleks, et lugeda poolte vahel leping sõlmituks, tulnuks hagejal väita ja tõendada, et ta on täitnud aluse deklaratsiooni ja tasunud kostjale soovitavate teenuste, sh kaikoha eest. Vaidlus puudub selles, et hagejal jäid nimetatud toimingud tegemata. Tuvastamist ei ole leidnud ka kaebuses esitatud väide, et kõnealused toimingud jäid tegemata tulenevalt kostjast. Kui hagejal oli tõsine soov need
toimingud õigeaegselt ja kooskõlas sadama kodukorraga sooritada, siis oleks saanud ta oodata administraatori naasmist (kui administraator ei viibinud parasjagu oma laua taga) või oodata kuni administraator eelmised kliendid ära teenindab (kui administraator tegeles parasjagu külalistemajja saabunud suurema grupi teenindamisega). Maakohus on õigesti leidnud, et asja materjalidest nähtuvalt oli hageja teadlik sellisest teenuste korraldamisest kostja sadamas, kuna oli ka varasemalt oma aluseid seal hoidnud ja seega sadama teenuseid kasutanud. Eeltoodust tulenevalt ei käsitle ringkonnakohus kaebuse väiteid, mille kohaselt maakohus tuvastas vääralt, et kostja töötaja vaid osundas hagejale sildumise kohale ning abistas teda sildumisel, milline kohustus tuleneb kostjale SadS-st, ning et maakohus jättis arvesse võtmata, et lisaks sildumisele abistas kostja töötaja hagejat ka kaatri vette laskmisel, milline kohustus ei tule samuti kostjale SadS-st, kuivõrd need asjaolud ei anna alust lepingu sõlmituks lugemiseks.
53.Nõustuda tuleb ka maakohtu järeldusega, et isegi, kui leiaks tuvastamist pooltevahelise lepingu sõlmimine, ei vastaks see tehing hoiulepingu tunnustele, vaid oleks käsitletav üürilepinguna. Hoiuleping eeldaks asja üleandmist kostjale (VÕS § 883), mida praegusel juhul ei ole toimunud. Hageja ei ole väitnud, et andis kaatri juurest lahkudes kostjale üle kaatri võtmed ja dokumendid ehk otsese või kaudse valduse VÕS § 883 mõistes. Ka kostja jahisadama meelespea punkti 2.14 järgi pakub jahisadam oma territooriumil olevat kaikohta hinnakirjas fikseeritud tasu eest väikelaevale teenuste tarbimiseks, kuid ei sõlmi hoiulepingut väikelaeva ega sellel olevate asjade hoidmiseks ning ei vastuta väikelaeva ega sellel paikneva vara eest. Lisaks ei oleks hoiulepingu sõlmimine sedavõrd väikese tasu nagu on tasu kaikoha kasutamise eest, eluliselt usutav ega majanduslikult mõeldav. Kostja hinnakirjast (t I kd lk 103) nähtuvalt on tasu kaikoha kasutamise eest ööpäevas 16–30 eurot olenevalt aluse suurusest. Kui jaatada sadama ja seal oma alust hoidva isiku vahel hoiusuhet, eeldaks see mõistlikkuse põhimõttest tulenevalt 16–30 eurost oluliselt suurema hoiutasu kehtestamist, arvestades hoiustatava vara väärtust (võrdluseks – nt hageja kaatri ostuhind oli 9300 eurot, vt müügileping t I kd lk 13). Mõistlik ja eluliselt usutav on ka vastustaja esindaja poolt ringkonnakohtu istungil märgitu, et väikesadamates ei ole praktiliselt võimalik hoiuteenust osutada, kuna see tähendaks, et iga aluse peal tuleks viia läbi inventuur, et saada ülevaade seal asuvast varast (istungi protokoll t II kd lk 104–105). Eeltoodu on arusaadav, kuna juhul, kui sadam osutaks seal asuvatele alustele hoiuteenust, oleks enne lepingu sõlmimist vaja teada, mis väärtus on alusel ja seal oleval varal ning sellest sõltuvalt arvestataks eelduslikult ka hoiutasu (sarnaselt nt kindlustuslepinguga). Võimalikku pooltevahelist hoiusuhet analüüsides leidis maakohus ka õigesti, et hoiuteenuse puhul peaks olema kehtestatud sadama territooriumil pääslarežiim. Vaidlus puudub selles, et kaide juurde pääseb ka öisel ajal vabalt, seega ei saa asuda seisukohale, et kostja sadama territooriumil oleks kehtestatud pääslarežiim.
54.Kolleegium jagab ka maakohtu seisukohta kostja territooriumil olevate hoiatussiltide ja valvekaamerate õiguslikust tähendusest. Kostja on teinud usutavaks, et turvateenus on mõeldud eelkõige kostja vara kaitseks ja peaks aitama kaasa korra tagamisele kostja sadama territooriumil. Taolised videovalvest teavitavad sildid nagu on kostja territooriumil (sildid kirjaga „00.00–08.00 ilma loata ujuvkaidel viibimine keelatud! Meil on videovalve“; „USS valvab“; „Videovalve“; fotod t I kd lk 14–17) ei anna alust arvata, et kostja pakub oma territooriumil valveteenust. Pigem on sellised sildid hoiatusliku ja ka teavitusliku iseloomuga, et tagada isikuandmete kaitse seaduse nõuete järgimine ja välistada kellegi ilma loata filmimine. Isikuandmete kaitse seaduse (IKS) § 10 lõike 1 kohaselt on isikuandmete töötlemine (milleks on IKS § 5 järgi mh isikuandmete salvestamine) lubatud üksnes andmesubjekti nõusolekul, kui seadus ei
sätesta teisiti. IKS § 11 lõike 8 esimesest lausest tuleneb, et kui seadus ei sätesta teisiti, asendab avalikus kohas toimuva heli- või pildimaterjalina jäädvustamise puhul avalikustamise eesmärgil andmesubjekti nõusolekut tema teavitamine sellises vormis, mis võimaldab tal heli- või pildimaterjali jäädvustamise faktist aru saada ja enda jäädvustamist soovi korral vältida. Sõltumata eeltoodust kolleegium möönab, et valveteenuste osas võis jätta eksitava mulje kostja kodulehel üldinfo all märgitud ööpäevaringne valve (väljavõte kostja kodulehelt t I kd lk 120), samas ei viita kodulehel olev info kuidagi asjaolule, et valveteenust osutatakse kolmandatele isikutele kuuluva vara osas.
55.Apellatsioonimenetluse kulud jäävad TsMS § 171 lõike 1 alusel apellandi kanda. Menetluskulude jaotust saab TsMS § 178 lõike 1 kohaselt vaidlustada üksnes käesoleva kohtuotsuse peale edasi kaevates.
56.Järgnevalt määrab kolleegium vastavalt jaotusele kindlaks TsMS § 174 lõikest 3, lähtudes ringkonnakohtus vastustaja poolt kantud ja talle apellandi poolt hüvitamisele kuuluvate menetluskulude põhjendatud ja vajaliku suuruse. Vastavalt taotlusele on vastustaja menetluskuluks apellatsioonimenetluses lepingulise esindaja tasu 1200 eurot (käibemaksuta), so 10h x 120 eurot (t II kd lk 98). Apellant vastuväidet ei esitanud.
57.Kolleegium, tutvunud vastustaja lepingulise esindaja poolt teostatud toimingute nimekirjaga ja toimikuga, leiab, et esiletoodud toimingute (apellatsioonkaebusega tutvumine, kliendiga nõupidamine ja kaebuse sisust kliendile ülevaate andmine – 1,25h, vastuse koostamine – 7,5h, apellandi täiendavate seisukohtadega tutvumine – 0,5h, ringkonnakohtu istungiks ettevalmistamine – 0,75h) ajakulu kokku 10h oli põhjendatud ja vajalik. Taotlusest nähtuvalt on vastustaja lepingulise esindaja tunnitasu 120 eurot (käibemaksuta), mis ei ületa keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu ning on mõistlikus suuruses. Seega tuleb vastustaja taotlus rahuldada ja mõista apellandilt välja menetluskulu 1200 eurot. Vastustaja ei ole taotlenud kulude hüvitamist koos käibemaksuga, seega vastavalt TsMS § 174 lõikele 10 kuulub vastustaja lepingulise esindaja kulu hüvitamisele käibemaksuta. Kooskõlas TsMS § 177 lõikega 4 tuleb rahuldada vastustaja taotlus menetluskuludelt viivise väljamõistmiseks VÕS § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras.
58.TsMS § 442 lõike 5 kohaselt lahendab kohus otsuse resolutsiooniga selgelt ja ühemõtteliselt mh poolte seni lahendamata taotlused. Käesolevas menetluses on lahendamata apellandi 09.11.2015 taotlus kohtuistungi protokolli parandamiseks. Vastustaja taotlusele seisukohta ei avaldanud. Kolleegium taotluse rahuldamiseks alust ei näe. TsMS § 50 lõike 1 kohaselt peab menetlustoimingu protokoll kajastama toimingu olulist käiku ja muud asja lahendamise või võimaliku edasikaebamise seisukohalt olulist. Täpsemalt on protokolli sisu reguleeritud sama sätte lõikes 2. Apellant ei ole toonud esile, millist seadusest tulenevat nõuet on kohus protokolli vormistamisel rikkunud. Protokolli parandamise taotlusest nähtuvalt on see esitatud seoses apellandi esindaja taotluse ebapiisava kajastamisega protokollis. Kuna apellandi taotlus peab nähtuma ja nähtubki 19.10.2015 kirjalikus menetlusdokumendist, ei olnud selle sõnasõnaline kajastamine protokollis vajalik. Asjaolu, et apellandi esindaja jäi taotluse juurde, selgub protokollist korrektselt. Samuti see, et kolleegium taotluse rahuldamiseks alust ei näinud. Ele Liiv /allkirjastatud digitaalselt/
Indrek Parrest /allkirjastatud digitaalselt/
Imbi Sidok-Toomsalu /allkirjastatud digitaalselt/
Jõustunud Riigikohtu 08.06.2016 otsuses toodud muudatustega
RESOLUTSIOON
1.Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 15. detsembri 2015. a otsuse (tsiviilasi nr 2-14-11820) resolutsioon muutmata, kuid muuta osaliselt otsuse õiguslikke põhjendusi.
2.Jätta kassatsioonkaebus rahuldamata.
3.Jätta kassatsiooniastme menetluskulud RS kanda.
4.Määrata kindlaks MTÜ-le Pärnu Jahtklubi kassatsiooniastmes hüvitatavate menetluskulude rahaline suurus ja mõista RS-lt MTÜ-le Pärnu Jahtklubi välja menetluskulu 1260 eurot.
5.Kohustada RS tasuma väljamõistetud menetluskuludelt (1260 eurot) MTÜ-le Pärnu Jahtklubi viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates Riigikohtu otsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni.