Võlaõigus › Võõrandamislepingud

HAGEJA NÕUE JA SELLE PÕHJENDUSED

Hagiavalduse kohaselt ostis hageja Rotal-Kaubandus OÜ-It 17.07.2009.a. sõiduki Ford Transit 300L, reg nr 990AYG, tasudes selle eest 13 101,88 eurot (205 000 krooni). Hageja tasus müüjale ka kauba ümbervormistamisega seotud kulud. 2010.a. juunis tulid hageja juurde koju kaks meesterahvast, kellest üks oli kostja. Kostja teatas hagejale, et tema on kolmandalt isikult ostetud sõiduki (Ford Transit) omanik. Antud auto oli temalt välja petetud ning hagejal ei ole võimalik seda autot kolmandatele isikutele müüa. Esialgu nõudis kostja sõiduki tagastamist, kuid hiljem teatas, et on nõus sõiduki jätma/müüma hagejale, kui viimane tasub kostjale 7030,28 eurot (110 000 krooni). Kostja lubas, et peale raha tasumist võtab viimane maha sõidukile seatud aresti ning edastab dokumendi, mis kinnitab, et politsei ei nõua temalt sõiduki tagastamist. Hageja uskudes pahaaimamatult kostja ütlusi ning soovides jääda sõiduki omanikuks, et seda võõrandada, tasus 14.07.2010.a. kostjale 7030,28 eurot. Lubatud dokumente kostja hagejale ei edastanud. Hageja on pöördunud kostja poole, et viimane tagastaks alusetult saadud raha, mida viimane teinud ei ole. Kostja oli või pidi olema hagejaga suhtlemisel algusest peale teadlik, et viimasel puudub õigus nõuda hagejalt 7030,28 euro tasumist kuna kostja oli andnud sõiduki komisjonimüüki kolmandale isikule, kes selle võõrandas hagejale. Kostjal puudus õigus ja võimalus sõiduki (teistkordseks) võõrandamiseks, kuna 2010.a. juuliks oli sõiduki seaduslik omanik hageja, olles tasunud nõutud ostusumma. Hageja on pöördunud politseisse, kes alustas 30.06.2010.a. menetlust, kuid 19.07.2011.a. otsustas Põhja Politseiprefektuur menetluse lõpetada. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-54-08 selgitanud, et juhul, kui alusetu soorituse esemeks oli raha ja soorituse saaja, st kostja vastutab VÕS § 1035 lg 3 p 2 järgi, on hagejal õigus nõuda intressi asemel viivist VÕS § 113 lg 1 nimetatud suuruses. 01.07.2010 kuni 01.07.2011.a. oli VÕS § 94 sätestatud intressimäär 1%, st 0,022% päevas; alates 01.07.2011 on määr 1,25%, st 0,023% päevas. Hageja arvestab viivist alates 14.07.2010.a., st ajast kui hageja tegi kostjale ülekanded, milleks viimane kohustatud ei olnud. Viivise summaks on 843.82 eurot: viivise summaks 14.07.2010.a. kuni 31.06.2011.a. on 542,50 eurot (7030,28-st 0,22 % on 1,55; l,55x350 kp); viivise summaks 01.01.2011.a. kuni 04.01.2012.a. on 301,32 eurot (7038,28-st 0,23% on 1,62; 1,62 xl86 kp). Lähtudes eeltoodust ja juhindudes TsMS §-dest 162 lg 1, 367 ja 407 lg 1 palub hageja välja mõista kostjalt hageja kasuks alusetult saadud 7030,28 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivis 843,82 eurot; välja mõista kostjalt hageja kasuks viivis, alates hagiavalduse esitamisest, VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras kuni põhinõude täitmiseni.

KOSTJA VASTUVÄITED

Kostja hagi ei tunnista ning vaidleb sellele vastu täies ulatuses. Kostja sõlmis hagejaga sõiduki Ford Transit 300L (registreerimisnumber 990 AYG) omandiõigusega seotud vaidluse ärahoidmiseks kompromissilepingu VÕS § 578 lg I mõistes. Poolte vahel sõlmitud kompromissilepingu kohaselt kohustus hageja tasuma kostjale sõiduki eest 7030,28 eurot ning kostja omakorda loobus sõiduki omandiõiguse osas kohtusse pöördumisest. Sisuliselt nõustus hageja kostjale ülekannet tehes asjaoluga, et tegelikult oli kokkuleppe sõlmimise hetkel sõiduki omanikuks hageja ja ta soovis omandiõigusega seotud kohtuvaidlust vältida. Kuna VÕS ei sätesta kompromissilepingule kohustuslikku vormi, siis võisid pooled selle sõlmida

vormivabalt, s.o suuliselt, kirjalikult, fakside, e-posti teadete vahetamise teel jne. Et hageja saaks tugineda VÕS-is sätestatud õiguskaitsevahenditele, peab selle eelduseks olema kostja poolne lepingu rikkumine, ennekõike lepinguga võetud kohustuste täielik või osaliselt täitmata jätmine, mis käesoleval juhul väljenduks sõiduki või selle omandiõiguse üleandmisest keeldumises hagejale või sõiduki omandiõiguse realiseerimisel takistuste tegemises. Kostja kinnitab, et ta ei ole teinud hagejale mitte mingisuguseid takistusi seoses sõiduki valdamise, kasutamise ja käsutamisega, mistõttu on ka täielikult alusetud hageja poolsed väited, nagu oleks sõiduk arestitud või politsei poolt tagasi nõutav. Seda, et sõiduki omandiõigus on üle läinud hagejale, tunnistab muuhulgas ka hageja ise oma hagiavalduses. Hageja poolt tasutud ostuhinna tagasinõudmine kostjalt ilma viimasele sõidukit tagastamata ei ole kooskõlas hea usu põhimõttega. Seega välistab kehtiv õigus sellise võimaluse, kus üks lepingupool lihtsalt rikastub teise arvelt ilma omapoolseid kohustusi täitmata. Isegi siis, kui käsitleda käesolevat vaidlust lepinguvälise võlasuhtena, ei oleks hagejal ka deliktiõiguse sätete alusel võimalik nõuda eelmainitud rahasumma tagastamist. Nimelt on hageja poolt välja toodud VÕS § 1028 lg I esmaseks eelduseks, et võlgnik peab olema rikastunud võlausaldaja arvelt ning rikastumine on toimunud võlausaldaja soorituse kaudu. Antud juhul oleks kostja rikastunud hageja arvelt vaid sellisel juhul, kui ta oleks saanud hagejalt raha ning ka sõiduk oleks jäänud kostja kätte. Kuna hageja on aga sõiduki omanik ning ka sõiduk ise on hageja valduses, siis ei ole kostja hageja arvelt ka mingil määral rikastunud. Selleks, et saaks rääkida kostja poolsest alusetust rikastumisest, peab esimese eeldusena võlgnik olema võlausaldaja arvelt rikastunud. Teiseks eelduseks on võlausaldaja sooritus, mille all mõeldakse teadlikku ja eesmärgipärast võõra vara suurendamist. Tulenevalt eeltoodud põhjustest, leiab kostja ühtlasi, et hagejal puudub õigus nõuda ka igasuguseid intresse ja viiviseid. VÕS § 113 lg I kohaselt on viivisenõude esitamise olulisemaks eelduseks kostja poolse rahalise kohustuse olemasolu, mida käesoleval juhul kostja arvates aga ei ole. Ka intressi nõudmine VÕS § 1035 lg 3 p 2 alusel ei ole käesoleval juhul õigustatud, kuna see eeldab alusetu rikastumise tuvastamist, mis kostja hinnangul antud vaidluses aga puudub. KOHTU TUVASTATUD ASJAOLUD JA NENDEST TEHTUD JÄRELDUSED Kohus leiab, et hagi on tõendatud ja kuulub rahuldamisele. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et hageja ostis Rotal Kaubanduse OÜ-lt juulis 2009.a. sõiduki Ford Transit, tasudes selle eest 205 000 krooni (13 101,88 eurot); 2010.a. juunis tulid hageja juurde koju kaks meesterahvast, kellest üks oli kostja; 14.07.2010.a. kandis hageja kostjale üle kokku 110 000 krooni (7030,28 eurot). Kostja on esitanud väite, mille kohaselt pooled sõlmisid suulise kokkulepe, mille kohaselt kohustus hageja tasuma kostjale sõiduki eest 7030,28 eurot ning kostja omakorda loobus sõiduki omandiõiguse osas kohtusse pöördumisest, mis on kostja väitel oma olemuselt VÕS § 578 lg 1 sätestatud kompromissileping. Hageja leiab, et ta ei ole kostjaga kompromissilepingut sõlminud. Kohtu arvates tuleb poolte käitumist tõlgendada TsÜS §-s 75 sätestatud tahteavalduse tõlgendamise ja VÕS § 29 sätestatud lepingu tõlgendamise reegleid arvestades. Poolte tahte kindlakstegemiseks on vajalik analüüsida asjaolusid ja olemasolevaid tõendeid. TsÜS § 75 lg 1 kohaselt kindlale isikule tehtud tahteavaldust tuleb tõlgendada vastavalt tahteavalduse tegija tahtele, kui tahteavalduse saaja seda tahet teadis või pidi teadma. Kui tahteavalduse saaja tahteavalduse tegija tegelikku tahet ei teadnud ega pidanudki teadma, tuleb

tahteavaldust tõlgendada nii, nagu tahteavalduse saajaga sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel mõistma pidi. VÕS § 9 lg 1 kohaselt leping sõlmitakse pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. Hageja J. V. annab vande all ütlusi (tl 126-127), et sõiduki Ford Transit 300L registrinumbriga 990 AYG ostis ta platsi pealt, ta ei mäleta platsi nime; ostis kauplusemüüja käest; sõiduki hinnas ja üleandmises lepiti kokku mehega platsil, kes seal töötas ja kellega sai tingida; natuke hiljem sai ta sõiduki kätte, sõiduki eest tasus ta enne kättesaamist ülekandega 205 000 krooni. Arvega ja maksekorraldusega (tl 7,8) on tõendatud, et J. V. on tasunud kasutatud sõiduki Ford Transit eest 18.juulil 2009.a. Rotal-Kaubanduse OÜ 205 000 krooni. Arve-kviitungist nähtuvalt on J. V. 24.juulil 2009.a. tasunud Rotal-Kaubanduse OÜ kaudu sõiduki Ford Transit ARK riigilõivu 930 krooni. Tunnistaja Sirje Veelma annab ütlusi (tl 110), et müügitehinguga tegeles J. V. , kelle tervislik seisund oli siis parem, tal olid kõnehäired, kuid mitte nii tugevad; kaubik oli ostumüügi platsil; pärast raha maksmist said nad sõiduki 2009.a. juunis või juulis enda kätte ja kaubik asus kodus Sakus Kasteheina tee 9. Kostja M. V. annab vande all ütlusi (tl 137-138), et 2007.a. jaanuaris soetas ta sõiduki Ford Transit 335 000 krooni eest ja kasutas seda tööasjades; 2008.a. otsustas selle sõiduki maha müüa; 2008.a. 9.oktoobril viis sõiduki Rotal Kaubandus OÜ ja seal lepiti kokku hinnas 287 000 krooni; 9.jaanuaril 2009.a. läks ta Tallinnasse, et veenduda, kuidas müügiga on; seal platsi peal ütles üks mees, et üks soomlane käis küsimas ja kaubaks pole läinud; nende töötaja pikendas lepingu 9.jaanuaril; 2009.a. juulis helistati Rotal-Kaubandusest, et nad vajavad uut tehnilise passi dublikaati, et viimane on kaduma läinud, et hinnas tulevad läbirääkimised ja kas ta ise tuleb Tallinnasse ja toob tehnilise passi dublikaadi; 20.juulil 2009.a. võttis ta Võru ARK tehnilise passi dublikaadi ja saatis bussiga Tallinna; pooleteise nädala pärast vaatas ta netist, et masin on broneeritud 249 000 ja siis oli 219 000 eest; 4.augustil 2009 vaatas ta internetist teistkordselt ja masin oli ikka broneeritud; läks Võru ARK-i ja ilmnes, et masin on müüdud, seega müüdi tema selja taga ilma temaga kooskõlastamata, tal oli kokkulepe, et läheb Tallinna ja lepib hinnas kokku; käies Tallinnas, teda Rotal Kaubanduse platsile enam ei lastud, Margus Alasi ja Rotal -Kaubanduse poolt on pandud toime ulatuslik pettuste skeem. Komisjonimüügi lepingust (tl 82-83) nähtub, et 09.oktoobril 2008.a. on sõlmitud Rotal-Kaubanduse OÜ ja M. V. vahel komisjonileping, mida on pikendatud 9.jaanuaril 2009.a. ja mille kohaselt ROTAL võtab hoiule ja paneb välja müügiks sõiduki Ford Transit 300 L Kombi reg nr 990AYG müügihinnaga 287 000 krooni; omanik kohustub tasuma sõiduki müügi korral 5% müügihinnast müügi tasuks, kui sõiduk ei ole müüdud esimese 30 päeva jooksul on omanik kohustatud tasuma müügi tasule lisaks 0,03% iga üleläinud päeva eest (1% kuus), lepingu kehtivusaja lõppedes viib sõiduki omanik sõiduki müügilt ära või sõlmib uue lepingu. Kohus nõustub kostjaga, et see komisjonileping, ei ole käesoleva vaidluse lahendamise seisukohalt väga olulist tähtsust omav dokumentaalne tõend. VÕS § 692 lg 1 kohaselt komisjonilepinguga kohustub üks isik (komisjonär) teise isiku (komitent) jaoks oma nimel ja komitendi arvel tegema tehingu, eelkõige müüma komitendile kuuluva eseme või ostma komitendile teatud eseme (komisjoniese), komitent kohustub komisjonärile maksma selle eest tasu (komisjonitasu). Käesoleva kohtuvaidluse esemeks ei ole vaidlus väidetava komisjonilepingu rikkumise kohta komisjonäri poolt, mis seisnes sõiduki nn tagaselja müümises ja raha osalises maksmises, sest vastavasisulist nõuet ei ole kohtule esitatud ja hageja ei ole komisjonilepingu pool. Kostja on vande all kinnitanud, et pärast seda kui sõiduk oli ära müüdud, maksti talle 80 000 krooni; lepingus oli 287 000; sõiduk oli maha müüdud ja edasi absoluutselt ei kontakteerutud. Prokuratuuri loal kriminaalmenetluse osalise lõpetamise

määrusest (tl 78-81) nähtub, et Põhja Politseiprefektuuri Kriminaalosakonna majanduskuritegude talitus menetleb kriminaalasja, milles on alustatud menetlust 11.09.2009.a. KarS § 201 lg 1 tunnustel selle kohta, et M. V. sõlmis 09.10.2008.a. komisjonimüügi lepingu OÜ Rotal-Kaubanduse OÜ esindaja Janno Kalaga, sooviga müüa sõiduk Ford Transit 300L Kombi hinnaga 287 000 krooni, Rotal-Kaubanduse poolt on M. V. siiani tasutud auto müügi eest 80 000 krooni, kui tasumata on 139 000 krooni, milline on Rotal-Kaubanduse OÜ poolt omastatud. Avalduste koopiatest (tl 87, 88) nähtuvalt on M. V. esitanud 25.08.2009.a. rahamakse nõude automüügifirma Rotal juhatusele ja hiljem avalduse politseile RotalKaubanduse OÜ juhataja poolt toimepandud kelmuse lahendamiseks. Tunnistaja Sirje Veelma annab ütlusi (tl 110), et ta ei tea kuupäevaliselt, millal kostja võttis temaga ühendust, kuskil aasta peale bussi ostmist, kokkusaamist ei pakkunud keegi; nad olid kodus ja kostja tuli ja tutvustas kaasasolnud teist meest, kes oli sugulane; tutvustas, et tema on selle bussi omanik ja et buss ei kuulu meile ja võetakse meilt ära, tal oli kaasas mingi paber Võru kohtumajast ja korraks näitas; ta ütles, et kohus määrab selle bussi temale; ta ei saanud seda summat kätte, millega oli bussi müüki pannud, seda firmat enam ei olnud; ta nõudis, et maksame talle 100 000, kui ei maksa, siis võetakse buss ära ja oleme kõigest ilma; J. V. tervislik seisund on raske, ta on 74-aastane; maksime 110 000 krooni, sest kartsime, et jääme kõigest ilma. Hageja J. V. annab vande all ütlusi (tl 126-127), et kohtumisel Kasteheina tee 9 2010.a. juunis M. V. ütles, ei tema on bussi omanik, et kui talle ei maksta 110 000 krooni, võtab ta bussi tagasi; 14.07.2010.a. maksis ta M. V. kokku 110 000 krooni, sest viimane käis peale ja nõudis. Kostja M. V. annab vande all ütlusi (tl 137-138), et politsei poolt öeldi talle, et see auto, mis on kaduma läinud ja ümber vormistatud, asub Eesti territooriumil; ta sai Veelma andmed; 17.aprillil 2010.a. nägi M. Vilo internetis, et see sõiduk on BRC platsil müüki pandud 230 000 krooniga; ta tegi otsuse, et läheb koos Maigor Viloga ja Peeter Bahmatšoviga, kes oli autojuhiks, J. V. aadressil Kasteheina 9 Harjumaal Saku; nad andsid väravakella ja vastu tulid härra Veelma ja proua Veelma; M. Vilo tutvustas, kes ta on ja rääkis Veelmadele, kuidas antud buss on selja taga pettusega ära müüdud; tahtis sõlmida kokkuleppe J. V. , et kas politsei ja kohtuga tühistada need müügidokumendid, mis esitatud ARK, mis tähendab lisakulutusi ja tohutut ajakulu ja seda masinat ei saa kasutada ei tema ega Veelma kuni lõpptulemuseni; kokkuleppe sõlmimine toimus sõbralikus õhkkonnas nende toas ja räägiti üksipulgi kõik läbi ja M. Vilo näitas tehnilise passi originaali dublikaati ja ostu-müügikviitungit 335 000 krooni kohta; siis ei nõua ta sõiduki ostu-müügipaberite tühistamist ja politsei poolt sõiduki arestimist, kui ta poleks kokkulepet saanud, oleks pöördunud kohtu ja politsei poole; lepiti kokku härra ja proua Veelmaga, et nad on nõus kompromissina maksma mingi summa, mis jäi sel päeval täpsustamata, 110 000 krooni lepiti hiljem telefoni teel kokku; see kanti üle kahes osas, kuna osa raha oli Swedbangas ja osa raha SEB Pangas; möödus nädal või paar, kui proua Veelma helistas, et nemad arutasid, et nad ei ole sellega nõus ja nad pöörduvad politsei poole, et seda raha tagasi nõuda. Tunnistaja Maigar Vilo (tl 119), kelle onu on kostja, annab ütlusi, et Mati kutsus teda kaasa; Matil olid dokumendid kokku pandud ja Mati näitas dokumente sellele naisterahvale ja meesterahvale; ta sai aru, et nad jõudsid kompromissile; kõik oli rahulik; Mati rääkis ära selle loo, kuhu auto oli kadunud ja leidis kuskilt müügist; ta sai aru, et see oli kompromiss, et mingi osa makstakse ja Mati ei hakka arestimist nõudma. Tunnistaja Peeter Bahmatšov annab ütlusi (tl 112), et tagasi sõites, oli selline jutt, et nad said mingisuguse kompromissi, et müüakse buss maha ja saab linn keset küla; Matil olid kaasas saksast toodud dokumendid, tehniline pass, dublikaat; ta ütles, et Rotal Kaubandus on Matile võlgu. Veebilehe auto24.ee väljavõtetest nähtuvalt (tl 86, 89) on vaidlusalune Ford Transit 04.08.2009 Rotal Kaubandus broneeritud hinnaga 249 000 krooni (soodushinnaga 219 000 krooni);

17.04.2010 müügil BRC Autokeskuses hinnaga 230 000 krooni. Maksekorraldustega (tl 9,10) on tõendatud, et J. V. on 14.juulil 2010.a. üle kandnud M. V. 60 000+ 50 000 krooni. Prokuratuuri loal kriminaalasjas menetluse lõpetamise määrusest (tl 12-13) nähtub, et 19.07.2011.a. on menetlus lõpetatud J. V. avalduse alusel M. V. suhtes KarS § 209 lg 1 tunnustel, sest kriminaalmenetluse käigus ei ole tuvastatud, et suhtlemises Jaan ja Sirje Veelmaga tegutses M. V. tahtlikult tekitada nendel ebaõige ettekujutus karistusõiguslikus mõttes sõidukit puudutavatest asjaoludest, kuid tuvastatud asjaoludest võib järeldada, et J. V. ülekantud raha näol on tegemist eksimuse mõjul tehtud tehinguga. VÕS § 578 lg I kohaselt on kompromissileping leping õiguslikult vaieldava või ebaselge õigussuhte muutmise kohta vaieldamatuks poolte vastastikuste järeleandmiste teel. VÕS § 578 lg 2 kohaselt eeldatakse, et kompromissilepingu tagajärjel loobuvad lepingupooled oma nõuetest ning omandavad kompromissilepingu alusel uued õigused. Nõudest loobumisega lõpeb VÕS § 207 lg 1 kohaselt võlasuhe, kui võlausaldaja ja võlgnik on võlasuhte lõpetamises kokku leppinud. Seega on vajalik välja selgitada, mis oli hageja ja kostja vahelise kokkuleppe esemeks (missuguste vaidlusküsimuste kohta nad väidetava kompromissilepingu sõlmisid ja missuguseid õigussuhteid kompromissileping hõlmas) ning kas ka see kokkulepe vastas kompromissilepingu tunnustele. Kompromissilepingu võib sõlmida ainult niisuguse õigussuhte suhtes, millest on mõlemad pooled omandanud kohustusi. Kompromissi oluliseks tunnuseks on VÕS § 578 lg 1 esimese lause järgi õiguslik vaieldavus või ebaselgus õigussuhte kohta ja selle muutmine vaieldamatuks poolte vastastikuste järeleandmiste teel. Käesolevas asjas esitatud asjaoludest ei nähtu, et hageja ja kostja vahel olnuks mingit ebaselgust nendevaheliste õigussuhete osas, millest on mõlemad pooled omandanud kohustusi. Käesoleva asja materjalidest nähtuvalt on hageja ostnud sõiduki müügiplatsilt, tasunud komisjonärile kokkulepitud hinna ja sõiduk on antud üle tema valdusse. Teiseks ei nähtu esitatud asjaoludest ka seda, et pooled oleksid lepingupooltena teinud vastastikuseid järeleandmisi, mis on kompromissi oluline tunnus. Riigikohus on 11.juuni 2008.a. otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-44-08 asunud seisukohale, et kompromissilepingul, nagu igal teisel lepingul, on oma ese, s.t konkreetne suhe või suhete ring, mida lepinguga reguleeritakse. Seega eeldatakse VÕS § 578 lg 2 järgi nõuetest loobumist (VÕS § 207) ja nõude tunnustamist (VÕS § 30) üksnes nendes vaieldavates või ebaselgetes küsimustes, mille üle pooled läbi rääkisid ja mille üle nad sõlmisid kompromissilepingu kui kohustustehingu. Kohus möönab, et ka omandiõiguse küsimuses on kompromissilepingu sõlmimine põhimõtteliselt võimalik. Käesolevas asjas ei ole kompromissilepingu olulised tunnused tuvastatud. Kohus ei nõustu kostjaga, et kui hageja on hagiavalduses kinnitanud mingisuguse kokkuleppe olemasolu, siis on tegemist TsMS §231 lg 2 mõttes faktilise asjaolu omaksvõtuga. TsMS § 231 lg 2 esimese lause järgi ei ole poole faktilise asjaolu kohta esitatud väidet vaja tõendada, kui vastaspool võtab selle omaks. Hageja ei eita sisuliselt kokkulepet, kuid selle nimetamine kompromissilepinguks (kohustustehinguks) kujutab endast asjaolude õiguslikku hindamist, mitte aga omaksvõttu TsMS § 231 lg 2 tähenduses. Nõuetest loobumises või nõuete puudumises võivad pooled kokku leppida ka ilma kompromissilepingut sõlmimata.

TsÜS § 61 lg 1 kohaselt on tehingus oluline isiku tahe, mis on väljendatud tahteavalduses ning sama paragrahvi 3. lõike kohaselt eeldatakse tahteavalduse vastavust tahtele. Käesolevas asjas on tuvastatud, et pooltevaheliste läbirääkimiste käigus (kohtumine, telefoni teel) tegi hageja ettepaneku, et kui kostja tasub sõiduki eest 7030,28 eurot, siis kostja loobub sõiduki

omandiõiguse osas kohtusse pöördumisest ja kostja aktsepteeris hageja ettepanekut, kandes talle üle 7030,28 eurot, mistõttu on pooled väljendanud tahet kokkuleppe saavutamiseks. Asjas olevatest tõenditest, sealhulgas kostja poolt vande all antud ütlustest nähtub, et hageja on raha kandmisest 1-2 nädala möödudes pöördunud kostja poole ja avaldanud, et ta ei ole nõus ning nõudnud raha tagastamist, lubades vastasel juhul pöörduda politsei poole. Prokuratuuri loal kriminaalasjas menetluse lõpetamise määrusest (tl 12) nähtub, et J. V. avalduse alusel on seejärel alustatud kriminaalasja menetlust KarS § 209 lg 1 tunnustel. Hageja selgitab hagiavalduses, et kostjal puudus seaduslik õigus sõiduki (teistkordseks) võõrandamiseks, kuna 2010.a. juuliks oli sõiduki seaduslik omanik hageja, olles tasunud nõutud ostusumma. Kohus leiab, analüüsides TsÜS § 75 lg 1 alusel hageja käitumist ja tahteavaldusi, et hageja tahtis kokkulepet tühistada, tema poolt kostjale esitatud viimatinimetatud tahteavaldus on tõlgendatav tehingu tühistamise avaldusena. TsÜS § 98 lg 1 kohaselt tehingu tühistamine toimub avalduse tegemisega teisele poolele. Seadus ei sätesta tühistamise avalduse vormi, mistõttu on kohtu hinnangul võimalik tehingu tühistamine ka suulises vormis. TsÜS § 90 lg 1 kohaselt võib tehingu, mis on tehtud olulise eksimuse, pettuse, ähvarduse või vägivalla mõjul seaduses sätestatud korras tühistada. TsÜS § 92 lg 1, 2, 3 kohaselt on eksimus ebaõige ettekujutus tegelikest asjaoludest. Tehing on tehtud olulise eksimuse mõjul, kui eksimus tehingu tegemisel oli sellise tähtsusega, et tehingu teinud isikuga sarnane mõistlik isik ei oleks samasuguses olukorras tehingut teinud või oleks selle teinud oluliselt teistsugustel tingimustel. Tehingu teinud isik võib olulise eksimuse mõjul tehtud tehingu tühistada, kui: 1) eksimuse põhjustasid tehingu teise poole poolt teatavaks tehtud asjaolud või asjaoludest teatamata jätmine, kui asjaolude teatavakstegemine oli vastavalt hea usu põhimõttele nõutav; 2) tehingu teine pool teadis või pidi eksimusest teadma ja eksinud poole eksimusse jätmine oli vastuolus hea usu põhimõttega; 3) tehingu teine pool lähtus tehingu tegemisel samadest ekslikest asjaoludest, välja arvatud juhul, kui teine pool oleks asjaoludest õiget ettekujutust omades võinud eeldada, et eksinud pool oleks eksimusest teades tehingu siiski teinud. Hageja poolt vande all antud ütlustest nähtub, et kostja väitis nende elukohas, et buss ei kuulu neile vaid kostjale ning võetakse ära, kui hageja ei nõustu kostjale raha tasuma. Tunnistaja Sirje Veelma ütluste kohaselt on kostja kohtumisel avaldanud, et ta on selle bussi omanik ja buss ei kuulu neile ja võetakse neilt ära, tal oli kaasas mingi paber Võru kohtumajast, mida korraks näitas ja ütles, et kohus määrab selle bussi temale; ta nõudis, et kui ei maksa, siis võetakse buss ära ja nad on kõigest ilma. Tunnistaja Maigar Vilo on andnud ütlusi, et Mati rääkis ära selle loo, kuhu auto oli kadunud ja leidis kuskilt müügist. Kostja M. V. on vande all kinnitanud, et ta rääkis Veelmadele, kuidas antud buss on selja taga pettusega ära müüdud. AÕS § 92 lg 1 kohaselt vallasomand tekib vallasasja üleandmisega, kui võõrandaja annab asja valduse üle omandajale ja nad on kokku leppinud, et omand läheb üle omandajale. Asja materjalidest nähtuvalt on müüja hagejale vaidlusaluse sõiduki valduse 2009.a. juulis üle andnud, hageja müüjale sõiduki eest tasunud ning hageja ja müüja on kokku leppinud omandi üleminekus. Sõiduki müügilepingut ei ole tühistatud ja pooled ei ole tuginenud müügilepingu tühisusele. Samuti AÕS § 95 lg 1,2,3 kohaselt isik, kes on asja üleandmisega omandanud heauskselt, on asja omanik asja oma valdusse saamise ajast ka siis, kui võõrandaja ei olnud õigustatud omandit üle andma; omandaja on pahauskne, kui ta teadis või pidi teadma, et võõrandajal ei olnud õigust omandit üle anda; omandamist käesoleva paragrahvi 1.–12. lõike kohaselt ei toimu, kui asi on varastatud, kadunud või muul viisil omaniku tahte vastaselt tema valdusest välja läinud. Asja materjalidest nähtuvalt ei ole sõiduk läinud kostja valdusest välja tema tahte vastaselt, vaid ta oli andnud sõiduki lepingu alusel komisjonimüüki. Asjas puuduvad

tõendid, et hageja oli teadlik, et müüja ei olnud õigustatud omandit üle andma. Asja materjalidest nähtuvalt tingisid hagejapoolse tehingu kostja poolt teatavaks tehtud asjaolud hageja poolt ostetud sõiduki valdusest väljamineku ja omandiõiguse kohta. Eeltoodud tõendite alusel kohus leiab, et hageja poolt oli tehing (kostjale raha maksmine) tehtud olulise eksimuse mõjul, sest hagejaga sarnane mõistlik isik ei oleks samasuguses olukorras sellist tehingut teinud. Kindlasti on oluline ka märkida, et hageja on raske tervisliku seisundiga eakas isik. TsÜS § 90 lg 2 tühistatud tehingu järgi saadu tuleb tagastada vastavalt alusetu rikastumise sätetele, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. VÕS § 1028 lg 1 kohaselt kui isik (saaja) on teiselt isikult (üleandja) midagi saanud olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, võib üleandja saadu saajalt tagasi nõuda, kui kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära. VÕS § 1032 lg 1 sätestab, et VÕS § 1028 lõikes 1 nimetatud juhul võib üleandja saajalt tagasi nõuda saadu ja sellest saadud kasu. Kohus nõustub hagejaga, et sooritusega VÕS § 1028 tähenduses võib olla tegemist ka juhul, kui soorituse tegija arvab ekslikult, et täidab sooritusega oma kohustust. See on siis kui poolte vahel puudub vastavasisuline leping; sooritus on tehtud igasuguse õigusliku aluseta, kohustust, mida üleandja soovis täita, ei olnud olemas; hageja tegi soorituse arvates, et ta on selliseks toiminguks kohustatud, tegelikkuses õiguslik alus puudus. Kohus ei nõustu kostjaga, et deliktiõiguse sätteid kohaldades saaks käesolevas asjas kostja rikastumine toimuda ainult olukorras, kus kostja oleks saanud hagejalt raha ja sõiduk oleks ka jäänud kostja kätte. Maksekorraldustega (tl 9,10) on tõendatud, et hageja on 14.juulil 2010.a. üle kandnud M. V. 110 000 krooni. Kohus nõustub hagejaga, et hagejal puudus kohustus tasuda kostjale 7030,28 eurot, kuna oli tasunud sõiduki ostuhinna Rotal-Kaubandus OÜ-le. Kostja on alusetult rikastunud, kuna sai hagejalt alusetult 7030,28 eurot, mille tasumise kohustust hagejal ei olnud ning mille tasumise nõudmise õigust ei olnud kostjal. Asja materjalidest nähtub, et hageja tasus summa kuna kostja väitis et tema on auto omanik, auto on müüdud pettusega ning kui hageja soovib sõidukit käsutada ja kasutada, siis on viimane kohustatud talle selle summa tasuma. Kohus nõustub hagejaga, et asjaolu, et kostja ei saanud raha kätte isikult, kellele hageja ostuhinna tasus, ei anna kostjale õigust nõuda puuduolevat summat hagejalt. Komisjonimüügilepinguga on tõendatud, et kostja andis sõiduki valduse viimase müügiks üle Rotal Kaubandus OÜ-le, mistõttu oli viimasel õigus müüa kostjale kuuluvat sõidukit. Seega kuuluks hagi ka poolte kokkuleppe puudumisel deliktiõiguslikul alusel rahuldamisele. TsÜS § 138 lg 1 kohaselt õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel tuleb toimida heas usus. Asja materjalidest nähtuvalt pöördus kostja hageja poole alles 2010.a. suvel, kui nägi vaidlusaluse sõiduki müügikuulutust (230 000 krooni eest) veebilehel, kuigi oli juba kostja vande all antud ütlustest nähtuvalt teadlik 2009.a. suvest, et sõiduki ostjaks ja uueks omanikuks oli hageja. Kohus nõustub hagejaga, et sellist kostja käitumist võib pidada pahauskseks. Kohus nõustub hagejaga, et kuna hageja kandis kostjale üle 110 000 krooni (7030,28 eurot), on kostja alusetult hageja arvel rikastunud. Neil asjaoludel leiab kohus, et kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista alusetu rikastumise sätete alusel 7030,28 eurot. Riigikohtu Tsiviilkolleegium on 16.juuni 2008.a. otsuses kohtuasjas nr 3-2-1-54-08 selgitanud, et“ kuigi alusetu rikastumise sätetes (VÕS 52. ptk) ei nähta ette viivise maksmise kohustust, ei tähenda see, et alusetu rikastumise korral ei tuleks kohaldada VÕS § 113. VÕS § 113 lg 1 esimese lause järgi võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase

täitmiseni. Kuna alusetu rikastumise sätted ei kehtesta aega, millest alates muutub alusetust rikastumisest tulenev nõue sissenõutavaks (s.o mis ajast tuleb täita alusetust rikastumisest tulenev kohustus), siis tuleb kohaldada VÕS § 82 lg 7 kolmandat lauset, mille kohaselt, kui kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, on võlausaldajal õigus nõuda kohustuse täitmist pärast selle täitmiseks mõistlikult vajaliku aja (VÕS § 82 lg 3) möödumist (s.o mõistlik aeg pärast lepingu sõlmimist või muul alusel võlasuhte tekkimisest, arvestades eelkõige kohustuse täitmise kohta, viisi ja olemust). Mõistlik aeg eelnimetatud tähenduses algab alusetust rikastumisest tuleneva võlasuhte tekkimisest. Alusetu rikastumise võlasuhe tekib alusetu rikastumise ajast.“ Käesolevas asjas nõuab hageja kostjalt viivist alates raha ülekandmisest 14.juulist 2010.a. Kostja vande all antud ütlustest nähtuvalt on hageja nõudnud raha tagastamist 1-2 nädala möödumisel raha ülekandmisest. Seega leiab kohus, et viivised tuleb välja mõista mõistliku aja möödumisel kostja alusetust rikastumisest, s.o. 2 nädala möödumisel hageja poolt kostjale raha ülekandmisest, alates 29.juulist 2010, mil alusetult rikastunud isik oli saanud teada alusetust rikastumisest tulenevast hageja nõudest. VÕS § 113 lg 1 kohaselt viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa (kuni 15.04.2013 seitse) protsenti aastas. VÕS § 94 kohaselt, kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. VÕS § 113 lg 1 alusel arvutatuna moodustuvad viivised käesolevas asjas kuni kohtuotsuse tegemiseni alljärgnevalt: põhivõlgnevus 7030,28 x Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär 29.07.2010-30.06.2011 1%, 01.07.2011-31.12.2011 1,25%, 01.01.2012-31.12.2012 1%, 01.01.2013-30.06.2013 0,75%, 01.07.2013-31.12.2013 0,5%, 01.01.2014-30.06.2014 0,25%, 01.07.2014-käesoleva ajani 0,15%, millele lisandub kuni 14.04.2013 7% ja alates 15.04.2013 8% :365 x viivitatud päevade arv= 2463,77 eurot. Hageja on taotlenud TsMS § 367 alusel veel sissenõutavaks mittemuutunud viivise väljamõistmist VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras kuni põhinõude täitmiseni. Seetõttu tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista alates 18.novembrist 2014 kuni põhinõude 7030,28 euro täieliku tasumiseni viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. VÕS § 113 lg 8 kohaselt võib viivise maksmiseks kohustatud isik nõuda selle vähendamist vastavalt VÕS § 162 sätestatule. VÕS § 162 lg 1 kohaselt, kui maksmisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisu. Viiviste suuruse alandamine on kohtu diskreditsiooniotsus, mille kohus teeb võlgniku ja võlausaldaja huve kaaludes. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Seega on kostja ülesanne tõendada, et viivised on ebamõistlikult suured. Kostja ei ole käesolevas asjas taotlenud viiviste suuruse vähendamist. Asja materjalidest nähtub, et viivised on arvestatud seadusega

ettenähtud määras ja nende suurus on tunduvalt väiksem põhivõla suurusest. Neil asjaoludel kuulub hagi rahuldamisele ja kostjalt väljamõistmisele hageja kasuks 7030 eurot ja 28 senti ning viivised 29.07.2010 kuni kohtuotsuse tegemiseni 2463 eurot ja 77 senti ning alates 18.novembrist 2014 kuni põhinõude 7030,28 eurot täieliku tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Kohtupraktika kohaselt ei tohi viivisenõue koos sisenõutavaks muutunud viivisega (2463,77 eurot) ületada põhinõude suurust. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluses kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohus, rahuldades hagi, loeb põhjendatuks menetluskulud jätta kostja kanda. TsMS § 174 lg 1 kohaselt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.

/allkirjastatud digitaalselt/ Roomet Sõnna Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.