Kohus Kohtukoosseis Otsuse tegemise aeg ja koht Tsiviilasja number Tsiviilasi
Tallinna Ringkonnakohus Tiit Kollom, Reet Allikvere, Ulvi Loonurm 11.12.2015 Tallinnas 2-14-225 LK hagi ML vastu võla väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
7505,01 eurot
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 16.12.2014 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
ML apellatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja LK (IK XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Piia Laks Kostja ML (IK XXXXXXXXXX), lepinguline esindaja adv. Indrek Kukk
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
Jätta Harju Maakohtu 16.12.2014 otsus tsiviilasjas nr. 2-14-225 muutmata, kostja apellatsioonkaebus rahuldamata ja apellatsiooniastmega seotud menetluskulud ML kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võivad menetlusosalised vandeadvokaadi vahendusel esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest arvates. TsMS § 218 lg 4 kohaselt võib hagimenetluses Riigikohtus menetlusosaline ise esitada menetlusabi saamise taotluse. TsMS § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
Vastavalt Riigikohtu lahendile nr. 3-2-1-147-14 tsiviilasjades, milles lõpplahend kas või ühes kohtuastmes on tehtud enne 01.01.2015, ilma et selles menetluskulud oleksid rahaliselt kindlaks määratud, määrab kogu asja menetluskulud kindlaks maakohus määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse jõustumist, andes õigustatud menetlusosalisele mõistliku tähtaja menetluskulude nimekirja ja vajadusel neid tõendavate dokumentide esitamiseks ning kohustatud menetlusosalisele vastuväite esitamiseks. Asjaolud LK esitas 03.01.2014 hagi Harju Maakohtusse ML vastu laenulepingust tuleneva võlgnevuse ja viivise 7505,18 euro väljamõistmiseks. Pooled sõlmisid 01.10.2013 kirjaliku laenulepingu, mille kohaselt andis hageja ja kostja võttis laenu 7500 eurot. Laen anti kostjale sularahas lepingu sõlmimise hetkel. Kostja kohustus lepingu järgi laenu tagastama hiljemalt 31.12.2013 vabalt valitud maksegraafiku alusel. Hagiavalduse esitamise seisuga ei ole kostja kohustust täitnud hoolimata meeldetuletustest. Kuna kostja on rahalise kohustuse täitmisega viivitanud, on hagejal õigus nõuda viivist VÕS § 113 lg 1 alusel. 03.01.2013 seisuga on sisse nõutavaks muutunud viivis 5,18 eurot. 2013.a. detsembri alguses teatas kostja hagejale, et tal puudub võimalus laenatud raha tagasi maksta. Poolte vahel toimusid detsembrikuu jooksul läbirääkimised tekkinud olukorrale võimaliku lahenduse leidmiseks. Kostja vastus Kostja hagi ei tunnistanud. Tema kui füüsilise isiku ja hageja vahel puuduvad mis iganes võlasuhted, sh laenulepingud, ning kostja ei ole hagejalt mitte kunagi laenu küsinud ega laenu saanud. Esitatud laenuleping ei ole kostja poolt allkirjastatud. Hageja ei esitanud ühtegi tõendit, mis kinnitaks 7500 euro suuruse sularahalaenu üleandmist kostjale. Meeldetuletusi ja järelepäringuid ei ole hageja kostjale teinud. Hageja- ja kostjavahelised kõned olid seotud T OÜ ja LK vahelise tehinguga (tsiviilasi nr 2-14-5925). Maakohtu otsus Harju Maakohus rahuldas 16.12.2014 otsusega hagi ja jättis menetluskulud kostja kanda. Pooled vaidlesid selle üle, et laenuleping üldse sõlmiti. Kostja väitis, et pole kirjalikku laenulepingut allkirjastanud – hageja poolt esitatud dokumendil ei ole tema allkiri; kostja pole laenulepingu alusel raha saanud. Kostja ei eitanud detsembris 2013.a toimunud suhtlust hagejaga, kuid väitis, et see ei toimunud laenulepinguga seoses. Maakohus määras 09.04.2014 kostja taotluse alusel läbi viia käekirjaekspertiisi, eesmärgiga välja selgitada, kas poolte vahel 01.10.2013 sõlmitud lepingul on ML allkiri. 29.05.2014 esitatud ekspertiisiaktist nr 14E-DK0054 tulenevalt ei olnud eksperdil võimalik määrata, kas laenulepingul on allkiri laenusaaja nimelt kirjutatud kostja poolt. 22.08.2014 esitatud kordusekspertiisi aktis nr 14E-DK0095 esitas ekspert arvamuse, mille kohaselt on 01.10.2013 poolte vahel sõlmitud laenulepingul allkiri laenusaaja ML nimel tõenäoliselt kirjutatud ML poolt. Vaidlustatud allkiri järgib ML võrdlusallkirjade ülesehitust. Ekspertiisiaktile lisatud arvamuste skaala kohaselt tulemus „tõenäoliselt jaatav“ tähendab, et allkiri on tõenäoliselt
kirjutatud kontrollitava isiku poolt. Allkirjas esinevad kirjutajale iseloomulikud kokkulangevad käekirjatunnused ei ole piisavad tugevama arvamuse andmiseks, kuid tõenäosus, et kirjutajaks oli keegi teine isik, on väike. Kohus leidis, et TsMS § 304 lg-st 1 tulenevalt oli kohtul õigus määrata kordusekspertiis. 29.05.2014 esitatud ekspertiisiaktist nähtuvalt oli vabaproove esitatud vähe ning eksperdil ei olnud võimalik kohtu küsimusele vastata, s.t ekspert sedastas, et arvamuse andmiseks oli vaja täiendavat võrdlusmaterjali. Seega oli põhjendatud määrata kordusekspertiis ning kohtul oli õigus ekspertiisi jaoks koguda ka täiendavaid materjale. 22.08.2014 ekspertiisiakt lükkab ümber kostja väite, et 01.10.2013 laenuleping pole tema poolt allkirjastatud. VÕS § 11 lg 4 kohaselt kirjalik leping loetakse sõlmituks, kui lepingupooled on lepingudokumendi allkirjastanud või vahetanud kummagi lepingupoole poolt allkirjastatud lepingudokumendid või kirjad. Seega on poolte vahel 01.10.2013 sõlmitud laenuleping. Hageja väitis, et laen anti kostjale sularahas lepingu sõlmimise hetkel ning lepingu punkt 1.2 kinnitab selle fakti toimumist. Kostja väitel on ebausutav, et sedavõrd suure sularahasumma üleandmise kohta ei vormistatud ühtegi täiendavat dokumenti või tunnistajate juuresolekuta, eriti arvestades, et pooled ei ole sõbrad ega head tuttavad. Kostja väitel on ebausutav ka see, et võõrale inimesele antakse laenu intressita ning kindla tagasimakse graafikuta. Kohus leidis, et hageja kohustus oli tõendada, et ta sularahas laenusumma kostjale üle andis ja kostja kohustus tõendada, et talle raha üle ei antud. Hageja esitas laenu üleandmise kohta tõendina laenulepingu, viitega selle punktile 1.2. Kohus, tõlgendades osundatud lepingupunkti leidis, et juhul, kui lepingu punktil 1.2 ei oleks laenusumma üleandmist kinnitavat tähendust, siis oleks lepingu p-d 1.1 ja 1.2 olemuselt üsna samatähenduslikud. Lepingu lakoonilisust arvestades on tõenäoline, et selles ei sisaldu ühtegi ülearust lauset. Seetõttu on tõenäoline, et lepingu punkt 1.2 kinnitab lepingu sõlmimise hetkel laenusumma üleandmise fakti. Tavatähenduses on lepingu p 1.2 lause mõistetav kui kinnitus, et lepingu sõlmimisega koos antakse laenusumma üle ja kui leping on allkirjastatud, siis on ka laen üle antud. Ning vastupidi – lepingut ei allkirjastata, kui laenu üle ei anta. Kostja väited, et sedavõrd suure laenusumma sularahas üleandmisel ja laenulepingu sõlmimisel võõraste isikute vahel, oleks mõistlik kaasata tunnistajaid ja vormistada täiendavaid dokumente, on õige, kuid sageli tehakse vastupidi ning ettevaatusabinõude puudumine ei muuda laenulepingut mittesõlmituks. Seadus ei seo laenulepingu sõlmimist ettevaatusabinõude rakendamisega. Allkiri lepingul on piisav tõendamaks, et kostja on kinnitanud laenusumma kättesaamist. Kostja kohustus on tõendada negatiivse asjaoluna seda, et ta ei saanud hagejalt tegelikult raha. Nimetatud asjaolu tõendamise võimalused on piiratud. Laenaja võib laenu mittesaamist tõendada näiteks asjaoluga, et laenuandjal ei olnud laenamiseks raha, sest kui laenuks antavat raha ei olnud, ei olnud võimalik ka seda laenajale üle anda. Kostja ei ole usutavaks teinud, et hagejal ei pruugi nõuet olla. Kostja on menetluse jooksul väitnud üksnes seda, et ta ei ole raha saanud ja hageja ei ole esitanud dokumenti, mis kinnitaks sularahalaenu üleandmist hageja poolt kostjale. Viimane väide tugineb sellele, et kostja eitab laenulepingu p 1.2 laenu saamist kinnitavat tähendust. Kohtu hinnangul on hageja laenulepinguga tõendanud, et kostja on andnud allkirja kinnituse kohta, et laen on talle lepingu sõlmimise hetkel sularahas üle antud. Kostja ei ole laenulepingu rahatust tõendanud. Lepingu p 1.2 sõnastus annab alust arvata, et lepingu allkirjastamise hetkel anti raha sularahas üle ning täiendavat kinnitust raha saamise kohta allkirjastada polnud vaja.
Seega tõendab allkirjastatud laenuleping kohtu seisukohalt ka sularaha üleandmist hageja poolt kostjale. Hageja esitas AS EMT kõnede eristused hageja telefonilt teostatud kõnede kohta ajavahemikus 01.12.- 31.12.2013 ja pooltevahelise SMS-sõnumite vahetuse 29.11. ja 11.12.2013, millest nähtub, et hageja on küsinud kostjalt sularaha, mida viimane on lubanud ning seejärel on hageja uurinud, miks laekumist ei ole. Hageja esitas 01.11.2013 Tallinna notar Reeli Eelmetsa tõestusel sõlmitud OÜ A osa müügilepingu. Lepingu osapoolteks on hageja ja osa omaniku esindajana kostja. Kostja esitas hageja poolt 19.12.2013 kostja esindatavale T OÜ-le saadetud kirja selle kohta, et 01.11.2013 lepingu alusel müüdud OÜ A osa ei vasta lepingu nõuetele. Kostja kinnitas kohtuistungil, et telefoninumber XXX XXX XX kuulub talle ja on ühtlasi ka T OÜ kontaktnumbriks. Samuti ei ole kostja eitanud SMS-sõnumite saamist ja saatmist. Hageja väitis, et need on olnud võla sissenõudmiseks toimunud kõned. Kostja selgitas, et kõned puudutasid 01.11.2013 sõlmitud osa müügilepingut. Kohus leidis, et hageja poolt esitatud kõneeristustest/väljavõtetest ei tulene, mis teemadel pooled vestelnud on. Kõneeristused tõendavad, et hageja on kostjale helistanud. Ja seda pole kostja ka eitanud. Kuid kõneeristus ei saa tõendada ja sellest ei nähtu kõne sisu. Arvestades seda, et laenulepingu tähtaeg möödus laenulepingu p 1.3 kohaselt alles 31.12.2013, on kohtu arvates usutav, et detsembri 2013.a alguses ei rääkinud pooled veel omavahel laenulepingu täitmisest. Ka SMS-sõnumitest nähtub üksnes, et pooled on omavahel suhelnud. Kostja vastuväidetest nähtuvalt on poolte osalusel käimas ka teine vaidlus (üheks pooleks OÜ T, mille juhatuse liige kostja on). Seega ei saa kõneeristuste puhul või saadetud SMS-sõnumitest järeldada, et tegemist oli just praegust vaidlust puudutava suhtlusega. Seega kohus ei veendunud, et hageja oleks kostjalt enne tähtaega laenu tagasi küsinud või et kostja oleks hagejale kinnitanud, et ei kavatse laenu tagasi maksta. Küll aga ei tõenda need asjaolud ka seda, et kostja ei ole raha saanud. Kohus leidis, et laenulepingu p 1.3 kohaselt tuli laenusumma tagastada hiljemalt 31.12.2013. Kostja ei ole tõendanud, et ta oleks nimetatud võlgnevuse tasunud. Seega on põhjendatud kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõlgnevus 7500 eurot. Kuna kostja on viivitanud põhivõla tasumisega, siis on hagejal õigus nõuda viivist. Viivisemäära ei ole pooled lepingus kokku leppinud, seega kuulub kohaldamisele seaduses sätestatud intressimäär 8,25% aastas ja viivis seega 618,75 eurot aastas ja 1,7 eurot päevas (arvestusega, et aastas on 365 päeva). Hageja esitas intressinõude 3 päeva eest: 31.12.210303.01.2014. Seega intressinõue on põhjendatud 1,7 x 3 = 5,1 euro ulatuses. Apellatsioonkaebus Kostja palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud jätta vastustaja kanda. Kostjal puudus vajadus laenu võtta. Kostja leiab, et ekspertiisiakt nr 14EDK0054, milles ekspert väidab, et allkiri on tõenäoliselt kirjutatud kontrollitava isiku poolt, ei ole usaldusväärne tõend, mis tõsikindlalt kinnitaks, et lepingul on kostja allkiri. Tegemist on ka tõendiga, mis on
saadud menetlusnorme rikkudes, kuna kohus omaalgatuslikult asus hageja eest tõendeid koguma. Hageja kohustus oli oma väiteid tõendada. Arvestades asjaoluga, et vastav tõend ei tõenda kostja allkirja olemasolu laenulepingul, tuleb hinnata ka muid asjaolusid. Nimelt ei ole eluliselt usutav, et sisuliselt võõras inimene annaks teisele ilma igasuguse tagatiseta ja intressita laenu 7500 eurot, seda sularahas ja võtmata laenu üleandmise kohta ühtegi allkirja ega omamata ka mõnda muud tõendit, et laen oleks üldse üle antud. Lisaks ei ole usutav, et sellised isikud sõlmiksid laenulepingu n-ö vaba tagasimaksegraafikuga. Poolte vahel leidis esmane suhtlus aset alles 26.09.2013, mida on võimalik tõendada kostja kõnede eristusega perioodist september 2013 – veebruar 2014. Vastavaid tõendeid ei olnud kostjal võimalik varem esitada, kuna maakohus ei selgitanud ega isegi vihjanud, et tõenäoline on hagi rahuldamine. Ühtlasi kinnitab kostja, et pooled ei suhelnud kunagi laenu teemadel, vaid kogu suhtlus käis seonduvalt OÜ A osa müügiga (tehingu kuupäev 01.11.2013), mille osas on vaidlus Harju Maakohtus tsiviilasjas 2-14-5925. Võlaõigusseaduse § 386 lg 1 sätestab, et laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. Laenulepingu p 1.1 kohaselt annab laenuandja (hageja) ja laenusaaja (kostja) võtab laenu 7500 eurot. Hageja ei ole ühegi tõendiga tõendanud raha üleandmist. Raha üleandmist ei kinnita lepingul olev allkiri, mille ehtsust ei ole ekspert kinnitanud. Samas on kohus ka oma põhjendustes möönnud, et raha üleandmine on tõenäoline, mitte tõsikindlalt tõendatud. Kohus leidis mh, et kostja oleks pidanud tõendama, et hagejal puudus raha, mida kostjale laenata. Arvestades, et hageja on kostja jaoks sisuliselt võõras inimene, on sellise koormise asetamine kostja õlgadele ilmselgelt kohatu. Raha üleandmise fakti tõendamise kohustus on hagejal, kes on nimetatud kohustuse täitmata jätnud. Ühtegi tõsikindlat tõendit raha üleandmise kohta ei eksisteeri. Kohus leidis, arvestades seda, et laenulepingu tähtaeg möödus lepingu p 1.3 kohaselt alles 31.12.2013, et detsembri 2013.a alguses ei rääkinud pooled veel omavahel laenulepingu täitmisest. Seega on ilmne, et hageja, esitades tõenditena erinevaid kõneeristusi, on üritanud kohut eksitada. Nähtuvalt eeltoodust puuduvad kostjal hageja ees mis iganes kohustused. Eeltoodu omakorda tähendab, et hagejal puudub ka igasugune õiguslik alus esitada kostja vastu viivisenõue. Kohtuotsuses on täielikult jäetud arvestamata kostja poolt menetluse käigus esitatud seisukohad, mis välistavad poolte vahelise laenulepingu ja raha üleandmise. Kohtuotsusest ei nähtu, et kohus oleks üldse kaalunud või loogiliselt põhjendades välistanud kostja poolt esitatud seisukohti seoses väidetava laenulepinguga. Kohus on vääralt kohaldanud VÕS § 11 lg 4 ja § 386 lg 1, mille tulemusena on kohus leidnud, et poolte vahel on laenuleping olukorras, kus menetluse käigus esitatud tõendite alusel ei saanud olla poolte vahel laenulepingut ega ole antud laenu. Laenulepingu puudumist kinnitab eelkõige vastavate tõendite puudumine, vastustaja enda käitumine menetluse eel ja kohtumenetluse ajal. Vastus apellatsioonkaebusele Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu.
Ringkonnakohtu seisukoht Kolleegium leiab, et maakohtu otsus tuleb jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ja TsMS § 654 lg. 6 kohaselt ei pea vajalikuks neid korrata. Kostja vaidles tema vastu esitatud nõudele vastu põhjusel, et kostja ei ole hagejaga laenulepingut sõlminud. Maakohus rahuldas kostja palve määrata käekirjaekspertiis, selgitamaks välja, kas allkiri laenulepingul on kirjutatud kostja poolt. Õige ei ole kostja väide, et maakohus ei oleks tohtinud asjas korduvat ekspertiisi määrata. 09.04.2014 määratud kostja allkirja käekirjaekspertiisi tulemusel leidis ekspert, et käekirja eritunnustel esines nii kokku- kui lahkuminekuid ning kuna võrdluseks oli esitatud vähe vabaproove, ei olnud võimalik täpselt määrata, kas vaidlustatud allkiri oli ML poolt kirjutatud. Kokkulangevused sellele võimalusele viitasid. Seega oli esimene eksperdiarvamus ebaselge, arvamus ei kinnitanud ega lükanud ümber kostja väiteid. Tulenevalt TsMS § 304 lg-s 1 sätestatust oli maakohtul õigus, kui eksperdiarvamus oli ebaselge, määrata korduv ekspertiis. 21.07.2014 määratud ekspertiisi läbiviimiseks esitas kohus eksperdile piisavalt võrdlusmaterjali, mille põhjal jõudis ekspert järeldusele, et tõenäoliselt on allkiri vaidlusalusel dokumendil kirjutatud ML poolt. Kostja vaidlustab küll ekspertiisi tulemust, kuid ei ole esitanud kohtule selliseid argumente, mille põhjal võiks kohus järeldada, et allkirja kirjutajaks võiks olla keegi teine isik ning lepingut poolte vahel ei ole sõlmitud. Laenusumma üleandmise osas kostjale nõustub kolleegium maakohtu hinnanguga, et laenulepingu punkti 1.2 sõnastusest järeldub, et lepingu allkirjastamise hetkel anti raha sularahas kostjale üle ning allkirjastatud laenuleping kinnitab reaalset raha üleandmist. Et ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata, jäävad apellatsioonimenetluse kulud TsMS § 171 lg 1 alusel apellandi kanda. Tulenevalt TsMS § 177 lg 1 p-st 2 määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse jõustumist.
/allkirjastatud digitaalselt/ Reet Allikvere
Tiit Kollom
Ulvi Loonurm
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.