Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.
Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.J.V. esitas 11.01.2012.a maakohtule hagi M.V. vastu 7030,28 euro ja viiviste väljamõistmiseks. Hagiavalduse kohaselt ostis hageja Rotal-Kaubanduse OÜ-It 17.07.2009.a sõiduki Ford Transit 300L, registreerimisnumbriga XXX, tasudes selle eest 13 101,88 eurot (205 000 krooni). Hageja tasus müüjale ka sõiduki ümbervormistamisega seotud kulud. 2010.a juunis teatas kostja hagejale, et tema on kolmandalt isikult ostetud sõiduki (Ford Transit) omanik. Sõiduk oli temalt välja petetud ning hagejal ei ole võimalik seda autot kolmandatele isikutele müüa. Esialgu nõudis kostja sõiduki tagastamist, kuid hiljem teatas, et on nõus sõiduki jätma/müüma hagejale, kui viimane tasub kostjale 7030,28 eurot (110 000 krooni). Kostja lubas, et peale raha tasumist võetakse maha sõidukile seatud arest ning hagejale edastatakse dokument, mis kinnitab, et politsei ei nõua temalt sõiduki tagastamist. Hageja, soovides jääda sõiduki omanikuks, tasus heauskselt 14.07.2010.a kostjale 7030,28 eurot. Lubatud dokumente kostja hagejale ei edastanud. Kostja ei ole hagejale tagastanud ka alusetult saadud raha. Kostjal puudus alus nõuda hagejalt 7030,28 euro tasumist, kuna kostja oli andnud sõiduki komisjonimüüki kolmandale isikule, kes selle hagejale võõrandas. Kostjal puudus õigus ja võimalus sõiduki (teistkordseks) võõrandamiseks, kuna 2010.a juuliks oli sõiduki seaduslik omanik hageja. Hageja on pöördunud politseisse, kes alustas 30.06.2010.a menetlust, kuid 19.07.2011.a otsustas Põhja Politseiprefektuur menetluse lõpetada. Lähtudes kostja vastutusest VÕS § 1035 lg 3 p 2 järgi nõuab hageja intressi asemel viivist VÕS § 113 lg 1 nimetatud suuruses, s.o summas 843,82 eurot (periood 14.07.2010.a kuni 04.01.2012.a) ning lisanduvat viivist alates hagiavalduse esitamisest kuni põhinõude täitmiseni.
2.Kostja hagi ei tunnistanud ja palus jätta selle rahuldamata. Kostja sõlmis hagejaga sõiduki Ford Transit 300L (registreerimisnumber XXX) omandiõigusega seotud vaidluse ärahoidmiseks kompromissilepingu VÕS § 578 lg 1 mõistes. Poolte vahel sõlmitud kompromissilepingu kohaselt kohustus hageja tasuma kostjale sõiduki eest 7030,28 eurot ning kostja omakorda loobus sõiduki omandiõiguse osas kohtusse pöördumisest. Sisuliselt nõustus hageja kostjale ülekannet tehes asjaoluga, et tegelikult oli kokkuleppe sõlmimise hetkel sõiduki omanikuks hageja ja ta soovis omandiõigusega seotud kohtuvaidlust vältida. Kompromissilepingu võib sõlmida vormivabalt. Kostja ei ole teinud hagejale takistusi seoses sõiduki valdamise, kasutamise ja käsutamisega, mistõttu on täielikult alusetud hageja poolsed väited, nagu oleks sõiduk arestitud või selle väljanõudmisega tegeleks politsei. Sõiduki omandiõigus on hagejale üle läinud. Hageja poolt tasutud ostuhinna tagasinõudmine kostjalt ilma viimasele sõidukit tagastamata ei ole kooskõlas hea usu põhimõttega. Hagejal ei oleks ka deliktiõiguse sätete alusel võimalik nõuda eelmainitud rahasumma tagastamist. VÕS § 1028 lg 1 kohaldamise eelduseks on see, et võlgnik peab olema rikastunud
võlausaldaja arvel ning rikastumine on toimunud võlausaldaja soorituse kaudu. Antud juhul oleks kostja rikastunud hageja arvelt vaid sellisel juhul, kui ta oleks saanud hagejalt raha ning ka sõiduk oleks jäänud kostja kätte. Kuna hageja on sõiduki omanik ning ka sõiduk ise on hageja valduses, siis ei ole kostja hageja arvelt rikastunud. Kostja leiab, et hagejal puudub õigus nõuda intresse ja viiviseid. VÕS § 113 lg 1 kohaselt on viivisenõude esitamise eelduseks kostja poolse rahalise kohustuse olemasolu, mida käesoleval juhul kostja arvates ei ole. Intressi nõudmine VÕS § 1035 lg 3 p 2 alusel ei ole õigustatud, kuna see eeldab alusetu rikastumise tuvastamist, mis antud vaidluses puudub.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohus rahuldas 17.11.2014.a otsusega J.V. hagi M.V. vastu ja mõistis välja M.V.lt J.V. kasuks 7030,28 eurot ning viivised alates 29.07.2010.a kuni kohtuotsuse tegemiseni 2463,77 eurot. M.V.lt mõisteti J.V. kasuks alates 18.11.2014.a kuni põhinõude 7030,28 eurot täieliku tasumiseni viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Viivisenõue koos sissenõutavaks muutunud viivisega (2463,77 eurot) ei tohi ületada põhinõude suurust. J.V. menetluskulud jäeti M.V. kanda.
4.Asjas ei ole vaidlust selle üle, et hageja ostis Rotal-Kaubanduse OÜ-lt juulis 2009.a sõiduki Ford Transit, tasudes selle eest 205 000 krooni (13 101,88 eurot) ning 14.07.2010.a kandis hageja kostjale sama sõidukiga seoses üle 110 000 krooni (7030,28 eurot). Poolte vahel on vaidlus, kas pooled on sõlminud suulises vormis kompromisslepingu VÕS § 578 lg 1 tähenduses, mille kohaselt kohustus hageja tasuma kostjale sõiduki eest 7030,28 eurot ning kostja omakorda loobus sõiduki omandiõiguse osas kohtusse pöördumisest.
4.1.Maakohus hindas poolte käitumist TsÜS §-s 75 sätestatud tahteavalduse tõlgendamise ja VÕS § 29 sätestatud lepingu tõlgendamise reeglite kohaselt. Maakohus leidis, et käesoleva asja lahendamisel ei oma määravat tähtsust komisjonileping kostja M.V. ja OÜ Rotal-Kaubanduse vahel. Kohtuvaidluse esemeks ei ole vaidlus väidetava komisjonilepingu rikkumise kohta komisjonäri poolt, mis seisnes sõiduki nn tagaselja müümises ja raha osalises maksmises, sest vastavasisulist nõuet ei ole kohtule esitatud ja hageja ei ole komisjonilepingu pool. Kostja on vande all kinnitanud, et pärast seda kui sõiduk oli ära müüdud, maksti talle 80 000 krooni. Sõiduk müüdi maha kostjat sellest teavitamata. Põhja Politseiprefektuuri menetluses on kriminaalasi KarS § 201 lg 1 tunnustel selle kohta, et M.V. sõlmis 09.10.2008.a komisjonimüügi lepingu Rotal-Kaubanduse OÜ esindaja Janno Kalaga, sooviga müüa sõiduk Ford Transit 300L Kombi hinnaga 287 000 krooni, Rotal-Kaubanduse OÜ poolt on M.V.le tasutud auto müügi eest 80 000 krooni, tasumata on 139 000 krooni, milline on Rotal-Kaubanduse OÜ poolt omastatud. M.V. on esitanud 25.08.2009.a rahalise nõude automüügifirma Rotal-Kaubanduse OÜ juhatusele ja hiljem avalduse politseile RotalKaubanduse OÜ juhataja poolt toimepandud kelmuse lahendamiseks.
4.2.Maakohus ei nõustunud kostjaga, et kui hageja on hagiavalduses kinnitanud mingisuguse kokkuleppe olemasolu, siis on tegemist TsMS § 231 lg 2 mõttes faktilise asjaolu omaksvõtuga. TsMS § 231 lg 2 esimese lause järgi ei ole poole faktilise asjaolu kohta esitatud väidet vaja tõendada, kui vastaspool võtab selle omaks. Hageja ei eita sisuliselt kokkulepet, kuid selle nimetamine kompromissilepinguks (kohustustehinguks) kujutab endast asjaolude õiguslikku hindamist, mitte aga omaksvõttu TsMS § 231 lg 2 tähenduses. Nõuetest loobumises või nõuete puudumises võivad pooled kokku leppida ka ilma kompromissilepingut sõlmimata. Maakohus möönis, et omandiõiguse küsimuses on kompromissilepingu sõlmimine põhimõtteliselt
võimalik. Käesolevas asjas ei ole kompromissilepingu olulised tunnused tuvastatud (VÕS § 578, § 207 lg 1, § 30, Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-08).
4.3.Maakohus leidis, et pooltevaheliste läbirääkimiste käigus (kohtumine, telefoni teel) tegi hageja ettepaneku, et kui kostja tasub sõiduki eest 7030,28 eurot, siis kostja loobub sõiduki omandiõiguse osas kohtusse pöördumisest ja kostja aktsepteeris hageja ettepanekut, kandes talle üle 7030,28 eurot, mistõttu on pooled väljendanud tahet kokkuleppe saavutamiseks. Asja materjalidest nähtuvalt on hageja raha ülekandmisest 1-2 nädala möödudes pöördunud kostja poole ja avaldanud, et ta ei ole nõus ning nõudnud raha tagastamist, lubades vastasel juhul pöörduda politsei poole. Prokuratuuri loal kriminaalasjas menetluse lõpetamise määrusest nähtub, et J.V. avalduse alusel on alustatud kriminaalasja menetlust KarS § 209 lg 1 tunnustel. Hageja on seisukohal, et kostjal puudus seaduslik õigus sõiduki (teistkordseks) võõrandamiseks, kuna 2010.a juuliks oli sõiduki seaduslik omanik hageja, olles tasunud nõutud ostusumma. Maakohus leidis, analüüsides TsÜS § 75 lg 1 alusel hageja käitumist ja tahteavaldusi, et hageja tahtis kokkulepet tühistada ning hageja poolt kostjale esitatud tahteavaldus on tõlgendatav tehingu tühistamise avaldusena. TsÜS § 90 lg 1 kohaselt võib tehingu, mis on tehtud olulise eksimuse (TsÜS § 92), pettuse, ähvarduse või vägivalla mõjul, seaduses sätestatud korras tühistada. TsÜS § 98 lg 1 kohaselt toimub tehingu tühistamine avalduse tegemisega teisele poolele, kusjuures on võimalik tehingu tühistamine on võimalik ka suulises vormis.
4.4.Maakohus tuvastas, et müüja on hagejale vaidlusaluse sõiduki valduse 2009.a juulis üle andnud, hageja on müüjale sõiduki eest tasunud ning hageja ja müüja on kokku leppinud omandi üleminekus (AÕS § 92 lg 1). Sõiduki müügilepingut ei ole tühistatud ja pooled ei ole tuginenud müügilepingu tühisusele. Kohus asus seisukohale, et hageja on sõiduki omandanud heauskselt. Asja materjalidest nähtuvalt ei ole sõiduk läinud kostja valdusest välja tema tahte vastaselt, vaid ta oli andnud sõiduki lepingu alusel komisjonimüüki (AÕS § 95 lg 1-3). Asja materjalidest nähtuvalt tingisid hageja ja kostja vahel täiendava raha maksmisele suunatud kokkuleppe sõlmimise kostja poolt teatavaks tehtud asjaolud hageja poolt ostetud sõiduki valdusest väljamineku ja omandiõiguse kohta. Maakohus leidis, et hageja poolt oli tehing (kostjale raha maksmine) tehtud olulise eksimuse mõjul, sest hagejaga sarnane mõistlik isik ei oleks samasuguses olukorras sellist tehingut teinud. Maakohus märkis, et hageja on raske tervisliku seisundiga eakas isik.
4.5.Maakohus nõustus hagejaga, et sooritusega VÕS § 1028 tähenduses võib olla tegemist ka juhul, kui soorituse tegija arvab ekslikult, et täidab sooritusega oma kohustust. Maakohus ei nõustunud kostjaga, et deliktiõiguse sätteid kohaldades saaks käesolevas asjas kostja rikastumine toimuda ainult olukorras, kus kostja oleks saanud hagejalt raha ja sõiduk oleks ka jäänud kostja kätte. Maksekorraldustega on tõendatud, et hageja on 14.07.2010.a üle kandnud M.V.le 110 000 krooni. Maakohus nõustus hagejaga, et hagejal puudus kohustus tasuda kostjale 7030,28 eurot, kuna oli tasunud sõiduki ostuhinna Rotal-Kaubanduse OÜ-le. Kostja on alusetult rikastunud, kuna sai hagejalt alusetult 7030,28 eurot, mille tasumise kohustust hagejal ei olnud ning mille tasumise nõudmise õigust ei olnud kostjal. Hageja tasus summa, sest kostja väitis et on auto omanik, auto on müüdud pettusega ning kui hageja soovib sõidukit käsutada ja kasutada, siis on viimane kohustatud talle selle summa tasuma. Maakohus nõustus hagejaga, et asjaolu, et kostja ei saanud raha kätte isikult, kellele hageja ostuhinna tasus, ei anna kostjale õigust nõuda puuduolevat summat hagejalt. Komisjonimüügilepinguga on tõendatud, et kostja andis sõiduki valduse viimase müügiks üle Rotal Kaubanduse OÜ-le, mistõttu oli viimasel õigus müüa kostjale kuuluvat sõidukit. Seega kuuluks hagi ka poolte kokkuleppe puudumisel deliktiõiguslikul alusel rahuldamisele.
Maakohus nõustus hagejaga, et kuna hageja kandis kostjale üle 110 000 krooni (7030,28 eurot), on kostja alusetult hageja arvel rikastunud. Maakohus leidis, et kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista 7030,28 eurot.
4.6.Maakohus nõustus hagejaga, et kostja käitumist võib pidada pahauskseks. TsÜS § 138 lg 1 kohaselt tuleb õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel toimida heas usus. Asja materjalidest nähtuvalt pöördus kostja hageja poole alles 2010.a. suvel, kui nägi vaidlusaluse sõiduki müügikuulutust (230 000 krooni eest) veebilehel, kuigi oli vande all antud ütlustest nähtuvalt juba 2009.a. suvel teadlik, et sõiduki ostjaks ja uueks omanikuks oli hageja.
4.7.Maakohus ei nõustunud hageja nõudega kostjalt viivise välja mõistmiseks alates raha ülekandmisest 14.07.2010.a. Kostja vande all antud ütlustest nähtuvalt on hageja nõudnud raha tagastamist 1-2 nädala möödumisel raha ülekandmisest. Maakohus leidis, et viivised tuleb välja mõista mõistliku aja möödumisel kostja alusetust rikastumisest, s.o 2 nädala möödumisel hageja poolt kostjale raha ülekandmisest, alates 29.07.2010.a, mil kostja oli saanud teada alusetust rikastumisest tulenevast hageja nõudest (Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-54-08). VÕS § 113 lg 1 alusel on sissenõutavaks muutunud viiviste summa kohtuotsuse tegemise ajaks 2463,77 eurot. Asja materjalidest nähtub, et viivised on arvestatud seadusega ettenähtud määras ja nende suurus on tunduvalt väiksem põhivõla suurusest.
ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
5.M.V. esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu 17.11.2014.a kohtuotsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega jätta J.V. hagi M.V. vastu rahuldamata. Menetluskulud jätta vastustaja kanda. Apellatsioonkaebuse kohaselt: 1) on maakohus otsuse tegemisel ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust ning oluliselt rikkunud protsessiõiguse norme; 2) ei nõustu apellant maakohtuga, et kompromissilepingu võib sõlmida ainult niisuguses õigussuhtes, millest on mõlemad pooled omandanud kohustusi ja asjas esitatud asjaoludest ei nähtu, et hageja ja kostja vahel olnuks mingit ebaselgust nendevaheliste õigussuhete osas. Käesolevas vaidluses võttis apellant endale vastustaja suhtes kohustuse mitte teha vastustajale takistusi sõiduki kasutamisel (sh mitte pöörduma kohtusse), vastustaja aga kohustus tasuma apellandile 110 000 krooni. Maakohus on ebaõigesti kohaldanud VÕS § 578 lg 1 ja 2; 3) on maakohus sisustanud ebaõigesti VÕS § 578 lg 1 ka selles osas, mis puudutab vastastikust järeleandmist. Poolte järeleandmised seisnesid selles, et apellant loobus sõiduki omandiõiguse teemal kohtusse pöördumisest ning vastustaja tasus seoses omandiõigust puudutava vaidluse lõpetamisega apellandile 110 000 krooni; 4) ei eelda kompromissilepingu sõlmimine, et poolte järeleandmised oleksid samaväärsed, samuti et järeleandmised oleksid vastastikku seotud (Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1118-10). Maakohus möönis, et omandiõiguse küsimuses on kompromissilepingu sõlmimine põhimõtteliselt võimalik. Järelikult võisid pooled sõlmida kompromissi ka vaidlusaluse sõiduki omandiõiguse küsimuses ja seda sõltumata sellest, kas neil omavahel oli seoses sõidukiga eelnevalt mingisugune õigussuhe esinenud või mitte. Kui üks pooltest ei oleks teinud järeleandmisi, ei tähenda selline asjaolu automaatselt seda, et kokkulepet ei pea täitma;
5) on maakohus ebaõigesti jätnud kohaldamata VÕS § 9 lg 1. Lepingu sõlmimisel tuleb muuhulgas arvestada, et oferent on see isik, kes määrab ära lepingu sõlmimise korra, tahteavalduste tegemise vormi, aja ja sisu. Viimast toetab ka TsÜS § 71. Apellant tegi vastustajale ettepaneku lahendada sõiduki omandiõiguse vaidlus selliselt, et vastustaja tasub apellandile 7030,28 eurot ja apellant omakorda loobub sõiduki omandiõiguse osas vaidlemast (sh ei pöördu kohtusse ja ei tee takistusi sõiduki võõrandamisel). Vastustaja tasus peale kokkuleppe sõlmimist apellandile kokkulepitud summa, seega oli poolte tegelik tahe lõpetada sõiduki omandiõigusega tekkinud probleem. TsÜS § 68 lg 3 järgi võib tahteavalduseks olla kaudne tahteavaldus, mis väljendub teos, millest võib järeldada tahet tuua kaasa õiguslik tagajärg; 6) on maakohus ebaõigesti kohaldanud TsÜS § 92 lg-d 1-3, sest apellant ei ole esitanud vastustajale ebaõigeid andmeid või muul viisil teda eksitanud. Kohtuotsusest ei nähtu, et millise TsÜS § 92 lõike alusel on maakohus jõudnud järeldusele, et leping on sõlmitud vastustaja poolt olulise eksimuse tõttu. Vastustaja ei kandnud raha üle koheselt, vaid peale kokkuleppe sõlmimist üle kahe nädala hiljem. Vastustajal oli võimalik asjaolusid selgitada ja tehingu osas rahulikult läbi mõelda. On vähe usutav, et vastustaja ei selgitanud välja sõiduki omandiõigusega seotud probleeme ja ei küsinud nõu teistelt. Seda, et sõiduki omandiõiguse küsimus oli ebaselge ka vastustajale, tõendab asjaolu, et vastustaja väitis 17.06.2014.a toimunud ärakuulamisel, et ei teadnud, kes oli sõiduki omanik. Vastustaja tegi kokkulepitud summas apellandile ülekande, siis võib järeldada, et vastustaja tegelik tahe oli sõlmida kompromissileping apellandi poolt tehtud tingimustel; 7) oleks vastuolus hea usu põhimõttega käitumine, kus isik sõlmib kompromissilepingu eesmärgiga seda mitte täita. Maakohus on tuvastanud, et pooltevaheliste läbirääkimiste käigus tegi kostja (kohtuotsuses on ekslikult märgitud hageja) ettepaneku, et kui hageja tasub sõiduki eest 7030,28 eurot, siis kostja loobub sõiduki omandiõiguse osas kohtusse pöördumisest. Miks peab maakohus apellandi käitumist sõiduki omandiõiguse küsimuse lahendamisel vastustaja eksimusse viimiseks, jääb apellandile arusaamatuks. Apellant selgitas vastustajale, et temalt peteti sõiduk välja ning tal on plaanis vaidlustada RotalKaubanduse OÜ ja vastustaja vahel sõlmitud sõiduki müügileping. Selline plaan apellandil ka oli, mistõttu ei saa maakohus järeldada, et apellant põhjustas vastustaja eksimusse viimise. Poolte teadmiste puudumine omandiõigusega seotud küsimustes (sh heausksest omandamisest), ei tähenda seda, et apellant oleks vastustajat eksimusse viinud. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-5-99 leidnud, et eksimuseks pole seaduse mittetundmine ja ebaõige ettekujutus tulevikus saabuvatest asjaoludest; 8) ei ole apellant kohustust rikkunud seoses kompromissilepingu sõlmimisega. Vastustaja käitumine on viivisenõude esitamisel pahatahtlik, sest ta on nõude esitamisega nii kaua viivitanud. Vastustaja viivisenõudel puudub õiguslik alus. Maakohus pole sellele tähelepanu pööranud; 9) on maakohus ebaõigesti kohaldanud VÕS § 1028 lg 1 ja jõudnud järeldusele, et apellant on alusetult rikastunud. Kui maakohus leidis, et poolte vahel sõlmitud kokkulepe ei ole oma sisult kompromissileping, siis oleks maakohus pidanud käsitlema ka seda, kas tegemist võib olla mõne muu võlaõigussuhtega; 10) on maakohus ebaõigesti käsitlenud tõendamisega seonduvat (TsMS § 230 lg 1). Vastustaja peab tõendama, et tema tegelik tahe ei olnud sõlmida kompromissilepingut kokkulepitud tingimustel. Lisaks peab vastustaja tõendama seda, milline konkreetne apellandi väide teda eksimusse viis. Asjaolu, et apellant soovis ära hoida kohtuvaidlust seoses sõiduki omandiõiguse küsimusega, ei ole vastustaja eksimusse viimine;
11) ei nähtu kohtuotsusest (TsMS § 436 lg 1), millise tõendi alusel leiab maakohus, et vastustaja tegelik tahe ei olnud sõlmida kompromissilepingut. Kohtuotsus ei tohi olla vastuoluline. Maakohus on leidnud, et pooled on väljendanud tahet kokkuleppe saavutamiseks, teisest küljest aga on maakohus leidnud, et vastustaja tegelik tahe ei olnud sõlmida kompromissilepingut. Piisavaks ei saa pidada sellist põhjendamist, kus kohus üksnes viitab, et eeltoodud tõendite alusel leiab kohus, et hageja poolt oli tehing (kostjale raha maksmine) tehtud olulise eksimuse mõjul. Kohtuotsusest peaks tulenevalt TsMS § 442 lg 8 selgelt olema nähtav, millise konkreetse tõendiga kohus loeb asjaolu tõendatuks.
6.J.V. vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud apellandi kanda. Vastuväidete kohaselt: 1) on maakohtu otsus seaduslik ja põhjendatud, mistõttu puuduvad alused maakohtu otsuse tühistamiseks või muutmiseks; 2) on vastustaja nõus lahendama vaidluse kompromissiga, mille tulemusena apellant tasub üksnes põhinõude mõistliku graafiku alusel; 3) ei ole apellant tõendanud kompromissilepingu sõlmimist vastustajaga. Maakohus on antud osas teinud õige järelduse ning selle tegemist ka põhjendanud; 4) ei ole maakohus valesti kohaldanud TsÜS § 90 lõikeid 1-3. Maakohus on sätte kohaldamist nõuetekohaselt põhjendanud ning tuginetud on mh tunnistaja Sirje Veelma kui ka apellandi enda ütlustele; 5) ei ole maakohus valesti kohaldanud VÕS § 1028 lg 1. Kaebusest ei selgu, millistele asjaoludele tuginedes apellant seda järeldab. Kui apellant leiab, et tegemist oli mingi muu võlasuhtega, siis tuleks tal selgitada, millisega nimelt.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
7.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse muutmiseks ega tühistamiseks. Maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud, mistõttu ringkonnakohus jätab TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata.
8.Vaidluse lahendamiseks tuleb kohtul võtta seisukoht selles, kas hageja poolt kostjale sõiduki eest täiendavalt 7030,28 euro tasumine 14. juulil 2010.a on kvalifitseeritav kompromissilepinguna VÕS § 578 lg 1 mõttes ning kas selline kokkulepe on pooltele siduv. Apellant (kostja) on seisukohal, et pooled sõlmisid juulis 2010.a kompromissilepingu, mille alusel on hageja (vastustaja) kandnud kostjale (apellandile) 14. juulil 2010.a kahes osas üle 110 000 krooni (60 000 + 50 000 kr). Apellandi käsitluse kohaselt seisnes J.V. poolne järeleandmine endale täiendava rahalise kohustuse võtmises, s.o M.V.’le sõiduki eest 110 000 krooni tasumises. Apellandi enda (M.V.) poolne järeleandmine aga seisnes selles, et apellant kohustus loobuma edasistest toimingutest sõiduki J.V. valdusest väljanõudmiseks või muul viisil enda omanikuõiguste taastamiseks. Hageja (vastustaja) seevastu leiab, et ta tasus kostjale 110 000 krooni ekslikel ajenditel ega soovinud sellega sõlmida kostjaga mingit lepingut.
9.Vaidlust ei ole asjaolude üle, mille kohaselt hageja J.V. ostis 17.07.2009.a Rotal-Kaubanduse OÜ-lt kaubiku Ford Transit 300L, mis kuulus kostjale M.V.le ja mille viimane oli ise toonud Rotal-Kaubanduse OÜ-sse komisjonimüüki. Kostja ei ole käesolevas menetluses sisuliselt vaidlustanud asjaolu, et Rotal-Kaubanduse OÜ-l oli volitus kaubiku võõrandamiseks ning et ka
volituse puudumisel saanuks hageja sõiduki omanikuks AÕS § 95 lg 1 alusel. Samuti ei saanud hagejal kaubiku suhtes omandiõiguse tekkimist mõjutada asjaolu, kas kostjale tasuti sõiduki eest kogu selle hind või üksnes osa sellest. Kostja (apellant) on möönnud, et tal puudus mistahes muu alus saada hagejalt (J.V.lt) 110 000 krooni (7030,28 eurot) kui 2010.a juulis sõlmitud väidetav kompromissileping. Seega ei olnud enne 14. juuli 2010.a rahaülekannet poolte (hageja ja kostja) vahel lepingulist õigussuhet. Ei komisjonisuhte (VÕS § 692 lg 1) ega ka heauskse omandamise (AÕS § 95) korral ei teki vahetut lepingusuhet asja algse omaniku ning ostja kui hilisema omaniku vahel. Vaidlusalust võlasuhet, mida apellandi (kostja) väitel sooviti kompromissiga vaieldamatuks muuta, on võimalik kvalifitseerida seadusest tuleneva võlasuhtena, s.o kostja kui sõiduki algne omanik arvas endal olevat õiguse nõuda sõidukit selle otseselt valdajalt tagasi, kuna talle ei tasutud sõiduki kogu maksumust.
10.Maakohus on iseenesest õigesti asunud seisukohale, et omandiõiguse küsimuses on kompromissilepingu sõlmimine põhimõtteliselt võimalik. Samuti on võimalik kompromissilepingu sõlmimine olukorras, kus on ebaselge, kas ühel isikul (poolel) on teise vastu mingi nõudeõigus või mitte. Kompromissi sõlmimine tähendaks sellises olukorras, et hageja pidas vähemalt võimalikuks, et kostjal võib olla õigus kaubik temalt tagasi nõuda, ning eesmärgiga vältida sõiduki potentsiaalset kaotamist, nõustus tasuma kostjale vaidlusaluse rahasumma (110 000 kr). Maakohus on ühtlasi tuvastanud, et poolte vahel toimusid läbirääkimised, mille käigus tegi kostja ettepaneku, et kui hageja tasub sõiduki eest 7030,28 eurot, siis loobub kostja sõiduki omandiõiguse osas kohtusse pöördumisest. Hageja aktsepteeris kostja ettepanekut, kandes vaidlusaluse summa kahe maksena üle kostja pangaarvele. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega, mille kohaselt ei ole kirjeldatud asjaoludel siiski tegemist kompromissilepinguga VÕS § 578 lg 1 tähenduses. VÕS § 9 lg 1 kohaselt sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. Lepingu sõlmimisele suunatud tahteavaldused peavad väljendama vastastikust tahet olla sõlmitava lepingu ja selle kõigi õiguslike tagajärgedega õiguslikult seotud. Käesoleval juhul ei ole hageja väljendanud oma tahet sõlmida kostjaga kompromissileping otsese tahteavalduse tegemisega, vaid ta on teinud faktilise teo, s.o kandnud kostja pangaarvele rahasumma. Teo tegemine võib, kuid ei pruugi, sõltuvalt asjaoludest olla kvalifitseeritav tahteavaldusena.
11.Ringkonnakohtu arvates ei ole põhjendatud asuda seisukohale, et kostja pangaarvele raha tasumisega kinnitas hageja oma soovi olla õiguslikult seotud ning luua kostjale iseseisev ning tegelikust õiguslikust olukorrast sõltumatu alus 110 000 krooni saamiseks. Niisugune tahteavaldus oleks sisuliselt võrreldav konstitutiivse võlatunnistuse (VÕS § 30 lg 1) andmisega, mille tulemusena tekib iseseisev abstraktne kohustus, mis ei vaja mistahes muud võlaõiguslikku alust ja mis kehtib sõltumata sellest, kas ilma selle kokkuleppeta olnuks poolel kohustus tasuda teisele poolele vaidlusalune rahasumma või mitte. Samas on isegi abstraktse võlatunnistuse puhul võlgnikul võimalik nõuda võlatunnistuse alusel tasutu tagastamist alusetu rikastumise sätete järgi, kui võlatunnistus on antud sellise kohustuse kohta, mida ei ole või mis on ära langenud. Ringkonnakohtu hinnangul ei olnud niisuguste õiguslike tagajärgede kaasatoomiseks piisav hageja poolne kaudse tahteavaldusena käsitatav toiming, s.o 14. juulil 2010.a kostja pangaarvele raha kandmine. Kaudsel viisil sõlmitud kokkulepe ei ole samastatav ka tsiviilkohtumenetluses sõlmitava kompromissiga (TsMS § 430), mis on võimalik üksnes otseste tahteavalduste vahetamise teel ja mille kinnitamisel kohus selgitab pooltele kompromissi
õiguslikke tagajärgi (TsMS § 432). Raha ülekandmine kui toiming ei väljenda tahet loobuda igasugustest võimalikest vastuväidetest ning õiguskaitsevahenditele tuginemisest. Maakohtu seisukoht, mille kohaselt võib kompromissilepingu sõlmida ainult niisuguse õigussuhte suhtes, millest on mõlemad pooled omandanud kohustusi, tuleneb erialakirjandusest (vt Varul, P., Kull, I. jt, Võlaõigusseadus II, Tallinn 2007, § 578 kommentaar 3.2, lk 633). Samas märgitakse, et kui võlasuhtest tulenevalt omandab ainult üks pool kohustusi, siis ei saa selle suhtes kompromissilepingut sõlmida. Selline tõlgendus on kaudselt tuletatav VÕS § 578 lg-te 1 ja 2 koostoimest. Käesoleval juhul ei olnud poolte vahel enne juuli 2010.a vaieldavat kokkulepet niisugust võlasuhet, millest oleksid tulenenud kohustused mõlemale poolele. Eeltoodut arvestades on maakohus jõudnud õigele järeldusele, et poolte käitumise ja toimingute põhjal ei ole alust lugeda sõlmituks kompromisslepingut VÕS § 578 tähenduses, millega loodi iseseisev alus M.V.’le J.V.’lt 110 000 krooni saamiseks.
12.Maakohus on alternatiivselt käsitlenud ka tehingu hageja poolt tühistamise aluseid juhul, kui lugeda, et pooled siiski sõlmisid juulis 2010.a kompromissilepingu, millega loodi J.V.’le abstraktne kohustus M.V. ees. Samas ei ole maakohus selgelt väljendanud, millise TsÜS § 92 lg 3 punkti alusel ta leidis olevat hagejal õiguse kompromissileping tühistada. Ringkonnakohtu arvates tuleb käesoleval juhul kõne alla eelkõige TsÜS § 92 lg 3 p 3 kohaldamine. Nimetatud sätte kohaselt võib tehingu teinud isik olulise eksimuse mõjul tehtud tehingu tühistada, kui tehingu teine pool lähtus tehingu tegemisel samadest ekslikest asjaoludest, välja arvatud juhul, kui teine pool oleks asjaoludest õiget ettekujutust omades võinud eeldada, et eksinud pool oleks eksimusest teades tehingu siiski teinud. Asja materjalidest nähtub, et ka kostja ise lähtus hagejaga läbirääkimisi pidades ekslikust eeldusest, et tal on õiguslik alus kaubiku hageja valdusest väljanõudmiseks ja/või hagejalt selle eest täiendava rahasumma saamiseks. Kostjale puudub seejuures alus heita ette pahauskset käitumist, kuna tema enda kinnitusel sai ta soovitusi pöörduda omandiõiguse küsimuste selgitamiseks kaubiku valdaja (hageja) poole nii politseilt kui ka advokaadilt. Hageja kandis kostjale rahasumma üle ekslikul eeldusel, et kostjal võib tõepoolest olla kaubiku tagasisaamise nõudeõigus. Seega oli tegemist ühise eksimusega TsÜS § 92 lg 3 p 3 tähenduses ning see mõjutas mõlema poole tahet tehingut teha. Järelikult oli juhul, kui lugeda kompromissileping sõlmituks, hagejal õigus tehing sellel alusel tühistada.
13.Maakohus on põhjendatult rahuldanud hagi VÕS § 1028 lg 1 alusel. Nimetatud säte võimaldab nõuda tagasi alusetult tasutud rahasumma nii juhul, kui soorituse tegemiseks puudus algusest peale õiguslik alus, kui ka juhul, kui see alus langes hiljem ära nt tehingu tühistamise tagajärjel. Apellant ei ole esile toonud, missugune muu võlaõigussuhe võis poolte vahel olla, kui sõlmitud kokkulepe ei vasta kompromissilepingu tunnustele. Ringkonnakohtu hinnangul ei võimalda menetluses kinnistu leidnud faktilised asjaolud kvalifitseerida pooltevahelist suhet ühegi kehtiva õigussuhtena, mille järgi olnuks kostjal õigus saada hagejalt seoses vaidlusaluse kaubikuga 110 000 krooni ning mis ei võimaldaks hagejal kostjalt alusetult saadud rahasummat välja mõista. Alusetu rikastumise sätete alusel nõude lahendamisel ei oma tähtsust asjaolu, et ka vaidlusalune sõiduk jääb hageja omandisse. Käesolevas asjas ei ole sõiduki kuuluvus vaidluse esemeks. Toimiku materjalidest nähtuvalt tasus hageja sõiduki eest 17.07.2009.a OÜ-le Rotal Kaubandus juba 205 000 krooni (13 101,88 eurot), seega ei saanud hageja sõidukit tasuta. Alusetu rikastumise nõude lahendamisel omab seega tähtsust üksnes küsimus, kas M.V.’l oli õiguslik alus saada J.V.’lt 110 000 krooni või mitte.
14.Apellant vaidlustas temalt viivise väljamõistmise. Raha on kostjale üle kantud 14. juulil 2010.a, kuid hageja on nõudega kohtusse pöördunud alles jaanuaris 2012.a. Maakohus mõistis viivise välja alates 29. juulist 2010.a, s.o kahe nädala möödumisel hageja poolt kostjale raha ülekandmisest. Ringkonnakohtu arvates puudub alus heita maakohtule ette õigusnormi ebaõiget kohaldamist viivise väljamõistmisel. Vaidlust ei ole selle üle, et hageja nõudis kostjalt raha tagastamist 1-2 nädala möödumisel raha ülekandmisest. Seega vastab viivise arvestamise aeg ka alates
05.aprillist 2011.a kehtivale VÕS § 113 lg 2 redaktsioonile, mille kohaselt alusetu rikastumise nõude puhul arvestatakse võlgnetavalt rahalt viivist alates ajast, mil võlausaldaja teatas võlgnikule oma nõudest või esitas raha sissenõudmiseks hagi või maksekäsu kiirmenetluse avalduse. Hageja ei viivitanud nõude esitamisega ülemääraselt, pöördudes kohtusse ca 1,5 aastat pärast nõude tekkimist, seega aegumistähtaja piires. Hageja oli ka apellatsioonimenetluses valmis loobuma kompromissi korras viiviste nõudest ning puudub alus pidada hageja käitumist viivisenõude esitamisel pahatahtlikuks.
15.Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega tuleb TsMS § 171 lg 1 alusel jätta asjas kantud menetluskulud M.V. kanda. Alates 1. jaanuarist 2015. a on muutunud menetluskulude kindlaksmääramise kord. Kuna käesolevas asjas on lõpplahend tehtud enne 1. jaanuari 2015.a, ilma et selles menetluskulud oleksid rahaliselt kindlaks määratud, määrab kogu asja menetluskulud kindlaks maakohus pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist (TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2), andes õigustatud menetlusosalisele mõistliku tähtaja menetluskulude nimekirja ja vajadusel neid tõendavate dokumentide esitamiseks ning kohustatud menetlusosalisele vastuväite esitamiseks (Riigikohtu tsiviilasi nr 3-2-1-147-14, p 22). Kui menetlusosaline ei esita kohtu määratud tähtaja jooksul menetluskulude nimekirja või ei teata, et ta kulude hüvitist ei soovi, määrab maakohus TsMS § 174 lg 1 teise lause kohaselt kindlaks sellise menetluskulu, mida on võimalik määrata asja materjalide alusel (eelkõige riigilõiv).
Üllar Roostoja
Kersti Kerstna-Vaks
Kai Kullerkupp
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.