Kersti Kerstna-Vaks, Indrek Parrest, Üllar Roostoja
Otsuse tegemise aeg ja koht
20. juuni 2022, Tartu
Tsiviilasja number
2-20-1448
Tsiviilasi
Eesti Vabariigi (Maksu- ja Tolliameti kaudu) hagi UÜ ÄIKESETORM ja OÜ LUMIRA vastu tehingu kehtetuks tunnistamiseks ja tehingu alusel saadu üleandmiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus
15 000 eurot
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 25. novembri 2021 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
UÜ ÄIKESETORM ja OÜ LUMIRA apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
31. mai 2022
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellandid: UÜ ÄIKESETORM (kostja I; rk: 14976621) OÜ LUMIRA (kostja II; rk: 14583784) Apellantide esindaja: vandeadvokaat Rene Varul Vastustaja (hageja): Eesti Vabariik (Maksu- ja Tolliameti kaudu), esindaja Mikk Kangro
RESOLUTSIOON
1.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Maakohtu 25. novembri 2021 otsuse resolutsioon muutmata, muutes osaliselt maakohtu otsuse põhjendusi.
2.Jätta menetluskulud ringkonnakohtus solidaarselt UÜ ÄIKESETORM ja OÜ LUMIRA kanda.
3.Hüvitatavad menetluskulud puuduvad. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Eesti Vabariik (Maksu- ja Tolliameti kaudu; hageja) esitas 28.01.2020 maakohtule hagi, milles palus tunnistada kehtetuks UÜ ÄIKESETORM (kostja I) õiguseellase Ventofor OÜ (kustutatud) ja OÜ LUMIRA (kostja II) vahel 30.05.2019 sõlmitud müügilepingu, millega läks Ventofor OÜ omandist välja Killukese kinnistu (registriosa nr 2442104). Hageja palus asendada kostjate nõusolekud kinnistusraamatu omanikukande muutmiseks kohtuotsusega ning muuta kinnistusraamatu kannet selliselt, et kustutada omaniku kanne kostja II kohta ja teha uus kanne, millega kanda kinnistu omanikuna kinnistusraamatusse kostja I. Hagiavalduse kohaselt on Ventofor OÜ ühinenud Arkason OÜ-ga (ühinemine jõustus registrikandega 10.10.2019). 27.01.2020 seisuga oli Arkason OÜ-l hageja ees maksuvõlg (sh intress) 112 775,91 eurot, sh maksuvõlg, mis tekkis Ventofor OÜ ühinemisel Arkason OÜ-ga. 07.05.2020 seisuga oli võlg suurenenud 114 699,54 euroni. Hagejal on Arkason OÜ vastu kehtivad täitedokumendid täitemenetluse seadustiku (TMS) § 2 lg 1 p 12 tähenduses (26.11.2019 korraldused nr 13-2.7/446139 ja 13-2.7/447353 ning 20.01.2020 korraldus nr 13-2.7/265958). Kuna Arkason OÜ maksuvõlga ei tasunud, alustas hageja maksukorralduse seaduse (MKS) § 130 lg 1 alusel võla sundkorras sissenõudmist. Hageja arestis Arkason OÜ arvelduskontod krediidiasutustes, kuid sissenõudmistoimingutega ei ole kaasnenud nõude täielikku rahuldamist. Arkason OÜ ühines 01.06.2020 ühinemislepingu alusel UÜ-ga ÄIKESETORM (registris on ühinemiskanne tehtud 15.07.2020). Ventofor OÜ müüs 30.05.2019 sõlmitud müügilepinguga kostjale II Killukese kinnistu. Tehing tuleb tunnistada TMS §-de 187; 188 ja 189 alusel kehtetuks, kuna tehingul on kinke iseloom. Lepingu p-s 3.2 kohustus ostja tasuma müüjale 15 000 eurot lepingu sõlmimise päeva jooksul, s.o 30.05.2019, kuid Ventofor OÜ kontodele summat ei laekunud. Ventofor OÜ-l olid lepingu sõlmimise ajal tasumata maksukohustused ning osaühing teadis, et kinnistu arvelt olnuks võimalik maksukohustusi täita. Lepingu sõlmimisega kahjustati sissenõudja huve, kuna pärast tehingu tegemist muutus Ventofor OÜ varatuks. Ventofor OÜ juhatuse liige oli perioodil 08.12.2015 kuni 08.11.2017 Aleksei Saal, kes on alates 10.10.2018 ka kostja II juhatuse liige. Ventofor OÜ soetas kinnistu 05.06.2018. a 5000 euro eest Liida Saalilt, kes on A. Saali ema. Kinnistu ei ole seega väljunud seotud isikute kontrolli alt. Tehing toimus võlgniku lähikondsega pankrotiseaduse (PankrS) § 117 lg 3 tähenduses. Ventofor OÜ võõrandas kinnistu 12 päeva enne kontode arestimist. Võlgnikul puudus muu vara, mille arvelt oleks saanud maksukohustusi täita. Seega puudus hagejal vajadus täitemenetluse algatamiseks kohtutäituri poole pöördumiseks. Viimane laekumine võlgniku ettemaksukontole toimus 26.03.2019. Võlgnik
esitas käibedeklaratsiooni (KMD vorm) viimati 2019. a mai kohta, registreeritud töötajad võlgnikul puuduvad. Arkason OÜ-le tehti 15.03.2018 kustutamishoiatus. Esitatud laenuleping ja kokkulepe nõuete tasaarvestamise kohta on koostatud kohtuvaidluse tarbeks. Lepingupooled võinuks nõuded tasaarvestada müügitehingu hetkel, mitte hiljem.
2.Kostjad vaidlesid hagile vastu. Kostjate vastuväidete kohaselt oleks kohus pidanud jätma hagi läbi vaatamata, kuna hagi esitamise eelduseks on täitedokumendi olemasolu, alustatud täitemenetlus ja asjaolu, et täitemenetlus on ebaõnnestunud või ebaõnnestub tulevikus. Asjas ei ole täitemenetlust alustatud. Hagejal ei ole võimalik ainult kontode arestimise alusel väita, et sissenõude pööramisega võlgniku varale ei ole kaasnenud nõude täielikku rahuldamist. Bilansist 30.09.2019 seisuga nähtub, et Ventofor OÜ-l oli nõudeid ostjate vastu, kaubavaru, sõidukeid ja seadmeid (sh PRIA toetusega soetatud kaubik ja müügipaviljon), ettemakseid, osalusi teistes juriidilistes isikutes. Hageja peaks suunama nõude sundtäitmisele ning kui kohtutäitur on vara realiseerinud, saab teha järeldusi, kas täitemenetlus on ebaõnnestunud. Tehing ei kahjusta võlausaldajaid. OÜ LMR CAPITAL ja Ventofor OÜ olid 25.05.2017 sõlminud laenulepingu. OÜ LMR CAPITAL ja kostja II on ühinenud (ühinemine on äriregistris tehtud 03.05.2019) ning laenunõue üle läinud kostjale II. Müügilepingust tulenevad kohustused on täidetud tasaarvestuskokkuleppega.
3.Tartu Maakohus jättis 10.11.2020 otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Tartu Ringkonnakohus rahuldas 29.04.2021 otsusega hageja apellatsioonkaebuse osaliselt ning tühistas maakohtu 10.11.2021 otsuse ja saatis asja samale maakohtule uueks läbivaatamiseks.
4.Hageja leidis asja uuel läbivaatamisel, et kuna kostja I maksuvõlg on kasvanud peale hagi esitamist intressi tõttu ja laekumisi toimunud ei ole, on ilmne, et kostjal I puuduvad rahalised vahendid maksukohustuste tasumiseks. Kostjal I vara puudumise tõttu ei ole hagejal olnud võimalik võtta kasutusele meetmeid maksuvõla sissenõudmiseks kostja I vara arvelt. Kostja I õiguseellasel olid tehingu tegemise ajal tasumata maksukohustused 26 481,16 eurot. Hageja esitas 22.01.2019 sundtäitmise hoiatuse kontode arestimiseks, 27.05.2019 lõpetas maksuvõlgade ajatamise graafiku, kuna osamaksed olid tasumata, ja 11.06.2019 arestis kontod maksukohustuste sissnõudmiseks. Viimane laekumine maksukohustuste katteks Ventofor OÜ ettemaksukontole toimus 13.02.2019, ülejäänud laekumised kuni 22.08.2019 toimusid tagastusnõuete arvelt. Viimane laekumine ettemaksukontole toimus 13.09.2019. Ventofor OÜ bilansist 30.09.2019 seisuga nähtub, et omakapital oli negatiivne, -186 751,26 eurot, ja kahjum -153 729,24 eurot ehk kohustused ületasid varasid ning vahendid kohustuste täitmiseks puudusid. Kuna laekumisi maksuvõla katteks toimunud ei ole, siis ei ole bilansi järgi võimalik tuvastada, et olemas oli reaalne vara, mille arvelt saanuks maksukohustusi täita. Sõidukile Opel Monavo oli 11.06.2019 seatud käsutamise keelumärge Maaelu Edendamise Sihtasutuse kasuks.
5.Kostjad väitsid, et kostja II soetas kinnistu kinnisvarainvesteeringuna. Müüja võlgnes ostjale laenulepingu alusel 45 000 eurot, laenu tähtaeg oli saabunud 31.12.2017 ja müüjal oli võimalus kinnistu müügihinnaga teostatud tasaarvestuse kaudu vähendada oma laenukohustust 15 000 euro võrra. Bilansi järgi jäi peale kinnistu müüki Ventofor OÜ omandisse masinaid ja seadmeid väärtuses 27 179,87 eurot, seejuures sõidukite Opel Monavo ja müügipaviljoni väärtus katab kinnistu müügi hetke maksuvõla. Müüja omandisse jäi ka Linnamäe kaupluse inventar ja liikmelisus ühingutes. Seega oli müüjal vara, mida hageja saanuks täitemenetluses realiseerida. Kostja ei nõustunud ka väitega, et ostja ja müüja olid lähikondsed.
MAAKOHTU LAHEND
6.Tartu Maakohus rahuldas 25. novembri 2021 otsusega hagi ning tunnistas tagasivõitmise korras kehtetuks UÜ ÄIKESETORM (Ventofor OÜ ja Arkason OÜ õigusjärglane) ja OÜ LUMIRA vahel 30. mail 2019 sõlmitud kinnistu müügitehingu, millega Ventofor OÜ võõrandas talle kuuluva Killukese kinnistu OÜ-le LUMIRA. Maakohus tuvastas kostjate kohustuse anda nõusolek kande tegemiseks Tartu Maakohtu kinnistusosakonna registriosas nr 2442104, millega kantakse kinnistusregistrisse kinnistu omanikuna UÜ ÄIKESETORM. Maakohus jättis jõusse Tartu Ringkonnakohtu 31. märtsi 2020 määrusega hagi tagamise korras registriossa nr 2442104 hageja kasuks kantud eelmärke ja märkuse kohtulahendi täitmise tagamiseks. Menetluskulud jäeti solidaarselt kostjate kanda. Hageja menetluskulud jäeti kindlaks määramata, kuna menetluskulusid ei ole. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt on TMS §-s 187 sätestatud eeldused võlgniku vara tagasivõitmiseks täitemenetluses täidetud. Hagejal on kostja I suhtes kehtiv täitedokument, s.o TMS § 2 lg 1 p 12 kohane maksuhalduri haldusakt maksukohustuste ja muude rahaliste kohustuste sundtäitmise kohta, seega on hageja nõue kostja I suhtes muutunud sissenõutavaks. Sissenõude pööramine võlgniku varale ei ole andnud tulemusi ning on alust eeldada, et see ei anna tulemusi ka edaspidi. Kostja I õiguseellasel on tasumata maksukohustus alates 2018. a novembrist. Viimane laekumine toimus 26.03.2019. Pangakonto arestimise tulemusena ei ole laekumisi maksuvõla katteks toimunud. Kostja I ei ole vaielnud vastu sellele, et TMS §-s 187 sätestatud vara tagasivõitmise üldised eelduseks on täidetud. Võõrandamisleping sõlmiti vähem kui kolm aastat enne tagasivõitmise hagi esitamist, seega hagi on tähtaegne (TMS § 188 lg 1). Tartu Ringkonnakohus nõustus 29.04.2021 otsuses maakohtu tuvastatuga, et kinnistu müüdi turuhinnaga. Samas ka turutingimustel tehtud tehing võib muude asjaolude tõttu kahjustada võlausaldajate huve (3-2-1-120-10, p 12). Tehinguga võidakse kahjustada TMS §-de 187 ja 188 mõttes sissenõudja huvisid, kui tehingu tagajärjel muutub sissenõudja nõuete rahuldamine võimatuks, st on alust eeldada, et sissenõude pööramine ei vii nõude rahuldamiseni. 25.05.2017 laenulepingu kohaselt andis OÜ LMR Capital Ventofor OÜ-le laenu 45 000 eurot. Laenulepingu allkirjastas käsikirjaliselt A. Saal. Laenu tagasimaksmise tähtaeg oli 31.12.2017. 30.05.2019 sõlmitud kinnistu müügilepingu p 3.2 kohaselt kohustus ostja tasuma 15 000 eurot lepingu sõlmimise päeva jooksul, s.o 30.05.2019. Väidetav tasaarvestuskokkulepe sõlmiti pärast kinnistu võõrandamist, 03.06.2019. Ventofor OÜ-l olid kinnistu võõrandamise ajal tasumata maksukohustused 26 481,16 eurot ning maksuvõlgade ajatamise graafik oli lõpetatud, millest kostja I õiguseellane oli teadlik. Nimetatud asjaolu tõendab hageja ja Ilmar M. kirjavahetus. Seda, et Ventofor OÜ-l olid tekkinud võlgnevused juba enne müügilepingu sõlmimist, kinnitavad ka tunnistaja I. M. ütlused, mille kohaselt Ventofor OÜ-l oli võlgnevus maksuameti, OÜ LMR Capital jt võlausaldajate ees. Tehingu eesmärki on tunnistaja I. M. selgitanud järgmiselt: esiteks Ventofor OÜ-l ei olnud aega ega vahendeid kinnistu arendamiseks, teiseks sooviti vähendada võlgnevusi. Samas ei ole kohtu ette toodud asjaolusid, millest nähtuks kostja II eesmärk kinnistu omandamiseks. Kohus nõustus hagejaga, et olukorras, kus kostja I ei suutnud täita kõikide võlausaldajate nõudeid, oli kostja I õiguseellase kohustuseks täita kohustusi proportsionaalselt ning erinevate võlausaldajate huve arvestades, mitte eelistades juhatuse liikmetega seotud isikut. Ventofor OÜ juhatuse liikmeks oli 08.12.2015 kuni 08.11.2017 A. Saal. Kostja I õiguseellane soetas kinnistu 05.06.2018 L. Saalilt. Kinnistu võõrandati 30.05.2019 kostjale II, kelle juhatuse liikmeks on alates 10.10.2018 A. Saal. L. Saal on A. Saali ema. Seega kinnistu ei ole väljunud seotud isikute kontrolli alt. Tehing toimus võlgniku lähikondsega PankrS § 117 lg 3 tähenduses.
Tunnistaja I. M. ütluste kohaselt oli Ventofor OÜ-l pärast kinnistu müüki piisavalt vara, et maksukohustus täita. Ventofor OÜ bilansist 30.09.2019 seisuga nähtub, et omakapital oli negatiivne, -186 751,26 eurot, ja kahjum -153 729,24 eurot. Kohustused ületasid varasid ning puudusid vahendid kohustuste täitmiseks. Bilansi järgi võis olla laekumata arveid 21 241,76 euro ulatuses, ent kuna laekumisi maksuvõla katteks ei toimunud, siis ei ole bilansi järgi võimalik tuvastada ega tõendada, et kostjal I oli reaalset vara, mille arvelt saanuks maksukohustusi täita. Sõidukid olid koormatud keelumärgete ja registerpandiga, mille arvelt ei oleks saanud maksukohustusi täita. Opel Monavo suhtes on seatud kommertspant Maaelu Edendamise Sihtasutuse kasuks. Maaelu Edendamise Sihtasutuse nõue oli 80 000 eurot. Volkswagen Caddy (2004) väärtus on Auto24.ee andmete põhjal 2500 eurot. Mootorsaani ja kerghaagise väärtust on raske hinnata. Ventofor OÜ nimel olevad sõidukid on hageja hinnangul väheväärtuslikud võrreldes kostja I maksuvõla suurusega, mis on enam kui 112 775,91 eurot, lisaks ei ole sõidukid lihtsalt võõrandatavad, arvestades nende vanust, teadmata asukohta ja seisukorda. Juhul kui kostjal oleks olnud vara, mille arvelt saanuks maksukohustusi tasuda, oleks kostja I ise pidanud hageja ees kohustused täitma. Seega ei ole kahtlust, et kostja I muutis ennast võõrandamislepinguga varatuks ning hageja nõude rahuldamise kostja I vara arvel võimatuks. Vara müümine kostjale II kahjustas hageja kui sissenõudja huve. TMS § 188 lg 2 alusel eeldatakse, et teine pool teadis või pidi teadma, et tehinguga kahjustatakse teise võlausaldaja huvisid, kui teine pool on võlgniku lähikondne või kui tehing tehti kuus kuud enne täitemenetluse alustamist või võlgniku vara arestimist. Tehing toimus võlgniku lähikondsega PankrS § 117 lg 3 tähenduses. 11.06.2019 arestis hageja Ventofor OÜ kontod maksukohustuste sissenõudmiseks. Ventofor OÜ teadis maksukohustustest, jättis need teadlikult tasumata ja võõrandas kinnistu 12 päeva enne täitemenetluse alustamist. Eeltoodule tuginedes oli kohus seisukohal, et hagi tuleb rahuldada.
ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
7.UÜ Äikesetorm ja OÜ LUMIRA esitasid apellatsioonkaebuse, milles taotlevad Tartu Maakohtu 25. novembri 2021 otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) ei ole sissenõudja huvisid kahjustatud. Kostjad on piisavalt põhjendanud tehingu majanduslikku sisu ja eesmärki. Kostja II soetas kinnistu kinnisvarainvesteeringuna, nagu on fikseeritud müügilepingu p-s 2.6.2. Müüja võlgnes ostjale laenulepingu alusel 45 000 eurot. Müüja sai kinnistu müügi kaudu vähendada oma laenukohustust, ostja sai vähendada oma laenunõuet ja enda omandisse kinnistu, mida on võimalik arendada. Tasaarvestus oli optimaalne viis müügilepingu täitmiseks, kuna laenu tähtaeg oli saabunud ning müüja pidanuks müügisumma 15 000 eurot ostjale koheselt laenu tagastamisena tagasi kandma. Tunnistaja I. M. (Ventofor OÜ esindaja tehingus), selgitas, et tehing tehti eesmärgil vähendada laenukohustust ning seetõttu, et Ventofor OÜ-l ei olnud piisavalt vahendeid, et kinnistut arendada, ja see ei olnud ka Ventofor OÜ põhitegevus. Nõustuda ei saa kohtu loogikaga, et võlausaldajate nõudeid pidanuks rahuldama proportsionaalselt, kuna kinnistut saab võõrandada tervikuna, mitte igale võlausaldajale osade kaupa. Ventofor OÜ juhatuse liige ei olnud seotud ostja juhatuse liikmega. Kohus ei ole viidanud tõenditele, millest saaks järeldada, et Ventofor OÜ müüs kinnistu teadlikult eesmärgiga vältida maksuvõla sissenõudmist. Ventofor OÜ-le jäi peale tehingut hageja nõude rahuldamiseks piisavalt vara, millele oleks saanud mõistliku aja jooksul sissenõuet pöörata. Kostjad on selle kohta tõendeid esitanud, kuid tõendamiskoormus on eelkõige hagejal. Kohus on nõustunud hageja seisukohtadega ega ole
arvestanud tõenditega. Samuti on kohus ebaõigesti lähtunud hageja seisukohtadest sõidukite ja maksuvõla suuruse kohta praeguse aja seisuga, kuid kontrollida tuli Ventofor OÜ varalist seisu 2019. a seisuga, s.o kinnistu müümise järgselt. Kinnistu võõrandamise ajal olid Ventofor OÜ-l maksukohustused 26 481,16 eurot ning bilansi ja tunnistaja I. M. ütluste järgi kuulus talle kinnistu müügi järel järgmine vara: - neli kala jaemüügipunkti Lasnamäel, Pärnamäel, Pirital ja Mustamäel, millede sisustuse väärtus 60 000 eurot; - toiduainete veoks mõeldud sõiduk Opel, väärtus 36 000 eurot; - kaubaveoks mõeldud sõiduk Volkswagen Caddy, väärtus 4000 eurot; - müügipaviljon (kerghaagis), väärtus 10 000 eurot (soetatud uuena 2018. aastal); - mootorsaan, väärtus 3000–4000 eurot; - osalused Peipsi Kalandusühistus, SA-s Mehikoorma Sadam. Kohtutäituril ei oleks olnud keeruline müüa sõidukeid, müügipaviljoni ja kaupluste sisustust tervikvarana. Sõidukite keelumärked olid pandud hiljem hageja kasuks, samuti ei ole kohus arvestanud jaemüügipunktide sisustusega, mille väärtuseks hindas tunnistaja 60 000 eurot. Kostjad soovisid istungil kohtu selgitust, kas neil oleks vaja vara kohta veel tõendeid esitada. Vara koosseisu ja väärtuste kohta oli võimalik taotleda tõendeid PRIA-lt (müügipaviljoni ja Opeli ostmise kohta olid esitatud PRIA-le võrdlevad hinnapakkumised) ning liiklusregistrist. Hageja ei soovinud tõendada vara koosseisu ja väärtusi tehingu tegemise seisuga. Kohus pidanuks sellises olukorras lugema kostja esitatud vara koosseisu ja väärtused õigeks, mitte nõustuma hagejaga, et 2021. a seisuga polevat sõidukite asukohad teada. Hageja ei ole soovinud tegeleda Ventofor OÜ vara arvelt maksuvõla sundtäitmisega. Ventofor OÜ esindaja 08.07.2019 selgituste kohaselt oli hagejale juba 2019. a juulis esitatud Ventofor OÜ bilanss ja kasumiaruanne 31.12.2018 ja 31.05.2019 seisuga ning vara nimekiri. Hageja arestis kontod ja sõidukid, kuid ei teinud midagi selleks, et sõidukeid realiseerida; 2) ei ole kohus põhjendanud, miks ta on lugenud kostja II ja Ventofor OÜ lähikondseteks. Asjaolust, et A. Saal oli Ventofor OÜ juhatuse liige kuni 10.10.2018, ei saa tuletada lähikondsust 2019. a juuni müügilepingu juures; 3) peab TMS § 188 lg 2 puhul täitemenetlus olema alustatud kohtutäituri poolt ja samuti peab vara olema arestitud kohtutäituri poolt, mistõttu ei piisa sätte eelduste täitmiseks Maksu- ja Tolliameti täitetoimingutest ning kontode arestimisest.
8.Eesti Vabariik (Maksu- ja Tolliameti kaudu) vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata ja menetluskulude apellantide kanda jätmist. Vastuväidete kohaselt: 1) kahjustati tehinguga sissenõudja huve. Ventofor OÜ-l oli kinnistu võõrandamise ajal maksuvõlg 26 481,16 eurot. Tehing toimus 12 päeva enne täitemenetluse alustamist. Kinnistu oli ainus väärtuslik vara, millele hageja saanuks sissenõude pöörata. Eluliselt usutavad ei ole kostjate väited, nagu oleks kostja II soetanud kinnistu kinnisvarainvesteeringuna. Arendusplaani puudumine ja tunnistaja I.M. vastuolulised selgitused viitavad sellele, et arendustegevust ei toimunud. Ka maakatastri andmetest ei nähtu et kostja II oleks kinnistul arendusega tegelenud. 25.05.2017 laenulepingus, mis allkirjastati mõlemapoolselt A. Saali poolt, oli laenu tagasimaksmise tähtaeg 31.12.2017. Kostja II ja Ventofor OÜ ei teinud kuni kinnistu võõrandamiseni ehk 16 kuu jooksul mitte midagi selleks, et laenu tagasi saada või tagasi maksta. Seda hetkeni, mil hageja hakkas maksukohustusi sisse
nõudma. Arvestades faktilisi asjaolusid kogumis, müüdi kinnistu eesmärgiga vältida maksukohustuste sissenõudmist. Ekslik on kostjate seisukoht, et kinnistu arvelt ei oleks saanud nõudeid proportsionaalselt rahuldada. Kui piisav vara, mille arvelt kõikide võlausaldajate nõudeid proportsionaalselt rahuldada, puudus, pidanuks kostja I õiguseellane esitama pankrotiavalduse, mis oleks taganud võlausaldajate võrdse kohtlemise läbi kinnistu võõrandamise pankrotimenetluses. Asjaolu, et bilansis on kajastatud vara, ei tähenda, et tegemist on reaalse varaga, millele saab lihtsalt sissenõude pöörata. Ventofor OÜ varast oli Opel Manovo koormatud kommertspandiga, Volkswagen Caddy oli aastast 2004, mootorsaan aastast 2006 ehk vara oli koormatud ja vananenud. Mitmed varad on bilansi järgi maha kantud. Bilansi kohaselt oli äriühingu omakapital negatiivne -186 751,26 euro ulatuses ehk äriühingul puudusid vahendid. Ka I. M. selgitas kohtuistungil, et võlgnevusi ei tasutud, kuna kulubaas oli suurem kui kasum. Riigikohus on leidnud (2-16-17207), et kui võlgnikul ei ole mh tagasivõidetavate tehingute tegemise tõttu vara, millele saaks mõistliku aja jooksul pikemate toiminguteta sissenõude pöörata, tuleb lähtuda sellest, et sissenõudja huvisid on kahjustatud. Ventofor OÜ tasaarvestas kostja II nõude kinnistuga, mis on väärtuslik ja lihtsalt võõrandatav vara. Hageja nõude katteks laekumisi ei toimunud. Tegemist on võlausaldajate ebavõrdse kohtlemise ja võlausaldaja huvide kahjustamisega ainuüksi seetõttu, et kostja II ei pidanud oma nõude maksmapanekuks mitte midagi tegema, kuid hageja pidanuks vähemväärtusliku vara osas võtma tarvitusele kulukamaid ja aeganõudvamaid meetmeid läbi täitemenetluse. Kohtutäituri poole pöördumine on kaalutlusõigus. Hageja ülesandeks oli tõendada, et kostja I õiguseelane võõrandas oma ainsa väärtusliku vara, mille arvelt oleks lihtsalt ja mõistliku aja jooksul saanud maksunõudeid täita, samuti asjaolu, et tehinguga kahjustati võlausaldajate huve. Nimetatud väited leidsid kohtus kinnitamist; 2) olid Ventofor OÜ ja kostja II lähikondsed PankrS § 117 lg 3 mõttes, kuna nende juhatuse liikmed kattusid tehingule eelnenud perioodil ning kinnistu ei ole väljunud seotud isikute ringist tänaseni. Kinnistu algne omanik oli L. Saal ja pärast vaidlusalust tehingut sai kinnistu omanikuks kostja II, kelle juhatuse liikmeks on A. Saal; 3) kohaldub asjas Tartu Ringkonnakohtu seisukoht (tsiviilasi nr 2-19-9700, jõustus 17.01.2022 Riigikohtu lahendiga), mille järgi täitemenetlus ei pea olema alustatud kohtutäituri poolt ja TMS § 188 lg 2 kohaldamiseks piisab maksuhalduri täitetoimingute sooritamisest.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
9.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja Tartu Maakohtu
25.novembri 2021 otsuse resolutsioon muutmata, muutes osaliselt maakohtu otsuse põhjendusi (TsMS § 657 lg 1 p 21).
10.Põhjendatud on apellatsioonkaebuse see põhjendus, et maakohus on kohaldanud valesti PankrS § 117 lg-t 3, mille kohaselt võib kohus lugeda võlgniku lähikondseks ka käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 nimetamata võlgnikule lähedase isiku. Maakohus leidis, et kuna Killukese kinnistu võõrandati kostja I õiguseellase poolt 30.05.2019 müügilepinguga kostjale II, kelle juhatuse liikmeks oli A. Saal ning kuna A. Saal oli kuni 08.11.2017 ka kostja I õiguseellase juhatuse liige, siis on A. Saali puhul tegemist võlgniku lähikondsega TMS § 188 lg-te 2 ja 3 järgi. Maakohtu selline seisukoht ei ole õige. Riigikohus on 13.02.2019 otsuses tsiviilasjas nr 2-16-8552 asunud seisukohale, et PankrS § 117 lg 3 kohaldamiseks tuleb tõendada tehingu poolte ühine majanduslik huvi ja tegutsemine kohustuse täitmise ajal. Ainuüksi tehingu tegemisest ning erinevate äriühingute juhtorganite või osanike kattumisest ei saa järeldada lähikondsust PankrS § 117 lg 3 mõttes.
Eelmärgitud Riigikohtu lahendis esitatud asjaolusid ei ole maakohus tuvastanud ning neid ei nähtu ka hageja seisukohtadest. Üksnes see, et kinnistu ostja juhatuse liige on varasemalt olnud müüja juhatuse liige, ei saa tuletada lähikondsust PankrS § 117 lg 3 mõttes. Eelmärgitud asjaolusid arvestades tuleb kohtuotsuse põhjendavast osast jätta välja põhjendus, mille kohaselt oli A. Saal Killukese kinnistu ostjana võlgniku (kostja I õiguseellase) lähikondne. Nimetatud osas maakohtu otsuse põhjenduste muutmine ei too endaga kaasa kohtuotsuse tühistamist, kuna maakohus on õigesti tuvastanud, et täidetud on ka teine TMS § 188 lg-s 2 sätestatud eeldus kostja II teadlikkusest (s.o tehing tehti kuus kuud enne täitemenetluse alustamist). Asja materjalidest nähtuvalt tehti vaidlusalune tehing 30.05.2019 ning hageja arestis kostja I õiguseellase Ventofor vara 11.06.2019. Seda tuvastatud asjaolu ei ole apellatsioonkaebuses vaidlustatud.
11.Muus osas on maakohtu otsus seaduslik ja põhjendatud. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ning ei pea TsMS § 654 lg 6 alusel vajalikuks neid kõiki käesolevas otsuses korrata. Vastuseks apellatsioonkaebuses esitatud põhjendustele märgib ringkonnakohus, et ükski nendest ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Maakohus on andnud hinnangu kõikidele esitatud tõenditele, kohaldanud õigesti materiaal- ja menetlusõiguse norme ning põhjendatult rahuldanud hageja nõuded.
11.1.Apellatsiooniastmes vaidlevad menetlusosalised peaasjalikult selle üle, kas 30.05.2019 sõlmitud Killukese kinnistu müügileping kahjustas hageja (sissenõudja) huve ning on tagasivõidetav TMS §-de 187 ja 188 alusel. TMS §-de 187 ja 188 tähenduses kahjustatakse tehinguga sissenõudja huvisid siis, kui tehingu tagajärjel muutub sissenõudja nõuete rahuldamine täielikult või osaliselt võimatuks, st on alust eeldada, et sissenõude pööramine ei vii nõude rahuldamisele. Üldjuhul võib igasugune võlgniku vara vähendamine kahjustada tema võlausaldajaid ja olla seega tõendiks tehingu kahjulikust tagajärjest võlausaldajate huvidele. Oluline on see, kas vaidlustatud tehinguta oleks võlausaldajatel võimalik oma nõudeid rahuldada või teha seda suuremas ulatuses. Asja materjalidest nähtub, et vaidlustatud müügilepingu p 3.2 järgi kohustus ostja (OÜ LUMIRA) tasuma müügihinna 15 000 eurot müüjale (Ventofor OÜ) lepingu sõlmimise päeva (30.05.2019) jooksul. Ostja nimetatud summat müüjale ei tasunud, kuivõrd müügilepingu pooled sõlmisid 03.06.2019 tasaarvestuse kokkuleppe, millega tasaarvestati ostja (laenuandja LMR Capital OÜ õigusjärglane) laenulepingust tulenev nõue müüja vastu müügilepingust tuleneva nõudega summas 15 000 eurot. Tasaarvestuse kehtivust ei ole apellatsiooniastmes vaidlustatud. Samas on maakohus tuvastanud tunnistaja I. M. (müüja esindaja müügilepingu sõlmimisel) ütluste alusel, et müüjal oli lepingu sõlmimise ajal veel teisi võlausaldajaid peale Killukese kinnistu ostnud äriühingu (OÜ LUMIRA). 22.01.2019 esitas hageja kostja I õiguseellase (Ventofor OÜ) sundtäitmise hoiatuse pangakontode arestimiseks ning 27.05.2019 lõpetas hageja maksuvõlgade ajatamise graafiku, kuivõrd kostja I õiguseellane jättis tasumata graafikujärgsed osamaksed. Viimane laekumine maksukohustuse katteks kostja I õiguseellase ettemaksukontole toimus 13.02.2019. Kostja I õiguseellasel oli müügilepingu tegemise ajal tasumata maksukohustused kokku 26 481,16 eurot. 11.06.2019 arestis hageja kostja I õiguseellase arvelduskontod maksekohustuste sissenõudmiseks. Hagiavalduse esitamise aja seisuga oli kostja I maksuvõla suuruseks 112 775,91 eurot. ÄS § 1801 lg-s 5 sätestatud kohustust esitada maksejõuetuse korral pankrotiavaldus, ei ole kostja I kasutanud ega selle mitteesitamist põhjendanud. Eelmärgitud asjaolud kinnitavad maakohtu seisukohta, et Killukese kinnistu müügihinna 15 000 eurot tasaarvestamine laenulepingust tuleneva nõudega
ning seda erinevalt müügilepingu p-s 3.2 kokkulepitust, kahjustab hagejast sissenõudja huvisid. Müügisumma 15 000 eurot kostja I õiguseellase arvelduskontole ülekandmisega oleks olnud võimalik rahuldada (proportsionaalselt) hageja maksunõuet. Seega oli tasaarvestuse tulemuseks kostja II eelistamine ning maksuvõla sissenõudmise vältimine müügihinna arvelt. Riigikohus on 15.12.2010 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-120-10 asunud seisukohale, et kinnistu müük alla turuhinna ei saa olla ainukeseks asjaoluks, millega sisustada sissenõudja huvide kahjustamist TMS §-de 187 ja 188 kohaldamisel. 25.11.2020 otsuses tsiviilasjas nr 2-16-17207 märkis Riigikohus, et kui võlgnikul ei ole tagasivõidetava tehingu tegemise tõttu vara, millele saaks mõistliku aja jooksul pikemate toiminguteta sissenõude pöörata, tuleb lähtuda sellest, et sissenõudja/võlausaldaja huvisid on kahjustatud. Samuti ei peaks võlausaldaja üldjuhul taluma nt aastatepikkust võla maksmist täitemenetluses väga väikeste summade kaupa. Eespool kirjeldatud juhtudel tuleb sissenõudja asetada olukorda, milles ta oleks olnud siis, kui võlgnik poleks tagasivõidetavat tehingut teinud. Maakohus on sissenõudja huvide kahjustamise tuvastamisel juhindunud eelnimetatud Riigikohtu lahendites väljendatud seisukohtadest.
11.2.Maakohus on õigesti lähtunud sellest, et TMS §-des 187 ja 188 sätestatud sissenõudja huvide kahjustamise peab tõendama hageja. Praegusel juhul on hageja tõendamiskoormise täitnud, st tõendanud omapoolsed kohtueelsed toimingud maksuvõla sissenõudmiseks, mh kostja I õiguseellaste arvelduskontode arestimised (vt hageja korraldused 26.11.2019 nr 13-2.7/446139; 26.11.2019 nr 13-2.7/447353; 20.01.2020 nr 13-2.7/26595; 11.06.2019 nr 13-2.7/219067). Lisaks on hageja tõendanud, et kostja I maksuvõla suurus on kasvanud ning selle suurus on 23.08.2021 seisuga 128 168,63 eurot ning mingeid laekumisi ei ole maksuvõla katteks laekunud. Lisaks nähtub kostjate poolt esitatud kostja I õiguseellase Ventofor OÜ bilansist 30.09.2019 seisuga, et äriühingu omakapital oli negatiivne, s.o -186 751,26 eurot ning kahjum -153 729,24 eurot. Eelneva alusel on maakohus põhjendatult nõustunud hagejaga, et kuna pärast Killukese kinnistu müügilepingu sõlmimist ei ole laekumisi maksuvõla katteks toimunud, siis ei ole võimalik tuvastada, et kostjal I oleks olnud reaalne vara, mille arvelt oleks saanud maksunõuet täita. TsMS § 230 lg-st 1 tuleneb üldine tõendamisreegel, et pärast seda, kui hageja on omapoolsed tõendid esitanud, peab kostja hageja tõenditega mittenõustumisel esitama omapoolsed tõendid, mis kummutaksid hageja tõendid. Seega tulnuks kostjatel antud vaidluses tõendada, et pärast Killukese kinnistu müümist oli neil piisavalt vara hageja maksunõude täitmiseks. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et tunnistaja I. M. ütlused ei ole piisavad, et tõendada reaalse vara olemasolu sellises väärtuses, et täita mõistliku aja jooksul ilma pikemate toiminguteta hageja maksunõue. Kostjad on jätnud tähelepanuta eelmärgitud Riigikohtu seisukoha (vt lahend nr 2-16-17207), et vaidluse lahendamisel tuleb sissenõudja asetada olukorda, milles ta oleks olnud, kui võlgnik poleks tagasivõidetavat tehingut teinud. Apellatsioonkaebuses on kostjad jätkuvalt seisukohal, et kostja I õiguseellase Ventofor OÜ bilansi ja tunnistaja I. M. ütluste järgi oli Ventofor OÜ-l Killukese kinnistu müügilepingu sõlmimise järgselt piisavalt vara, et hageja maksekohustust täita. Ringkonnakohus kostjate seisukohaga ei nõustu. Ringkonnakohus märgib, et tunnistaja I. M. ütlused kala jaemüügipunktide inventari ja sõidukite väärtuste kohta ei ole piisavad, et nende väärtustega nõustuda. Esmalt märgib ringkonnakohus, et I. M. oli Ventofor OÜ endine töötaja, kes muu hulgas esindas Ventofor OÜ-d Killukese kinnistu müügilepingu sõlmimisel. Ringkonnakohtu hinnangul oleks tunnistaja I. M. ütlused inventari ja sõidukite väärtuste kohta usutavad, kui inventari ja sõidukite väärtusi kinnitaksid kirjalikud tõendid. Kuigi hageja on kinnitanud, et tunnistaja poolt nimetatud väärtustega ei ole võimalik inventari ja sõidukeid
mõistliku aja jooksul müüa, ei ole kostjad täiendavaid tõendeid esitanud. Ringkonnakohus nõustub siinkohal hagejaga, et juhul, kui kostjate poolt nimetatud vara oleks võimalik mõistliku aja jooksul ja kostjate nimetatud hinnaga müüa, siis ilmselgelt oleks kostjad seda ka teinud ning hageja maksunõude rahuldanud. Seetõttu on põhjendamatu kostjate apellatsioonkaebuses esitatud seisukoht, et Ventofor OÜ-l oli pärast Killukese kinnistu müümist piisavalt vara hageja maksunõude rahuldamiseks.
11.3.MKS § 130 lg 1 kohaselt, kui kohustatud isik ei ole rahalist kohustust täitnud maksuhalduri või käesoleva seaduse § 128 lõike 4 punktis 2 või 3 nimetatud lahendis määratud tähtaja jooksul, alustab maksuhaldur võla sundkorras sissenõudmist ning MKS § 130 lg 1 p 3 järgi on maksuhalduril õigus pöörata sissenõue rahalisele õigusele käesoleva seadusega ja täitemenetlust reguleerivate õigusaktidega sätestatud korras. Nimetatud sätetest tuleneb, et täitemenetlus TMS § 188 mõttes algab ka esimese MKS § 130 lg-s 1 nimetatud toiminguga ning ekslik on kostjate seisukoht, et TMS §-s 188 on mõeldud ainult täitemenetluse alustamist kohtutäituri poolt.
12.Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega jäävad menetluskulud ringkonnakohtus TsMS § 171 lg 1 alusel solidaarselt kostjate kanda. Hagejal menetluskulud puuduvad ning seetõttu puudub vajadus menetluskulude kindlaksmääramiseks.
/allkirjastatud digitaalselt/ Kersti Kerstna-Vaks
/allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Parrest
/allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.