Eesistuja Peeter Jerofejev, liikmed Villu Kõve ja Malle Seppik
Kohtuasi
Rainer Safonovi hagi MTÜ Pärnu Jahtklubi vastu kahjuhüvitise 10 080 eurot 19 senti ja viivise saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Ringkonnakohtu 15. detsembri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-11820
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Rainer Safonovi kassatsioonkaebus
Tsiviilasja hind Riigikohtus
11 699 eurot 13 senti
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Hageja Rainer Safonov, esindaja vandeadvokaat Indrek Naur Kostja MTÜ Pärnu Jahtklubi (registrikood 80058516), esindaja vandeadvokaat Anto Variku
Asja läbivaatamise kuupäev
16. mai 2016. a, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 15. detsembri 2015. a otsuse (tsiviilasi nr 2-14-11820) resolutsioon muutmata, kuid muuta osaliselt otsuse õiguslikke põhjendusi.
4.Määrata kindlaks MTÜ-le Pärnu Jahtklubi kassatsiooniastmes hüvitatavate menetluskulude rahaline suurus ja mõista Rainer Safonovilt MTÜ-le Pärnu Jahtklubi välja menetluskulu 1260 eurot.
5.Kohustada Rainer Safonovit tasuma väljamõistetud menetluskuludelt (1260 eurot) MTÜ-le Pärnu Jahtklubi viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates Riigikohtu otsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni.
1.Rainer Safonov (hageja) esitas 17. märtsil 2014 Pärnu Maakohtule MTÜ Pärnu Jahtklubi (kostja) vastu hagi, milles palus kostjalt välja mõista kahjuhüvitise 10 080 eurot 19 senti, hagi esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 787 eurot 32 senti ning sealt edasi viivise võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhinõude tasumiseni. Hagiavalduse kohaselt ostis hageja 31. juulil 2012 kaatri Quicksilver 470 Cruiser tähisega VLD-546 (edaspidi kaater) ja sildus sellega samal päeval kostja kai ääres, kus teda abistas sadama töötaja. Omandiõiguse ülemineku vormistamise tõttu kaatrit kohe ei kindlustatud (kohtumine kindlustusmaakleriga kostja sadamas lepiti kokku 4. augustiks 2012). Hageja soovis kaikoha kasutamise eest tasuda, kuid administraatorit ei olnud kohal. Kuna hageja oli kostja kliendina kostja töötajatele teada ning oli juba hilisõhtu, ütles kostja töötaja (sadamakorraldaja, kes abistas kaatri vettelaskmisel ja sildumisel), et hageja võib maksta siis, kui aega saab. Hageja oli sadamas uuesti
3.augustil 2012, kuid administraatoril oli hotelli saabunud grupi tõttu kiire ning ta ei saanud hagejat teenindada. Hageja küsis luba, kas ta saab maksta järgmise päeva hommikul (siis on ka kokkusaamine kindlustusmaakleriga), ning kostja administraator nõustus sellega. Hageja valis kaatri hoidmiseks kostja jahisadama, sest kostja kinnituse ning sadamas olevate teabesiltide järgi (siltide kohaselt on sadamas videovalve ja ajavahemikul 00.00-08.00, mil viibimine ujuvplatvormidel on keelatud, reageerib igale liikumisele tuntud turvateenuseid pakkuv äriühing USS Security Eesti AS (edaspidi USS)) pidi veesõidukite hoidmine olema kostja territooriumil turvaline. Kostja väidetel tähendas siltidel märgitud reageerimine USS-i patrulli kohest kohaletulekut või kohest helistamist kostja töötajale. Kostja reklaamis ka kodulehel, et sadamas on ööpäevane valve. Ööl vastu 4. augustit 2012 kell 01.03 kaater varastati ja rüüstati. Sadama turvakaamera lindistuselt on näha, et varas käis sel ööl kostja territooriumil vähemalt kolm korda, kuid ühelegi varga liikumisele USS ega kostja ei reageerinud. USS-i töötaja selgitas, et andurid, mille eest kostja oli vastutav, ei andnud signaali USS-i juhtimiskeskusesse, mistõttu ei jõudnud info varguse kohta tema patrullini. Politsei ei suutnud varast tuvastada ja kriminaalasja kohtueelne menetlus lõpetati. Hageja hinnangul sõlmisid pooled teenuse osutamise lepingu. Lepingu olemasolu ei saa siduda aluse deklaratsiooni täitmisega, kuna kostja ei ole selle täitmist palunud (tulenevalt sellest ei laiene hagejale ka sadama meelespea). Sadama meelespea p 2.14, mis välistab kostja vastutuse kahju eest ja selgitab, et kostja lepingulise hoidmise teenust ei osuta, on tüüptingimusena hagejat kui tarbijat ebamõistlikult kahjustav ja tühine. Olenemata sellest, kas pooled sõlmisid hoiulepingu, rendilepingu või mõne muu teenuse osutamise lepingu, oli lepingu üheks tingimuseks kostja kohustus tagada oma territooriumil kaatri turvalisus. Kostjal tuleb hagejale hüvitada tekkinud kahju. Iga mõistlik inimene järeldaks, et ööpäevaringne valve on kostja jahisadamas kõikide seal asuvate objektide turvalisuse ja ohutuse tagamiseks. Ujuvkaidel olevatelt siltidelt nähtub, et aluste sildumiskohtadel on kõrvalistel isikutel viibimine keelatud 00.00-08.00. Seega rakendub kostja territooriumil (või vähemasti ujuvkaidel) pääslarežiim, kuna seal saavad viibida vaid kostja teenuseid kasutavad isikud kostja eelneval nõusolekul. Kostja võlgneb hagejale 10 180 eurot 19 senti (kaatri rüüstamisega tekkinud kahju 9560 eurot 19 senti + õigusteenuse kasutamisest tulenev kahju 520 eurot), samuti viivise.
2.Kostja hagi ei tunnistanud. Kostja väitel sildus kaater tema sadamas 3. augustil 2012. Politsei registreeris, et selle vargus võis toimuda 3. augustist kuni 4. augustini 2012 vahemikus 23.00 kuni
09.41.Menetluse käigus on kinnitust leidnud, et turvakaamerad töötasid, ning jääb arusaamatuks, milliste andurite kohta hageja väidab, nagu ei oleks need töötanud. Kostja ei pidanudki kaatri vargusest teadma, kuna ta ei osutanud hoiuteenust. Samuti ei ole kostja varguses süüdi. Hagejal ei ole nõuet kostja vastu, sest pooled ei ole lepingut sõlminud. Nõusolekuna sõlmida leping ei saa käsitada seda, et kostja töötaja viitas hageja kaatri vettelaskmise ja sildumise kohale. Kostja täitis sellega sadamaseadusest (SadS), sadama eeskirjast (IV ptk, p 3.7.4) ja meelespeast (p-d 2.1 ja 2.2) tulenevat igapäevast hoolsuskohustust. Vastupidine tõlgendus oleks vastuolus SadS-iga ning sadamates kehtivate reeglite ja praktikaga. Ka hageja enese käitumine näitab, et lepingut ei sõlmitud. Hageja ei ole täitnud deklaratsiooni, milles märgitakse aluse ja selle omaniku andmed ja sildumise periood. Samuti kinnitatakse deklaratsiooni allakirjutamisel, et ollakse tutvunud sadama kodukorra ja meelespeaga. Hageja on kostja sadamas sildunud ka varem ning ta oli kursis sadama nõuetega. Samuti ei tasunud hageja kaikoha kasutamise eest. Isegi kui pooled sõlmisid lepingu, ei ole tegemist hoiulepinguga. Hageja ei ole andnud kostjale üle kaatri valdust võtmete ja dokumentide üleandmise näol. Kostja pakub kaikoha kasutamise teenust ja sellega kaasnevaid teenuseid (vesi, elekter, prügivedu, dušš, tõsteteenus), mitte hoiuteenust. Jahisadama meelespea p 2.14 sätestab, et jahisadam ei osuta silduvatele alustele lepingulist hoidmise teenust ega vastuta kahjude eest, mis võivad jahisadama territooriumil ja akvatooriumil tekkida varguste, loodus- ja tuleõnnetuste tagajärjel. Sadama eeskirjas loetletud teenuste hulgas hoiuteenust ei ole. Kostja territooriumile paigaldatud sildid tekstiga „USS valvab", „Videovalve", „00.00 kuni 08.00 ujuvkaidel viibimine keelatud!" ja „Meil on videovalve" ei viita sellele, et kostja osutaks valveteenust sadamakail silduvatele ja kolmandatele isikutele kuuluvatele alustele ja varale. Sellise teenuse osutamise kohustust ei tulene kostjale SadS-ist ega ka sadama eeskirjast ja meelespeast. Kostja on sõlminud valveteenuse lepingu oma vara ja sadama territooriumi üldise turvalisuse ja ohutuse tagamiseks. Videovalve olemasolust ei ole tuletatav valveteenuse osutamine hoiuteenusena kõigile sadamas viibivatele alustele ja isikutele. Kostja territoorium on avatud (ei ole pääslarežiimi), seega ei ole võimalik teha kindlaks kolmandatele isikutele kuuluva vara kuuluvust ja osutada hoiuteenust. Kostja ei ole rikkunud hageja ees kohustust, mis oleks kahju tekkimise aluseks, samuti ei kohaldu viivis. Kahjuks ei saa lugeda õigusabikulusid. Isegi juhul, kui eeldada, et hagejal on tekkinud kostja vastu kahju hüvitamise nõue, ei vasta see kahju hüvitamise eesmärgile.
3.Pärnu Maakohus jättis 27. märtsi 2015. a otsusega hagi rahuldamata. Maakohus tuvastas, et hageja sildus 31. juuli 2012 õhtupoolikul kostja sadamas, kus teda mitu tundi kestnud sildumisel abistas sadama korrapidaja. Kuivõrd hageja oli kostja sadamas sildunud ka varem, teadis ta vajadusest täita administraatori juures deklaratsioon ning tasuda kaikoha eest. Paraku jäid need toimingud tegemata, sest administraator ei viibinud töökohal ning hiljem oli ta hõivatud. Kaatri dokumente ja võtmeid hageja kostjale üle ei andnud ega kavatsenudki seda teha, kuivõrd see ei ole kostja sadama praktika. Ööl vastu 4. augustit 2012 kell 01.03 kaater varastati.
Tuvastatud asjaoludel (tunnistaja Indrek Ilvese ütlused kostja töötajate tööülesannete kohta, hageja heauskne käitumine sooviga tasuda kaikoha eest, väljakujunenud praktika, mille kohaselt deklaratsioonide täitmine oli kohustuslik) ei sõlminud pooled lepingut. Üksnes sildumine ja sadama korrapidaja sellekohase abi osutamine ei tähenda, et sildunud aluse omanik astuks aluse otsa kinnitamisel kai külge sadama pidaja või sadamateenuste osutajaga lepingulistesse suhetesse. Kostja sadamas sõlmitakse leping administraatori juures deklaratsiooni täitmise ja soovitud teenuste eest tasumisega. Kuigi vaatamata hageja soovile ei olnud erinevatel põhjustel võimalik kaikoha eest tasuda ja deklaratsiooni täita (algul ei olnud administraatorit töökohal, pärast kaatriga jõel sõitmist ja sadamasse naasmist hageja administraatorit ei otsinud, õhtul hiljem oli administraator hõivatud, kuid jõuti kokku leppida, et nimetatud toimingud teeb hageja järgmisel päeval,) ei saa lugeda lepingut sõlmituks. Alles deklaratsiooni täites ja vajalikku tasu makstes selgub, milliseid teenuseid klient soovib ja milliseid teenuseid saab kostja sadamas osutada. SadS-iga pandud avalike kohustuste täitmiseks on oluline, et iga aluse saabumine ja väljumine (vt ka sadama meelespea p-d 4.1 ja 4.2) oleks fikseeritud. Kui hagejal oleks õnnestunud alus kostja sadama administraatori juures registreerida ja seeläbi leping sõlmida, ei oleks ta saanud kostjaga hoiulepingut sõlmida. Kostja osutatavate teenuste hulgas (hinnakiri, deklaratsiooni vorm) ei ole sõnaselgelt hoiuteenust märgitud, sellist teenust ei tulene ka SadS § 3 lg 1 loetelust. Vastupidi, sadama meelespea p 2.14 välistab selle. Väikesadamates ei ole silduvate aluste ja nendel asuva vara säilimise tagamine sadama kohustus, kuivõrd sildunud alused on enamjaolt juba eraldi võetuna oluliselt väärtuslikumad kui sadama vara (kaid koos nende küljes olevate kinnitus- ja muude seadmetega). Sama selgitas ka tunnistaja I. Ilves. Hoiuteenuse osutamiseks peaksid sadamad kaide ja neile ligipääsu osas rakendama oluliselt radikaalsemaid meetmeid vara kaitsmiseks ja juurdepääsu tõkestamiseks, nt kaidele ligipääsu sulgemine lukustatud väravatega või aluste kinnitamine kaide külge viisil, mis välistab või oluliselt raskendab nende äraviimist ilma sadama korrapidaja valduses olevate abivahenditeta. Kindlasti oleks hoiuteenuse osutamise korral kehtestatud eraldi hoiutasu. Lisaks eelnevale tuleks sellise teenuse puhul üle anda aluse valdus (dokumendid, võtmed) ja kehtestada pääslarežiim. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja sadama territooriumil ei ole sellist režiimi kehtestatud ja kaide juurde pääseb ka öisel ajal vabalt. Hoiatussildid ja valvekaamerad (valvele viitab ka kostja veebileht) on mõeldud eelkõige kostja vara kaitseks ja peaksid kaasa aitama korra tagamisele kostja sadama territooriumil (tunnistaja sõnul „eemale hoidma lihtsamaid kurikaelu"), st kaitsma ka sadamas sildunud aluseid. Valvekaamerate salvestisi saab probleemide korral hiljem asjaolude tuvastamiseks kasutada. Sadama korrapidaja selgitas hagejale sildumisel hoiatussiltide sisu, kuid ei selgitanud, nagu vastutaks kostja öisel ajal tema kaide ääres seisvate aluste ja neil oleva vara eest. Kaitseks sadamas silduvate aluste omanikele kahju tekitajate eest saab peaasjalikult olla aluste kindlustamine (selle teenuse vahendamist pakub ka kostja). Kostja vastutus saaks kaikoha üürimise puhul aluse omaniku suhtes kõne alla tulla nt juhul, kui kai vm sadamarajatised ei oleks töökorras ning ilmastikuoludest tulenevalt tekiksid alusel kahjustused. Kostjal on sadama pidajana seadusest tulenev kohustus tagada oma territooriumi (SadS-i
mõttes akvatooriumi) ohutus. See hõlmab ka aluste ohutut ja ilmastikukindlat kinnitamist, kuid ei hõlma vastutust sadamas asuva võõra vara kahjustamise eest olukorras, kus kahju tekitab kolmas isik. Kuivõrd hagi jääb rahuldamata, ei ole vajalik käsitleda tõendeid ja väiteid kahju suuruse kohta. Kostja peaks kohtu hinnangul klientide selge arusaamise huvides sadamasiltidel rõhutama, et ta ei osuta hoiuteenust, või siis, et teenust osutatakse üksnes kindlustatud alustega klientidele.
4.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega hagi rahuldada või alternatiivselt saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
5.Tallinna Ringkonnakohus jättis 15. detsembri 2015. a otsusega maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohus nõustus maakohtu põhjendustega ega pidanud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 654 lg 6 järgi vajalikuks põhjendusi korrata. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt leidis maakohus õigesti, et pooltevahelise lepingu sõlmituks lugemiseks tulnuks hagejal väita ja tõendada, et ta on täitnud aluse deklaratsiooni ja tasunud kostjale soovitavate teenuste, sh kaikoha eest. Ei ole tuvastatud, et hagejal jäid need toimingud tegemata kostjast tulenevatel asjaoludel. Hageja oleks saanud oodata administraatori naasmist (kui administraator ei viibinud parasjagu oma laua taga) või seda, kuni administraator eelmiste klientide teenindamise lõpetab (kui administraator tegeles parasjagu külalistemajja saabunud suurema grupi teenindamisega). Hageja oli varem kostja sadama teenuseid kasutanud ja teadis teenuste korraldusest. Lepingu sõlmituks lugemiseks ei anna alust väited, et kostja töötaja osutas hageja sildumise kohale ning abistas teda sildumisel. Isegi kui pooled oleksid lepingu sõlminud, ei vastaks see hoiulepingu tunnustele, vaid oleks käsitatav üürilepinguna. Hoiuleping eeldaks asja üleandmist kostjale (VÕS § 883), mida ei ole tehtud. Hageja ei ole väitnud, et ta andis lahkudes kostjale üle kaatri võtmed ja dokumendid (otsese või kaudse valduse VÕS § 883 mõistes). Ka sadama meelespea p 2.14 järgi ei sõlmita väikelaeva ega sellel olevate asjade hoidmiseks hoiulepingut. Lisaks ei oleks hoiulepingu sõlmimine sedavõrd väikese tasu eest, nagu on seda tasu kaikoha kasutamise eest (16-30 eurot ööpäevas olenevalt aluse suurusest), eluliselt usutav ega majanduslikult mõeldav. Mõistlik ja eluliselt usutav on ka see, et väikesadamates ei ole võimalik hoiuteenust osutada, kuna see tähendaks, et igal alusel tuleks teha inventuur, et saada ülevaade sellel asuvast varast. Samuti peaks hoiuteenuse puhul olema sadama territooriumil kehtestatud pääslarežiim. Maakohtu seisukoht kostja territooriumil olevate hoiatussiltide ja valvekaamerate õigusliku tähenduse kohta on õige. Kostja on teinud usutavaks, et turvateenus on mõeldud eelkõige kostja vara kaitseks ja peaks aitama kaasa korra tagamisele sadama territooriumil. Kostja sildid kirjaga „00.00-08.00 ilma loata ujuvkaidel viibimine keelatud! Meil on videovalve"; „USS valvab"; „Videovalve" ei anna alust arvata, et kostja pakub oma territooriumil valveteenust. Pigem on sellised sildid hoiatusliku ja ka teavitusliku iseloomuga, et tagada isikuandmete kaitse seaduse (IKS) nõuete järgimine ja välistada kellegi loata filmimine. IKS § 11 lg 8 esimese lause järgi asendab avalikus kohas toimuva heli- või
pildimaterjalina jäädvustamise puhul avalikustamise eesmärgil andmesubjekti nõusolekut tema teavitamine sellises vormis, mis võimaldab tal heli- või pildimaterjali jäädvustamise faktist aru saada ja enda jäädvustamist soovi korral vältida. Tuleb möönda, et valveteenuse kohta võis eksitava mulje jätta kostja kodulehel üldinfo all märgitud ööpäevaringne valve. Samas ei viita see info kuidagi asjaolule, et valveteenust osutatakse kolmandate isikute vara suhtes.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
6.Kassatsioonkaebuses palub hageja ringkonnakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega hagi rahuldada või alternatiivselt saata asi alama astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Ringkonnakohus jättis ebaõigesti kohaldamata VÕS § 9 lg 1 ega põhjendanud, miks ei ole poolte vahetatud tahteavaldused piisavad, et lugeda nende vahel leping sõlmituks. Pooled saavutasid kokkuleppe nii kaatri kostja territooriumil hoidmises kui ka selle eest tasu maksmises. Ringkonnakohus jättis tähelepanuta, et lisaks sildumisele abistas kostja töötaja hagejat ka kaatri vettelaskmisel (see kohustus ei tulene kostjale SadS-ist), samuti vestles hageja sadamakorraldajaga pakutava teenuse (sh kostja territooriumi ohutuse tagamise) teemal. Ringkonnakohus tuvastas valesti, et deklaratsioon jäi täitmata ja tasu maksmata kostjast tulenevatel põhjustel. Kohtud märkisid, et hageja otsustas teha need toimingud hiljem, kuid tegelikult ütles kostja sadamakorraldaja, et hageja võib need toimingud teha mõni teine kord. Tähelepanuta on jäänud ka tunnistaja I. Ilvese ütlused, mille kohaselt toimub kaikoha eest maksmine hotelli põhimõttel - kas kohe või pärast, vastavalt kokkuleppele kliendiga. Hageja on ka varem oma aluse hoidmise eest tasunud hiljem. Ringkonnakohus rikkus otsuse põhjendamise kohustust ja leidis valesti, et isegi kui pooled oleksid sõlminud lepingu, ei vastaks see hoiulepingu tunnustele. Kui teenuse osutaja üheks kohustuseks on tagada lepingueseme turvalisus (kostja kasutas oma territooriumil ja kodulehel reklaamitud ööpäevaringse valve tagamiseks turvafirma teenust), on tegemist (vähemalt osaliselt) hoiulepinguga. Lepingu tõlgendamisel tuli arvestada VÕS § 29 lg-t 4. Videovalve siltidest kostja territooriumil ning reklaamist kodulehel saab iga mõistlik tarbija aru, et kostja videovalve ja turvateenuse kasutamine on mõeldud klientide vara, mitte ainult kostja enda vara kaitseks. Ringkonnakohtu viide, et siltidega tagatakse IKS-i nõuete järgimine, on üllatav (kostja ei ole sellele tuginenud). Kohtud leidsid valesti, et kostja territooriumil ei olnud kehtestatud pääslarežiimi. Pääslarežiim rakendus vähemasti ujuvkaidel, kus ajavahemikus 00.00-08.00 said viibida vaid kostja teenuseid kasutavad isikud kostja eelneval nõusolekul.
7.Kostja leidis, et ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud, ning palus jätta hageja kassatsioonkaebuse rahuldamata.
8.Hageja esitas Riigikohtule menetluskulude nimekirja, milles palus kostjalt välja mõista lepingulise esindaja kulu 1320 eurot ja viivise sellelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud ulatuses. Kostja esitas Riigikohtule menetluskulude nimekirja, milles palus hagejalt välja mõista lepingulise esindaja kulu 1260 eurot ja viivise sellelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud ulatuses.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
9.Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebuse väited ei anna alust ringkonnakohtu otsuse resolutsiooni tühistada, kuid TsMS § 692 lg 2 alusel tuleb osaliselt muuta ringkonnakohtu otsuse õiguslikke põhjendusi.
10.Hagiavalduse kohaselt palus hageja kostjalt välja mõista poolte sõlmitud lepingust tuleneva hoiukohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitise ja viivise. Maakohus jättis hagi rahuldamata, leides, et pooled lepingut ei sõlminud, ning ka juhul, kui poolte vahel oleks leping, ei vastaks see hoiulepingu tunnustele. Kuivõrd kostja ei rikkunud hageja ees kohustust, mis oleks kahju tekkimise aluseks, ei ole hagejal õigust saada kostjalt kahjuhüvitist ja viivist. Ringkonnakohus nõustus eeltoodud põhjendustega. Kassatsiooniastmes vaieldakse selle üle, kas pooltel oli leping ning kas kostjal oli lepingust tulenevalt kostja sadama territooriumil sildunud hageja kaatri hoidmise (valvamise) kohustus.
11.Kolleegium nõustub kassatsioonkaebuse väitega, et ringkonnakohus võis kohaldada valesti VÕS § 9 lg-t 1, kui asus seisukohale, et pooled lepingut ei sõlminud. VÕS § 8 lg 1 järgi on leping tehing kahe või enama isiku vahel, millega lepingupool kohustub või lepingupooled kohustuvad midagi tegema või tegemata jätma. VÕS § 9 sätestab üldreeglid, mis võimaldavad kindlaks määrata, kas pooled on saavutanud kokkuleppe lepingu sõlmimises. VÕS § 9 lg 1 kohaselt sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. Riigikohus on neid sätteid kohaldades märkinud, et leping sõlmitakse vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel (vt Riigikohtu 30. aprilli 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-21-25-08, p 13). Tahteavalduse võib teha mis tahes viisil, kui seadusega ei ole ette nähtud teisiti (tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 68 lg 1). Otsene on tahteavaldus, milles sõnaselgelt avaldub tahe tuua kaasa õiguslik tagajärg (TsÜS § 68 lg 2). Kaudne on tahteavaldus, mis väljendub teos, millest võib järeldada tahet tuua kaasa õiguslik tagajärg (TsÜS § 68 lg 3). VÕS § 9 lg 3 järgi, kui vastavalt lepingupoolte kokkuleppele või ühe poole taotlusele tuleb saavutada kokkulepe teatud tingimustes, siis ei loeta lepingut sõlmituks enne, kui nendes tingimustes on kokkulepe saavutatud, kui seadusest ei tulene teisiti. VÕS § 16 lg-s 1 sätestatakse, et pakkumus (ofert) on lepingu sõlmimise ettepanek, mis on piisavalt määratletud ja väljendab pakkumuse esitaja (oferendi) tahet olla ettepanekule nõustumuse andmise korral sõlmitava lepinguga õiguslikult seotud. VÕS § 20 lg-s 1 sätestatakse, et nõustumus (aktsept) on otsese tahteavaldusega või mingi teoga väljendatud nõusolek sõlmida leping. VÕS § 11 lg 1 järgi võib lepingu sõlmida suuliselt, kirjalikult või mis tahes muus vormis, kui seaduses ei ole sätestatud lepingu kohustuslikku vormi. Kohtute tuvastatud asjaoludel tõi hageja 31. juulil 2012 oma kaatri kostja sadamasse sooviga silduda ja kasutada kaikohta. Kostja töötaja osutas hagejale sildumiskoha ning abistas kaatri vettelaskmisel ning sildumisel. Reeglid sildumise (kaatri lähenemine kaile ja kinnitusotstega kinnitamine pollarite külge) korraldamiseks on sätestatud sadama õigusaktides. Nii tuleneb sadama eeskirja p-st 4.1.3, et jahisadamas seisvate aluste sildumise korra määrab nende kaide valdaja. Sadama meelespea p 2.1
järgi on sadamakorrapidaja korraldused, mis puudutavad väikelaevade seismist või ümberpaigutamist sadamas, kohustuslikud nende omanikele. Tulenevalt sadama meelespeast võib klient silduda ka ise, kuid see tuleb kooskõlastada sadama korrapidajaga. Sadama meelespea p 2.6 järgi tuleb väikelaevade vettelaskmine ja väljatõstmine kooskõlastada jahisadama korrapidajaga. Pooled käitusid vastavalt kirjeldatud nõuetele. Kohtud on tuvastanud, et hageja oli kostja sadamas sildunud ka varem, ta teadis vajadusest täita administraatori juures deklaratsioon ja tasuda kaikoha eest ning soovis seda teha. Need toimingud jäid tegemata, sest administraator ei viibinud töökohal ning hiljem oli ta hõivatud, 3. augustil 2012 leppis aga hageja administraatoriga kokku, et ta saab nimetatud toimingud teha järgmisel päeval. Eespool kirjeldatud tahteavalduste vahetamisega väljendasid pooled soovi olla õiguslikult seotud hageja väljendas tahet kaikohta tasu eest kasutada ning kostja väljendas sadamas sildumise, deklaratsiooni hilisema täitmise ning kaikoha eest tasumise võimaldamisega nõusolekut osutada hagejale kaikoha kasutada andmise teenust. Seaduses ei ole sätestatud sadamas kaikoha kasutamise lepingule kohustuslikku vormi, nii võis selle sõlmida ka suulises vormis. Seega võisid pooled olla lepingu sõlminud.
12.Kolleegium ei nõustu kohtute seisukohaga, nagu oleks poolte lepingu sõlmituks lugemiseks olnud lisaks poolte eespool kirjeldatud kaudsetele tahteavaldustele (vt p 11) nõutav ka administraatori juures deklaratsiooni täitmine ning kaikoha eest tasumine. Kohtud on deklaratsiooni täitmise ja tasu maksmise kohustusele ekslikult andnud lepingu sõlmimise seisukohalt määrava tähenduse. Kohtute tuvastatud asjaolud ei anna alust järeldada, nagu oleks pooltel olnud VÕS § 9 lg-s 3 sätestatud kokkulepe, mille järgi lepingu sõlmituks lugemiseks oleks seatud tingimuseks kohene deklaratsiooni täitmine ja kaitasu maksmine. Nõustuda ei saa ka kohtute seisukohaga, nagu saaks alles deklaratsiooni täitmisel selgeks see, milliseid teenuseid klient soovib ja milliseid teenuseid saab sadam osutada. Teenuste hinnakirja kohaselt (I kd, tl 103) osutatakse kaikoha kasutamise teenust paketina, milles sisaldub kaikoht, vesi, elekter, prügivedu ja dušš, ning sellise teenuse hind sõltub aluse suurusest. Seega kujutab kaikoha kasutada andmise teenus endast hinnakirjas loetletud teenuste kogumit. Sadamas kasutatava deklaratsiooni vormi (I kd, tl 141) kohaselt on aga kliendil võimalik teavitada kostjat lisateenuste kasutamise (nt kindlustuse hinnapakkumise tegemine, tõsteteenus jm) soovist. Sellest, kas klient lisateenuseid kasutab, ei sõltu see, kas leping on sõlmitud hinnakirjas toodud n-ö standardpaketi teenuste osas.
13.Kuigi maa- ja ringkonnakohus on eitanud pooltel lepingu olemasolu, on nad möönnud, et kui lepingu saab siiski lugeda sõlmituks, saab pooltel olla kaikoha üürileping. Kolleegium nõustub kohtutega, et poolte õigussuhe võib olla kvalifitseeritav kaikoha üürilepinguna VÕS § 271 järgi. Viidatud sätte kohaselt kohustub üks isik (üürileandja) andma teisele isikule (üürnikule) kasutamiseks asja ja üürnik kohustub maksma üürileandjale selle eest tasu. Eespool on kolleegium põhjendanud, et hageja soovis kostja sadamas kaikohta tasu eest kasutada ning kostja oli nõustunud hagejale seda teenust osutama (vt p 11). Selline kokkulepe vastab üürilepingu tunnustele. Ülaltoodust tulenevalt ei nõustu kolleegium ringkonnakohtu järeldusega, et pooltel ei olnud
lepingulist suhet, ning muudab selles osas ringkonnakohtu õiguslikku põhjendust. Asjaolu, et pooltel võis olla lepinguline suhe, ei too aga kaasa ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja asja ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks saatmist, kuna vaidluse lõpplahendus praeguses asjas sellest järeldusest ei sõltu.
14.Kostja vastutus hagejale tekkinud kahju eest saaks tuleneda hagejaga sõlmitud lepingu rikkumisest. Eespool on kolleegium kohtute tuvastatud asjaolude alusel järeldanud, et pooled võisid olla sõlminud sadama kaikoha üürilepingu. Hageja väitel sisaldas poolte leping ka kostja kohustust tagada kaatri turvalisus ning seetõttu on tegemist (vähemalt osaliselt) hoiuteenuse osutamise lepinguga. Kokkulepet, mille sisuks on õigus kai ääres silduda, ei ole varasemas kohtupraktikas hoiulepinguks peetud (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 28. aprilli 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-126-06). Maakohus viitas õigesti sellele, et SadS § 3 lg 1 kohaselt sisaldab sadamateenus veesõiduki sildumise võimaldamist (p 1), kuid ei sisalda hoiuteenust. Kolleegium leiab, et iseenesest ei ole nn segalepingu sõlmimine (VÕS § 1 lg 2) välistatud, kuid nõustub kohtute järeldusega, et tuvastatud asjaolud ei võimalda järeldada, nagu oleksid pooled kokku leppinud, et lisaks kaikoha kasutusteenusele osutab kostja hagejale ka hoiuteenust (olgu siis eraldi hoiulepingut sõlmides või üürilepingus kostja hoiukohustust ette nähes).
15.VÕS § 883 järgi kohustub hoiulepinguga üks isik (hoidja) hoidma teise isiku (hoiuleandja) poolt temale üle antud vallasasja ja hoidmise lõppemisel selle hoiuleandjale tagastama. Arvestades VÕS § 9 lg-s 1 sätestatut, saaks kostja hoiukohustust jaatada juhul, kui pooled oleksid vahetanud tahteavaldusi, millest järeldub soov sõlmida hoiuleping. Riigikohus on varem leidnud, et hoiusuhte tekkimiseks peab hoiuleandja hoidjale üle andma asja valduse (nt autovõtmete, dokumentide üleandmise vm viisil tegeliku võimu tagamise kaudu) või peavad pooled lepingus ette nägema hoidja vastutuse asja valvamise või säilimise eest (vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 11. aprilli 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-30-06 p-d 4 ja 9; 16. oktoobri 2003. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-111-03;
14.veebruari 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-162-04). Praeguses asjas tuvastasid kohtud, et kaatri valdust ega selle üle tegeliku võimu teostamiseks vajalikke vahendeid hageja kostjale üle ei andnud. Seega vastutaks kostja hageja kaatri hoidmise eest üksnes juhul, kui pooled oleksid kostja vastutuses hageja kaatri hoidmise (sh valvamise) eest kokku leppinud. Hageja ei ole väitnud, nagu oleksid pooled sellise sõnaselge kokkuleppe sõlminud. Kostja väidetava hoiukohustuse on hageja kassatsioonkaebuse kohaselt tuletanud asjaolust, et kostja territooriumil asuvad sildid lubavad ujuvkaidel öisel ajal valvet, et kostja kodulehel on teave ööpäevaringse valve olemasolu kohta ning et hageja väidetel kinnitas sadama korrapidaja sildumisel, et kostja territooriumil on videovalve, et ajavahemikul 00.00-08.00 on ujuvplatvormidel ilma loata viibimine keelatud ning et igale liikumisele reageerib turvafirma lühikese aja jooksul. Maakohus tuvastas, et sadama korrapidaja selgitas hagejale sildumisel küll hoiatussiltide sisu, kuid ei selgitanud, nagu vastutaks kostja öisel ajal tema kaide ääres seisvate aluste ja neil oleva vara eest. Vastupidist ei ole väitnud ka hageja. Kolleegium leiab, et hageja on hoiulepingu sõlmimise põhjendamisel keskendunud oma huvile kaatri
hoidmise vastu ega ole tuginenud sellele, et ta oleks kostjale väljendanud tahet kõrvuti üürilepinguga sõlmida ka hoiuleping (VÕS § 9 lg 1). Samuti ei ole hageja selgitanud, millest tuleks järeldada kostja väljendatud tahet võtta endale vastutus hageja kaatri hoidmise eest. Ainuüksi asjaolust, et kostja avaldatud teabe (sh hoiatussiltide) kohaselt valvab sadama territooriumi ööpäevaringselt turvafirma, ei saa kostja sellist tahet järeldada. Valvel on ka muid eesmärke kui klientide vara säilimise eest vastutuse võtmine. Selliselt avaldatud teabele ei saa muid asjaolusid arvestamata anda teistsugust tähendust, kui on teabes kirjas. Kolleegium märgib, et oma valduse ja omandi kaitse eesmärgil on valvele osutavate hoiatussiltide kasutamine nii juriidiliste kui ka füüsiliste isikute praktikas (nii vallas- kui ka kinnisvara puhul) tavapärane. Sildid „Videovalve", „USS valvab", „Naaber valvab" jne on kinnisasjade puhul kasutusel eelkõige teavitamaks, et valdaja või omanik kontrollib oma territooriumi ja kõrvaliste isikute tegevus sellel on tähelepanu all. Sellistest heidutuse otstarbel kasutatavatest siltidest ei saa tuletada järeldust, et asja omanik või valdaja osutaks ühtlasi hoiuteenust. Kolleegium nõustub kohtute hinnanguga, et hoiatussildid ja kaamerad on mõeldud eelkõige sadama vara kaitseks ja sadama territooriumil korra tagamiseks (aidates mh sel viisil kaitsta ka sadamas sildunud aluseid) ning sellistel siltidel on hoiatav ja teavituslik iseloom. Võrreldes sadamatega, kus kaameraid ja hoiatussilte ei kasutata, pakub kostja oma klientidele turvalisemat teenust. Eeltoodu ei tähenda, et sadam pakuks oma territooriumil valveteenust.
16.Kolleegium põhjendas eespool, et pooled võisid sõlmida kaikoha üürilepingu (vt p 13). Kohtute tuvastatud vaidlustamata asjaolud ei võimalda järeldada, nagu sisaldaks see leping ka kostja hoiukohustust. VÕS § 29 lg 1 esimese lause järgi lähtutakse lepingu tõlgendamisel lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest, lg-s 4 sätestatakse, et kui lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, tõlgendatakse lepingut nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. Sama paragrahvi lg-s 5 nähakse ette, et lepingu tõlgendamisel tuleb eelkõige arvestada lepingu sõlmimise asjaolusid, sealhulgas lepingueelseid läbirääkimisi (p 1), tõlgendust, mille lepingupooled on samale lepingutingimusele varem andnud (p 2), lepingupoolte käitumist enne ja pärast lepingu sõlmimist (p 3), lepingu olemust ja eesmärki (p 4), vastaval tegevus- või kutsealal mõistetele ja väljenditele tavaliselt antavat tähendust (p 5) ning tavasid ja lepingupoolte vahelist praktikat (p 6). Poolte ühist tegelikku tahet kostja hoiukohustuses kokku leppida (VÕS § 29 lg 1) ei ole kohtud tuvastanud ja sellele, nagu oleks pooltel niisugune ühine tahe olnud, ei ole ka hageja kassatsioonkaebuses tuginenud (vt ka otsuse p 15). Kassatsioonkaebuses on hageja viidanud Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 11. aprilli 2006. a otsusele tsiviilasjas nr 3-2-1-30-06 ja leidnud, et praeguses asjas on Riigikohtu seisukohad vastavalt kohaldatavad. Selles lahendis on Riigikohus leidnud, et tahet hoiukohustus võtta võiks järeldada kirjalikust rendilepingust, mille kohaselt rentniku kasutusse antakse valvataval ja piirdeaiaga territooriumil asuv plats, kusjuures rendileandja kohustuks tagama väravakontrolli ja sõidukite liikumise ning aruandluse ja tagama territooriumi valve ja
pääslarežiimi, kasutades selleks turvafirma teenust, kusjuures rendihind sisaldaks ka ööpäevaringset valvet ja varalist vastutust parkivatel sõidukitel tekkivate kahjude eest (viidatud otsuse p-d 4 ja 9). Kaikoha üürilepingu puhul samade põhimõtete kohaldamise korral eeldaks kostja kohustus vastutada hageja kaatri varguse ja lõhkumise eest, et registreeritaks iga alus, kontrollitaks dokumente, toimuks aluste liikumise kontroll ja fikseerimine üksnes pääsla kaudu koos vastava aruandlusega, kusjuures kaikoha üür sisaldaks ka tasu ööpäevaringse valve ning sadama pidaja võetud vastutuse eest. Kohtud ei ole kostja sadamas pääslarežiimi olemasolu tuvastanud. Nõustuda ei saa hageja kassatsioonkaebusest järelduva väitega, nagu oleks keeld kõrvalistele isikutele teatud ajavahemikul kaidel sadama pidaja loata liikuda samastatav pääslarežiimiga. Sellele, nagu oleksid muud eespool loetletud tingimused täidetud, ei ole hageja tuginenud. VÕS § 29 lg-d 4 ja 5 arvestades on kohtud õigustatult mh analüüsinud kaikoha kasutamise tasu suurust ning põhjendatult leidnud, et sellise tasu eest (16-30 eurot ööpäevas) hoiuteenuse osutamine ei ole eluliselt usutav ega majanduslikult mõeldav. Eelduslikult peaksid lepinguliste kohustuste maht ja kokkulepitud tasu olema omavahel tasakaalus. Ringkonnakohus luges eluliselt usutavaks ja mõistlikuks ka kostja esindaja väite, et väikesadamates ei ole võimalik hoiuteenust osutada, sest sellisel juhul tuleks sadamal iga aluse puhul kindlaks teha aluse väärtus ja sellel asuv vara. Aluste omanikud saavad end tekkida võiva kahju vastu kaitsta kindlustuslepingut sõlmides, selle teenuse vahendamist pakkus tuvastatud asjaoludel ka kostja. SadS § 12 lg 1 esimese ja teise lause kohaselt peab sadamal olema sadama eeskiri, mille kinnitab sadama pidaja, lg 3 kohaselt on sadama eeskirja nõuded kohustuslikud kõigile sadamas tegutsevatele ja viibivatele isikutele. Sama paragrahvi lg 6 p 6 järgi peavad sadama eeskirjas olema mh kirjeldatud vähemalt osutatavad sadamateenused ja sadamateenuste osutamise korraldus. Kostja sadama eeskirja p 1.6 sisaldab SadS-i järgi nõutavat sadamateenuste loetelu, mille hulgas ei ole hoiu- või valveteenust. On tuvastatud, et ka kostja veebilehelt www.jahtklubi.ee nähtus, et kostja osutatavaks teenuseks on kaikoha kasutusse andmine tasu eest. Hageja ei ole tuginenud sellele, nagu oleks kostja sadama eeskirjas pakutavate teenuste loetelus sisaldunud ka hoiuteenus. Kostja sadama meelespea p 2.14 esimese lause kohaselt pakub jahisadam oma territooriumil olevat kaikohta hinnakirjas fikseeritud tasu eest väikelaevale vajalike teenuste tarbimiseks, kuid ei sõlmi hoiulepingut väikelaeva ega sellel olevate asjade hoidmiseks ning ei vastuta väikelaeva ega väikelaeval paikneva vara eest. Sama punkti teise lause kohaselt ei vastuta jahisadam kahjude eest, mis võivad tekkida tema territooriumil ja akvatooriumil varguste, loodus- või tuleõnnetuse tagajärjel. Ka hinnakiri ei sisaldanud hoiuteenust. Kohtud tuvastasid ja hageja on ka kassatsioonkaebuses kinnitanud, et ta on kostja sadama teenust sildumiseks kasutanud ka varem. Kohtud tuvastasid samuti, et hageja oli varem kostja sadamas kaikoha kasutamise teenust kasutades täitnud ka deklaratsiooni ja seda allkirjastades kinnitanud tutvumist sadama eeskirja ja meelespeaga. Seega ei saanud hagejale olla teadmata, et kostja ei osuta hoiuteenust. Kohtud leidsid põhjendatult, et kostja kodulehel üldinfo all märgitust, et sadamas on ööpäevaringne
valve, ei saa järeldada, et kostja osutab sadamas hoiuteenust (vt ka otsuse p 15). Kodulehel on õigesti kirjeldatud, millistel tingimustel kaikoha kasutada andmise teenust osutatakse. Kolleegium rõhutab siinkohal veelkord, et tuvastatud asjaoludel on hageja kasutanud kostja sadamas kaikoha kasutada andmise teenust ka varem ning lisaks eespool toodule ei ole usutav, et ta tegi oma otsustuse tuua sel korral kaater kostja sadamasse, tuginedes pelgalt kostja koduleheküljel avaldatud teavitusele, mida hageja valesti mõistis. Kaikoha üürilepingu rikkumisele ega asjaoludele, mis võiksid anda alust järeldusele selle kohta, nagu oleks kostja kaikoha üürilepingut rikkunud, ei ole hageja praeguses asjas oma nõude alusena tuginenud. Eeltoodut arvestades ei ole hagi põhjendatud ja kohtud jätsid selle õigesti rahuldamata.
17.Kassatsiooniastme menetluskulud tuleb hageja kassatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jätta TsMS § 171 lg 1 järgi hageja kanda.
18.Hageja kassatsiooniastme menetluskulude kindlaksmääramise avaldus jääb rahuldamata. Kostja sama astme menetluskulude kindlaksmääramise avaldus tuleb rahuldada. TsMS § 175 lg 1 esimese lause järgi mõistab kohus lepingulise esindaja kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kolleegium leiab, et menetlustoimingute ja -dokumentide mahtu ning asja keerukust arvestades on kostja taotluses toodud õigusabikulu põhjendatud ja vajalik. Kostja esindaja on kassatsioonkaebuse analüüsile ja vastuse koostamisele kulutanud kokku 10,5 tundi. Kolleegiumi hinnangul on selline ajakulu põhjendatud ja vajalik. Kostjale on osutatud õigusabi tunnihinnaga 120 eurot (ilma käibemaksuta). Selline tunnihind on vajalik ja põhjendatud ning ei ületa keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu. Kostja on kinnitanud, et taotletud menetluskulu on kantud praeguse asja raames. Kostja ei ole soovinud kohtult menetluskulu koos käibemaksuga väljamõistmist ning on kinnitanud, et ta saab õigusabiteenuselt käibemaksu maha arvata. Eeltoodut arvestades tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista menetluskulu 1260 eurot (käibemaksuta). TsMS § 177 lg 4 järgi peab hageja kostjale hüvitatavalt menetluskulult maksma alates Riigikohtu otsuse jõustumisest kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras. Riigikohtu otsus jõustub TsMS § 694 lg 2 järgi otsuse avalikult teatavaks tegemise päeval.
19.Kassatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 teise lause alusel arvata riigituludesse. Peeter Jerofejev, Villu Kõve, Malle Seppik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.