Kaebuse esitaja ja kaebuse T.M-i määruskaebus liik Menetlusosalised esindajad
ja
nende Avaldaja: võlausaldaja AS FEB (registrikood 10109270, asukoht: XXX), lepinguline esindaja advokaat Kaarel Berg (e-post: XXX) Võlgnik/usaldusisik (määruskaebuse esitaja): (isikukood XXX, elukoht XXX, e-post: XXX)
T.M
Puudutatud isik 1: võlausaldaja Swedbank AS (registrikood 10060701, asukoht Liivalaia 8, 15039 Tallinn, volitatud esindaja Külli Reinfeld (e-post: XXX) Puudutatud isik 2: võlausaldaja ERA Liisingu Inkassoteenused AS (registrikood 10625474, asukoht Tartu mnt 24-15, 10115 Tallinn), seaduslik esindaja KV (e-post: XXX) Puudutatud isik 3: võlausaldaja SA Aarike Hooldekeskus (registrikood 90007709, asukoht Virulase küla, Kambja vald, 62030 Tartumaa), seaduslik esindaja EO (e-post: XXX) Puudutatud isik 4: võlausaldaja Placet Grupp OÜ (registrikood 11198910, asukoht Fr. R. Kreutzwaldi 4, 1(13)
Tsiviilasi nr: 2-10-12859 Tallinna linn, Harju maakond, 10120), lepinguline esindaja ITM Inkasso OÜ (registrikood 11100041, asukoht F. R. Kreutzwaldi tn 4, Tallinna linn, Harju maakond, 10120, volitatud esindaja KA (e-post:XXX) Puudutatud isik 5: võlausaldaja Tallinna Haridusamet (registrikood 75014289, asukoht Estonia pst 5a, 10143 Tallinn), lepinguline esindaja Neeme Mozolev (e-post: XXX) Puudutatud isik 6: võlausaldaja X.R (isikukood XXX, e-post: XXX) Puudutatud isik 7: võlausaldaja Y.D (isikukood XXX, e-post:XXX) Puudutatud isik 8: võlausaldaja OÜ Beltoise (registrikood 10857902, asukoht XXX, 10134, Tallinn) (e-post: XXX) Puudutatud isik 9: võlausaldaja OÜ Altor-San (registrikood 10183941, asukoht Oja tn 5, Võru linn, Võru maakond), seaduslik esindaja MK (e-post:XXX) Menetluse liik
2.Harju Maakohtu 26.06.2015 määruse resolutsioon jätta muutmata, kuid muuta määruse põhjendusi.
3.Määruskaebusmenetluse menetluskulud jätta T.M-i kanda.
4.Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul määruse ärakirja kättesaamisest alates. Asjaolud
1.Harju Maakohtu 14.06.2013 määrusega lõpetati võlgniku T.M pankrotimenetlus, algatati tema suhtes võlgniku kohustustest vabastamise menetlus ning kohustati võlgnikku ennast täitma usaldusisiku kohustusi.
2.30.06.2014 esitas T.M kohtule aruande ajavahemiku 01.06.2013 - 30.06.2014 kohta. Aruande kohaselt olid tema töötasud tööandjate lõikes järgmised: K OÜ 3746,82 eurot; M 757,05 eurot ja C OÜ 1148,39 eurot, kokku 5652,26 eurot. Kuludeks olid söök, jalatsid, riided jne 2000 eurot, meelelahutus 300 eurot, transport 400 eurot, kommunaalkulud 1500 eurot ja alimendid 2000 eurot, kokku 6200 eurot. Võlgnik elab koos abikaasa ja abikaasa 23-aastase invaliidist tütre Q ning enda 8-aastase pojaga W, kes mõlemad saavad seadusest tulenevaid toetusi. Kommunaal- jm kulusid kannavad abikaasaga kahasse. Alimente maksab ta oma kahele alaealisele tütrele, kes elavad koos emaga Hollandis. T.M on K OÜ juhatuse liige ja 100% omanik, alates aprillist 2014 lisaks ka palgatööl C OÜ-s, kes tagab temale ka ametiauto. Kuni tööle asumiseni C OÜ-s rentis sõiduautot K OÜ ettevõttest Rentest OÜ. T.M pidas võimalikuks antud 2(13)
Tsiviilasi nr: 2-10-12859 aruandeperioodil tasuda võlausaldajatele 300 eurot. Taotlusele oli lisatud T.M-i AS-i SEB Pank ja Swedbank kontoväljavõtted ning OÜ K majandusaasta aruanne 01.01. – 31.12.2013.
3.29.08.2014 esitas võlgniku võlausaldaja Swedbank AS kohtule taotluse võlgniku kohustustest vabastamise menetluse lõpetamiseks ja kohustustest vabastamisest keeldumiseks PankrS § 175 lg 5 kohaselt või alternatiivselt võlgniku vabastamiseks usaldusisiku kohustuste täitmisest ja uue usaldusisiku nimetamiseks.
4.Taotluse kohaselt sai võlausaldaja võlgniku kohustuste rikkumisest teada 17.07.2014, mil võlgnik edastas ka võlausaldajale kohtusse esitatud aruande. Võlausaldaja ei nõustunud oma taotluses võlgniku seisukohaga, et võlgnik peab võimalikuks perioodi 01.06.2013 – 30.06.2014 eest tasuda võlausaldajatele 300 eurot, sest võlausaldaja hinnangul varjab võlgnik saadud tulusid. Võlgniku esitatud Swedbank AS-i ja AS SEB Pank konto väljavõtetes kajastuvate andmete kohaselt on võlgniku sissetulekud oluliselt suuremad kui aruandes märgitud ja seetõttu ei saa võlausaldaja nõustuda võlausaldajatele makstava 300 euroga. Suure osa võlgnikule laekuvatest summadest moodustas OÜ K majandusavanss, kuid kontode väljavõtetelt nähtuvalt ei kasutanud võlgnik majandusavansina laekuvaid summasid sihtotstarbeliselt, mistõttu tuleks laekunud summasid käsitleda võlgniku sissetulekuna. Võlgnik esitas aruandes ka valeandmeid, sest näiteks alimentidena kajastas võlgnik aruandes 2000 eurot, kuigi kontoväljavõtete kohaselt tasus ta alimente summas 1295 eurot, vahe 705 eurot. Kohustustest vabastamise menetluses peaks võlgnik tegelema mõistlikult tulutoova tegevusega, mitte varjama saadud tulusid ning vara. Võlgnik ei ole oma elulaadi ja kulusid viinud mõistlikule tasemele arvestades asjaolu, et käimas on tema kohustustest vabastamise menetlus, milles viimane ei tohi kahjustada võlausaldajate huve. Võlgnik on kasutanud ettevõtte vahendeid isiklikuks otstarbeks, varjab tulusid ja hoiab ettevõtjana kõrvale riigile maksude maksmisest. Võlgniku üle keskmise hea majanduslik olukord ja pillav eluviis on viimase aasta jooksul ainult süvenenud. Aasta jooksul laekus võlgniku mõlemale arvelduskontole kokku 37 863,13 eurot, seega kahjustab võlgniku ettepanek tasuda võlausaldajatele üksnes 300 eurot, võlausaldajate huve ega ole kooskõlas seaduse mõttega. Võlausaldaja oli seisukohal, et võlgnik on raske hooletusega rikkunud PankrS § 173 lg-s 2 sätestatud kohustusi. Seejuures ei ole võlgnik võlausaldajatele tasunud isegi mitte oma aruandes märgitud 300 eurot. Kohustustest vabastamise võimalus on ette nähtud neile võlgnikele, kelle majanduslik olukord on eriti raske. Ilmselgelt ei ole antud juhul võlgniku majanduslik olukord raske, sest võlgnik omab isegi võimalust reisimiseks. Võlgniku konto väljavõttelt nähtub, et 26.06.2014 on ta teinud ülekande OÜ-le Germalo Reisid, selgitusega Itaalia kultuuri ja puhkusereis 27.7.14 - 3-8.14.
5.Võlausaldaja oli oma 29.08.2014 taotluses seisukohal, et kuivõrd võlgnik ei ole andnud endast parimat võlausaldajate nõuete rahuldamiseks, on süüliselt jätnud oma kohustused täitmata, kahjustades sellega võlausaldajate huve, tuleb tema kohustustest vabastamise menetlus lõpetada ning keelduda pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamisest. Alternatiivselt taotles võlausaldaja, tuginedes PankrS § 172 lg-le 5, uue usaldusisiku määramist ning võlgniku vabastamist usaldusisiku kohustustest, sest ilmselgelt võlgnik esitab kohtule teadlikult valeandmeid. Võlgniku seisukoht
6.Võlgnik esitas võlausaldaja taotluse kohta kirjaliku seisukoha, millises vaidles taotlusele vastu järgmiste põhjendustega. Swedbank AS tõlgendas pankrotivõlgniku poolt kohtule oma finantsaruande esitamist kohutuse rikkumisest teadasaamisena ning alusena võlgniku kohustustest vabastamise menetluse lõpetamiseks. Võlausaldaja pole
3(13)
Tsiviilasi nr: 2-10-12859 tõendanud oma väiteid PankrS § 175 lg 2 ja 4 aluste olemasolu kohta, millest tulenevalt peaks pankrotivõlgnik olema enne viie aasta möödumist süüdi mõistetud pankrotikuriteos, olema rikkunud süüliselt oma PankrS §-s 173 nimetatud kohustusi ja kahjustanud sellega võlausaldajate huve või võlgnik pole kohtu määratud tähtaja jooksul vande all andnud kohtule teavet oma kohustuste täitmisest. Mitte ühtegi märgitud alustest tulenevat kohustust pankrotivõlgnik rikkunud ei ole.
7.Jääb arusaamatuks, milles seisneb võlausaldaja arvates võlgniku poolt tulude süüline varjamine. Võlausaldaja arvates tuleb käsitleda pankrotivõlgniku kontole OÜ-st K majandusavansina laekuvaid summasid võlgniku sissetulekuna, kuna võlgnik ei kasuta laekuvaid summasid sihtotstarbeliselt. Tegemist on võlausaldaja oletustel põhineva järeldusega, sest pole välja toodud, milline on võlgnikule kantud summade tegelik sihtotstarve.
8.Täiesti igapäevane ja legaalne on tegevus, kus äriühing kannab oma juhatuse liikmele majandustegevuseks/kuludeks avansilisi makseid. Selleks, et lugeda antud maksed millekski muuks kui majandusavansiks, tuleb isikul, kes leiab, et tema õigusi on rikutud, eelkõige tõendada, et tegemist pole ülekande selgituses märgitud maksega ning, et tehinguga proovitakse hoopis varjata selle majanduslikku sisu. Käesolevate majandusavansside puhul on pankrotivõlgnikul nende rahade osas aruandekohustus makse teinud äriühingu, mitte aga võlausaldajate ees. Pangakonto väljavõttelt on selgelt näha, kuidas võlgnik on raha kasutanud erinevate ehitusmaterjalide ostmiseks ja muudeks OÜ K puudutavateks majandustehinguteks, kütusele jms. Samuti on võlgnik korduvalt avansilisi makseid äriühingule tagastanud. Seni, kuni pole tõsikindlat tuvastatud, et ta on oma tulusid võlausaldajate ja kohtu ees varjanud, pole alust rääkida võlgniku poolt oma kohustuste süülisest rikkumisest PankrS § 173 mõttes. Võlausaldaja märkis, et pankrotivõlgnik on esitanud kohtule aruandes valeandmeid, kajastades aruandes alimentidena 2000 eurot, kuigi kontoväljavõtte kohaselt on alimente tasunud summas 1295 eurot. Võlgnik ei mõista, millist PankrS § 173 ettenähtud kohustust ta antud andmete esitamisega süüliselt rikkus või kuidas see asjaolu on võlausaldajat kahjustanud ning kuidas selline erinevus andmetes, isegi kui nende vahe on 705 eurot, saab olla aluseks võlgniku kohustustest vabastamise menetluse lõpetamiseks. Antud juhul on tegemist kuludega, mille ebaõige esitamine aruandes ei saakski endaga kaasa tuua võlgniku suhtes PankrS § 175 lg 5 ettenähtud kahjulikke tagajärgi. Aruandes märgitud alimentidena pidas võlgnik silmas summasid, mis tal kulusid laste ülalpidamiseks nii tasutud elatise kui ka laste ülalpidamiseks tehtud muude kulude näol. Kui võlgniku käitumises ei ole raskelt süülise käitumise tunnuseid, ei ole kohtul alust füüsilisest isikust võlgniku kohustustest vabastamise menetlust lõpetada ja võlgadest vabastamata jätta.
9.Näotu on võlausaldaja väide, et võlgniku majanduslik olukord pole piisavalt raske, kuna ta leiab võimaluse oma perega reisimiseks. Pankrotivõlgnik ei mõista, millist seadusepügalat ta antud perereisiga rikkus ja kuidas selline reis kahjustas võlausaldajat. Pankrotivõlgnik on näidanud üles soovi oma kohustusi võlausaldajate ees täita ja teeb neile ettepaneku tasuda 300 eurot, kaaludes oma reaalseid võimalusi, millega ta suudab toime tulla ja võlausaldajate olukorda pisutki heastada.
10.Võlausaldajal jääb sisustamata väide, milles seisneb pankrotivõlgniku raske hooletus PankrS § 173 lg sätete rikkumisel. Raskeks hooletuseks ei saa kindlasti pidada seda, et võlgnik pole siiani midagi võlausaldajatele tasunud või seda, et ta pole tasunud võlausaldajatele ka antud aruandes pakutud 300 eurot. Pankrotivõlgnik ei mõista, kuidas paraneks võlausaldaja õiguste kaitse, kui kohus lõpetaks pankrotivõlgniku suhtes alustatud kohustustest vabastamise menetluse ja keelduks pankrotivõlgniku kohustustest vabastamisest.
4(13)
Tsiviilasi nr: 2-10-12859
11.Võlgniku arvates oli võlausaldaja alternatiivne taotlus võlgniku vabastamiseks usaldusisiku kohustuste täitmisest ja uue usaldusisiku nimetamiseks põhjendamatu, kuna võlausaldaja ei ole välja toonud asjaolusid, mis viitaks sellele, et pankrotivõlgnik oleks usaldusisikuna rikkunud seadusest tulenevaid kohustusi, ega ainsatki mõjuvat põhjust senise usaldusisiku vabastamise ja uue usaldusisiku määramise seadusliku vajaduse kohta. Võlgnik palus jätta Swedbank AS-i taotluse täielikult rahuldamata. Menetluse edasine käik
12.03.11.2014 määrusega jättis kohus võlausaldaja Swedbank AS taotluse võlgniku T.M kohustustest vabastamise menetluse ennetähtaegseks lõpetamiseks ja kohustustest vabastamisest keeldumiseks rahuldamata eelkõige põhjendusel, et see ei ole piisavalt põhistatud.
13.18.11.2014 esitas võlausaldaja Swedbank AS Harju Maakohtu 03.11.2014 määrusele määruskaebuse. Esitatud määruskaebuse kohaselt märkis võlausaldaja 29.08.2014 kohtule esitatud taotluses, et tema hinnangul esineb alus võlgniku kohustustest vabastamise menetluse lõpetamiseks ja kohustustest vabastamisest keeldumiseks, sest võlgnik varjab saadud tulusid ning juhtis kohtu tähelepanu sellele, et võlgniku konto väljavõtetelt nähtuvalt moodustavad enamuse võlgnikule laekunud summadest OÜ K poolt võlgnikule majandusavansina kantud summad, mida võlgnik ei ole kasutanud sihtotstarbeliselt, mistõttu tuleks kõiki neid laekumisi käsitleda võlgniku sissetulekuna. Majandusavansina laekus võlgniku kontodele ühe aasta jooksul kokku 20 922 eurot, millest võlgnik tagastas OÜ-le K kõigest 2562 eurot, ülejäänud 18 360 euro kasutamine OÜ K majandustegevuse raames on võlgniku poolt tõendamata (võlgniku konto väljavõtetest ei nähtu, et võlgnik oleks ettevõtte tegevuse raames soetanud asju või kasutanud teenuseid 18 360 euro ulatuses) ning kohtu poolt kontrollimata. Kohtumääruse kohaselt võis aruandeaastal võlgnikule seaduse kohaselt kätte jääda 10 153,06 eurot, kuid seejuures kohus ei kontrollinud, mida tegi võlgnik ülejäänud 27 710,07 euroga (aruandeperioodil võlgnikule laekunud summad kokku 37 863,13 – 10 153,06). Võlgnik ei ole viidanud mitte ühelegi konkreetsele tehingule konto väljavõttel, mille viimane on väidetavalt teinud OÜ K majandustegevuse raames ja seda ei ole maakohus ka kontrollinud.
14.30.12.2014 määrusega tühistas Tallinna Ringkonnakohus Harju Maakohtu 03.11.2014 määruse ning saatis tsiviilasja uueks läbivaatamiseks tagasi samale maakohtule. Ringkonnakohus leidis, et maakohus ei ole võlgniku kohustustest vabastamise menetluse lõpetamise ja kohustustest vabastamisest keeldumise otsustamisel piisava põhjalikkusega hinnanud võlausaldaja taotluses esile toodud asjaolusid. Ringkonnakohus ei nõustunud maakohtu seisukohaga, et võlausaldaja taotlus võlgniku kohustustest vabastamise menetluse lõpetamiseks ja kohustustest vabastamisest keeldumiseks ei ole piisavalt põhistatud. Kohtul on PankrS § 175 lg-st 5 tulenevalt õigus ka omal algatusel kontrollida, kas esinevad seaduses sätestatud alused võlgniku kohustustest vabastamise menetluse lõpetamiseks, kuid praegusel juhul ei ole maakohus kontrollinud, mida tegi võlgnik aruandeperioodil talle laekunud 27 710,07 euroga, mis ületab 10 153,06 eurot ehk summat, mis maakohtu hinnangul võib aruandeaastal võlgnikule seaduse kohaselt kätte jääda.
15.27.01.2015 e-kirjaga kohustas maakohus võlgnikku selgitama (ja tõendama), mida tegi võlgnik aruandeperioodil võlgnikule laekunud 27 710 euroga (mis ületab 10 153,06 eurot, mis võis võlgnikule seaduse kohaselt kätte jääda) ning kuidas konkreetselt kasutas võlgnik OÜ K poolt võlgnikule majandusavansina makstud, kuid võlgniku poolt tagastamata 18 360 eurot OÜ K majandustegevuse raames.
5(13)
Tsiviilasi nr: 2-10-12859
16.10.02.2015 esitas võlgnik maakohtule oma selgituse, mille kohaselt laekus perioodil 01.06.2013-29.06.2014 võlgniku SEB ja Swedbank erakontodele K OÜ poolt makstud majandusavanssi kokku summas 20 586 eurot, millest aruande perioodil on võlgnik ülekandega tagastanud 2562 eurot. Oma erakontodelt sooritas võlgnik aruandlusperioodil oste, mis on otseselt K OÜ kulu, summas 548,22 eurot, põhiliselt on tegemist kaardiga tasutud autokütused ja sõiduki hooldusega seotud kulud, seega on majandusavansi jääk 18 948,78 eurot. Vastavalt raamatupidamise väljavõttele oli seisuga 01.07.2014 majandusavansi jääk 4247,32 eurot ning seisuga 31.07.2014 oli majandusavansi jääk 0 eurot. Vaadeldaval ajavahemikul kandis võlgniku abikaasa võlgniku SEB kontole 4320 eurot pere kulutuste katmiseks, lisaks võttis võlgnik 17.12.2013 OÜ K kulutuste katteks lühiajalise laenu 3000 eurot, mida laenuandja oli nõus kandma ainult eraisiku kontole.
17.13.02.2015 esitatud seisukohas märkis võlausaldaja Swedbank AS, et võlausaldaja hinnangul ei ole võlgnik kohtu poolt määratud selgitamis- ja tõendamiskohustust ikka täitnud, võlgniku selgitused on ebausutavad, paljasõnalised ja vastuolus võlgniku kontolt nähtuvaga. Näiteks augustis 2013 oli võlgniku ainus sissetulek OÜ Kütusepartner majandusavanss, kuid võlgniku poolt samal kuul tehtud kulutused ei ole võlausaldaja hinnangul kuidagi seotud OÜ K tegevusega. Võlgnik on väitnud, et kulud sisaldavad nt kütusekulu - 2013 augustis tegi võlgnik makseid bensiinijaamades summades 2,55 eurot, 2,85 eurot ja 2, 57 eurot, kuid reeglina nii väikeste summade eest kütust ei osteta, mistõttu ei ole usutav, et võlgnik nimetatud summade eest kütust ostis. Eeltoodud näitele sarnaselt on võlgnik raha kulutanud ka järgmistel kuudel ning võlausaldaja hinnangul ei ole usutav ja võlgnik ei ole ka tõendanud, et ta oleks näiteks Konsumist, Prismast, Forum Cinemas AS-st, Peetri Pizzast jne ostnud kaupu või kasutanud teenuseid OÜ K majandustegevuse raames. Võlausaldaja on endiselt seisukohal, et võlgnik on rikkunud PankrS § 173 lõikes 2 nimetatud kohustusi ja seetõttu esinevad alused kohustustest vabastamise menetluse lõpetamiseks ning kohustustest vabastamisest keeldumiseks.
18.Maakohus selgitas võlgnikule korduvalt võlgniku tõendamiskoormust ning andis täiendavaid tähtaegu tõendite esitamiseks. Peale 02.04.2015 kohtu korraldaval istungil toimunud ärakuulamist tõi võlgnik kohtusse kastiga OÜ K raamatupidamisdokumentatsiooni, mille kohus talle tagastas, selgitades, et kohus ei loe selliseid dokumente vastuvõetuks ning, et kui võlgnik soovib dokumente esitada, tuleb esitada taotlus, märkida dokumendi nimetus ja esitada kohtukantseleile.
19.29.05.2015 esitas võlgnik kohtule uue kastitäie dokumente kaaskirjaga „K oü raamatupidamisdokumentide väljavõte perioodist 01.06.2013-31.07.2014, mis puudutab majandusavansi makseid juhatuse liikmele T.M-ile (lisana K oü majandusavansilisi makseid kajastavad kuludokumendid viies erinevas kaustas)“. Kohus protokollis esitatud dokumendid ning tagastas võlgnikule. Kuivõrd nimetatud dokumendid kajastasid peamiselt OÜ K tehinguid, mitte konkreetselt võlgniku enda, kui füüsilise isiku pangakontolt OÜ K majandustegevuse raames tehtud makseid, siis andis kohus 10.06.2015 e-kirjaga võlgnikule veelkord täiendava tähtaja tõendite esitamiseks, paludes võlgnikul esitada tõendid konkreetselt võlgniku enda poolt (võlgniku enda pangakontolt) OÜ K majandustegevuse raames tehtud kulutuste kohta (OÜ K poolt võlgnikule majandusavansina makstud, kuid võlgniku poolt tagastamata summa ulatuses). Võlgnik kohtu kirja kättesaamist ei kinnitanud, täiendavaid tõendeid ega selgitusi ei esitanud. Maakohtu määrus
6(13)
Tsiviilasi nr: 2-10-12859
20.Maakohus tegi 26.06.2015 määruse, millega lõpetas võlgniku kohustustest vabastamise menetluse ja keeldus võlgnikku tema pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamast, menetluskulud jättis maakohus võlgniku kanda. Maakohus põhjendas määrust järgnevalt.
21.Pankrotiseaduse (PankrS) § 175 lg 3 kohaselt ei või kohus keelduda võlgnikku kohustustest vabastamas enne, kui ta on ära kuulanud usaldusisiku ja võlgniku, samuti võlausaldajad, kes on selleks soovi avaldanud. Kohus kuulas võlgniku ja võlausaldaja Swedbank AS-i ära 02.04.2015 ning võttis 18.06.2015 võlgnikult vastavalt PankrS § 175 lg-le 4 võlgniku vande. Võlgniku teised võlausaldajad kohtule soovi enda ärakuulamiseks ei avaldanud. Varasemalt on võlausaldajad AS FEB, Altor-San OÜ, Y.D, Tallinna Haridusamet ja ERA Liisingu Inkassoteenused teatanud, et toetavad võlgniku kohustustest vabastamise menetluse lõpetamist ja kohustustest vabastamisest keeldumist, võlausaldaja Placet Group OÜ on avaldanud, et on nõus vabastamise ennetähtaegse lõpetamisega ning Rime Kinnisvara, et tema poolt võib tegeleda kohustustest vabastamisest menetlusega.
22.PankrS § 175 lg 5 alusel võib kohus omal algatusel ning võlausaldaja või usaldusisiku taotlusel otsustada kohustustest vabastamise keeldumise ja lõpetada kohustustest vabastamise menetluse, kui enne viie aasta möödumist ilmneb PankrS § 175 lõikes 2 või 4 nimetatud alus. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt keeldub kohus võlgnikku kohustustest vabastamast, kui: 1) võlgnik on mõistetud süüdi pankrotikuriteos; 2) võlgnik on rikkunud süüliselt oma PankrS §-s 173 nimetatud kohustusi ja kahjustanud sellega võlausaldajate huve. Seega tuleb kohtul käesolevas tsiviilasjas hinnata, kas võlgnik on rikkunud süüliselt PankrS §-s 173 nimetatud kohustusi ning kahjustanud sellega võlausaldajate huve.
23.Vastavalt PankrS § 173 on võlgnik kohustatud tegelema mõistlikult tulutoova tegevusega ja kui tal seda tegevust ei ole, siis seda otsima (lg 1). Võlgnik peab viivitamatult teatama kohtule ja usaldusisikule igast elu- ja tegevuskoha vahetusest, mitte varjama saadud tulusid ning vara, samuti andma kohtu ja usaldusisiku nõudel teavet oma tegevuse või selle otsimise, oma sissetulekute ja vara kohta (lg 2). Võlgniku töö- või teenistussuhtest või muust sarnasest suhtest saadud tulu või ettevõtlusest saadud tulu nõuded loetakse loovutatuks usaldusisikule. Usaldusisik peab sellest tasude maksmiseks kohustatud isikutele teatama (lg 3). Usaldusisik peab PankrS § 173 lõikes 3 nimetatud tulust võlgnikule üle andma 25 protsenti. Kohus võib asjaolusid arvestades määrata sellest erineva määra (lg 4). Võlgnik ei pea usaldusisikule üle andma tulu, millele seadusest tulenevalt ei saa pöörata sissenõuet (lg 5).
24.Võlausaldaja heitis võlgnikule ette seda, et võlgnik ei ole täitnud PankrS § 173 ettenähtud kohustusi, seejuures on raske hooletusega rikkunud PankrS § 173 lõikes 2 nimetatud kohustusi, kuna varjab saadud tulusid (kontoväljavõtete järgi on võlgniku sissetulekud oluliselt suuremad kui aruandes märgitud) ning on aruandes esitanud valeandmeid. Võlausaldajatele väljamakstav summa peaks olema oluliselt suurem kui võlgniku pakutud 300 eurot. Oma määruskaebuses märkis võlausaldaja, et tema hinnangul esineb alus võlgniku kohustustest vabastamise menetluse lõpetamiseks ja kohustustest vabastamisest keeldumiseks, sest võlgnik varjab saadud tulusid. Majandusavansina laekus võlgniku kontodele ühe aasta jooksul kokku 20 922 eurot, millest võlgnik tagastas OÜ-le K kõigest 2562 eurot, ülejäänud 18 360 euro kasutamine OÜ K majandustegevuse raames on võlgniku poolt tõendamata (võlgniku konto väljavõtetest ei nähtu, et võlgnik oleks ettevõtte tegevuse raames soetanud asju või kasutanud teenuseid 18 360 euro ulatuses).
7(13)
Tsiviilasi nr: 2-10-12859
25.Kohus on võlgnikule korduvalt selgitanud tema tõendamiskoormust ning kohustanud teda selgitama (ja tõendama), mida tegi võlgnik aruandeperioodil talle laekunud 27 710 euroga (mis ületab 10 153,06 eurot, mis võis võlgnikule seaduse kohaselt kätte jääda) ning kuidas konkreetselt kasutas võlgnik OÜ K poolt võlgnikule majandusavansina makstud, kuid võlgniku poolt tagastamata, 18 360 eurot OÜ K majandustegevuse raames. Võlgnik on esitanud kohtule küll kastiga OÜ K raamatupidamisdokumente, kuid nimetatud dokumendid kajastasid peamiselt OÜ K tehinguid, mitte konkreetselt võlgniku enda, kui füüsilise isiku pangakontolt OÜ K majandustegevuse raames tehtud makseid. 10.06.2015 (so peale eelnevalt nimetatud dokumentide võlgnikule tagastamist) andis kohus võlgnikule veelkord täiendava tähtaja tõendite esitamiseks, paludes võlgnikul esitada tõendid konkreetselt võlgniku enda poolt (võlgniku enda pangakontolt) OÜ K majandustegevuse raames tehtud kulutuste kohta (OÜ K poolt võlgnikule majandusavansina makstud, kuid võlgniku poolt tagastamata summa ulatuses). Võlgnik siiski täiendavaid tõendeid ei esitanud.
26.Võlgniku T.M pangakontode väljavõtetest nähtuvalt moodustavad enamuse aruandeperioodil võlgnikule laekunud summadest OÜ K poolt võlgnikule majandusavansina kantud summad. Kuivõrd võlgnik ei ole tõendanud nimetatud majandusavansina saadud summade sihtotstarbelist kasutamist OÜ K majandustegevuses, tuleb majandusavansina laekunud, kuid OÜ-le K tagastamata summasid käsitleda võlgniku sissetulekuna. T.M-i esitatud aruande kohaselt moodustasid tema töötasud erinevatelt tööandjatelt aruandeperioodil kokku 5652,26 eurot, kohtule esitatud dokumentidest nähtuvalt aga laekus võlgniku kontodele ühe aasta jooksul kokku 37 913,71 eurot, sellest majandusavansina 20 922 (võlgnik tagastas OÜ-le K 2562 eurot). Seega on võlgniku sissetulekud oluliselt suuremad kui aruandes märgitud, mistõttu asub kohus seisukohale, et võlgnik on tahtlikult varjanud saadud tulusid ning kahjustanud sellega võlausaldajate huve. Võlgnik on oma töötasude suurusest tulenevalt pidanud võimalikuks tasuda võlausaldajatele kokku vaid 300 eurot (mis käesoleva ajani on kohtule teadaolevalt tasumata), kuid, et võlgniku sissetulek on olnud oluliselt suurem tema poolt märgitud töötasudest, oleks võlgnikul tulnud tasuda oma sissetulekutest lähtudes pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustuste katteks võlausaldajatele märgatavalt suurem summa.
27.Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et võlgnik on tahtlikult rikkunud PankrS § 173 lg-s 2 sätestatud kohustusi ning kahjustanud sellega võlausaldajate huve, mistõttu esineb alus võlgniku T.M pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise menetlus lõpetamiseks ja tema kohustustest vabastamisest keeldumiseks.
28.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 172 lg 1 järgi kannab hagita menetluses menetluskulud isik, kelle huvides lahend tehakse. Kui hagita menetluses osaleb mitu isikut, võib kohus otsustada, et menetluskulud kannab täielikult või osaliselt mõni menetlusosaline, kui see on asjaolusid arvestades õiglane, muu hulgas siis, kui see menetlusosaline esitas põhjendamatu taotluse, väite või tõendi. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus menetluskulud võlgniku T.M kanda. Määruskaebus
29.Maakohtu määruse peale esitas määruskaebuse võlgnik, kes palub maakohtu määruse tühistada ning ja teha uus määrus, millega jätta Swedbank AS taotlus võlgniku kohustustest vabastamise menetluse lõpetamiseks rahuldamata.
30.Määruskaebuse esitaja peab maakohtu järeldusi põhjendamatuks ja leiab, et kohus on kohaldanud ebaõigesti PankrS § 175 lg 5.
31.Maakohus ei ole kuidagi põhjendanud, miks ta leiab, et asjas on võlausaldajate huve rikutud või kahjustatud. Isegi juhul, kui ringkonnakohus nõustub maakohtu
8(13)
Tsiviilasi nr: 2-10-12859 tõlgendusega, et võlgniku sissetulekuks on olnud täiendavad 18 360 eurot, tähendab see võlausaldajatele õigust saada sellest summast oma nõuete rahuldamiseks suuremat summat, kui on pakkunud võlgnik. Antud juhul on PankrS § 172 lg 6 järgi kohtul olnud kohustus kontrollida, kas võlgnik täidab oma kohustusi võlgadest vabastamise menetluses. Määruskaebuse esitaja on seisukohal, et kohtul on järelevalvajana õigus teha võlgnikule kohustuseks tasuda võlausaldajatele suuremaid summasid, kui ta tõlgendab või näeb võlgniku aruandest, et võlgniku sissetulekud on suuremad. Seega ei saa antud juhul rääkida võlausaldajate huvide kahjustamisest, vaid võlausaldajate võimalusest nõuda endale suuremat osa võlgniku väidetavalt suuremast sissetulekust.
32.Võlgnik ei ole tahtlikult oma sissetulekuid varjanud. PankrS § 175 kohaldamises peab kohus tuvastama, et võlgnik on varjanud süüliselt saadud tulusid. Olukorras, kus kohus on tõlgendanud võlgniku tuluks OÜ K poolt võlgniku kontole ülekantud summasid, mis nähtusid võlgniku enda poolt kohtule esitatud aruandest ja lisatud kontoväljavõtetest, ei saa rääkida selle asjaolu tahtlikust varjamisest. Need andmed on võlgniku enda esitatud ja avaldatud.
33.Määruskaebuse esitaja ei nõustu sellega, et OÜ K poolt võlgnikule ülekantud 18 360 eurot on käsitletav võlgniku sissetulekuna. Tegemist on majandusavansiga, nagu võlgnik on varasemalt korduvalt põhjendanud. Määruskaebaja on esitanud asja juurde dokumentaalse tõendina OÜ K pearaamatu väljavõtte “arveldused aruandvate isikutega” millest nähtuvalt on 31.07.2014 on majandusavansi jääk 0 eurot. See tähendab, et määruskaebaja on katnud tema valduses olevate summadega 100%-liselt OÜ K majandustegevuse seotud kulud. Kohus ei ole sellega tõendiga üldse arvestanud ega põhjendanud, miks ta selle tõendiga ei arvesta.
34.Määruskaebaja leiab, et olukorras, kus kohtul on hagita menetlusest tulenev uurimisprintsiip, on ta põhjendamatult tagastanud võlgnikule tõendeid, mida võlgnik üritas korduvalt kohtule esitada. Kohus on saanud ebaõigesti aru, mida võlgnik soovis esitada. Tegemist oligi peamiselt OÜ K kuludokumentidega, millelt oli ka näha, et need on tasunud avantsist ehk võlgnik, kelle valduses olid OÜ K rahalised vahendid. Võlgnik on tasunud avantsistina OÜ K kulusid nii oma kontolt, kui ka muudest perekonna rahalistest vahenditest. Siinjuures ei olnud tähtis ega vajalik tõendada, et just see sama OÜ K üle kantud raha on kasutatud firma kulude katmiseks, tähtis oli tulemusena see, et võlgnik ei ole enam avatsistina äriühingule võlgu.
35.AS Swedbank on käsitlenud võlgniku tegevust raske hooletusena, kohus on teinud järelduse tahtlikkusest.
36.Kohus ei ole kaalunud võlgniku huve ega kaasanud teisi võlausaldajaid. Määruskaebaja ei näe, mis kasu peaksid saama võlausaldajad sellest, et võlgniku kohustusest vabastamise menetlus lõpetatakse ja võlgnikult võetakse seeläbi edasiselt motivatsioon tegeleda tulutoova tegevusega. Kohustustest vabastamise menetluse lõpetamine peaks olema pigem erandlik, kui vastav menetlus on juba algatatud.
37.Antud juhul on tegemist hagita menetlusega, mistõttu pidanuks kohus TsMS § 198 kohaselt kaasama puudutatud isikutena kõik võlausaldajad, mitte ainult AS-i Swedbank, kelle nõue oli ka üks väiksemaid. Asjas oli ka võlausaldaja, kes pooldas võlgadest vabastamise menetluse jätkamist. Menetluse edasine käik
38.Harju Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse ja palus puudutatud isikutel esitada seisukohad.
39.Puudutatud isik 1 (Swedbank AS) palub määruskaebuse jätta rahuldamata ja menetluskulud võlgnikku kanda. Võlgniku kohustustest vabastamise menetlus algatati 14.06.2013. Võlgnik avaldas kohtule esitatud aruandes, et peab võimalikuks tasuda
9(13)
Tsiviilasi nr: 2-10-12859 võlausaldajatele perioodi 01.06.2013–30.06.2014 eest 300 eurot. Koos aruandega esitas võlgnik kohtule Swedbank AS ja AS SEB Pank konto väljavõtted, millest nähtuvalt moodustab väga suure osas võlgnikule laekuvatest summadest OÜ K majandusavanss, kuid võlgniku kontodelt nähtuvalt ei kasutanud viimane talle laekunud summasid sihtotstarbeliselt, s.o OÜ K majandustegevuseks. Hoolitama kohtu ning võlausaldaja korduvatest tähelepanujuhtimistest ei ole võlgnik esitanud tõendeid, millest nähtuks majandusavansina saadud summade kasutamine OÜ K majandustegevuseks. Võlgniku esitatud nn pearaamatu väljavõte ei ole võlausaldaja hinnangul usaldusväärne ega piisav tõend võlgniku väidete kinnitamiseks. Võlgniku sissetulekud on oluliselt suuremad kui on võlgniku koostatud aruandes märgitud, järelikult on võlgnik tahtlikult varjanud saadud tulusid ning kahjustanud sellega võlausaldajate huve. Võlausaldajate huvide kahjustamine seisneb selles, et võlgnik ei ole rahuldanud võlausaldajate nõudeid. Võlgnik ei ole tõendanud, et majandusavansina saadud summasid oleks kasutatud ettevõtte majandustegevuse raames. Võlgniku teised võlausaldajad ei avaldanud kohtule soovi enda ärakuulamiseks, kohus ei ole asja lahendamisel menetlusnorme rikkunud. Kõikidel võlausaldajatel on olnud võimalus seisukoha esitamiseks.
40.Puudatud isik 2 (ERA Liisingu Inkassoteenused AS) palub määruskaebuse jätta rahuldamata, kuna see on põhjendamatu. Võlgnik on tahtlikult rikkunud PankrS § 173 lg-s 2 sätestatud kohustusi, millega on kahjustanud võlausaldajate huve.
41.Puudutatud isik 3 (SA Aarike Hooldekeskus) leiab, et võlgnik on kohustaud oma võlad tasuma.
42.Puudutatud isik 4 (Placet Grupp OÜ) on nõus võlgniku määruskaebusega.
43.Puudutatud isiku 5 (Tallinna Haridusamet) vastuse kohaselt ei ole neil enam võlgnikule võlanõuet, kuna see on kolmanda isiku poolt 28.08.2014 tasutud.
44.Avaldaja (AS FEB) palub määruskaebuse jätta rahuldamata ning maakohtu määruse muutmata, menetluskulud jätta võlgniku kanda. Avaldaja nõustub maakohtuga ja leiab, et 18 360 eurot kasutamine OÜ K huvides on võlgniku poolt tõendamata. Võlgnikule anti korduvaid võimalusi esitada tõendeid selle kohta, kuidas ta nimetatud summat OÜ K huvides kasutas. Võlgnik esitas küll OÜ-ga K seotud dokumente, kuid ei ole põhistanud, kuidas need konkreetselt tõendavad, et ta on tema kasutusse antud 18 360 eurot nimetatud äriühingu majandustegevuseks. Seda ei ole võlgnik teinud ka määruskaebuses. Ainetu on määruskaebuses toodud väide, antud asjaolu tõendamine ei olnud vajalik, vaid tähtis oli see, et võlgnik ei ole enam äriühingule võlgu. Asjaolu väljaselgitamine on oluline, kuna see juhis anti Tallinna Ringkonnakohtu 30.12.2014 määruses. Põhjendamatu on ka määruskaebuses toodud väide, nagu oleks maakohus rikkunud uurimispõhimõtet. Maakohus andis võlgnikule korduvaid võimalusi tõendite esitamiseks, et selgitada välja asjaolusid, mis olid ringkonnakohtu poolt antud juhiste kohaselt olulised. Põhjendamatu on määruskaebuses toodud väide, et maakohus ei ole kuidagi põhjendanud, miks ta leiab, et asjas on võlausaldajate huve rikutud või kahjustatud. Käesolevas asjas kogutud tõendid näitavad, et võlgnikule laekus aruandeperioodi käigus 27 710 eurot, mis ületab 10 153,06 eurot, mis võis võlgnikule seaduse kohaselt kätte jääda. See tähendab, et võlgniku sissetulekud on oluliselt suuremad kui aruandes märgitud. Järelikult on võlgnik varjanud enda tegelikku sissetulekut. Tegemist on PankrS § 173 lg-s 2 sätestatud kohustuste rikkumisega. Kuna selle tulemusel jäi võlausaldajatel seadusega ettenähtud summa saamata, on rikutud võlausaldajate huve. Järelikult on tegemist PankrS § 175 lg 2 p-s 1 sätestatud alusega, mille alusel keeldub kohus võlgnikku kohustustest vabastamast.
45.Puudutatud isikud 6-9 määruskaebusele ei vastanud.
10(13)
Tsiviilasi nr: 2-10-12859 Määruse põhjendused
46.Tallinna Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et määruskaebuses esitatud väited ei anna määruse tühistamiseks alust. Vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le 21 ja §-le 659 jätab ringkonnakohus maakohtu määruse resolutsiooni muutmata ning määruskaebuse rahuldamata, kuid muudab kohtumääruse põhjendusi. Vastuseks määruskaebusele märgib ringkonnakohus järgnevat.
47.Määruskaebuse esitaja ühe väite kohaselt ei ole maakohus rakendanud hagita menetlusele kohast uurimisprintsiipi ning on sellest tulenevalt põhjendamatult tagastanud võlgnikule asjas tähtsust omavad tõendid.
48.Ringkonnakohus selle määruskaebuse väitega ei nõustu. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on maakohus korduvalt võlgnikule selgitanud tõendamiskoormust, st et võlgnik peab kohtule tõendama, millele on kulutatud väidetavalt majandusavansina saadud summad 18 360 euro ulatuses perioodil 01.06.2013-30.06.2014. Nimelt oma väidete tõendamisest sõltuski see, kas määruskaebuse esitaja suhtes lõpetatakse kohustuste vabastamise menetlus ennetähtaegselt või mitte.
49.TsMS § 236 lg 3 esimese lause kohaselt peab menetlusosaline tõendi esitamisel või tõendite kogumise taotlemisel põhjendama, millise asjas tähtsust omava asjaolu tõendamiseks ta soovib tõendit esitada või tõendite kogumist taotleb. Eeltoodust tulenevalt ei ole seadusega kooskõlas see, et menetlusosaline toob kohtusse kastidega dokumente ja eeldab, et kohus ise leiab sealt vajalikud dokumendid. Hagita menetluses kohaldatav ja TsMS §-s 477 sätestatud uurimisprintsiip ei tähenda eelnevat. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on maakohus ka määruskaebuse esitajale 18.06.2015 ärakuulamisel selgitanud, et kohus ei teosta raamatupidamisekspertiisi (III kd, tlk 41).
50.Maakohus selgitas määruskaebuse esitajale korduvalt, kuidas tuleb oma väited tõendada. Ringkonnakohus märgib, et ei nõustu määruskaebuse esitajaga selles, et antud juhul piisab vaid tema poolt esitatud tõendist „Pearaamat. Arveldused aruandvate isikutega. 01.07.2014-31.07.2014“ (II kd, tlk 188-189), millest nähtub majandusavansi jääk summas 0 eurot. Käesolevas menetluses ei vaielda selle üle, kas võlgnik on osaühingule võlgu või mitte, vaidlus keskendub sellele, kas võlgnik on rikkunud PankrS § 173 sätestatud kohustusi st kas võlgnik on varjanud saadud tulusid perioodil 01.06.2013-30.06.2014. Seega tuli kohtule esitada tõendid vaidlusaluse perioodi majandusavansi kasutamise kohta.
51.Kuivõrd määruskaebuse esitaja ei ole maakohtu ega ka määruskaebusmenetluses ringkonnakohut veennud selles, et osaühingult K saadud majandusavanss perioodil 01.06.2013-30.06.2014 on kasutatud tervikuna osaühingu huvides, saab 18 360 euro osas ülekantud summat käsitleda võlgniku sissetulekuna. Määruskaebuse väide, et tegemist on siiski majandusavansiga, on paljasõnaline ja tõendamata.
52.Määruskaebuse esitaja on maakohtule esitanud teabe, et ostab raamatupidamisteenust sisse (II kd, tlk 183). Ringkonnakohtule jääb eeltoodust tulenevalt arusaamatuks, miks ei esitanud võlgnik kohtule nõutud perioodi kohta majandusavansi kuludokumente. Kui majandusavanssi kasutati sihtotstarbeliselt, oli võlgnikul osaühingu seadusliku esindajana kohustus iga teostatud majandustehingu kohta saadud raamatupidamise algdokument alles hoida ja säilitada seitse aastat tulenevalt Raamatupidamise seaduse § 12 lõikest 1. Eeldades, et eelnimetatud kohustus on korrektselt täidetud, olnuks määruskaebuse esitajal võimalik kohtu poolt nõutud tõendid esitada. Võlgnik seda käesoleva ajani teinud ei ole. Eluliselt ei ole usutav, et pankrotivõlgnik, kes soovib kohustustest vabastamist, jätab tegemata selleks vajalikud toimingud. Ringkonnakohus järeldab, et eelnimetatud kuludokumente majandustehingute kohta ei eksisteeri.
11(13)
Tsiviilasi nr: 2-10-12859 Ringkonnakohus rõhutab, et käesolevas asjas ei ole piisavaks tõendiks võlgniku poolt esitatud „Pearaamat. Arveldused aruandvate isikutega. 01.07.2014-31.07.2014“, võlgnikul on vajalik tõendada majandusavansi sihtotstarbeline kulutamine perioodil 01.06.2013-30.06.2014, kui ta soovib, et seda ei loetakse tema sissetulekuks.
53.PankrS § 175 lg 2 p 2 kohaselt keeldub kohus võlgnikku kohustustest vabastamast, kui võlgnik on süüliselt rikkunud oma käesoleva seaduse §-s 173 nimetatud kohustusi ja kahjustanud sellega võlausaldajate huve. Maakohus on asunud seisukohale, et võlgnik on oma kohustusi rikkunud tahtlikult. Sellega ringkonnakohus ei nõustu. VÕS § 104 lg 5 järgi on tahtlus õigusvastase tagajärje soovimine võlasuhte tekkimisel, täitmisel või lõpetamisel. Tahtlus iseloomustab isiku psüühilist suhet oma teosse ning tahtlusega väljendatakse seaduses sätestatud keelu teadlikku rikkumist. Kuna tahtlust hinnatakse erinevalt hooletusest subjektiivselt isikust lähtudes, siis arvestades asjas esitatud asjaolusid ei saa ringkonnakohtu arvates järeldada, et võlgnik on oma kohustusi rikkunud tahtlikult. PankrS § 175 lg 2 p 2 kohaldamisel on oluline tuvastada, et võlgnik on süüliselt rikkunud sama seaduse §-s 173 nimetatud kohustusi. VÕS § 104 lg 2 järgi on süü vormid hooletus, raske hooletus ja tahtlus.
54.Võlgniku pankrotimenetluse lõpetamise määruses on maakohus 14.06.2013 võlgnikule selgitanud muuhulgas PankrS § 173 lõikes 2 ja 3 sätestatud kohustusi (II kd, tlk 63). Võlgnik on esitatud finantsaruandes ajavahemiku 01.06.2013-30.06.2014 kohta (II kd, tlk 87) jätnud sissetulekutes kajastamata osaühingult K laekunud summad, mis ei ole kuludokumentidega kaetud ja millised saab seetõttu lugeda võlgniku sissetulekuks. Võlgniku poolt esitatud finantsaruandele lisatud pangakontode väljavõtetest (II kd, tlk 112-129) nähtuvalt on võlgnik reaalselt kulutanud majandusavansi laekumisi muuhulgas nii isiklikeks vajadusteks või ülekanneteks pankrotimenetluse välistele kolmandatele isikutele. Kuivõrd maakohus oli pankrotimenetluse lõpetamise määruses selgitanud võlgnikule kohustust mitte varjata saadud tulusid ning vara, järeldab ringkonnakohus, et finantsaruandes õigete andmete (tegelikkuses suuremate sissetulekute) kajastamata jätmine (varjamine) on olnud raskelt hooletu tegevus. Raske hooletusega on tegemist siis, kui ei järgita käibes vajalikku hoolsust olulisel määral. Objektiivselt tähendab see hoolsuse tavalise määra tunduvat ületamist, mistõttu käitumine peaks olema rikkujaga sarnasele inimesele mõistlikult vastuvõtmatu.
55.Ringkonnakohus ei nõustu määruskaebuse esitaja väitega, et antud juhul on tegemist ainult võlausaldajate huvide formaalse kahjustamisega ning maakohus oleks pidanud võlgnikule tegema kohustuseks tasuda võlausaldajatele suuremaid summasid.
56.Ringkonnakohus leiab, et võlgnik on reaalselt kahjustanud pankrotivõlausaldajate huve, kuna varjatud summasid arvesse võttes tulnuks võlausaldajatele tasuda suurem summa, kui võlgniku poolt võimalikuks peetud 300 eurot, mis tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on vähemalt maakohtu menetluse ajal olnud endiselt tasumata, olgugi, et finantsaruande esitas võlgnik juba 30.06.2014. Tegelike sissetulekute varjamise ning väljamaksete tegemata jätmisega on võlgnik reaalselt kahjustanud pankrotimenetluse võlausaldajate huve. Eelpooltooduga on tõendatud nii võlgniku süüline käitumine, kui võlausaldajate huvide kahjustamine, millest tulenevalt esineb PankrS § 175 lg 2 p 2 kohaselt alus keelduda võlgniku kohustustest vabastamisest.
57.Määruskaebuse ühe väite kohaselt ei ole maakohus kaasanud võlgniku võlausaldajaid. Tsiviilasja materjalidest nähtub vastupidine, mistõttu ei saa määruskaebuse esitaja eeltoodud väitega nõustuda. Maakohus on tsiviilasja toimikutest nähtuvalt küsinud võlausaldajate seisukohta nii Swedbank AS poolt esitatud avalduse kui võlgniku poolt esitatud määruskaebuse osas. Enamik vastanud võlausaldajatest on määruskaebust pidanud alusetuks ja asunud seisukohale, et võlgniku osas tuleb kohustustest vabastamisest keelduda.
12(13)
Tsiviilasi nr: 2-10-12859
58.Nõustuda ei saa ka määruskaebuse väitega, et maakohus ei ole võlgniku huvidega arvestanud. Tsiviilasja materjalide kohaselt on maakohus korduvalt selgitanud võlgnikule tema tõendamiskoormust ning andnud täiendavaid tähtaegu oma väidete osas tõendite esitamiseks. Võlgnikul on olnud piisavalt aega kohtule vastamiseks ja oma väidete tõendamiseks. Vaatamata eeltoodule võlgnik maakohtule nõutud teavet ei esitanud. PankrS § 175 lg 3 teise lause kohaselt keeldub kohus võlgnikku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamast, kui võlgnik kohtu poolt määratud tähtaja jooksul teavet ei anna. Seega esineb täiendav alus kohustusest vabastamisest keeldumiseks. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on maakohus määruskaebuse esitajat eelnimetatud tagajärje eest ka hoiatanud (III kd, lk 9).
59.Vastuseks määruskaebuse esitaja väitele, et kohustustest vabastamise menetluse lõpetamine peaks olema pigem erandlik, kui vastav menetlus on juba algatatud, märgib ringkonnakohus järgnevat.
60.Riigikohus on rõhutanud, et kohustustest vabastamise võimalus on ette nähtud neile võlgnikele, kelle majanduslik olukord on eriti raske (Riigikohtu lahendid 3-2-1-46-13; 3-2-1-60-13) ja et uue võimaluse saamiseks peab võlgnik kohustustest vabastamise menetluse kestel andma endast parima võlausaldajate nõuete rahuldamiseks, sealhulgas tegelema mõistlikult tulutoova tegevusega ja kui tal sellist tegevust ei ole, siis seda otsima. Samuti ei tohi ta varjata oma sissetulekuid ja peab andma kohtu nõudmisel informatsiooni oma majandusliku olukorra kohta (Riigikohtu lahend 3-2-146-13). Seega on kohustustest vabastamise menetlus pigem erandlik ning selle menetluse edukalt läbimise eelduseks on võlgniku poolt kõigi seadusest tulenevate kohustuste korrektne täitmine kohustustest vabastamise menetluse kestel.
61.Kuna ringkonnakohus jätab määruskaebuse rahuldamata, jäävad kaebuse esitamisest tingitud menetluskulud määruskaebuse esitaja kanda (TsMS § 171 lg 1).
62.TsMS § 174 lg 4 kohaselt määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast menetlust lõpetava määruse jõustumist TsMS § 177 lõikes 2 sätestatud korras. /allkirjastatud digitaalselt/ Krista Kirspuu
/allkirjastatud digitaalselt/ T.M Kollom
/allkirjastatud digitaalselt/ Ande Tänav
13(13)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.