2-19-9700/37 - Perekonnaõigus - Ühisvara jagamine - Tartu Maakohus Tartu kohtumaja - lahend.ee

29.06.2017.a sõlmisid kostjad notari juures ka kinkelepingu, kinnistule isikliku kasutusõiguse seadmise lepingu ning asjaõiguslepingu, millega kinkis kostja I kostjale II kinnistu, registriosa numbriga xxxxxx, asukohaga xxxxxxxxx xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx. Lisaks koormati kõnealune kinnistu tähtajatu ja tasuta isikliku kasutusõigusega kostja I kasuks. Maksu- ja Tolliameti 25.05.2018. a otsusega väärteoasjas nr xxxxxxxxxxxx/xxx määrati kostjale I rahatrahv summas 600 eurot. Maksu- ja Tolliameti 09.04.2019. a vastutusotsusega kohustati kostjat I solidaarselt OÜ-ga xxxxxxx tasuma riigile maksukohustused kogusummas 142 060,11 eurot. Põhjusel, et kostja I ei tasunud eeltoodud otsustega tasumisele kuuluvaid summasid, alustas maksuhaldur maksukorralduse seaduse alusel võla sundkorras sissenõudmist. Maksuhaldur väljastas 01.08.2018. a korraldused Swedbank AS-le ja SEB Pank AS-le kostja I pangakontode arestimiseks ja pangakontodelt raha ülekandmiseks Maksu- ja Tolliameti pangakontole summas 600 eurot. Lisaks esitas maksuhaldur 11.06.2019. a SEB Pank AS-le ja Swedbank AS-le korraldused kostja I pangakonto arestimiseks ja pangakontolt raha ülekandmiseks Maksu- ja Tolliameti pangakontole summas 142 060,11 eurot. Täitemenetluse tulemusena ei ole õnnestunud kostja I võlga sisse nõuda, kuivõrd kostjal I puudub vara, mille arvelt saaks võlga rahuldada. Kostja I võla katteks laekus 01.01.2019. a 229,57 eurot. 26.06.2019. a seisuga oli kostja I võlg Eesti Vabariigi ees 142 430,54 eurot. Kuna sissenõude pööramisega kostja I varale ei ole kaasnenud maksuhalduri kui sissenõudja nõude täielikku rahuldamist, siis on maksuhaldur pöördunud hagiga kohtusse kostja vahel 29.06.2017. a tehtud tehingute kehtetuks tunnistamise nõudes, et võita tagasi kostja I kui võlgniku vara hulka vara, mille arvelt nõuded rahuldada. Hageja leiab, et on täidetud täitemenetluse seadustiku (TMS) § 190 p 3 järgi alus kostjate vahel sõlmitud abieluvaralepingu tagasivõitmiseks osas, millega läks kostja I ühisomandist välja xxxxxxxxxxxxxxxxxx tn 1⁄2 asuv kinnistu. Abieluvaralepinguga loobus kostja I oma osast ühisvaras (kinnistust ning sõidukist). Abieluvaralepingus hindasid kostjad xxxxxxxxxxxx xxxxx tn 1⁄2 kinnistu väärtuseks 150 000 eurot ning xxxxxxxxxxx väärtuseks 5000 eurot. Abieluvaralepinguga jäi eelnimetatud kostjate ühisvara kostja II lahusvaraks. Kostja I lahusvaraks jäetud ühisvara hindasid kostjad abieluvaralepingus järgnevalt: xxxxxxxx-xxxxxxxxxxxxx väärtuseks 2000 eurot, Osaühing xxxxxxx osa nimiväärtusega 2569 eurot ning xxxxxxxxxxxx osa nimiväärtusega 2500 eurot. Eeltoodust tulenevalt oli enne abieluvaralepingu sõlmimist abikaasade ühisvara väärtus 162 069 eurot, millest jagati kostja II lahusvara hulka 155 000 euro väärtuses vara ning kostja I lahusvara hulka 7069 euro väärtuses vara. Seega sai kostja II abieluvaralepinguga ligikaudu 22 korda rohkem võrreldes kostjaga I, mis on käsitletavolulisel määral loobumisena oma osast ühisomandis. Hageja alustas 01.08.2018. a kostja I võla sundtäitmist, esitades krediidiasutustele korraldused kostja I pangakonto arestimiseks ja pangakontolt raha ülekandmise kohta Maksu- ja Tolliameti pangakontole. Abieluvaraleping on sõlmitud 29.06.2017. a. Seega on abieluvaraleping sõlmitud kahe aasta jooksul enne kostja I suhtes täitemenetluse alustamist. Kuigi hageja on seisukohal, et 29.06.2017. a sõlmitud abieluvaralepingut saab tagasi võita TMS § 190 lg 3 alusel, esitab hageja alternatiivselt nõude tehingu tagasivõitmiseks TMS § 188 lg 1 alusel. Hageja leiab, et ka TMS § 188 lg 1 alusel tehingu tagasivõitmise eeldused on täidetud, kuna kostja I on teinud tehingu kolme aasta jooksul enne sissenõudja tehingu kehtetuks tunnistamise hagi esitamist ja tehing tehti teadlikult sissenõudja huvide kahjustamiseks ning tehingu teine pool teadis sellest või pidi sellest teadma. Hageja leiab, et abieluvaralepingu sõlmimise hetkeks, s.o 29.06.2017. a, pidi kostja I olema teadlik, et temaga seotud äriühingu OÜ xxxxxxx suhtes oli alustatud kontrollmenetlust. Maksuhaldur esitas 02.06.2017. a kohtule

taotluse täitmist tagavate toimingute sooritamiseks, mille rahuldamise tulemusel olid OÜ xxxxxxx pangakontod alates 13.06.2017. a arestitud. Kostjad sõlmisid abieluvaralepingu kaks nädalat pärast seda, kui oli väljastanud kontrollakt, mille kohaselt tuvastas maksuhaldur, et kostjaga I seotud äriühing OÜ xxxxxxx esitas maksustamisperioodide 01.2015 kuni 12.2015 ning 01.2017 kuni 02.2017 maksudeklaratsioonides valeandmeid, mis andsid OÜ-le xxxxxx maksueelised. Lisaks alustati 09.11.2015. a nii OÜ xxxxxxx kui ka kostja I suhtes väärteomenetlust, mille lõpptulemusena otsustati 25.05.2018. a kohtuvälise menetleja otsusega väärteoasjas mõlemat karistada rahatrahviga maksuhaldurile valeandmete esitamise eest. Seega pidi kostja I juba äriühingu maksumenetluse kestel möönma, et juhul, kui äriühingu vara ja rahaliste vahendite arvelt ei õnnestu maksuvõlga sisse nõuda, võib maksuhaldur alustada menetlust tema suhtes äriühingu maksuvõla sissenõudmiseks. Selleks, et vältida oma vara arvelt äriühingu maksuvõla tasumist, sõlmis kostja I teadlikult abieluvaralepingu jagati ühisvara hulka kuulunud kinnistu naise lahusvarasse. Tekkida võivast maksukohustusest teadmine hetkel, mil tehing sooritatakse, on suunatud õiguste teostamisele sellisel viisil, mille eesmärgiks on kahju tekitamine (teistele) võlausaldajatele. Arvestades eeltoodut, on hageja seisukohal, et kostja I ja kostja II vahel sõlmitud abieluvaraleping kahjustas hageja kui sissenõudja huve, kuna tehingu tagajärjel muudeti teadlikult sissenõudja nõuete rahuldamine võimatuks. Kostja I andis abieluvaralepinguga oma osa ühisomandist üle kostjale II ehk enda abikaasale. Seega on kostja II puhul tegemist kostja I lähikondsega pankrotiseaduse (PankrS) § 117 lg 1 p 1 mõistes. Seetõttu kohaldub TMS § 188 lg 2, mille kohaselt saab eeldada, et kostja II teadis või pidi teadma, et varast loobumisega võidakse kahjustada kostja I võlausaldajate (sh tulevikus tekkivate võlausaldajate) huve. Hageja leiab, et täidetud on ka kostjate poolt xxxxxxxxx xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx asuva kinnistu kinketehingu ja sellele kinnistule isikliku kasutusõiguse seadmise tehingute kehtetuks tunnistamise eeldused. Hageja on seisukohal, et isikliku kasutusõiguse seadmise leping on kehtetuks tunnistatav TMS § 188 lg 1 alusel, kuna kostja I tegi tehingu kolme aasta jooksul enne hagi esitamist teadlikult sissenõudja huvide kahjustamiseks ja kostja II kui tehingu teine pool teadis või pidi sellest teadma. Täiendav eeldus kinkelepingu kehtetuks tunnistamiseks tuleneb TMS § 189 lg-st 1, mille kohaselt tunnistab kohus kehtetuks võlgniku sõlmitud kinkelepingu, välja arvatud juhul, kui leping on sõlmitud varem kui kaks aastat enne tehingu kehtetuks tunnistamise hagi esitamist. Käesoleval juhul sõlmiti 29.06.2017.a kinkeleping vähem kui kaks aastat enne hagi esitamist. TMS § 189 lg 1 kohaldamiseks ei ole vaja eraldi tuvastada, kas tagasivõidetava kinkelepinguga kahjustati sissenõudja huve ja kas vastaspool sellest teadis või mitte. TMS § 189 lg 1 eeldab, et kahe aasta jooksul enne tagasivõitmise hagi esitamist tehtud kinkelepingud on põhimõtteliselt automaatselt tagasivõidetavad. TMS § 195 lg 1 kohaselt, kui kohus tunnistab tehingu tagasivõitmise korras kehtetuks, on teine pool kohustatud andma sissenõudja kasuks täitemenetlust läbiviiva kohtutäituri käsutusse tehingu alusel saadu koos vilja ja muu kasuga. TMS § 195 eesmärgiks on taastada lepingueelne olukord (restitutsioon) ning tagastada võlgniku vara, mis on läinud tema omandist välja tagasivõidetava tehingu tõttu. Käesoleval juhul on tuvastatud, et xxxxxxxxxxxxxxxxxx tn 1⁄2 asuv kinnistu kuulub tagasivõitmise korral kostja I ja kostja II ühisvara hulka, mistõttu leiab hageja, et kinnistu tagastamisel tuleb kanda kinnistusraamatusse ühisomanikena kostja I ja kostja II. xxxxxxxxx xxxxxx-xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx asuva kinnistu tagastamisel tuleb kanda kinnistusraamatusse kinnisasja omanikuna sisse kostja I. Kuna tehingu tagasivõitmise korras tunnistamise järel läheb xxxxxxxxxxxxxxxxxx tn 1⁄2 asuv kinnistu kostjate ühisomandisse, siis taotleb hageja ka kostjate ühisvara jagamist.

Tehingute sõlmimise hetkeks oli kostja I teadlik, et temaga seotud äriühingu, OÜ xxxxxxx, suhtes oli kontrollimenetlust 14.03.2016. a korraldusega, 23.05.2017. a teatega, 14.03.2017. a teatega ning 07.04.2017. a korraldusega alustatud. Äriühingu pangakontod olid alates 13.06.2017. a arestitud. Lisaks oli OÜ-le xxxxxxx väljastatud kontrollakt kaks nädalat enne kostja I ja kostja II vahel sõlmitud tehingute tegemist. Kontrollimenetluse käigus tuvastas hageja, et äriühing esitas maksustamisperioodide 01.2015 kuni 12.2015 ning 01.2017 kuni 02.2017 maksudeklaratsioonides valeandmeid. Hageja nõustub, et 29.06.2017. a ei olnud kostja I suhtes vastutusmenetlusega veel alustatud ning vastutusotsust väljastatud, kuid vastutusmenetluses leidis tuvastamist, et kostja I rikkus nimetatud maksustamisperioodidel (s.o perioodidel enne kostja I ja kostja II vahel sõlmitud tehingute tegemist) juhatuse liikme kohustusi tahtlikult. Seega pidi kostja I tehingute sõlmimise hetkel, s.o 29.06.2017. a, teades enda kui OÜ xxxxxxx juhatuse liime kohustuste rikkumise toimepanemisest, möönma, et juhul, kui äriühingu vara ja rahaliste vahendite arvelt ei õnnestu maksuvõlga sisse nõuda, võib maksuhaldur alustada menetlust tema suhtes äriühingu maksuvõla sissenõudmiseks. Samuti pidi kostja I mõistma, et taolisel viisil abieluvaralepingu, millega loobus olulisel määral oma osast ühisomandis, ja kinkelepingu sõlmimisega, väheneb tema vara väärtus ning likviidsus oluliselt. Lisaks ei nõustu hageja kostjate väitega, et kuivõrd kostja I on väärteomenetluses määratud rahatrahvi tasunud, siis ei saa hageja põhistada kostja I teadmist võlausaldajate huvide kahjustamisest tema suhtes läbi viidud väärteomenetlusega. OÜ xxxxxxx ja kostja I suhtes alustati väärteomenetlust 09.11.2015. a, mille lõpptulemusena otsustati 25.05.2018. a mõlemat karistada rahatrahviga, kuivõrd väärteomenetluse käigus tõendati, et OÜ xxxxxxx ja kostja I äriühingu seadusliku esindajana esitasid tahtlikult maksuhaldurile 2015. a veebruari-, kuni juuli- ja septembrikuu KMD-des ning 2015. a veebruari- kuni augusti-, novembri- ja detsembrikuu TSD-des valeandmeid äriühingu maksukohustuste vähendamiseks. Eeltoodu annab hageja hinnangul veelgi enam kinnitust asjaolule, et kostja I sõlmis tehingud eesmärgiga vältida äriühingu maksuvõla tasumist enda vara arvelt. Hageja arvates on eeltoodu põhjal ilmne, et 29.06.2017. a sõlmitud tehingute eesmärgiks oli muuta kostja I maksejõuetuks ning vältida seeläbi maksuhalduri poolt tulevikus määratava maksukohustuse täitmist. Hageja märgib lisaks, et kostjad ei ole mingil viisil selgitanud ega tõendanud oma väidet, et nende vara jagamine oli õiglane. Samuti on hageja hinnangul asjasse mittepuutuv kostjate väide, et kui nende huvi tehingute tegemisel olnuks võlausaldajate huvide kahjustamine, siis oleksid nad võimalikku tagasivõitmist ette näinud ning vara edasi võõrandanud. Isegi kui kostja II oleks tagasivõitmise riski vältimiseks vara edasi võõrandanud, ei oleks see muutnud esialgsete tehingute asjaolusid ja eesmärki, pigem vastupidi – edasiste tehingute tegemine oleks samamoodi kinnitanud kostjate teadlikku tegevust. Sellisel juhul oleks tagasivõitmise tagajärjena tulnud vara tagastamise asemel kõne alla pankrotiseaduse § 119 lg 3 alusel vara vääruse hüvitamine.

lg 1 p 12 tähenduses. Hagejal maksuhaldurina on seega õigus algatada täitemenetlus. TMS § 3 lg 1 sätestab küll, et täitedokumendi täitmise võib lisaks kohtutäiturile korraldada ka muu isik (praegusel juhul maksuhaldur), kuid ei näe maksuhaldurile täitemenetluse läbiviimiseks ette erikorda. Ka MKS § 128 lg 1 teine lause sätestab: Maksuvõla sundtäitmine toimub käesolevas peatükis ning täitemenetlust reguleerivates õigusaktides sätestatud korras. Järelikult on maksuhaldur nõude sundtäitmisel kohustatud arvestama täitemenetluse seadustikus sätestatud korda. TMS § 24 lg 2 kohaselt loetakse täitemenetlus alanuks täitmisteate võlgnikule kättetoimetamisega (TMS § 24 lg 2). Hageja ei ole kostjale I seni kätte toimetanud täitmisteadet, ehkki alustas nõude I sundtäitmist 01.08.2018. a ja nõude II sundtäitmist 11.06.2019. a. Järelikult ei ole täitemenetlus kostja I suhtes seni TMS § 24 lg 2 tähenduses alanud. Maksuhalduri õigused täitetoimingute tegemisel piirduvad ainult maksukorralduse seaduse (MKS) ptk-s 13 määratletutega ja maksuhaldur ei ole pädev korraldama täitemenetlust. 13.10.2013 algatatud maksukorralduse seaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu seletuskiri eristab selgelt haldustäitemenetlust täitemenetlusest. Kui maksuhaldur on kõik MKS-st tulenevad võimalused ammendanud ja peab vajalikuks TMS-i alusel täitetoimingute tegemist, siis võimaldab MKS § 130 lg 2 anda täitemenetluse üle kohtutäiturile. Maksuhaldur (hageja) ei ole täitemenetlust üle andnud kohtutäiturile, sest ta ei ole kohtutäiturile esitanud täitedokumenti ja täitmisavaldust. Üldised eeldused võlgniku vara tagasivõitmiseks täitemenetluses sätestab TMS § 187. Tulenevalt TMS § 187 sõnastusest on sissenõudjal õigus nõuda vara tagasivõitmist vaid täitemenetluses, kuid täitemenetlust ei ole algatatud. Seega ei ole hagejal enam võimalik nõuda kinkelepingu tagasivõitmist, sest möödunud on TMS § 189 lg-s 1 sätestatud tähtaeg kaks aastat. Samuti puudub hagejal õigus nõuda abieluvaralepingu tagasivõitmist. TMS § 190 kohaselt tunnistab kohus kehtetuks võlgniku ja tema abikaasa abieluvaralepingu või ühisvara jagamise kokkuleppe, millega võlgnik olulisel määral oma varast või oma osast ühisomandis loobus, ainult siis, kui abieluvaraleping või ühisvara jagamise kokkulepe on sõlmitud kas pärast täitemenetluse algatamist või ühe aasta jooksul enne täitemenetluse algatamist või enne sama paragrahvi punktis 1 nimetatud tähtaja algust, kuid kahe aasta jooksul enne täitemenetluse alustamist, kui võlgnik või tema abikaasa ei tõenda, et võlgnik oli vara jagamise või varast loobumise ajal maksejõuline ega muutunud maksejõuetuks ühisvara jagamise või varast loobumise tõttu. Kostjad leiavad, et isegi, kui hageja oleks kostjale I esitanud täitmisteate, ei ole tehingute tagasivõitmise nõue põhjendatud, kuna kostjad ei ole kahjustanud tehingutega võlausaldajate huve. Hageja nõue I kostja I vastu tekkis alles 25.05.2018. a, mil hageja lõpetas kostja I suhtes läbiviidava väärteomenetluse. Kuna väärteomenetlus algas 09.11.2015. a, oli kostja I 29.06.2017. a seisuga sellest menetlusest teadlik ja võis pidada vähemalt võimalikuks, et menetlus lõpeb tema vastu esitatud nõudega. Kostja I on nõude I aga käesolevaks ajaks täies ulatuses rahuldanud. Seega ei saa hageja põhistada kostja I teadmist võlausaldajate huvide kahjustamisest hagi esitamise, s.o 27.06.2019 seisuga kostja I suhtes läbi viidud väärteomenetlusega. Hageja nõue II on vastutusotsus, mille hageja tegi kostja I suhtes alles 09.04.2019. a, kui lõppes kostja vastu 09.01.2019. a algatatud vastutusmenetlus. Vastutusotsuse tegemise aluseks on hageja seisukoht, et kostja I rikkus oma kohustusi juhatuse liikmena tahtlikult. Sellist seisukohta väljendas hageja alles vastutusmenetluse algatamisega enam kui poolteist aastat pärast tehingute tegemist, mille tagasivõitmist taotleb hageja hagiavalduses. Hageja algatas kostja I suhtes vastutusmenetluse alles aasta ja seitse

3.3.Täitemenetluse seadustiku (TMS) § 187 lg 1 kohaselt võib sissenõudja esitada hagi võlgniku ja tehingu teise poole vastu ning nõuda, et kohus tunnistaks samas osas sätestatud alusel ja korras kehtetuks tehingu, mis kahjustab sissenõudjate huvisid (edaspidi tagasivõitmine). TMS § 187 lg 2 kohaselt võib sissenõudja nõuda tagasivõitmist, kui tal on täitedokument ja tema nõue on muutunud sissenõutavaks ning sissenõude pööramisega võlgniku varale ei ole kaasnenud tema nõude täielikku rahuldamist või on alust eeldada, et sissenõude pööramine ei vii nõude rahuldamiseni. Tehingu tagasivõitmise üldised alused on sätestatud TMS §-s 188. TMS § 188 sätestab, et kohus tunnistab kehtetuks tehingu, mille võlgnik on teinud kolme aasta jooksul enne sissenõudja tehingu kehtetuks tunnistamise hagi esitamist teadlikult sissenõudja huvide kahjustamiseks, kui teine pool teadis või pidi sellest teadma tehingu tegemise ajal. Erisättena reguleerib TMS § 189 kinkelepingu tagasivõitmist ja TMS § 190 ühisvara jagamise tagasivõitmist. TMS § 189 ja § 190 on § 188 üldnormi suhtes erinormid ehk kinkelepingu tagasivõitmiseks peavad olema täidetud TMS § 189 eeldused ja ühisvara jagamise lepingu tagasivõitmiseks TMS § 190 eeldused. Kinnistule isikliku kasutusõiguse seadmise tehingu tagasivõtmise kohta erinorme ette nähtud ei ole, mistõttu saab nimetatud tehingut tagasi võita TMS §-s 188 sätestatud eelduste esinemisel. TMS §§-des 188, 189 ja 190 sätestatud tehingute tagasivõitmise eeldused ja tähtajad on erinevad. Võrreldes TMS § 188 üldnormiga on TMS §§-des 189 ja 190 kinkelepingu ja ühisvara jagamise tagasivõitmise tähtajad lühemad, samas ei pea sissenõudja tõendama, et tagasivõidetav tehing tehti teadlikult sissenõudjate huvide kahjustamiseks. Hageja on esitanud kinkelepingu tagasivõitmise ja ühisvara jagamise tagasivõitmise nõuded vastavate erinormide TMS §§-de 189 ja 190 alusel, aga alternatiivselt ka üldnormi TMS § 188 alusel. Kohus leiab, et selliselt alternatiivsetel alustel tagasivõitmise nõuete esitamine on võimalik. Ka Riigikohtu praktika seisukohtades (vt nr Riigikohtu 30.04.2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-21-41-13, p 13) on leitud, et kui on möödunud TMS §-s 189 nimetatud kinkelepingu tagasivõitmise õigust lõpetav tähtaeg, on sissenõudjal võimalik esitada hagi ka TMS § 188 alusel, kuid sellisel juhul peab hageja üldjuhul tõendama sissenõudja huvide teadlikku kahjustamist. Eeltoodut arvestades käsitleb kohus hageja tagasivõitmise nõudeid iga tehingu osas eraldi. Ühisvara jagamise ja kinkelepingu tagasivõitmise tehingute puhul kontrollib kohus esmalt, kas on täidetud vastavate tehingute tagasivõitmiseks ettenähtud erinormide TMS § 189 ja §

Ühisvara jagamise tagasivõitmist reguleerib erinormina TMS § 190. TMS § 190 näeb ette, et kohus tunnistab kehtetuks võlgniku ja tema abikaasa abieluvaralepingu või ühisvara jagamise kokkuleppe, millega võlgnik olulisel määral oma varast või oma osast ühisomandis loobus, kui abieluvaraleping või ühisvara jagamise kokkulepe on sõlmitud: 1) pärast täitemenetluse alustamist; 2) ühe aasta jooksul enne täitemenetluse alustamist; 3) enne sama paragrahvi punktis 1 nimetatud tähtaja algust, kuid kahe aasta jooksul enne täitemenetluse alustamist, kui võlgnik või tema abikaasa ei tõenda, et võlgnik oli vara jagamise või varast loobumise ajal maksejõuline ega muutunud maksejõuetuks ühisvara jagamise või varast loobumise tõttu. TMS § 190 järgi on seotud tagasivõitmise tähtaeg täitemenetluse alustamisega. Käesolevas asjas ongi poolte vahel keskne vaidlus selle üle, kas on täidetud TMS § 190 järgi tehingu kehtetuks tunnistamise eeldusena see, et kostja I kui võlgniku suhtes on alustatud täitemenetlus. Iseenesest ei ole poolte vahel vaidlust selle üle, et maksuhaldur on teinud kostjalt I rahatrahvi ja maksuvõla sundtäitmiseks MKS §-s 130 lg 1 p-s 3 lubatud täitetoimingud ja pööranud sissenõude võlgniku rahalistele õigustele. Maksuhaldur väljastas 01.08.2018. a Swedbank AS-ile ja SEB Pank AS-ile korraldused kostja I konto arestimiseks ja Maksu- ja Tolliametile ülekandmiseks summas 600 eurot (tl 52,53) ning 11.06.2019. a teinud Swedbank AS-ile ja SEB Pank AS-ile korraldused kostja I konto arestimiseks ja Maksu- ja Tolliametile ülekandmiseks summas 142 060,11 eurot (tl 54, 56). Vaidlust ei ole ka selle üle, et maksuhalduri tehtud täitetoimingutega nõuete täielikku rahuldamist ei saavutatud (käesoleva ajani on täitmata vastutusotsuse alusel maksunõue summas 142 060,11 eurot). Hageja leiab, et maksuhalduri poolt täitetoimingute alustamisega alustatigi täitemenetlust. Kostjad leiavad, et maksuhalduri poolt haldusmenetluses tehtud täitetoiminguid ei saa võrdsustada täitemenetluse alustamisega TMS mõttes ning tehingute tagasivõitmise eeldusena pidi hageja pöörduma täitemenetluse alustamiseks kohtutäituri poole. TMS § 3 kohaselt korraldavad täitedokumentide täitmist kohtutäiturid, kui seaduses ei ole ette nähtud teisiti. Makskorralduse seaduse (MKS) § 130 lg 1 näeb ette täitetoimingud, mida maksuhaldur haldusakti alusel rahalise kohustuse sundkorras sissenõudmiseks võib teha. MKS § 130 lg 1 kohaselt on maksuhalduril õigus: 1) taotleda käsutuskeeldu nähtavaks tegeva keelumärke kandmist kinnistusraamatusse või muusse vararegistrisse puudutatud isiku nõusolekuta; 2) taotleda kinnisasjale, laevakinnistusraamatusse kantud laevale või tsiviilõhusõidukite registrisse kantud õhusõidukile hüpoteegi seadmist asjaõigusseaduses sätestatud kohtuliku hüpoteegi regulatsiooni kohaselt; 3) pöörata sissenõue rahalisele õigusele käesoleva seadusega ja täitemenetlust reguleerivate õigusaktidega sätestatud korras; 4) arestida muud varalised õigused, millele ei saa sissenõuet pöörata käesoleva lõike punkti 3 alusel, samuti taotleda käsutuskeeldu nähtavaks tegeva keelumärke kandmist õiguste kohta peetavasse registrisse; 5) anda korraldus väärtpaberite või väärtpaberikonto blokeerimiseks vastavalt väärtpaberite registri pidamise seaduses sätestatule. MKS § 130 lg 2 sätestab, et maksuhaldur võib maksuvõla ja enda määratud rahatrahvi sissenõudmiseks pöörduda kohtutäituri poole täitemenetluse jätkamiseks, kui maksuhalduri täitetoimingute tulemusel ei ole õnnestunud mõistliku aja jooksul rahalist kohustust täita.

Riigikohtu halduskolleegium on 03.11.2011. a määruses kohtuasjas nr 3-3-1-69-11 (p 12) avaldanud seisukohta, et maksuhaldur võib maksuvõla sundkorras sissenõudmiseks teha MKS § 130 lg-s 1 sätestatud täitetoiminguid ja kui nimetatud toimingud tulemusi ei anna, siis MKS § 130 lg 2 alusel võib maksuhaldur pöörduda maksuvõla sissenõudmiseks kohtutäituri poole. Kolleegium on selgitanud, et täitemenetluse seadustik ei sätesta erisusi üldisest menetluskorrast maksukohustuse kohta antud maksuhalduri haldusakti täitmisel. Seega toimub maksuvõla sissenõudmise pärast maksuhalduri pöördumist kohtutäituri poole täitemenetluse üldkorras ning maksuhalduril ei ole täitemenetluses eristaatust. MKS §-i 130 on muudetud maksukorralduse seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadusega (RT I, 23.03.2017, 1), mis jõustus 01.04.2017. a. Seaduse eelnõu seletuskirja kohaselt oli MKS §-s 130 lg 1 muutmise eesmärk sätestada täpsem loetelu maksuhalduri täitetoimingutest. Seletuskirjas on selgitatud, et MKS §-ga 130 jäetakse maksuhaldurile võimalus iseseisvalt ja täies mahus pöörata sissenõue võlgniku rahalistele nõuetele ehk teha esmased täitetoimingud. Sissenõude rahalistele nõuetele pööramine toimub TMS-is sätestatud korras, kus kohtutäituri õigused omistatakse MKS § 130 lg 1 p 3 kohaselt maksuhaldurile. MKS § 130 lg 2 muudatuste kohaselt on maksuhalduril jätkuvalt õigus haldustäitemenetluse luhtumisel või edasiste täitetoimingute tegemiseks ehk täitemenetluse jätkamiseks pöörduda täitmisavalduse ja täitmisdokumendiga kohtutäituri poole. Maksuhaldur ei või aga põhjendamatult viivitada kohtutäituri poole pöördumisega, vaid peab pöörduma maksuvõla sissenõudmiseks kohtutäituri poole, kui mõistliku aja jooksul ei ole tal endal õnnestunud nõuet täita. Näiteks ei ole arveldusarvete arestid võimaldanud nõuet täita, lahendust ei ole andnud ka varale keelumärke seadmine, maksuvõlga ei ole ajatatud jm. Eeltoodut arvestades nõustub kohus kostjate seisukohaga, et maksuhalduri poolt MKS §-s 130 lg-s 1 sätestatud täitetoimingute tegemist ei saa käsitleda TMS § 190 mõttes täitemenetluse alustamisena. Kui MKS § 130 lg-s 1 nimetatud maksuhalduri täitetoimingute tulemusel ei õnnestunud mõistliku aja jooksul rahalist kohustust täita, siis MKS § 130 lg 2 alusel võib maksuhaldur maksuvõla ja rahatrahvi sissenõudmiseks pöörduda kohtutäituri poole täitemenetluse alustamiseks ja edasiste täitetoimingute tegemiseks. Antud juhul hageja seda teinud ei ole ja saab lugeda, et täitemenetlust alustatud ei ole. Arvestades asjaolusid, leiab kohus, et TMS § 190 järgi ühisvara jagamise tagasivõitmise tähtaeg on möödunud. Kostjad sõlmisid abieluvaralepingu ja ühisvara jagamise lepingu 29.06.2017. a. Käesolevaks ajaks on möödunud tehingu tegemisest rohkem kui kaks aastat, kuid täitemenetlust kostja I suhtes alustatud ei ole. TMS §-s 190 sätestatud tähtaegade puhul on tegemist nõuet lõpetavate tähtaegadega, mistõttu saab lugeda, et seoses tähtaja möödumisega on hageja minetanud õiguse nõuda sel alusel ühisvara jagamise tehingu tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamist. Kuna TMS § 190 erinormi alusel ühisvara jagamise tehingu tagasivõitmist ei saa nõuda, siis kontrollib kohus, kas on täidetud tagasivõitmise eeldused üldnormi TMS § 188 järgi. TMS § 188 lg 1 näeb ette, et kohus tunnistab kehtetuks tehingu, mille võlgnik on teinud kolme aasta jooksul enne sissenõudja tehingu kehtetuks tunnistamise hagi esitamist teadlikult sissenõudja huvide kahjustamiseks, kui teine pool teadis või pidi sellest teadma tehingu tegemise ajal. Erinevalt TMS §-st 190, ei ole TMS § 188 järgi tagasivõitmise eelduseks täitemenetluse alustamine. TMS § 188 lg 1 järgi on tagasivõitmise esmaseks eelduseks see, et tehing on tehtud kuni kolm aastat enne hagi esitamist, teiseks eelduseks see, et tehing on tehtud teadlikult sissenõudja huvide kahjustamiseks ning kolmandaks eelduseks see, et teine pool teadis või pidi teadma tehinguga sissenõudja huvide kahjustamisest.

Vaidlust ei ole selle üle, et kostjad sõlmisid abieluvaralepingu ja ühisvara jagamise lepingu 29.06.2017. a. Hagi tehingu tagasivõitmiseks esitati kohtule 26.06.2019. a, s.o vähem kui kolm aastat peale tehingu tegemist. Seega saab lugeda, et hagi on esitatud TMS § 188 lg-s 1 ettenähtud tähtaja jooksul. Kohus leiab, et hageja on tõenditega põhistanud ka seda, et kostjad sõlmisid 26.06.2019. a abieluvaralepingu ja ühisvara jagamise lepingu teadlikult hageja kui sissenõudja huvide kahjustamiseks. Poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et Maksu- ja Tolliameti 25.05.2018. a otsusega väärteoasjas (tl 41-50) karistati kostjat I kui maksukohuslase xxxxxxx OÜ juhatuse liiget MKS § 1531 lg 1 alusel maksuhaldurile valeandmete esitamise eest rahatrahviga summas 600 eurot. Sama otsusega karistati ka xxxxxxx OÜ-d MKS § 1531 lg 2 alusel rahatrahviga summas 3200 eurot. 09.04.2019. a tegi Maksu- ja Tolliamet vastutusotsuse (tl 28-40), millega nõudis xxxxxxx OÜ-lt ja kostjalt I kui äriühingu juhatuse liikmelt solidaarselt maksuvõla tasumist summas 142 060,11 eurot. Hageja on esitanud tõendid selle kohta, et varasemalt enne trahvi ja vastutusotsuse tegemist oli xxxxxxx OÜ suhtes alustanud kontrollimenetlust 14.03.2016. a korraldusega (tl 58-61), 23.05.2017. a teatega (tl 62), 14.03.2017. a teatega (tl 64) ning 07.04.2017. a korraldusega (tl 65-67). Vastutusotsusest nähtub, et kontrollimenetluse käigus tuvastas maksuhaldur, et äriühing esitas maksustamisperioodide 01.2015 kuni 12.2015 ning 01.2017 kuni 02.2017 maksudeklaratsioonides valeandmeid alljärgnevalt: 1) OÜ-l xxxxxxx puudus õigus äriühingutega F. P. , P. V. OÜ, O. J. OÜ, F. M. OÜ ja OÜ P. R. kajastatud tehingutelt käibemaksu sisendkäibemaksuna maha arvata kogusummas 106 699,33 eurot; 2) D. K. on perioodil 01.2015 kuni 12.2015 F. P. , OÜ P. R. ning F. M. OÜ nimel väljastatud võltsarvete alusel teinud OÜ xxxxxxx arvelduskontodelt väljamakseid kogusummas 546 096 eurot. Kuivõrd maksuhaldur tuvastas, et OÜ xxxxxxx ei soetanud kaupa kõnealustelt äriühingutelt, vaid tundmatult kolmandalt isikult, kes ei pruugi olla käibemaksukohustuslane, siis luges maksuhaldur väljamakstud summades sisalduv käibemaksu summa 91 016 eurot ettevõtlusega mitteseotud väljamakseks, mis kuulub maksustamisele tulumaksuga kogusummas 22 754 eurot; 3) D. K. on teinud OÜ xxxxxxx arvelduskontolt P. V. OÜle ning O. J. OÜle väljamakseid kokku summas 48 500 eurot, milliste osas jättis D. K. maksuhaldurile esitamata algdokumendid, mis tõendaksid, et nimetatud äriühingutele kantud rahalised vahendid on seotud OÜ xxxxxxx ettevõtlusega. Sellest tulenevalt luges maksuhaldur äriühingu arvelduskontolt tehtud väljamaksed täies ulatuses ettevõtlusega mitteseotud väljamakseteks, millelt kuulub tasumisele tulumaks kogusummas 12 125 eurot; 4) D. K. deklareeris perioodi jaanuar kuni veebruar 2017 alusetult sisendkäibemaksu summas 7987,32 eurot. D. K. jättis kontrollimenetluses OÜ xxxxxxx juhatuse ainuliikmena maksuhaldurile esitamata ostuarved jm tehinguid tõendavad dokumendid, millistelt nähtuks, kellelt ning millist kaupa/teenust OÜ xxxxxxx soetas 2017.a jaanuaris ja veebruaris nimetatud summa ulatuses. Seetõttu luges maksuhaldur, et äriühingul puudus õigus käibemaksu sisendkäibemaksuna maha arvata kogusummas 7987,32 eurot. Alates 13.06.2017. a olid OÜ xxxxxxx kontod arestitud ja OÜ-le xxxxxxx oli väljastatud kontrollakt kaks nädalat enne 29.06.2017. a sõlmitud tehingute tegemist. Arvestades eeltoodud asjaolusid, saab kohtu hinnangul järeldada, et kostja I pidi tehingute tegemise ajal 29.06.2017. a olema teadlik sellest, et teda ja tema juhitud äriühingut xxxxxxx OÜ-d võidakse kontrollmenetluses tuvastatud maksuhaldurile ebaõigete andmete eest vastutusele võtta ja nõuda temalt solidaarselt äriühinguga ebaõigete andmete esitamisest saadud maksusoodustuse järgi maksuvõla tasumist. Kostjad sõlmisid 29.06.2017. a abieluvaralepingu ja ühisvara jagamise lepingu (tl 9-15), millega lõpetati kostjatest abikaasade ühisvara varasuhe ja jagati nende ühisvara. Jagatavaks varaks oli xxxxxxxxxxxx xxxxx tn 1⁄2 kinnistu, mille väärtuseks kostjad hindasid lepingu 12 (16)

sõlmimisel 150 000 eurot, xxxxxxxxxxx, mille väärtuseks hindasid kostjad 5000 eurot, xxxxxxxx-xxxxxxxxxxxxx, mille väärtuseks hindasid kostjad 2000 eurot, Osaühing xxxxxxx osa, nimiväärtusega 2569 eurot, ning xxxxxxxxxxxx osa, nimiväärtusega 2500 eurot. Ühisvara jagamise lepinguga leppisid kostjad kokku, et xxxxxxxxxxxx xxxxx tn 1⁄2 kinnistu ja xxxxxxxxxxx jäävad kostja II lahusvaraks ning xxxxxxxx-xxxxxxxxxxxxx, Osaühing xxxxxxx osa ja xxxxxxxxxxxx osakostja I lahusvaraks. Seega ühisvara jagamise järel jäi kostja II lahusvaraks vara väärtusega 155 000 eurot ja kostja I lahuvaraks vara väärtusega ainult 7069 eurot. Kohus leiab, et kõike eeltoodut arvestades, saab järeldada, et kostja I sõlmis 29.06.2017. a abieluvaralepingu ja ühisvara jagamise lepingu teadlikult hageja kui sissenõudja huvide kahjustamiseks. Kostja, teades tema juhitud äriühingu OÜ xxxxxxx suhtes alustatud kontrollmenetlusest ja võimalikust vastutusest maksuhaldurile ebaõigete andmete esitamise eest, tegi tehingu, millega vähendas olulises ulatuses oma vara, millele oleks võimalik pöörata sissenõuet. Kohus ei nõustu kostjate vastuväidetega selle kohta, et sissenõudja huvide kahjustamine eeldab tehingu tegemise ajal võlausaldaja olemasolu. Riigikohus on oma praktika seisukohtades (vt nt Riigikohtu 03.11.2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-90-08) leidnud, et võlausaldajate huvide kahjustamisega on tegemist ka siis, kui võlgnik teeb tehingu, mis toob hiljem kaasa tulevaste võlausaldajate huvide kahjustamise. Võlausaldajate huvide kahjustamise tuvastamiseks ei oma tähtsust see, kas tehingu tegemise ajal olid olemas konkreetsed võlausaldajad. Oluline on, et kostja I sai tehingu tegemise ajal ette näha, et tema vastu võidakse nõue esitada ja tehinguga vähendatakse või tehakse võimatuks tekkida võiva nõude täitmine. Kohus ei nõustu ka kostjate vastuväitega selle kohta, et sissenõudja huvide kahjustamist ei saa olla, kuna kostjale I väärteoasja otsusega määratud rahatrahv on tasutud. Poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et rahatrahv sai täielikult täidetud alles käesoleva kohtumenetluse ajal. Hageja 09.04.2019. a vastutusotsuse tulenev nõue kostja I vastu summas 142 060,11 eurot on jätkuvalt täitmata. Vastavalt TMS § 188 lg-le 2 eeldatakse, et teine pool teadis või pidi teadma, et tehinguga kahjustatakse teise võlausaldaja huvisid, kui teine pool on võlgniku lähikondne või kui tehing tehti kuus kuud enne täitemenetluse alustamist või võlgniku vara arestimist. TMS § 188 lg 3 kohaselt määratakse võlgniku lähikondsed pankrotiseaduse § 117 kohaselt. PankrS § 117 lg 1 p 1 kohaselt on füüsilisest isikust võlgniku lähikondseks võlgniku abikaasa, isegi kui abielu on sõlmitud pärast tagasivõidetava tehingu tegemist, samuti endine abikaasa, kui abielu on lahutatud aasta jooksul enne selle tehingu tegemist. 29.06.2017. a abieluvaralepingu ja ühisvara jagamise lepingust (tl 9) nähtub, et kostjad olid tehingu tegemise ajal abielus. Seega saab lugeda, et kostja II teise poolena on kostja I kui võlgniku lähikondne ning TMS § 188 lg 2 järgi saab eeldada, et kostja II teadis või pidi teadma, et tehinguga kahjustatakse teise võlausaldaja huvisid. Eeltoodu alusel saab lugeda, et kostjate 29.06.2017. a sõlmitud abieluvaralepingu ja ühisvara jagamise lepingu tagasivõitmise eeldused TMS § 188 lg 1 järgi on täidetud ja tehingu kehtetuks tunnistamise nõue võimalik rahuldada.

Lisaks kostjate vahel 29.06.2017. a sõlmitud kinkelepingule taotleb hageja ka koos selle lepinguga sõlmitud isikliku kasutusõiguse seadmise lepingu tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamist. Kinnistule isikliku kasutusõiguse seadmise lepingu tagasivõitmine ei liigitu ühegi TMS erinormi alla, seetõttu on selle tehingu tagasivõitmine võimalik üldnormi TMS § 188 alusel. TMS § 188 lg 1 järgi on tehingu tagasivõitmise eelduseks see, et tehing tehti kolm aastat enne hagi esitamist, tehing tehti teadlikult sissenõudjate huvide kahjustamiseks ning tehingu teine pool teadis või pidi teadma tehinguga sissenõudjate huvide kahjustamisest. TMS § 188 lg 1 ei seo hagi esitamise tähtaega täitemenetluse alustamisega. Poolte vahel ei ole vaidlust, et 29.06.2017. a sõlmisid kostjad isikliku kasutusõiguse seadmise lepingu, millega seati xxxxxxxxx xxxxxx-xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx asuvale kinnistule tähtajatu ja tasuta isiklik kasutusõigusega kostja I kasuks. Hageja esitas kohtule hagi tehingu kehtetuks tunnistamiseks 26.06.2019. a ehk vähem kui kolm aastat pärast tehingu tegemist. Seega saab lugeda, et tehingu tagasivõtmise hagi on esitatud TMS § 188 lgs 1 sätestatud tähtaja jooksul. Kohus leiab, et esinevad ka teised TMS § 188 lg-s ettenähtud tehingu tagasivõitmise eeldused. Kohus leiab, et hageja on tõendanud, et tehing tehti teadlikult sissenõudja huvide kahjustamiseks. Kohus on eespool (vt p 3.4) abieluvaralepingu ja ühisvara jagamise lepingu tagasivõitmise küsimuse juures põhjendanud, miks saab järeldada, et kostjate poolt 29.06.2019. a sõlmitud leping tehti teadlikult sissenõudja huvide kahjustamiseks. Kohus ei korda siinkohal neid põhjendusi uuesti üle. Kohus leiab, et samadel põhjendustel saab lugeda, et ka kinnistu kinkelepinguga koos sõlmitud kinnistule isikliku kasutusõiguse lepingu eesmärk oli sissenõudja huvide kahjustamine. Tehinguga koormati kostja I omandist kinketehinguga välja läinud kinnistu kostja I kasuks tasuta tähtajatu isikliku kasutusõigusega. Kostja I tegi tehingu olukorras, kus ta teadis, et tema juhitud äriühingu OÜ xxxxxxx suhtes on alustatud kontrollmenetlusest, OÜ xxxxxxx arved olid arestitud ja kostja I pidi teadma, et võidakse teda vastutusele võtta maksuhaldurile ebaõigete andmete esitamise eest ning nõuda temalt ebaõigete andmete alusel maksukohustuse täitmist solidaarselt äriühinguga. Samamoodi nagu abieluvaralepingus ja ühisvara jagamise lepingus on isikliku kasutusõiguse seadmise lepingus teiseks pooleks kostja I abikaasa, mistõttu saab TMS § 188 lg 2 alusel eeldada, et teine pool pidi teadma, et tehinguga kahjustatakse teise võlausaldaja huvisid. Kuna

3.7.Kohus rahuldab hageja nõuded tehingute tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamiseks. Kohus tunnistab kehtetuks kostjate vahel 29.06.2017. a sõlmitud abieluvaralepingu, ühisvara jagamise lepingu ning asjaõiguslepingu osas, millega läks kostjate ühisomandist välja kinnistu registriosa numbriga xxxxxxx, asukohaga xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx/x; kostjate vahel 29.06.2017. a sõlmitud kinkelepingu ning asjaõiguslepingu, millega läks kostja I omandist välja kinnistu, nimetusega xxxxxxxx, registriosa numbriga xxxxxx, asukohaga xxxxxxxxx xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx ja kostjate vahel 29.06.2017. a sõlmitud isikliku kasutusõiguse seadmise lepingu, millega seati kinnistule registriosa numbriga xxxxxx kostja I kasuks tasuta ning tähtajatu isiklik kasutusõigus. Kohus leiab, et põhjendatud on ja rahuldamisele kuulub ka hageja nõue asendada kohtuotsusega kinnistusraamatu kannete muutmiseks vajalikud kostjate tahteavaldused. Kinnistusraamatuseaduse (KRS) § 341 lg 1 kohaselt on kinnistusraamatus kande tegemiseks, muutmiseks või kustutamiseks nõutav selle isiku nõusolek, kelle kinnistusregistriossa kantud õigust kanne kahjustaks (puudutatud isik), kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. KRS § 341 lg 2 järgi on puudutatud isikuks muu hulgas asjaõiguse kinnistusraamatusse kandmisel koormatava kinnisasja omanik või koormatava asjaõiguse omaja kinnisasja või asjaõigust puudutava märke muutmisel või kustutamisel märke järgi õigustatud isikud, samuti isikud, kes omavad asjaõigust märkest tulenevale õigusele. Nendest sätetest tulenevalt on tehingute kehtetuks tunnistamise järel vastavate kinnistusraamatu kannete muutmiseks vajalikud kostjate nõusolekud. TsÜS § 68 lg 5 näeb ette, et kui isik on kohustatud tegema kindla sisuga tahteavalduse, asendab tahteavaldust jõustunud või viivitamata täitmisele kuuluv kohtulahend, millega isikut kohustatakse sellist tahteavaldust andma. Eeltoodu alusel kohustab kohus otsusega kostjaid andma tahteavaldused kustutada kinnistusraamatust kinnistute registriosadesse nr xxxxxxx ja xxxxxx tehtud omanikukanne kostja II kohta ning kanda kinnistusraamatusse kinnistu, registriosa numbriga xxxxxxx, ühisomanikena sisse kostja I ja kostja II, ning kinnistu, registriosa numbriga xxxxxx, omanikuna kostja I ning kustutada kinnistu registriossa xxxxxx tehtud kanne kostja I isikliku kasutusõiguse kohta. Jõustunud kohtuotsus asendab kostjate vastavaid tahteavaldusi, milleks neid otsusega on kohustatud.

Riigikohus on 20.12.2016. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-74-16 (p 15) leidnud, et koos tagasivõitmise hagiga on sissenõudjal võimalik esitada kohe ka ühisvara jagamise nõue TMS § 14 lg 2 alusel. Perekonnaseaduse (PKS) § 37 lg 3 kohaselt jagatakse ühisvara abikaasade vahel kaasomandi lõpetamise sätete kohaselt võrdsetes osades, kui ei ole kokku lepitud teisiti. Asjaõigusseaduse (AÕS) § 77 lg 2 näeb ette, et kui kaasomanikud ei saavuta kokkulepet kaasomandis oleva asja jagamise viisi suhtes, otsustab kohus hageja nõudel kas jagada asi kaasomanike vahel reaalosades, anda asi ühele või mitmele kaasomanikule, pannes neile kohustuse maksta teistele kaasomanikele välja nende osad rahas, või müüa asi avalikul või kaasomanikevahelisel enampakkumisel ning saadud raha jagada kaasomanike vahel vastavalt nende osa suurusele. Riigikohus on oma praktika seisukohtades (vt nt Riigikohtu 10.04.2019. a otsus tsiviilasjas nr 2-19-9749) selgitanud, et kui kohtule esitatakse kaasomandi lõpetamise hagi, peab kohus lõpetama kaasomandi ühel AÕS § 77 lg-s 2 sätestatud viisil, mida on taotletud hagis või vastuhagis. Kaasomandi lõpetamata jätmine ei ole üldjuhul lubatud ning üksnes erandjuhul on hea usu põhimõttest tulenevalt võimalik jätta kaasomand lõpetamata, kui hagis või vastuhagis taotletud kaasomandi lõpetamise viis ei ole õiglane. Antud juhul taotleb hageja, et kohus lõpetaks kostjate ühisvara hulka tagasivõidetava kinnistu ühisomandi selle kinnistu müümisega avalikul enampakkumisel ning saadud raha jagada kostjate vahel võrdsetes osades. Taotletav ühisomandi lõpetamise viis on PKS § 37 lg 3 ja AÕS § 77 lg 2 järgi lubatav ning kohus leiab, et kostjad ei ole põhistanud selliste asjaolude esinemist, mis annaks alust jätta kinnistu ühisomandit lõpetamata. Eeltoodu alusel rahuldab kohus hageja nõude ja otsustab lõpetada kostjate ühisomand kinnistule, registriosa numbriga xxxxxxx, asukohaga xxxxxxxxxxxxxxxxxx tn 1⁄2, kinnistu müümisega avalikul enampakkumisel ning saadud raha jagada kostjate vahel võrdsetes osades. Hageja taotlusel kohustab kohus kostjaid andma tahteavaldused, mis on vajalikud kinnistu müügiks avalikul enampakkumisel, raha jagamiseks ja kinnistusraamatus omanikukannete muutmiseks. Jõustunud kohtuotsus asendab neid tahteavaldusi, mille andmiseks kostjaid otsusega kohustatud on.