Kersti Kerstna-Vaks, Kai Kullerkupp, Andra Pärsimägi
Otsuse tegemise aeg ja koht
26. november 2015. a Tartu
Tsiviilasja number
2-12-24878
Tsiviilasi
OÜ MaksiBussid hagi Palamuse valla (Palamuse Vallavalitsuse kaudu) vastu 50 504,72 euro suuruse kahju hüvitamiseks
Tsiviilasja hind
36 730,75 eurot
apellatsioonikohtus Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 27. septembri 2013. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
OÜ MaksiBussid apellatsioonkaebus ja Palamuse valla (Palamuse Vallavalitsuse kaudu) vastuapellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende
Apellant (hageja/vastuapellatsioonkaebuses vastustaja): OÜ MaksiBussid (registrikood: 10945196; asukoht: Jõgevamaa Torma vald Sadala alevik Sillasoo 3), esindaja vandeadvokaat Tambet Laasik Vastustaja (kostja/vastuapellant): Palamuse vald (Palamuse Vallavalitsuse kaudu; registrikood: 75003140; asukoht: Jõgevamaa Palamuse vald Palamuse alevik Kooli 4), esindaja vandeadvokaat Rando Antsmäe
esindajad
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tartu Maakohtu 27. septembri 2013. a otsus osas, milles maakohus hagi rahuldas.
2.Teha asjas uus otsus, millega jätta täielikult rahuldamata OÜ MaksiBussid hagi Palamuse valla (Palamuse Vallavalitsuse kaudu) vastu kahju hüvitamiseks.
Jätta menetluses kantud menetluskulud OÜ MaksiBussid kanda.
Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.OÜ MaksiBussid esitas 26.06.2012 Palamuse valla (kostja) vastu hagi, milles palus mõista kostjalt hageja kasuks välja kahjuhüvitis 50 504,72 eurot. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 03.01.2008 sõitjate eriotstarbelise liiniveo avaliku teenindamise lepingu, mille alusel kohustus hageja kui vedaja osutama kostjale kui tellijale ühistransporditeenuseid. Leping sõlmiti viieks aastaks ehk leping pidi kehtima kuni 31.12.2012. Kostja saatis 29.06.2009 hagejale kirja, milles teatas lepingu lõpetamisest selle p-i 9.5 alusel alates 01.09.2009. Lepingu p-i 9.5 kohaselt peab lepingu ennetähtaegseks lõpetamiseks huvitatud pool teatama teisele poolele kirjalikult vähemalt kaks kalendrikuud ette, samuti hüvitama teisele poolele ennetähtaegse lõpetamisega tekitatud kahju. Hageja esitas 23.12.2009 kohtule hagi lepingu ennetähtaegse lõpetamise tühisuse tuvastamiseks. Tartu Maakohus jättis 19.03.2013 otsusega tsiviilasjas nr 2-09-70453 hagi rahuldamata. Tartu
Maakohus tuvastas otsuse põhjendustes, et poolte 03.01.2008 sõlmitud tähtajaline leping lõppes 01.09.2009 kostja korralise ülesütlemisega. Hageja leidis, et lepingu ülesütlemisega on kostja tekitanud talle kahju, mis seisneb otseses varalises kahjus ja saamata jäänud tulus.
2.Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Poolte leping ei lõppenud korralise ülesütlemisega. Kostja ütles lepingu üles hageja lepinguliste kohustuste rikkumise tõttu. 04.09.2013 kohtule esitatud seisukohas leidis kostja, et leping lõppes selle p-i 9.4 alusel juba 16.07.2008. Lepingu p-i 9.4 kohaselt lõpeb leping ühistranspordiloa tähtaja lõppemise või loa kehtetuks tunnistamise korral. Hageja ühistranspordiloa kehtivus lõppes 16.07.2008. Lepingu p 9.4 oli äramuutev tingimus, mistõttu lõppes leping ühistranspordiloa kehtivuse lõppemisel ja muid tahteavaldusi ei olnud selleks vaja. Isegi kui kohus loeb lepingu lõppenuks ülesütlemisega, ei pea kostja hüvitama lepingu ülesütlemisest tekkinud kahju, sest leping öeldi üles asjaolude tõttu, mille riisikot kandis hageja.
3.Tartu Maakohus rahuldas 27.09.2013. a otsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 14 473,97 eurot. Hagejal tekkis lepingu ülesütlemisest kahju, mis seisnes saamata jäänud tulus 13 298 eurot ning otseses varalises kahjus 1175,97 eurot. Menetluskulud jäid võrdsetes osades poolte kanda. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on Tartu Maakohtu 19.03.2013 otsusega tsiviilasjas nr 2-09-70453 juba tuvastatud, et pooltevaheline leping lõppes korralise ülesütlemisega VÕS § 845 lg 1 alusel. Seetõttu ei ole tähtsust kostja vastuväidetel lepingu lõppemise õigusliku aluse kohta ning need tuleb jätta tähelepanuta. Lisaks ei ole kohaldatav VÕS § 845 lg 2, sest kostja ei öelnud lepingut üles asjaolude tõttu, mille esinemise riisikot kannab hageja. Kostja märkis lepingu ülesütlemise alusena lepingu p-i 9.5. Kuna kostja on tellijana reisijaveolepingu korraliselt üles öelnud, on hagejal VÕS § 845 lg 1 ja lepingu p-i 9.5 alusel õigus nõuda ülesütlemisest tekkinud kahju hüvitamist. Asjaolu, et hagejal endal ei olnud lepingu kestel kehtivat ühistranspordiluba, ei anna alust eeldada, et leping oleks sel alusel tingimata lõppenud. Kostja ei teinud hagejale etteheiteid ühistranspordiloa puudumise kohta ja aktsepteeris liinivedude tegemist hageja juhatuse liikme ühistranspordiloa alusel. Hagejal on õigus nõuda saamata jäänud tuluna kokkulepitud tasu, millest on maha arvatud see, mille ta lepingu ülesütlemise tõttu kokku hoidis või oma tööjõu teistsuguse kasutamisega omandas või oleks võinud mõistlikult omandada. Arvestades bussijuhtide palgakulu, tõenäolisi remondikulusid, busside amortisatsiooni, kütusekulu, veosuhte võimalikku tulusust hageja jaoks ning 2009. a lõpus raskendatud võimalusi uute tellimuste saamisel, määras maakohus saamata jäänud tulu suuruseks 13 298 eurot. Ka bussijuhtide koondamine oli seotud lepingu ülesütlemisega. Tõendatud kahjuks koondamishüvitiste väljamaksmisel luges maakohus 1175,97 eurot. Busside müümisega tekkinud võimalikku hinnavahet ei lugenud kohus kostja süül tekkinud kahjuks.
4.Hageja palus apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada osas, milles kohus jättis hagi rahuldamata, rahuldades uue otsusega hagi täies ulatuses ning jättes menetluskulud kostja kanda. Kostja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata osas, milles kohus jättis hagi rahuldamata. Kõik menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda.
5.Kostja palus vastuapellatsioonkaebuses tühistada maakohtu otsuse osas, milles kohus rahuldas hagi osaliselt ja jättis menetluskulud kostja kanda. Uue otsusega palus kostja jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda.
Hageja palus jätta vastuapellatsioonkaebuse rahuldamata.
RINGKONNAKOHTU LAHEND JA PÕHJENDUSED
6.Tartu Ringkonnakohus jättis 17.10.2014 otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja rahuldas vastuapellatsioonkaebuse. Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse osas, milles maakohus hagi rahuldas, ja tegi uue otsuse, millega jättis hagi täielikult rahuldamata. Menetluskulud jättis ringkonnakohus hageja kanda. Otsuse põhjenduste kohaselt tuleb maakohtu otsus tühistada materiaalõiguse normide ebaõige kohaldamise tõttu osas, milles maakohus hagi rahuldas. Ringkonnakohus leidis, et Tartu Maakohtu 19.03.2013 otsus tsiviilasjas nr 2-09-70453 on vaidluse pooltele siduv osas, milles kohus asus seisukohale, et pooltevahelise lepingu ennetähtaegne lõpetamine kostja poolt ei olnud tühine (kohtuotsuse resolutsioon on sõnastatud: „Jätta rahuldamata OÜ MaksiBussid hagi Palamuse Vallavalitsuse vastu lepingu ennetähtaegse lõpetamise tühisuse tuvastamise nõudes“). Tsiviilasja nr 2-09-70453 menetlemisel ei esitanud pooled väiteid selle kohta, kas hagejal oli seadusega nõutav kehtiv ühistranspordiluba ja kas selle loa puudumine mõjutas või ei mõjutanud pooltevahelise lepingu kehtivust. Praeguses asjas on kostja seevastu algusest peale tuginenud asjaolule, et veolepingu lõpetamise ajal ei olnud hagejal ühistranspordiluba ning leping oli lõppenud äramuutva tingimuse saabumise tõttu juba 16.07.2008. Seega rakendus pooltevahelise lepingu p-s 9.4 sätestatud äramuutev tingimus. Tsiviilasjas nr 2-09-70453 jõustunud kohtuotsus ei välista tuvastamast, et leping lõppes tegelikkuses juba enne seda, kui kostja hagejale lepingu ülesütlemisest teatas. Praegu lahendatavas asjas on võimalik käsitleda ühistranspordiloa kehtivuse tähtaja möödumise mõju pooltevahelisele lepingule. Lepingu ülesütlemine ei toonud kaasa ülesütlemisele omaseid õiguslikke tagajärgi, kuna leping oli selleks ajaks juba kehtivuse kaotanud. Kehtiva ühistranspordiloa olemasolu oli lepingusuhte jätkumise oluliseks eelduseks. Kehtiva ühistranspordiloa puudumine ei võimalda lähtuda eeldusest, et leping oleks ilmselt jäänud kehtima kokkulepitud tähtajaks. Kuna ÜTS § 10 lg-s 6 ja § 33 lg-s 1 sätestati kehtiva ühistranspordiloa olemasolu kohustuslikkus ning nimetatud nõude eesmärk oli loa tähtaja möödumisel tuua kaasa lepingu automaatne lõppemine, ei saa ühistranspordiloa nõuet käsitada dispositiivsena. Seega ei sõltunud lepingu p-s 9.4 sätestatud õigusliku tagajärje saabumine sellest, kas kumbki pooltest lepingu lõppemisele tugines või mitte. Alust ei ole lugeda hagejale väljastatud ühistranspordiluba asendatavaks hageja juhatuse liikmele kui FIE-le väljastatud ühistranspordiloaga. Asjaolu, et pooled jätkasid pärast 16.07.2008 lepingu täitmist, ei võimalda asuda seisukohale, et leping ka tegelikkuses õiguslikult kehtis. Isegi kui mõlemad pooled ekslikult arvasid, et leping kehtib, ei kõrvalda see äramuutva tingimuse õiguslikke tagajärgi, sest tegemist oli seadusest tuleneva, mitte dispositiivse nõudega. Kui pooled jätkasid lepingu täitmist veel ligikaudu ühe aasta jooksul, võis nende vahel tekkida teist liiki võlasuhe, eeskätt nt käsundita asjaajamise suhe. Kehtiva ühistranspordiloa olemasolu oli asjaolu, mille esinemise riisikot kandsid mõlemad pooled, s.o mõlemal oli võimalus ja kohustus veenduda loa kehtivuses. Samas ei mõjuta see ÜTS § 10 lg-s 6 ja lepingu p-s 9.4 sätestatud õigusliku tagajärje saabumist. Lepingu lõppemise korral ühistranspordiloa kehtivuse tähtaja möödumise tõttu ei kohaldu VÕS § 845. Seetõttu puudus õiguslik alus nõuda kahju hüvitamist.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
7.Hageja palus kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Kassatsioonkaebuse kohaselt on Tartu Maakohtu otsus tsiviilasjas nr 2-09-70453 pooltele siduv ka osas, milles maakohus tuvastas lepingu lõppemise alused ja aja.
Kostja esitas väite, et veoleping lõppes samal ajal ühistranspordiloa kehtivusaja möödumisega, hilinenult alles päev enne maakohtu lõppistungit. Ringkonnakohtul puudus õiguslik alus väidet arvesse võtta. Ringkonnakohus on ebaõigesti leidnud, et kostja tugines algusest peale asjaolule, et leping oli lõppenud äramuutva tingimuse saabumise tõttu. Ühistranspordiloa puudumine ei lõpeta tagasiulatuvalt pooltevahelist lepingulist suhet. Lepingu täitmise perioodil ei pööranud kostja ühistranspordiloa olemasolule vähimatki tähelepanu. Kostja oli teadlik ühistranspordiloa kehtivusajast ning ka kehtivuse lõppemisest. Sellest hoolimata täitis hageja veolepingust tulenevaid kohustusi. Seega ei olnud loa puudumine lepingu täitmist takistav asjaolu. Ekslik on kohtu hinnang, nagu oleksid ÜTS-i sätted imperatiivsed ning välistaksid teistsuguste kokkulepete võimalikkuse. Samuti on ebaveenev ringkonnakohtu käsitlus, et hageja ühistranspordiluba ei saanud lugeda asendatuks hageja juhatuse liikmele Harri Luhale väljastatud ühistranspordiloaga. Kui kohus leiab, et leping siiski lõppes ühistranspordiloa kehtivuse lõppemisega, palus hageja VÕS § 6 lg 2 alusel ÜTS-i vastavas osas kohaldamata jätta. Ringkonnakohus ei ole hinnanud, milline õiguslik tähendus on lepingu edasitäitmisel 16.07.2008 kuni 01.09.2009, kui leping lõppes ühistranspordiloa kehtivusega. Hageja hinnangul tuleb pooltevahelist hilisemat suhet käsitleda suulise lepinguna veolepinguga samadel tingimustel. Ühistranspordiloa ajutine puudumine ei välista hageja saamata jäänud tulu hüvitamise nõuet, sest hagejale väljastati 18.12.2009 uus ühistranspordiluba kehtivusega 17.12.2014.
8.Kostja palus jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata ning kassatsioonimenetluse kulud hageja kanda.
RIIGIKOHTU SEISUKOHT
9.Riigikohus leidis, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 691 p-i 2 ja § 692 lg 1 p-i 2 alusel tühistada menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu ning asi tuleb saata uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt. Kassatsiooniastmes vaidlevad pooled esmalt selle üle, kas varasemas tsiviilasjas tehtud jõustunud kohtuotsus oli pooltele siduv lepingu lõppemise aja ja aluse osas. Riigikohus nõustus ringkonnakohtu järeldusega, et jõustunud kohtuotsus tsiviilasjas nr 2-09-70453 ei välista praeguses asjas tuvastamast, et leping lõppes tegelikult juba enne selle ülesütlemist. TsMS § 457 lg 1 kohaselt on jõustunud kohtuotsus menetlusosalistele kohustuslik osas, milles lahendatakse hagi või vastuhagiga esitatud nõue hagi aluseks olevatel asjaoludel, kui seadusest ei tulene teisiti. Ringkonnakohus leidis õigesti, et tsiviilasja nr 2-09-70453 menetlemisel ei esitanud pooled väiteid ei hagejal seadusega nõutava kehtiva ühistranspordiloa olemasolu ega selle kohta, kas loa puudumine mõjutas või ei mõjutanud pooltevahelise lepingu kehtivust. Seega ei olnud ühistranspordiloa kehtivuse lõppemine varasemas tsiviilasjas hagi lahendamise aluseks olev asjaolu ja tsiviilasjas nr 2-09-70453 jõustunud kohtuotsus ei takistanud praeguses asjas tuvastamast, et poolte leping lõppes äramuutva tingimuse saabumise tõttu 16.07.2008. Riigikohus nõustus ka ringkonnakohtu järeldusega, et poolte leping lõppes p-i 9.4 järgi äramuutva tingimuse saabumisega. Lepingu p-i 9.4 kohaselt lõpeb leping ühistranspordiloa tähtaja lõppemise või loa kehtetuks tunnistamise korral. ÜTS § 10 lg 6 kohaselt tuleb avaliku teenindamise lepingus (kaasa arvatud eriotstarbelise liiniveo leping) sätestada, et tegevusloa tähtaja lõppemise või loa kehtetuks tunnistamise korral leping lõpeb. Poolte lepingu p 9.4 vastab sellele nõudele. Lepingu p 9.4 oli äramuutev tingimus tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 102 lg 3 tähenduses. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt on tuvastatud, et alates 16.07.2008 ei olnud hagejal kehtivat ühistranspordiluba. Seda järeldust ei ole
kassatsioonkaebuses vaidlustatud. Seega lõppes leping 16.07.2008, kui hageja ühistranspordiluba kaotas kehtivuse. Riigikohus märkis, et äramuutva tingimuse õiguslikud tagajärjed ei sõltu üldjuhul sellest, kas tegemist on seaduses sätestatud tingimusega või mitte. Avalik-õiguslikud normid, nagu praegusel juhul ÜTS § 10 lg 6 ja § 33 lg 1, ei mõjuta alati otseselt pooltevahelise lepingu või selle tingimuste kehtivust. Eelkõige kaasneb seaduse regulatsioonist erinevate kokkulepete sõlmimisega lepingu kehtetus TsÜS §-s 87 sätestatud juhtudel. Samas ei saa TsÜS §-st 87 tulenevalt eeldada, et iga seadusega vastuolus olev tehing on tühine, vaid tuleb kindlaks teha, kas keelu kehtestamise eesmärgiks oli välistada keeluga vastuolus oleva kokkuleppe kehtivus või kaasa tuua muu tagajärg (vt ka Riigikohtu 5. novembri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-179-08, p 15; 30. oktoobri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-106-13, p 21). Iseenesest on ekslik ringkonnakohtu väide, et praeguses menetluses on kostja algusest peale tuginenud asjaolule, et veolepingu lõpetamise ajal ei olnud hagejal ühistranspordiluba ning leping oli lõppenud äramuutva tingimuse saabumise tõttu juba 16.07.2008. Riigikohus ei nõustunud aga hageja väitega, nagu oleks ringkonnakohus rikkunud TsMS § 652 lg-t 2 sellega, et võttis lahendi tegemisel aluseks kostja hilinenult (päev enne lõppistungit) esitatud väite lepingu lõppemisest ühistranspordiloa kehtivuse lõppemisega. Riigikohus juhtis tähelepanu sellele, et hageja ühistranspordiloa kehtivuse lõppemise 16.07.2008 kui faktilise asjaolu esitasid pooled kohtule varasemas menetluses – kostja 30.01.2013 menetlusdokumendis (I kd, tl 151–153) ja hageja 22.08.2013 vastuses sellele (II kd, tl 3). Maakohtu otsusest nähtub, et kuigi kohus ei pidanud vaidluse lahendamiseks oluliseks lepingu lõppemise õiguslikku alust, ei seadnud ta kahtluse alla seda, et kostja tuginemine lepingu lõppemisele p-i 9.4 alusel hagejal kehtiva ühistranspordiloa puudumise tõttu on lubatav (otsuse lk 10, neljanda lõigu lõpuosa). Apellatsioonkaebuses ei väitnud hageja, nagu oleks kostja esitanud uue asjaolu või seisukoha hilinemisega. Seega võib kostja seisukoha esitamist ja selle arvestamist iseenesest lubatavaks pidada ning ringkonnakohtul ei olnud TsMS § 652 lg-s 2 sätestatud alust jätta asjaoluga arvestamata. Asunud seisukohale, et vaidlusalune leping lõppes 16.07.2008, ei ole ringkonnakohus tuvastanud, milline suhe oli pooltel pärast seda, kuigi menetluses on tuginetud sellele, et ka pärast 16.07.2008 jätkas hageja kostjale teenuse osutamist. Seetõttu tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada ja saata vaidlus ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Hageja leidis kassatsioonkaebuses, et kui leping lõppes 16.07.2008, siis sõlmisid pooled suuliselt uue samasisulise lepingu. Ringkonnakohus on pidanud võimalikuks, et poolte vahel võis tekkida nt käsundita asjaajamise suhe. Riigikohus juhtis tähelepanu asjaolule, et hageja on esitanud kahju hüvitamise nõude. Seega tuli kohtul asjaolude kohaselt hüvitisnõue kvalifitseerida (vt nt Riigikohtu 23. mai 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-12, p 13) ning hinnata selle põhjendatust. Muuhulgas peab kohus andma ka pooltele võimaluse avaldada arvamust kahjuhüvitise nõude õigusliku hinnangu kohta (vt nt Riigikohtu 5. jaanuari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-10, p-d 39 ja 40; 22. oktoobri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-165-14, p 15). Pooltevahelise õigussuhte kvalifitseerimisel on TsMS § 272 lg 2 järgi üheks tõendiks ka tsiviilasjas nr 2-09-70453 tehtud kohtulahend, mille kohaselt täitsid pooled lepingut 01.09.2009 (vt ka Riigikohtu 13.11.2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-121-13, p 8). Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul eeltoodut arvestades anda õiguslik hinnang nii pooltevahelisele õigussuhtele pärast 16.07.2008 kui ka hageja kahju hüvitamise nõudele. Kuna asi saadetakse ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi ringkonnakohtu otsustada. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD ASJA UUEL LÄBIVAATAMISEL
10.OÜ MaksiBussid esitas 06.11.2015. a täiendavad seisukohad, mille kohaselt:
1) oli poolte vahel alates 16.07.2008. a veoleping algse veolepinguga samadel tingimustel. Poolte käitumine jätkus ka pärast 16.07.2008. a täpselt samal viisil nagu see oli toimunud seniajani – hageja jätkas veoteenuse osutamist ning kostja selle eest maksmist. Poolte tahe oli suunatud veolepingulise suhte jätkumisele. Põhjendatud on kohaldada VÕS § 310 lg-s 1 toodud põhimõtet TsÜS § 4 alusel analoogia korras laiemalt, sealhulgas ka veolepingule – kui pooled jätkavad veolepingu täitmist pärast selle lõppu, on poolte vahel järelikult jätkuv veolepinguline suhe; 2) on alternatiivselt poolte vahel poolte kokkulepetega modifitseeritud käsundita asjaajamise õigussuhe. Antud juhul esinevad samaaegselt kõik VÕS § 1018 lg 1 p-ides 1-3 loetletud alused. Palamuse vald kui soodustatu kiitis teenuse osutamise ilmselgelt heaks ka pärast 16.07.2008. a, jätkates lepingu täitmist kuni 01.09.2009. a (p 1). Samuti vastas hageja poolt reisijateveo korraldamine kostja huvile ja tahtele (p 2) ning reisijate ühistranspordi korraldamine on oluline ka avalikes huvides, kuivõrd vastasel juhul oleks vallaelanike teenindamiseks olulised liinid jäänud täitmata (p 3). Pooled leppisid kokku, et käsundita asjaajamisest tulenevat õigussuhet on küll korralise etteteatamisega võimalik lõpetada, kuid selle korral tuleb hüvitada õigussuhte ennetähtaegse lõpetamisega seotud kahju. Vastav kahju seisneb eelkõige saamata jäänud tulus, mis seisneb liinide teenindamisest saadava tulu äralangemises, kuid ka otseses kahjus nagu hageja tõi esile hagiavalduses. Hageja leiab, et kahju hüvitamise nõude rahuldamata jätmine oleks vastuvõetamatu ka VÕS § 6 sätestatud hea usu põhimõtte kontekstis.
11.Palamuse vald (Palamuse Vallavalitsuse kaudu) esitas 06.11.2015. a täiendavad seisukohad, mille kohaselt: 1) ei olnud poolte vahel pärast 16.07.2008 lepingulist suhet ning pärast 16.07.2008 olid poolte vahel üksnes lepinguvälised suhted. Väide, nagu oleks poolte vahel kehtinud pärast 16.07.2008 suuline veoteenuse leping, on uus väide, mille hageja esitas alles kassatsiooniastmes. Väide tuleb jätta tähelepanuta. Poolte vahel 03.01.2008 sõlmitud veoleping, mis lõppes 16.07.2008, ei asendunud automaatselt ühegi teise lepinguga ega ka pikenenud või uuenenud, sest selleks puudus mis tahes alus; 2) suhe, mille puhul hageja täitis pärast 16.07.2008 kostja kasuks vedude teostamisel 03.01.2008 veolepingust tulenevaid kohustusi, mis tegelikult pärast 16.07.2008 enam ei kehtinud, on käsitletav alusetu rikastumise suhtena. Käesolevas asjas esitatud tõenditest ja ka hageja selgitustest nähtuvalt pidas hageja 03.01.2008 veolepingut kehtivaks ka pärast 16.07.2008 ja leidis, et see veoleping lõppes alles 01.09.2009 kostjapoolsest lepingu ülesütlemisest tingituna. Tegelikult lõppes 03.01.2008 veoleping aga juba 16.07.2008 lepingu p-is 9.4. sätestatud äramuutva tingimuse saabumise tõttu. Kohustused, mida hageja arvas pärast 16.07.2008 kostja kasuks vedude teostamisel täitvat, ei kehtinud. Kostja on ajaperioodil 16.07.2008 kuni 01.09.2009 alusetult saadud veoteenuse hariliku väärtuse hagejale hüvitanud; 3) ei ole täidetud käsundita asjaajamise VÕS § 1018 lg 1 p-st 3 tulenev eeldus; 4) ei ole hagejal õigus kostjalt nõuda ka väidetavalt tekkinud kahju hüvitamist. Lepinguvälise suhte (sh nii alusetu rikastumise suhte kui ka käsundita asjaajamise suhte) puhul ei saa nõuda kahju hüvitamist 03.01.2008 veolepingu p-i 9.5. ega ka VÕS § 845 lg 1 alusel, sest 03.01.2008 veoleping lõppes lepingu punkti 9.4. alusel 16.07.2008;
5) kui kohus peaks siiski leidma, et apellandil on õigus nõuda kahju hüvitamist, jääb vastuapellant kõigi varasemas menetluses kahjuhüvitise nõudele ja kahjuarvestusele esitatud vastuväidete juurde ja palub nendega arvestada. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED ASJA UUEL LÄBIVAATAMISEL
12.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamise tõttu tühistada osas, milles maakohus hagi rahuldas. Ringkonnakohus teeb asjas uue otsuse, millega jätab hagi rahuldamata.
13.TsMS § 693 lg 1 järgi jätkub pärast Riigikohtu poolt ringkonnakohtu otsuse tühistamist menetlus seisundis, milles see oli enne asja läbivaatamise lõpetamist ning ringkonnakohus teeb uuesti menetlustoimingud, mis Riigikohtu otsuse kohaselt on ebaseaduslikud. Käesolevas asjas nõustus Riigikohus ringkonnakohtu 17.10.2014 otsuses toodud järeldusega, et poolte leping lõppes p 9.4 järgi äramuutva tingimuse saabumisega. Riigikohus nõustus ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaoluga, et leping lõppes 16. juulil 2008, kui hageja ühistranspordiluba kaotas kehtivuse. Riigikohus märkis, et ringkonnakohus asus seisukohale, et vaidlusalune leping lõppes
16.juulil 2008, kuid ei tuvastanud, milline suhe oli pooltel pärast seda, kuigi menetluses on tuginetud sellele, et ka pärast 16. juulit 2008 jätkas hageja kostjale teenuse osutamist. Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul eeltoodut arvestades anda õiguslik hinnang nii pooltevahelisele õigussuhtele pärast 16. juulit 2008 kui ka hageja kahju hüvitamise nõudele.
14.Ringkonnakohus andis 7.07.2015 määrusega pooltele võimaluse esitada oma seisukohad õigussuhte kvalifitseerimise ja kahju hüvitamise õigusliku aluse kohta. Hageja täiendavalt esitatud seisukoha järgi oli poolte vahel alates 16.07.2008. a veoleping algse veolepinguga samadel tingimustel. Hageja märkis alternatiivselt, et kui kohus leiab, et lepingut ei olnud, siis võis olla kokkulepetega modifitseeritud käsundita asjaajamise õigussuhe. Kostja esitas seisukoha, et ühtegi kehtivat lepingut pärast 16.07.2008 poolte vahel ei olnud, käsundita asjaajamise eeldused ei ole täidetud ning poolte vahel sai tekkida üksnes alusetu rikastumise suhe, mis ei anna alust hageja kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks.
15.Ringkonnakohus leiab, et poolte vahel ei olnud alates16.07.2008 kehtivat lepingut. Hageja seisukoha järgi sõlmisid pooled pärast 16.07.2008 uue veolepingu, mida nad täitsid kuni 2009. aasta suveni. Ringkonnakohus sellega ei nõustu ja leiab, et uus leping oli tühine TsÜS § 87 alusel, kuna tegemist oli seadusega vastuolus oleva tehinguga. TsÜS § 87 kohaselt on seadusest tuleneva keeluga vastuolus olev tehing tühine, kui keelu mõtteks on keelu rikkumise korral tuua kaasa tehingu tühisus, eelkõige juhul, kui seaduses on sätestatud, et teatud tagajärg ei tohi saabuda. Ühistranspordiseaduse (ÜTS redaktsioon 16.05.2008 - 09.01.2009) ei sätesta, et ilma tegevusluba omamata sõlmitud leping on tühine. Samas kinnitab õigusliku tagajärjena tehingu tühisust nii seaduse grammatiline kui teleoloogiline tõlgendamine. Grammatilise tõlgendamise korral hinnatakse seaduse sõnastust ja väljendid „ei tohi“, „on keelatud“ ning „,ei peaks“ jt sarnased, viitavad, et säte on imperatiivne. ÜTS § 10 lg 6 kohaselt tuleb avaliku teenindamise lepingus (kaasa arvatud eriotstarbelise liiniveo leping) sätestada, et tegevusloa tähtaja lõppemise või loa kehtetuks tunnistamise korral leping lõpeb. ÜTS § 33 kohaselt on tegevusluba, sõidukikaart ja liiniveo korraldamise õigust tõendav dokument kohustuslikud ning sama paragrahvi lõike 1 kohaselt on tasu eest korraldatav sõitjatevedu tegevusloa ja sõidukikaardita keelatud.
Ringkonnakohus leiab, et eeltoodud sätete sõnastusest tuleneb, et hagejal oli keelatud tegevusloata sõjtjatevedu ning leping, mida ta väitis, et on tegudega sõlmitud, on tühine TsÜS § 87 alusel. Ringkonnakohus leiab, et ka teleoloogiline tõlgendamine annab aluse lugeda hageja poolt lepingu alusel sõitjate vedamine tühiseks alates hageja tegevusloa lõppemisest. Käesoleval juhul on võimalik seadusega vastuolus oleva tehingu õiguslik tagajärg määratleda seaduse mõtte tuvastamisel. Tehing on tühine esmajoones siis, kui kaalumisel saab järeldada, et rikkumine oli seadusandja arvates oluline. Kehtiva tegevusloa olemasolu lepingupoolel oli seadusest tulenev lepingu sõlmimise eeldus, kuna ühistranspordiseadusest tulenevalt võis reisijateveo avaliku teenuse pakkujana tegutseda üksnes isik, kellele on seaduses sätestatud korras antud tegevusluba. Seaduse sõnastus viitab imperatiivsele normile. Vaid tegevusluba omava sõitjateveo korraldaja suhtes võib eeldada, et lepingu pooleks oleva kohaliku omavalitsuse ja ka teenuse tarbijate, so reisijate huvid, sh ohutus ja teenuse kvaliteet, on piisavalt kaitstud. Antud juhul on seaduse keeld (sõitjatevedu tegevusloata on keelatud) suunatud mõlemale poolele- nii vallale kui reisijateveo teenuse pakkujale, mistõttu võib järeldada, et keelu rikkumisel loetakse tehing tühiseks. Keelu eesmärk on eelkõige lepinguväliste isikute - reisijate ohutus, ning tegevusloa nõude imperatiivsusega püütakse hoida mõlemat poolt lepingute sõlmimisest, kus tegevusloa eeldus ei ole täidetud. Nõuded tegevusloa taotlejale ja omanikule sätestati 2008. aastal kehtinud ÜTS §-des 35 jj. Nimetatud loa nõue ei täida pelgalt haldusõiguslikku ega turu korrastamise eesmärki, vaid tagab võimaluse kontrollida ja hinnata vedaja varasemat tegevust, mainet ning majanduslikku seisundit ja on suunatud samaaegselt ka reisijateveo ohutuse ja nõuetelevastavuse tagamisele. Seaduse eesmärk on saavutatav vaid siis, kui tehingud lugeda tühiseks ja tegevusloata isikud reisijateveoturult välistada. Ringkonnakohus leiab, et seadusandja on tegevusloa nõude kohustuslikkuse ja selle täpse sisustamisega soovinud reisijateveo osalistelt imperatiivsete nõuete järgimist ning seda eesmärki ei täida haldusõiguslikud sanktsioonid ega trahvid.
16.Ringkonnakohus märgib, et kui tehing on seadusega vastuolu tõttu tühine, siis puudub alus tuvastada, et poolte vahel oli käsundita asjaajamise suhe. Ringkonnakohus märgib alternatiivselt, et isegi kui eeldada, et hageja ajas võõrast asja ja eeldada, et see vastas soodustatu huvidele (reisijaid veeti), siis ei ole täidetud VÕS § 1018 lgs 2 sätestatud eeldus. VÕS § 1018 lg 2 kohaselt ei ole tegemist käsundita asjaajamisega, kui isikul puudub tahe tegutseda teise isiku kasuks. Hageja tegutses enda ärihuve silmas pidades, osutas teenust tasu eest ning tal puudus tahe tegutseda valla huvides. Hagejal oleks käsundita asjaajamise eelduste tuvastamise korral õigus tasule ja/või kulutuste hüvitamisele. Hageja ei soovi tasu, kuna ta on tasu saanud. VÕS § 1023 lg 1 alusel saaks hagejal olla võõra asja ajamiseks tehtud kulutuste hüvitamise nõue ulatuses, milles ta võis kulutuste tegemist pidada mõistlikult vajalikuks. Hageja nõue koosneb saamata jäänud tulust, töötajate koondamishüvitistest ning busside müügikahjust. Tegemist ei oleks tasu ega ka kulutuste nõudega hõlmatud nõuetega. Hageja enda tegevus tõi kaasa lepingu lõppemise ning uue kehtiva lepingu sõlmimise võimatuse. Sellises olukorras pidi olema hagejale võimaliku kahju tekkimine ettenähtav. Kostja ei ole lepingu ega käsundita asjaajamise sätete alusel kohustatud hageja poolt esitatud kahju hüvitama.
17.Ringkonnakohus nõustub kostjaga, et kuna poolte vaheline leping oli tühine, siis saab poolte vahel olev suhe olla alusetu rikastumise suhe, kuid sellel alusel hagejal nõuded puuduvad. Hageja ei ole alusetu rikastumise õiguse alusel nõuet esitanud, samuti ei soovinud hageja avaldada kostja vastavale väitele omapoolset seisukohta. Hageja ei ole esitanud nõuet kohustuse täitmisena saadu tagastamiseks VÕS § 1028 lg 1 alusel ehk soorituse teinud isiku nõuet soorituse saanud isiku vastu. Ringkonnakohus märgib, et hageja poolt hagi alusena esitatud faktilised asjaolud ja kahjunõude koosseis ei anna alust ka ringkonnakohtule nõude ümberkvalifitseerimiseks VÕS § 1028 lg 1 alusel. Kuna vastastikune leping oli tühine, siis peaksid VÕS § 1034 lg 3 alusel lepingupooled nende poolt saadu välja andma või selle väärtuse hüvitama samaaegselt. Vastavalt tuleks kohaldada VÕS §-s 111 sätestatut.
18.Ringkonnakohus muudab TsMS § 173 lg 3 alusel maakohtu otsusega määratud menetluskulude jaotust. Ringkonnakohus leiab, et kuna hagi jääb rahuldamata, siis tuleb tsMs § 162 lg 1 alusel kõik menetluses kantud menetluskulud jätta hageja kanda. Ringkonnakohus selgitab, et kuna käesolevas asjas on lõpplahend tehtud enne 1. jaanuari 2015, ilma et selles menetluskulud oleksid rahaliselt kindlaks määratud, määrab kogu asja menetluskulud kindlaks maakohus määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist (TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2), andes õigustatud menetlusosalisele mõistliku tähtaja menetluskulude nimekirja ja vajadusel neid tõendavate dokumentide esitamiseks ning kohustatud menetlusosalisele vastuväite esitamiseks. Kui menetlusosaline ei esita kohtu määratud tähtaja jooksul menetluskulude nimekirja või ei teata, et ta kulude hüvitist ei soovi, määrab maakohus TsMS § 174 lg 1 teise lause kohaselt kindlaks sellise menetluskulu, mida on võimalik määrata tsiviilasja materjalide alusel (eelkõige riigilõiv).
/digitaalselt allkirjastatud/ Kersti Kerstna-Vaks
/digitaalselt allkirjastatud/ Kai Kullerkupp
/digitaalselt allkirjastatud/ Andra Pärsimägi
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.