P.S avaldus O.Zilt hooldusõiguse äravõtmiseks laste XX ja YY suhtes
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 30.04.2020 määrus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
O.Z määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Avaldaja P.S (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat Natalja Santaševa Puudutatud isikud O.Z (sünd. xxx), esindaja vandeadvokaat Aivar Pihlak XX (isikukood xxxxxxxxxxx) ja YY (isikukood xxxxxxxxxxx), määratud esindaja vandeadvokaat Marika Jaanson Tallinna linn Nõmme Linnaosa Valitsuse kaudu (registrikood 75014882), esindaja Marge Green
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Harju Maakohtu 30.04.2020 määrus osas, milles maakohus rahuldas avalduse ning võttis O.Zilt täielikult ära isikuhooldusõiguse ja varahooldusõiguse laste XX ja YY suhtes. Teha tühistatud osas uus määrus, millega jätta avaldus rahuldamata.
2.Jätta punktis 1 viidatud määrus muutmata osas, milles otsustati tühistada Harju Maakohtu 20.12.2019 ja 17.04.2020 määrustega kohaldatud esialgse õiguskaitse abinõud.
Jätta menetluskulud menetlusosaliste endi kanda, v.a XX ja YY riigi õigusabi osutanud advokaadi tasu ja kulud, mis jätta Eesti Vabariigi kanda. Edasikaebamise kord Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse ärakirja kättesaamisest.
Määruskaebemenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Kui menetlusosaline taotleb määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka määruskaebus. Asjaolud ja avaldaja nõue
1.P.S (avaldaja, ema) esitas 19.12.2019 Harju Maakohtule avalduse O.Zilt (puudutatud isik I, isa) hooldusõiguse äravõtmiseks laste XX (puudutatud isik II) ja YY (puudutatud isik III) suhtes. Avalduse kohaselt kinnitas kohus 09.03.2018 kohtuasjas nr 2-17-17873 vanemate vahel sõlmitud kompromissi. Vanemad leppisid kokku, et laste emale antakse üle ainuhooldusõigus laste viibimiskoha, hariduse ja raviküsimustes. Vanemad leppisid kokku ka lastega suhtlemise korraldamise. Vastavalt sõlmitud kompromissi p-le 4 pidid lapsed veetma isaga aprillikuu koolivaheaja 21.04.2018-01.05.2018 Venemaa Föderatsioonis (edaspidi Venemaa). Kokkulepitud kuupäevaks sõitsid lapsed isa juurde Moskvasse. Esimesed päevad oli kõik korras, laste ema oli teadlik, kuidas lastel läheb, kuid seejärel sai laste ema kirja, et lapsed on haiged ning ei ole teada, kas nad sõidavad määratud kuupäevaks koju või mitte. Peale seda kirja lõpetas isa igasugused kontaktid telefoni teel emaga ning ei andnud võimalust rääkida lastega. Laste isapoolsed sugulased lõpetasid samuti kontakteerumise emaga ja emal ei olnud võimalik teada saada toimuvast olukorrast ja mis juhtus lastega. Avaldaja esitas 30.04.2018 justiitsministeeriumile taotluse laste tagasitoomiseks Eesti Vabariiki (edaspidi Eesti). Tekkinud olukorras oli ilmselge, et laste isa ei kavatsenud lapsi tagastada algusest peale ning sõlmis kompromissi vaid eesmärgiga saada lapsed endale. Avaldaja võttis Moskvas endale advokaadi. Koheselt selgus, et peale laste tulekut Moskvasse pöördus laste isa 23.04.2018 kohtusse avaldusega laste ema vastu nõudega laste elukoha muutmiseks. Avaldaja esitas laste isa vastu avalduse Venemaa kohtusse laste alalise elukoha riiki tagastamise nõudes. Venemaa kohus tegi otsuse laste tagastamise kohta Eestisse. Kohus määras kohustada laste isa ühe ööpäeva jooksul kohtuotsuse jõustumise hetkest andma üle lapsed ning laste dokumendid nende emale. Laste isa ei nõustunud kohtuotsusega ning esitas apellatsioonkaebuse. Apellatsioon jäi rahuldamata. Peale kohtuotsuse jõustumist, laste isa ei täitnud vabatahtlikult kohtuotsust. Avaldaja esitas avalduse täitemenetluse läbiviimiseks. Laste isa tegi omalt poolt kõik, et vältida kohtuotsuse täitmist ja mitte tagastada lapsi avaldajale. Laste isa kolis lastega Moskvast Peterburi, et võimalikult raskendada kohtutäituri tööd. Vaatamata igasugustele takistustele laste isa poolt, anti lapsed tagasi emale täitemenetluse tulemusena. Lapsed viibisid avalduse esitamise ajal emaga. Isa põhjustas lastele ja avaldajale kirjeldamatu stressi, kuna lastel ei olnud võimalust suhelda ja kohtuda emaga ligikaudu 1,5 aasta jooksul. Kogu menetluse kestel nägi ema lapsi kaks korda ja nelja turvamehe juuresolekul. Puudutatud isikul I puudus kavatsus lapsi Eestisse tagastada. Lapsed saabusid Venemaale laupäeval ja samal päeval vaadati lapsed läbi OOO „Meditsiinikeskus Atlas“ spetsialistide poolt. Esimesel tööpäeval pärast laste saabumist Moskvasse toimus laste isa ja tema elukaaslase abielu registreerimine. Järgnevalt 23.04.2018 esitas isa kohtusse hagi laste elukoha määramiseks tema juurde. Laste isa leidis, et laste tagastamine Eestisse kandis alaealistele füüsilise ja psüühilise kahju tekitamise ohtu, kuna ema ei tegelenud korralikult laste tervisega, nende kasvatamise ja arenemisega, lõi kahjuliku keskkonna, jättis lapsi kauaks üksi, ei taganud nende vanuses vajalikku toitumist ja ravi ning ebaõige käitumise tõttu laste kasvatamisel, tekkisid lastel kõrvalekalded seksuaalses arengus. Laste isa pöördus erinevate spetsialistide poole, et nad teostaksid laste läbivaatused, paneksid neile olematuid diagnoose ja väljastaksid tõendid, millised olid vajalikud esitamiseks kohtusse, et mustata laste ema. Laste isa tekitas oma käitumisega kahju nii lastele kui ka laste emale. Oma vanuse tõttu olid lapsed sunnitud
alluma isa otsustele. Laste emal ei olnud mitte mingit võimalust näha ja kuulda oma lapsi. Lastele öeldi, et ema tegeleb oma eluga ja tal ei ole aega, et sõita laste juurde ja näha neid. Laste isa sisendas lastele, et ema on nad hüljanud. Laste isa rääkis lastele, et nad nimetaksid isa uut abikaasat oma emaks ja kuulaksid tema sõna. Lastele tekitati ettekujutus, et nende ema on paha ja hülgas lapsed. Kui isa hooldusõigust mitte ära võtta, röövib isa lapsed uuesti. Puudutatud isiku I vastuväited avaldusele
2.Puudutatud isik I vaidles avaldusele vastu ja palus jätta see rahuldamata. Laste saabumisel Venemaale oli laste seisundist näha, et kummagi lapse tervis ei olnud korras ja seetõttu saadeti lapsed tervisekontrolli. Seetõttu ei pidanud isa võimalikuks lapsi rongiga Eestisse saata ja sellest teatati ka laste emale. Mais täheldas puudutatud isik I lastel ebasobivat käitumist ja lapsed saadeti uuringutele ja tehti ekspertiisid. Laste füüsilise ja vaimse tervise huvidest johtuvalt ei pidanud laste isa tol ajal enam võimalikuks laste naasmist ema (tegelikult vanavanemate) hoole alla. Lapsed olid ema juures hooletusse jäetud. Hooldusõiguse täielikult äravõtmise eeldused pole täidetud, kuna see pole kooskõlas laste huvidega. Puudutatud isik I laste huve ei kahjustanud ja lähtus ennekõike laste vaimsest ja füüsilisest tervisest. Avaldaja ei selgitanud, et kuidas on isalt hooldusõiguse täielikult äravõtmine laste huvides. Samuti pole tõendatud, et isa kuritarvitaks talle kuuluvat hooldusõigust viisil, mis ohustaks laste kehalist, vaimset või hingelist heaolu. Vanemal on õigus lastega suhelda ka siis, kui vanemalt on hooldusõigus ära võetud. Hooldusõiguse täielik äravõtmine ei saa olla karistus ega kättemaks ühekordse sündmuse eest. Suhtluskorra rikkumise korral tuleb läbi viia lepitusmenetlus. Lastele määratud esindaja seisukoht
3.Lastele määratud esindaja kohtus avaldaja ja lastega nende kodus. Samuti suhtles kohaliku omavalitsusega ning kohtus isaga. Laste esindaja leidis, et isa väljendas oma tegevusega eesmärki laste ja ema suhe katkestada ning lapsed emast võõrandada. Isa ei tagastanud lapsi emale vaatamata kehtivale kohtumäärusele ja lapsed olid emast eraldatud üle aasta. Vanem laps avaldas, et isa palus Moskvas olles, et laps kutsuks isa uut abikaasat emaks. Asjas ei omanud tähendust, et laste esmavajadused olid isa juures viibides rahuldatud. Isa eitas oma kahjustavat käitumist ega tunnistanud oma tegevuse tagajärgi laste heaolule ja arengule. Käesolevas asjas ei tuvastatud, et isa ohustaks lapsi muul viisil, kui et eraldab lapsed taaskord emast. Samas võis sellist vanema käitumist pidada laste vaimseks väärkohtlemiseks. Laste vanemad ei suutnud laste suhtes hooldusõigust ühiselt teostada ja ema välistas koostöö isaga seoses isa lubamatu tegevusega. Vanemate koostöö võimatus oligi aluseks vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamisele. Laste ema tegi usutavaks, et laste hooldusõiguse küsimuses oli erimeelsusi. Laste isa andis korduvalt mõista, et ta viib lapsed Venemaale ja isa oli seda ka reaalselt teinud. Esindaja ei kahelnud, et laste emal oli nii majanduslik kui ka vaimne valmisolek lapsi kasvatada, ema ja laste vahel oli tugev hingeline side. Avaldaja lõi lastele head elamistingimused, samuti muud eeldused nende arenguks. Laste huvides oli ka see, kui laste isa osaleks nende ülapidamisel. Mingeid objektiivseid takistusi lastele elatise maksmiseks ei eksisteerinud, samas ei olnud isa elatist kehtestatud miinimummääras senini täies mahus tasunud. Lapsed soovisid isaga kohtuda. Esindaja ei osanud välja pakkuda turvalist lahendust kohtumisteks arvestades tekkinud olukorda. Eestkosteasutuse seisukoht
4.Eestkosteasutus toetas avaldust. Lastekaitse vanemspetsialist kohtus avaldaja ja lastega. Laste isale saadeti e-kiri, millele vastas isa esindaja. Linnaosavalitsus leidis, et isa väljendas oma tegevusega eesmärki laste ja ema suhe katkestada ning lapsed emast võõrandada. Puudutatud isiku I käitumine kahjustas lapsi, ta ei mõistnud ega tunnistanud oma tegevuse tagajärgi laste heaolule ja arengule. Laste isa elas välisriigis ning tema suhtes muude abinõude osutamine ei olnud Eestis võimalik. Lastekaitsetöötaja ei näinud käesoleval ajal teisi abinõusid,
mida oli võimalik rakendada ja mis aitaksid ära hoida ohtu lastele. Oht lastele oli reaalne, seda tõendas otseselt laste isa eelnev käitumine. Lapsed elavad koos ema, ema elukaaslase ja väikse õega 5-toalises kõigi mugavustega majaosas. Poistel on eraldi magamis- ja õppimistoad. Kodu on hubane. Poiste ja ema vahel oli vaatamata läbielatud traumale soojad ja südamlikud suhted. Vennad hoiavad väga oma väikest õde. Lapsed Moskvas elatud ajast rääkida ei tahtnud, samuti ei olnud nad nõus rääkima oma isast. Maakohtu määrus
5.Harju Maakohus rahuldas avalduse ja võttis isalt täielikult ära isikuhooldusõigus ja varahooldusõigus laste suhtes. Lastele määratud esindaja kulud jäid riigi kanda ja muud menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Kohus märkis, et määruse jõustumisel, tuleb tühistada 20.12.2019 ja 17.04.2020 määrused, millega kohaldas kohus esialgset õiguskaitset. Maakohtus lähtus avalduse lahendamisel perekonnaseaduse (PKS) § 123 lg-st 1, § 116 lg st 2, § 124 lg-st 1, § 134 lg-st 1 ja 135 lg-st 1. Maakohus tuvastas, et puudutatud isik II sündis 19.08.2010 ja puudutatud isik III 12.10.2013. Nende vanemad on avaldaja ja puudutatud isik I. Lapsed elasid koos emaga Eestis, isa elas Venemaal. Harju Maakohtu 09.03.2018 määrusega kohtuasjas nr 2-17-17873 leppisid vanemad kokku, et emale antakse üle ainuhooldusõigus laste viibimiskoha, hariduse ja raviküsimustes. Vanemad leppisid kokku ka lastega suhtlemise korraldamise. Ühe punktina leppisid vanemad kokku, et lapsed veedavad isaga 2018 aprillikuu koolivaheaja. Maakohus tuvastas, et isa võttis lapsed vastavalt kohtumäärusele 21.04.2018 enda juurde Moskvasse. Isa esitas Moskvas kohtusse avalduse laste elukoha muutmiseks. Isa ei tagastanud lapsi laste ema juurde Eestisse. Laste tagastamiseks pöördus ema justiitsministeeriumi poole. Seejärel esitas avaldaja isa elukohariigis kohtule avalduse laste ema juurde tagastamiseks. Venemaa kohus tegi otsuse lapsed emale tagastada, millele isa esitas apellatsioonkaebuse ja mis jäi rahuldamata. Peale kohtulahendi jõustumist ei andnud isa lapsi emale vabatahtlikult üle ning toimus rahvusvaheline täitemenetlus. Puudutatud isik II anti emale üle 07.11.2019 ja puudutatud isik III 21.11.2019. Laste isa väitis, et ta pidi lapsed Venemaal enda juurde jätma ja laste ainuhooldusõiguse avalduse kohtusse esitama põhjusel, et ema ei tulnud laste hooldamisega toime, lapsed olid hooldamata ja kasvatamata. Kohus leidis, et nimetatud isa väited tõendamist ei leidnud. Eestkosteasutuse ja lastele määratud esindaja arvamustest ilmnes, et lapsed olid ema juures hästi hooldatud, neil oli emaga lähedased suhted ja mugav kodu. Avaldus oli esitatud laste ema poolt isa vastu laste suhtes hooldusõiguse täielikuks äravõtmiseks (PKS § 134 lg 1), mitte aga vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamiseks ja teisele vanemale üleandmiseks (PKS § 137 lg 1). Isa hooldusõigus laste viibimiskoha, hariduse ja terviseküsimustes oli emale üleantud juba varasema kohtulahendiga. PKS § 135 lg 2 kohaselt hooldusõiguse võib kohus vanemalt täielikult ära võtta üksnes juhul, kui teised abinõud ei ole tulemusi andnud või kui on põhjust eeldada, et nende rakendamisest ei piisa ohu ärahoidmiseks. Laste heaolu ohustamine PKS § 134 lg 1 ja § 135 lg 2 mõttes oli ka lapse vaimse heaolu ohustamine. Laste vaimse heaolu ohustamine seisnes selles, et isa eraldas lapsed emast pikaks ajaks, 1 aastaks ja 7 kuuks. Isa ei andnud emale lapsi välja vabatahtlikult, vaid täitemenetluse tulemusena. Isa soovis ja tegutses selle nimel, et lapsed emast eraldada mitte ainult faktiliselt, vaid ka emotsionaalselt. Laste isa rääkis lastele, et nende ema on isa abikaasa. Laste isa kogus Venemaal erinevate spetsialistide juures kohtule esitamiseks tõendeid selles, et laste ema oli olnud laste suhtes hoolimatu ning lastel on hea kasvada koos isa ja isa abikaasaga. Käesoleva ajani põhjendas isa oma käitumist sellega, et lapsed olid ema juures hooldamata, kasvatamata ja vajasid abi. Isa hinnangut oma käitumisele ei muutnud ning ei mõistnud, et ta oli laste suhtes vaimselt vägivaldne. Isa poolt tulenev oht lastele s.o laste heaolu ohustamine, seisnes selles, et isa võis lapsed uuesti viia ära laste ema elukohast ning eraldada lapsed pikaajaliselt emast, põhjustades lastele kannatusi. Ohu teegi eriliselt kõrgeks asjaolu, et isa viib lapsed teise riiki.
Eestis ei olnud isal elukohta, töökohta ega muid sidemeid peale laste. Isa ei ole kunagi Eestis elanud. Viibides lastega teises riigis, kasutas ta erinevaid vahendeid, nii seaduslikke kui ka seadusega vastuolus olevaid, et lapsi täielikult eraldada ja võõrandada teisest vanemast. Käesoleval juhul saa Eestis rakendada isa suhtes muid abinõusid, mis tagaks ohu ärahoidmise. Isa elukoht ei ole Eestis, ta ei viibi alaliselt Eestis. Muudest abinõudest ka ei piisaks ohu (isa eraldab lapsed teisest vanemast, viib nad teise riiki ning takistab laste ja ema suhtlemist ning püüab lõhkuda laste ja ema lähedussuhet) ärahoidmiseks. Eeltoodud asjaoludel on põhjendatud isalt laste suhtes hooldusõiguse täielik äravõtmine. Puudutatud isiku I määruskaebus
6.Isa esitas määruskaebuse, milles palus maakohtu määrue tühistada ja jätta avaldus rahuldamata ning menetluskulud jätta menetlusosaliste endi kanda. Kohus ei põhjendatud lõpplahendit piisavalt ega avaldanud seisukohta, miks ta ei nõustu isa väidetega. Hooldusõiguse äravõtmine on üks kõige karmimaid meetmeid lapse vanema suhtes. Lahendi tegemisel pidi kohus analüüsima, kas saab rakendada muid abinõusid ja miks oli põhjust eeldada, et muud abinõud ei anna tulemusi. Kohus põhjendas vaid ühe lausega, et muude abinõude rakendamisest ei piisa ohu kõrvaldamiseks. Kohus ei püüdnud analüüsida, millised võiksid need abinõud olla ja ei arutanud neid võimalikke abinõusid toimunud kohtuistungil teiste menetluse osapooltega. Seega jättis kohus vahele ühe olulisema etapi, mis peab eelnema hooldusõiguste äravõtmisele. Lahendis puudusid kohtu kaalutlused, miks ja milliste seisukohtade pinnalt ta on niisugusele järeldusele jõudis. Kohtuasjas nr 2-17-17873 lahendi tulemina jäid isale vaid varalised õigused. Käesolevas asjas leidis kohus, et kui puudutatult isikult I mitte võtta ära täies mahus hooldusõigused, siis jääb alles oht, et laste isa võib eraldada lapsed teisest vanemast – viib nad teise riiki jms. Puudutatud isikule jäi arusaamatuks, kuidas hooldusõiguse äravõtmine sai seda ohtu kõrvaldada. Laste enda kätte saamine ei olnud seotud hooldusõigusega. Isa ei saa viia lapsi Venemaale, kuna tal pole laste reisidokumente. Selleks, et kohus sai kohaldada PKS § 135 ja § 136 meetmeid, pidi olema tõendatud, et puudutatud isik I kuritarvitas hooldusõigust viisil, mis seadis ohtu laste kehalise, vaimse või hingelise heaolu ja tingimusel, et ta ei soovi või ei ole võimeline ohtu ära hoidma. Seega hooldusõiguse kuritarvitamine pidi olema jätkuv. Hooldusõiguse täielik äravõtmine ei saanud olla karistus ega kättemaks ühekordse sündmuse eest, mille käigus isa tegutses oma parima äranägemise järgi laste huvides, mis aga tagantjärele hinnates osutus ebaõigeks. Avaldaja ei toonud esile asjaolusid, mis tõendaks, et puudutatud isik I kuritarvitas talle kuuluvat hooldusõigust viisil, mis ohustaks laste kehalist, vaimset või hingelist heaolu. Avaldaja tugines, et ta ei saanud lastega suhelda ja laste isa rikkus suhtluskorda. Kohus jättis tähelepanuta, et laste heaolu ohustamine sai toimuda läbi suhtluskorra rikkumise, mitte aga läbi hooldusõiguse kuritarvitamise. Kohus rajas lahendi valele normile. Antud asjaoludel ei olnud PKS § 134 rakendamine õigustatud. Juhinduda tuli PKS § 137, mis andis võimaluse avaldajal saavutada taotletav eesmärk hooldusõiguse äravõtmiseta teiselt vanemalt ning saada lapse üle ainuhooldusõigus. Vastused määruskaebusele ja menetluse edasine käik
7.Avaldaja, eestkosteasutus ja lastele määratud esindaja vaidlesid määruskaebusele vastu.
8.Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Määruse põhjendused
9.Ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud määrus tuleb TsMS § 659 kaudu kohalduva § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada. Selles osas saab teha ringkonnakohus ise uue määruse, millega jätab
avalduse isalt hooldusõiguse äravõtmiseks laste suhtes rahuldamata. Määruskaebus kuulub rahuldamisele. Muutmata jääb maakohtu määrus esialgse õiguskaitse abinõude tühistamise osas, mida pole ka vaidlustatud. Vaidluse asjaoludest nähtub, et ema ja isa ühine hooldusõigus lõpetati osaliselt 09.03.2018 määrusega kohtuasjas nr 2-17-17873. Ühise hooldusõiguse lõpetamiseks annab aluse PKS §
137.Käesolevas asjas esitas ema avalduse hooldusõiguse täielikuks äravõtmiseks laste isalt. Kui vanema hooldusõiguse kuritarvitamine, lapse hooletusse jätmine, vanemate suutmatus täita oma kohustusi või kolmanda isiku käitumine ohustab lapse kehalist, vaimset või hingelist heaolu või tema vara ja kui vanemad ei soovi või ei ole võimelised ohtu ära hoidma, rakendab kohus PKS § 134 lg 1 järgi ohu ärahoidmiseks vajalikke abinõusid, mh PKS § 134 lg-s 3 ning §-des 135 ja 136 loetletud meetmeid. PKS § 134 lg 3 järgi võib kohus mh isiku- või varahooldusõigust piirata. PKS § 135 lg 2 annab kohtule õiguse võtta vanemalt hooldusõigus täielikult ära, kui teised abinõud ei ole tulemusi andnud või kui on põhjust eeldada, et nende rakendamisest ei piisa ohu ärahoidmiseks. PKS § 123 lg 1 järgi lähtub kohus vanema hooldusõiguse asju läbi vaadates esmajoones lapse huvidest, arvestades kõiki asjaolusid ja asjaomaste isikute õigustatud huvi. Viidatud sätetest nähtub, et kohtul on PKS § 134 lg 1 eelduste täidetuse korral võimalik lapsele ohu ärahoidmiseks kasutada erinevaid abinõusid, nt lisaks hooldusõiguse täielikult äravõtmisele ka selle piiramist. Seejuures tuleb last ähvardava ohu tõrjumiseks kohaldada just selles olukorras kõige sobivamat abinõu (Riigikohtu 30.04.2019 määrus tsiviilasjas nr 2-18-3628, p 15 esimene lõige). Määruskaebuse väited on alusetud materiaalõiguse ebaõige kohaldamise osas. Avaldaja on kohtusse pöördumisel ise vaba otsustama, millise õiguse või huvi kaitseks ta avalduse esitab. Kui avaldaja soov oli isalt hooldusõiguse äravõtmise küsimuste lahendamine, siis ei saanud kohus avaldajale kirjutada ette, et avaldaja pidi selle asemel hoopis teistsuguse õiguse või huvi kaitseks kohtusse pöörduma. Avalduse menetlemine ei sõltunud sellest, et varasemalt piiras kohus isa hooldusõigust, sest eelnimetatud abinõude kohaldamise eeldused on erinevad. Järgmiseks kontrollib ringkonnakohus määruskaebuse väiteid, kas isalt hooldusõiguse täielik äravõtmine oli käesoleval juhul põhjendatud. Riigikohus on selgitanud, et vanema õigusi piiravate abinõude rakendamisel peab kohus kaaluma nii lapse huve kui ka vanema õigusi ning kohaldama lapse heaolu tagamiseks vanema õigusi kõige vähem piiravaid abinõusid. Abinõu valikul peab kohus arvestama perekonnaautonoomia põhimõttega ning eelistama võimalusel selliseid abinõusid, mis toetavad perekonda. Sellest tulenevalt võib kohus kohaldada abinõusid, mis lahutavad vanema ja lapse, sh eraldada lapse vanemast ja võtta vanemalt isikuhooldusõiguse lapse suhtes täielikult ära, üksnes juhul, kui vanema ja lapse õigussuhet toetavad abinõud ei ole andnud soovitud tulemust või on ilmne, et toetavate abinõudega ei ole võimalik ohtu lapse heaolule kõrvaldada. Abinõude kohaldamiseks peab kohus esmalt tuvastama, milline oht ähvardab last vanema juures kasvades, ning tulenevalt ohust kohaldama ohu kõrvaldamiseks vanema õigusi kõige vähem piiravaid abinõusid, sh ei anna vanemalt lapse hooldusõiguse täielikult äravõtmiseks iseenesest veel alust asjaolu, et vanem ei tule iseseisvalt toime pere igapäevaelu korraldamise ja lapse arendamisega. Kohtul tuleb laste heaolu tagamiseks kohaldada eelkõige perekonda toetavaid abinõusid ning üksnes juhul, kui sellised meetmed ei ole tulemust andnud või on ilmne, et neil ei oleks positiivset mõju, saab kohus võtta vanemalt lapse hooldusõiguse täielikult ära (Riigikohtu 30.04.2019 määrus tsiviilasjas nr 2-183628, p 15 teine lõik ja selles viidatud kohtupraktika). Vanema õiguste äravõtmise tagajärjeks on see, et isik, kellelt on ära võetud vanema õigused, kaotab lapse suhtes kõik õigused. Seaduse mõte ei ole vanema õiguste äravõtmisega karistada vanemat, vaid kaitsta last vanema eest, kes ei täida vanema kohustusi nõuetekohaselt ilma mõjuvate põhjusteta või kahjustab oma tegevusega lapse huve (Riigikohtu määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-4-07, p 23). Vanem peab oma vanema õigusi teostades pidama alati silmas lapse parimaid huve ja teostama vanema õigusi
heas usus (Riigikohtu 30.05.2011 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-32-11, p 15). PKS § 123 lg-st 1 tulenevalt teeb kohus lapsesse puutuvaid asju läbi vaadates esmajoones lapse huvidest lähtuva lahendi, arvestades kõiki asjaolusid ja asjaomaste isikute õigustatud huvi. Maakohus tuvastas, et käesoleval juhul sai ohustamine PKS § 134 lg 1 ja § 135 lg 2 mõttes käsitleda isa käitumist laste suhtes vaimse heaolu ohustamisena ja vaimse vägivallana. Puudutatud isik kahjustas oma tegevusega laste huve ja käitus lähtudes oma isiklikest huvidest. Maakohus arvestas laste ja vanemate elukorraldusi ning laste isa käitumist ja suhtumist tekkinud olukorda. Kohtuasjas nr 2-17-17873 kinnitatud kompromissi kohaselt oli emal ainuhooldusõigus laste viibimiskoha, hariduse ja raviküsimustes. Asjaoludest nähtub, et laste viibimise ajal Moskvas teostas puudutatud isik I hooldusõigust küsimustes, mida tal ei olnud õigus otsustada. Sellega rikkus puudutatud isik I lisaks kehtestatud suhtluskorrale ka teise vanemaga kokkulepitud hooldusõiguse korda ja talle kindlaksmääratud vanemaõigusi. Puudutatud isik tugines, et ta käitus laste huvides, kuivõrd avaldaja jättis lapsed hooletusse. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga selles osas, et puudutatud isiku I väited ema suhtes ei leidnud tõendamist. Käesoleval juhul ei esinenud selliseid asjaolusid, mis õigustasid isal keelata lastel suhelda emaga. Puudutatud isiku I kohtule esitatud tõendid ei olnud piisavad kinnitamaks tema väiteid, et avaldaja ei tegelenud laste tervisega, kasvatamisega ja arendamisega ning see tingis vajaduse lapsi emale tagastamata jätmiseks. Isegi nimetatud asjaolude olemasolu korral, poleks saanud isa tegevust lugeda õigustatuks. Isa oli kohustatud laste viibimise ajal Venemaal lubama lastel emaga suhelda ning toetama igati laste ja ema kontakti, sh julgustama lapsi emaga suhtlema ja olema lastele teise vanemaga suhtlemisel emotsionaalselt toeks. Isa ei tohtinud kahjustada lapse loomupärast suhet teise vanemaga (Riigikohtu 14.03.2012 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-6-12, p 18). Samuti ei arvestanud isa oma tegevuse võimalikku mõju laste vaimsele tervisele. Puudutatud isikul I puudus tema poolt esile toodud asjaoludel alus keelata emal nii lastega suhtlemine kui ka kokkulepitud suhtluskorra ja hooldusõiguse alusel tagastamine. Lapsed armastavad mõlemat vanemat ja isa poleks tohtinud lastele ema armastust keelata - lapsed ei suutund ise oma vajaduste eest võidelda ja oma õigusi tulenevalt oma vanusest kaitsma. Lapse õiguste konventsiooni alusel ei ole laps kellegi omand. Asjaolu, et isa eraldas lapsed pikaajaliselt emast on käesoleval juhul käsitletav laste vaimse heaolu ohustamisena. Selles osas nõustub ringkonnakohus maakohtuga. Siiski eespool märgitud normide ja kohtupraktika kohaselt peab tulenevalt ohust kohaldama ohu kõrvaldamiseks vanema õigusi kõige vähem piiravaid abinõusid ning ainult siis, kui teised abinõud ei ole tulemusi andnud või on alust eeldada, et nende jätkuvast rakendamisest ei piisa ohu ärahoidmiseks, võib lapsed vanemast eraldada või vanemalt hooldusõiguse täielikult ära võtta. Kehtiv seadus ei näe ette vanemate erinevat arusaam laste tervisest ja elujärjest alusena vanemalt hooldusõiguse täielikuks ära võtmiseks. Kohtu kohaldatavad abinõud peavad olema eesmärgipärased ja proportsionaalsed (Riigikohtu 04.05.2011 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-13-11, p 14), st abinõu on sobiv, vajalik ja mõõdukas (proportsionaalne kitsamas tähenduses). Sobiv on abinõu, mis soodustab piirangu eesmärgi saavutamist. Kohus oli, enne laste Moskvasse saabumist isa juurde, andnud vanemate kokkuleppega emale ainuhooldusõigus laste viibimiskoha, hariduse ja raviküsimustes ning määranud kindlaks suhtluskorra. Rikkumine toimus vaatamata juba olemasolevale kohtumäärusele. Käesoleva avalduse rahuldamine ei välista olukorra kordumist ja laste taaskord Moskvasse jäämist isa juurde. Selle tõttu ei ole avaldusega taotletav abinõu praegusel juhul sobiv ohu ärahoidmiseks. Vaatamata isalt hooldusõiguse täielikule äravõtmisele, säilib isal õigus lastega jätkuvalt suhelda (Riigikohtu 09.11.2011 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-83-11, p 21). Kehtiv seadus ei näe ette suhtluskorra rikkumist alusena vanemalt hooldusõiguse täielikuks ära võtmiseks.
Avaldaja, lastekaitsetöötajad ega lastele määratud esindaja ei pidanud muid vähem piiravaid abinõude kohaldamist võimalikuks, mis täidaksid oma eesmärki, sest isa elas teises riigis. Ringkonnakohus ei nõustu sellise käsitlusega. Asjaolude kohaselt puuduvad takistused ohu vähendamiseks/kõrvaldamiseks läbi suhtluskorra ulatuslikuma ja täpsema reguleerimise. Kohtu hinnangul puudub alus arvata, et sellise abinõu rakendamine ei annaks tulemust või ei oleks piisav ohu ärahoidmiseks. Eeltoodust tulenevalt rahuldab ringkonnakohus määruskaebuse ja jätab avalduse rahuldamata.
10.Menetluskulud jätab ringkonnakohus poolte endi kanda, v.a lastele riigi õigusabi korras määratud esindaja kulud, mille kohus jätab riigi kanda. Nimelt kannab TsMS § 172 lg 1 kohaselt hagita menetluses menetluskulud isik, kelle huvides lahend tehakse. Kui hagita menetluses osaleb mitu isikut, võib kohus otsustada, et menetluskulud kannab täielikult või osaliselt mõni menetlusosaline, kui see on asjaolusid arvestades õiglane, muu hulgas siis, kui see menetlusosaline esitas põhjendamatu taotluse, väite või tõendi. Praegusel juhul on lahendi tegemine kõikide huvides. Lapsele riigi õigusabi osutanud advokaadi kulud jätab kohus riigi kanda vastavalt TsMS § 172 lg-le 3. Ringkonnakohus lahendab lapsele riigi õigusabi osutanud advokaadi tasutaotluse eraldi määrusega.
11.TsMS § 696 lg 4 näeb ette, et kui hagita menetluses võib määruse teha üksnes avalduse alusel ja avaldus on jäetud rahuldamata, võib avalduse rahuldamata jätmise määruse peale esitatud määruskaebuse kohta tehtud ringkonnakohtu määruse peale esitada määruskaebuse üksnes avaldaja. Menetluskulude jaotust saavad menetlusosalised vaidlustada TsMS § 178 lg 1 alusel. (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.